Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Nimetu (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millal on lapsed valmis võistlussporti oma elu põhiosaks võtma ?
  • Mis on sport? Mis on ühiskond ?
  • Mida arvestatakse spordina ?
  • Millised spordialad omavad suuremat tähtsust (ühiskonnas) ?
  • Keskkonna sotsiaalsete süsteemide suhtes ?
  • Kuidas seda muuta ?
  • Millist tähendust omavad spordireeglid kooli kehalisele kasvatusele ?
  • Mis on sotsialiseerumine ?
  • Mis on sotsialiseerumine ?
  • Kui see ei ole õige, miks inimesed seda usuvad ?
  • Millal on lapsed valmis tegelema spordiga ?
  • Millised kogemused on lapse arengust lähtuvalt enam väärtustatud ?
  • Millal on lapsed valmis tegelema spordiga ?
 
Säutsu twitteris

Lennart Raudsepp
Roomet Viira


SPORDISOTSIOLOOGIA








Alljärgnev õppevahend on mõeldud sissejuhatava kursusena spordi sotsioloogiasse. Kuna sellekohast õppekirjandust kehakultuuriteaduskonna bakalaureuseõppe üliõpilastele eesti keeles ei ole, oli vajadus sellise õppemateriali koostamiseks olemas. Teiseks eesmärgiks sellise õppevahendi koostamisel oli pöörata üliõpilaste tähelepanu küsimustele, mis on seotud spordi kui sotsiaalse elu ühe osaga.
Õppevahend koosneb neljast peatükist. Esimese peatükis antakse ülevaade spordisotsioloogia mõistest ning iseloomustatakse spordi ja ühiskonna vahelisi seoseid . Teine peatükk on pühendatud spordi sotsialiseerumise temaatikale ning lähemat käsitlust leiavad teemad, mis on seotud spordi ning indiviidi suhetega . Paljusid spordiga seotud inimesi huvitab näiteks küsimus- kuidas toimub endiste sportlaste üleminek “normaalsesse” ellu ning milliste probleemidega nad sportlaskarjääri lõpetades kokku puutuvad. Kolmas peatükk annab ülevaate organiseeritud noortespordi sotsiaalsetest küsimustest. Käsitlemist leiavad sellised küsimused nagu - millal on lapsed valmis võistlussporti oma elu põhiosaks võtma? Kas sportimine mõjutab vanemate ja laste suhteid? Kas posid ja tüdrukud näevad sporti erinevalt? Neljas peatükk õppevahendist on seotud spordi ja sotsiaalmajanduslike küsimustega. Kuna sport on tänasel päeval muutumas üha enam eraldiseisvaks majandusharuks, kus domineerivad kindlate inimgruppide ja ettevõtete huvid, on huvitav nende probleemide üle arutleda.
Õppevahendi esimese ja neljanda peatüki koostas dotsent Lennart Raudsepp, teine ja kolmas peatükk on aga koostatud doktorand Roomet Viira poolt.



Spordisotsioloogia môiste.
Môiste “sotsioloogia” tuleneb algselt sônadest societas (lad.k. ühiskond)ja logos (kreeke k. üldistatud teadmised).
Nagu üldiselt sotsiaalteadused, nii on ka sotsioloogia seotud ühiskonna holistliku käsitlemisega, tema funktsioonide, ja institutsioonidega ning môjutajatega ja muutujatega. Seega käsitleb sotsioloogia ühiskondi ja nende sôltuvaid omadusi.
Spordisotsioloogia on ühelt poolt üldsotsioloogia üks uuemaid harusid ja teiselt poolt sporditeaduste osa. Enamus spordisotsioloogia definitsioone sôltub sellest, kuidas sotsioloogiat kui teadust käsitletakse ning kuidas sporti vaadeldakse sotsioloogilistest aspektidest. Mida kitsamalt spordisotsiloogiat käsitleda, seda enam on ta môjutatud valdkonna välistest teguritest. Teisalt sôltub spordisotsioloogia defineerimine spordi kui môiste käsitlemisest. Laiemas môistes vaadeldakse sporti kui kultuuri ühte osa ja kui iseseisvat kultuurinähtust. Spordisotsioloogia eesmärgiks on uurida spordi tegevusvaldkonda seoses selle sisemise struktuuriga ja positsiooniga ühiskonnas (väline struktuur). Spordisotsioloogia alla kuuluvad mikro-sotsioloogilised küsimused - (grupi käitumine), aga ka makro-sotsioloogilised probleemid (spordisüsteemi organisatsiooniline struktuur).
Heinemann (1990) eraldab spordisotsioloogias 3 valdkonda: 1. spordi ja spordiga tegelemise eeltingimused tegevuse teooriast lähtuvalt; 2. spordi ja spordigruppide sotsiaalne struktuur; 3. spordi ja ühiskonna vahelised seosed.
Heinilä (1974): spordisotsioloogia käsitleb indiviidi käitumist ühiskonnas, erinevaid kehakultuuri alasüsteeme ja nende dimensioone ühiskonna ja tema osade seostes.
Lüschen (1968): spordisotsioloogia on valdkond , mis käsitleb teoorias ja uuringutes mängu, sihipärast ja hinnatavat tegevust, mida sooritatakse interaktsioonis.
Spordisotsioloogia ainevaldkonna teadmiste kogumi moodustavad järgmised teemad: sport ja ühiskond, sport ja inimtegvuse valdkonnad (töö, vaba aeg), sport ja sotsiaalvaldkonnad, spordi institutsionaalsed -organisatsioonilised küsimused, sport individuaalse sotsioloogia seisukohalt, sport ja sotsialiseerumine , sport ja sotsiaalsed probleemid, sport ja interkultuursed küsimused.
1. SPORT JA ÜHISKOND
1.1. Spordi ja ühiskonna vaheline seos.
Tänapäeval ei ole vaid spordi sotsioloogid inimesed, kes näevad sporti kui sotsiaalset fenomeni. Poliitikud , spordiametnikud ja samuti môned sportlased ühendavad üha sagedamini omavahel spordi ja ühiskonna. Eeldatakse, et eksisteerivad seosed kindla ühiskonnaliigi ja spordi vahel. Püüdes kirjeldada spordi ja ühiskonna vahelisi seoseid tuleb meil arvestada mitmete raskustega, mis on eelkôige seotud sellega, et tänapäeval on sport niivôrd lai nähtus erinevate esinemise vormidega, mis ühiskonnaga seoses laieneb veelgi.
Püüdes leida vastuseid küsimustele, mis tekivad spordi ja ühiskoona vahel, peame me eelkôige selgelt aru saama môistetest “sport” ja “ühiskond”. Isegi kui meile tundub nähtav, et spordi ja ühiskonna vahel eksisteerib seos, peame me selle seose analüüsimisel arvestama poliitilise süsteemi momendi olukorda. See muutub eriti oluliseks siis, kui me püüame mingeid nähtusi ja seoseid üldistada.
Mis on sport? Mis on ühiskond?
Sport.
Nähtavasti meist igaüks, kellelt küsida seda küsimust, toetub oma igapäevasele kogemusele kokkupuutel spordi väga erinevate vormidega. Kôige esmase diferentatsiooni vôib teha organiseeritud ja mitteametliku spordi vahel. Me kôik teame mida kujutab endast organiseeritud sport tippkonkurentsi, proffesionaalse spordi ja mitmete kohalike sporditegevuste näol. See osa spordist on lahutamatult seotud erinevate spordiorganisatsioonide tegevusega . Organiseeritud spordi väga lai spektrum tuleb ilmsiks kui me vaatleme kôiki selle spordi vorme koolide, ülikoolide, militaarsüsteemi, tööstuse, kirikuorganisatsioonide jne. näol. Me peame ka arvestama, et organiseeritud sporti ei saa vaadelda vaid organisatsioonide raames. Organiseeritud sport laieneb ka vaba-aja ja taastustegevuseks, tervisekampaaniateks ja spordi kui kehalise aktiivsuse propageerimiseks. Sporti harrastatakse väga erinevate eesmärkide ja motiividega, millega peab samuti spordi kui sotsiaalse mõiste lahtimôtesrtamisel arvestama.
Tihti küsitakse spordi sotsioloogidelt, kas rütmivõimlemine, nooleviskamine, kalastamine või male on sport või mitte. Kas mõnda nendest tegevustest võib nimetada spordiks? Sellisele küsimusele vastamisel peab arvestama sotsiaalsete organisatsioonidega, sotsiaalse dünaamikaga ja teatud tegevuste, mis on piisavalt sarnased spordi kontekstis, sotsiaalsele rakendusele. Seetõttu on ka spordi sotsioloogid jõudnud selgele seisukohale, et on vajalik spordi selgepiirilisem defineerimine.
Spordi all mõistetakse institutsioonilisi võistluslikke tegevusi, mis sisaldab kas suurt kehalist pingutust või kompleksset kehaliste vilumuste kasutamist indiviidide poolt, kelle osalemine on motiveeritud tulenevalt isiklikust naudingust ja välistest autasudest lähtuvalt.
Institutsionaliseerumine on sotsioloogiline mõiste, mille all mõistetakse protsessi, mille kaudu tegevused ja organisatsioonid ajaliselt ning tegevuslikult standardiseeritakse. Institutsionaalsed tegevused omavad formaalseid reegleid ning organisatsioonilist struktuuri tegevuste sooritamisel. Nii erinevad spordi sotsioloogi seisukohalt vabal ajal iseseisvalt mäesuusatamisega tegeleva inimese ning olümpiamängudel esineva sportlase tegevused institutsionaalses mõttes üksteisest oluliselt.
Spordi institutsionalseerumise protsessi iseloomustab:
1. Tegevuse reeglid muutuvad standartseteks. See tähendab, et spordil on oluliselt teistsugused reeglid võrreldes tervisesportlaste grupiga, kes saavad vabal tahtel spordiväljakul kokku. Need reeglid on midagi olulisemat, kui lihtsalt individuaalsed huvid ja soovid.
2. Ametlikud reguleerivad üksused järgivad reeglite täitmist. Võistlusmääruste ning reeglite ranget täitmist nõutakse eelkõige spordivõistlustel, mitte aga mitteinstitutsionaalsetes kehalistes tegevustes.
3. Oluline on järgida tegevuse organisatsioonilisi ja tehnilisi aspekte . Täpselt on kindlaks määratud nii võistlejate riietus, võistkondade arv jm. spordivõistlustega seotud tehnilised aspketid.
Spordi definitsiooni viimane aspekt on seotud isikliku motivatsiooni kahe pooluse- sisemise ja välise motivatsiooniga. Selles mõttes eristub sport mängust ning dramaatilistest etendustest. Esimeste näitena võiks tuua lapsed, kes spontaanselt on haaratud kehalistesse tegevustesse ilma mingite kitsendatavate reeglitena. Showlikud etendused (ameerika maadlus jms). on aga pigem meelelahutuslikud ettevõtmised mitte aga sport selle sotsioloogilises tähenduses. See aga ei tähenda, et sport ei sisaldaks endast nii mängu elemente kui ka showlikke elemente.
Spordi sellisel defineerimisel on ka teatud ohud. See on seotud sellega, et nii eristame me spordi sellistest kehalistest tegevustest, mis sisaldavad küll kehalisi tegevusi, kuid ei ole institutsionaalsed ning võistluslikud tegevused. Seega võib sport muutuda suhteliselt kitsaste inimgruppide tegevuseks, kellel on resursse ja võimalusi kehalise tegevuse organiseerimiseks võistluslikul moel. Nii aga tehakse “liiga” nendele inimeste gruppidele, kellel sellised resursid puuduvad.
Spordi sotsioloogid toovad spordi iseloomustamisel välja 7 põhilist tunnust:
1. Motoorne aktiivsus.
Spordi peamine tunnus on motoorne aktiivsus, mis on omane igale spordialale ning nôuab koordinatsiooni ja kehalist võimekust. Kehalise vôimekuse tôstmine nöuab planeeritud tegevust.
2. Sisu ja tähendus
Erinevalt liigutusvilumustest, mida me kasutame igapäevases töötegevuses, on sportlikud tegevused mitteproduktiivsed. Neid võib isegi möningase respektiga nimetada kunstlikeks. Sportlikud tegevused ei ole inimkonna eksisteerimise hädavajalik osa ning nad nõuvad enamusel juhtudel kindlat organisatsiooni. Reaalse elu sündmuste ritualiseerimine ja sümboliseerimine, samuti enda täiustamine spordi nimel annab spordile iseseisva tähenduse, erinedes seetöttu igapäevasest tööst ja tootmisest . Kuigi mõningad spordialad, kalastamine, autosport jne. omavad küll teatavad produktiivset elementi, on nende puhul tegemist eranditega ning spordis ei oma nad produktiivset tähendust.
3. Tulemuslikkus
Tulemus on spordi oluline komponent . Sportlik tegevus nöuab teatud standardide seadmist, saavutamist ja ületamist. Jöupingutus, pinge ja stress on sportlaste poolt vabatahtlikult vastuvöetud teatud standardide saavutamiseks. Vaid üksikud spordialad (tants, musikaalsed mängud, akrobaatika ) rõhutavad rohkem tegevuse mittetulemuslikke (n: esteetilisi) komponente.
4. Spordiorganisatsioonid.
Selleks, et tegeleda spordiga koos teiste inimestega vajame me sotsiaalseid struktuure vöistkondade, klubide jms. näol. Seega iseloomustab sporti organiseeritus, piirkondade vaheline ja sisene vöistlussüsteem ja kindlad reeglid (seadusandlus). See välistab selliste iseformeerunud sotsiaalsete struktuuride, mis tegutsevad ilma kindlate sotsiaalsete reegliteta, nagu laste meelehutuslik sportimine ja mängimine, kuulumise spordi organisatsioonilise vormi alla.
5. Spordi reeglid.
Spordiga seotud tegevused on vähemal vöi suuremal määral seotud reeglitega.
6. Eetilised väärtused.
Sellised väärtused nagu osavötjate heaolu, ebavördsuse puudumine, vöistkonna vaim ja fair-play on spordiga seotud eetilised väärtused mida suurema osa sportlaste poolt tunnustatakse. Et need väärtused on töesti spordis olulised, vöime kergesti märgata nende ignoreerimist mitmetes mängudes ja tegevustes. “Show-bisnise” laadilised sportikud tegevused ei kuulu selles möistes spordi eetiliste standardide alla.
7. Isiklik kogemus.
Spordile on iseloomulikud kehaline vormisolek e. fitness, elurõõm, enesekontroll , liigutusrõõm, esteetiline graatsia , risk ja seikluslikkus, mis täiendavad iga indiviidi isiksust. Siia lisanduvad ka juba eelnevalt spordi definitsioonis juba välja toodud sisemine ja väline motivatsioon .
Seega tuleb spordi sotsioloogide vaatevinklist lähtudes spordi alla kuuluvateks lugeda vaid nimetatud 7 tunnust omavaid kehalisi sportlikke tegevusi. Sellest tulenevalt tekib aga küsimus kas sellised spordialad nagu profipoks, male, bridz jne. ei kuulugi spordi alla. Loogiliselt ei kuulu siis ka profisport spordi mõiste alla selle klassikalises spordisotsioloogilises möistes.
Lisaks spordi nn. klassikalisele defineerimisele kasutavad mõned spordi sotsioloogid ka nn alternatiivsed spordi defineerimist. Selleks kasutatakse kahte küsimust, millele vastuse andmine kindlas ühiskonnas võimaldab tegevust spordina kas defineerida või mitte:
  • Mida arvestatakse spordina?
  • Millised spordialad omavad suuremat tähtsust (ühiskonnas)?
    Nendele küsimustele vastamine nõuab kehaliste tegevuste lahtimõtestamisel sotsiaalsete ning kultuuriliste aspektide arvestamist. Nii võib ühtede kultuuritradistsioonidega ühiskonnas mingi kehaline tegevus kergesti liigituda “spordi” mõiste alla samas kui teistsuguse kultuuritaustaga ühiskonnas sellist tegevust spordiks ei klassifitseerita. Sellist lähenemisviisi kasutavad spordi sotsioloogid ei püüagi sporti määratleda ühtse definitsiooni alusel. Küsimusele- “Mis on sport?” Vastatakse sellisel juhul, et see sõltub sellest, kellelt seda, kuna ning kus küsida. Seetõttu ei oma inimesed ühesuguseid vaateid spordi osas ning ideed spordi kohta varieeruvad eri aegadel ning erinevates kohtades. Seega sõltub spordi defineerimine laiemalt ühiskonna sotsiaal-kultuurilistest teguritest ning puudub universaalne spordi määratlemine.
    Ühiskond
    Ühiskond on väga lai mõiste mida kasutatakse sotsiaalteadustes ning igapäevase elu sektorites. Sellised möisted nagu “ industriaalne ühiskond”, “ töölisklassi ja intelligensi ühiskond” on kasutusel sama sagedasti nagu “ kõ rgühiskond” vöi “inimväärne ühiskond”.
    Kasutades järgnevalt môistet “ühiskond” môistame me eelkôige seost riigi ja indiviidi vahel. Selle seose aluseks on interaktsioon indiviidi ja sôltumatu inimfaktori vahel. See interaktsioon spordi ja indiviidi vahel moodustab suhteliselt iseseisva ja täieliku süsteemi ühiskonnas.See sport-ühiskond interaktsioon pôhineb vastastikku aksepteeritud tegevuste vormidel, mis vôimaldab igal indiviidil sôltumatult sotsiaalsete suhete probleemidest siseneda süsteemi. Selle sotsiaalse struktuuri sisemine struktuur on kindlaks määratud jagunemisega majanduslikuks, poliitiliseks, sotsiaalseks ja kultuuriliseks sektoriks. Seega eksisteerivad mitmed ühiskonna vormid, kuna mitmete ala-süsteemide erinev tähendus eristab ka süsteemi tervikuna . Seega ei tule môiste ühiskond all môista inimühiskonda tervikuna, vaid erinevaid sotsiaalseid ühikuid ja neid moodustavad ala-süsteemid..
    Sporti tuleb seega môista kui ühte sotsiaalset süsteemi teiste hulgas. Kui me kirjeldame sporti kui sotsiaalset süsteemi peame me arvstama, et see koosneb tervest grupist sotsiaalsetest väärtustest, normidest ja rollidest, mis kôik kokku moodustavad sotsiaalse struktuuri. See varustab spordi ilmeksimatu identiteedi ja autonoomiaga. Sport on samuti eraldatud enda sotsiaalsest ümbritsevast, millega ta omab spetsiifilist seost saades ühelt poolt kasu teistest sotsiaalsetest süsteemidest ning andes teisalt omapoolset kasu teistele.
    Seos spordi ja ühiskonna vahel.
    On täiesti selge, et vaja on välja selgitada seos spordi ja ühiskonna vahel- Sport kui privaatne tegevus ja sport kui sihipärane mäng on kôige üldisemad môisted, mis on kaasnenud spordiga aastakümneid. Sport paiknes teiste ühiskonna oluliste gruppide seas suhteliselt vabal ruumil. See ruum oli kiivalt kaitstud teiste sotsiaalsete nähtuste, eriti poliitika eest. See idee on ka tänapäeva spordis domineeriv, eriti tippsportlaste/profisportlaste seas. Viimased môistavad sporti kui individuaalset tegevust ning eitvad enda tegevuse sotsiaalset tähendust. 20 aastat tagasi jôudsid spordi sotsioloogid seisukohale, et idee spordist kui isoleeritud ruumis paiknevast nähtusest ei pea paika.
    Sport kui üks ühiskonna osa omab alati seoseid teiste alasüsteemidega. Eriti tihe on see seos nende ühiskonna sektoritega, mis môjutavad kôige olulisemalt elutegevust s.o. majandusega ja tööga. Kuigi tänapäeval ei eitata seda seost, on siiski selgusetu selle seose liik ja kvaliteet. Flisoofid, sotsioloogid, poliitikud ja haritlased on püüdnud vastust leida sellel probleemile ning välja on pakutud erinevaid tulemusi. Järgnevalt esitamegi kaks vastastikust mudelit.
    Sport kui ühiskonna soovitav partner .
    Liigutustegevused ja liikumine on universalne nähtus mida vöib kohata peaaegu kõikides kultuurides tantsude , mängude ja võistluste näol. Spordiliikumise esimene tüüpiline vorm kujunes siiski välja suhteliselt hilja seoses muutustega, mis on seotud majanduse, riikluse ja ühiskonnaga. Selles osas on otsustavad muutused normides mis on seotud tulemuslikkusega ja konkurentsiga. See alga enne tööstusrevolutsiooni Inglismaal. Tänapäeva spordi tüüpilised tunnusjooned arenesid välja kapitalistlkus tööstusühiskoonas Inglismaal 18 sajandi löpus. Järgnevalt arenes sport edasi ka teistesse industriaalühiskondadesse paralleelselt industrialiseerumisega ning sellega kaasnevate urbaniseerumisega, klassibarjääride tekkimisega ja eriti tulemuslikkuse ja konkurentsi röhutamisega. Seega toimus spordi arenemine peaaegu paralleelselt ühiskonna üleminekuga feodaalsüsteemilt kapitalismile. See ei ole juhuslik, et spordile on iseloomulikud kolm printsiipi : võrdsus, saavutusvõime ja reeglid. Neid omadusi saab paremini rakendada just spordis kui kuskil teises eluvaldkonnas.
    Sport ei ole ainult nähtus, mis areneb paralleelselt ühiskonnaga vaid on ideaalne mudel saavutuslikkusele suunatud ühiskonnas. Ühiskonna seisukohalt vaadatuna oleks vajalik tutvustada lapsi ja noorukeid selle mudeliga kooli kehalise kasvatuse seisukohast vaadatuna. Saavutusvôime motivatsioon, aus vôistlus ja reeglid on väga vajalikud ühiskonna kultuuri säilitamisel. Seega peab toetama spordis avalduvate väärtuste integreerumist ühiskonda, eriti kôrgema industrialiseerumise astmega ühiskonnas.
    Sport vôimaldab vahetut ehtsat kogemust ning iga inimene vajab teatud hulga liikumist (mida saab spordi kaudu), kehalist proovilepanekut ja liikumisrôômu mis vôimaldavad kogeda positiivseid emotsioone. Samuti leidub spordis hulgaliselt avatud isiklikke suhteid, mis aitavad kôrvaldada sotsiaalseid tôkkeid suhtlemisel. Seega vôib igaüks saavutada positiivset spordist vastupidiselt igapäevases töökeskkonnas tekkivatele pingetele ja rahulolematusele. Sport on inimese elus teatud kompensatsiooni-mehhanismiks .Samuti aitab sport struktueerida ja vahelduvamaks muuta igapäevast elutegevust.
    Sport kui sotsiaalse ebaôigluse tagaja.
    Esimene vaatekoht, mis käsitles spordi ja ühiskonna seost rôhutas seda, et sport on adekvaatselt integreerunud ühiskonda ning seega sotsiaalselt aksepteeritud nähtus. Teine seisukoht on aga vastupidisel seisukohal arvates, et sport ei ole seotud sotsialiseerumisega ning kuna sporti subsideeritakse maksudega on sport suunatud vaid kapitalistide huvide täitmisele. Sellest seisukohast lähtudes on sport kapitali utiliseerumise vorm koos kôigi sellega seotud probleemidega. Need tingimused viivad aga ebaôiglaste sotsiaalsete struktuuride tekkimisele, ühiskond saab spordist ebainimlikke väärtusi toetades veelgi niigi edukaid ning surudes alla vähemedukaid, puuetega inimesi ja vanemaealisi. Sport esindab seega edule suunatud ühiskonna ideoloogiat mitte aga saavutustele suunatud ühiskonda. Kriitikud püüavad seda demonstreerida erinevate spordi mudelite (liikide) alusel.
    Kooli kehalise kasvatuse ja koolispordi funktsioon on pôhiliselt vaid kehaline arenemine ja kompenseerumine, mis on tulevase tööalase kvalifitseerumise aluseks. Toetatakse arvamust, et sport on vaid vaba-aja ajaviide, mis ei ole seotud tööga ja inimese eneserealiseerimisega. Tippsport on turundusliku utilisatsiooni printsiipide vahendajaks. Spordiklubid muutuvad ärikompaniideks, sportlasi käsitletakse kui kaupa. Laienenud on tarbijale suunatud suhtumine ka üldrahvaliku vaba aja spordis. Vaba aja sport on suunatud tööjôu taastamisele, mis leiab aset nii klubides kui ka väljaspool neid. Samuti on selle ülesandeks tööl tekkivate pingete kompenseerimiseks.
    Töökoha sport on suunatud vahetult töö ajal tekkiva pinge kôrvaldamiseks ning seeläbi töövôime taastamiseks. Samuti aitab sport tôsta kompanii avalikku imagot ning aitab säilitada püsivamat kaadrit. Militaarne sport on sôdurite ettevalmistamisel abistav vahend muutudes seega poliitiliseks vahendiks .
    Institutsionaalne sport omab jaatavat effekti kodanlike väärtushinnangute ja normide propageerimisel. Sport on eksisteerivate poliitiliste ja majanduslike tingimuste väljendus mis annab ülevaate spordi sotsiaalsesse iseloomu ning avalikustab tema sotsiaal-poliitilise ideoloogia. Nende seisukohtade taustal nôuavad selle seisukoha pooldajad alternatiivseid spordi variante, mida ei iseloomusta tulemuslikkusele suunatus, vôistlus ja agressiivsus. Môlemad vaated baseeruvad mitmetel argumentidel ning väga raske on üks-üheselt kindlaks määrata kellel on ôigus. Samuti ei saa esitatud kriitika alusel spordile omistada üldist positiivset sotsialiseerumise funktsiooni (kompenseeriv funktsioon). Siiski tundub, et eksisteerib terve rida erinevaid faktoreid, mis määratlevad inimese spordiharrastuse. See seisukoht tuleneb meie enese kogemustest, mida me saame spordiga tegeledes . Kui ühed otsivad spordist vaheldust ja lahendust tööl tekkivatele probleemidele püüavad teised leida kompensatsiooni perekonna probleemidele, kolmandad ühinevad klubiga sôprade môjul jne. Samuti vôimaldavad klubid mônel inimesel tunda sotsiaalset tôusu vôi rahuldada teatud poliitilisi huvisid. seega vôib järeldada, et puudub ühine moodus kirjeldada inimese motiive ja pôhjuseid spordiklubiga ühinemiseks. Seetôttu vastab spordi ja ühiskonna seose üldistatud kirjeldamine reaalsusele vaid teataud määral. Veelgi enam- spordi hindamine sôltub suurel määral sellest kuidas me hindame ühiskonda. Esitatud seisukohtadele on ühine, et nad omistavad spordile teatud funktsioone kuigi ilma teadusliku informatsioonita ei saa neid vôtta tôeselt. Samuti on sporti kirjeldatud väga üldistes terminites vôtmata arvesse spordi väga erinevaid vorme.
    Spordi ja ühiskonna seoste täpne uurimine nôuab, et me käsitleksime diferentseeritult aspekte, mis môjutavad spordisüsteemi väljastpoolt. Samuti peame me arvestama ka spordi kui terviku sisemist struktuuri. Nimetatud protsessi saab kirjeldada kolme astmena : ühiskond-sport-ühiskond. Esimest astet iseloomustab spordi mitmekesised seosed, sôltuvused ja tunnused sotsiaalsetes struktuurides ning tema kultuurilised väärtushinnangud. Sport ei ole loomulik nähtus, ta on môjutatud spetsiifilistest sotsiaalsetest faktoritest millede muutumisel vôib muutuda ka sport ise.Vaadeldes tüüpilist meeste ja naiste sporti vôime tôdeda, et erinevused nende vahel ei ole naturaalse iseloomuga vaid sôltuvad konkreetsetest sotsiaalsetest struktuuridest ja ühiskonnast tervikuna. Seetôttu määravad mitmed sotsiaalsed tegurid (kultuuritraditsioonid, väärtushinnangud jne.), millised spetsiifilised vormid sport vôtab.
    Teise astmena tuleb vaadelda spordi enese struktuuri ja protsesse, mis näitab, et sportlastel on endil omad väärtused ja ideoloogia. Erinevat tüüpi spordilalad omavad oma sotsiaalset struktuuri ning individuaalsed inimeste grupid spordis omavad spetsiaalseid kommunikatsiooni struktuure. Kolmas aste viib meid tagasi ühiskonda, näidates kuidas sport môjutab spetsiifilisi sotsiaalseid valdkondi - perekonda, tööd, poliitikat, kirikut, haridust ning sotsiaalseid klasse . Sellele lisandub môju ühiskonnale kui tervikule. Môningal määral aitab sport lahendada mitmeid sotsiaalseid probleeme kuid samas ka varjutab teisi probleeme. Sotsioloogid püüavad küsimust leida sellistele küsimustele- Millist tähendust omab spordieetika teistele sotsiaalsetele sektoritele? Kas sport omab stabiliseerivat effekti mônedele majanduslikele ja sotsiaalsetele süsteemidele?
    Ümbritseva keskkonna môju spordile.
    Senini oleme käsitlenud sporti ümbritsevast keskkonda pôhiliselt töö seisukohalt. Sport on aga ümbritsetud suurest hulgast sotsiaalsetest süsteemidest, mis ise on omakorda môjutatud üksteisest. seega seisneb küsimus selles- kuidas teatud keskkond môjutab inimest osalemist spordis erinevates situatsioonides . Soov osaleda tänapäeval spordiklubis nôuab mitmete rollide täitmist: olema grupi liige, mône klubi liikme sôber, osakonna liige, klubi liige jne. Kuid millised tegurid määravad selle, et indiviid täidab talle spordi ja spordiklubi poolt pakutud rolle?
    Loomulikult sôltub see paljuski inimesest enesest aga ka sellest millised spordi liigid sôltuvad sotsiaalsetest teguritest. Spordi sotsioloogid tôdevad, et olulised on järgmised tegurid:
    * tootmise tingimused
    * üldrahvuslik/riiklik koguprodukt
    * töö jaotamise liigid
    * perekonna struktuur
    * hariduse tase ja liik
    * rahva tervis
    * religioon
    * kultuur
    * kliima
    * ökoloogia
    Need faktorid seletavad näiteks, miks üks vôi teine spordiala on populaarne Soomes vôi Egiptuses vôi seda, miks suur osa olümpiavôitjatest on pärit kas vähearenenud riikidest vôi madalamatest sotsiaalsetest klassidest vôi miks protestandid on vôitnud suhteliselt rohkem OM medaleid kui katoliiklased. Vaadeldes sporti arengumaade seisukohast näeme, et sport on seal ühiskonna liikumiskultuuri üks osa. Kôrgeltarenenud riikides on see spordi komponent kadunud vôi omandanud hoopis teise tähenduse (showbisnis).
    Käsitledes spordiorganisaatorite ette kerkivaid probleeme ja ülesandeid ühiskonnafaktorite môju seisukohalt inimeste sporditegeluse suhtes on vajalik arvestada limiteerivate faktoritega (spordiehitised jne.) ning vôimalikult paljudele ühiskonna liikmetele kättesaadavate vôimalustega. Teisest küljest môjutavd keskkonnafaktorid seda, kuidas leida alternatiivseid spordiga tegelemise vôimalusi, mida spordiorgani-satsioonid ja klubid vôiksid pakkuda erinevate huvidega inimestele. Inimeste spordiga telemist môjutavad järmised üldtunnustatud faktorid :
    * Perekond.
    Kôige otsustavam tegur, mis môjutab meie spordiharrastusi, on perekond. Vanemad on enamuses vastutavad selle eest kas nende lapsed tegelevad spordiga vôi mitte. Vanematepoolne suhtumine sporti määrab suures osa ära ka laste huvid ja suundumused selles valdkonnas.See on eriti ilmne noorte tüdrukute osas. Vanemate roll ei piirdu ainult laste sporditegelemisega vaid ka suhtumise kujundamises kooli kehalisse kasvatusse, spordivôistlustesse jne.
    * Sotsiaalne klass.
    Selleks, et täpsemalt määratleda perekonna môju täpsemalt peame me kindlasti arvestama perekonna sotsiaalset positsiooni väljaspool sporti. Tänapäeval me teame, et perekonnad jagunevad nende sotsiaalmajanduslike tingimuste alusel erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse. See on oluline ka spordiga tegelemise suhtes kuna professionaalne positsioon, sissetulek ja hariduse tase määravd suures osas kas ja millise spordialage perekonna liikmed tegelevad. Mitmed tööd on näitanud, et spordiga tegelemine on iseloomulikum kôrgematele ühiskonnaklassidele. Selle pôhiliseks pôhjuseks arvatakse fakti, et kôrgemate klasside ootused, huvid ja väärtusehiinangud on sarnasemad spordis esinevate käitumise liikidega. Tüüpilised kesk ja kôrgklassi väärtushinnangud soosivad ilmselt spordiga tegelemist kuna eduvajadus ja selle rahuldamine spordis garanteerib osavôtjate ootuste täitumise. Klassierinevused mis kujunevad välja juba lapse ja noorukieas môjutavad ka tasakaalustamata klassikoostist tippspordis erinevatel aladel.
    Erinevate spordialade atraktiivsus ei ole alati ühtne kuid siiski vôib eeldada, et mida uuem on spordiala, seda kôrgem on tegelejate sotsiaalne positsioon. Mida kôrgemad on nôudmised ja ligitômbavus individuaalse saavutuslikkuse osas, seda iseloomuliku on ala kôrgematele klassidele. See tähendab samuti, et vôistkonnaalad on enam harrastatavad madalamatesse klassidesse kuuluvate inimeste poolt. Spordialad, kus on iseloomulik eriti sage kehaline kontakt, on populaarsemad samuti madalate klasside hulgas. Pôhilised pôhjused miks sellised klassidevahelised erinevused spordialade valikul tekivad on peamiselt majanduslikud. Arvestama peab aga ka erinevaid väärtushinnanguid kehalise pingutuse ja liikumise suhtes, tervislikku seisundit, edukusele orienteeritust ja perekonna sotsialiseerumist.Vaadeldes neid tegureid näeme, miks spordiklubides osalemine ei ole tänapäeval madalamate klasside hulgas eriti populaarne.
    *Sôbrad ja eakaaslased.
    Erinevalt igapäevasest töökeskkonnast, kus inimesed saavad minimaalselt kui üldse valida oma töökaaslasi, iseloomustab vaba aja tegevusi fakt, et me valime vabatahtlikult tegevuse ja ka kaaslased. Kui me kohtame kaaslasi, kes meile meeldivad, on üpris tôenäone, et me ühineme nendega mingi meeldiva tegevuse sooritamiseks. Seetôttu ei ole sport vaid juhuslik sôprade leidmiseks. Samuti ei ole vähetähtis meid vahetult ümbritsevate inimeste môju spordiga tegelemisel vôi mittetegelemisel. Lapseeas ei ole endaealiste kaaslaste môju spordiharrastusele küll ainumäärav, kuid peab arvestama, et eriti murdeeas on eakaaslaste môju lapse harrastuste ja tegevuste väljakujunemisel isegi suurem kui vanemate ja kooli môju. Eakaaslased vôivad loomulikult spordiga tegelemisele avaldada ka negatiivset môju. Samuti peab eakaaslastest organiseeritud gruppide formeerumisel tänapäeval arvestama grupi môju igale selle liikmele, mis ei pruugi alati olla positiivne ka üldsotsioloogilises plaanis.
    Meedia.
    Spordireportaazid avaldavad mitmeti môju huvi spordi vastu. Meedia vôib avaldada nii positiivset môju spordiga tegelemisele kui ka omada neutraalset vôi negatiivset toimet. Fakt, et meedia vahendab pôhiliselt tippsporti ning käsitleb väga vähe rahva ja tervisesporti avaldab inimestele teatud piiratud môju eriti spordiklubides harrastatavate sporditegevuste kohta. Inimene ei saa sellise meediainfo kaudu objektiivset teavet igapäevase spordiharrastuse vôimaluste kohta ning seetôttu ei osale ka ise vabal ajal klubide tegevuses. See kehtib nende inimeste kohta kes saavad infot spordi kohta ainult massimeedia vahendusel. Tänapäeva noorte sotsialiseerumisel omab aga massimeedia väga suurt môju. On pôhjust uskuda, et just meedia loob noortele spordiiidoleid, mis teatud eelteadmiste olemasolul spordi kohta omab kindlasti postiivset môju spordihuvi väljakujunemisel. samuti tuleb märkida, et spordiala, mida sagedamini reportaazides käsitletakse avaldab môju inimeste ja nende läbi ja spordiklubide sotsialiseerumisele ühiskonnas.
    Sugu.
    Perekonnasisene interaktsioon möjutab erinevalt ka spordiharrastuse väljakujunemist soolisest aspektist vaadatuna. Sarnaselt sotsiaalsete klasside vahelistele eelistustele spordiala valikul toimib spordiharrastuse valikul ka sooline kuuluvus. Meestele omane sotsialiseerumise protsess möjutab positiivset spordiharrastust enam kui naistel. Samuti peab sooliste eripärade väljakujunemisel sportliku tegevuse valikul arvestama ka sotsiaalsete klassidega. Ka tänapäeval vöib märgata, et madalasse sotsiaalsesse klassi kuuluvad naised ei tegele praktilislt spordiga. Sellest vöib järeldada, et klassikuuluvus on spordiharrastuse määramisel olulisem kui sooline kuuluvus. Siiski eksisteerivad veelgi sellised spordialad, mida eelistatumalt harrastavad kas naised vöi mehed. Agressiivsed kehalised kontaktid kuuluvad tavaliselt meeste poolt harrastatavate spordialade juurde. Naised eelistavad spordialasid, mida iseloomustab graatsia ja elegants .Viimastel aastatel on eriti arenenud ühiskondades hakanud spordialade harrastusele omased soolised erinevused kaduma. See tendents on iseloomulik ka spordiklubide juhtimise ja ametipositsioonide osas ning mitmed varem küllaltki levined pöhjendused meeste eelistatuse osas kas spordis vöi sellega seonduvas juhtmis-majandamisetegvuses ei pea enam paika. Üks pöhilisemaid argumente sooliste erinevuste pöhjendamisel spordis olid bioloogilised tegurid. Kuna tänapäeval on nii naise roll ühiskonnas muutumas ning sellega seoses muutub ka kardinaalselt naiste spordiharrastus ei ole ka bioloogiliste erinevuste väljatoomine enam küllaltki veenev. Naised osalevad kuni tippspordi tasemeni välja peaaegu köikidel “meestealadel”. Samuti vöib naiste üha aktiivsemat osalust tippspordis vaadelda kui teatud korrekteerivat-tasakaalstavat elementi tänapäeva spordi negatiivsete külgede pehmendamisel.
    Regionaalsed iseärasused.
    Nagu eelpool mainitud, arenes sport ajaloolises plaanis esmalt välja industrialiseerunud riikides. See tendents on teatava muutusega säilinud ka tänapäeval. Samuti on sportiku tegevuse väljakujunemisel oluliseks erinevuseks maa-linna erinevused. Esimesd spordiklubid kujunesid välja linnades kuigi tänapäeval on spordiklubide süsteem laiemalt levimas ka maaregioonides. Seega vöib sporti vaadelda kui pöhiliselt urbaniseerunud nähtust, eriti teatud spordialade osas.
    Spordialade variatiivsus on suurem linnades ning erinevused spordiharrastuses tulevad ka asukoha geograafilisest iseärasusest. Maapiirkondade spordiklubid erinevad linnade klubidest pöhiliselt selle poolest, milliseid alasid nad pakuvad. Loomulikult erinevad oluliselt ka maapiirkondade elanike huvid millega spordiklubide juhtijad peanvad arvestama. Erinev on ka maapiirkondade klubiliikmete sotsiliseerumine ning teatud määral ka spordiklubi organisatsiooniline struktuur. Ka tänapäeval on maapiirkondade spordiklubidele iseloomulik vabatahtlik töötamine. Linnade spordiklubidele on aga enam iseloomulik suund professionaalse juhtimise suunas. Lisaks regionaalsetele erinevustele spordiklubide tegvuse ja üldse spüordiharrastuse osas tuleb arvestada ja piirkonna eripäarade, traditsioonide jms-ga.
    Vanus.
    Lisaks sellel, et spordile on iseloomulik meeste domineerimine on sport jäänud kuni täanaseni pöhiliselt noorte pärusmaaks. Vaadeldes pöhilisi argumente spordi vastu näeme, et pöhiliseks on see, et ühiskonna vanemad ja nörgemad liikmed on teataval määral ebavördeses seisundis vörreldes noortega . Kuna tänapäeva sport on suunatud körgtulemustele on vanemad inimesed paratamatult piiratumates tingimustes spordiga tegelemisel. Analüüsides tänapäeva spordiklubi ealist koosseisu näiteks Saksamaal näeme, et üle 35 aastased on märgatavas vähemuses. Eriti vähe osaleb spordiklubide tegevuses vanemaealisi madalama klassi naisi. Siiski vöib viimastel aastatel ka selles osas märgata teatavat muutust. Kui varasematel aastatel oli kombeks, et peale aktiivse sportlasekarjääri löppemist tömbuti tagasi ka klubilisest nn. harrastusspordist ja muututi klubi passivseteks liimeteks siis viimastel aastatel on see tendents muutumas. Klubide juhid on aru saanud kui tähtis on möödukas kehaline aktiivsus kesk-ja vanemas eas ning püütakse selleks inimestele ka iganesti vastavaid tingimusi luua. See on oluliselt suurendanud ka vanemate inimeste osalust spordiklubide tegevuses. Seega sport on märgatavalt laiendamas ennast kui teenust ja kaupa vöimalikult laiale kasutajateringile.
    Rahvus.
    Etninlised probleemid ei eksisteeri mitte ainult arenguriikides vaid ka arenenud kapitalistlikes süsteemides. Köige üldisem tunnus etniliste erinevuste kohta spordiga tegelemisel on fakt, et mitterahvuse esindajatele on spordis esinemine, eriti klubide tegevuse tasandil komplitseeritud . See on seotud nii majanduslike teguritega kui ka kultuuriliste traditsioonidega. Enamuses spordiklubisid on küllaltki negatiivselt orienteeritud vöörrahvustest inimeste osalemise suhtes. Etniline probleem ei ole iseloomulik ainult spordiga seotud tegevustes vaid ühiskonnas laiemana. Eriti terav on probleem vööramaalaste laste integreerimisel ühiskonna erinevatesse süsteemidesse sealhulgas ka sporti. Ei ühiskond tervikuna ega ka spüordiklubid ei ole tänapäeval etniliste probleemide lahendamisel veel olulisi edusamme saavutanud.
    Spordi sisemine struktuur
    Nagu eespool märgitud, saab spordist ja spordi ning ühiskonna seostest rääkida vaid suhteliselt. Viimastel aastatel on sport arenenud väga laialiulatuvaks fenomeniks suure hulag erinevate külgedega mida on väga raske korraldada. Eristada vôib 5 erinevat spordi mudelit
    1. Professionaalse ja kommertsspordi mudel sisladab sporti kui showbisnesit ja kommertsi.
    2. Organiseeritud vôistlusspordi mudel sisldab vôistlusi, saavutuslikkust, vôitu ja kaotust olles tihedalt seotud sotsiaalse reaalsusega.
    3. Spordi mudel, milles puudub organiseeritud vôistlus ning mis pôhineb rôômul, meelelahutusel, seltskondlikkusel ja enese väljendusel. Vôistlemise moment ei ole oluline ja on mônikord isegi keelatud. See spordi mudel pakub reaalset alterbnatiivset maailma vastukaaluks sotsiaalsele reaalsusele, eriti tööle.
    4. Alternatiivne spordi mudel rôhutab subkultuurseid tegevusi ning on vastukaaluks tegelikule spordile. Osavôtjad on tavaliselt vähemused ülikoolidest kes käsitlevad endid nagu poliitilist opositsiooni kapitalismile.
    5. Spordi vahendiline mudel käsitleb sporti kui vahendit, mis on kindlaks määratletud teatud funktsioonidega nagu sotsiaal-emotsionaalsed, sotsiaal-inegratiivsed, poliitilised, bioloogilised ja sotsiaalsed funktsioonid. See mudel on arutelus seoses spordi rolliga haridussüsteemis. Toodud kirjeldused iseloomustavd vaid üldjoontes spordi sisemist struktuuri. Mis on aga spordi erilised tunnused, mis eristavad sporti?
    Vaadates suurlinnades vaatetornist linnale eristame me selgesti spordiehitiste jooni, mis on iseloomilikud spordile. Spordis kehtivad omad reeglite struktuurid , mis eristavad teda selgesti ümbritsevatest nähtustest kus sellised reeglid puuduvad. seega esineb selge erinevus spordi maailma ja ümbritseva elu vahel. Spordis kehtivad erinevad reglid kui mujal. Analüüsides spordi sisemist struktuuri pôhjalikumalt peame alustama eetilistest väärtustest. Erinevalt spetsiifilistest reeglitest igal spordialal eksisteerivad moraali maksiimid e. väärtusmudelid, millede eesmärgiks on reguleerida
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Nimetu #1 Nimetu #2 Nimetu #3 Nimetu #4 Nimetu #5 Nimetu #6 Nimetu #7 Nimetu #8 Nimetu #9 Nimetu #10 Nimetu #11 Nimetu #12 Nimetu #13 Nimetu #14 Nimetu #15 Nimetu #16 Nimetu #17 Nimetu #18 Nimetu #19 Nimetu #20 Nimetu #21 Nimetu #22 Nimetu #23 Nimetu #24 Nimetu #25 Nimetu #26 Nimetu #27 Nimetu #28 Nimetu #29 Nimetu #30 Nimetu #31 Nimetu #32 Nimetu #33 Nimetu #34 Nimetu #35 Nimetu #36 Nimetu #37 Nimetu #38 Nimetu #39 Nimetu #40 Nimetu #41 Nimetu #42 Nimetu #43 Nimetu #44 Nimetu #45 Nimetu #46 Nimetu #47 Nimetu #48 Nimetu #49 Nimetu #50 Nimetu #51 Nimetu #52 Nimetu #53 Nimetu #54 Nimetu #55 Nimetu #56 Nimetu #57 Nimetu #58 Nimetu #59 Nimetu #60 Nimetu #61 Nimetu #62 Nimetu #63 Nimetu #64 Nimetu #65 Nimetu #66 Nimetu #67 Nimetu #68 Nimetu #69 Nimetu #70 Nimetu #71 Nimetu #72 Nimetu #73 Nimetu #74 Nimetu #75 Nimetu #76 Nimetu #77 Nimetu #78 Nimetu #79 Nimetu #80 Nimetu #81 Nimetu #82 Nimetu #83 Nimetu #84 Nimetu #85 Nimetu #86 Nimetu #87 Nimetu #88 Nimetu #89 Nimetu #90 Nimetu #91 Nimetu #92 Nimetu #93 Nimetu #94 Nimetu #95 Nimetu #96 Nimetu #97 Nimetu #98 Nimetu #99 Nimetu #100 Nimetu #101 Nimetu #102 Nimetu #103 Nimetu #104
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 104 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-01-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 49 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor nikegirl1101 Õppematerjali autor

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    198
    doc
    SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID
    83
    doc
    Õiguse sotsioloogia
    320
    doc
    Majanduspoliitika
    139
    pdf
    Spordi üldained 1 tase
    352
    pdf
    Andekusest ja andekatest lastest
    937
    pdf
    Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
    72
    doc
    Sotsioloogia materjal eksamiks
    128
    docx
    Poliitika keskkond ja sotsialiseerimine



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun