EESTI AJALUGU uusaeg kuni tänapäev (3)

Sisukord
Uusaeg :
Eesti 19. saj esimesel poolel. Krimmi sõda
Eesti 19. saj teisel poolel. Aleksander II reformid , tööstuse areng ja rahvuslik ärkamisaeg
Venestusaeg. 20 saj algus
1905. aasta revolutsioon
Eesti enne Esimest maailmasõda
Esimene maailmasõda
Veebruarirevolutsioon , märtsirevoutsioon ja oktoobripööre, Eesti iseseisvuse väljakuulutamine
Lähiajalugu:
Eesti vabariigi väljakuulutamine
Saksa okupatsioon (1918)
Balti Hertsogiriik
Eesti Vabariik
Vabadussõda (1918-1920)
Eesti vabariik (1920-1940)
Välispoliitika (1918-1939)
Kultuur, majandus
Eesti Teises maailmasõjas
Baasideleping , juunipööre ja anneksioon
Stalini aeg: Nõukogude okupatsioon (1940-1941)
Saksa okupatsioon (1941-1944)
1944. aasta lahingud Eestis ja Otto Tiefi valitsus
Stalini aeg: Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda
Hruštšovi aeg
Brežnevi aeg
Gorbatšovi aeg: Perestroika , laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine
Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon
Eesti vabariik

Uusaeg

Eesti 19. sajandi esimesel poolel. Krimmi sõda

Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise. 1832 . aastal võeti vastu Vene protestantlik kirikuseadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kirikute iseseisvuse periood ja nad allutati ülevenemaalisele luteri kirikule. Samuti asuti kodifitseerima provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati ka massilisi arhiiviuuringuid, mille baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.
Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas ka estofiilseid. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, nagu Kristjan Jaak Peterson luuletajana, Friedrich Robert Faehlmann kirjaniku ja arstina, samal kombel ka Friedrich Reinhold Kreutzwald . Suures osas Faehlmanni algatusel loodi 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakas ka rahvuseepos "Kalevipoeg".
Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöö kohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel nüüdsest suurem liikumisvabadus , samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda , üksikutest (näiteks Mats Erdell) said koguni ise mõisarentnikud. Oluliseks sotsiaalseks teguriks oli 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatükki. Seda enamik usku vahetunust siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmelpool, eriti Siberis , oli tõepoolest võimalik endale hankida oma maavaldus . Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus , millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral ka mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid päriseks ostetud.
1853 . aastal alanud Krimmi sõda Eesti ala väga otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. Inglise laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesse Narva- Jõesuu [1] juures ning korraldati isegi mõningaid maadessante, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud.Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud.

Eesti 19. sajandi teisel poolel. Aleksander II reformid, tööstuse areng ja rahvuslik ärkamisaeg.

Krimmi sõja järel algasid kogu Vene impeeriumis keiser Aleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba Nikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, 1856 . aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne talude päriseksostmine. Eestimaal, mis oli vaesem , tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa. ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid mõsinike ja talupoegade vahel, millest tuntuim oli Mahtra sõda 1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmelpool endiselt viletsaks ja seetõttu sai 1864. aastal Johann Köleri ja Jaan Adamsoni eestvedamisel teoks Palvekirjade aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks: mille käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis sellele vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu sisuliselt läbi. Talupoegade tegevus- ning liikumisvabadus avardus järgnevalt aga kiiresti, sest 1860. aastatel vastu võetud uus vallakohtuseadus (1866) vabastas vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus (1868) andis senisest tunduvalt suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljaspoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljaspoole, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikidesse. 1860. aastate järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikust kiiresti kasvama: ajavahemikus 1862 – 1897 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal 1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord (linna juhtimine magistraadi (rae) käest üle linnavolikogu poolt moodustatud valitsusele), kuid valimisseadus jäi veel paariks aastakümneks baltisakslasi selgelt soosivaks.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine , staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine , vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (1855–1881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased , lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud . Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana .
Eesti rahva rahvusliku ärkamisele panid teadliku aluse meie esimesed kõrghariduse saanud mehed – Kristian Jaak Peterson üliõpilasena ning arstid Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet , mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson ( 1841 –1882), pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja . Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses.
Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavate põlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis ka tööstuse kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgu tekstiilitööstus, mis oli Eestis arenema hakanud juba 19. sajandi alguses. Olulisimad kalevivabrikud olid: Narva (1822), Kärdla (Hiiu-Kärdla vabrik ) (1829), Sindi (1834), Tartu (1839) ja Kreenholmi Manufaktuur Narvas (1857). Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajati Lutheri mööblivabrik (1880), Volta masinatehas (1899), Ülemiste paberivabriku asemele Osse ja Ko tselluloosivabrik ja Dvigateli vagunitehas. Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudtee . 1870. aastatel ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Tapa -Tartu raudtee valmis 1876, Tartu-Valga liin 1887 ja Valga-Võru- Pihkva raudtee 1889. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Kõrvuti industrialiseerumise ja ühiskonna moderniseerumisega toimus nii Euroopas kui ka Venemaal ka rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine , mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Oluliseks verstapostiks loetakse sealjuures tavaliselt Johann Voldemar Jannseni ajalehe Perno Postimees ilmuma hakkamist 1857. aastal, kus toimetaja pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts "Linda".
1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus: Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid üritusi, mis oma tipule jõudis 1870. aastatel, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahuvslikuks ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti esimeseks parlamendiks.[3] 1862. aastal ilmus esmakordselt täies pikkuses trükis ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg". 1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen aga Tartusse , kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid "Vanemuine" (Tartus) ja "Estonia" (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid .
Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt I üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu Hurt. Poliitikuna oli neist osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku rahvuslaste organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ja rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud tabanud halvatus , tekkis 1880. aastate alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud.

Venestusaeg. 20. sajandi algus

1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga . Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi ja kohtu- ning politseikorraldus muudeti samaks Venemaa-sisesega. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus , Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, nii sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad , teistest nihilistid. Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas , kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega.
1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja , mis keskendus erinevalt Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. Peagi alustas Tallinnas ilmumist ka Peeter Speegi Uudised, mis oli Teatajast veelgi radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni rahvuslastel ja Pätsi tsentralistidel.

1905. aasta revolutsioon

12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis 9. jaanuaril Peterburis toimunud verise pühapäevaga solidaarsusstreigid. Streikis umbes 12 000 inimest tööstuslinnades Tallinnas, Narvas ja Tartus. 10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, sellest hoolimata ajavahemikul 12.–20. detsember 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsember kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbiviidud karistusoperatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust.

Eesti enne Esimest maailmasõda

Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegtusesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus -, kultuuri- ja majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti raskendatud. Venemaa Riigiduumas oli ka eestlasi, kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni.
Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri laevatehas, Vene-Balti Laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Boeckeri tehas ja Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus, Tallinna tselluloosivabrik ja Räpina tselluloosivabrik. Samuti ehitati ulatuslikku kindlustustesüsteemi Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Paldiskist kuni Soomeni, ent mida enne sõja algust valmis ei jõutud.

Esimene maailmasõda

1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000.
1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi.

Veebruarirevolutsioon, märtsirevolutsioon ja oktoobripööre, Eesti iseseisvuse väljakuulutamine

1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi tegelikult märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia . Venemaa Ajutine Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse sai ka kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska . Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan , Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev.
1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa , Saaremaa ja Muhumaa. Kaitselahingutes osalesid Venemaa Keisririigi poolel ka eesti väeüksused.

Lähiajalugu

Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal aga kiiresti ning peagi toimuski Petrogradis oktoobripööre, millega haarasid võimu enamlased . Eestis võttis võimu üle enamlastest ja esseeridest koosnev Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingisseppa juhtimisel, Poska oli sunnitud tagasi astuma . Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri suunas ega kavatse Eesti autonoomiat austada.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine

Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 28. novembril (vana kalendri järgi 15. novembril) end kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis . Kõrgemaid eestlasest sõjaväelasi, brigaadiülem Aleksander Tõnisson saadeti isegi Petrogradi Krestõ vanglasse ja mõisteti surma, kuid pääses tänu Brest -Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt , peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu , kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud.
1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, selle liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik . Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni normaalsete olude taastumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati ka välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksa-Nõukogude sõjas.
Esmakordselt loeti iseseisvusmanifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale.

Saksa okupatsioon (1918)

Esimese maailmasõja aegne Saksa okupatsioon oli Lääne-Eesti saartel alanud juba 1917. aasta sügisel, see juhtus veel enne oktoobripööret. 1918. aasta veebruaris vallutasid sakslased ka Eesti mandriala ning kehtestasid seal sõjaväelise valitsuse. Eesti iseseisvusest ei tahetud midagi kuulda, paljud Eesti poliitikud vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Jüri Vilms. Saksa võim püüdis tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi.

Balti Hertsogiriik

Baltisaksa aadlike privileegid ja valdused taastati ning püüti luua ka Saksa keisririigiga personaalunioonis olevat Balti hertsogiriiki, samuti muuta Tartu Ülikooli uuesti saksakeelseks. Kuni 1918. aasta sügiseni ei pidanud Saksamaa Baltikumi siiski endale kuuluvaks ja seetõttu ei edenenud kuigivõrd ka Balti Hertsogiriigi idee. Alles alates septembrist hakati sellega tõsisemalt tegelema, kuid Saksamaa jõudis siiski enne sõja kaotada, kui see riik välja kuulutada jõuti. Ka Saksa tsiviilvalitsust ei seatud kunagi ametisse. 11. novembril loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul.

Eesti Vabariik

Vabadussõda (1918–1920)

Eesti Vabadussõda algas 28. novembril, mil Punaarmee ründas Narvat, mis eestlaste poolt ka ümberpiiramisohu tõttu maha jäeti. Seejärel tungisid Punaarmee üksused nii Narva kui ka Pihkva poolt laial rindel Eestisse. Et Eesti oli vaevalt oma iseseisvuse taastanud ja sõjaväe loomine oli alles algusjärgus, ei suutnud eestlased tükk aega korralikku vastupanu organiseerida. 1919. aasta jaanuariks olid punaväed vallutanud umbes pool Mandri-Eestist ja asusid Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel.
Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun , mis paiknes Narvas. Selle juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror , maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon . Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis , sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal ja see saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda sõjalisel teel Eestit vallutada.
1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord siiski tunduvalt paranenud , maale olid jõudnud ka välisriikide vabatahtlikud. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte.
Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee eestlaste kaitset murda ning alustas kahekuulist rünnakuteseeriat. Ehkki lõunarindel saavutas see ka teatavat edu, vallutades ajutiselt Petseri, lõppes kogu aktsioon Punaarmeele siiski läbikukkumisega. Mais alustasid eestlased vastupealetungi ja vallutasid kuu lõpus Pihkva. Seejärel olukord idarindel stabiliseerus, suuresti ka seetõttu, et aktiivset kommunistidevastast lahingutegevust alustas Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee . Aprillis toimus ka Saaremaa mäss, kus kommunistliku propaganda mõjul alustasid valitsusevastast mässu Saaremaal mobiliseeritud. See suruti siiski kiiresti maha.
Sama aasta juunis puhkes aga Landeswehri sõda, sest Saksa kindral Rüdiger von der Goltz oli riigi- ja baltisaksa vägedega kukutanud Läti seadusliku valitsuse ning okupeerinud enamiku Lätist, ainult maa põhjaosa oli eestlaste ja idaosa kommunistide käes. Goltz nõudis, et eestlased lahkuksid Läti territooriumilt ja tema väed alustasid Eesti-vastaseid aktsioone. Laidoner pidas sellist tegevust aga võimatuks ning Landeswehri Eesti julgeolekule ohtlikuks. Nii puhkes relvakonflikt, mis kulmineerus Võnnu lahinguga , mille Eesti väed võitsid. Eesti soomusrongid jõudsid seejärel peagi Riiani ning Goltzi vägedel tuli sealt taanduda.
Järgnevalt toimusid lahingud enamasti Venemaa pinnal. Oktoobris toetasid Eesti väed Loodearmee suurpealetungi Petrogradile, mis siiski ebaõnnestus. Samal ajal likvideerisid Eesti väed ka Pavel Bermondt-Avalovi katse Läti valitsust kukutada . Novembris pidid Eesti väed aga Loodearmee kokkuvarisemise tõttu kaitsesse tõmbuma. Detsembris toimusidki ägedad lahingud, eriti Narva all, kuid Eesti kaitse pidas vastu. Juba augustis alanud puhutised rahuläbirääkimised said õige hoo novembri lõpust ning 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 otsene sõjategevus lõpetati. Ametlikult lõppes Vabadussõda aga alles kuu aega hiljem, Tartu rahuga 2. veebruaril 1920.

Eesti Vabariik (1920–1940)

1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt vastu esimene korraline põhiseadus, millega loodi ka Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Seetõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine.
Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. 1923. aastal puhkes aga majanduskriis , mis andis võimaluse teha edukamat propagandatööd Nõukogude Liidu poolt toetatavatel kommunistidel. Viimased püüdsid 1924. aasta 1. detsembril koguni riigipööret korraldada, kuid see kukkus siiski läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon välispoliitilisel areenil ka kindlustunud, sest 1922. aastaks olid riiki tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas USA, ja Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Peagi paranes ka majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete Lääne-Euroopasse eksportijaks.
1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas valusalt ka Eestit. Seetõttu destabiliseerus ka poliitiline elu ning suure toetuse said paremäärmuslikud vabadussõjalased. Üha aktiivsemalt hakati nõudma senise põhiseaduse muutmist ja tugeva presidendivõimu loomist. 1934. aastal võetigi rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste poolt pakutud põhiseadus, mis andis riigipeale väga laiad volitused , järgnema pidanud valimistel oli väga suur võidutõenäosus just vabadussõjalastel. Kuid veidi enne seda korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil riigipöörde, mida nad põhjendasid vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Järgnevalt keelustati poliitiliste organisatsioonide tegevus ning tegelik võim koonduski Pätsi ja Laidoneri kätte. Järgnevat perioodi on nimetatud Vaikivaks ajastuks . 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus, millega loodi presidendi ametikoht ja kahekojaline Riigikogu, mis koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Presidendiks sai Konstantin Päts. Põhiseaduse järgi pidi Eesti olema küll demokraatlik riik, kuid et 1934. aastal välja kuulutatud kaitseseisukord jäi püsima, ei taastatud ka erakondade tegevust.
Välispoliitika (1918–1939) Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud Eestile ametlikku tunnustust (de jure) ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama , kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks.
Järgnevalt püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eesti-Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud küll otsesesse liitu astuda, kuid tihendati ka Eesti-Soome läbikäimist. Head suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit.
Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama . 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti liidu, kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Seetõttu jäi Eesti 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni.
Kultuur Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli avamine 1. detsembril 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset kõrgharidust andvaks.
1928. aastal etendus esimene eesti ooper "Vikerlased". Tegutses Eesti Kultuurkapital . Edasi toimusid üldlaulupeod ja hakati korraldama ka tantsupidusid.
Eestlased olid tulemuslikud ka spordis . Väga edukad olid 1936. aasta suveolümpiamängud Berliinis.
Majandus Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusesse, samuti oli sõja jooksul tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus edukalt ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste markade asemel kasutusele stabiilsem rahaühik Eesti kroon. 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes autoritaarse riigipöördega 1934. aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks olid põllumajandussaadused, kaubanduspartneriteks Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia.

Eesti Teises maailmasõjas

Baasideleping, juunipööre ja anneksioon 23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jaotati omavahel ära ka Ida-Euroopa, Eesti anti NSVL -le. Peagi puhkenud Teises maailmasõjas esineski NSVL Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale idast kallale. Eesti koos teiste Balti riikidega kuulutas end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kuskilt leida, otsustas Eesti nõudmised vastu võtta ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi Eestisse 25 000[ viide ?] Nõukogude Liidu sõdurit ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume peamiselt Eesti rannikualadel . Eesti siseellu väed siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas vormiliselt oma iseseisvuse.
Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne , ründasid tema territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSVL Eestiga suhteid aga pingestama, süüdistades teda baasidelepingu rikkumises. 16. juunil esitas ta ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete nõukogude lisasõdurite sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus Eesti ala sisuline okupeerimine.
Vastavalt Saksa-Nõukogude leppele algas septembrist ka baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung , mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni.
21. juunil seati Eestis NSVL-u nõudmisel ametisse Johannes Varese valitsus, sellega oli toimunud ka juunipööre, millega Eesti muutus ka poliitiliselt NSVL-st sõltuvaks. Peagi toimusid ka nõukogulikud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus NSVL-meelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis muudeti Eesti Vabariik Eesti NSV-ks ja Varese valitsus " palus " Eestit Nõukogude Liiduga liita, anneksioon toimus 6. augustil, mil NSVL-i Ülemnõukogu Varese " palve " rahuldas.

Stalini aeg: Nõukogude okupatsioon (1940–1941)

Nõukogude okupatsioon Eestis, mida nimetati ka 'esimeseks nõukogude aastaks', kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Sel ajal toimus Eesti kiire sovjetiseerimine, kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha ja mitmed rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid . Samuti vangistati ja represseeriti mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid . 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande eestlase.
Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis eriti suure hoo sai sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.

Saksa okupatsioon (1941–1944)

22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala aga sakslaste valduses, detsembriks ka saared. Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastamist, tuli neil peagi pettuda. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti peagi opositsioon, ent see ei tegutsenud selle vastu siiski kuigi aktiivselt, sest veelgi enam kardeti nõukogude võimu taastumist.

1944. aasta lahingud Eestis ja Otto Tiefi valitsus

1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti iseseisvuse taastamise peale. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida.
Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti rahvuslased teha katse iseseisvuse taastamiseks: 18. septembril nimetas viimane seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei andnud ning Punaarmee ülekaal oli liialt suur. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna, Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Nii oli kogu Eesti ala taas sattunud nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka NL-i poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas.
1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Nende seas oli ka mitmeid haritlasi, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid aluse Välis-Eesti liikumisele, mis taotles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Edasi tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud.
Lisaks eestlastele põgenesid Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajaloolsiseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.

Stalini aeg: Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda

Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli ENSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm . Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm . Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, areteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953.
28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.
Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.

Hruštšovi aeg

See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula-ajastuks".

Brežnevi aeg

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purejregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Gorbatšovi aeg: Perestroika, laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid , näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne .

Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon

Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. Moskva seda ei tunnustanud. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. ENSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Inetrrinne), mis asus ägedalt NL-i terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma pigem Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas.
1990. aastal toimusid Eestis esimesed enam-vähem vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne, sest rahvusradikaalsed ERSP ja selle toetajad keeldusid jätkuva okupatsiooni tingimustes valmistel osalemast. Peaministriks sai Edgar Savisaar , nimetus "Eesti NSV" asendati samal aastal "Eesti Vabariigiga", ehkki NL-st väljaastumisele otseselt veel ei asutud. Valitsus kuulutas välja üleminekuperioodi, mis plaaniti tõenäoliselt lõpetada Eesti iseseisvuse täieliku taastamisega. Ka rahvusradikaalid valisid samal aastal Eesti Kongressi, mis pidi hakkama ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamist. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel puhkesid ka vaidlused, kas taastada või luua "uus" iseseisvus.
1991. aasta märtsis korraldati Eesti iseseisvuse küsimuses referendum , mis näitas Eesti elanike selget toetust iseseisvuse ideele. Interrinne ja teised impeeriumimeelsed jõud püüdsid veel iga hinna eest vana korda säilitada, ehkki ka Gorbatšov oli sunnitud järele andma ja nõustus juba liidulepingu ideega. Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi.

Eesti Vabariik

Gorbatšov lootis siiski liidulepingu sõlmimise saavutada, kuid enne seda toimus 19. augustil augustiputš. Gorbatšov suleti koduaresti ning vanameelsed putšistid püüdsid võimu üle võtta. Ka Eestisse saadeti väeosad, et need isemeelse valitsuse kukutaks. Eesti Ülemnõukogu ja rahvusmeelsed suutsid ähvardavas olukorras lõpuks kokku leppida ning esimene kuulutas 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. 21. augustil kukkus ka putš läbi ning Eesti koos Läti ja Leeduga sai võimaluse ka oma iseseisvus reaalselt taastada. Pärast iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmist sai Eesti kiiresti tunnustuse mitmetelt lääneriikidelt, kellest esimene oli Island , ja ka Boriss Jeltsini juhitud Venemaalt. Nõukogude Liit tunnustas Balti riikide iseseisvust 6. septembril, varsti pärast seda võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO -sse.
1992. aastal võeti Eestis kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon, valiti VII Riigikogu ning president . Presidendiks valiti Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad elanikud ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.
1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele oma väed Eestist välja, sellega lõppes lõplikult ka Eesti okupeerimine. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev "Estonia", mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus ka Mart Laari esimene valitsus. 1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi. Aasta hiljem puhkes aga lindiskandaal, mis valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liidu kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.
1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Laariga. Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valtisus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel. 2003. aasta X Riigikogu valimistel saatis edu uut parepoolset erakonda Res Publicat ja vasaktsentristlikku Keskerakonda. Juhan Partsi valitsuse ajal (2003–2005), 2004. aastal, liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal aastal toimusid Eestis ka esimesed valimised Euroopa Parlamenti.
2005. aastal, järjekordse valitsuskriisi järel, sai peaministriks Andrus Ansip . Kuni 2007. aastani, XI Riigikogu valimisteni, juhtis ta vasaktsentristlikku, alates sellest juhib ta aga paremtsentristlikku koalitsiooni. 2006. aastal valiti uueks presidendiks Toomas Hendrik Ilves.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu#Uusaeg