Retsessiivsed alleelid on aga mitteavalduvad, tähistatakse väikese a- või b-ga ning tunnusteks on nt. heledad juuksed ja sinised silmad. Kui geenis on olemas dominantne alleel siis see kindlasti avaldub. Kuid kui geenis dominantne alleel puudub ning on kaks retsessiivset siis avaldub retsessiivne alleel. (Seletad järgmisel leheküljel mõistekaarti) Seepärast ongi lapsed nii ema kui ka isa nägu. Kuid kehakuju, näojooned, juuste ja silmade värv ning muu võib pärineda ka vanaemalt või vanaisalt. Nii võib olla, et ühel lapsel on isa nina, ema kõrvad, vanaema iseloom ja vanaisa vaimsed võimed. Mõnikord on ka nii, et lapse valimus sarnaneb hoopis onule või tädile, kes on ju ka vanaemalt ja vanaisalt saanud oma välimuse nagu ema ja isagi. Ainult emal ja isal pole neid tunnuseid näha.
Nende debüüt, Again and Again and Again and Again( uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti), lasti välja 2006.aasta oktoobris ja nende debüütalbum lasti välja 23. jaanuaril 2007.aastal Blue Note Recordsis. 2 Greg kurstin ja Inara George animeeritult The Bee Greg Kurstin Kurstin on sündinud ja kasvanud Los Angeleses, Kalifornias. Kurstini varaseim muusika kogemus tuleb ta vanaemalt, kes talle beebina klaverit mängis. Ta hakkas mängima klaverit viie aastaselt. Hiljem päris Kurstin oma vanaemalt klaveri ja veetis seal igapäev tunde, harjutades jazzi ja bluesi alustalasid. Teismeeas jätkas ta jazzi õpinguid, kuid alustas ka oma esineja teed, mängides Los Angeleses kohalike bändidega. Koostöö ajal tutvustati teda new wave'i, punki ja aafrika muusikaga.12-aastaselt esines ta juba Dweezil Zappa's ja kirjutas oma esimese laulu ,,Crunchy Water"(Krõmpsuv vesi).
Kuidas ma õppisin jalgrattaga sõitma Minu esimene jalgratas oli vanem kui mina ise. See oli minu vanema venna oma, mille ta sai oma esimeseks sünnipäevaks vanaemalt kingiks. See oli kolme rattaga ja rohelist värvi. Ma õppisin jalgrattaga sõitmist toas, kuna oli talv ja toas sai rattaga sõita. Et ma kukkudes pead ära ei lööks, oli mul kiiver peas. Ma kukkusin rattaga kogu aeg nii, et muhud peas. Ise ma seda ei mäleta, aga ema on mulle sellest rääkinud. Aga kui ma suuremaks kasvasin, siis ma sain ratta, millega sai korralikult õues sõita. See ratas oli mul mitu aastat ja see ratas meeldis mulle nii väga, et ta on veel
uue punase kuue koos kapuutsiga. Punamütsikesel jäi vanaema haigeks. Ta läks vanaemale kooki ja marjajooki viima. Ta kohtus tee peal hundiga. Hunt juhatas Punamütsikese pikema tee peale, et ise minna ruttu vanaema juurde ja ta ära süüa. Punamütsike kohtub hundiga metsas Kui Punamütsike vanaema juurde jõudis, oli hunt juba vanaema ära söönud ja vanaema riided selga pannud, ning vanaema voodisse pugenud. Punamütsike küsis hundilt (vanaemalt), et miks sul nii suured kõrvad on, ja miks sul nii suured hambad on? Ja hunt vastas: ,, selleks et sind paremini kuulda ja kiiremini ära süüa!! '' Hunt sõi Punamütsikese ka ära, ja jäi õue puu alla magama. Hunt vanaema voodis vanaema riietes Siis tuli jahimees, päästis Vanaema ja Punamütsikese ära. Hundi kõht laoti kive täis, õmmeldi kinni. Kui hunt jooma läks suurest janust, kukkus ta kaevu, ja jäigi sinna.! Kasutatud materjalid
Amy Butler Amy Butler on ameeriklanna, kes sai oma esimesed õpetused edasiseks õppimiseks emalt ja vanaemalt. Neilt sai ta oskused õmblemises. Edasi läks ta õppima kunstikooli, vanemad olid küll vastu ja ütlesid, et sellega ta tulevikus elatist ei teeni. Ta oli nii innustatud, et ei kuulanud vanemaid ning jätkas oma rada. Hiljem sai ta tööd suures firmas, kust sai alguse soov ise teha ja müüa enda tehtud tooteid. Oma elukaaslasega, kellega ta tutvus kunstikoolis, lõid nad 2000. aastal oma disaini firma. Oma mustrite ja värvide loomiseks sai ta inspiratsiooni Aasias reisil käies.
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändras. Koidula isa oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. J.V. Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepräast oli Lydia Koidula koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis ta ladusalt õppima eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid perre veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl
Sofi Oksanen Sigrid Järsk Riina Suu Elust Tema pärisnimi on Sofi-Elina Oksanen, Sofi pole tema tegelik nimi vaid võetud kirjanikunimeks ta vanaemalt (Sophie). Ta sündis 7. jaanuaril 1977 Jyväskyläs. Ta päritolu on keeruline ja suguvõsa huvitav. Tema esivanemad on pärit Martna lähedalt, Suure-Lähtru külast. Elust Ta on õppinud Helsingi Ülikoolis kirjandusteadust. Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Oksanen on tegutsenud ka mitme lehe kolumnistina ning avaldanud ajakirjanduses arvamust ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Abiellus 6. august 2011.
aed, kus kasvas palju õuna-, pirni-ja kreegipuid. Selline vaheldusrikas loodus oli tulevase luuletaja eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks. Koidula isa oli Johann Voldemar Jannsen, kes on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi. Koidula pere lahkus Vändrast 1850. aastal ja kolis Pärnusse. Kuigi Lydia oli alles kuue
d) vabatahtliku töö tegemisega 5) Mis oli selle koera nimi kes bobby juurde elama läks ? a) Pimpi b) Bimbo c) Timba d) Zewa 6) Kellele pidi pere ööseks piima ja kommi jätma ? a) Koerale b) Naabritele c) Sõpradele d) Haldjale 7) Kes oli Bobby parim sõber maal ? a) Robster b) David c) Coley Dooley d) Pj 8) Kes tõid Bobby pärast auto avariid maale tagasi ? a) Ema b) Võmmid c) proua Grogan d) Mick 9) Kellelt ostis Bobby oma jalgratta ? a) Coley Dooleylt b) Poest c) Vanaemalt d) Naabri naiselt 10) Mis oli Bobby väikse venna Dennise mängu jänese nimi ? a) Jänks b) Lontu c) JimJam d) Karl 11) Kelle dokumendid leidis Bobby majast ? a) eelmise omaniku b) ema c) eelmise omaniku ema d) vanaema 12) Mille kallal töötas naaber Matty ? a) köögi mööbli b) Land Roveri c) traktori d) heina palline 13) Miks käis Dennis öösiti õues ? a) haldjaga mängimas b) jalutamas c) jooksmas d) tööd tegemas 14) Mis oli Bobby ema õe poja nimi ? a) Sebastian b) Steven
rolli tuleviku kujunemises. Toidukultuur on üks pisem, kuid tähtis osa kogu laiast kultuuripärandist ning on samuti aegade jooksul tänu inimesele põlvest põlve edasi kandunud nagu muudki väärt kultuurivaldkonnad. Toidupärandi edasikandumine saab alguse perest. Põlvest põlve antakse edasi vanu retsepte ning salajasi kartulisalati maitsestamise ning leiva küpsetamise nippe. Traditsioonilistel pidupäevadel katame uhkelt laua vanaemalt pärandiks saadud serviisiga, sööme kindlaks kujunenud rahvustoite ning vestame mälestusi. Mõnikord toob ema lauale rahvustoidu, mida ta on täiendanud oma äranägemise järgi. Meie peres küpsetab ema igal reedel musta leiba, millele ta lisab pähkleid või pohli. Sellega lisab ta midagi vanale pärandile ning loob ka sellega uue. Kõige sellega hoiab iga kodanik kultuuripärandit, ise seda mõnikord tähele panematagi.
Teades, kust tuleb raha, mis on antud mulle kasutada, kasutan seda vastustustudlikumalt. Kui raha on mulle kingitud, kas sünnipäevaks vöi koolilöpu puhul, kulutan raha mitte nii kohusetundlikult, sest tunnen, et pole pidanud raha saamise jaoks pingutama. Aga isegi kui kulutan seda kohusetundetumalt, siis ei raiska seda niisama kommide ja küpsiste peale, vaid üritan midagi suuremat soetada, mida tavaliselt oma taskuraha eest ei ostaks. Taskuraha, mis tuleb emalt vöi vanaemalt, kulutan juba veidi kohusetundlikumalt. Tean, et see raha ei tule puu otsast, vaid selleks peab tööd tegema. Raha, mille olen ise teeninud, kulutan kõige kohusetundlikumalt, sest tean, mida olen pidanud tegema selle teenimiseks. Selle raha eest soetan tavaliselt asju, mis on kallimad, näiteks uue telefoni või arvuti. Olen ka kogunud raha reiside jaoks ja siis reisil kulutades raha, vaatan ikka mida ostan, sest niisama ei taha ka enda raske vaevaga teenitud raha tuulde visata.
turvavarustuseta. Ühe mehega juhtus objektil õnnetus ja siis selgus, et Mihhailgi on illegaalselt ja ilma ravikindlustuseta võõras riigis. See pani Mihhaili mõtlema ja ta otsustas lahkuda. Aga kui Mihhail tööle tuli, oli ta andnud oma passi tööandjale paberite vormistamiseks. Tööandja aga keeldus passi tagastamaks. Mihhail võttis ühenedust nõustajaga Eestis, kes seletas talle Norra tööandja ja töötaja õigusi. Mihhail läks saatkonda, kus ta sai ajutise reisipassi ja küsis vanaemalt raha tagasisõiduks. Mees oleks pidanud uurima koheselt riigi seadusi ja turvalisust. Mihhail ei oleks tohtinud enda passi tööandjale anda, ja alati tuleb teha dokumentidest koopia! See lugu peaks kindlasti panema mõtlema sellele, et enne, kui minna kuskile tundmatusse kohta tööle, tuleb kindlasti varasemalt selle tagatausta uurida ja olla kindel, et see asutus ei ole seotud millegi kriminaalsega. Alvar Gross 10a
Kõik peale vanaema enda naersid, tema läks tuppa tagasi riideid vahetama. Kui tagasi autosse sai, lõhkes ka tema naerust. ''Noored'' sõitsid hea tujuga ja tegid pidevalt üksteise üle nalja, kui järsku meenus vanaisal, et ta ei olnud toast kingitusi autosse toonud. Papi, selline oli tema hüüdnimi minu poolt, mõtles veidi aega, kuidas ta seda uudist teistele serveerib, kuna ei tahtnud ise süüdlaseks jääda. Välja mõtles vanaisa siis sellise asja, et küsib vanaemalt, kas too ikka tõi toast kingid, et nad ju leppisid kokku, et see kohustus jääb õrnema soo esindajatele. Vanaema jäi kohe uskuma ka, et tema mureks olid vanavanaisale mõeldud kingid, sest kippus pidevalt taolisi asju unustama. Loomulikult valitsesid veneaegset autot pinged, kuid sellest saadi kiiresti üle. Kolm on kohtuseadus, seda sõnan pidevalt ning kuulen ka teistelt kaaskodanikelt. Niisiis, kolmandana juhtuski neil jälle üks õnnetuselaadne juhtum
Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra oli eesti esimene naiskirjanik ja eesti koolmeistri ja rahvusliku liikumise juhi Johann Voldemar Jannseni tütar. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana populaarne. See oli aga üle Eesti kõige tähtsam väljaveosadam. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile
Juhan sai vanaemalt päranduseks suvekoduks sobiliku maja metsajärve ääres. Omanikuvahetusega seoses tegi Juhan ka uue lepingu elektrivoolu saamiseks. Lepingu sõlmimisel sai Juhan teada, et majasse siseneva elektrivoolu tugevus on maksimaalselt 10 A suurune (peakaitse on 10 A). Suveks sõitis Juhan suvekoju, kuid üsna peatselt leidis vajaliku olevat elu mugavamaks teha ei taha ju palavaga pliiti kütta ning internetiühenduseta jäid meilid lugemata. Juhan oli füüsikatundides õppinud kodustest elektriseadmetest ning teadis seetõttu otsida seni kasutatud elektriseadmetelt nende nimivõimsusi. Kasutusel olid 7 hõõglampi igaüks võimsusega 100 W, teler võimsusega 200 W ja külmik võimsusega 200 W. Multimeetrit kasutades sai ta elektripaigaldiste pingeks ilma tarvititeta 230 V. Juhan läks seejärel poodi ning leidis elektripliidi, mille võimsus oli 1,5 kW, arvuti, mille toiteploki võimsus oli 100 W ja lisaks ka kohvimasina võimsusega 1000 W ning ...
teda terveks ravida, oli tal vaja sinilindu, mis pidi õnne tooma. Haldjas kinkis Tytylile kübara teemanditega, mis pidi näitama elu unistust ning keegi ei näinud seda kui see tema peas oli. Haldjas saatis poisi ja tüdruku Mälestustemaale, kus on kõik surnud. Nende ülesandeks oli otsida Sinilind ja tuua see haldja tütre ravimiseks. Jõudes Mälestustemaale, nägid nad seal vanaema ja vanaisa, kes olid ammu juba päriselus surnud. Vanaemalt ja vanaisalt ei saanud midagi huvitavat peale sinise musträsta, kes muutus hiljem üleni mustaks. Peale Mälestustemaa külaskäiku jätkasid enda teekonda Öö paleesse. Sealolev kass Tytolette kaitses Sinilindu, et keegi teda ei leiaks. Hoolimata öö hoiatustest rändasid lapsed vapralt edasi. Lapsed pidid läbima erinevaid takistusi, mis neile ei tulnud kasuks. Järgmisel päeval läksid nad tuleviku kuningriiki. Sealt eest leidsid nad enda venna, kes
et see oli hea võim ning nii peavadki asjad maailmas olema. 5. Teose kunstilised iseärasused: jooni alla selles esinevad jooned. Ekspressionistlik kirjandusmeetod, tegelase sisemonoloog, tegevusaegade vaheldumine, täpne ajastu ja olustiku kirjeldamine, iseäralik keelekasutus, autobiograafilisus. 6. Kõige mõjuvamad kohad, mis tundeid ja mõtteid teos tekitas. See oli minu arvates mõjuv koht, kui minategelane küsis vanaemalt, miks ta metsavendasid üles ei anna. Teine mõjuv koht minu jaoks oli see, kui minategelane leidis pildiraamatu, kus ülistatakse Stalinit. (Hiljuti oli ka ajaloos see teema, seega läks see kuidagi eriti hinge). Üldiselt raamat alguses mulle ei meeldinud, venis mingil moel, kuid hiljem süüvisin raamatusse rohkem ning see pani tegelikult mõtlema just selle üle, kuidas eestlased kunagi elasid. Ma ei kujutaks kunagi ette, et lähen poodi ning isa ostab mulle martsipanist looma
tuttavad elavad. Kuigi oli raske aeg üheksakümnendatel aastatel ja palju sõitsid Kasahstanist ära on ikkagi palju tuttavaid , kes siiamaani seal elavad. Peale vanaema tulekut Eestisse tulid sinna ka ta kolm venda oma peredega , neist ainult üks on siia elama jäänud ülejäänud on Saksamaale kolinud ja elavad seal juba üle 17-ne aasta. Ma olen uhke selle üle , et nad siia elama jäid ,kuna mulle meeldib meie kodumaa ja olen õnnelik ,et just siin sündisin. Kahjuks ei suutnud ma vanaemalt palju detaile nende loost välja juurida aga see natukenegi , mis ma teada sain aitas mind palju mõistmast , kes mu esivanemad on. Mu vanaema ja Jaan on juba kolmkümmend aastat koos ja nad on väga õnnelikud , siiamaani vahest tantsivad kodus valssi ja on niisama toredad. Ma arvan ,et paljudel võiks olla selline suhe ka tänapäeval. Tänapäeva suhted on kuidagi nii ebareaalsed ja võltsid . Vahest tundub , et armastuse tähtsus meie ühiskonnas on kusagile
*mulle meeldib maal, sest see on perekeskne ja lihtsa ülesehitusega DIEGO VELÀZQUES (1599-1660) Vana naine mune keetmas, 1618, õlimaalitehnika *asub Sotimaa rahvusgaleriis Edinburghis Inglismaal *kasutatud on kontrastseid värve *pilt on tumedates toonides *näha, et inimesed on päris jõukast perekonnast- hoolitusetud välimus ja kenad riided *detailid on välja maalitud *on näha, et väike poiss õpib vanaemalt uusi tarkusi Ema Jerónima de la Fuente, 1620, õlimaalitehnika *asub del Prado muuseumis Madridis Hispaanias *mustas nunnarüüs ema de la Fuente tundub olevat võimukas naine *tal on käes rist, käes piibel ning näos tõsine ilme *sünged toonid *meeldib, sest naise näos on tõsine ja konkreetne pilk Risti löödud Kristus, 1632, õlimaalitehnika *asub del Prado muuseumis Madridis Hispaanias *sünge taust *Kristus on risti külge aheldatud, hinge andmas
Omamoodi katsumuseks oli talviti metsas palkide väljavedamine. Töö tegemiseks on pisik olemas. Nüüd kus loomi, kelle eest hoolitsed on vähem, saab ka vanaisa intensiivsemalt metsaistutamisega tegeleda. Mets annab kodu nii loomadele kui ka inimestele, lisaks annab ka meile toidu lauale. Tänu vanaisa järjepidevusele mõistan ma metsa tähtsust ja on võimas vaadata, kuidas teinekord suured puud tuule käes mühisevad. Vanaemalt on õppida töökus ja järjepidevus elu raskustega võitlemaks. Tööaastaid on tal kogunenud rohkem kui nii mõnelgi teisel pensionäril. Vene ajal, kui kõva töö eest veel palju palka maksti suutsid nad väga heale elujärjele jõuda. Jälle midagi, millest eeskuju võtta. Millegipärast püüdleb tänapäeva inimene väga linna elama. Ega see ei olegi vale. Tõenäosus, et sa saad hea töökoha ning kiire elutempo on garanteeritud
hirmuhetkel hirmuvõlu iluhetkel iluvõlu..." Kõlakujundid 1. Alliteratsioon: Luuletus "See hetk": "...kutsugem koju ka armuvalu.." 2. Riim: Luuletus "Teistsugunegi": "Vanaema eal ei väsi Armastamast ligimest: "Ma pole mitteiial näinud Kaht ühtemoodi inimest!" Teemad · Küüditamine: Luuletus "Murtud rukkilillest" "Ma vanaemalt selgust nõudma pean: Miks tema pere Siberis ei käinud?" · Mälestused: Luuletus "Hingedepäeva poees" "Neidsamu, mida mõtles kord tema, Kui ta me kõrval veel käis" · Vanaema tarkused: Luuletus "Rõõmust" "Vanaema torises ja ütles:"Mõni ime! Elada saab üldse ainult elurõõmu nimel!"" · Hetkes elamine: Luuletus "See hetk" "Ava kõrvad-
Minu emapoolsed esivanemad olid elupõlised meremehed. Nende inimeste ajalugu on olnud väga huvitav, sest vanaisa ja vanavanaisa olid läbi sõitnud pikkade aastate jooksul kõik maailma mered ja ookeanid. Vanaema on pajatanud väga huvitavaid lugusid vanaisa ja tema isa nooruspõlve mälestustest ja hilisematest aastatest merel. Olin väike poiss kui minu vanaisa suri. Kahjuks ei õnnestunud temalt kuulda huvitavaid meremehe pajatusi. Kuid kõike seda huvitavat olen kuulnud oma vanaemalt, kes elab veel tänaseni vaatamata oma pikale elueale. Minu vanavanaisa oli elupõline laevakapten. Tema süda ja hing kuulus merele. Elu eesmärk oli toita ja riietada oma paljulapseline perekond. Meri andis selle võimaluse: vanavanaisale kuulusid paljudes maades sõitvad laevad. Ta oli rikas. Ta oli loonud kauni Pärnu lahe kaldale kena maja. Kogu majapidamine, põllutöö ja loomapidamine oli jäetud aga naise ja laste kanda. Kuna vanavanaisa oli pidevalt merel, siis lapsed
ja kõrtsmikena. Kihelkonnakoolis hakkas Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Looming Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule. "Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile. Koidula jutulooming lähtus põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse.
Nad pidid ise hakkama saama. 16a tuli ta Tallinna kooli ja elas üürikorteris.Kuna raha ei olnud siis kooli kõrvalt tegi tööd kahes kohas. Vanavanaema murdeiga 12-16a: 16a. õppis õmblemist meistri juures. Tegi palju maatööd, sest elas maal. Võrdlus: Mina pole veel kooli lõpetanud ja ei ela üksi. Mina tahan veel 16a. koolis käia ja õppida. Pärilikkus: Minul ja minu vanavanaemal ja vanaemal oli halb silmanägemine. Nad vajasid prille, mina vajan ka. Mina pärisin oma vanaemalt iseloomu ja geenid. Keskkond: Mina kasvasin üles ühelapselises peres, nemad aga paljulapselises peres. Mina käisin lasteaias, ei teinud maatöid. Minul olid moodsad riided ja palju erinevat toitu. Nende ajal ei olnud saada sellist toitu ja riideid nagu minul.
Enda meelest oli ta eelkõige romaani- ja näitekirjanik, luuletaja ning reisikirjade autor. Oma vähest edu romaanide ja eriti näidendite osas võttis ta väga südamesse. ANDRESENI MUINASJUTUD * Andersen kirjutas muinasjutte enda sõnul hoopis täiskasvanutele, mitte lastele! * Kokku kirjutas Andersen 156 muinasjuttu. * Andersen alustas oma muinasjuttude jutustamist nii, et ta jutustas ümber rahvajutte (e folkloori), mida ta oli kuulnud lapsena oma vanaemalt ja teistelt. Varsti hakkas ta looma aga oma jutte e kunstmuinasjutte. Uute muinasjuttude aluseks olid elusündmused, mida autor ise läbi elas. * Oma muinasjuttudes annab Andersen asjadele elu ja hinge, arustab loomad inimomadustega, paneb nii asjad kui loomad inimeste kombel kannatama, rõõmustama ja armastama. ANDERSENI SAAVUTUSED * Hans Christian Anderseni auks tehtud kuju Kopenhaagenis. * Tema loomingut on tõlgitud väga paljudesse keeltesse, ainult piibel on tõlgitud enamatesse.
on 100 kilomeetrit tunnis. Mulle tundub, et selline kiirus ajab küll hirmu nahka. Lisaks sellele peab sportlane laskuma mööda kurvilist jäärenni, mis on küllaltki kitsas. Arvatavasti ei saa minust õiget kelgusportlast - olen ikka aravõitu sellise spordiala jaoks. · ......................... kirjand · Oli ilus talvepäev. Ilm oli just sobiv väikese kelgusõidu jaoks. Jaan ja Riivo otsustasid minna Kassitoomele kelgutama. Valmistuti hoolikalt- vanaemalt telliti kaasa pannkoogid, seljakotti pakiti igaks juhuks ka lisapaar kindaid ja termosetäis kibuvitsateed. Mäel oli palju rahvast. Jaan ja Riivo märkasid ka oma klassiõdesid. Otsustati kiiresti teha üks pikk sõit tüdrukute juurde. Korraga märkasid poisid, et nad on oma kelgud koju unustanud. Oh seda peakest! Nad olid ju jätnud oma kelgud aia äärde! Õnnetud poisid otsustasid vähemalt süüa vanaema pannkooke ja juua teed, et päev päris
eksami. Sellest ajast alates hakkas ta järjest rohkem tegelema ajakirjandustööga, aidates isal J. V. Jannsenil algul Pärnus , hiljem Tartus ajalehte toimetada. Lydia Koidula hakkas tegelema ka oma kirjaniku tööga. Oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja küla-rahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10.aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni "Sõnumitooja" edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Arvestades tolle aja tingimusi, kestis see tülikas reis kaks päeva. Kuigi Koidula oli veel kuue
Tallinna Prantsuse Lütseum Anton Adoson Fototöö Minu vanaema fotokogu Juhendaja : Liis Reier Tallinn 2012 Sisukord Sissejuhatus...........................................lk 3 Foto 1.....................................................lk 4 Foto 2.....................................................lk 5 Foto 3.....................................................lk 6 Foto 4 ja 5..............................................lk 7 Foto 6.....................................................lk 8 Kokkuvõte.............................................lk 9 Kasutatud allikad.................................lk 10 Sissejuhatus Valisin teemaks fototöö kus soovisin teada saada minu esivanemate elust ja huvitavatest faktidest ning olin küsitlenud vanavanematelt , milline oli elu umbes 40 kuni 70 aastat tagasi, kas see oli huvitav või eriline, kas raske või kerge, ...
"Sugupuu uurimine ja vormistamine-see on imelihtne". Juba algklassides tuli uurida oma päritolu ja põlvnemist ning kanda andmed töövihikusse sugupuud kujutavale lehele. Polnud sugugi lihtne töö. Jah, me teame oma vanemaid, vanavanemaid nime pidi ja sealt edasi on enamasti "tühi maa". Juba kolmandat põlvkonda tagasi me ei tea. Isegi oma vanaemade ja vanaisade sünni- ja surmadaatumid on meile mõistatuseks. Mina leidsin viimased piltidelt, mis on tehtud surnuaiast või uurisin vanaemalt, kes veel elus. Helistasin oma sugulastele, tuhnisin vanades albumites ja midagi ma siis ka kokku leidsin. Nüüd, tagasi sellele tööle mõeldes, saan väita, et teame oma sugupuust ikka väga vähe. Meil on tunne, et tunneme oma suguvõsa ja sugulasi, aga see osutub sageli petlikuks. Seal näitusel oli väljas sugupuude uurijate nö elutöid. Suurim sugupuu näitusel võttis enda alla pea terve seina pinna. See oli vana võimas Karude tamm, millel sadu ja sadu lehti ning oksi nimedega
lähedal. ▪ Tema lapsepõlve koduks oli kunagine Vändra kihelkonna köstrimaja. ▪ Koidula isa oli Johann Voldemar Jannsen, kes on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja Eesti Postimehe väljaandja, esimese Üldlaulupeo juht. Kodu ja perekond ▪ Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel. ▪ Vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula rääkima ladusalt eesti keelt. Kool ja elukoha vahetus ▪ 10. aprill 1850 lahkus Koidula perekond oma sünnikohast Pärnusse. ▪ Alghariduse sai Lydia oma isa käest. ▪ 1854. aasta sügisel läks Lydia Koidula Pärnu Linna Tütarlastekooli. ▪ Sealses koolis sai Lydia selgeks prantsuse ja vene keele. (eesti ja saksa keelt ta juba oskas) Kirjandusliku tegevuse algus ▪ Kooli kõrvalt abistas Koidula oma isa ajalehetöös.
Ta lakuks selle nimel tänavatelt pori. Ühel päeval sattus Proua Vauquer´i pansioni üks vaesunud aadlipere võsuja üliõpilane Eugene de Rastignac, kes hakkas tolles elus seal pansionaadis suurt rolli mängima. Rastignac tuli Pariisi sellepärast, et seal õppida. Tema pere tegi kõik selleks, et ta saaks seda ka teha. Kuid Rastignac sai aru, et oma eduks on vaja ka sidemeid ja tutvusi kõrgetel kohtadel. Ta küsib oma vanaemalt, kellega oleks tal kõige parem sidemeid luua. Saades teada, et see on Proua de Beauseant, asub ta trügima kõrgseltskonda. Ühel peol kohtus ta ühe Goriot´i tütrega Anastasie de Restaud´iga. Kuid, kui Anestasie sai teada, et Rastignac elab ta isa Goriotiga ühe pansionis, ei tahtnud ta temast enam midagi kuulda. Ta vihastas. Kui Goriot sai teada, et Rastignac suhtleb ta tütre Anastasiega, oli ta väga elevil ja talle meeldis see
Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (originaalis "Perno Postimees ehk Näddalileht"), mis ilmus Pärnus aastatel 1857 1866. Koidula ema Annette Juliana Emilie Koch/Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula luule Luuletajana alustas Koidula 1865. aastal oma esimese luulekoguga ,,Waino-lilled''. Lydia Koidula luuletusi kannab lennukas, kirglik paatos, mille taga on tunda suurt tundejõudu.
“PÄRISELT!” karjusid lapsed rõõmsalt. “Jah. Ja homme otsime need kummitused üles,” ütles vanaema. “Just nii me teemegi!” sõnas vanaisa. “Aga nüüd magama!” kamandas vanaema. “Okei,” vastasid lapsed. Järgmisel hommikul pool seitse olid lapsed juba üleval. Vanaema ja vanaisa ärkavad tavaliselt kell seitse. Kui nad sel kellaajal alumisele korrusele läksid, ei olnud nad väga üllatanud, et lapsed enne neid üleval olid. Laura küsis vanaemalt ja vanaisalt: “Kas te öösel pauku kuulsite?” “Ei, kas teie siis kuulsite?” uurisid vanaema ja vanaisa. “Jah, meie kuulsime ja me ka teame, mis see oli,” vastas Siim. “No mis see siis oli,” küsis vanaema. Laura ja Siim vaatasid üksteisele otsa ja noogutasid. “See oli oskar,” ütles Laura kavalalt. “Kes on Oskar?” Küsis vanaisa, kuigi ta teadis väga hästi,kes on Oskar. Ta tahtis lihtsalt kindel olla, et ka lapsed seda nüüd teavad. “See on meie uus sõber
1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas. Noore Koidula vaimset arngut mõjutasid kaks erinevat kultuurikeskkonda. Hariduse sai ta saksa keeles ja nii sai talle saksa kultuur ja kirjandus omaseks. Ka luuletamist alustas Koidula saksa keeles. Ent samal ajal puutus Ta kokku eesti talupojakultuuriga, omandas isalt ja isapoolselt vanaemalt rahvapärase eesti keele, tutvus rahvajuttudega ja talupoegade eluoluga. Tartus puutus ta kokku selle aja oluliste kultuuritegelastega, tutvus Kreutzwaldi ja Jakobsoniga, oli nendega kirjavahetuses. Jakobsonilt sai ta oma kirjanikunime (1866 ja 1867 ilmusid anonüümselt kaks Koidula luulekogu, need ei levinud laialt, kuid Jakobson avaldas valiku tema luuletusi koolilugemikus ja andis tagasihoidlikule autorile varjunime Koidula). LOOMING
võiksid olla nii suursugused tütred, arvatakse, et ta on kulutanud kogu raha armukestele ja ta muutub naerualuseks. Rastignac on vaesunud aadliperekoona liige, kelle pere pingutab kõigest väest, et Rastignac saaks Pariisis ülikoolis käia (talle saadetakse raha). Esimesel aastal Rastignac pingutab õppides, kuna loodab oma hariduse abil pere vaesusest päästa. Kuid talle saab selgeks, et eduks on vaja sidemeid ja tutvusi kõrgetel kohtadel. Ta küsib oma vanaemalt, kellega oleks tal kõige parem sidemeid luua. Saanud teada, et see on proua de Beauseant, asub Rastignac trügima kõrgseltskonda. Ta üritab oma positsiooni parandada naiste kaudu. Ühel peol kohtub ta Anastasie de Restaud, talle hakkab Anastasie meeldima. Ta külastab teda, kuid teeb ennast lolliks ja ütleb lisaks isa Goriot nime. Rohkem teda enam Anastasie juures vastu ei võeta. Rastignac saab kohe aru, et on teinud suure vea ja läheb proua de Beauseanti juurde paludes,
hea laps. Näiteks mul on üks sõber, kes ei ole olnud just kõige parem poeg oma vanematele. Nimelt, umbes kahe aasta eest, kui ta oli veel 18-aastane oli tal pidevalt tegemist politseiga. Tulid pidevalt trahvid, mis aina kasvasid ja kasvasid. Koolis ta ei viitsinud käia, kuigi tal oli ainult 8 klassi haridust. Ma saan aru, et ei käi koolis ja käib siis vähemalt tööl, aga ei. Kui teised olid koolis, siis tema magas ja õhtuti kui oldi väljas, siis ta kulutas lihtsalt emalt või vanaemalt saadud raha. Sellegi poolest ostis ema talle uue rolleri ning neliteist tuhat krooni maksva telefoni. Minu arust ei ole neil ka just rikas pere, kus võiks rahaga niimoodi laiutada, aga ikkagi teeb ema nii, et vähemalt lapsel oleks hea. Nüüdseks on poiss end käsile võtnud ning lõpetas 9. klassi neljade ja viitega. Vägivaldsed vanemad on sellised, kes peksavad oma lapsi ka iga väiksemat sorti tehtud vea eest.
vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Kihnu kultuur on säilinud tänu sellele, et uued nähtused ja erinevad ajaloolised kultuurikihistused on siin püsinud kõrvuti, tõrjumata välja vana. See, et käsitöö on säilinud, kõikidele moesuundadele ja ajavooludele vastu pidanud, näitab, kui oluline ja tähtis on see kihnlastele endile. Käsitöö on ajast-aega olnud Kihnu naiste elu lahutamatu osa. Tüdrukud õppisid juba maast madalast emalt- vanaemalt käsitöövõtteid. Kihnus oli kombeks käia ühiselt käsitööd tegemas. Läbi aegade on kihnu naised olnud väga leidlikud, luues vähese materjaliga suurepäraseid käsitööesemeid.(www.kihnukaubamaja.ee). Toote turustamise kanaliks on autorid valinud veebipoe Etsy (www.etsy.com). Tegemist on rahvusvahelise käsitööd pakkuva interneti leheküljega, kus pakkujaid ning tarbijaid on üle maailma. Toote kirjeldus Toode: käsitsi kootud nutikindad (pilt 1)
Meelerahustuseks võib öelda, et on tähtis mõista, et sellised valed pole isiklik reetmine, vaid pigem sõltuvushäire sümptomid, mis abi korral kaovad. Varastamine On inimesi, kes varastavad olenemata sellest, kas nad on sõltuvuses või mitte. See on nende eluviisiks ning neid peetakse vargaiks ja kurjategijateks. Need, kes varastavad uimastinäljas, kuuluvad teise kategooriase. Enamik meist varastaks vanaemalt pigem pensioni, kui oleksime suures sõltuvuses ja vajaksime hädasti narkootikume. Siin aitavad meid lihtsad arvud, mis on tänavahindasid arvestades võetud. Kui ühes linnas on 1000 heroiinisõltlast, kes vajavad keskmiselt 500 eesti krooni päevas oma harjumuspärase annuse jaoks, siis tähendab see, et nädalas läheb tarvis 1,75 miljonit krooni, mis teeb aastas 182.5 miljonit. Vajaminev raha tuleb hankida ühest või teisest allikast, enamikul heroiinisõltlastel on raha vähe, nii
Leides kambrist Hansu päeviku taipab Aliide, et mees polnudki kunagi tahtnud temaga koos uut elu alustada, seob ta Hansu kinni ning viskab kambrisse ja sulgeb kõik õhuavad. Sinna Hans ka sureb. Kõik see aeg on Ingel oma psüühiliselt rusutud tütre Lindaga nüüdseks uue elu peal Venemaamal, kus Ingel muutub endassetõmbunuks ning istub vaid akna all ja vaatab taevast tähti. Juttu ajab ta üksnes lapselapse Zaraga, kes nii saabki teada kõik, mis vaja nende kodutalu kohta. Zara lahkub, vanaemalt saadud pilt temast ja Aliidest taskus, parema elu otsingutele Saksamaale, kus temast saab aga prostituut. Töötades prostituudina varjunimega ning teeseldes kedagi teist, ei unusta ta kunagi oma tõelist mina. Amet on Zarale sõna otseses mõttes armistav, tuleb ette sagedasi sinikaid ja haavu, mida tuleb õmmelda. Kui Zaral avaneb võimalus oma ülematega sõita koos Tallinnasse, toob ta ettekäändeks selle, et seal olevat suurem klientuur, kuna ta oskab nii vene, eesti kui ka saksa keelt
Mis teeb mind õnnelikuks? (Ära piirdu olevikuga, vaid mõtle ka tulevikule mida on sulle vaja, et olla oma elus õnnelik?) Kas ma koolis leian seda, mis teeb mind õnnelikuks? 2.a Kirjuta sissejuhatus. Mina alustan oma kirjandit sissejuhatuses just nimelt selle kõige vaatlusega, mis mind õnnelikuks võiks muuta. Seejärel asun tõestama, et tõepoolest saan koolist kaasa vajaliku pagasi õnnelikuks saamiseks. Minu sissejuhatus: Küsisin kord vanaemalt, mis on tema arvates õnn. Kuna tema oli juba üsna vana ja aastaid liikumisvõimetu olnud, vastas ta seekord mulle: ,,Õnn, mu lapseke, on see, kui sa oskad õigel ajal surra." Minul, teismelisel, polnud selle teadmisega midagi peale hakata, sest ei valmistunud ma ju surema, vaid oma elu õnnelikult elama. Niisiis pidin oma õnne valemi ise kirjutama. Arvasin, et õnnelik olemiseks on vaja heapalgalist töökohta, oma kodu, perekonda ja elu armastust, palju sõpru ja tuttavaid
päästma, kuid kui ta lähemale jõudis, hakkas ta kahtlustama, et tegu on kolhoosilehmaga, kellest oli hirmutavaid lugusid kuulnud ja vedades Aimet enda järel, jooksis ta sealt ära - tüdrukud kartsid koos ja peitsid end kapi taha, vanemad hakkasid lina katkumast tagasi koju saabuma ning imestasid, mis siin toimunud on, kukk lendas katuselt alla, vanemad olid kurjad tütarde peale, minategelane nuttis, nad olid kapi taha kinni jäänud ja vanaemalt, Paulat ja emalt nõudis laste kättesaamine suurt pingutust - vanaema ja minategelane jalutasid koos lehmaga läbi lepiku, et teda kolhoosi aladel sealse heinaga sööta, kuna endal jagus seda vaevu talveks, seda pidi tegema salaja, muidu võis keegi peale kaevata - samal ajal kui lehm sõi, kudus vanaema seniks kuni lapselaps oma raamatud välja tõmbas ja neid kordamööda vanaemaga lugema tahtis hakata, vanaema luges, lapselaps kuulas, seejärel
..................9 SISSEJUHATUS Lydia Emilie Florentine Jannsen, luuletajanimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vana-Vändras. Ta on Eesti esimene naiskirjanik. Tema pani aluse eesti rahvuslikule teatrile. ELULUGU Lydia Koidula isa oli kirjanik Johann Voldemar Jannsen. Temalt sai ta ka oma esimesed kooliteadmised. Koidula ema oli Emilie Jannsen, kes oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ka eesti keelt. Nad elasid tol ajal köstrimajas. Lydia Koidula oli peres vanim laps. Tal olid veel õdeEugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. 1854. a kolis ta perega Pärnusse ja asus elama Ülejõe koolimajja. Lydia hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis. Seal sai ta selgeks prantsuse ja vene keele ning laiendas oma kirjanduslikke teadmisi, lugedes vene ja saksa kirjanike teoseid. Sel ajal alustas ta ka kirjutamist
vaeslapseks jäi, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas ta huvi tundma muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta ka koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Ema ja õed-vennad: Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Tema hüüdnimeks oli Lolla. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi. Terve pere lahkus oma sünnikohast Vändrast 10.aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni "Sõnumitooja" edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid
Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (ehk Jaan Jenseni) esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena, sai isa koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt ja unistas kirjutamisest Eesti rahvale. Lydia Koidula oli peres vanim laps lisaks talle kasvasid seal veel 1 õde ja 4 venda. Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10.aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni "Sõnumitooja" edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid. Pärnus elas Koidula Ülejõe koolimajas. Alghariduse sai ta oma isa käest.1854. aasta
kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis) oli põline vändralane, kes on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla. Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10.aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni "Sõnumitooja" edu peale kade pastor otsustas tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning
paiknevad jne. Märkas, et varblased kõndisid mööda majade välisseinu, kuid hiired, kassid, koerad seda teha ei suuda. Teadis, et inimesed ei söö kive. Peetrile meeldivad pehmemad söögid. Värvidest meeldisid talle kõige rohkem musta kombinatsioonid (must ja kollane, must ja oranz jne) ning punane, tumelilla ja hõbehall koos mustaga. Peale nähtavate asjade räägiti ka nähtamatutest Jumalast. Peeter küsis emalt ja vanaemalt Jumala kohta kõiksugu võimalikke küsimusi (Miks Jumal taevas on? Miks ta peab kõike nägema, kas ta on uudishimulik? Kas Jumal näeb korraga ainult ühte Maa poolkera või mõlemat? jne). Kuid ka õhk, röntgen- ja infrapunakiired on nähtamatud. Küsis ka Kuradi kohta.
Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas J.V.Jannsen tundma huvi muusika vastu ning tal endal oli ka lauluanne. Hiljem sai ta koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem kaEesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost, pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi. Koidula lahkus oma sünnikohast Vändrast 10
tagasiminekust. Vaadeldavas kogus on Enno pannud suuremat rõhku riimile ja stroofi mitmekülgsusele, kasutab sageli sonetivormi, kuid kahjuks need suurendavad sõnastuse kuivust. Luulekogusse ,,Kadunud kodu" sisaldab endas ka sotsiaalse suunaga luuletust ,,Tikk, takk! ...", milles väljendub kaastunne sõja ohvritele. Enno elujõulisema luulepärandi moodustavad lastelaulud, millest esimesed avaldati juba 1902. aastal J. Bergmanni toimetatud ,,Lastelehes". Lapsepõlves vanaemalt kuuldud rahvalaulud juhatasid Ennole kätte tee laste hinge. Nõnda ilmusid valmikud ,,Lastelehes" (1902 -1906) ja ,,Laste Rõõmus" (1907) esimesest marjuleminekust, tibukese unenäost, liivaaugus talupidavast peremehest jne. Viljakam periood lastelaulude loomingus oli 1923-1925, millal Enno oli ajakirja ,,Laste Rõõm" toimetaja. ,,Patsu, patsu kooki", ,,Oi suvi, õnnis lastemaa", ,,Uisutajad", ,,Heinaaeg on ikka nii" on meeldejäävamad luuletused tollest ajast. 1957
8 Kasutatud kirjandus http://www.haljala.edu.ee/client/default.asp?wa_id=363; http://img.osta.ee/i/objects/resized/y09/w03/d3/11410228.jpg; http://www.hot.ee/rakvereik/; Koguteos Virumaa; Kalju Saaber; Lääne-Viru Maavalitsus, Ida-Viru Maavalitsus, 1996; Rakvere koolid aegade lõikes; Ernst Allese; Tallinn 2000; Suuline materjal vanaemalt (Vilma Orma); 9
värvipiirded. Veel üks mugavaks tööks hädavajalik tingimus hea valgustus. Kui inimene töötab arvuti taga, siis silmade väsimise vähendamiseks tuleks püüda vältida valguse peegeldumist monitorilt. [3] Muidugi ei tohiks oma töölauda tarbetute asjadega risustada, sest sellele tuleb paigutada tööks vajalikud monitor, klaviatuur hiirega ja dokumentide mapid. Sellegipoolest tuleb leida koht ka südamele armsatele asjadele. Selleks võib olla lemmiklooma portree, vanaemalt päranduseks saadud kujuke või komplekt kuivatatud lilli. [3] 2.4 Treenitus vähendab hädasid Eesti seadustes on kindlaks määratud, et arvutitöös on vajalikud pausid 10% ulatuses tööajast. Siis tuleb kindlasti tõusta toolilt, liikuda, sirutada, võimaluse korral pikali heita. Silmaarstid soovitavad silmi koormava töö korral puhata iga 50 minuti järel ja vaadata kaugusesse. Pausi ajal ei ole kasulik lugeda ajalehte ega mängida arvutis kaarte! [3] Oluline on ka sport
annaabi.ee 
