Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Kirjandusteaduse aluste konspekt (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida on autor tahtnud oma teosega öelda?
  • Millised olid teose loomingutingimused?
  • Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus?
  • Mis on kummastus" uncanny kirjanduses?
  • Mis on narratiiv?
  • Milliste tegelaste vaatepunkti esitatakse sagedamini?
  • Kellele ei anta üldse vaatamisõigust"?
  • Kelle silmade läbi nähakse olulisemaid sündmusi?
  • Milline on tegelase päritolu ja välimus?
  • Milline on tegelase ühiskondlik positsioon?
  • Mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta?
  • Mida kõneleb tegelase välimus tema maailmavaate kohta?
  • Kuidas esitab jutustaja tegelast?
  • Milline on tegelase enesehinnang?
  • Milline on tegelase suhe oma mineviku ja tulevikuga?
  • Kuidas suhtub tegelane teistesse tegelastesse?
  • Mida märkab tegelane teiste tegelaste juures?
  • Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased?
  • Millise mulje ta jätab?
  • Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse?
  • Kuidas suhtub tegelane ümbritsevasse maailma?
  • Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas?
  • Mida märkab tegelase pilk ümbritsevas maailmas?
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused
  • Kirjanduse mõiste.
    • Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste
    • Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda
    • Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks
    • Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne.
    • Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid
    • Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit , lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.
    • Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu.
    • Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti.
    • Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte :
    • Keele ja kirja järgi:
    • Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud jne) ning muid kirju (nt noodikiri) kasutavaks kirjanduseks
    • Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandust omaette rahvus-või keelegruppide järgi.
    • Ühest keelest teise tõlkimisel moodustub tõlkekirjandus, mis üldiselt saab rahva/keele kirjanduse osaks, millesse teos on tõlgitud.
    • Funktsionaalselt
    • Kirjanduse funktsiooni järgi liigitatakse kirjandust mitmeti. Funktsioonid võivad sageli kattuda või seguneda
    • ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete käsitluste kohaselt otstarve puudub; ehkki selleks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust jm.
    • jaguneb:
    • eepika
    • lüürika
    • dramaatika
    • väljamõeldis, millel ei pea olema tõe väärtust
    • esseistika – arutlev, mõtisklev, loogilist argumenteeritust kasutav kirjandusharu. Essee eesmärgiks on autori vaadete avaldamine
    • memuaristika – autori mälestused või meenutused oma elust, sündmustest jm. Eesmärk: neid säilitada ja edasi anda
    • kroonikakirjandus – kirjanduse liik, kuhu pidevalt lisatakse uusi peatükke. Eesmärgiks jäädvustada mõtteid, sündmusi, ideid jms asjaolusid nende aset leidmise alal
    • teaduskirjandus – teaduslikule metodoloogiale vastavalt vormistatud kirjandus, mõeldud kasutamiseks teaduskäibes
    • teaduslik artikkel
    • monograafia
    • populaarteaduslik kirjandus – suunatud lugeja teavitamisele kergestimõistetavas vormis
    • teaduslike uuringute tulemuste populaarsed esitused jms
    • Faktikirjandus – teadaolevaid tõsiasju esitav kirjandus, sageli popteadusliku kirjanduse sugemetega. Püüab hoiduda oletustest ning esitab materjali kontrollitaval kujul, ent ei pruugi järgida teadusliku kirjanduse vorminõudeid.
    • teabekirjandus on mingil alal kasutamiseks koostatud ja kergesti käsitletavad infokogumid
    • õppekirjandus – õppeotstarbeline kirjandus
    • teatmekirjandus – süstemaatiliselt esitatud infokogumikud
    • jne
    • Aja ja ruumi järgi
    • Erinevatel aegadel ning eri paigus on kirjutatud ka eri laadi kirjandus nii selle keele, funktsioonide, taseme kui ka vormide poolest
    • Eri ajastu kirjandusel on olnud ka erinev tähendus
    • Kirjandusteose säilimisel läbi ajastute võivad tema funktsioonid muutuda.
    • Taseme põhjal
    • Hinnangu küsimus – eri ajastul eri moodi
    • taseme põhjal eristatakse žanri, vormi, funktsiooni, keelekasutuse, stiili jpm põhjal:
    • väärtkirjandus
    • ajaviitekirjandus
    • sopakirjandus jne

  • Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus
  • Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
  • Lugejal on otsustav ja aktiivne roll kirjandusteose tähenduse loomisel
  • Pole ühte lõplikku tähendust
  • möödalugemine
  • väärtõlgendamine
  • kahte laadi lugejad:
  • mudellugeja – kujutletav lugeja, kes mõistab ja järgib teose poolt esitatud lugemisreegleid
  • iga teos annab viiteid , kuidas seda lugeda
  • teos eeldab lugejalt teatavaid omadusi
  • nt mingi teadmiste hulk
  • huvi teatud teemaderingi vastu
  • tegelik lugeja – reaalselt eksisteeriv isik, kes teost loeb
  • toetub teose tõlgendamisel:
  • teksti sisse kirjutatud lugemismudelile
  • mudellugeja häälestab tegelikku lugejat teataval viisil teosele lähenema
  • isiklikule elukogemusele
  • tõlgenduskogukonnale, kuhu ta kuulub
  • tõlgenduskogukond – inimkooslus, keda ühendab teatud määral sarnane ellusuhtumine ning kes kasutab lugemisel osaliselt samu tõlgendusstrateegiaid
  • nt sõprusringkond, huvigrupp või perekond
  • tõlgenduskogukond määrab ka suhtumise teistesse kunstivaldkondadesse
  • oma põlvkonna ootushorisondile
  • lugeja arusaamises teosest peegeldub ka tema aeg
  • teos võib jääda võõraks, kuna teose kirjutamise ja lugemise ajaline vahe on distantsilt suur
  • ootushorisont – ühe põlvkonna lugejate poolt jagatud ootuste ja eelduste kogum, kriteeriumite hulk, mille järgi hindavad lugejad kirjandusteost mingil perioodil.
  • Autor võib jätta lugejale küllalt palju vabadusi
  • erinevad kirjandusteosed jätavad lugeja fantaasiale vähem või rohkem liikumisruumi
  • avatud teos – lugeja mõttevabadus suur
  • suletud teos – lugeja tähendusloomet suunab tekstuaalne autor
  • autor võib kirjandusteosesse sisse kirjutada ka allteksti – teise, varjatuma tähenduskihi
  • selle kaudu saab lugejaga suhelda neil aegadel, mil kirjandusteose sõnavabadust pärsib tsensuur
    • Kirjandus kui nähtus on erilaadne kommunikatsioonisüsteem
      • Saatja (autor) – teade (teos) – vastuvõtja (lugeja)
    • Lugejat mõjutab reaalne maailm, ajastu
    • Võimalik fenomenoloogiline lugemine – keskendub ainult teosele, rebides selle kommunikatsiooniahelast välja.
    • Lugeja õigused, võimalused?

  • Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
  • Tänapäeval on autor kui kirjandusteose visiitkaart; kaubamärk
  • Autor on teose looja. Erinevatel ajajärkudel on autori loojarolli tähtsustatud erinevalt
  • Keskaeg – ei tuntud autori mõistet tänapäevases kontekstis
  • on vaid üks looja – Jumal. Igas valdkonnas.
  • Renessanss – inimesele hakatakse omistama looja rolli
  • kirjanduses muutub autor oluliseks koos trükikunsti levikuga
  • kirjutajaile saab oluliseks, et nende tekstid oleksid äratuntavad
  • sest nii saadi toetust tolle ajastu kunstide toetajailt – rikastelt patroonidelt
  • romantismettekujutus autorist kui geeniusest
  • loomine kui ülev vaimutöö
  • hakatakse kõnelema kirjandusest kui autori eneseväljendusest
  • tekib arusaam, et kirjandusteosel on tähendus, mille on loonud selle autor
  • lugeja ülesandeks on autori poolt loodud tähendus tekstist üles leida.
  • 20. sajand – kirjandusteose mõistmisel tõusevad autori kõrval esile teised tegurid
  • kirjandusteoses kõneleb keel – keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring
  • kirjandusteos väljendab oma loomisajastu arusaamu
  • kirjandusteose tähenduse loomisel osaleb ka lugeja
  • autorikeskne kirjandusteose analüüs küsib:
  • mida on autor tahtnud oma teosega öelda?
  • Millised olid teose loomingutingimused?
  • Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus?
  • Autori kaudu kajastub teoses tema aeg –
  • kirjandusteos väljendab teatava ajastu maailmavaadet
  • autor väljendab ideid, mis on tema ajaga kooskõlas
  • ajastu toob endaga spetsiifilised probleemid, mis kajastuvad kirjanduses
  • ajastu seab ette ka autori mõtlemise piirjooned
  • nt neegrid ja naised
  • autor ja kirjanduse põhiliigid. Tekstuaalne autor
  • proosa-, luule-, ja draamakirjanikul on igaühel oma spetsiifika:
  • luulekunst – vahendab enamasti autori elamusi ja mõtteid, teose seos autoriga on otsene ja vahetu
  • dramaatika – olukord on vastupidine : näidendid koosnevad tegevustest; autor saab oma seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu
  • eepika – kirjanikul palju võimalusi
  • romaan võib olla luulesarnane enesepaljastus
  • võib olla üles ehitatud draamalikule teose esitamisele
  • autor võib anda tegelastele hinnanguid
  • nii proosa- kui ka luuleteose puhul peaksime autori ja teose samastamisega olema ettevaatlikud –
  • autor võib kirjutada midagi sellist, mis pole seotud tema elukogemuse või mõttemaailmaga
  • seepärast on otstarbekas tekstuaalse autori mõiste
  • Tekstuaalne autor – teksti poolt loodud autorikuju
  • Teos sisendab meile , et autoril on teatav maailmavaade ja ellusuhtumine, lugejal tekib mingi ettekujutus sellest autorist
  • Eriti luuletuse puhul
  • Ei pruugi kajastada autori tegelikku elufilosoofiat
  • Ühe autori erinevad teosed võivad luua erineva tekstuaalse autori
  • Autobiograafia puhul tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad
  • Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
  • Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid. Millest lähtuvalt vaatlevad kirjandust
  • Uuskriitika
  • Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus, poeetiliste kannotatsioonide rohkus
  • Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhtest
  • Uuskriitika välistab kirjaniku taotluste kasutamist abimaterjalina
  • Uuskriitikute kõige suurem erinevus eelkäijatest seisneb selles, et nad loobuvad parafraasi kasutamisest, kirjaniku sõnade ümberütlemisest
  • Kirjandusteoses näevad uuskriitikud eelkõige hierarhilist struktuuri, mille kujundajaks on elementide omavahelised suhted. Uuskriitikute põhiliseks metodoloogiliseks lähtekohaks on väide, et teose tervikut tuleb analüüsida tema enese kaudu

  • Strukturalism
  • Kirjandusteksti vaadatakse autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast
  • Poststrukturalism
  • Põhiobjektiks on mittestruktuur
  • feministlik kriitika
  • postkolonialistlik kriitika
  • Mis on „ kummastus ” (uncanny) kirjanduses?
  • Luule värsisüsteemid ja –mõõdud
    • Silbirõhulise luule värsimõõdu ehk meetrumi kujundavad värsijalad (kõnetaktid).
    • Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum
    • Sellega liituvad rõhuta silbid
    • Rõhuliste silpidega täidetakse üldjuhul värsi tõusud e värsirõhud; rõhuta silbid täidavad värsilangused e värsirõhkude vahed
    • Kuna värsirõhkude ja rõhuvahede silbid on korrastatud, iseloomustab silprõhulist luulet ühtlustatud silbiarv
    • Ühesilbilise sõnaga saab täita nii värsi tõuse kui langusi
    • Silprõhulises luules on nii mitu värsijalga, kui palju seal on tõuse
    • Vahel rõhutatakse mõnda tõusu tugevamini kui teisi.
    • Värsi lõpus võib rõhuta silp ka puududa või üle olla
    • Värsimõõdud koosnevad üht või mitut tüüpi värsijalgadest – liht- või liitmõõtudest.
    • Meetrumi muudatustega elavdatakse rütmipilti ja tõstetakse esile mis on loomulik
    • Värsimõõt kajastab värsi, salmi või luuletuse kui terviku rütmi (mitte üksiksõnade oma) -> sõnapiirid ei lange tihti värsijala piiridega ühte.
    • Rõhuline värsisüsteem
    • Rõhulised värsimõõdud sarnanevad silprõhulistega kindla arvu värsitõusude ning seega ka ühtlase rütmi poolest. Kuna aga värsilanguse silbiarv on muutlik , siis korrastatud värsijalgu ega ka värsside ühtlast silbiarvu ei teki.
    • Vabavärss
    • Kui luuletus on silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu (ühtlustamata on nii värsirõhud kui ridade silbiarvud), on tegu vabavärsiga. Sealt ei maksa korrastatud vabavärsijalgu otsida – vabadus kinnistunud värsimõõtudest ongi tema olemus.
    • Proosakõnest eristab vabavärssi sõnade, sõnaühendite ja lausete värsiline värsiline liigendamine , fraasirütmi rõhutamine.
    • Vältelised värsisüsteemid
    • Nagu silprõhulises luules, kujundavad vältelise värsimõõdu värsijalad
    • Puhas välteluule on tänapäeva eesti keele kui rõhukeele seisukohast kunstlik, mistõttu värsirõhke püütakse täita pearõhuliste pikkade silpidega, vastandades neid lühematele silpidele.
    • Regivärss
    • Meetriliselt rikas: rakendada võib nii rõhulist vältelist kui silbilist põhimõtet. On ekslik arvata, et kõik taandub vältelisele neliktrohheusele ja kaheksale silbile. Eri tüüpide seast tõuseb esile vältelis-silbilis-rõhuline värss, mis silpide ja väldete arvu kõrval arvestab ka sõnade pearõhuga.
    • N-ö klassikaline regimõõdu e vältelis-silbilis-rõhulise neliktrohheus:
    • Värsis üldjuhul 8 silpi
    • Pearõhuline pikk silp täidab ka värsitõusu ega esine üldjuhul languses
    • Pearõhuline lühike silp täidab värsilangust ega esine üldjuhul tõusus
    • Järgsilbid ja ühesilbisõnad paiknevad vabalt nii tõusus kui languses
    • 1 värsijalg täidetakse vabalt
    • Värsi lõpus ei ole ühesilbisõna
    • Neljasilbisõna on värsi alguses või lõpus, mitte keskel
    • Silbiline värsisüsteem
    • Kindel silbiarv
    • Kuna värsirõhkude korrapära ei taotleta, siis värsijalgu ei arvestata
    • Haikud ja tankad

  • Metafoor ja selle eriliigid
    • Epiteet – kirjeldav või kaunistav lisasõna
    • Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel
    • Metonüümia – tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires.
    • Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel
      • Nt sinise taeva silm kantakse üle päikesele nende mõlema tähendusliku ühisosa alusel
    • Otse öeldu ja tegelikult mõeldu lahknevad, kuigi neil on ühisosa – tekib vihje ehk tähenduse ülekanne
    • Hea vahend kulunud tähenduse värskendamiseks või tuntu abil tundmatule viitamiseks
    • Metafoori alaliigid :
      • Isikustamine
        • Ehk personifitseerimine
        • Millelegi mitteinimlikule isikuomaduste andmine
        • Nt mõte südant lööb (G. Suits)
      • Ümberütlus
        • Ehk perifraas
        • Rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes
        • Nt lauluisa , Emajõe Ateena
        • Mõistatuse lemmikkujund
      • Tabu
        • Sõnakeeld, samuti ümberütlus, ja sellega kattuv maheväljendus ehk eufemism
      • Sümbol
        • Võrdkuju, pilt, märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktset
        • Nt täht süttib ehk taevas su üle veel; üht saart mina otsin
        • Sümbolism püüab asjade ja sõnade tagant avastada kõrgemat tegelikkust, sageli nt jumalat.
      • Allegooria
        • Sümboolne kõne võib areneda mõistukõneks ehk allegooriaks, kus tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta
          • Nt „Üks veski seisab vete pääl” – veski kui ühiskonna võrdpilt
      • Poeetiline liialdus e. hüperbool
        • Nt „ja peaks saada surma ma, seepärast surema” L. Koidula
      • Poeetiline vähendus

      • Iroonia
        • Pilkav teesklus
        • Üteldakse ühte, vihjatakse millelegi vastupidisele
        • Võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini
      • Oksüümoron e. vastandväljendus
        • Pingeline kõnekujund
        • Seostab väga vastandlikke mõisteid, kuni mõttetuseni
          • Nt Kuum lumi, särav pimedus, elav laip jmt
      • Sünteneesia
        • Kõnekujund, mis ühendab eri meelte tajusid märkivaid sõnu
        • Nt valgete seinte sihisev hääl (B. Kangro )

  • Lausekujundite liigid
  • Lausekujundid taotlevad kunstilist mõju eripärase lausestusega. Kui kõlakujundid mängivad häälikute ja sõnakujundid tähendusega, siis lausekujundid sõnastusega.
  • Sõnastusvõtteina eristuvad mitmesugused kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmängud
  • Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi kordusi, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu. Sõnu või sõnatüvesid korratakse kõrvuti, värsside algul, keskel ja lõpul
  • Loomulikud on värsikordused. Salmide vahel muutumatuna või ligilähedaselt korduvaid värsse või salme nimetatakse refrääniks.
  • Lisaks sõnadele ja värssidele korratakse ka ligilähedasi mõtteid, tekitades mõttekorduse ehk -parallelismi.
  • Vastandlike mõtete kõrvutamine on vastuseade ehk antitees
  • vastandi- ehk kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid.
  • Mõttekorduses võib tekkida ka astendus ehk gradatsioon – tähenduslik tõus või langus.
  • Teise rühma lausekujundid
  • erinevad ilukõnelaused ehk retoorilised lausestused
  • retooriline küsimus
  • pöördumine
  • hüüatus
  • saavutatakse lauseliikmete ümbertõste ehk inversiooniga
  • lauseliikmete väljajätt ehk ellips ning lausekatkestus ehk hälve
  • sidesõnatus, selle vastand sidesõnakus
  • kuhjamine
  • kolmas rühm
  • tähendusmärgid
  • sõnamäng ehk kalambuur – tekitab sõnade (eriti homo- ja sünonüümide) ootamatul ja naljakal kõrvutamisel
  • paradoks ehk vastuoksus – vastuolu sisaldav kummaline ütlus, mis toob esile sügavamaid tõdesid
  • nt raske on kergeks saada (Kaplinski); Vana ja kulunud/ kui noore inimese luuletus (A. Suuman)
  • ristlause ehk kiasm
  • nt Malehobused valetavad ja Valehobused maletavad (Alliksaar)
  • Tuleb jäämeri, jääb tuulemeri (I. Laaban)
  • siire – lause jätkumine järgmises värsis või salmis
  • piltkujundid
  • Riim ja kõlakujundid

  • Mis on narratiiv ? Narratiiv ja aeg
  • Narratiiv – jutustus
  • Peamine kogemuse ja taju ajakorrastamise vahend
  • Argielu sündmused põimuvad erinevate jutustustega, aitavad orienteeruda kultuuriruumis
  • Kirjandusteose vaatepunkt
  • Sarnaneb maaliga – kujutatud kindlast vaatepunktist
  • Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse.
  • Teose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku
  • mina-jutustuse puhul kõneleb mina-jutustaja toimunust oma vaatepunktist lähtudes
  • piiratud vaatepunktiga jutustus: edastab sündmustiku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu.
  • Loo pinge areneb teadmatuse ümber – lugejale avatud inimteadvust ümbritsevad teised, millesse lugeja ei saa pilku heita.
  • Sisemonoloog – tegelase sisekõne
  • vajadus otsida mingile küsimusele vastust; areneb tegelase oma sisemisest loogikast
  • Teadvuse vool – kujutab tegelase mõtteid hüplikena
  • tegelase tunnete ja mõtete üleskirjutus – eesmärgiks on avada tegelase sisemaailm täielikumalt, kui seda teeb sisemonoloog
  • modernistlik romaan võib olla täielikult teadvuse vooluna kirjutatud.
  • Tema-jutustus e kolmandas isikus jutustus võib samuti edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti, ent sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelase taju-ulatusega.
  • Tegu võib olla kõiketeadva jutustajaga: sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu
  • Võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral
  • võib esitada ja analüüsida
  • sündmuste kiretu esitamine
  • esitab sageli tegelaste lühiiseloomustusi, võttes mõne lausega kokku tegelaste olulisemad iseloomujooned
  • suudab sageli ka tegelaste mõtteid lugeda ->
  • kõiketeadva jutustaja romaan vaatepunkt liikuv
  • olukord, kus sündmusi näidatakse mitme nurga alt
  • avatakse ühe tegelase suhe toimunusse
  • siis lisatakse kommentaar sündmusevälisest vaatepunktist
  • siirdkõne – jutustaja vahendab tegelase kõnet kaudse sisemonoloogi kaudu
  • liikuv vaatepunkt ka romaanides, kus kõiketeadev jutustaja puudub
  • modernistlik romaan: keegi ei tea romaanimaailma kohta täit tõde
  • vastupidiselt ühe vaatepunktiga romaanile näeb lugeja nüüd loos aset leidvaid sündmusi eri vaatepunktidest.
  • Sisepinge tekib vaatepunktide lahknemise kaudu
  • Kõiketeadev jutustaja = tekstuaalne autor
  • kõiketeadva jutustaja kommentaaride kaudu loome ettekujutuse autorist
  • kirjandusteost analüüsides tuleb silmas pidada, kelle vaatepunktist on mingi sündmus esitatud
  • kas teosess avalduvad erinevad vaatepunktid?
  • Kuidas tegelaste vaatepunkti kasutatakse: kas jälgitakse vaid tegelase pilku või edastatakse ka tegelaste mõtteid ja tundeid?
  • milliste tegelaste vaatepunkti esitatakse sagedamini?
  • kellele ei anta üldse „vaatamisõigust”?
  • kelle silmade läbi nähakse olulisemaid sündmusi?
  • Kirjandusteose tegelased
  • Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Nad viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaneb teose ideestik. Lugeja tunneb eelkõige huvi tegelaste ja nende elusaatuse vastu.
  • Kirjandusteose tegelased jagunevad nende tähtsuse järgi teoses
  • Peategelased
  • kannavad teose ideelist põhiraskust, nad juhivad ja arendavad sündmustikku
  • Kõrvaltegelased
  • peategelaste teenistuses ning jäävad tähtsuselt nende varju
  • Episoodilised tegelased
  • esinevad teoses vaid põgusalt
  • tüübiks nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned.
  • Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent aitab ilmekalt avada ajastule eriomast
  • Kirjanduslik tegelane võib vahel olla loodud tegelikkuses eksisteeriva inimese põhjal. Sellist tegelaskuju nimetatakse prototüübiks
  • Tegelased võivad olla kas muutuvad või muutumatud
  • Mahukad panoraamromaanid kasutavad enamasti tegelaste muutumist – nt peategelase kasvamist lapsest täiskasvanuks
  • ent romaan pole seepärast veel kehv , kui ta tegelased ei muutu
  • tegelased on lamedad või sügavad. Sealjuures on olulised 3 aspekti:
  • tegelase keerukus – kas tegelane on lihtsakoelise või keerulise siseeluga?
  • Tegelase areng – kas tegelane on muutuv või muutumatu?
  • Tegelase kujutamise määr – kui lähedalt ja üksikasjalikult on tegelane teoses välja joonistatud?
  • Sügav tegelane on keeruline ja arenev, autor on teda kujutanud detailselt
  • võimeline lugejat üllatama
  • Lame tegelane on lihtsakoeline ja muutumatu, teda pole lähedalt kujutatud
  • sageli taandatav ühele ideele või iseloomujoonele
  • sageli on lamedad tegelased antud tüüpidena
  • pole võimeline lugejat üllatama
  • tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu:
  • tegelase bioloogiline aspekt
  • milline on tegelase päritolu ja välimus?
  • perekonnaromaani puhul on kasulik joonistada tegelaste sugupuu
  • tegelase psühholoogiline aspekt
  • milline on tegelase siseelu:
  • millised mõtted, soovid, lootused suunavad tema käitumist?
  • Tegelase sotsiaalne aspekt
  • milline on tegelase ühiskondlik positsioon?
  • Amet
  • Elukoht
  • Varanduslik seisukord
  • Klassikuuluvus
  • Tegelase kujundlik aspekt
  • mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta?
  • mida kõneleb tegelase välimus tema maailmavaate kohta?
  • Tegelaskuju loovad suhtegrupid
  • Tegelast iseloomustavad nelja tüüpi suhtegrupid:
  • tegelase suhe loo jutustajaga, kui selleks pole tegelane ise
  • kuidas esitab jutustaja tegelast?
  • Kas jutustaja valgustab tegelase siseelu või näitab teda vaid tegevuses?
  • Kas jutustaja esitab tegelase koondportree?
  • Kui jah, siis sellele pöörata erilist tähelepanu (vt tegelase kujundlik aspekt)
  • Kuidas lugeja kohtub tegelasega esimest korda, kuidas saab lugeja tegelase kohta edasist informatsiooni?
  • tegelase suhe iseendaga
  • milline on tegelase enesehinnang ?
  • Kas tegelane on enesekeskne või huvitub pigem teistest inimestest?
  • Kas ta tegeleb eneseanalüüsiga ning teadvustab endale oma käitumise motiive ?
  • Milline on tegelase suhe oma mineviku ja tulevikuga?
  • tegelase suhe teiste tegelastega
  • kuidas suhtub tegelane teistesse tegelastesse?
  • Mida märkab tegelane teiste tegelaste juures?
  • Mida saab tegelane järeldada oma tutvusringkonna põhjal?
  • Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased?
  • Millise mulje ta jätab?
  • Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse?
  • tegelase suhe ümbritseva maailmaga
  • kuidas suhtub tegelane ümbritsevasse maailma?
  • Kas ta elab loojana või tarbijana ?
  • Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas?
  • Mida märkab tegelase pilk ümbritsevas maailmas?
  • Kirjandus ja naer (huumor, nali, koomika vms)
  • Kirjandus ja ideoloogia
    P. S. Eksamil tuleb vastata kahele küsimusele. Kolmas küsimus on praktiline ülesanne, kus te peate ühes luuletuses või proosatekstis määrama teatud kindlad vormielemendid või analüüsima teksti metafoorikat.
    P. P. S. Küsimusest nr 6. Konspektiivse ülevaate strukturalismist, poststrukturalismist, feminismist ja postkolonialismist leiate nt raamatust: Janek Kraavi „Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur”.
    Jõudu
  • Vasakule Paremale
    Kirjandusteaduse aluste konspekt #1 Kirjandusteaduse aluste konspekt #2 Kirjandusteaduse aluste konspekt #3 Kirjandusteaduse aluste konspekt #4 Kirjandusteaduse aluste konspekt #5 Kirjandusteaduse aluste konspekt #6 Kirjandusteaduse aluste konspekt #7 Kirjandusteaduse aluste konspekt #8 Kirjandusteaduse aluste konspekt #9 Kirjandusteaduse aluste konspekt #10 Kirjandusteaduse aluste konspekt #11
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-01-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 71 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor mandaraan Õppematerjali autor
    Tegu on kirjandus- ja teatriteaduse aine esimese poole (st kirjandusteaduse) konspektiga

    Sarnased õppematerjalid

    Poeetika
    22
    docx

    Poeetika

    Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 39­59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õp

    Poeetika
    Kirjandusteaduse eksamikonspekt
    10
    doc

    Kirjandusteaduse eksamikonspekt

    NB! Tekst on täpselt see, mis õppejõud rääkis (loengus konspekteeritud, ju ta siis seda tahab ka!) 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on süstemaatiliselt kirjandust uuriv teadusharu. Vaatleb kirjandust nii tema olemuse kui ka ajaloolise arengu ja kunstiväärtuse seisukohalt. Kirjandusteadus on iseseisva kunstiteadusena arenenud jõudsalt alates 19. Sajandist; poeetika ja stilistika olid kõrgelt arenenud juba antiigis. Kirjandusteaduse osad on kirjandusteooria, kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika. Kirjandusteaduslikke meetodeid ja koolkondi: biograafiline meetod, feministlik kirjandusteadus, formalism, freudism, marksistik kirjandusteadus, positivistlik esteetika, poststrukturalism, retseptsiooniesteetika, semiootika, strukturalism, uuskriitika, vaimulooline koolkond. Uuskriitika (New Criticism) · Tekkis 1920. ­ 30. Aastatel Ameerikas ja Inglismaal · Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest

    Kirjandus
    Kirjandusteaduse kordamisküsimused
    9
    doc

    Kirjandusteaduse kordamisküsimused

    Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria ­ alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu ­ uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt ­ võib ka teemade kaupa, ainult

    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    Sissejuhatus kirjandusteadusesse
    8
    doc

    Sissejuhatus kirjandusteadusesse

    Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile"-paljud in-d võtsid seda kui

    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    Kordamisküsimused 2016 lõplik variant vastustega
    18
    docx

    Kordamisküsimused 2016 lõplik variant vastustega

    FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan

    Kirjandus
    POEETIKA
    24
    docx

    POEETIKA

    POEETIKA Luule ­ keeleline looming Ilukirjanduslik ­ lüüriline, eepiline, dramaatiline tekst Poeetika ­ luulekunsti, laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Kirjanduslikkus toimib seostes teose, autori, keele, teiste tekstide, maailma ja lugeja vahel ­ kirjandusele võib läheneda mitmeti. Lähilugemine ­ teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus ­ teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad ­ teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine ­ teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs ­ teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus ­ vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need vä

    Kirjandus
    Kirjandusteaduste alused konspekt
    17
    doc

    Kirjandusteaduste alused konspekt

    Lauludel on sõnad. 26. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon? 27. Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas? 28. Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu? Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid? Igas perioodis on midagi, mida saaks täiendada või muuta ning sellest kujuneb uus periood ? 29. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega? Iga teos on unikaalne, kuna iga lugeja mõtestab teose enese jaoks erinevalt lahti. Kirjandusteadlased üritavad mingi versiooni välja pakkuda, seletada lahti teose stiil, mida võis autor kirjutatuga mõelda. Ehk võiks erinevuseks olla see, et kirjandusteadus on väga subjektiivne. 30. Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini. 31. Esteetika ja positivism 19. ja 20

    Kirjandus- ja teatriteaduse alused
    Sissejuhatus kirjandusteadusesse
    20
    doc

    Sissejuhatus kirjandusteadusesse

    Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18.saj. lõpust – kirjandus kui väljamõeldis fiktsioon. Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja v?

    Kirjandusteadus




    Kommentaarid (1)

    Eglep profiilipilt
    Eglep: enamvähem
    17:10 10-05-2011



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun