Majandusajaloo arvestustöö kordamisküsimuste vastused (2)

5
Tehnika saavutused 19. sajandi lõpul
Majanduselus etendasid olulist osa uuendused masinaehituses, metallurgias, keemiatööstuses ja elektrotehnikas. Nende eelduseks oli sisepõlemismootori kasutusele võtmine. 19. sajandi 20. aastatel loodi kivisöegaasil töötavad mootorid . Esimese sisepõlemismootori ehitas 1860. aastal Prantsusmaal E. Lenoir. Täiuslikuma, neljataktilise gaasimootori konstrueeris N. A. Otto. Suure tõuke sisepõlemismootori arengule andis bensiini ja petrooleumi kasutusele võtmine mootori­kütusena 19. sajandi lõpul. Kompaktse bensiinimootori ehitasid Daimler ja Benz ning kasutasid neid 1885- 1886 esimestel autodel. Esimese iseliikuva kolmerattalise aurusõiduki ehitas prantsuse sõjaväeinsener N. J. Cugnot. Tänapäeva auto sai alguse siis, kui G. Daimler paigutas 1886. aastal mootori algul jalgrattale ja siis neljarattalisele vankrile. Esimene Daimler kui terviklik auto ehitati 1889. aastal.
Sajandivahetuse teiseks tähtsaks sündmuseks oli elektrienergia kasutusala laienemine. 1800. aastal ehitas A. Volta galvaanielemendi, mis andis esmakordselt alalisvoolu. 1820. aastal avastas M. Faraday elektrimootori ja elektrigeneraatori põhiprintsiibid.
Majanduse arengut kiirendas tehnika täiustamine. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul toimus pööre laevaehituses. Aurulaevad tõrjusid välja puust purjelaevad.
Ettevõtete liidud (kartell, sündikaat, trust, kontsern )
Majanduses hakkasid juhtivat osa etendama suurettevõtted. Hakati koondama kapitali – kontsentreerima ja tsentraliseerima. Aktsiaseltside loomine muutus massiliseks. Suurettevõtted jagasid omavahel mõjusfäärid. Tekkisid monopolid: kartellid , sündikaadid ja trustid ning kontsernid. Monopoolsed ühendused tekkisid kõigepealt tööstus­harudes, kus tootmise kontsentratsioon oli kõrge: metallurgias, keemiatööstuses, elektrotehnikas, mäetööstuses, meretranspordis. Monopolide tekkele aitasid kaasa majanduskriisid. Kriisid laostasid väikeseid ja tehniliselt mahajäänud ettevõtteid, mille tulemusena nende kapital läks suurettevõtete käsutusse.
Kartell-ettevõtete liit, kus ettevõtted jagavad omavahel müügiturud, määravad kindlaks toodetavate kaupade hinna ja hulga. Ettevõtted säilivad iseseisvatena.
Sündikaat- iseseisvate ettevõtete ühendus, kus kaupade turustamist teostab omaette kontor .
Trust- monopol , kõikide ettevõtete omand on ühendatud ning nende omanikud on muutunud osanikeks, kes saavad kasumit neile kuuluvate aktsaite järgi.
Kontsern- ühe tööstusharu ettevõtete, kaubandusfirmade, pankade, transpordi ja kindlustuskompaniide ühendus.
Uute tööstusharude teke 20. sajandi algul
Jätkus tööstuse areng ja kiiresti arenesid uued tööstusharud: elektrienergia- ja keemiatööstus. Nende baasil tekkisid omakorda uued tööstusharud, nt keemiliste värvide tootmine.Kiiresti arenes autotööstus. See omakrda andis tõuke nafta - ja kummitööstuse arendamisele(esialgu osati teha seda looduslikust kautšukist).
Euroopa põllumajanduse aeglasema arengu põhjused võrreldes tööstusega
Põllumajanduse areng oli aeglasem , kuid siingi toimusid muudatused. 19. sajandi lõpul haaras Euroopa maid agraarkriis. Vilja hakati sisse vedama ookeani tagant. Usa-s, Kanadas, Argentiinas, Austraalias oli põllumajandusliku tootmise kasv kiire, suurenes teravilja ja loomakasvatusesaaduste tootmine ekspordiks. Teravilja sai Euroopa ka Venemaalt ja Indiast .
Euroopa tootjad ei suutnud konkureerida ookeanitaguste odavate põllumajandussaadustega ja laostumise vältimiseks mindi kaubatoodangus üle tehniliste kultuuride ja aedaviljade kasvatamisele. Paljudes Euroopa riikides hakka suurenema loomakasvatuse tähtsus.
Prantsusmaa tööstuse arengu aeglustumise põhjused 19. sajandi 70. aastatel
Prantsusmaa majandusarengut mõjutas Prantsuse-Preisi sõda, mis lõppes Prantsusmaale täieliku kaotusega(Prantsusmaa pidi lisaks vaherahu sõminisel makstud rahale maksma Saksamaale ka kontributsiooni(5 miljardi frangi suusruses summas). Olukorda halvendas 1873. aasta majanduskriis , mis haaras tööstust, kaubandust ja põllumajandust. Riigi majandusareng aeglustus.
Tööstuse arengu aeglustumist põhjustasid 1870-1871. aasta sõda(ongi Prantsuse Preisi sõda), välisturu piiratus , loodus­ressursside (kivisöe) vähesus ja raua madal kvaliteet. Need andsid tugevalt tunda eriti rasketööstuses. Kivisütt importides ja mõnda aega ka rauda, suutis Prantsusmaa rasketööstus vaevaliselt konkureerida arenenud tööstusmaadega, kus oli võimas energeetiline baas. Samuti pidurdas tööstuse arengut tootmise vananenud tehniline baas.
Kapitali väljaveo iseärasused Prantsusmaal 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul
Väga palju kapiatli veeti välja võrreldes kodumaisetesse ettevõtetesse paigutamisega. Kapitali ekspordilt oli Prantsusamaa teasel kohal maailmas. Iseärasuseks oli see, et seda eksporditi peamiselt laenukapitalina. Erinevalt Inglismaa kapitali ekspordist, mi soli suunatud kolooniatesse ja sõltuvatesse maadessse, toimus Prantsusmaa kapitali väljavedu riiklike ja munitsipaallaenude kujul, mis paigutati välismaistesse väärtpaberitesse. Prantsuse kapitali eest ehitati vähe ette võtteid, küll aga osteti kahureis ja kuulipildijaid, relvastati suuri armeid. Laenu saajad olid peamiselt Prantsuse sõjalised liitlased. Näiteks Prantsuse laenude abil relvastas Vene tsar oma armeed .
Tööstuse kontsentratsioon
Vaatamata väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arvukusel, edenes Prantsusmaal tööstuse kontsentratsiooni ja tsentralisatsiooni protsess:

• 1876. aastal loodi metallurgiasündikaat Longvays;
  
• 1885. aastal organiseeriti petrooleumikartell;
  
• laienes Schneideri-Creusot’ sõjatööstus jne. Tööstuse kontsentratsioon viis (eriti tööstuses) suurte koondiste tekkele. 20. sajandi algul see protsess süvenes: nüüd tekkisid veel võimsamad ühendused: trustid ja kontsernid.(Prantsuse tööstuse kontsentreerumine toimus siiski aeglasemalt kui Saksamaal, Usa-s või Suurbritannias).
  

Prantsusmaa pangandus 20. sajandi algul. Olulisemad pangad .
Kiiresti kasvas ja saavutas suure võimsuse krediidi- ja rahakapital. Pankade kontsentreerumine viis 20. sajandi algul mõned üksikud pangad ülemvõimule kogu riigi finantssüsteemi üle. Neljale pangale (Lyoni Krediitpank, Rahvuslik Diskontokontor, Üldühing, Pariisi ja Madalmaade pank ) kuulus väärtpaberite väljaandmise täielik monopol.
Prantuse Pank-täitis riigipanga funktsioone. Panga juhatuse liikmed valiti Prantsuse suurpankurite ja miljanäride hulgast.
Prantsusmaa kolooniate rikkuste kasutamine 19. sajndi lõpul
19. sajandi lõpuks kujunes välja Prantsuse koloniaalimpeerium. Prantsuse asumaid oli Aafrikas, Indo-Hiinas, Okeaania saarestikus. Kolooniate pindala ületas 21 korda emamaa pindala. Prantsusmaa kolooniates oli palju loodusrikkusi, kuid finantskapital ei olnud huvitatud kolooniate tootlikust kasutamisest, sest ta sai tulusid oma Euroopa võlgnikelt. Seetõttu etendasid Prantsusmaal kolooniad hoopis väiksemat rolli kui Suurbritannia majanduses. Kolooniad ei olnud Prantsusmaale niivõrd müügitugudeks, tooraine allikaks ja kapitali mahutamise sfääriks, vaid pigem sõjalis-strateegilisteks baasideks.
Saksamaa tööstuslik tõus 19. sajandi viimastel aastakümnetel
Saksamaa tööstuses toimus 19. sajandi viimasel kolmandikul kiire areng. Kiiret arengut tingisid:

• Saksamaa poliitiline ühendamine ja tsentraliseeritud riigi loomine. Ühtses riigis kadusid tollipiirid, ühtlustati rahasüsteem (1871-1873) ja seadusandlus.
  
• Prantsuse-Preisi sõda suurendas relvade vajadust, mis omakorda tähendas nõudmise suurendamist teiste tööstusharude toodangu järele.
  
• 10. mai 1871.aasta ehk vaherahulepinguga läksid Saksamaa valdusesse Elsass ja Lotring oma rikkalike maavaradega. Maavarade baasil loodi võimas metallurgia - ja keemiatööstus.
  
• Valitsus kasutas Prantsusmaalt kontributsioonina saadud 5 miljardit franki tööstuse arendamiseks.
  
• Saksamaal puudusid märkimisväärsed kolooniad, mis sundis vallutama turge majandusvahenditega, kasutades dumpingut ja tööviljakuse tõusu. See aga tähendas suurt tähelepanu osutamist tootmise mehhaniseerimisele ja automatiseerimisele. Teiselt poolt tähendas kolooniate puudumine odavate toorainete puudumist. Neid oli vaja teha kunstlikult. See tingis keemiatööstuse kiiremat arengut.
  
• Tööstuse arendamist soodustas rahvaarvu kasv. Alates 1871.aastast kuni 20. sajandi alguseni kasvas tööliste ja teenistujate arv 3 korda kiiremini kui üldine elanike arv (1914. aastal elas Saksamaal 67 miljonit inimest).
  
• Raudteede ehitamine, mis nõudis palju terast, sütt, vedureid, vaguneid ja muud. Kiiresti arendati sõjalaevastikku.
  
• Seoses sõjaks ettevalimistamisega kasvas nõudmine metalli ja mitmesuguste keemiatoodete järele.
  

Saksamaa neli nn. D-panka
Kartellid ja sündikaadid olid tihedalt seotud neid finantseerivate pankadega. Pankade juhatuse liikmeteks olid sageli tehaseomanikud, pankurid olid aga tehaste juhatustes administratiivsetel kohtadel. Esile võib tuua nelja suurt panka nn. D-panka: Saksa Pank ( Deutsche Bank), Diskontosets, Dresdeni ja Darmstadti pank. Kõik nad olid omavahel seotud personaaluniooniga.
Suurbritannia tööstuse mahajäämise põhjused 19. sajandi lõpul
Suurbritannia tööstuse mahajäämuse põhjused:

• tööstus oli tehniliselt madalamal tasemel kui Saksamaa ja USA tööstus. Viimastes toimus industrialiseerimine hiljem ja seal võeti kasutusel kõige uuemad masinad ja sisseseaded. Suurbritaanias olid masinad vanaenud võrreldes usa ja saksamaa omadega.
  
• Uus/moodne sisseseade nõudis palju kapitali. Seda oli, kuid ettevõtjad vedasid kapitali välja, sest välismaal andis kapital rohkem kasumit.
  
• Raskused tooraine hankimises. Uute tööstusharude arenguga seoses tuli toorainet üha rohkem sisse vedada teistest maadest. Sisse veeti värvilisi metalle, naftat, kautšukit ja palju muud.
  

