Filosoofia kursus ülikoolis: tõde, teadmine, õiglus (0)

Tõde 
 
1. 
Tõeteooria: Teooria tõest endast, sõna „tõene“ tähendusest, tõekandjatest (faktid, maakaardid)  
2. 
Tõekandjate küsimus: Materiaalne maailm ei saa  sisaldada   arvamusi  ja  väiteid  ehk sisaldada tõde/väärust. Tõed 
ja väärused on ainult arvamuste ja väidete omadused 
3. 
Tõevastavusteooria: Tõesus seisneb väite tegelikkusele vastavuses nt kass katusel.  Vastavusteooria  on 
argimõtlemisele kõige lähedasem ning seetõttu tundub ta ka ehk kõige loomulikum. Ei suuda ära seletada moraalitõded olemasolu 
( tapmine  on moraalselt väär) ja kogemustest sõltumatute tõdede probleem ehk miks on 1+1=2 
4. 
Koherentsusteooria: tõde seisneb kooskõlalisuses/sidususes (üks inimene ei saa sündida kahel  erineval  ajal). 
Pole vastavusteooria probleemi maailma ja väidete vastavuse näitamisel; mineviku väiteid hindame praeguste tõekspidamiste 
kooskõlalisusega; uut infot hindame et kas on kõlas meie  seniste  teadmistega 
5. 
Vastavusteooria ja koherentsusteooria erinevus: vastavus: väide ja maailma; koherentsus: väide ja teiste 
väidete vaheline suhe 
6. 
Koherentsusteooria nõrkused: kelle uskumuste/tõekspidamistega peab väide olema kooskõlas.  Jane  Austeni 
probleem 
7. 
Pragtismi tõekonseptsioon: tõesed on sellised uskumused, mis töötavad, millest lähtudes saab sihipäraselt 
tegutseda, mis ennast õigustavad, millesse on kasulik  uskuda  
8. 
Kriitika pragtismi tõekonseptsioonile: Võib olla kasulik uskuda millessegi, mis on väär. Tõde võib olla vägagi 
kahjulik. Tõed võivad olla kasutud.    Inimestel on erinevad maailmavaated ja uskumused ning ühele võib olla õigustatud, teisele 
mitte 
9. 
Deflatsionism: ehk vaated, mida iseloomustab  uskumus , et tõeprobleemiga pole mõtet vaeva näha. „Tõel“ ei ole 
sügavat tähendust. Tõde pole olemas. Eelmised teooriad leiavad jällegi et tõde on sügav ja tähtis ja kindlasti olemas. 
10. 
Tõefraasi üldistav, peformatiivne ja ekspressiivne funktsioon:  Üldistav: tõefraas on üleliigne, omistatuna 
ühele antud lausele; fraasi vaja kui pole atud lauset. Kinnitamine ja nõustumine: kasutades fraasi „on tõene“ sooritame 
kinnitamise/nõustumise teo. Ekspressiivne: kasutatakse fraasi, et väljendada mingit üllatust/kahtlust 
 
 
 
Teadmine 
 
1. 
Epistemoloogia : filosoofia  valdkond , mis tegeleb teadmise ja sellega seotud küsimustega (mis on teadmise ulatus, 
allikas, objektid,  subjekt )  
2. 
Teadmise ulatus: Kui palju me teame ja kus on piir. Skeptimism: teame väga vähe (ainult oma teadvuse seisundit 
teame). Realism: teame üsna palju endast ja maailmast 
3. 
Feministid  heidavad ette:  Feministid on väitnud, et epistemoloogia jätab teadmise subjekti (tema soo, 
ühiskondliku staatuse jne.) õigustamatult tahaplaanile (varjatult on teadja valgenahaline keskealine mees). 
4. 
Empirismi ja ratsionalismi erimeelsused allika küsimuses:  Empiristid  leiavad, et ainus teadmiste allikas on 
kogemus. Ratsionalistid leiavad, et me saame teadmisi eelkõige läbi puhta mõistuse ja  kogemusel  on vähemtähtis roll. 
5. 
Tutvusteadmise ja oskusteadmise erinevus: Tutvusteadmine ehk kogemuste kaudu saadud teadmine nt peavalu. 
Oskusteadmine ehk õpitud/selgeks tehtud teadmine nt salli kudumine. 
6. 
Proportsiooniline teadmine: Ehk „et“ teadmine. Sisuline teadmine, mis  toetub  uurimustele, mitte kogemusele. 
Avalik, tõestatav ja loogiline teadmine. Nt: 2+4=6 
7. 
Selgitage teadmise traditsioonilise määratluse kolme komponenti: Tõesuse tingimus ehk midagi teada, peab 
see juba nii olema/ olema juhtunud (keegi gripis ja ma tean et on haige). Uskumise tingimus ehk et teada pean ka uskuma/omaks 
võtma/ aktsepteerima (et teada et keegi on haige pean ma ka uskuma et ta on haige). Õigustatuse tingimus ehk uskumus/omaks 
võtmine peab olema õigustatud. 
8. 
Traditsioonilse määratluse õigustatuse tingimus: uskumus mingist teadmisest peab olema õigustatud ehk ei 
tohi olla külajutt 
9. 
Kriitika traditsioonilisele teadmiskäsitlusele: Eksami küsimuse täppi panemine, kuigi ise ei olnud kindel/ ei 
uskunud et see on õige vastus. Maja maha põlemisel ei taha seda uskuda, kuigi see on tõsi. 
10. 
Mida  lisas  põhjuslik teadmisteooria Õigustatud Tõesele Uskumisele: S teab, et p, siis ja ainult siis kui: p on 
tõene; S usub et p; S on õigustatud uskuma, et p; p põhjustab S-i uskumuse, et p 
 
 
 
Vabadus 
 
1. 
Neli filosoofilist probleemi seoses vabadusega: Mis on vabadus, kuidas mõõta, mis või kes on piirajad, kes või 
mis on vabaduse subjekt, mis on vabaduse väärtus 
2. 
Vabadus poliitikafilosoofia probleemina: Keskne küsimus on, et kui palju vabadust peab riik  indiviidile  andma? 
Mil määral on isikul võimalus ühiskonnas toimida, ilma et sellele tegevusele eelneks piiranguid või järgneks moraalset või legaalset 
hukkamõistu? 
3. 
Negatiivne vabadus: oled negatiivses mõttes vaba, kui sind keegi ei  sunni  ega takista su tegemisi (ööklubisse 
minek) 
4. 
Positiivne vabadus  paradoks : mõned on nn targemad, ratsionaalsemad ja teavad, mis on sulle/su riigile hea, 
kasulik.  
5. 
MacCallumi etteheide negatiivse ja positiivse vabaduse eristamisele: neg. ja pos. vabaduse näol pole tegemist 
kahe erineva vabaduse liigiga. Vabaduse diskussiooni saab analüüsida ühte tüüpi vabaduse kolme eri aspekti kaudu: S(ubjekt) on 
vaba C-st (takistustest), tegema A (taotlusi, sihte) 
6. 
Erimeelsused vabaduse  takistamise  küsimuses:  Liberaalid : Vabaduse piiramine ainult siis, kui keegi 
kavatsuslikult takistab. Sotsialistid: Inimesed vastutavad oma  tegude  eest, mis mõjutavad kaudselt, kuid siiski kausaalselt (nt vaesed 
kapitalistlikus ühiskonnas ei ole vabad)  
7. 
Milles seisneb küsimus vabaduse väärtusest: milline on vabaduse staatus teiste väärtuste hulgas (tõde,  õiglus ) ja 
kas vabadus kaalub need üle? 
8. 
Kuidas põhjendas Mill seisukohta, et mõtte ja arutlemisvajadus peaks olema täielik? : Mõttevabadus peab 
olema täielik, sest keelatav seisukoht võib-olla tõene; väära seisukoha keelamisega takistatakse mõistmist tõde (nt newtoni 
filosoofia kritiseerimine)  
9. 
Milli  vabaduse ehk kahjuprintsiip: Inimsool on lubatud oma liikmete tegutsemisvabadusse individuaalselt või 
kollektiivselt sekkuda ühelainsal eesmärgil- nimelt enesekaitseks. Et  tsiviliseeritud  ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu 
tema tahtmist jõu rakendamine on  õigustatud ühelainsal põhjusel- selleks, et takistada kahju tekitamist teistele. Inimese enese 
füüsiline või moraalne hüvang ei ole piisav õigustus. 
10. 
Vabadusprintsiibi kriitika: liiga palju sekkumist indiviidi tegevusse, osad aga et liiga vähe sekkumist indiviidi 
tegevusse. Ei ole selgelt sõnastatud, millal hakkab inimene põhjustama kahju teistele 
 
 
Õiglus: 
 
1. 
Jaotava õigluse põhiküsimused:  a)Mis hüvesid tuleks jagada (saaks jagada)? Rikkust, võimu,  austust , või 
mingit nende kombinatsiooni? b) Mille/kelle vahel jagada? Mingi ühiskonna liikmete, rahvaste, rahvusriikide? c) Mis on „õige“ 
jaotus? Hüvede määramine, raha vastavalt iga väärtusele, vajadusele? 
2. 
Korraldava ja jaotava õigluse erinevus:  Jaotav  õiglus eelneb korraldavale õigusele ning tegeleb õige jaotuse 
määramisega (mida, kellele) . Korraldava õigluse puhul on küsimus vahetussuhtes ehk kui palju (kuritöö ja karistuse  vahekord , 
teenuste eest tasumine). Õiglane tähendab korraldavas õigluses „õiget“ propotsiooni.  
3. 
3 õiglase jaotamise  printsiipi : hüvede (nt sissetuleku) määramine: igaleühele vastavalt tema väärtusele, 
vajadusele,  staatusele , panusele või kõigile võrdselt 
4. 
Kirjeldage John Rawlsi hüpoteetilist algolukorda: Kujutleme olukorda, kus inimesed on nn „teadmatuse  loori “ 
taga – kus keegi ei tea oma kohta ühiskonnas, andeid, võimeid, mis on „hea“ ja mida ihaldatakse;  teatakse , et eelistatakse rohkem 
või vähem hüve, aga ei teata, mis see hüve on. Millised  printsiibid  valitakse, tingimusel, et nende printsiipide järgi tuleb korraldada 
pärast teadmatuse loori eemaldamist? 
5. 
Milles seisneb hüpoteetilise algolukorra konstrueerimise mõte?: Kuna inimesed ei tea, mis sotsiaalses 
staatuses ja ühiskondlikus kihis nad on, ei saa nad tegutseda omakasupüüdlikult. Nad hakkavad siis mõtlema, mis on tõeliselt aus. 
6. 
Kritiseerige Rawlsi õiglusteooriat vähemasti kahel viisil: a) Kas ikka valitakse need (vabadus-, erinevus-
/sots.ja.majanduslik.ebavõrdsus-) printsiibid? Paljud poliitikafilosoofid on kahelnud, kas hüpoteetilises olukorras on  ratsionaalne  
valida just niisuguseid  printsiipe ? Äkki nad suurema kasu pärast riskivad? b) Kas printsiibid on  siduvad /õiglased? Ronald  Dworkin : 
Miks peaks need poolinimeste poolt valitud printsiibid olema tegelikele inimestele siduvad? Kui inimene teadmatuse loori taga valib 
need printsiibid, kas on aus ja õiglane nõuda nende printsiipide juurde jäämist ka siis, kui teadmatuse  loor  on  eemaldatud ? c) 
Printsiibid diskrimineerivad: Robert  Nozick : Rawlsi printsiibid (eriti erinevusprintsiip) diskrimineerib andekaid ja  edukaid , kuna 
nende  omandit  kasutatakse vaestele ja kehvematele jagamiseks. Miks peaks andekas-edukas inimene sellega nõustuma? 
7. 
Kuidas kritiseerib Nozick  malli  ja eesmärgikeskseid õigluskontseptsioone: Misiganes õiglane olukord muutub 
vabaduse tingimustes õige pea ebaõiglaseks. (Eesmärkide põhised printsiibid on õiglased vaid siis, kui jaotus on võrdne/ kui on 1% 
rikkaid vms.) Malli põhised printsiibid ei ole ausad, sest mis saab siis  nendest  inimestets, kes ei ole andekad, ei oma head töökohta 
või ei saagi üldse tööd teha? Kas tema jäetakse siis kõigest ilma?  Iseloomustage   
8. 
Nozicku õigluskontseptsiooni ja vähemasti ühte vastuväidet sellele: Õigused isiklikule vabadusele ja 
eraomandile on absoluutsed ja ülimuslikud. Neid õigusi ei tohi piirata  ühegi  sotsiaalse hüve (turvatunne, õnn, heaolu) 
saavutamiseks. Noziku arvates on kõik printsiibid (eesmärgikesksed, mallikesed jne) väärad, v.a tema ajalooline õigluse 
kontseptsioon . Nozik ütleb, et mingi hüve jaotus on õiglane, kui see on saadud mingi legitiimse protseduuriga, st: omandatud ilma, 
et see oleks kellelegi enne kuulunud; saadud üleandmise kaudu; saadud ebaõigluse kõrvaldamisest. Vastuväide : a) Ebaõiglane algne 
omandamine: mis siis, kui algne omandamine on olnud ebaõiglane? Kui kaugele üldse algse omastamise  otsingul  minna? b) 
Misiganes õiglane olukord muutub vabaduse tingimustes õige pea ebaõiglaseks(mõned laristavad, teised kitsid ja hoiavad) 
9. 
Iseloomustage Michael Walzeri kommunitaarset õigluskontseptsiooni:  Absoluutsed ja  universaalsed  õigluse 
printsiibid on müüt. Õiglus on inimeste poolt konstrueeritud mõiste ning vaevalt, et seda on võimalik vaid ühtemoodi teha. 
Erinevaid sots. hüvesid tuleb jaotada erinevatel põhjustel erinevate protseduuride käigus vastavalt erinevatele printsiipidele. 
10. 
Kuidas kritiseerib Walzer Rawlsi ja Nozicku õigluskontseptsioone: Õiglus on kultuurikeskne, st seotud 
konkreetse  kommuuni  või kultuuri väärtussüsteemiga, mitte ausates tingimustes valitud printsiipidega ega õiglase päritoluga. 
Küsimus, mida  ratsionaalsed  inimesed valiksid nn algpositsioonis, on valesti asetatud. Tuleb küsida: mida valiksid sellised inimesed 
nagu meie, kes me  jagame  teatud kultuuri? Õigluse olemusele ei osuta mitte teadmatuse loor vaid rikas kultuuripagas ja teadmised 
oma ühiskonna kohta.  
 
 
Kunst :  
 
1. 
„mis on  kunst “ mõistmine:  kunstiteose  tuvastamise mõttes (missugused asjadest on), defineerimise mõttes (mis 
on tunnused) ja ontoloogia mõttes (mis tüüpi on asjad)  
2. 
Anti-essentsialism: eitab „kunsti“ ja teiste traditsiooniliste eetikamõistete (nt „ilu) defineerimise võimalikkust ja 
mõttekust. Kõik traditsioonilised esteetika teooriad (formalism, emotsionism, intuitsionism, organitism, voluntarism, 
intellektualism) on esitanud kunsti definitsiooni, kuid luhtunud. Kunstiteostel pealt näha ei ole mingit kindlat/spetsiifilist sarnasust, 
samas on neil mingi hulk  sarnasusi , sugulusi ehk „perekondlike sarnasusi“ (Wittegensteini vaade). Kunst on nö „avatud mõiste“, 
millele on omased loomingulisus ja muutused.  Defineerimine  nö  tapaks  ja kärbiks loomingulisust. Kunsti defineerimatus pole 
probleem, sest kunsti tuvastamine ei käi definitsiooni järgi ehk teame kuidas kasutada korrektselt sõna „kunst“ (Kennicki kaubalao 
näide, kus kaupa täis laos suudab inimene ära tuvastada kunstiteose).  
3. 
Kriitika anti-essentsialismile:  kunstiteosed  ja tavaobjektid on silmaga eristamatud ning et näha kunsti on vaja 
teadmisi kunstiajaloost/maailmast, kunstilisest atmosfäärist ( Danto ) 
4. 
Institutsiooniline  kunstiteooria : Kunsti ikka on võimalik defineerida (George Dickie) Kunstiteosel on kaks 
tingimust: on  artefakt ; mõni isik on kindla institusiooni ehk kunstimaailma toimise nimel kunstiteosele omistanud hindamisele 
kandideerimise staatuse. Artefakt ehk inimese poolt tehtud (kas tegemise:võtab-savi-teeb-skulptuuri või  omistamise :leiab-kivi-ja-
nimetab-kunstiks kaudu) objekt. Hindamisele kandideerimine ehk teatud omaduste (ei pruugi olla  esteetilised ) presenteerimine, 
mida kunstnik peab väärtuslikuks (nt maali tagakülg pole väärtuslik, seda ei presenteerita). Dickie: Kunstimaailm koosneb isikutest, 
kes moodustavad kunsti esitamise raamistiku (kuraatorid, kriitikud,  kunstnikud , filmitegijad jne). Liigitatav definitsioon: väide „see 
on kunst“ tähendab et see kuulub teatud kategooriasse (ei defineeri kas on hea või halb). Väärtustavat tähendust kasutatakse millegi 
hindamiseks ehk „see maal on  kunstiteos “  lauses  sõna maal juba  viitab  et artefakt on kunstiteos. 
5. 
Esteetiline  kunstidefinitsioon: Kunstil on  lähedane  suhe „esteetilisega“. Esteetiline aktualism: kunstiteoseks on 
artefakt, mis (standardtingimustes) kutusb esile esteetilise kogemuse. Esteetiline intentsionalism: objekt/asi on kunstiteos siis (ja 
ainult siis kui) objekt on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus. Produtseerimise tingimus 
(loomine/esitamine/kogumine/muutmine/korrastamine esteetilise kogemuse esile kutsumiseks) peab olema täidetud. Esteetiline 
kogemus ehk teosesse neeldumine, mitte-kammitsetus reaalsest maailmast/ vabaduse tunne, objekt on emotsionaalselt eraldatud (nt 
õudne  ent turvaline), aktiivne avastusrõõm või  terviklikkus /ühtsus/sidusus. Kavatsusest: kunstiteos ei pea esteetilist kogemust 
tekitama/ kavatsus  ei pea olema tegelikult täide  viidud , igal üksikul teosel ei pea esteetilist kavatsust olema, kui kuulub žanri/liiki 
millel on esteetiline eesmärk (nt  tool , ei pea  heietama , et tahetakse teha istumise alust objekti), lisaks esteetilisele kavatusele 
mitmeid teisi kavatsusi (poliitilisi, moraalseid, religioossed). Ka looduslikud objektid saavad pakkuda esteetilist kogemust, ent kuna 
pole esteetilist kavatsust, pole ka kunstiteosed.  
6. 
Kaks vastuväidet esteetilise kunstidefinitsioonile:  Esteetiline kunstidefinitsioon on liiga avar. 1)Mitte-
esteetiline kunst: Paljud kunstiteosed(religioosne ja poliitiline eriti) ei ole loodud esteetiliseks kogemiseks. Uus- Guinea  kaitsekilbid 
on kunstiteosed, aga nad ei olnud nendeks mõeldud. 2)Esteetiline mitte-kunst: Iluvõimlemise lindi-harjutus, kujundujumine: ende 
loomisel märgib rolli steetilise kogemuse  taotlus . Ent mõlemad kuuluvad spordi valdkonda. 
7. 
Narratiivne kunstikäsitlus: Objekt on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses eelneva 
kunstiga/kunstitraditsiooniga. „Kunsti“ tuleb mõista kaudu st kuidas objektid saavad kunstiteoseks/loobutakse defineerimisest. 
Objekt peab olema kunsti ajalukku kuuluvate teoste kordamine/traditsiooniline, avardamine/ evolutsiooniline  ( kunstilise probleemi 
lahendamine), hülgamine/revolutsiooniline 
8. 
Esimese kunstiteose etteheide ajaloolisele kunstiteooriatele: Kõik ajaloolised teooriad on nn tagasi  viitavad , 
aga kuidas sai kunstiteoseks esimene kunstiteos.