Suurbritannia majandus 20.-21. sajandil (2)

TARTU ÜLIKOOL
Majandusteaduskond
SUURBRITANNIA MAJANDUS 20. – 21. SAJANDIL
Referaat
Tartu 2009
Suurbritannia majandus 20.sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani
Suurbritannia Ühendkuningriik selle tänapäevases tähenduses sai alguse 1. mail 1707. aastal, kui allkirjastati Inglise Kuningriigi ja Šoti Kuningriigi ühinemisleping. Suurbritannia majandus arenes väga kiiresti ja kuni 19. sajandi keskpaigani oli ta veel majanduslikult juhtiv riik kõikidel mittepõllumajanduslikel aladel, kuid sarnaselt teistele riikidele tabas Suurbritanniat 19. sajandi lõpul majanduskriis . Sellest väljumine ei olnud aga Suurbritannia jaoks niivõrd lihtne kui noortele kapitalistlikele riikidele USA-le ja Saksamaale ning kuigi enamikus tööstusharudes oli tegelikult kiire kasv (eriti keemia- ja elektritööstuses), siis jäi Suurbritannia ikkagi alla USA-le ja Saksamaale. Seetõttu hakkas Suurbritannia oma edumaad võrreldes eelmainitud riikidega kaotama. Sellel on neli peamist eristatavat põhjust.
Selle üheks põhjuseks võib lugeda tööstuse madalamat tehnilist taset, sest USA-s ja Saksamaal toimus industrialiseerimine hiljem ja seega võeti seal kasutusele ka uuemad masinad ja sisseseaded. Selle asemel, et panustada sisseseade uuendamisse, eelistasid inglise kapitalistid suurema kasumi nimel välismaale investeerida. Suurbritanniast veeti kapitali välja rohkem kui teistest riikidest ja see andis väga suurt kasumit. Samas läks suur osa kasumist rantjeede kätte ja seda kasutati aristokraatia meelelahutuseks. Näiteks rebasejahiks peeti 200 000 hobust, milleks kulus aastas 8 naelsterlingit.
Suurbritannia majanduse mahajäämise teiseks põhjuseks tuleks pidada toorainete hankimise raskust. USA ja Saksamaa omasid märkimisväärselt suuremaid looduslikke ressursse ning uute tööstusharude arenguga seoses pidi Suurbritannia hakkama teistest riikidest sisse vedama näiteks värvilisi metalle, naftat, kautšukit ja palju muud.
Kolmandaks põhjuseks Suurbritannia majanduse mahajäämises saab lugeda majanduspoliitilist olukorda. Suurbritannia läks juba 19. sajandi keskpaigas üle vabakaubanduse põhimõtetele. USA ja Saksamaa seadsid aga 19. sajandi teisel poolel sisse protektsionistliku majanduspoliitka. See tähendab, et nad kehtestasid kõrged tollimaksud sisseveetavale kaubale, ennekõike tõkestamaks Suurbritannia konkurentsi. Seetõttu oli 20. sajandi alguseks Suurbritannia ekspordi kasv võrreldes USA ja Saksamaaga kordades väiksem.
Neljandaks põhjuseks, miks Suurbritannia majandus jäi alla USA-le ja Saksamaale, on 19. sajandi lõpul Suurbritanniat tabanud pikaajaline agaraarkriis. Lisaks sellele, et pidavalt suurenes vilja eksport teistest riikidest, tabasid Inglismaad ka ikaldusaastad ning see tõstis Suurbritannias põllumajandussaaduste omahinna väga kõrgele. Teraviljahinnad maailmaturul üldiselt aga langesid . Väikefarmerid laostusid, külvipinnad vähenesid ning väiksemate kariloomade hulk kahanes. Ainsana suurenes suurte karilomade hulk – hakati kasvatama piimakarja ning lihaloomi. Laostunud farmerid kolisid linnadesse elama ja Esimese maailmasõja eel oli põllumajanduses tegev ainult 8% rahvastikust.
Inglise tööstustoodangu põhinäitajaks 20. sajandi alguses oli laevaehitus , mis juhtis teiste tööstusharude ees rohkem kui neljakordselt ja oli suurim maailmas. Laevaehitusele järgnes kindlalt kivisöetoodang ja samuti omasid suurt tähtsust puuvilla tarbimine, malmitoodang ning terasetoodang. Metallurgias, laevaehituses, keemiatööstuses ja raudteedel tekkisid ka esimesed ettevõtete liidud, mis viis suurettevõtete domineerimiseni. Tähtsamateks suurettevõteteks 20. sajandi alguse Suurbritannias olid sõjatööstuskontsernid Vickers ja Armstrong –Whitworth, kulla ja teemantite kaevandamisega tegelev Lõuna-Aafrika Kompanii, naftatööstusettevõtted Royal Dutch Shell ja Inglise-Iraani Naftakompanii.
Hoolimata oma juhipositsiooni kaotusest majanduses, oli London siiski veel ka 1914. aastal maailma finantstsentrumiks, olles suureks võlausaldajaks teistele riikidele. Paljud riigid olid talle võlgu. Inglise naelsterling oli rahvusvaheliste arvestuste aluseks ja Suurbritannia pangad olid rajanud oma osakondi kogu maailmas. Näiteks 1910 . aastal oli maailmas 5 500 Suurbritannia pankade osakonda . Esimese maailmasõja eel koondas 12 suuremat Inglise panka enda kätte 70% kogu pangakapitalist ning omandas juhtiva koha majanduses ja rahanduses.
Suurbritannia majanduse positsiooni hoidmisel oli tähtis roll ka Suurbritannia kolooniatel, mis tasusid emamaale makse, ostsid temalt tööstuskaupu ja andsid tooraineid.
Suurbritannia majandus Esimese maailmasõja ajal ja järel kuni 1939. a.
Vahetult enne Esimest maailmasõda on märgata hüppelist arengut Suurbritannia tööstuses, kuid see tuleb ennekõike sõjatööstuse järsust suurenemisest.
Kuigi Suurbritannia kuulus Esimese maailmasõja võitjate hulka ja sai juurde uusi kolooniaid , sai Suurbritannia rahvusvaheline majanduslik ja poliitiline maine nii rängalt kahjustada, et ta väljas sõjas nõrgemana kui kui sõtta minnes. Esimene maailmasõda (1914-1918) andis Suurbritannia majandusele nii suure löögi, et arvatakse, et sõja käigus kaotati ligikaudu veerand oma jõukusest. Sõjas sai surma või haavata kokku ligikaudu kaks ja pool miljoni inimest ning sõjakulutused ületasid 11 miljardit naelsterlingit. Kasvas riigivõlg ja Suurbritannia vajas USA majandusabi, muutes Suurbritannia USA-st majanduslikult sõltuvaks. Võlg sõja lõpuks USA-le oli 850 miljonit naelsterlingit.
Tööstuse areng pidurdus kui välja arvata sõjatööstus ja suurettevõtted saavutasid monopoliseisundi, dikteerides kogu turgu.
Pärast Esimest maailmasõda pöördus Suurbritannia tööstus taas tõusule, kuid erinevalt enamikest teistest riikidest toimus see aeglaselt ja pideva tagasilangusega. Kohati valitses tööstuses lausa seisak . Selle põhjused olid sarnased 19. sajandi lõpu põhjustega miks Suurbritannia jäi alla USA-le ja Saksamaale. Vähesed tööstusharud, milles oli märgata tõusu olid uuemad tööstusharud nagu elektrotehnika -, keemia-, auto-, lennukitööstus. Kui pärast sõda säilitas London oma koha finantstsentrumina, siis juba mõned aastad hiljem läks see positsioon üle USA-le. Majandusraskustest püüti üle saada kapitali ja tootmise kontsentreerimisega, luues ühendusi, oleksid suutelised konkureerima maailmaturul. Näiteks tekkis siis Imperial Chemical Industries.
1929. aasta oktoobris USA-d tabanud börsikrahh mõjutas, nii nagu enamikku teisi riike, ka Suurbritanniat. Suurbritannia loobus kullastandardist. 1930-ndaks aastaks oli Suurbritannias majanduskriis, mis kestis kuni 1933-nda aastani. Kõikides tööstusharudes toimus langus ja töötute arv tõusis 3 miljonini, moodustades 22% tööliste üldarvust. Olgugi, et Suurbritannia majandusseis oli äärmiselt kehv, olid teised riigid veel kehvemas seisus ja Suurbritannia säilitas Teise maailmasõjani esikoha maailmakaubanduses. Rahvusvahelise finantsseisundi tugevdamiseks loodi 1931. aastal nn. strelingiblokk, kuhu kuulus 25 riiki. Selle loomise idee oli valuutaarvestuses naelsterlingile orienteerumine ehk teised riigid andsid oma välisvaluuta reservid Suurbritanniale üldisesse reservfondi, saades vastu naelsterlingid. Naelsterling teenindas kuni Teise maailmasõjani arveldusühikuna ligi poolt maailma majanduskäibest.
1933-ndaks aastaks õnnestus kriisist küll väljuda, ent areng majanduses jäi siiski võrdlemisi aeglaseks ja paljusid majandusharusid iseloomustas seisak. 1937. aastal tabas Suurbritanniat uus langus ja see andis lõpliku tõuke loobumaks vabakaubandusest ja minemaks üle protektsionismile. Riigi majandust valitsesid ja reguleerisid monopolid .
Suurbritannia sõjamajandus 1939-1945
Kuigi sõjas olid Suurbritannia inimkaotused suhteliselt väikesed, tõid maale suurt kahju Saksa pommilennukid, laevade blokaad, kallaletungioht ja vaenalse sissetung impeeriumi ( Birma , Singapur, Malaisia , osa Egiptusest), suured kaotused laevastikus. Sõja lõpuks oli Suurbritannia kaubalaevastik oma tonnaažilt peaaegu 2 korda väiksem USA omast, samasugune mahajäämus oli ka sõjalaevastiku osas.
Kuigi sõjatööstuses esines kasv, langes tööstustoodang tervikuna sõja-aastail 5% võrra. Suurbritannia sõjakulutused moodustasid 25,2 miljardit naelsterlingit. Et neid kulusid katta, suurendati makse: peaaegu pool eelarvelistest kulutustest kaeti maksude suurendamise teel. Saades teistelt riikidelt defitsiitseid kaupu krediidina, kasvas sõja-aastail Suurbritannia riigivõlg kolmekordseks: 7,2 miljardilt naelsterlingilt 1939. aastal 21,5 miljardini 1945. aastal.
Katkesid või nõrgenesid ka Suurbritannia traditsioonilised majandussidemed teiste riikidega. Paljudes varem tema mõjusfääri kuulunud piirkondades, nagu Kagu- Aasia , tugevnesid sõja-aastail USA kapitali positsioonid. Ühendriikide kapital tungis isegi Suurbritannia dominioonidesse ja asumaadesse. Näiteks suurenes sõjaperioodil Ameerika Ühendriikide eksport Kanadasse 2 korda, Indiasse 8,5 korda, Lõuna-Aafrika Liitu 5 korda ja Austraaliasse peaaegu 3 korda.
Suurbritannia sõjajärgne majandus
Vaatamata Saksamaa ja Jaapani kui konkurentide lavalt lahkumisele mõneks ajaks pärast sõda, ei paranenud oluliselt Suurbritannia positsioon. Peamine konkurent, USA, suurendas sõjaajal oma majanduslikku positsiooni maailmas. Tervikuna andis Inglismaa 5 korda vähem tööstustoodangut kui USA ja jäi 2 korda maha ekspordi mahult. Siiski jäi ta oma tööstustoodangult ja väliskaubanduse ulatuselt teisele kohale maailmas.
Sõjajärgesetel aastatel vähenes Suurbritannia eksport Hiinasse, Tšehhoslovakkiasse, Rumeeniasse ja teistesse sotsialismi rajamist üritanud riikidesse. Ei suudetud täita ka kõiki mujalt tulnud tellimusi. Tulemuseks oli Suurbritannia osatähtsuse langus kapitalistlike riikide hulgas. Briti impeeriumil tekkis suuri probleeme hoogustuva vabadusvõitlusliikumisega. Rahvuslik sõltumatus anti vahetult pärast sõda Indiale, Birmale, Tseilonile. 1950- 1960 iseseisvus aga suur osa endistest kolooniatest. Emamaale tähendas see eelkõige kaubavahetuse kitsenemist, koloniaalsete maksete ärajäämist ja toorainehindade tõusu.
Enamik endisi asumaid jäi edasi Briti Rahvaste Ühenduse liikmeks, mis 1949. aastal nimetati ümber Rahvaste Ühenduseks. Liikmesriike ühendavad peamiselt majandussidemed ja ühine minevik. Valitsusjuhid käivad koos iga 2 aasta tagant ja võtavad vastu deklaratsioone, mida arvestatakse edaspidises tegevuses ja millel on mõju edaspidiste suhete kujunemisele. Rahvaste Ühenduse kaudu on Suurbritannial suur mõju oma impeeriumi endiste maade majandusarengule.
1945. aasta septembris katkestas USA tarned lend- lease ’i järgi. Suurbritannia sattus rahalistesse raskustesse ja pöördus oma liitlaste poole finantsabi saamiseks. 1945. aasta detsembris kirjutatigi alla finantskokkuleppele, millega Suurbritannia sai USA-lt 4400 miljonit dollarit. Sellest läks kohe 650 miljonit tasumiseks lend-lease’i eest. Marshalli plaani alusel sai Suurbritannia 2700 miljonit dollarit. Vaatamata abile tuli naelsterling devalveerida. Naelsterlingi rahvusvaheline autoriteet langes, dollari oma tõusis.
Märgatav muutus leidis aset Suurbritannia majanduspoliitikas. 1945. aasta suvel tulid võimule leiboristid . Üheks suurimaks majandussanktsiooniks sai natsionaliseerimine. Riigi omandusse läksid kivisöekaevandused, gaasitööstus, elektrijaamad , suur osa sisetranspordist ja tsiviillennuväest, sideettevõtteist. Riigistati ka riigi suurim pank – Inglise Pank. 1951. Aastal natsionaliseeriti ka metallurgiatööstus, kuid see tööstusharu hiljem denatsionaliseeriti.
Sellega suurenes tunduvalt riikliku sektori osa Suurbritannia majanduses. Osa majandusteoreetikuid nägi selles aktis juba sotsialismiteele asumist. Nii see siiski polnud: turumajandus säilis. Riigistamine sarnanes rohkem rekvireerimisega: endistele omanikele maksti tasu. Vahel oli riigi poolt makstav kompensatsioon isegi suurem kui omanikud oleksid saanud oma ettevõtte eest vabaturul müümisel. Inglise Panga aktsiate omanikud said natsionaliseerimisel hüvise, mis ületas neljakordselt aktsiate nominaalväärtuse.
Vahetult pärast Teist maailmasõda seoses tööstuse ümberkorraldustega rahuaja tingimustele kiirenes tööstuse kasvutempo. Edaspidi aga kasvutempo langes ning Suurbritannia jäi tööstuse arengult madalamate kasvutempodega riikide hulka Euroopas. See tulenes asjaolust, et tema tööstus, eriti vanad harud, ületas tootmisvõimsuselt oma siseturu vajadused. Konkurentsi suurenemise tõttu aga välisrealiseerimine ei kasvanud nii kiiresti kui varem. Suurbritannia osatähtsus maailma tööstustoodangus langes edasi. Mahajäämus USA-st suurenes.
Leiboristide valitsus suurendas sotsiaalkindlustust. Vähenes ka töötute arv riigis. Raskeks tegi olukorra tootmise vähenemine periooditi . Ikka oli vahe uute ja vanade tööstusharude arengus. Kogu sõjajärgse perioodi edasiminek oli võrreldes teiste maadega tagasihoidlik. Seepärast nimetas Ameerika Ühendriikide ajakiri Suurbritanniat Euroopa haigeks inimeseks .
20. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus
Kui veel 1970. aastate algul ei toodetud riigis naftat, siis praegu varustab Suurbritannia end Põhjamerest ammutatud naftaga täielikult. Naftavarusid hinnatakse 1,3 miljardile tonnile. Suurbritannias leidub maavaradest rauda, tsinki , tina, pliid , sütt, maagaasi, vaske, potast, kipsi ja ehituskivi. Enamik ettevõtteid paikneb kivisöe – ja rauamaagi – või soodsais rannikupiirkondades. Tööstustoodangus on esikohal transpordivahendid ( autod, lennukid , laevad), järgnevad elektri-ja elektroonikaseadmed, tööpingid ja põllumajandusmasinad. Kiiresti arenenud keemiatööstuses on pidevalt suurenenud oma nafta ja gaasi kasutamine. Varem peamiselt eksporttoodangut valmistanud tekstiiltööstuse osatähtsus on tugevasti langenud. Toiduainetööstus varustab peamiselt siseturgu.
Sõjajärgsel perioodil hakati Suurbritannias pöörama rohkem tähelepanu põllumajandusele. Farmid said subsiidiume ja vahendeid tootmise ratsionaliseerimiseks, peamiselt väetise muretsemiseks. Hakati maksma preemiaid saagikuse suurenemise ja karja produktsiivsuse tõusu eest. Samuti suurenes põllumajanduses tarvitatavate masinate arv. Valitsus kehtestas ka garanteeritud hinnad põllumajandusproduktidele, et stimuleerida tootmist. Tänu kõigele sellele suudab omamaine põllumajandus rahuldada ligi 60% riigi vajadustest .
Põllumajanduses domineerib loomakasvatus , mis annab üle 60% põllumajandustoodangust. Selle peamiseks haruks on piima ja liha tootmine, palju kasvatatakse lambaid ja kodulinde. Poolel külvipinnal kultiveeritakse söödakultuure – oder , nisu, suhkrupeet , kartul, söödajuurvili, raps, mais, kapsas. Põllumajanduslik maa hõlmab 4/5 riigi kogu pindalast, millest põldu on 30% ja rohumaad 25%. Ülejäänud maast on suurem osa mägikarjamaal. Valdav osa maast kuulub suurmaaomanikele, kes seda omakorda rendivad. Ligikaudu pooled farmeritest on rentnikud. Farmi keskne suurus on 35 ha.
Rahvuslikust siseproduktist annab põllumajandus siiski ülivähe. Tema osa on ainult 1% ja põllumajandus annab tööd 2 protsendile töötajaist. Valdava osa põllumajandustoodangust annavad suurfarmid. (Teeninduse osa on samal ajal 66% ning seal töötab 69% rakendusvõimelistest). Suurbritannias on hästi arenenud kalandus. Kuna metsi on ainult 9% territooriumist, siis metsandusel ei ole erilist osatähtsust majanduses.Kõrgtasemel on transport, sisemaal auto – ja raudteeveondus. Oma asendi tõttu on tähtsad mere – ja õhutransport. Londoni meresadam on kaubakäibelt ( ligi 50 tonni aastas) kuuendal kohal Euroopas. Viimaste aastakümnete jooksul on jõudsalt arenenud teenindavad tööstusharud. Näiteks turism on suuruselt kuues tööstusharu Ühendkuningriigis, panustades 76 miljardit naela tema majandusele. 2002. aasta andmete järgi annab turismitööstus tööd 1,8 miljonile täistööajaga töötavale inimesele – mis on 6,1% tööealisest elanikkonnast. Kõige suurem turismikeskus on London, mida külastab igal aastal miljoneid turistide maailma eripaigust.
Riigi majanduselus valitsevad eraettevõtted. M. Thatcheri peaministriks oleku ajal kiirenes denatsionaliseerimine ja riigi osa majanduselus kahanes. Suurim on see endiselt tööstuses, kuhu aga tungib pidevalt erakapital, sealhulgas ka väliskapital. Majanduses valitsevad 500 suurettevõtet.
Välismajandussuhetes oli üheks olulisemaks sündmuseks ühinemine Euroopa Majandusühendusega. See kestis 1.jaanuarist 1973 kuni 1.aprilini 1978 ( kalanduses kehtis kümneaastane liitumistähtaeg). See suurendas Inglise kaupade tungi mandrilt Euroopasse ja vastupidi.Põllumajandussaaduste hinnad Suurbritannias tõusid, paljud väike- ja keskettevõtted ei pidanud konkurentsile vastu ning läksid pankrotti. Turu laienemise tõttu võitsid aga suurettevõtted, eksportijad. Liitumisega võitis inglane kui tootja, kuid kaotas kui tarbija.
Suurbritannia on viiendal kohal eksportivate riikide hulgas. Ta ekspordib põhiliselt masinaid, seadmeid ja transpordivahendeid ( 38-40%), keemiatooteid ( 14-15%), naftat, naftasaadusi, terast ja rauda. Impordi, mis siiski ületab ekspordi, moodustavad kõigepealt jällegi masinad, seadmed ja transpordivahendid. Peale nende tuuakse sisse kemikaale, põllumajandussaadusi, tekstiili, paberit, mõningaid naftaprodukte ja alumiiniumi. Peamised kaubanduspartnerid on Ühisturu ning Rahvaste Ühenduse maad. Konkreetsetest partneritest on esikohal Saksamaa ( 10% ekspordist, 17% impordist), Prantsusmaa, Holland , Belgia, Itaalia, Iirimaa. Suurbritannia kaupleb ka Jaapani ning Hiinaga . Ta on ka maailma suurimaid kapitali importijaid.
Suurbritannia keskpank , mis määratleb intressimäärasi ja rakendab rahapoliitikat, on Londonis. London on ka koduks Londoni börsile, mis on peamine väärtpaberibörs Suurbritannias ja suurim Euroopas. London on üks rahvusvahelisi juhte rahastamises ja suurim finantskeskus Euroopas.
2009. aasta märtsis Inglise Keskpank teatas, et teeb elektrooniliselt juurde ja investeerib Briti majandusse 75 miljonit naela. Seda nimetatakse kvantitatiivseks lõdvenemiseks. Seda kasutatakse näiteks Valitsuse võlakirjade ostmiseks, pangalaenudeks ja hüpoteekideks.