Agraarkriisi (19. sajandi lõpul) mõju Suurbritannia majandusele
Suurbritannia majanduslikku olukorda halvendas Euroopat tabanud pikaajaline agraarkriis 19. sajandi lõpul. Maailmaturul langesid viljahinnad. Suurbritannia põllumajandussaadused olid aga kõrge omahinnaga ega suutnud konkureerida välismaa omadega(eelkõige usas ja Austraalia omadega). Väikefarmereid laostus hulgaliselt. Vähenes ka lammaste arv, kuid samal ajal suurenes suurte kariloomade hulk. Hakati kasvatama piimakarja ja lihaloomi.
Agraarkriisi tulemusena vähenesid farmerite sissetulekud. Eriti kannatada said väike-ja keskmised farmerid , kelle majapidamised sageli laostusid. Suurfarmerid rakendasid uut agrotehnikat, mehhaniseerisid põllumajandust ning seeläbi tõstsid saagikust ja elasid kriisi üle. Vähenes ka põllumajanduses tegutsev rahvastik . Laostunud farmerid siirdusid linnadesse. Põllumajanduse langus ahendas siseturgu.
Suurbritannia majandus 20. sajandi algul
Suurbritaania jäi USA-st ja Saksamaast maha nii tööstuse arengu tempolt kui ka tootmise kontsentratsioonilt. Juhtpositsioonid tööstuses olid suurettevõtete käes. Üheks tähtsamaks kujunes sõjatööstuskontsern Vickers( tegevusvaldkonnad : valitsev ettevõtte sõjaehituses, ta oli isegi üheks tähtsaimaks sõjatööstusettevõtteks euroopas ning andis 1/3 kogu Suurbritannia sõjatööstuse toodangust. Tähtsat majanduslikku osa etendas ka sõjamaterjale tootev trust AMSTRONG -WHITWORT).Erilise koha Suurbritannia majanduses omandasid asumaade loodusvarade kasutamiseks loodud ettevõtted(nt. Lõuna- afrika kompanii, mis tegeles kulla ja teemanite kaevandamisega). Suurbritannia majanduse heal järjel hoidmisel etendasid tähtsat osa asumaad : Austraalia ja Uus- Meremaa , Aasias India, Tseilon, Malai ; Põhja-Ameerikas Kanada. 20. sajandi esimese veerandi jooksul asumaade hulk kasvas. Tehti muudatusi nende haldamises. Loodi dominioonid – isevalitsevad kolooniad. Üha suurema osatähtsuse omandas kapitali väljavedu kolooniatesse.
USA põllumajanduse kiire kasvu faktorid 19. sajandi lõpul
Arenev tööstus nõudis üha ulatuslikumalt põllumajandussaadusi. Kodusõja suurimaks tulemuseks oli see, et ameerika farmer ei maksnud maarenti. Maa sai ta riigi maafondist ja võis kogu oma kapitali kasutada tootmise arendamiseks. Seetõttu oli USA teravili odavam Euroopa omast ning 19. sajandi viimasel kolmandikul vallutas Ameerika (koos austraalia teraviljaga) teravili edukalt välisturge. Selle tulemuseks oli pikaajaline agraarkriis reas Euroopa maades. Ameerika odav teravili tõrjus Inglise turult välja Tsaari-Venemaa teravilja. Usa kujunes 19. sajandi lõpus suurimaks teravilja tootjaks ja eksportijaks maailmas. Ameerika Ühendriikide põllumajanduse toodangu kiire kasv oli tingitud kolmest tegurist:

• põllumajanduse kapitalistlik organisatsioon;
  
• külvipindade ulatuslik laiendamine läänes;
  
• põllutöömasinate laialdane kasutamine( leiutati uusi ja täiustati olemasolevaid).
  

1929-1933. aasta majanduskriisi pikaajalisus
Maailma riikidele oli väga raske periood alates 1929. aastast, mil puhkes kestvam majanduskriis, mis nelja aasta jooksul pidurdas majanduse arengut. Selle majanduskriisi pikaajalisus ja sügavus seletub järgmiste asjaoludega.

• Kriisist olid haaratud kõik kapitalistlikud riigid, mistõttu oli võimatu riikide manööverdamine teiste arvel;
  
• tööstuskriis põimus läbi agraarkriisiga; see süvendas tööstuskriisi
  
• tööstuses valitsevad suurettevõtted ei tajunud riigi majanduse kui terviku huve. suurettevõtted püüdsid säilitada kaupade kõrgeid hindu;
  
• rahvusvaheline turg oli Venemaa väljalangemise tõttu tunduvalt kitsenenud. Pidevalt oli ettevõtetel alakoormus ja töötute armee kasvas.
  

Euroopa taastamise programmiga (1948.a.) antav abi
1948. aasta aprillis võttis USA Kongress vastu majanduskoostöö seaduse ehk Marshalli väljapakutud idee. Plaani ametlikuks nimeks sai Euroopa taastamise programm. Abi anti kolmes vormis:

• tagasimaksmisele mittekuuluv krediit ja nn. kingitused. See osa moodustas 81% üld­ summast ; Krediiti saanud maa võis aga saadud summasid kasutada ainult USA äranägemisel, tema nõusolekul.
  
• tavaliste laenude vormis, mis tuli USA-le tagastada (9% üldsummast);
  
• lepinguline abi – 10% summast.
  

Saadud abi kasutati otstarbekalt. Koos toiduainetega tuli Euroopasse toorainet, tehnikat, rajati uusi tamme (Madalmaades), kuivatati soid (Sardiinias). Eriti kiiresti arenesid tööstuse tuleviku­harud: masinaehitus, keemiatööstus, metallurgia. Nii pandi alus kiirele arengule järgmisel paarikümnel aastal.
IMF-i peamised ülesanded
Loodud majanduskoostöö rahvusvahelistest organisatsioonidest tuleb mainida Rahvusvahelist Valuutafondi (IMF), mis asutati Washingtonis 27. detsembril 1945. aastal vastavalt 1.-22. juulil 1944. aastal Bretton Woodsis peetud rahvusvahelise finantskonverentsi otsustele. Tegevust alustas fond 1. märtsil 1947. aastal. IMF-i peamised ülesanded:

• korraldada järelvalvet rahvusvahelise krediidisüsteemi üle;
  
• aidata kaasa valuutavahetuse stabiilsusele;
  
• anda oma liikmesriikidele nii lühi- kui ka pikaajalist krediiti;
  
• formeerida(koguda) oma finantsressursid liikmesmaade osamaksudest ja toetussummadest
  
• formeerida fondi juhtpersonal liikmesmaade kodanikest.
  

Sõjajärgse (1950-1960) majanduse arengu faktorid
1950. aastatel algas sõjajärgse majanduse arengus uus periood. Sellele oli iseloomulik kiire edasi­minek kõikide majanduse valdkondades, eriti aga tööstuses. Faktorid, mis mõjutasid majanduse kasvu:

• arengut kiirendas olulisel määral teaduse ja tehnika revolutsioon , mis avaldas mõju nii tootmise struktuurile kui ka efektiivsusele. Tekkisid uued tööstusharud, mis võimaldasid üha ulatuslikumalt ja efektiivsemalt kasutada nüüdisaegseid materjasle, masinaid ja tehnoloogilisi protsesse. Tänu tööstuse automatiseerimisele vähenesid kulud ühele toodanguühikule. (aatomi-, elektrotehnika-, mitmed masina­ehitusharud jne.).
  
• muutus elanike tarbimise struktuur. Järsult suurenes kestvuskaupade (autod, televiisorid, külmikud jms.) müük ja tootmine. See põhjustas kestvuskaupu tootvate tööstusharude endi kasvu, teisalt suurendas tellimusi ka tootmisvahendeid tootvale tööstusele.
  
• tootmisprotsessi mõjutas ka põhikapitali massiline uuendamine;
  
• riigi reguleeriv tegevus. Riik hakkas järjekindlamalt sekkuma majandusellu. Nt. Usa andis laene tööstusettevõtetele, kohe elavnesid ka investeeringud majandusse.
  
• rahvusvaheline majandusintegratsioon, mis on riikide majandusliku suhtlemise vorm suureneva tööjaotuse olukorras. See kujunes pärast Teist maailmasõda ning ajendab spetsialiseerimist ja koopereerimist, samuti tooraineallikate kasutamise ja müügiturgude kooskõlastamist.Tänapäeva majandus on ületanud rahvuslikud piirid ja muutunud internatsionaalseks, suureks probleemiks on turg ja toorained. Viimaseid ühiselt kasutades on kaod väiksemad. Samuti on üheskoos kergem kanda majanduslike tagasilöökide raskust.
  

6.4. USA majandus

F. Roosevelti uus kurss (1933.a.)
Roosevelti võimule tulekuga võeti kasutusele rida kriisivastaseid abinõusid. Nüüd töötati välja uus kurss, mille aluseks oli seadus tööstuse taastamise kohta. See võeti vastu 1933. aasta mais. Roosevelti valitsus kergendas ka töötute olukorda. Sel ees­märgil loodi Erakordse Abi Föderaalne Administratsioon . Tööstuse taastamiseks loodi Tööstuse Taastamise Rahvuslik Administratsioon. Viimane teostas riiklikku kontrolli tootmise ja kaubanduse üle, samuti reguleeris tööliste ja ettevõtjate vahelisi suhteid. Ettevõtjaid hakati ka kartellidesse koondama. Eesmärk oli luua tootmisharude liite, mis pidid töötama ausa konkurentsi koodeksi alusel, mille järgimine oli ettevõtjale kohustsulik. Koodeksid kehtestasid kindlad hinnad, tootmismäärad, palgamiinimumi, tööpäeva pikkuse jne. Põllumajandustoodangu realiseeri­miseks loodi Põllumajanduse Reguleerimise Administratsioon, mille peamiseks ülesandeks oli preemiate maksmine talupidajatele, kes vähendasid põllupinda ja karja arvu. Nii tugevdas Roosevelti valitsus riigi osatähtsust majanduselus, mida tehti turumajandussüsteemi kaitsmiseks.
USA tööstuse kiire kasvu põhjused Teise maailmasõja aastatel
Aastatel 1939–1941 suurenes sõjatööstuse toodang 50-kordselt. Kiiresti arenesid ka laevaehitus, lennukite tootmine, keemiatööstus. Tööstuse kiiret kasvu soodustasid:

• Teise maailmasõja alguses oli USA-s tootmisvõimsusest kasutatud vaid ligikaudu 50%, mistõttu tööstustoodangu suurendamine ei nõudnud eriti palju täiendavaid investeeringuid.
  
• Oli olemas ka küllalt vaba tööjõudu.
  
• Suured tooraine tagavarad . Toorainet said Ühendriigid ka teistest riikidest.
  

Muudatused USA tööstuse struktuuris Teise maailmasõja lõpust kuni 1970. aastateni
Pärast sõja lõppemist oli probleemiks, kuidas viia ettevõtted rahuaja tootmisele. Ümberkorraldamine haaras 45% tööstusettevõtedeast.
Sõja lõpust kui 1970. aastateni toimusid USA majanduses mitmed muudatused, sealhulgas ka tööstuses. Kõigepealt muutus tööstuse struktuur. Üha enam automatiseeriti tootmisprotsesse (kiire areng leidis aset just masinatööstuses). Muudatused olid tingitud turu uuest konjunktuurist, ekspordi kasvust ja riiklike tellimuste mõjust. Suur oli USA-s autotööstuse tähtsus, mis avaldas mõju teistele tööstusharudele. Kiire areng leidis aset keemiatööstuses, eriti sünteetilise kiu tootmises. Sõjajärgsetel aastatel arendasid suurriigid oma relvatööstust. Pärast külma sõja puhkemist mõjutas tööstust ka relvade ja muu sõjavarustuse tootmise kasv. Seda tegi eelkõige USA, püüdes hoida tasakaalu NSV Liidu sõjatööstusega. Teise maailmasõja järgsetel aastatel toimus kiire areng ka transpordi vallas. Tunduvalt suurenes auto- ja lennutranspordi osa. Raudteedele langes veidi üle 1/3 kauba siseveostest.

6.5. Suurbritannia majandus

Ottawa konverentsi olemus
Suurbritannia püüdis forsseerida majandussidemeid Briti impeeriumi maadega. Vastavalt Ottawa konverentsi otsustele (1932) seati Suurbritannia ja tema dominioonide vahel sisse alandatud tollitariifid. Need lõid soodsad tingimused kaubavahetuse laiendamiseks Briti impeeriumi riikide vahel.
Nn. sterlingbloki ( 1931 . a. loodud) eesmärk
Oma rahvusvahelise finantsseisundi tugevdamiseks loodi 1931. aastal nn. Sterlingiblokk(-tsoon). Sellesse valuutagruppi kuulus 25 riiki eesotsas Suurbritanniaga. Peale Briti impeeriumi riikide kuulusid sellesse ka Skandinaaviamaad, Portugal, Argentiina , Brasiilia, Türgi ja rida teisi riike, kes orienteerusid oma valuutaarvestuses naelsterlingile.
.Põllumajanduse osatähtsuse suurendamine Suurbritannias Teise maailmasõja järgsel perioodil
Sõjajärgsel perioodil hakati suurbritannias rohkem tähelepanu pöörama põllumajandusele. Farmid said vahendeid tootmise ratsionaliseerimiseks, peamiselt väediste muretsemiseks. Hakati maksma preemiaid saagikuse suurendamise ja karja produktiivuse tõusus eest. Samuti suurenes põllumajanduses kasuatatavate masinate arv.. valitsus kehtsestas ka garanteeritud hinnad põllumajandusproduktidele, et stimuleerida tootmist.
Tänapäeva Suurbritannia põllumajanduse probleemid
Põllumajandusmaa hõlamas ligi 4/5 riigi pindlalst. Valdav osa mast kuulus suurmaaomanikele(land-lordidele), kes seda rendivad(ligikaudu pooled farmeritest on rentnikud). Rahvuslikust siseproduktist annab põllumajandus siiski ülivähe, tema osa on ainult 1%ja põllumajandus annab tööd 2%-le töötajatest.Valdava osa toodangust annavad suurfarmid.Metsa on vaid 9% territooriumist, sega metsandusel eriti tähtsust pole.

6.6. Prantsusmaa majandus

Tööstuse areng jätkus ka pärast sõda. 1920. aastateks kujunes Prantsusmaast industriaal- agraar ­maa. Tööstuse tõus kestis kuni 1930. aastani. Tööstuse tõusu põhjused:

• Prantsusmaa jaoks väga kasulikud Versailles ’ rahulepingu tingimused. Prantsusmaa sai tagasi Alsace’i ja Lorraine’i(tänu sellele suurenes Prantsusmaa metallurgia baasi võimsus) ning okupeeris Saari kivisöebasseini.
  
• sõjajärgse tööstuse tõusu soodustasid ka Saksamaa reparatsioonid . Prantsusmaa sai endale suurema osa reparatsioonimaksetest. Need maksti välja kuni 1932. aasta septembrini. Osa reparatsioonimaksetest tasus Saksamaa naturaalsete tarnete, peamiselt kivisöe ja koksina.
  
• sõjapurustuste likvideerimine vajas massilist põhikapitali uuendamist. Vähendati välis­laenudeks antavat kapitali ning rohkem kasutati kapitali tootlikult omas riigis.
  

Eelarve defitsiidi kujunemine ja selle tasakaalustamine
Vaatamata tööstuse kiirele arengule jäi Prantsusmaa tööstustoodangu üldmahult maha peamistest tööstusriikidest nagu USA, Saksamaa ja Inglismaa. Tööstuse finantseerimine riigi poolt kutsus esile riigieelarve kiire kasvu. Suurem osa riigi rajatud ja ehitatud ettevõtetest anti üle suurtele firmadele. Tekkis riigieelarve defitsiit, kuna maksudega ei suudetud tasakaalustada suurenenud väljaminekuid. Olukorra parandamiseks:

• kuni 1924. aastani püüti defitsiiti tasakaalustada riigilaenudega(koos sellega kasvas aga riigivõlg tohutult suureks. Ainuüksi laenuprotsentide maksmine moodustas peaaegu poole riigieelarvest).
  
• 1924. aastast alates hakati eelarve defitsiiti katma ka inflatsiooni teel. Peagi langes frangi väärtus kuni 1/6 oma esialgsest väärtusest. Selle võrra vähenes ka riigivõlg.
  

Suurbritannia ja Prantsusmaa natsionaliseerimise erinevused;
Prantsusmaa natsionaliseerimise I, II ja III etapp. Natsionaliseeritud ettevõtted
(Sõjajärgse majanduspoliitika suursündmuseks oli Prantsusmaal Natsionaliseerimine, mis erines Suurbritannia natsionaliseerimisest:

• Prantsusmaal olid peaaegu kõik natsionaliseeritud tööstusettevõtted vaid 200 perekonna kontrolli all,
  
• natsionaliseerimine puudutas seega väiksema ringi isikute huve kui Suurbritannias,
  
• erinevused olid ka jooksvate probleemide lahendamisel.
  

Natsionaliseerimise esimene etapp 1944 – 1945 kulges De Gaulle ’i valitsuse juhtimisel. Natsionaliseeriti:

• kivisöe- ja lennukitööstus
  
• tsiviillennuväe kompanii
  
• Renault’ ettevõtted (praktiliselt konfiskeeriti, sest nende omanik oli teinud koostööd saksa okupantidega). Hüvitust said vaid väikeaktsionärid.
  

Natsinaliseeritud ettevõtete juhtideks jäid edasi suurkapitaliesindajad ja spetsialistid , kelle teadmisis kasutati ära.
Pärast kommunistide minekut valitsusse algas natsionaliseerimise teine etapp. Riigistati viis suurt panka – Prantsuse Pank, Lyoni krediitpank, Peaühing, Rahvuslik Tööstuse ja Kaubanduse Krediteerimise Pank ja Rahvuslik Arvestuskontor. Aksiate omanikud said hüvituseks obligatsioonid , mille eest makstakse 50 aasta jooksul dividende 1944. a ulatuses.
1946. aastal algas natsionaliseerimise kolmas etapp. Natsionaliseeriti:

• elektrienergia- ja gaasitootmise ettevõtted,
  
• suured kindlustuskompaniid,
  
• koloniaalne Alžiiri pank,
  
• viidi lõpule söetööstuse riigistamine (ennemalt olid säilinud seal trustid).
  

Tänapäeva Prantsusmaa põllumajanduse olukord
Prantsusmaa on hästi arenenud industrial- agraarmaa . Prantsusmaa on Euroopa suurim põllumajandussaaduste tootja. Põllumajandust iseloomustab hea mehhaniseeritus, mitmekülgne toodang ja kõrge viljakus. Esikohal loomakasvatus : piima-lihaveised ja sead, kuid kasvatatakse ka lambaid ja hobuseid. Taimekasvatus on mitemkesine(põhiliselt kasvatatakse nisu, maisi, otra .Tähtis osa kuulub aiandusele ja viinamarjakasvatusele(see annab kuni 10% põllumajanduse tulust). Viinamarjaveinide toodangult on Prantsusumaal esikohta maailmas. Rannikul tegeletakse ka kalapüügi ja austrikasvatusega. Tehnilistest kultuuridest kasvatatakse suhkrupeeti, rapsi, lina. Ülekaalus on keskmise suurusega ja väikesed talud . Suurte põllumajandusettevõtete (200ha) asukohaks on Pariisi ümbrus, kus tegeldakse vilja- ja maisikasvatusega. Maa lõunaosa on spetsialiseerunud viinamarjakasvatusele.

6.7. Saksamaa majandus

Majanduslik olukord vahetult pärast Esimest maailmasõda.
Esimene maailmasõda põhjustas Saksamaal laose tööstuses ja põllumajanduses. Vilja, kartuli ja teiste toiduainete tarbimine vähenes sõja-aastail üle kahe korra. Puudus andis ennast teravalt tunda. Pealegi olid tühistatud demokraatlikud vabadused . Hin nad tõusid. Riigi sekkumine majandusellu tugevnes . Riiklik reguleerimine haaras kõigepealt põllumajanduse ja toiduainete jaotamise. Toiduaineid hakati rangelt normeerima. Seati sisse kaardisüsteem. Sõda nõudis ka tööstuse ümber­korraldamist sõja vajadusteks . Tsentraliseeriti tööstuse varustamine toorainetega. Sõja­ministeerium koondas enda kätte tähtsamad toorained ja kütuse ning jaotas neid. Eriti raskeks muutis majandusliku olukorra see, et Saksamm pidi tasuma represioone, sõjas laostunud majandus polnud aga selleks võimeline.
1924. aasta augustil võeti Entente ’i riikide Londoni konverentsil vastu uus reparatsioonide plaan(kuna Saksamaa niigi sõjast laostunud majandus ei suutnud repressioone maksta) nn. Dawesi plaan (USA pankuri nimejärgi). Plaani olemus seisnes selles, et:

• Saksamaale anti USA ja osaliselt Suurbritannia laene majanduse taastamiseks,
  
• tulud taastatud tööstusest, tollidest ja maksudest pidid minema reparatsioonimakseteks Prantsusmaale ja Suurbritanniale(Need omakorda said Saksamaalt repressioonide näol vahendeid, et sõjavõlgu maksta USA-le).
  

1929. aastal asendati Dawesi plaan Youngi plaaniga. Selle järgi:

• vähendati reparatsioonisummat 20% võrra ja pikendati maksutähtaega 59 aastani,
  
• kuni 1986. aastani pidi Saksamaa maksma 2 miljardit marka aastas,
  
• viimase 22 aasta jooksul 59-st pidi Saksamaa tasuma Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjavõlad Ameerika Ühendriikidele.
  

Nelja aasta plaanid
1936. aasta septembrist hakati ellu viima nelja aasta plaani, mille eesmärgiks oli majanduse viimine sõjatingimustele. 1940. aasta oktoobris mindi üle teise neliaastaku plaanile.
Esimese nelja aasta plaani peamiseks ülesandeks oli kiire metallurgia, söetootmise, energeetika , masinaehituse kiire arendamise, et oleks sõjatööstuse jaoks toorainet ja ka tootmisvahendeid.
Teise nelja aasta plaani eesmärgiks oli kõigi ressursside totaalne mobiliseerimine sõjatööstuse kiireks kasvuks.
Lääne-Saksamaa majanduse areng
Ka Teine maailmasõda mõjus rängalt majandusele. Sõjajärgsetel aastatel tekkis suuri raskusi uute töökohtade loomisega ning seetõttu oli suur tööpuudus. Kuigi raskusi oli palju, saadi nendest üsna kiiresti üle. Areng oli kiire, kuid ebaühtlane. Tööstustoodangu kiire kasv toimus peamiselt rasketööstuse arengu tõttu. Eriti kiiresti arenesid sellised tööstusharud nagu energeetika, keemiatööstus, autotööstus, naftatööstus. Samal ajal arenesid aga naha-, jalatsi- ja toiduainetööstus aeglaselt ning jäid 1936. aasta tasemele .
Peale põhikapitali uuendamist soodustasid tööstuse arengut:

• Abi saadi välismaalt, eelkõige USA-st. Juba Marshalli plaani raamides tuli Lääne-Saksa­maale 1,5 miljardit dollarit. Laenude kogusumma ületas 5,5 miljardit dollarit. Peale selle tulid erainvesteeringud, mis moodustasid 1962. aasta lõpul 13-14 miljardit marka.
  
• Saksamaa LV-le jäi peamine rasketööstuspiirkond – Ruhr. Tööstusel oli seega olemas võimas baas. Lääne-Saksamaale jäi 61% Saksamaa tööstusvõimsustest.
  
• kuni 1956. aastani kulutas Saksamaa LV relvastusele vähem kui teised tööstusriigid. Väiksemate sõjaliste kulutuste tõttu oli võimalik suunata tööstuse arendamiseks rohkem riigieelarve vahendeid. Seda tehti riikliku ettevõtluse, preemiate, subsiidiumide, krediteerimise näol.
  
• Tööstuse, eriti masinaehituse, kiiret arengut soodustasid ka head turustamistingimused rahvusvahelises ulatuses.
  
• Tööstuse kasvu soodustas ka osavõtt Ühisturust. Majanduslikult võimsama riigi kodanikena said läänesakslased juhtivad kohad mainitud liidu organites . Nii oli neil võimalik suunata kasulikumad tellimused oma ettevõtetele.
  

Agraarreformi tulemused Lääne-Saksamaa põllumajandusele
Põllumajandus oli rigi majanduses tagasihoidlikul kohal. !947-1948 viidi ellu agraarreform . See ei likviteerinud traditsioonilisi agraarsuhteid. Säilitati ka suurtalud , aga domineerima jäid nn. Perekonnatalud. 1980. aastate keskpaiku oli talu keskmine suurus 16,8 hektarit põllumaad, mis oli üks väiksemaid Lääne-Euroopas. Niisuguseid talusid, kus tulud laekusid ainult põllumajandustootmisest , oli alla poole. Kuid talude arv hakkas koguaega vähenema(eriti just väiketalude arv ja suurenes pigem suuremate arv). Vähenes ka põllumajandustöötajate arv(põhjuseks põllutööde mehhaniseerimine ). Lääne-Saksamaa põllu­majanduses domineeris loomakasvatus, mis andis 68% põllumajandustoodangu maksu­musest. Sellega tegeles enne taasühinemist 84% taludest, sealhulgas seakasvatusega ligi 66%. Piima tootvas talus oli keskmiselt 14 lehma.
Saksamaa taasühinemine ja majanduslikud muudatused(kesine)
Alates kahe Saksa riigi taasühinemisest 3. oktoobril 1990. aasta on uued liidumaad palju saavutanud. Kaks eri süsteemiga majandust tuli kokku sulatada. Erinevused olid küllalt suured, erinevad oli ka tootmise tase. Päörast ühinemist hakkas surutisperiood kogu maailmas ja see mõjutas tugevasti ka Saksamaad. Saksamaa 1990. aastate majanduskriisi hinnatakse üheks raskemaks pärast Teist maailmasõda. Tööstuse langus oli seda märgatavam, et ühinemisele eelneneud 10 aastal oli pikk majandusbuum.
Tänapäeva Saksamaa majanduse põhiprobleemid
Tänapäeva Saksamaa on kõrgelt arenenud industriaal-agraarmaa. Saksamaa osatähtsus on maailmaturul langenud. Probleemiks ka see, et rändab küllaltki palju inimesi sisse ning seetõttu võib tekida tööpuudus kohalike elanike seas. Samuti suured probleemid vananenva rahvastikuga.
Jaapani 1920-1921. aasta majanduskriis
Esimene maailmasõda oli Jaapanile tõukeks majanduse arendamisel. Sõja ajal haaras Jaapan endale turge Kuag-Idas ja Kagu-Aaasias. Nii oli sõja lõpuks peaaegu pool Hiina väliskaubandusest Jaapani firmade käes. Jaapani majanduse edu oli aga lühiajaline. Pärast esimese maailmasõja lõppu suurenadsid Euroopa rigid oma kaupade väljavedu aasiasse ning Jaapani ettevõtjad kaotasid oma monopoolse seisundi. Sõjaajal loodud tootmisaparaat ületas rahuaja vajaduse. Kriis sai aga alguse just krediitisüsteemist. 1920. kevadel läks pankrotti mitukümmend Jaapani panka ning tekkis krediidisfääri kriis.Tunduvalt vähenes ka tööstustootmine. Uueks nähtuseks Jaapani majanduses olid ka töötud.
Jaapani 1927. aasta ületootmiskriisi tunnused
1927. aastal hakkasid tekkima ületootmise tunnused. Algasid pangakrahhid. Vähenes puuvillatarbimine. Seoses agraarkriisiga hakkaisd vähenema puuvillasaaduste hinnad.
Jaapani (1946-1949.a.) agraarreformid
(Vahetult pärast soda oli Jaapani majanduse olukord katastroofiline.) Reform tegi lõpu mõisnike maavaldussüsteemile. Mõisnikelt kokku ostetud maad lasti talupoegadele müügile suhteliselt odavalt 24-aastase makseajaga.Reformi tulemusena vähenes renditava maa üindala peaaegu 5 korda. Kehtestai ühe isiku valduses oleva maa suuruse ülemmäär. Kuigi ka pärast reformi jäid mõsisnike kätte osa ülesharitavast mast ja tööstuslikult kasuatavad metsad , sai siiski keskseks väikemaaomanik. Agraarreform soodustas põllumajanduse arengut. Paranes maaharimine , suurenes saagikus, tõusis talupoegade elatustase. Põllutöölistetöö jäi aga endiselt raskeks, kuna enamik tööd tehti käsitsi.
Jaapani majanduse olukord alates1992. aastast, olulisemad muudatused tänapäeval
Esikohal tööstus. Tähtsaim haru on metalli ja masiantööstus.1992.-1993. aastal tabas Jaapanit raskeim sõjajärgne majanduskriis, kuna ületootmine. Seiska jätkus kuni 1996, kuna valitsus viis majanduse edendamiseks reforme läbi. Hetkel on juhtivad tööstusharud metalli- ja masinatööstus, elektroonika , tekstiilitööstus, keemia. Jaapan on maailmas esimeste seas laevade, autode, musta metallli tootmisel. Võrreldes varasemaga on vähenenud tekstiilitööstuse osakaal.
Stimuleerimispaketid Jaapani majanduse parandamiseks (1998.a.)
Riik tegi kõik, et pikale veninud finantskriisist üle saada. Et turgutada oma majandust, kulutas Jaapani valitsus sadu miljardeid dollareid ning käivitas viis stimuleerimispaketti 1998. aasta esimesel viiel kuul. Töötati välja 2129 lehekülge reforme, et nende abil riigi majandust avatumaks muuta. Esimeste reformide tulemusena aktsepteeris Jaapan maksevahendina dollarit. Seati sisse ka uus raamatupidamissüsteem, mis nõudis pankadelt suuremat andmete avalikustamist. Valitsus otsustas kulutada 75 miljardit dollarit vähendamaks tulumaksu, vastupidiselt 1997. aastale, kui taheti hoopis tulumaksu soodustused kaotada. Eesmärgiks oli soodustada tarbimist ja selle kaudu ka majandust. Seda aga ei tekkinud. Suurenes tööpuudus ja finantsiline ebastabiilsus . 1998. aasta lõpus ja 1999. aasta alguses tabas Jaapani ettevõtteid suur pankrotistumislaine. Üheks põhjuseks oli ka see, et pärast turgude avatumaks muutmist tuli riiki palju välis­investoreid, mis tähendas aga Jaapani firmadele suurenevat konkurentsi.
Jaapani majandus pärast Teist maailmasõda
Vahetult pärast sõda oli Jaapani majandusolukord katastroofiline. Kokku kuivanud olid nii sise-kui ka väliskaubandus. Usa okupatsioonivõimud aiatasid kaasa majnduse taastamisele. Kehtestati kontroll endiste suurettevõtete üle. Usa rahamehed hakkasid paigutama oma kapitali Jaapani ettevõtetesse. Okupatsiooniaastatel aitas Usa näiteks igati kaasa Jaapani musta metallurgia arengule, andes laenu, toorainet ja tehnilisi seadmeid. Tugevnesid usa ja Jaapani vahelised sidemed. Majanduse taastamine oli siiski aeglane. Teravlt andis tunda inflatsioon.
1950. aastatest hakkas olukord muutuma . Hakati rääkima Jaapani majandusimest. Jaapanis oli palju ja odavat tööjõudu, tänu millele olid tooted odavad ning nende järgi tekkis maailamturul nõudlus.
Rahvakommuunid Hiinas
Seoses sellega, et 40% inimestest, kes olid maad saanud, andsid selle ära ja seda seostati sellega, et ei suudeta maad harida, kuna ei olnud põllumajandusinventari. Leiti, et pääsemiseks on kollektiivmajandid.Kõigepealt hakati looma nn vastastikusse abistamise gruppe(ajutised, suurtemate tööde tegemiseks, põhimõtteliselt talgud eesti mõistes; püsivad, kus enamus töödest ethti koos). Teise tüübina oragniseeriti ka poolsotsialistlikke tüüpi koperatiive, kuhu kuulus 20-50 peret, maa võeti kasutuuse ühiselt, kuid jäi eraomandiks. Tootmiskari ja kari ühistati. Tulud jaotati maa ja töö järgi. Peale talude hakati kommuunidesse ühendama ka koahalikku tööstust, transporti, koole ja muid asutusi . Tööd hakati tasustama võrdsuse põhimõttel, mis ei soodustanud töötaja metriaalset huvi.
Nn. Abielu ettevõtjatega Hiinas
Hiina Rahvavabariigi majanduse riighistamisel võeti kasutusele omapärane vorm, mida nimetati riigi „abieludeks“ ettevõtjatega. Selle järgi jäi endine ettevõtte omanik selle juhiks ja sai 1-6% kasumist. Sellega kindlustati juhi materiaalne huvi toomise arendamise vastu.Kasutati ära ka tema tehnilisi oskuseid ja vilumusi.
Kultuurirevolutsioon
See mõjutas majanduse arengut . See tööstuse ja põllumajanduse arengut, rääkimata kultuurist. Tulemuseks oli põhitähelapanu pööramine ekstensiisetele majandamismeetoditele. Põllumajanduses domineeris käsistsitöö.
Hiina agraarreform 1950-1952
Konfiskeeriti mõisnike maa, mis jagati maata ja vähese maaga talurahvale. Kustutati ka talurahav rent mõisnikele.
Tänapäeva Hiina tööstus
(Majanduse aluseks on põllumajandus). Tööstus on mitmekülgne, toodetakse mallmi, terast, autosid, jalgrattaid, pasumasinaid, telereid, käekelli, betooni, tsementi, klasi, jalatseid. Hiina tekstiilitööstus toodab umbes 1/5 kogu mailma värnatest. Töstuse arngusks on head võimalused. Maavaradest leidub kivisütt, rauda, tina, volframit, boksiiti, vaske, tsinki , hõbedat, kulda, naftat, maagaasi.
Agraarreform Indias (19. sajandi 60-80. aastatel)
Selle eesmärgiks oli piirata rendi suurust ja piirata mõisnike omavoli. Samade reformidega vähendatai maamakse omanikelt-lõppkokkuvõttes võitsidki viimased . Seoses reformiga kasvas tehniliiste kuktuuride osa maaviljeluses.
India tööstuspoliitika uus resolutsioon (1956), tööstuse kategooriad
Kuna riik ise ei suutnud piisavalt toota enda tarbeks naftat, terast, alumiinimumi, siis hakati üriatama nende tootmist suurenadama. Riiklik sektor pidid tegutsema seal, kus erasektor ei suuda või ei riski vajalikke ressursse paigutada. Sellega jagati kogu tööstus kolem kategooriasse:

13 tööstusharu, kus uusi ettevõtteid võis rajada ainult riik. See oli A-grupp(nt. Sõja-, aatomitööstus, must metallurgia, raskemasinaehtus, söe-, naftatööstusjne)

10 tööstusharu(alumiiniumi-, instrumendi-, tööpingi-, farmaatsiatööstus jne). Selles ehk B- grupis võisid uusi ettevõtteid rajada nii riik kui ka erakapital.

C-grupp jäeti ainult erasektorile.
India majandus 1990-2000 aastatel
Püüab aktiviseerida eksporti. Selleks loodud vabakaubandustsoonid, kus asuvad ettevõtted saavad tollivabalt importida seadmeid, materjale ja toorainet.
Põllumajandus on india rahvastiku põhiline tegevusala. On tekkinud turumajandusele oreinteerunud jõukad majapidamised, mis kasutavad rohkem väetisi ja põllumajandusmasinaid. Enamus külaelanikest kannatab aga maa puuduse all. Kavatatakse palju nisu ja riisi, aga ka tubakat , teed, kohvi, puuvilla, suhkruroogu . Metsandus on küllaltki vähe arenenud.
India majandus on perspektiivne , kuna seal elidub palju maavarasid(kivisütt, rauamaaki, boksiiti, naftat, kulda jne). Tohutult on vaba tööjõudu. Vaatamata valitsuse vastuabinõudele on iive kõrge. 40% elanikkonnast elab alla poole elatusmiinimumi.
Feodaalkord ehk läänikord
Seati sisse läänikord. Läänikord on sisuliselt foedaalkord . Igal maahärral oli oma sõjavägi, müntisid raha, suhtlesid iseseisvalt teiste riikidega. Nad läänistasid maid koos talupoegadega edasi vasallidele (läänimeestele). Kõige rohkem anti maid koos talupoegadega vasallidele Taani valduaaladel.
Aastatel 1270-1310 hakkasid aadlikud siirduma linnustest maale. Algas mõisate asutamine, mis toimus kas rahulikul teel, talupoegadega sõlmitud ostulepingute alusel või ka sundimiste ja ähvardustega mõisahärrade poolt. Eelistati kohti, kuhu oli võimalik rajada veski ja mis asusid küladest eemal. Mõisa põllumaad suurendati kas uudismaade ülesharimise või naaberkülade ning -talude lammutamise teel.
Põllumajanduslik tootmine – inventar , põldude väetamine, tegevusvaldkonnad)
Põllumajanduslik tootmine. Kõige tähtsamaks majandusharuks oli põllumajandus(kogu keskaja vältel).. Valitses naturaalmajapidamine Maaharimise tehnikas erilisi uuendusi ei olnud. Põhiliseks maaharimisriistaks oli juurtega puutüvest tehtud ader (juurpuuader) (Saartel ja Lääne-Eestis kasutati juurpuuadra asemel Rootsist pärit seanina atra (ehk vannaader)). Peale selle kasutati okstega kuuselõhendikest valmistatud karuäket (kasutati just alemaadel). Toimus ka põlispõldude laienemine – seda eriti metsa arvelt.
Põlispõldude väetamiseks kasutati laudasõnnikut, tuhka ja rannikualadel meremuda (adrut). Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem, kehvematel aladel kaheväljasüsteem. (Võsamaadel tehti alet ja alates 15. sajandist kütist.) Viljadest kasvatati peamiselt talirukist, suviviljadest olid olulised(kasvatai vähem) oder , kaer ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit , humalat, hernest , uba, tatart, hirssi, naerist. (Naeris asendas keskajal kartulit , mis oli Euroopas veel tundmata. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega.
Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja lauda­sõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes rohkesti lambaid, kitsi ja sigu . Hobuseid kasvatati peamiselt Saaremaal. Peeti ka kodulinde – kanu, hanesid, parte.
Majanduse kõrvalharudest oli oluline tähtsus mesindusel. Mesi oli ainus magus toiduaine. Domineeris metsmesindus . Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes.
Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha. Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist – kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid. Eriti rikas oli Peipsijärv.
Talupoegade koormised , nende liigid 13-16. sajandil
Feodaalrent esines kolmes vormis: teo-, naturaal - ehk loonus- ja raharent. Kuna eestlaste peamiseks elatusalaks oli põllumajandus, siis olid peamisteks koormisteks maksud põllu- ja karjasaadustelt. Eksisteeris kümnis – protsentuaalne maks, võis igal aastal olla erineva suurusega ja hinnus – püsiva suurusega maks.
Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett , õlgi, karja- ja verekümnist (seda tuli anda karja juurdekasvu pealt). (Hiljem asendati viimane rahamaksuga igalt varsalt või vasikalt. Lambakümnist ei nõutud.)
Osa loonusandamid juurdusid vakuõigusena. Ühisest peosöömingust ülejäänud toiduained pandi feodaalile teele kaasa(kõik talud pidid süüa tooma).
Rahaandami osa ei olnud naturaalmajanduse ajajärgul suur.15. sajandil hakkas nende osakaal suuurenema. 16. sajandi I poolel seoses kaubalis- rahaliste suhete elavnemisega viidi osa talusid üle raharendile.
Kümnis oli algselt kirikumaks. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati uued maksud: kihelkonna­preestri vajaduseks tuli maksta preestrivilja ning piiskopile nn. sinodivilja. Feodaalseks koormiseks kujunes ka sõjateenistus. Eestlasi kohustati abiväena või voorimeestena osa võtma mitte ainult maa kaitsmisest võõrvägede vastu, vaid ka sakslaste sõjakäikudest.
Mõisate rajamisega seoses hakati talupoegi kasutama mõisapõldudel. Kujunes välja teo­kohustus. Teokoormised jagunesid mitmesse liiki(talgud ja korrategu). Talgud olid põline talupoegade vastastikune abistamine hooajatööde tegemisel. Osavõtt oli vabatahtlik. Mõisatalgute puhul vabatahtlikkus kadus ja mõnes piirkonnas määrati kindlaks isegi kohustuslike talgupäevade arv. Talguliste kostitamise komme jäi püsima.
Järgmine teoliik oli korrategu. Talupojad pidid saatma mõisasse mitmesuguste juhuslike tööde tegemiseks jalateolisi (loomade söötmiseks, karjatamiseks jne.). 17. sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid tavaliselt naised.
Talurahva ühiskondlik liigitus 13.-16.sajandil.
Talurahvas jagunes majandusliku ja õigusliku seisundi järgi mitmeks rühmaks. Kõige arvukam rühm oli adratalupojad . nimetuse saanud nende põldude suurust mõõdeti adramaades ( adramaa suurus oli 8-12 ha).
Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad . Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes.
Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele või niisketele maadele, mis vajasid kuivendamist. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva(polnud vaja minna hobusega, vaid läks ise tegema tööd) nädalas.
Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus tulenes sellest, et nad pidid feodaalile maksma 2 tündrit (üks pund ) vilja.
Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma:

• maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud;
  
• vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad;
  
• iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid maa kasutamisest tulenevaid kohustusi.
  

Vabadikega olid seotud sulased ja teenijatüdrukud. Üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane (või teenija ). Nendega tehti leping, kauaks jäävad. Enne teenistusaja lõppu lahkunud teenija või sulane kaotas kogu palga.
Kasutati ka võõrast päritolu orje. Keskajal tunti orje träälide nime all. Träälid moodustusid sõjavangidest või võlaorjusesse langenud isikutest. Võlaorjuse kaudu sattus träälide hulka ka eestlasi. 1424. aasta maapäev otsustas, et ristiinimest ei tohi üle 10 aasta orjuses hoida., pärast seda tuli nad vabaks lasta. Träälidele anti õigus end raha eest vabaks osta ka varem või kui nad abiellusid vanatüdrukuga.
Suuremad linnad 14.-16. sajandil, käsitööndus ja kaubandus linnades
Suuremad linnad nagu Tallinn, Narva, Uus-Pärnu ja Viljandi olid ümbritsetud kõrge ring­müüriga, väljast piiras müüri kraav . Tänavad olid kitsad ja turuplatsid väiksed.
Suurim linn oli Tallinn. Seal elas 16. sajandil 4 000 elanikku. (18. sajandil juba 7000- 8000 inimest). Suuruselt teine linn oli Tartu. Tartust kujunes kaubateede ristumiskoht .
Ordulinnuste ümber tekkisid Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu.
Käsitööndus linnades. Linnarahvastiku põhiosa moodustasid käsitöölised, kes koondusid tsunftidesse. Igal tsunftil oli oma põhimäärustik – skraa ehk sraag. Eksisteerisid rätsepate, kullasseppade, lihunike, kiviraidurite, seppade, kingseppade, puuseppade, voori- ja veomeeste, püttseppade, sadulseppade jt. skraad. Paljud ametid said skraad alles 16.sajandil lõpul või 17.sajandi algul).Skraa määras kindlaks, kes võis ametisse saada. Õpipoisteks võtmisel oli nõudeks, et ta peab olema sündinud ausatest vanematest (pidi olema sündinud abielus olevatest vanematest). Skraade nõuded olid erinevad. Harilikult määras skraa kindlaks ka õppeaja kestvuse, mis tavaliselt oli kolm aastat. Õppeajal õpipoiss tasu ei saanud, aga oli meistri ülalpidamisel. Õpipoisi aja läbiteinu tunnistati selliks. Meistriks saamiseks pidi ta esitama meistritöö ja korraldama peo.
Tsunftid võitlesid oma toodete kvaliteedi eest. Eriti peeti silmas ekspordiks minevaid kaupu ja nende kvaliteeti. Tallinnast veeti välja näiteks kohalikust toorainest valmistatud kanepiköit ning raidkive.
Kaubandus ja rahandus . Küla sai linnast soola, metalli, kala, veine , vürtse. Maalt toodi vilja, ehitusmaterjali, küttepuid, liha, nahka.
Talurahvakaubanduses eksisteeris vaadeldaval perioodil nn. sõbrakaubandus. Linna tulnud talupoeg peatus tavaliselt kindla kaupmehe (sõbra) juures(võis jääda isegi ööseks, kui kaugel elas), müüs talle kaasatoodud kaubad ja ostis tema käest talle vajalikud kaubad. Tihti jäi talupoeg kaupmehele võlgu ja järgmisel korral pidi võla oma kaupadega tasuma. Seega oli kaupmehest majanduslikult sõltuv.
Eesti linnade majanduses oli tähtis koht kaug- ja ülemerekaubandusel. Hansa Liit. Eesti linnadest olid Hansa Liidu liikmed Tallinn, Tartu (+ Viljandi Tartu kaubalaona) ja Pärnu.
Eesti sadamatest, eriti Tallinnast, veeti 13.-15. sajandil läände mitmesuguseid metsa- ja põllu­majandussaadusi (karusnahku, mett, vaha, rasva, lina, puitu, vilja). Eesti vili väga hinnatud, kuna hea maitsega ja samas ei hallitanud nii kergesti kui teiste maade omad.
Sisseveos kujunes kõige tähtsamaks kaubaks sool. Selle osa oli eriti suur just Tallinna sadamas, mistõttu on levinud väljend, et Tallinn on ehitatud soolale . Tallinna kaudu varustati soolaga ka osa Põhja-Venemaast ja Soomest.
Teiseks tähtsaks Tallinna kaudu sisseveetavaks kaubaks olid kangad (eriti kalev). Tallinnasse toodi ka heeringaid, humalaid, hõbedat, tina, rauda, magusaid veine ja vürtse.
Hansa-Vene kaubanduses oli tähtis koht ka Tartul . Kaubeldi eelkõige rukki ja linaga.
Kaubanduslinnana said tuntuks ka Narva ja Pärnu.

8.3. Eesti majandus Liivi sõjast kuni Põhjasõjani

Poola võimude agraarpoliitika Eestimaal pärast Liivi sõda
Liivi sõja ajal oli Liivimaa aadlile esialgu vägagi soodne: kinnitati Liivimaa aadli vanad eesõigused. Privileeg andis aadlikele kaelakohtuõiguse (kõrgema kohtuvõimu) talupoegade suhtes. Pärast Liivi sõda ei otsinud Poola võimud enam aadlilt toetust ja tegid agraarpoliitikas järsu pöörde. Aastatel 1582 – 1596 viidi läbi reduktsioon (mõisade riigistamine, (restitutsioon- mõisad lähevad tagasi mõisnikele)). Selle tulemusena läks riigi kätte umbes ¾ Lõuna-Eesti maafondist. Pikka aega kestnud sõdade, ikalduste ja taudide tagajärjel oli külasid, kus polnud ühtki härga ega hobust. Peaaegu täielikult oli kadunud vabatalunike kiht, suurenenud oli aga üksjalgade osa.
Peamiseks koormiseks Poola alal oli teoorjus , andamitest oli esikohal viljamaks. Peale selle kasutasid mõisnikud naturaalrenti ja selle kasutati sissenõudmisel mitmesuguseid ebaseaduslikke võtteid: rendi määramisel arvestati maa suuremaks , vilja vastuvõtmisel ja väljaandmisel erisuguseid kaalusid jne.
Rootsi kuningate agraarpoliitika pärast Liivi sõda oli üsna aadlisõbralik. Aadlikele jäi oma maadel kohtupidamis- ja maksustamisõigus. Kroonumõisad ületasid esialgu aadli maavalduse(kuna Rootsi riigi kätte läksid kõik endised ordu-, piiskopi-, kloostimaad). Nende valitsemiseks kehtestati Eestimaal Rootsi haldussüsteem. Kuninga kõrgeim esindaja oli Tallinnas resideeriv asehaldur ehk kuberner . Alates 1586. aastast hakkas valitsus maid endistele omanikele või pärijatele tagasi andma. Järsult suurenes uute läänistuste arv. Suurenes aadli omavalitsuse tähtsus. Kujunes välja Eestimaa rüütelkond. Selle kõrgeimaks võimuorganiks oli maapäev. Maapäev kaitses aadli huve valitsuse ees.
Mõisamajanduse areng, mõisate jagunemine, põllutööriistad 16-17.sajandil.
16. ja 17. sajandil kujunes välja Eestis mõisamajandus. Rajati palju uusi mõisaid (eriti Rootsi ajal). Mõisamaid suurendati talude arvel. Maade mõisastamist stimuleeris kasvav nõudlus Eesti- ja Liivimaa teravilja järele Lääne-Euroopas. Kadusid paljud põliskülad, talupoegadel oli maale vaid kasutamisõigus. Mõisamaade suurendamist soodustas ka rahvastiku arvu vähenemine Liivi sõja ajal.
Mõisad jagunesid nende valdajate järgi põhiliselt:

• rüütli- ehk aadlimõisateks (neid oli kõige rohkem)
  
• riigimõisad (kuulus riigile, mõisas elsid ametnikud, kes korraldasid mõisa tegutsemist ; tavaliselt olid maad jagatud taludeks)
  
• kirikumõisad
  
• linnamõisad.(mõisa omanikuks linn/ linnavalitsus , olid suuremate linnade läheduses)
  

Vastavalt sellele, millisesse tüüpi mõis kuulus, olenes tema koormus või vabadus maksustamise alal. Vähem olid maksustatud tavaliselt kiriku- ja linnamõisad, ühtlasi siis ka nende talupoeg­ kond .
Põllumajandus oli ekstensiivne. Mõisate olulisem sissetuleku allikas oli viljamüük
Põldude väetamine oli nõrk. Põllumajandusinventar oli endisel tasemel. Algelise karuäkke asemel hakati kasutama puupulkadega pakkäket. Rehepeksul hakati kasutama lisaks vartadele koote. Taludes võeti kasutusele viljaniitmisel vikat . Põllutööriistad olid lihtsad.

Eesti majandus Vene riigi koosseisus 18. sajandil

Põhjasõda ja selle majanduslikud tagajärjed Eestile.
Sõja raskustele ja eelnenud Suurele näljale järgnes 1710.-1711. aasta katk. Selle elvikule aitasid kaasa ikaldus ja nälg. Külmade saabudes katku levik aeglustus. Kõige laialdasemalt möllas katk Lääne-Eestis. Seal suri ligi ¾ rahvastikust. Sõja ja katku tagajärjed likvideeriti alles 30-40 aastaga. Rahvastiku kasvu soodustas asjaolu, et rohkem kui poole sajandi jooksul ei olnud taude. Kaasa aitas ka asjaolu, et Eesti ja Liivimaalt ei võetud 1797. aastani noori mehi nekrutiteks. See soodustas uute ja lasterohkete perekondade loomist.
Põllumajanduse olukord 18.sajandil
Tänu Põhjasõjale laostus siinne põllumajandus rängalt. Vähenes loomade, eriti hobuste, lehmade arv, tööjõunappuse tõttu jäid ülesharitud põllud sööti, osa heinamaid kasvas võssa. Ajapikku olukord normaliseerus: sõja ja aktku eest laialipagenud ja soodest varju otsinud talupojad pöördusid kodupaika tagasi. Hakati kasutusele võtma sööti jäänud maid. See eeldas viljaseemne ja rakmeloomade olemasolu ning tööjõudu(selle puudus oli aga mitmeid aastakümneid limiteerivaks teguriks ). Mõisate külvipind ületas 18. sajandi lõpul Põhjasõja eelse taseme ligikaudu kaks korda. Mõisapõllud suurenesid enamasti elanikest tühjaks jäänud talupõldude arvel. Mõisamajanduse põhiharuks oli endiselt teraviljakasvatus. Kogu töö mõisapõldudel tehti talupoegade tööloomadega ja algeliste põllutööriistadega – harkadra või seanina, käruäkke või puupulkadega pakkäkkega. Tööloomi oli mõisates vähe.
Talurahva olukord 18. sajandil
Pärisorised talupojad elasid endiselt akendeta ja korstnata rehielamutes. Talurahva peatoiduks oli leib, sageli küll aganatega segatud. Mainida võib veel naerist ja kapsast ning kaunvilju: hernest, uba, läätsi. Muude toitude kõrval tuleb nimetada ühe vanema ja algelisema toiduna kama , mida Kagu-Eestis ( Setumaal ) tehti peamiselt kaerast, mujal Lõuna-Eestis aga segaviljast, kuhu kuulusid muude seas ka kaunviljad. Kala ei olnud rahva silmis väga hinnatud toit, kuigi söödi.
Koostati vaku ­raamatud, kuhu märgiti talupoegade koormised, kuid nendest kinnipidamine oli kohustuslik ainult riigimõisates. Teopäevade arv suurenes juba 17. sajandi lõpul abiteo näol. Eriti suurendas teokoormist kiiresti arenev viinapõletamine. Härgade nuumamine mõisates tõi kaasa loomade talitamise, sõnnikuveo jt. karjakasvatustööde mahu kasvu.
Suured muudatused toimusid koormiste struktuuris. Kui 17. sajandi lõpul oli üsna arvukalt mõisaid, mis said umbes poole oma sissetulekutest talupoegade loonus- ja rahaandamist, siis 18.sajandi lõpul moodustasid need rendivormid alla veerandi feodaalrendi koguväärtusest. Feodaalkoormiste ülemäärast suurendamist takistas vaid majanduslik arvestus, et laostunud talud ei suutnud enam koormisi kanda. Tsaarivalitsus oli seisukohal, et mõisnikel on vabadus talupoegade koormisi peale suruda.
Roseni deklaratsiooni olemus
Keskvalitsuse seisukoht väljendus selgelt 1739. aasta juulis Vohnja möldri Jaani kaebuse lahendamise käigus. Mölder Jaan esitas Peterburi tsaarinna Anna Ivanovnale kaebuse oma mõisniku Hindrich Baeri vastu. Kaebuses kurtis, et mõisnik on tõstnud möldri koormisi, suurendanud viljaandamit, võtnud talt ära osa loomi. Pärast kahekuist ootamist Peterburis, saadeti Jaan Tallinna, kus teda peksti ja mõisteti vangi. Oli seitse nädalat vangis , siis põgenes ja jõudnud uuesti Peterburi, esitas valitsuse kaebekirja. Asja uuriti ja Liivimaa maanõuniku parun Roseni koostatud ja õuekohtu poolt edasisaadetud seletus läks ajalukku Roseni deklaratsiooni nime all. Selles oli kirjas:

• Eesti ja Läti talupojad on olnud mõisnike pärisorjad juba Baltimaade vallutusajast peale. Mõisnikel olevat õigus neid omatahtmise järgi müüa, pärandada jne.
  
• Talupoegade vara olevat samuti, nagu talupoeg isegi, mõisniku täielik pärisomand. Talupoeg ei saavat endale midagi hankida, vaid ainult mõisnikule. Mõisnikud võivad talupoegade varaga talitada oma suva järgi.
  
• Mõisnikud olevat õigustatud talupoegi oma suva järgi karistama .
  

Samad seisukohad olid ka Eestimaa ülemkohtu vastuses. Seega võttis keskvalitsus talupoegadelt ära igasuguse kaitsevõimaluse mõisnike vastu.
Agraarsuhete reformimise katsed 18.sajandil.
Olukord paranes mõnevõrra Katariina II võimuloleku ajal. Katariina II ülesandel nõudis Liivimaa maapäev 1765 . aastal, et talupoegade olukorda tuleb parandada, anda neile õigus muretseda endale vallasvara . Samuti nähti ette viia koormised kooskõlla talusuurusega, piirata kodukariõigust ja talupoegade müümist. Liivimaa aadel, tuginedes Roseni deklaratsiooni põhimõtetele, lükkas need ettepanekud tagasi, kuid tänu ähvardustele kuberneri poolt töötas maapäev välja oma ettepanekud. Seal märgiti, et kui talupoeg ei ole mõisnikule võlgu, võib ta vabalt käsutada oma vallasvara. Sellest tuli eraldada nn. raudvara , mis kuulus talu juurde. Viimase hulka loeti talu põhilised tööriistad ja tööloomad ( hobused , lehmad) ning viljaseeme. Samal aastal avaldas kindralkuberner Browne veel teise maapäevast sõltumatu patendi , mille täitmine oli mõisnikele kohustuslik. Selles nõuti andmeid talupoegade koormiste kohta. Tööde eest, mis ületasid selle normi, oli vaja talupoegadele tasuda. Need patendid olid riigi­valitsuse esimeseks katseks reguleerida agraarsuhteid eramõisates. Mõisakoormiste küsimus polnud otsustatud täpselt, nende suuruste määrasid endiselt mõisnikud ise. Kaebamise õigus mõisniku peale muutus seega mõttetuks.
Manufaktuuritööstuse tekkimine. Üldiselt jäi manufaktuuritööstuse areng Eesti linnades nõrgaks. Tsunftimeistritel oli lubatud oma töötubade kõrval asutada ainult selliseid abi­ettevõtteid, mis seostusid otseselt nende kutsetegevusega. Mõisates asutatud ettevõtted rahuldasid kohaliku majapidamise või lähema ümbruse vajadusi. Nende hulka kuulusid mõni­kümmend saeveskit, poolsada telliselöövi, lubjaahjud, mõisakangrutoad. Asutati ka kaks paberiveskit. Üks neist alustas tegevust Läänemaal Haimre mõisas Sulul, teine Räpinas. Maal tekkisid ka mõned tärklisetööstused. Mitme­suguseid manufaktuure rajati 18. sajandi teisel poolel Põltsamaa piirkonda. Uus-Põltsamaa mõisa tärklisevabrikus hakati valmistama kartulitärklist. Selle omanik rajas veel tärklisevabriku, vasetöökoja, portselani­tehase ja klaasitööstuse. Aastatel 1792-1795 ehitati uus peeglivabrik Võisiku mõisa alale . Klaasiahjude asukohaks valiti Meleski . Klaasitöötlemise osakond rajati Rõikale, kus varem oli olnud vesiveski. Klaasitööstus kujunes Eestis üheks arvestatumaks tööstusharuks. 18. sajandi viimasel veerandil asutati klaasi­kodasid veel Puurmani, Ravila, Aegviidu jt. aladele . Nende tegevus lõpetati, kui ümbruskonna mets oli kütteks kulutatud. 1808. aastal asutati Eestis esimene kalevimanufaktuur Udriku mõisas Virumaal. Sajandi algul oli siin alustatud meriino lammaste kasvatamist .
Kaubandus 18.sajandil.
18. sajandi II poolel toimus eesti kaubanduses olulisi muutusi. Väljaveokeeldude kaotamise järel suurenes viljaeksport. Kaubanduse edasiminekut soodustavaks teguriks oli kaubatootmise ja turu laienemine, tootlike jõudude üldine arenemine ning ühiskondliku tööjaotuse süvenemine. Piirkonnad spetsialiseerusid teatud toodete tootmisele. Kaupmeeste ning mõisnike vahel jätkus sajandeid kestnud jagelemine kaubanduse küsimuses. Mõisnikud püüdsid võimalikult rohkem vilja, lina ja muid müügisaadusi talupoegadelt enda kätte koondada ja need ilma vahendajateta välis­kaupmeestele edasi müüa. Teiselt poolt varusid mõisnikud soola, rauda, heeringaid ja tubakat, mida nad talupoegadele mõisa või selle kõrtsidesse toodud saaduste eest oma suva kohaselt tasuks arvestasid. Kaupmehed omalt poolt ei lubanud mõisnikel nende vahendusest mööda minna. Kaupmehed olid ka huvitatud, et talupojad tuleksid linna oma vajadusi ühe või teise kauba järele rahuldama.
Mõisnikul oli õigus igal kevadel maikuu kolme viimase nädala jooksul Tallinna sadamas otse laevadelt osta vajalikke kaupu ja septembris ühe nädala jooksul oma vilja sadamas otse väliskaupmeestele müüa. Muul ajal võisid mõisnikud väikekaupmeestele müüa ja osta ainult kohalike kaupmeeste vahendusel.
Talupoegadel oli põllumajandussaaduste realiseerimine lubatud laatadel. Oli lubatud ka mõne põllumajandussaaduse (vili, lina, loomad) hulgimüük kaupmeestele või käsitöölistele. Talupoegadel oli lubatud vaba kauplemine ainult turuplatsil. Tallinnas, Tartus ja pÄrnus toimusid teaetud kindlatel aegadel laadad.
Talurahvas eelistas oma müügi ja ostu tegemisel linnakaupmeest mõisnikule. Kaupmehed pidasid nagu eelmiselgi sajandil sõbrahoove, kus talupoeg võis päeva või kaks linnas peatuda . Uueks konkurendiks saksa kaupmeestele olid vene kaupmehed. Põhiliselt kauplesid nad nn. vene kaupadega. Eestlastele tähendas vene kaupmeeste tulek võimalust saada niisuguseid kaupu, mida saksa kaupmehed ei müünud. Pealegi viis konkurents hinnad alla.

Pärisorjusest vabastamine

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul algas feodaalkorra lagunemine .
1802.“iggaüks“
1802. aasta juunis kokkutulnud Eestimaa maapäev võttis talurahvaküsimuses vastu mitu otsust, mis on tuntud nimetuse all “Iggaüks”. “Iggaüks” ei olnud veel sõna otseses mõttes seadus, vaid keisri poolt kinnitatud aadli maapäeva otsus. “Iggaüks” tunnistas talupoegade õigust vallas­varale, kuhu ei kuulunud aga talu raudvara. Kui talupoeg majandas talu korralikult, ei tohtinud temalt seda ära võtta. Ühtlasi võis ta talu oma lastele edasi pärandada. Keelati ka koormiste tõstmine. Mõnevõrra keelati talupoegade müüki. Taluperemeeste müümine oli aga keelatud. Talurahva omavaheliste tülide lahendamiseks loodi vallakohtud .
1803. ja 1804. aasta maapäevadel töötati välja Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus . Nii Eestimaa kui ka Liivimaa 1804. aasta talurahvaseaduses säilitati feodaalne maavaldus . Liivi­maa seadus oli talurahvale veidi soodsam , sest see keelas talupoegade müümise, kinkimise ja pantimise maast lahus. Talupojad said omandiõiguse vallasvarale, kuid mitte raudvarale. Pere­mehed said talu suhtes pärandatava kasumiõiguse. Neid võidi välja tõsta ainult vallakohtu otsusega, mis pidi olema kihelkonnakohtu poolt kinnitatud. Talurahvas sai õiguse maad osta. Koormised viidi vastavusse maa suuruse ja boniteediga. Toimusid talumaade mõõtmised, hindamised ja kaardistamised.Seadus seadis eelisolukorda taluperemehed, kelle müük oli keelatud ja nad ei kuulunud ka nekrutiks võtmisele ega mõisa kodukari õiguse alla.
Eestimaa ja Liivimaa maapäevade otsused
Talurahva hulgas puhkesid rahutused . Talurahvaseadus vajas revideerimist. Eestimaa maapäev esitas 1811. aastal keisrile omapoolsed ettepanekud. Ettepanekute põhjal tuli talupojad vabastada pärisorjusest, kuid maa jätta mõisnike omandiks. Tsaar kinnitas uue talu­rahva­seaduse alles 23. mail 1816. aastal, millega:

• kaotati pärisorjus;
  
• Eestimaa talupojad moodustasid vaba talurahvaseisuse;
  
• talupoegi ei tohtinud osta ega müüa;
  
• talupoeg võis omandada nii vallasvara kui ka kinnisvara;
  
• talupojad ei saanud vabalt elukutset vahetada, võisid tegelda ainult põllutööga;
  
• maa kuulutati täielikult mõisnike omandiks;
  

• talu tuli mõisnikult rentida.
  

Üleminek uuele korrale toimus järkjärgult.

• Liivimaa maapäev asus talupoegade vabastamist arutama 1818. aasta suvel. Maapäeva moodustatud komisjon töötas aasta lõpuks välja seaduse täpse sõnastuse, mis 26. märtsil 1819. aastal Aleksander I ka kinnitas. 1819. aasta Liivimaa talurahvaseadus langes üldjoontes kokku Eestimaa talurahvaseadusega. Erinevused olid üleminekuperioodis.
  

Ajutise olukorra esimese kolme aasta jooksul võis talupoeg elukohta vahetada kihelkonna piires, järgmise kolme aasta jooksul maakonnakohtu piires ning alates 1833. aastast oli elukoha vahetamine lubatud kogu kubermangu piires.
Tegelikult polnud aga nendest seadustest kasu, kuna ainult sõnaliselt kaotati pärisorjus, talurahva jaoks aga erilisi muutusi see kaasa ei toonud , maa jäi ikkagi mõisnikulr ning selle eest tuli renti tasuda(nt. Teopäevadega)
1856 -eestimaa talurahvaseadus- talusid saab päriseks osta. Olukord hakkas muutuma 1860. aastail. 1861. a. kirjutas tsaar Aleksander II alla pärisorjuse kaotamise seadusele.

9.2. Eesti põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist (1816.-1870. a.)

Eestimaa ja Liivimaa mõisnike peamiseks sissetulekuallikaks jäi viinapõletamine. Konkurents sundis aga mõisaid viinatööstust ümber korraldama. Viinaköökide asemele tulid piirituse­vabrikud.

Suhteliselt kiiresti laienes lina külvipind. Erinevalt vilja- ja piiritusehindadest olid linahinnad võrdlemisi stabiilsed. Taludes laienes lina külvipind isegi hoogsamalt kui mõisates. Kuna lina kurnas maad teistest põllukultuuridest rohkem, siis sageda­mini kui viie aasta järel lina samale põllule külvata polnud mõttekas.
Põhja-Eestis muutus teravilja järel tähtsamaks kaubaliseks põllukultuuriks kartul. Esialgu kasvatati kartulit mõisa kapsa- ehk juurviljaaias. Eriti jõudsalt arenes kartulikasvatus Viru- ja Harjumaa mõisates.
19. sajandi teisel veerandil kujunes oluliseks põllumajanduse haruks meriino tõugu peenvilla­lammaste kasvatamine . Meriino lammaste kasvatamisega kaasnes ristiku kasvatamine. 1830. aastatel kasvatati ristikut peaaegu igas kolmandas Eestimaa mõisas, 1840. aastatel levis ristik ka talupõldudele.
Ristikukasvatusel oli põllumajanduse edasisele arengule väga suur tähtsus. Ristik oli kõrge­kvaliteediline loomasööt, kuid aitas tõsta ka põlluviljakust (mõjus lämmastikku andva väetisena).
Industrialiseerimise varaseim periood(millised konkreetsed ettevõtted)
Industrialiseerimise varasem periood on seotud puuvillatööstusega. Eestis tähistas tööstuspöörde algust just tekstiilitööstuse teke. Asutati rida suuri kalevivabrikuid. Kalevi­tööstuse varasemaks keskuseks kujunes Narva. Üks Narva kalevivabriku rajajaid oli sakslane Paul Momma , kes rentis Narva jõe paremal kaldal endise saeveski ja ehitas selle ümber vanutusveskiks. Pärast riikliku laenu saamist rajas Momma 1821 .–1822. aastal sinna uue ettevõtte. Momma uut ettevõtet Narvas võib pidada esimeseks kalevi­vabrikuks Eestis ja üheks varasemaks Venemaal. Vabrikut laiendades ehitati uus vesiratas , rajati ka uus kahekordne tööstushoone. Ettevõtte toodangut realiseeriti isegi Hiinas.
Teine kalevivabrik asutati Narva endise sae­veski asemele. Selle rajaja Georg Scharz sai suure riikliku laenu. 1827. aastal täiendati sisse­seadet ja rakendati tööle 8-hobujõuline aurumasin . See oli esimene Eestis.

• Narva muutus tööstuslinnaks, kuhu 1851 . aastal asutati linaketramise vabrik ja 1857. aastal puuvilla ketramise ja kudumise vabrik – Kreenholmi manufaktuur .
  

Üldiselt jäi aga manufaktuuritööstuse areng Eesti linnades nõrgaks.
Mõisates rajatud ettevõtted rahuldasid kohaliku majapidamise või lähema ümbruse vajadusi. Nende hulka kuulusid mõnikümmend saeveskit, lubjaahjud, telliselöövid. Laiemale turule mõeldes asutati kaks paberiveskit, üks Läänemaale Haimre mõisasse, teine – Räpinasse. Räpina paberimanufaktuur läks ajutiselt 1742 . aastal riigi kätte. Räpinas valmistatud paberit kasutati Tallinna trükikojas, Tartus, Peterburis, Pihkvas jne.
Vt. Manufaktuuritööstuse tekkimine
Põllumajanduse arengusuunad 19. sajandi teisel poolel.
Eesti jäi endiselt põllumajndusmaaks, kus 2/3 rahvastikust oli tegev põllumajanduses. Domineerima jäi mõisamajandus. Mõisnikule kuulus 42% põllumajndusmaast. Mõisatest kujunesid suurmajandid, mis tootsid turu vajadusteks ja kasutasid palgalist tööjõudu. Mõisnikud hakkasid ka talusid müüma. Vaatamata intensiivsele talude pärisostmisele olid vaid vähesed talupojad ostetud kohtade pärisomanikud, kuna teglikult paljud talupojad maksid vaid osa hinnast ostulepingu sõlmimisele, ülejäänud osa tasuti aja jooksul. Eestist kujunes Venemaa piimakarjakasvatuspiirkond. Jätkus põlluharimise intensiivistumine: hariti üles uusi maid, muretseti uusi põllutöömasinaid, võeti kasutusele kunstväetisi. Suurt tähelepanu pöörati sordiaretusele.
Majanduslik olukord 1900-1918 (sh rohkem tähelepanu tööstuse arengule, kuid ka põlluamajanduse arengule)
Eesti majnduse areng sõltus ülevenemaalise turu nõuetest ja vajadustest. 20. sajandi alguseks oli tähtsaim tööstusharu eestis tekstiilitööstus. Teisel kohal oli toiduainetööstus ja kolmandal metallitööstus. Tööstusettevõtted paiknesid põhilistes mereäärsetes, sobivate sadamatega ja raudteega ühendatus suuremates linnades: Tallinnas ja Narvas. Maale ehitatia väiksemaid ettevõtteid(nt tellisetehaseid, saeveskeid, jahuveskeid). Tähtis osa eesti suurtööstusel oli väliskapiatalil. Esimese maailamsõja eel polnud eestis sõjatööstusettevõtteid, neid ehitati alles vahetult enne sõda(nt. Laevaehitustehas). Tööstuse ümberkorraldamisel paljud hulk ettevõtteid sulet või vähendasis tootmist. Metallitööstusel jäi puudu sõjaperioodil toorainest ning keskenduti vaid sõjaliste tellimuste täitmisele. Ka tekstiilitööstuses oli problleme tooraine hankimisega ning seetõttu koondati inimesi. Toiduainetööstus oli killustunud väikeettevõtete vahel.
Põllumajandus: hakati üha enam tegelema piimakarjakasvatusega, kuna teravilja hinnad langesid ja enam ei saadud loodetud kasumit. Tänu raudteele saadi soodsalt turustada eesti piimasaadusi Peterburis. Põllumajandus intensiivistus veelgi: võeti kasutusele uusi maid ja väetisi, muretseti nüüdisaegseid põllutöömasinaid. Maaharimise arengut soodustas ka tedmiste levik talurahva hulgas. Mõisates töötasid sulased (said palka rahas) ja moonamehed(said mõisnikul korteri, kütte ja enamuse palgast natuuras . 20. sajandi algul kujunes eesti põllumajanduses teravaimaks probleemiks maaapuudus, kuna 42% põlumaast oli mõisnike käes. Kõrge maahnd ei võimaldanud paljudel talupoegadel maad täiesti välja osta. 20.sajandi algsues oli põllumajandus lülitunud turusuhetesse. Peale piimakasvatuse oli eesti põllumajandus spetsialiseerunud kartuli ja linakasvatusele. Esimene maailamsõda andis tugeva hoobi põllumajandusele:sõjaväkke mobiliseeriti osa meestöölisi. Sõja ajal katkes ka põllumajanduse varustamine uute põllutööriistade aja –masiantega.
Eesti majanduse tähtsaks eelduseks enne iseseisvumist oli võimalus turustada tööstus- ja põllu­majandustoodangut Venemaal.
Rahandus ja pangandus Eesti Vabariigis( eelarved , Eesti panga tegevus, laenud)
Alustada tuli nullist. Asutati rahandusminsiteerium, mlle ülesandeks oli riigieelarve eelnõu koostamine, kuid omariikluse algaastatel, s.t 1918-1920 puudus aastaeelarve. Krediite määrati üksikute perioodiliste nõudmiste järgi. Alles alates 1921. aastast koostati aastaeelarve, kuid nende vastuvõtmine sageli hilines. Kuni 1930.aastani anti riigiasutustele krediiti nende nõudevalduste põhjal, pärast seda aga hakati kulusid piirama sellega, et neil tuli saada majandusministeeriumilt nõusolek ning krediiti hakati andma põhimõttel, et välja makstav krediit ehk kulud oleks tasakaalus laekuvate tuludega.
Eesti Pank oli nii laenu- kui ka emissioonipank ilma kullaklauslita, mis töhendab, et laenu andmise vajadusel võis pank lihtsalt raha juurde trükkida. Eesti Pank laenas üle oma tegelike võimaluste ja laenu tagasi saamine osutus raskeks. Vältimaks ulatuslikke pankrotte, pidi pank laene veelgi juurde andma ning selle jaoks raha juurde trükkima. Pank alustas ka kullatagavarude realiseerimist. 1920ndate alguseks oli Venemaalt iseseisvumisega saadud 15 miljonist kuldrublast säilinud vaid 2,5, vajalikud reformid . Saadi Inglise pankadest välislaen, mille abil korraldati ümber Eesti pangandus ja rahandus. 1928 hakkas kehtima eesti kroon, mis seoti Rootsi krooniga . Rahareformiga seoses viidi läbi ka Eesti Panga reform, see muudeti aktsaiapangaks.
Laenud jaotati kolem rühma:

pikaajalised(A-liik), mille Eesti Vabariik välja ostis ja andis pikalaenupangale

uuele põhikirjale mittevastavad(B-liik), jäid eesti Panka Eesti Vabariigi vatutusel

põhikirjale vastavad(C-liik)
Iseseisvumise algul kasutati krediiti eelarvest näiteks riikliku põlevkivi ja turbatööstuse asutamiseks,koolimajade ehitamiseks, linnaelanike küttekriisi lahendamiseks.
Maareform (10.okt 1919), selle eripära ja miinus
10. oktoobril 1919. a. võttis Asutav Kogu vastu Maaseaduse . Alustati maade väljajagamist uute talukohtade loomiseks.
Enne maareformi oli:

• suurpõllumajandus mõisate ja
  
• väikepõllumajandus talude näol.
  

Pärast maareformi kujundati põllumajandus ümber talumajandussüsteemile.
Võõrandatud maade jaotust üksikute maaomandusvormide alusel kajastab järgmine tabel.
Eesti maareformi eesmärgiks oli elujõuliste peretöötalundite kujunemine. Eesti maaareformi eripäraks oli, et ei püütud määrata väljaantavate talude hulka ega suurust, mida püüdsid teha kõik teised Euroopa Esimese maailamsõja järgsed maareformid. Miinuseks oli aga see, et taludele ei antud koos maaga metsa. Maareformi tulemusel sai eesti rahvas taas maa pärisperemeheks. Maareformiga rajati uusi ja soodustati vanade talude arengut.
Talumajanduse areng Eesti Vabariigis (1918-1940)
Talumajandus arenes Eesti Vabariigi ajal jõudsalt Eesti Riigi aktiivsel eestvedamisel. Eriti oluline oli maareforem, mille käigus jagati mõisamaad taludeks. Eesti talude viljakaks arengujärguks said aastad 1920-1929, mil talud vabanesid lõplikult mõisa survest . 1929. aastani oli talude juurdekasvu peamiseks allikaks maareform, seejärel tekkisid uued talud juurde aeglaselt ning tänu olemasolevate talude tükeldamisele. Seetõttu seati talu alammäärakas 10 ha. Kuna jõuti seisukohale, et talu peab olema elujõuline ka rahvamajanduslikust seisukohast. Kolmekümnendate aastate alguseks oli maareform põhiliselt lõppenud. Talude üldarvu kasv aeglustus.
Põllumajanduse põhisuunaks oli loomakasvatus. Põllumajandus oli seotud kogu maailmaturuga. Eesmärgiks oli arendada neid harusid, mille toodetel oli välisturgu.
Põllumajandussaaduste müük andis põhiosa talurahva rahalistest sissetulekutest.
Ühistegevus 1918-1940
Talude kiire kasv lõi soodsad tingimused ühistegevuse arenguks. Eesti Vabariik toetas igati talude asutatud ühistute arengut. Ühistegevus etendas eesti põllumajanduses suurt osa. Põllumajndusühistud moodustasid umbes 90% kogu eesti ühistegevusliikumisest. Suur tähtsus/arvukus oli piimaühistutel, peale selle oli suur rahvamajanduslik tähtsus ka tapamajade ja korteriühistute võrgul.
Edukalt arenes põllumajanduslik ühistegevus:

• piimasaaduste väljaveoga tegeles Estonia;
  
• või väljavedaja Võieksport;
  
• lihakaubandusega Eesti Lihaeksport;
  
• linnusaaduste väljaveoga Eesti Munaeksport;
  

Ülevaate saamiseks toodangu hulgast, kvaliteedist ja tõuaretusest töötasid karjakontrollringid(kontroll polnud peaeesmärgiks, vaid anti nõu, milliseid tõgusid kasvatada, millega neid sööta jne). Ühistegevuse vanemaid valdkondi olid masinaühingud. Esimene masinaühing asutati 1899. aastal.
1939. aastal oli 3046 ühistut 283 768 üksikliikmega. Ühistutegevuse eesmärgiks oli oma abi põhi­­mõttel taotleda majanduslikke hüvesid oma liikmetele . Kõik ühistute varad läksid 1940. aastal täielikult riigi kätte.
Eesti Vabariigi likvideerimine ja ENSV moodustamine (ümberkorraldused, reformid)
21. juulil 1940. a. vastu võetud deklaratsiooni kohaselt kuulutati Eesti Nõukogude Sotsia­list­likuks Vabariigiks. Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamisega. Nõukogude võimu esimeseks sammuks oli pankade, suur- ja väiketööstuse, transpordiettevõtete (riigistati ka raudteed, ka autod, laevad ja bussid ) natsionaliseerimine. Valdav osa tööstusettevõtetest riigistati ajavahemikus 26.07. – 1.11.1940. a. (s.t. kolme kuuga ). Natsionaliseeriti ka väikeettevõtteid ja elumaju . Väike­ettevõtted ühendati artellideks. Samal aastal algas ka kaubaettevõtete riigistamine, mille kaubakäive oli vähemalt 50 000 krooni aastas.
Ka väliskaubandus korraldati ümber. Anti välja välistehingute määrus, mille kohaselt võis väliskaubandustehinguid sooritada ainult majndusministeeriumi lubade alusel ning kehtestati tollitariifid.
Seati sisse ka Eestis sisse plaanimajandus. Majanduse juhtimine allutati NSVL Riiklikule Plaanikomiteele. Algas eesti majanduse ümberkujundamine NSV liidu huvides.Rahvamajandusplaani põhiülesandeks sai tööstuse jõuline/ kiirendatud arendamine, mille kohaselt 4-5 aastaga pidi Eesti muutuma arenenud tööstusmaaks.
25. novembril 1940. a. lasti käibele Nõukogude rubla , algas raha ümbervahetamine. .
23. juulil 1940. a. kuulutati maa kogu rahva omandiks:

• maa, mis ületas 30 ha talu kohta, riigistati;
  
• maareformi eesmärgiks oli tekitada külas sotsiaalseid pingeid ehk hakati looma tingimusi edaspidiseks sundkollektiviseerimiseks.
  
• äravõetud maa arvel loodi uusi elujõuetuid talusid; 1940. a. maareform ja sellele järgnenud sundkollektiviseerimine said aluseks põllumajanduse alla­käigule Eestis
  

14. juulil 1941. a. algas Eestis esimene küüditamine. Siberisse viidi 10 157 inimest (4 656 olid maalt).

11.2. Eesti sotsialistlik industrialiseerimine

Eesti majandus Teise maailmasõja järgsetel aastatel (industrialiseerimine ja kollektiviseerimine )
Majanduspoliitika aluseks sai sotsialismi ülesehitamise idée. Ka säilinud erasektor püüti allutada plaanimajandusele. Ka talude jaoks koostati plaanid.
Sõda tekitas Eestile rohkem kahju kui teistele liiduvabariikidele. Narva tööstuspiirkond oli varemetes. Sõjajärgse industrialiseerimise põhitandriks kujunes põlevkivipiirkond. Rajati kaevandusi. Olulised muudatused toimusid ka turbatööstuses. Tootsi turbabriketitehas muutus NSV Liidu moodaimaks turbatööstusettevõtteks. Veel arenes kiiresti ka metallitööstus ning kergetööstus( taastati Kreenholm ). Sõjajaärgset industrialiseerimist on eesti teadlased ja poliitikud hinnanud kui väiksele maavaradevaesele liiduvabariigile loomuvastase ja ebaratsionaalse majandussüsteeemi pealesurumist(nt. Gaasi tootmine leningradile). Sellega kaasnes inimtöö tootlikkuse langus, loodusressursside raiskamine ja looduse reostamine. Industrialiseerimine tõi kaasa ebaratsionaalseid majandussidemeid ja migratsiooni teistest liidumaadest.
Kollektiviseerimine: 1940. ja 1941. aata maareformid lõhkusid eesti rahvamajanduse ühe olulisema haru-põllumajanduse- majandusliku aluse. Maad küll anti uusmaasaajatele, kuid maatükid olid liiga väiksed, et nendest elujõulist talu oleks tekkinud. Eestis loodi 1944-1950 127 sohvoosi (riiklik majand , nendes tegutseti samade seaduste järgi kõikides). Samal ajal kehtestati talurahale põllumajandussaaduste müügikohustused, mille eest saadi aga väga vähe raha võrreldes nende tegeliku väärtusega. Ühesõnaga tehti kõik, et talusid elujõuetuks muuta ja et kollektiviseerimine hoogu sisse saaks. Loodi 1947 ka viis esimest kolhoosi(kooperatiivne majand, erinevad eeskirjad võisid tegutsemisele olla). Saaremaal, tartu, võru, valga ja läänemaal. Need aga polnud eriti suured. Niikaua kui väiksed olid, olid küllaltki edukad osad, aga kui 1950. hakati massiliselt ühendama suurteks, siis hakkas allakäik.
Eesti NSV tööstus ja põllumajandus 1960.-1970. aastatel
Tööstuses oli juhtpositsioonil kergetööstus. Rekonstrueeriti ja laiendati olemasolevaid kergetööstusettevõtteid. Sama tehti ka toiduainetööstusettevõtetega. Toiduainetööstus oli ühelt poolt seotud kohaliku põllumajndusliku tooraine töötlemisega, tesialt elanike vajaduste rahuldamisega. Ehitati Balti soojuselektrijaam ja Eesti elektrijaam, põlevkivitööstuses valitses kütte-energeetiline suund. Oluliselt muutus tööstuse struktuur, rasketööstus hakkas aina tähtsamaks muutuma(1960. aastal andis juba poole tööstuse kogutoodangust). Erilist tähelepanu pööratigi rasketööstuse arendamisele. Toimus direktiivplaneerimine- plaan tuli ükskõik milliste tingimustega täita ja kui plaane reaalselt ei täidetud, siis paberil täideti. Seda näitas ka statistika, et tööstuse kogutoodang kasvas pidevalt. Hoolimata rasketööstuse eelisarendamisest, säilisid eestis traditsioonilised tööstusharud- kerge ja toiduainetööstus- küllatki olulise koha.
Põllumajndus: Looduslike ja majnduslike tingimuste tõttu oli Eesti põllumajnduses kujunenud peamiseks haruks loomakasvatussaaduste tootmine(peamiselt kasvatai veiseid ja ka sigu), 70% andis see haru põllumajndusse. Investeeringud põlumajandusee olid väiksed, kuid tänu mõningale iseotsustamisõigusele ja eestlaste töökusle püsis tööviljakus põllumajanduses NSV Liidu keskmisest kõrgem. Kolhoosnike töötasu suurenes võrreldes varasema ajaga ja ka elatustase tõusis. Likvideerit väiksed kolhoosid ja loodi hiigelmajandid. Peamiselt kasvatati teravilja. Saagikuse tõstmiseks kasutati üha enam mineraalväetisi. Hakati ka viima läbi küllaltki ulatuslikku maparandust.
Eesti NSV tööstus ja põllumajandus 1980. aastatel
Eesti nsv juhtiv haru oli tööstus, mis rajanes peamiselt sisseveetaval toorainel. Kohalikul toorainel töötavad harud andsid vaid komandiku tööstustoodangust. Eestist veeti välja üle neljandiku kogutoodangust. Elektrienergiast läks liiduvabariikidesse üle poole, keemiatööstuse toodangust samuti üle pole, ka kergetööstuse toodangust ligi pool. Osa ettevõtteid rahuldaski eelkõige üleliidulisi vajadusi, nt. Fosforväetiste toodangust veeti välja üle 80%.
Põllumajndus oli ka 1980ndatel küllatki tähtis haru, mis hõlmas toiduainete ja mitmesuguste tööstustoorainete tootmist. Suur osa aga Eesti maafondist oli metsa all(ligi pool). Põllupind moodustas kogu maafondist 20%. 96% külvipinnast kuulus kolhoosidele ja riiklikele majanditele. Külvipinna struktuur aga hakkas muutuma, vähenes teravilja osatähtsus. Saagikuse tõstmiseks kasutati kõllaltki palju mineraalväetsisi ning nende liigne tarvitamine kahjustas söödakultuuride ja toidukartuli kvaliteeti. Loomakasvatus hõlmas endiselt peamiselt (piima- ja liha)veise ja seakasvatust. Vähenes loomapidamine sohvoosides ja kolhoosides.
Taasiseseisvunud Eesti põllumajandus 1990. aastatel
Taasiseseisvunud Eestis võeti suund talude taastamisele. Maareform oluline, kuna see seadis eesmärgiks kujundada põllumajndust kui maa eraomandil põhinevatel suhetel .
Põllumajandust oluliselt mõjutavaks seaduseks oli “Eesti Vabariigi Põllumajandusreformi seadus” (vastu võetud 11. märts 1992), mis seadis ülesandeks ühistatud vara tagastamise, kompenseerimise põllumajanduses ja põllumajanduse ülemineku põhiliselt talumajapidamisele ja teistele eraomandusel rajanevatele ettevõtluse vormidele .
Seejärel lasti ka põllumajndussaaduste realiseerimishinnad vabaks. Põllumajndustootmisele avaldas kõige suuremat mõju endiste ühismajandite lagnemine või tootmise ümberkorraldamin. Selle tagajärjel vähenes tunduvalt põllumajndustoodangu kogumaht . Tekkinud või taastatud talud olid nõrga tootmispotensiaaliga ega suutnud eesti vajadusi rahuldada. Põllumajanduslik tootmine vähenes perioodil 1990–1994 poole võrra. Alates 1991. aastast on põllumajanduse suhteline osatähtsus Eesti majanduses vähenenud.
Taasiseseisvunud Eesti tööstussektorite olukord 1990. aastatel
Eesti tööstuse struktuur, mis oli välja kujunenud 1989. aastaks, ei vastanud taasiseseisvunud ja plaanimajanduselt turumajandusele ülemineva Eesti Vabariigi vajadustele. Seetõttu toimus aastatel 1990–1991 märgatav tootmismahtude vähenemine ja 1992. aastal algas struktuuriline kriis.1993. a. veebruaris (absoluutse madalseisu kuu) oli tööstuse 1989. a. tootmismahust säilinud vaid 40%.
Tööstus stabiliseerus 1993. aastal, mis

• ei tähendanud aga Idaturule mõeldud endiste tootmismahtude taastamist;
  
• tähendas tootmise vähenemise peatumist;
  
• tähendas sobiva tööstuse struktuuri kujundamist.
  

Eesti areng on seotud Eesti-väliste tingimustega – siseturg on väike, seega tuleb valida avatud majandus, areng sõltub välismajanduspartnerite käekäigust. Eesti tööstuse olulisemad harud on metsa-, puidu-, tselluloosi- ja paberitööstus, mis töötavad kohalikul toormel.
Kõige suurem langus oli masinaehituses kui idaturuga kõige tihedamalt seotud tööstusharus. Seoses SRÜ riikidest saadavate materjalide ja komplekteeritavate osade hinna järsu tõusuga kallinesid Eesti masinaehituse tooted, nõudlus aga vähenes.
Eesti majandus on suutnud ümber orienteeruda Lääneturule.
Vaatamata positiivsetele nihetele väliskaubanduses lääneturuga, oli Eesti endiselt huvitatud sidemetest SRÜ riikidega, sh. Venemaaga. Põhjuseks olid selle regiooni rikkalikud tooraine­varud ja väga suur turg.
Tekstiilitooted olid ekspordis I kohal.
Põllumajandussaaduste osatähtsus ekspordis on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Ainsana oli tulutoov loomakasvatussaaduste kaubavahetus, kus piimatoodete ja kala eksport sai positiivse bilansi 931 miljoni krooniga.
Eesti tööstuse olukorda 1995. aastal iseloomustas suure hulga tööstusettevõtete müük era­valdusse.
Olulisemaid ja suuremahulisemaid tööstusharusid on toiduainetetööstus
Kergetööstus on toiduainetetööstuse kõrval tähtsuselt teine tööstusharu.
Põllumajanduslik ühistegevus taasiseseisvunud Eestis (s.h. ühistute liigid)
Talude ja eraettevõtluse areng lõi eeldused ka ühistegevuse taastamiseks Eesti põllumajanduses. Ühistegevuse taastamise alguseks peetakse Eestimaa Talupidajate Keskliidu asutamist 1989. aasta alguses. 1992. aastal taastati Eesti Ühistegelik Liit, kuhu on koondunud üle 70 ühistu ligi­kaudu 100 000 liikmega (1939. aastal oli Eestis üle 3 000 ühistu 284 000 liikmega).
Põllumajanduses tegutsevaid ühistuid.

• Esmatasandi tootmisühistud – ühisel maa kasutamisel ja töötegemisel rajanevad ühistud. Maa ei ole liikmete eraomand.
  
• Taluühistud, mis baseeruvad taludevahelisel ühistegevusel. Eesmärgiks on koos inves ­teeri­mine nüüdistehnoloogia muretsemiseks ja kvaliteetsema põllumajandus­toodangu andmiseks (masinaühistud, maaparandusühistud jne.).
  
• Regionaalne ühistegevus on kindlal territooriumil reorganiseeritud ühistegevus. Näiteks ühistutele kuuluvad meiereid, kuhu on koondunud ümbruskonna talud, või lihatööstused, kuhu on koondunud ümbruskonna lihatootjad. Sinna kuuluvad ka tarbijate ühistud.
  
• Keskühistud või ühistute liitude tegevus, mis koondavad regionaalseid ja kohalikke ühistuid.
  

Ühistegevuse rolliks on Eesti põllumajanduses vastu seista monopoliseeruvatele majandusring­kondadele, kelle käes on enamik põllumajandussaadusi töötlevast tööstusest. Ühistegevus on demokraatliku riigiga lahutumatult seotud.
Eesti tööstuse, põllumajanduse ja energeetika sektori olukord aastatel 2000.-2008.
Seoses erastamisega ja üleminekuga turumajandusele on Eesti tööstuses toimunud suured struktuuri­muudatused. 2000. aastal tööstus­­toodangumüügi kasv taastus, ulatudes aasta kokkuvõttes 12,8%-ni. Sisemajanduse kogu­produktist annab tööstus väga olulise osa – 22%. Seoses ümberstruktureerimisega on tööstus­toodangu müügi struktuuris aastatel 1992–2001 vähenenud energeetika, mäetööstuse, toiduaine­tööstuse ja keemiatööstuse osatähtsus. Suurenenud on ehitusmaterjalide, kergetööstuse, puidu­tööstuse ning masina- ja aparaaditööstuse osatähtsus. Tööstuse kasvu soodustas kiire kasv energeetikas ja mäe­tööstuses.
Töötlevas tööstuses on suurema osatähtsusega toiduainetööstus, puidutöötlemine ja mööbli­tootmine. Otseste välisinvesteeringute sissevool Eesti töötlevasse tööstusesse on viimastel aastatel vähenenud. Üheks põhjuseks on see, et suurte tööstusettevõtete erastamine on jõudnud lõppfaasi. Kergetööstus on toiduainetööstuse kõrval tähtsuselt teine tööstusharu. Kergetööstuse alla kulub tekstiilitööstus, riietusesemete tootmine ning naha- ja jalatsitööstus.
Energeetikasektor annab üle 3% SKP-st ja seal on hõivatud 120 000 inimest (ligi 2%). Seoses tootmise efektiivsuse suurendamisega on viimastel aastatel töötajate arv pidevalt vähenenud. Eesti on maailmas ainulaadne, sest 99% elektrist toodetakse põlevkivist. Kuna tänapäeval on energeetika­sektorist saanud väga suur keskkonna saastaja, tuleb negatiivset mõju vähendada. Senisest efektiivsemat kütuse ja energiaga varustamist nõuab ka liitumine Euroopa Liiduga.
Elektrienergiat toodetakse peamiselt kahes elektrijaamas : Eesti ja Balti Elektrijaamas, mis asuavd Ida-Viru maakonnas. Põlevkivil töötavad elektrijaamad on praegu madala kasuteguriga. Energia kaod elektri ülekandel ja jaotamisel jäävad vahemikku 15–18%. Euroopa Liidu riikides ei ületa keskmised kaod 10% piiri. Need elektrijaamad on kavas rekonstrueerida. Eestil on kavas laialdasemalt kasutusele võtta taastuvaid energiaallikaid. Taastama on hakatud endiseid hüdroelektrijaamu, plaanis on kasutusele võtta tuuleenergia ja biomassi põletamisel saadav energia
Eestis kasvatatakse valdavalt piimakarja, aga ka sigu ja linde. Taimekasvatus on valdavalt Eesti enda tarbeks. Eksporditakse mõningaid piimatooteid ning spetsiifilisi tooteid. Näiteks põllu-ja metsamarju, seeni, ökoloogiliselt puhast toodangut jne.
Eesti põllumajanduse tootlikkuse näitajad jäävad paljudele soodsamates klimaatilistes oludes olevatele riikidele alla, kuid siinne tootmine on keemiliselt oluliselt puhtam ning järjest enam levib mahepõllundus.
Kingstoni valuutasüsteemi laenamise eriõiguste süsteemi ja valuutade ujumise olemus
Kingstoni valuutasüsteem nägi ette, et kuld kaotas oma etalonfn-I, mis tähendab, et dollar lahutati kullast. Ujuvate kursside süsteem tähendab seda, et riikide anda õigus on kujundada nende valuuta kurssi. Enam ei ole valuutade hindamise aluseks nende taga olev kuld.
Laenamise eriõigsute süsteem on oma olemuselt spetsiaalne õigus valuuta saamiseks ning see on kunstlikult loodud arveldusühik. Selle raames loodisisuliselt valuuta, mida reaalselt pole olemas(pole pangatähti, seda ei saa vahetada kulaks, sellel pole ka metriaalset tagatist).