esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
mistõttu värsirõhke püütakse täita pearõhuliste pikkade silpidega, vastandades neid lühematele silpidele. · Regivärss a) Meetriliselt rikas: rakendada võib nii rõhulist vältelist kui silbilist põhimõtet. On ekslik arvata, et kõik taandub vältelisele neliktrohheusele ja kaheksale silbile. Eri tüüpide seast tõuseb esile vältelis-silbilis-rõhuline värss, mis silpide ja väldete arvu kõrval arvestab ka sõnade pearõhuga. b) N-ö klassikaline regimõõdu e vältelis-silbilis-rõhulise neliktrohheus: i. Värsis üldjuhul 8 silpi ii. Pearõhuline pikk silp täidab ka värsitõusu ega esine üldjuhul languses iii. Pearõhuline lühike silp täidab värsilangust ega esine üldjuhul tõusus iv. Järgsilbid ja ühesilbisõnad paiknevad vabalt nii tõusus kui languses
Vallaku "Maanaine" Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. Ilukirjandus - üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. Pakub kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma vaid esitatakse selle tõlgendusi. [Romaan, jutustus, novell, näidend, luuletus] Intriig - põhitegevuse arenemine romaanis või draamas; tegelaste avalik või varjatud võitlus oma eesmärgi saavutamise eest. Isikustamine - personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis
/// " " " " " " " " " " " ... ANAPEST! ! ! ! ! ! ! ! ! Ü-le ko-du-mäe ku-me-ra kup-li!! ! ///!kolmikanapest ! su-ve-öö su-mes-tav va-lu.! ! ! //" kolmikdaktül ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ... Trohheus- rõhuline, rõhuta Jamb- rõhuta, rõhuline Daktül- rõhuline, rõhuta, rõhuta Amfibrahh- rõhuta, rõhuline, rõhuta Anapest- alarõhutatud kahesilbisõnaga (tingimisi eeltakt) ja siis järgneb loomult trohheline või daktüliline värss. Iga tsükkel (jalg) annab värsijalale numbrilise väärtuse. Nt: / / / on neliktrohheus, sest ta koosneb neljast tsüklist. 1. 2. 3. 4. Type to enter text Tsüklit (jalga) loetakse ka siis, kui see jääb poolikuks, aga see poolik sisaldab endas rõhulist silpi. Nt: ///" on nelikdaktül, aga 1. 2. 3. 4. / / / / / on viisikjamb 1. 2. 3. 4. 5. x --> rõhuline silp puudub! kaksik-! kolmik-! nelik-! ! viisik- ! kuuik-!! seitsmik-
definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline
Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline.
Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms · Kirjanduskriitika tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Abiteadused: bibliograafia, tekstoloogia e tekstikriitikam lähiteadused filosoofia,
· Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama. Teatrikunsti zanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
· Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama. Teatrikunsti zanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
Erinevat: · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi vahetult dialoogi ja remarkide kaudu · Loo esitamise vahendid ja võimalused näidendis on romaaniga võrreldes piiratumad (pikkus, arvestamine vaataja tähelepanuvõimega, teatri tehniliste võimalustega arvestamine) · Draamateoses on liikumine ajas ja ruumis keerulisem: romaanis saab ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid
Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule on kuulamiskunst. Luule ehk poeesia on mõiste tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid; laiemalt vahel ka loomingut üldse. Luules ehk värsskõnes mängib määravat, kuigi mitte lõplikku rolli lüüriline alge. Värss on luuleteose väikseim terviklik osa; kirjapildis on värss tavaliselt luuleteose rida. Värssi iseloomustab värsimõõt. Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire on sageli tarvitatav lausekujund luules, misjuhul lahutatakse süntaktiline ühik värsirea piiril või kahe värsi vahel. Ütlus jätkub järgmisel värsireal või salmis. Siiret kasutatakse puändi edasilükkamiseks, et viivitada kavatsetud emotsiooni tekitamisega.Siiret võib kasutada ka värsirea katkestamiseks, et luua heakõla värsiridade lõpus või alguses.
Teatriteaduse alused Tarkust jagas Anneli Saro Draama on verbaalne dialogiseeritud tekst, mis on sobiv etendamiseks teatris. "Draama" kasutamisel "dramaatika" sünonüümina tuleb siiski tähele panna, et esimene käibib ka kitsamas tähenduses, märkides üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest anrist (tragöödia - komöödia - draama). Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos
20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on tekitada eripärane taju, mitte et asju lihtsalt ära tunda (see on määrdunud sulalumi kohevad hanged on müdaseks tõmbunud). Kummastuse olemuseks on võõritusefekt. 8.Luule värsisüsteemid ja mõõdud lk.60 Poeetika õpik gümn-le 9
EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA ZANRID: eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus komöödia koomilise lugulaul · värss luuletuse rida. sisuga näidend · ulatuslik Värsirida ei pea · naeruvääristatakse
3) paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Dramatiseering on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? 14. Nimetage zanrimääratluse funktsioone. 15. Millised on dramaatika põhizanrid? Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Dramaatika klassikalised ehk Vana- Kreekas välja kujunenud zanrid on tragöödia ja komöödia. Draama kujunes välja valgustusajal kodanliku teatripubliku tekke ajal. 16. Mis on tragöödia, komöödia ja draama põhilised tunnused? Tragöödia: 1) Kangelane on (pool)jumal või eriline inimene, ülik; kangelane on eetiline. 2) traagiline situatsioon, mis põhjustab kangelasele kannatusi 3) positiivse lahenduseta olukord, õnnetu lõpp 4) värsskõne
3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. 1. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse
Kultuuripoliitika ja teatriinstitutsioon lai plaan, kuidas teater ühiskonnas toimib. Sõnateater põhineb kirjalikul (draama)kirjanduse tekstil või protsessdramaturgia käigus loodud tekstil või dokumentaalmaterjalil. Fikseeritud tekst puudub. Väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Sõnateatri alla kuuluvad rühmatööd ja protsessdramaturgia, dokumentaalteater, improvisatsiooniline teater, laste- ja noorteteater, stand-up komöödia, raadio- ja teleteater. Muusikateater ooper, operett, muusikal. a) Ooper klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri zanr. Vanim zanr, mille puhul kasutatakse nüüdisaegseid tehnikaid. Ooperi osad: aaria (ühe laulja suurem muusikapala, väljendab tundeid), retsitatiiv (esitatakse poollauldes, viib tegevust edasi), duetid/koorid/ansamblinumbrid väljendavad tegelastevahelisi suhteid. Ooperis ei kõnelda. Reeglid on välja arenenud konkreetsete teatrite juures
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad zanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot) PROOSA sidumata (värsistamata) kõne. LUULE värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim)
EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad zanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot) PROOSA sidumata (värsistamata) kõne. LUULE värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim)
vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna (näiteks kirsiõied kevad, kägu suvi, krüsanteemid sügis, härmatis talvRaudkivirahnu 14. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Näiteks: kangur kuduja, kangur - kivihunnik 15. Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. 16. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö. 17. Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine, vaimne pale jmt. 18. Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid
Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid:
Maalikunstis on valdavasteks märkides ikoonilised märgid. Abstraktses kunstis on valdavad konventsionaalsed ja indeksaalsed märgid. Kirjanduses ja muusikas konventsionaalsed märgid. 6. Kirjanduse põhiliigid ja zanrid · Eepika. 1. Eepos, 2. Romaan, 2.1. Seiklus-, 2.1.1. rüütli-, 2.1.2. kelmi-, 2.1.3.kriminaal-; 2.2. Ajalooline-, 2.3. Perekonna-, 2.4. Psühholoogiline-, 2.5.Arengu- (kujunemis-), 2.6. Ulme-, 2.7. jne, 3. Novell, 4. Jutt, 5. veste, 6.miniatuur, 7. skits, 8. humoresk, 9. jutustus, 10. valm, 11. rahvajutt 11.1.muinasjutt, 11.2. muistend. · Lüürika. 1. rahvalaul, 2. hümn, 3. eleegia, 4. satiir, 5. epigramm, 6. epitaaf, 7.läkitus, 8. pastoraal. · Dramaatika. 1. tragöödia, 2. komöödia, 3. tragikomöödia, 4. farss, 5. vodevill, 6. draama 6
Ephraim Lessingi (1729 -1781) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10
Ephraim Lessingi (1729 -1781) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10
elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur. Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka zanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised. Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad. Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahele. Kontekstid: 2 Keele & filoloogia ajalugu
Homonüümid- samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. N: kangur-kuduja. Humoresk- lühijutt, mida iseloomustab huumor, heatahtlik nali. Idee- kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Iluskirjandus- üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Intriig- põhitegevuse arenemine romaanis või draamas. Isikustamine- personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Jutustus- novelli ja romaane vahepeale zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujtuamiesle, ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö võib hõlmata piki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Karakter- kirjandusteose tegelane. Kompositsioon-teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks. Komöödia- naljamäng, lõbus näidend
o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt. o Topeltkronoloogilisus jutustamise ja sündmuste toimumise aeg. Narratiivil on kaks külge 1) mida jutustatakse? ja 2) kuidas jutustatakse? Ajaga on narratiivis võimalik manipuleerida, sellest tuleneb ka süzee. Lihtsamalt öeldes on olemas lugu ja selle esitus. Narratiivil on jutustaja ja teda iseloomustab see, milline on tema vaatepunkt loole ja milliselt positsioonilt ta lugu esitab, näiteks mina või tema vormis esitatud narratiiv on võrdlemisi subjektiivne, kuid kõiketeadva autori vaatepunkt on kõige objektiivsem, kuna tegelased saavad üsna võrdselt tähelepanu. 13. Kirjandusteose vaatepunkt o mina-vaatepunkt lugu nähakse minategelase mõttemaailma kaudu o tema-vaatepunkt tema vormis jutustatud tekstid
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused Sotsiaalne – amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, suhted
Klassika antiikkirjandus; teatud rahvuskirjanduse kõrgperiood. Klassikaline väljendab kõrget väärtushinnangut, on võib-olla miski, mis jääb püsima. Klassikaline periood on eri maades romantism. Mis on zanrid, milleks neid vaja on? Kirjanduslikud zanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste hulka. Kasutades silmatorkavaid tunnuseid jaotatakse kirjanduslik materjal rühmadesse, mida on võimalik kirjeldada. Zanr on kogumõiste ja võimaldab süstematiseerimist. Mida mõistetakse luule all? Mille poolest erineb luule näidenditest ja eepikast? Lüürika ehk luule on kirjanduszanr, mida defineeritakse enamasti vastanduses eepikale ja dramaatikale. Millised on lüürilise teksti tunnused? · Lisaks värsivormile esineb muidki kõrvalekalded igapäevasest keelest. Kasutatakse riimi ja meetrikat, ent esinevad ka kõlalised iseärasused (onomatopöa), muutused
kirjanduse vahel Muin maailm on väljamõeldud, fiktsionaalne, inimlik- olmeline, stiihia + fantastika; kangelane sageline kultuurikangelane, tootemkangelase jäljed, müüdi jäljed- kangelane lahkub kodust, ajutine viibimine eemal; umbmäärane aeg; pearõhk kandub kangelase saatusele, ta on individualist, Müüt- etnograafiline, tugineb kosmoloogiale; tootem; kangelane teeb kõik kogukonna nimel) Kirjanduse põhiliigid Eepika (eepos; romaan, jutustus, novell, lühijutt) Tegelaste rohkus; laiaulatuslik, palju sündmusi, kujutatud isikust väljaspool asuat maailma objektiivselt;ajavahe kehastab objektiivsust, sündmused alati minevikus, jutustamise aeg on olevik Lüürika (ood, hümn, eleegia, epigramm, sonett) Subjektiivne- põhil asesõnad sina-mina; süzee on kommunikats nende 2 vahel, monoloogiline Dramaatika (tragöödia, komöödia, draama) Lavalisus- tegevus toim alati olevikus; luuakse reaalsete sündmuste illusioon;tavaliselt
Lastekirjanduse töö 1.Riim-sarnasekõlaliste sõnade kunstikasvatuslik kordamine, sõnade või häälikute kokkukõla.Riimi ülesandeks on teksti instrumenteerimine(vt instrumentatsioon), värsi piiri ja teksti rütmi markeerimine, assotsiatsioonde loomine, värsside omavaheline sidumine. Asendi järgi värsis jagunevad riimid alg-,lõpp-ja siseriimideks. Riimi lihtsaim ja arhailisim vorm on algriim(sõna algushääliku(te) kordus), mis jaguneb omakorda alliteratsiooniks(korduvad konsonandid) ning assonantsiks(korduvad vokaalid). Algriim on iseloomulik eesti vanemale rahvalaulule: Nägin karu kaera seessa, /põtrsa põlluvilja seessa. Rütm-samasuguste või sarnaste nähtuste või elementide korrapärane vaheldumine (aastaaegade,ööpäeva, muusika, liigutuste, lause jne rütm). Rütm on seotud kõne e luule aluseks.
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
