Kirjandusteaduse eksamikonspekt (3)

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused
1.Kirjanduse mõiste
Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam.
Laiem – hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana-Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud . Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat . Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus . Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt.
Kitsam – Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika . Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud.
Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule , näidendid ( draamakirjandus ).
„Dekameron” Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjandusžanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa.
Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on.
2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras.
TUNNUSED:
Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses. Teatud hoolimatus Vana-Kreekas loodud esteetiliste vormide suhtes.
Ilukirjandus on keele eriline kasutusviis. St, et kirjanduses kasutatakse ära keele mitmetähenduslikkust. Mingisugune sõna või väljend või tegelane või tegevusliik võib ilukirjanduslikus tekstis tähendada mitut asja. Kindlasti sõltub see lugejast , sündmustest.
Keel ütleb midagi enamat , kui on kirjas. Ilukirjanduses on ühel sõnal rohkem tähendust, kui esialgu paistab. Kõik ei ole otseses mõttes mõeldud. (..Su silmist pliidile võtta võib tuld ...).
Ajakirjanduses peaksid sõnad olema nende otseses tähenduses.
Kirjanduses on eriline koht väljamõeldisel. Moraal oleks see, et kirjandus võib kuuluda realistlikku esteetika hulka, aga asjad on palju keerulisemad . Nt. Balzaci tekst. Tammsaare „Tõde ja õigus” ei ole kuskilt tegelikkusest maha kirjutatud, vaid seal on mingisugune tegelikkuse taust olemas, kuid seda muudetakse ja moonutatakse vastavalt kirjaniku eesmärkidele.
Õppejõu sõnad: „Kirjandus ei ole elu.”
Kirjandus on kommunikatsiooni viis. Saatja – teade – vastuvõtja. Autor – teos – lugeja. Need on kommunikatsiooniahela liikmed.
Põhitp pööratakse tekstile või teosele. Põhituum on aga selles, et teost vaadatakse kui iseseisvat objekti, lahutatakse see ajaloolisest kontekstist.
NB! Tekst on täpselt see, mis õppejõud rääkis (loengus konspekteeritud, ju ta siis seda tahab ka!)
2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus
Kirjandusteadus on süstemaatiliselt kirjandust uuriv teadusharu . Vaatleb kirjandust nii tema olemuse kui ka ajaloolise arengu ja kunstiväärtuse seisukohalt. Kirjandusteadus on iseseisva kunstiteadusena arenenud jõudsalt alates 19. Sajandist; poeetika ja stilistika olid kõrgelt arenenud juba antiigis. Kirjandusteaduse osad on kirjandusteooria, kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika. Kirjandusteaduslikke meetodeid ja koolkondi : biograafiline meetod, feministlik kirjandusteadus, formalism, freudism , marksistik kirjandusteadus, positivistlik esteetika, poststrukturalism, retseptsiooniesteetika, semiootika , strukturalism , uuskriitika , vaimulooline koolkond.
Uuskriitika (New Criticism)

• Tekkis 1920. – 30. Aastatel Ameerikas ja Inglismaal
  
• Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest
  
• Tähtsam tunnus on tekstianalüüs, close reading : süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne)
  
• Tähtsamad esindajad: T. S. Eliot , Ezra Pound „Lugemise aabits“
  

Strukturalism

• Alusteos: Ferdinand de Saussure „Üldine lingvistikakursus“ (1916). Eristab keelt ( langue ) ja kõnet ( parole )
  
• Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson , Claude Levy - Strauss , Roland Barthes , Juri Lotman
  
• Binaarne opositsioon : kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus.
  
• Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem , mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne)? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi „matemaatiline valem“, mis omakorda representeerib nt tegelaste või sündmuste funktsioone.
  

3.Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
Kirjandus on kommunikatsiooni viis. Saatja – teade – vastuvõtja. Autor – teos – lugeja. Need on kommunikatsiooniahela liikmed.
Põhitp pööratakse tekstile või teosele. Põhituum on aga selles, et teost vaadatakse kui iseseisvat objekti, lahutatakse see ajaloolisest kontekstist.
Tegelikkuses koosnes kommunikatsioonimudel seitsmest osast: saatja, saatja kood, sõnum, vastuvõtja, vastuvõtja kood, kanal ja müra. Selle mudeli järgi kodeerib saatja oma koodi kasutades teate, misjärel edastatakse see kommunikatsioonikanali kaudu (mida mõjutab müra) vastuvõtjale, kes omakorda dekodeerib sõnumi oma koodi kasutades. Kanali piiratud lainepikkuse, müra ning saatja ja vastuvõtja koodide erinevuse tõttu ei pruugi vastuvõtja saada sama sõnumit, mille saatja edastas. 1920ndail ja 1930ndail algupäraselt telekommunikatsiooni tarbeks arendatud informatsiooniteooria eesmärgiks oli aidata inseneridel ehitada paremaid kommunikatsioonisüsteeme. Inseneridele aga tegi muret sõnumi edastamise tõetruudus, kuid kultuurikommunikatsioonis on sõnumi (liiga) täpne edastamine ohtlik: eeldus, et kommunikatsioon on edukas vaid juhul, kui vastuvõtja rekonstrueerib täpselt saatja sõnumi, annab saatja tähendusele privileegi vastuvõtja tähenduse ees.
4. Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
Mõjuvõimas võim või nähtus.
Antiik ja keskajal autor väga oluline polnud. Suuline ja kirjanduslikud tekstid levisid samaväärselt. Jumaliku jõu oli inspiratsiooniks ning kõigi tekstide taga.
Renessanssi periood. Trükitehnika leiutamine . Kirjanik oli tõmmatud oma tegevusega majandusliku võrku. Autorlus tähtsamaks.
Romantism (18- 19 saj algus) alus autorist mõtlemisele, käsitleb autorit kui väga erilist inimest kui geeniust . Tekst on isiku elamuste ja kogemuste eripära, oma elukogemuste ärakasutamine. Hilisem analüüsimine baseerub metafoorses vormis. Teksti analüüsitakse autorist lähtuvalt(aeg, ajastu).
Küsimused: Millised on ühe või teise teksti loomise tingimused?
Kuidas peegeldub ühes või teises tekstis autori elukäik?
Aeg, ajastus esindab suhtumist üldisesse atmosfääri. Moodsam käsitlus – räägitakse tekstuaalselt autorist - teksti lugedes tekib pilt sellest, milline on autor. Reaalselt lugeja ei puutu autoriga kokku. Idee autorist on vihjeline – lugejal tekkib pilt autorist. Ebamugavus kui autorit pole nimetatud.
Autori ülestõusu toonitavad need teooriad, mis tegelevad näiteks mustade kirjandusega, mitte Euroopa kirjandusega, seksuaalvähemuse kirjandusega.
Kirjandus on muutunud oluliseks kaubaks. Autori positsioon on oluline.
5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
Kirjandusliku kommunikatsiooni keskne liik.
Kirjanduslik tekst on teatud keelemärkide süsteem, mis on ülesehitatud järgnevuste põhimõttel. Tekst on muutumatu.
Keelemärki iseloomustab: 1) visuaalne, graafiline aspekt. Keelemärkidel on oma kindel kuju. 2) Kuuldeline e anoktiivne aspekt – seostub rütmilise kõnega, keelega, kuna kõige olulisem on rütm ja kõla 3) Tähenduslik aspekt. Tähendus on igal keelemärgil alates pisemast Ka tegelane, tema keskkond – kõrgemataseme märgid, kus tähendus on palju realistlikum , neile pööratakse ka lugedes kõige suuremat tähelepanu.
Tekst ja maailm
Tegelikkus muutub tähtsamaks, sest kirjandus on alati tegelikkuse ja maailmaga seotud. Üks mõjukamaid arusaamu pärineb Aristotelese teosest „Poeetika“ – seal räägib ta kunstniku jäljendamisest.
Teatud vahenditega jäljendatakse inimese iseloomu, tegevust, emotsioone, tema jaoks selle suhte olemasolu loodusliku usku, et kunst on tegelikkusega väga loomulikus seoses. Aristotelese käsitlusest lähtuvat ka paljud järgivad. Kirjandust nähakse tegelikkuse kajastusena. Nt. Klassitsistlik poeetika 16-18 saj
Kirjandus jäljendajana peab olema tõepärane. Samast räägib ka positivism 19. saj. Üks võimalus ühiskonda kirjeldada (Sotsioloogiline arusaam).
Vastanduvad arusaamad seisukohal, et tekst on reaalsest elust täiesti sõltumatu üksus.
Tegemist subjektiivse reaalsusega, subjektiivselt nähtud maailmaga. Iseloomustab 20. saj kirjandusteadust, nt uuskriitika 1920-ndatel Usa-s alguse saanud teksti kriitiline vool. Teksti puhul rõhutati, et seosed autori ja ajalooga puuduvad iseseisvalt.
Uurib teksti vormilist aspekti, nt kuuletuse keelt – mida ta sellega teeb, kuidas luuakse rütmi jne.
Teksti autonoomsust rõhutab ka strukturalism/ samuti poststrukturalism. Väidavad, et peale teksti ei olegi midagi tõelist. Kõik meie teadmised ja arusaamad on keelest tingitud.
6.Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid ja millest nad lähtuvad
Uuskriitika (New Criticism) - Tekkis 1920.- 30. astatel Ameerikas ja Inglismaal. Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest. Tähtsam tunnus on tekstianalüüs, close reading: süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne). Tähtsamad esindajad: T. S. Eliot, Ezra Pound “Lugemise aabits”.
Strukturalism – (ladina k. structura – (sise) ehitus) käsitleb kogu kultuuri kui kommunikatsiooni- ja märgisüsteemi, mille aluseks on struktuurielementide või tunnuste erinevus ehk binaarne opositsioon. Strukturalistliku meetodi aluseks on 20.sajandi alguses Ferdinand de Saussureˇi väljatöötatud keeleteooria (“Üldine lingvistikakursus”, 1916). Teooria aluseks on keele (langue) ja kõne (parole) eristus . Saussureˇi arvates ei ole sõnad mitte asjadele vastavad sümbolid, vaid pigem kokkuleppelised märgid. Keelemärk koosned kahest osast: tähistajast ja tähistatavast. Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman.
Poststrukturalism (dekonstruktsioon) – Termin „ dekonstruktsioon“ tähistab lugemise viisi, mida praktiseerivad prantsuse filosoofi Jaques Derrida töödest inspiratsiooni saanud kriitikud. Dekonstruktsioon võimaldab erinevaid lugemisvõimalusi ja just sellepärast tihtipeale dekonstruktiivset meetodit ümbritseb keerulisuse ja arusaamatuse aura . Tekib 1970. astatel Prantsusmaal (J. Derrida, R. Barthes, J. Lacan, M. Foucault , P. de Man jt). Põhineb binaarsete opositsioonide kriitikal:  keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik.
Feministlik kriitika - Uurib ühiskonnas ja kultuuris (võimusuhetes) peituvat mehe-naise rollide ebavõrdset staatust. Feministlik teooria sai 20.sajandi teisel poolel üheks olulisemaks kultuurikriitika suundumuseks (lad. k femina, femineus – naine, naiselik). Naisekeskse vaatepunkti rakendamine ajaloole, keelele, võimusuhete ja kultuurile toimub silmatorkavamalt ja mõjukamalt 1960. aastatel ning leiab mitmesuguseid edasiarendusi järgnevatel kümnenditel. Klassikud : Kate Millett, Helene Cixous, Luce Irigaray, Julia Kristeva .
Postkolonialistlik kriitika – postkolonialismi mõiste ja erinevate maade vastavasisulise kogemuse piiritlemiseks kasutatakse mitmesuguseid selstusi. Ideoloogilises tähenduses seostuks postkoloniaalsus mingite ühiskondlik – kultuuriliste mõjude väljatõrjumisega, neist vabanemisega. Kuna dekoloniseerimise protsess on toimunud kipa aja vältel, puudutades väga paljusid rahvusi erinevates piirkondades, siis ei ole postkoloniaalset kogemust võimalik käsitleda millegi ühtsena. Kunagist Ameerika või Austraalia iseseisvumist polee võimalik võrreldaa nt mõne Aafrika riigi iseseisvumisjärgse olukorraga. Igal üksikul juhtumil on oma erijooned ja spetsiifika. Paljud kolooniad muutusid segaühiskondadeks, kus koloniaalperioodi kestel kreoolide ja mestiitsidena sündinud asukad domineerisid kohaliku töötava elanikkonna hulgas. Siit tuleneb ka hübriidsuse mõiste, millega tähistatakse sugunenud rahvuste keerulist sisemist hierarhiat ning keele ja kultuuri segunenud olemust. Oma kriitilises lähtealustes on ka postkolonialistlikud uuringud seotud prantsuse poststrukturalistide teadusliku programmiga. Kui poleks Derrida, lacani ja Foucaultˇ 1960. - 79.aastatel kasutusele toodud meetodeid ja mõisteaparaati, oleks ka postkolonialistliku teooria pale hoopis teistsugune. Nii hõlmatakse sellesse valdkonda enamus uue humanitaaria ja kirjanduse käsitlemisel kasutatavaid termineid: sugu (ingl.k gender), Teine, võim, keel, diskursus , ideoloogia jne, kuid samas luuakse ka postkolonialistlliku teooria raames uusi mõjukaid mõisteid ja töötatakse välja mitmeid just postkoloniaalsest kogemusest lähtuvad tõlgendus- ja lugemisviisid. Olulisemad teoreetikud : Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak
7. Mis on „ kummastus ” (uncanny) kirjanduses?
8. Luule värsisüsteemid ja värsimõõdud
Meetrum ehk värsimõõt.
Trohheus- Värsijalg, milles ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb üks rõhuta või lühike silp.
Nt. As-tu-si-me lä-bi lu-me,
Pil-ves o-li tae-vas tu-me.
Jamb - Värsijalg, milles ühele rõhuta või lühikesele silbile järgneb üks rõhuline või pikk silp.
Nt. On soe ja sä-de-lev kui va-se lõi-ge
Daktül- Värsijalg, milles ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb kaks rõhutut või lühike silp.
Amfibrahh - Värsijalg, milles kahe rõhuta või lühikese silbi vahel on üks rõhuline või pikk silp.
Vabavärss- Silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu. Ühtlustamata on nii värsirõhud kui ridade silbiarvud.
Nt. Tähed taevas, öö saabub salaja .
Seljast heidame päevased mured.
Maha jäävad inimesed ja ohked.
9. Metafoor ja selle liigid
Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasese alusel. Peidetud võrdlus.
10. Lausekujundite liigid
Allegooria – mõistukõne; laiendatud metafoor, mis esindab maskeeritult mingisugust teist asja; puudutab suuremaid kirjanduslikke üksuseid (narratiive, lugu) Nt: kährikud kui migrandid ; sisserännanud -> räägitakse maskeeritult teisest asjast
Iroonia – eituse jaatus e. mingisuguses lauses või kõneaktis viidatakse vastupidisele arusaamale, mida tegelikult peetakse halvaks või ebaõigeks
Lausekujundid (mängitakse ennekõike sõnastuse ja lausestusega)
Lausekujundid ehk figuurid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega.Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja kõnekujundid tähendusega, siis lausekujundid sõnastusega.Sõnastusvõtteina eristuvad mitmesugused kordused, retoorilised lausestused ja t2hendusmängud.
Kordus – rõhutab tekstis mingisugust olulist sõna(u) või tugevdavad meeleolu. s6nu v6i s6natyvesid korratakse kõrvuti värsside algul, keskel ja lõpul.
Refrään - salmide vahel muutumatuna või ligilähedaselt korduvad v2rsid v6i salmid .
Parallelism e. mõttekordus – mingisugust olulist mõtet öeldakse tekstis mitu korda erineval moel üle; väga omane nt eesti rahvaluulele
Antitees või vastuseade – luuakse väga selge ja terav opositsioon kahe mõiste vahel Nt: endast teha kõik ja mitte miski
Astendus e. gradatsioon – esitatakse väljendeid või sõnu, mis moodustavad teatud tüüpi tähendusliku tõusu
Retooriline pöördumine või hüüatus – võib olla ka küsimus
Ilukõnelauseid saavutatakse lauseliikmete ymbert6ste ehk inversiooniga. Sagedased v6tted on lauseliikmete v2ljaj2tt ning lausekatkestus ja h2lve. Kohata v6ib sides6natust v6i selel vastandit sides6nakust. Luulele on yldse iseloomulik sarnaste s6nade ja t2henduste kuhjamine.(nt. elu poole, hella poole.kodu poole, kulla poole)
Sõnamängud e. kalambuurid – mis tekib s6nade-eriti homo-ja synonyymide-ootamatul ja naljakal k6rvutamisel.
paradoks - on vastuolu sisaldav kummaline ytlus, mis toob esile sygavamaid t6desid.
Siire e. anžambmaan – lause jäetakse tahtlikult pooleli, nt luuletuses katkeb lause mingisugusel kohal ja jätkub alles/juba järgmises värsis.
11. Riim ja kõlakujundid
Riim on luule silmapaistev tunnus rytmi k6rval. riim on oluline luuletuse rytmi ja k6lavuse kujundaja, sellisena t2htis k6lakujundi v6te. riimid seovad t2henduselt erinevaid v2ljendeid yhtsesse k6latervikusse ja loovad selle abil uusi t2hendusseoseid.riim on ehe n2ide, kuidas keelekasutuse poeetiline roll m6jutab osutavat rolli: esmalt sobiv riim, siis m6tteseos, ja vastupidi - esmalt n2gemus, siis v2ljendus.riimiga seotakse v2rsid omavahel ja t6stetakse nad teiste v2rsside suhtes esile.
Algriim – võte, mis toimib samakõlaliste silpide kaudu.on s6nade esih22likute kunstikasvatuslik kordus.
Alliteratsioon – sama kaashääliku kordus värsis või lauses kahe või enama sõna alguses
Assonants – täishääliku kordus värsis või lause kahe või enama sõna alguses
Lõppriim yhendab samak6laga s6nade ja v2rsside l6ppe. l6ppriim ehk lihtsalt riim t2histab v2rsi ja salmi piire ning aitab kujundada teksti rytmi.
Kes vöö pani vööle, läks teisele tööle (siseriim)
Hääliku – ja sõnakordused.iseloomulik on t2ish22likute, eriti pikkade ja ylipikkade, samuti heliliste kaash22likute kordused ja koondamine .
12. Mis on narratiiv ?
Narratiivi aluseks on lugu või jutustus, milles on põhiline tegevuse areng ja üleminek ühest olukorrast teise. Selle muid osiseid (karaktereid, meeleolusid) käsitletakse sõltuvana sündmustiku arengust. Lugu on narratiivi abstraktsioon, loo sündmused on loogilises järgnevuses, nende narratiivne järjestus võib selles erineda. Narratiiv kui suhtlustoiming vahendab sõnumit saatjalt vastuvõtjale, selles aktis osalevad loo esitaja (narraator), loo tegelane (aktant) ja loo jälgija ( kuulaja , vaataja). Narratiivi tähendus luuakse narraatori ja jälgija suhtluses . Tekstil endal ei ole lõplikku tähendust, ta on avatud. Selles ei jälgita püsivaid üksikelemente ( motiiv ) vaid mõisteahel liikumist. Narratiivi mitmetes eri definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust ) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants.
13. Kirjandusteaduse vaatepunkt
Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline jutustus edastab sündmustikku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu . Loo pinge areneb sellisel viisil edastatud romaanis sageli just teadmatuse ümber, fakti ümber, et ühte lugejale avatud inimteadvust ümbritsevad teised, mille sisse lugeja ei saa pilku heita. Piiratud vaatepunktiga jutustus kasutab vahel sisemonoloogi (tegelase sisekõne) ja teadvuse voolu tehnikaid. Sisemonoloog lähtub üldiselt vajadusest otsida mingile küsimusele vastus, tegelase kõnevool areneb oma sisemisest loogikast lähtudes. Teadvuse vool on lähedane sisemonoloogile, ent teadvuse vool kujutab tegelase mõtteid hüplikena. Teadvuse vooltegelase tunnete ja mõtete üleskirjutus, selle eesmärgiks on avad tegelase sisemaailma täielikumalt, kui seda teeb sisemonoloog. Modernistlik romaan võib olla täielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. Tema-jutustus e kolmandas isikus jutustus võib samuti edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelase taju-ulatusega. Võib juhtuda, et tegemist on kõiketeadva jutustajaga: sündmusi jälgik nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadves jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. Sageli esitab kõiketeadev jutustaja tegelaste lühiiseloomustusi, võtab mõnesse lausesse kokku tegelase olulisemad iseloomujooned. Selline jutustaja suudab tavaliselt ka tegelaste mõtteid lugeda. Kõiketeadva jutustaja romaani vaatepunkt on tavaliselt liikuv - erinevad tegelased saavad õiguse loo maailma oma silmadega vaadata. Nii tekib olukord, kus sündmusi näidatakse mitme nurga alt. Selline olukord on tüüpiline realistlikule romaanile. Siirdkõne on kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet. Liikuvat vaatepunkti võib leida ka romaanides, kus kõiketeadev jutustaja puudub. See on eriti tüüpiline modernistlikule romaanile. Vastupidiselt ühe vaatepunktiga romaanile näeb lugeja loos aset leidvaid sündmusi eri vaatepunktidest. Sellises romaanis tekib sisemine pinge vaatepunktide lahknemise kaudu. Kõiketeadev jutustaja on tegelikult seesama mis tekstuaalne autor: kõiketeadva jutustaja kommentaaride kaudu loomegi ettekujutuse teksti autorist. Ent piiratud teadmistega jutustaja ei pruugi tekstuaalse autoriga ühtida (kui mina-jutustaja on nt naine, ja tekstuaalne autor mees).
14. Kirjandusteose tegelased
Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks kopmonendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaneb toese ideestik . Lugeja tunneb huvi ennekõike tegelaste ja nende elusaatuste vastu.
Kirjandusteose tegelased jagunevad nende tähtsuse järgi

• Peategelaseks
  
• Kõrvaltegelaseks
  
• Episoodilisteks tegelasteks.
  

PEATEGELANE või peategelased kannavad teose ideelist põhiraskust, juhviad ja kannavad sündmustikku. KÕRVALTEGELASED on peategelas(t)e teenistuses ja jäävad tähtsuselt nende varju. EPISOODILISED tegelased esinevad teoses vaid põgusalt.
TÜÜBIKS nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast.
Kirjanduslik tegelane võib vahel olla loodud tegelikust elust võetud inimeste põhjal. Selliste tegelikku eeskuju nimetatakse PROTOTÜÜBIKS (prototypon- kreeka k. ´alg- või põhitüüp´, ´algkuju´, ´eeskuju´). NT A. H. Tammsaare kasutas ”Tõe ja õiguse” Vargamäe Andrese kuju loomisel prototüübina oma isa.
Tegelased võivad olla kas MUUTUVAD või MUUTUMATUD. Mahukad panoraamromaanid kujutavad tavaliselt tegelaste muutumist, näiteks peategelase kasvamist lapsest täiskasvanuks. Ent romaan pole sellepärast veel kehv , kui ta tegelased tegevuse jooksul ei muutu. Näiteks Tammsaare romaani ”Kõrboja peremees ” tegelased on muutumatud, aga elulised ja kaasakiskuvad.
Tegelased on kas LAMEDAD või SÜGAVAD. Sealjuures on olulised kolm aspekti:

• Tegelase keerukus - kas tegelane on lihtsakoeline või keerulise siseeluga
  
• Tegelase areng- kas tegelane on muutuv või muutumatu
  
• Tegelase kujutamies määr- kui lähedalt ja ükskasjalikult on tegelaskuju teostes välja joonistatud?
  

SÜGAV TEGELANE on keeruline ja arenev, autor on teda kujutanud detailselt. LAME TEGELANE on lihtsakoeline ja muutumatu, teda pole lähedalt kujutatud. Lame tegelane on sageli taandatav ühele ideele või loomujoonele, sageli on lamedad tegelased antud tüüpidena, Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Tegelase sügavuse analüüsil võib kasutada tabelit.
LAME TEGELANE
SÜGAV TEGELANE
+
Lihtsakoeline
Keeruline
Muutumatu
Muutuv
Esitatud skemaatiliselt
Esitatud sügavuti
Märgi plussiga tegelases leiduvad omadused. Kaks või rohkem plussi tabeli ühes pooles tähendavad, et tegelane kuulub tabeli sellesse poolde. Antud tabel on täidetud Katku Villu järgi romaanist ”Kõrboja peremees”. Katku Villu on sügav tegelane. Nüüd küsime kontrollküsimuse: kas Katku Villu on võimeline lugejat üllatama? Jah, Villu enesetapp tuleb lugejaile üllatusena.
Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu.

Tegelase BIOLOOGILINE aspekt.

• Milline on tegelase päritolu ja välimus? Perekonnaromaani puhul on kasulik joonistada tegelaste sugupuu .
  

Tegelase PSÜHHÜLOOGILNE aspekt.

• Milline on tegelase siseelu: millised mõtted, soovid ja lootused suunavad tema käitumist?
  

Tegelase SOTSIAALNE aspekt.

• Milline on tegalse ühiskondlik positsioon (amet, elukoht, varanduslik seisukord , klassikuuluvus)?
  
• Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega?
  

Tegelase KUJUNDLIK aspekt.

• Mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta?
  
• Mida kõneleb tegelase välimus tga maailmavaate kohta?
  

Bioloogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse aspekti kaudu saab analüüsida ka reaalseid inimesi, kujundlik aspekt on iseloomulik just kirjanduslikele tegelastele.
Tegelaskuju loovad suhtegrupid
Tegelast iseloomustavad nelja tüüpi sutegrupid.

tegelase SUHE LOO JUTUSTAJAGA, kui selleks pole tegelane ise.

• Kuidas esitab jutustaja tegelast?
  
• Kas jutustaja valgustab tegelase siseelu või näitab teda ainult tegevuses? Millistest tegelase elu tahkudest teoses juttu tehakse, milliseid välditakse?
  
• Kas jutustaja esitab tegelasest koondportree? Kui jah, siis pööra sellele erilist tähelepanu (vt. Tegelase kujundlikku aspekti).
  
• Kuidas kohtub lugeja tegelasega esimest korda, kuidas saab lugeja tegelase kohta edasist informatsiooni?
  

tegelase SUHE ISEENDAGA

• milline on tegelase enesehnnang?
  
• Kas tegelane on enesekeskne või huvitub pigem teistest inimestest?
  
• Kas ta tegeleb eneseanalüüsiga ja teadvustab endale oma käitumise motiive ?
  
• Milline on tegelase suhe oma mineviku (nt lapsepõlvega) ja tulevikuga (kas ta teeb suurejoonelisi plaane )?
  

Tegelase SUHE TEISTE TEGELASTEGA

• Kuidas suhtub tegelane teistesse tegelastesse?
  
• Mida märkab tegelane teiste tegelaste juures?
  
• Mida saab tegelase kohta järeldada tema tutvusringkonma põhjal?
  
• Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased?
  
• Millise mulje ta jätab?
  
• Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse?
  

Tegelase suhe ÜMBRITSEVA MAAILMAGA

• Kuidas suhtub tegelane teda ümbritsevasse maailma?
  
• Kas ta elab loojana või tarbijana ?
  
• Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas?
  
• Mida märkab tegelase pilk ümbritsevas maailmas?
  

Enamasti algab lugu ebakõlast tegelase ja tema ümbruse vahel. Armastusromaanis asub takistus kahe armastaja vahel, kriminaalromaanis on sageli lugu algatavaks probleemiks surnukeha . Keerulisemas reoses on selliseid ebakõlasid ja takistusi mitmeid.
15. Kirjandus ja ideoloogia