Kordamisküsimused majandusajalugu (0)

Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

KORDAMISKÜSIMUSED
majandusajaloo (MJRI.03.052)
arvestustööks

Feodaalkord ehk läänikord
Läänikord- igal maahärral oli oma sõjavägi, müntisid raha, suhtlesid iseseisvalt teiste
riikidega. Nad läänistasid maid koos talupoegadega edasi vasallidele (läänimeestele).
Aastatel 1270-1310 algas mõisate asutamine, mis toimus kas rahulikul teel, talupoegadega sõlmitud ostulepingute alusel või ka sundimiste ja ähvardustega. Eelistati kohti, kuhu oli võimalik rajada veski ja mis asusid küladest eemal. Mõisa põllumaad suurendati kas uudismaade ülesharimise või naaberkülade ning -talude lammutamise teel. Kõige tähtsamaks majandusharuks oli põllumajandus.Valitses naturaalmajapidamine.

Põllumajanduslik tootmine –
inventaar- Põhiliseks maaharimisriistaks oli ader (juurpuuader) Saartel ja Lääne-Eestiskasutati juurpuuadra asemel Rootsist pärit seanina atra (ehk vannaader). Peale selle kasutati karuäket.,
põldude väetamine- väetamiseks kasutati laudasõnnikut, tuhka ja rannikualadel meremuda (adrut). Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem, kehvematel aladel kaheväljasüsteem. Tegevusvaldkonnad –
Põllumajandus, loomakasvatus , mesindus , kalapüük, jahindus .
Viljadest kasvatati peamiselt talirukist, suviviljadest olid
olulised oder , kaer ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit , humalat, hernest, uba,
tatart, hirssi, naerist. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega.Eksisteeris sundusliku külvikord ehk väljasunni- kõik talud pidid kündma, külvama ja lõikama koos ja ühel ja samal põllul.
Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja laudasõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes rohkesti lambaid , kitsi ja sigu . Sigade nuumamiseks kasutati paiguti tammetõrusid. Hobuseid kasvatati peamiselt Saaremaal. Peeti ka kodulinde – kanu, hanesid, parte.
Majanduse kõrvalharudest oli oluline tähtsus mesindusel. Mesi oli ainus magus toiduaine.
Domineeris metsmesindus . Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes.
Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha.
Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist – kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid.
Jahindus andis toidulauale lisa. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi, jahilinde. Algselt oli küttimine
vaba, hiljem kujunes see aadlike privileegiks.

Talupoegade koormised , nende liigid
Kümnis, hinnus , loonudandam, preestriviljamaks, ainodiviljamaks, sõjateenistuse kohustus, teokohustus ( talgud ) korrategu.
peamisteks koormisteks maksud põllu- ja karjasaadustelt. Eksisteeris kümnis – protsentuaalne maks, võis igal aastal olla erineva suurusega ja hinnus – püsiva suurusega maks.
Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett , õlgi, karja- ja verekümnist (seda tuli anda karja juurdekasvu pealt). Hiljem asendati viimane rahamaksuga igalt varsalt või vasikalt. Lambakümnist ei nõutud.
Kümnis oli algselt kirikumaks. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati uued maksud: kihelkonnapreestri vajaduseks tuli maksta preestrivilja ning piiskopile nn. sinodivilja. Feodaalseks koormiseks kujunes ka sõjateenistus. Eestlasi kohustati abiväena või voorimeestena osa võtma mitte ainult maa kaitsmisest võõrvägede vastu, vaid ka sakslaste sõjakäikudest.
Mõisate rajamisega seoses hakati talupoegi kasutama mõisapõldudel. Kujunes välja teokohustus. Teokoormised jagunesid mitmesse liiki. Talgud olid põline talupoegade vastastikune abistamine hooajatööde tegemisel. Osavõtt oli vabatahtlik. Mõisatalgute puhul vabatahtlikkus kadus ja mõnes piirkonnas määrati kindlaks isegi kohustuslike talgupäevade arv.Järgmine teoliik oli korrategu. Talupojad pidid saatma mõisasse mitmesuguste juhuslike tööde tegemiseks jalateolisi (loomade söötmiseks, karjatamiseks jne.). 17. sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid tavaliselt naised.

Talurahva ühiskondlik liigitus
Adratakupojad, maavabad , üksjalad, vabandikud, pundenikud , sulased, teenijatüdrukud, orjad e. träälid.
Kõige arvukam rühm oli adratalupojad . Nende põldude suurust mõõdeti adramaades ( adramaa suurus oli 8-12 ha).
Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes.
Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus
tulenes sellest, et nad pidid feodaalile maksma 2 tündrit (üks pund ) vilja.
Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma:
• maata , iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud;
• vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks
ka tüki maad;
• iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid
maa kasutamisest tulenevaid kohustusi.
Vabadikega olid seotud sulased ja teenijatüdrukud. Üks ja sama talupoeg võis olla kord
vabadik, kord sulane (või teenija ). Sulased ja teenijatüdrukud sõltusid tööandjatest-taluperemeestest. Enne teenistusaja lõppu lahkunud teenija või sulane kaotas kogu palga.
Kasutati ka võõrast päritolu orje. Keskajal tunti orje träälide nime all. Träälid moodustusid
sõjavangidest või võlaorjusesse langenud isikutest.

Suuremad linnad 14.-16. sajandil, käsitööndus ja kaubandus (s.h. nn. sõbrakaubandus) linnades. Enne Jüriöö ülestõusu oli Eestis 8 linna
(või 9, kui eraldi linnadeks arvata Uus- ja Vana-Pärnu): Tallinn, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Viljandi, Tartu ja Pärnu.
Suurim linn oli Tallinn. Seal elas 16. sajandil 4 000 elanikku. Toompeal elasid feodaalid, all-linnas käsitöölised ja kaupmehed . Väljaspool linnamüüri kerkisid eeslinnad ehk agulid . Suurim agul oli Kalamaja .
Suuruselt teine linn oli Tartu. Tartust kujunes kaubateede ristumiskoht . Tartul olid kaubandussidemed ka lääne suunas.
Käsitööndus linnades. Linnarahvastiku põhiosa moodustasid käsitöölised, kes koondusid
tsunftidesse. Igal tsunftil oli oma põhimäärustik – skraa ehk sraag. Eksisteerisid rätsepate,
kullasseppade, lihunike, kiviraidurite, seppade, kingseppade, puuseppade, voori- ja veomeeste, püttseppade, sadulseppade jt. skraad. Skraa määras kindlaks, kes võis ametisse saada. Õppeajal õpipoiss tasu ei saanud, aga oli meistri ülalpidamisel.
Kaubandus ja rahandus . Naturaalmajanduse tingimustes oli siseturg kitsas ja sisekaubanduse maht väike. Küla sai linnast soola, metalli, kala, veine , vürtse. Maalt toodi vilja, ehitusmaterjali, küttepuid, liha, nahka.
sõbrakaubandus. Linna tulnudtalupoeg peatus tavaliselt kindla kaupmehe (sõbra) juures, müüs talle kaasatoodud kaubad ja ostis tema käest talle vajalikud kaubad. Tihti jäi talupoeg kaupmehele võlgu ja järgmisel korral pidi võla oma kaupadega tasuma. Seega oli kaupmehest majanduslikult sõltuv.

Hansa Liit (tegevus, sinna kuulunud Eesti linnad)
Eesti linnadest olid Hansa Liidu liikmed Tallinn, Tartu (+ Viljandi Tartu kaubalaona) ja Pärnu.
Eesti sadamatest, eriti Tallinnast, veeti 13.-15. sajandil läände mitmesuguseid metsa- ja põllumajandussaadusi (karusnahku, mett, vaha, rasva, lina, puitu, vilja). Sisseveos kujunes kõige tähtsamaks kaubaks sool.. Soola toodi lahtiselt laevaruumis. See tuli lossida, kottidesse või tündritesse panna ja kaaluda. Seejärel tõid mündrikud soola paatides randa , kus see voorivankritele laaditi ja kaupmeeste keldritesse viidi. Tallinna kaudu varustati soolaga ka osa Põhja-Venemaast ja Soomest.
Teiseks tähtsaks Tallinna kaudu sisseveetavaks kaubaks olid kangad (eriti kalev). Punasest
kalevist sai moekangas. Tallinnasse toodi ka heeringaid, hõbedat, tina, rauda, magusaid veine ja vürtse.

Mõisate reduktsiooni ja restitutsiooni mõiste
Mõisate reduktsioon ehk riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmisprotsess.
Eestimaal riigistati 53% kõikidest mõisatest, Liivimaal riigistati kuni 75% kõikidest mõisatest. Mõisate riigistamisel kadus vana läänikorraldus. Reduktsiooni oluliseks tulemuseks oli riigi sissetulekute suurenemine. Renti tasuti kahes jaos: üks osa oktoobris -novembris ja teine osa järgmise aasta märtsis. Reduktsiooni mõju oli aga lühiajaline. Areng katkes, kui algas Suur nälg.
Restitutsioon - mõisate tagastamine endistele valdajatele.

Poola valitsuse poliitika Eestimaal
Poola võimude agraarpoliitika oli Liivimaa aadlile esialgu vägagi soodne. Pärast Liivi sõda ei
otsinud Poola võimud enam aadlilt toetust ja tegid agraarpoliitikas järsu pöörde. Selle tulemusena läks riigi kätte umbes ¾ Lõuna-Eesti maafondist.
Rootsi poolele üle läinud Saksa aadlike maad konfiskeeriti ning annetati poolakatele ja
leedulastele. 17. sajandi algul koondus nende kätte ligi ¾ eramaadest. Pikka aega kestnud
sõdade, ikalduste ja taudide tagajärjel oli külasid, kus polnud ühtki härga ega hobust. Peaaegu
täielikult oli kadunud vabatalunike kiht, suurenenud oli aga üksjalgade osa.
Peamiseks koormiseks Poola alal oli teoorjus , andamitest oli esikohal viljamaks.
Koormised olid üldiselt raskemad eramõisates. Peale selle kasutasid
mõisnikud naturaalrendi sissenõudmisel mitmesuguseid ebaseaduslikke võtteid: rendi
määramisel arvestati maa suuremaks , vilja vastuvõtmisel ja väljaandmisel erisuguseid kaalusid jne. Teopäevade tegemata jätmise puhul trahvisid mõisnikud talupoegi vilja või looma äravõtmisega. Trahviti ka ihunuhtluse ja vanglakaristusega. Raskelt kannatasid ka linnad. Linnades vähenes elanikkond, kaubandus ja käsitöö kängusid,
alevikud hävisid.

Rootsi kuningate poliitika
üsna aadlisõbralik. Aadlikele jäi oma maadel kohtupidamis- ja maksustamisõigus. Kuninga kõrgeim esindaja oli Tallinnas resideeriv asehaldur ehk kuberner . Alates 1586. aastast hakkas valitsus maid endistele omanikele või pärijatele tagasi andma. Järsult suurenes uute läänistuste arv. Suurenes aadli omavalitsuse tähtsus. Kujunesvälja Eestimaa rüütelkond. Selle kõrgeimaks võimuorganiks oli maapäev. Maapäev kaitses aadli huve valitsuse ees. Maapäeva kutsus kokku kuberner, seda juhatas rüütelkonna pealik . Aadli omavalitsuse alaline organ oli 12-liikmeline maanõunike kolleegium.

Mõisamajanduse areng, mõisate jagunemine, põllutööriistad 16.-17. Sajandil
Rajati palju uusi mõisaid. Mõisamaid suurendati talude arvel. Maade mõisastamist
stimuleeris kasvav nõudlus Eesti- ja Liivimaa teravilja järele Lääne-Euroopas. Talumaade
vähenemine kestis kogu 17. sajandi. Kadusid paljud põliskülad, talupoegadel oli maale vaid
kasutamisõigus. Enamasti pärandati talu isa surma järel siiski edasi pojale. Mõisamaade
suurendamist soodustas ka rahvastiku arvu vähenemine Liivi sõja ajal. Umbes 75 % adramaadest oli pärast sõda sööti jäänud. Asustatus taastus aga kiiresti, sest olulist osa loomuliku iibe kõrval etendas olulist osa ka sisseränne naaberaladelt.
Mõisad jagunesid nende valdajate järgi põhiliselt:
• rüütli- ehk aadlimõisateks (neid oli kõige rohkem)
• riigimõisad
• kirikumõisad
• linnamõisad.
Põllumajandusinventar oli endisel tasemel. Algelise karuäkke asemel hakati kasutama puupulkadega pakkäket. Rehepeksul hakati kasutama lisaks vartadele koote. Taludes võeti kasutusele viljaniitmisel vikat . Põllutööriistad olid lihtsad.

Põhjasõda ja selle majanduslikud tagajärjed Eestile lk 73
Põhjasõda viis majanduse uuesti allapoole. 1700. aastal puhkenud sõda tegi lõpu Rootsi võimule. Sõja raskustele ja eelnenud Suurele näljale järgnes 1710.- 1711 . aasta katk. Viimasele avaldasid mõju ikaldus ja nälg. Katk levis kiiresti. Külmade saabudes katku levik
aeglustus. Kõige laialdasemalt möllas katk Lääne-Eestis. Seal suri ligi ¾ rahvastikust. Tallinnas suri 15 000 inimest, ellu jäi vaid 5000. Ida-Eestisse jõudis katk hiljem, kuid ka seal suri ligikaudu pool rahvastikust. Rahva arv kahanes Eestis 140 000 piirile. Sõja ja katku tagajärjed likvideeriti alles 30-40 aastaga. Rahvastiku kasvu soodustas asjaolu, et rohkem kui poole sajandi jooksul ei olnud taude. Kaasa aitas ka asjaolu, et Eesti ja Liivimaalt ei võetud 1797. aastani noori mehi nekrutiteks. See soodustas uute ja lasterohkete perekondade loomist.
Koos maa laastamisega hävitati Põhjasõjas ka suurem osa linnu. Pärast sõjategevuse lõppemist Eestis 1710. aasta sügisel ulatus elanike arv Eesti linnades kokku vaevalt 5000 inimeseni. Linnade toibumine pärast sõja lõppemist oli raske.

Talurahva teokoormised (korraline tegu, erakorraline tegu) 18. Sajandil
ülevenemaaline maksusüsteem laiendati ka Eesti ja Liivimaale. Venemaa eeskujul seati sisse pearaha , mida võeti kõigilt meeshingedelt, vaatamata nende eale. Maksukohustuslaste arvu kindlaks tegemiseks hakati Sise-Venemaa eeskujul korraldama hingeloendusi
ehk hingerevisjone.

Roseni deklaratsioon
Selles oli kirjas:
• Eesti ja Läti talupojad on olnud mõisnike pärisorjad juba Baltimaade vallutusajast peale.
Mõisnikel olevat õigus neid omatahtmise järgi müüa, pärandada jne.
• Talupoegade vara olevat samuti, nagu talupoeg isegi, mõisniku täielik pärisomand.
Talupoeg ei saavat endale midagi hankida, vaid ainult mõisnikule. Mõisnikud võivad
talupoegade varaga talitada oma suva järgi.
• Mõisnikud olevat õigustatud talupoegi oma suva järgi karistama .
Samad seisukohad olid ka Eestimaa ülemkohtu vastuses. Seega võttis keskvalitsus talupoegadelt ära igasuguse kaitsevõimaluse mõisnike vastu.

Balti erikord
Balti erikord seati sisse pärast Põhjasõja lõppu, mil Vene riigi võim Baltikumis oli veel ebakindel ja valitses oht nende provintside langemiseks tagasi Rootsi võimu alla. Selle olukorras oli Vene riigile vajalik baltisaksa mõisnike poolehoiu võitmine. Balti erikorra põhijooned kinnitati 1721.a. sõlmitud Uusikaupunki rahuga. Baltisaksa mõisnike poolehoiu võitmist alustas Venemaa restitutsiooniga ja andis Rootsi ajal riigistatud mõisad nende endistele omanikele tagasi. Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus . Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus.
Tähtsamaid küsimusi arutasid rüütelkonnad maapäevadel.
Linnades säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid tunduvalt väiksemad õigused kui suurematel - Tallinnal, Tartul, Narval ja Pärnul. Uusi linnakodaikke võttis vastu linnavalitsus.

Manufaktuuritööstuse tekkimine
Üldiselt jäi manufaktuuritööstuse areng Eesti linnades nõrgaks. Tsunftimeistritel oli lubatud oma töötubade kõrval asutada ainult selliseid abiettevõtteid, mis seostusid otseselt nende kutsetegevusega. Mõisates asutatud ettevõtted rahuldasid kohaliku majapidamise või lähema ümbruse vajadusi. Nende hulka kuulusid mõnikümmend saeveskit, poolsada telliselöövi, lubjaahjud, mõisakangrutoad. Asutati ka kaks paberiveskit. Mitmesuguseid manufaktuure rajati 18. sajandi teisel poolel Põltsamaa piirkonda. Uus-Põltsamaa mõisa tärklisevabrikus hakati valmistama kartulitärklist. Law rajas tärklisevabriku, vasetöökoja, portselanitehase.
Erilised lootused pani ta aga klaasitööstusele, mille arenguks olid Põltsamaa piirkonnas soodsad eeldused: metsarikkus ja vajaliku toormaterjali kättesaadavus.
ehitati uus peeglivabrik
Klaasitööstus kujunes Eestis üheks arvestatumaks tööstusharuks
1808. aastal asutati Eestis esimene kalevimanufaktuur Udriku mõisas Virumaal. Sajandi algul oli siin alustatud meriino lammaste kasvatamist .

Mõisamajanduse olukord 18. sajandi lõpul (pankrotistumine jne.)
Mõisnikud püüdsid võimalikult rohkem vilja, lina ja muid müügisaadusi
talupoegadelt enda kätte koondada ja need ilma vahendajateta väliskaupmeestele edasi müüa.
Teiselt poolt varusid mõisnikud soola, rauda, heeringaid ja tubakat, mida nad talupoegadele
mõisa või selle kõrtsidesse toodud saaduste eest oma suva kohaselt tasuks arvestasid .
Kaupmehed omalt poolt ei lubanud mõisnikel nende vahendusest mööda minna. Kaupmehed olid ka huvitatud, et talupojad tuleksid linna oma vajadusi ühe või teise kauba järele rahuldama. Mõisnikul oli õigus igal kevadel maikuu kolme viimase nädala jooksul Tallinna sadamas otse laevadelt osta vajalikke kaupu ja septembris ühe nädala jooksul oma vilja sadamas otse väliskaupmeestele müüa. Seda õigust kasutasid nii mõisnikud kui ka hollandi ja inglise kaupmehed. Muul ajal võisid mõisnikud väikekaupmeestele müüa ja osta ainult kohalike kaupmeeste vahendusel.

Pärisorjusest vabastamine (1802.a. „Iggaüks“)
18.sajandi lõpul ja 19. sajandi algul algas feodaalkorra lagunemine . Kapitalistlike suhete kasv, mõisamajanduse turusidemete tugevnemine, tollipiiride kaotamine Balti ja teiste kubermangude vahel – kõik see tõi kaasa majanduse elavnemise.
1802. aasta juunis kokkutulnud Eestimaa maapäev võttis talurahvaküsimuses vastu mitu otsust, mis on tuntud nimetuse all “Iggaüks”. “Iggaüks” ei olnud veel sõna otseses mõttes seadus, vaid keisri poolt kinnitatud aadli maapäeva otsus. “Iggaüks” tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, kuhu ei kuulunud aga talu raudvara. Kui talupoeg majandas talu korralikult, ei tohtinud temalt seda ära võtta. Ühtlasi võis ta talu oma lastele edasi pärandada. Keelati ka koormiste tõstmine. Mõnevõrra keelati talupoegade müüki. Taluperemeeste müümine oli aga keelatud. Talurahva omavaheliste tülide lahendamiseks loodi vallakohtud .
Eestimaa 1804. aasta talurahvaseadus oli oma olemuselt võrdlemisi sarnane Liivimaa seadusele, kuid mitmes suhtes siiski talurahvale ebasoodsam. Talumaid ei hinnatud ega mõõdetud, koormised fikseeriti varem vakuraamatutes olevate koormiste järgi.
Talurahva hulgas puhkesid rahutused. Talurahvaseadus vajas revideerimist. Eestimaa maapäev esitas 1811. aastal keisrile omapoolsed ettepanekud. Ettepanekute põhjal tuli talupojad vabastada pärisorjusest, kuid maa jätta mõisnike omandiks. Tsaar kinnitas uue talurahvaseaduse alles 23. mail 1816. aastal, millega:
• kaotati pärisorjus;
• Eestimaa talupojad moodustasid vaba talurahvaseisuse;
• talupoegi ei tohtinud osta ega müüa;
• talupoeg võis omandada nii vallasvara kui ka kinnisvara;
• talupojad ei saanud vabalt elukutset vahetada, võisid tegelda ainult põllutööga;
• maa kuulutati täielikult mõisnike omandiks;
• talu tuli mõisnikult rentida.

Eesti põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist (külvipinnad, põllumajanduse harud)
Eestimaa ja Liivimaa mõisnike peamiseks sissetulekuallikaks jäi viinapõletamine. Konkurents
sundis aga mõisaid viinatööstust ümber korraldama. Eestimaal läks mõisa viinaköökidesse umbes ½ mõisa teraviljast ja peaaegu kogu kartulisaak.
Viinapõletamisega kaasnes härgade nuumamine. Härgade nuumamiseks tarvitati viinaköögi
praaka, õlgi ja kartuleid . Lihaloomi hakkasid nuumama ja ülesostjatele müüma ka talupojad.
Suhteliselt kiiresti laienes lina külvipind. Erinevalt vilja- ja piiritusehindadest olid linahinnad võrdlemisi stabiilsed. Kuna lina kurnas maad teistest põllukultuuridest rohkem, siis sagedamini kui viie aasta järel lina samale põllule külvata polnud mõttekas.
Esimesed teated kartulikasvatuse kohta Eestimaal pärinevad kubermanguvalitsuse 1771. aasta aruandest.
19.sajandi teisel veerandil kujunes oluliseks põllumajanduse haruks meriino tõugu peenvillalammaste kasvatamine . Meriino lammaste kasvatamisega kaasnes ristiku
kasvatamine. Ristikukasvatusel oli põllumajanduse edasisele arengule väga suur tähtsus. Ristik oli kõrgekvaliteediline loomasööt, kuid aitas tõsta ka põlluviljakust.

Industrialiseerimise varasem periood ( Narva)
Industrialiseerimise varasem periood on seotud puuvillatööstusega. Venemaal hakkas see
tööstusala kiiresti arenema pärast 1822. aasta kaitsetollide rakendamist. Selleks ajaks olid
kujunenud tingimused masinate edukaks kasutamiseks ka Venemaa kalevitööstuses. Eestis
tähistas tööstuspöörde algust just tekstiilitööstuse teke. Asutati rida suuri kalevivabrikuid.
Kalevitööstuse varasemaks keskuseks kujunes Narva. Uus ettevõte Narvas võib pidada esimeseks kalevivabrikuks Eestis ja üheks varasemaks Venemaal. Teine kalevivabrik asutati saarele endise saeveski asemele. Selle rajaja sai suure riikliku laenu. 1827. aastal täiendati sisseseadet ja rakendati tööle 8-hobujõuline aurumasin . See oli esimene Eestis. See kalevivabrik valmistas peamiselt sõjaväelastele kalevit. Tootmisvõimeline ettevõte likvideeriti
kui G. Scharz jättis võlakohustused korraldamata ja lahkus Venemaalt.
Põhjuseid, miks just Narvas toimus
kiire tööstuse areng, on ilmselt palju, kuid olulisemad on
• Narva koskede veejõud;
• Narva oli tähtis transpordisõlm;
• ehitusmaterjali lähedus;
• asukoht kahe kubermangu piiril, mis lihtsustas tööliste saamist.

Põllumajanduse arengusuunad 19. sajandi teisel poolel
Põllumajanduse põhisuunaks oli loomakasvatus. Põllumajandus oli seotud kogu maailmaturuga. Eesmärgiks oli arendada neid harusid, mille toodetel oli välisturgu.
Tähtsaim ekspordiartikkel oli lina. Põllumajandussaaduste müük andis põhiosa talurahva rahalistest sissetulekutest.

Ülemaailmne majanduskriis ja selle mõju Eestile 1930-1933
1929. aastal puhkes Ülemaailmne majanduskriis, mis sai alguse Ameerika Ühendriikidest, ning levis nagu katk kõikidesse teistesse maadesse. Tegemist oli ületootmiskriisiga. Eestisse jõudsid selle mõjud 1930 aastal:
1. Kriis põllumajanduses, sest peamiselt eksporditi just põllumaj. Saaduseid. Kui välisriigid hakkasid piirama kaupade sissevedu, siis neid üritati realiseerida siseturul. Tagajärjeks oli hindade järsk langus ning talude pankrotistumine.
2. Rahva ostujõu vähenemisega langes ka tööstuskaupade ostmine . Ettevõtted piirasid tootmisr, lühendasid tööpäeva või sulgesid uksed. Tekkis suletud ring – ettevõtete sulgemine suurendas tööpuudust, see omakorda vähendas rahva ostujõudu ja tõi kaasa uute ettevõtete pankrotistumise.
3. Väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks st et riiki sisse veeti rohkem kaupu kui riigist välja.
4. riigieelarvet ei suudetud tasakaalus hoida
5. rahva üldise eletustaseme langusega kaasnes rahulolematuse kasv valitsuse ja riigikogu tegevusega .

Tööstuse areng Eesti Vabariigis (1918-1940)
- 1910 . a algas majanduses uus tõus tänu sõjatööstusele
-impeeriumi majanduselu militariseerimine – valmistuti sõjaks, hakati välja ehitama Tallinna sõjasadamat, Kopli poolsaarele ehitati 3 suurt sõjalaevatehast.
-tööstuse areng toimus Venemaa huvides, tooraine toodi sisse ja valmistoodang läks Venemaa turule
-tööstuse arenemine, talurahva sotsiaalne kihistumine tõi kaasa linnade kasvamise , linna elanike arv moodustas 1/5 kogu rahvaarvust

Rahandus ja pangandus Eesti Vabariigis (eelarved, Eesti Panga tegevus, rahareform , laenud)
Ajutine Valitsus andis rahandusministeeriumile õiguse emiteerida riigikassatähti.
1919. Ajutise Valitsuse otsusega asutati Eesti Pank ja kinnitati panga põhikiri. Panga põhikapitaliks assigneeriti riigikassast 10 miljonit marka. Pangast kujunes valitsuse kontrollile alluv, riigi raha- ja krediidikorraldamise funktsioone täitev, laostunud majandust pikaajaliste investeerimislaenudega krediteeriv riigipank , kes samal ajal oli ka Eesti suurim kommertspank .
Laenude kunstlikuks tõstmiseks seadustati uus arvestuslik rahaühik - Eesti kuldkroon. Kroon võrdsustati 100 Eesti margaga.

Maareform (10. okt. 1919.a.), selle eripära ja puudus
Maareformi käigus toimus suurmaaomanduste riigistamine, riigi tagavaramaa loomine ja uute talukohtade loomine. Sundvõõrandatud maa- aladest loodi ca 56 000 uut väikest talundit.
10. oktoobri 1919. aasta seadusega sundvõõrandati 1065 mõisat ehk 96,6% suurmaaomandist. Kolmekümnendate aastate alguseks oli maareform põhiliselt lõppenud. Talude üldarvu kasv
aeglustus. Neid ostsid ∼ 50%-lise kursiga nominaalväärtusest inimesed, kes
tasusid riigile maa ostuvõlga (ja teisi võlgu).
Eesti talude parimaks arengujärguks olid aastad 1925–1939. Parim seetõttu, et talud vabanesid
lõplikult mõisa survest .

Talumajanduse areng Eesti Vabariigis (1918-1940)
Pärast maareformi kujundati põllumajandus ümber talumajandus -süsteemiks. Rendilepinguga anti uutele maasaajatele talukohad 6-aastase katseajaga. Pärast nn. katseaega anti maa pärandatavaks kasutamiseks. Maa väljaostu ajaks oli 55 aastat. Eesmärk – elujõuliste perekonnatalude moodustamine. 1926. a. seaduse põhjal hakkas Rahandusosakond välja andma maareformiga seoses võõrandatud maade eest tasumise pantkirju. Eesti talude parimaks arengujärguks olid aastad 1925–1939. Parim seetõttu, et talud vabanesid
lõplikult mõisa survest. Talude arv suurenes mõisate ärajagamise arvel u. 1,5 korda.

Ühistegevuse valdkonnad Eesti Vabariigis 1918-1940
Põllumajandusõhistud, piimaühistu, tapamajad ja korteriühistd, ühistegelik lihakaubandus, linnusaaduste ühistu, seemnepaljunduse ja seemnete realiseerimise ühisus, masinaühing, kaubandusühing – ühiskauplus.
Põllumajandusühistud moodustasid umbes 90% kogu Eesti ühistegevusliikumisest. Kasvas piimaühistute arv. Peale piimaühistute oli suur tähtsus tapamajade ja korteriühistute võrgul. Ühistegeliku lihakaubandusega tehti algust 1921. aastal. 1937. Aastal loodi hakati tegelema linnusaadustega – Munaeksport , kellele anti ainuõigus eksportida linnusaadusi.
Seemnepaljunduse ja põllumeestele seemnete realiseerimise võttis endale Eesti Seemnevilja Ühisus.

Eesti Vabariigi likvideerimine ja ENSV moodustamine (ümberkorraldused, reformid ) Nõukogude võimu esimeseks sammuks oli pankade, suur- ja väiketööstuse, transpordiettevõtete natsionaliseerimine. Valdav osa tööstusettevõtetest riigistati. Natsionaliseeriti ka väikeettevõtteid ja elumaju . Seati sisse plaanimajandus. 4-5
aastaga pidi Eesti muutuma arenenud tööstusmaaks.
Väliskaubandustehinguid võis sooritada majandusministeeriumi lubade alusel.
Kehtestati Eestis NSV Liidu tollitariifid.
1. jaanuarist 1941. a. mindi täielikult üle Nõukogude rublale.
Riiklikust maatagavarast eraldati maad sovhooside ja masinatraktorijaamade jaoks

Eesti majandus Teise maailmasõja järgsetel aastatel (industrialiseerimine ja kollektiviseeimine)
Industrialiseerimine on rahva elatustaseme tõstmiseks vajalik, kuna tööstuses luuakse uusi
väärtusi intensiivsemalt kui põllumajanduses. 1950. aastate algul andis tööstus üle 80% Eesti rahvamajanduse kogutoodangust. Tööstuses ei mõldud loodussäästlikkusele ega sellele, mis oleks majanduslikult otstarbekas.
Aastatel 1946–1955 suurenes kergetööstuse, ehitusmaterjalitööstuse, masina- ja metallitööstuse, keemiatööstuse toodangu väljalase.

Eesti NSV tööstus 1960.-1970. Aastatel lk 94
Pärast ettevõtete täiendavaid ülevõtmisi, nende mehaanilist ühendamist oli 1961. a. lõpuks tööstuses 307 ettevõtet.

Eesti NSV põllumajandus 1960.-1970. Aastatel
1956. aastal liideti 48 kolhoosi sovhoosidega, 1957. aastast hakati aga nõrkade kolhooside baasil moodustama uusi sovhoose. Sovhooside osakaalu suurendamine kujunes riikliku poliiitika suunaks. 1960. aastal oli kolhooside valduses 69% ning sovhoosidel 31% põllumajandusettevõtete maast. 1970. aastate keskel rajati suured Viljandi ja Pärnu sea-kasvatuskombinaadid. Samal ajal asuti ehitama lüpsikarja suurfarme. Alles 1960. aastate lõpul tootmistase paranes. Teravilja keskmine hektarisaak oli 1970. aastal juba 17,6 tsentnerit.
1975. aastal oli viiendik ENSV ettevõtetest rohkem kui 1000 töötajaga (1964 aastal 6,4%). Vähenes põllumajanduses töötavate inimeste arv: 1960 töötas põllumajanduses 25,4 protsenti töötavatest inimestest ja 1975. aastal 13,8 protsenti.
Põllumajanduse kollektiviseerimine halvas aastateks maarahva töömotivatsiooni. Sellele lisandus paari aastakümne vältel peaaegu palgata töö, töötasu jõudis enam-vähem rahuldavale tasemele alles 1960. aastate lõpuks.

Isemajandava Eesti (IME) kontseptsioon ja selle eesmärk
Põhiolemuseks oli rakendada territoriaalset isemajandamist (NSV Liidu raames).
IME kontseptsiooni eesmärgiks oli:
• territoriaaljuhtimise detsentraliseeritus;
• omandivormide paljusus;
• turumajanduse domineerimine , ettevõtluse vabadus;
• avatus välisriikidele.
Tegelikult ei taganud IME seadus Eesti majanduslikku iseseisvust. Eestis süvenes
üha enam mõte riikliku iseseisvuse taastamisest. 23. augustil 1991. a. langetati otsus NSV
Liidust välja astud. Eesti tööstuse struktuur, mis oli välja kujunenud 1989. aastaks, ei vastanud taasiseseisvunud ja plaanimajanduselt turumajandusele ülemineva Eesti Vabariigi vajadustele. Seetõttu toimus aastatel 1990–1991 märgatav tootmismahtude vähenemine ja 1992. aastal algas struktuuriline kriis.

Eesti osalus maailmamajanduses 20. sajandi lõpul
Väliskaubanduse kasvutempo aeglustus 1995. aastal võrreldes 1994. aastaga. Kaupade sissevedu kasvas ekspordist kiiremini, mistõttu suurenes kaubavahetuse puudujääk. Väliskaubandusdefitsiidi peamisteks põhjustajateks olid:
• masinad ja seadmed ,
• mineraalsed tooted.
Väliskaubanduse üldkäibest moodustasid masinad ja seadmed 18%. Impordis olid masinad ja seadmed I kohal. Tekstiilitooted olid ekspordis I kohal, impordis III kohal.
Põllumajandussaaduste osatähtsus ekspordis on viimastel aastatel pidevalt vähenenud, aga Impordi osatähtsus eriti muutunud ei ole. Ainsana oli tulutoov loomakasvatussaaduste kaubavahetus, kus piimatoodete ja kala eksport sai positiivse bilansi 931 miljoni krooniga.
Puit ja puidutooted moodustasid 1995. aastal väliskaubanduse käibest 6% (3 miljardit krooni).
2006.aastal oli käibe juurdekasv 26.7%.

Põllumajanduslik ühistegevus taasiseseisvunud Eestis (s.h. ühistute liigid)
Talude ja eraettevõtluse areng lõi eeldused ka ühistegevuse taastamiseks Eesti põllumajanduses. Ühistegevuse taastamise alguseks peetakse Eestimaa Talupidajate Keskliidu asutamist 1989. aasta alguses. 1992. aastal taastati Eesti Ühistegelik Liit, kuhu on koondunud üle 70 ühistu ligikaudu 100 000 liikmega . Põllumajanduses tegutsevaid ühistuid.
• Esmatasandi tootmisühistud – ühisel maa kasutamisel ja töötegemisel rajanevad ühistud.
Maa ei ole liikmete eraomand.
• Taluühistud, mis baseeruvad taludevahelisel ühistegevusel. Eesmärgiks on koos investeerimine nüüdistehnoloogia muretsemiseks ja kvaliteetsema põllumajandustoodangu
andmiseks (masinaühistud, maaparandusühistud jne.).
• Regionaalne ühistegevus on kindlal territooriumil reorganiseeritud ühistegevus. Näiteks
ühistutele kuuluvad meiereid, kuhu on koondunud ümbruskonna talud, või lihatööstused,
kuhu on koondunud ümbruskonna lihatootjad. Sinna kuuluvad ka tarbijate ühistud.
• Keskühistud või ühistute liitude tegevus, mis koondavad regionaalseid ja kohalikke
ühistuid.
Ühistegevuse rolliks on Eesti põllumajanduses vastu seista monopoliseeruvatele majandusringkondadele,
kelle käes on enamik põllumajandussaadusi töötlevast tööstusest.

Eesti tööstuse, põllumajanduse ja energeetika sektori olukord aastatel 2011.-2012.

Eesti majandus aastatel 2012-2013
Venemaa: Üleminek turumajandusele
1990 ndatel aastetel varises Venemaal kokku terve poliitiline ja majandusliksüsteem. Valitsus lootis peatada majanduslanguse paari aastaga. Venemaa majandusuuenduste kaks tähtsamat märksõna olid alanud hindade liberaliseerimine ja masteepidelt ning mahult maailma ajaloos unikaalse erastamisprogrammi ettevalmistamine.
Massilise privatiseerimise käidus erastati üle 2/3 ettevõtetest, andes investorile, töötajatele ja juhtidele võimaluse saada omanikuks. Riigi eelarvereformid vähendasid suures osas kulutusi relvatööstusele.
Maareformis elluviimisel oli riigi kontroll põllumajandustootmise reformimisel minimaalne. Saaduste hinnad lasti vabaks, loobuti riigihangete süsteemist, põllumeestele ei makstud subsiidiume. Hinnad muutusid tootjatele liiga madalaks. 1990. Aastatel vähenes toodang pidevalt ning enamus tootjaid jäid kahjumisse.
Reformide algetapil tõusid loomasööda, väetiste ja elektrihinnad palju kiiremini, kui põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad. See muutis tootmise mitte ainult vähetulusaks vaid isegi kahjulikumaks.
Massilise erastamise käigus said omanikeks 90% endised omanikud , kellel polnud raha vajalikeks investeeringuteks.
Ühtse vahetuskursi kehtestamisele järgnes rubla kiire devalveerumine. Lõpuks langes rubla vahetuskurss kursside ühtlustamisele järgnenud aasta jooksul 8,5 korda. 1993. Aastal kurss isegi stabiliseerus ja rubla isegi tugevnes .
Majandusreformid on avanud võimalusi ettevõtlikele ja energilistele inimestele. Samas on need reformid tekitanud palju ebaeetilist käitumist ja vallandanud massilise võitluse rikkuse nimel.
Pärast NSVLiidu lagunemist hakati ellu viima põllumajanduses suuri muudatusi, mille sihiks oli sektor viia plaanimajanduselt turumajandusele. Venemaa suurusest maast on põllumajanduslikult kasutatav 12,9%. Ajalooliselt on Venemaa olnud teravilja eksportiv riik.
Majandusreformid, mis algasid 1990 aastate alguses, tõid loomakasvatuses kaasa nii karja suuruse kui ka toodangu vähenemise. 1992. Aasta alguses tekkisid suured raskusd piima- ja lihatoodete turustamisega. Tootmise madala rentaabluse tõttu hakkasid loomakasvatajad ja piimatootjad 1990 alguses otsima võimalusi oma toodangu vähesel määral ise töödelda. Loomakasvatusfarmid asusid rajama kohapeale tapamaju ja piimatootjad meiereid.
Tootjate survel võttis valitsus vastu subsiidiumite andmist loomakasvatussaaduste tootjatele.Iga kilo realiseeritud liha ja piima eest laekus tootja kontole eraldis riigieelarvest. Hiljem hakkasid subsiidiumid järkjärgult vähenema. Raha hakkas laekuma suur hilinemisega ja tootjate sõnul polnud sellisest abist abi.
Maareformi eesmärk tunnustada maa minekut eraisikute ja eraettevõtjate valdusesse. Eraomanike valduses olev talu võis palgata tööjõuduja müüa oma toodangut ilma riigi kontrollita. Maareformiga võis talu ka pärandada. Agraarreformi eesmärgiks oli muuta sektor efektiivsemaks ehk suurendada tööliste huvi töö lõpptulemusele. Sooviti vähendada riigieelarvet vähem koorvamaks. Jaotati tasuta maad ja tootmisvahendeid .
Maaosak oli piisavalt väike, et hoida efektiivsust , kuigi maad jagus. Kahe aastaga suudeti peaaegu kõik sovhoosid ja kolhoosid ümber struktureerida.1992 oli talusid 50 000 siis 1995 oli 285 000.
Venemaa toodangumahukaim tööstusharu on masinatööstus. Madala tehinilise taseme töttu pole nõudlus suur. Tegeletakse autotöstuse, tööpingiehituse, kodumasinate valmistamise, lennukitööstuse, keemiatööstusseadmete valmistamisega.
Kergetööstus kui tarbekaupadetootmine oli plaanimajanduse ajal teisejärguline. Ekspordi ja impordikvoodid mõjutavad korgetööstust suurel määral. Toiduaineterööstusettevõtteid paikneb igas majanduspiirkonnas. 1998 elevnes eelkõige tekstiilitööstus ja rõivaõmblus. Tootmisvõimsusest on kasutusel vaid 45% , tööjõust alla 50% ja tellimustega on täidetud pool tootmisest .
Venemaa metsaressursid moodustavad ligikaugu ¼ maailma metsavarudest, nendest 70% on väärtuslikud puuliigid . Metsaettevõtted töötavad kahjumiga, kuna neil on vananenud tehnoloogia ja ebaefektiivne toormekasutus. Et Venemaa tööstus jõuaks maailmatasemele, on vaja investeerida sellesse 2,5 triljonit dollarit.
Venemaa majanduse põhiprobleem on tööstuse olematu konkurentsivõime.
Venemaa pangandus on ajalooliselt orienteeritud mitte pikaajalisele klientide teenindamisele vaid peamiselt kiire tulu saamisele. Vähesed pangad püüdsid rajada oma tööd elenike ja ettevõtete teenindamisele, sest palju kergem ja tulusam oli teenida riiklikke finantsvooge. Venemaa Keskpank rajati 13.juuli 1990 aastal. 1991 aastal kiideti heaks põhiseadus, mille kohaselt sai Keskpangast ainus pank riigi raha ja valuuta reguleerimisel. Pärast seda loodi Keskpanga juhtimisel ulatuslik kommertspankade võrgustik. Pärast seda rajati hulgaliselt ja väga kiiresti kommertspanku juurde.

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 23 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-12-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

23 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

L2nny Õppematerjali autor

põllumajandus talupoeg ühistu talud talude talurahva pank ühistegevus maareform ühistud põllumajanduses mõisnikud kümnis maapäev

Sarnased õppematerjalid

doc

Majandusajaloo arvestustöö kordamisküsimuste vastused

Tehnika saavutused 19. sajandi lõpul Majanduselus etendasid olulist osa uuendused masinaehituses, metallurgias, keemiatööstuses ja elektrotehnikas. Nende eelduseks oli sisepõlemismootori kasutusele võtmine. 19. sajandi 20. aastatel loodi kivisöegaasil töötavad mootorid. Esimese sisepõlemismootori ehitas 1860. aastal Prantsusmaal E. Lenoir. Täiuslikuma, neljataktilise gaasimootori konstrueeris N. A. Otto. Suure tõuke sisepõlemismootori arengule andis bensiini ja petrooleumi kasutusele võtmine mootorikütusena 19. sajandi lõpul. Kompaktse bensiinimootori ehitasid Daimler ja Benz ning kasutasid neid 1885-1886 esimestel autodel. Esimese iseliikuva kolmerattalise aurusõiduki ehitas prantsuse sõjaväeinsener N. J. Cugnot. Tänapäeva auto sai alguse siis, kui G. Daimler paigutas 1886. aastal mootori algul jalgrattale ja siis neljarattalisele vankrile. Esimene Daimler kui terviklik auto ehitati 1889. aastal. Sajandivahetuse teiseks tähtsaks sündmuseks oli elektrienergia kasu

Majandus

docx

Ajaloo arvestuse 1.teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal

Ajaloo arvestuse 1.teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal 1) Sündmused, millega seoses läksid Eesti alad järk-järgult Rootsi riigi koosseisu 1. Eestimaa kubermang palus Rootsilt kaitset Liivi sõjas. Selle moodustasid 4 maakonda: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. 2. Liivimaa kubermang läks Rootsile Poolalt vallutatud aladega. Selle moodustasid Lõuna- Eesti ja Põhja - Läti, Eestis olid siis Pärnu- ja Tartu maakonnad. 3. Saaremaa liideti Rootsiga seoses 1645.a Taaniga sõlmitud Brömsebo rahuga. Põhimõtteliselt kuulus Saaremaa Liivimaa kubermangu, kuid säilitas ometigi teatud eraseisundi (oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus ja teistest erinev maksusüsteem). Kubermange valitsesid 2 kindralkuberneri- üks Tallinnas ja teine Riias. 2) Rahvastik 17.sajandil 17.sajandi alguses oli Eestimaal elanikke ligikaudu 100 000, sellest katastroofist aitasid rahulikud ajad aga välja tul

Ajalugu

doc

Peatükk 3 Feliks Virma maakorralduse raamatust

Peatükk 3 Feliks Virma maakorralduse raamatust 1. Milline oli maakasutus Eestis 18. sajandil? Tooge välja maakasutuse iseloomulikud jooned. · Peale katku (1710- 1711. a) ning näljahädasid (1708- 1709) oli Eesti ala elanike üldarv kohtati kolmeerandi võrra väiksem kui enne. Sööti jäi selle tulemusena palju mõisa- ja talupõlde. Vähenes loomade arv. Maakasutus vähenes märgatavalt. · 1750. aataks taastus inimeste arv. Maakasutus suurenes. Talupoegadele tehti järelandmisi: vähendati koormisi mõisa vastu- talupidamised said muutuda jõukamaks. Hariti sööti läinud põlde. Taastati põllumaade pind. · Sajandi lõpp- mõisate külvipinnad laienesid jõudsalt põhiliselt talupõldude arvelt. Rohkem oli mõisapõldusid kui talupõldusid. · Hakati kasutama härgasid (suurenes saagikus) ning viinapõletust (suurenes tulu) · Riigimaad vähenesid, suurenesid kohalike ja vene aadlike maad · Maakasutus- ja

Maakorralduse ajalugu

doc

Eesti ajalugu

1 teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal Sündmused, millega seoses Eesti alas läksid järk-järgult Rootsi rigi koosseisu Põhja-Eesti alad palusid Rootsilt abi Lõuna-Eesti alad hukkusid sõjavallutuste käigus Saaremaa- Taani ja Rootsi sõja käigus rahulepingu tulemusena Rahvastik 17. sajandil 1620 oli siine rahvaarv 120 000 mõisnikud võtsid küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tav. 3 aastaks igasugustest maksudest talupojad liikusid väheviljakatelt aladelt laastunud viljakamatele aladele. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, saabus ka käsitöölisi, kalureid ja kaupmehi kes paiknesid Ida-Eestis Suure grupi moodustasid ka lätlased, kes asusid elama eelkõige Valga ümbrusesse Kokku oli u 10 võõrrahva liikmeid: (poolak

Ajalugu

docx

AJALOO SUULINE ARVESTUS

AJALOO SUULINE ARVESTUS 2015 1. teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal 1)Sündmused, millega seoses läksid Eesti alad järk-järgult Rootsi riigi koosseisu Eestimaa kubermang palus Rootsilt kaitset Liivi sõjas. Selle moodustasid 4 maakonda: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. Liivimaa kubermang läks Rootsile Poolalt vallutatud aladega.Selle moodustasid Lõuna-Eesti ja Põhja Läti.( Eestis oli siis Pärnu ja Tartumaa) Rootsi sai endale Saaremaa 1645 aastal Brömsebo rahuga Taanilt. (Aga oma asehaldur, rüütelkond , kirikuvalitsus ja teistest erinev maksusüsteem) Kubermange valitsesid kaks kindralkuberneri- üks Tallinnas ja teine Riias. 2) Rahvastik 17. Saj. 17. Saj alguses oli Eestimaal elanikke umbes 100tuh, kuid rahvaarv hakkas järjest kasvama uusasukate saabumisega. Võõrastest asus Eestisse : Vene talupoegi ja käsitöölisi, kaupmehed, kalurid (Ida-Eesti) Soomlased koondusid omaette küladesse (Virumaa, Harjumaa, Põ

Ajalugu

doc

Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis

Tartu Ülikool Õigusteadkond Tallinnas Eraõiguse instituut Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis Referaat Õppejõud: lektor Toomas Anepaio TALLINN 2011 Sisukord 1. Sissejuhatus ............................................................................................................................3 2. Reduktsioon ........................................................................................................................... 4 2.1 Reduktsioon Eestis ja Liivimaal....................................................................................... 4 2.2 Talurahva olukord.............................................................................................................5 3. Agraarreformid 18. ning 19.sajandil...............................................

Õigussüsteemide ajalugu

docx

Ajalugu, Uusaeg

Balti erikord ja keskvalitsus Balti erikord Venemaa polnud kindel oma vallutuste püsivuses ning seepärast oli neile oluline baltisaksa aadli toetus. Balti aadli poolehoiu võitmiseks alustati juba sõja ajal restitutsiooniga. Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati Uusikaupunki rahuga, mis sätestasid Balti erikorra alused. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldused. Koostati aadlimatriklid. Balti erikord aitas säilitada siinse maa kultuuri ja omapäras, välistades Vene kolonisatsiooni, mis oleks võinud kohalikele saatuslikuks kujuneda. Balti erikord võimaldas tihedamaid sidemeid Lääne- Euroopaga ja tagas ühtekokku kiirema arengu. Kehtima jäi luteriusk, asjaajamine saksa keeles ja tollipiir. 19.saj koostati ka Balti kubermangude kohalike õigusnormide kogu Balti provintsiaalseadustik. (aadlike, linnakodanike ja vaimulike seisuslike õiguste ja eesõiguste kogu). Esimesed osa avaldati 1845.a ja kolmas osa 1846.a. * See kinnitas veelgi enam Balti erikorda. Balti eri

Ajalugu

doc

Eesti XIX saj

§ 30. Pärisorjuse kaotamine Eestis Esimesed kriisinähud mõisamajanduses. Viljahinnad püsisid kõrged, Venemaa sisekubermangud pakkusid soodsaid turustamisvõimalusi. Esimesed kriisinähud tekkisid 18. saj lõpul, kui mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Puuhoonete asemel hakkasid mõisates kerkima mõisahäärberid parkide ja järvesilmadega. Toidulauale ilmusid kallimad road. Üha rohkem mõisnikke pidid võlgu tegema. Nende katteks tuli rohkem toota ning sellega tõsteti talupoegade koormisi. Reformide taotlused. Kujunesid mõisnike rühmitused, kes otsisid kriisist väljapääsu. Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. Suure töö Baltikumi agraarolude tutvustamisel tegid rahvasõbralikud haritlased. 1801. aastal võimule tulnud keister Aleksander I oli valmis Baltikumi olusid muutma. Keiser andis Eestimaa rüütelkonna peamehele mõista, et laenu saamine sõl

Ajalugu

Rohkem sarnaseid