Ajalugu paragrahvide 20-26 kokkuvõte (0)

Stefan Batory-oli 1571–1576 Transilvaania vürst ja alates 1576 kuni surmani Poola (Rzeczpospolita) kuningas; Stefan Batory sai tuntuks oskusliku diplomaadina, ta kaitses Ungari kuninga János Zsigmondi õigust troonile.
Antonio Possevino -paavsti saadik, vastureformatsiooni kuulsamaid misjonäre; 1582. aastal aitas Possevino sõlmida Jam Zapolski rahulepingut, millega Poola sai võimu kogu Liivimaa üle; Possevino toetas eriti Tartu seminari tööd, mida ta pidas täielikult enda looduks ja mida ta ka külastas.
Gustav II Adolf-oli Rootsi kuningas 1611 –1632; sõlmis Poolaga koheselt vaherahu, mida hiljem pikendati; sai tuntuks hiilgava väejuhina Kolmekümneaastases sõjas, langes Lützeni lahingus, mille rootslased siiski võitsid, veidi enne lahingut kirjutas ta alla Tartu Ülikooli asutamisürikule.
Johan Skytte-Liivimaa kubermangu esimene kindralkuberner ; ta oli haritud noormehena olnud Gustav II Adolfi kasvataja ja hiljem Uppsala ülikooli kantsler; etendas suurt osa Liivimaa haridusolude korraldamisel; tema eestvõttel loodi 1630. aastal Tartus nn. Akadeemiline gümnaasium, mille õppetöö korraldus oli küllalt lähedane kõrgkoolide omale; 1631. aastal sai Tartu gümnaasiumist Tartu ülikool.
J.R. Patkul -ümberkorraldustel Liivimaal tõusis Liivimaa aadlipositsiooni juhiks; haritud, kuid kiusliku loomuga maanõunik; osales tulihingeliselt Rootsi-vastase koalitsiooni moodustamisel, mille tulemusena vallandus Põhjasõda.
Karl XI-1660. aastal sai Rootsi troonile nelja-aastane Karl XI; oli Rootsi kuningas 1660–1697; alustas oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist- reduktsiooni, pärast reduktsiooni kuulus Liivimaal riigile 5/6 maadest.
Pulli Hans-Tartu eesti kaupmees , kes arvati linna kodanikuks ja Suurgildi liikmeks (eestlaste tõusmine tähtsaks kaupmeheks võis olla vaid suur erand , sest kõigis linnades peale paljurahvuselise Narva domineeris saksa kaupmeeskond).
B.G. Forselius -õpetas välja koolmeistreid; 1684 . aastal asutati Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks ja ainsaks õpetajaks selles koolis oligi Forselius; Forselius koostas eestikeelse aabitsa ja tema järgi on tulnud foneetiline kirjaviis (kirjutad nii nagu kuuled).
Ignatsi Jaak( Kambja kihelkonnast pärinev) ja Pakri Hansu Jüri Forseliuse kaks parimaid õpilasi; koos tõestasid nad ka kuningas Karl XI ees, et eesti poiste võimed on hiilgavad.
Heinrich Stahl-Tallinna toomkiriku õpetaja, kes koostas 1637. aastal esimese eesti grammatika, mille sisu seisnes küll eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga.
Johann Hornung- baltisaksa päritolu vaimulik ja keelemees ; 1693. aastal avaldas ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirja reeglid (need reeglid, mida meie tunneme nn vana kirjaviisi nime all, kehtisid kuni XIX sajandi keskpaigani).
Andreas (isa) ja Adrian Virginius (poeg)-1686. aastal anti välja lõunaeestikeelne Uus ( Vastne ) Testament, mille tõlkisid ja toimetasid Kambja pastor Anreas Virginius ja tema poeg Adrian; muuhulgas oli see esimene läbinisti eestikeelne raamat; käsikirjaliselt jõuti valmis ka Vana Testamendi tõlkega ja Uue Testamendi põhjaeestikeelse esitusega, kuid Põhjasõda takistas nende trükki jõudmist.
August II Tugev-Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürst, kes sõlmis 1699. aastal Vene tsaar Peeter I ja Taani kuningas Frederik IV liidu Rootsi vastu; Põhjasõda algas ööl vastu 12. veebruari 1700. aastal, mil Kuramaale koondatud August II Saksi väed ründasid Riia linna.
Frederik IV-Taani kuningas; 1700. aasta suvel vallutasid Taani väed osa rootslaste valdusi Saksamaal; Rootsi vägede kiire liikumine Kopenhaageni alla sundis aga Taanit kohe rahu sõlmima.
Peeter I-Vene tsaar 1682–1721; 1700. aasta oktoobris alustas peavägi Peeter I juhtimisel Narva linna ägedat pommitamist.
Boris Šeremetjev-Venemaa sõjaväelane (kindralfeldmarssal), väejuht Põhjasõjas ning Eestimaa ja Liivimaa vallutanud vägede juhataja; tungis 5000 ratsaväelasega Virumaale, jõudes Rakvere lähistele, maad laastati armutult.
Ronga Tehvan ehk Stephan Raabe-eesti talupoeg, kes olevat juhtinud rootslaste ratsanikud venelasste selja taha Narva lahingus, mis taganudki rootslastele kiire edu.
Karl XII-oli Rootsi kuningas aastatel 1697–1718; 15- aastaselt troonile tõusnud Karl XII oli küllalt kogenematu; Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid Karli vastu liidu ja alustasid 1700. aastal Põhjasõda, kallaletungiga Riia linnale , sellest ajast oli kuningas pidevalt sõjakäikudel: ta lõi 1700. aastal Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706. aastal Poola sõjast välja astuma .
Käsu Hans- Puhja köster, keda peetakse esimeseks teadaolevaks eesti soost luuletajaks; tema kirjutatud „Nutulaul“ rääkis Tartu linna õhku laskmisest.
Sigismund Augusti privileeg- dokument, mis tagas Liivimaa aadlile tema endised maavaldused ja kinnitas talupoegade pärisorjuse.
Vastureformatsioon - katoliku usu taastamine.
Jesuiitide kolleegium -1583. aastal ilmusid Tartusse jesuiitide ordu liikmed, alustades kohe kooselavate preestrite ja ilmikvendade organisatsiooni-kollegiumi.
Tõlkide seminar- jesuiitide asutatud kool; peale keelte ja vaimuliku alghariduse õpetati seminaristidele raamatuköitmist, rätsepatööd jms., samuti trükikunsti; õppetöö toimus ladina keeles.
Rüütelkond-aadlid koondusid rüütelkonda; kõikides provintsi siseküsimustes jäi otsustusõigus Eestimaa rüütelkonnale.
Suur näljahäda- 1601 .-1602. aastal lisandus sõjaraskustele ränk ikaldus ja näljahäda, mis kõige enam tabasid muidugi talurahvast; meeleheitele viidud inimesed püüdsid end päästa isegi inimliha söömisega, kuid siiski ei pääsenud paljud näljasurmast. Teadaolevalt kõigi aegade laastavam näljahäda Eestis oli kauaks rahva mällu jäänud nn. Suur nälg aastail 1695 -1697.
Kohtu astmed Rootsi ajal-avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud(ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi); maakonna tasandil tegutsesid Eesti- ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud , mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Raskemad kuriteod lahendati juba kubermangu tasandil Eestimaa Ülemmaakohtus Tallinnas ja Liivimaa Õuekohtus, mis asus pikka aega Tartus.Viimatunimetatud kohtute otsuste peale võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi ka kohtuasjades viimaseks ja lõplikuks.
Reduktsioon -eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmine (seda tegi Karl XI).
Vakuraamat -raamat,mis seati sisse redutseeritud mõisates ja sinna kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu.
Rakmetegu, jalategu -talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis kujunes rakmeteoks ( teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata teotööline rakendiga) ja jalateoks(teotöö liik, mille puhul mõisa tuli saata jalatööline).
Konsistoorium -Liivimaal loodud luterlik kirikuvalitsus Rootsi ajal.
Kindralsuperintendent-Liivimaa luteri kiriku vaimulik juht Rootsi ajal.
Vöörmönder- koguduste majandusasjadega tegelemiseks seati ametisse maarahva hulgast valitud vöörmündrid, mis lähendas talupoegi kirikule.
Nõiaprotsess- protestantlik kirik ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel; just nüüd hakati üle kogu maa viima läbi nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.
Forseliuse seminar-1684. Aastal asutati Tartu lähedale Piiskopimõisa seimar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks.
Vana kirjaviis-Johann Hornung-baltisaksa päritolu vaimulik ja keelemees; 1693. aastal avaldas ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirja reeglid (need reeglid, mida meie tunneme nn vana kirjaviisi nime all, kehtisid kuni XIX sajandi keskpaigani).
Bastion -viisnurkne mullast kuhjatud astanguline kaitseehitis, mille muldkeha hoidsid koos müürid. Bastionide kõrgeimale astangule paigutati suurtükid, millest oli võimalik tuld anda mitmes suunas.
Maamiilits-kohalikest talupoegadest moodustatud väeüksused Rootsi vägedes Põhjasõja päevil.
Kapitulatsioon-29. Septembril 1710 Tallinna lähedal Harku mõisas allkirjastatud dokument, millega Rootsi sõjavägi alistus ning Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene ülemvõimu tunnustasid .
Uusikaupunki rahu-sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel 10. septembril 1721 Uusikaupunki linnas(Venemaa sai endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Sooemst koos Viiburiga; ta andis tagasi Rootsile sõjas hõivatud Soome alad ja maksis 2 miljonit riigitaalrit kahjutasu . Rootsi sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada tollal märkimisväärselt suure summa-50 000 rubla - eest teravilja.
Academia Gustaviana (Tartu ülikool)-1632–1665 Academia Gustaviana: Rootsi võimu aluse ülikooli esimene periood (ladina ülikool)
Eesti kolme kuninga valduses
[Liivi ordu ja Riia peapiiskopi alistumisel Poola kuningale nõudsid Liivimaa aadlikud, et nende eesõigused jäetaks puutumata >>Sigismund Augusti privileeg. Stefan Batory hakkas seadma juhtivatele kohtadele poola ja leedu aadlikke, et riiki tihedamalt liita ja poolastada (senised siinsed aadlikud näitasid end väheusaldatavataena). Poola aeg algas Liivimaale halduse korrastamisega. Kõrgeima ametiisikuna jätkas asehaldur. Maa jagati kolma ossa - Tartu, Pärnu ja Võnnu presidentkondadeks(igaühe eesotsas eluaegne president ). 1598 . aastal nimetati presidentkonnad ümber vojevoodkondadeks (presidendid vojevoodideks, nagu Poolas). Riigi kätte läks Poola alal 3/4 kogu maavaldusest, mis jagati suurteks staarostkondadeks (Eestis 10). Staarostideks määras kuningas vaid poolakaid ja leedulasi, alles 1598. aastast ka sakslasi. Ümberkorraldused suurendasid tunduvalt Poola ja Leedu mõisnikkonna osa. Kohaliku aadli esindusorganiks jäi Võnnus peetav maapäev (sealt valiti esindajad-2 poolakat, 2 leedulast, 2 saksalast-Poola riigi seimi). Poola majandus taastus veidi, kuid mõningasele tõusuajale tegid XVII sajandi alguskümnetel lõpu jätkuv sõda ja Poola riigi majanduslik langus. Linnad olid laostunud, kuid Tartu, Viljandi ja Pärnu elustusid kaubalinnadena (esile tõusis Pärnu). 1584- Stefan Batory andis linnaõigused Valga alevile. Poolas algas vastureformatsioon. Praktilise hariduselu kujundamisel etendas suurt osa jesuiitide ordu, ametliku nimega Jeesuse ordu, mis tegutses reformatsiooni vastu kogu Euroopas. Jesuiitide tähtsaim keskus oli Tartu. 1583-ordu liikmed alustasid kolleegiumi kujundamist. Kolleegiumi raames asutati gümnaasium(õpilaste arvav kasvas 70-le), jesuiidid asutasid Tartusse ka tõlkide seminari. Kolleegiumiliikmete tõlkimis- ja kirjastamistegevus oli küllaltki elav. Poola aeg Lõuna-Eestis polnud eriti pikk. Kavandatud ümberkorraldustel pikemaajalist mõju ei olnud ( katoliiklik vastureformatsioon jäi pooleli ).[ Rooti valdusse langenud Põhja- Eestit nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Riigimaid haldas kuningavõimu kõrgeima kohapealse esindajana Tallinnas asuv kuberner (täitis sõjapealiku kohustusi, hoolitses linnuste korrashoiu ja kaitse, vägede moonastamise ja transpordi eest; valvas riigitalupegade maksude laekumist).Kogu provints jaotati seitsmeks linnuselääniks: Tallinn, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere , Lihula. Riigimõisaid valitsesid kohapeal foogtid (kogusid makse ja mõistsid kohut ). 1600-Et kuritarvitamisele lihtsamini jälile saada, andis kuningas Karl IX korralduse maksude ühtlustamiseks. Kõik kuningate uuenduskatsed leidsid mõisnike poolt ägedat vastasseisu . Kohalik võim läks nüüd täielikult aadli kätte, kes koondus Eestimaa rüütelkonda.[ Aadel moodustas Saaremaa rüütelkonna. Riik teostas reduktsiooni. Riigimaid haldas kuninglik asehaldur ja maa oli jaotatud ametkondadeks. Ametkonnad jagunesid vakusteks ja talurahva üle mõistis kohut vakusekohus. Talupoegade õigused olid Saaremaal suuremad kui mandril . 1563- hertsog Magnus andis Kuressaarele linnaõiguse.[1600- algas taas sõda Liivimaa pärast. 1601.-1602. aastal lisandus sõjaraskustele ikaldus ja näljahäda. 1611-uus kuningas Gustav II Adolf sõlmis Poolaga vaherahu. 70-aastsane sõdade ajajärk oli lõppenud Mandri-Eesti ühendamisega Rootsi kuningriigi külge. 1643 -1645 Taani ja Rootsi vaheline sõda, mille järgselt kaotaja loovutas Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile > kogu eestlaste maa oli läinud Rootsile.
Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal
[Haldus: Põhja- Eesti 4 maakonda (Läänemaa,Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa) moodustasid Eestimaa kubermangu; Poolalt vallutatud aladest, Lõuna-Eestist (Pärnu ja Tartu) ning Põhja-Lätist kujunes Liivimaa kubermang keskusega Riias. Saaremaa kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu,aga säilitas edaspidigi teatud eriseisundi. Setumaa jäigi Venemaa alla. Eesti- ja Liivimaa kubermangu kõrgeim valitsusametnik oli kuningale alluv kindralkuberner.[1630-ndatel kujunes Eestimaa rüütelkonna kõrvale Liivimaa rüütelkond. Eraldi rüütelkond ka Saaremaal. [Rootsi valitsusajal loodud kohtukorraldus jäi püsima XIX sajandi lõpuni ( pikemalt ülalpool kohtu astmete mõiste all). [ Eestimaa aadlile ja linnale säilitati eesõigused. Liivimaa aadel ja linnad saavutasid XVII sajandi keskpaigaks samasugused õigused nagu eestimaalasedki. [ Rahvaarv oli katastroofiliselt vähenenud ( 1620 . aastatel hinnati siinmail talurhva arvu vähem kui 100 000-le). Üle poole rahvast hävis sõjas. 1630. aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Umbes veernadi rahvast moodustasid saarlasest- hakkasid kolima mandrile. XVII sajandi teisel veerandil tuli ka võõramaalasi Eestisse, kõige rohkem venelasi. Suurt osa Eesti „uusasustamisel“ mängisid soomlased. Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustasid lätlased. Hoolimata võõraste märgatavast sissevoolust, jäi otsustav sõna rahvastiku püsimises öelda põliselanikel endil. Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat 400 000 inimest. [1656-tsaar Aleksei Mihhailovitš alustas suve hakul sõda. Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aastal. 1661-Laiuse kihelkonnas Kärdes sõlmiti lõplik rahu, venelased pidid loobuma oma vallutustest Eesti- ja Liivimaal ning Rootsi oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse.
Kuningavõimu tugevnemine. Eluolu Rootsi ajal.
[1660-Rootsi troonile sai nelja-aastane Karl XI. Karl XI alustas reduktsiooni. Üldjuhul loeti reduktsiooni alla kuuluvaiks Rootsi valitsusajal aadlikele annatatud mõisad. Pärast reduktsiooni kuulus Liivmaal riigile 5/6 maadest. Mõisate tagastamise järel kasvasid riigitulud silmapaistvalt. Paranesid ka kirikus- ja haridusolud. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduste üle. [Reduktsioon tekitas mõisnike hulgas kasvavat pahameelt Rootsi riigivõimu vastu. Liivimaa aadlipositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul. Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Reduktsioon suudeti läbi viia. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694. Aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus . [Siinmail säilitati talupoegade sunnismaisus . Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised (Rootsi võimu all oleks oli halvendanud talurahva olukorda). Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes, sest suur osa mõisatest läks reduktsiooniga riigi kätte). Reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Aadlikest sillakohtunike asemel asusid Liivimaal politseilisi ülesandeid täitma riigi poolt määratud ametnikud-kreisifoogtid. [Mõisate arv Eestis ulatus XVII sajandi lõpuks üle 1000. Mõisnikud panid rõhu tervailjakasvatamisele (suurems sissetulek). Kõige enam kasvatati rukist . Põlluharimine kolmeväljasüsteemis. Tööloomad olid härjad. Viljasaak olenes suurel määral väetamisest. Talupõldude saagikus oli suurem mõisa omast. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole. Raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris. Eestimaa veed olid kalarohked (suur saagikus Peipsi järvest). Võrreldes keskajaga vähenes mesinduse osakaal.[Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse üksnes sadamalinnadele.XVII sajand tähendas majanduslikku õitsengut Narvale, oma positsioone säilitas siiski ka Tallinn. Narva oli tähtis linn, taheti teha isegi Rootsi teiseks pealinnaks. Baltimaid nimetati Rootsi riigi viljaaidaks. Eksport: teravili, lina, kanep ,(tõrv, tökat, mastipuud, palngud, lauad-ja muu laevaehituse materjal). Import : sool, metallitooted, luksusesemed, vürtsid, alkohol. [ Linnaelanike oluliseks tegevusalaks jäi kaubanduse kõrval käsitöö. Tsunftikord muutus rangemaks. Uue tsunfti moodustamiseks oli tarvis vähemalt 3 vastava eriala meistri olemasolu. 1675 - kaotati Olevist gild. Käsitööndusliku tootmise teiseks vormiks olid manufaktuurid . Manufaktuuritootmise põhikeskuseks oli Narva. Näljahäda ajal 1695.-1967. aastal toetasid kohalikud võimud ja linnad nälgijaid võimalikust vähem, saades kasu toidu väljamüügist. Suure nälja hädad lõppesid tegelikult alles 1698.aastal. Nälga surnute arvu Eestis hinnatakse 70 000- 75 000- le. Kolme aasta pärast algas juba Põhjasõda.
Vaimuelu Rootsi ajal.
[Liivi sõda oli viinud kiriku haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud. Talurahva hulgas hakkasid levima jälle muinasusu kombed. Loobuti ristimisest, surnud maeti vanadesse kalmetesse. Rootsi aja tegusaimaks piiskopiks sai Joachim Jhering, kes suutis oma ametiajal luteri kiriku Eestimaal kindlale alusele seada. Liivimaal takistas luteri kiriku tegevust katoliku Poola ülemvõim. Liivimaal loodi luterlik kirikuvalitsus – konsistoorium. Eesotsas seisis kindralsuperintendent. Nimekaimaks kindralsuperintendendiks sai Johann Fischer. Ta edendas kooliharidust, rahvakirjanduse väljaandmist ning kindlustas Liivimaa kiriklikku organisatsiooni.
Rootsi võimu kehtestamine Eesti aladel langes kokku Kolmekümneaastase sõjaga. Et Rootsist kujunes peamine protestantismi tugijõud, oli luteri kirku toetamine osa Rootsi poliitikast. Siinne luteri kirik proovis vastu seista Saksamaalt jõudvate uute usuvoolude levikule. Luteri usk muutus valitsevaks usuks Eestis. Hävinenud kirikud ehitati üles, pastorite haridustase paranes . Ametisse seati vöörmündrid, kes tegelesid koguduste majandusasjadega.[Pidades rahva uskumisi ebausuks, hävitasid pastorid mitmeid ohverdamispaiku. 1642 toimus Pühajõe mäss. Talupoegade pühaks peetud Võhandu jõele ehitas kohalik mõisnik vesiveski, mis olevat jõge rüvetanud. Sellest tekkisid rahutused ning talupojad hävitasid nii veski kui tammi . Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse. Kõigepealt rakendati kaebealuse suhtes „veeproovi”. Usuti , et süütu vajub vees põhja, nõid jääb pinnale. Levinud karistus nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.[ Peeti tähtsaks kirjaoskuse levitamist. Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis enda peale Bengt Gottfried Forselius. Ta oli sündinud Harjumaal Harju-Madise kihelkonnas rootsi pastori peres. Ta valdas hästi ka saksa ja eesti keelt. Ta õppis Tallinna gümnaasiumis ja veidi Saksamaal ülikoolis. 1684 asutati Piiskopimõisa seminar kolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks. Ainsaks õpetajaks oli Forselius. Õpiaeg kestis 2 aastat. Peamine rõhk oli usuõpetusel ning lugemisel. Forselius juurutas uue meetodi lugemisoskuse kiireks omandamiseks – üks poiss luges valjusti ette ning teised jälgisid teksti vaikselt . Mõisnikud hakkasid levitame jutte koolide kahjulikkusest. Vastuseisu murdmiseks võttis Forselius ette reisi Stockholmi koos kahe parima õpilasega – Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga.
1688 sõitis Forselius taas Stockholmi ning ta määrati talurahvakoolide inspektoriks. Tagasiteel ta hukkus sügistormis ning koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse. 1687 otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peab ehitama kooli. Koolide kõrval oli tähtis osa ka koduõpetusel. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste haridustase märkimisväärselt kõrge. [ Oluline tähtsus oli piibli tõlkimisel rahvuskeelde. See nõudis tõlkijatelt eesti keele valdamist, kuid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist. Esimesed trükised olid suvalise kirjapildiga. 1637 koostas toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Ta kasutas ohtralt võõrtähti. Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. 1693 avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika. Suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud. 1686 suutis Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian välja anda lõunaeestikeelse Uue Testamendi. Rootsi aja trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga. Trükiti eestikeelseid kirikulaule. Vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule. Tuntuim eestikeelse juhuluuletaja on Kadrina pastor ja Tallinna gümnaasiumi professor Reiner Brockmann. Lõunaeestikeelseid raamatuid trükiti Riias ja põhjaeestikeelseid Tallinnas. Rootsi aja lõppu jääb Eesti ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht. [ Liivimaa haridusolude korraldamisel oli tähtis osa kubermangu esimesel kindralkuberneril Johan Skyttel. Tema eestvõttel loodi 1630. aastal Tartus Akadeemiline gümnaasium. 1631 avati gümnaasium Tallinnas ja Riias. 15. okt 1632 avati ülikool, mida hakati nimetama Academia Gustavianaks. Tartu ülikoolis oli 4 teaduskonda : filosoofia-, usu-, õigus-, ja arstiteaduskond. Õpiaeg oli keskmiselt 9 aastat. Õppetöö põhilisteks vormideks olid loengud ja dispuudid. Ülikoolis õppis hulgaliselt rootslasi, soomlasi ja sakslasi. Teada on ka üks eesti rahvusest üliõpilane, Johannes Freyer Tallinnast. Ülikool tegutses kuni linna vallutamiseni 1656. aastal. See taasavati 1690. aastal. 1699 kolis ülikool Pärnusse. [ Väljendusrikaste vormidega töid tegid puunikerdajad, neist kõige kuulsam oli Christian Ackermann. Kiviraidurid tegelesid hoonete dekoreerimisega ning hauamonumentide valmistamisega (rõngasristid).
Levisid baroksed seina- ja laemaalingud. Ehitustegevus oli mahukam Narvas, Tartus ja Pärnus. Kõige rohkem säilitas keskaegset väljanägemist Tallinn. Arhitektuuris sai valdavaks barokk. Kõrgemad ehitised said endale tornikiivrid. Alustati uut tüüpi kaitseehitiste – bastionide – püstitamist. Need olid viisnurksed mullast kuhjatud astangulised kindlustused. Kõige rohkem plaaniti neid rajada Tallinna ümber. 11-st plaanitust ehitati valmis 3. [ Eestlaste peatoiduks oli rukkileib ning kala. Kõige rikkam oli laud pulmade ajal ning ka jõulude ajal. Igapäevase kalja ja mõdu kõrval pruugiti pulmades õlut ja viina . Viina ja õlle turustamiseks hakkasid mõisnikud rajama kõrtse, nendes käimine muutus väga populaarseks. Põhiliseks elamutüübiks oli rehielamu . Rehituba oli kõigist külgedest piiratud kõrvalruumidega ning seega täiesti pime. Talurahva riietuseks oli pikitriibuline seelik, pottmüts, mutumüts, plisseeritud seelik, põlvpüksid jne. Talurahvakultuuri juurde kuulus lahutamatult torupill .
PÕHJASÕDA 1700-1721
Läänemeremaad sõja eel.
Rootsi kuningriik oli XVII saj teisel poolel oma võimsuse tipul. Läänemeri oli kujunenud peaaegu tema sisemereks, nii et isegi Taani, kes kõigi teiste riikide laevadelt oma väinades tolli võttis, ei võinud seda teha Rootsi omadelt. Poola, Taani ja Venemaa olid Rootsi ülemvõimu vastu Läänemerel; kõik nad pretendeerisid osale Rootsi valdustest. Sajandi lõpuks avanes neile soodne olukord: Venemaa ja Poola suhted olid paranenud ning Rootsi liitlased Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksa- Rooma keisririik olid seotud omavaheliste probleemidega. Rootsi siseolukord polnud kiita - näljahäda oli riiki tabanud ning 1697 suri kuningas Karl XI. Uus kuningas Karl XII (15a.) oli küllalt kogenematu. Osa Eesti- ja Liivimaa aadlist ajas vaenulikku poliitikat, olles valmis tunnistama Poola kuningat. 1699. sõlmisid Poola kuningas August II Tugev, Vene tsaar Peeter I ja Taani kuningas Frederik IV liidu Rootsi vastu. Eesti- ja Liivimaa pidid kokkuleppe kohaselt võidu korral Poola võimu alla minema. Raskustest hoolimata säilitas Rootsi oma sõjalise võimsuse; head relvad, vabade talupoegade arvukus -> võitlusvõimeline ja patriootiline sõjavägi -> eelis Euroopa palgasõjavägede ees.
Sõja algus.
Põhjasõda algas 12.02.1700, mil August II Saksi väed ründasid Riia linna. Asuti Riia pikaajalisele ja edutule piiramisele. 1700a suvel vallutasid Taani väed osa rootslaste valdusi Saksamaal. Rootsi vägede kiire liikumine Kopenhaageni alla sundis aga Taanit kohe rahu sõlmima. Sügisel koondusid Vene väed Narva alla. Peeter I juhtimisel alustati linna ägedat pommitamist. Samal ajal tungis Boriss Šeremetjev ratsaväelastega Virumaale, jõudes Rakvere lähistale. Maad laastati armutult. Selles olukorras tegutses Karl XII oskuslikult. Peatselt maabus ta oma peaväega Pärnus, otsustades kõigepealt lüüa venelasi.
Narva lahing.
Pärnust liikus Rootsi vägi Tlna kaudu Rakverre. Edasiminekul kohtus rootslaste eelvägi Pühajõel Šeremetjevi ratsaväega. Venelased löödi kerge vaevaga põgenema. Rootsi sõjateadetes kirjutati eesti talupojast Stephan Raabest, kes olevat juhtinud ratsanikud venelaste selja taha, mis taganudki kiire edu. Narva alla jõudes seisis Karl XII oma 10 500 mehega 30 000-lise Vene väe vastu. Päev enne lahingut lahkus Peeter I teadmata põhjustel oma sõjameeste juurest, jättes väe juhatamise Austriast pärit hertsog de Croy ülesandeks. Udu katte all liikus Rootsi vägi otse Vene kindlustusliinide ette. 19.nov andis Karl rünnakukäsu. Parajasti tõusnud lumetorm oli rootslastele selja tagant, venelastele aga otse vastu. Vene väed põgenesid lahinguväljalt, sildade purunemise tõttu uppusid paljud külmades jõevoogudes. Välismaalastest koosnev Vene väejuhatus läks Rootsi poolele üle. Suur osa Vene vägede lahinguvarustusest, sh kõik suurtükid, langesid võitja sõjasaagiks. Rootsi väed koos kuningaga jäid talvituma Laiusele.
1701. lahkusid Rootsi kuningaväed Eestist. Sõjategevus kandus üle Leedu ja Poola alale. Liivimaad jäeti kaitsma väikesearvulised garnisoni- ja väliväed von Schlippenbachi juhtimisel.
Venelased saavutavad edu.
Kui venelased olid Narva kaotusest toimunud, koondasid nad Pihkvasse uued väed, keda asus juhtima Šeremetjev. Algul sunniti nad taganema, kuid pärast lisajõudude saamist, ründasid rootslasi täiesti ootamatult. Erastvere mõisa juures saavutasid kolmekordses arvulises ülekaalus Vene väed olulisema võidu Põhjasõjas. Erastvere lahingust algas Rootsi väliväe kaotuste rida Liivimaal. 1702 said nad lüüa Hummuli mõisa juures peetud lahingus. Schlippenbachi vägi ei suutnud siitpeale venelaste rüüsteretki Eesti- ja Liivimaale enam tõkestada. 1703 rüüstasid venelased kogu idapoolset Eestit. Ometi olid veel kõik Eesti linnas rootslaste valduses, samuti oli nende laevastikul täielik kontroll Peipsi järve üle. 1704 sattusid rootslased Kastre juures ettevaatamatuse tõttu venelaste seatud lõksu. Kitsas jõgi ei andnud suurtele laevadele manööverdamisruumi ega mingit võimalust vastupanuks. Et lipulaeva mitte venelastele loovutada, laskis meeskond selle koos endaga õhku. Teised laevad langesid Vene vägede saagiks . Venelased said Peipsi järve oma kontrolli alla. 1704 juunis alustas Peeter I uuesti Narva ja seejärel ka Tartu piiramist. Peeter I käsul alustati vananenud kaitseehitiste purustamist jõepoolsest küljest. Tartu kapituleerus.
Eesti talurahvas sõja-aastatel.
Eesti talurahvale tõi sõda rängimaid kannatusi. Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus selliseid vastuhakke kagus, kust oli juba varem pagetud Venemaale. Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke - pettuse või vägivallaga. Samas läksid paljud ka vabatahtlikult, kas või selleks, et nõnda vabaneda mõisakoormistest. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi; revlastus piirdus vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega.
Sõda jätkub.
Aktiivsem võitlus Eesti alal algas uuesti 1708. Olulisim lahing leidis aset Vinni mõisa väljadel, lõppes taas rootslaste kaotusega. See jäi ka viimaseks märkimisväärseks välilahinguks Eesti alal. 1708 talvel küüditati kõik Tartu ja Narva linnakodanikud koos peredega Venemaale, sama aasta suvel lasti õhku praktiliselt kogu Tartu linn. Nimetatud sündmust kajastab Puhja köstri Käsu Hansu kirjutatud „nutulaul“, mille autorina peetakse teda esimeseks teadaolevaks eesti soost luuletajaks. 1709 Ukrainas toimunud Poltaava lahingus purustas Peeter I rootslaste peaväe täielikult. Venelaste ülekaalukate jõudude ees kapituleerusid 1710 Riia, Kuressaare, Pärnu, Tln. Piiratavate vastupanu nõrgendas katk. 29.09.1710 kirjutati Tlna lähedal Harku mõisas alla kapitulatsioonile, millega Rootsi sõjavägi alistus, Eestimaa rüütelkond ja Tlna linn tunnustasid Vene ülemvõimu.
Põhjasõja lõpp. Eesti ühendamine Venemaaga.
Kannatused eesti rahva jaoks polnud veel lõppenud. Rootsi sõjaväes levinud katkuepideemia hävitas aastatel 1710-1711 enam kui poole sõjas ellujäänud talurahvast. Rahvaarv langes 120 000-140 000 inimeseni. Maal valitses kaos, ringi hulkusid sissid - endiste sõdurite ja talupoegade röövsalgad. Kuigi Rootsi maavägi oli purustatud, jäi tema merelaevastik veel üpris tugevaks. Riiki kimbutas rahapuudus. Sõda hakkas tõsiselt kurnama ka Rootsit ennast. 1718 sõjakäigul Norrasse Karl XII langes. Rootsi ülemjuhatus püüdis jätkata võitlust Venemaaga, kuid 1720 saadud kaotus otsustavas merelahingus jättis maa ranniku vastase sõjajõududele avatuks. Seepärast sõlmiti 1721 Soomes Uusikaupunki rahu, mille põhjal Venemaa sai endale Eest-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga; Rootsile anti tagasi sõjas hõivatud Soome alad ning makti 2milj riigitaalrit kahjutasu + Rootsi sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita 50 000 rubla eest teravilja välja vedada.
EESTI PÄRAST PÕHJASÕDA

• Sõjast laastatud maa.
  

Venemaa poolt „akna raiumine Euroopasse“ maksti kinni enam kui poolte eestlaste elu hinnaga. Pärast sõjategevuse lõppu elas Eestis inimesi vähem kui XIII saj alguses.
Rahvapärimused kõnelevad metsa kasvanud kirikutest, jalajälgedest, mille abil inimesed olid üksteist otsinud ja leidnud. Aastaid harimata jäänud põllud kasvasid sööti, koduloomad olid hävinud.
Ka mõisad olid XVIII saj algul viletsas seisukorras. Tollased mõisahäärberid ei erinenud oluliselt talupoegade rehielamutest: õlgkatused, kitsukesed aknad, puupalkidest laotud seinad.
Sõjale järgnenud pikem rahuaeg tagas rahvaarvu jõudsa kasvu. Tühjaks jäänud talud asustati uute inimestega. Sajandi lõpuks ületas Eesti elanike arv juba poole miljoni piiri.

• Balti erikord.
  

Venemaa jaoks oli tähtis kohaliku baltisaksa aadli toetuse tagamine, millega alustati juba sõja ajal teostatud restitutsiooniga: Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle.
Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Venemaa ja Rootsi vahelise Uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir.
Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tlns ja Riias määratud kindralkubernerid. Nendele ametikohtadele said mitte venelased, vaid Vene armees teeninud välismaalased. Kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine. Kõrgete sõjaväelastena viibisid kindralkubernerid alailma Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest kuigivõrd huvitatud. Valitsusohjad jäid enamasti kohaliku aadli hulgast kindralkuberneri abilisteks määratud kahe valitsusnõuniku kätte.
Aadli omavalitsus teostasid rüütelkonnad, säilitades Rootsi valitsusajal kujunenud organisatsioonilise struktuuri. Maapäevadele ei kutsutud enam linnade esindajaid. Kiriku üle püüdsid rüütelkonnad kontrolli kehtestada, nõutades endile kohad kiriku juhtorganites.
1730 -40 koostati rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad - aadlimatriklid . Üksnes immatrikuleeritud aadlikud omasid Eesti- ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi. Aadlimatriklid pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest.
Kohtu- ja rahandusasjade ajamiseks loodi Peterburis Balti kubermangude jaoks eraldi ametiasutused: Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegium ning Eesti- ja Liivimaa asjade kammerkontor.
Omavalitsus säilis ka linnadel. Laastatud väiksemad linnad olid läinud ümbruskonna mõisnike kätte ja nii sealseid elanikke kui ka talupoegi sunniti mõisasse teotööle. Poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud; kodanikuõigusi jagas linnavalitsus - raad. Eestlaste jaoks oli tee linnakodaniku seisusesse XVIII saj praktiliselt suletud.
Baltisaksa aadli piiramata võim kohalikes küsimustes sai teostuda vaid siinse põlisrahva - eestlaste - õiguste allasurumise hinnaga. Omavalitsuse kõrgem ladvik - maanõunikud ja raehärrad - polnud valitavad, vaid nimetati eluks ajaks ametisse vastavalt kas maanõunike kolleegiumi või rae enese poolt. Teisalt oli Balti erikord tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada siinse maa kultuuri omapära, välistas põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni, võimaldades samal ajal tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga, mis tagas ühtekokku kiirema arengu, võrreldes Venemaa sisekubermangudega.

• Põllumajandus.
  

Põllumaj taastumisel oli peamine osa viljakaubandusel. Tollivaba kauplemise õigus soodustas jätkuvat vilja väljavedu Rootsi. Uueks viljatarbijaks sai Vene sõjavägi. Et vägesid odavamalt ülal pidada, keelas valitsus sageli vilja väljaveo, millega hinnad alla lasti.
Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin . Raiuti maha põlismetsi, et kütta viinakööke. Viinaköögi praagaga nuumati härgi, kes viidi samuti Peterburi turule. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas. See omakorda parandas väetamist ning tõstis maa saagikust.

• Talurahva olukord Vene võimu all.
  

Virumaa Vohnja mõisa möldril Jaanil, keda mõisnik oli taga kiusanud, õnnestus 1737 keisrinnale kaebakiri üle anda; selgituse saamiseks talupoegade õigustest Baltikumis pöördusid riigivõimud rüütelkondade poole. 1739 Roseni deklaratsioon - Liivimaa maanõuniku parun Roseni seletuskiri. Selle järgi oli siinne talupoeg pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat Roseni meelest piiratud. Kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale, mitte riigile.
Roseni dekl vastas kogu tollase mõisnikkonna suhtumisele talurahvasse, seda asus toetama ka riigivõim. Talurahvas langes õigusteta pärisorja seisundisse.
Enim kaitses talupoegi mõisnike majanduslik huvi. Piiramatu omavoli oleks viinud lisaks talule ka mõisa laostumiseni talupoegade pagemise tõttu. Saj keskpaigani leidus veel Eestis tühje talusid põgenemiseks; hiljem siirduti juba üle mere Soome ja Rootsi, Lõuna-Eestist aga Pihkva kubermangu.

• Kaubandus, tööndus, käsitöö.
  

XVIII saj keskpaigast hakkas kaubandus taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud, mis olid kaitsnud kohalike käsitööliste ja kaupmeeste huve, vähendasid aga samal ajal riigi sissetulekuid.
Kaubanduse arengut pidurdasid valitsuse katsed suurendada vastrajatud Peterburi sadama kaubakäivet, andes Venemaa pealinnale mitmesuguseid eeliseid ja soodustusi, mis vähendasid aga Tlna, Narva, Pärnu kaubanduse osatähtsust.
Väljaveos etendas endiselt peamist osa vili, metsamaterjal, lina, kanep. Sisseveos olid ülekaalus talurahvakaubad, sh sool, raud, tubakas , heeringas; aadli ja jõukama linnarahva tarvis ka luksuskaubad ja riie.
Mõisate juures tegutsesid edasi viinaköögid, saeveskid, telliselöövid, lubjaahjud. Rootsi ajal rajatud manufaktuurid olid kas sõjas hävinud või töö lõpetanud. 1734 asutati Räpina paberivarik.
XVIII saj teisel poolel hoogustus manufaktuuride rajamine.