Mina kirjutan kirjandi A. Kivika romaani ,,Nimed marmortahvlil" põhjal. Minu kirjandi läbivaks teemaks on muutused perekonnas pärast sõda ja ka sõja käigus. ,,Nimed marmortahvil" raamatu peategelaseks on noor, mõtisklev Henn Ahas, kes on kahe vahel seoses perekonna maailmavaadetega. Ta astub sõtta koos teiste kooli- ja võitluskaaslastega: Miljan, Käsper, Tääker, Kohlapuu, Mugur ja Konsap. Ahase perekonda kuulusid vend, isa ja ema. Henn oleks soovinud minna sõtta rahvuslasena koos oma sõpradega, aga perekond eelistas punastearmeed omadele, põhjusel, et nad ei uskunud Eesti võitu. Vanemad ei tahtnud ka,et vennad peaksid omavahel sõtta astuma, sest mõlemad oleksid olnud erinevatel rinnetel. Peategelane polnud sõja pool, sest ta ei tahtnud sõdida oma venna vastu. Ta oli pandud olukorda, kus ta pidi valima oma riigi ja oma perekonna vahel. Poisi vend Ants oli kommunist. Ta oli kindel, et Eesti seda lahingut ei võida ja olles kaotajate poolel kaotaks ta kõik
1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee 1. koosseisu liige. EV Riigikogu saadik 1992-1995. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu. On viibinud kõigis endise NSVL vabariikides ja erilise tähelepanuga jälginud soome-ugri rahvaste saatust. Reisinud paljudes Euroopa riikides, ka Ameerikas ja Austraalias. Rahvuslasena on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on õhutanud soome-ugri rahvaste iseteadvust: oli soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni aseesimees 1993, esimees 1996, alates 1998 president. 1986 oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle (fosforiidisõda 1987). Viibinud NSV Liidu paljudes kohtades (Vladivostok, Magadani obl., Altai, Tuva, kõik Kesk-
Tema juuresolek annab tuge ja jõudu, ta on inimene, keda võib usaldada. Leo Solba (Kristjan Sarv) Leo on Tooma ja Indreku koolivend, kuid hoopis teisest puust. Solba kalkuleerib, kavaldab ja petab, ajades taga isiklikku võimu ja rikkust. Põhimõttelage suli, kes on valmis iga võimu teenima. Võimeline ka tõeliseks kuritööks. Artur Kallaste (Marko Matvere) Edukas ja rahvuslikult meelestatud Tallinna advokaat, perekondlik patriarh, kellel on tuttavaid kõigis ühiskonna kihtides. Rahvuslasena aitab kõigiti kaasa Eesti Vabariigi väljakuulutamisele ning püüab hiljemgi hea nõuga toetada riigi juhte. Konstantin Pätsi koolivend ja usaldusalune. Osvald Kallaste (Andrus Vaarik) Artur Kallaste vend, kadakasakslusse kalduv idee-inimene, kelle mitmesugustest ettevõtmistest osutub edukaks piiritusevabriku rajamine. Osvaldis seguneb tõusiklus siira heasüdamlikkusega. Suhted vennaga ja venna perega jäävad heaks hoolimata sellest, et
baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega. 1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt
vaatekohast ja kujuneb eestlase kritiseerimise lähtekohaks. Kolm leiutatud ehk kunstlikku ehitusvõtet - raamjutustus, osalt ka eestlase-sakslase vastusead armastuses ja psüühiliste olukordade varjamine kuni plahvatava lõpuni - etendavad selles romaanis väga olulist osa. On isegi küsimus, kas nad ei ole nihutanud autori sisulisi kavatsusi armastuspsühholoogialt rahvusekriitikale. Kui aga seda ei ole ja autor on eeskätt tahtnud ikkagi iseloomustada eestlast rahvuslasena, siis kunstlikkude võtete rakendus tõuseb veel kõrgemale aktiivsusastmele. Kogu eelnenud vaatluse tulemusi võiks lähemalt kontakti viia . H. Tammsaare loomingu laadiga ja teha siit mõningaid iseloomustavaid järeldusi. Kuid see oleks teostatav üksikasjalisema ning laiema eritluse kaudu. Kunstlik (ehk plaanitsetud) võte pole piiratud ainult teatud võimalustega. Paistab, et selle teostamiseks on tühjendamatult teid, ja mida võimelisem autor, seda rohkem võimalusi
eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega. 1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna- Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt
Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega. 1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt
annaabi.ee 
