Üldbioloogia eksami konspekt (0)

TEEMAD:
A. Sissejuhatus.
1. Mitmekesine ja ühtne elu – Elu on kompleksne ja organiseeritud. kasutatab kodeeritud teavet. Koostoimel silutakse võimalikud keskkonna hävitavad kõikumised. Kompekssuse tõttu võimalik kasutada samaaegselt erinevaid klassifikatsioone.
2. Elu organiseerumise tasemed - Elutud : Aatom , ( mikro ) molekul , üsna elusad: makromolekul, organell , elusad: rakk , kude, organism, populatsioon , kooslus , biosfäär.
3. Elus ja eluta loodus – Elu tunnused: paljunemine, arenemine, aine- ja energiavahetus, rakuline ehitus, homeostaas ehk sisekeskkonna säilumine. Elu on pidev, aga poolkonservatiivne. Iga organiseerumise tase lisab oma võimalused. Struktuur ja ülesanded on seotud kõigil tasemetel . Evolutsioon on elu püsimise tuum. Geenivariatsioonid, pärilikkus, põlvkondade vaheldumine , looduslik valik. Seaduspärasuses annavad erandid suure osa elu mitmekesisusest. Elu põhineb elusorganismidel. Väljaspool organisme esinevad elu nähtused vaid ajutiselt ja passiivselt
B. Elu organiseerumine.
4. Elule vajalikud lihtsamad molekulid
5. Elu makromolekulid.
6. Raku ehitus.
7. Biomembraanid.
8. Sümbiogenees.
9. Hulkraksus .
10. Ökosüsteem
C. Elu läbiv energiavoog .
11. Energiavoo vajalikkus.
12. Heterotroofne energiavarustus: Hingamine ja käärimine.
13. Autotroofne energiavarustus: Fotosüntees.
D. Elu püsimine: geneetika.
14. Kromosoomid .
15. Mitoos .
16. Meioos.
17. Pärilikkuse seadused
18. DNA teabe realiseerumine.
19. Geenide regulatsioon .
20. Geenitehnoloogia
E. Elu püsimine on muutumine: evolutsioon.
21. Evolutsiooni tõendid.
22. Evolutsioonilised muutused populatsioonis.
23. Liikide teke
F. Elu: mitmekesisus . Bioloogilise mitmekesisuse alused ja selle evolutsioonilise kujunemise taust.
24. Süstemaatika teaduslikud alused.
25. Liigi mōiste. Liik bakteritel, eukaruootidel, apomiktilistel organismidel. Võimalikud raskused liigi (mõiste) piiritlemisel.
26. Eluslooduse riikideks jaotamise võimalused. Ülejäägi-, eluvormi ja evolutsiooniline meetod.
27. Eluslooduse põhilised eluvormid.
28. Taime, looma ja seene kui eluvormi omavahelised erinevused.
29. Eukarüootse raku sümbiogeneetiline kujunemine.
30. Elusorganismi teoreetiline “täiuslik” arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel.
31. Viirused .
32. Bakterid . Autotroofsed ja heterotroofsed bakterid. Arhe - ja eubakterid. Bakterite osa evolutsioonis , bakterid teiste organismide osana (s.h. organellidena).
33. Seente hōimkonnad. Nende hōimkonnasisene mitmekesisus, tähtsus ja kasutamine. Seened kui polüfüleetiline organismirühm.
34. Hk. Limaseened
35. Hk. Nuuterseened
36. Riik Esiviburlased: Hk. Munasseened
37. Hk. Seigseened
38. Hk. Kottseened
39. Hk. Kandseened
40. Vetikate hōimkonnad. Nende hōimkonnasisene mitmekesisus ja kasutamine. Vetikad kui polüfüleetiline organismirühm. Primaarsed ja sekundaarsed plastiidid .
41. Hk. Punavetiktaimed
42. Riik Esiviburlased: Kollakate pigmentidega vetikate hõimkonnad. Hk. Ränivetiktaimed. Hk. Pruunvetiktaimed.
43. Hk.-d Neelvetiktaimed ja Vaguviburvetiktaimed.
44. Roheliste pigmentidega vetikate hõimkonnad. Hk. Silmviburvetiktaimed. Taimeriik kitsas käsitluses: Hk. rohevetiktaimed . Hk. mändvetiktaimed.
45. Samblikud . Nende ehitus, eluvormid, kasutamine, lihhenoindikatsioon.
46. Kõrgemad taimed. Soontaimed .
47. Ainuraksed loomad.
48. Loomariik kitsas käsitluses
49. Inimese evolutsioon.
G. Kõrgemad taimed:
50. Taime ehitus ja toimimine
H. Loomad.
51. Loomade füsioloogiline toimimine
52. Loomade käitumine
I. Kooselu: ökoloogia.
53. Populatsioonibioloogia.
54. Liigid keskkonnas ja nende vahelised suhted
55. Ökosüsteemide aine- ja energiaringe.
56. Ökosüsteemide mitmekesisus.
57. Looduskaitsebioloogia .
MATERJAL:
Elu organiseerumise tasemed:

• Elutud: aatom, (mikro)molekul.
  

• Üsna elusad: makromolekul, organell ( mitokonder ja plasmiid ) (väljaspool organismi elada ei suuda).
  

• Elusad: rakk (võib elada väljaspool organismi), kude, organism, populatsioon, kooslus, biosfäär.
  

Elusorganismide põhitunnused:

• Paljunemine (õnnetustes hukkunute asendamiseks).
  

• Arenemine (ressursside ammendumine, uued võimalused).
  

• Aine- ja energiavahetus (organismid on avatud süsteemid, seotud keskkonnaga, reageerivad sellele).
  

• Rakuline ehitus (Hooke 1665-mõiste; Leuwenhoek – bakterirakud; Shleiden – taimed rakulised; Schwann – loomad rakulised).
  

• Homoestaas (sisekeskkonna säilumine).
  

OMADUSED

• Pidev aga poolkonservatiivne ( kohastumused , ärritusele reageerimine, DNA, Watson , Crick).
  

• Iga organiseerumise tase lisab uued võimalused (rakk-organell).
  

• Struktuur ja ülesanded on kõigil tasemetel seotud.
  

• Evolutsioon on elu püsimise võti (piiratud ressursid – Darwin 1859 ).
  

• Geenivariatsioonid, pärilikkus, põlvkondade vaheldumine, looduslik valik.
  

• Üldised seaduspärasused mitmekesistuvad eranditega.
  

Organismide koostis:
KEEMILISED ELEMENDID: (tabel: inimene)
Süsinik C:
ühendite mitmekesisus
stereoisomeerid
CHNOPS + Mg, Ca, Fe - makroelemendid
Cu, Ts, Cl, F - mikroelemendid
ANORGAANILISED AINED:
Vesi
Katioonid ja anioonid
ORGAANILISED AINED
Mikromolekulid:
1) Mono - ja oligosahhariidid (ainevahetuse tähtsaimad osad).

• Glükoos C2H12O6 (energia, polüsahhariidide element, lähteaine sünteesiradades).
  

• Fruktoos (peaaegu sama mis glükoos, keemilises tasakaalus, ohutu suhkruhaigetele).
  

• Riboos , desoksüriboos (DNA).
  

• Galaktoos (laktoosi koostises).
  

• Sahharoos (transpordiühend taimedes, glükoos+fruktoos).
  

• Laktoos ( piimasuhkur ).
  

• Maltoos (2 glükoosi, saab tärklise hüdrolüüsil).
  

2) Lipiidid (lahustuv apolaarsetes lahustites , bensiin , õli).

• Triglütseriidid (õlid – küllastumata rasvhapped taimedes, põhjamaa kalades , rasvad – energiavaru, kaitse, sisaldab glütserooli, vaha – glütserooli asemel rasvalkohol taimede kaitseks).
  

• Fosfolipiidid (membraanide põhielement, üks ots hürofiilne, teine -foobne).
  

• Steroidid ( kolesterool , hormoonid, stabiliseerivad membraane madalal temperatuuril).
  

NB! Lipiidid on paremad energia saamiseks kui sahhariidid , sest nad ei muuda raku keskkonda üldse, sest nad ei lahustu vees.
Energeetiline, ehituslik, kaitse (külma eest).
3) Aminohapped (süsinikskelett, aminorühm, happerühm, valkudes 20tk).

• Apolaarsed (valgu mehhaanilise struktuuri loomiseks, neutraalse laenguga, Gly, Ala, Val, Leu, Ile; Met (S); Phe, Trp, Pro).
  

• Polaarsed (kujundavad kõrgemat järku struktuure gloobuleid, ebavõrdne laeng molekulis, Ser, Thr, Cys, Tyr, Asn, Gln).
  

• Laetud ( aluselised Lys, Arg, His, happelised Asp, Glu).
  

4) Vitamiinid (ensuumide aktivaatorid , funktsionaalne rühm, koensüümid, mida organism ei suuda ise sünteesida).
Makromolekulid:
1) Polüsahhariidid (monosahhariididest). Energeetiline, struktuurne ( kitiin seente toes ), ligimeelitav.

• Tärklis (varu, kiireks kasutuseks, koosneb glükoosist).
  

• Amüloos ja amülopektiin – taimne,
  

• Glükogeen – loomne, inuliin – koosneb fruktoosist.
  

• Tselluloos (sruktuurid, koosneb glükoosist, loomad ei suuda lagundada, bakterid ja seened lagundavad).
  

• Kitiin (putukate ja seente kestad, koosneb aminosuhkrust).
  

2) Valgud e polüpeptiidid (kollageen, keratiin , müosiin, siid , ensüümid, antikehad , hormoonid, hemoglobiin ).

• Ülesanded (struktuur, katalüüs, liikumine, kaitse, varu, signaal, retseptor , transport).
  

• Kuju (primaarne – aminohapped järjestuses, sekundaarne – heeliks , tertsiaalne – kokkupakitus s/s sillad , kvarteriaalne – erinevate ahelate kompleksid ).
  

• Denaturaliseerumine (pöörduv – struktuuride kokkupanemine ja lagundamine, pöördumatu – madalamad struktuurid ei muutu, prioon – äärmiselt stabiilne vale struktuuriga kõrgemat järku valk, mis soodustab sama valgu teket ega lagune isegi küpsetamisel ja võib ootamatult tekkida nt hullulehmatõbi, alzheimer ).
  

• Ensüümid ( langetavad reaktsioonidel energeetilis barjääri, substraadispetsiifilised, aktiivtsenter seotud koensüümiga, aktiivsust mõjutab keskkond nt pH, ioonid , inhibiitorid, aktivaatorid, sama funktsiooniga ensüümi koostis erineb organismiti).
  

3) Nuklehapped e biopolümeerid.

• DNA (kromosoomides, tuumas, C-G, T-A). säilitab päriliku info!
  

• RNA (T muutub U põhjal sünteesitakse valk, katalüütilised omadused). Osaleb pärilikkuse avaldumises!
  

• ATP (universaalne energia vahendaja ja talletaja rakus).
  

Looma rakud (varusüsivesik glükogeen, jagunemisvõime piiratud, heterotroofne).

• Tsentrosoom (moodustunud kahest tsentrioolist, mis koosnevad mikrotuubulitest, raku jagunemisel tagab kromosoomide liikumise poolustele , ka osades seenerakkudes).
  

• Golgi kompleks (1 membraan , valkude lõplik töötlemine ja pakkimine põiekestesse (lüsosoomid), osaleb rakumembraani moodustumisel).
  

• Mitokonder (2 membraani, rakuhingamine , varustab rakku energiaga, ATP süntees).
  

• Tsütoplasma ( poolvedel raku sisekeskkond , seob organellid tervikuks, toidu ja jääkide liikumine, varuained ).
  

• Karedapinnaline tsütoplasmavõrgustik (tuuma ümber, ümbritsetud ribosoomidega-valkude süntees).
  

• Siledapinnaline tsütoplasmavõrgustik (varusüsivesikute, lipiidide, steroidhormoonide süntees, glükoosi algne lagundamine).
  

• Lüsosoom (1 membraan, rakusisene seedimine, võõra aine lagundamine, moondunud kudede ümberkujundamine, nälgimisel tagab metabolismi).
  

• Ribosoom (membraanita, valkude süntees, sisaldab RNA-d).
  

• Tuumake (tuuma sees, RNA süntees, ribosoomide moodustumine).
  

• Tuum (2 membraani, juhib raku elutegevust, DNA, RNA).
  

• Rakumembraan (fosfolipiididest+valgud)
  

Taime rakud (tsentrosoom puudub, varusüsivesikuks tärklis, piiramatu jagunemisvõime, autotroofne ainevahetus ).

• Vakuool (vee varu, jääkained, toitained , hapu maitse kaitseks ja magus seemnete levitamiseks).
  

• Rakukest (tselluloosist, tugi, kaitse).
  

• Plastiidid (2 membraani, kloroplastid fotosünteesiks, kromoplastid ligimeelitavad ja ainevahetuseks , leukoplastid tärklise ja varuainetega).
  

Biomembraanid (rakumembraanil on fosfolipiidne kaksikkiht mille vahel on valgud ja välispinnal oligosahhariidid). Ülesanneteks kaitse, eristamine, juhtimine, energeetika, välised retseptorid seovad hormoone, baktereid ja viiruseid.
Sümbiogenees ehk endosümbioositeooria selgitab, et mitokondrid on kujunenud alla neelatud proteobakteritest ja kloroplastid sinivetikatest.
Hulkraksus

• Koloonia (vetikatel kaitse, loomadel pool-seenestumine, suurte objektide tarbimine ja koostöö osutusid edukaks). Alternatiiv suur olla-suuri objekte süüa!
  

• Diferentseerumine - organismide arengus protsess, mille käigus rakk või kude kujuneb ümber teistsuguse funktsiooniga rakuks või koeks.(loomadel saagi püüdmine, taimedel kinnitumine).
  

• Ökosüsteem on isereguleeruv ja arenev tervik mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid ja nende keskkond.
  

• Populatsioon on samast liigi
  

• st samal territooriumil elavad isendid, mille arvukuse muutumist nimetatakse populatsiooni dünaamikaks.
  

• Kooslus on piirkonna kõigi olendite populatsioonide kogum.
  

• Toiduahelas on produtsendid , konsumendid ja destruendid .
  

Energiavoog loob korda (kaotab juhuslikkuse, laiendab korda) läbi erinevate energia vormide, stabiilsuse ja universaalse vahendaja ATP.
Heterotroofne energiavarustus ehk hingamine ja käärimine ( dissimilatsioon , lagundamine, tekib energiat).
1. Anaeroobne (glükolüüs ehk käärimine, saadakse 2ATP , hapnikku pole piisavalt, lõpeb piimhappe või etanooli tekkega).

• Glükolüüs: glükoos→püruvaat+2NADH+H+
  

• Käärimine: püruvaat→ etanool ( piimhape / butanool / isopropanool/ etaandiool / atsetoon / äädikhape).
  

2. Aeroobne (hapniku keemiline tarvitamine, keemiline hingamine, saadakse 38ATP, omastatakse O2 ja välutatakse CO2). 2H+1/2O2H2O+3(2)ATP : NADH+H+, FADH2

• Glükolüüs toimub tsütoplasmavõrgustikus - tekib 2ATP (saadakse 2 püroviinamarihapet + 4H)
  

• Tsitraaditsükkel toimub mitokondris - eraldub CO2 ja H seotakse NADH2 -ga.
  

• Hingamisahela reaktsioonid mitokondri harjakeste membraanides -vajatakse hapnikku, välja vesi ja tekib 36ATP.
  

Organismi hingamisel omastatakse O2 ja väljutatakse CO2. Võib toimuda läbi keha pinna (ainuraksed, taimed, väikesed loomad), õhulõhede kaudu (taimed), õhutorukestega ehk trahheedega igasse keha ossa (putukad), ringesüsteemiga kopsud /lõpused + vereringe ( selgroogsed ).
Autotroofne energiavarustus ehk fotosüntees ( assimilatsioon , vajab täiendavat energiat).
1. Kemosüntees – energia oksüdeerumise teel anorgaanilistest ühenditest nt Fe2+, H2
2. Fotosüntees CO2+2H2O+valgus ( CH2O )+H2O+O2

• Orgaanilise aine süsinikskeleti ülesehitamiseks
  

• ATP sünteesiks
  

Toimub kloroplastides (NB! Sinivetikad )
Fotosünteesi pigmendid :
(1) klorofüllid
(2) Karotinoidid
(3) Fükobiliinid
Fotosünteesi staadiumid:
(1) Valgusstaadium :(eraldub O2)
· Fotofüüsikaline
· Fotokeemiline
· Biokeemilise 1.aste
Saadakse NADPH ja ATP
* kloroplastide membraanides (isolatsioonikiht!)
(2) Pimedussstaadium
· Biokeemilise 2.aste: CO2 sidumine
Kasutatakse NADPH ja ATP
Saadakse glükoosassimilatsioonitärklis
* kloroplastide stroomas
3. C4 taimede fotosüntees – toodavad 4 süsinikuga ühendeid, raiskab vähem vett, mais, suhkruroog .
4. CAM taimede fotosüntees – päeval C3 tüüpi, öösel C4 tüüpi süntees, tõhus kuivas kliimas veevaeguses, paksulehelised taimed nt. kaktused, ananassid.
GENEETIKA
Kromosoomid on elu reguleerimise teabe talletamiseks, geenide materiaalne kandja. Seda teavet ei loe kromosoomid vaid karüoplasma/tsütoplasma.
Kromosoomide ehitus:
DNA+ histoonid (valgud)= nukleosoomne fibrill, sellest koosneb kromosoom . in 46.
Rõngaskromosoomid – bakterid, eeltuumsed.
Pulkjad kromosoomid – päristuumsed.
Opreon – korraga loetav, valku kodeeriv, regulatoorne ja mõttetu osa.
MITOOS
Interfaas (kahe mitoosi vahel, DNA replikatsioon , ATP süntees, suurenevad raku mõõtmed ja organellide arv, kromosoomid lahti keerdunud , tsentrioolid kahestuvad).
Mitoos (jagunemise tulemusel kromosoomide arv tütarrakkudes sama, identsed rakud, surnud rakkude asendamiseks).
1. Profaas ( ettevalmistav , kromosoomid keerduvad kokku ja muutuvad nähtavaks, tuumakesed kaovad, tuum suureneb, tsentrioolid poolustele, tekivad kääviniidid).
2. Metafaas (eraldumisfaas, kromosoomid koonduvad ekvatoriaaltasandile, kääviniidid kinnituvad kromosoomi tsentromeeri ja raku tsentriooli külge).
3. Anafaas (rändamisfaas, kääviniidid lühenevad, kromatiidid liiguvad poolustele).
4. Telofaas (rekonstrueerimisfaas, kääviniidid kaovad, kromosoomid keerduvad lahti, tekivad tuumakesed, tsütoplasma jaguneb, membraan nöörub keskosast sisse, 2 tütarrakku).
MEIOOS
Meioos (jagunemise tulemusel kromosoomide arv 2x väiksem).
Toimub 2 jagunemist (inter-pro- meta -ana-telo-pro-meta-ana-telo).
1. Profaasis (toimub kromosoomide ristsiire ( homoloogilised kromosoomid vahetavad võrdse pikkusega osi-geenivahetus) millele eelneb DNA kahekordistumine.)
1. Metafaas (
1. Anafaasis (homoloogiliste kromosoomide lahknemine .)

• 1. telofaasis kromosoomide arv 2x vähenenud.
  

• 2. profaasis kromatiidid lahknevad.
  

Bakteritel pole mitoosi, sest neil on ainult üks kromosoom.
Sugurakkude kujunemise eeldus on meioos aga vahetult meioosi järel ei kujune alati sugurakke . See on pigem erand, mis domineerib loomariigis. Sugurakkude moodustumisel loomadel ja õistaimedel isasorganismidel võrdne jagunemine, emasorganismil ebavõrdne.
Viljastamisel munarakust võetakse kõik (ka mitokonder), spermatosoidist ainult tuum, muu hävineb.
Eosed (see, et meioosi teel tekivad sugurakud on juhus , võivad areneda ka haploidse kromosoomistikuga organismid nt. sammal ).

• Alleel – sama geeni erinev vorm.
  

• Sügoot – viljastunud munarakk .
  

• Homosügootne – alleelid on sarnased aa, AA.
  

• Heterosügootne – alleelid on erinevad Aa.
  

• Dominantne alleel – tunnuse võim paaris teise üle A.
  

• Retsessiivne alleel – tunnuse varjuvus paaris a.
  

• Intermediaalsus ehk vahepealsus – lahknemine vahepealsete tunnustega.
  

• Polüalleelsus – geen esineb mitme vormina, iseloomulik populatsioonile.
  

• Polügeensus – ...
  

Pärilikkuse seadused:

• Mendeli 1. seadus: homosügootsete vanemate ristamisel saadakse 1.põlvkonnas genotüübilt identsed ja fenotüübilt (dominantsele vanemale) sarnased järglased.
  

• Mendeli 2. seadus: homosügootsete vanemate ristamisel saadakse toimub 2.põlvkonnas genotüüpide ja fenotüüpide lahknemine seaduspärases suhtes (dominantsus 3:1 ja intermediaalsus 1:2:1).
  

• Mendeli 3. seadus: homosügootsete vanemate dihübriidsel ristamisel lahknevad mõlemad tunnuspaarid 2.põlvkonnas teineteisest sõltumatult.
  

• Morgani seadus: ühes kromosoomis lähestikku paknevad geenid on lineaarses ahelduses ja rändavad enamasti üheskoos. Mida lähemal on 2geeni, seda väiksema tõenäosusega nad ristsiirdel ümber kombineeruvad.
  

DNA teabe realiseerumine:

• Replikatsioon (DNA→DNA, teabe säilitamine, DNA kahekordistumine toimub enne raku jagunemist mitoosis ja meioosis, tagab täpse info ülekande tütarrakku).
  

• Transkriptsioon (DNA→RNA, kirjaviisi muutmine, teabest töökoopia tegemine, toimub tuumas, algne elu maal oli RNA põhine).
  

• Translatsioon (tõlkimine, valgu süntees ribosoomides).
  

Lämmastikalused, Püriinalused A, G, Pürimidiinalused C, T-U,C-G, T-A.
Geenis lisaks loetavale teabele regulatoorne osa, seostumisjärjestus ( promootor – DNA järjestus, millega ensüüm peab sünteesi alustamiseks ühinema), lahutusjärjestus ( terminaator – DNA järjestus kus RNA süntees lõppeb).
mRNA – toob tuumast geneetilise info valgu sünteesi kohta.
rRNA – osaleb valgu sünteesil, kuulub ribosoomide koostisse.
tRNA – transpordib aminohappeid valgu sünteesi kohta.
1. Ühetaolisuse seadus AA+aa=Aa, Aa, Aa, Aa.
2. Lahknemisseadus Aa+Aa=AA, Aa, Aa, aa (fenotüüp 3:1, genotüüp 1:2:1).
3. Vaba kombineerumise seadus.
Geenide regulatsioon (teabe avaldumise regulatsioon).
1. RNA (sünteesimine).
2. RNA → valk (RNA varuks , modifitseerimine, pole kõiki komponente).
3. Valk ( interaktiivne , aktiivne, valku moodustav „geen“ erinevate osadena erinevate regulatsioonide all, esialgne polüpeptiid lõigatakse juppideks).
Geenitehnoloogia (geneetilise info kasutamine rakenduslikel eesmärkidel).
Meditsiin , valiku väljalülitamine, pärilikkuse muutmine, ravi, diagnoos , pärilike omaduste muutmine, toit.
Evolutsiooni tõendid:

• Geoloogilised (eri kihtide kivistised).
  

• Anatoomilised (homoloogilised ja rudimentaalsed elundid , looted ).
  

• Keemilised (koostise võrdlus).
  

• Biogeograafilised ja ökoloogilised (liikide levik).
  

• Aretuspraktika (kultuurtaimed ja koduloomad ).
  

• Palentoloogilised.
  

Populatsioon on väikseim evolutsioonilise muutlikkusega rühm. Selle isenditel on sarnased tunnused mille püsimist soodustavad ruumiline eraldatus, omavahel vabalt ristumine .
Geenifond – kõik populatsioonis olevad geenid ja alleelid.
Geneetiline struktuur – erinevate geenide ja alleelide suhteline sagedus, selle muutused on evolutsioonilise muutuse aluseks.
Struktuuri muutuste aluseks on mutatsioonid .

• Geenmutatsioonid (hälve geeni sees, tekivad uued geenid või alleelid).
  

• Kromosoommutatsioonid (kromosoomi pikkuse ja struktuuri muutused, geenide asukohad muutuvad).
  

• Genoommutatsioonid (kromosoomide ja alleelide arv muutub).
  

Mutageenid:

• Modifikatsioonilised ( keskkonnatingimused , fenotüüp).
  

• Kombinatiivsed (ristsiirdel).
  

Geneetilise muutlikkuse allikad:
1. Mutatsioonid.
2. Kombinatiivne.
3. Geenisiire (erinevatest populatsioonidest isendite ristumine).
4. Geenitriiv (juhuslikud muutused).
5. Looduslik valik (kohastumused).
Evolutsiooni mehhanismide selgitamine :

• Couvier ( paleontoloogia , liikide muutumine).
  

• Lamarc („harjutamine“).
  

• Darvin (1859, liikide põlvnemine, looduslik valik).
  

• Wallace (kohastumused, keskkonnatingimused)
  

Evolutsiooni materjal:

• Geneetiline varieeruvus (mutatsioonid, geenitriiv).
  

• Mehhanism on looduslik valik (stabiliseeriv, suunav , lõhestav).
  

• Tulemuseks kohastumine kindlatele tingimustele (kaitse, hoiatus , pole absoluutne, preadaptatsioonid).
  

Mikroevolutsiooni e. liikide tekke eelduseks muutused populatsiooni geneetilises struktuuris (geograafiline isolatsioon , bioloogiline isolatsioon, ristumisbarjäär, rajapopulatsioon ehk geenitriiv, isendite küllaldane paljunemine, evolutsioonilised muutused).
Makroevolutsioon (progress, kohastumine, väljasuremine).
Progress – täiustumine.
Konvergents – sarnastumine.
Divergents – mitmekesistumine (eukarüoodid taimedeks, seenteks jne).
Süstemaatika – tegeleb taimede kirjeldamise ja rühmitamisega vastavalt evolutsioonilise järjekorraga.
Taksonid : liik-perekond-sugukond-selts-klass-hõimkond-riik- domeen (eukarüoodid, bakterid, arhed )-elu
Liik - isendid , kes suudavad anda järglasi, kes on ka paljunemisvõimelised (probleem on nendes, kes ei paljunegi suguliselt juba algselt nt. bakterid, või on see võime kadunud nt. siseparasiidid, ainuraksed, või liik pole veel välja kujunenud ja ristumisbarjäär on osaline, või ristumisbarjäär on ökoloogiline või käitumuslik nt. nirk ja kärp).
Vegetatiivne paljunemine on domineerima hakanud.
Apomiksis e. näivalt suguline paljunemine (õistaimedel areneb vili viljastumata õiest, partenogeneesis viljastamata munarakust, kus kahekordistub kromosoomide arv või apogaamias, kus vili areneb suvalisest sigimiku rakust).
Riikideks jaotamine võimalused (riik ei ole süstemaatika ühik vaid ökoloogliselt sarnaste organismide kogum):
1. Ülejäägi meetod (2 riiki, loomad, taimed).
2. Eluvormi meetod (4(5)+/- 1 riiki, taimed, loomad, seened, bakterid +/- viirused, heterotroofsed ja autotroofsed bakterid).
3. Evolutsiooniline meetod (palju ernevaid harusid).
Põhiliste eluvormide erinevused:

• Taim – autotroofne eukarüootne organism, plastiidid.
  

• Loom – kehasisese seedimisega eukarüootne organism mis ei fotosünteesi.
  

• Bakter – kehavälise seedimisega prokarüootne organism.
  

Eukarüootsuse kujunemise astmed :
1. Kemolitotroofsete bakterite arengu käigus tõusis bioproduktsioon nii suureks, et osutus võimalikuk obligatoorsete heterotroofide kujunemine. Heterotroofe tekkis nii arhe- kui eubakterite hulgas. Kasutati vaid mõne keemilise reaktsiooni energiat. Keerulised laguahelad, heterotroofsel toitumisel olulisel kohal antibiootikumid.
2. Heterotroofsete arhebakterite ühel rühmal tekkis fagotsütoosi võime, tekkis loomne toitumine, sest toitu oli vähem. Tekkis raku sisetoes ja liikumine toidu ümber, loivamine ja amööbne liikumine. Seediti väike osa saagist.
3. Nälja piiril elades võis saaki neelates oma seedimise ja kaitsevõimega raskusi tekkida, seedimata võis jääda saagi kromosoom, mis võis liituda organismi enda omaga . Tekkisid hulgakromosoomsed rakud, mis olid effektiivsemad ja raskemini neelatavad. Hakkas kujunema mitoos. Kiskja-saak suhe muutus sümbioosiks.
4. Üksikud hulgakromosoomilised algeukarüoodid neelasid mõnikord ka teineteist ning kuna neil olid juba tasakaalustatud kromosoomid, mis sobisid omavahel, siis said nad veel paremaks rakuks. Nii võis tekkida suguline protsess.
5. Kui algkarüoot oli endasse liitnud enamuse võimalikke kasulikke geene, polnud nende lisandumine enam kasulik. Oma kromosoomide kaitseks tekkis tuumamembraan. Need bakterid olid tundlikud UV kiirte osas ja jäid vee sügavamatesse kihtidesse elama.
6. Alles väljakujunenud tuumamembraaniga eukarüootidega liitus mitokondri eellane proteobakter.
VIIRUSED
Viirused (Pole elus organismid, on elus aine).

• Obligatoorsed elemendid (Nuklehape DNA, RNA, valk moodustab kapsiidi).
  

• Suurus (alla valgusmikroskoobi nähtavuse piiri, 10-300nm, kuni 20 kordne erinevus suuruste osas).
  

• Kuju (isodiameetriline e. hulktahukas, pulkjas e. niitjas , liitehitusega e. faagid ).
  

• Rühmad (RNA, DNA, DNA+RNA=riketsiad, balterid).
  

• Päritolu ei saa tõestada (eeleluline, esimeste elustruktuuride järglased, hulkuma läinud geenirühm, redutseerunud bakter ).
  

• Evolutsioneeruvad iseseisvalt.
  

• Mutatsioonid (võtavad kaasa peremehe geene, teiste viiruste geene).
  

• Levik (loomadel, taimedel, bakteritel, seentel, eeldusel , et peremehe populatsioon on tihe või on hulkrakne, haruldastel liikidel pole viiruseid, füüsikaliste välisjõudude toel nt. gripiviirus ja faagid, parasiitloomade abil, viirus paljuneb ka vaheperemehes nt. puukides entsefaliit ja sääskedes kollapalavik , taimedel mehhaniline levimine taimtoiduliste abil nt. lehetäid). * Viiruse leviku eeldus: Parasiit saab eksisteerida vaid piisavalt tihedas peremehe populatsioonis.
  

Plasmiid – viirusesarnane moodustis bakteris, omadustelt enamasti neutraalne , mõnedes keskkonnatingimustes suurendavad bakteri elujõudu, mõnedes vähendavad, on olulised bakterite evolutsioonis geenide ülekandega.
BAKTERID
Bakteri rakud
pole membraanseid organelle, tuuma asendab tuumapiirkond , kus on rõngasjas kromosoom.
rakukest, limakapsel , ribosoomid , viburid , plasmiidid (väiksemad DNA rõngad)-sisaldab geene, mis ensüüme sünteesivad.
Paljunevad pooldumsiega.
Võivad spoore moodustada!
Bakterid (eeltuumsed prokarüootsed organismid, suuremad autotroofsed, väiksemad parasiitsed).

• Kokid – kerakujulised .
  

• Batsillid – pulkjad.
  

• Spirillid – natuke keerdunud.
  

• Spiroheedid – vedrukujulised.
  

Domeenid :
1. Arhebakterid (elu tekkimisel esmased, elu tekkis 100oC juures, termofiilsed, ektreemoludes, teistsugune eluviis, autotroofid , kemosünteesijad, anaeroobsed ei kannata hapnikku, obligatoorsed ei taha ja fakulatiivsed vahel tahavad ja vahel mitte, elavad +136oC kuumuses, sügaval maa sees kus vulkaanilised veed on kanged alused, happed , soolad ja kõrgel rõhul).
2. Eubakterid ehk pärisbakterid:
§ Litotroofsed (kemosünteesijad, tegevuse tulemusel tekkis soorauamaak).
§ Fotosünteesivad (fotoheterotroofid kasutavad valgust ATP saamiseks, fotoautotroofid toodavad org. ainet anorgaanilise varal , fotosünteesivad väävlibakterid fotosünteesivad siis, kui hapnikku pole, sinivetikad ehk tsüanobakterid saavad vesinikku veest).
§ Heterotroofsed bakterid (aeroobsed, anaeroobsed, obligatoorsed elavad hapniku olemasolu üle spoorina, fakulatiivsed elavad nii ja naa, diferentseerijad, lämmastikku siduvad bakterid, vabalt elavad, sümbiondid, kiirikseened on bakterid, mis meenutavad välimuselt seeni).
Bakterite evolutsioon: arhebakterid valitsesid 3mld aastat tagasi, siis tulid pärisbakterid, arhed ei kannatanud hapnikku, kuna UV kaitse puudus, pärisbakterite eellased tõrjuti ookeanisügavustest konkurentsiga ja nad pidid madalamas vees hakkama saama. Valguse eest kaitseks tekkisid pigmendid ja võime sünteesida ja sellega kaasnes hapniku teke, aeroobsed bakterid, lämmastiku siduvad bakterid.
Bakterid on head biotehnoloogiliste ravimite ja toiduainete valmistamisel, reovee puhastamisel, nahal ja seedimises (kasutavad seda, mis pole elus aga kui need eemaldada, tulevad asemele need, mis ei tee elusal ja surnud koel vahet).
Tähtsus: jääkainete ja surnud org lagundajad (kujundavad mulda), piima hapendamiseks, seenhaiguste tõrjeks.
SEENED:
Seened:
Üle 100 000 liigi, uurimisega tegeleb mükoloogia, päritolu pole selge. Osad rühmad põlvnevad klorofüllita viburloomadest, teised vetikatest .
Seente ehitus:
Tallus e mütseel e seeneniidistik koosneb hüüfidest ( peened niidid ).
Hüüfide kestad arenenumatel (enamustel) tselluloosi sarnastest süsivesikutest ja kitiini taolisest lämmastikku sisaldavatest ainetest, algelisemal pektiinainetest.
Plektenhüümist (hüüfidest põimik) moodustuvad eoseid kandvad viljakehad .
Plastiidid puuduvad, varuaineteks glükogeen ja rasvad . Tärklist ei teki kunagi.
Vee juhtimiseks kohastumused puuduvad, elavad ainult niiskes kliimas.
Seente toitumine:
Heterotroofid , enamus saprofüüdid (toituvad surnud taimedest ).
Saprofüütsed moodustavad ensüüme, mis lagundavad tselluloosi ja ligniini . Taimedel parasiteerib üle 10 000 liigi, loomadel ja inimestel vähem kui 1000 liiki. Paljud seened on pool elu parasiidid , teise osa – saprofüüdid.
Seened on tihti sümbioosis vetikate ja taimedega (tekivad uued moodustised, samblikud, mükoriisa).
Seente tähtsus:
Aineringlus , mineraliseerivad orgaanilisi aineid, huumus . Kasutatakse kääritatud jookide, toitude , sööda ja ravimina. Ei seedu hästi. Tähtsad antibiootikumide tootmisel. Põhjustavad inimestele, loomadele, põllumajandustaimedele haigusi, lagundavad puitu. Parasiteeruvad happelistes organismides, kus bakterid ei saa elada.
Seente süstemaatika (kolm esimest klassi on alamad seened, ülejäänud on kõrgemad seened, mille mütseel on rakulistest hüüfidest):
Riik: Seeneriik
1) Viburseened -primitiivseimate seente hk.
saproobid või taimede, seente ja loomade parasiidid. Elavad enamasti vees või maismaa niisketes või märgades tingimustes.
Zoospooridega - sugutu
Enamasti sugurakkude (emas -paigal hüüfil suur; isas - viburiga) ühinemisel moodustub puhkeeos (oogaamia), sellest 1n zoospoorid (meioos)
2) Ikkesseened
Hulgatuumne seeneniit – haploidne seeneniit.
Sugutu paljunemine: rakusisese tekkega eostega. Hulgatuumsete rakkude ühinemine, moodustub seigeos (puhkeeos) (seal meioos)
Lülieoseid harva.
Suguline protsess: hulgatuumsetel sugurakud --> puhkeeos --> idanemisel tekib sporangium.
Selts: Nutthallikulaadsed
Esindajad: Nutthallik, Täpphallik, Kõduhallikud.
Selts: Putujhallikulaadsed
Klass: Juusseened
3) Krohmseened - on 160 liiki. Mullas, sümbiondid rohttaimedel, sammaldel.
Sageli klamüdospoorid
Suguline enamasti puudub, sageli partenokarpseid seigeoseid
4) Seidseened (umbes 800 liiki, mütseel vaheseinteta, hüüfide kestas kitiini, põhiliselt sugutu paljunemine, zoospoore pole, enamik elavad maismaal, nt nutthallitus leival ja juurviljadel).
5) Kottseened
Maailmas 50000 liiki. Eestis 2500 liiki. Toituvad taimejäänustest, harvem parasiidid.
Seeneniidid haplodsed, rakkudeks jagunenud.
Lülieosed väga levinud.
Sugulises protsessis eoskott kaheksa eosega. Eoskott areneb sageli viljakehas. (Kolme eritüüpi: peiteosla, sulgeosla, lehtereosla)
Neid on kolm klassi:
1. ürgkottseened
2. pärmkottseened
3. päriskottseened (Nt. Jahukastelaadsed, tiksikulaadsed, helekottseenelaadsed)
nt leivapärm, veinipärm, pintselhallitus.
6) Kandseened (Need on need seeneraiped mis metsas kasvavad)
Seeneniidid kakstuumsed, rakkudeks jagunenud, u 25 000 liiki
põhiliselt suguline paljunemine milles haploidsed hüüfid ühinevad, tuumade ülekandumine. Hiljem viljakehal moodustuvad karüogaamia ja meioosi järel kandeosed (enamasti 4).
Lülieoseid suhteliselt harva.
Jagatakse basiidide ehituse järgi holobasiididega kandseened nt kukeseened , pilvikud, puravikud ja fragmobasiididega kandseened nt nõgiseened).
Kolm klassi:
1. Tüsiskandseened (Nt. Roosteseened)
2. Pungkandseened (Nt. Nõgiseened)
3. Eoslavaseened, Neli rühma:

• Tardseened
  

• Mittelehikseened (Nt. Kukeseened)
  

• Lehikseened (Nt. Puravikud, Riisikad, Pilvikud jne.)
  

Puguseened
7) Limaseened Riik: Limaseened
u 700 liiki, (Kuuluvad amööbiriiki)
Limaseened on looma ja seene vahepealsed.
Plasmoodium – ilma kindla kujuta amööb. Läheb toidu ümber, seedib ära, läheb edasi. Limaseente keha ongi plasmoodium.
suguta - Zoospoorid – Viburitega eosed.või müksamööbid
Suguline - Zoospooride/ müksamööbide/ haploidsete plasmoodiumite ühinemine. Meioos sporangiumis (haploidsed tuulega levivad eosed)
Limaseentel on fototaksis – s.t: kardab valgust ja liigub pimeduse poole sest muidu ta kuivaks ära.
Limaseened liiguvad valguse poole meioosi ajal et tuul saaks eosed laiali kanda.
Limaseened toituvad mulla mikroorganismidest (kõdunevas materjalis leidub).
Esindajad: Kratisitt, Hundipiim.
8) Nuuterseened Riik: Limaseened
u 29 liiki, rakusisesed parasiidid
zoosporangiumid (sek. zoospoorid).
Meioosi järel püsieosed. Sekundaarsed zoospoorid ühinevad.
9) Hõimkond: Munasseened Riik: esiviburlased
seotud veekeskkonnaga, u700 liiki
Hulgatuumsest vaheseinteta seeneniidist koosnev keha. Iga raku tuum on diploidne .
Sugutu paljunemine: raku sisesese tekkega zoospooridega.
Lülieoseid harva
Suguline protsess: hüüfide tippudel arenevate sugurakkude ühinemisel moodustub puhkeos--> idanemisel tekib zoosporangium.
Selts: Vesihallikulaadsed
Esindajad: Vähikatk, sääsevesihallik.
Selts: Ebajahukastelaadsed
Esindajad: Ebajahukasted, Kartulilehemädanik.
VETIKAD:
Tekkinud ja elanud vees peaaegu muutumatutena terveid aegkondi. Üherakulised koloniaalsed on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenenud paljurakulisteks meetritepikkusteks keerulisteks eristunud kudedega organismideks. Põlvnemine viburloomadest. Klorofülli sisaldavad autotroofsed taimelaadsed ja värvusetud heterotroofsed loomalaadsed organismid.
Vetikate toitumine:
Enamik sisaldab klorofülli (roheline, kuid võib ka punaseid pigmente olla) ja toitub autotroofselt.
Vetikate ehitus:
Tallus üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, niitjas või plaatjas. Vegetatiivsed rakud kaetud tugeva tselluloosist ja pektiinainetest kestaga. Rakukest on tihti kaetud ränidioksiidiga.
Vetikate paljunemine:
Vegetatiivne (raku või koloonia jagunemisel, talluse tükkide või spetsiaalsete elundite abil). Sugutu (üherakuliste (zoo) spooride abil mis heidavad viburid ära). Suguline (iso-, hetero - või oogaamia tulemusel sügoot millest tulevad zoospoorid).
Vetikate tähtsus:
Enamik meredes 0-30-200-500m sügavusel, blanktoni tuumik, bentos e veealune aas, polaaraladel elavad ka lumes , muidu mullas (rikastavad lämmastikuga) ja isegi õhus. Mõned rohevetikad on samblike koostises. Toodavad hapnikku, loomadele ja lindudele toiduks, põllumajanduses söödaks ja väetiseks, kondiitritoodetes.
Vetikate süstemaatika ().
ESMASE PLASTIIDIGA VETIKAD:
1) Punavetiktaimed (umbes 4000 liiki, troopilistes, subtroopilistes meredes, vähesed magevees ja mullas, tallus on puhma kujuga kuni 2m pikk, varuaineks eriline florideetärklis, pektiinist ja tselluloosist rakukestad koos vahelamellidega muudavad talluse sültjaks või lubjaga kivikõvaks nt korall).
2) Liitvetikad 13 liiki. Happelises puhtas magevees. Plastiidide asemel tsüanellid.
MAISMAATAIMEDE EELLASED
3) Rohevetiktaimed (umbes 16 000 liiki, levinud kogu maailmas, põhiliselt magevees, ka mullal ja puutüvedel, rakud ühe tuumaga , pigmendiks klorofüll ja karotinoidid, varuained tärklis ja õli, paljunemine vegetatiivne, sugutu ja suguline, jagunevad kolme klassi: mändvetikad (tallus suur ja keerulise ehitusega, enamasti mageveekogudes, moodustavad puhmastikke, vegetatiivne paljunemine sigipungade või talluse tükkidega, sugulise paljunemise elundid paljurakulised, kõige kõrgemalt arenenud rohevetikad, elutsükkel haploidses faasis)., ikkesvetikad ja ...).
RIIK CHROMALVEOLATA
4) Neelvetikad (vähe liike, jahedamates ja väiksema toidusisaldusega vetes, unikaalsed fotosünteesivad pigmendid, meioosi pole, mõned on heterotroofid, ).
5) Vaguviburvetiktaimed (umbes 4000 liiki, suurimaid vetikate hõimkondi, soojades meredes fütoplanktonina, mõned toodavad ohtlikke toksiine , meioosi pole, tüüpiline mitoos puudub, dna meenutab natuke baktereid).
ALAMRIIK ESIVIBURLASED (plastiid punavetikast)
6) Ränivetiktaimed (umbes 10 000 liiki, üherakulised, ühinevad kolooniateks, soolases ja magevees, pinnasel , puudel, põhjamudas massiliselt, pruunikad, elutsükkel möödub diploidses faasis, surnud vetikates kivimite lademed millest tehakse dünamiiti, heli- ja soojusisolatsiooni).
7) Pruunvetiktaimed (umbes 900 liiki, levinud kõikjal meredes, põhiliselt madalvees, bentose oluline koostisosa , värvus oliivirohelisest pruunini, rakud ühe tuumaga, eluiga mitme aastani, vegetatiivne paljunemine talluse tükkidega, sugutu zoospooridega, suguline iso-, hetero- või oogaamiaga, üha suurenev tähtsus sööda-, toidu- ja ravimtaimedena ning tehnilise toorainena).
8) Koldvetikad ~1000 liiki. Auto- ja heterotroofsus. Parasvöötme magevees. Kalduvad ka hulkraksusesse. Meioosi ja sugulist paljunemist pole teada. Kestas tselluloosi ja räni. Õ
RIIK EXCAVATA
9) Silmviburvetiktaimed (umbes 1000 liiki, rohelist värvi, rakustruktuur teistest vetikatest äärmiselt kauge , auto- ja heterotroofne, taime ja looma vahepealsed, rammusamates ja reostunud vetes, meioosi pole, ilmselt kunstlik rühm).
SAMBLIKUD
Samblikud (üle 20 000 liigi):
Samblike ehitus:
Sümbiootiline liitorganism vetikastest ja seentest, vetikas moodustab süsivesikuid milda ladestavad lihheniini kujul, seene hüüfid imavad ja säiliavad vett, saavad elada seal kus kumbki üksi ei saaks, võivad kasvada isegi klaasil , kividel, puudel, tundras, elavad üle pikki kuivaperioode mil elutegevus, eriti fotosüntees lakkab, tallus kasvab väga aeglaselt, erinevaid värvitoone. Talluse kuju järgi eristatakse niitjaid-, koorik -, leht- ja põõsassamblikke.
Samblike paljunemine:
Ainult vegetatiivselt, enamasti talluse tükkidega.
Samblike kasutus:
Ravimid , antibiootikumid, loomasööt, toit, parfümeeriatööstuses, värvained, lihhonomeetria.
Lihhenoindikatsioon:
Põhimõtted (erinevad samblikuliigid on saaste ja keskkonnamuutuste osas erineva tundlikkusega, nende järgi määratakse metsade seisundit ).
Meetodid (kaardi ruudustamine ja liikide koosseisu märkimine igale ruudule).
Indikaatorliigid (usnea hirta, pertusaria amara, parmelia sulcata jne).
Soontaimed (kõrgemad taimed):
Juured, vars , lehed, hästieristunud koed, sugulise paljunemise elundid paljurakulised ja nende järgi jaotatakse kõrgemad taimed arhegoniaadi ja õistaimedeks. Sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed , katteseemnetaimed. Juhtkimbud vee ja toidu transpordiks.
Ainuraksed loomad ehk algloomad :
Varem loomadeks peetud ainuraksed loomad. Elavad vabalt või parasiitidena. Heterotroofid, vahel miksotroofid, mobiilsed , pole rakuseina ega kloroplaste , on olemas rakutuum . Sarnased väliselt, mitte geneetiliselt. Läbimõõt 0,005-0,5-2-5mm fosiilsetel vormidel kuni 10cm. Rakus palju erifunktsionaalseid organelle, ainulaadsed rakusuu ja ekstrusoomid. Rakumembraan poolläbipaistev, õhuke, vormi muutev, 1-3-kordne, kui tugevdatud mikrotuublitega siis nimetatakse korteksiks või pelliikuliks, paljudel liikidel koda. Võib olla mitu sama/erineva funktsiooniga tuuma. Kulgevad kulendite, viburite , ripsmete abil.
Algloomade paljunemine:
Mittesuguline pooldumine , jagunemine, pungumine , suguline. Põlvkonniti võib paljunemisviis erineda. Ebasoodsad tingimused elavad üle tsüstidena.
Inimese evolutsioon:
Charles Darwin
Inimese lähimateks sugulasteks on inimahvid ( kehaehitus , füsioloogia, käitumine, haigused, kromosoomide ehitus, valkude koostis).
Inimese evolutsioonietapid:
0) Kandlased (umbes 38 miljonit aastat tagasi, puu otsas elavate ahvide eellased, suured silmad, paljad kõrvad, hüppamiseks kohastunud tagajäsemed, iminapjad varbad).
1) Lõunaahvid e australopiteekused (umbes 1-6 miljonit aastat tagasi, inimahvide ja inimeste vaheaste, kahel jalal, aju rohkem arenenud, lagedal maal, sõid ka loomset toitu, algelised tööriistad).
2) Osav inimene e homo habilis (umbes 2 miljonit aastat tagasi, suurem koljumaht, kivist tööriistad). Aafrikas oli sel ajal veel mitmeid hominiidiliike, mis osutusid evolutsiooni tupikharudeks.
3) Püstine inimene e homo erectus (umbes 0,2-1,6 miljonit aastat tagasi, rändasid Aafrikas välja, jaht , lihatoidulised, kasutasid tuld ).
4) Neandertali inimene e homo sapiens neanderthalensis (umbes 30 000-150 000 aastat tagasi, piklik nägu, ümar kukal , ajumaht suur 1400- 1450 cm3, jääaja alguspoolel, kasv 155-156cm, suur aga madal pea, laup längus, suured silmakoopad, lai nina).
5) Pärisinimene e tark inimene e homo sapiens (30 000-40 000 aastat tagasi, kõrgeim arenemistase, kõnevõime, ühiskondlik, tööriistadega mõjutab keskkonda, järeltulijad kõik praegused rassid ).
Bioloogid on üksmeelel:
Inimesed on evolutsiooni käigus eristunud loomadest, lahknenud inimahvide tüvivormist, vähemalt 2 miljonit aastat vana, tekkisid Aafrikas ja homo erecus rändas sealt esimesena välja, asustasid kogu vana maailma 40-50 tuhat aastat tagasi.
Ebaselgused ja vaidluspunktid:
Inimese tase kõrgemate primaatide süsteemis, millised olid esimesed inimlased ja millal lahknesid, kuidas varajasi inimlasi klassifitseerida, kui palju liike on olnud, kuidas kulgenud evolutsioon, kust pärineb nüüdisinimene, mis kohal on neandertaallased, milliste tegurite mõjul on areng toimunud, geneetilised mehhanismid ja iseärasused, erinevused inimahvidest .
Kõrgemad taimed:
Taimeriigis hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoole sisaldavad tselluloosse kestaga rakud ning kes kasutavad varuainena tärklist.
Õistaimed (paljunemisorganiks õis koos viljaga, õied tihti koondunud õisikutesse, õie osad on tupplehed , kroonlehed, tolmukad ja emakas, põhiosa orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesiga lehtedes, vee aurumine lehtede kaudu, leht lehelabast ja leherootsust, varres juhtkudedes ainete transport, vars koos lehtedega on võsu millel on ladvapung ja külgpungad, mõnedel lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu).
Sõnajalgtaimed (paljunemisorganiks eos ja gametangium, suured liht- või liitsulgjad lehed mille mõlemal küljel võivad olla õhulõhed, leherootsul sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused ja alumisel küljel eoskuhjad mis koosnevad looriga kaetud eoslatest, eoslad on olulisteks määramistunnusteks, maapealset vart ei ole, võsu on mullas risoomina, eristatakse kolme võsutüüpi: koldadel palju pisikesi lehti, osjadel lehed taandarenenud, sõnajalgadel suured lehed).
Looduskaitsebioloogia (lühendatult LKB) on teadus bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja taastamise võimalustest ja seega on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. LKB ei ole ainult bioloogia , sellesse on tänapäeval kaasatud ka majanduslikud ja sotsiaalsed argumendid, st tegu on interdistsiplinaarse teadusega.
LKB ülesanne on teavitada rakendajaid ja kujundada ühiskonna hoiakuid, hinnata ja kritiseerida poliitikat, ning seeläbi suunata inimtegevust bioloogilist mitmekesisust puudutavates küsimustes