Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Eksamiküsimused (2)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigusteadus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes on normi adressaadiks subjektiks?
  • Kellele kohustus pannakse?
  • Õiguse tähistamine. Küsimus, mis on õigus, kuulub õigusfilosoofia valdkonda ja selle on sama raske vastata, kui küsimusele, mis on tõde. Õigus on käitusmisreeglite (normide) kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele.
    • Ius est ars boni et aequi – Celsius - Riigikohtu moto - õigus on headuse ja õigluse kunst , teadus headusest ja õiglusest
    • õigus kui väärtusmastaap – väärtusjurisprudentslik lähenemine, peamine praegune lähenemine. Selles tähenduses sisaldub õiguse mõistes õiglus.
    • õigus kui ühine huvi
    • õigus kui võim
    • õigus kui suverääni käsk – parlamenti võib vaadata ja suveräänina
    • õigus kui kokkulepe
    • õigus kui kohustuslik käitumiseeskiri
    Kokkuvõtlikult võib öelda, et õiguse tähistamine omab mõtet sellel juhul, kui õiguse tähistamise „taga“ seisab õiguse idee. Piltlikult öeldes ei pruugi kirjapandud seadus õigust sisaldada , seda juhul, kui seaduse vastuvõtmisel on tähelepanuta jäänud õiguse idee.
  • Õiguse idee – õigusel puudub igasugune praktilisus, kui me seda ei kasuta. Õigus on headuse ja õigluse kunst . Riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide süsteem meie käitumise reguleerimiseks või kaitsmiseks ja mille nõuete täitmist garanteerib riik oma sunnijõu kasutamise võimalusega.
    • Õiglus – igaühele võrdselt vastavalt tema vajadusele võrdsetel alustel. Võrdne kohtlemine. Riik jagab õiglust: annanb mõnele juurde ja teiselt võtab ära. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus.
    • Õiguskindlus e õiguslik garanteeritus – riik peab looma mehhanismi, et kõikidele kehtivad samad õigused, ka neile, kes ei tea ise sellest midagi. Selleks loob riik 2 süsteemi: seadusandluse (kes ei saa aru, et ei tohi tappa, varastada jne, selle jaoks tuleb see kirja panna) ja kohtusüsteemi (mis tagab õiguse rakendamise , lähtub ainult õigusest). See peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu.
    • Eesmärgipärasus – viib tagasi õigluse juurde. Õigus peab olema eesmärgiga tagada kord ja stabiilsus ühiskonnas. Õigus on tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk leiab oma väljenduse õigusnormides.

  • Positiivne e objektiivne õigus – kirjutatud õigusnormide kogum. Õigusnormide abil nähtavaks tehtud õigused. Vastasel korral avaldab riik sundi. Objektiivse õiguse all mõistetakse kehtivate õigusnormide kogumit. Et õigus kehtiks objektiivse õigusena, peab ta olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee.
    Subjektiivne õigus – seotud reaalselt meie endiga. Subjektiivne õigus tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust. Konkreetsest õigusnormist meie jaoks kehtivad õigused:
    • Õigus ise nõuda ja käituda
    • Õigus nõuda kolmandalt isikult
    • Õigus riigi kaitsele
    Õigus kui normatiivne kommunikatsioon – õigus ja ühiskond on omavahel normatiivselt seotud. Riik ütleb läbi normi, millised on väärtused, mis on ühiskonnas aktsepteeritud. Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud ja garanteeritud kindel käitumiseeskiri. Samas on palju asju, milleks seadus ei ole suuteline – nt „hea elu seadus”. Normatiivne ja kommunikatsiooni meedium võib olla puudulik. Ametlikud Teadaanded ja Riigiteataja ei pruugi olla piisav, et informatsioon inimesteni jõuaks.
  • Ülipositiivne õigus – õiguse üldpõhimõtted, väärtused, mis on kooskõlas meie õigusega. Põhinormid, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele ehk ülipositiivsele õigusele. See ôigus pôhineb jumalikul ilmutuse, inimloomusel vôi môistusel. Sellepärast nimetatakse seda ôigust loodus- (loomu) ôiguseks vôi ka môistuse ôiguseks. Loomuôiguses nähakse vôrreldes positiivse ôigusega ülimat korda. Tegu on pôhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Ka enamus ôiguspositiviste tunnistab ülipositiivsete normide olemasolu. Loomuôiguse üks rajajatest oli Rousseau .
  • Eraõiguse reguleerimisvaldkond ja süsteem - Eraõigus on õigusvaldkond, mis reguleerib isikute vahelisi suhteid poolte võrdsuse ja privaatautonoomia põhimõttel. Eraõigus jaguneb:
    • Tsiviilõigus

  • Üldosa
  • Eriosa –
    • Võlaõigus
    • Asjaõigus
    • Perekonnaõigus
    • Pärimisõigus
    • Äriõigus
    • Tööõigus
    • Intellektuaalne omandiõigus
    • Rahvusvaheline eraõigus

  • Avaliku õiguse reguleerimisvaldkond ja süsteem
    Avalik õigus on õigusvaldkond, mis reguleerib riigi tegevust ning riigi ja üksikisiku vahelisi suhteid.
    • Riigiõigus
    • Haldusõigus –

  • Üldosa
  • Eriosa – õigusaktid teatud valdkonnas nt liiklusseadus, kesskonnaseadus jne.
    • Maksõigus
    • Menetlusõigus

  • Karistusõiguse reguleerimisvaldkond ja süsteem
    Karistusõigus on õigusharu, mis määrab kindlaks, millised teod on karistatavad ning kehtestab karistused ja muud mõjutusvahendid ning nende kohaldamise korra vastavate tegude toimepanemises süüdi olevate isikute suhtes. Karistusõigus on seega teatud tegude eest karistust ettenägevate õigusnormide kogum. See on karistusõiguse formaalne määratlus. Karistusõigust võib mõista ka karistamise õigusena. Selliselt määratletuna on karistusõiguse eesmärgiks kaitsta ühiskonna põhiväärtusi ning tõkestada ning tõkestada kuritegevust. Seda on karistusõiguse materiaalne määratlus.
  • Üldosa – sätestab allused ja piirid, millal karistussundi kohaldadakse
  • Eriosa –
    • Kriminaalõigus
    • Väärteoõigus
    Üldosa sisaldab regulatiivseid ja definitiivseid sätteid, mis annavad teo karistatavuse üldised alused. Seal sõnastatakse karistusõiguse põhimõtteid, õpetus KarS -est, süüteost ja karistusest.
    KarS eriosa sisaldab konkreetsete karistatavate tegude kirjeldusi ning määrab kindlaks, millised karistused on nende eest kohaldatavad. Eriosa ülesanne ongi koosseisude määratlemine ja nende sidumine karistustega.
    Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse seadustiku erisosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Üldine põhimõte, et kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu. Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusevastane ja isik on toimepanemises süüdi. Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Karistuseadustik annab süütegude liigid.
    Süüteod on kuriteod ja väärteod - Eeskirjad, mille rikkumise eest on seadustikuga ette nähtud vastutus väärteo eest, kehtestatakse seadusega, Vabariigi Valitsuse määrusega vôi Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Valla- ning linnavolikogul on ôigus kehtestada eeskirju, mille rikkumise eest nähakse ette haldusvastutus seadustikus.
    Karistusõigus reguleerib keelatud käitumise valdkonda ja milliste lubatud vahenditega võib riik sekkuda teo toimepanemise puhul.
  • Era- ja avaliku õiguse piiritlemine
    • Huvi teooria – kes on huviline, kas avalik sektor või eraisik
    • Subjekti teooria – kes on normi adressaadiks, subjektiks? Kellele kohustus pannakse?
    • Subordinatsiooni teooria – alluvussuhted: kui isikute vahel on võrdsed suhted, on tegemist eraõigusliku suhtega, kui suhted on ebavõrdsed, kus üks isik on kohustatud midagi tegema ja teine on õigustatud, siis on tegemist avaliku õigusega.
    • Modifitseeritud subordinatsiooni teooria e liigi e lõppastme teooria – määratleb selle järgi, kellele täitmiseks on see antud (kes on lõplik kasusaaja)

  • Juriidiline fakt ja õigussuhe
    Juriidilisteks faktideks nim selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Kõik tegelikkuses aset leidvad muutused, kui õigus on nende toimumise sidunud õigusliku tagajärjega, on seega juriidilised fakstid.
    Kui vôtta juriidiliste faktide liigitamise aluseks nende seos inimese teadvuse ja tahtega, siis jagunevad nad sündmusteks ja tegudeks. Sündmused on sellised juriidilised faktid, mille saabumine ei sôltu inimese tahtest. (näit. orkaan ). Sündmus kui juriidiline fakt on ka inimese loomulik surm. Teod kui juriidilised faktid on sôltuvuses ôiguse subjektide teadvusest ja tahtest. Teod vôivad olla kas ôiguspärased vôi ôigusvastased. Juriidilisi fakte vôib liigitada ka selle ôigusliku tagajärje iseloomu järgi: mille nende esinemine kaasa toob. Juriidilised faktid on 1.ôigustmoodustavad; 2. ôigustmuutvad; 3. ôigustlôpetavad.
    Õigussuhted on ühiskondlike suhete üks eriliik, mis tekivad riigi vajadusest reguleerida ühiskondlikud suhted õigusega, st anda neile riigile soovitud vorm ja asuda neid kaitsma riigi käsutuses olevate sunnivahenditega.
    Õigussuhte spetsiifilised tunnused:
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel.
    • See on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu
    • Selle säilimise tagab riik
    • See kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu

  • Õiguse subjektid ja õiguse objekt
    Õiguse subjektideks on subjektiivsete ôiguste ja kohustuste kandjad. Nendeks on isikud, kes osalevad ôiguslikus elus. Kuna ôiguslik elu koosneb tervest reast ôigussuhetest, siis on ôiguse subjektideks kôik need isikud, kes vôivad olla osalejateks ôigussuhetes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 7 ja 24 toovad ära isikute liigid, kes on füüsilised vôi juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene ja juriidiline isik on seaduse alusel loodud ôigussubjekt. Juriidilised isikud omakorda vôivad olla kas eraôiguslikud vôi avalik-ôiguslikud juriidilised iskud . Ka riik ja kohalik omavalitsus on tsiviilôigussuhetes avalik-ôiguslikud juriidilised isikud. Vaatamata formaal-juriidilistele erisustele ôigussubjektide liigituses, on summa summarum ôiguse subjektiks inimene. Ainult inimene on ôigustatud ja kohustatud. Ainult inimene on ôiguste ja kohustuste kandja. Kaasajal lähtudes demokraatia ja humanismi ideedest käsitletakse ôiguse subjektidena kôiki inimesi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 7 lg. 2 sätestab, et õigusvôime algab inimese elusalt sündimisega ja lôpeb surmaga. Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana (pärimise puhul). Inimese kui ôiguse subjekti iseloomustamisel tuleb käsitleda tema ôigusvôimet ja teovôimet.
    Objektiivse ôigusega on kindlaks määratud missuguseid ôigusi saab inimene omada ja milliseid kohustusi tuleb kanda. Õiguse objektiks on kôik see, mis on subjektiivse ôiguse esemeks . Môistega ôiguse objekt on hôlmatud kehalised esemed ja teised mittekehalised esemed. Mittekehalisteks esemeteks vôivad olla seaduses nimetatud juhtudel ôigused, nôuded jm. objektiivsed väärtused. Asjad omakorda vôivad olla asendatavad vôi asendmatud, äratarvitatavad vôi äratarvitamatud, jagatavad vôi jagamatud. Igal juhul on ôiguse objekt väga tihedalt seotud subjektiivse ôiguse kandjaga. (ôiguse objekti vôib nimetada ka hüveks). Kokkuvôtteks vôib ôelda et: Õigussuhte objekti all môistetakse neid materiaalseid, vaimseid ja sotsiaalseid hüvesid, mille puhul ja millega ühenduses üldse tekkis vastav suhe inimeste vahel.
  • Subjektiivse õiguse tekkimine, sisu, lõppemine ja kaitse – konkreetsel objektil lasuv õigus. See lubab kindlal viisil käituda, millele vastab teise isiku kohustus. Õigus subjektiivses mõttes (subjektiivne õigus) tähendab ôigussubjektile kuuluvat ôiguskorrast e. objektiivsest ôigusest tulenevat ôigustust (nôuda teistelt isikutelt vastavat käitumist). Juriidiline fakt on aluseks subjektiivse õiguse tekkimiseks, muutumiseks ja lõppemiseks.
    Subjektiivse õiguse sisuks on õigus ise käituda, õigus nõuda teiselt poolelt käitumist ja õigus kasutada õiguskaitsevahendeid.
    Lõppemise aluseid on mitu – siis:
    • kui isikul lõpeb nõudeõigus
    • lepingu lõppemisega
    • seaduse kehtetuks tunnistamisega jne
    Kaitse on õiguskaitse vahendite kasutamine. Selle võib siduda ka õiguse realiseerimisega.
  • Juriidiline kohustus - Nagu õigussuhte môistest võib aru saada, on suhtel ka teine pool, nimelt juriidilised kohustused. See tähendab subjektiivsest õigusest tulenevalt on õiguse subjektil endal teatud käitumiskohustused. Õiguste ja kohustuste vahelist sidet võib nimetada ka õiguste ja kohustuste korrespondeerumiseks. Mitte alati ei ole see side vahetu iseloomuga . Juriidiline kohustus on niisiis vajalik käitumine, mida tuleb teostada vahetult või lõppastmes õigustatud isiku, s.o. subjektiivse õiguse kandja huvides. Nii nagu subjektiivne ôiguski ei ole igasugune käitumine juriidiline kohustus. Vajalik käitumine selle määr, peab tulenema objektiivsest ôigusest. Juriidilise kohustuse realiseerimine vôib seisneda mingis tegevuses, kuid ôigusnormidest tulnevalt ka tgevusetuses. Nii on näiteks kolmandate isikute poolt omaniku täieliku vôimu aksepteerimine tegevusetus , omaniku nôudeôiguse aksepteerimine täieliku ôigusliku vôimu rikkuja poolt aga tegevus.
  • Õiguse realiseerimise vormid – realiseerida saab vaid subjektiivset õigust. Õiguse realiseerimisest on huvitatud pôhimôtteliselt ühiskond tervikuna. Realiseerimine toimub kolmel viisil. Neist ôiguse kasutamine ja ôigusest kinnipidamine kujutavad endast ôiguse vahetu realiseerimise viisi. Nende ôiguse realiseerimise viiside puhul realiseerivad ôigusnormidest tulenevaid subjektiivseid ôigusi ja kohustusi ôiguse subjektid vahetult oma käitumises. Näit ametiisik hoidub pistise vôtmisest, kuna see on karistusseadustiku järgi karistatav süütegu. Normist tuleneva nôude saab ametiisik realiseerida ôigusest kinnipidamise teel. Pôhimôtteliselt ôigust vôivad realiseerida kôik isikud, nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Kui ôiguse subjektid viivad oma käitumise vastavusse ôigusnormis sisalduva käitumise nôudega, siis realiseerub ôigus kasutamise vôi kinnipidamise teel.
    Õigusest kinnipidamine ja ôiguse kasutamine on vahetult seotud isiku tegevusega kas aktiivses vôi passiivses tähenduses. Õigus on realiseerunud kui ôiguse subjektide käitumine on vastavuses ôigusnormi nôuetega. Kolmandaks ôiguse realiseerimise viisiks on ôiguse rakendamine. See on ôiguse rakendamise spetsiifiline viis, kusjuures ühine ôigusest kinnipidamise ja ôiguse kasutamisega on siin see, et realiseerimise aluseks on samuti ôigusnormist tulenev nôue. Pôhiline erinevus aga, selles, et ôiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. See tähendab, et ôiguse rakendamine eeldab erisubjekti - komptentse riigiorgani - vastavat tegevust. Rakendamine on vajalik kolmel juhul:
    1. kui ôigusnormis ettenähtud ôigused ja kohustused ei saa kehtida ilma riigiorganite vahele segamiseta (abiellumine),
    2. kui ôiguste ja kohustuste täitmisel tekkis isikute vahelised erimeelsused (tsiv.ôiguslikud vaidlused nn. protsessiôigus, kohtunik tugineb otsuse tegemisel poolte poolt esitatud tôenditele ja asjaoludele. Pooled hageja ja kostja);
    3. kui isik on toime pannud ôigusrikkumise, tema suhtes tuleb kohaldada ettenähtud riiklikku sundi ( kriminaalmenetlus , määravaks on tôe väljaselgitamine e. kohtuliku uurimise printsiip. Süüdistatav - prokurör kui süüdistaja, kellel lasub süü tôendamise koormis ).
    õiguse kasutamine – isik peab oma õiguse maksma panemiseks astuma mingeid samme, näiteks meeldetuletus maksmata arve pärast, politsei noomitus .
    õigusest kinnipidamine – ideaalne ühiskond toimikski ainult selle alusel. Aga tekivad näilised vaidlused.
    õiguse rakendamine – kaalukaim realiseerimise viis. See on riigivõimu monopol . Õigusriigis lahendab vaidlusi vaid riigi organ (rakendab vaid kohus). See tähendab õigusnormis antud sanktsiooni kehtestamist/realiseerimist. Kohtuotsuse tegemine ongi õiguse rakendamine!
    subsumeerimine –eluliste asjaolude võrdlemine õiguslike asjaoludega.
  • Õiguse tõlgendamine
    • grammatiline e keeleline tõlgendamine - tuleb uurida ôigusnormi teksti, vôttes abiks grammatikareeglid
    • süstemaatilis-loogiline – see tähendab ôigusloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Sageli selgub sôna môte alles seoses teksti muu osaga. Eespool käsitledes ôigusnormi liike oli mainitud : selgitavaid, viitavaid, kitsendavaid ôigusnorme. Mittetäielikud ôigusnormid omandavad tegeliku tähenduse alles koos teiste normidega. Süstemaatilis-loogilise tôlgendamise abil selgub üldnormi môte seoses teiste normidega vôi koguni reguleerimisaladega. Süstemaatilis-loogiline tôlgendamine on normi koha leidmine ôiguse süsteemis, ôiguse valdkonnas, ôigusharus. Tuvastatakse normide funktsionaalsed ja loogilised seosed. (Kôige selle aluseks on muidugi tôlgendatava normi tekst). Iga lause peab olema loogilises kontekstis teisteaktidega. Vaadatakse õigust tervikuna – erinevate seaduste kooslust. Loogiline seotus lausete vahel.
    • subjektiiv - teleoloogiline – vaadatakse, mida seadusandja silmas pidas
    • objektiiv-teleoloogiline – on nagu ajalooline tôlgendaminegi - tahtetôlgendamine. Kuid siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv ôigus ja väärtussüsteem. Tôlgendaja peab uurima millist eesmärki teenib ôigusnorm, milline on normi môte. Mille järele vajadus on ühiskonnas.
    • Direktiivikohane
    • Õiguse üldpõhimõtetele e printsiibikohane
    • Õigusteadlaste arvamus
    • õiguse analoogia – kasutatakse siis, kui ei ole juhtumi kohta konkreetset seadust. Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Sarnase õigusnormi otsimine samast või teisest seadusest.

  • Õiguse allikad Eesti ôiguskorras
    Õiguse allikateks on Eesti seadused, seadlused ja määrused, kuid ka välislepingud. Kohtuotsustega õigusi ei looda ning kõrgema astme kohtute otsused ei ole reeglina madalama astme kohtute jaoks siduvad . Samas on Riigikohtul (s.t kõrgeimal kohtul, mis on ühtlasi ka põhiseadusliku järelevalve kohus) õigus tunnistada kehtetuks õigusaktid, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse või kõrgemalseisvate õigusaktidega. Konkreetsete kohtuasjade lahendamisel ei või ükski kohus sellist õigusakti kohaldada ning kohtutel on õigus kuulutada kõnealune õigusakt põhiseadusevastaseks (kuid mitte kehtetuks).
    Seadus - Laias tähenduses on Eesti puhul tegemist seadusôigusel pôhineva ôiguskorraga. Seadusôigus tugineb ühiskonna ôigustlooval tahtel. Seadusloome protsess ja - organid määratakse pôhimôtteliselt kindlaks riigi konstitutsiooniga.
    EV pôhiseaduse § 65 järgi kuulub seadusandlik vôim Riigikogule. Pôhiseaduse § 105 järgi on seaduste vastuvôtmine vôimalik ka rahvahääletusel. Seega formaalselt on seadus kas Riigikogu poolt vôi rahvahääletusel vastu vôetud kôrgema juriidilise jôuga ôigusakt. Kontinentaalses ôigussüsteemis on seadustel ôiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See tähendab, et kôik teised ôiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nôuetega ja seadust saab muuta vôi tühistada vaid seda vastuvôtnud organ. Samas tuleb vahet teha seadusel materiaalses ja formaalses môttes. Seadusega materiaalses môttes luuakse , muudetakse vôi tühistatakse ôiguse subjektide juriidilisi ôigusi vôi kohustusi. Seadusega materiaalses môttes saab reguleerimine olla vaid üldise iseloomuga. Seadused formaalses môttes on ettekirjutused , mis on kindlat protseduuri ja kindlat vormi silmas pidades lähtunud kôrgema vôimu kandjatelt. Kônepruugis tarvitatakse terminit "seadus" reeglina siis, kui peetakse silmas ôiguslikku eeskirja, mis on nii materiaalses kui ka formaalses môttes seadus (tsiviilaseadustiku üldosa seadus.) On ka formaalseid seadusi, mis samaaegselt ei ole seadused materiaalses môttes. Nad on küll pôhiseaduslikus korras vastu vôetud, kuid ei puuduta kodaniku ôigusi ja kohustusi. Need on näiteks haldusaktid. (Riigi eelarve seadus). Seaduse vastuvôtmine toimub Riigikogu kodukorraga kindlaksmääratud korras. (Riigikogu kodukorra seadus). Seaduse teatavakstegemine toimub avaldamise teel, mis on sätestatud EV pôhiseaduse §-des 3 ja 108. Seadused avaldatakse ettenähtud korras ning täitmiseks kohustuslikuks saavad üksnes avaldatud seadused. Seadus jôustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
    Seadlus – see on sisult seadusejôuga ôigusakt. Seadlusandluse ôigus kuulub presidendile . Kôik formaalsed seadlused on funktsionaalselt ôigustloovad aktid . Seadlused on dekreedid, sest nad on funktsionaalselt haldusorganiks oleva riigiorgani aktid. Dekreedid on ôigusloovad aktid e. ôiguse allikad; neid vôtab vastu haldusorgan neil on spetsiifiline kehtejôud. Dekreediôiguse all môistetakse seadusandlusôigust täidesaatva vôimu käes. Dekreet on materiaalses môttes seadus, kuid formaalses môttes mitte. Seadus vôetakse vastu Riigikogu poolt, dekreet riigipea poolt. Pôhiseaduse alusel vôib järeldada, et presidendil on ôigus vastu vôtta:
    1.erakorralisi dekreete - see on juhtudel kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmnevad edasilükkamatud riiklikud vajadused,
    2. hädadekreete - see on juhtudel, kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa vôi ei jôua kokku tulla.
    Seadlused kannavad Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja. Vabariigi Presidendi seadlus jõustub kümnendal päeval pärast selle avaldamist Riigi Teatajas, kui seadluses ei ole sätestatud teisiti . Kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab Vabariigi President seadlused Riigikogule, kes võtab viivitamata vastu nende kinnitamise või tühistamise seaduse.
    Vabariigi Presidendi seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust ega seadusi, mida saab vastu võtta või muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.
    Määrused on õiguse allikad, mida annavad seaduse alusel ja täitmiseks valitsus ja ministrid . Valitsusel ja ministritel on õigus anda intra legem määrusi. Valitsuse ja ministrite määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avaldamist Riigi Teatajas, kui määruses ei ole teisiti sätestatud. Kohaliku tähtsusega küsimuste korraldamiseks või seaduses sätestatud juhtudel on õigus anda määrusi ka kohalike omavalitsuste volikogudel. Määrustel hierarhia puudub.  
    Põhiseaduse kohaselt on välislepingud ülimuslikud riigi õigusaktide suhtes. Kui Eesti seadused või muud õigusaktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Välislepingud jõustuvad lepingus sätestatud korra kohaselt.
    Määrusandluse jaoks peab eksisteerima kindel volitus . Nimelt peab formaalses seaduses sisalduma spetsiaalne volitus. See tähendab legislatiivorgan ütleb kas ja millises mahus on täitevorganid pädevad materiaalseid ôiguseeskirju välja andma. Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki:
    1.generaaldelegatsioon- kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses;
    2.spetsiaaldelegatsioon - on ühekordne, seaduses sisalduv volitus.
    Määrusandluse mahu alusel eristatakse:
    1. Intra legem määrused - kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused;
    2. praeter legem määrused - kus sisaldub uus ôigus;
    3. contra legem määrused - määrused, mille vastuvôtmiseks peab olema pôhiseaduslik volitus.
    Välisriigi õiguse kohaldamist reguleerib rahvusvahelise eraõiguse seadus. Kui seadus, välisleping või tehing näeb ette välisriigi õiguse kohaldamise, kohaldab kohus seda vaatamata vastavasisulise taotluse olemasolule. Välisriigi õigust kohaldatakse vastavalt kohaldatava õiguse tõlgendamisele ja kohaldamise tavadele kõnealuses riigis. Välisriigi õigust ei kohaldata, kui selle tagajärjel tekib ilmne vastuolu Eesti õiguse (avaliku korra) oluliste põhimõtetega. Sellisel juhul kohaldatakse Eesti õigust.
  • Õigusakt ja õigusaktide liigid
    Õigusakt on kirjalikus vormis esitatud õigusnormide kogum. Kontinentaaleuroopa õigussüsteemis on õigusakt peamiseks õiguse allikaks.
    Eesti ôiguskorras vôivad valitsus ja ministrid vastu vôtta intra legem (kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrus), contra legem määrus (määrused, mille vastuvõtmiseks peab olemapõhiseaduslik ) ja praeter legem (määrused, kus sisaldub uus õigus) määruseid. Eesti ôiguskorras kasutatakse ka teisi ôigusaktide nimetusi. Näiteks direktiiv, juhend, korraldus, käskkiri. Kohalikud omavalitsused pole riigiorganid . Pôhiseaduse alusel on kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimuste otsustamisel iseseisvad. Neil tuleb seega oma pädevuse realiseerimiseks vastu vôtta ôigusakte. Üldaktide (ôigustloovate) tähenduses vôtavad kohalikud omavalitsused vastu määrusi (volikogud ja valitsused). Kohaliku omavalitsuse pädevust reguleerib kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.
  • Õigusnorm ja õigusnormide liigid
    Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused. Õigusnormid ei ole lihtsalt olemisnormid vaid pidamisnormid. Õigusel kui reeglil on ius scriptumis lause vorm. Tegemist on nn. " ôiguslausega". Seega on ôiguslaused sellised laused , mis sisaldavad ülestähendust ôiguse sisu vôi ôiguse kehtimise kohta. Õigusnorm kirjutab midagi ette, tagab vôi jätab koguni millestki ilma. Õigusnormid on niisiis käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud ôiguslausetena. Õigusnomid on kas kehtivad vôi mitte (ei saa öelda tôesed vôi väärad). Õigusnormid kujutavad endast kirjalikus vormis esitatud käitumis vôi otsustamisreegleid. Normide struktuurid on teatud môttes inimeste poolt kunstlikult konstrueeritud. Nad on omapärased môttepildid, mis püüavad standardiseerida ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku ühiskondliku käitumise vahelist seost. Õigusnormi struktuur on teatud mudel sellise seose esitamiseks .
    Normi loogikast lähtudes koosneb iga täielik ôigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja ôiguslikust tagajärjest. Faktiline koosseis on eluline asjaolu kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud vôi käsitud. Õiguslik tagajärg on lubamine (ôigustus), käsk vôi keeld ise.
    Avaliku ja eraôiguse normid
    Õigus objektiivses môttes, kui ôiguskorda moodustavate kehtivate ôigusnormide kogum jaotatakse traditsiooniliselt era- ja avalikuks ôiguseks. Sellest lähtudes jagunevad kôik ôigusnormid kas eraôiguse vôi avaliku ôiguse normideks.
    Era- ja avaliku ôiguse normid on ôiguskorras üksteisega mitmeti seotud. See seos vôib avalduda juba üksikus ôigusvaldkonnas eneses. Näiteks ei ole tööôigus puhtalt eraôiguslikke norme sisaldav, vaid me leiame sealt ka avalik ôiguslikke ôigusnorme (kollektiivleping). Kuid sidemed era- ja avaliku ôiguse normide vahel vôivad olla ka funktsionaalse iseloomuga. Näiteks vôib tuua avaliku ôiguse normide rikkumine enaga kaasa eraôiguse lepingu ôigustühiseks tunnistamise. (näiteks leping maksudest kôrvale hiilimiseks)
    Regulatiivsed ja ôigustkaitsvad normid.
    Õigusnormide sotsiaalne sisu annab vôimaluse neid liigitada regulatiivseteks ôigusnormideks ja ôigustkaitsvateks ôigusnormideks. Regulatiivsed normid kehtestavad ôiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised ôigused ja kohustused. Tegu on käitumisnormidega. Sellised normid on môeldud ôiguspärase käitumise jaoks, sest nad kirjeldavad kuidas ôiguspärane käitumine välja peab nägema. Õigustkaitsvad normid näevad ette riikliku sunni liigi ja määra toimepandud ôigusrikkumiste eest. Tegemist on sanktsioone sisaldvate ôigusnormidega. Kui regulatiivsed normid on seotud ôiguse subjektide positiivsete tegudega, siis ôigustkaitvates normides sisaldub riigi negatiivne hinnang ôigusvastasele käitumisele. Näit karistusseadustiku sätted näevad ühe vôi teise kuriteo korral, et karistatakse rahalise karistusega vôi vangistusega. Õigustakaitsvad normid on niisiis orienteeritud ametiisikutele ja kujutavad endast sekundaar e. reaktsiooninorme.
    Regulatiivsete ja ôigustkaitsvate ôigusnormide puhul on tegemist nn. täielike ôigusnormidega, seda sellepärast, et vaatamata nende erinevale sotsiaalsele sisule koosnevad nad kahest täielikult ôigusnormile immanentsest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja ôiguslikust tagajärjest.
    Mittetäielikud (spetsialiseeritud) õigusnormid
    Objektiivne õigus sisaldab õigusnorme, mis formaalselt ei vasta täielike õigusnormide struktuurile. Neid nimetatakse mõnikord mittetäielikeks õigusnormideks. See tähendab, et õiguslikke tagajärgi põhjustava jõu omandavad nad ainult seoses teiste õigusnormidega. Mõnikord nimetatakse neid spetsialiseeritud õigusnormideks.
    Mõned objektiivses õiguses sisalduvad õigusnormid määratlevad faktilist koosseisu, faktilise koosseisu elementi või täieliku õigusnormi õiguslikku tagajärge. Teised viitavad mõnes muus normis sisalduvale faktilisele koosseisu elemendile või õiguslikule tagajärjele. Kolmandad välistavad olukorra, kus õigusnormi faktilist kooseisu saab sõna mõttest lähtuvalt laiendada ka nendele elulistele asjaoludele, mille suhtes ta ei tohi kehtida. Vastavalt sellele liigituvad mittetäielikud õigusnormid seletavateks, viitavateks ja kitsendavateks.
  • Õigusnormi loogiline struktuur:
    1) õigusnormi hüpotees – faktiliste asjaolude kirjeldamine, mille korral tuleb antud normist lähtuda, näitab õigusnormi kehtivuse tingimused.
    2) õigusnormi dispositsioon – näitab, milline peab olema inimeste käitumine, sisaldab subjekti õigused ja kohustused.
    3) sanktsioon – mõjutusvahendid, mida rakendatakse isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt, st seda rakendatakse disopsitsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste korral..
    Erialakirjanduses nimetatakse eluliste asjaolude kirjeldust ôigusnormi kehtimise jaoks ôigusnormi hüpoteesiks. Juriidiliste tagajärgede kirjeldust, mis saabuvad hüpoteesis toodud asjaolude esinemisel, nimetatakse dispositsiooniks vôi sanktsiooniks. Sanktsioon näeb ette môjutusvahendi, mida vôidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu ôigusnormi nôuetele vastavalt. Selline kontseptsioon ühendab imperatiivteooria sunniteooriaga. See oli levinud ka nôukogude õigusdoktriinis. Sisuliselt taandub see teooria - ôigus on riigi sunninormide kogum.
  • Siseriiklik õiguse püramiid (õiguse hierarhia)
    Põhiseadus – Rahvas
    Seadus – konstitutsiooniline (Riigikogu 51 poolthäält) või lihtseadus (kohalolijatest pool)
    Seadlus – president
    Määrus – valitsus, ministrid, kohalikud omavalitsused
    Käskkiri
    Otsus
  • Riikide tekkimise teooriad:
    • 1. Lepinguteooria - olemus seisneb selles, et riik luuakse lepingu sôlmimisega. Lepingu sôlmimise motiivid vôivad olla erinevad (sofistid Vanas kreekas) Vôrdsed kodanikud pidasid selleks vajadust kaitsta sisemist korda ja kaitsta oma riiki välisvaenlaste eest. Lepinguteoorial oli vahetu tähendus ka 1776.a. Ameerika Iseseisvusdeklaratsioonile. See on môjutanud samuti arusaamu demokraatlikust ühiskonnakorraldusest XX sajandil.
    • 2. Orgaaniline teooria - pärineb Arsitotelese ôpetusest "Polteiast". Kooseluks ja koostööks ning sellise organisatsiooni rajamiseks on riik inimeste jaoks loomulik vajadus. Riik ise on loomulik orgaaniline ühiskonna struktuur. (Seda elustasid ka saksa idealistlikud filosoofid . Hegel " Riik kehastab kôrgeimat ratsionaalsust, kuna ta ühendab inimese môistuse ülemvôimu alla. Riigi areng on toimunud suurema vabaduse suunas")
    • 3. Vôimuteooria- väidab, et tänu ühe inimgrupi vôimule luuakse poliitiline ühendus. Ajalooline kogemus ôpetab, et riik ei saa tekkida teisiti kui vôimu haaramise teel. Sisuliselt rajaneb sellel teoorial marksistlik riigiôpetus.

    Riigi tunnused:
    • Rahvas - esimene oluline tunnus. Vôimatu on riiki ettekujutada rahvata. Riigi rahvas on ôiguslik môiste. Riigi rahvast saab määratleda riigi kaudu. See tähendab riigi rahva määratlemist riigi territooriumi ja riigivôimu abil. (erinevus rahvusesest, mis kujutab päritolult ühtset inimühendust) Kaasaegsed riigid on valdavalt paljurahvuselised riigid.
    • Territoorium - teine oluline tunnus. Riik on inimeste ühendus, kes elavad teatud maa-alal, mida nimetatakse riigi territooriumiks. Territoriaalriigi areng vôimaldab ühtse siseriikliku ôiguse rakendamise. Riigi territoorium ei ole mitte ainult maismaa. Siia kuuluvad siseveed, territoriaalveed , ôhuruum, maapôu. Ka lipu all sôitvad laevad ja lennukid ( ter. veed määratakse rahvusvaheliste lepingutega).
    • Suveräänsus - kolmas riigi tunnus. Suveräänsus on riigi vôime ilma sisemiste ja välimiste kitsendusteta teatud viisil käituda.

  • Õigusriigi printsiip. Õigusriigi formaalsed ja materiaalsed tunnused
    Õigusriik on ühelt poolt sarnane igale teisele riigile ja tal on samad tunnused, mis kôigil riikidel. Kôrvuti üldtunnustega on ôigusriigil rida eritunnuseid. Need vôivad leida oma väljenduse ôigusnormides, ôigusinstituutides vôi üldpôhimôtetes.
    Õigusriigi formaalseteks tunnusteks loetakse:
    • vôimude eristamist ja nende lahusust,
    • formaalse seaduse môistet,
    • seadusest kinnipidamist ja täidesaatva vôimu seaduslikkust,
    • ôiguslikku kaitset sôltumatute kohtute poolt,
    • madalama õigusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega,
    • riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes,
    • pôhiôiguste ja vabaduste garanteerimist.
    Õigusriigi materiaalsed tunnused on:
    • käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust,
    • ülipositiivse ôiguse tunnistamine,
    • seadusandja seotus konstitutsiooniga
    • inimõiguste austamine riigi poolt,
    • rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide täitmine.
    Vôimude lahusus - riigivôim kui selline on üks tervik, mis väljendub erivormides ja mida jaotatakse traditsiooniliselt seadusandlikuks ( parlament ), täidesaatvaks (valitsus ja haldus) ja ôigusemôistmiseks (kohtud). Sisuliselt tähendab see tavalist kônepruuki kasutades tööjaotust riigivôimu sees. Tööjaotusest tulenevad organisatsioonilised lahutatud riigiorganid. Môte peitub siin selles, et nad saaksid ühest küljest tegeleda oma tööga ja teiselt poolt selles, et eri vôimudel oleks vôimalus vastastikku oma tegevust kontrollida ja seda isegi piirata. Seadusandlik vôim pôhineb demokraatlikes riikides parlamendi tegevusel. Parlamentaarne demokraatia on esindusliku demokraatia vorm, mis realiseerub rahva poolt valitud esindajate tegevuses. Kuna seadus on kogu sotsiaalse elu jaoks tähtsaim ôiguse allikas, on parlament riigi tähtsaim organ. Parlamendi liikmed on saadikud, kes valitakse ôigusriikides otsestel, ühetaolise, üldise valimisôiguse alusel, vabadel valimistel salajase hääletamise teel. Seadusi vôetakse vastu tavalise lihtsa häälteenamusega (Eestis poolthäälte enamusega). Täidesaatvat ehk eksekutiivvôimu teostavad riigipea ja valitsus. Valitsus viib ellu riigi poliitikat ja tegeleb valitsemisega. Õigusemôistmist teostavad demokraatlikes ôigusriikides sôltumatud kohtud. Kohtunikud on objektiivselt ja isikuliselt sôltumatud ja nad alluvad ainult seadusele. Sôltumatute kohtute tegevus peab garanteerima rahva tahte elluviimise ka igal üksikjuhul. Õigusriigile on iga inimene ôiguse subjekt . Kodanikel peab ôigusriigis olema vôimalus pöörduda ôiguslike vaidluste lahendamiseks kohtu poole. Õigusriigis tagab kohtunike isikliku sôltumatuse asjaolu, et nad ei ole tagandatavad. Nad ei allu ametiisikutele ega riigiasutustele. Kohtute seaduse sätestab kohtukorralduse ja kohtuteenistuse õiguslikud alused. Õigust mõistab ainult kohus ja kellelgi ei ole õigust sekkuda õigusmõitmisesse. Kokkuvõtteks - pôhiôiguste ja vabaduste garanteerimine tähendab seda, et isikuvabadus on printsiibis piiramatu ning riigivôimu sekkumine isiku ellu on pôhimôtteliselt piiratud.
  • Demokraatia printsiip ja sotsiaalriigi printsiip
    Demokraatia tähendab rahva võimu. See tähendab, et riigivõim lähtub rahvast. Riigi juhtimine toimub rahva osavõtul – kas otseselt või kaudselt. Rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu:
    • Otse ja vahetult rahvahääletuse kaudu – otsene e vahetu demokraatia;
    • Vahendatult esindusorgani (parlamendi) kaudu – esindusdemokraatia .
    Selle, et kogu rahvas saab osaleda riigivõimu teostamisel, tagab üldine ja ühetaoline hääleõigus. Ka eeldab demokraatia vaba arvamuste kujundamist, vaba ajakirjandust. See on vajalik selleks, et rahvas saaks teha teadlikke valikuid . Samuti on vajalik opositsiooni tegevus valitsuse kritiseerijana ning opositsioonivõimalus vabadel valimistel võimulolijatega võrdsetel alustel kandideerida ning valituks osutumise korral võimule tõusta. Lisaks on demokraatiaprintsiibi elemendina esile toodud sõltumatu kohtuvõimu olemasolu – kohtuvõimu võimuses on (vähemalt osaliselt) eelnimetatud põhimõtete realiseerimise tagamine.
    Sotsiaalriigi printsiibist tuleneb, et riigil on kohustus tagada igaühele vähemalt minimaalselt inimväärikas äraelamine. Samuti peab riik pöörama tähelepanu ühiskonnas eksisteerivatele sotsiaalsetele probleemidele – vaesusele, tööpuudusele, tervishoiule, haridusele, keskkonnakaitsele. Riik ei saa loota nende sotsiaalsete probleemide lahenemisele iseenesest või ainult turumajanduse mehhanismide abil. Sotsiaalriikluse printsiibiga seonduvad nn sotsiaalsed põhiõigused.
  • Võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiip
    Traditsiooniliselt eristatakse kolme võimu – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Võimude lahususe eesmärgiks on püüda takistada kogu võimutäiuse kontsentreerumist ühe organi kätte, vältida võimu usurpeerimise ohtu. Igal võimuharul, igal institutsioonil on õigus otsustada tema pädevusse kuuluvaid küsimusi iseseisvalt.
    Eristada võib personaalset ja funktsionaalset võimude lahusust. Personaalne võimude lahusus – üks isik ei osale samaaegselt mitme võimuharu tegevuses (Riigikogu liige ei tohi olla teises riigiametis). Funktsionaalne võimude lahusus – riigivõimu eri funktsioonid on lahutatud, jagatud eri organite vahel.
    Samas ei ole võimud kunagi täielikult eraldiseisvad, üksteisest sõltumatud. Kasutatakse mõistet „kontrollide ja tasakaalude süsteem“, mille kohaselt on ühel võimuharul võimalik oma pädevuse piires mõjutada teist võimuharu tema põhifunktsiooni täitmisel, teist võimuharu oma pädevuse piires kontrollida. Võimude lahususe mõte ei ole selles, et seadusandlik võim, täitevvõim ja kohtuvõim oleksid isoleeritud, vaid selles, et need võimuharud üksteist vastastikku täiendavad, kontrollivad ja piiravad. Selle kaudu piiratakse kogu riigivõimu ning kaitstakse kodanike vabadust.
  • Avalik võim ja haldusorgan
    Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Haldusorgani tunnused:
  • avaliku võimu volitused ,
  • vahendid,
  • organisatsiooniliselt iseseisev,
  • koht haldusorganite süsteemis,
  • pädevus on õiguslikult määratletud. Pädevus, mis väljub organi enda raamest, saab olla määratud vaid seadusega.
    Õigussubjekt, kes teostab avalikku haldust, on avaliku halduse kandja. Avaliku halduse organisatsioon :
  • vahetu riigihaldus (esinevad riigi nimel): valitsusasutused (ministeeriumid, ametid, inspektsioonid, maavalitsused, riigikantselei, prokuratuur ), nende pädevus peab tulema seadusest; valitsusasutuste hallatavad riigiasutused , need ei oma riigivõimu volitusi kolmandate isikute suhtes, osutavad avalikõiguslikke teenuseid (koolid, muuseumid, raamatukogud). Praktilises elus osutavad paljud neist ka tasulisi teenuseid, kuid see saab tugineda vaid seadusele, riigitulundusasutused – põhieesmärgiks kasumi saamine. Sellises staatuses on metsaseaduse järgi Metsakeskus. Riigi äriühingud, vastavalt äriühingutes osalemise ja nende asutamise seadusele. Need toimivad eraõiguslikel põhimõtetel.
  • kaudne riigihaldus (teostavad iseseisvad isikud oma nimel): avalikõiguslikud korporatsioonid, avalikõiguslikud asutused, avalikõiguslikud sihtasutused, eraõiguslikud isikud
    Halduse kandja muudab teovõimeliseks organ. See toimub halduse kandja ja inimeste ühendamise kaudu.
    Teovõimet teostavad halduse käsutajad. Organ on nii avalikõiguslikul kui eraõiguslikul juriidilisel isikul. Organi võib määrata 2 tunnuse alusel:
  • institutsionaalne tunnus – organ kuulub halduse kandja koosseisu, kuid on institutsiooniliselt iseseisev. Organ püsib ka vaatamata sellele, et seal liikmeid ei ole;
  • funktsionaalne tunnus – organ teostab halduse kandja pädevust, kusjuures riigi puhul on see pädevus organite vahel ära jaotatud.
    Kõik riigi täitevvõimu ja kohalike omavalitsuste asutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud ja avalikke ülesandeid täitvad eraisikud . Samuti aga Riigikogu Kantselei ja kohtuasutused, kui nad täidavad abistava iseloomuga haldusülesandeid (nt tööle võtmine või teabenõudele vastamine).
    Ka üksik ametnik , kellel on pädevus mingit ülesannet täita ja ülesande raames otsustada, on haldusorgan (nt minister, maavanem, tervisekaitseinspektor, politseinik).
  • Halduse diskretsioon ja määratlemata õigusmõistete sisustamine
    Diskretsioon on kaalutlusõigus – ametnik kaalub asjaolusid ja teeb sellest lähtuvalt otsuse. Ametniku otsustuspädevus – teatud skaala, millel saab seda valida.
  • Põhiõiguste riive lubatavuse kriteeriumid ja selle kontrollmehhanism (eksamil ei tule vist )
    Põhiõiguste riive ja rikkumine toimub enamikul juhtudel avaliku võimu tegevuse tulemina, samas on põhiõiguste kaitse avaliku võimu põhiseaduslik kohustus.
    Oluline on eristada pädevus- ehk kompetentsinorme alus- ehk volitusnormidest. Pädevusnormid on korrakaitseasutuste ülesandeid käsitlevad eeskirjad. Alusnormid annavad isiku õigusi riivavaks haldustegevuseks seadusliku volituse. Põhiõiguste riivamiseks volitav norm ei tohi lihtsalt korrata pädevusnormi koosseisu sõnastust, vaid peab riivet õigustavate tunnuste piiritlemise abil tagama, et haldusorganile pandud ülesande täitmine ning õiguste riivamine oleks seaduslik ja kontrollitav.
    Korrakaitse puhul on võimalik eristada kaht liiki riivevolitusi – üksikvolitus ja üldvolitus. Üksikvolitus on ette nähtud põhiõiguse piiramiseks teataval juhul, normis kirjeldatud ohuolukorras. Üldvolitust rakendatakse juhul, kui tekkinud ohu tõrjumiseks pole üksikvolitust antud. Üldvolitus ei tohi piirduda ohutõrjeülesande sõnastuse kordamisega. Volitus peab olema üksikasjaliku koosseisuga, millest selgub, et avalikku turvalisust või korda ähvardava ohu korral võib riik sekkuda põhiõiguste teostamisse.
  • Isikute õigus- ja teovõime
    Füüsilise isiku õigusvõime on võime omandada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime. Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga. Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
    Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid . Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täiskasvanul). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes on vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja , siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega. Vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõime laiendamine - Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt. Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kui nõusoleku andmisest keeldumine on ilmselt vastuolus alaealise huvidega , võib kohus alaealise teovõimet laiendada seadusliku esindaja nõusolekuta. Mõjuval põhjusel võib kohus alaealise piiratud teovõime laiendamise täielikult või osaliselt tühistada.
  • Teovõime piiramine ja piiratud teovõimega isikute tehingud
    Piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine.
    Piiratud teovõimega isiku mitmepoolne tehing -
    • Piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita.
    • Kui seaduslik esindaja on andnud tehingu tegemiseks nõusoleku või tehingu heaks kiitnud, siis eeldatakse, et nõusolek või heakskiit kehtib ka kõigi tehingu ja selle täitmisega seotud toimingute ja tahteavalduste suhtes.
    • Piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, mille see isik on teinud seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta või hilisema heakskiiduta, kehtib, kui: 1) tehingust ei teki isikule otseseid tsiviilkohustusi; 2) isik täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.
    • Kui piiratud teovõimega isik on teinud tehingu seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta, võib tehingu teine pool teha seaduslikule esindajale ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale.
    • Kui seaduslik esindaja ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.
    • Tehingu teine pool võib oma tehingu tegemisele suunatud tahteavalduse tagasi võtta, kui piiratud teovõimega isikul ei olnud tehingu tegemiseks seadusliku esindaja eelnevat nõusolekut ja tehingu teine pool ei teadnud ega pidanudki teadma, et isik on piiratud teovõimega. Sel juhul loetakse, et tahteavaldust ei ole tehtud. Pärast seda, kui seaduslik esindaja on tehingu heaks kiitnud, ei saa tehingu teine pool oma tahteavaldust tagasi võtta.

    Alla 7-aastase alaealise tehing –
    • Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine.
    • Alla 7-aastase alaealise tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.

    Otsusevõimetu isiku tehing –
    • Tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.
    • Tehingu teine pool võib teha ettepaneku, et otsusevõimetuna tehingu teinud isik kiidaks tehingu heaks. Kui isik ei keeldu heakskiidu andmisest kahe nädala jooksul, arvates ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.
    • Kui isik tegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu mõju all olles endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna.

  • Tehingu mõiste ja liigid. Tehingu tunnused. Tehingu tegemine.
    Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus . Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitempoolsed tehingud on lepingud . Tehingud jagunevad –
    • Kohustustehinguteks – suunatud isikutevaheliste õiguste ja kohustuste tekkimisele
    • Käsutustehinguteks – suunatud õiguste ja kohustuste üleandmisele
    • Varalised tehingud – esemeks on varalised õigused (nt müük, laen jne)
    • Isiklikud tehingud – esemeks on isiklikud õigused (abiellumine)

  • Tahe ja tahteavaldus. Tahteavalduse tegemine ja selle liigid
    Tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Tahe peab olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist ettekujutust omades . Tahteavalduse liigid:
    • Tahteavalduse või teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ettenähtud teisiti.
    • Otsene on tahteavaldus, milles otseselt avaldub tehingu tegemise tahe ja milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õigsulik tagajärg. See võib väjenduda kõnes, kirjas või märkides, millel on sõnade tähendus.
    • Kaudne on tahteavaldus, mis väjendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.
    • Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast
    Tahteavalduse tegemine - kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavaldus, mis pidi tahteavalduse saajani jõudma kindla ajavahemiku jooksul, jõuab tahteavalduse saajani hilinenult, loetakse tahteavaldus õigeaegselt kättesaaduks, kui tahteavaldus ei jõudnud tahteavalduse saajani õigeaegselt asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja.
  • Tehingu vormid ( suuline , kirjalik, notariaalne, elektrooniline ) ja tehingu tõlgendamine
    Tehingu vormivabadus - Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud.
    Kirjalik vorm - Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud , kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja. Kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine.
    Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm - Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.
    Elektrooniline vorm - Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga . Elektroonilise allkirja isikule omistamise ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri . Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing:
    1) olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil ja
    2) sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja
    3) olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud.
    Tehingu notariaalne kinnitamine - Kui seaduses on sätestatud tehingu notariaalne kinnitamine, peab tehingudokument olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud. Seaduses sätestatud juhtudel võib allkirja tehingudokumendil kinnitada notari asemel ka muu isik. Tehingu notariaalset kinnitamist asendab tehingu notariaalne tõestamine. Tehingu notariaalne tõestamine - Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse tõestamise õigus on Eesti notaril. Seaduses sätestatud juhtudel on tehingu notariaalse tõestamise õigus notari asemel ka muul isikul.
    Tehingu vormi järgimata jätmine – tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.
  • Tühine tehing (alused) ja selle kinnitamine - Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled. Tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Kui pooled kinnitavad tühise mitmepoolse tehingu, eeldatakse, et nad peavad üksteisele üle andma selle, mille nad oleksid omandanud , kui tehing oleks olnud algusest peale kehtiv.
    • Tehingu ühe osa tühisus - Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
    • Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing - Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.
    • Seadusega vastuolus olev tehing - Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
    • Käsutuskeeldu rikkuv tehing - Kohtu poolt antud käsutuskeeldu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine.
    • Näilik tehing - Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut.

  • Tühistatav tehing (alused ja tühistamise kord)
    Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu . Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samuti võib tühistada tehingu osa, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata.
    • Isiku teadmine tühistamise alusest - kui isik tehingu tühistamise aluse olemasolust teadis või pidi teadma, siis loetakse tehingu tühistamise korral, et isik teadis tehingu kehtetusest.
    • Eksimus - eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui:
    1) eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav;
    2) tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega;
    3) tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud.
    Ühepoolse tehingu puhul loetakse tehingu teiseks pooleks isik, kellele tehingus sisalduv tahteavaldus oli suunatud, ning isik, kes omandab tehingu alusel õiguse.
    • Tehingu teinud isik ei või tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot.
    • Pettus - pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kui pettuse pani toime kolmas isik, kelle eest tehingu teine pool ei vastuta, võib petetud pool tehingu tühistada, kui teine pool pettusest teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma, võib tehingu tühistada juhul, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik.
    • Teatamiskohustus - Selleks, et kindlaks teha, kas eksimuse ja pettuse juhtudel tuleb asjaolu teisele poolele teatavaks teha, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused.
    • Ähvardus ja vägivald - Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. Ähvardus on õigusvastane juhul, kui õigusvastane on:

  • tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati;
  • ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk;
  • teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks.
    Raskete asjaolude ärakasutamine - tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid.
    Tühistamise kord - tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele.
    Tehingu tühistamise õigus läheb üle õigusjärglasele, seaduses sätestatud juhtudel aga ka muule isikule.
    Tühistamise tähtajad - Tehingu võib tühistada:
    1) ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral – kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas;
    2) pettuse või eksimuse korral – kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest.
    Hoolimata eespool nimetatust ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Kui tehingu tühistamise aluseks on ähvardus või vägivald, pikeneb seaduses sätestatud tähtaeg kümne aastani.
    Tehingu kinnitamine - tehingu tühistamise õigus lõpeb, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kinnitus ei pea olema tehinguga samas vormis. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik, kes tühistamise alusest teab, tehingu täidab, loetakse tehing kinnitatuks.
    Kui tehing on tehtud ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise mõjul, kehtib kinnitus üksnes siis, kui kinnitus on antud pärast tehingu tegemist mõjutanud asjaolude äralangemist.
    Kui tehingu üks pool teeb pärast tehingu tühistamise tähtaja algust teisele poolele ettepaneku tehingut kinnitada või tehing tühistada, lõpeb tehingu tühistamise õigus, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik ei teata mõistliku aja jooksul pärast ettepaneku saamist, kas ta tühistab tehingu.
    Kahju hüvitamine tehingu tühistamise korral - isik, kes on tehingu käesolevas jaos sätestatud alustel ja korras tühistanud, võib nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on tehingu tühistanud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks tehingut teinud.
    Tehingu teine pool ei pea kahju hüvitama, kui ta eksimusest, pettusest, ähvardusest või vägivallast ei teadnud ega pidanudki teadma.
  • Tähtaeg ja tähtpäev (mõiste ja tähendus tsiviilõiguses, tähtaja kulgemise algus ja lõpp). Tavaliselt on vajalik tehingus ettenähtud toiming teostatada mingi tähtaja jooksul vôi vastupidi millestki hoiduda teatud tähtaja jooksul. Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik , millega on seotud ôiguslikud tagajärjed. Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide vôi väiksemate ajaühikute vôi kindlalt saabuva sündmusega.
    Tähtaja algus - tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva vôi sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seaduses vôi lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
    Tähtaeg lôpeb - tähtapäeva saabumisel.
    Tähtapäeva saabumine määratakse tähtajaga vôi kindlaksmääratud sündmusega.
    Tähtpäeva saabumine - kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtapäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvestatava tähtajaga, saabub tähtapäev viimase kuu vastaval päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval. Kui tähtapäev satub riigipühale vôi muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval tööpäeval. Tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemiku keskööst keskööni. Kirjalik dokument loetakse tähtpäevaks esitatuks, kui see on sideasutusele ärasaatmiseks üle antud tähtpäeval enne kella 24.00. Sideastusele esitamisega vôrdsustatatkse dokumendi teksti edastamine telefaxi, teletaibi e-maili vôi muu sidevahendiga.
  • Lepinguõiguse üldpõhimõtted
    Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupoolele täitmiseks kohustuslik (ld. k. pacta sunt servanda). Lepingupooled võivad lepinguga võetud kohustustest vabaneda üksnes kas lepingus kokkulepitud või seadusest tulenevatel alustel. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
    Pakkumus – ofert peab olema suunatud konkreetsele isikule, olema piisavalt määratletud ning väljendama isiku tahet olla ettepaneku vastuvõtmisel kohustatud.
    Aktsept e nõustumus on nõusolek sõlmida leping kõigi oferdis sisalduvate tingimustega.
    Seaduses või lepingus ettenähtud vormis sõlmitud lepingut saab muuta samas vormis.
    Hea usu põhimõte- õigus! Ausus! – subjektiivne kriteerium
    Aus kauplemine – objektiivne kriteerium, heade kaubandustavade järgimine.
    Koostöö – lepingu pooled peavad omavahel tegema koostööd, mis on vajalik selle lepingu saavutamiseks. Leping on alati omavaheline võlasuhe.
    Mõistlikkus – mida samas olukorras hea usu põhimõttel peetakse mõistlikuks.
    Laenamine – keegi annab teisele mingi asja ja teisel tekib kohustus see tagasi maksta.
    Õiguste kuritarvitamise keeld – oma õigusi ei tohi teostada seadust rikkuval moel, eesmärgiks ei tohi olla teisele kahju tekitamine.
    Lepingutruudus – Rebus sic stantibus – asjaolude nii olles ja pacta sunt servana – kokkulepped on täitmiseks
    Usalduspõhimõte – poolte kokkulepe, eeldatakse, et nagu leping on sõlmitud, siis seda muuta saab vaid samade põhiliste lepingupoolte poolt.
    Dispositsioon – lepingupooled võivad ise kokku leppida, mistahes asjas, kui see ei lähe seadusega vastuollu.
    Eraautonoomsus – pooled väljendavad lepingu sõlmimisel oma individuaalseid eratahteid. Leping on rangelt lepingupoolte vaheline asi.
    Lepinguvabadus – isiku vabadus valida lepingu liiki ja sisu, vormi (kas kirjalik, suuline jne)
    Abstraktsioonipõhimõte – tehingute lahususe põhimõte, lepingud on iseseisvad ja sõltumatud.
  • Lepingulise vastutuse olemus
    Lepinguline vastutus e garantiivastutus.
    Kohustuste mittetäitmine on vabandatav vaid vääramatu jõu (Force major ) olemasolul (mitte ettenähtav ja mitte mõjutatav)
  • Õiguskaitsevahendid võlaõiguses
    Rikkumise korral võib võlausaldaja:
    • Nõuda kohustuse täitmist
    • Keelduda kohustuse täitmisest
    • Nõuda kahju hüvitamist
    • Taganeda lepingust või öelda leping üles
    • Alandada hinda
    • Rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist

    Täitmisnõue ja täitmise parandamise nõue - Kohustuse rikkumise esinemisel huvitab võlausaldajat kas tal on võimalik nõuda kohustuse täitmist või mittekohase soorituse parandamist. Seadus eristab kohustuse täitmise nõude puhul rahalisi nõudeid ja mitterahalisi nõudeid. Kui võlgnik rikub kohustust, mis seisneb raha maksmises, siis selle täitmist võib temalt alati nõuda Rahalise kohustuse rikkumisel on tegemist mittekohase täitmisega. Seega ei saa uut täitmist nõuda, vaid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist. Mitterahalise kohustuse täitmise nõude juures tuleb eristada, kas tegemist oli mittekohase sooritusega või ei toimunud üldse mingit täitmist. Kui üldse mingit täitmist ei toimunud, siis jääb täitmise nõue alles. Kui oli tegemist mittekohase sooritusega, siis ei saa uut täitmist nõuda, saab nõuda parandamist. Mittekohase soorituse korral saab uut täitmist nõuda ainult siis, kui sooritus oli sedavõrd erinev kohustuse sisust, et seda ei saa lugeda mittekohaseks täitmiseks, mistõttu tuleb seda käsitleda kui mittetäitmist. Täitmise nõude võib esitada aga ainult teatud tingimustel. VÕS § 108 lg 2 teine lause annab loetelu asjaoludest, mis välistavad täitmisnõude esitamise. Mitterahalise kohustuse täitmist ei saa nõuda:


  • Mittetäitmine oli vabandatav
  • täitmine on võimatu, võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas, võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil, kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises.
  • Kui mittetäitmisest oli möödunud mõistlik aeg, mille jooksul võlausaldaja oleks võinud täitmist nõuda.
  • Kui täitmise asemel on hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju
    Kui on esitanud nõude mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai kohustuse rikkumisest teada või pidi teada saama
  • Kohustuste täitmise üldised põhimõtted
    Kohustuse täitmine tähendab eelkõige võlasuhte esemeks oleva soorituse tegemist. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule. Ainult kohane täitmine vabastab võlgniku kohustustest.
    Võlgnik peab üldjuhul täitma kohustuse kindlaksmääratud või võlasuhtest tuleneval tähtpäeval või määratud tähtaja jooksul. Vastastikused kohustused tuleb täita samaaegselt, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Täitmise kohaks nimetatakse kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise tegemiseks oleva teo. Juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko tähendab, et võlgnik peab kauba eest maksma, kuigi kaup on hävinenud või kahjustunud.
    Kohustuse võib täita ka kolmas isik, kui kohustus ei ole isikliku iseloomuga. Rahalise kohustuse võib täita sularahas või muul viisil, kui see on nii kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses.
    Reeglina tuleb rahavõlgadelt maksta intressi. Intress võib olla tasu raha kasutamise eest e kasutusintress või õiguskaitsevahendina kohaldatav viivisintress e viivis . Nõude loovutamine – võlausaldaja võib talle kuuluva nõude üle anda teisele isikule.
  • Lepingu rikkumise mõiste
    Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine, on kohustuse rikkumine. Kohustuse rikkumine annab kannatanud poolele õiguse rakendada õiguskaitsevahendeid, mille valik sõltub lepingut rikkunud poole vastutusest.
    Eestis kehtiva õiguse kohaselt vastutab lepingulist kohustust rikkunud pool reeglina alati rikkumise eest. Erandina ei vastuta rikkunud pool rikkumise eest, kui rikkumine oli vabandatav. Vabandavaks asjaoluks ehk vääramatuks jõuks on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkusest lähtudes ei saanud temalt oodata selle asjaoluga arvestamist lepingu sõlmimise ajal, samuti selle asjaolu vältimist ning asjaolu enda või selle tagajärgede ületamist.
  • Kahju hüvitamise eesmärk
    Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei eesmärgiks kahju tekitaja karistamine vaid endise olukorra võimalikult ligilähedane taastamine. Kahju on igasugune negatiivne vahe hüvede olukorras. Vahe väljaselgitamiseks võrreldakse isiku varalist seisu pärast kahju tekitamist selle seisuga, mis oleks olnud, kui kahju tekitanud sündmust poleks toimunud.
  • Valduse mõiste ja liigid. Valduse tekkimine ja lõppemine (mitte eriti oluline)
    Valdus on tegelik vôim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku vôimu all asi on. Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- vôi muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle ôiguse teise isiku asja vallata , on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku vôimu asja üle teise isiku korralduse kohaselt tema majapidamises vôi ettevôttes. Valdus vôib olla seaduslik vôi ebaseaduslik sôltuvalt sellest, kas see pôhineb õiguslikul alusel vôi mitte. Üldjuhul loetakse valdus õiguslikuks, kuni ei ole tôestatud vastupidist.
    Heauskne ja pahauskne valdus - Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus vôi et teisel isikul on suurem ôigus asja vallata. Valdus on pahauskne, kui valdaja teab vôi peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus vôi et teisel isikul on suurem ôigus asja vallata. Valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tôendatud vastupidist.
    Valduse omandamine - valdus omandatakse tegeliku vôimu saamisega asja üle vôi abinôude üle, mis vôimaldavad tegelikku vôimu asja üle. Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest., kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu. Valdus vôib üle minna ka pärimise teel. Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusevastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline. Valduse rikkumine on valdaja takistamine asja üle tegelikku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist. Valdaja võin oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamats seejuures hädakaitse piire . Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi ära võtta. Kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi saada.
    Otsene ja kaudne valdus.
  • Omandi mõiste. Vallasomandi tekkimine. Kinnisomandi tekkimine
    Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel.
    Vallasomandi tekkimine üleandmisega - Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta.
    Kinnistamata merelaev - Omandi tekkimiseks Eesti kohtu juures asuvasse laevakinnistus-raamatusse kandmata merelaevale ei ole merelaeva üleandmist vaja, kui võõrandaja ja omandaja on kokku leppinud omandi koheses üleminekus.
    Omandamine asja väljanõudeõiguse loovutamisega - Kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.
    Omandamine asja jätmisega võõrandaja valdusse - Kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse.
    Heauskne omandamine - Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Kui seaduse kohaselt võõrandatud asi ei kuulu võõrandajale, saab omandaja nõude loovutamisega asja omanikuks üksnes juhul, kui ta saab asja valduse kolmandalt isikult ja on valduse saamise ajal heauskne. Kui seaduse kohaselt võõrandatud asi ei kuulu võõrandajale, saab omandaja omanikuks asja temale üleandmisega, kui ta on üleandmise ajal heauskne. Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Omandamist ei toimu, kui asi on varastatud , kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Lõiget ei kohaldata raha või esitaja väärtpaberite, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes. Kui vastavalt seadusele võõrandatud merelaev ei kuulunud võõrandajale, muutub omandaja omanikuks merelaeva üleandmise hetkest, välja arvatud juhul, kui ta sellel ajal ei olnud heauskne. Kui tehingu objekt on osa laevast , siis on määrav kaasvalduse saamise aeg.
    Kinnisasja omandamise tehing - Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse.
    Asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks Kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Asjaõigusleping võib sisalduda ka kohtulikus kompromissis. Asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks, mis on tehtud tingimuslikult või tähtpäeva määrates, on tühine. Notar tõestab asjaõiguslepingu üksnes juhul, kui talle esitatakse dokument või kui see dokument tõestatakse samaaegselt asjaõiguslepinguga.
    Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamisega - Kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta , saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik. Nimetatud tähtaja arvutamisele kohaldatakse vallasasja igamise sätteid. Tähtaja kulgemine peatub ajaks, kuni kinnistusraamatusse on kinnistusraamatu kande õigsuse suhtes kantud vastuväide.
    Kinnisasja omandamine igamisega - Kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanikku kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valdaja poolt valduse saamist surnud ja 30 aasta jooksul ei ole tehtud kinnistusraamatusse niisugust kannet, mille tegemiseks on vajalik omaniku nõusolek, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Nõue kande tegemiseks esitatakse kohtule, kes määrab üleskutsemenetluses aja vastuväidete esitamiseks ja avaldab vastava kuulutuse. Kui määratud tähtajal vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse, teeb kohus määruse, mis on kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks. Tähtaja arvutamisele ja valduse katkematusele kohaldatakse vallasasja igamise sätteid. Kui enne nimetatud otsuse avalikustamist on kolmas isik omanikuna kinnistusraamatusse kantud või kolmanda isiku omandi tõttu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide kinnistusraamatu kande õigsuse suhtes, ei ole otsusel selle kolmanda isiku suhtes õiguslikke tagajärgi
    Kinnisomandist loobumine - Kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda . Loobumine kantakse kinnistusraamatusse omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kinnisasja, millest on loobutud , hõivamise õigus on riigil. Hõivamise teel omandi tekkimiseks kinnisasjale on vajalik sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse.
  • Karistusõiguse ja süüteomenetluse üldpõhimõtted
    nullum crimen nulla poena sine lege – pole kuritegu ega karistust, kui see pole ette nähtud seaduses. Sellest tulenevalt on seadus see, mis annab riigile õiguse karistada, aga samas seadus ka piirab seda volitust
    ind dubio pro reo – piiripealsetel juhtumitel, kui on kahtlus süü osas, tuleb alati süüdistatava kasuks otsustada
    nemo tenetur se ipso accusare -
    analoogia keeld – seaduslikkuse põhimõttele tuginedes on karistusõiguses keelatud analoogia, st õigusliku reegli ülekandmine seaduses reguleerimata juhtumile. Kergendavat analoogiat saab mõnikord kasutada.
    Karistusõiguse eesmärk on sätestada õiguslikud alused teo karistatavaks tunnistamiseks ja selle ees karistamiseks.
    Kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõte - kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse Eesti Vabariigi nimel.
    Karistusõiguse eesmärk on sätestada õiguslikud alused teo karistatavaks tunnistamiseks ja selle ees karistamiseks. Kolme samba teooria- karistusõigus on üldine distsipliin, mis hõlmab materiaalset karistusõigust (teo karistatavuse eeldused ja millised teod on karistatavad), menetlusõigust (reguleerib materiaalõiguslike normide kohaldamist- kuidas ja kes teeb kindlaks, et isik on toime pannud karistatava teo ja kuidas talle karistus mõista; millised on riigi ja millised süüaluse õigused ja kohustused) ja täitevõigust (täitevvõim, kes viib kohtu poolt seaduse alusel mõistetud karistuse täide). Kolm sammast on moodustatud vastavalt kolmele erinevale võimule: seadusandlik, kohtulik ja täitevvõim.
    Süüteomenetluse üldpõhimõtted:
    • Tegu ja karistus peavad olema seaduses täpseltnbmääratletud
    • Pole kuritegu ja karistust, kui see pole ette nähtud seaduses
    • Analoogiakeeld
    • Kirjutamata tavaõiguse kohaldamise keeld
    • Tagasiulatuvalt ei saa raskendava seaduse alusel kohut mõista
    Kriminaalmenetluse põhimõtted:
    • Legaalsus ( vastand on opurtuniteedi põhimõte- otstarbekusest lähtuv)
    • Ametlikkuse e avaliku süüdistuse põhimõte (kriminaalmenetlust viiakse läbi riigi nimel)
    • Süütuse presumptsioon
    • Kaitseõiguse tagamine
    • Objktiivne ja igakülgne uurimine
    • Inimväärikuseja isikuvabaduse austamine

  • Karistusseaduse ajaline kehtivus (seaduse muutumise aeg, kergem ja raskem karistusseadus , seaduse kehtestamine ja tühistamine)
    Karistusseaduse ajaline kehtivus - karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad, sõltumata teo toimepanemise ajast. Karistusseaduse ruumiline kehtivus - Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil või selle vastu, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest. Karistusseaduse isikuline kehtivus - Eesti karistusseadus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning: tegu on toime pandud Eesti kodaniku või Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu või teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo toimepanemist või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja. Eesti karistusseadus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu ja mille toimepanija on teenistuskohustusi täitev kaitseväelane. Karistusseaduse kehtivus teo kohta, mis on suunatud rahvusvaheliselt kaitstud õigushüve vastu - teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast välislepingust.
  • KarS deliktistruktuur ja selle õiguslik tähendus
    Koosseis
    Õigusvastasus
    Süü
    Deliktistruktuur on leidnud Eesti jurisprudentsis palju rõhutamist ja mitte asjata. Ka USA karistusõiguses tuleb esmalt tuvastada koosseisupärasus.USA karistusõigus tunneb koosseisu kaksikjaotust: objektiivne koosseis ja subjektiivne koosseis. Neid kaht selliselt eestindades patustataks küll ehk tõlkereeglite vastu, kuid sisuliselt on kõnealused mõisted kattuvad. Tuleb tähele panna, et objektiivse koosseisu osadena käsitletavate teo, tagajärje ja põhjusliku seose kõrval on olemas veel ka teomodaliteedid ehk süüteokoosseisu normatiivsed tunnused, mille puhul tõendamiskoormus lasub samuti süüdistusel.  
    a. Tegu ja tegevusetus - Objektiivsesse koosseisu kuuluva teo puhul eristatakse positiivset ja negatiivset tegu ehk tegevusetust. Viimane tähistab olukorda, kus isik jättis tegemata midagi, mille tegemiseks tal oli õigusest tulenev kohustus. Lisaks tuntakse nn seisundisüütegusid, nagu hulkurlus, ja valdamissüüteod. Viimaste puhul on koosseisuliseks tunnuseks mingi keelatud eseme valdus, mis on tavaliselt otsene, kuid laiendavate tõlgenduste puhul ka kaudne valdus. Tegevusetuse käsitlemisel tuleb kõigepealt tuvastada, et isikul lasus õiguslik kohustus tegutseda. Selline kohustus võib tuleneda mitmest alusest. Aluseks võib olla isikutevaheline suhe (tööandjal on kohustus kaitsta oma töötajat; vanem on kohustatud kaitsma oma last – nt ema, jättes oma haigele lapsele arsti kutsumata, põhjustades sel moel lapse surma, paneb tõenäoliselt toime tapmise ). Aluseks võib olla seadus (nt näeb liikluseeskiri ka USA-s ette, et sõidukijuht on liiklusõnnetust nähes kohustatud peatuma ja välja selgitama, kas keegi vajab abi, ning vajaduse korral ka sellist abi andma. Kui ta aga õnnetuskohast möödudes jätab kannatada saanu abita , mistõttu too sureb , on ta toime pannud tapmise). Aluseks võib olla ka leping (nt raudteeülesõidukoha valvur, kes jätab rongi lähenedes tõkkepuu langetamata, tehes võimalikuks maanteesõiduki ja rongi kokkupõrke, vastutab tõenäoliselt tapmise eest41). Teatud juhtudel on isikul kohustus teise isiku tegevust kontrollida (vanemal on kohustus kaitsta oma lapsi kolmandate isikute eest, samas aga ka kohustus kaitsta kolmandaid isikuid oma laste eest; tööandja, kes peab oma töötajaid ohjama, võib kanda vastutust tegevusetuse eest, kui töötaja paneb toime süüteo, ning maaomanikul on kohustus hoolitseda oma kinnisasjale kutsutud isikute turvalisuse eest). Lisaks võib isik oma eelneva tegevusega ise endale tegevuskohustuse tekitada (nt on abistama asunul kohustus abistamine lõpule viia ning teise isiku ohtu asetanul lasub kohustus enda tekitatud ohtu sattunut abistada).
    b. Subjektiivne koosseis - Subjektiivse koosseisu käsitlemises valitseb osariikide karistusseadustike sõnastuses paras segadus,  ehkki konsensus üldprintsiibis on selge: enamik süüteokoosseise nõuab mingit kurja tahte elemendi olemasolu. Tõsi, esineb selliseidki süüteokoosseise, kus subjektiivne element ei ole koosseisu tunnus. Olukord, kus sarnaste meeleseisundite kirjeldamisel kasutatakse erisuguseid termineid, on andnud põhjuse näidiskaristusseadustikus46 lihtsustada kogu subjektiivse külje terminoloogiat. Näidiskaristusseadustikus tuntakse nelja liiki kuritegelikku meeleseisundit. Need on kavatsetus , teadlikkus,  kergemeelsus  ja hooletus . Neist esimese puhul näeb isik ette oma tegevuse tagajärgi ja soovib nende saabumist, teomodaliteetide osas aga usub, teab või loodab nende esinemist . Isik paneb teo toime teadlikult, kui ta tegutseb, teades, millised tagajärjed tema tegevusele suure tõenäosusega või kindlasti järgnevad. Kergemeelsusega on tegu siis, kui isik jätab täie teadmisega51 tähelepanuta märkimisväärse või õigustamatu riski, et tema tegevus võib kaasa tuua süüteokoosseisu elemendi täitmise. Hooletult käitub isik, kes peaks saama aru, et tema tegevus kujutab suurt või õigustamatut riski, et süüteokoosseisu element saab täidetud. Sealjuures eeldab nii kergemeelsus kui ka hooletus, et isiku teadvustamatu või teadvustatud riskide eiramine kujutab endast kõrvalekallet üldisest hoolsusstandardist. Nagu eespool mainitud, on veel süüteokoosseise, mille puhul subjektiivne külg puudub ja koosseisupärane on iga tegu, mis objektiivse külje täidab, olenemata sellest, milline oli süüteo toimepanija suhtumine oma teosse. Tavaliselt on tegemist väikeste õigusrikkumistega (väärtegudega), mille eest ettenähtud karistus ei ole väga raske. Vastupidiselt poolelt võiks välja tuua suguühtesse astumise alaealisega. Näiteks New Jersey osariigis ei võeta arvesse, kas kannatanu vanus oli teada, ja karistuse määramisel piisab ainult sellest, kui oli olemas tahe suguakt läbi viia. 
    c. Kaitseväited - Deliktistruktuuri järgmisel astmel asuvad kaitseväited, millest üks osa viitab mõne koosseisuelemendi puudumisele (nt teatud faktieksimused), teine osa aga kujutab endast vabandusi või õigustusi koosseisupärase teo toimepanekule.  Viimased on n-ö positiivsed kaitseväited. Positiivsete kaitseväidete esitamisel tuleb kaitsjal neid ka tõendada. Süüdistaja kohustus on tõendada küll süüteokoosseisu kõik elemendid, kuid neist väljapoole jäävad kaitseväited kuuluvad kaitsja tõendamiskohustusse. Positiivsete kaitseväidete hulka liigitub ka osa vabandusi. Tõendamiskohustuse sellist jaotust toetab ka üldine arusaam, et negatiivset tõendada ei ole võimalik.  Tavalised positiivsed kaitseväited on enesekaitse, hädavajadus, lõksupüüdmine ja süüvõime puudumine. 
    Süüvõime puudumisega seoses on kohane märkida, et üldise common law reegli kohaselt on isik süüvõimeline alates 14. eluaastast. Vanusevahemikus 7 kuni 14 presumeeritakse isiku süüvõimetust, ent süüdistajal on võimalik tõendada, et isik, hoolimata oma noorusest, on siiski süüvõimeline ja allub kriminaalkohtu jurisdiktsioonile
    Deliktistruktuuris kajastub ka USA kriminaalmenetlusse juurdunud võistlevuse printsiip, mis tähendab, et süüdistajalt oodatakse kõikide koosseisuelementide – nii subjektiivsete kui objektiivsete tunnuste tõendamist väljaspool mõistlikku kahtlust. Kui koosseis on tuvastatud, uuritakse esmalt nn negatiivseid kaitseväiteid, mis osutavad mõne koosseisuelemendi puudumisele. Seejärel analüüsitakse võimalikke positiivseid kaitseväiteid, mis kujutaksid endast kas vabandust või õigustust toimepandud teole .
  • Teo koosseisupärasus (objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, objektiivne omistamine )
    Süüteokoosseisu tunnused - Süüteokoosseis on käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus . Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
    Vastutus tegevusetuse eest - Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Juriidilise isiku vastutus - Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku vastutuselevõtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist. Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata riigile, kohalikule omavalitsusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Tahtlik tegu ja ettevaatamatu tegu - Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Tahtlus - Tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine - Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Isik, kes tegu toime pannes lähtub ekslikult asjaolust, mis vastaks kergemat karistust ettenägevale süüteokoosseisule, vastutab tahtliku süüteo eest, mille toimepanemisele tema tahtlus oli suunatud. Seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. Ettevaatamatus - Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Vastutus enamohtliku tagajärje eest - Isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Teo toimepanija - Teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja. Täideviija - Täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Osavõtja - Osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja. Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi . Väärteo toimepanemine - Väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine. Eriline isikutunnus - Eriline isikutunnus on käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eemärke. Seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus kehtib üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Süüteokatse - Süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Teist isikut kasutava täideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil isik minetab kontrolli toimuva üle või kui teo vahendaja vastavalt isiku ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Kaastäideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist. Tegevusetuse korral algab süüteokatse hetkest, mil isik jätab tegemata teo, mis on vajalik süüteokoosseisu kuuluva tagajärje ärahoidmiseks. Kõlbmatu süüteokatse - Kõlbmatu on süüteokatse, mida ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia.
  • Õigusvastasus ja selle välistamine
    Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. (Karistusseadustiku §)
    • Hädakaitse - Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.
    • Hädaseisund - Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.
    • Kohustuste kollisioon - Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.
    • Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus - Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolusid, mis objektiivselt välistavad tema teo õigusvastasuse, vastutab süüteokatse eest. Kohus võib sel juhul kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.

  • Süü ja selle välistamine. Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst. Süüvõime - Isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Süüdivus - Isik ei ole süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses:
    1) vaimuhaigusega;
    2) ajutise raske psüühikahäirega;
    3) nõrgamõistuslikkusega;
    4) nõdrameelsusega või
    5) muu raske psüühikahäirega.
    Piiratud süüdivus - kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on käesoleva seadustiku §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Joobeseisund - tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Juriidilise isiku süüvõime - Süüvõimeline on õigusvõimeline juriidiline isik. Süü puudumine ettevaatamatuse korral - Ettevaatamatusest teo toimepannud isikul puudub süü, kui ta oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu ei ole suuteline aru saama, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Eksimus teo keelatuses - Isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Kui eksimus on teo toimepanijale välditav, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Loobumine süüteokatsest - Isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel käesoleva seadustiku §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest. Vabatahtlik loobumine ei vabasta süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Loobumine lõpetamata süüteokatsest - täideviija loobub lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks. Loobumine lõpetatud süüteokatsest - Täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud , kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks. Loobumine süüteokatsest mitme toimepanija korral - Kui süüteokatses osaleb mitu toimepanijat, loobub süüteokatsest isik, kes hoiab ära süüteo tagajärje. Kui tagajärg saabub või jääb ära sõltumatult toimepanija tegutsemisest, loobub toimepanija, kui ta tõsimeeli püüab takistada tagajärje saabumist.
  • Karistamise alus. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud
    Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.
    Karistust kergendavad asjaolud:
    1) süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist;
    2) kahju vabatahtlik hüvitamine;
    3) süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;
    4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;
    5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;
    6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul;
    7) süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt;
    8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel.
    Karistust raskendavad asjaolud
    1) omakasu või muu madal motiiv;
    2) süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades;
    3) süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku, samuti raske psüühikahäirega isiku suhtes;
    4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses;
    5) süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal;
    6) süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades;
    7) süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil;
    8) raske tagajärje põhjustamine;
    9) süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks;
    10) süüteo toimepanemine grupi poolt;
    11) süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine.
    Karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld - Karistusseadustikus sätestatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei arvestata karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena.
    Karistuse kergendamine seaduses sätestatud juhtudel Kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast. Kergendatud karistuse alammäär on karistusseadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. Kui karistussadustiku eriosas on kuriteo eest karistusena ette nähtud eluaegne vangistus , mõistetakse karistuse kergendamisel tähtajaline vangistus mitte alla kolme aasta.
  • Garandikohustus (valve ja kaitsegarant)
    Paragrahvi 13 kohaselt võrdsustatakse tagajärje ärahoidmata jätmine tagajärje põhjustamisega ainult siis, kui toimijal on kohustus tagada, et tagajärg ei saabuks. Sellest järeldub, et tegevusetusdelikti koosseisu ei realiseeri sugugi mitte igaüks, kes võiks koosseisupärase tagajärje ära hoida, kuid ei tee seda. Ta vastutab tagajärje saabumise eest ainult siis, kui tal oli eriline kohustus, mida nimetatakse garandikohustuseks. Garandikohustust reguleerivaid õigusnorme ei ole. See seab tõsise kahtluse alla mitteehtsaid tegevusetusdelikte reguleerivate kriminaalõigusnormide kooskõla määratletuse printsiibiga (GG § 103 lg 2). Kohtupraktikas ja kirjanduses on aga suures ülekaalus seisukoht, et vastuolu põhiseadusega ei ole. Garandikohustused püütakse tuletada kriminaalseaduseväliselt, iseseisvate (seadusest eraldiseisvate) arutlustega. Seejuures on arvukate küsimuste üle tekkinud vaidlused, mille ratsionaalne lahendamine on seadusliku aluse puudumise tõttu vaevalt võimalik.
    Kaitsegarant – see garandi liik on selline, kus kohustuse kandja peab tõrjuma ühte õigushüvekandjat ähvardavaid ohte . Siia kuuluvad näiteks perekonnasuhetest, lähedastest kooselusuhetest või kaitseülesande tegelikust ülevõtmisest tulenevad garandikohustused. Õigushüve kandjat ähvardavad mitmelt poolt pärinevad ohud. Garandikohustus rajab õigushüve kandja ümber kaitsemüüri – garandil on kohustus kaitsta õigushüve kandjat võimalikult kõikide ohtude eest.
    Valvegarant – selle puhul on olukord vastupidine. Valvegarant ei vastuta mitte ühe kaitsealuse eest, vaid tal on kohustus vältida konkreetsest ohuallikast lähtuvaid ohte eri objektidele. Siia kuuluvad juhud, milles garant omab või valdab ohtlikke asju ja peab seetõttu nendest lähtuvaid ohte kontrolli all hoidma. Sama kehtib ka juhtudel, kui isiku ülesandeks on ohtlike inimeste valvamine, ja kausaalahelate puhul, mille isik on ise valla päästnud.
    Tähtsaim –
    Õiguse üldteooria, põhimõisted
    Ei ole tõenäoline, et neid küsitakse:
    Proportsionaalsus, kontroll, valduse liigid, ajaline kehtivus
    • .DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 467 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Eksamiküsimused #1 Eksamiküsimused #2 Eksamiküsimused #3 Eksamiküsimused #4 Eksamiküsimused #5 Eksamiküsimused #6 Eksamiküsimused #7 Eksamiküsimused #8 Eksamiküsimused #9 Eksamiküsimused #10 Eksamiküsimused #11 Eksamiküsimused #12 Eksamiküsimused #13 Eksamiküsimused #14 Eksamiküsimused #15 Eksamiküsimused #16 Eksamiküsimused #17 Eksamiküsimused #18 Eksamiküsimused #19
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-03-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 467 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor alisanne Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Õiguse alused eraõigus avalik õigus õiguse realiseerimine tõlgendamine jne

    Sarnased õppematerjalid

    Õiguse alused
    23
    pdf

    Õiguse alused

    1. Tutvusta lühidalt kolme põhilist lähenemisviisi õigusele. Õigus tegevusalana Olulisemad õiguse valdkonna toimijad Eestis, nagu üldse Lääne Demokraatiates, on: -riigivõim kui õiguse kehtestaja -kohtud kui põhiline õigusemõistmise keskkond -õiguse tagamise ja elluviimise organid. Nende ül. On hoida inimesi tagasi õiguskorra vastaselt käitumiselt, vajadusel rikkujaid karistades. -juristid kui eelmainitud institutsioonide ja nende normide süsteemis hästi orienteeruvad isikud, kelle teadmised põhinevad haridusele või osalt kogemusele. Õigus sotsiaalse reaalsuse osana Õigus on üks osa, mille inimesed on loonud, et saada hakkama ohuga, mida kujutavad endast teised inimesed kes võivad meid tappa või orjastada. Õigus kohustuslike normide süsteemina Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormidstik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärmise korral tagatakse riigi sunniga. On kriteeriumid mis aitavad ?

    Õiguse alused
    Tsiviilõigus KT2
    38
    doc

    Tsiviilõigus KT2

    50. Tsiviilõiguse mõiste ja allikad.. Tsiviilõigus on õigusharu, mis reguleerib varalisi ja isiklikke mittevaralisi suhteid ühiskonnas. Tsiviilõiguses domineerivad dispositiivsed normid, st normid, mis annavad suhte pooltele endile võimaluse kokku leppida vastastikuses käitumises, ka sellises, mis on erinev seaduse sätestatust, kui see ei ole vastuolus avaliku korra või heade kommetega või ei riku isiku põhiõigusi. Imperatiivseid norme, s.o norme, mis rangelt määravad ära poolte vastastikuse käitumise, kasutatakse tsiviilõiguslikus regulatsioonimehhanismis märksa harvemini Tsiviilõigus täidab eraõiguse üldosa funktsioone. Eraõigus aga on õigussüsteemi osa, mis reguleerib isikutevahelisi suhteid poolte võrdsuse alusel. Eraõiguse eriosa moodustavad sellised õigusvaldkonnad nagu äriõigus, intellektuaalse omandi õigus, rahvusvaheline eraõigus jt. Tsiviilõigus on niisiis eraõiguse haru, see on õigusnormide kogum, mis üldisemalt käsitledes, reguleer

    Õigus alused
    Tsiviilõiguse üldosa
    37
    odt

    Tsiviilõiguse üldosa

    Tsiviilõiguse üldosa 1.Tsiviilõiguse iseloomustus 1.1Tsiviilõiguse koht õigussüsteemis Õigus IUS ­ üldkohustuslikke käitumisnormide kogum, mis on kehtestatud riigi poolt, mille rikkumine toob kaasa riigi hukkamõistu - > RIIK Moraal ­ Arusaam õigest käitumisest (hinnanguline), inimeste poolt kehtestatud -> INIMENE Õiglus AEQUITAS ­ Filosoofilise sisuga termin, määratlemata mõiste, DEFINEERIMATA TERMIN Tava ­ Pikemaajaline käitumisharjumus Loomuõigus IUS NATURALE ­ (ldn. k - Ius naturale)igale elusolendile kuuluv õigus Religioon ­ Jumala hukkamõist, mitte inimeste hukkamõist -> JUMAL Moraal ja seadus erinevad kahes punktis: 1. seadus on välja töötatud ja vastu võetud riigivõimuorgani poolt ning sõnastatud ja kirja pandud võimalikult täpselt. Moraal kujuneb aga ise ning ei ole kuskil kirja pandud. 2. seaduse järgimist kontrollib riik ning seaduse rikkumine on vahelejäämise kor

    Tsiviilõiguse üldosa
    Õiguse alused KT 2
    9
    docx

    Õiguse alused KT 2

    56. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Eraõigusliku juriidilise isiku (loodud erahuvides) õigusvõime tekib seaduses ettenähtud registrisse kandmisest. Avalik-õigusliku juriidilise isiku (loodud avaliku huvides) õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast. Avalik- õiguslik juriidiline isik võib omada ainult selliseid tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi, mis ei ole vastuolus tema eesmärgiga. 57. Juriidilise isiku organid. Nende pädevus ja vastutus. Juriidilise isiku seaduslik esindaja on juhatus või seda asendav organ, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus. Avalik- õigusliku juriidilise isiku organid sätestatakse seadusega. Juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga ja seaduses sätestatud juhtudel vastutavad ka liikmed oma varaga. Juriidilise isiku organid vastutavad juriidilisele isikule kahju tekitamise eest sol

    Õigus alused
    Tsiviilõiguse üldosa kursuse põhjalik konspekt
    33
    docx

    Tsiviilõiguse üldosa kursuse põhjalik konspekt

    Tsiviilõiguse üldosa 1. Tsiviilõiguse iseloomustus 1.1 Tsiviilõiguse koht õigussüsteemis Õigus ­ käitumisnormide kogum, mille rikkumine toob kaasa riigi hukkamõistu - > RIIK Moraal ­ Arusaam õigest käitumisest (hinnanguline) -> INIMENE Õiglus ­ Filosoofilise sisuga termin, määratlemata mõiste (proovi mitte kasutada seda mõistet, kerge orki tõmmata) Tava ­ Pikemaajaline käitumisharjumus Loomuõigus ­ (ldn. k - Ius naturale)igale elusolendile kuuluv õigus Religioon ­ Jumala hukkamõist, mitte inimeste hukkamõist -> JUMAL Tava võib olla õigusallikas, aga ta ei pruugi puutuda õigusesse. Tava on laiem kui õigus!!!! Tava erineb moraalist- tava ei puutu üldse moraali! - Mille poolest erinevad moraal ja religioon? Moraal on seadustega hõlmatud. Religioon on jumala hukkamõist, moraal on teiste inimeste hukkamõist. - Kas õigus ei ole moraal? - Miks on tava õiguallikas? Kõike ei ole võimalik reguleerida ja s

    Tsiviilõiguse üldosa
    Nimetu
    77
    doc

    Nimetu

    1. õppenädal Riigi ja õiguse tekkimine Tootmise arenedes tekkis ülejääk võitlus/varastamine malev, kellest kujunes pealiku lähikond. Ühiskonda oli tekkinud grupp, kelle peamiseks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtmine. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist 1) Ühiskonnast eraldunud avaliku võimu tekkimine 2) Selle võimu teostamine territoriaalsel, mitte sugukondlikul alusel 3) Võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus ­ rahvas. Avalik võim, territoorium ja rahvas riigi tunnustena Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati. Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Rahvas on üh

    Kategoriseerimata
    Õiguse aluste kontrolltöö kordamine
    34
    docx

    Õiguse aluste kontrolltöö kordamine

    51. Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhtest osavõtjad (isikud) Tsiviilõigussuhe – õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist Tsiviilõigussuhte subjektideks on isikud. Isik on füüsiline isik või juriidiline isik. Füüsiline isik on inimene. Teda iseloomustavad tema õigusvõime ja teovõime. Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja -kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõppeb surmaga. Tsiviilõiguslik teovõime (võime teha iseseisvalt kehtivaid tehingud) tekib inimesel 18-aastaseks saamisel. Piiratud teovõime on alla 18- aastastel ja inimestel, kellel on vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire. Igal füüsilisel isikul peab olema elukoht. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt ja ta võib tekkida kahel viisil: 1. teatud liiki juriidilise isiku kohta

    Õigus alused
    TsÜS küsimused eksamiks
    82
    docx

    TsÜS küsimused eksamiks

    Tsiviilõiguse üldosa küsimused-vastused Kersti Liiva 1. Mis on õigus? Riigi poolt kehtestatud käitumisreeglite kogum. 2. Mis on seadus? seaduse vormis kas riigikogu poolt või rahvahääletusel vastu võetud õigusakt, millel on kõrgeim õigusjõud. 3. Kuidas õigus jaguneb? Õigus jaguneb era ja avalikuks õiguseks. Avalik õigus jaguneb omakorda näiteks karistusõiguseks;menetlusõiguseks;haldusõiguseks ja rahandusõiguseks. Era õigus jaguneb tsiviilõiguseks; ühinguõiguseks; majandusõiguseks. Tsiviilõigus omakorda veel võlaõiguseks; asjaõiguseks; perekonnaõiguseks ja pärimisõiguseks. 4. Millega tegeleb ühinguõigus? Reguleerib juriidiliste isikute asutamist, tegevust ja lõpetamist. 5. Millega tegeleb majandusõigus? Majandusõigus tegeleb pangandusõiguse ja kindlustusõigusega. 6.

    Tsiviilõiguse üldosa


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (2)

    john7 profiilipilt
    john7: Materjalis on palju väga kasulikku infot sissejuhatuseks õigusteadusesse, lahti on seletatud hulk mõisteid, kohati ka koos näidetega.
    20:07 28-11-2011
    tedounap profiilipilt
    tedounap: täitsa hea asi on
    23:17 02-02-2016



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun