Liivi sõda, Eesti kolme kuninga valduses, Rootsi aeg, Põhjasõda (3)

Liivi sõda (1558-1583)
Sõja põhjused:

• Balti küsimuse päevakorda kerkimine- seda tahtsid endale nii Rootsi, Poola, Taani kui ka Venemaa
  
• Vana- Liivimaa sõjaline ja poliitiline nõrkus
  
• Venemaa ( Moskva suurvürstiriigi) välispoliitika - allutada Läänemere idarannik
  

Ajend :

• Tartu maks- Liivimaa oma Vene võimu alune maa ning aastasadu tagasi lubanud vürstid saksa feodaale sinna asuda vaid juhul kui need maksavad korralikult makse.
  

Osapooled:
Üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Venemaa ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivi ordu, Riia peapiiskopkond , Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond , hiljem ka Poola-Leedu, Rootsi ja Taani, hõlmates ka viimaste omavahelist sõjategevust.
Eellugu :
15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa- Rooma keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivi ordule, piiskoppidele, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja teatud määral ka linnadele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus . Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 1480 –81 ja 1501– 1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis. Võimeka ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed 1502 vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu, 1503. aastal sõlmitud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554 . aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525 . aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad , mis jäid katoliiklikuks.
1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama , kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi ( 1557 ) laienes maksunõue kogu Liivimaale.
Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga . Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli leppe kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562 . aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.
1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.
Sõjategevus:
1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed Liivimaad vallutama, kohtamata erilist vastupanu. Augustikuuks olid vallutatud Narva, Vastseliina, Tartu, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse . Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.
Kirjas Rooma keisrile Ferdinandile nimetas Moskva sõja põhjusena lisaks maksmata "Tartu maksule" ka asjaolu, et Liivimaa linnades ei olevat lastud vene kirikutel ja kaupmeestel vabalt tegutseda.
1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler , kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust, kuid nagu kirjutab kroonik, "siis tüdinesid sõjamehed asja nurjamineku ja rahapuuduse pärast ja läksid laiali." Samal aastal sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu . Kettler andis ordu valdused 1560 . aastal Poola-Leedu kaitse alla. Saare-Lääne piiskop seevastu müüs 1559 oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Härgmäe lahingus sai orduvägi suure kaotuse osaliseks , samal suvel alistus ka Viljandi. Vastu pani Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.
Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.
1561 Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes . Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi, Liivimaa Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola võimu alla.
Sõjategevus jätkus vahelduva eduga, 1563- 1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola (Põhjamaade Seitsmeaastane sõda). 1570 puhkes sõda Rootsi ja Venemaa vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada.
Venemaa peajõud olid suunatud Poola-Leedu vastu, kes 1569 ühinesid Rzeczpospolitaks. Liivimaal üritas Venemaa rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma onupojatütre talle naiseks . Magnus , kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas praktiliselt mingit toetust, piiras 1570–71 Vene väega Tallinna, kuid löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.
1573 alustasid venelased taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Venemaa vastu Poola, kus troonile oli tõusnud Transilvaania vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid venelased löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud ala ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele .
Poola-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Venemaast tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, 1580 purustati venelase vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid poolakad Pihkva ning rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.
Sõja lõpp:
1582 sõlmis Venemaa Poolaga Jam- Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu. Endine Kuramaa piiskopkond läks pärast hertsog Magnuse surma ja Poola-Taani konflikti selle üle esimesele. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile (1542–1605) 1588. aastal Tartu staarostkonna. 1584. aastal suri Ivan IV ja järgnevatel kümnenditel puudusid Venemaal võimalused Liivimaa vallutamist uuesti üritada. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 oli maad laastanud ka katkuepideemia .
Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt..."), mis ilmus kolmes trükis: 1577. aastal kaks korda ning kolmandas, täiendatud trükis 1584. aastal.
Tulemused:

• 1582. Aastal Jam Zapolski vaherahuga läks Lõuna-Eesti Poola võimu alla.
  
• 1583 Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud vaherahuga Pljussa vaherahuga läks Põhja-Eesti Rootsile.
  
• Maa jagati Taani, Rootsi ja Poola vahel. Erinevate piirkondade haldamises oli vähe ühist, Eesti lõhenes veelgi enam.
  

Eesti kolme kuninga valduses
Poola aeg Lõuna-Eestis:
Liivimaa aadlikud nõudsid, et nende õigused jäetaks puutumata. Sigismund Augusti privileeg tagas aadlile tema endised maavaldused ja kinnitas talupoegade pärisorjuse. Pidi säilima Luteri usk ja kõik ametikohad pidi täidetama sakslastega. Sõdade ajal näitasid siinsed aadlikud aga ennast väheusaldatavatena ning siinne provints otsustati riigiga tihedamalt liita.
1582. kehtestati Liivimaa konstitutsioonid. Kõrgeimaks ametiisikuks jäi asehaldur . Maa jagati kolmeks presidentkonnaks (Tartu, Võnnu ja Pärnu), igaühe etteotsa seati president , kelle võim jäi siiski väikeseks.
1598 . nimeteti presidentkonnad vojevoodkondadeks, presidendid vojevoodideks. Vojevoodkonnad jagunesid staarostkondadeks, mida juhtisid staarostid. Staarostid ei allunud vojevoodidele.
Kohaliku aadliku esindusorganiks jäi Võnnus peetav maapäev, milles osalesid ka suuremate linnade esindajad. Maapäevalt valiti esindajad- 2-poolakat, 2-leedulast ja 2- sakslast - Poola riigi seimi.
Mõisnike hulgas tõusis poola ja leedu feodaalide osakaal.
Sajandi viimasel aastakümnel püüdsid Poola võimud majandust taastada. Koormisi ühtlustati ja nende määradest peeti üldiselt kinni. Mõningasele tõusuajale teig XVII sajandi alguskümnel lõpu jätkuv sõda ja Poola riigi majanduse langus. Muutus suhtumine talupoegadesse, võeti võtta mida võtta andis.
Tartu, Viljandi ja Pärnu elustusid kaubalinnadena. Esiplaanile hakkas nihkuma Pärnu. 1584 sai Valga alev endale linnaõigused. Üldiselt mõjutas linnade arengut Liivimaal ikkagi püsiv kindlusetus.
Uut valdust hakati muutma katoliiklikuks. Algas vastureformatsioon , mida soosis ka Rooma paavst .
Vastureformatsiooni käigus alustati noorte kasvatamist katoliikluse vaimus . Praktilise hariduse kujundamisel etendas suurt osa jesuiitide ordu.
Jesuiitide peamiseks keskuseks Eesti alal sai Tartu. 1583. ilmusid Tartusse ordu liikmes ja alustasid kohe kooselavate preestrite ja ilmikvendade organistatsiooni- kolleegiumi- kujundamist. Juhtnööre andis 1585. aastal Tartus olnud paavsti saadik Antonio Posevino. Kolleegiumi raames asutati gümnaasium. Lisaks asutati Tartus tõlkide seminar .
Et vaimulikele eestikeelseks jumalateenistuseks juhtnööre anda, trükiti eestikeelseid raamatuid.
Rootsi võim Põhja-Eestis:
Rootsi valdusesse langenud Põhja-Eestit nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Suure mõju säilitas kohalik aadel . Rootsi kuningad kinnitasid kõik aadli senised õigused.
Riigimaid haldas kuningavõimu kõrgeim esindaja kuberner , kes vajadusel täitis ka sõijapealiku kohustusi, hoolitses linnuste korrashoiu ja kaitse eest, samuti vägede moonastamise ja transpordi eest, jälgis ka, et aadel täidaks korralikult ratsateenistuse kohustust. Kuberneri teine ülesanne oli talupoegadelt maskuda laekumise valvamine.
Kogu provints jagati seitsmeks linnuselääniks: Tallinn, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere ja Lihula .
Riigimõisasid valitsesid kohapeal fogtid, kes kogusid makse ja mõistsid kohut . 1600. aastal ühtlustati maksud kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamkasuga ja koormiste liike vähendati.
Sõdade tõttu oli rahva arv vähenenud, kuid mõisatöö vajas tegemist- tõusis teopäevade arv.
Eramõisates oli aadli võimupiirid suured. Mõisnik juhtis oma maaalal kogu elu. Ainsaks tähtsamaks mõisniku kohustuseks oli ratseteenistus sõjaväes: iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik.
Aadlikud moodustasid Eestimaa rüütelkonna, millel oli oma asutused ja ametiisikud. Toimis konkureerivana riigivõimu kõrval.
Rüütelkonna kõrgeimaks asutuseks oli maapäev, millest võtsid osa kõik mõisate valdajad. Eestimaa jagunes 4 maakonnaks ehk kreisiks: Harju, Viru-, Järva- ja Läänemaa.
Kõik kuningate uuenduskatsed leidsid mõisnike seas tugevat vastupanu. Kuid kuningad vajasid mõisnike toetust, mistõttu tehti järelandmisi ja riik läänistas aadlile järjest rohkem mõisaid.
Saaremaa Taani riigi osana:
Taani võimud kinnitasid aadli seinised eesõigused. Aadel moodustas Saaremaa rüütelkonna. Rüütelkonna mõju oli Saaremaal väiksem kui Eestimaal, aadlilt nõudev ratsateenistus suurem ning maadest kuulus riigile 2/3. Riik teostas redukstiooni- võttis osadelt mõisnikelt maa tagasi.
Riigimaid haldas kuninglik asehaldur. Maa oli jagatud ametkondadeks.
Ametkonnad jagunesid vakusteks. Talupoegade üle mõistis kohut vakusekohus, kuhu asehalduri ja maakirjutaja kõrval kuulusid maarahva liikmetest õiguseleidjad.
Talupoegade õigused oli suuremad kui mandril .
1562. aastal hertsog Magnuse õigeusega sai Kuressaarest linn.
Kuningriigid jätkavad maade jagamist:
1600 algas sõda Rootsi ja Poola vahel. 1601-1602. aastal lisandus näljahäda.
1611 sai Rootsi uueks kuningaks Gustav II Adolf ning sõlmiti vaherahu Poolaga, mida hiljem pikendati. 1621 hõivasid rootsalsed Riia, 1625 Tartu.
1629 sõlmiti vaherahu Preisimaal Altmargi külas, millega poola loovutas kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile. Hiljem vaherau pikendati.
1643 -1645 peeti sõda Rootsi ja Taani vahel, mille tulemusel loovutas Taani Brömsebo vaherahuga Saaremaa Rootsile. Kogu maa oli läinud Rootsile, algas Rootsi aeg.
Rootsi aeg
Halduskorraldus :
Eesti jagunes kaheks kubermanguks - Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks. Saaremaa kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu kuid säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teisest maakondadest olid Saaremaal oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus, Eesti- ja Liivimaast erinev maskusüsteem. Viimase alana läks Rootsi võimu alla 1660. aastal Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi Venemaa alla.
Kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner , kes kamandas sõjaväge, nimetas ametisse ja kontrollis riigiametnike tööd, jälgis raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandis hoolt postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.
Rüütelkonnad:
Kõrvuti kindralkuberneridega omasid Eesti- ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Harju-Viru vasallkonnast kasvas Eestimaa rüütelkond ning 1630. aastatel kujunes Liivimaa rüütelkond. Eraldi rüütelkonna moodustas Saaremaa. Rüütelkonna liikmed käisid koos maapäeval, mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta tagant. Vahepeale ajasid asju 12 maanõunikku, kes valiti maapäevadel ametisse. Igapäevaprobleeme lahendasid rüütelkonna pealikud .
Kohtuvõim:
Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi.
Maakonna tasandil tegutsesid Eesti- ja Saaremaal meeskohtus, Liivimaal maakohtud , mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Raskemad kuirteod ning aadlikke kohtuasjad lahendati kubermangu tasandil Eestimaa Ülemmaakohtus Tallinnas ja Liivimaa Õuekohtus Tartus. Viimase kohtu otsust võis edasi kaevata ka kuningale, kelle sõna oli otsustav .
Rootsi riigvõim ja Balti aadel:
Kuna Eestimaa aadel ja Tallinna linn olid Rootsi võimu all vabal tahtel, siis säilitati siinse aadli ja linnade eesõigus. Liivmaad loeti vallutatud provintsiks. 1629. astus Riias ametisse kindralkuberner Johan Skytte, kelle ülesandeks oli Liivimaa kiire rootsistamine. Gustav II Adolfi surmaga rootsistamine lõppes ning taastati üksmeel Liivi aadliga. Liivimaa aadel ja linnad saavutasid XVII sajandi keskel samasudused õigused nagu eestimaalasedki.
Rahvastik :
1620. aastatel hinnati talurahva arvui vähem kui 100 000-le. Sõdades oli hävinenud üle poole rahvast. Paljud talud seisid tühjana. Osa sõja eest Venemaale põgenenud talupoegi oli rajanud eesti külasid Peipsi idarannikul.
1630. aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks maksudest.
Saaremaa elanikkond moodustas 1630. aastate lõpul umbes veerandi kõigist eestlastest. Suur osa saarlastest pöörus mandrile vabaks jäänud maadele. Eriti asuti Läänemaale.
XVII sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid.
Võõrastest asus Eestisse elama kõige enam venelasi. Enim elas neid Ida-Eestis.
Palju tuli ka soomlasi, eriti Viru- ja Harjumaale. Osalt asustasid neid Eestisse riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest.
Kolmanda suure grupi moodustasi lätlased, keda asustati enim Valga ümbrusesse.
Võõrad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed ning sulandusid eestlaste sekka, vaid Vene piiri läheduses jäid püsima üksikud vene külad.
Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste hulk kiirelt. 1695 . aastaks arvati Eestis olevad veidi üle 350 000 inimese.
Rootsi-Vene sõda 1656-1661:
Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas sõjakäiku 1655 aastal, millega hõivas Kuramaa, Leedu, Ida-Preisimaa ning suure tüki Poolast. Läänemeri oli muutumas Rootsi sisemereks. 1656. aasta suve hakul alustas vene tsaar sõda, õnnestus vallutada Tartu.
1658. tehti Narva lähedal vaherahu. 1661 sõlmiti Kärdes lõplik rahu. Sellega tuli venelastel loobuda oma vallutustest Eesti- ja Liivimaal. Rootsi saavutas oma ajaloo suurima võimsuse.
Reduktsioon :
Reduktsioon- Karl XI sai tühja riigikassa ning alustas oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist. 1680. aastal laiendati seda ka Eesti- ning Liivimaale.
See tekitas balti aadlis tugevad vastuseisu . Rüütelkonnad asusid seisukohal, etsiinsetes provintsides võivad aadlisse puutuvaid seadusi anda vaid kohalikud maapäevad, mitte Rootsi riigpäev. 1682. aastal andis riigipäev kõik volitused reduktsiooni teostamiseks kuningale ning balti aadlil oli raskem redukstioonile vastu seista.
Üldjuhul loeti reduktsiooni alla kuuluvateks vaid Rootsi valitsusajal aadlikele annetatud mõisad. Kuid kuningas hakkas ka nõudma juba enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud maade tagasivõtmist.
Baltikumis mõisate tükeldamist nagu Rootsis ei toimunud. Tagasivõetud mõisad anti enamasti endistele valdajatele, kes pidi nüüd osa om tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Riigitulud kasvasid nind provintiside valitsemise kulud võidi nüüd katta nende endi tuludest, paranesid siinsed haridus - ja kirikuolud.
Eraomandusse jäetud mõisad viidi tagasi lääniõigusele, neid ei tohtinud enam vabalt võõrandada. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduste üle.
Ümberkorraldused Liivimaal:
Reduktsioon tekitas mõisnikes pahameelt ning kutsuti üles ignoreerima kuninga korraldusi. Liivimaa aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul .
Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi.
Karistuseks Liivimaale saatis kuningas 1694. aastal laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile .
1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus , millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist veidi põhja pool, jättes Valga Lätile.
Mõisnikud:
Mõisnikkond jäi valdavalt sakslasteks.
Siinset aadlikkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus. XVII saj. Püüti ette kirjutada, milliseid rõivaid tohib kanda üks ja teine seisus, palju külalisi pidudele kutsuda, mida külalisetele pakkuda. Aadlikud haavusid, kui neid alandati maarentiku seisukorda.
Põllumajandus:
Rõhku pandi teraviljakasvatusele, sest see andis suurimat sissetulekut. Põlluharimine toimus endiselt kolmväljasüsteemis.
Takistuseks olid kivid põldudel, mida hakati koristama. Esialgu laoti neid lihtsalt unnikusse, hiljem hakati kiviaedu laduma.
Mõisa põlde hariti talupoegade tööjõuga.
Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupoegi veel abiteole. Raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris(viljavedu).
Lisaks teotööle pidid talupojad loonuseandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja kästitöötoodangust.
Võrreldes keskajaga vähenes oluliselt mesinduse osakaal.
Linnad ja kaubandus:
Uued olud andsid aktiivse kaubandusvõimaluse ainult sadamalinnadele.
XVII sajand tähendas majanduslikku õitsengut Narvale, positsiooni säilitas ka Tallinn. Palju kaotas oma hiilgusest Tartu.
Riigivõim hakkas üha enam linnadele ettekirjutisi tegema ning üldriiklikele huvidele allutama. Vaid Tallinn säilitas oma traditsioonilise iseseisvuse. Narva huvitas Rootsit rohkem ning sõltus rohkem ka keskvõimust. Tartus ja Pärnus säilitasid raed põhimõtteliselt oma õigused. Raha vermiti Liivimaal nüüd ainult Riias.
Ülejäänud linnad olid läänistatud mõnele võimsale aadliperekonnale ja muutusid niiviisi viimasest igati sõltuvaks.
Eriti tuntava languse osaliseks sai Viljandi. Linlased moodustasid Rootsi ajal 6% rahvastikust.
Läänemerel hakkasid liikuma ka Inglise ja Hollandi laevad ning seetõttu asus inglasi ja hollandlasti elama Narva linna. Endiselt oli Narvas palju vene kaupmehi.
Eesti sadamate kaudu veeti välja siinsetes rehtedes kuivatatud teravilja. Tallinna väljaveost moodustas vili 2/3. Baltimaid hakati nimetama Rootsi viljaaidaks.
Teiseks tähtsamaks läände veetavaks kaubaks oli lina, millest lõviosa toodi Venemaalt. Vene päritolu oli ka väljaveetav kanep . Nende peamine väljaveosadam oli Narva.
Siseveos oli tähtsaim sool, mille peamiseks laopaigaks jäi Tallinn, kust veeti soola edasi Venemaale ja SoOme.
Linnade majanduselus oli tähtis koht oma kindlale alale spetsialiseerunus poodnikel. Kõige laiem ostjaskond oli talurahvakaupmeestel.
Kõigis linnades, v.a Narvas, domineeris saksakeelne kaupmeeskond. Eestlasi tähtsateks kaupmeesteks ei tõusnud. Oluline on Tartu eesti kaupmehe Pulli Hansu arvamine linna kodanikuks ja Suurgildi liikmeks.
Käsitööndus:
Linnaelanike oluliseks tegevusalaks jäi käsitööndus. Tsunftikord muutus senisest rangemaks.
1675 kaotati Tallinnas seni paljusid eestlasi hõlmanud Oleviste gild. Saksa meistrid keeldusid neid Kanuti gildi vastu võtmast ning suur osa endisi tsunftiliikmeid arvati nüüd lihtrahva hulka, kellel polnud kodanikuõigusi..
Käsitööndusliku tootmise teiseks vormiks olid manufaktuurid- suurettevõtted, kus valitses tootmine käsitöö abil.
Manufaktuurtootmise põhikeskuseks oli Narva.
1695-1697. aasta näljahäda:
Teadaolevalt kõigi aegade laastavam näljahäda Eestis.
1694. aastal oli ilmastik viljakasvatuseks ebasoodne. Järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma , ei saanud teha heina ja rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm.
1696. aastal oli suvi taas külm, ikaldus oli väga suur. Juba kevadel hakkasid talupojad nälga surema.
1697. aastal sulas teede äärest välja palju laipu. Ahastuses tungis rahvas linnadesse, kuid ka seal valitses nälg.
Samal ajal veeti Eestis vilja välja Soome ja Rootsi, mõisnikud ja kaupmehed said viljamüügist tohutult kasumit.
Nälg lõppes tegelikult alles 1698 . aastal. Nälga surnute arvu Eestis hinnatakse 70 000-75 000, suri 20% rahvastikust.
Luteri kirik Eestis:
Tuntuim piiskop oli Joachim Jherling, kes suutis oma ametiajal luteri kiriku Eestimaal kindlale alusele seada.
Nii Eestimaal ja Liivimaal loodi luterlik kirikuvalitsus- Konsistoorium. Vaimulikkonna eesotsas oli kindralsuperintendent., kelle volitused olid võrreldavad piiskopiga. Tuntuim kindralsuperintendent oli Johann Fischer, kes arendas kooliharidust , andis välja rahvakirjandust ja kindlustas Liivimaa kiriku organisatsiooniliselt.
Luterlusega kaasnes eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Eeskätt takistati pietismi levikut.
Luteri usk muutus valitsevaks usus Eestis. Koguduste majandusasjadega tegelemiseks seati ametisse maarahva hulgast valitud vöörmündrid, mis lähendas talupoegi kirikule. Talurahva suhtumine kirikussde muutus paremaks.
Võitlus vääraga:
Rootslased pidasid rahva uskumusi ebausuks ja hävitasid ohverdamispaiku. 1642. aastal toimus Urvaste kihelkonnas Osula Pühajõe mäss, mis puhkes selle tõttu, et Vühandu jõele lasi kohalik mõisnik vesiveski ehitada, mistõttu maad tabanud viljaikaldus ning talupojad hävitasid vesiveski. Seda seostati ebausuga Jumalasse.
Hakati läbi viima nõiaprotsesse. Levinud karistus oli põletamine tuleriidal.
Rahvahariduse edendamine:
Et kindlusada luteriusu mõju peeti vajalikuks lugemisoskuse levitamist. Esialgu õpetasid lugemist köstrid.
Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis oma kanda Bengt Gottfried Forselius. 1684 . aastal asutti Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite väljaõpetamiseks.
Hakkasid levima kuulujutud, et koolid on kahjulikud. Vastuseisu murdmiseks võttis Forselius ette reisi Stockholmi, kaasas kaks parimat õpilast- Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu.
1688. aastal anti Forseliusele luba asutada koole üle kogu maa.
1687 . aastal otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peab asutama kooli.
Koolide kõrval oli oluline ka koduõpetus.
Eestikeelne kirjasõna:
Hariduse levitamise kõrval oli oluline ka piibli tõlkimine eesti keelde.1637. koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika.
Piiblikonverentsil vaieldi kirjaviisi üle, kuid üksmeelele ei jõutud.. Selle alusel avaldas Johan Kornung 1693. aastal ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes kirja põhjaeesti õigekirja reeglid. Need nn vana kirjaviisi reeglid kehtisid XIX saj. Keskpaigani.
Suutmatus kirjakeeles kokku leppida oli peamine põhjus mks piiblit täies ulatuses eesti keeles välja ei antud.1686. aastal anti välja lõunaeestikeelne Uus Testament , mille tõlkisid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian.
Trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga. Koos vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule.
Rootsi aja lõppu jääb Eesti ajakirjanduse algus.
Gümnaasiumid ja koolid:
Johan Skytte eestvedamisel loodi 1630. aastal Tartus nn Akadeemiline gümnaasium, mille õppekorraldus sarnanes kõrgkoolile. 1631. avati gümnasium veel Tallinnas ja Riias.
1631. palus Skytte Tartu gümnaasium muutaülikooliks. 1632. juunis kirjutas Gustav II Adolf alla Tartu ülikooli asutamise ürikule.
15. oktoobril 1632 avati pidulikult Tartu ülikool.
Õppetöö põhilisteks vormideks olid loengud ja dispuudid esinemis- ja vaidlemisoskuste arendamiseks.
Tartu ülikool tegutses esialgu kuni 1656. aastani. 1690 avati see uuesti. Et Tartu seisukord ei olnud pärast Vene-Rootsi sõda kiita, koolis ülikool 1699. Pärnu.
Kujutav kunst ja arhitektuur :
Christian Ackermann oli tuntuim puunikerdaja.
Maaklamistutele püstitati rõngasriste.
Eesti linnad säilitasid enamasti keskaegse väljanägemise. Kõige rohkem tehti ehitustöid Narvas.
Valdavaks sai uus stiil- barokk .
Alustati uut tüüpi kaitseehitiste- bastionide- püstitamisega.
Talupojakultuur:
Talurahvakultuur säilitas oma traditsioonilise ilme.
Uutest söögitaimedest kasutati läätsi. Kõige rikkam oli laud pulmade ajal.
Alustati hoogsalt kõrtside rajamist .
Valitsevaks elamutüübiks oli rehielamu .
Talurahva riietuse kujunemisele oli oluline mitmete moevoolude sissetung. Naistel oli pikk triibuline seelik , pottmüts, meestel murumüts Põhja-Eestis, plisseeritd seelik jne.
Talurahvakultuuri kõrvale kuulus lahutamatult torupill .
Põhjasõda 1700-1721
Sõja põhjused:
16. sajandi lõpu ja 17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud Karjala ja Ingeri (vallutus kinnitati Stolbovo rahuga 1617), Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne- Pommeri , Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni . Samuti oli Rootsi vallutanud Taani ja Norra maakondi: Taani maakonnad Skåne, Blekinge ja Hallandi (vallutus kinnitati Roskilde rahuga 1658) ning Saaremaa ja Ojamaa ning Norra maakonnad Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni.
Rootsi võidud said võimalikuks tänu sõjaväe heale ettevalmistusele. Rootsi väed olid palju paremini välja õpetatud kui naaberriikide omad. Tänu laskmisõppustele suutsid nad kiiremini tuld anda. Ent kui sõda venis pikaks ja sõjakulusid ei saanud okupeeritud maadele veeretada, tekkisid Rootsil raskused sõjaväe varustamise ja ülalpidamisega.
Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud.
See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust , mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (1675–1679).
Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta Stolbovo rahuga jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele. Venemaa ainuke meretee Euroopasse lähtus Arhangelskist, mis oli jäävaba vaid mõne kuu aastas. Ivan IV katse vallutada Baltimaad oli nurjunud (Liivi sõda 1558–1583). 17. sajandil ei olnud Venemaal kodusõja tõttu võimalik püüda Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar Peeter I oli 1696 vallutanud Azovi kindluse Musta mere ääres. Karlowitzi rahuga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Nüüd püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda.
Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein -Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile .
August II Tugev tahtis vallutada Liivimaa, et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda.
24. märtsil 1698 sõlmiti Saksi kuurvürstiriigi ja Taani liit.
Augustis 1698 kohtusid Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rava -Ruskas, väikeses linnakeses Lvivist põhja pool, ning leppisid kokku Rootsi-vastases liidus. Baltisaksa aadlik Johann Reinhold von Patkul lubas August II-le Liivimaa aadli abi Rootsi-vastases võitluses.
12. novembril 1699 ühines liiduga Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein- Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg .
Liitlased arvasid, et 1697. aastal Rootsis võimule tulnud noor kuningas Karl XII ei suuda sõjalist vastupanu osutada.
Sõdivad pooled:
Rootsi vastu sõdisid Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Poola ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannoveri kuurvürstiriik.
Tagajärjed:
Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni, Preisimaa Vorpommerni, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein-Gottorpi kui liitlase. Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda, Soome sõda) püüdis Rootsi korduvalt oma kaotatud alasid Venemaalt tagasi võita. Preisimaa võimsus kasvas. Saksi-Poola nõrgenes.
Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku kogu Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli siis eestlaste arvuks 150 000 kuni 170 000 inimest. [1] Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku.