Nimetu (0)

Lennart Raudsepp
Roomet Viira

SPORDISOTSIOLOOGIA

Alljärgnev õppevahend on mõeldud sissejuhatava kursusena spordi sotsioloogiasse. Kuna sellekohast õppekirjandust kehakultuuriteaduskonna bakalaureuseõppe üliõpilastele eesti keeles ei ole, oli vajadus sellise õppemateriali koostamiseks olemas. Teiseks eesmärgiks sellise õppevahendi koostamisel oli pöörata üliõpilaste tähelepanu küsimustele, mis on seotud spordi kui sotsiaalse elu ühe osaga.
Õppevahend koosneb neljast peatükist. Esimese peatükis antakse ülevaade spordisotsioloogia mõistest ning iseloomustatakse spordi ja ühiskonna vahelisi seoseid . Teine peatükk on pühendatud spordi sotsialiseerumise temaatikale ning lähemat käsitlust leiavad teemad, mis on seotud spordi ning indiviidi suhetega . Paljusid spordiga seotud inimesi huvitab näiteks küsimus- kuidas toimub endiste sportlaste üleminek “normaalsesse” ellu ning milliste probleemidega nad sportlaskarjääri lõpetades kokku puutuvad. Kolmas peatükk annab ülevaate organiseeritud noortespordi sotsiaalsetest küsimustest. Käsitlemist leiavad sellised küsimused nagu - millal on lapsed valmis võistlussporti oma elu põhiosaks võtma? Kas sportimine mõjutab vanemate ja laste suhteid? Kas posid ja tüdrukud näevad sporti erinevalt? Neljas peatükk õppevahendist on seotud spordi ja sotsiaalmajanduslike küsimustega. Kuna sport on tänasel päeval muutumas üha enam eraldiseisvaks majandusharuks, kus domineerivad kindlate inimgruppide ja ettevõtete huvid, on huvitav nende probleemide üle arutleda.
Õppevahendi esimese ja neljanda peatüki koostas dotsent Lennart Raudsepp, teine ja kolmas peatükk on aga koostatud doktorand Roomet Viira poolt.
Spordisotsioloogia môiste.
Môiste “sotsioloogia” tuleneb algselt sônadest societas (lad.k. ühiskond)ja logos (kreeke k. üldistatud teadmised).
Nagu üldiselt sotsiaalteadused, nii on ka sotsioloogia seotud ühiskonna holistliku käsitlemisega, tema funktsioonide, ja institutsioonidega ning môjutajatega ja muutujatega. Seega käsitleb sotsioloogia ühiskondi ja nende sôltuvaid omadusi.
Spordisotsioloogia on ühelt poolt üldsotsioloogia üks uuemaid harusid ja teiselt poolt sporditeaduste osa. Enamus spordisotsioloogia definitsioone sôltub sellest, kuidas sotsioloogiat kui teadust käsitletakse ning kuidas sporti vaadeldakse sotsioloogilistest aspektidest. Mida kitsamalt spordisotsiloogiat käsitleda, seda enam on ta môjutatud valdkonna välistest teguritest. Teisalt sôltub spordisotsioloogia defineerimine spordi kui môiste käsitlemisest. Laiemas môistes vaadeldakse sporti kui kultuuri ühte osa ja kui iseseisvat kultuurinähtust. Spordisotsioloogia eesmärgiks on uurida spordi tegevusvaldkonda seoses selle sisemise struktuuriga ja positsiooniga ühiskonnas (väline struktuur). Spordisotsioloogia alla kuuluvad mikro-sotsioloogilised küsimused - (grupi käitumine), aga ka makro-sotsioloogilised probleemid (spordisüsteemi organisatsiooniline struktuur).
Heinemann (1990) eraldab spordisotsioloogias 3 valdkonda: 1. spordi ja spordiga tegelemise eeltingimused tegevuse teooriast lähtuvalt; 2. spordi ja spordigruppide sotsiaalne struktuur; 3. spordi ja ühiskonna vahelised seosed.
Heinilä (1974): spordisotsioloogia käsitleb indiviidi käitumist ühiskonnas, erinevaid kehakultuuri alasüsteeme ja nende dimensioone ühiskonna ja tema osade seostes.
Lüschen (1968): spordisotsioloogia on valdkond , mis käsitleb teoorias ja uuringutes mängu, sihipärast ja hinnatavat tegevust, mida sooritatakse interaktsioonis.
Spordisotsioloogia ainevaldkonna teadmiste kogumi moodustavad järgmised teemad: sport ja ühiskond, sport ja inimtegvuse valdkonnad (töö, vaba aeg), sport ja sotsiaalvaldkonnad, spordi institutsionaalsed -organisatsioonilised küsimused, sport individuaalse sotsioloogia seisukohalt, sport ja sotsialiseerumine , sport ja sotsiaalsed probleemid, sport ja interkultuursed küsimused.
1. SPORT JA ÜHISKOND
1.1. Spordi ja ühiskonna vaheline seos.
Tänapäeval ei ole vaid spordi sotsioloogid inimesed, kes näevad sporti kui sotsiaalset fenomeni. Poliitikud , spordiametnikud ja samuti môned sportlased ühendavad üha sagedamini omavahel spordi ja ühiskonna. Eeldatakse, et eksisteerivad seosed kindla ühiskonnaliigi ja spordi vahel. Püüdes kirjeldada spordi ja ühiskonna vahelisi seoseid tuleb meil arvestada mitmete raskustega, mis on eelkôige seotud sellega, et tänapäeval on sport niivôrd lai nähtus erinevate esinemise vormidega, mis ühiskonnaga seoses laieneb veelgi.
Püüdes leida vastuseid küsimustele, mis tekivad spordi ja ühiskoona vahel, peame me eelkôige selgelt aru saama môistetest “sport” ja “ühiskond”. Isegi kui meile tundub nähtav, et spordi ja ühiskonna vahel eksisteerib seos, peame me selle seose analüüsimisel arvestama poliitilise süsteemi momendi olukorda. See muutub eriti oluliseks siis, kui me püüame mingeid nähtusi ja seoseid üldistada.
Mis on sport? Mis on ühiskond?
Sport.
Nähtavasti meist igaüks, kellelt küsida seda küsimust, toetub oma igapäevasele kogemusele kokkupuutel spordi väga erinevate vormidega. Kôige esmase diferentatsiooni vôib teha organiseeritud ja mitteametliku spordi vahel. Me kôik teame mida kujutab endast organiseeritud sport tippkonkurentsi, proffesionaalse spordi ja mitmete kohalike sporditegevuste näol. See osa spordist on lahutamatult seotud erinevate spordiorganisatsioonide tegevusega . Organiseeritud spordi väga lai spektrum tuleb ilmsiks kui me vaatleme kôiki selle spordi vorme koolide, ülikoolide, militaarsüsteemi, tööstuse, kirikuorganisatsioonide jne. näol. Me peame ka arvestama, et organiseeritud sporti ei saa vaadelda vaid organisatsioonide raames. Organiseeritud sport laieneb ka vaba-aja ja taastustegevuseks, tervisekampaaniateks ja spordi kui kehalise aktiivsuse propageerimiseks. Sporti harrastatakse väga erinevate eesmärkide ja motiividega, millega peab samuti spordi kui sotsiaalse mõiste lahtimôtesrtamisel arvestama.
Tihti küsitakse spordi sotsioloogidelt, kas rütmivõimlemine, nooleviskamine, kalastamine või male on sport või mitte. Kas mõnda nendest tegevustest võib nimetada spordiks? Sellisele küsimusele vastamisel peab arvestama sotsiaalsete organisatsioonidega, sotsiaalse dünaamikaga ja teatud tegevuste, mis on piisavalt sarnased spordi kontekstis, sotsiaalsele rakendusele. Seetõttu on ka spordi sotsioloogid jõudnud selgele seisukohale, et on vajalik spordi selgepiirilisem defineerimine.
Spordi all mõistetakse institutsioonilisi võistluslikke tegevusi, mis sisaldab kas suurt kehalist pingutust või kompleksset kehaliste vilumuste kasutamist indiviidide poolt, kelle osalemine on motiveeritud tulenevalt isiklikust naudingust ja välistest autasudest lähtuvalt.
Institutsionaliseerumine on sotsioloogiline mõiste, mille all mõistetakse protsessi, mille kaudu tegevused ja organisatsioonid ajaliselt ning tegevuslikult standardiseeritakse. Institutsionaalsed tegevused omavad formaalseid reegleid ning organisatsioonilist struktuuri tegevuste sooritamisel. Nii erinevad spordi sotsioloogi seisukohalt vabal ajal iseseisvalt mäesuusatamisega tegeleva inimese ning olümpiamängudel esineva sportlase tegevused institutsionaalses mõttes üksteisest oluliselt.
Spordi institutsionalseerumise protsessi iseloomustab:
1. Tegevuse reeglid muutuvad standartseteks. See tähendab, et spordil on oluliselt teistsugused reeglid võrreldes tervisesportlaste grupiga, kes saavad vabal tahtel spordiväljakul kokku. Need reeglid on midagi olulisemat, kui lihtsalt individuaalsed huvid ja soovid.
2. Ametlikud reguleerivad üksused järgivad reeglite täitmist. Võistlusmääruste ning reeglite ranget täitmist nõutakse eelkõige spordivõistlustel, mitte aga mitteinstitutsionaalsetes kehalistes tegevustes.
3. Oluline on järgida tegevuse organisatsioonilisi ja tehnilisi aspekte . Täpselt on kindlaks määratud nii võistlejate riietus, võistkondade arv jm. spordivõistlustega seotud tehnilised aspketid.
Spordi definitsiooni viimane aspekt on seotud isikliku motivatsiooni kahe pooluse- sisemise ja välise motivatsiooniga. Selles mõttes eristub sport mängust ning dramaatilistest etendustest. Esimeste näitena võiks tuua lapsed, kes spontaanselt on haaratud kehalistesse tegevustesse ilma mingite kitsendatavate reeglitena. Showlikud etendused (ameerika maadlus jms). on aga pigem meelelahutuslikud ettevõtmised mitte aga sport selle sotsioloogilises tähenduses. See aga ei tähenda, et sport ei sisaldaks endast nii mängu elemente kui ka showlikke elemente.
Spordi sellisel defineerimisel on ka teatud ohud. See on seotud sellega, et nii eristame me spordi sellistest kehalistest tegevustest, mis sisaldavad küll kehalisi tegevusi, kuid ei ole institutsionaalsed ning võistluslikud tegevused. Seega võib sport muutuda suhteliselt kitsaste inimgruppide tegevuseks, kellel on resursse ja võimalusi kehalise tegevuse organiseerimiseks võistluslikul moel. Nii aga tehakse “liiga” nendele inimeste gruppidele, kellel sellised resursid puuduvad.
Spordi sotsioloogid toovad spordi iseloomustamisel välja 7 põhilist tunnust:
1. Motoorne aktiivsus.
Spordi peamine tunnus on motoorne aktiivsus, mis on omane igale spordialale ning nôuab koordinatsiooni ja kehalist võimekust. Kehalise vôimekuse tôstmine nöuab planeeritud tegevust.
2. Sisu ja tähendus
Erinevalt liigutusvilumustest, mida me kasutame igapäevases töötegevuses, on sportlikud tegevused mitteproduktiivsed. Neid võib isegi möningase respektiga nimetada kunstlikeks. Sportlikud tegevused ei ole inimkonna eksisteerimise hädavajalik osa ning nad nõuvad enamusel juhtudel kindlat organisatsiooni. Reaalse elu sündmuste ritualiseerimine ja sümboliseerimine, samuti enda täiustamine spordi nimel annab spordile iseseisva tähenduse, erinedes seetöttu igapäevasest tööst ja tootmisest . Kuigi mõningad spordialad, kalastamine, autosport jne. omavad küll teatavad produktiivset elementi, on nende puhul tegemist eranditega ning spordis ei oma nad produktiivset tähendust.
3. Tulemuslikkus
Tulemus on spordi oluline komponent . Sportlik tegevus nöuab teatud standardide seadmist, saavutamist ja ületamist. Jöupingutus, pinge ja stress on sportlaste poolt vabatahtlikult vastuvöetud teatud standardide saavutamiseks. Vaid üksikud spordialad (tants, musikaalsed mängud, akrobaatika ) rõhutavad rohkem tegevuse mittetulemuslikke (n: esteetilisi) komponente.
4. Spordiorganisatsioonid.
Selleks, et tegeleda spordiga koos teiste inimestega vajame me sotsiaalseid struktuure vöistkondade, klubide jms. näol. Seega iseloomustab sporti organiseeritus, piirkondade vaheline ja sisene vöistlussüsteem ja kindlad reeglid (seadusandlus). See välistab selliste iseformeerunud sotsiaalsete struktuuride, mis tegutsevad ilma kindlate sotsiaalsete reegliteta, nagu laste meelehutuslik sportimine ja mängimine, kuulumise spordi organisatsioonilise vormi alla.
5. Spordi reeglid.
Spordiga seotud tegevused on vähemal vöi suuremal määral seotud reeglitega.
6. Eetilised väärtused.
Sellised väärtused nagu osavötjate heaolu, ebavördsuse puudumine, vöistkonna vaim ja fair-play on spordiga seotud eetilised väärtused mida suurema osa sportlaste poolt tunnustatakse. Et need väärtused on töesti spordis olulised, vöime kergesti märgata nende ignoreerimist mitmetes mängudes ja tegevustes. “Show-bisnise” laadilised sportikud tegevused ei kuulu selles möistes spordi eetiliste standardide alla.
7. Isiklik kogemus.
Spordile on iseloomulikud kehaline vormisolek e. fitness, elurõõm, enesekontroll , liigutusrõõm, esteetiline graatsia , risk ja seikluslikkus, mis täiendavad iga indiviidi isiksust. Siia lisanduvad ka juba eelnevalt spordi definitsioonis juba välja toodud sisemine ja väline motivatsioon .
Seega tuleb spordi sotsioloogide vaatevinklist lähtudes spordi alla kuuluvateks lugeda vaid nimetatud 7 tunnust omavaid kehalisi sportlikke tegevusi. Sellest tulenevalt tekib aga küsimus kas sellised spordialad nagu profipoks, male, bridz jne. ei kuulugi spordi alla. Loogiliselt ei kuulu siis ka profisport spordi mõiste alla selle klassikalises spordisotsioloogilises möistes.
Lisaks spordi nn. klassikalisele defineerimisele kasutavad mõned spordi sotsioloogid ka nn alternatiivsed spordi defineerimist. Selleks kasutatakse kahte küsimust, millele vastuse andmine kindlas ühiskonnas võimaldab tegevust spordina kas defineerida või mitte:

Mida arvestatakse spordina?

Millised spordialad omavad suuremat tähtsust (ühiskonnas)?
Nendele küsimustele vastamine nõuab kehaliste tegevuste lahtimõtestamisel sotsiaalsete ning kultuuriliste aspektide arvestamist. Nii võib ühtede kultuuritradistsioonidega ühiskonnas mingi kehaline tegevus kergesti liigituda “spordi” mõiste alla samas kui teistsuguse kultuuritaustaga ühiskonnas sellist tegevust spordiks ei klassifitseerita. Sellist lähenemisviisi kasutavad spordi sotsioloogid ei püüagi sporti määratleda ühtse definitsiooni alusel. Küsimusele- “Mis on sport?” Vastatakse sellisel juhul, et see sõltub sellest, kellelt seda, kuna ning kus küsida. Seetõttu ei oma inimesed ühesuguseid vaateid spordi osas ning ideed spordi kohta varieeruvad eri aegadel ning erinevates kohtades. Seega sõltub spordi defineerimine laiemalt ühiskonna sotsiaal-kultuurilistest teguritest ning puudub universaalne spordi määratlemine.
Ühiskond
Ühiskond on väga lai mõiste mida kasutatakse sotsiaalteadustes ning igapäevase elu sektorites. Sellised möisted nagu “ industriaalne ühiskond”, “ töölisklassi ja intelligensi ühiskond” on kasutusel sama sagedasti nagu “ kõ rgühiskond” vöi “inimväärne ühiskond”.
Kasutades järgnevalt môistet “ühiskond” môistame me eelkôige seost riigi ja indiviidi vahel. Selle seose aluseks on interaktsioon indiviidi ja sôltumatu inimfaktori vahel. See interaktsioon spordi ja indiviidi vahel moodustab suhteliselt iseseisva ja täieliku süsteemi ühiskonnas.See sport-ühiskond interaktsioon pôhineb vastastikku aksepteeritud tegevuste vormidel, mis vôimaldab igal indiviidil sôltumatult sotsiaalsete suhete probleemidest siseneda süsteemi. Selle sotsiaalse struktuuri sisemine struktuur on kindlaks määratud jagunemisega majanduslikuks, poliitiliseks, sotsiaalseks ja kultuuriliseks sektoriks. Seega eksisteerivad mitmed ühiskonna vormid, kuna mitmete ala-süsteemide erinev tähendus eristab ka süsteemi tervikuna . Seega ei tule môiste ühiskond all môista inimühiskonda tervikuna, vaid erinevaid sotsiaalseid ühikuid ja neid moodustavad ala-süsteemid..
Sporti tuleb seega môista kui ühte sotsiaalset süsteemi teiste hulgas. Kui me kirjeldame sporti kui sotsiaalset süsteemi peame me arvstama, et see koosneb tervest grupist sotsiaalsetest väärtustest, normidest ja rollidest, mis kôik kokku moodustavad sotsiaalse struktuuri. See varustab spordi ilmeksimatu identiteedi ja autonoomiaga. Sport on samuti eraldatud enda sotsiaalsest ümbritsevast, millega ta omab spetsiifilist seost saades ühelt poolt kasu teistest sotsiaalsetest süsteemidest ning andes teisalt omapoolset kasu teistele.
Seos spordi ja ühiskonna vahel.
On täiesti selge, et vaja on välja selgitada seos spordi ja ühiskonna vahel- Sport kui privaatne tegevus ja sport kui sihipärane mäng on kôige üldisemad môisted, mis on kaasnenud spordiga aastakümneid. Sport paiknes teiste ühiskonna oluliste gruppide seas suhteliselt vabal ruumil. See ruum oli kiivalt kaitstud teiste sotsiaalsete nähtuste, eriti poliitika eest. See idee on ka tänapäeva spordis domineeriv, eriti tippsportlaste/profisportlaste seas. Viimased môistavad sporti kui individuaalset tegevust ning eitvad enda tegevuse sotsiaalset tähendust. 20 aastat tagasi jôudsid spordi sotsioloogid seisukohale, et idee spordist kui isoleeritud ruumis paiknevast nähtusest ei pea paika.
Sport kui üks ühiskonna osa omab alati seoseid teiste alasüsteemidega. Eriti tihe on see seos nende ühiskonna sektoritega, mis môjutavad kôige olulisemalt elutegevust s.o. majandusega ja tööga. Kuigi tänapäeval ei eitata seda seost, on siiski selgusetu selle seose liik ja kvaliteet. Flisoofid, sotsioloogid, poliitikud ja haritlased on püüdnud vastust leida sellel probleemile ning välja on pakutud erinevaid tulemusi. Järgnevalt esitamegi kaks vastastikust mudelit.
Sport kui ühiskonna soovitav partner .
Liigutustegevused ja liikumine on universalne nähtus mida vöib kohata peaaegu kõikides kultuurides tantsude , mängude ja võistluste näol. Spordiliikumise esimene tüüpiline vorm kujunes siiski välja suhteliselt hilja seoses muutustega, mis on seotud majanduse, riikluse ja ühiskonnaga. Selles osas on otsustavad muutused normides mis on seotud tulemuslikkusega ja konkurentsiga. See alga enne tööstusrevolutsiooni Inglismaal. Tänapäeva spordi tüüpilised tunnusjooned arenesid välja kapitalistlkus tööstusühiskoonas Inglismaal 18 sajandi löpus. Järgnevalt arenes sport edasi ka teistesse industriaalühiskondadesse paralleelselt industrialiseerumisega ning sellega kaasnevate urbaniseerumisega, klassibarjääride tekkimisega ja eriti tulemuslikkuse ja konkurentsi röhutamisega. Seega toimus spordi arenemine peaaegu paralleelselt ühiskonna üleminekuga feodaalsüsteemilt kapitalismile. See ei ole juhuslik, et spordile on iseloomulikud kolm printsiipi : võrdsus, saavutusvõime ja reeglid. Neid omadusi saab paremini rakendada just spordis kui kuskil teises eluvaldkonnas.
Sport ei ole ainult nähtus, mis areneb paralleelselt ühiskonnaga vaid on ideaalne mudel saavutuslikkusele suunatud ühiskonnas. Ühiskonna seisukohalt vaadatuna oleks vajalik tutvustada lapsi ja noorukeid selle mudeliga kooli kehalise kasvatuse seisukohast vaadatuna. Saavutusvôime motivatsioon, aus vôistlus ja reeglid on väga vajalikud ühiskonna kultuuri säilitamisel. Seega peab toetama spordis avalduvate väärtuste integreerumist ühiskonda, eriti kôrgema industrialiseerumise astmega ühiskonnas.
Sport vôimaldab vahetut ehtsat kogemust ning iga inimene vajab teatud hulga liikumist (mida saab spordi kaudu), kehalist proovilepanekut ja liikumisrôômu mis vôimaldavad kogeda positiivseid emotsioone. Samuti leidub spordis hulgaliselt avatud isiklikke suhteid, mis aitavad kôrvaldada sotsiaalseid tôkkeid suhtlemisel. Seega vôib igaüks saavutada positiivset spordist vastupidiselt igapäevases töökeskkonnas tekkivatele pingetele ja rahulolematusele. Sport on inimese elus teatud kompensatsiooni-mehhanismiks .Samuti aitab sport struktueerida ja vahelduvamaks muuta igapäevast elutegevust.
Sport kui sotsiaalse ebaôigluse tagaja.
Esimene vaatekoht, mis käsitles spordi ja ühiskonna seost rôhutas seda, et sport on adekvaatselt integreerunud ühiskonda ning seega sotsiaalselt aksepteeritud nähtus. Teine seisukoht on aga vastupidisel seisukohal arvates, et sport ei ole seotud sotsialiseerumisega ning kuna sporti subsideeritakse maksudega on sport suunatud vaid kapitalistide huvide täitmisele. Sellest seisukohast lähtudes on sport kapitali utiliseerumise vorm koos kôigi sellega seotud probleemidega. Need tingimused viivad aga ebaôiglaste sotsiaalsete struktuuride tekkimisele, ühiskond saab spordist ebainimlikke väärtusi toetades veelgi niigi edukaid ning surudes alla vähemedukaid, puuetega inimesi ja vanemaealisi. Sport esindab seega edule suunatud ühiskonna ideoloogiat mitte aga saavutustele suunatud ühiskonda. Kriitikud püüavad seda demonstreerida erinevate spordi mudelite (liikide) alusel.
Kooli kehalise kasvatuse ja koolispordi funktsioon on pôhiliselt vaid kehaline arenemine ja kompenseerumine, mis on tulevase tööalase kvalifitseerumise aluseks. Toetatakse arvamust, et sport on vaid vaba-aja ajaviide, mis ei ole seotud tööga ja inimese eneserealiseerimisega. Tippsport on turundusliku utilisatsiooni printsiipide vahendajaks. Spordiklubid muutuvad ärikompaniideks, sportlasi käsitletakse kui kaupa. Laienenud on tarbijale suunatud suhtumine ka üldrahvaliku vaba aja spordis. Vaba aja sport on suunatud tööjôu taastamisele, mis leiab aset nii klubides kui ka väljaspool neid. Samuti on selle ülesandeks tööl tekkivate pingete kompenseerimiseks.
Töökoha sport on suunatud vahetult töö ajal tekkiva pinge kôrvaldamiseks ning seeläbi töövôime taastamiseks. Samuti aitab sport tôsta kompanii avalikku imagot ning aitab säilitada püsivamat kaadrit. Militaarne sport on sôdurite ettevalmistamisel abistav vahend muutudes seega poliitiliseks vahendiks .
Institutsionaalne sport omab jaatavat effekti kodanlike väärtushinnangute ja normide propageerimisel. Sport on eksisteerivate poliitiliste ja majanduslike tingimuste väljendus mis annab ülevaate spordi sotsiaalsesse iseloomu ning avalikustab tema sotsiaal-poliitilise ideoloogia. Nende seisukohtade taustal nôuavad selle seisukoha pooldajad alternatiivseid spordi variante, mida ei iseloomusta tulemuslikkusele suunatus, vôistlus ja agressiivsus. Môlemad vaated baseeruvad mitmetel argumentidel ning väga raske on üks-üheselt kindlaks määrata kellel on ôigus. Samuti ei saa esitatud kriitika alusel spordile omistada üldist positiivset sotsialiseerumise funktsiooni (kompenseeriv funktsioon). Siiski tundub, et eksisteerib terve rida erinevaid faktoreid, mis määratlevad inimese spordiharrastuse. See seisukoht tuleneb meie enese kogemustest, mida me saame spordiga tegeledes . Kui ühed otsivad spordist vaheldust ja lahendust tööl tekkivatele probleemidele püüavad teised leida kompensatsiooni perekonna probleemidele, kolmandad ühinevad klubiga sôprade môjul jne. Samuti vôimaldavad klubid mônel inimesel tunda sotsiaalset tôusu vôi rahuldada teatud poliitilisi huvisid. seega vôib järeldada, et puudub ühine moodus kirjeldada inimese motiive ja pôhjuseid spordiklubiga ühinemiseks. Seetôttu vastab spordi ja ühiskonna seose üldistatud kirjeldamine reaalsusele vaid teataud määral. Veelgi enam- spordi hindamine sôltub suurel määral sellest kuidas me hindame ühiskonda. Esitatud seisukohtadele on ühine, et nad omistavad spordile teatud funktsioone kuigi ilma teadusliku informatsioonita ei saa neid vôtta tôeselt. Samuti on sporti kirjeldatud väga üldistes terminites vôtmata arvesse spordi väga erinevaid vorme.
Spordi ja ühiskonna seoste täpne uurimine nôuab, et me käsitleksime diferentseeritult aspekte, mis môjutavad spordisüsteemi väljastpoolt. Samuti peame me arvestama ka spordi kui terviku sisemist struktuuri. Nimetatud protsessi saab kirjeldada kolme astmena : ühiskond-sport-ühiskond. Esimest astet iseloomustab spordi mitmekesised seosed, sôltuvused ja tunnused sotsiaalsetes struktuurides ning tema kultuurilised väärtushinnangud. Sport ei ole loomulik nähtus, ta on môjutatud spetsiifilistest sotsiaalsetest faktoritest millede muutumisel vôib muutuda ka sport ise.Vaadeldes tüüpilist meeste ja naiste sporti vôime tôdeda, et erinevused nende vahel ei ole naturaalse iseloomuga vaid sôltuvad konkreetsetest sotsiaalsetest struktuuridest ja ühiskonnast tervikuna. Seetôttu määravad mitmed sotsiaalsed tegurid (kultuuritraditsioonid, väärtushinnangud jne.), millised spetsiifilised vormid sport vôtab.
Teise astmena tuleb vaadelda spordi enese struktuuri ja protsesse, mis näitab, et sportlastel on endil omad väärtused ja ideoloogia. Erinevat tüüpi spordilalad omavad oma sotsiaalset struktuuri ning individuaalsed inimeste grupid spordis omavad spetsiaalseid kommunikatsiooni struktuure. Kolmas aste viib meid tagasi ühiskonda, näidates kuidas sport môjutab spetsiifilisi sotsiaalseid valdkondi - perekonda, tööd, poliitikat, kirikut, haridust ning sotsiaalseid klasse . Sellele lisandub môju ühiskonnale kui tervikule. Môningal määral aitab sport lahendada mitmeid sotsiaalseid probleeme kuid samas ka varjutab teisi probleeme. Sotsioloogid püüavad küsimust leida sellistele küsimustele- Millist tähendust omab spordieetika teistele sotsiaalsetele sektoritele? Kas sport omab stabiliseerivat effekti mônedele majanduslikele ja sotsiaalsetele süsteemidele?
Ümbritseva keskkonna môju spordile.
Senini oleme käsitlenud sporti ümbritsevast keskkonda pôhiliselt töö seisukohalt. Sport on aga ümbritsetud suurest hulgast sotsiaalsetest süsteemidest, mis ise on omakorda môjutatud üksteisest. seega seisneb küsimus selles- kuidas teatud keskkond môjutab inimest osalemist spordis erinevates situatsioonides . Soov osaleda tänapäeval spordiklubis nôuab mitmete rollide täitmist: olema grupi liige, mône klubi liikme sôber, osakonna liige, klubi liige jne. Kuid millised tegurid määravad selle, et indiviid täidab talle spordi ja spordiklubi poolt pakutud rolle?
Loomulikult sôltub see paljuski inimesest enesest aga ka sellest millised spordi liigid sôltuvad sotsiaalsetest teguritest. Spordi sotsioloogid tôdevad, et olulised on järgmised tegurid:
* tootmise tingimused
* üldrahvuslik/riiklik koguprodukt
* töö jaotamise liigid
* perekonna struktuur
* hariduse tase ja liik
* rahva tervis
* religioon
* kultuur
* kliima
* ökoloogia
Need faktorid seletavad näiteks, miks üks vôi teine spordiala on populaarne Soomes vôi Egiptuses vôi seda, miks suur osa olümpiavôitjatest on pärit kas vähearenenud riikidest vôi madalamatest sotsiaalsetest klassidest vôi miks protestandid on vôitnud suhteliselt rohkem OM medaleid kui katoliiklased. Vaadeldes sporti arengumaade seisukohast näeme, et sport on seal ühiskonna liikumiskultuuri üks osa. Kôrgeltarenenud riikides on see spordi komponent kadunud vôi omandanud hoopis teise tähenduse (showbisnis).
Käsitledes spordiorganisaatorite ette kerkivaid probleeme ja ülesandeid ühiskonnafaktorite môju seisukohalt inimeste sporditegeluse suhtes on vajalik arvestada limiteerivate faktoritega (spordiehitised jne.) ning vôimalikult paljudele ühiskonna liikmetele kättesaadavate vôimalustega. Teisest küljest môjutavd keskkonnafaktorid seda, kuidas leida alternatiivseid spordiga tegelemise vôimalusi, mida spordiorgani-satsioonid ja klubid vôiksid pakkuda erinevate huvidega inimestele. Inimeste spordiga telemist môjutavad järmised üldtunnustatud faktorid :
* Perekond.
Kôige otsustavam tegur, mis môjutab meie spordiharrastusi, on perekond. Vanemad on enamuses vastutavad selle eest kas nende lapsed tegelevad spordiga vôi mitte. Vanematepoolne suhtumine sporti määrab suures osa ära ka laste huvid ja suundumused selles valdkonnas.See on eriti ilmne noorte tüdrukute osas. Vanemate roll ei piirdu ainult laste sporditegelemisega vaid ka suhtumise kujundamises kooli kehalisse kasvatusse, spordivôistlustesse jne.
* Sotsiaalne klass.
Selleks, et täpsemalt määratleda perekonna môju täpsemalt peame me kindlasti arvestama perekonna sotsiaalset positsiooni väljaspool sporti. Tänapäeval me teame, et perekonnad jagunevad nende sotsiaalmajanduslike tingimuste alusel erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse. See on oluline ka spordiga tegelemise suhtes kuna professionaalne positsioon, sissetulek ja hariduse tase määravd suures osas kas ja millise spordialage perekonna liikmed tegelevad. Mitmed tööd on näitanud, et spordiga tegelemine on iseloomulikum kôrgematele ühiskonnaklassidele. Selle pôhiliseks pôhjuseks arvatakse fakti, et kôrgemate klasside ootused, huvid ja väärtusehiinangud on sarnasemad spordis esinevate käitumise liikidega. Tüüpilised kesk ja kôrgklassi väärtushinnangud soosivad ilmselt spordiga tegelemist kuna eduvajadus ja selle rahuldamine spordis garanteerib osavôtjate ootuste täitumise. Klassierinevused mis kujunevad välja juba lapse ja noorukieas môjutavad ka tasakaalustamata klassikoostist tippspordis erinevatel aladel.
Erinevate spordialade atraktiivsus ei ole alati ühtne kuid siiski vôib eeldada, et mida uuem on spordiala, seda kôrgem on tegelejate sotsiaalne positsioon. Mida kôrgemad on nôudmised ja ligitômbavus individuaalse saavutuslikkuse osas, seda iseloomuliku on ala kôrgematele klassidele. See tähendab samuti, et vôistkonnaalad on enam harrastatavad madalamatesse klassidesse kuuluvate inimeste poolt. Spordialad, kus on iseloomulik eriti sage kehaline kontakt, on populaarsemad samuti madalate klasside hulgas. Pôhilised pôhjused miks sellised klassidevahelised erinevused spordialade valikul tekivad on peamiselt majanduslikud. Arvestama peab aga ka erinevaid väärtushinnanguid kehalise pingutuse ja liikumise suhtes, tervislikku seisundit, edukusele orienteeritust ja perekonna sotsialiseerumist.Vaadeldes neid tegureid näeme, miks spordiklubides osalemine ei ole tänapäeval madalamate klasside hulgas eriti populaarne.
*Sôbrad ja eakaaslased.
Erinevalt igapäevasest töökeskkonnast, kus inimesed saavad minimaalselt kui üldse valida oma töökaaslasi, iseloomustab vaba aja tegevusi fakt, et me valime vabatahtlikult tegevuse ja ka kaaslased. Kui me kohtame kaaslasi, kes meile meeldivad, on üpris tôenäone, et me ühineme nendega mingi meeldiva tegevuse sooritamiseks. Seetôttu ei ole sport vaid juhuslik sôprade leidmiseks. Samuti ei ole vähetähtis meid vahetult ümbritsevate inimeste môju spordiga tegelemisel vôi mittetegelemisel. Lapseeas ei ole endaealiste kaaslaste môju spordiharrastusele küll ainumäärav, kuid peab arvestama, et eriti murdeeas on eakaaslaste môju lapse harrastuste ja tegevuste väljakujunemisel isegi suurem kui vanemate ja kooli môju. Eakaaslased vôivad loomulikult spordiga tegelemisele avaldada ka negatiivset môju. Samuti peab eakaaslastest organiseeritud gruppide formeerumisel tänapäeval arvestama grupi môju igale selle liikmele, mis ei pruugi alati olla positiivne ka üldsotsioloogilises plaanis.
Meedia.
Spordireportaazid avaldavad mitmeti môju huvi spordi vastu. Meedia vôib avaldada nii positiivset môju spordiga tegelemisele kui ka omada neutraalset vôi negatiivset toimet. Fakt, et meedia vahendab pôhiliselt tippsporti ning käsitleb väga vähe rahva ja tervisesporti avaldab inimestele teatud piiratud môju eriti spordiklubides harrastatavate sporditegevuste kohta. Inimene ei saa sellise meediainfo kaudu objektiivset teavet igapäevase spordiharrastuse vôimaluste kohta ning seetôttu ei osale ka ise vabal ajal klubide tegevuses. See kehtib nende inimeste kohta kes saavad infot spordi kohta ainult massimeedia vahendusel. Tänapäeva noorte sotsialiseerumisel omab aga massimeedia väga suurt môju. On pôhjust uskuda, et just meedia loob noortele spordiiidoleid, mis teatud eelteadmiste olemasolul spordi kohta omab kindlasti postiivset môju spordihuvi väljakujunemisel. samuti tuleb märkida, et spordiala, mida sagedamini reportaazides käsitletakse avaldab môju inimeste ja nende läbi ja spordiklubide sotsialiseerumisele ühiskonnas.
Sugu.
Perekonnasisene interaktsioon möjutab erinevalt ka spordiharrastuse väljakujunemist soolisest aspektist vaadatuna. Sarnaselt sotsiaalsete klasside vahelistele eelistustele spordiala valikul toimib spordiharrastuse valikul ka sooline kuuluvus. Meestele omane sotsialiseerumise protsess möjutab positiivset spordiharrastust enam kui naistel. Samuti peab sooliste eripärade väljakujunemisel sportliku tegevuse valikul arvestama ka sotsiaalsete klassidega. Ka tänapäeval vöib märgata, et madalasse sotsiaalsesse klassi kuuluvad naised ei tegele praktilislt spordiga. Sellest vöib järeldada, et klassikuuluvus on spordiharrastuse määramisel olulisem kui sooline kuuluvus. Siiski eksisteerivad veelgi sellised spordialad, mida eelistatumalt harrastavad kas naised vöi mehed. Agressiivsed kehalised kontaktid kuuluvad tavaliselt meeste poolt harrastatavate spordialade juurde. Naised eelistavad spordialasid, mida iseloomustab graatsia ja elegants .Viimastel aastatel on eriti arenenud ühiskondades hakanud spordialade harrastusele omased soolised erinevused kaduma. See tendents on iseloomulik ka spordiklubide juhtimise ja ametipositsioonide osas ning mitmed varem küllaltki levined pöhjendused meeste eelistatuse osas kas spordis vöi sellega seonduvas juhtmis-majandamisetegvuses ei pea enam paika. Üks pöhilisemaid argumente sooliste erinevuste pöhjendamisel spordis olid bioloogilised tegurid. Kuna tänapäeval on nii naise roll ühiskonnas muutumas ning sellega seoses muutub ka kardinaalselt naiste spordiharrastus ei ole ka bioloogiliste erinevuste väljatoomine enam küllaltki veenev. Naised osalevad kuni tippspordi tasemeni välja peaaegu köikidel “meestealadel”. Samuti vöib naiste üha aktiivsemat osalust tippspordis vaadelda kui teatud korrekteerivat-tasakaalstavat elementi tänapäeva spordi negatiivsete külgede pehmendamisel.
Regionaalsed iseärasused.
Nagu eelpool mainitud, arenes sport ajaloolises plaanis esmalt välja industrialiseerunud riikides. See tendents on teatava muutusega säilinud ka tänapäeval. Samuti on sportiku tegevuse väljakujunemisel oluliseks erinevuseks maa-linna erinevused. Esimesd spordiklubid kujunesid välja linnades kuigi tänapäeval on spordiklubide süsteem laiemalt levimas ka maaregioonides. Seega vöib sporti vaadelda kui pöhiliselt urbaniseerunud nähtust, eriti teatud spordialade osas.
Spordialade variatiivsus on suurem linnades ning erinevused spordiharrastuses tulevad ka asukoha geograafilisest iseärasusest. Maapiirkondade spordiklubid erinevad linnade klubidest pöhiliselt selle poolest, milliseid alasid nad pakuvad. Loomulikult erinevad oluliselt ka maapiirkondade elanike huvid millega spordiklubide juhtijad peanvad arvestama. Erinev on ka maapiirkondade klubiliikmete sotsiliseerumine ning teatud määral ka spordiklubi organisatsiooniline struktuur. Ka tänapäeval on maapiirkondade spordiklubidele iseloomulik vabatahtlik töötamine. Linnade spordiklubidele on aga enam iseloomulik suund professionaalse juhtimise suunas. Lisaks regionaalsetele erinevustele spordiklubide tegvuse ja üldse spüordiharrastuse osas tuleb arvestada ja piirkonna eripäarade, traditsioonide jms-ga.
Vanus.
Lisaks sellel, et spordile on iseloomulik meeste domineerimine on sport jäänud kuni täanaseni pöhiliselt noorte pärusmaaks. Vaadeldes pöhilisi argumente spordi vastu näeme, et pöhiliseks on see, et ühiskonna vanemad ja nörgemad liikmed on teataval määral ebavördeses seisundis vörreldes noortega . Kuna tänapäeva sport on suunatud körgtulemustele on vanemad inimesed paratamatult piiratumates tingimustes spordiga tegelemisel. Analüüsides tänapäeva spordiklubi ealist koosseisu näiteks Saksamaal näeme, et üle 35 aastased on märgatavas vähemuses. Eriti vähe osaleb spordiklubide tegevuses vanemaealisi madalama klassi naisi. Siiski vöib viimastel aastatel ka selles osas märgata teatavat muutust. Kui varasematel aastatel oli kombeks, et peale aktiivse sportlasekarjääri löppemist tömbuti tagasi ka klubilisest nn. harrastusspordist ja muututi klubi passivseteks liimeteks siis viimastel aastatel on see tendents muutumas. Klubide juhid on aru saanud kui tähtis on möödukas kehaline aktiivsus kesk-ja vanemas eas ning püütakse selleks inimestele ka iganesti vastavaid tingimusi luua. See on oluliselt suurendanud ka vanemate inimeste osalust spordiklubide tegevuses. Seega sport on märgatavalt laiendamas ennast kui teenust ja kaupa vöimalikult laiale kasutajateringile.
Rahvus.
Etninlised probleemid ei eksisteeri mitte ainult arenguriikides vaid ka arenenud kapitalistlikes süsteemides. Köige üldisem tunnus etniliste erinevuste kohta spordiga tegelemisel on fakt, et mitterahvuse esindajatele on spordis esinemine, eriti klubide tegevuse tasandil komplitseeritud . See on seotud nii majanduslike teguritega kui ka kultuuriliste traditsioonidega. Enamuses spordiklubisid on küllaltki negatiivselt orienteeritud vöörrahvustest inimeste osalemise suhtes. Etniline probleem ei ole iseloomulik ainult spordiga seotud tegevustes vaid ühiskonnas laiemana. Eriti terav on probleem vööramaalaste laste integreerimisel ühiskonna erinevatesse süsteemidesse sealhulgas ka sporti. Ei ühiskond tervikuna ega ka spüordiklubid ei ole tänapäeval etniliste probleemide lahendamisel veel olulisi edusamme saavutanud.
Spordi sisemine struktuur
Nagu eespool märgitud, saab spordist ja spordi ning ühiskonna seostest rääkida vaid suhteliselt. Viimastel aastatel on sport arenenud väga laialiulatuvaks fenomeniks suure hulag erinevate külgedega mida on väga raske korraldada. Eristada vôib 5 erinevat spordi mudelit
1. Professionaalse ja kommertsspordi mudel sisladab sporti kui showbisnesit ja kommertsi.
2. Organiseeritud vôistlusspordi mudel sisldab vôistlusi, saavutuslikkust, vôitu ja kaotust olles tihedalt seotud sotsiaalse reaalsusega.
3. Spordi mudel, milles puudub organiseeritud vôistlus ning mis pôhineb rôômul, meelelahutusel, seltskondlikkusel ja enese väljendusel. Vôistlemise moment ei ole oluline ja on mônikord isegi keelatud. See spordi mudel pakub reaalset alterbnatiivset maailma vastukaaluks sotsiaalsele reaalsusele, eriti tööle.
4. Alternatiivne spordi mudel rôhutab subkultuurseid tegevusi ning on vastukaaluks tegelikule spordile. Osavôtjad on tavaliselt vähemused ülikoolidest kes käsitlevad endid nagu poliitilist opositsiooni kapitalismile.
5. Spordi vahendiline mudel käsitleb sporti kui vahendit, mis on kindlaks määratletud teatud funktsioonidega nagu sotsiaal-emotsionaalsed, sotsiaal-inegratiivsed, poliitilised, bioloogilised ja sotsiaalsed funktsioonid. See mudel on arutelus seoses spordi rolliga haridussüsteemis. Toodud kirjeldused iseloomustavd vaid üldjoontes spordi sisemist struktuuri. Mis on aga spordi erilised tunnused, mis eristavad sporti?
Vaadates suurlinnades vaatetornist linnale eristame me selgesti spordiehitiste jooni, mis on iseloomilikud spordile. Spordis kehtivad omad reeglite struktuurid , mis eristavad teda selgesti ümbritsevatest nähtustest kus sellised reeglid puuduvad. seega esineb selge erinevus spordi maailma ja ümbritseva elu vahel. Spordis kehtivad erinevad reglid kui mujal. Analüüsides spordi sisemist struktuuri pôhjalikumalt peame alustama eetilistest väärtustest. Erinevalt spetsiifilistest reeglitest igal spordialal eksisteerivad moraali maksiimid e. väärtusmudelid, millede eesmärgiks on reguleerida spordialast käitumist.Kôige iseloomulimumad sellised mudelid on näiteks fair-play, partnerlus, materiaalsete väärtuste puudumine tulemuste seisukohalt, vôrdsus ja avatud endings. Neid mudeleid vôib samuti vaadelda kui tüüpilisi motiive, mis determineerivad indiviidi käitumist spordis. Spordi moraalsed maksiimid ei lange kokku teiste üldiselt aktsepteeritud maksiimidega.
Eriti tüüpiline on spordile , et tolerantsus , teistega arvestamine ja hoolitsus, mis on laialt aktsepteeritud printsiibid igapäevases elus, on sageli sobimatud vôistlusspordile. Spordis kehtivad hoopis sellised reeglid nagu konkurents , vôit ja domineerimine. Kôige tugevam spordi sisemise struktuuri tunnus aga on tema reeglid. Need on piirangud, millega sportlased kohandavad ennast vabatahtlikult, mis on kindlaks määratud spordi poolt ja mis on pideva muutuse objektid. Spordi sisemine struktuur ei baseeru ainult reeglites , mis on kirjas spordiassotsiatsioonide reeglistikus. See sialdab samuti mitteformaalset sportliku tegevuse strateegiat, mis määravad kindlaks näiteks vôistkonna taktikalise plaani vôi elementide valiku sportvôimlemises ja iluuisitamises. Nimetatud normid ja reeglid ei ole aga ainukesed spordi sisemise struktuuri reguleerijad. Me peame arvestama ka spordi sotsiaalse iseloomuga, eriti sportlase isiksuse profiiliga, mis omab sarnaselt teistele sotsiaalsetele gruppidele (töölised, üliôpilased) teatud tunnuseid. Iseloomustades spordi-spetsiifilist sotsiaalset iseloomu peame arvestama, et puudub kôikidele aladele ühine kirjeldus. Kuna erinevaid alasid harrastavd erinevad sportlased omavad ka erinevat sotsiaalset tausta, nende huvid pôhinevad erinevatel kogemustel, nende karjäär kestab erinevas vanuses, oluliselt erinevad endiste sama ala sportlaste mudelid jne. on vale rääkida ühtsest spordi sotsiaalsest iseloomust. Seejuures ei ole ka sportlase roll ainus spordi sotsiaalne süsteem. Rollistruktuurilt on spordile iseloomulikud väga erinevad rollid, mis on samuti spordi sisemise struktuuri iseloomulikud tunnused.
Viimaseks , spordi kui terviku spetsiifilised normid, reeglid ja rollid iseloomustavad tema sisemise struktuuri veel ühte tunnust. Sport on organiseeritud enda vajadustele vastavalt ning omab tendentsi autonoomsuse suunas. See institutsionaalne autonoomia moodustab spordi raamistiku , mis vôimaldab sporti ennast esitleda osavôtjate tasemel kui erilist kogemust. Vaid spordile on piiratud kujul iseloomulik teatud eraldatus ümbritsevat keskkonnast. Loomulikult on soovitavam, et sport reageeriks sotsiaalsetele muutustele ning môjutaks omalt poolt ühiskonda.
Spordi môju tema sotsiaalsele keskkonnale.
Inimeste jaoks, kes tegelevad tervisespordiga klubidedes, on ilmselge, et sport varustab neid mitmete kasumitega: kogemustega, vôistkonnavaimuga, uute tuttavate ja sôprade tekkimine, samuti heaolutunne peale pingutavat treeningut. Olles kord neid väärtusi kogenud, ei taha inimene neist tavaliselt loobuda. Nimetatud väärtuste kogemine näitab, et sport omab môju ümbritsevale keskkonnale s.t. ka inimestele. See môju ei piirdu üksnes nimetatud kitsa seosega sportlane-sport, vaid omab ka laiemat môjusfääri. Spordi môju ulatub läbi harrastaja kahtlemata ka perekonda ja tööle. Tippsport môjutab kindlasti ka ühiskonna poliitilist süsteemi, kuid kas me ikka teame spordi tegelikest funktsioonidest ümbritseva keskkonna sotsiaalsete süsteemide suhtes? Arvestades spordi üldiseid funktsioone (mis on laiemalt hinnates spekulatiivsed ), peame me küsima, millist môju omab sport tegelikult. Kas mängija, kes käitub ausalt spordiväljakul on aus ka igapäevases elus? Kas aktiivne sportimine aitab edukamalt toime tulla ka igapäevases elus ja töös? Kas sotsiaalne staatus, mis on saavutatud spordis, kandub üle ka väljaspoolsesse ellu? Kas sport vôib aidata ka sotsiaalsel edasijôudmisel? Nendele küsimustele puudub spordi sotsioloogidel veel täpne vastus. “Sportlaslikkus vôi spordimehelikkus” on kahtlemata tunginud ka mitmetesse teistesse sotsiaalsetesse valdkondadesse. Tüüpiliste spordi terminite kasutamine poliitikas ei ole samuti vôöras. Sport on saanud käitumise orientatsiooni mudeliks, mida on tunnustatud ka kaugel väljaspool sporti. Nii on tööstuses kasutusel mitmed spordist tulnud käitumise mudeli (saavutusvöime, vöistlusmoment). Siiski on see spordi eetilise mudeli toime paljuski vaieldav ning tulemused, mis käsitlevad spordi möju perekonnale , majandusele, riigile, kirikule ning samuti isiksuse omaduste ülekandumist teistesse sotsiaalsetesse sfääridesse, on vastukäivad. Kuna spordi möju köige üldisemas plaanis on niivörd laiaulatuslik, piirdume analüüsil pöhiliselt spordi möjuga klubi tasandil.
Körgemalt tasandilt vaadeldes vöib kirjeldada spordiklubi funktsioone: klubi, mis ei ole ainult spordiklubi, tuleb edukalt toime probleemidega, mis on pöhjustatud erasektori ja formaalselt moodustunud ärisektorite, poliitikute ja administraatorite polariseerumisega. See vahendav funktsioon viib paljude teiste küsimusteni, mida peab spordiklubis arvestama:
* See vöib julgustada emotsionaalset käitumist, mis on piiratud töökeskkonnas
* Spordiklubis tunneb indiviid vastutust enda tegevuste eest, mis töökeskkonnas vöib olla pärsitud alluvussuhetega
* Spordiklubis vöib vahetult kogeda önnestumist, mida tavaelus ei pruugi juhtuda
* Tegelikkus muutub spordis tajutavaks ja kogetavaks erinevalt igapäevasst elust, kus ku toimub sageli reaalsuse moonutamine.
* Klubi on kohaliku avalikkuse üks vorme, mis vöimaldab intensiivset ja isiklikku osavöttu vastukaaliks indiviidi suhtelisele isoleeritusele sotsiaalsete otsuste osas
* Klubi tagab vöimalused lödvestumiseks ja pingete vähendamiseks mis on tekkinud tööl vöi perekonnas
* Klubi tugevdab vaimset ja emotsionaalset kogemust vöi sportlaslikkust, vöistlust ja konkurentsi vöib kogeda mänguna erinevalt tööl tekkivatest pingsatest suhetest
* klubis toimub erinevate elanikkonna gruppide integreerumine
* Klubi vöib omada integreerivat effekti ka kohalikus ühiskonnas ühendades elanikke ka sotsiaalse elu seisukohast lähtudes
* Klubi on kohaks kus toimub ühiskondlikelt aktiivsete inimeste väljaselgitamine kuna sportlik tegevus pakub vöimalusi juhtimise ja administreerimise demokraatlike vormide omandamiseks.
Nimetatud funktsioonid teevad spordiklubi ideaalseks sotsiaalselt ühendavaks süsteemiks. Kuid vale oleks arvata, et need positiivsed sotsiaalsed funktsioonid saavutaks klubi iseenesest. Vastupidiselt, nende fuktsioonide vöimaliklt edukas täitmine söltub oluliselt klubi omanikest ja juhtidest. Sellest vaatepunktist lähtudes omavad organisatsioonilised tingimused väga suurt tähtsust ning spordiklubide organisaatorid on teataval määral vastutavad nende liikmete sotsiaalsete funktsioonide laienemise suhtes ning isikliku heaolu saavutamisel.
SPORT RISKIÜHISKONNAS
Elu riskiühiskonnas.
Alates Tsernoböli katastroofist on paljude Lääne-Euroopa inimeste teadmised ühiskonna süsteemidest, nende piirangutest, sisemisest struktuurist ja söltuvustest suuresti muutunud. Ühest küljest olime me harjunud omama söjalisi blokke, liitusid jms. poliitilisi ja ühiskondlikke moodustisi. Teisest küljest omasime me oma kodusid kui kindlusi, mis pidid meid kaitsma välise eest ning distantsi hoidmine ümbritseva, meisse otseselt mittepuutuvaga oli üpris loomulik. Tsernoböli taolised katastroofid sunnivad inimesi lahti ütlema heaoluühiskonna isoleeritusest ja distantsi hoidmisest. Inimesed peavad üha rohkem arvestama tösiasjaga, et me elame riskiühiskonnas ning vöimalusega, et inimkonda varsti ei eksisteeri enam. Üha ilmsimaks saab inimese vöimetus kontrollida kogu süsteemi. Nii perekond kui ka töökollektiiv kui süsteemi mikroosad kaotavad oma endise kaitsva funktsiooni. Millised on Eesti kui postsotsialistliku ühiskonna pöhilised riskifaktorid? Seminar ?
REEGLITE TÄHTSUS SPORDIS
1. Reeglid kehalises kasvatuses.
Sellest ajast, mil kehaline kasvatus lülitati koolisüsteemi, on välja kujunenud peaegu vaieldamatu fakt, et kehalise aktiivsus tunnis on piiritletud pôhiliselt sportlike tegvustega, vôi on orienteeritud sellesuunaliselt. Seetôttu on ka koolitunnis kasutatavad harjutused tulnud pôhiliselt koolivälisest spordist.
Kui me vaatleme kooli kehalist kasvatust üldlevinud didaktiliste printsiipide alusel näeme me, et spordireeglite jäik integreeerimine kooli pôhjustab mitmeid probleeme. Arvestades laste erinevat kehalist arengut, huvisid ja vôimeid, osutub vajalikuks mitmete muutuste tegemine reeglites spordialade ja harjutuste integreerimisel koolisüsteemi. Ühest küljest on kehaline kasvatus orienteeritud vôimalikult paljude spordireeglite täpsele ülekandmisele kooli kehalisse kasvatusse. Seetôttu on ka kooli kehalises kasvatuses aluseks vôetud spordialade üldlevinud reeglid. Teisest küljest järgivad ôpetajad neid reegleid sellises ulatuses mida nad peavad vajalikuks. Tuues näiteks korvpalli , on ilmne, et koolis muudetakse ajalisi ja möötmelisi (korvide h, palli suurus jne.) reegleid, peatakse rangemalt aga kinni üldistest tehnilistest reeglitest. Siiski sôltub väga palju reeglite järgimise ulatus konkreetsest koolisituatsioonist. Üldjoontes lähtub aga ka kooliôpetaja spordireeglite kasutamisest koolis ning nendest on lühtutud ka ôppeprogrammide koostamisel. Kôige olulisemate reeglite tutvustamine ôpilastele on vajalik ka üldhariduslikus môttes, et lapsed oleks vôimelised neid kasutama ka väljaspool kooli. Spordireeglitega tutvustamine on lisaks ka spordiklubide ja teiste spordiga seotud organisatsioonide ülesanne.
2. Mis on reeglid?
Vaadates sporditeaduste entsülopeediat selgub , et môiste “spordireeglid” sealt puudub.
ning viitena soovitatakse vaadata môiste “mängureeglid” alt. Selline kitsas spordireeglite piiritlemine mängureeglitega on tüüpiline kuid mitte otstarbekas. See ei vôimalda kasutada spordireeglite hariduslikku tähendust laiemas môttes. “ Mängureeglid on määratletud tegevuse fikseeritud vormiga ja mängijate standartireesitud käitumisega. Selline reguleeritus peegeldab mängu aspekte laiemas vôi kitsamas plaanis, mis on kas selgesônaliselt kodeeritud vôi tingimusteta kindlaks määratud kui konventsioon .. See vôib käsitleda kas tehnilisi küsimusi vôi mängijate käitumise eetilisi aspekte oma vôi vastasmängijate suhtes.” Esitatud definitsioon aitab lahtimôtestatult aru saada ka sellest, mis on spordireeglid. Ühelt poolt on tegemist dokumenteeritud reeglitega, mida ei saa mitmeti môista. Teisalt on aga tegemist reeglite konventsionaalse iseloomuga, s.t. need pôhinevad traditsoonidel ja juurdunud kommetel. Samuti näitab esitatud definitsioon seda, et reeglid on suunatud erinevate valdkondade kohta - mängu tehniliste elementide sooritamise kohta ja mängijate käitumise kohta. Siiski vôimaldab esitatud mängureeglite definitsioon spordireeglite môistet käsitleda piiritletult. Kuna aga sporditegevuse juures ei ole vôimalik kôike kindlaks määrata reeglitega, osutub reeglite lahtimôtestamisel vajalikuks laiem lähenemisviis. Spordireeglitest kitsamalt ja üldse reeglite tähtsusest inimese käitumise reguleerimisel on kirjutanud mitmed sotsiaalteadlased.
Spordisotsioloogia seisukohast vôib reegleid môista kui sotsiaalset kokkulepet (Digel ,1995). Selgitamaks, kuidas reeglid määratlevad inimtegevust, on vajalik reeglite tüpiseeriminet, mis omakorda aitab môista spordireeglite täpsemat tähendust.
3. Reeglite diferentseerimine.
Searle (1971) kohaselt omavad reeglid väga erinevaid funktsioone meie tegevuse suhtes. Reegleid, mis määravad ära sportliku tegevuse sooritamise vormi, nimetas ta ”määravateks” reegliteks (n: kuulitôuget tohib sooritada ainult ühe käega). Sooritades sportliku tegevust reeglite vastaselt sooritust ei arvestata. Määravate reeglite teiseks funktsiooniks on see, et nad reguleerivad tegevust. Lisaks määravatele reeglitele eristatakse strateegilisi reegleid. Sellised reeglid ei ole spordis kohustuslikud kuid neid reegleid vôib môista kui soovitavaid, mis vôimaldavad meil tegevust sooritada kôige efektiivsemalt. Seega on pôhiline vahe määravate ja strateegiliste reeglite vahel see, et esimesed nôuavad teatud normidest kinnipidamist, teised aga soovitavad tegevust sooritada kôige efektiivsemal moel.
Lisaks on määravatele reeglitele iseloomulik see, et nad on fikseeritud kirjalikult vôistlusmäärustena vôi reglemendina. Määravad reeglid peavad olema sônastatud nii, et neid saab môista üks-üheselt. Strateegilised reeglid aga ei ole reeglina sätestatud kirjalikus vormis ning nende järgimine on seotud spordi eetika ja kontseptsiooniga. Kôige levinumad eetilised reeglid on järgmised: ole aus, aktsepteeri oma vastast nagu vôistkonnakaaslast, kindlusta vôrdsed tingimused, arvesta vastase kehalise ja vaimse ohutusega, kaitse nôrgemaid sportlasi, järgi kindlaksmääratud reegleid. Reeglid, mis on seotud spordi kontseptuaalsete küsimustega on järgmised: reeeglid, mis käsitlevad tulenevate tagajärgede puudumist, kohtunike tegevust, tulemuste avalikustamist, vôistlust, vôistlusvalmidust ja kehalist sooritust.
Reeglid määravad ühest küljest kindlaks sportliku tegevuse sooritamise viisi, mida vôib teha ja kuidas seda teha, teisest küljest aga reguleerivad nad spordi kontseptuaalseid , eetilisi ja moraalseid norme, millede järgimine ei ole kirjalikult sätestatud. Nende reeglite eiramine vôib aga kaasa tuua karistusi - ebasportlik käitumine, dopingu kasutamine jms. Seega vôimaldavad reeglid rakendada spordi kontsepstsioone praktikas - kirjapandud reeglid tagavad ka kirjutamate reeglite täitmist.
4. Spordireeglite tähendus käitumisele.
4.1. Spordireeglid kindlustavad spordiharrastajate vajaduste rahuldamise olles eetilise ja moraalse käitumise aluseks spordis.
Môiste “määravad reeglid” näitab eeldatavasti fakti, et reeglid on praktika iseloomustamise ja selle muutmise aluseks. Spordi môistes tähendab see seda, et kui reegleid ei eksisteeri ei eksisteeri ka sporti. Vastupidiselt Volkmakerile arvan ma, et sport on määratletud tema reeglitega. Siiski ei saa me rääkida erinevate spordialade reeglitest kui ainsatest olemasolevatest reeglitest. Määravad reeglid kindlustavad sportliku tegevuse kooskôlas nende reeglitega, mis on seotud eetiliste ja moraalsete pôhimôtetega ning spordi üldise tähendusega. Reeglid, mis eksisteerivad erinevatel spordialadel on tavaliselt artistically keerukad mudelid, mis on välja arendatud ja läbi proovitud pika aja jooksul. Nad on vôimaldanud inimestel tegeleda selliste spordialadega millega nad on tahtnud tegeleda. Reeglid on olnud inimeste vajaduste ja spordiga tegelemisega seotud ootuste rahuldamise garantiiks. See on peamise pôhjusi, miks me vôime ilma pôhjnedamata öelda, et spordireeglid omavad lihtsalt määravat vôi piiravat funktsiooni meie käitumisele ja sportlikule tegevusele. Reeglid ei ole samuti suvalised omades pigem intersubjektiivset iseloomu?. Ilma reegliteta ei oleks spordis osalemine vôimalik. Reeglid kindlustavad selle, te me mängime korvpalli homme samal viisil kui täna.
Reeglite funktsioon nôuab, et iga osaleja jälgiks reegleid ning toetuks nendele ka teiste osalejate hindamisel. Sportlased osalevad sportlikes tegevustes vabatahtliku nôusoleku alusel järgida reegleid. Ilma sellise vabatahtliku nôusolekuta mitte ainult määravate vaid ka eetiliste ja moraalsete reeglite täitmise suhtes ei oleks sport vôimalik. Iga sportlane peab eeldama, et tema kaaslane vôi vastane järgib rregleid samamoodi nagu tema isegi. Selline vastastikune usaldus ja vastutus teebki sportimise nauditavaks ja ausaks. Sellised môisted nagu “usaldus” ja “ausus” iseloomustavad neid kirjutamata regleid, mis annab spordireeglitele sotsiaalse nôusoleku iseloomu. Kui osavôtjad rikuvad sellist nôusolekut, on sport kui sotsiaalne süsteem rikutud. Sportlasele tähendab see seda, et ta järgib üldiseid eetilisi ja moraalseid reegleid mitte aga seda, mis on talle endale vajalik. Spordireeglid on oma olemuselt universaalsed ka seetôttu, et eetilised ja moraalsed pôhimôtted ja maksiimid, mis on seotud spordi ja mänguga on aktsepteeritud ja sarnaselt interpreteeritud kogu maailmas. Esitatud faktid näitavad spordireeglite üldhariduslikku tähendust seoses spordi kui vôimaliku rahu tagamise vahendina. Rahu printsiip spordis on seotud nelja moraalse aspektiga:
¤ tunnusta oma vastast nagu oma vôistkonnakaaslast
¤ taga oma vastase emotsionaalne ja kehaline heaolu?
¤ kindlusta kôikidele osalejatele vôrdsed vôimalused
¤ kaitse nôrgemaid kaaslasi
Tänapäeva sport ei ole kôikides aspektides vastav spordireeglite eetilistele ja moraalsetele aspektidele (C. Barkley OM Angoola juhtum, profispordi tavad).
4.2. Spordireeglid on olulise tähtsusega vilumuste ja strateegia ôpetamisel.
Spordireeglid on tihedalt seotud nii vôimete ja vilumuste arendamisel kui ka sporditaktika variantide valikul kui reguleerivad ja määravad jôud. Erinevate treeningumetoodikate efektiivsuse hindamisel peab arvestama spordireeglitega. Reeglite muutmisel muutuvad ka nôuded vôimetele ja strateegilistele lahendustele, mis määravad tulemuse. Rohkem kui vilumuste ja vôimete arendamisel môjutavd reeglid sporditaktika küsimusi. Mida täpsemalt määratletud on reeglid, seda väiksemad on vôimalused taktikaliste variantide varieerimiseks ja vastupidi.. Sellised reeglid ei ole tihti kirjalikult sätestatud ning tulenevad kas spordipraktikast vôi uute loominguliste lahenduste kaudu. Strateegilisi reegleid vôib välja arendada individuaalselt vôi meeskondlikult kuid nad ei tohi vastuollu minna määravate reeglitega antud spordialal. Eriti ilmne on strateegiliste reeglite tähtsus sportmängudes kus sportlase vôime interpreteerida reegleid määrab tihti tulemuse.
4.3. Spordireeglid on inimvajadustest sôltuvad.
Nagu eelpool mainitud, on spordi üheks funktsiooniks ôpetada spordtga tegelejaid järgima vôimalikult täpselt spordireegleid. Spordi edasiseks arendamiseks , eriti hariduslikust aspektist vaadatuna, ei saa seda spordi funktsiooni vôtta aga väga rangelt . Seetôttu ei tohi spordireegleid vaadelda ainult kui seadusandlikke akte. Reeglite järgimise ulatus sôltub eelkôige tingimustest ja kontingendist. Nii muudetakse meelelahutuslikes sportlikes tegevustes reegleid vastavalt sellele, kuidas tegevust muuta haaravamaks (mängud rannas ). Selliste meelelahutuslike sporditegevuste juures vôib tekkida moment kui spordireeglite täpne järgimine muutub takistavaks. Kuidas nii? Kuigi spordireeglid on sotsiaalselt aktsepteeritud normid, mis on institutsionaalselt vastu vôetud gruppi ekspertide poolt vastastikusel kokkuleppel, ei tähenda see seda, et reeglid on vôrdselt vastuvôetavad igas tänapäeva spordi situatsioonis. Kooli kehalises kasvatuses ja vôistlusspordis on reeglitre muutmine vastavalt soovidele komplitseeritud. Koolivälises kehalises tegvuses ja tervisespordis on aga vastupidi nende reeglite muutmine vôi eiramine levinud. See tuleneb nii osalejate soovidest kui ka tôsiasjast, et spordireeglite ühte keskset ideed- tagada nende abil tulemusele orienteeritud, ligitômbav vôistlus, ei ole alati sobiv. Reeglite järgimine sellistes tegevustes sôltub eelkôige osalevate vastaspoolte omavahelisest kokkuleppest- koolis otsustab tihti ôpetaja seda millises ulatuses reegleid täita. Tänapäeva tervisespordis ja klubilises tegevuses ongi enamlevinumaks spordiharrastuse vormiks sellised tegevused, milledes pôhieesmärk ei ole suunatud reeglite täpsele täitmisele. Kuna sellise spordi eesmärgid ei ole seotud vôistlusega tulemustele ja vôidule, ei ole reeglite täitmine loomulikult primaarne. Siit tuleneb ka spordi ühe pôhilise ülesande - kindlustada inimvajaduste rahuldamine - täitmine spordireeglite paindliku täitmise läbi. Kuna reeglid on inimeste poolt koostatud, vôidakse neid vajadusel ja tahtmisel ka inimeste endi poolt muuta. Mitmete uute spordialade väljakasvamine traditsioonilistest aladest (ranna pallimängud) on tingitud ka spordi kui meelelahutuse ja showbisnise arenemisest. Kui me iseloomustame seda reeglitest eemaldumist ja seost tegevuse iseloomu ja reeglite muutmise vahel eelnevalt esitatud pôhimôttest reeglite suurest tähtsusest spordis, selgub kaks vasturääkivat aspekti. esiteks on tegemist loomingulisusega, mis viib uute spori vormide teekimisele ja mis on igati teretulnud nähtus. Teiseks, selliste reeglite muutuste korral on tegemist suure intersubjektiivse faktoriga uute reeglite loomisel.
Siiski kohtame me tänapäeval nähtust kus inimeste vajadused spordi osas ei ole adekvaatselt rahuldatud ning seetôttu on paljud inimesed spordist eemal. Mis on sellise olukorra pôhjuseks ja kuidas seda muuta? Esiteks esineb ka spordis nagu ka paljudes teistes eluvaldkondades arvamus, et spordireeglid on olemuselt seadused, mida ei tohi muuta ning millede rikkumine on karistatav. Seejuures ei arvestata, et sport ja üldse kehalise aktiivsus on inimesel bioloogiliselt kindlaksmääratud vajadus mida on moonutanud ühiskondlik areng. Sellist suhtumist kohtab veel ka spordiametnike ja töötajate hulgas ning see peletab paljusid spordi juurest eemale. Teiseks sôltub teadlikkus spordireeglitest suuresti sellest, milliseid sotsiaalseid kanaleid inimene spordiga suhtlemisel kasutab. Vaadates telerist spordivôistlusi puutume kokku reeglite täpse järgimisega ning ei saa selget ülevaadet spordi tegeliku arengu suundadest tänapäeval. Sellised sportliku tegevuse aluseks olevad vormid nagu wellness ja tervisesport ei ole tihti kättesaadavad. Ka spordiassotsiatsioonid ja organisatsioonid püüavad kôikvôimalike reegltega sporti üle reguliseerida olles tihti inimese praktilistest vajadustest kaugel. Eriti suured vastuolud reeglite järgimise ja inimvajaduste vahel tekib kooli kehalise kasvatuse ja vaba aja sportliku tegevuse baasil. Tänapäeva spordireeglite tunnustamisel peab aga eelkôige lähtuma vajadustele orienteeritud reeglite püstitamisest.
5. Spordireeglite tähtsus haridusele.
Millist tähendust omavad spordireeglid kooli kehalisele kasvatusele ? Kôige üldisem vastus on see, et ôpetades mingeid harjutusi ja mänge oleme me orienteeritud teatud reeglitele mida ôpilased täitma peavad. Kooli kehalise kasvatuse peamine eesmärk (mis on aktsepteeritud erinevas ulatuses enamuse ôpetajate ja haridustegelaste poolt) on harida ôpilasi nii sportlike tegevuste tundmise kui ka sellele suunatud ellusuhtumise väljakujundamise osas. Inimesed kes osalevad sportlikes tegevustes on reeglina teadlikud ka reeglite osas ning järgivad neid ühel vôi teisel moel. Koolilapsed aga selles osas puudulikult ette valmistatud ning see on ôpetaja ülesandeks tutvustada neid reeglitega. Seejuures on väga oluline, et lapsi ei ôpetataks järgima spordireegleid kindlal muutumatul viisil. Spordivôistlustel on küll reeglite täpne täitmine hädavajalik kuid kooli kehalise kasvatuse pôhiline eesmärk selles osas peaks olema ôpetada lapsi vajadusel muutma reegleid vastavalt tegevuse eesmärgile. Lapsed peaksid olema vôimelised vajadusel lihsustama vôi muutma keerulisemaks olemasolevaid reegleid. Selline reeglite modifitseerimine on tihti vajalik muutmaks tegevust huvitavamaks vôi tingimusel kui on piisavalt osavôtjaid vôi inventari. Kui laps saab koolist sellise loomingulise suhtumise reeglitesse ja huvi spordi vastu on suurem tôenäosus, et ta ka tulevases elus sporti harrastab (ükskôik millistes vormides). Sellel väljendubki spordireeglite üks tähendus kooli kehalises kasvatuses.
Teisalt on spordireeglid koli kehalises kasvatuses sageli ebavôrdsuse pôhjuseks. Reeglite täitmise osas vôivad tekkida konfliktid ôpilaste ja ôpetaja, samuti ôpilaste endi vahel. Môned ôpilased on reeglite täitmisel eelistatud, teised aga halvemates tingimustes. Seetôttu peab ôpetaja vajadusel konflikte tekitavaid reegleid muutma.
ôpetaja peaks lastele tutvustama reeglite olemust ning vôimalusi nende muutmiseks vastavalt vajadustele- milliste reeglite muutustega saab tegevust lihtsustada, huvitavamaks muutu jne. Samuti peab reegleid eakohastama ja muutma ôpetamisel sobivamaks.
Selline reeglite paindlik käsitlemine tôstab ka spordi sotsiaalset funktsiooni. Reeglite täpsel järgimisel mitteosalenud lapsed saavad osa vôtta, uute reeglite tôttu saavad lapsed uusi kogemusi, muutuvad spordialad kuni uute alade tekkimiseni. Lastel suureneb liigutuslik loomingulisus peale selliste kogemuste saamist. Siiski on see valdkond- millises ulatuses ja kui paindlikult järgida reegleid kooli kehalises kasvatuses endiselt ôpetajate ja spordisotsioloogide diskussiooniteemaks.
II. SPORT JA SOTSIALISEERUMINE

• Mis on sotsialiseerumine?
  
• Sotsialiseerumise funktsionalismi teooria;
  
• Sotsialiseerumise konflikti teooria;
  
• Spordiga tegelemise algus ja selle järjepidevus;
  
• Spordis osalemise lõpetamine või uute suundade kujundamine;
  
• Isiksuse joonte teooriad;
  
• Kas sport kujundab isiksust?!
  
• Uued teoreetilised suunad spordis ja sotsialiseerumises;
  
• Kokkuvõte.
  

Sport ja sotsialiseerumine on tänapäeval populaarne valdkond. Igakord, kui puutume kokku spordi ja sotsialiseerumisega, siis esitame endale järgnevaid küsimusi:

• Miks on mõned inimesed kirglikult huvitatud spordist ja/või selle vaatamisest aga mõned inimesed ei ole sellest üldse huvitatud?
  
• Kuidas ja miks mõned inimesed näevad ennast atleedina ja on pühendunud erinevatele spordialadele?
  
• Millal ja miks inimesed lõpetavad spordiga tegelemise ja mis on selle tagajärjed?
  
• Mis mõjutab sporti ja kuidas spordis osalemine mõjutab inimeste igapäevast elu, isiksust, suhteid, karjääri, mõtlemist ja aktiivsust?
  

Inimesed on püüdnud leida nendele küsimustele seletusi ja spordi sotsioloogid on üritanud ka neid vastuseid anda. Spordi ja spordis osalemise mõistmiseks on inimesed lähtunud vastuste otsimisel mitmetest erinevatest võimalustest, mis sõltuvad nende teoreetilisest ettevalmistusest.
Spordisotsioloogid toovad välja spordis kolm olulist protsessi:

• Protsessid, mis mõjutavad spordiga tegelemise alustamist ja selle kestvust;
  
• Protsessid, mis mõjutavad spordiala valiku muutust ja väljalangevust;
  
• Protsessid, mis põhjustavad spordis osalemisega seotud vastuolusid.
  

Mis on sotsialiseerumine?
Sotsialiseerumine on aktiivse õppimise ja sotsiaalse arengu protsess, mille kaudu inimesed on üksteisega vastastikku seotud ja kus toimub kohanemine sotsiaalse keskkonnaga, milles nad elavad ja mõistetakse seda, kes nad on selles maailmas ning kuidas võtta vastu eesmärke ja kujundada käitumist.
Sotsialiseerumine tähendab isiku suunamist väljaspoolt st, talle ühiskonnas kehtivate normide, väärtuste ja käitumismudelite õpetamist (Telama, Kahila, 1998). Laps õpib käitumisreegleid esmalt oma lähiümbruskonnast, kuhu peale perekonna kuuluvad ka sõbrad ja kool. Erinevaid kehalisi aktiivsusi, nagu koolisport, spordikoolid ja laste iseseisev sportimine, loetakse olulisteks sotsiaalseteks teguriteks (Theodorakis, 1992).
Mõisted
Kultuur – hoiakute, käitumiste ja resultaatide kogum, mida iseloomustab kindlaksmääratud grupp inimesi;
Staatus – individuaalne positsioon ühiskonnas;
Sotsiaalne klass (sotsiaalmajanduslik staatus) – grupp inimesi, kes on sarnase majandusliku, hariduse või tööalase tasemega;
Normid – käitumise standardid, mida oodatakse ühiskonna sarnase grupi liikmete poolt;
Sotsiaalset küpsust mõistetakse oskust efektiivselt suhelda nii füüsilise kui ka sotsiaalse keskkonnaga.

Sotsialiseerumise võimalused

Otsene instrueerimine

• verbaarselt edastatud kontseptsioonid ja ideed;
  
• spetsiifiline ja üldine informatsioon sellest, kuidas tegutseda;
  

Kujundamine

• kogemuste kaudu sotsiaalse käitumise õppimine;
  

Modelleerimine

• sotsiaalse käitumise õppimine teiste inimeste imiteerimise (jäljendamiae) kaudu.
  

Positiivne sotsiaalne käitumine põhineb isiku huvil teise inimese suhtes, temaga arvestamisel, vastuolude konstruktiivsel lahendamisel ja konkreetsel abistamisel, mis väljendab seega koostöövõimet (MacIntoch, 1982). Negatiivne sotsiaalse käitumise väljendusvormideks loetakse isekat, hoolimatut, ebasõbralikku või agressiivset käitumist.
Sotsiaalset käitumist saab õpetada spetsiaalse kombeõpetuse abil, kui ka näiteks kooli ja organiseeritud sportimise kaudu toimuv sotsiaalne kasvatus on lapse tundeelu ja sotsiaalse ning moraalse mõtlemise arendamise oluline osa (MacIntoch, 1982).
Sotsiaalsus on seotud ka isiku minapildi ja enesehinnanguga , sest inimesed ei osale aktiivses liikumises mitte ainult kehalise vaid ka vaimse minaga, mis väljendub tunnetes, suhtumistes, arvamustes ja hinnangutes . Juhul, kui on kujunenud negatiivne minapilt ja madal enesehinnang , siis on raske sõlmida teiste inimestega sundimatuid sotsiaalseid suhteid (Soonets jt, 1997). Enesehinnangu positiivset arengut soodustab kaaslaste poolt saadav tunnustus, meisterlikkusele suunatud motivatsiooniline keskkond ja ülesanndele orienteeritud eesmärgid. Vastastikuse suhtlemisega seotud tegevuse ajal tunneb inimene positiivseid emotsioone, kui teda aktsepteeritakse võimetest ja oskustest sõltumata.
Varasemad uuringud (Maiste, 1998) näitavad, et eesti õpilaste kehalist aktiivsust iseloomustavad näitajad on küllaltki tagasihoidlikud. Õpilasi, kes tegelevad spordiga noorema ja keskaste tüdrukute hulgas vähemalt 4 korda nädalas on 14% ning poistel vastavalt 27%. Võrreldes neid näitajaid Euroopa riigi noortega on üks kõrgema protsendiga riike Austria – keskastme noormeestest osaleb spordis 64%, nooremas astmes isegi 71%.
Sallis ja Nader (1988) märgivad, et laste ja noorukite kehalist aktiivsust mõjutavad eelkõige sellised sotsiaalsed tegurid nagu perekond, eakaaslased, treenerid , õpetajad ja meedia. Kehaliste harjutustega regulaarselt tegelevad inimesed kannatavad vähem stressi ja depressiivsete meeleolude all, on heas kehalises vormis ja igapäevaelus energilisemad. Samuti hindavad need inimesed enda üldist tervislikku seisundit paremini ning loovad spordi ja kehalise aktiivsuse kaudu uusi sotsiaalseid kontakte.
Sotsialiseerumise protsessi on vaadeldud läbi kolme erineva teadusvaldkonna:

psühholoogia – isiksuse areng ja selle seos sotsiaalse käitumisega;

sotsioloogia – peamiselt pööratakse tähelepanu sotsialiseerumisele spetsiifilistes gruppides või institutsioonides;

antropoloogia – vaadeldakse kultuuri ja inimeste omavahelisi suhteid.

Keskkonna süsteemide mudelid

Sina
Mikrosüsteem Mesosüsteeem Eksosüsteem Makrosüsteem
Perekond tegurite vahelised seosed naabrid erinevad kultuurid Kool mikrosüsteemses keskkonnasperekonnas sõbrad ja
Eakaaslased perekonna liikmete arv meedia ideoloogiad
Naabruskond
Aeg
( kronoloogiline vanus, sotsiaal-ajaloolistes tingimustes)
Alljärgnevalt on sotsioloogia teooriad jaotatud skeemi kahe tunnuse alusel. Esiteks vaadeldakse seda, kas sotsiaalne maailm on inimese loodud (subjektiivne) või sõltumatu (objektiivne). Teine kategooria käsitleb seda, kas sotsiaalne reaalsus taandatakse iga selles osaleva indiviidi omadustele (individualistlik) või indiviidide kollektiivide omadustele ning kollektiivsetele ideedele.
 
 
 
SUBJEKTIIVNE
 
 
OBJEKTIIVNE
 
INDIVIDUALISTLIK

 

Konstruktivism

 
Utilitarism
 
 
HOLISTLIK

 

Funktsionalism

 

Kriitiline strukturalism

 
 
( Waters , 1994)
Inimene ei ole mitte ainult passiivne õppija sotsialiseerumise protsessis, vaid osaleb selles aktiivselt:

• inimesed mõjutavad üksteist, kellega nad on vahetult seotud;
  
• inimesed interpreteerivad (tajuvad) erinevalt seda, mida nad kuulevad ja näevad enda ümber;
  
• inimesed selles protsessis, kas aktsepteerivad, parandavad või eiravad informatsiooni enese kohta;
  
• inimesed peavad mõistma seda, mis see maailm tähendab üldiselt nende jaoks;
  
• inimesed soovivad teada seda, mida nad peavad tegema, et saavutada oma eesmärke.
  

Siit võime järeldada, et sotsialiseerumine on mitmetahuline protsess, milles ühiskond omab olulist rolli inimese käitumise muutumisel ja kujundamisel, mis omakorda on interaktiivne protsess, kus inimesed on üksteisega aktiivselt seotud ja kus võetakse vastu otsuseid sellekohta , kuidas kujundada ennast ümbritsevat elu ja sotsiaalset keskkonda.
See sotsialiseerumise definitsioon on kombinatsioon kriitilisest ja interaktsiooni teooriast. Aga funktsionalistid või konflikti teooria esindajad defineerivad sotsialiseerumist teisiti.
Sotsialiseerumise funktsionalismi teooria.
Funktsionalistid defineerivad sotsialiseerumist, kui protsessi, mille kaudu ühiskond kujundab ja vormib inimesi selles (eriti noori), mis on neile kohane (sünnis) ja aitab kaasa selle toimimisele. Spordisotsioloogid kasutasid sellist definitsiooni 1970-ndatel aastatel. Siis eeldati, et inimolevused on passiivsed õppijad, kes kasvavad üles oma perekonnas ja veedavad aega koolis, õppides neid reegleid, mida nad peavad järgima ja rolle, mida nad on kohustatud mängima olemasolevas ühiskonnas. Nendele eeldustele toetudes funktsionalistid kasutavad sotsialiseerumise internaliseeritud mudelit (Coakley, 1993) Vastavalt sellele mudelile inimesed usalduslikult ja vastutustundlikult kujundavad ennast ümbritsevas ühiskonnas välja reegleid ja rolle.
Kui uurijad kasutavad internaliseeritud mudeleid, pööravad nad tähelepanu kolmele aspektile:

iseloomu omadustele, mis on seotud sotsialiseerumisega ja inimestele, kes on sotsialiseerunud;

inimesete ja sotsiaalsete institutsioonide seosed sotsialiseerumisega;

sotsialiseerumise spetsiifilistele tagajärgedele.
Enamus uuringud spordisotsioloogias pööravad tähelepanu sellele, kuidas sportlased sotsialiseeruvad. Olulisteks sotsialiseerivateks teguriteks on osutunud isa, ema, õed, vennad, õpetajad, treenerid, kaaslased ja “juhuslikud rolli modelid”. Kõige olulisemaid sotsialiseerivaid tegureid kirjeldatakse kui “olulised teised”. Sotsiaalsetest institutsioonidest on olulisemad faktorid haridus , religioon, valitsus, meedia ja sport ise. Funktsionalistid uurisid laialdaselt sotsialiseerumise tagajärgi, mis oli seotud personaalsete hoiakute, väärtushinnangute ja oskustega ning kus teadlased vaatlesid funktsionalismi ühiskonnas terviklikuna.
Funktsionalistid uurisid sageli seda, kes ja mis põhjustas huvi inimestel spordis osalemiseks, kuidas spordiga tegelemine aitab ettevalmistada noori inimesi sotsialiseerumiseks ja kuidas saada ühiskonnas täisväärtuslikuks liikmeks, kus nad on üleskasvanud. Kuni tänaseni, kasutatakse sellist lähenemist enamuse sotsioloogilistes uuringutes. Selleks on kasutatud peamiselt kvantitatiivset uurimismeetodit. Tuhanded küsimustikud saadeti inimestele, eriti lastele ja kõrgkooli tudengitele. Statistiliselt uuriti organiseeritud sportlikust tegevusest osavõtvaid lapsi koos inaktiivsete lastega.
Funktsionalismi teooria on aidanud seletada spordis osalemise aspekte aga on ka uurimusi, kus on leitud selles vastuolulisi tulemusi. Läbi aastate on siiski üritatud leida sporti mõjutavaid sotsiaalseid tegureid ja sotsialiseerumist vaadeldakse, kui ühte olulist osa inimeste igapäeva elus.

Sotsialiseerumise konflikti teooria

Samal ajal kui funktsionalistid olid uurinud sotsialiseerumist (kuni 1980-nda aasta alguseni), viisid konflikti teooria esindajad läbi mitmeid uuringuid. Nad kasutasid enamasti internaliseeritud mudelit. Siiski nägid nad sotsialiseerumist, kui protsessi, mille kaudu ühiskonnas kujundatakse majanduslike jõududega peamiselt passiivset inimest, kes on järelandlik tööline ja agar laiatarbekaupade ning teenuste tarbija. Mitmed konflikti teoreetikud eeldavad, et jõukad inimesed kasutavad oma eesmärkide säilitamiseks majanduslikku jõudu ja selle kaudu kindlustada oma ühiskonna priviligeeritud positsiooni.
Sellest lähtuvalt konflikti teoreetikud pöörasid oma uurimustes tähelepanu järgmistele aspektidele:

kuidas sport on organiseeritud ja propageeritud atleetide ning pealtvaatajate seas tööalaselt, militaristlikult, sooliselt ja rassiliselt;

kas madala sissetulekuga ja töölisklassi staatusega inimestel on võimalus teha valikuid spordiga tegelemiseks vastavalt oma eelistustele;

kuidas atleedid tulevad toime spordis, kui nad on vaesetest perekondadest, väheste õigustega ja on kasumi taotlemise tõttu juhuslikult sattunud passiivse ohvri rolli (võit maksab kõik spordisüsteem);

kuidas inimesed jõupositsioonilt kontrollivad spordis osalemist, kus peamiseks eesmärgiks on raha teenimine ja oma isiklike huvide kaitsmine.
Konflikti teooria rõhutab elitaarsust, spordiprogrammid on reprssiivselt organiseeritud ja autoritaarsed , militaarse stiiliga treenerid “toodavad” sportlasi, kes on sõnakuulelikud, poliitiliselt konservatiivsed ja õigustavad vägivalda oma eesmärkide saavutamiseks, selleks et tõestada oma jõudu ühiskonnas. Nendes uuringutes samuti vaadeldakse, kas spordis osalemine on lõppenud peamiselt vigastuste tõttu või sellepärast, et ei saa enam majanduslikku tulu nendelt, kes sporti toetavad.

Spordiga tegelemise algus ja selle järjepidevus

Laste ja noorukite kehalist aktiivsust mõjutavad peamised tegurid:

• perekond (sotsiaalne klass, rahvus, rass , religioon);
  
• suhted eakaaslastega ( vanemaks saades kooli ja eakaaslaste tähtsus suureneb);
  
• treenerid ja õpetajad;
  
• enesehinnang;
  
• vastavus soorolli ootustele;
  
• rass.
  

Vanemate uskumused ja hoiakud:

• vanemate aktiivsed ja tervislikud eluviisid jagatakse oma lastega;
  
• väheste huvidega vanemate lapsed on passiivsed ja vähe sotsialiseerunud;
  
• perekonnast saab algus huvi ja suhtumine kehalisse aktiivsusesse;
  
• kui vanemate mõju on lastele suur, siis laste osalus spordis on kõrge;
  
• vanemad on peamine tegur noorukite ja laste spordis osalemiseks.
  

Perekonnaliikmete mõju:

• Isade mõju on oluline nii poistel kui ka tüdrukutel;
  
• Emade roll on minimaalne;
  
• Tüdrukud vajavad rohkem julgustamist kui poisid;
  
• Vanemad õed ja vennad võivad olla olulised sotsialiseerivad tegurid.
  

Keskkonna tegurite mõju:

• ebapiisav toitumine mõjutab kehalist kasvamist ja arengut;
  
• vanemate ajalised võimalused;
  
• vanemate spordiga seotud kogemused;
  
• varustuse puudus väheste sissetulekute tõttu;
  
• probleemid liikmemaksu tasumiseks;
  
• vanemate hariduslik tase (madal – vähesed teadmised kehalise aktiivsuse vajalikkuse kohta; kõrge – lapsed kasvavad üles keskkonnas, kus kehaline aktiivsus ei ole oluline, sest takistab “tõelist” õppetööd);
  

Kaaslaste (samas vanuses või küpsuse astmes) mõju:

• enamus suhteid luuakse koolis;
  
• eakaaslaste mõju saab tugevaks sotsiaalseks teguriks laste üleskasvamisel;
  
• meeskonnaspordis on mõju tugevam.
  

Mäng ja sotsialiseerumine (miks on mäng oluline?):

• stimuleerib suhteid eakaaslastega;
  
• soodustab kognitiivset arengut;
  
• suurendab huvi maailma vastu;
  
• maandab pingeid;
  
• parandab enesehinnangut;
  
• kujundab hoiakuid;
  
• stimuleerib moraalset arengut.
  

Mängu kategooriad (1932):

• Üksi mängimine (2-3 aastased) – laps mängib üksi või sõltumatult teistest, kes teda ümbritsevad;
  
• Paraleelne mängimine – laps mängib teistest sõltumatult aga sarnaste mänguasjadega, mis on ka eakaaslastel;
  
• Assotsiatiivne mängimine (3-5 aastased) – laps mängib koos teistega, mis on organiseerimata või ainult vähesel määral (järgnetakse liidrile, vahetatakse mänguasju);
  
• Koos mängimine (5 aastased) – laps mängib ja suhtleb koos teistega, kus tegevus on organiseeritud ja grupp on identne ( formaalsed mängud, omavaheline võistlemine).
  

Funktsionalismi teooriale toetunud uuringutes selgub, et spordiga tegelemine on seotud:
1. inimeste võimete ja isiksuse omadustega;

perekonna ja sõprade poolt antavast hinnangust;

spordiga tegelemise võimaluse kättesaadavuse ja mänguga kaasneva edu kogemusega.
Kogu tegevuse protsessi kirjeldus on võrreldes varasemaga muutunud ja tähelepanu all on pikaajalise kogemusega atleedid, kelle poolt räägitud lugude kaudu saame teada, mis põhjustasid nende spordis osalemise ja välja langevuse.
Lood olid kogutud peamiselt intervjuude või pikaajalise vaatluse ja strateegilise vestluste kaudu, mis näitasid, et spordiga tegelemine ei olnud ainult väljastpoolt mõjutatud. Selgus, et sport omas suurt osa inimese elu kujundamise protsessis, kui inimesed võtsid oma elus vastu kehalise aktiivsusega seotud otsuseid. Inimesed teevad otsuseid spordis osalemise või mitte osalemise kohta järjepidevalt, mitte ainult ühekorra ja kogu eluks. Kui sotsiaalne olukord muutub, siis muudavad ka inimesed oma otsuseid ja kui atleet jääb spordiga seotuks, siis selle põhjus võib olla ühel päeval üks aga teisel päeval hoopis teine jne. Kui ei ole põhjust jätkata spordis endistviisi, siis atleet võib katkestada või muuta spordis osalemise tähendust oma elus.
Paremaks arusaamiseks spordiga tegelemise alustamise või seal jätkamise kohta saame uuringute kaudu. Uuringud on kokkuvõtlikud ja annavad ülevaate sellest, kuidas inimesed integreeruvad sporti oma igapäevases elus.
Näide 1:
Eliitatleediks saamise protsess.
Chris Stevenson oli huvitatud sellest, kuidas inimestest saavad eliitatleedid. Ta intervjueeris ja kogus lugusid sportlastelt, kuidas neist said spordiga seotud isikud ja spordis osalejad. Ta märkis, et spordist osalemise lood kõlasid kui karjääri kirjeldused. Vaatleja (uurija) peab mõistma, et karjäär on järjepidev kogemus. Atleediks olemine ja spordiga tegelemine oli kõige olulisem ühele sportlasele aga mitte niivõrd teisele, sõltuvalt sellest, mis oli toimunud tema personaalses elus.
Ühes oma uuringus , Stevenson intervjueeris 29 Kanaada ja Briti rahvusvahelisel tasemel atleeti. Kõigepealt kogus ta erinevaid lugusid, mida atleedid olid talle rääkinud.
Aga ta avastas lugudes kahte all olevat protsessi:

Sponsorite värbamise protsess – kus intervjueeritavad kirjeldasid seda, mis on neile eluliselt tähtis. Nad otsustasid üritada leida spordile toetajaid ja julgustajaid, kellega nad olid pidevalt omavahelistes suhetes.

Kohustuste arendamise protsess – see protsess leidis aset, kui inimesed arvestasid kolme olulise põhimõttega:

• Hindavad reaalselt oma edu saavutamise võimalust spordis;
  
• Isiklikud suhted, mis on seotud nende osalemisega spordis;
  
• Järk-järgult rajatud isiklik reputatsioon ja atleedi identiteet oma spordialal.
  

Atleetide osalemine spordis sõltub nende aktiivsusest ja vajalikust tulemusest ning soovist kujundada oma atleedi identiteeti. Kui nad on pälvinud tunnustuse ja austuse selles, mis on neile elus olulne, siis saavad nad sügavamalt usaldada end sportlikusse tegevusse ja olla atleet.
Stevenson leidis, et see protsess ei juhtu automaatselt vaid noorukid aitavad endid ise selles protsessis. Spordiga tegelemise alustamine ja selle jätkamine on problemaatline protsess. Noorukid taipavad, et nad ei pruugi leida spordiga tegelemiseks ja atleediks olemiseks toetust: ressursid võivad kaduda, kuid samas võib muutuda spordis osalemise tähtsus ja kujundada välja hoopis uue suuna. Seetõttu, tegid atleedid otsuse jääda spordiga seotuks ja üritasid mõjutada spordi toetajaid ja julgustajaid. See on põhjus, miks peame vaatama sotsialiseerumis protsessi, kui interaktiivsena ja inimene on selles protsessis sotsialiseeruvalt aktiivne tegur.

Näide 2

Peter ja Kevin on sotsioloogid, kes on huvitatud spordist ja sotsialiseerumisest. Nad vaatavad sporti kui “sotsiaalset maailma”, kus inimesed loovad eesmärke oma võimaluste realiseerimiseks ja on samas üksteisega seotud. Nad on spetsiaalselt pööranud tähelepanu sellele, kuidas inimesed on saanud üheks osaks selles maailmas. Nad võtsid vaatluse alla mägironijad ja rägbimängijad. Nad märkasid, et spordiga tegelemine põhjustab seoseid identiteedi protsessi formeerumises.
Nad selgitasid välja, et minnes ja jäädes spordimaailma on nad sõltuvad:

omandatud teadmistest spordi kohta;

spordiga seotud inimestega suhtlemisest;

õpitakse seda, kuidas spordiga seotud inimesed mõistavad oma eriala ja mida nad teevad ning ootavad teineteiselt;

tuntuse saamisest ja täielikust aktsepteerimisest kaaslasena spordigrupi poolt.
Selline spordisotsialiseerumise kirjeldust mõistetakse teadlaste poolt protsessina, mis on seotud spordis “kohustuste arenguga”. Nad avastasid , et kui ollakse spordiga seotud keskkonnas, õppides spordis osalema “sõna-sõnalt, samm- sammult ” niikaua, kuni tunnustatud atleedid identifitseerivad ja aktsepteerivad uut tulijat võrdvaarse atleedina. See identifitseerimine ja aktsepteerimine ei toimu ühekorra ja kogu eluks vaid see on jätkuv protsess. Kui kaotame seose spordiga ja pole enam võimeline samm-sammult liikuma sellel teel ja samas aktsepteerides spordis osalemise vähenemist, siis sportlase identiteeti on raske säilitada ja üldine toetus atleedi osalemisele spordis hakkab nõrgenema. Me ei ole atleedid igavesti!!!
Teadlased vaatlesid oma uuringus veel rulluisutajaid ja rannavõrkpallureid. Neil kõigil on oma sõnavara ja spetsiaalsed eneseväljenduse vormid. Neid sõnu ei leia me sõnaraamatutest. Neil on oma arusaam spordist ja spetsiaalsed ootused oma kaaslastelt. Uued osalejad nendel spordialadel testitatkse ja hinnatakse vastavalt, enne kui nad vastu võetakse ja defineeritakse , kui tõelised võrkpallurid või skatersid. Sõnavara muutub pidevalt ja see on aktsepteeritud kõikidel spordialadel. Paljud inimesed on avastanud seda, et kui individuaalselt ei tee midagi sotsiaalsete kontaktide rajamiseks ja nendega arvestamiseks, siis see inimene spordis ei osale regulaarselt ja/või pikaajaliselt.

Näide 3

Anna White ja Jay Coakley poolt läbiviidud uuringus kasutati intervjuud, kus osales 34 meest ja 26 naist ning leidsid , et spordis osalemine või osalemises ebaõnnestumine oli peamiselt seotud otsuse vastuvõtmise tulemuslikkusest ja seda mõjutavatest teguritest.
Brittide uuringus osutusid oluliseks järgmised faktorid:

kuidas spordis osalemine oli seotud nende elu teiste huvidega ja eesmärkidega;

nende soov arendada oma kompetentsust selliselt , et sellega kaasneks kaaslaste poolt tunnustus ja respekt;

sotsiaalne toetus spordis osalemisele ja juurdepääs osalemiseks vajaminevatele ressurssidele (aeg, transport, varustus ja raha);

viimased mälestused spordiga tegelemisel;

üldine kultuuri kujutluspilt spordist.
Leiti, et lapsed osalevad spordis siis, kui see aitab neil tunda ennast iseseisvana ja saavutavad seda, kes nad olla tahavad ning näidata kaaslastele oma kompetentsust. Võib märkida, et tütarlapsed ei soovinud näha sporti oma elus nii olulisena kui poisid. Sellepärast, tüdrukud osalevad organiseeritud spordis vähem ja mitte nii tõsiselt. Selles uuringus noorukid mitte lihtsalt ei annud vastuseid ennast ümbritseva maailma kohta vaid nad aktiivselt mõtlesid sellest, kuidas sport sobib edaspidi nende igapäevasesse ellu ja mõjutab enesekontseptsiooni ning mida nad elust sooviksid. Noorukite spordis osalemine muutub kogu aeg, sõltuvalt juurdepääsust erinevatele võimalustele, muutustest oma elus ja sellest, kellena nad ennast näevad ning nende seotusest oma maailmaga . Sellepärast, sotsialiseerumine sporti on pidev protsess, ümbritsetuna sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist.
Lood, mida noored inimesed rääkisid, näitasid, et otsused spordis osalemiseks on seotud erinevate põhjustega ja küsimustega oma elus. Mitmed teooriad väidavad, et ülesannete ja väljakutsete muutuste arengud toimuvad lapseeas, noorukieas, noores täiskavanueas ja täiskasvanueas. Seetõttu, kui seitsme aastane laps teeb otsuse spordis osalemise kohta, siis saavad nad asjadest erinevalt aru kui 14 aastane või 40 aastane inimene. Kui 7 aastane laps teeb spordis osalemise kohta otsuse aastal 1970, erinevates kultuuri kontekstides, siis saame ühe 7 aastase lapse kogemuse 1970-ndal aastal. Samuti, 40 aasta vanused täiskasvanud, kes arvatavasti üritavad jätkata spordis osaleda, leiavad ennast täna 40 aasta vanuselt erinevalt nendest, kes olid 1970-ndatel aastatel (lihtsalt küsige selle kohta oma vanaisalt, eriti vanaemalt ).
Spordis osalemise otsuse langetamine nii elu jooksul kui ka läbi ajaloo oli seotud kultuuri arengu tähtsusega, kus toimus üldine spordi sotsiaalne aktsepteerimine ja isiklike eesmärkide saavutamine. Seetõttu uuringud spordi sotsialiseerumisel peavad olema suunatud spordiga osalemise arenguga ja kultuuri valdkondadega.
Uuring näitas, et spordis osalemine oli seotud otsuse vastuvõtmise protsessis sotsiaalsest toetusest , sotsiaalsest aktsepteerimsest ja kultuurist. Inimesed ei võta vastu otsuseid spordis osalemiseks ainult ühe korra ja kogu eluks. Nad võtavad vastu otsuseid päevast päeva, vastavalt sellele, kuidas nad leivad , et sport on nende eluga seotud. On selge, et vahel teeme otsuseid momentaalselt, näiteks treeneri poolt antud kohustused. Noorukite otsus spordis osalemiseks on kaudselt sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga, mis on seotud sooga, majandusliku tasemega, rassiga, vanusega ja kehalise võimekusega, mis on omakorda seotud poliitilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest teguritest.

Spordis osalemise lõpetamine või uute suundade kujundamine

Enamus uuringud selles valdkonnas on seotud “rolli teooriatest”, inspireeritud funktsionalismi teooria poolt või “võõrutamise teooria”, mis on tuletatud konflikti teooria poolt.
Läbi aegade on kasutatud uuringutes funktsionalismi teooria põhitõdesid, mille eesmärgiks oli välja selgitada nooratleedid, kes olid spordis osalemisest loobunud ja mis peaks tegema selleks, et neid spordis hoida harjutuste selgeks õpetamise edukogemuse kaudu. See oli väga populaarne sündivuse kõrghooajal, kui USA-s oli palju lapsi jooksmas ja mängimas väljakutel ning algklassides, siis vanemad tahtsid teada, kuidas oma lastel kontrollida ja kujundad isiksust. Uuringus vaadeldi samuti, kuidas välja arendada spordiprogramme, et nad oleksid “töötavad” süsteemid tegevatleetidele, selleks et võistlustel saavutada kõrgeid kohti. Spordis tunnevad sellevastu kõige rohkem huvi need inimesed, kelle eesmärgiks on kõrgete tulemuste saavutamine üldhariduskoolis, rahvusvahelisel ja profesionaalse tasemega meeskondades.
Konflikti teooria põhimõtteid kasutavad uurijad pööravad tähelepanu sellele, et kuidas vähendada spordis väljalangevust jäikalt organiseeritud ja võitjatele orienteeritud programmide kasutamise tõttu. Nendes programmides olid autoritaarsed, käskiva stiiliga treenerid, kes võõrandavad paljud nooratleedid kehalisest aktiivsusest ja põhjustab sagedast väljalangevust spordist. Vanemad atleedid langesid välja sellepärast, et võõrandumine oli põhjustatud kurnatusest. Uuringud selgitasid, kuidas atleedid tippspordis olid kurnatuse ohvrid ja kuidas kõrgelt spetsialiseerunud tippatleedid, pikajaliselt spordis osalejatena, ise sotsiaalselt kogesid spordist võõrandumist. Samuti pöörati tähelepanu tugevatele personaalsetele probleemidele, kui atleet on spordist välja langenud.
Tehes nendest uuringutes kokkuvõtteid võib järeldada, et:

• kui atleedid langevad spordist välja, siis ei lange nad sealt igaveseks , samuti ei katkestata lõplikult kõiki seoseid spordiga. Paljud osalevad vähem võistluslikel spordialadel või teostavad ennast mõnes muus rollis näiteks treenerina, programmi organisaatorina, administraatorina või sporditurustajana;
  
• spordist väljalangevust võivad põjustada veel teised olulised elu mõjutavad tegurid (kooli vahetus ja selle lõpetamine, tööle minek, abiellumine , laste kasvatamine jne);
  
• spordist väljalangemine ei ole alati põhjustatud kurnatusest vaid negatiivsetest kogemustest, mis võivad otsuseid muuta või lõpetada osalus spordis;
  
• probleemid võivad esineda neil, kes lõpetavad pikaajalise sportlaskarjääri, eriti need kellel ei ole spordi kõrval teisi tegevusvaldkondi või kes ebaõnnestus ühiskonna poolt pakutud võimalustes. Nad vajavad üleminekuperijoodi teise karjääri alustamiseks ja sotsiaalse keskkonnaga kohanemiseks.
  

Noorte atleetide läbipõlemine

Vaatlusalusteks olid noored atleedid, kellel olid head sportlikud tulemused, kuid siiski otsustasid sportliku tegevuse lõpetada. Uuringust võttis osa 15 noort endist atleeti, kes tegelesid individuaalsete aladega. Coakley (1992) arvates, läbipõlemine leidis aset peamiselt organiseeritud kõrgetasemelistes noortega tegelevates spordi- organisatsioonides. Nooratleedid põlesid läbi, kui nad hakkasid tundma, et kaotavad kontrolli oma elu üle ja nad ei leidnud oma identiteeti spordist. Atleedid leidsid ennast olukorrast, kus nad kogesid omal spordialal kõrget stressi taset ning lõbu vähenemist. Stressi suurenedes ja lõbu vähenedes põhjustas läbipõlemise.
Uuringud näitasid, et stress ja rahulolu sõltusid spordiprogrammi organiseeritusest ja sellest, kuidas olid noorukieas spordikogemused seotud inimarenguliste valdkondadega. Kui ollakse edukas noor atleet, siis see võib segada ihaldatud identiteedi arengut spordis ja võib takistada nooratleedi autonoomia väljakujunemist ning sõtumatust, mis on oluline noorukiea kestel, siis selle tulemuseks on tõenäoliselt läbipõlemine. Tuleks õpetades noori atleete oma stressi juhtima, mis mõjuks läbipõlemisele preventiivselt, kuid samas on oluline leida võimalusi spordi sotsiaalse organisatsiooni muutmiseks, milles nad treenivad ja võistlevad ( Gould , 1996).

Spordist loobumise ja spordiga tegelemise põhjused

Viimastel aastatel teostatud uuringud näitavad, et kehaline aktiivsus on kompleksne nähtus, mis on seotud mitmete isiksuseomaduste ja sotsiaalsete teguritega (Coakley, White, 1992). Kirjanduses tuuakse esile vähemalt viite liiki tegureid, mis mõjutavad kehalist aktiivsust: isikute vahelised hoiakud ja ootused, elustiil, tervislik seisund ja sotsiaaldemograafiline olukord (Vilhjamson, Thorlindsson, 1997).
Olulisemad kehalist aktiivsuse järjepidevust soodustavad teguri on (Engström, 1991):

osavõtt organiseeritud kehalisest tegevusest ja treeningust vähemalt neli tundi nädalas;

kuulumine spordiklubisse;

kooli heatasemelise kehalise kasvatuse mõju.
Positiivne seos leiti veel kehaliselt aktiivse ja sõbra või elukaaslase vahel.
Kehalise aktiivsuse säilitamiseks täiskasvanuna motiivideks on võimalus maandada stressi ja psüühiliselt lõdvestuda. Mitte vähem pole oluline omada võimalust liikuda looduses ja olla terve ning võimekas (Kemper, 1995).
Liikumissoovi vähenemise peamiseks põhjuseks noorukieas peetakse eelkõige sotsiaalseid faktoreid (Engström, 1991):

huvide struktuuri muutumine;

motivatsiooni ja materjaalsete võimaluste puudus;

negatiivse hoiaku väljakujunemine sportlikusse tegevusse;

haigestumine .
Haigestumine põhjustab nooruki osalise sotsiaalse isolatsiooni. Haigestumisega kaasuv ajutise kehalise töövõime langus piirab otseselt liikumisvabadust.
Koukoris Kreekast 1994-ndal aastal üritas välja selgitada, kuidas ja miks inimesed, kes on spordis heal tasemel, otsustavad spordiga lõpetada või oluliselt vähendada. Analüüsiti 157 endist noort kergejõustiku, sõudmine ja võrkpalli atleeti. Ta eralds neist 34 atleeti, kes vähendasid oma osalust spordis või lõpetasid sportliku tegevuse vanuses 18 - 24. Intevjuude põhjal selgitati välja spordist väljalangevuse protsess.
Sportlaste poolt esitatud lood näitasid, et nad otsustasid vabatahtlikult lõpetada või muuta oma osalust spordis. Nad tegid seda sageli kogu spordis osalemise perioodi jooksul, kuid samas olid nad küllaltki heal tasemel. Ajal, mil nad otsustasid lõpetada sportimise, alustasid rohkem kui üks kord uuesti sportimist. Nende otsus lõpetada või muuta spordis osalemist oli seotud eelkõige vajadusest leida tööd ja toetada ennast aga ka reaalsest hinnangust oma sportlikele oskustele ja enda võimalusest saavutada võistlustel kõrgeid tulemusi. Kui nad lõpetavad keskkooli või ülikooli, siis on nad seotud oma tulevast elu mõjutavate ootuste ja lootustega. Tööle asudes ei olnud neil enam piisavalt aega treeninguteks ja spordiga tegelemiseks kõrgeimal tasemel ning nad kasutavad olemas olevat raha oma elu alustamiseks ja neil ei ole sissetulek piisav selleks, et maksta tippspordiga seotud kulusid . Pealegi, spordi treeningprogrammid ei olnud piisavalt kättesaadavad või oli organiseeritud nii paindumatult, et treening ei olnud sobiv nende uue täiskasvanu elustiiliga.
Tippspordiga lõpetanuna, otsisid nad uusi võimalusi kehalise aktiivsusega tegelemiseks või kontakte spordistruktuurides osalemiseks. Tippspordis osalemine oli vältimatu, vajalik ja tavaliselt kasulik noore täiskasvanu elus. Uuringud näitasid, et spordis väljalangevuse ja suuna muutuse põhjusteks olid samad protsessid, mis viisid spordini ja mis neid seal hoidis. Nad ei olnud sotsialiseerunud sporti vaid pigem olid nad sotsialiseerunud spordist välja. Spordis osalemise muutumine oli peamiselt tingitud elu muutustest ja sotsiaalset maailmast, kus toimus otsuste vastuvõtmise protsess. Uurijad on avastanud, et on küllalt keeruline seletada spordis toimuvaid muutusi, mis on põhjustatud ümbritsevatest teguritest ja neist faktoritest, mille tulemuseks on atleedi otsuse kehalise aktiivsuse muutmiseks teisteks tegevuste kasuks. Atleedid säilitavad oma identiteedi arengu sõltuvalt elu muutvatest teguritest ja kultuurilistest eripäradest, mis on seotud meelelahutusega ja üleminekuperioodidega (Brown, 1985). Mõnedel inimestel põhjustab spordist väljalangemine tõsiseid probleeme ja samas probleemidest arusaades on vajalik informatsiooni sellest, kas spordil on veel kohta nende elus ja kas spordiga tegelemisega jätkamine limiteerib või avardab kogemusi, suhteid ning võimalusi.
Isiksuse joonte teooriad.
Isiksus on kõigi inimeste iseloomustavate ja eristavate joonte summa ning isiku käitumise stabiilsus erinevates olukordades .
Gordan Allport (1937, 1961): Isiksuse jooned on püsivad dispositsioonid (eelsoodumused) toimida erinevais olukordades suhteliselt ühesugusel viisil. Isiksuse joonte näiteks on omadused järgnevas loetelus: aus, usaldusväärne, tujukas impulsiivne, kahtlustav, ärev, erutuv, domineeriv, sõbralik. Loomulikult võiks seda loetelu veel palju pikendada. Allport loetles üle 4500 isiksuse joone. Korra loomiseks sellesse kaosesse võttis ta kasutusele kolme liiki isiksuse joonte mõisted.
Kardinaalne isiksuse joon on domineeriv joon, mis iseloomustab peaaegu kogu inimese käitumist. Samas esineb kardinaalse isiksuse jooni harva ja mitte igaüks pole suuteline neid omama ja välja näitama. Isiksuse kesksed jooned on Allpordi järgi silmatorkavad üldised dispositsioonid (eelsoodumused), mis on leitavad igal inimesel. Teisesed isiksuse jooned on omadused, mis ilmnevad ainult mõnedes olukordades.
Raymond Cattell (1950, 1966, 1990) kasutas enda poolt edasi arendatud faktoranalüüsi meetodit selleks, et vähendada Allpordi poolt oletatud isiksuse joonte (omaduste) arvu isiksuse 16 põhidimensioonini. Faktoranalüüsi korral analüüsitakse muutujate vahelisi korrelatsioone sel eesmärgil, et leida omavahel tugevamini seotud omaduste gruppe (klastreid). Omavahel tugevamini seotud omadused arvatakse olevat seotud ühe isiksuse faktoriga. Varjatud põhifaktorid kujutavad endast kõrgemat järku isiksuse omadusi, mis määravad ära vähemolulised isiksuse omadused. Catell arvas , et isiksuse saab piisavalt hästi ära kirjeldada 16 isiksuse omaduse kaudu. Neist lähtub tunduvalt suurem arv pindmise isiksuse jooni.
Hans Eysenck (1967, 1982, 1991) leidis oma uurimuste alusel, et isiksuse põhiomadused on kirjeldatavad kahe teineteist sõltumatu isiksuse põhiomaduste dimensioonidega. Nendeks on introvertsus – ekstrovertsuse dimensioon ja neurotism – stabiilsuse dimensioon. Kuna dimensioonid on teineteisest sõltumatud, esitatakse neid kordinaatteljestikuna, mille kummagi dimensiooni põhilised isiksuse omadused võivad olla väljendunud erineva intensiivsusega. Eysencki seisukohti on käsitletud ka kui bioloogilist lähenemist isiksusele, eriti seetõttu, et ta oli veendunud isiksuse omaduste pärilikkuses. Enne Eysenckit väljendasid bioloogiliselt aluselt lähtuvaid mõtteid isiksuse omaduste kohta Kretschmer (1921) ja Sheldon (1942), kelle arvates määrab inimese kehaehitus ära tema isiksuse põhiomadused. Sheldon (1942) jagas isiksusetüübi alusel inimesed kehaehituse järgi kolmeks: endomorf, mesomorf ja ektomorf. Uuema aja biloogilised lähenemised isiksusele on seotud eelkõige isiksuse omaduste pärilikkuse uurimisega (ühemunakaksikud).
Viimastel aastatel on hakanud kujunema evolutsiooniline psühholoogia, mis seostab isiksuse omadused loomuliku valikuga. David B (1995) arvates on “suurel viisikul” oluline kohastumuslik tähtsus ja see peegeldab hästi meie esivanematele esitatud sotsiaalsete nõudmiste struktuuri. Samas ei suuda evolutsiooni psühholoogia esindajad seletada, millest tulenevad individuaalsed iseärasused isiksuses.
Robert McRae ja Paul Costa (1985, 1987) jõudsid faktoranalüüsi kasutades isiksue viiefaktorilise mudelini. Nende arvates tuleneb enamus isiksue omadusi viiest kõrgema järgu joonest, mida nimetatakse isiksuse omaduste “suureks viisikuks”. Nendeks viieks omaduseks on ekstravertsus , neurootilisus, avatus kogemusele, sotsiaalsus ja meelekindlus (vt. Lisa). Kuigi paljude arvates on see parim ja usaldusväärseim isiksuse mudel, leidub piisavalt ka selle teooria ja mudeli vastaseid, kes ütlevad, et inimlike omaduste varieeruvus peab lähtuma rohkem kui viiest põhiomadusest ja teisi, kelle arvates piisab kolmest – neljast põhiomadusest.
Kas sport kujundab isiksust?
Spordis osalemise varieerub kultuurispetsiifiliselt. Arvamus, et sport kujundab isiksust on olnud ja on jätkuvalt mitmetes kultuurides laialdaselt aktsepteeritud. Isiksuse kujunemise ideoloogia on olnud kasutuses peamiselt laste julgustamiseks spordiga tegelemisel, spordiprogrammide kujundamisel, arengu staadiumide määratlemisel, meeskonna töö edendamisel ja liigade tegevusel ning erinevate sündmuste sponsoreerimisel, näiteks Olümpiamängud.
See ei olnud mitte ainult 1950-ndatel aastatel, kui uurijad üritasid selgitada isiksuse seotust spordis osalemisega tõsiste valiidsete uuringutega. Enamuse uurimusi selles valdkonnas tegid funktsionalistid ja konflikti teoreetikud. Uurijad pöörasid peamise tähelepanu sellele, kuidas sport oli seotud iseloomujoonte kujunemisega, poliitiliste hoiakutega, moraalse arenguga, õigusrikkumiste taseme ja hälbivkäitumisega, koolihinnete, akadeemiliste püüdluste ja saavutustega, populaarsuse ja sotsiaalse staatusega, edu karjääris ja sotsiaalses arengus. Funktsionalistid üldiselt kogusid andmeid saavutuse ja edu kohta spordis, kuna konflikti teoreetikud uurivad poliitilist suhtumist ja probleeme, mida atleedid on kogenud või põhjustanud.
Nendes uuringutes on tehtud erinevaid seeriaid “sotsialiseerumise hetkvõtteid”, kus võrreldakse sportlaste iseloomujooni organisatsiooni ja võistlusspordis mitte atleetidega. Need “hetkvõtted” aitavad meil väljasegitada seda, mis toimus inimestega, kui nad osalevad kindlal spordialal. On vähe uuringuid sellekohta, mis tõestaksid, et spordis osalemine on kasulik ja usaldusväärne iseloomu kujundaja.
Teadlased viitavad tihti vastuoludele, mis on leitud mitmetes sotsialiseerumise uuringutes, mida kirjeldatakse kolme puuduliku oletusega (McCormack ja Chalip, 1988):

• Puudulik oletus 1: Kõik spordialad, eriti organiseeritud ja võistlussport, on seotud tugeva iseloomu kujundamisega kõikidel atleetidel;
  
• Puudulik oletus 2: Atleetide passiivse iseloomu kujunemine ei ole enamasti sünnipärane vaid sõltub spordikogemustest;
  
• Puudulik oletus 3: Iseloomu kujundamine spordis on väga unikaalne ja need, kes spordis ei osale, jäävad ilma spordiga seotud kogemustest.
  

Mitmete aastate jooksul on need puudulikud oletused määranud uuringute suuna, kus on antud ülevaade spordi ja sotsialiseerumise olulistest teguritest:
I Sport on mitmekülgselt organiseeritud ja see annab võimaluse sporti kogeda erinevate kogemuste kaudu, mida saadakse erinevate programmide, meeskondade ja situatsioonide poolt; see tähendab et, mitte kõik spordis osalejad ei oma sama sotsialiseerumise kogemust.
Spordis saadav kogemus on inimestel väga erinev ja sõltub sellest, millisel eesmärgil on sport organiseeritud ja läbiviidud. Eeldatakse ekslikult, et sport on organiseeritud ühtsetel eesmärkidel, kus eelistatakse samu orientatsioone ning käitumist.
Seni ajani on leitud, et domineerivaks spordimudeliks mitmetes organisatsioonides on VÕIMU JA OSALEMISE MUDEL, mida iseloomustatakse järgnevalt:

kasutatakse jõudu, kiirust ja võimu sundimaks inimest pingutama suutlikuseni ja oponenti mõjutatakse agressiivselt enda võidu ja meistritiitli nimel;

eeldatakse, et suurepärane sooritus saavutatakse võistlustel eduka esinemise kaudu, seoses intensiivse pühendumise ning tugeva tööga, tuues kaasa loobumisi ja riskides oma isikliku heaoluga ning taludes valu;

keha vaadeldakse, kui masinat, kus tehnoloogiat kasutatakse ainult selleks, et kontrollida ja hinnata keha seisundit;

osalemine spordis on põhjendatud üksnes kehaliste oskuste arendamise ja võistlustel edu tagamisega ;

hierarhiliselt hinnatud struktuur, milles atleedid alluvad treenerile ja treenerid alluvad spordiklubi omanikele ning administratsioonile;

antagonism opponentide vahel - opponente defineeritakse kui vaenlasi .
Spordiga tegeledes ja arvestades vastavalt eelnimetatud faktoreid, võivad olla erinevad spordiga alustamise põhjused ja sport võib olla organiseeritud samuti teistel alustel.
Mitmetes maades on kasutusel ka teised spordi organiseerimise ja tegelemise vormid, mis on erinevad eelnevalt kirjeldatule.
Seda vormi nimetatakse RAHULOLU ja OSALEMISE MUDEL, mida iseloomustavad järgmised omadused:

aktiivse osalemise kaudu leiab aset erinevat tüüpi kontaktide loomine – kontaktid inimeste, vaimu ja keha ning kehalise aktiivsuse ja keskkonna vahel;

isiklikult tajutud eetika kogemused, nauding , hea tervis, kasvamine ja vastastikune toetamine ja toetus meeskonnakaaslastel ning opponentidelt;

ilma agressivse pingutuseta tuntakse heaolu ja keha on kui naudingute allikas;

osalemine spordis põhineb erinevuste kehaliste oskustega kohanemisega;

koostööd iseloomustab demokraatlikult vastuvõetud otsuste struktuur, treeneri ja atleedi vahel on võimu võrdne jagamine ja “anna – võta” suhted;

võistluste ajal interpersonaalne toetamine - ei olda üksteise vastu kui vaenlased (opponendid ei ole vaenlased vaid nende oskusi võrreldakse enda omadega).
Need kaks spordi organiseerimise vormi ei ole lõplik valik sellest, kuidas sporti kujundada ja mõista ühiskonnas. Kuid on selge, et mitmed spordiga tegelevad organisatsioonid on seotud ühe või teise sportliku mudeliga ja kaalutletakse mitmeid erinevaid võimalusi vaheldusrikaste kehaliste aktiivsustega tegelemisel. Kuid jõu ja soorituse mudel on tänapäeva spordis selgelt ülekaalus ja sellele kulutatakse kõige enam tähelepanu ja toetust. Miks? Sest sport on üks osa kultuurist ja võimukad inimesed tavaliselt tahavad sporti näha oma kultuuris organiseerituna, mida kujundatakse lähtuvalt oma huvidest. Nad tahavad luua sporti selliselt, kuidas nemad maailma näevad. Nad tahavad sporti kasutada suhete, orientatsioonide ja väärtuste reprodutseerimiseks ning nende priviligeeritud positsiooni kindlustamiseks ühiskonnas.
Jõu ja soorituse mudel on spordis laialt toetatud ja edendatud eelkõige Põhja-Ameerikas, see sport põhineb kultuuril , kus ülistatakse võitjaid ja idealiseeritakse mõnede inimeste domineerimist teiste üle. See spordimudel selgitab, et ainult õiglase ja loomuliku võistlemise kaudu on võitja ära teeninud võimu ja jõu ning priviligeeritu seisuse ühiskonnas, sellepärast et ta võistles edukalt.
II Inimesed, kes on otsustanud spordist osavõtta, alustavad oma sportlikku tegevust sageli erinevalt, võrreldes nendega, kes ei võta vastu otsuseid või valikuid spordis osalemiseks; see tähendab, et sport ei pruugi iseloomu kujundada niivõrd, kui inimesed ise valivad, lähtudes oma iseloomust;
III Paljud inimesed defineervad oma spordist saadavaid kogemusi erinevalt, isegi siis, kui neil on samad programmid ja/või on samas meeskonnas; see tähendab, et meil kõigil on omad hoiakud, väärtushinnangud, mis on seotud meie tegevuste ja taotlustega elus;
IV Spordi kaudu saadud kogemused mõjutavad inimeste otsuste langetamist, mis muutuvad vanemaks saamisel ja muudetakse sihte, milles nad näevad endid ja oma elu praegu kui ka tulevikus; see tähendab, et toetume oma mineviku kogemustele ja neile toetudes, loome uusi eesmärke oma elus;
V Sotsialiseerumine toimub läbi sotsiaalsete suhete, millega kaasneb omakorda spordis osalemine kui ka mitte osalemine; see tähendab, et spordiga tegelemine on vähem olulisem, kui spordi kaudu kujundatud suhted;
VI Inimesed võivad omandada oma kogemusi nii spordi kui ka teiste kehaliste ja vaimsete aktiivsuste kaudu, kes ei ole atleedid või ei võta osa regulaarsest kehalisest tegevusest; see tähendab, et teadmised võivad olla kogutud selliste aktiivsuste kaudu nagu tantsimine, osalemine teaduslikus tegevuses või isegi videomängude mängimisel.
Ülevaate artiklites ei ole piisavalt andmeid nende puudulike oletuste kinnitusteks või ümberlükkamiseks, kus on võrreldud omavahel atleete ja mitteatleete. Mitte kõigil organiseeritud võistlusspordis osalejatel ei olnud üksteisega võrreldes samu kogemusi ja need, kes ei osalenud spordis, võisid olla seotud teiste kehaliste aktiivsustega ning võivad saada kogemusi isiksuse arengus teiste tegevuste kaudu. Üksnes seegi, et kas inimesed osalevad või ei osale spordis, annab meile informatsiooni nende hoiakute, väärtushinnangute kohta ja kuidas nad mõistavad seda, kes nad on ja kuidas maailm töötab.

“Sport kujundab iseloomu”: Kui see ei ole õige, miks inimesed seda usuvad?

Kuigi uuringud ei toeta seda, et spordis osalemine kujundab iseloomu, on siiski palju inimesi, kes seda aktsepteerivad.
See arusaam on seotud järgneva 5 faktoriga:

Nende tajud on mõjutatud halo efekti poolt, mis väidab, et kui atleet teeb õilsaid tegusid mänguväljakul, siis peavad nad olema õilsad inimesed ka igapäevaelus. Inimestel on märksa lihtsam ülistada oskustega atleeti ja nad ignoreerivad teistsugust informatsiooni, mis võiks halvustada nende kangelast. Ei mõelda teistsugusele (negatiivsele) arvamusel, mida nad kuulevad atleedi kohta. See on esimene tõestus, et sport ei kujunda isiksust;

Nad ei tea seda, millistel alustel toimub spordiala valikute tegemine. On selge, et inimesed on atleediks saamisel ja meeskonda jäämiseks mõjutatud kindlatest iseloomujoontest. Kõrgelt organiseeritud võistlusspordis meelitatakse ja valitakse sportlasi, kellel on kõrge enesekindluse tase ja teised olulised väärtused tippspordis osalemiseks. Need, kellel on madal eneseusalduse tase ei üritagi osaleda meeskonna töös ja kui treener väärtustab teisi omadusi, siis nad langevad meeskonnast välja. Seda on võimalik illustreerida näitega, kus spordis osalemise üle otsustatakse diskuteerida meelsamini kehaliste omaduste aga mitte iseloomujoonte omadusi vajalikkuses. Näiteks, kui kõrgkooli korvpallimängijad on pikemad, kui teised tudengid, kas osalemine spordis toimub siis sellepärast, et korvpall suurendab kasvu? Tõenäoliselt mitte. Treenerid valivad pikki mängijaid. Seetõttu peame tunnistama, et pikka kasvu korvpallurid võivad parandada oma kehalist ja vaimset võimekust, kasutades selleks oma pikkust. Sport annab inimestele keskkonna, kus nad saavad ennast väljendada erinevas vormis;

Nende tähelepanu all on peamiselt edukad eliitsportlased ja nad üldisatavad kogu spordis toimuvaid sündmusi tervikuna. Näiteks, kui uuritakse üliõpilasi, kes taotlevad PhD ja siis tehakse üldiseid järeldusi isiksuse omaduste kohta hariduses või kui uuritakse miljonäre ja tehakse järeldusi kapiatlismist: see karanteerib isiksuse omaduste hinnangutes positiivseid tulemusi ja välistab 99 protsendi ulatuses need, kes tegelevad tippspordiga aga ei tee seda tipptasemel;

Nad leiavad, et nooratleet tajub maailma teistest erinevalt ainult sellepärast, et spordi kaudu saavutatud meisterlikkus mõjutab nende iseloomujooni, mis on kujunendud normaalse arengu jooksul. See arvamus kujuneb sageli siis, kui vanemad ja teised täiskasvanud näevad noort inimest avalikult näitamas spordis oma võimeid. Kui samas puudub neil võimalus näha neid lapsi mitte sportlikus situatsioonis ja seetõttu nad teevad tihti järeldusi, et iseloom, mida lapsed näitavad spordis on selles osalemise tulemus iseenesest. Ekslikult arvatakse, et sport valmistab ette atleetide iseloomujooni, mida demonstreeritakse avalikult ja eeldatakse, et isiksus kujundatud mitme aasta jooksul ja erinevate kogemuste variatiivsuse kaudu;

Nende tähelepanu keskmeks on portreteerida meedia kaudu atleete kui teadmistevõimelise ja enesekindlana. Nad teevad järelduse, ilma igasuguste veenvate tõenditeta, et atleeti teadmised ja enesekindlus ulatub kõikidesse valdkondadesse elus, mis on väljaspool sportliku tegevust.

Uued teoreetilised suunad spordis ja sotsialiseerumises

Alates 1980-ndatest aastatest teadlased suurendasid oma tähelepanu uurimustele, mis oli kombinatsioon kriitilisest ja interaktsiooni teooriast. Uus lähenemine on seotud pigem kvalitatiivsetest aga mitte kvantitatiivsetest uuringutest. Uurijad on võtnud eesmärgiks kirjeldada detailselt spordist saadavaid kogemusi, mis mõjutavad laias kontekstis inimeste elusid . Nad tahavad samuti rohkem informatsiooni spordis osalemise tähenduse mõistmiseks, kui kultuurilise kogemusena. Enamasti kasutatakse küsimustike kõrval nendes uuringutes intervjuusid ja vaatlusandmeid sotsialiseerumise protsessi uurimisel . Spordis osalemine mõjutab inimese igapäevast elu.
Me saame teada nendest mõjudest läbi kolme uurimuse tüübi, millega sotsioloogid praegu tegelevad:

Uuringud spordikogemustest, kus selgitatakse spordis osalejate arvamusi spordi kohta; see on, intervjuud neilt, kes tegelevad või tegelesid spordiga;

Uuringud spordi poolt kujundatud sotsiaalsetest maailmadest, mille kaudu inimesed defineerivad oma spordikogemusi ja mis on kujunenud nende elu üheks osaks; see on, intervjuud sellest, mis leiab aset tegelikult tippspordialadel:

Uuringud spordis, kui ideoloogia kujundamise kohana; see on, intervjuud sellest, kuidas populaarsed spordiga seotud ideed jõuavad väljapool sporti olevate inimesteni ja situatsioonideni.
Need kolme tüüpi uuringud on läbiviidud mitmete spordisotsioloogide poolt. Paljud spordisotsioloogid näevad sporti, kui sotsialiseerumise kogemuse asukohana aga mitte sotsialiseerumise tulemuste põhjustajana. Teiste sõnadega, sport on sotsiaalne asukoht, mis soodustab sportlaste arengut tingimusel, et ta on rikkalike isiklikke, sotsiaalsete ja kultuuriliste kogemustega, aga sport ei põhjusta muutusi atleedi või pealtvaataja isiksuses.
Eksperimendid elust enesest:
Näide 1.
Theberge’s uuring, nagu ka mitmed teised, näitavad seda, et spordiga tegelemine on nii sotsiaalne kui ka kehaline kogemus. Sotsialiseerumine leiab aset spordis ja toimub läbi sotsiaalsete suhete. Ta vaatles peamiselt suhteid atleetide endi vahel aga samuti olid olulised suhted ka treeneriga, manageriga, sõpradega, perekonna liikmetega, spordireporteritega ja isegi fännidega. Kui tahame teada, mis spordis aset leiab, siis peame arusaama sellest, mis on toimunud nende omavahelistes suhetes. Suhted määravad mänguväljakul tehtavaid otsuseid ja olenevad sellest, kas nad mängisid suurepäraselt või suurte vigadega. See kehtib noortel ja vanadel , lõbusatel ja siiratel, mustadel ja valgetel, jõukatel ja vaestel , meestel ja naistel ning amatööridel ja profesionaalidel.
Näide 2.
Sotsioloogid ei ole oma tähelepanu suunanud mitte ainult inimeste spordikogemustele. Ajakirjanikud ja biograafid samuti valmistavad ette kasulikku infot spordis toimuva mõistmiseks. See informatsioon ei pruugi olla seotud sporditeooriaga ja ei ole avaldatud või anlüüsitud parimal viisil. Näiteks, üks ajakirjanik uuris ja kirjeldas spordis saadavaid kogemusi teismelise poisi kaudu, kes elab madala sissetulekuga piirkonnas. Ajakirjanik oli sotsioloogia eriharidusega ja ta andis ülevaate ning reportaazi selle noore inimese elust ja lähtus sotsiaalsest kontekstist. Tema kirjeldus rõhutas seda, et mida noor inimene spordiga tegeledes õpib, sõltub sellest, kes ta on, kus kohast on ta pärit, mis on osalemise motiiv, kellega nad mängivad ning kohtuvad mängu kestel ja mis juhtus mänguplatsil ning selle ümbruses mängimise ajal.

Sotsiaalne maailm: Elamine spordis

Sport ei ole mitte ainult erinevad kehalised aktiivsused, mängud, meeskonnad ja organisatsioonid; nad on samuti sotsiaalsed maailmad . Sotsiaalset maailma terminit kasutatakse interaktsionisti teoorias, mis on seotud arusaamisega, et erinevate liikumisülesannetega tegelemine ja suhted on seotud kehaliste aktiivsustega. Sellist terminit kasutatakse selleks, et püüda arusaada sellest, kes atleedid on, mida nad teevad ja kuidas sport mõjutab neid endid. Seda tuleks vaadata kahest kontekstist:

nende sportliku tegevuse sotsiaalne maailm;

ülevaade kultuurist, milles spordimaailm eksisteerib.
Nende kontekstide mitte mõistmisel on meil raske arusaada spordist saadavatest kogemustest ja selle seostest inimestele. See on eriti oluline tippsportlaste uurimisel, kes on igapäevaselt seotud mistahes spordialaga, sest kogu nende sotsiaalne maailm keerleb spordi ümber.
Näide 3.
Joan Ryan (1995) ja Brennan (1996) oli ajakirjanikud, kes uurisid ja kirjutasid eliitsportlaste sotsiaalsest maailmast. Nad vaatlesid naisvõimlejaid ning meeste ja naiste iluuisutajaid. Eliitnaisvõimlejate uuingud aitavad mõista, miks tüdrukutel ja noortel naistel arenevad tippspordi keskkonnas söömisharjumuste kõrvalekalded. Ehkki see käitumine ei ole vanemate ja treenerite või kaasvõistlejate arvates tahtlik, sest noored naised näevad ennast võimlemise, kui spordiala ühe osana , mis kujundab nende sotsiaalset maailma. Nagu eelnevad uuringud on näidanud peetakse seda paratamatuks. See on keha sotsialiseerumise ekstreemne vorm.

KOKKUVÕTE

Sotsialiseerumine on kompleksne nähtus, mis on interaktiivne protsess inimese arusaamadest, kes nad on ja kuidas nad on seotud oma maailmaga. See protsess leiab aset inimeste elus nii spordis kui ka teistes aktiivsustes ja kogemustes. Uuringud on näidanud, et spordiga tegelemisel saame nii sotsiaalse kui ka füüsilise kogemuse. Spordiga tegelemise alustamisel ja jätkamisel leiab aset seos otsuste vastuvõtmise protsessi ja identiteedi formeerumise vahel. Sama kehtib ka siis, kui inimene vahetab spordiala või lõpetab sportliku aktiivsuse. Inimesed ei soovi tegeleda spordiga sotsiaalses ja kultuurilises vaakumis ; nad arvestavad alternatiividega ja spordiga tegelemisel nad võtavad vastu otsuseid ja vormivad oma identiteeti. See toimub seoses teiste sotsiaalsete protsessidega, mis on seotud vanusega, sotsiaalse klassiga, sooga, võimekusega/võimetusega ja rassiga.
See, et sport kujundab isiksust on pärit suurel määral puudulikust isiksuse teadlikusest, mida kasutatud peamiselt rikastes ja postindustriaalsetes ühiskondades. Me teame seda, et kui inimesed on väga tihedalt seotud oma elus spordiga, siis nende isiksused ja käitumine (nii positiivne kui ka negatiivne) on seotud spordis osalemisega. Aga uuringud näitavad, et saame teha väheseid üldistusi sportliku tegevusega seotud iseloomu arengust või kätumisest.
Spordiga tegelemine on seotud positiivse efektiga :

• suurendades võimalust testida ja arendada uut identiteeti;
  
• suurendades teadmisi maailmast ja seda, kuidas ta töötab;
  
• väljaspool sporti saadavad uued kogemused;
  
• uute suhete formeerumine sportliku tegevuse kõrval;
  
• spordikogemuste kasutamine väljaspool sporti olevates situatsioonides;
  
• kuidas teised defineerivad, näevad ja käivad läbi atleediga kui inimesena (sa oled rohkem, kui lihtsalt atleet);
  
• kompetentsuse arendamise avardumise võimalused ja vastutuse rõhutamine sportliku tegevuse kõrval.
  

Teisest küljest, kui spordiga tegeleda, siis tuleb kokku tõmmata või limiteerida oma isiklikku elu ja arengu võimalusi. Peab olema valmis negatiivsete sotsialiseerumise tagajärgedega. See mida peaks teadma on see, et ükski nendest asjadest ei juhtu automaatselt spordiga tegelemisel ja kui see juhtub, siis vastuolu on kaudne kultuurse kontekstiga.
Sporti ja sotsialiseerumisest on meil kergem arusaada, kui arvestame sellega, et mitmed spordialad on seotud erinevate kogemuste ja tagajärgedega. Näiteks, protsessid, mis leiavad aset võimu ja spordis osalemise mudeli kaudu on üsna erinev sellest, mis leiab aset rahulolu ja spordis osalemise mudeli rakendamisel. Võimu ja spordis osalemise mudel on tänapäeval populaarsem mitmetes ühiskondades, mis on seotud võimu ja ideoloogiaga: see mudel on sobiv neile, kes on huvitatud sellest, et spordi edendamiseks vajatakse võimu ja jõukust omavaid sponsoreid.
Uutes uuringutes rõhutatakse spordis ja sotsialiseerumises:

spordiga tegelevate inimeste igapäevaseid kogemusi;

spordi ümber kujundatud sotsiaalset maailma;

ühiskonna ja kultuuri protsesse, eriti mis on ühiskonnas seotud ideoloogilise sõnumiga spordis.
Sotsialiseerumise protsessist saame rohkem teada, kui uuriksime põhjalikult atleete, kuidas sport on seotud nende igapäevase eluga ja pöörata spetsiaalset tähelepanu spordiga seotud ideoloogilisele sõnumile. Uurijad näevad sporti peamiselt sotsiaalsetele kogemuste aga mitte põhjustatud sotsialiseerumise asukohana. Nad teavad, et spordiga kaasnevad eelnevad teadmised, mis on seotud isiksuse, sotsiaalse ja kultuuri kogemustega. On selgeks tehtud, et sport üldiselt ei põhjusta muutusi atleetide või pealtvaatajate isiksuses.
III. LAPSED JA ORGANISEERITUD SPORT
Sotsioloogid on spordis osalevate lastega seotud uuringutes pööranud tähelepanu peamiselt erinevat tüüpi spordiprogrammide vaheldumisele ja/või keskkonnale. 1970-ndate aastate uuringutes selgitati välja peamiselt seda, mida inimesed arvavad noortespordist, eriti võistlusele orienteeritud keskkonnas (Donnelly, 1993). Tänapäeval on vanemad, treenerid ja programmikoostajad sellest valdkonnast enam teadlikud ja nad arvestavad seda spordiprogrammide välja arendamisel ning on tehtud mitmeid teadusuuringuid selleks, et need programmid teeniksid noorte huvisid parimal viisil.
Selles valdkonnas pööratakse tähelepanu peamiselt viiele suuremale teemale :

noortespordi ajalooline väljakujunemine;

tänapäeva noortespordi peamised suunad;

erinevused mitteformaalselt (mängijate poolt kontrollitud) ja formaalselt organiseeritud (täiskasvanute poolt kontrollitud) spordi vahel;

noortespordi kohta sagedamine esitatud küsimused:

• Millal on lapsed valmis tegelema spordiga?
  
• Kas noortesport mõjutab vanemate ja laste omavahelisi suhteid?
  
• Kas poisid ja tüdrukud tegelevad spordiga erinevalt?
  

lastespordi tuleviku arengu suunad.
Peamine küsimus selles valdkonnas on see, kas organiseeritud noortesport on seda väärt, et kulutada selleks aega, raha ja jõudu?

Noortespordi ajalooline väljakujunemine

19-nda sajandi lõpus inimesed Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas mõistsid, et sotsiaalne keskkond mõjutab tugevalt laste käitumist ja iseloomu. Seetõttu nad leidsid, et tuleb kontrollida seda keskkonda nii palju kui võimalik ja otsustasid, et peab organiseerima laste igapäevast elu, selleks et kujundada neist produktiivseid ja kiirelt kapitalistliku majandusruumiga kohanenud täiskasvanuid.
Varasemal ajal oli sport organiseeritud ainult poistele ja tegevused toimusid peamiselt kooliväljakutel. Organiseerijad lootsid , et sport (eriti meeskonnasport) õpetab töölisklassi poistele seda, kuidas teha koostööd ja produktiivselt töötada. Samuti loodeti, et sport kujundab kõrg- ja keskklassi perekondades olevad poisid tugevaks, võistluslikuks ja ennast maksmapanevaks meheks, mis vähendaks tulevikus perekonnas domineerivat käitumist naiste ja nende väärtushinnangute üle. Samal ajal tüdrukud tegelesid vähem võistluslike mängudega ja teiste aktiivsustega, mis pidi kujundama neist head emad ja koduhoidjad. Kooliõppekava ja kehalised tegevused olid koostatud selliselt, et õpetada tüdrukutele kodusteks töödeks vajalikke oskusi, sest enamus inimesi uskus, et need on märksa olulisemad, kui spotlikud saavutused.
Pärast II Maailmasõda olid noortega seotud spordiprogrammid arendatud üldiselt eelnimetatud arusaamade alusel. 1950 – 1960- ndatel aastatel toimus seoses laste arvu järsu tõusuga USA-s ääretult suur spordiga seotud organisatsioonide areng, mida toetati riiklike maksude, era- ja kommertssponsorite poolt. Samuti osalesid aktiivselt vanemad oma lastega seotud tegevustes. Selleks, et poegadel oleks aega trennis osaleda ja võistelda said isadest treenerid, managerid ning liigade administraatorid ja emadest aga autojuhid ning kokad .
Enamus programme olid suunatud poistele vanuses 8 - 14, mis rõhutasid võistluslikkust ja eesmärgiks oli laps ettevalmistada täiskasvanud inimese eluks. 1970- nda aastani oli ignoreeritud enamus maades tüdrukute osalust spordis. Tüdrukute osaks jäi vaadata pealt ja elada kaasa poiste mängule ja ainuke võimalus oli neil (USA-s) saada ergutajateks. 1970–1980– ndatel aastatel toimus kiire tüdrukutele mõeldud spordiprogrammide areng, mis rõhutasid spordiga tegelemisel võrdsete võimaluste olulisust. Kuigi tänapäevani on jäänud tüdrukute osalus spordis võrreldes poistega ikkagi väiksemaks.
Noortespordis osalemine on oluline osa kõrge majandusliku positsiooniga riikides, eriti keskmise ja kõrge sotsiaalse staatusega perekondades, kus vanemad saavad toetada, organiseerida ja administreerida oma lapsi mitmetes spordiga seotud programmides. Paljud vanemad USA-s julgustavad oma lapsi spordis osalema ja käesoleval ajal peaaegu pooled 10-aastsed lapsed tegelevad või tahavad tegeleda organiseeritud sportliku tegevusega (Ewing, Seefelt, 1990). Suurem osa vanemaid leiavad, et spordiga seotud programmid rõhutavad liigselt võitmist võistlustel aga ei pöörata piisavalt tähelepanu lapse üldisele arengule. Teised vanemad otsivad spetsiaalselt võidule orienteeritud programme, lootes, et nende lapsed on mängudes võitjad. Ülejäänud vanemad julgustavad oma lapsi osalema väljaspool organiseeritud sportliku tegevust, selleks et arendada erinevaid kehalisi võimeid ja taunivad võistluslikkust mängudes.

Organiseeritud sport ja selle mõju perekonna elule

Viimase poole sajandi jooksul on laste vabaaega hakanud olulisemalt mõjutama, enamasti vanemate poolt suunatud, mitmed sportlikud tegevused ( Adler , Adler, 1994). Need muutused on läbi ajaloo toimunud viies erinevas astmes:

• 1960- ndatel aastatel oluliselt kasvas perekondade arv, kus tööl käisid mõlemad vanemad. See põhjustas vajaduse arendada peale kooli ja suvevaheajal erinevaid spordiprogramme, selleks et lapsed saaksid tegeleda peamiselt täiskasvanute poolt suunatud meelelahutusega.
  
• 1980– ndate aastate alguses muutus ühiskonnas oluliselt vanemate roll. “Head vanemad” tänapäeval on need, kes teavad oma laste asukohta ja tegevusi kakskümmend neli tundi ööpäevas. Viimased kakskümmend aastat otsivad vanemad oma lastele täiskasvanute poolt juhendatud organiseeritud spordiprogramme. Kui lapsed osalevad nendes programmides, siis vanemad teavad, kus nad on ja nad loodavad, et lastel on seal lõbus ja samal ajal kujundab nende isiksust.
  
• Viimasel ajal on kujunenud arvamus, et mitte organiseeritud programmides osalevad lapsed võivad sattuda probleemidesse. Täiskasvanud leiavad, et lapsed on mitteformaalselt organiseeritud spordis seotud liikselt sotsiaalse keskkonna poolt tulevate negatiivsete mõjudega. Nad näevad, et sportlik tegevus on parim viis oma liikumisvajaduse rahuldamiseks, kui nooruk on täiskasvanute kontrolli all.
  
• Mõned vanemad näevad maailma oma laste suhtes vaenulikuna ja arvavad, et formaalselt organiseeritud sport on turvalisem, kui juhuslikult kujunenud (mitteformaalne) grupiline tegevus, mis leiab aset väljaspool kodukohta ja pole täiskasvanute poolt suunatud. Vanemad taotlevad oma lastele turvalisemat keskkonda, et neid endid kaitsta.
  
• Kõrge tasemeline ja professionaalne sport on silmnähtavalt suurendanud inimeste teadlikust organiseeritud spordist ja nad võtavad seda, kui ühe osana kultuurist. Kui lapsed vaatavad sporti televisioonist ja kuulevad vanemaid ning sõpru rääkimas spordist ning samuti populaarsete atleetide jõukusest ja kuulsusest, siis nad on väga huvitatud osalemast nendes spordialades, mida teised hindavad tähtsaks ja oluliseks. Kui lapsed on avaldanud soovi osaleda mõnes organiseeritud spordiprogrammis, siis vanemad otsivad lähima spordiklubi ja panevad neid klubi nimekirja. Organiseeritud spordiprogrammid on väga populaarsed, sest lapsed vajavad tegevusest saadavat tunnustust ja identiteeti ning samas naudivad kehalist tegevust ennast.
  

Viimastel aastatel on spordis osalemine oluliselt kasvanud aga samas ka vanemad kurdavad, et spordis on liiga kõrged osavõtumaksud ja kallis spordivarustus (Wee, 1995).
Teisest küljest, need vanemad, kes on töölisklassist või madala sotsiaalse staatusega on suure probleemi ees, sest neil ei ole võimalik maksta osavõtumaksu ja kontrollida oma laste vabaaja veetmist, kui kõrge sotsiaalse staatusega perekondadel. Seetõttu on noortesport saanud üheks osaks ideoloogilisel ja poliitilisel maastikul ning tulevikus peaks väitlema laiemalt ühiskonnas perekonnaväärtuste üle.

Tänapäeva noortespordi peamised suunad

Noortesport on muutunud kahe olulise sotsiaalse arengusuuna kaudu:

Noortega seotud spordiprogrammid on privatiseeritud, see tähendab, et rohkem kui kunagi varem on sponsoreeritud noortesporti era ja kommerts organisatsioonide poolt, kuid samas vähesed on leidnud toetust riiklike toetusprogrammide kaudu. Seetõttu on madalasissetulekuga ja üksik vanema perekondades suuri raskusi panna oma lapsi spordiga osalema erinevatesse klubidesse. Seda peavad tänapäeva spordisotsioloogid tulevikus üsna ohtlikuks suunaks.

Noortespordi programmid rõhutavad “sooritusele orienteeritust”, see tähendab, et osalemine meelelahutuslikes programmides väärtustatakse tehniliste oskuste omandamisel saadavaid kogemusi ja hinnatakse kõrgelt isiklikke tulemusi nii ühel kui ka mitmel spordialal. Pööratakse suuremat tähelepanu oskuste arendamisele ja edule võistlustel. Kulutatud raha nähakse, kui investeeringut laste tulevikku. Laste osalemist spordis nähakse olulisi seoseid tuleviku perspektiivide, hariduse omandamise võimaluste ja täiskasvanu edaspidiste eesmärkide eduka realiseerimise vahel. Samas, kui vanemad ja treenerid ootavad oma lastelt maksimaalseid saavutusi, näiteks Olümpiamängudel osalemine, põhjustab see lastes tohutult stressi ja ületreeningust põhjustatud valud püütakse leevendada valuvaigistitega, sest üritatakse mitte valmistada pettumust oma vanematele ja treenerile. Selle tulemusena on hakanud arenema alternatiivsed spordialad nagu näiteks lumelaudurid ja rulluisutajad, mis on enamasti täiskasvanute mõjude alt väljas.
Erinevused mitteformaalselt (mängijate poolt kontrollitud) ja formaalselt organiseeritud (täiskasvanute poolt kontrollitud) spordi vahel
1970- ndatel aastatel tehtud uuringute tulemustena selgus, et lapsed saavad spordis kogemusi erinavaid teid mööda. See sõltub sellest, kas sport on mitteformaalselt organiseeritud ja kontrollitud mängijate endi poolt või formaalselt organiseeritud ja täiskasvanute poolt kontrollitud (Coakley, 1980, 1983). Tulemused näitasid, et mitteformaalselt organiseeritud sport on enamasti tegevuse aga formaalselt organiseeritud sport reeglite keskne . See tähendab, et kui lapsed tulevad kokku ja moodustavad meeskonna, siis nad ise kujundavad reeglid mängimiseks ja sportimiseks. Kui lapsed osalevad täiskasvanute poolt organiseeritud spordiprogrammides, siis reegleid õpitakse ja järgitakse selleks, et sportlik tegevus oleks sobilik antud konkreetsel spordialal.
Mitteformaalne, mängijate poolt kontrollitud sport
Peamiselt kogu informatsioon teadusuuringutes kogutakse vaatluste ja intervjuude kaudu, mida viiakse läbi hoovides, parkides, koolistaadionitel või muudel vabadel mänguplatsidel. Uuringu tulemused on näidanud, et kui lapsed tulevad kokku ja mängivad koos, siis on nad huvitatud neljast faktorist:

tegevus ise, eriti siis kui tegevus on suunatud tulemusele;

isiklik seotus tegevusega;

tasavägine mängutulemus (kui võistlus on põnev või väljakutsuv);

võimalus leida kinnitust oma sõprusele mängijatega mängu kestel.
Mängijate arv mitteametlikes mängudes võib olla kahest kaheteistkümneni või enamgi . Tavaliselt mängijad teavad teineteist eelnevate mängude põhjal. Peamiselt uued tulijad võetakse kiiresti omaks. Võimete erinevused ja sõpruse olemasolu on olulised kriteeriumid meeskonda valimisel. See, kuidas mängudega algust tehakse ja kui kaua see kestab, sõltub sellest, kui hästi osatakse juhtida mängijate vahelisi suhteid ja kui efektiivselt võetakse vastu otsuseid.
Mängud ja mängureeglid on peamiselt need samad, mis on organiseeritud sportlikus tegevuses, kuid nad oluliselt modifitseeritud, selleks et mänguline tegevus ja tulemus ning isikliku tegevuse seos tulemusega oleks maksimaalne. Näiteid võib tuua kõikidelt spordialadelt.
Isiklik seotus tulemusega on sageli maksimaliseeritud ja selleks on kujundatud mitmeid reegleid, et hea tasemelised mängijad saaksid domineerida vähem võimekamate mängijate üle, samas teistes gruppides arvestatakse aga ka vähem võimekamate osalejatega. Sealjuures , mõeldakse välja omale sobivamad reeglid, mis võimaldab neil saavutada paremaid tulemusi. Antakse meelsasti uusi võimalusi oma tulemuste parandamiseks, selleks et kompenseerida mängudes kogetud ebaõnnestumisi. See aitab ärahoida isiklikke pettumusi ja võimaldab jätkata sportliku aktiivsust võrdväärse meeskonnaliikmena. Samuti aitab hoida mängu tulemust tasavägisena.
Kui laste käest küsiti, mis on peamised rõõmu valmistavad põhjused, siis vastustes kirjeldati enamasti spordiga otseselt seotud tegevusi nagu näiteks löömist, püüdmist, söötmist ja tulemuse saavutamist või mõned teised tegevused, kus laps saab tunda ennast osalisena. Lapsed üritavad olla vahetult seotud parajasti väljakul toimuva tegevusega.
Mitteametlikes mängudes korra tagamine sõltub sellest, millised mängijad on reaalse tegevusega seotud. Tavaliselt enamus lapsi on isiklikult seotud mänguga ja järgivad meelsasti mängureegleid. Mängijad võivad naljatleda ja isegi reegleid ignoreerida aga selline tegevuse kõrvalekalle on heaks kiidetud , kui sellega ei kaasne teisi kahjustav tegevus.
Reputatsioon ja sotsiaalne staatus mängijate vahel on väga oluline, sellepärast et see näitab, kuidas keegi on saanud meeskonna liikmeks ja kuidas võtab osa mängu kestel otsuste vastuvõtmise protsessist. Vanematel või suurepäraste oskustega mängijatel on tavaliselt kõrgem staatus, kuid samas võivad olla ka teised arvestatavad grupi liikmed, kui nad oskavad lahendada mängus ettetulevaid spetsiifilisi probleeme. Kui lapsed mängivad tihti koos, siis nad õpivad efektiivselt lahendama ettetulevaid probleeme.
Mitteformaalsete gruppidega seotud probleemid
Suuremad ja tugevad lapsed võivad välja tõrjuda väiksemaid ja nõrgemaid. Tüdrukud võivad olla poistega seotud gruppides koheldud üleolevalt ja tunda ennast eemale peletatuna. Need lapsed, kes on välja jäetud mängudest, võivad tunda kõrvale heidetuna oma eakaaslaste poolt ( Evans , 1988).
Mängude valiku oluliseks kriteeriumiks on väljakute ja varustuse olemasolu. Näiteks, kui naabruskonnas on ainult üks suurem korpalliväljak, mida kasutavad suurem osa lastest, siis nad tõrjuvad välja ülejäänud huvialade esindajad. Mängu võetakse meelsamini neid lapsi, kellel on paremad võimed ja need, kes on nõrgemad jäävad paratamatult tegevusest välja, tegemata neile spetsiaalseid järeleandmisi. Mida rohkem on mägijaid piiratud väljakute tingimustes, seda harvem tuleb ette mängijate vahetusi aga mida enam on väljakuid, seda rohkem saavad osaleda erinevate huvidega ja võimetega spordiharrastajad. See on peamine erinevus, miks mitteformaalsed mängud madala sissetulekuga piirkondades ja vähese varustsuse ning toetuseta on sageli erinevad mängudest, mida mängitakse kõrge majandusliku tasemega piirkondades, kus varustust on piisavalt ja puudub võitlus mänguväljakute pärast (Carlston, 1986).
Formaalne, täiskasvanute poolt kontrollitud sport
Lastega tehtud intervjuud näitasid, et täiskasvanute poolt kontrollitud spordis väärtustasid nad isikliku seotust tegevusega, soorituse kvaliteeti ja mängu lõpptulemust. Nendes mängudes on peamine see, et käitumine on rangelt suunatud ettenähtud reeglitega. Need reeglid on jälgitud treenerite, manageride, ajamõõtjate, punktiarvestajate, kohtunike, vahekohtunike ja teised mänguga seotud ametnike poolt.
Lapsed hindavad oma formaalset positsiooni meeskonnas. Näiteks, lapsed ise määratlevad oma positsiooni mängus ja on selle üle ühked, kui nad kirjeldavad endid kui kesk-, ääre-, või tagamängijana. Samuti rõhutavad treenerid ja pealtvaatajad positsiooni olulisust ja julgustavad mängijat oma positsiooni säilitama mängu kestel.
Formaalselt organiseeritud sport on samuti seotud ajakavaga ja ilmastiku tingimustega. Individuaalne mänguaeg sõltub noorsportlase oskuste tasemest. Sagedamini istuvad pinkidel väikest kasvu, kartlikud ja vähem võimekamad lapsed. Nad on alamotiveeritud ja igavlevad ning tegelevad muude asjadega, mis ei ole mänguga seotud. Heade eeldustega sportlased soovivad osaleda mängus ja tunnevad huvi seal toimuva vastu ning on väga pettunud , kui nad mängust väljavõetakse. Nad seisavad treenerile väga lähedale ja ootavad või küsivad, millal nad saavad uuesti mängu astuda.
Täiskasvanute poolt kontrollitud ja organiseeritud spordis (reeglid + positsioon) ei ole uuringud näidanud vaenulikkust erinevate meeskondade vahel. Mõned arusaamatused leidsid aset täiskavanute endi seas või sama meeskonna liikmete vahel. Peamised probleemide põhjused olid näiteks suutmatus meeldejätta reegleid, püsida ja mängida efektiivselt ettenähtud positsioonil või täide viia täiskasvanute poolt väljaarendatud strateegiat.
Mängu reeglite peamine eesmärk on standartiseerida võistlemist ja kontrollida mängijate käitumist. Reeglite kasutamine (sotsiaalne kontroll) mängudes on peamiselt enesekontroll ja mängijate sõnakuulelikkus, mis on juhitud treenerite, abitreenerite ja teiste oluliste isikute poolt. Mängijate vabadus on kitsendatud reeglitega ja treenerite poolt nõutud tegevuskavadega.
Formaalselt organiseeritud spordis on allumine reeglitele ja treeneri ootustele väga kõrge. Lastega seotud hälbed mängudes on põhjustatud peamiselt reeglite unustamisega või ollakse vastu täiskasvanute poolt kujundatud reeglitele. Reeglitest üleastumisel treenerid ja vanemad kasutavad verbaalset ja/või mitteverbaalset keelamist. Nad kasutavad mängu ja meeskonna reegleid ning sanktsioone selleks, et kontrollida käitumist ja säilitada organiseeritud mängu ja treenerite ning abitreenerite rõhutatud väärtusi.
Uuringud on näidanud, et lapsed võtavad formaalselt organiseeritud spordist osa väga tõsiselt, sest nad soovivad võita, ehkki nad ei ole alati võitjad. Meeskonnas võitmine sõltub mängijatest, kellel on suurepärased mänguoskused ja on samas edukad grupiliikmed. Kuigi nende peamiseks osalemise eesmärgiks on lõbu, teavad nad siiski võitude ja kaotuste suhet ja oma positsiooni liigas. Mängijad on väga pettunud, kui nad ei saanud piisavalt mänguaega. Mänguaeg on seotud laste reputatsiooniga eakaaslaste seas, millega tuleb kindlasti arvestada.
Staatus formaalselt organiseeritud meeskonnas sõltub peamiselt treeneri hinnangust mängija kehalistele võimetele ja väärtustele meeskonnas. Parimatel mängijatel on meeskonnas suurema vastutus ja mängus osalemisel enam vabadust. Treeneri poolt väärtustatud kehalised oskused ja heakskiidu teenimine mängijate seas on peamine staatuse ja autonoomia saavutamine ning heakskiit on seotud mängija poolt otseselt meeskonna reeglite järgimisest.
Lõpetuseks, organiseeritud sportmängud on ääretult püsivad: mängud ei lõppe enne, kui reeglid annavad selleks võimaluse, hoolimata mängu kvaliteedist või rahulolust mängijate seas ja mängijad ei lahku väljakult enne, kui treener või abitreener on andnud selleks loa. Samuti antakse mängu kestel täiskasvanute poolt verbaalseid juhendeid, käskluseid ja nõuandeid.
Erinevuste analüüs
Laste isiklikud kogemused on neis kahes spordi valdkonnas väga erinevad. Mitteformaalselt organiseeritud sport on suunatud üldiselt tegevusele aga organiseeritud sport reeglitele.
Millised kogemused on lapse arengust lähtuvalt enam väärtustatud? Vastus ei ole mitte oluline ainult lastele vaid ka täiskasvanutele, kes investeerivad aega, raha ja energiat organiseeritud spordiprogrammidesse.
Lapse arengu seisukohalt on olulised nii ühed kui ka teised kogemused ja kummalgi on oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Siiski on näha, et inimesed traditsiooniliselt ülehindavad organiseeritud spordi tähtsust ja alahindavad mitteformaalset sportlikku tegevust.
Osaledes mitteformaalsetes aktiisustes on oluline inimestevaheliste suhete ja otsuse vastuvõtmise oskuste arendamine. Lapsed peavad organiseerima erinevaid mänge ja lahendama ettetulevaid probleeme. Näiteks Leonard Koppett (1994) ütles, et kõige olulisem osa on mitteformaalses spordikeskkonnas õppida seda, kuidas kujundada mänge, valida pooli, leida kompromisse eakaaslastega, konformismi, leidma erinevaid lahendusi ja andma korraldusi, selleks et mäng saaks jätkuda. Ta lisas , et see on oluline tsivilisatsiooni funktsioneerimiseks, mida ei leia organiseeritud sportlikest tegevustest. Patricia ja Peter Adler (1994) viisid läbi viie aastase uuringu, mille eesmärgiks oli hinnata laste koolivälise mitteformaalse sportliku tegevuse mõju ja leidsid, et see aitab neil koguda koostöö, planeerimise, organiseerimise, läbirääkimise, probleemide lahendamise, paindlikuse ja improvisatsiooni kogemusi. Siiski me ei tea, kuidas toimub õppimine teistes keskkondades ja mis põhjustab mitteformaalses keskkonnas õppimisprotsessi aga me saame öelda ainult seda, et lapsed on mõjutatud oma kogemustest.
Formaalselt organiseeritud spordis saavad lapsed teistsuguseid spordiga seotud kogemusi. Lapsed peavad suutma arendada suhteid endast vanemate autoriteetidega. Lapsed samuti õpivad reegleid ja strateegiaid spordiga tegelemiseks, mis on kultuuri arengu seisukohalt kõigile näha ning oluline. Osalemise kaudu nad kujundavad ajajooksul oma staatuse meeskonnas, mis mõjutab inimest kogu ülejäänud elu. Kui lapsed osalevad formaalselt organiseeritud spordis, siis nad puutuvad kokku bürokraatiaga ja mõistavad tegevuse hierarhilist struktuuri ning nad saavad teada meeskonna poolt esitatavate nõuetest, samuti täiskasvanute töökultuurist (meetoditest) ja osalemisest (Adler ja Adler, 1994).
Formaalselt organiseeritud spordi negatiivsem külg on selles, et lapsed passiivselt aktsepteerivad täiskasvanute poolt organiseeritud tegevusi ja nende maailmanägemust (puudub oma initsiatiiv) (Adler ja Adler, 1994). Kui see nii juhtub, siis lapsed täiskasvanuks saades leiavad, et nad on jõutetud oma elukeskkonda muutma. Adler (1994) uuris kaheksa aasta jooksul koolivälistest aktiivsustest osavõtvaid lapsi ja jõudis järeldusele, et mitteformaalsetes aktiivsustes, kus lapsed ise organiseerivad oma tegevusi, aitas lastel ettevalmistada oma alternatiivse maailma loomiset.
Noortespordi kohta sagedamine esitatud küsimused:

• Millal on lapsed valmis tegelema spordiga?
  

Tänapäeval on see küsimus küllaltki aktuaalne . Vanemad tahavad teada, millal oleks õige aeg alustada sportliku aktiivsusega. Mõned vanemad panevad oma lapsed kolme aastaselt tegelema organiseeritud spordiga, viie aastaselt osaletakse ujumistreeningutel ja üheksa aastaselt käiakse vaatamas oma lapse võistluseid võimlemises. Mõned vanemad tahavad varakult kujundada oma lapsest, kui kuulsat sportlast ja teised jällegi ei soovi, et nende laps jääks teiste eakaaslaste võimete arengust oluliselt maha ning kolmandad soovivad, et lapsed tunneksid kehalisest aktiivsusest rõõmu ja rahulolu oma kehast.
Vastused nendele küsimustele antakse psühholoogias, kehalises kasvatuses, liigutusõpetuses, liikumise psühholoogias ja sotsioloogias . Kui sotsioloogid räägivad laste valmisolekust spordis osalemiseks, siis nad annavad erinevaid vastuseid, mis sõltub sellest, kas on tegemist organiseeritud sportliku tegevusega või organiseeritud võistlusmängudega:
Vastus – kehalise aktiivsusega tegelemine pole kunagi liiga vara. Meie elus on väga oluline saada teadmisi oma keha kohta, mida me õpime tundma juba pärast sündi. Keha tundma õppimine on normaalne osa üles kasvamisel ja kohanemisel välise keskkonnaga. Kuidas lapsed mängivad ja mida nad õpivad sõltuvad peamiselt oma keha tundmaõppimise võimalustest ja julgustamisest ning keskkonnaga kohanemisest. Mida rohkem vabadust ja julgustust nad tajuvad, seda rohkem õpitakse. Vanematel soovitatakse panna oma lapsi erinevatesse keskkondadesse ja varustada eakohaste mänguasjadega. Mõnede vanemate eesmärk on pöörata vähem tähelepanu kehalisele eneseväljendusele ja rohkem suunata lapsi harjutamisele ning eesmärkide saavutamisele . Vanemad julgustavad oma lapsi senikaua, kuni nad on saavutanud selle õige kehalise liigutuse või oskuse.
Selles kultuuri keskkonnas rõhutatakse soorituse tähtsust eneserväljenduse ees, mis võib vähendada laste kehaliselt saadavaid kogemusi ja julgustatakse lapsi tundma rõõmu oma eesmärkide saavutamisest aga mitte liikumisest enesest. Selle tulemuseks on see, et paljud lapsed on inaktiivsed ja teised on orienteeritud kehalistes aktiivsustes peamiselt eesmärkide saavutamisele. Samuti sunnib see lapsi oma tegevustes taotlema ideaalseid tulemusi, mida nad üritavad saavutada tulevikus.
Vastus – Iga koolilaps on valmis osalema organiseeritud sportlikes tegevustes. Lapsed peavad alustama organiseeritud spordiga, kui see on neile jõukohane, selleks et arendada oma kehaliste kogemuste taset. Kolme ja nelja aastased lapsed tuleb panna tegutsema üheskoos, kus neid julgustatakse liituma eakaaslastega kehaliselt aktiivsetes mängudes. Formaalselt organiseeritud programmide tähtsus seisneb selles, et see annab võimaluse kindlustada lapse turvaline keskkonda ja täiskasvanud saavad sekkuda tegevusse, kui on laste seas liigset egotsentristliku käitumist.
Formaalselt organiseeritud sportlik tegevus on kõige sobivam viiendast või kuuendast eluaastast. Tegevused peaksid julgustama lapsi ennast kehaliselt väljendama ja olema loomingulised, mis on seotud omakorda põhiliigutusvilumuste arenguga ja kordinatsiooniliste oskustega. Parimalt organiseeritud programmides on täiskasvanute poolt juhendatud tegevused, kus lastele antakse vabadus kasutad oma keha nii nagu nad seda ise soovivad. Kogu tegevus on organiseeritud võimalikult liberaalselt, rõhutades lapse oma initsiatiivi. Kui ei ole tegemist organiseeritud võistlusliku tegevusega, siis on lapsed ise võimelised vastama küsimusele, millal nad on valmis tegelema kehaliste aktiivsustega.
Vastus – organiseeritud sport enne kaheksandat eluaastat ja võistlussport enne 12 eluaastat peavad olema vastavuses laste vajaduste ja võimetega. Valmisolek osaleda organiseeritud spordis on erinev küsimus. Laste kognitiivsed võimed ei arene mitte ainult kaheksanda või üheksanda aasta vanuseni, selleks et arusaada ja tegeleda spordiga, eriti võistlusspordiga. Need võimed ei ole täielikult arenenud 12- ne aastaseks saamiseni. Kõik oleme näinud 9 aasta vanuseid jalgpalli mängijaid ja teame, milline see väljanäeb. Enamus eelpuberteediealised lapsed mängivad “ mesipuu jalgpalli”: pärast lahtilööki ümbritseb jalgpalli 12 keha ja 24 jalga ning nad liiguvad palli liikumise suunas nagu parv mesilasi , kes järgneb oma mesilasemale. Keegi ei hooli oma positsioonidest väljakul ja nad on seal, kus nad parajasti on. Treenerid ja vanemad hüüavad lastele, et nad säilitaksid ja ei muudaks oma positsiooni.
Samas on ka oma positsiooni säilitamine keeruline, sest see sõltub kaasmängijate ja opponentide positsioonide muutustest, mis on seotud palli liikumisega. Positsiooni kontseptsioonist arusaamine nõuab võimet mentaalselt visualiseerida iga muutus meeskonna kaaslaste ja opponentide kohtades, kogu väljaku ulatuses, hinnates igaühe seost teineteisega ja palliga ning siis otsustad, kuhu sa kuulud. Sellest arusaamist on harva õpetatud noorematele kui 12 aastased ja lapsed ei suuda sellest arusaada üldse 8 ja 9 aasta vanuselt. Vanemad ja treenerid on sagedasti frustreeritud, kui lapsed ei hoia oma positsiooni ja järgi mängureegleid. Kuna täiskasvanud ei tea midagi lapseea kognitiivsetest ja psühholoogilistest arengutes, siis nad süüdistavad lapsi selles, et nad piisavalt ei ürita, ei mõtle üldse või on neil halb hoiak. See omakorda frustreerib lapsi, kes püüavad anda oma parima , mida nad suudavad oma arengu staadiumis.
“Mesipuu jalgpalli” ja teisi samasuguseid sportlikke aktiivsuseid on võimalik ärahoida kahel erineval viisil. Parim võimalus on suunata laste tähelepanu mängus pigem oma oskustele ja enseväljendusele kui võistluslikule komponendile. Teine võimalus on see, kui lapsed saavad võistlemise käigus reageerida tüütavatele olukordadele kindlal viisil ja situatsioonil. See pole siiski parim strateegia. Treenerid vaatavad võistlevaid lapsi erinevates mängu situatsioonides ja lasevad mängijatel hiljem individuaalselt harjutada. Tegeledes eraldi iga mängijaga, kasutades selleks väheseid harjutusi on küllaltki igav ja tüütav.
Lapsed ei ole sündinud võistlemise või koostöö võimega ega pole ka võimelised mentaalselt visualiseerima sotsiaalseid suhteid meeskonnakaaslaste ja opponentide vahel. Nad peavad neid asju õppima ja see sõltub sotsiaalsete kogemuste ja apstrakse mõtlemise arengu ning interpersonaalsete võimete kombinatsioonist. Prepuberteediealistele lastele tuleb rõhutada koostöö ja vastastikuse usalduse tähtsust, sest vastasel juhul koostöö võib mängu ajal muutuda brutaalseks.

• Kas kehalise aktiivsusega tegelemine mõjutab vanemate ja laste omavahelisi suhteid?
  

Mitteformaalsete kehalisetes aktiivsustes on harva välja kujunenud lapse ja tema vanemate omavahelised suhted, väljaarvatud juhtudel, kui vanemad tunnevad huvi ja toetavad oma lapsi, kui nad mängivad tänaval, pargis , spordiväljakutel või hoovides. Vanemate toetus antud juhul on passiivne ja ei ole otseselt mõjutatud ning osaletud. Formaalselt organiseeritud sport nõuab vanematelt enam aega, raha ja organisatsioonilisi oskusi, mis mõjutab oluliselt lapse ja vanema omavahelisi suhteid.
On selge, et vanemate päevakava on tihedalt seotud lapse osalemisega formaalselt organiseeritud spordis (Chafetz ja Kotarba, 1995). Küllalt vähe on andmeid selle kohta, kuidas noortesport mõjutab perekonnasiseseid suhteid. Endised noortespordiga tegelenutel on valdavalt positiivsed mälestused aga siiski ei saa teha lõplikke järeldusi lapse ja vanema omavaheliste suhte arengus. Mõnede vanemate tegevused põhjustavad tõsiseid häireid suhtlemisel lastega. Vanemad küll julgustavad oma lapsi, kuid seda tajutakse rõhuvana. Perekonnasisesed suhted saavad tõsiselt kahjustatud, kui lapsed usuvad, et vanemate tähelepanu sõltub spordis osalemisest ja sportlikest tulemustest.
Noored inimesed leiavad ennast vastamisi kolme dilemmaga:

kui nad lõpetavad sportliku tegevuse, siis vanemad ei toeta ja ei pööra neile enam piisavalt tähelepanu;

kui nad tegelevad spordiga, kuid ei saavuta piisavalt häid tulemusi, siis tagasiside vanematelt on negatiivne;

kui nad saavutavad spordis suurepäraseid tulemusi koheldakse neid kui väikseid imelapsi normaalse lapse asemel.
Uuringud on näidanud, et lapsed otsivad tähelepanu oma vanemate poolt ja kui seda saavutatakse ainult spordi kaudud, siis võib see neid vägagi frustreerida. Heaks atleediks saamine on ainus võimalus suhelda oma vanematega.
Paljud vanemad tänapäeval on arusaanud, et nad ei seosta oma laste vahelisis suhteid spordis osalemise või soorituse tulemusega. Siiski uuringud on näidanud, et kulutused, mis oli spordis osalemiseks tehtud vanemate poolt, on küllaltki suured. Hiljem mainitakse seda, kui raske oli spordis osalemiseks raha koguda ja kui palju tuli näha vaeva, et maksta osalusmaksu, varustuse eest jne. Samuti muudeti oma puhkuse plaane ja päevakava, et käia ja osaleda spordivõistlustel. Rõhutati küll hariduse tähtsust, kuid enam tunti huvi viimase võistluse tulemuste kohta. Kõik need tegevused ei olnud otseselt väljendatud, kuid lapsed ise siiski tajusid oma vanemate eelistusi ja hoiakuid. Uuringus osalenud 11 aastased lapsed olid tugevasti mõjutatud otseselt mitteverbaalsest käitumisest, mis samuti rikkus lapse ja vanemate omavahelisi suhteid.

• Kas poisid ja tüdrukud tegelevad spordiga erinevalt?
  

Vastus sellele küsimusele on jaatav. Enne, kui identifitseerida erinevusi ja selgitada, miks need erinevused on, tuleb meil eelnevalt saada ülevaade olulistest valdkondadest nagu käitumine, spordialad ja kultuur. Näiteks, kui uuritakse spordis poiste ja tüdrukute vahelisi erinevusi, siis sagedasti ignoreeritakse seda, kuidas poisid ja tüdrukud tegelevad spordiga ja kõiki erinevusi, mis eksisteerivad poiste ja tüdrukute vahel. Esialgsetes uuringutes lasti poistel ja tüdrukutel iseloomustada endid, kui nad tegeleva mitteformaalsete kehaliste aktiivsustega, siis selgus üsna kiiresti, et need tulemused ei kirjeldanud täpselt nende poolt tajutud kogemusi, sest nad tundsid endid kui “kummaliste inimestena”. Selle tulemusena pöörati hiljem uuringutes suuremat tähelepanu nende spordist saadavatele kogemustele. Uuringud vaatlesid peamiselt soolist seost sellega, miks inimesed tegelevad spordiga täpselt nii nagu nad tegelevad. Sugu oli oluline ainult sel juhul, kui ta oli seotud inimese elus teiste oluliset faktoritega. Kui seletada seda, kuidas lapsed spordist osa võtavad, siis näeme, et tüdrukute sugu oli vähem oluline vanematest, kes kontrollisid nende elu ja soovisid , et pärast kooli tuleksi kohe koju või madala sissetulekuga perekonnast, kus tuleb hoida endast nooremaid õdesi ja vendi. Ja poiste sugu oli vähem olulisem, kui isa, kes mängis nendega iga päev ja kes lubas minna kohalikku parki teiste eagaaslastega mängima. Kui poiste vanemad olid ülehoolitsevad ja soovisid, et pärast kooli kohe koju tuldaks ning hoitaks endast nooremaid õdesi ja vendi, siis see mõjutas oluliselt seda, kus ja kellega nad mängisid, mis kehtib ka tüdrukute puhul. Sugu osutus oluliseks ainult, siis kui ta oli seotud teiste faktoritega, mis piirasid või soodustasid laste tegevust.
Rääkides erinevustest pööratakse suuremat tähelepanu ikkagi kogemustele. Enamus sotsiolooge tänapäeval kasutavad pigem kogemustele kui soo erinevustele suunatud küsimusi. Küsimuse: “Mis on erinevused poiste ja tüdrukute vahel, kui nad tegelevad spordiga?” asemel, küsime: “Kuidas ja miks lapsed mängivad nii nagu nad mängivad?” Selliselt küsimusi formuleerides on võimalik ärahoida kahe vastandliku soo omavahelist võrdlust, kuigi lapsed suutsid selgelt eristada üksteise bioloogilisi erinevusi. Kuid see ei tähenda, et uuringutes soo roll oleks vähem oluline.
Uuringud on näidanu, et tüdrukutel ja poistel on sagedasti erinevat tüüpi lapseea kehalise aktiivsusega seotud kogemusi (White jt, 1992). Vanemad, erit isad , mängivad oma poegadega sagedamini ja otsivad erinevaid tegevusi kui tütardega. Üldiselt oli poiste kehaline aktiivsus omaks võetud, erinevalt tüdrukutest, nii perekonna siseselt kui ka väljaspool seda keskkonda (Nelson, 1991; Greendorfer; 1993). Need erinevused oma kehalistes oskustes ja potensiaalis ilmnevad juba enne seda, kui nad lähevad kooli esimesse kehalisekasvatuse tundi või hakkavad osalema organiseeritud sportlikus tegevuses. Poisid tunnevad ennast enam kehaliselt võimekana kui tüdrukud, isegi siis kui tulemuste erinevused on väiksed või puuduvad üldse. Poisid usuvad rohkem oma kehalistesse võimetesse kui tüdrukud. See väljendus paremas eneseusalduses ja soovis kasutada ning testida oma võimeid ja seetõttu osaletti vabatahtlikult kehalistes aktiivsustes. Tüdrukud ise soovivad jääda tahaplaanile ja aktsepteerivad seda, et poisid on kehaliselt eelistatumad (Harsbrook, 1993).
Kehaline enesekontseptsioon on seotud sooga, sest paljud inimesed ootavad spordiga seotud oskuste taseme erinevusi tüdrukutelt ja poistelt. See ootus võib olla seotud sellega, et poisid mängivad sagedamini pallimänge algklassides ja tüdrukud osalevad väikeste gruppidena vähem jõulistes mängudes, mis sõltub nii õpetajast kui ka kultuurist (White jt, 1992).
Eelnev kirjeldus andis ülevaate, kuidas sugu on seotud mitteformaalsete mängudes osalevate lastega ( Lever , 1976, 1980) ja järgnevalt kirjeldame organiseeritud spordi seost sooga. Paljudel vanematel ja treeneritel on lastele organiseeritud programmid vastavalt soolistele ootustele. Kui üritada selgitada neid ootusi, siis on see küllaltki keeruline, sest programmid on suunatud (A) eelnevatest reaalsetest kogemustest, mis soodustavad programmides osalemist ja annavad tüdrukutele vajalikke kogemusi (B) hästi kavatsetud, kuid liigne “isalik hool ” selleks, et kaitsta tüdrukuid stressist ja väljakutsetest või (C) sooline uskumus, et tüdrukutel on oletatavalt kehaline mahajäämus.
Arvatakse siiski, et erinev kohtlemine on alusetu ja tüdrukute tulemused sõltuvad eelkõige nende endi aktiivsusest aga mitte soolistest erinevustest. Poisse koheldakse enamasti spordis ikka paremini kui tüdrukuid ja tüdrukutel on vähem võimalusi saada kehaliselt enam kompetentsemaks.

Lastespordi tuleviku arengu suunad

Suurendada osalus võimalust – enamus kehalisi aktiivsusi on seotud reaalse tulemusega (korpallis visatud punktid jne). Enamus formaalselt organiseeritud sportlikud programmid soodustavad pigem efektiivse tegevuse tõkestamist kui stimuleerimist. Vanemad ja treenerid näevad suure võistlustulemusega mängudes distsiplineerimatut ning vähese kaitsemänguga tegevust. Täiskasvanud inimesed eelistavad pigem distsiplineeritud ja programmile vastavat kehalist aktiivsust, mis võimaldab arendada tõhusat kaitsemängu ning sobival positsioonil olles saada kaaslaselt õigeaegne sööt. Selle taktikaga võib küll võita aga see limiteerib mängu kõige olulisemad aspektid – tegevuse ja tulemuse.
Soovitus – laste tegevuse suurendamiseks on kõige parem lihtsustada reegleid, vähendad mänguala ja suurendada eesmärke.
Suurendada isiklikku osalust mängus – mitteformaalsetes mängudes aktiivset tegevust vähendavaks teguriks on mänguoskus ja formaalselt organiseeritud spordis piirab osalust konkreetne positsioon mänguväljakul.
Soovitus – treenerid ja teised liidrid saavad osalust suurendada mängijate sagedase positsiooni muutmisega ja meeskondade komplekteerimise kaudu.
Kindlustada võrdväärsed meeskonnad – huvitavad mängud mitteformaalselt organiseeritud tegevustes on need, kus lõpptulemus selgub alles viimastel sekunditel. Liigselt ühepoolsed mängud on väga ebahuvitavad. Probleemid võivad esineda siis, kui kaks head mängijat, kes on omavahel sõbrad ja ei soovi olla vastasmeeskondades. Laste jaoks on märksa olulisem mängida samas meeskonnas koos oma sõbraga (sõpradega), kui hoida mängutulemust tasakaalus. Organiseeritud spordis on mängutulemuste suur erinevus tavaline. Hoida mängijaid motiveerituna on keeruline.
Soovitus – võrdväärse mängu hoidmiseks kasutada omapoolseid uuendusi. Näiteks mängija lisamine nõrgemasse meeskonda, suurendada vigade tegemise võimalust jne.
Säilitada laste omavahelisi suhteid – mitteformaalselt organiseeritud spordis on sõprus suhted vägaolulised, mille alusel valitakse meeskonnad ja lahendatakse mängus kaasnevaid probleeme. Formaalselt organiseeritud spordis on vaja mängijate vaheliste suhete arenguks rohkem aega.
Soovitus – formaalselt organiseeritud spordis on hea, kui treenerid annavad võimaluse mängijatel osaleda plaanide ja strateegijate koostamisel. Soodustatakse vastasmängijate omavaheliste suhete arendamist – aidatakase üksteisel probleeme lahendada ja kiidetakse edusammude eest. Samuti on oluline, et noored mängijad mõistaksid reeglite vajalikkust ja kujundaksid ennast nendele vastavalt.
IV SPORT JA SOTSIAALNE KLASS
Kas majanduslik ebavõrdsus omab spordis tähtsust?
Tihti arvatakse, et spordis on oluline vaid saavutus. Enamus inimesi näevad sporti kui nähtust, mis on avatud igaühele ning kus edukus sõltub eelkõige individuaalsetest võimetest ning raskest tööst, mitte aga rahast või majanduslikest privileegidest. Kui aga need inimesed on spordi harrastamiseks organiseerunud, hakkab nende tegevus sõltuma materiaalsetest vahenditest. Ruumide ja inventari rent ja muretsemine, instruktori või treeneri palkamine, võistlustel osalemine jne. On kõik seotud kulutustega. Seega võib öelda, et sport on seotud sellega, kes on kes ühiskonnas ning milline on tema majandusliku heaolu tase. See loob omakorda tingimused majanduslikuks ebaõigluseks spordis.
Kui arutletakse selle üle, kes on kes ühiskonnas, on paljud arvamusel, et tippsportlased teenivad suurt raha ning loovad spordi kaudu sidemeid hilisemaks paremaks toimetulekuks “tavalises” elus. Sellist arusaama rõhutatakse sageli “postipoisist miljönariks” stiili juttudes, kuna paljud kõrgelt tasustatud sportlased on pärit madalast sotsiaalsest klassist . Alljärgnev peatükk on seotud spordi ja sotsiaalmajanduslike tegurite omavahelise suhtega. Vastust püütakse leida järgmistele küsimustele:

• Kuidas on sport seotud majandusliku ebavõrdsuse ning majandusliku heaolu ning ebaõnnega?
  
• Kuidas on sotsiaalne klass seotud spordiharrastuse mudelitega ühiskonnas?
  
• Millises ulatuses võimaldab sport luua karjäärivõimalusi endistele sportlastele ning teistel leida tööd spordiorganisatsioonides?
  
• Millises ulatuses mõjutab sportimine üleüldist tööalast edukust ning suurendab endiste sportlaste sotsiaalset mobiilsust*?
  

* Sotsiaalse mobiilsuse all mõistavad sotsioloogid muutusi majandusliku heaolu, haridustaseme ja professiooni osas inimese eluea jooksul või ühest põlvkonnast teise.
Sport ja majanduslik ebavõrdsus.
Erinevused majanduslikus heaolus, poliitilises positsioonis ning mõjus ning sotsiaalses staatuses on olulised sotsiaalses elus. Sotsioloogid on huvitatud nendest erinevustest, kuna need tegurid mõjutavad seda, kuidas inimesed näevad iseennast ning teisi, kuidas nad suhtlevad teistega ning kas nad saavad seda, mida nad tahavad, ka teiste vastuseisule vaatamata. Sotsioloogid käsitlevad majanduslikku heaolu, poliitilist positsiooni ja mõju ning sotsiaalset staatust kui kolme olulist jõu allikat ühiskonnas.
Protsessi, mille kaudu need kolm tegurit muutuvad sotsiaalse elu organiseerumise ning inimeste igapäevase elu aluseks ühiskonnas, nimetatakse klassisuheteks. Kuna klassisuhted on tihedalt seotud majanduse ning poliitikaga ning mõjutavad inimgruppide vahelisi suhteid, on nad ka spordi sotsioloogide huviorbiidis. Sageli ollakse arvamusel, et sport on avatud ning demokraatlik nähtus ning seetõttu ei ole sport seotud ebavõrdsusega majanduslikus seisundis ning positsioonis. Ehkki see väide võib olla tõsi mõnede mitteformaalselt organiseerunud spordivormide puhul, esineb ametlikult organiseeritud spordis nii majanduslik kui ka sotsiaalne ebavõrdsus. Organiseeritud sport ei arene ilma materiaalsete vahendite kaasamiseta. Inimgrupid, kes kontrollivad neid resursse ning kasutavad neid spordi organiseerimiseks ja spondeerimiseks lähtuvad alati enda väärtustest ning huvidest. Oleks ettekujutlematu, et tänapäeva olümpiamänge sponsoreerivad hiigelkorporatsioonid ei arvestaks selgelt spondeerimisega seotud ettevõtte turunduslike ja majanduslike huvidega.
Ühiskonna mõjuvõimsad grupid omavad suurt mõju sellele, millised spordialad on organiseerunud, milliseid alasid edendatakse ning reklaamitakse. Kui mõned, ehkki suurte traditsioonidega, spordialad, ei kattu nende gruppide huvidega, on raske neid alasid arendada. Rannavõrkpall ei oleks kunagi arenenud välja olümpiaalaks, kus mängijad teenivad kopsakaid auhinnarahasid, ilma kahe suure ettevõtte- Corona Beer ja Cuervo Tequila- turundushuvide alla sattumata. Olümpiamängud on viimase paari aastakümne jooksul välja kujunenud kasumit tootvaks spordiäriks just avatuse tõttu rahvusvaheliste korporatsioonide turundushuvidele.
Kuid spordi spondeerimine ei ole seotud vaid turgude laiendamisega ning kasumi teenimisega. Selle tulemusena kujunevad välja ideed selle kohta kuidas sotsiaalset elu korraldada ning miks majanduslik ebavõrdsus ühiskonnas eksisteerib. Seetõttu ongi spordi sotsioloogil vaja mõista klassisuhete dünaamikat ka spordi sotsiaalse rolli lahtimõtrstamisel.
Klassisuhete dünaamika
Üheks võimaluseks, kuidas klassisuhete dünaamikat spordis lahti mõtestada, on mõelda sellele, kuidas vanus on seotud spordi harrastamisega. Ehkki lapsed on võimelised spontaanselt organiseeruma kehaliste tegevuste ja mängude sooritamiseks, on organiseeritud laste ja noorte spordiprogrammid ja võistlused välja aredatud täiskasvanute ideede alusel selle kohta, mida peaks lastele spordi kaudu andma. Laste endi seisukohalt vaadatuna on spordis olulised tegevusrõõm, isiklik osavõtt, võistlusmomendi stimuleeriv möju ning suhete arendamine sõpradega. Täiskasvanute, kes omavad aga resursse laste spordi organiseerimiseks, arvates tuleb aga noorte spordis rõhutada distsipliini, tulemuslikkust, allumist täiskasvanute autoriteedile ning nende poolt kehtestatud reeglitele. Seega, kuna täiskasvanud omavad resursse, et noorte sporti arendada, peegeldab see sport suures osas ka täiskasvanute nägemust selle kohta, mida kehalises harjutused peaksid lastes arendama. Kui laste käitumine kaldub sellest nägemusest või ideedest kõrvale, kasutavad täiskasvanud oma jõudu, et püstitatud reeglid uuesti kehtestada. Kui lapsed harrastavad sporti “õigesti” st. täiskasvanute reeglite järgi ning täiskasvanute ootusi täites, rõhutavad nad, et nii arendatakse iseloomu. Vastavalt sellele järgneb ka laste tasustatamine (Fine, 1987). Seetõttu on ka mõned autoritaarsed noortetreenerid saavutanud suure populaarsuse paljude lapsevanemate seas, kuna nad arvavad, et maailm on parem koht, kui täiskasvanud omavad täielikku kontrolli noorte inimeste üle ning lapsed alluvad vastuvaidlematult sellele kontrollile . Sellisel viisil toodab sport ealisi sotsiaalseid suhteid, milles täiskasvanute arusaamad ei ole mitte ainult õiged vaid ka ku isotsiaalse elu loomulik osa.
Klassisuhted mõjutavad sporti enamvähem samal moel. Inimesed, kes omavad sotsiaalset, poliitilist ning majanduslikku võimu, mõjutavad sporti lähtuvalt sellest, millised on nende endi huvid. Selle kaudu levitavad nad ideesid selle kohta, kuidas sotsiaalset elu peaks korraldama. Näiteks võivad need inimgrupid kasutada endi resursse ning sotsiaalseid sidemeid selleks, et harrastada sporti endi keskel ekslusiivsetes spordiklubides ja tingimustel, mis on teistele inimgruppidele kättesaamatud. Kui nii juhtub, muutub sport töövahendiks, mille kaudu need inimgrupid rõhutavad majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi endi ning teiste vahel. Samuti levitatakse sellise tegevusega ideed, et inimesed, kellel on raha ja mõjuvõimu, on olulised ühiskonnas.
Ühiskonna mõjuvõimsad grupid võivad organiseeritud spordi spondeerimise ja toetamisega toetada kas sellist ideoloogiat, mis toetab nende endi majanduslikke ja poliitilisi huvisid ning seoseid ühiskonnas. Nii on tänapäeva tippsport suunatud võistluslikkusele, individualismile, kõrgtasemel vilumustele, kõrgtehnoloogia kasutamisele ning vastase üle domineerimisele. Sellisel kujul on sporti siduda ideoloogiaga, mis on samuti suunatud individuaalsele tulemuslikkusele, võimele olla teistest parem ning pingutada selle nimel tugevasti kasutades tehnoloogiat ja teadmisi. Selline ideoloogia rajab teed teatud liiki klassiloogikale, mille alusel majanduslik edu (võitmine) on individuaalse võiemkuse, iseloomu ning väärtuse tõendiks. Inimesed, kes juhinduvad sellisest klassiloogikast, lähtuvad endi väärtushinnangutes ning eesärkides majanduslikust edust . Nende jaoks on edu seotud võimalikult paljude “asjade” omamisega, asjad muutuvad nende jaoks identiteedi, staatuse ja väärtuse sümboliteks. Sellise klassiloogika näiteks on noortetreener kes ütleb õpilastele: “Kui sa oled oma tulemustega spordis rahul, on sinuga lõpp”.
Selline spordi kasutamine teatud gruppide ideoloogiliste huvide kultiveerimiseks ühiskonnas ning enda mõjuvõimu suurendamiseks viibki lõppkokkuvõttes selleni , et inimestes kinnistub arusaam, et majanduslik ebavõrdsus ühiskonnas ongi hea (funktsionaalne), loomulik ja moraalselt õige. Kuna organiseeritud sport sõltub nende gruppide toest (spondeerimisest), kellel on majanduslik ja poliitiline võim, muutub ta vahendiks teatud liiki majandusliku ebavõrdsuse õigustamiseks. Inimestele teadvustatakse, et kui nad tahavad harrastada organiseeritud sport, peavad nad arvestama majandusliku võimuga, mis neile selle võimaluse annab. Seega mõjutab sport protsesse, mis on integratiivselt seotud klassisuhetega ühiskonnas.
Klassi suhted ja võimu omamine spordis
Tänapäeval on küllaltki raske kindlaks määrata, kes omab mõjuvõimu spordis ja spordiorganisatsioonides. Spordiga seotud otsusi võetakse vastu väga erinevatel tasanditel alates koduõuega ja lõpetades rahvusvahelise olümpiakomiteega. Ehkki sotsiolooge huvitavad inimesed, kes oamavad teatud tegevustes ja olukordades võimu, ei ole keegi välja töötanud sellist nimekirja spordi kohta. Kuid sellised nimekirjad on olemas. Näiteks on USA spordi nädalaleht The Sporting News alates 1991.a. püüdnud välja selgitada 100 kõige mõjukamat inimest spordis. Selline nimekiri, mida koostatakse iga aasta lõpus, põhineb toimetajate arvamusel selle kohta, millised inimesed on avaldanud tippspordile suurimat mõju USA-s ja kogu maailmas. Enamus juhtudel on aga väljaspoolt USA-d nimekirja lülitatud inimesed põhimõttel, et nad omaksid mõju ka ühendriikide spordile. Tabelis 1. On selliste inimeste nimekiri toodud 1996.a. seisuga.
Tabel 1. The Sporting News edetabel mõjukatest inimestest spordis 1996.a.
Nimi Amet Organisatsioon
__________________________________________________________________
1. Dick Ebersol president NBC Sports
2. Philip Knight juhatuse esimees Nike
3. Steve Bornstein president ESPN & ABC Sport
4. Mark McCormack juhatuse esimees International Management Group
5. Michael Eisner juhatuse esimees Disney (ABC, ESPN)
6. Ted Turner juhatuse aseesimees Time Warner
7. Robert Murdoch suuromanik News Corporation
8. David Stern komissjonär NBA
9. Donald Fehr tegevdirektor MLB Players Association
10. Ronald Zarella asepresident General Motors
..12. Juan Antonio Sama-
racnh president ROK
..15. Jerry Reinsdorf juhatuse esimees Chicago White Sox & Bulls
_________________________________________________________________
Selles top-100 nimekirjas ei olnud ühtegi sporditreenerit ja vaid 4 sportlast. Ka viimased sattusid nimekirja selle tõttu, et nad sõlmisid lepingud mõjuvõimsate massimeedia kanalitega. Isegi ülikõrgelt tasustatud profisportlased ei sattunud sellese nimekirja kuna nad ilmselt ei täitnud otseselt suurkorporatsioonide huve ja ei suurendanud otseselt nende mõju. Nagu tab. 1. Toodud nimekirjast nähtub, on jäme otse meediakompaniide ja rahvusvaheliste firmade (NIKE, General Motors) käes. Näitena võiks tuua Phil Knighti panuse sporti 1996.a.:
Phil Knight Nike juhatuse esimees ja peamanager. Nike kontrollib peaaegu 40% spordijalatsite turust. Nike sponsoreerib sporti väga laialdaselt lülitades sellese tooted, mis demonstreerivad inimestele üle kogu maailma seda ideed mida kannavad nende tooted meedias ning mida inimesed ise näevad spordis. Nike logo on paljude profisportlaste (M. Jordan, T. Woods) ja meeskondade brändiks. “The Air Jordan” on tootemärk, mis iseloomustab Nike mõju lastele üle kogu maailma läbi korvpalli ja selle, mida lapsed näevad korvpallis . Nike imago-loomise eesmärgid tulid selgelt välja ka 43 miljoni $ lepingus Tiger Woodsiga. Nike brändiimago on mõjukas ka naiste ja tüdrukute spordis.
See nimekiri kinnitab veelkord , et majanduslik jõud ja heaolu omab suurt mõju spordile. Need, kes kontrollivad majanduslikke resursse üle maailma, teevad otsuseid selle kohta, kuidas sporti organiseerida, kui nähtavad ühed või teised spordaialad on või milline imago spordialale kujundada. Samas ei ignoreeri nende gruppide otsused inimeste huvisid üle maailma. Coca-colat joovad miljonid hea meelega ning vaatavad rahvusvahelisi spordivõistlusi ning spordishowsid Tv-st. Põhiline on ikkagi suurendada nende korporatsioonide konkurentsivõimet ning võimu, kes on otsustajad ja resursside jagajad spordis. Samas on selge, et kui need korporatsioonid pakuvad laialdaselt meelelahutust läbi spordi, suudavad nad samal ajal edastada ka paljusid sõnumeid selle kohta., mis on inimeste elus tähtis.
Sport kui vahend avaliku sektori raha ülekandmiseks erasektorisse
Klassisuhete dünaamika omab spordis vahel iroonilise näiteid. Selle väljenduseks on avaliku sektori raha, mis kogutakse maksude kaudu, ümberkandumine erasektorisse. Tihti ehitatakse spordirajatisi just avaliku sektori rahadega kuid valmimisel läheb rajatis ning ka raha erasektori mõjukate gruppide kätte. Näiteks USA-s ehitati 1990 esimesel poolel staadione ja spordirajatisi enam kui 8 miljardi dollari eest. Peale valmimist läksid aga ehitised profiklubide käsutusse, kelle omanikeks ning otsuste vastuvõtjaks omakorda on äriringkonnad. Reeglina olid kohalikud omavalitsused staadionide ehitamiseks vajaliku raha saanud aktsiate või väärpaberite müügist. Need omakorda omandati tulevaste korporatsioonide poolt, kes said need hiljem linnale maksuvabalt tagasi müüa teenides kasumit. Tulevased spordiklubide omanikud teenivad aga kasumit sporti müües just nendes spordiehitistes, mis ehitati maksumaksjate rahadega.
Uute spordirajatiste loomine on seotud uute töökohtade loomisega, mida võib esmapilgul vaadelda postiivsena kogu kohaliku sotsiaalmajandusliku elul suhtes. Samas näitavad analüüsid, et kui kohalikud omavalitsused rajavad maksumaksjate rahaga spordirajatisi, on uute töökohtade arv märgatavalt väiksem, kui muude majandusharude arendamisel samasuure raha eest. Riigi poolt finantseeritud 200 milj. dollarilise jalgpallistaadioni ehitamisel läheb iga uue töökoha loomine maksma 127 tuh. Dollarit. Marylandi majandisliku arengu fondi poolt loodud uus töökoht läks aga maksma 6250 dollarit, mis teeb üle 20-kordse vahe. Samuti on spordirajatiste ehitusega seotud töökohad reeglina madalapalgalised ning sageli sesoonsed.
Spordirajatiste ehitamine toob erasektori investoritele kasu ka läbi kinnisvara hindade tõusu piirkonnas. Seosed Atlanta OM-i korraldamisega märkis ajakirjanik A. Jennings: “ROK saab oma kasumi, sponsorid ning telekanalid võtavad endi kasumi ning kohalikele elanikele jääb arvete tasumise kohutstus”. Selline avaliku sektori raha kasutamine mõjuvõimsate gruppide ja firmade poolt on selge ilming klassisuhete ilmnemise kohta seoses spordiga.
Sotsiaalne klass ning spordiharrastuse mudelid
Kõikides ühiskondades, kus tegeletakse spordiga, vaadatakse sporti ning tarbitakse informatsiooni spordi kohta, on see seotud klassisuhetega. Spordiga tegelemine käib käsikäes raha, võimu ning privileegidega. Inimesed kõrgematest sotsiaalmajanduslikest kihtidest osalevad sagedamini sportlikes tegevustes, on võistlustel pealtvaatajad ning vaatavad sagedamini sport ka TV-st. ka olümpiasportlased ja ametnikud tulevad reeglina ühiskonna priviligeeritud gruppidest. Sellesuunaline uuring USA olümpiasportlastega näitas selgelt nii klassilist kui ka rassilist eristumist. Andmed näitavad samuti, et isegi tervise-ja fitnessiprogrammides osaleb rohkem keskmisest kõrgema sissetulekuga ning haridustasemega inimesi. Madalama sissetulekuga inimesed teevad sagedamini füüsilist tööd kuid nad ei jookse , sõida jalgrattaga ega uju nii palju kui kõrgema sissetulekuga inimesed. Viimased tegelevad tervisespordiga sagedamini ka organiseeritud spordi vormides. Selline spordiharrastuse mudel on iseloomulik vaatamata vanusele, soole, rassile või füüsilistele puuetele.
Selliseid klassisuhete erinevusi võib põhjendada samuti klassisuhetega ühiskonnas. Pikaajaline majanduslik ebavõrdsus ühiskonnas on loonud kindlatele gruppidele ligipääsu ning võimalused kindlate spordialade harrastamiseks. Jõukamale elanikkonnale on iseloomulikumad tennise , golfi, purjetamise jne. Harrastamine, mis nõuab suuremaid resursse ning mida harrastatakse eliitspordiklubides. Need inimesed omavad lisaks majanduslikule võimule ka suuremat kontrolli endi aja üle, mis samuti soodustab osalemist spordis. Madalama sotsiaalmajandusliku seisundiga inimgrupid, vastupidi, on seotud selliste spordialade harrastamisega, mis on odavam, mille harrastamise tingimused luuakse ühiskonna poolt. Samuti on nende puhul kalli spordirõivastuse või inventari soetamine seotud teatud liiki ohverdustega kuna sellelaadsete kulude seoses loobutakse puhkusest või mööbli ostmisest. Ka ei ole madala sotsiaalmajandusliku seisundiga inimeste puhul spordiga harrastamine nii stabiilse iseloomuga. Inimestel, kes kulutavad enda aega ja jõudu igapäevaste elumurede lahendamiseks, jääb vähe resursse alles spordiharrastuse muutmisel endi elustiili osaks. Need, kes on majanduslikult kindlustatud, järgivad aga selgelt ideoloogiat, et sport on üks võimalusi enda positsiooni näitamiseks ning kulutavad selleks ka märkimisväärseid resursse.
124