Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eksamiküsimused (2)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes on normi adressaadiks, subjektiks ?
  • Kellele kohustus pannakse ?
 
Säutsu twitteris
  • Õiguse tähistamine. Küsimus, mis on õigus, kuulub õigusfilosoofia valdkonda ja selle on sama raske vastata, kui küsimusele, mis on tõde. Õigus on käitusmisreeglite (normide) kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele.
    • Ius est ars boni et aequi – Celsius - Riigikohtu moto - õigus on headuse ja õigluse kunst , teadus headusest ja õiglusest
    • õigus kui väärtusmastaap – väärtusjurisprudentslik lähenemine, peamine praegune lähenemine. Selles tähenduses sisaldub õiguse mõistes õiglus.
    • õigus kui ühine huvi
    • õigus kui võim
    • õigus kui suverääni käsk – parlamenti võib vaadata ja suveräänina
    • õigus kui kokkulepe
    • õigus kui kohustuslik käitumiseeskiri
    Kokkuvõtlikult võib öelda, et õiguse tähistamine omab mõtet sellel juhul, kui õiguse tähistamise „taga“ seisab õiguse idee. Piltlikult öeldes ei pruugi kirjapandud seadus õigust sisaldada , seda juhul, kui seaduse vastuvõtmisel on tähelepanuta jäänud õiguse idee.
  • Õiguse idee – õigusel puudub igasugune praktilisus, kui me seda ei kasuta. Õigus on headuse ja õigluse kunst . Riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide süsteem meie käitumise reguleerimiseks või kaitsmiseks ja mille nõuete täitmist garanteerib riik oma sunnijõu kasutamise võimalusega.
    • Õiglus – igaühele võrdselt vastavalt tema vajadusele võrdsetel alustel. Võrdne kohtlemine. Riik jagab õiglust: annanb mõnele juurde ja teiselt võtab ära. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus.
    • Õiguskindlus e õiguslik garanteeritus – riik peab looma mehhanismi, et kõikidele kehtivad samad õigused, ka neile, kes ei tea ise sellest midagi. Selleks loob riik 2 süsteemi: seadusandluse (kes ei saa aru, et ei tohi tappa, varastada jne, selle jaoks tuleb see kirja panna) ja kohtusüsteemi (mis tagab õiguse rakendamise , lähtub ainult õigusest). See peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu.
    • Eesmärgipärasus – viib tagasi õigluse juurde. Õigus peab olema eesmärgiga tagada kord ja stabiilsus ühiskonnas. Õigus on tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk leiab oma väljenduse õigusnormides.

  • Positiivne e objektiivne õigus – kirjutatud õigusnormide kogum. Õigusnormide abil nähtavaks tehtud õigused. Vastasel korral avaldab riik sundi. Objektiivse õiguse all mõistetakse kehtivate õigusnormide kogumit. Et õigus kehtiks objektiivse õigusena, peab ta olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee.
    Subjektiivne õigus – seotud reaalselt meie endiga. Subjektiivne õigus tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust. Konkreetsest õigusnormist meie jaoks kehtivad õigused:
    • Õigus ise nõuda ja käituda
    • Õigus nõuda kolmandalt isikult
    • Õigus riigi kaitsele
    Õigus kui normatiivne kommunikatsioon – õigus ja ühiskond on omavahel normatiivselt seotud. Riik ütleb läbi normi, millised on väärtused, mis on ühiskonnas aktsepteeritud. Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud ja garanteeritud kindel käitumiseeskiri. Samas on palju asju, milleks seadus ei ole suuteline – nt „hea elu seadus”. Normatiivne ja kommunikatsiooni meedium võib olla puudulik. Ametlikud Teadaanded ja Riigiteataja ei pruugi olla piisav, et informatsioon inimesteni jõuaks.
  • Ülipositiivne õigus – õiguse üldpõhimõtted, väärtused, mis on kooskõlas meie õigusega. Põhinormid, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele ehk ülipositiivsele õigusele. See ôigus pôhineb jumalikul ilmutuse, inimloomusel vôi môistusel. Sellepärast nimetatakse seda ôigust loodus- (loomu) ôiguseks vôi ka môistuse ôiguseks. Loomuôiguses nähakse vôrreldes positiivse ôigusega ülimat korda. Tegu on pôhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Ka enamus ôiguspositiviste tunnistab ülipositiivsete normide olemasolu. Loomuôiguse üks rajajatest oli Rousseau .
  • Eraõiguse reguleerimisvaldkond ja süsteem - Eraõigus on õigusvaldkond, mis reguleerib isikute vahelisi suhteid poolte võrdsuse ja privaatautonoomia põhimõttel. Eraõigus jaguneb:
    • Tsiviilõigus

  • Üldosa
  • Eriosa
    • Võlaõigus
    • Asjaõigus
    • Perekonnaõigus
    • Pärimisõigus
    • Äriõigus
    • Tööõigus
    • Intellektuaalne omandiõigus
    • Rahvusvaheline eraõigus

  • Avaliku õiguse reguleerimisvaldkond ja süsteem
    Avalik õigus on õigusvaldkond, mis reguleerib riigi tegevust ning riigi ja üksikisiku vahelisi suhteid.
    • Riigiõigus
    • Haldusõigus –

  • Üldosa
  • Eriosa – õigusaktid teatud valdkonnas nt liiklusseadus, kesskonnaseadus jne.
    • Maksõigus
    • Menetlusõigus

  • Karistusõiguse reguleerimisvaldkond ja süsteem
    Karistusõigus on õigusharu, mis määrab kindlaks, millised teod on karistatavad ning kehtestab karistused ja muud mõjutusvahendid ning nende kohaldamise korra vastavate tegude toimepanemises süüdi olevate isikute suhtes. Karistusõigus on seega teatud tegude eest karistust ettenägevate õigusnormide kogum. See on karistusõiguse formaalne määratlus. Karistusõigust võib mõista ka karistamise õigusena. Selliselt määratletuna on karistusõiguse eesmärgiks kaitsta ühiskonna põhiväärtusi ning tõkestada ning tõkestada kuritegevust. Seda on karistusõiguse materiaalne määratlus.
  • Üldosa – sätestab allused ja piirid, millal karistussundi kohaldadakse
  • Eriosa –
    • Kriminaalõigus
    • Väärteoõigus
    Üldosa sisaldab regulatiivseid ja definitiivseid sätteid, mis annavad teo karistatavuse üldised alused. Seal sõnastatakse karistusõiguse põhimõtteid, õpetus KarS -est, süüteost ja karistusest.
    KarS eriosa sisaldab konkreetsete karistatavate tegude kirjeldusi ning määrab kindlaks, millised karistused on nende eest kohaldatavad. Eriosa ülesanne ongi koosseisude määratlemine ja nende sidumine karistustega.
    Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse seadustiku erisosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Üldine põhimõte, et kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu. Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusevastane ja isik on toimepanemises süüdi. Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Karistuseadustik annab süütegude liigid.
    Süüteod on kuriteod ja väärteod - Eeskirjad, mille rikkumise eest on seadustikuga ette nähtud vastutus väärteo eest, kehtestatakse seadusega, Vabariigi Valitsuse määrusega vôi Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Valla- ning linnavolikogul on ôigus kehtestada eeskirju, mille rikkumise eest nähakse ette haldusvastutus seadustikus.
    Karistusõigus reguleerib keelatud käitumise valdkonda ja milliste lubatud vahenditega võib riik sekkuda teo toimepanemise puhul.
  • Era- ja avaliku õiguse piiritlemine
    • Huvi teooria – kes on huviline, kas avalik sektor või eraisik
    • Subjekti teooria – kes on normi adressaadiks, subjektiks? Kellele kohustus pannakse?
    • Subordinatsiooni teooria – alluvussuhted: kui isikute vahel on võrdsed suhted, on tegemist eraõigusliku suhtega, kui suhted on ebavõrdsed, kus üks isik on kohustatud midagi tegema ja teine on õigustatud, siis on tegemist avaliku õigusega.
    • Modifitseeritud subordinatsiooni teooria e liigi e lõppastme teooria – määratleb selle järgi, kellele täitmiseks on see antud (kes on lõplik kasusaaja)

  • Juriidiline fakt ja õigussuhe
    Juriidilisteks faktideks nim selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Kõik tegelikkuses aset leidvad muutused, kui õigus on nende toimumise sidunud õigusliku tagajärjega, on seega juriidilised fakstid.
    Kui vôtta juriidiliste faktide liigitamise aluseks nende seos inimese teadvuse ja tahtega, siis jagunevad nad sündmusteks ja tegudeks. Sündmused on sellised juriidilised faktid, mille saabumine ei sôltu inimese tahtest. (näit. orkaan ). Sündmus kui juriidiline fakt on ka inimese loomulik surm. Teod kui juriidilised faktid on sôltuvuses ôiguse subjektide teadvusest ja tahtest. Teod vôivad olla kas ôiguspärased vôi ôigusvastased. Juriidilisi fakte vôib liigitada ka selle ôigusliku tagajärje iseloomu järgi: mille nende esinemine kaasa toob. Juriidilised faktid on 1.ôigustmoodustavad; 2. ôigustmuutvad; 3. ôigustlôpetavad.
    Õigussuhted on ühiskondlike suhete üks eriliik, mis tekivad riigi vajadusest reguleerida ühiskondlikud suhted õigusega, st anda neile riigile soovitud vorm ja asuda neid kaitsma riigi käsutuses olevate sunnivahenditega.
    Õigussuhte spetsiifilised tunnused:
    • Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel.
    • See on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu
    • Selle säilimise tagab riik
    • See kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu

  • Õiguse subjektid ja õiguse objekt
    Õiguse subjektideks on subjektiivsete ôiguste ja kohustuste kandjad. Nendeks on isikud, kes osalevad ôiguslikus elus. Kuna ôiguslik elu koosneb tervest reast ôigussuhetest, siis on ôiguse subjektideks kôik need isikud, kes vôivad olla osalejateks ôigussuhetes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 7 ja 24 toovad ära isikute liigid, kes on füüsilised vôi juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene ja juriidiline isik on seaduse alusel loodud ôigussubjekt. Juriidilised isikud omakorda vôivad olla kas eraôiguslikud vôi avalik-ôiguslikud juriidilised iskud . Ka riik ja kohalik omavalitsus on tsiviilôigussuhetes avalik-ôiguslikud juriidilised isikud. Vaatamata formaal-juriidilistele erisustele ôigussubjektide liigituses, on summa summarum ôiguse subjektiks inimene. Ainult inimene on ôigustatud ja kohustatud. Ainult inimene on ôiguste ja kohustuste kandja. Kaasajal lähtudes demokraatia ja humanismi ideedest käsitletakse ôiguse subjektidena kôiki inimesi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 7 lg. 2 sätestab, et õigusvôime algab inimese elusalt sündimisega ja lôpeb surmaga. Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana (pärimise puhul). Inimese kui ôiguse subjekti iseloomustamisel tuleb käsitleda tema ôigusvôimet ja teovôimet.
    Objektiivse ôigusega on kindlaks määratud missuguseid ôigusi saab inimene omada ja milliseid kohustusi tuleb kanda. Õiguse objektiks on kôik see, mis on subjektiivse ôiguse esemeks . Môistega ôiguse objekt on hôlmatud kehalised esemed ja teised mittekehalised esemed. Mittekehalisteks esemeteks vôivad olla seaduses nimetatud juhtudel ôigused, nôuded jm. objektiivsed väärtused. Asjad omakorda vôivad olla asendatavad vôi asendmatud, äratarvitatavad vôi äratarvitamatud, jagatavad vôi jagamatud. Igal juhul on ôiguse objekt väga tihedalt seotud subjektiivse ôiguse kandjaga. (ôiguse objekti vôib nimetada ka hüveks). Kokkuvôtteks vôib ôelda et: Õigussuhte objekti all môistetakse neid materiaalseid, vaimseid ja sotsiaalseid hüvesid, mille puhul ja millega ühenduses üldse tekkis vastav suhe inimeste vahel.
  • Subjektiivse õiguse tekkimine, sisu, lõppemine ja kaitsekonkreetsel objektil lasuv õigus. See lubab kindlal viisil käituda, millele vastab teise isiku kohustus. Õigus subjektiivses mõttes (subjektiivne õigus) tähendab ôigussubjektile kuuluvat ôiguskorrast e. objektiivsest ôigusest tulenevat ôigustust (nôuda teistelt isikutelt vastavat käitumist). Juriidiline fakt on aluseks subjektiivse õiguse tekkimiseks, muutumiseks ja lõppemiseks.
    Subjektiivse õiguse sisuks on õigus ise käituda, õigus nõuda teiselt poolelt käitumist ja õigus kasutada õiguskaitsevahendeid.
    Lõppemise aluseid on mitu – siis:
    • kui isikul lõpeb nõudeõigus
    • lepingu lõppemisega
    • seaduse kehtetuks tunnistamisega jne
    Kaitse on õiguskaitse vahendite kasutamine. Selle võib siduda ka õiguse realiseerimisega.
  • Juriidiline kohustus - Nagu õigussuhte môistest võib aru saada, on suhtel ka teine pool, nimelt juriidilised kohustused. See tähendab subjektiivsest õigusest tulenevalt on õiguse subjektil endal teatud käitumiskohustused. Õiguste ja kohustuste vahelist sidet võib nimetada ka õiguste ja kohustuste korrespondeerumiseks. Mitte alati ei ole see side vahetu iseloomuga . Juriidiline kohustus on niisiis vajalik käitumine, mida tuleb teostada vahetult või lõppastmes õigustatud isiku, s.o. subjektiivse õiguse kandja huvides. Nii nagu subjektiivne ôiguski ei ole igasugune käitumine juriidiline kohustus. Vajalik käitumine selle määr, peab tulenema objektiivsest ôigusest. Juriidilise kohustuse realiseerimine vôib seisneda mingis tegevuses, kuid ôigusnormidest tulnevalt ka tgevusetuses. Nii on näiteks kolmandate isikute poolt omaniku täieliku vôimu aksepteerimine tegevusetus , omaniku nôudeôiguse aksepteerimine täieliku ôigusliku vôimu rikkuja poolt aga tegevus.
  • Õiguse realiseerimise vormid – realiseerida saab vaid subjektiivset õigust. Õiguse realiseerimisest on huvitatud pôhimôtteliselt ühiskond tervikuna. Realiseerimine toimub kolmel viisil. Neist ôiguse kasutamine ja ôigusest kinnipidamine kujutavad endast ôiguse vahetu realiseerimise viisi. Nende ôiguse realiseerimise viiside puhul realiseerivad ôigusnormidest tulenevaid subjektiivseid ôigusi ja kohustusi ôiguse subjektid vahetult oma käitumises. Näit ametiisik hoidub pistise vôtmisest, kuna see on karistusseadustiku järgi karistatav süütegu. Normist tuleneva nôude saab ametiisik realiseerida ôigusest kinnipidamise teel. Pôhimôtteliselt ôigust vôivad realiseerida kôik isikud, nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Kui ôiguse subjektid viivad oma käitumise vastavusse ôigusnormis sisalduva käitumise nôudega, siis realiseerub ôigus kasutamise vôi kinnipidamise teel.
    Õigusest kinnipidamine ja ôiguse kasutamine on vahetult seotud isiku tegevusega kas aktiivses vôi passiivses tähenduses. Õigus on realiseerunud kui ôiguse subjektide käitumine on vastavuses ôigusnormi nôuetega. Kolmandaks ôiguse realiseerimise viisiks on ôiguse rakendamine. See on ôiguse rakendamise spetsiifiline viis, kusjuures ühine ôigusest kinnipidamise ja ôiguse kasutamisega on siin see, et realiseerimise aluseks on samuti ôigusnormist tulenev nôue. Pôhiline erinevus aga, selles, et ôiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. See tähendab, et ôiguse rakendamine eeldab erisubjekti - komptentse riigiorgani - vastavat tegevust. Rakendamine on vajalik kolmel juhul:
    1. kui ôigusnormis ettenähtud ôigused ja kohustused ei saa kehtida ilma riigiorganite vahele segamiseta (abiellumine),
    2. kui ôiguste ja kohustuste täitmisel tekkis isikute vahelised erimeelsused (tsiv.ôiguslikud vaidlused nn. protsessiôigus, kohtunik tugineb otsuse tegemisel poolte poolt esitatud tôenditele ja asjaoludele. Pooled hageja ja kostja);
    3. kui isik on toime pannud ôigusrikkumise, tema suhtes tuleb kohaldada ettenähtud riiklikku sundi ( kriminaalmenetlus , määravaks on tôe väljaselgitamine e. kohtuliku uurimise printsiip. Süüdistatav - prokurör kui süüdistaja, kellel lasub süü tôendamise koormis ).
    õiguse kasutamine – isik peab oma õiguse maksma panemiseks astuma mingeid samme, näiteks meeldetuletus maksmata arve pärast, politsei noomitus .
    õigusest kinnipidamine – ideaalne ühiskond toimikski ainult selle alusel. Aga tekivad näilised vaidlused.
    õiguse rakendamine – kaalukaim realiseerimise viis. See on riigivõimu monopol . Õigusriigis lahendab vaidlusi vaid riigi organ (rakendab vaid kohus). See tähendab õigusnormis antud sanktsiooni kehtestamist/realiseerimist. Kohtuotsuse tegemine ongi õiguse rakendamine!
    subsumeerimine –eluliste asjaolude võrdlemine õiguslike asjaoludega.
  • Õiguse tõlgendamine
    • grammatiline e keeleline tõlgendamine - tuleb uurida ôigusnormi teksti, vôttes abiks grammatikareeglid
    • süstemaatilis-loogiline – see tähendab ôigusloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Sageli selgub sôna môte alles seoses teksti muu osaga. Eespool käsitledes ôigusnormi liike oli mainitud : selgitavaid, viitavaid, kitsendavaid ôigusnorme. Mittetäielikud ôigusnormid omandavad tegeliku tähenduse alles koos teiste normidega. Süstemaatilis-loogilise tôlgendamise abil selgub üldnormi môte seoses teiste normidega vôi koguni reguleerimisaladega. Süstemaatilis-loogiline tôlgendamine on normi koha leidmine ôiguse süsteemis, ôiguse valdkonnas, ôigusharus. Tuvastatakse normide funktsionaalsed ja loogilised seosed. (Kôige selle aluseks on muidugi tôlgendatava normi tekst). Iga lause peab olema loogilises kontekstis teisteaktidega. Vaadatakse õigust tervikuna – erinevate seaduste kooslust. Loogiline seotus lausete vahel.
    • subjektiiv - teleoloogiline – vaadatakse, mida seadusandja silmas pidas
    • objektiiv-teleoloogiline – on nagu ajalooline tôlgendaminegi - tahtetôlgendamine. Kuid siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv ôigus ja väärtussüsteem. Tôlgendaja peab uurima millist eesmärki teenib ôigusnorm, milline on normi môte. Mille järele vajadus on ühiskonnas.
    • Direktiivikohane
    • Õiguse üldpõhimõtetele e printsiibikohane
    • Õigusteadlaste arvamus
    • õiguse analoogia – kasutatakse siis, kui ei ole juhtumi kohta konkreetset seadust. Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Sarnase õigusnormi otsimine samast või teisest seadusest.

  • Õiguse allikad Eesti ôiguskorras
    Õiguse allikateks on Eesti seadused, seadlused ja määrused, kuid ka välislepingud. Kohtuotsustega õigusi ei looda ning kõrgema astme kohtute otsused ei ole reeglina madalama astme kohtute jaoks siduvad . Samas on Riigikohtul (s.t kõrgeimal kohtul, mis on ühtlasi ka põhiseadusliku järelevalve kohus) õigus tunnistada kehtetuks õigusaktid, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse või kõrgemalseisvate õigusaktidega. Konkreetsete kohtuasjade lahendamisel ei või ükski kohus sellist õigusakti kohaldada ning kohtutel on õigus kuulutada kõnealune õigusakt põhiseadusevastaseks (kuid mitte kehtetuks).
    Seadus - Laias tähenduses on Eesti puhul tegemist seadusôigusel pôhineva ôiguskorraga. Seadusôigus tugineb ühiskonna ôigustlooval tahtel. Seadusloome protsess ja - organid määratakse pôhimôtteliselt kindlaks riigi konstitutsiooniga.
    EV pôhiseaduse § 65 järgi kuulub seadusandlik vôim Riigikogule. Pôhiseaduse § 105 järgi on seaduste vastuvôtmine vôimalik ka rahvahääletusel. Seega formaalselt on seadus kas Riigikogu poolt vôi rahvahääletusel vastu vôetud kôrgema juriidilise jôuga ôigusakt. Kontinentaalses ôigussüsteemis on seadustel ôiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See tähendab, et kôik teised ôiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nôuetega ja seadust saab muuta vôi tühistada vaid seda vastuvôtnud organ. Samas tuleb vahet teha seadusel materiaalses ja formaalses môttes. Seadusega materiaalses môttes luuakse , muudetakse vôi tühistatakse ôiguse subjektide juriidilisi ôigusi vôi kohustusi. Seadusega materiaalses môttes saab reguleerimine olla vaid üldise iseloomuga. Seadused formaalses môttes on ettekirjutused , mis on kindlat protseduuri ja kindlat vormi silmas pidades lähtunud kôrgema vôimu kandjatelt. Kônepruugis tarvitatakse terminit "seadus" reeglina siis, kui peetakse silmas ôiguslikku eeskirja, mis on nii materiaalses kui ka formaalses môttes seadus (tsiviilaseadustiku üldosa seadus.) On ka formaalseid seadusi, mis samaaegselt ei ole seadused materiaalses môttes. Nad on küll pôhiseaduslikus korras vastu vôetud, kuid ei puuduta kodaniku ôigusi ja kohustusi. Need on näiteks haldusaktid. (Riigi eelarve seadus). Seaduse vastuvôtmine toimub Riigikogu kodukorraga kindlaksmääratud korras. (Riigikogu kodukorra seadus). Seaduse teatavakstegemine toimub avaldamise teel, mis on sätestatud EV pôhiseaduse §-des 3 ja 108. Seadused avaldatakse ettenähtud korras ning täitmiseks kohustuslikuks saavad üksnes avaldatud seadused. Seadus jôustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
    Seadlus – see on sisult seadusejôuga ôigusakt. Seadlusandluse ôigus kuulub presidendile . Kôik formaalsed seadlused on funktsionaalselt ôigustloovad aktid . Seadlused on dekreedid, sest nad on funktsionaalselt haldusorganiks oleva riigiorgani aktid. Dekreedid on ôigusloovad aktid e. ôiguse allikad; neid vôtab vastu haldusorgan neil on spetsiifiline kehtejôud. Dekreediôiguse all môistetakse seadusandlusôigust täidesaatva vôimu käes. Dekreet on materiaalses môttes seadus, kuid formaalses môttes mitte. Seadus vôetakse vastu Riigikogu poolt, dekreet riigipea poolt. Pôhiseaduse alusel vôib järeldada, et presidendil on ôigus vastu vôtta:
    1.erakorralisi dekreete - see on juhtudel kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmnevad edasilükkamatud riiklikud vajadused,
    2. hädadekreete - see on juhtudel, kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa vôi ei jôua kokku tulla.
    Seadlused kannavad Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja. Vabariigi Presidendi seadlus jõustub kümnendal päeval pärast selle avaldamist Riigi Teatajas, kui seadluses ei ole sätestatud teisiti . Kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab Vabariigi President seadlused Riigikogule, kes võtab viivitamata vastu nende kinnitamise või tühistamise seaduse.
    Vabariigi Presidendi seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust ega seadusi, mida saab vastu võtta või muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.
    Määrused on õiguse allikad, mida annavad seaduse alusel ja täitmiseks valitsus ja ministrid . Valitsusel ja ministritel on õigus anda intra legem määrusi. Valitsuse ja ministrite määrused jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avaldamist Riigi Teatajas, kui määruses ei ole teisiti sätestatud. Kohaliku tähtsusega küsimuste korraldamiseks või seaduses sätestatud juhtudel on õigus anda määrusi ka kohalike omavalitsuste volikogudel. Määrustel
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Eksamiküsimused #1 Eksamiküsimused #2 Eksamiküsimused #3 Eksamiküsimused #4 Eksamiküsimused #5 Eksamiküsimused #6 Eksamiküsimused #7 Eksamiküsimused #8 Eksamiküsimused #9 Eksamiküsimused #10 Eksamiküsimused #11 Eksamiküsimused #12 Eksamiküsimused #13 Eksamiküsimused #14 Eksamiküsimused #15 Eksamiküsimused #16 Eksamiküsimused #17 Eksamiküsimused #18 Eksamiküsimused #19
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-03-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 379 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor alisanne Õppematerjali autor

    Mõisted

    õiguse idee, õiglus, subjektiivne õigus, subjektiivne õigus, õigusnorm, ülipositiivne õigus, eriosa, avalik õigus, eriosa, karistusõigus, karistusõigus, selliselt määratletuna, era, juriidiline fakt, juriidilised faktid, õiguse subjektideks, füüsiline isik, vaatamata formaal, juriidiline kohustus, juriidiline kohustus, õiguse realiseerimisest, süüdistatav, õiguse kasutamine, õigusest kinnipidamine, õiguse rakendamine, subsumeerimine, süstemaatilis, süstemaatilis, õiguse allikateks, seadlused, dekreet, hädadekreete, sätestatud juhtudel, põhiseaduse kohaselt, õigusakt, kontinentaaleuroopa õigussüsteemis, õigusnorm, õigusnormid, normide struktuurid, õigusnormi struktuur, õiguslik tagajärg, era, erialakirjanduses, lepinguteooria, orgaaniline teooria, riik ise, riigi areng, riigi rahvas, suveräänsus, õigusriik, parlamentaarne demokraatia, täidesaatvat, kohtunikud, õigusriigile, haldusorgan, pädevus, riigitulundusasutused, institutsionaalne tunnus, funktsionaalne tunnus, ametniku otsustuspädevus, pädevusnormid, korrakaitse puhul, üksikvolitus, isikute õigus, vähemalt 15, keeldumine, tehingud, ühepoolne tehing, mitmepoolne tehing, tehingud jagunevad, tehingus, tahteavalduse tegemine, tahteavaldus, tehingu vormivabadus, kirjalik vorm, elektrooniline vorm, näilik tehing, ähvardus, tühistamise tähtajad, tühistamise aluseks, tähtpäeva saabumine, mitmepoolsed tehingud, pakkumus, mõistlikkus, lepingutruudus, usalduspõhimõte, dispositsioon, eraautonoomsus, lepinguvabadus, abstraktsioonipõhimõte, kohustuste mittetäitmine, kohustuse täitmine, nõude loovutamine, vabandavaks asjaoluks, valdus, valdus, valduse omandamine, valdus, valduse rikkumine, kinnistamata merelaev, heauskne omandamine, omandaja, deliktistruktuur, viimaste puhul, subjektiivne koosseis, kergemeelsusega, kaitseväited, süüdistaja kohustus, süüteokoosseisu tunnused, väärteona, tahtlus, ettevaatamatus, teo toimepanija, täideviija, kaastäideviimine, osavõtja, kihutaja, kaasaaitaja, väärteo toimepanemine, süüteokatse, kõlbmatu süüteokatse, õigusvastane, süüvõime, süüdivus, piiratud süüdivus, süüvõime, loobumine süüteokatsest, süüteokatse, täideviija, süüteokatse, toimepanija korral, karistamise alus, kaitsegarant, valvegarant

    Kommentaarid (2)

    john7 profiilipilt
    john7: Materjalis on palju väga kasulikku infot sissejuhatuseks õigusteadusesse, lahti on seletatud hulk mõisteid, kohati ka koos näidetega.
    20:07 28-11-2011
    tedounap profiilipilt
    tedounap: täitsa hea asi on
    23:17 02-02-2016


    Sarnased materjalid

    17
    doc
    Eksamiküsimuste vastused
    17
    docx
    Eksami küsimuste vastused
    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused
    22
    doc
    Kordamisküsimused
    52
    doc
    Õigusteaduse eksam
    214
    docx
    Õiguse alused kordamisküsimused vastustega
    6
    docx
    Õiguse alused eksamiküsimused 51-99
    67
    pdf
    Õiguse Alused kordamisküsimused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun