Eesti ala valitsejad 13.-18. sajand (1)

Eesti ala valitsejad 13.-18. sajand
Eesti alasid on läbi aegade tahtnud paljud erinevad riigid. Peamiseks põhjuseks on Eesti väga soodne asend Läänemere suhtes, mis võimaldab arendada efektiivset kaubandusvõrku Läänemere piirkonnas. Sageli on Eesti alade eest võidelnud Venemaa, põhjusega tagasi saada kunagi talle kuulunud alad. Balti riikide sealhulgas ka Eesti aladel on tahetud kehtestada täiendavat ülemvõimu näiteks Taani ja Rootsi poolt.
Eesti aladele luuakse 4 piiskopkonda. 12. sajandi lõpul olid eestlased üks väheseid rahvuseid Läänemere ääres, kes olid ristiusustamata. Kaupmeeste ja nende toetuseks ka ristisõdijate suurem huvi Baltimaade sealhulgas ka Eesti vastu tärkas. Kaupmeeste huvi seisnes territooriumi ning transiidivedudega. Ristisõdijate huvi aga Läänemere kaldal olevate rahvaste ristiusustamises. Eesti ja teiste Baltimaade alistamiseks loodi Mõõgavendade ordu. Eestisse tungiti esimest korda 1208. aastal. Üks tähtsaim lahing, mille eestlased võitsid oli Ümera lahing ( 1210 ) kuid pärast Madisepäeva lahingut (1217) langesid Eesti alad järk-järgult võõrvõimu alla. 1223. aastaks oli ainult Tartu eestlaste käes. 1224.aastal oli kogu mander võõrvõimu käes. Ning viimaks 1227. aatsal alistati ka Saaremaa. 1227. aastat, mil Eesti allutatakse ristiusule peamiselt saksa soost ristisõdijate poolt, võib pidada ka muinasaja lõpuks ning keskaja alguseks Eestis. Eesti ala jaotati võõrvallutajate vahel järgmiselt: Põhja-Eesti ( Harjumaa , Revala ning Virumaa) läks Taani alluvusse, Saaremaal ja Läänemaal loodi Saare-Lääne piiskopkond ning Kagu-Eestis (muistse Ugandi aladel) Tartu piiskopkond. Ülejäänud Eesti ala Järvamaa ja Sakala, samuti ka osa Läänemaast ja Saaremaast läks esialgu Mõõgavendade ordu, hiljem Saksa ordu alluvusse. Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).
Eestimaad valitseb Saksa ordu. 23. aprillil 1343. algas Jüriöö ülestõus, mille põhjuseks oli rahulolematus võõrvõimuga. Rüüstati Padise kloostrit ning tapseti munki ja saksa soost vasalle. Ülestõus hõlmas kolme suur maakonda Eesti aladel. Rahutused algasid Põhja-Eestis ehk siis Taani valduses olevatel aladel kuid hõlmasid ka teisi piirkondi. Eestlaste ülestõusu surusid maha saksa väed. Peale ülestõusu läksid Liivi ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused . Aastal 1346. müüs Taani kuningas Eestimaa Saksa ordule. Nüüdseks oli eestlaste olukord veelgi halvenenud.
Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale. 1554.aastal nõudis vene tsaar Tartu piiskopilt rahu pikendamiseks lõivu üks mark aastas elaniku kohta. Põhjendades seda sellega, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab hakkama Venemaale maksma. Peagi laienes maksunõue kogu Liivimaale. Aastatel 1556 - 1557 pidas ordu järjekordse sõja Riia peapiiskopi ning viimasega liidus olnud Poolaga. Võitlused lõppesid Posvoli rahuga, mille Liivi ordu sõlmis Poola-Leeduga Venemaa-vastase liidu. See aga pidi hakkama 5 aasta pärast alles kehtima, kuna siis lõppes Poola-Venemaa vaherahu . 1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja tsaar oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. 22.jaanuaril tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. Kuid sõjakäik kujunes pigem rüüste-, luure -ja hirmutamisretkeks. Naastes Venemaale tagasi, saatis vene vägede juht Liivimaale kirja, kus lubati Liivimaale tagada rahu raha ära maksmisega. Maksu aga kokku ei saadud, ning 1558. aasta kevadel alustasid vene väed uut pealetungi. Aprilli esimestel päevadel algas Narva piiramine. Narva alistus mai keskpaiku soodsate tingimustega. Linn olulist kahju ei saanud, kui see oli alistunud.. Edasi liiguti Tartu alla. Sinna veeti hulga suurtükke ja asuti linna piirama. Nädal peale pommitamise algust ehk siis 18. juulil linn alistus. Tartu säilitas algul oma õigused. Siinne piiskopkond oli langenud. 1559 . aaasta aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Otsiti väisabi. Liivi orduls saavutas ülekaalu Poolale sõbralik rühmitus. Selle liider, senine ordumeistri abi, tõrjus endise ordumeistri kohalt, ning asus tema asemele. 1559.aasta sügisel üritasid ordu ja piiskopi väed tagasi haarata Tartut, mis aga ebaõnnestus. 1960. aastal toimus Liivi ordu täielik häving. 1560 .aastal algas taas sõjategevus. Härgmäe lahingus sai orduvägi suure kaotuse osaliseks, samal suvel alistus ka Viljandi. 1561 Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi, Liivimaa Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola võimu alla. Sõjategevus jätkus vahelduva eduga, sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola. Venemaa peajõud olid suunatud Poola-Leedu vastu, kes 1569 ühinesid Rzeczpospolitaks. Liivimaal üritas Venemaa rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal. 1573 .aastal alustasid venelased taas pealetungi ja vallutasid Paide, Pärnu, Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Venemaa vastu Poola. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid venelased löödi tagasi. Samal ajal vallutas vene tsaar Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud ala ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele. Poola-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Venemaast tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, 1580 purustati venelase vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid poolakad Pihkva ning rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva. 1582.aastal sõlmis Venemaa Poolaga Jam- Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. aastal Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale.
„ Kuldne ” Rootsi aeg Eesti aladel. Aastal 1629 sõlmiti Preisimaal Altmargi külas vaherahu, millega Poola loovutas kõik Väina jõest ülespoole jäävad alad Rootsile. Saaremaa oli veel esialgu Taani valduses. Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti koos Hiiumaaga neli maakonda: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, moodustasid Eestimaa ehk Eestimaa kubermangu. Need alad olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa kubermang, sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi.Aastail 1643 -1645 peeti Taani ja Rootsi vahel sõda, mille tulemusena kaotaja loovutas Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile. Seega oli kogu eestlaste maa läinud Rootsi riigile. Eestis algas Rootsi aeg. Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Rootsi aeg kestis Eestis peaagu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni.Levinud on komme nimetada seda aega " vanaks heaks Rootsi ajaks". Nn „hea aeg” kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani.
Vene võim taas Eestis. Rootsi kuningriik oli 17.sajandi teisel poolel oma võimsuse tipul ning Läänemeri oli kujunenud peaaegu, et tema sisemereks. Poola, Taani ja Venemaa olid aga Rootsi ülemvõimu vastu. Sõda algas 1700. aastal Saksi vägede ootamatu , ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Liivimaa aadel ei asunud Saksi poolele. Riia kindlust vallutada ei õnnestunud. Saksi sõjaline edu oli väga tagasihoidlik . 1721. aastal sõlmiti Soomes Uusikaupunki rahu, mille põhjal Venemaa sai endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga. Rootsi sai Venemaalt tagasi sõjas hõivatud Soome alad, kahjutasu 2 miljonit riigitaalrit ja õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada 50 000 rubla eest teravilja kuid jääb ilma suurriigi nimetusest.
Eesti alasid on läbi sajandite valitsenud paljud erinevad riigid. 13.-18. sajandil olid eesti valitsejateks nii Vene, Rootsi, Poola, Taani kui Saksa võimud, kuid üksgi neist ei ole suutnud püsima jääda. Peamine põhjus, miks on Eesti alale nii suur nõue seisneb tema soodas geograafilises asenduses. Muidugi on paljud riigid huvitatud ka oma mõjuvõimu laiendamises.
Mina leian, et me peaksime olema väga uhked oma riigi üle, arvestades seda, kui palju erinevaid võõrvalitsejaid on Eestimaad valitsenud, et me oleme suutnud jääda püsima ja meil on oma keel ning kultuur.