Bioloogia konspekt (0)

!!!Taime kui eluvormi paikutamine paljuriigilisse elupuusse.

Fotosünteesijad
Taimeriik (nt rohevetikad, sammaltaimed , sõnajalgtaimed, soontaimed )
Esiviburlaste riigi mõni esindaja (nt ränivetikad)
Silmviburlaste riigi osad esindajaid
Osad alveolaadid (nt neelvetikad)
Punavetikad
Sinivetikas( bakter ) esiviburlased(kõik rohelised taimed) ja üks veel mingi ainurakne vist on.

Taimeraku erilised osad:

plastiidid(kloro, kromo, leuko , amülo), vakuool , rakukest -tselluloosist, hemitselluloosist, pektiinist või ligniinist, erilised rakkude vahelised ühendused- plasmodesmid . Rakukest seab rakkudevahelisele kommunikatsioonile teatud piirangud. Seetõttu on taimerakkudel olemas plasmodesmid - rakukesta läbivad kanalid, mis ühendavad naaberrakkude tsütoplasmat.

Fotosünteesi 4 vaianti ja näited aint 3 leidsin

B.1) fotoheterotroofid- kasutavad valgusenergiat ATP saamiseks. Rohelised mitte-väävli bakterid . B.2) foto- autotroofid - toodavad org anet anorg . Varal . B.2.1)Fotosünteesivad väävlibakterid (rohelised ja punased)- obligatoorsed anaeroobid. Fotosünteesivad siis, kui hapnikku pole. B.2.2) sinivetikad -tsüanobakterid-Vesinikku saavad veest-elavad merevees , magevees ja epifüütidena maismaal. Ehk igalpool, kus leidub vett. Fotosüntees toimib nagu eukarüootidel, kuid pigmentide mitmekesisus suurem kui eukarüootsetel vetikatel.

Punavetikad näidis liik

Rhodophyta. Liike umbes 400. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide – klorofülli, karotinoidide , fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades.
Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest.
Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk , nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa – trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga. Sugutu paljunemise puhul tekivad tallusel sporangiumid, mis sisaldavad üht monospoori või nelja tetraspoori.
Monospoorsete liikide elutsükkel möödub haploidses faasis, diploidne on ainult sügoot.
Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasöödaks ja toiduks.
Ei leia mitte ühtegi näidis taime!!!!- Porphyra- tehakse Norit sellest, sushi vetikas .

Pruunvetikad näidis liik

Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides , peamiselt rannaäärses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Talluse iseloomulik värvus – oliivirohelisest tumepruunini – tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas , koosneb ühest rakkude reast . Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad assimilatsiooni -, säilitus-, tugi- ja juhtkudedega. Selline eristumine on tingitud talluse liigestumisest osadeks , mis täidavad erinevaid ülesandeid. Pruunvetikate rakud on ühe tuumaga. Varuained ladstuvad laminariini (polüsahhariid), manniidi (suhkuralkohol) ja õlide kujul. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad limastuvad kergesti. Eluea pikkus ulatub mitme aastani.
Vegetetiivne paljunemine toimub talluse tükkide abil. Sugutu paljunemine toimub arvukate kahe viburiga zoospooride abil.
Suguline paljunemine iso-, hetero - või oogaamiaga. Iso- ja heterogameedid tekivad paljurakulistes gametangiumides, oogoonid ja anteriidid on üherakulised. Sügoot areneb ilma puhkeperioodita sporofüüdiks (2n). Pruunvetikad moodusatavad hiigelsuure fütomassiga veealuseid niitusid. Nad omavad üha suurenevat tähtsust sööda-, toidu- ja ravimitaimedena ning tehnilise toorainena.
Näit- läänemeres- harilik põisadru.

Fotosünteesivad bakterid.

Prokarüootsed vetikad ehk tsüanobakterid ehk sinivetikad. Nende sümbiootiliste suhete kohta kirjutada- sümbioosis kõikiide fotosünteesivate eukarüootidega. Ja milline sümbioos on äärmuslikuks kujunenud (mis organell on nii tekkinud?)-kloroplast.

Bakteri raku ehituslik omapära

Väga lihtne struktuur, ei ole membraaniga organelle.

Näide bakteri kooselust teise organismiga.

Elavad näiteks suurte loomade seedekulglas (inimesed, lehmad , termiidid) ja aitavad neil seedida asju milleks suured loomad ise võimelised ei ole.
Näiteks kooselu seenega- samblik.
Näiteks kooselu taimega- liblikõielisete juuremügarad- bakterid seovad õhulämmastiku.
Raku sisene sümbioos- mitokonder ja kloroplast.

Bakterite tähtsus

Toiduainete, biotehnoloogiliste ravimite valmistamisel. Reovete puhastamine. Inimese nahal ja sees. Head naha peal- kasutavad seda, mis pole elus. Kui head eemaldada, siis tulevad halvad, kes ei soka vahet teha elusrakkudel ja eritistel.

Mida on ühist seentel (eluvorm) ja heterotroofsetel bakteritel?

Toimub rakuväline seedimine. ?kas on õige?

Kõik seened – muna, kott , kande, nutter, ikkes. Näide ka

Loe alt poolt.

Kottseene viljakeha ehitus

Enamasti viljakeha tekkel moodustuvate hulgatuumsete, erinevate sugurakkudena käituvate hüüfitippude ühinemisel kanduvad üle tuumad, tekivad kakstuumsed hüüfid (=askogeensed hüüfid), neil karüogaamia ja meioosi järel arenevad kotteosed (enamasti 8 kaupa).

Ikkesseen mille poolest nad erinevad kott- ja kandseentest ja millistel seentel on veel samasugune niidistik ja mis riiki need seened kuuluvad.

Rakuvaheseinteta hulgatuumne seeneniit 1n. EI LEIA MILLISTEL VEEL SELLINE NIIDISTIK
Glomeromycota on veel samasugune ja (viburseentel mingil määral- hulga tuumne mitte seinteta) munaseentel,.

Seen kui eluvorm- 3 näidet. Vist ka 3 erinevat hõimkonda

Seeneriik( vibur , ikkes, kande:puravik),; Esiviburlased(munaseened); Limaseened(kratisitt)

Hulgatuumsed seened. Näide

Glomeromycota-hulgatuumne seeneniit, Ikkesseened-hulgatuumne seeneniit, Viburseened -hulgatuumne seeneniit, Munasseened-hulgatuumne seeneniit., Limaseened- Hulgatuumne liikumisvõimeline plasmoodium .

Millised on rakuvaheseintega seened?

Kottseened (rakkudeks jagunenud niit), kandeseened (kakstuumne seeneniit)... äkki on veel ei tea

Putukate seen haigused

Ei tea............!!!!!

Mutatsioonide variandid.

Punktmutatsioon(ühe nukleotiidi muutus), Insertsioonid(tuleb midagi vahele), deletsioon (ärakustutamine), dupliktsion, inversioon , translokatsioon (ümberpaigutumine), kromosoomi duplikatsioon, plasmiidid(bakterid) , retroviirused.
Geenimutatsioonid : Parandatakse, Enamus neutraalsed, Negatiivsed, Nende toimumine sisse programmeeritud.
Kromosoommutatsioonid: 1. Deletsioon (väljalangemine), 2. Duplikatsioon (2x), 3. Inversioon (järjestuste vahetamine), 4. Translokatsioon (teise kromosoomi üleminek), 3, 4 – mõjutavad geeni avaldumise regulatsiooni
Genoommutatsioonid : Aneuploidsus , Hüpoploidsus (monosoomik), Hüperploidsus (trisoomik, tetrasoomik), Inimesel: Downi sündroom (3x 21 kromosoom ), Euploidsus , Polüploidsus, Taimedel, seentel (liikidel, isenditel), Koespetsiifiline, Autopolüploidus, allopolüploidus.

Looduslik valik (4 varianti -konspas on aint 3) ja mis seal toimub.

1) Stabiliseeriv valik – äärmuslikud variandid kõrvaldatakse, keskmine domineerib .
2) Suunav valik – valik teatud tunnuse poolest, tunnuse keskväärtuse muutumine.
3) Lõhestav valik – äärmused soosingus võrreldes keskmisega.

Mendeli 3 seadust

Mendeli 1. seadus – ühetaolisuse e. uniformsusseadus:
Erinevate pärivuspuhaste e. homosügootsete (P-põlvkonna) isendite ristamisel on esimese põlvkonna hübriidid (F1) ühetaolised heterosügoodid, sõltumata ristamise suunast .
NT- Genotüübiliselt: P: AA x aa → F1: Aa või P: aaBB x AAbb → F1: AaBb jne.
Mendeli 2. Seadus: (Law of Segregation):
lahknemis- e. Segregatsiooniseadus, Hübriidide e. heterosügootide järglaskonnas toimub geenipaaride lahknemine, nii et kindlates sagedussuhetes tekivad nii homosügootsed kui ka heterosügootsed isendid.
NT- Aa x Aa → (1/2A + 1/2a) x (1/2A + 1/2a) → 1/4AA + 2/4Aa + 1/4aa.
Mendeli 3. seadus sõltumatu lahknemise e. vaba kombineerumise seadus (Law of Independent Assortment):
Polühübriidide eri alleelipaarid (ja paljud tunnusepaarid) lahknevad ja kombineeruvad üksteisest sõltumatult, nii et lahknemisrida on eri geenide (tunnuste) lahknemisridade vaba kombinatsioon (korrutis).
NT- (1/4AA + 2/4Aa + 1/4aa) x (1/4BB +2/4Bb +1/4bb)

Morgani seadus

Ühes kromosoomis lähestikku paiknevad geenid on lineaarses ahelduses ning päranduvad järglastele enamasti üheskoos. Mida lähemal on 2 geeni kromosoomis, seda väiksem on tõenäosuis, et nad ristsiirdel ümberkombineeruvad.

Looma raku ehituslik omapära

Looma rakul puuduvad: raku kest, plastiidid, väiksemad vakuooli. Näevad väga erisugused välja- spetsialiseerunud. 210 erinevat keharakku näiteks inimesel.

Heterotroofid

Heterotroofid – on organismid, kes saavad oma elutegevuseks vajaliku energia toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil.

Heterotroofsete bakterite ja loomade põhilised erinevused.

Bakter oma rõngaskromosoomiga saab ainult ühte asja(seedida) teha korraga. Looma rakk on multifunktsionaalne. Võib korraga lagundada mitut asja või sünteesida mitut valku.
Vist nii- loomarakk toitub raku siseselt(amööb) bakteri rakk raku väliselt.

Looma kui eluvormi paigutamine paljuriigilisse elupuusse.

Loomariik (nt käsnad, ainuõõssed, lülijalgsed, keelikloomad )
Esiviburlaste riigi mõni esindaja (nt opaallomad)
Silmviburlaste riigi osad esindajaid
Osad alveolaadid (nt ripsloomad)
Mitmed amööbide rühmad
Mitmed viburloomade rühmad

Mis protsessi käigus saavad organismid energiat pimedas (kui hapniku pole?!?)

Kemosünteesijad – erinevat liiki bakterid, kes toodavad orgaanilist ainet anorgaanilistest ühenditest, seejuures kasutavad nad valgusenergia asemel anorgaaniliste ainete keemilist energiat.

Oogaamia

- ei ole isogaamia. Isogaamia on see kui mõlemad gameedid( sugurakud ) on ühe suurused. Oogaamias on üks suurem(seda kutsume emassugurakuks ehk munarakuks) ja selle järgi jagatakse kõrgemad loomad emasteks ja selle puudumisel isasteks.

Meioos inimesel( astmed )

Igale liigile on iseloomulik kindel kromosoomide arv. Et sugulise paljunemisel kromosoomide arv viljastumise tulemusena kahekordistuks, selleks peab nende arv sugurakkudes vähenema kaks korda. See toimub sugurakkude arengu käigus. Raku jagunemise viisi, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda, nimetatakse meioosiks.
Protsess koosneb kahest järjestikulisest jagunemisest, mille tulemusena tekib neli tütarrakku.
Meioosile eelnev interfaas sarnaneb mitoosi omaga . Kõigi nimetatud protsesside poolest sarnaneb meioosi esimese jagunemise profaas mitoosi algusega. Põhiline erinevus seisneb aga selles, et meioosi profaasis liibuvad homoloogilised kromosoomid paarikaupa ja vahetavad omavahel võrdse pikkusega osi( ristsiire ).
Võrreldes mitoosi esimese faasiga vältab meioosi esimene jagunemise profaas tunduvalt kauem
Anafaasis – kääviniidid lühenevad ja homoloogilised kromosoomid lahknevad poolustele . Faas algab homoloogiliste kromosoomide eraldumisega teineteisest ekvaatoritasandil ja jõuab lõpule nende jõudmisega poolustele.
Telofaas – nöördub rakumembraan sisse, koos sellega kahestub ka tsütoplasma ja tsütokineesi tulemusena moodustub kaks tütarrakku. Tsentroolid kahestuvad jällegi ning seega on tsentrosoomi koostises kaks paari tsentrioole. Esimese jagunemise tulemusena on kromosoomide arv kaks korda vähenenud. Mõlemasse tütarrakku jäänud kromosoomid koosnevad aga kõik kahest kromatiidist ning DNA kahekordistumist ei järgne.
Interfaas meioosi kahe jagunemise vahel on mitoosiga võrreldes tunduvalt lühiajalisem ja liitub teise jagunemise profaasiga.
Profaasis liiguvad tsentrioolide paarid jällegi raku poolustele ja nendest lähtuvad kääviniidid.
Metafaasis – paiknevad kromosoomid ekvatoriaaltasandile ja kääviniidid kinnituvad tsentromeeridele.
Anafaas – kromosoomi tsentromeerid kahestuvad. Selle tulemusena lahknevad kromatiidid teineteisest ja liiguvad koos kääviniitide lühenemisega raku poolustele.
Telofaasis – keerduvad raku poolustele jõudnud kromatiidid lahti, moodustavad tuumamembraanid ja tuumakesed. Sel ajal toimub ka tsütokinees ja kokku tekib neli tütarrakku. Kääviniidid lagundatakse ja taastub rakule omane tsütoskelett.

Mitoos(astmed)

Profaas – kromosoomid keerduvad sedavõrd kokku, et muutuvad mikroskoobis nähtavaks. Rakutuum suureneb ja tuumakesed kaovad. Tsentrioolipaarid liiguvad vastassuunas – selle tulemusena rakk polariseerub. Poolustele liikuvate tsentrioolide vahele moodustuvad kääviniidid. Need koosnevad niitjatest valkudest ja osalevad kromosoomide täpses jaotamises moodustavate tütarrakkude vahel. Profaasi lõpus tuumamembraanid lagunevad.
Metafaas – kromosoomid liiguvad raku keskossa ja paigutuvad ühele ekvatoriaalsele tasandile . Metafaasis on kromosoomid maksimaalselt kokku keerdunud ja on mikroskoobis just siis kõige paremini vaadeldavad. Kääviniidid kinnituvad kromosoomide tsentromeeridele. Osa neist jääb ühendama poolustel paiknevaid tsentrioole.
Anafaas – tsentrioolidelt lähtuvad kääviniidid lühenevad ja kõigi kromosoomide kromatiidid eralduvad teineteisest. Selleks peavad tsentromeerid kahestuma. Anafaas algab kromatiidide lahknemisega ekvatoriaaltasandil ja lõpeb nende jõudmisega rakupoolustele.
Telofaas – kääviniidid kaovad ja sünteesitakse tuumamembraanid. Kromosoomid keerduvad järk-järgult lahti ja tekivad tuumakesed. Loomaraku membraan nöördub keskosast sisse, tsütoplasma jaguneb kaheks ja selle tulemusena moodustub kaks tütarrakku. Mitoosi lõpus tsütoplasma jaotumist tütarrakkude vahel nimetatakse tsütokineesiks.

Esmas - ja teissuusete kohta vaja näide tuua

Esmassuused- selgrootud - lülijalgsed, ümarussid(nematoda:C. Elegans ), Limused( mollusca : peajalgsed, kaheksajalg )
Teissuused- keelikloomad(inimesed, kalad ), Okasnahksed- (madutähed, merisiilikud ).

Ploidsus . Näide kus või millal.

Ploidsus on samatüübiliste kromosoomide kordsus indiviidi kromosoomistikus. Rakkude ploidsus võib muutuda organismis. Inimesel on valdav osa rakke diploidsed (üks kromosoomikomplekt pärineb emalt ja teine isalt), aga sugurakud (spermid ja munarakud ) on haploidsed. Enamiku eukarüootsete organismide elutsüklis vahelduvad kahekordselt erinevad ploidsusfaasid – gameetne haplofaas ja sügootne diplofaas.
Haploidsus indiviidi kromosoomistiku poolkordsus, liigi haplofaasile omase (gameetse) kromosoomistiku olemasolu, mida tähistatakse sümboliga n. Suguliselt sigivatel organismidel vahelduvad elutsüklis haploidne ja diploidne faas.
Diploidsus on liigiomase kromosoomikomplekti kahekordsus indiviidi kromosoomistikus. Diploidsus võib tähendada ka liigi normaalsele diplofaasile (viljastatud munarakule) vastava kromosoomistiku olemasolu, mida loodusteadustes tähistatakse 2n. Erandid on levinud polüploidsetel liikidel (näiteks taimed), kus diplofaasis kromosoomikomplektide arv on üle kahe.
Polüploidsus on indiviidi kromosoomikomplektide paljukordsus; haplofaasis (sugurakkudes) on kromosoomikomplekte rohkem kui üks ja diplofaasis (viljastatud munarakkudes) rohkem kui kaks, tähistatakse. Polüploidsuse astet määratletakse diplofaasi kromosoomistiku kordsuse kaudu. Nõnda saab tuletada tri-, tetra -, heksa-, oktaploidsust ja nii edasi. Polüploidsus on laialt levinud taimeriigis, loomariigis harva. Inimesele on polüploidsus reeglina surmav . Üliharva on sündinud ka triploidsusega lapsi.Nähtust, kus ainult osa organismi (näiteks mõne koe või organi) rakkudest on polüploidsed, nimetatakse polüsomaatiaks. See on paljudele organismidele (kaasaarvatud inimesele) normaalne nähtus.
Aneuploidsus on kromosoomistiku ebavõrdne kordsus indiviidi rakkudes; mõne kromosoomi väiksem või suurem arv võrreldes kromosoomistiku üldise kordsusega. Aneuploidsus võib esineda igasuguse ploidsusastme korral; selle eristamiseks lisatakse vastava euploidse kordsuse nimetusele liited hüpo- või hüper-. Aneuploidsust põhjustavad homoloogiliste kromosoomide või tütarkromatiidide lahknemise häired meioosis, harvem mitoosis. Aneuploidsus mõjub inimesele enamasti surmavalt. Kuigi näiteks kolme sugukromosoomi olemasolu ( Klinefelteri sündroom) või analoogselt 21. kromosoomi liiasus (Downi sündroom) on suhteliselt levinud inimese seas. Aneuploidsuse vastand on euploidsus.
Euploidsus on kromosoomistiku võrdkordsus, genoomi kõigi kromosoomide ( erandiks võivad olla sugukromosoomid ) võrdne arv indiviidil (rakus). Euploidsuse vastand on aneuploidsus.

Troofsuse 4 taset???? Näide kes.

Primaarproduktsioon - autotroofid:(sinivetikad, taimed); esmased tarbijad:(heterotoofid) amööbid, gasellid; tippkiskjad:( tiiger , sinivaal); lagundajad: seened( hallitus ), bakterid, saprotroofid .

Raku membraan ja selle koostis

Rakumembraan - koosneb valkudest, fosfolipiididest, oligosahhariididest ning kolesteroolist. Fosfolipiidid on kahekihilisena, valgud ja kolesterool hajusalt nende vahel, oligosahhariidid aga välispinnal (retseptoorne funktsioon).Lisaks on veel membraanil antioksüdantsed ühendid: vitamiin E, ß- karoteen . Nende ülesandeks on kõrvaldada biomembraani ründavad vabad radikaalid, mis lõhuvad =(kaksik) sidemeid ja häirivad sellega membraani tööd. Membraan eraldab raku sisekeskkonda väliskeskkonnast, reguleerib raku ainevahetust ümbruskonnaga.

Eluvorm kui avatud süsteem.

Kõik eluvormid vajavad energiat mis tuleb väliskeskonnast kas siis kiirgusena(autotroofid) või toiduna(heterotroofid). Veel toimub väliskeksonnaga gaasivahetus , hingamine ja fotosüntes. Elusorganimid mõjutavad ka väliskeskonda- inimene, kobras , korall.

Mis on püriit

Püriit on sulfiidne mineraal.Püriit koosneb väävlist ning rauast (FeS2)
Eluks vajalikud mineraalid .

Seened:

Seente kasvuprotsessi on enamasti võimalik jagada kaheks faasiks - vegetatiivseks ja reproduktiivseks. Vegetatiivses faasis on rakud haploidsed, jagunevad mitoosiga. Enamus seentest kasvab “hallitusena”, koosneb seeneniitidest (hüüfid) ja neil olevatest koniidiatest, kuid osa esineb ka ainuraksete vormidena (blastospoorid ehk pärmid). (Osa seene on suutelised muutma oma morfoloogiat - dimorfsed seened. Näiteks Candida spp. - kasvab pärmina 37°C juures ja hallitusena 25°C juures.) Reproduktiivses faasis paljunevad suguliselt või suguta . Suguta paljunemine toimub koniidiatega (ka spoorid e. eosed), suguline nõuab keeruliste rakustruktuuride olemasolu.
Seente hôimkonnad. Nende hôimkonnasisene mitmekesisus, tähtsus ja kasutamine. Seened kui polüfüleetiline organismirühm.
Hõimkond seened- Mycophyta. Seeni on üle 100 000 liigi. See on sugulusorganismide rühm, mida segeli käsitletakse eraldi riigina. Seente uurimisega tegeleb mükoloogia. Seente päritolu pole veel lõplikult selgitatud. Arvatakse, et nad on tekkinud polüfüleetiliselt. Ühed rühmad põlvnevad klorofüllita viburloomadest, teised – vetikatest .
Ehitus. Seente tallust nim mütseeliks ehk seeneniidistikuks. Mütseel koosneb peenetst harunevatset niitidest – hüüfidest. Enamikul seentel on hüüfide kestad keerulisema koostisega: algelisematel koosnevad nad pektiinainetest, kõrgematel arenenutel – tselluloosi sarnastest süsivesikutest ja putukate kitiini taolisest lämmastikku sisaldavatest ainetest. Seente ehituse tähtsaks iseärasuseks on plastiidide puudumine. Varuaineteks on glükogeen või rasvad , tärklist ei teki kunagi. Kõrgematel seentel põimuvad hüüfid sageli tihedaks ebakoeks – plektenhüümiks, millest moodustuvad eoseid kandvad viljakehad. Seentel puuduvad kohastumused vee juhtimiseks ja auramise vältimiseks, sellepärast elavad ainult niisketes kohtades.
Toitumine. Seened on heterotroofsed organismid. Enamik neist on saprofüüdid – toituvad surnud taimede jäänustest. Saprofüütsed seened moodustavad ensüüme, mis lagundavad tselluloosi ja ligniini . Tunduvalt väiksem osa saprofüüte toitub loomse päritoluga jäätmetest. Parasiidid ammutavad toitaineid elusorganimsi rakkudest. Taimedel parasiteerib üle 10 000 liigi loomadel ja inimestel vähem kui 1000 liiki. Paljud seened veedavad ühe osa oma elust parasiidina, teise osa – saprofüüdina. Sageli astuvad seened sümbioosi vetikate või isegi kõrgemate taimedega. Sümbioosi tulemusena võivad tekkida uued moodustised, näit. samblikud või mükoriisa.
Tähtsus. Seentel on looduses tähtis osa aineringluses. Nad mineraliseerivad orgaanilisi aineid, peamiselt surnud taimede jäänused, ja võtavad osa huumuse moodustamisest. Seeni, mis põhjustavad alkoholikäärimist, kasutatakse laiva, piirituse, veini, õlle, kalja ja kefiiri tootmisel. Peale selle kasutatakse pärmi toidu-, sööda-, ja ravimainena. Kübarseeni kasutatakse sageli toiduka. Hüüfide kestad seeduvad halvasti, seetõttu valke peaaegu ei omastata ja seente kasutamine toiduks tuleneb nende heast maitsest. Suur on seente osatähtsus antibiootikumide tootmisel. Teiselt poolt põhjustavad paljud seened põllumajandustaimede haigusi. Suurt kahju rahvamajanduseke tekitavad puitulagundavad seened. Mõned seened põhjustavad inimeste ja loomade haigusi, aga ka mürgitusi. Seened parasiteerivad happelise reaktsiooniga organismide kehas, kus enamik patogeenseid baktereid vastu ei pea.
Süstemaatika. Seened jagatakse kuude klassi: tagaviburseened, munaseened, seigseened, kottseened, kandseened, teisseened. Kolme esimese klassi esindajad kuuluvad alamate seente hulka, neil on rakkudes jagunemata mütseel või see hoopis puudub. Ülejäänud klasside esindajad arvatakse kõrgemate seente hulka, nende mütseel koosneb rakulistest hüüfidest.

Riik ja Hk. Limaseened

Myxophyta. Liike u. 700. Tallus on hulktuumaline rakkudest eristumata ja kindla kujuta liikumisvõimeline tsütoplasmamass- plasmoodium.
Tallus võib olla üsna suur, läbimõõduga kuni mitukümmend sentimeetrit . Limaseened on heterotroofsed, peamiselt saprofüüdid, harvem parasiidid. Saprofüütide plasmoodium on sageli värvunud kollaseks, punaseks või muud tooni või on värvusetu. Limaseened on võimelised amöboidselt substraati mööda liikuma toidu ja vee sunas, vältides valgustatud kohti. Liikumiskiirus kuni 0,4mm sekundis. Pärast varuainete kogumist liigub plasmoodium avatud, kuivemasse kohta ja laguneb suureks hulgaks tiheda kestaga sporangiumideks. Paljudel liikidel moodustavad sporangiumid padjakujulisi kogumikke- etaaliume, mis on kaetud ühise tiheda kestaga. Üksikute sporangiumide kestad lagunevad sealjuures täielikult või osaliselt. Etaaliumide ja sporangiumide sisaldis jaguneb üherakulisteks eosteks, mis tekivad meioosi teel. Paljudel liikidel tekib tsütoplasmast kapilliitsium- hügroskoopne niidistik, mis soodustab eoste väljapaiskamist pärast etaaliumi või sporangiumi kesta rebenemist. Soodsates tingimustes eosed idanevad, kusjuures igast eosest tekib üks kuni neli pooldumisvõimelist zoospoori ehk rändeost. Zoospoorid kaotavad viburid ja muutuvad miksamööbideks, mis on samuti paljunemisvõimelised. Suguline paljunemine toimub miksamööbide (vahel ka zoospooride) liitumise teel. Tekib diploidne rakk, millest moodustub diploidne plasmoodium. Elutsüklis on ülekaalus diplofaas.
Parasiitsetel limaseentel puudub sporangium . Eosed paiknevad vabalt peremeestaime rakus.
Limaseentel on ehituse ja eluviisi poolest palju ühist nii amöboidsete algloomadega kui ka plasmoodiumi omavate seentega . Seetõttu ühed teadlased liigitavad limaseened algloomade, teised – seente hulka.

Riik teadmata Hk. Nuuterseened.

Liike u. 29. Mütseel nii haploidne kui diploidne plasmoodium. Plasmoodiumil rakukest puudub, eostel sisaldab kitiini. Sugutu paljunemine: haploidsed zoosporangiumid. Suguline paljunemine: Meioosi järel püsieosed. Sekundaarsed zoospoorid ühinevad. Nad on ( rakusisesed ) parasiidid.

Riik Esiviburlased: Hk. Munasseened

Oomycetes. Sisaldab u. 700 liiki. Mütseel(tallus) koosneb tugevasti harunenud paljutuumalistest vahesinteta hüüfidest(niitidest). Ristvaheseinad tekivad üksnes paljunemiselundite moodustumisel. Hüüfide kest koosneb tselluloosist, ega sisalda kitiini. Suurem osa elutsüklist möödub haploidses faasts. Sugutu paljunemine toimub kahe viburiga zoospooride abil. Zoosporangiumid võivad käituda lülieostena. Suguline paljunemine: hüüfide tippudel arenevate erisooliste sugurakkude (meioos) ühinemisel moodustub puhkeeos (oogaamia). Enamiku liikide elutsükkel on suurel määral seotud veekeskkonnaga. Phytophthora infestans on tuntud kartuli lehemädaniku tekitajana.

Riik Seened. Hk. Viburseened

Üherakuline kerajas, Risomütseel, rakuvaheseinteta hulgatuumne seeneniit 1n (harva lisaks 2n staadium), paljuneb Zoospooridega, Enamasti sugurakkude (emas -paigal hüüfil suur; isas - viburiga) ühinemisel moodustub puhkeeos (oogaamia), sellest 1n zoospoorid (meioos), elavad Vees ja mullas ja maismaal, Parasiidid veeorganismidel, maismaal, vettekukkunud surevail organismidel.

Riik Seened. Hk. Ikkesseened

Hallitusseened, Rakuvaheseinteta hulgatuumne seeneniit 1n, Aplanospoorid (rakusisese tekkega tuullevivad eosed), Hulgatuumsete rakkude ühinemine, moodustub seigeos (puhkeeos) (seal meioos), elavad Maismaal ja vees, Saproobid, parasiidid loomadel, harva sümbiondid (ektomükoriisa).

Riik Seened. Hk. Seigseened

Zygomycetes. Liike u. 800. Mütseel on vaheseinata. Hüüfide kestas sisaldub kitiini. Sugutu paljunemine toimub sporangiospooride või koniidide abil. Zoospoore ei ole. Peaaegu kõik liigid elavad maismaal.
Nutthallitus on tavaline saprofüüt, mis kasvab leival, juurviljadel, aga ka sõnnikul ja paljudel muudel orgaanilistel substraatidel. Hüüfid on vaheseinteta, tugevalt harunenud, paljutuumsed. Sugutu paljunemine toimub kerakujulistes sporangiumides moodustuvate spooride abil. Niiskele substraadile sattunud spoorid idanevad. Suguline paljunemine esineb üsna harva. See võib toimuda ainult siis, kui kaks füsioloogiliselt erinevat mütseeli satuvad kõrvuti. Mütseelide hüüfid kasvavad teineteise suunas kuni kokkupuuteni. Nende tipud jämenevad ja eralduvad vaheseinaga. Kokkupuutekohas hüüfide kestad lahustuvad ja paljutuumalised sisaldised liituvad tekkinud diploidsete tuumadega sügoot kattub paksu tumeda kestaga (sügospoor). Pärast puhkeperioodi ta jaguneb meioosi teel ja idaneb. Tekib hüüf, mis kannab haploidseid spoore sisaldavat sporangiumi.
Ebasoodsates tingimustes lagunevad hüüfid lülideks (oiidideks), mis kattuvad paksu kestaga ja muutuvad klamüdospoorideks. Soodsate tingimuste saabumisel areneb klamüdospooridest mütseel.

Hk. Kottseened

Ascomycetes. Liike u. 50 000. Mütseel koosneb substraadisisestest vaheseintega hüüfidest. Substraadi pinnal moodustuvad ainult paljunemiselundid. Enamik liike on saprofüüdid. Nad elavad mullas, toitudes taimejäänustest, samuti toiduainetel. On teada ka taimede, harvem loomade ja isegi inimese parasiite. Mõned alustavad elutsüklit parasiitidena, kuid lõpetavad saprofüütidena.
Sugutu paljunemine toimub koniidide ehk lülieostega- väga levinud. Suguline paljunemine: enamasti viljakeha tekkel moodustuvate hulgatuumsete, erinevate sugurakkudena käituvate hüüfitippude ühinemisel kanduvad üle tuumad, tekivad kakstuumsed hüüfid (=askogeensed hüüfid), neil karüogaamia ja meioosi järel arenevad kotteosed (enamasti 8 vahel harva ka 4 kaupa). Vastavalt viljakeha puudumisel või esinemisel ja tema tekkimise viisil jagatakse kottseened kolmeks alamklassiks: väliskottseened (nt. Õllepärm ehk leivapärm, veinipärm), päriskottseened (nt. Pintselhallitus ja tunglatera tekitaja ) ja kamberseened.

Hk. Kandseened

Basidiomycetes. Liike u. 25 000. Mütseel koosneb vaheseintega hüüfidest. Sugutu paljunemine toimub koniidide abil, kuid esineb harva. Suguline: Haploidsed hüüfid ühinevad (tuumade ülekandumine ühest teise). Hiljem viljakehal moodustuvad karüogaamia ja meioosi järel enamasti 4 basidiospoori ehk kandeost. Enamikul liikidel moodustuvad basidiospoorid viljakehadel, mis on väga mitmesuguse kuju ja suurusega. Konsistentsilt võivad viljakehad olla vatjad, võrkjad, sitke- kiulised , nahkjad ja isegi puitunud . Eoslava paikneb tavaliselt viljakeha alaküljel. Ta koosneb basiididest, parafüüsidest ja tsüstiididest. Tsüstiidid on parafüüsidest suuremad rakud, mille tipud ulatuvad hümeeniumist välja. Hümeeniumi ehk eoslava kandvat viljakeha nimetatakse hümenofooriks ehk eoslavakandjaks. Primitiivsematel kandseentel on see sile, kõrgemalt arenenutel – narmastega, lamellidega või torukestega, mis suurendavad tunduvalt hümeeniumi pinda. Mõnedel liikidel tekivad basiidid otse mütseeli hüüfidel.
Kandseened jagatakse basiidide ehituse järgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened , külmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge).