Poeetika (0)

Värss. Siire . Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus . Jamb . Daktül. Amfibrahh . Anapest .
Riim. Riimitüübid. Algriim . Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim . Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim . Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid.
Kõne-, lause ja piltkujundid („ Poeetika ”, lk 39–59). Epiteet , võrdlus, metafoor , isikustamine , ümberütlus, allegooria , metonüümia, kordus, parallelism, antitees , astendus, retooriline küsimus, ellips , sõnamäng, paradoks , ristlause .
Salm . Kinnisvormid. Ballaad . Sonett . Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg.
Koomapalat
“Poeetika”
ILUKIRJANDUSLIKKUS
! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst .
Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika
! ! ! \-> eepika
! ! ! \-> dramaatika
POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust,
ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus.
Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt
nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA.
Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku
keelekasutuse tulemus.
Kujundlik kõne on mitmetähenduslik.
Kirjandusteose sõnum avaneb tõlgenduslikus e HERMENEUTILISES ringis.
! Poeetika tundmine õpetab mistahes ala keeletarvitust läbi nägema --> aitab osaleda
loovalt kultuuris, aga ka vältida poliitilise häma või reklaami meelituse õnge minemist.
LÜÜRIKA
Kõnekujund- troop- sõnade ebatavaline seostamine
Lausekujund- figuur - ebatavaline lausekuju, väljendusviis
Kõlakujund
Lause- keelemärkide jada
Lausetähendus- sõnaraamatulik sisu ehk üteldu
Lausungitähendus- lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu ehk mõteldu
Üteldu ja mõteldu lahknemine ehk ülekantud tähendus on kaudse ja kujundliku kõne
allikas. (Päike paistab- päike paistab. Päike paistab- lähme päevitama (vihje))
KÕNEKUJUNDID (troopid)
Lihtsaim kõnekujund on EPITEET- kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend (peamiselt nimisõna ilmestamiseks).
! maa on maksakarvaline, meie kubjas kullakene, mustav on a põhi, salalik ta süle.
VÕRDLUS- kõrvutamine ühistunnuse alusel
! iseloomustavad sõnad: kui, justkui, nagu, otsekui, essiiv, mõttekriips, koma.
! ! Justkui taeva pikne ; Nii kui vahutav jõgi; kukleina kumerad rinnad;
Mõte, nälgind vares .
METAFOOR-
! ! Metafoor- ülekanne, teisendus
! ! Metonüümia- ümbernimetus, nimevahetus
! ! Iroonia - Teesklus , varjatud pilge.
Laias mõttes võib kogu kaudsõnalisust metafoorikaks nimetada.
Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. Sinise taeva silm- päike.
! Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas pole silmi)
! ! Miks läksid vara magama, vara haudaje vajusid? (Miks sa maha kärvasid?)
! ! ! Puhkab puust palitus, Pojuke viidi kabelimäele (keegi kooles ära)
Metafoor võib laieneda kogu tekstile.
! Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu , sümbol,
allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünteesia.
ISIKUSTAMINE e PERSONIFIKATSIOON- millelegi mitteinimlikule (elutule)
isikuomaduste omistamine - Mõte südant lööb; Toomingad valvavad talu.
ÜMBERÜTLUS e PERIFRAAS- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes: Lauluisa, kirjaneitsi, Emajõe Ateena ; Tuli päike, tulisilm .
! Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.
Ümberütlused on ka SÕNAKEELD e TABU- (issand, põrguvürst, härra direktor (mitte Ants
ega Jüri) ja MAHEVÄLJENDUS e EUFEMISM - (armurõõm, võid jääda Nimetuse riiki; Sääl
teistpoool ust).
SÜMBOL- võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset.
! Täht süttib taevas; Lill tärkab su haua pinnast; Me liigume loogeldes loojangu poole.
Sümboolne väljendus võib laieneda MÕISTUKÕNEKS e ALLEGOORIAKS- tekst
tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta , milles võib aga näha kogu ühiskonna
võrdpilti.
! ! Üks veski seisab vete pääl- kõneleb üksikust veskist, kuid mõtet võib
! ! ! ! ! ! ! laiendada kogu ühiskonnale.
POEETILINE LIIALDUS e HÜPERBOOL
! ja peaks sada surma ma seepärast surema!
! ! Miljoneid aastaid ja enamgi valmib üksainus mõte, triljon kirge vajab
tekkimiseks vaid murdosa sekundist.
“Hüperbool sobivat noortele, aga mitte vanadele ja auväärsetele meestele. Aristoteles
leiab, et liialdamine ei too tõde esile (mis peaks olema troobi ülesanne), vaid moonutab
seda.” - Aristoteles
POEETILINE VÄHENDUS e LITOOTES (või MEIOOS)
! Tegi toa tuule pääle, maja majavarre pääle; Maja oli marjasuurune; lõin 30 tükki
maha, see oli minu tagasihoidlik panus.
Nii litotes kui hüperbool on seotud inimesega. Litootese puhul Aristoteles külmuse üle ei
kurda ja vanusepiiranguid ei esita. Sisuliselt rajaneb litotes hüperboolil – seda
kasutatakse, kui mingi omadus on seotud millegi erakordsega -, aga litootese mehhanism
on keerulisem. Hüperbool on mingi tunnuse suurendamine , aga teist tüüpi litootes
indutseerib mingi lisatunnuse (nt. kõneleja tagasihoidlikkus või hooplemistahe).
Meioos on samuti vähendav nähtuse rõhutamiseks.
VASTANDVÄLJENDUS e OKSÜÜMORON
! Seostab vastandväljendusi kuni mõttetuseni - kuum lumi, elav laip, magus valu, ma
olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt.
SÜNTEESIA
! Kõnekujund, mis ühendab eri meelte tajusid märkivaid sõnu. - Oaõievärvi hobused ,
neist müdises laas - värvid, lõhnad, maitsed jne.
IROONIA e PILKAV TEESKLUS
! Öeldakse ühte, aga vihjatakse millelegi vastupidisele - Kapsapead ja kaalidintellektuaalid
(H. Runnel).
Iroonia võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini
Lihtne luuletus
Jüri Üdi (J. Viiding )
Kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis
viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema
METONÜÜMIA
! Sarnaneb METAFOORIGA tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse
ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires -
oktoober sadu alla tilgutas.
Sinise taeva silm - metafoor
Sinise taeva latern; sinise taeva ratas - metonüümia
Metonüümia lähtub objekti (nähtuse) enda (ja vähem teise nähtuse) ilmsetest tunnustest.
Sinise taeva tuli ja päike tungis tuppa on selge metonüümia.
Erinevad stiilid segunevad kergesti
Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud (,,Tuljak’’) - metonüümia ja liialdus.
Kas emasüdant tunned sa? (L. Koidula) - metonüümia ja retoriline küsimus.
Siis laulsid mets ja meresuu - metonüümia ja isikustamine.
Jälle heidab aplalt alla silmi salakaid - metonüümia ja epiteet.
KOKKUVÕTE
Metafoorsus ja luule on nagu sukk ja saabas
Kui metafoori vältida, hakkab kasvama metonüümia osakaal.
Lausungiskeemid:
! Sõnasõnaline: X (lause) --> L (Sisu) = M (see, mida mõeldakse).
! Kujundlik:! ! X--> L --> M (lause x abil öeldakse L, aga mõeldakse M)
! ! ! !
! Mitmetähenduslik:! ! X--> L --> M1
! ! ! ! ! \-->M2
! ! ! ! ! \->M3 (öeldakse L, kuid mõeldakse mitut)
! Kulunud:! ! X--> L1 = L2 = M
Öeldakse L, mis on omandanud uue tähenduse (L2, mille tähendust, M, tahetakse X-ga
edasi anda). Ära ülbitse, neeger--> Lõpeta rääkimine/ära katsu mind (,,Kreisiraadio’’)
! Iroonia:! ! X--> L ---------o> M (L≠M)
Igapäevasuhtluses ilmneb ka veel üks kaudväljenduse vorm --> kaudne kõnetegu -
vähendav kõne, mis iseloomustab viisakat suhtlust. Osa abil vihjatakse tervikule
! Vabandage, kas teil on kella? - mis kell on?
! Vabandage, te istute mu mütsi peal! - Tõuske kohe püsti!
! Mul pole aega - Ma ei taha
! Sul on nina must - pühi oma nina puhtaks
Skeem:
! Kaudne kõnetegu: ! X--> L --> M1= M2 (;M3)
LAUSEKUJUNDID ( figuurid )
Kujundid, mis mängivad sõnastusega.
! Eristuvad kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmärgid.
! Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi KORDUSI, mis loovad rütmi
ja süvendavad meeleolu. Sõnu või tüvesid korratakse kõrvuti algul, keskel ja lõpul.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
ju lapsena teesid armastas meel,
teed laulavad õhtul hilja...
Loomulikud on värsikordused - Salmide vahel muutumatuna või ligilähedaselt korduvaid värsse (või salme ) nimetatakse REFRÄÄNIKS.
! !
! ! alle-aa, alle-aa
! ! kaske kaske ( rahvalaul )
! ! Sest laulgem nüüd ja ikka ka
! ! see ilus maa on minu kodumaa (M. Veske )
! ! Mul kõige armsam oled sa
! ! mu kallis isamaa/
! ! mis iial ette võtad sa,
! ! mu kallis isamaa (J.V. Jannsen )
Lisaks sõnadele ja värssidele korratakse ka ligilähedasi mõtteid, tekitades
MÕTTEKORDUSE e PARALLELISMI
! ! Karjapoiss on kuningas
! ! suure valla valitseja
! ! palju pere pidäjä
! ! kullatse krooni kandaja.
Vastandlike mõtete kõrvutamine on VASTUSEADE e ANTITEES
! ! Riimiga laul on ilus ja sügav, riimita ilus ja –– sügavam
! Kui tahad mind vihata –– vihka siis mind, ma lähen ja leinan ja –– armastan sind
Vastandi- ehk kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid.
Mõttekorduses võib tekkida ka ASTENDUS --> tähenduslik tõus või langhus ehk
GRADATSIOON (vt ka liialdus ja vähendus).
Kus nutab isatu poega ,
sinna kaevu kaevatakse;
kus nutab ematu tütr,
sinna uhkab allikas;
kus aga nutab orjake,
sinna tiigike tehakse;
kus aga nutab vaenelapsi,
sinna jäänud järvekene;
kus aga nutab leskinaine,
sinna jooksemas jõeke.
Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ILUKÕNELAUSED ehk
RETOORILISED LAUSESTUSED –––> Retooriline küsimus
! ! ! ! ! \--> Pöördumine
! ! ! ! ! \-> Hüüatus
! ! Kas siis selle maa keel
! ! Laulo tules ei voi
! ! Taevani toustes ülles
! ! Iggavust ommale otsida? (K. J. Peterson )
! ! Laena mulle kannelt, Vanemuine ! (F. R. Kreutzwald)
! ! Oo, et sädemeid kiljuks mu hing
! ! kui käial lihvitav väärisvaas! (P.-E. Rummo)
Ilukõnelausid saavutatakse lauseliikmete ÜMBERTÕSTE e INVERSIOONIGA.
! !
! ! Mis säält paistab päälta ladva ? ( rahvalaul )
! ! Ju lapsena igatsesin merd ääretult mina (F. Tuglas)
Sagedased võtted on ka lauseliikmete VÄLJAJÄTT ehk ELLIPS, ning
LAUSEKATKESTUS ehk HÄLVE.
! !
! ! Saksad sandid, majad madalad (rl)
! ! Männi roheline samet,
! ! üksik metsatee,
! ! pedak heleroheline,
! ! kask kuldkollane. (J. Liiv)
! ! Olen... olen Merineid. (M. Under)
Kohata võib SIDESÕNATUST või selle vastandit SIDESÕNAKUST.
! !
! ! Tulin linnast, lumesadu .
! ! Tööd ei leidnud kusagilt .
! ! Lumesadu- Jalad väsind.
! ! Läbi, läbi näljane.
! ! ja liigub ja loob ja lehvitab
! ! ja kauneid radasid rajab.
KUHJAMINE
! ! Kodu poole, kulla poole
! ! elu poole, hella poole
! ! maja poole, marja poole. (rl)
! !
! ! Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb (G. Suits)
Kolmas rühm on TÄHENDUSMÄNGUD, näiteks SÕNAMÄNG ehk KALAMBUUR
! Sõnade - eriti homo- ja sünonüümide - ootamatul ja naljakal kõrvutamisel.
! ! !
! ! Õhtu jõuab õnne kaasa
! ! ! videviku vilja kaasa
! ! ! ! millal jõuab minu kaasa? (rl)
! ! !
! ! Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani (A. Alliksaar)
PARADOKS e VASTUOKSUS - vastuolu sisaldav kummaline ütlus, mis toob esile
sügavamaid tõdesid.
! !
! ! Mehele lähäksin- mies ei võta,
! ! ! koju jääksin- poss ei jätä (rl)
! ! !
! ! Ta armus endasse, vastuarmastust leidmata;
! ! Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine (A. Alliksaar)
! ! Raske on kergeks saada (J. Kaplinski )
RISTLAUSE e KIASM
! ! Oo hing, kas tunned, kuhu surevad kõik sihita teed?
! ! Oo hing, kas tead, kuhu lõppevad kõik teeta sihid? (E. Enno)
! ! Tuleb jäämeri, jääb tulemeri (I. Laaban)
! ! Malehobused valetavad ja valehobused maletavad (A. Alliksaar)
SIIRE e ANŽAMBMAAN
! Ütluse jätkumine järgmises värsis või salmis.
! ! Ema tahab reisida ja isa kodus istuda
! ! samuti ei ihka alati.
! ! Me teeme ümber oma elu
! ! üht hiigelmüüri inimtihedat
! ! ! ! ! (J. Viiding)
Tihtipeale kuhjuvad ka lausekujundid. Ristlause (kiasm):
! “Kui inimmõtted on nagu taimed, millised siis võiksid olla taimede mõtted?”
! ! sisaldab endas ka kordust, võrdlust, ja retoorilist küsimust.
PILTKUJUNDID
! Tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite tarvituse või kirja ning
pildi ühendamisega kunstilise mõju taotlemine .
AKROSTIHHON
! värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi
sõnu.
! (Sini-Must-Valge luuletus nõuka ajal)
PALINDROOM
! Eest taha ja tagant ette lugedes tähendus ei muutu (täpselt sama tähtede järjekord)
PILTLUULE
! Kirjapilt ja kujutav pilt liidetakse
! !
! ! Hea
! Seen Suur Sirmik ...
Kirjapildijoonistusi on nimetatud ka konkreetseks luuleks.
! ! “Oi!” --> Oi ja hüüumärgid, mis moodustavad allanoole.
LUULE VORM
! Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste- silpide või sõnadesüsteemipärase
kordamise ja vastandamisega.
! Silbid (eesi keeles) --> Rõhulised
! |! ! | \-> Rõhutud
! \|/! \|/
lühikesed pikad
Mitmeid värsirütmi loomise võimalusi:
*silbirõhk
*sibivälde
*silbiarv ja nende:
! *koosmõju
*sõna- ja lauserütmist
Eristada võib silbilisrõhulist e silprõhulist, rõhulist ja vabavärsilist rütmi (ehk
värsisüsteemi); harvem kohtab puhtalt vältelist või silbilist luulet.
! Loomulikult esineb ka eri rütmipõhimõtete põimumisi.
Keele ja luule rütmieeldused
SILBID Rütm
Lühikesed
lühike th, lahtine silp
Pikad
pikk th, täishäälikuühend,
kinnine silp
Silbiline
Välteline
Rõhulised Rõhuta Rõhulised Rõhuta RÕHULINE
SILBILISRÕHULINE
II välde III välde Vältelis-silbilisrõhuline
SÕNAD, LAUSED VABAVÄRSILINE
! Rõhuline silp kannab sõna pea- või kaasrõhku, mis eesti keeles asetseb üldjuhul
sõna 1. ja 3. silbil , nagu päev, i-sa, maa-ilm, va-na-e-ma.
! Võõrsõnade rõhk on aga sageli mujal kui 1. silbil: so-nett, de-mo-kraa-ti-a.
Lühikesed silbid sisaldavad lühikest th ja on lahtised (st ei lõppe kh-ga), nt e-ma,
va-na-i-sa, ta-lu.
Pikad silbid sisaldavad pikka täishäälikut, täishäälikuühendit või on kinnised (st lõppevad
kh-ga). Nt. kes, tae-vas, öö-bi-kud, i-mes-ta-ma.
! Rõhusilpe hääldatakse tugevamini, rõhutuid nõrgemini. Rõhusilbid sarnanevad
omavahel, vastandudes rõhuta silpidele, ning vastupidi. Kõik pikad silbid vastanduvad
lühikestele, ülipikad nii pikkadele kui lühikestele silpidele.
Kui sarnaste tunnustega keeleosakeste (nt silpide) vaheldumine on korrapärane, tekibki
ühtlane kõnerütm, mis on luule põhitunnuseks. Seega lähtub luule keele rütmilistest
eeldustest.
VÄRSISÜSTEEMID JA -MÕÕDUD
Silbirõhulise luule värsimõõdu e meetrumi kujundavad värsijalad (kõnetaktid).
Värsijala loob rõhuline silp- värsijala tuum, millega liituvad rõhuta sibid.
! Rõhuliste silpidega täidetakse üldjuhul värsitõusud e värsirõhud, rõhuta silpidega
aga värsi langused e värsirõhkude vahed.
! Kuna värsirõhkude ja rõhuvahede silbid on korrastatud, iseloomustab silprõhulisi
luuletusi ühtlustatud silbiarv.
Värsimõõdud--> lihtmõõdud
! ! \-> liitmõõdud
Ühes luuletuses esineb vahel mitmeid värsimõõte, neid võib ka erineval tõlgendada.
Peamised värsijalad on järgmised: (–– värsi tõus, ⋃ langus) (/üks värsijalg/)
TROHHEUS!! ! ! ! ! ! ! –– ⋃
! I-gav liiv ja tü-hi vä-li! ! ! ! –– ⋃/–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃
" tae-vas pil-vi-ne,! ! ! ! ! –– ⋃/–– ⋃/––
! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ...
JAMB!! ! ! ! ! ! ! ! ⋃ ––
! Ju too-me hel-bed jät-nud ju-ma-la-ga! ! ⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃
! ja si-re-li-te õit-se-aeg on käes! ! ! ⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––
" " " " " " " " " " " ...
DAKTÜL! ! ! ! ! ! ! ! ––⋃⋃
! Mi-da-gi he-len-dab, hel-gib ja tui-kab! ! ––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃
! kau-ge-te kin-ku-de tak-ka! ! ! ––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃
! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ...
AMFIBRAHH! ! ! ! ! ! ! ⋃––⋃
" Me lii-gu-me loo-gel-des loo-jan-gu poo-le ! ⋃––⋃/⋃––⋃/⋃––⋃/⋃––⋃
! me mõõ-da-me päe-va-ga mää-ra-tu tee! ⋃––⋃/⋃––⋃/⋃––⋃/⋃––
" " " " " " " " " " " ...
ANAPEST! ! ! ! ! ! ! ! ⋃⋃––
! Ü-le ko-du-mäe ku-me-ra kup-li!! ! ⋃⋃––/⋃⋃––/⋃⋃––/⋃!kolmikanapest
! su-ve-öö su-mes-tav va-lu.! ! ! ––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃" kolmikdaktül
! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ...
Trohheus- rõhuline, rõhuta
Jamb- rõhuta, rõhuline
Daktül- rõhuline, rõhuta, rõhuta
Amfibrahh- rõhuta, rõhuline, rõhuta
Anapest- alarõhutatud kahesilbisõnaga ( tingimisi eeltakt) ja siis järgneb loomult trohheline
või daktüliline värss.
Iga tsükkel (jalg) annab värsijalale numbrilise väärtuse. Nt:
–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃ on neliktrohheus, sest ta koosneb neljast tsüklist.
1. 2. 3. 4.
Type to enter text
Tsüklit (jalga) loetakse ka siis, kui see jääb poolikuks, aga see poolik sisaldab endas
rõhulist silpi . Nt:
––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃" on nelikdaktül, aga
1. 2. 3. 4.
⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃ ––/⋃ on viisikjamb
1. 2. 3. 4. 5. x --> rõhuline silp puudub!
kaksik-! kolmik -! nelik -! ! viisik- ! kuuik -!! seitsmik-
Rõhuline värsisüsteem
RÕHULISED ehk aktsendilised värsimõõdud sarnanevad silprõhulistega kindla arvu
värsitõusude ning seega ühtlase rütmi poolest.
Kuna aga värsilanguste siliarv on muutlik , siis korrastatud värsijalgu ega ka värsside
ühtlast silbiarvu ei teki. Siiski võib rõhulisi mõõte vastavalt kallakule nimetada trohheuse-,
jambi-, daktüli-, amfibrahhi- või anapesti- laadseteks.
(x-värsirõhuline y- värsirõhutu silp)
! ! ! ! ! ! ! 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10.
A-levi poi-sid män-gi-sid mar-jast! ! x y y x y x y y x y
kraa-vi kal-dal. “Jõu-du sek-ka!”!! ! x y x y x y x y
kos-tab kor-ra-gra ka-re hääl...! ! ! x y x y y x y x
Jõu-du tar-vis!... Võ-ta ka is-tet! ! ! x y x y x y y x y
Salmis ilmneb 4 värsirõhku ja valdab trohheuse- laadne mõõt daktülilise ees: värsimõõduks neliktrohheiid.
Nad puu-ri mind kin-ni pand-sid!! ! y x y y x y x y!
Ei tea, mis-pä-rast ehk kus ––! ! ! y x y x y y x
Salmis on 3 värsirõhku ja valdab jambi-laadne mõõt amfibrahhilise ees (kolmikjambid)
! ! ! ! ! !
! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! jne...
VABAVÄRSS
Kui luuletus on silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu – ühtlustamata on nii
värsirõhud kui ridade silbiarvud – on tegemist VABAVÄRSIGA.
Korrastatud värsijalgu ei maksa vabavärsist otsida, aga mõnikord võib neid siiski leida.
! Proosakõnest eristab aga vabavärssi sõnade, sõnaühendite ja lausete värsiline
liigendamine , fraasirütmi tõhutamine.
Riimideta luule nimetus ei ole mitte vaba-, vaid VALGE ehk BLANKVÄRSS!
! ! ! ! ! !
Meie ei taha olla, ei ole! ! ! ! x y y x y x y y x y
vaikiv, ununev lehekülg! ! ! ! x y x y y x y x
aegade-raamatus:! ! ! ! ! x y y x y y
meie otsaette on kirjutatud! ! ! x y x y x y y x y x y
elusõna!! ! ! ! ! ! x y x y
VÄLTELISED VÄRSISÜSTEEMID
Nagu silprõhulises luules, kujundavad ka VÄLTELISE e KVANTITEERIVA värsimõõdu
värsijalad.
Värsijala loob pikk silp kui värsijala tuum, millega liituvad lühemad silbid. Pikkade
silpidega täidetakse värsitõuse, lühemate silpidega langusi. Puhas välteluule on
tänapäeva eesti keele kui rõhukeele seisukohast kunstlik, mistõttu värsirõhke püütakse
täita (pea)rõhuliste pikkade silpidega, vastandades neid teistele (lühematele). Seega
toimib vältelis-rõhuline või vältelis- silbilis -rõhuline värss.
REGIVÄRSS
Eesti kultuuri tähtsamaid varasid on esivanemate muistne regiluule. REGIVÄRSS on
meetriliselt rikas: rakendada võidi nii rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet.
! Nii-öelda klassikalise regimõõdu nõuded võib kokku võtta järgmiselt:
! ! *värsis on üldjuhul 8 silpi
! ! *pearõhuline pikk silp täidab värsitõusu (ega esine üldjuhul langustes)
! ! *pearõhuline lühike silp täidab värsilangust (ega esine üldjuhul tõusus)
! ! *järgsilbid ja ühesilbisõnad paiknevad vabalt (nii languses kui tõusus)
! ! *1. värsijalg täidetakse vabalt (ka mittetrohheiliselt)
! ! *värsi lõpus ei ole ühesilbisõna
! ! *neljasilbisõna on värsi alguses või lõpus, aga mitte keskel
Nõn-nap hüü-dis ven-na kan-nel,! ! –– ⋃/–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃
kui need nu(t)-tid nei-ud noo-red! ! –– ⋃/–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃
min-nes-sa i-sa ko-dun-ta,! ! ! –– ⋃/–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃
min-nes-sa me-he ko-ju-je,! ! ! –– ⋃/–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃
saa-des kaa-sa kam-be-ri-je! ! ! –– ⋃/–– ⋃/–– ⋃/–– ⋃
Allajoonitud kohad ei ole ekslikud - sellised asjad on regilaulus päris tavalised .
Kolmesilbisõnad põhjustavad neliktrohheuses ahelreaktsioone:
! *Värsitõusu satub 3. ehk kaasrõhusilp (min-nes-sa)
! *Sellele järgneva sõna pearõhusilp satub värsilangusesse ja alarõhutatakse
! ! (i-sa ko-dun-ta; me-he ko-ju-je)
! *Uude tõusu sattuv rõhuta järgsilp omandab rõhu ja pikeneb (häälduses)
! ! (i-sa(a) ko-dun(t)-ta; me-he(e) ko-ju(u)-je
Laulmisel või rütmilisel esitamiel tekitab see RÕHULIBISTUSE ehk SKANDEERIMISE,
mis rikastab kõlapilti.
! Rõhulibistus tekib kui loomulik sõnarõhk (sõna 1. või 3. silbil) satub vastuollu
värsirõhuga (mis langeb 2. silbile). Selles avaldubki teisese mudelsüsteemi olemus:
värsirütm allutab kõnerütmi.
HEKSAMEETER
Kuulsaim antiikvärss. Kuuikmõõt. See koosneb Daktülitest (–– ⋃⋃), mida võib (v.a.
eelviimases värsijalas) asendada kahte pikka silpi sisaldav SPONDEUS (–– ––); viimane
jalg on kahesilbiline. Kuna heksameeter on pikkvärss, liigendavad teda PAUSID e
TSESUURID (sümbolid: / /), mis võivad asetseda värsijala ees (tavaliselt 3. jalas)
Õeh... jah... ma ei viitsi näidet tuua... See on ikka päris pikk tekst...
Heksameetri edasiarenduseks on kaeblik kaksikvärss ELEEGILINE DISTIHHON , kus
heksameetris värsile järgneb kahest poolvärsist koosnev värss, mida lahutab kohustuslik
paus .
––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃⋃/––⋃
––⋃⋃/––⋃⋃/–– //––⋃⋃/––⋃⋃/⋃
SILBILINE VÄRSISÜSTEEM
Harvem kohtab eesti luules SILBILIST e SÜLLAABILIST värsisüsteemi, mille tunnuseks
on värsside kindel silbiarv. Heaks näiteks Jaapanist laenatud Haikud : 17 silpi- 5-7-5.
! ! ,,A Haiku about finals ’’
! !
! ! I am real-ly fucked
! ! where did the se-mes-ter go
! ! fuck fuck fuck fuck fuck
Teine hea näide on TANKA
! ! “Kas võin?”
! ! Ees-rii-de tak-ka
! ! va-len-dab Su val-ge säng...
! ! Su pad-jas-se, mis
! ! täis Su juus-te lõh-na, kas
! ! võin hei-ta kuu-ma pal-ge?
RIIM JA KÕLAKUJUNDID
Rütmi kõrval on RIIM luule teine silmapaistev tunnus. Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse e EUFOONIA kujundaja.
KÕLAKUJUND e INSTRUMENTATSIOON - riimid seovad tähenduselt erinevaid
väljendusi ühtsesse kõlatervikusse ja loovad selle abil uusi tähendusseoseid.
ALGRIIM
Riimid jagunevad alg- ja lõppriimideks. Tavaliselt peetakse riimist rääkides silmas
lõppriimi, ent luules esineb rohkesti ALGRIIMI e ALLITERATSIOONI, mida tugevasti soosib muistse rahvaluule taust.
Algriim on sõnade esihäälikute taotluslik kordus.
k(õ)- algriim! ! 􃽊! ! ! ! ! ⤹ eid- lõppriim
! ! ! Kui koorma kõ rval kõ nnib neid,
! ! ! siis küsi, kas toob linnaseid.
Eristuvad täishäälikualgriim e ASSONANTS ja kaashäälikualgriim e ALLITERATSIOON !
Võivad esineda nii eraldi kui koos: TÄISALGRIIMI (kus kõlavad kokku nii vokaalid kui
konsonandid ) või PÕIMUNA.
! Sinise taeva silm
Üle kodumäe kumera kupli
Me liigume loogeldes loojangu poole.
LÕPPRIIM
Sõna algusi siduvale ja värsi ees paiknevale algriimile vastandub LÕPPRIIM, mis ühendab samakõlaga sõnade ja värsside lõppe.
! Lõppriim – ehk lihtsalt riim – hakkas Euroopa luules levima keskajal. See tähistab
salmide piire , ning aitab kujundada teksti rütm.
! Riimi võib kohata ka värsside või salmide keskel SISERIIMINA:
! !
! ! Mälestuste iilid on nagu siilid , millest keegi mööda ei hiili.
Valdavalt kasutatakse täisriime, kus kehtib kooskõla alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimsõna lõpuni (käes, väes; tuikab, huikab), mõnikord ka SAMARIIME (takka, takka; tule, tule).
Täisriimi liigkasutust väldib IRDRIIM, kus sarnaste kõrval esineb ka erinevaid häälikuid (laulda, hauda; koormaga, rõõmuga; Kopli, kupli )
Eristuvad PEARÕHURIIMID ja KAASRÕHURIIMID, esinev ka VÄLTE- (tule: tuule) ja
RÕHURIIME (pearõhusilp riimitatakse kaasrõhusilbiga - pilvine : nõmmetee).
LIHTRIIME täiendavad mitest sõnast koosnevad LIITRIIMID (vajame, aja me; too mind, roolind).
Silbiarvult jagunevad riimid:
Ühe- (vahel nim. ka meesriimid) ! - taat, saad; rind , sind
kahe- (naisriimid)! ! ! - kupli, kopli; lõngast, rõngast
kolme- (daktülriimid)! ! - teravaks, säravaks, jumalaks
nelja- või enamsilbilisteks! ! - täristades, väristades
Riimi asendi järgi salmides eristuvad:
Paarisriimid aabb; aa bb cc
ristriimid! abab; abcabc
süliriimid! abba; abbba
ahelriiimd! aba bcb cdc
lausriimid! aaa; aaaa
segariimid! aaca; ababcc; aaaabbb jne.
Riimuvaid sõnu ei le lõputult ja nad kipuvad korduma. Liiga sagedased kokkukõlad (ma, sa; ema, tema; taevas, vaevas) kaotavad värskuse ja poeetilise jõu.
TEISI KÕLAKUJUNDEID
Lisaks alg- ja lõppriimile saavutatakse heakõla muude hääliku- või sõnakordustega.
(tasa tasa)
Kõlavärve ja rütmi pakuvad tundeväljenduslikud HELIMAALINGUD (tril-lal-la, tral -lal-la) ja
JÄLJENDUSED e ONOMATOPÖA (põnnadi, karplauhti, tšuh-tšuh-tšuh).
Kõlamuljeid loob ka PAHAKÕLA e KAKOFOONIA, mis koondab halvasti hääldatavaid
silpe või sõnu.
! ! ,,Kahtlev ahv. Vahva kahver. Jahvatav ahven . Rahvameelne kahvel.
! ! Kahtlane sahver. Vahane vahvel. Lahtine laht. Kahvatu tahvel...”
! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! -A. Alliksaar
Häälikud võivad seostuda ka sisulise tähenduse ehk HÄÄLIKUSÜMBOOLIKAGA: pikk uu
võib seostuda tuule ulgumisega, pikk ss lainete mäslemisega jne.
Kõlamängu seovad kirjapiltkujundiga ANAGRAMMID e teiste sõnade loomine sõnade või
nimede häälikute või silpide ümbertõstmise teel.
! ! Hilja, vinu ,
! ! nuhi vilja,
! ! vihja linu
! ! hilju, vina ...
! ! (Ahjul viin .)
Sellele lähedased on PARAGRAMMID ehk näivad teisiti- või väärkirjutused, kus
väljendites tõstetakse ümber üksikuid häälikuid või silpe ( Kimbuke sinilolli).
SALMID
Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsse nimetatakse SALMIDEKS e
STROOFIDEKS. Luuletused võivad koosneda ühesugustest või korrapärase ehitusega
erisugustest salmidest. Kui värsside arv või ehitus värsirühmades muutub korrapäratult, ei
ole tegu salmide või näivsalmidega.
Stroofi eristab:
! *kirjapilt: salmivahe, taandrida, suurtähed;
! *värsside kindel arv;
! *ühtlane värsimõõt
! *riimitervik;
! *lausungi ja tähenduse tervik.
Salmi nimetused värsside arvu järgi:
Kaksik e kaksikvärss e distihhon
kolmik e kolmikvärss e tertsett
nelik e ... e katrään
viisik e kvint
kuuik e sekstett
Harrastatakse ka seitsme- ja kahteksarealisi ( septett , oktett) või isegi pikemaid salme, nt
Onegini stroof sisaldab 14 rida (nagu sonett).
KINNISVORMID
Luuletused jagunevad žanriteks kaheti: sisu, temaatika ja käsitlusviisi või kinnistunud
vormi (värsimõõdu, salmide) järgi.
! Vormitunnuste alusel tekkinud luuležanre võib nimetada kanoonilisteks e
kinisvormideks.
! Lüüriline või eepiline jutustav luuletus - poeem ⤦
! Dramatismi süvenemisel lüroeepiline - ballaad ⤦
! Allegooria ja õpetussõna lisandumisel -valm. ---> Eristus on sisuline .
Samas poeemi, ballaadi, piduliku ülistuslaulu (oodi), karjaselaulu (pastoraali) või
pilkelaulu (epigrammi) loomisel ei ole välistatud mistahes värsimõõdud või salmid
(neliktrohheusest vabavärsi ja heksameetrini).
SONETT
luule levinuim kinnisvorm-> 14 rida.! Tavaliselt luuakse Itaalia sonette (4+4+3+3)!
! ! ! ! ! Kuulus on ka Inglise ( Shakespeare ’i) sonett (4+4+4+2)
Tunnused:! ! ! ! Arhailised kahesalmilised sonetid (8+6)
! *Viisikjamb! ! ! ! ! Sonetis on tähtis üllatav pööre - PÜÄNT
! *Mitmekordsed riimid! !
SONETIPÄRG- vähemalt 15 sonetist koosne “pärg”, kus iga luuletuse lõppvärss on
järgmise algusvärsiks, kusjuures sonetti siduvatest värssidest moodustatakse omakorda
uus luuletus- MAGISTRAAL e JUHTSONETT. Vajab paarikümne kaupa riimsõnu, mida
eesti keeles eriti ei ole.
PROOSA
Autor! 􃽊
Lugeja--> Kirjandussituatsiooni tuum. Autor kirjutab teose-> see jõuab lugejani-> kirjandus
Teos! 􃽉
Kirjandusteose analüüsikese võib asuda kas autoris , toses või lugejas .
Erinevad lähenemised:
Autorikeskne- seob teose tähenduse autoriga . --> Teos on autori maailmavaate ja
elukogemuse kajastus, otsib teosest autori sõnumit. Mida on autor tahtnud oma teosega
öelda? Millised olid teose loomistingimused? (Kus teos valmis, kui pika aja jooksul?)
Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus (lapsepõlv, haridus , kodu jms)?
Teosekeskne- teos on iseseisvat elu elav tähenduslik tervik. --> tegeleb teose tegelaste,
kompositsiooni, ideestiku jms analüüsiga, püüdmata seda autori isikuga siduda.
Lugejakeskne- eeldab, et teos valmib lugeja kaasabil. Kirjandusteosel pole valmis
tähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil-> Iga lugea loob ise endale teose.
Sageli ühendab kirjandusteose analüüs elemente kõigist kolmest lähenemisviisist.
AUTOR
Autor on teose looja. --> Eri aegadel on autori loojaroll olnud erinev.
! Keskajal oli kõige looja Jumal, kes kasutas inimesi instrumentidena -->
isikuautorlust ei olnud.
! Renessaansi perioodil hakkas arusaamine loomest muutuma . Inimesele hakati
omastama looja rolli. --> Autor muutus oluliseks trükikunsti levikuga .
! Romantismi perioodil areneb välja ettekujutus autorist kui geeniusest ja loomisest
kui ülevast vaimutööst.
! 20. sajandil tõusevad kirjandusteose mõistmisel autori kõrval esile teised tegurid.
Teose tähendust ei seostata enam ainult autoriga, tähelepanu pööratakse ka sellele, et:
! ! 1) kirjandusteoses kõneleb keel - keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring
! ! 2) kirjandusteos väljendab oma loomisajastu arusaamu
! ! 3) kirjandusteose tähenduse loomisel osaleb ka lugeja.
AUTOR JA TEMA AEG
Autori kaudu kajastub teoses tema aeg. Esindatud on ajastu ideed, maailmavaade, aga ka
spetsiifilised probleemid. --> Ajastu seab ette autori mõtlemise piirjooned. 18. sajandil
polnud erandlik , et neegreid ei peetud arenemisvõimelisteks --> ka kirjanduses on seda
näha.
19. saj --> imperialism --> Aafrika koloniseerimine --> Kõiksuguste varemete leidmised-->
kadunud tsivilisatsioonidest jutustavate raamatute levik--> võimalus, et primitiivselt elavatel
aafriklastel võis kunagi olla kõrgtsivilisatsioon, tundus niivõrd naeruväärne, et
tõenäolisemaks peeti kunagi elanud “kadunud (valget) rassi”.
AUTOR JA KIRJANDUSE PÕHILIIGID
! TEKSTUAALNE AUTOR
Lüürika e luulekunst väljendab enamasti autori mõtteid ja elamusi, luuletose seos oma
autoriga on otsene ja vahetu.
Dramaatika e draamakunsti puhul on tegemist vastupidise olukorraga- Näidend koosneb
tegevuest, autor saab seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu.
Eepikas e proosakunstis on autoril palju võimalusi:
! ! ! Romaan võib olla nagu lüürika- autori enesepaljastus.
! ! ! Romaan võib olla nagu dramaatika- piirdub vaid tegevusega .
Siiski peaks autori ja teose samastamisega olema ettevaatlik- autor võib end kirjutada
mingisse rolli, millel ei ole midagi ühist tema tegeliku elukogemuse ja mõttemaailmaga.
! \
! \--> Tekstuaalne autor - teksti poolt loodud autorikuju. Teos sisendab meile, et !
! ! ! tema autoril oli teatav maailmavaade ja ellusuhtumine .
AUTOBIOGRAAFIA e eluloojutustuse puhul tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad.
Proosateoses luuakse pilt tekstuaalsest autorist:
! *teose tegevustikku saatvate hinnanguliste kommentaaride abil
! *peategelase kuju järgi, kui see on teoses esitatud sümpaatia ja kaasaelamisega
! *teoses positiivsena esitatud ideede ja tegevuste kaudu.
Draamas luuakse sama pilt:
! *teose REMARKIDE e täiendavate mmärkuste kaudu (etenduse vaatajale
kättesaamatud)
! *peategelase kuju järgi, kui see on esitatud sümpaatia ja kaasaelamisega
! *teoses positiivsena esitatud ideede ja tegevuste kaudu.
Lüürikas avaldub tekstuaalne autor luuleteoses esitatud meeleolu või mõtteaalduste
kaudu.
LUGEJA
! Oluline osa on ka lugejal. --> Aktiivne roll teose tähenduse loomisel.
Igal teosel on kahte laadi lugejaid:
! 1) Mudellugeja--> kujutletav lugeja, kes mõistab ja järgib teose poolt esitatud
lugemisreegleid. Iga teos annab lugejale viiteid, kuidas teda lugeda. Teos eeldab lugejailt
teatavaid omadusi, nt mingt teadmiste hulka ja huvi teatud teemaderingi vastu --> teatud
sihtgruppidele suunatud teosed.
! 2) Tegelik lugeja --> reaalselt eksisteeriv isik, kes teost loeb. Tegelik lugeja toetub
teose tõlgendamisel:
! *teksti sisse kirjutatud lugemismudelile
! *isiklikule elukogemusele-> erinevad arusaamad teosest.!
! *tõlgenduskogukonnale-> mingi kogukond , kellel on sarnane ellusuhtumine (sõbrad)
! *oma põlvkonna ootustele-> ootuste ja eelduste kogum.
Iga teos jätab ruumi fantaasiale--> ebamääraseid tekstikohti, mille lugeja peab ise täitma
ja mõtestama nim LÜNKADEKS.
! *Avatud teos- lugeja mõttevabadus on suur
! *Suletud teos- lugeja mõttevabadus väike
Nt.
“Naistekate” lugeja on asetatud küllaltki passiivsesse rolli.
Krimkade lugeal on teksti keskel küllaltki avar tõlgendusruum, aga lõpus esitatakse talle
ainus õige lahendus.
TEOS JA TEKST
Kirjandusteosele võib läheneda kahte moodi:
! ! *Sõnakunstiteos- koosneb sõnadest paberil . Seda saab nautida kui midagi
kirjapandut, jälgides autori väljendusoskust --> luule.
! ! * Proosateose puhul ununeb sõnaline külg. Sõnade kaudu sisenetakse teose
maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion-->
vahendaja kadumine).
KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT
! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist.
! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse.
Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on
kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust
oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus.
! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet.
Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused.
! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe
tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse saab ümber kirjutada tema-jutustuseks,
ilma et vaateunkt muutuks. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelasega.
! Võib juhtuda, et tegemist on KÕIKETEADVA JUTUSTAJAGA- sündmusi jälgiks
justkui jumalik pilk, kelle vaatepunkg on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma
teadmisi lugejale jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja
analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega.
SIIRDKÕNE- kaudne sisemonoloog - jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi temavormis.
Piiratud teadmistega jutustaja- jutustaja, kes ei tea kõike ja vahendab vaid tegelasi ja
nende vaatepunkte.
Kõiketeadev jutustaja on tegelikult seesama, mis tekstuaalne autor - tema kommentaaride
kaudu loomegi ettekujutuse teksti autorist. Samas piiratud teadmistega jutustaja ei pruugi
tekstuaalse autoriga ühtida.
Teost analüüsides on oluline silmas pidada, kelle vaatepunktist mingi sündmus on
esitatud.
! *Kas teoses avalduvad erinevad vaatepunktid?
! *Kuidas tegelas(t)e vaatepunkti kasutatakse, kas jälgitakse vaid tegelase pilku või
edastatakse ka tema mõtteid ja tundeid?
! *Milliste tegelaste vaatepunkti esitatakse sagedamini?
! *Kellele ei anta üldse “vaatamisõigust”?
! *Kelle silmade läbi nähakse olulisemaid sündmusi?
PROOSATEOSE TEGELASED
! Tegelased on oluliseimad komponendid - nad viivad sündmustikku edasi.
Tegelased jagunevad:
! 1) Peategelas(t)eks
! 2) Kõrvaltegelas(t)eks
! 3) Episoodilis(t)eks tegelas(t)eks
PEATEGELANE või peategelased kannavad teose ideelist põhiraskust, juhivad ja
kannavad sündmustikku.
KÕRVALTEGELASED on peategelas(t)e teenistuses, ning jäävad tähtsuselt nende varju.
EPISOODILISED tegelased esinevad teoses vaid põgusalt.
TÜÜP- tegelane, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma
eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast.
PROTOTÜÜP- päriselust võetud inimese põhjal loodud tegelane.
Tegelased võivad olla kas muutuvad või muutumatud - suurte panoramromaanide käigus
võib nt tegelane suureks kasvada. Samas see ei ole vajalik hea romaani kirjutamiseks.
Tegelased on kas lamedad või sügavad.
! *tegelase keerukus - kas tegelane on lihtsakoeline või keerulise seiseeluga?
! *tegelase areng - kas tegelane on muutuv või muutumatu?
! *tegelase kujutamise määr - kui lähedalt ja üksikasjaliselt on tegelaskuju teoses
välja joonistatud?
Sügav tegelane- keeruline ja arenev, autor on teda kujutanud detailselt
Lame tegelane on lihtsakoeline ja muutumatu, teda pole lähedalt kujutatud. Lame tegelane
on sageli taandatav ühele ideele või iseloomujoonele, sageli on lamedad tegelased antud
tüüpidena.
Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu:
! *Tegelase bioloogiline aspekt:
Päritolu ja välimus. Perekonnaromaani puhul on kasulik joonistada tegelaste sugupuu .
! *Tegelase psühholoogiline aspekt:
Milline on tegelase siseelu ? Millised mõtted, soovid ja lootused suunavad tema käitumist?
! *Tegelase sotsiaalne aspekt:
Milline on tegelase ühiskondlik positsioon? (amet, elukoht, majanduslik seis)
! *Tegelase kujundlik aspekt:
Mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta?
Mida kõneleb tegelase välimus ta maailmavaate kohta?
TEGELASKUJU LOOVAD SUHTEGRUPID
Tegelaskuju iseloomustavad nelja tüüpi suhtegrupid:
! 1) Suhe loo jutustajaga.
! ! *Kuidas esitab jutustaja tegelasi?
! ! *Kas jutustaja valgustab tegelase siseelu või keskendub vaid tegevusele?
Kas tema kirjeldamisel välditakse millestki rääkimist?
! ! *Kas jutustaja esitab tegelasest koondportree? Millise?
! ! *Kuidas kohtub lugeja tegelasega esimest korda? Kuidas saab edasist infot?
! 2) Suhe iseendaga
! ! *Milline on tegelase enesehinnang ?
! ! *Kas tegelane on enesekeskne või huvitub pigem teistest?
! ! *Kas ta tegeleb eneseanalüüsiga ja teadvustab oma käitumise motiive?
! ! *Milline on tegelase suhe oma mineviku ja tulevikuga?
! 3) Suhe teiste tegelastega
! ! *Kuidas suhtub tegelane teistesse tegelastesse?
! ! *Mida märkab tegelane teiste tegelaste juures?
! ! *Mida saab tegelase kohta järeldada tema tutvusringkonna põhjal?
! ! *Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased?
! ! *Millise mulje ta teistele jätab?
! ! *Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse?
! 4) Suhe ümbritseva maailmaga
! ! *Kuidas suhtub tegelane teda ümbritsevasse maailma?
! ! *Kas ta elab loojana või tarbijana ?
! ! *Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas?
! ! *Mida märkab tegelase pilk ümbritsevas maailmas?
KOMPOSITSIOON
! Kompositsioon on kirjandusteose ülesehitus. Kompositsioon ühendab teose allosad
tervikuks.
! Proosateos koosneb kahest tahust: loost ja tekstist. Loo moodustavad
kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused. Tekst on see, mida lugeja loeb.
Kirjandusteose lugu võib tekstis olla esitatud muudetud järjekorras. Loo jutustamist
alustatakse vahel selle keskelt või lõpust.
Teksti ja loo asemel on kasutatud ka mõisteid:
! ! *SÜŽEE- sündmused tekstis esitatud järjekorras
! ! * FAABULA - sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras
Loo asemel võib rääkida ka teose sündmustikust ehk teose tegeusest.
! Teose lugu e sündmustikku iseloomustab koht ja aeg. Sündmuskohti võib olla mitu,
neist üks on aga tavaliselt peamine.
! Aega iseloomustavad kolm kriteeriumi:
! ! 1) Millal sündmused algavad?
! ! 2) Millal sündmused lõppevad?
! ! 3) Milline on loo kestus?
Proosateose TEEMA on teoses kujutatud elunähtuste valdkond.
! Lühike vastus küsimusele “Millest romaan räägib?” määratlebki romaani teema.
Pikemas romaanis võivad esineda peateema ja teised allteemad?
! Teose väikseim kunstiline üksus on DETAIL. -> Edastavad üksikfakte teose
tegevuse, tegelaste ja tegevuskoha kohta.
! MOTIIV - loos eristatavad allelemendid, teatav kujutatud olukord üldises mõttes.
Motiivid rändavad läbi kirjandusajaloo teosest teosesse, ent iga autor kasutab neid
eripäraselt.
Loo põnevuse tagavad konflikt ja intriig .
! KONFLIKT- tegelastevaheline või tegelasesisene vastuolu teoses. Tegelase
sisemist huvide kokkupõrget nimetatakse sisekonfliktiks.
! INTRIIG- konfliktist põhjustatud tegevuse pingeline kulg kirjandusteoses.
Teose ette või peatükkide algusesse kuulub vahel MOTO - teisest kirjandusteosest valitud
juhtmõte- selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist.
Proosateost ümbritseb mõnikord RAAMJUTUSTUS - järgneva loo sissejuhatus - kirjeldab
loo tagamaid ja esitab järgnevat näiteks leitud käsikirjana või sõprade ringis jutustatud
loona?
Kirjandusteose kompositsioonis mängivad olulist rolli algus ja lõpp. Teoses endas võib
mõnikord puududa “algus” (in media res- tegevuse algus asjade keskel) ja/või “lõpp”
(K. Ristikivi “ Rooma päevik” lõppeb poolelt sõnalt), ent iga romaan algab esimeselt
leheküljelt ja lõpeb viimasega . Kui ka lugu pooleli jääb, piirab tekst romaani tervikuks.
LOO MUDELID
Loo areng proosateoses võib järgida umbes sellist üldskeemi:
! *algab sissejuhatusega
! *järgneb teema arendus
! *haripunkt e kulminatsioon
! *lahendus
Raskuskese- loo erilist tähenduslikku rolli kandev osa (neid on mitu). Enne seda liigub
lugu kiiresti, siis toimub sündmus ja pärast seda läheb lugu edasi rahulikult . Tegelased
võivad isegi sündmusele tagasi vaadata. Kui lugu hakkab jõudma järgmise
raskuskeskmeni, läheb tegevus jälle kiiremaks.
AJALISED MÄNGUD
! Romaan püüab kujutada tegevust tähenduslikult. Romaanil on teatud huviasetus,
ta valgustab tegevust nendest aspektidest, mis pakuvad teatud seisukohast huvi. Nt võib
noorsooromaan jälgida teismelise tütarlapse suhteid om sõpradega, mning jätta täiesti
kõrvale tema kodus, vanemate seltsis veedetud aja.
Kirjandusteose RÜTM kajastab loo ja teksti vahelist suhet - kuidas tekst lugu kirja paneb -
rütm kajastab loo ja teksti vahelist ajalist suhet. Kui palju aega kulutab tekst mingi loo
ajaühiku edastamiseks? Teksti ajühikuks ei ole mitte minutid või aastad, vaid read ja
leheküljed- lugemiseks kuluv aeg.
Kirjandusteosel on neli erinevat rütmivõimalust:
! 1) Stseen - kujutab loo sündmust sellisel viisil, et lugeja tunneb ennast juhtunu
vahetu pealtnägijana. Jääb mulje, et sündmust esitatakse sama kiiresti, nagu see aset
leidis. Draamateose tegevus koosnebki ainult stseenidest. - nt tegelastevaheline dialoog .
! 2) Kokkuvõte - edastab loos toimunu lühidalt ja ülevaatlikult, kiiremini kui see
tegelikult aset leidis.
! 3) (Kirjeldav) Paus - teksti osa, mille jooksul aeg edasi ei liigu. Selle jooksul
kirjeldab jutustaja näiteks tegelase välimust, ruumi sisemust, ümbritsevat loodust või
kommenteerib juhtunud.
! 4) Hüpe e ELLIPS - see loo osa, millest tekstis ei räägita.
! Tähtsusetu hüpe jätab kõrvale romaani tähenduse suhtes ebaolulise info.
! Tähtis hüpe varjab lugeja eest loo mõistmise suhtes olulist infot ja kruvib nii pinget.
Teosel võib olla kindel rütm, kuid peaaegu igas romaanis vahelduvad kõik neli
rütmivõimalust.
IDEESTIK
! Romaani IDEESTIK on autori poolt romaanis väljendatud ideede kogum.
Teose PÕHIIDEE on autoei vastus romaani käigus astatud probleemile.
Selleks, et romaani põhiideed kokku võtta ei tohiks piirduda ainult esimese pähetuleva
sõnumiga, vaid tuleks alustada algusest ja liikuda edasi samm-sammult.
! 1) Milline on teose pealkiri? Kas see annab mingi viite teose mõistmisel?
! 2) Kas teosel on moto? Mida on autor tahtnud motoga öelda?
! 3) Millised on roomani põhiteemad?
! 4) Milles seisneb konflikt romaanis?
! 5) Millised on romaani olulisemad stseenid või kõige olulisem stseen? Miks see
stseen on oluline?
! 6) Analüüsi romaani põhitegelasi
! 7) Milliseid küsimusi romaan esitab?
! 8) Milliseid vastuseid pakub romaan esitatud küsimustele?
! ! ! Iga romaan ei pruugigi enda poolt küsitud küsimustele vastata.
Ideestiku analüüsi sihiks ei peaks olema teose põhiideede esitamine teeside kujul - pigem
on eesmärgiks hakata kirjandusteost analüüsi käigus paremini mõistma.
! Postmodernistliku teose puhul on sageli viljakas uurida, kas teos naeruvääristab
mõnda laialt levinud tavaarusaama.
Romaanid võivad olla kas ühehäälsed või mitmehäälsed.
! MITMEHÄÄLNE romaan kujutab endast erinevate vaatepunktide paljusust.
Romaanis on palju tegelasi, aga ühelegi neist ei ole antud õigust väljendada ainukehtivad
tõde.
! ÜHEHÄÄLNE romaan on lihtsamat tüüpi- siin võib küll esineda erinevaid
vaatepunkte, ent valitsema jääb peategelase või kõiketeadva jutustaja vaatepunkt. Teised,
põhilised vaatepunktist lahknevad hääled kas surutakse vaikima või kuulutatakse
valedeks.
PROOSAŽANRID
EEPOS
! EEPOS on kirjanduslik suurvorm , mis on enamasti kirjutatud värsivormis. Eeposel
on tavaliselt üks peategelane, sageli üleloomulike võimetega kangelane, kelle tegevusest
võib sõltuda kogu tema rahva saatus. Eepostes on lahinguid, ning pikki ja vaevarikkaid
teekondi. Tegevus toimub suurel maa-alal.
! ! *Eepos on ülev žanr- ei tegeleta arhiste asjade, elu pisiseikadega -
kangelane saadab korda vaid suuri tegusid . Eeposes elatakse suurte ideaalide nimel.
! ! *Kangelane ei muutu sündmuste käigus - algusest peale valmis ja terviklik.
! ! *Temas pole ka lõhet sisemise ja välise vahel - ta on täpselt see, nagu
väljapoole näib olevat.
! ! *Tema enda arvamus langeb kokku sellega, mida temast arvab ümbritsev
ühiskond. !
! ! *Eepose kangelases pole küsitavusi ega üllatusi.
! ! *Eepose maailm tegeleb algustega - eepos võibki alata maailma loomisega .
! ! *Eepos on pööratud minevikku : sündmused, millel pole kaasajaga seost.
! ! *Eepose minevik on suletud - sündmused on lõpetatud.
! ! *Eepos on ühehäälne - tema maailm on terviklik.
! ! *Eepos koosneb tegudest, mitte tõlgendustest
Vanim osaliselt säilinud eepos on sumeri “Gilgameš” (3 000 a eKr).
ROMAAN
Kaasaegse maailma eepos, hõlmavaim ilukirjanduslik maailmakirjelduse vorm.
! Romaan on alati seotud kaasajaga - isegi iidsetest sündmustest ja jumalatest
räägitakse kaasaegses võtmes. Ajalooline romaan võib kujutada ammuseid, rahvusele
olulisi sündmusi ja tegelasi, aga lugea mõistab neid vahetult.
! Romaani tegelased on keerulisemad kui eepose kangelased.
Romaani sünniajaks peetakse 1605. mil ilmus Cervantese “Don Quijote ”.
Romaanitraditsioon tänapäevasel kujul on 2 sajandi vanune. Romaan muutus elujõuliseks
18. saj. algul, kui oli tekkinud laialdane keskklassist lugejaskond ja kirjandusteosest sai
müügiobjekt.
Daniel Defoe ’ romaan “ Robinson Crusoe” (1719) juhatas romaani võidukäigule.
Romaanil on mitmeid alaliike:
! 1) seiklusromaan - keskendub tegelaste kirevate elujuhtumite kirjeldamisele
! 2) rüütliromaan - kujutab rüütlite õilsaid kangelastegusid
! 3) pastoraalromaan - maalib idülliliselt karjaste elu
! 4) kriminaalromaan - esitab mõrvamüsteeriumi ja selle lahenduse
! 5) ajalooline romaan - käsitleb ajaloost võetud ainestikku
! 6) ulmeromaan - tegevus toimub kujutletavas tulevikus
! 7) fantastiline romaan - esitab väljamõeldud, tegelikus maailmas mõeldamatuid
tegelasi ja sündmusi.
! 8) perekonnaromaan - keskendub ühe perekonna argipäevase elu ümber
! 9) psühholoogiline romaan - uurib tegelaste hingeelu
! 10) arenguromaan e isikuromaan - kujutab tegelaste arengut, huvitudes ka
ümbritsevast ühiskonnast
! 11) sotsiaalolustikuline romaan - seab esiplaanile ajastu ühiskondlikud olud
ROMAANI ARENGULUGU
!
ROMANTILINE ROMAAN
!
Romantism - 18. saj lõpus ja 19. saj esimesel poolel Euroopas domineerinud kunstivool .
Tekkis vastukaaluks eelnenud valgustusajastu ratsionalismile. Valgustusajastu oli olnud
mõistuslikkuse ajastu. Usuti, et inimmõtlemine on võimeline lahendama kõik ühiskondlikud
probleemid- kõik maailmas on mõistusega seletatav . Romantism tekkis tüdimusest
mõistuse kultuse vastu ja reageeris sellele tunnete esiplaanile seadmisega.
REALISTLIK ROMAAN
19. saj lõpuks sai domineerivaks realistlik romaan.
Realism on äärmiselt elujõuline kirjandusvool - püüab elu kujutada võimalikult tõepäraselt.
Realistlik romaan kujutab inimest ühiskonnas, sotsiaalsete probleemide keskel.
NATURALISTLIK ROMAAN
Arenes realistliku romaani krõvalharuna. Naturalism tahab elu kujutada just sellisena, nagu
see on, aga sealjuures lähtub ta kindlatest eeldustest:
! *Inimkäitumise aluseks on pärilikkus ja sotsiaalne keskkond
Naturalistlik romaan näitab inimest oma tungide küsis. Tegelane käitub algelistest
impulssidest juhituna (nälg, hirm, seksuaaltung). Naturalism kirjeldab ka eemaletõukavat.
MODERNISTLIK ROMAAN
Modernism on kõige raskemini piiritletav kunstivool, modernismi ning sellele eelneva
realismi ja järgneva postmodernismi piirid on väga hägused.
Hakkas kujunema 19. saj lõpus, sai valdavaks 20. saj. esimesel poolel.
Suurlinnastumise ja üleüldise elutempo tõusu ajal tekkinud.
! Modernisti maailmatunnetus on individualisti maailmatunnetus. Oluline pole mitte
ühiskond, vaid üksikisik.
Modernistlik romaan peegeldab oma ajastu üldist tõe kriisi.
! Äärmuslikud modernistlikud romaanid hakkasid mängima keelega, looma uusi
sõnu, loobusid traditsiooniliselst lausestruktuurist.
Modernistlikule tekstile on tüpiline elitaarsus- autorit ei huvita, kas lugeja seda mõistab.
POSTMODERNISTLIK ROMAAN
Postmodernism arenes välja modernismi jätkuna, aga ka selle eitusena. Postmodernism
tähendas eemaldumist ängist ja maailmavalust.
Postmodernistlik teos arvestab tavaliselt taas lugejaga. Taandub romaani subjektikesksus,
enam ei puurita inimhingede sügavusse, huvitutakse rohkem sündmustest. Imiteeritakse
stiile - tõlgendatakse varasemat kirjandust postmodernistlikus võtmestikus.
! Romaani laadi otsustatakse dominandi järgi - selle järgi, missugusel laadil on
romaanis rohkem kõlajõudu.
TEISI PROOSAŽANREID
NOVELL - proosa lühivorm, mille pikkust mõõdetakse kümnetes lehekülgedes. Tekst
keskendub ainult peamisele. Tegelaste arv on piiratud ja tavaliselt jäävad nad
muutumatuteks. Novell on tihe ja läbimõeldud, väga hoolikas ülesehitus on suletud
novellil, kus pinge järkjärguline tõus viib üllatava lõpplahenduseni e püäntini.
Avatud novell on hajusam, püänt võib puududa.
Novelližanri isaks peetake Giovanni Boccacciot, kes sai tuntuks raamatuga
“ Dekameron ”.
JUTUSTUS - pikkuselt novelli ja romaani vahepeal . Tal pole novelli tihedust , ega romaani
laia haardeulatust. Jutustuse tegelaste arv on suurem kui novellis, tegevus pole nii ühtne
kui novellis, vatluskese võib liikuda mitmete paralleelselt arenevate tegevusliinide vahel.
MINIATUUR e LAAST - viimistletud sõnastusega meeleolupilt. Novellist lühem, mõne
lehekülje pikkune , tegevust on vähe või puudub hoopis. Ükkõik kui piiratud poleks
miniatuuri kujutlusväli, ta loob oma ainest tervikliku kogupildi. Domineerib lüüriline
meeleolu või filosoofiline mõtisklus.
Ilukirjanduslik ESSEE - arutlev lühipala. Ei taotle objektiivsust ega teaduslikkust, esitab
kirjutaja subjektiivseid seisukohti. Kirjutatud isikupärases stiilis. Ei pea liikuma loogiliselt
faktilt faktile. Eesmärk on paeluda lugeja huvi ja vabastada ta mõttestampidest. Hea essee
on vaimukas ja tabav .
! Essee kirjutamine nõuab:
! ! 1) läbimõeldud probleemiasetust
! ! 2) hoidumist moraliseerimisest
! ! 3) autori isikupära
! ! 4) autori silmaringi avarust ning mõttesügavust
Esseel ei ole väga kindlat ülesehitust, ent talle tuleks esitada teatavad nõuded:
! ! 1) Tekst võiks koosneda katkematust mõttearendusest - vahele ei tohiks
jääda mõttelünki, tühikuid eri väidete vahel.
! ! 2) Tekst peaks sisaldama konflikti - kirjutist hoiab koos pinge
! ! 3) Teksti autorihoiak võiks olla püsiv - ei peaks hüplema tundelisest
humoorikaks ja seejärel filosoofiliseks.
! ! 4) Hästi mõjub püänt e üllatuslik lõpp.
Postmodernistlik proosa toob päevakorda TEKSTI mõiste. Lõhub žanrite piire. Vahel ei
saa kindlalt öelda isegi seda, et tegemist on ilukirjandusliku tekstiga .
Postmodernistlik kirjandus sisaldab lühivorme, mid ei saa nimetada miniatuurideks, sest
neil puudub miniatuurile omane stiililine viimistletus ja täielikkuse mulje. Nende kohta pole
kinnistunud ühtset nimetust, neid võib kutsuda tekstist, palaks, lühilooks.