Ajalugu, Uusaeg (0)

Balti erikord ja keskvalitsus
Balti erikord
Venemaa polnud kindel oma vallutuste püsivuses ning seepärast oli neile oluline baltisaksa aadli toetus. Balti aadli poolehoiu võitmiseks alustati juba sõja ajal restitutsiooniga. Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati Uusikaupunki rahuga, mis sätestasid Balti erikorra alused. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldused. Koostati aadlimatriklid. Balti erikord aitas säilitada siinse maa kultuuri ja omapäras, välistades Vene kolonisatsiooni, mis oleks võinud kohalikele saatuslikuks kujuneda. Balti erikord võimaldas tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga ja tagas ühtekokku kiirema arengu. Kehtima jäi luteriusk , asjaajamine saksa keeles ja tollipiir.
19.saj koostati ka Balti kubermangude kohalike õigusnormide kogu Balti provintsiaalseadustik. (aadlike, linnakodanike ja vaimulike seisuslike õiguste ja eesõiguste kogu). Esimesed osa avaldati 1845.a ja kolmas osa 1846.a. * See kinnitas veelgi enam Balti erikorda.
Balti erikord jäi oma põhiosas püsima, kuni 1881.a – Aleksander II valitsusaja lõpuni.
Balti kubermangude valitsemine ( heida pilk õpikusse lk. 130 – joonis!)
Olulisim võimuesindaja kubermangus oli kuberner , kes allus senatile, kuid riigiasju tuli ajada siseministriga. Kuberneriga koos töötas – asekuberner ning kuberneri kõrvale võidi määrata ka sõjakuberner.
Olulisemad asutused kubermangus: kubermanguvalitsus (juhti kubermang, tegeldi kubermangu igapäevase juhtimisega), kroonupalat (juhtis asekuberner, tegeldi majanduslike ja rahanduslike funktsioonidega – korjati makse ning märgiti neid ka üles. Hankis ka riigile toiduained ja materjale), hoolekandevalitsus (tegelesid rahvahariduse , arstiabi , heategevuslike organisatsioonide töö korraldamisega) ja politseivalitsus.
1811.a kohalikud sõjaväekomandodest tehti sisekaitseüksused – nende ülesandeks oli korra kaitsmine, vastupanuilmingute mahasurumine. Samuti ka kontroll nekrutivärbamise üle ning nekrutite esialgne väljaõpetamine.
Baltisakslaste positsioon Vene impeeriumis
Peeter I oli väga huvitatud baltisakslaste kaasamisest Vene impeeriumi teenistusse sõjanduses, riigivalitsemises, majanduses ja diplomaatias.
18.saj Venemaal toimunud uuendused vajasid asjatundjaid, keda Venemaal endal ei jätkunud. Seepärast kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile tsaarivalitsuse teenistuses soodsaid tingimusi. Samu tingimusi pakkus Peeter I ka baltisakslastele. Kõige rohkem kaasati baltisakslasi militaarteenistusse.
Baltisakslaste sõjaline mõju tuli välja alles 18.saj teisel poolel sõdades (kõige enam Napoleoni sõdade ajastul). 1812 -1815, võttis sõjategevusest kokku osa 550 kindrali, kellest 75 olid päris 3 Balti kubermangust.
Tollal teenis Vene armees ligikaudu 800 baltisaksa ohvitseri, kellest kõige silmapaistvam oli Barclay de Tolly . Enamik valitsejaid toetas baltisakslasi, kuna nad olid isevalitsusele lojaalsed.
19.saj teisel poolel, hakkad baltisakslaste positsioon Vene ühiskonnas nõrgenema – neid peeti isegi sisevaenlasteks. Avalik arvamus ründas järjest teravamalt Balti erikorda ning välispoliitiliselt peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud Saksamaaga. (* Selline saksavastasus saabus haripunkti I ms ajal, mille tagajärjel hakati baltisakslasi lausa represseerima. Sellele vaatamata jäid baltisakslased isevalitsusele lojaalseks kuni 1917.a.)
Talurahva omavalitsus
1802-1804 talurahvaseadused
Talurahva olukorra parandamise küsimus tõusis 18.-19. saj vahetusel päevakorrale nii keskvalitsuse kui ka rüütelkondade tasandil. Põhjuseks olid valgustusideede levik Euroopas ning tähelepanu pööramine inimõigustele.
1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele pärandada. Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki.
1804. Aastal kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati . Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallasvarale - võisid maad osta ja talu järglastele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, kaardistati ning hinnati. Koormised pandi kirja vakuraamatusse. Samal aastal võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus , mis mitmes punktis oli talupoegadele, võrreldes Liivimaa seadusega, ebasoodsam: see ei näinud ette maade mõõtmist ning vakuraamatusse pandi üldiselt kirja senised koormised.
Pärisorjuse kaotamine
Võeti vastu uued seadused - Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819, mille tagajärjel pärisorjus kaotati. Talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult.
Talupojad võisid: sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara. Talupojad ei tohtinud: elukutset vahetada (pidid tegelema ainult põllumajandusega), liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata ning nad pidi talud mõisnikelt rentima n-ö turuhinnaga. Maata vabastamine säilitas talupoja sõltuvuse mõisnikest.
1849/56 talurahvaseadused
1849. aastal tsaarivalitsuse poolt heaks kiidetud uus Liivimaa talurahvaseadus kinnitas küll veel kord mõisnike õigust nii mõisa- kui ka talumaale, kuid viimast ei tohtinud enam mõisamaaks muuta. Mõisnik võis seda talupoegadele rentida või müüa. Talumaa piirid fikseeriti. Uus seadus soodustas üleminekut raharendile ning andis talupoegadele võimaluse endale talu osta. Liivimaa talurahvaseadusega sarnased põhimõtted fikseeriti ka 1856 . Aasta Eestimaa ja 1865. Aasta Saaremaa talurahvaseaduses.
Talurahva omavalitsuse kujunemine
19. sajandi algul hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva, kui seisuse omavalitsus – vallakogukond (väljendas mitmesuguste kohustuste kollektiivset kandmist).
19. Sajandi alguse talurahvaseadustega loodi vallakohtud , mis koosnesid kolmest liikmest, kellest ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi seast peremehed ja kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi, nõudsid sisse võlgu olevaid mõisakoormisi, karistasid ülesastunuid, valvasid avaliku korra järele vallas. Vallakohtud eksisteerisid Eestis 1817. aastani.
Talupoegi sidus ühtseks kogukonnaks veel ühine vastutus magasivilja(viljavaru, kust talupojad hädaaegadel laenu said võtta) varumisel ning vaestehoolekanne (kogukond, pidi ühiselt toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid – neid saadeti külakorda ehk talust talusse. Hiljem hakati ehitama ka valla vaestemaju).
Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja ja Liivimaal 2 vöörmündrit.
Talurahva koormised
Koormised jagunesid 3 alaliiki : Mõisakoormised, riiklikud koormised ja kogukondlikud koormised.
Mõisakoormised: teotöö (peamine koormis, jagunes omakorda nädalateoks ja hooajalisteks abitegudeks.), lisandusid ka naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks.
Riiklikud koormised: pearaha (alates 1783.a – algselt 70 kopikat igalt meeshingelt, hiljem suurenes maks 5x. Kui talupoeg ei suutnud ise seda maksta, maksis selle mõisnik, kes hiljem nõudis tasu sisse lisa tööga). Nekrutiandmise kohustus (alates 1796.a., algselt ilma reegliteta. Hiljem mindi üle liisutõmbamisele (1816.a). Vabaks said sellest kohustused taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Alates 1819.a said talupojad ennast ka vabaks osta.
Kogukondlikud koormised: teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine vallas, kirikumaksud.
1866. aasta vallareform
Omavalitsusreformi olulisemaks tagajärjeks oli kogukondliku omavalitsuse ( vallavalitsuse ja vallakohtu) vabastamine mõisnike eeskoste alt. Valla täiskokku kuulusid kõik päris- ja rendiperemehed ning kümnendik maatameeste esindajatest. Täiskogu valis volikogu (kuulus 3-24 liiget). Valla tähtsaim ametimees oli vallavanem , kes valiti paluperemeeste hulgast. Vallavanem koos abilistega moodustas omakorda vallavalitsuse. Vallal oli ka oma eelarve ( maksud jagati talude peale laiali – seda kasutati vallamaja , koolide, teede, sildade korrashoiuks jne).
Majandus ja linnad
Mõisamajandus
19 sajandil oli põhiline majandusüksus endiselt mõis, mis töötas talupoegade tasuta ja sunniviisilisel tööl. Peamised majandusalad olid vilja tootmine,viinapõletamine( suure osa toodanugust ostis ära Vene kroonu ja ülejäänud realiseeriti arvukates maakõrtsides, praaki kasutati veisede nuumamiseks) ja nuumveisede kasvatamine(müüdi Peterburi turul, nende kasvatamine andis sõnnikut põldude väetamiseks).
Vilja hinnad olid kõrged, ning viina tootmine tulus, mõisnikud hakkasid elama aina uhkemat elu.( elustandardi muutus: uhkemad hooned, kallimad toidud, moodsamad riided)
1820. aastal toimunud viljahindade langus maailmaturul kahandas oluliselt ka mõisike sissetulekuid. Seetõttu hakkati otsima uusi võimalusi heaks sissetulekuks. Tähelepanu hakati pöörama maaparandamisele, rakendati mitmeväljasüsteem, hakati kasvatama uusi põllukultuure, uuendati ka viinaköökide sisse seadet . Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul , mis oli viljast odavam. Pärisorjuse kaotamise järel hakkas järjest rohkem mõisnike arusaama, et senine teoorjuslik majandamine ei ole konkurentsivõimeline, vajati uut süsteemi. Talupoeadele anti rohkem vabadust, agraarümberkorralduste lõpule viimine , raharendi juurutamine .
Talude iseseisvumine
19. Sajandi keskel vastu võetud talurahvaseadused jagasid mõisnike maa selgelt kaheks: talu-ja mõisamaaks. Talumaad võidi elujõuliste taludena rendile anda või müüa, mõisniku otsustada oli kellele ja mis hinnaga seda müüdi. Talu võidi müüa ka mujalt tulnud talupoegadele. Mõisamaid võisid mõisnikud ise pidada, müüa või rendile anda. Nii hakati sillutama teed kasumajandusele, kus määravaks said juba turusuhted, pakkumise ja nõudmise vahekord ning loomulikult raha olemasolu.
1850. aastal algas Lõuna-Eestis laiaulatuslikumalt talude päriseksmüümine. Talupojad said eelkõige raha talu ostmiseks , lina kasvatusest . Üksikud talupojad suutsid talu kohe välja osta, enamasti saadi pärisomanikuks aastakümnete jooksul, mõisale võlga makstes (tihti pandi panti talu võlgade katteks oksjonile ja müüdi maha) Põhja- Eestis algas talude massiline päriseks müümine 1860-1870 aastatel, saaremal alles 20.saj algul.
Talude päriseksmüümine aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamajanduse lammutamisele ja pani aluse iseseisvate ja ettevõtlike peremeeste(ehk väikepõllumeeste) väljakujunemisele Eesti külas.
Kõik talupojad ei saanud maaomanikeks. Maatarahvas teenis elatist palgatöölistena mõisates, taludes, vabrikutes , juhutöödel ning ka käsitöö või kaubanusega tegeledes.
Talupoegade jõukuse kasvuga 19.sajandi teisel poolel kaasnesid muudatused nende elulaadis. ( pastlad  saapad, rasvaküünal petrooleumilamp). 19sajandi teisel poolel kujunes peamiseks põllumajandusharuks piimakarjakasvatus( seni oli olnud peamine viljakasvatus).Tähelepanu hakati pöörama põllumajanduse intensiivistamisele.(põllumajandus seltsid ja nende rahvavalgustuslik tegevus)
Tööstus
19. Sajandi esimesel poolel jäi tööstuse ja kaubanduse areng Eestis tagasihoidlikuks. Eelduses tööstuslikuks pöördeks hakkasid kujunema aurumasinate kastuselevõtmisega. Eesti ala tööstuslik areng oli väga tihedalt seotud ülevenemaalise turu ning impeeriumi teiste piirkondade vajadustega.
Vabrikutootmine sai alguse villatöötlemisest, mille taga oli järjest suurenev nõudmine kalevi järele, mida vajas hiiglaslik sõjavägi ja järjest kasvav ametnikkond . Eestis rajati kalevivabrikuid Narva, Sinti ja Kärdlasse . Kalevitööstuse kiire areng soodustas meriinolammaste kasvatamist( puuvilla töötlemine). 1858. Aastal kujunes suurimaks ettevõteks Eestis Kreenholmi Manufaktuur Narvas, vabrikus töödeldi puuvilla, mida veeti sisse Ameerikast ja Egiptusest.Narva- olulisem tööstuskeskus.(jõe koskede vee-energia).
19. sajandi teisel poolel kasvas kiiresti ka masina-ja metallitööstus keskusega Tallinnas, kuhu ehitati mitmeid suurettevõtteid.( Balti puuvillamanufaktuur) 20.sajandi algus- peamiseks tööstuslinnaks oli kujunenud Tallinn.Eestist kujunues ka tähtis paberitootmiskeskus, kus 19.sajandi lõpul toodeti ligi 70% kogu vene impeeriumis vajaminevast paberist.
Narva ja Tallinna kõrval hakati tööstusettevõtteid rajama ka väiksematesse kohtadesse. Kundas ja Aseris- tsemenditehased. Üle eesti rajati väiksemaid tellise-ja lubjatehaseid ningi villa-, jahu- ja saeveskeid.20sajandi alguseks oli vabrikutööliste arv kasvanud 4x rohkem võrreldes poole sajandi taguse ajaga . (27 000)
Linnastumine
1870 valmis Paldiski-Peterburi raudtee.
20sajandi algul kõigil Eesti linnadel raudteeühendus v.a Kuresssaare
-Laiarööpmeline, kitsarööpmeline
Suurenes kaubavahetus- Raudteevõrgu väljaehitamne ühendas Eesti ala tihedamalt Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega ning Läti alaga, mis kiirendas uute tööstusettevõttete ja asulate rajamist . Sellega avardusid kaubavahetuse võimalused, suurenes Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu saabuvate transiitveoste tähtsus. Laienes ka sisekaubandus, vajati tarbekaupu ja toiduaineid.
Vaimuelu
Tartu Ülikooli taasavamine
-1802.a taasavati Tartu Ülikool
-1796 Paul I keeld- sulges riigipiirid, keelas ka vene alamate õppimise lääne euroopa ülikoolides
-Aleksander I , toetas eelkõige Saksamaalt ja mujalt väljast tulnud õppejõude nende valgustusideedega(vabameelsete vaadetega keiser )
-4 teaduskonda (usu, õigus, arsti ja filosoofia),
-õppetöö saksa ja ladina keeles.
-I rektor Georg Friedrich Parrot , lähedane sõprus keisriga kindlustas ülikoolile laialdase autonoomia ja rahalise toetuse
Tartust kujunes kiiresti üks Venemaa, osaliselt ka Euroopa tuntumaid õppe-ja teaduskeskusi. (W.Struve, Karl Ernst von Baer )
1828-1839 töötas ülikooli juures Professorite Instituut – mille lõpetas üle 20 teadlase, kes asusid õppejõududena tööle teistesse Venemaa kõrgkoolidesse. Oluliseks hariduse templiks kujunes tartu Ülikool lätlastele ja mitme teise rahvuste esindajatele.
TÜ autonoomia püsis kuni 19.sajani teise poole venestamisreformini. 1892 aastal muudeti ülikooli õppetöö venekeelseks, ülikooli ametlikuks nimetuseks sai Jurjevi Ülikool.
Haridusreform
19 sajandi algul Venemaal toimunud ümberkorraldustega sätestati 4 astmeline ühtluskool: linnades: elementaarkool kreiskoolgümnaasiumülikool
Maal: vallakool kihelkonnakool
Läänemere kubermangud moodustasid omaette õpperingkonna, mille keskuseks sai Tartu Ülikool. Tartus, Tallinnas tegutsesid ülikoolid kus õpetati süvendatult antiikkeeli, kirjandust ja ajalugu. Kreisikoolid- matemaatika , loodusteadused, geograafia. Elementaar koolid- lugemine, kirjutamine, arvutamine.
Talurahva haridustee algas vallakoolist, millele järgnes kihelkonnakool. 1840 aastate usuvahetusliikumise tagajärjel tekkisid Lõuna-Eestis veel lisaks õigeusu maarahvakoolid. Põhja-Eestis kujunes püsiv koolivõrk alles 1870 aastatel.
1828 Tartus elementaarkooliõpetajate seminar –rahvakooli õpetajate ettevalmistamiseks, esimene selletaoline asutus Vene riigis.
Valgas Janis Cimze juhtimisel saksakeelne kihelkonnakooliõpetajate seminar.
19.sajandi keskel hakati üle minema kohustuslikule koolisundusele.
Eestikeelne kirjasõna
19.sajandi esimesel poolel muutus eestikeelses kirjasõnas valitsevaks ilmalik kirjandus. Selle peamiseks levitajateks olid kalendrid.
*Esimene eestikeelne ajaleht 1806 – “ Tarto maa rahwa Näddali-Leht”, aasta lõpuks võimud peatasid selle ilmumise
*1820 aastatel Otto Wilhelm Masingu “Marahwa Näddala-Leht”
*1848-49 Friedrich Reinhold Kreutzwald – ajakiri – “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”
*1857 Johann Voldemar Jannsen nädalaleht – “ Perno Postimees”, sellega pani aluse püsivale eestikeelsele ajakirjandusele
Eestikeelses jutukirjanduses asendus vagakirjandus peagu seiklusjuttude ja sentimentaalse lektüüriga. Eestikeelse kirjasõna levik soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19.sajandi teisel poolel. Eduard Ahrens 1843 uus eesti keele grammatika – võttis aluseks põhjaeesti keskmurde
Estofiilid
Estofiilid ehk baltisakslastest eesti huvilised . Nad uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmesuguseid teaduslikke tekste . Baltisakslaste estofiilse tegevusega liitusid ka esimesed eesti haritlased, Kreutzwald, Faehlmann(temast sai hiljem ülikooli eesti keele lektor , tema eestvedamisel loodi 1838 aastal Õpetatud Eesti Selts, mille eesmärk oli edendada eesti rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist)
Teise olulise estofiilse suurorganisatsioonina loodi 1842 aastal Tallinnas Eesti Kirjanduslik Ühing. Nende kahe organisatsiooni toel anti välja Kalevipoeg(1863)
Osad eestlased Venemaal: maalikunstnik Köler, arst Karell. Rahvuslikus liikumised olid olulised ka rahvakoolide õpetajad.
Rahvuslik liikumine ja venestamisaeg
Eeldused ja sihid
19 sajandil hakkasid eestlased ja lätlased teadvustama oma minevikku , keelt ja rahvuslik-kultuurilist iseolemist, mis lõppkokkuvõttes viis välja eesti rahvuse kujunemiseni. Selle protsessi eeldusteks olid Eesti ala majanduslik arenemine, eesti haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, kommunikatsioonivõrgu avardumine ning laiemalt vaadates – rahva kultuurilise aktiivsuse tõus. Rahvusliku liikumise esmased eesmärgid olid eelkõige emakeelse rahvahariduse edendamine, rahva kultuuriharrastuste toetamine , üldise silmaringi laiendamine ning kutseoskuste omandamise soodustamine.
Vaja oli välja arendada oma eliitkultuur, mis oleks saksa kultuuri mõju vähendanud ning takistanud eestlaste saksastumist. Seega oli esmaseks sihiks eestlaste kultuuriühtsuse kujundamine, kuna poliitilised eesmärgid, nt autonoomia taotlemine , tõusid päevakorrale alles sajandivahetusel.
Liikumise algus
Eestlaste kaasamine rahvuslikku liikumisse algas eelkõige rahvusliku agitatsiooniga (põhisisuks oli „Eestlane olla on uhke ja hää“). Olulisteks rahvusliku liikumise keskusteks kujunesid 1860. Aastatel Tartu, Peterburi ja Viljandimaa . Tartus – Eestvedaja Jannsen (Hakkas väja andma Postimeest). Johann Köler aitas 1864. Aastal Eesti talupoegade delegatsioonil oma palvekirjaga jõuda Aleksander II palge ette. Viljandimaa talupoegadelt pärines mõte rajada eestikeelne kool, mis oleks pühendatud keiser Aleksander I-le, kui talurahva vabastajale. Üle Eesti rajati kihelkondades Aleksandrikooli komiteed ning valdades nende abikomiteed. Kogu ürituse juhtimiseks loodi 1871. Aastal Tartus Peakomitee.
Jannsen
Tähtis rahvusliku liikumise tegelane, kes asutas Perno Postimehe ning Eesti Postimehe, millega levitas ärkamisaja meelsusi rahva hulgas
Seltsiliikumine
Seltsiliikumine aitas kaasa rahvuslike ideede levikule. Baltisakslaste ühenduste eeskujul ja ka toel tekkisid Eesti seltsid (1865. Vanemuine , 1866. Estonia) Vanemuine korraldas mitu laulupidu . Rahvuslikuks suurürituseks kujunes 1869. Korraldatud eestlaste üldlaulupidu Tartus (eestlaste esimene ülemaaline kokkutulek ).
1870. aastal asutati Tartus Eesti Põllumeeste Selts (eeskuju paljudele teistele seltsidele). 1872 rajati Eesti Kirjameeste Selts (pööras tähelepanu eesti keele edendamisele) , see kandis hoolt uue kirjaviisi juurutamise ning uute kooliraamatute väljaandmise eest. Kirjameeste seltsi eestvedamisel mindi lõplikult üle uuele kirjaviisile.
Laulupidu
Rahvuslik suurüritus. Sai teoks 18.-20. Juuni 1869, Ligi tuhat lauljat ja pillimeest. Esinesid vaid meeskoorid (segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusvastaseks ja ülimalt ohtlikuks). Peeti isamaalisi kõnesid. Publik , ligi 20 000 inimest üle Eesti. Kuna traditsioon tuli saksamaalt siis oli palju kritiseerijaid (Johann Köler ja Carl Robert Jakobson )
Jakob Hurt
Pärit põlvamaalt (kirikuõpetaja). Tõusis liikumise etteotsa 1870. Aastatel. Mõnda aega töötas Jannseni “EP” juures lisalehe toimetajana, kuid sakslaste nurina tõttu pidi Jannsen ta vallandama.
C.R Jakobson
koduõpetaja, kes oli üks ärkamisaja rahvusluse radikaalsema poole esindaja. 1878 asutab ajalehe Sakala, kritiseerib käredalt olusid ja baltisakslasi ja kirikuõpetajaid. baltisakslaste protesti tõttu suleb valitsus mõneks kuuks ajalehe. Tükkis tülli minema ka seniste mõttekaaslastega
Lahkhelid
Lahkhelid Hurda ja Jakobsoni vahel. Hurt lahkub 1880 Eestist Peterburi Jaani koguduse pastoriks. Pinged ka Jannseniga . Jakobson süüdistas teda vanameelsuses ja koostöös sakslastega.
Venestamise algus
Algas Aleksander II võimuletulekuga. Hakati murendama Balti kubermangude eristaatust (eesmärgiks kogu impeeriumi ühtlustamine). Ametlikuks asjaajamis keeleks sai venekeel . Koolides hakati õpetama vene keeles. Peamiseks usuks sai Vene õigeusk.
Uus rahvuslik tõus
Karskusseltsid (19. Saj lõpul) tegevust suudeti rahvuslikult motiveerida. Moodustati mitmeid kutseühinguid, käsitööliste ühendusi ning vabatahtlikke tuletõrjeseltse. 1888. aastal hakati Hurda üleskutsel koguma rahvaluulet.
Villem Reiman
Kirikuõpetaja, kes sai rahvusliku liikumise uue põlvkonna juhiks ning edendas karskusliikumist ja pani aluse eesti ajaloo ja kultuuriloo teaduslikule uurimisele.
Eesti Üliõpilas Selts
Uus organisatsioon , kujunes eesti haritlaste jaoks tähtsaks kooskäimiskohaks; seltsis suheldi eesti keeles, mis polnud tollele ajale omane; sinimustvalge lipp oli organisatsiooni lipuks