Eesti majandus 20. sajandil (1)

EESTI MAJANDUSE OLUKORRAST 1900 – 1918. a.

Majanduse üldiseloomustus

Majanduse areng sõltus ülevenemaalise turu nõuetest ja vajadustest
Kohalikul toorainel baseeruv ja kohaliku turu vajadusi rahuldav tööstus oli valdavalt väiketööstus. Tähtsamateks harudeks olid:

• mineraalide töötlemine
  
• toiduainetööstus
  
• puidutööstus
  

Perioodil 1900 – 1913 suurenes tööstustoodang umbes 2,4 korda.
Tööstuse kogutoodangus moodustas 1/3 tekstiilitööstuse toodang
Teisel kohal oli toiduainetööstus (peamiselt viina ja piirituse tõttu)
Kolmandal kohal oli metallitööstus.
Kergetööstus andis sajandivahetusel 62 % tööstuse kogutoodangust. Metallitööstus hakkas üle kanduma Tallinnasse, kus paiknes ¾ metallitööstuse ettevõtetest.
Narva ja Tallinn andsid kokku 77,9 % tööstuse kogutoodangust.
Esimese maailmasõja eel sõjatööstuse ettevõtteid ei olnud.
Vahetult enne sõda ehitati laevatehased, mis hiljem hakkasid tootma ka suurtükimürske.
Tööstusettevõtete olukord sõltus sõjalistest tellimustest.
2. Tööstuse arenemine 20.sajandi algul
Tekstiilitööstus oli endiselt tähtsaimaks tööstusharuks. Teisel kohal oli toiduainetööstus, kolmandal metallitööstus
Laevaehitustehaste ehitamine aktiviseeris kogu metallitööstuse
tegevust. Suuremad metallitööstuse ettevõtted olid:

• Volta
  
• Krull
  
• Wiegand
  

Suuri tellimusi sai vaguniehitustehas Dvigatel
Toimus tootmise kontsentratsioon. Esimeseks monopoliks oli 1900.a. lõpul moodustatud džuudivabrikute sündikaat, kuhu kuulus ka Narva Linaketramise Manufaktuur
Tsemenditööstuse ettevõtted kuulusid Girald de Soucantoni perekonna juhtimisel olevale monopolistlikule grupile.
Neile kuulus ka :

• aktsiaselts Port-Kunda
  
• Valtu tellisetehas
  
• tikuvabrik Huene ja Co Vaivaras
  

Olulist kohta etendas väliskapital. Saksa kapitaliga olid loodud:

• Waldhof
  
• Volta
  
• Krull
  
• Mayer
  
• Narva Linamanufaktuur
  
• Hiiu-Kärdla Kalevivabrik
  

Sõja eel asutati saksa kapitaliga Noblessneri laevaehitustehas.
Metallitööstus jäi sõja alguses ilma inglise koksist ja kivisöest.
Orienteeruti Donbassi söele, kuid sellest ei jätkunud.
Puuvillavabrikud kasutasid välismaalt sisseveetavat puuvilla, mille transportimine sõja ajal oli raskendatud. Suur osa väikeettevõtetest suleti.
Puidu- ja paberitööstusel tooraine puudust ei olnud, kuid tootmist siiski koondati. Põhjuseks oli Waldhofi tselluloosivabriku hävimine 1915.aastal.Sõja ajal ehitustegevus vaibus, vähenes nõudlus metsamaterjali järele. Tööle jäid saeveskid, mis tootsid metsamaterjali sõjaväeosadele.
Toiduainetööstus oli killustatud väikeettevõtete vahel. Tööliste arv vähenes
Tööstuse areng oli ühekülgne. Kujunes välja sõjavajadusteks töötav suurtööstus, mis täitis riiklikke sõjalisi tellimusi.
4. Põllumajanduse areng
Elanikkonna peamiseks tegevusalaks oli põllumajandus.
Talumajanduse areng ajutiselt pidurdatud – viljahinnad langesid .
Laienes karjakasvatus – piimakarjakasvatus . Vähesel määral kasvatati lihaveiseid ja rasvasigu.
Jätkus põlluharimise intensiivistamine:

• hariti üles uusi maid
  
• võeti kasutusele kunstväetisi
  

muretseti uusi põllutöömasinaid

• erilist tähelepanu pöörati sordiaretusele
  

Külas vähenes sotsiaalne kihistumine . Domineerima hakkas iseseisvate väikepõllumeeste kiht.
20.sajandi algul kujunes teravaks probleemiks maapuudus.
Valitsevaks jäi mõisnike suuromand Kogu maafondist kuulus:

• mõisnikele 58 % ja
  
• talurahvale 42 % maafondist
  

Kõrge maahind ei võimaldanud talukohti osta. Põhja-Eestis arenes talukohtade ost aeglasemalt kui Lõuna-Eestis.
Sajandivahetusel algas ühistegevuslik liikumine. Ajendiks sai piimakarjanduse areng.
1889.a. juunis toimus Eesti Põllutöökongress, mis pooldas ühistegevust.
Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu Ühisuse loomine .Otsus võeti vastu 1900.a. juunis, põhikiri kinnitati 1901.a. juulis.
1904.a. moodustati Rakvere Linna Tulekinnituse Selts
1905.a. Valga ja 1906.a. Narva Vastastikuse Tulekinnituse Selts.
Oluline koht oli karja kontrollühingutel. Esimene kontrollühing loodi 1.mail 1909.a.
Kaubandusoperatsioonidega tegelesid varem põllumeesteseltsid. Ostu-müügi ühingud tekkisid 1902 .aastal.
Tegevust alustasid Antsla ja Sindi tarbijate ühistud.

EESTI MAJANDUSE ARENG AASTATEL 1918- 1940

1. Majanduse üldiseloomustus
24.veebr. 1918.a. kuulutati välja Eesti riiklik iseseisvus
Riigi majandus vajas ümberkorraldamist.
1918.a. nov. hakkas kehtima Eesti mark
1928.a. asendati Eesti krooniga
Eksport – import toimus väliskaubanduse nõukogu kaudu
Piirati importkaupade sissevedu. Tööstuse ja kaubanduse arendamiseks anti tegevusvabadus erakapitalile.
Tootmisaladest tähtsaim oli põllumajandus. Põllumajanduslik toodang moodustas a. 1928-1930 74 % Eesti kogutoodangust.
Oluline tähtsus ka metsandusel. Mets hõlmas 20,1 % maast.
Väiksem tähtsus oli kalandusel, kus tegutses 1,5 % rahvastikust.
2. Tööstuse areng
Likvideeriti eesti oludesse mittesobivad hiigelettevõtted.
Rajati uusi väiksemaid ettevõtteid ja tööstusharusid.
Eelistati oma toorainet omavaid tehaseid:
kütusetööstus - rajanes põlevkivi kaevandamisel
puidutööstus - oma metsamaterjali kasutamisel
meiereid, tapamajad jne. – põllumajandussaaduste
ümbertöötlemiseks
Toiduainetööstuse arengut soodustas nii siseturu kui ka
välisturu laienemine.
Piimatööstuses jätkus tootmise kontsentratsioon
1936.a. muudeti Riigi Turbatööstused riiklikuks aktsiaseltsiks
Eesti Turbatööstused.
1937.a. alustati Tootsi briketitehase ehitamist (valmis 1939)
1936.a. asutati riiklik aktsiaselts Telliskivitehased . 1937.a. valmisid Aseri ja Sindi tehased.
1938.a. Tallinna tellisetehas.
Uute riiklike tehastena rajati aktsiaselts Kunstkivitehased (1937), Vasalemma Murd
1923.a. hakati kasutama tolle, mis aitasid tööstusettevõtetel
kindlustada siseturgu
Tegevust alustasid:

• Kilgase sukavabrik
  
• a/s Rauaniit
  
• elektrilambipatareide tehas Urania
  
• osaühing Põhjala
  

Saksa kapitali abiga rekonstrueeriti Tallinna tselluloosivabrik,
ehitati aktsiaühing Eesti Kiviõli õlitehas
Metallitööstuse suurimaks ettevõtteks kujunes
F. Krulli tehas 900 töölisega ,
järgnesid: Raudteetehased, sadamatehased Ilmarine ja

Volta

3. Rahandus ja pangandus
24. veebr. 1918.a. asutati Rahandusministeerium,
mille põhiülesandeks sai :

• riigiasutuste eelarve-ettepanekute läbivaatamine
  
• riigi eelarve eelnõu koostamine
  

Aastatel 1918 – 1920 aastaeelarved puudusid. Krediite määrati

perioodiliste krediidinõudmiste järgi.
1925.a. võeti vastu kindlam eelarve-ettepanekute kord:

• eelarvete koostamiseks
  
• eelarvete kinnitamiseks
  
• eelarvete täitmiseks
  

Ühtlasi viidi eelarveaasta kalendriaastalt üle perioodile

1.aprill kuni järgmise aasta märts
1932.a. sanktsioneeriti kulude piiramise kord. Riigi eelarve tasakaalus hoidmiseks kehtis kolmekordne eelkontroll:

• eelarve-ettepanekute läbivaatamine ja kärpimine
  
• eelnõusolekud ja krediitide avamine kuude kaupa
  
• õigus maksta välja kulusid laekuvate tulude piires
  

24. veebr. 1919.a. alustas tegevust rahvuslik keskpank – Eesti Pank , mis oli algul hoiu- ja laenupank. Emissioonioperatsioonid jäid riigikasssale.
1924.aastaks oli pank välja laenanud 6 miljardit marka , krediitide tagasisaamine osutus raskeks. Valitsuse korraldusel alustas pank kullatagavarade realiseerimist.
Vaja oli teostada põhjalikke ümberkorraldusi.
Rahvasteliidu abiga saadi Inglise pankadelt 28 milj. kroonine välislaen.
1. jaanuarist 1928 kehtis uue rahaühikuna kroon (=100 marka),
seoti Rootsi krooniga.
Rahareformiga paralleelselt teostati Eesti Panga reform. Eesti Pank muudeti aktsiapangaks valitsuse aktsiate müümise teel.
Panga nõukogus olid esindatud:

• tööstuse, kaubanduse
  
• põllumajanduse ja ühistegevuse
  
• tööliste esindajad
  

Eesti Pangal keelati:

• kaubelda ja osa võtta ettevõtlusest
  
• maksta kasvikut hoiusummadelt
  
• anda riigile laenu üle 1/6 jooksva eelarve tulusummast
  
• anda laene kinnisvara tagatisel
  

Laenud jaotati kolme rühma:

• pikaajalised (A liik)
  
• uuele põhikirjale mittevastavad (B liik)
  
• põhikirjale vastavad (C liik)
  

1933.a. II kvartalis toimus rahavääringu 33 %-line devalveerimine.
Tõus panganduses algas 1933.a. lõpul. Sõja puhkemisega 1939.a.algas hoiuste äravool.
Iseseisvuse esimestel aastatel etendas riiklik finantseerimine olulist osa. Krediite kasutati:

• linnaelanike toitlustamis- ja küttekriisi lahendamiseks
  
• maareformiga loodud taludele
  
• riikliku põlevkivitööstuse ja turbatööstuse asutamiseks
  
• koolimajade ehitamiseks
  
• riiklike pankade põhikapitaliks
  
• laenude andmiseks eramajandusele.
  

4. Kaubanduse areng
Pärast iseseisvumist toimus uute kaubandusorganisatsioonide
loomine
Sisekaubanduses etendasid olulist osa kooperatiivettevõtted
Kasvas kiiresti ühiskaupluste arv (majanduskriisi tulemusel
paljud suleti)
Suurenes ka väliskaubandus. Väljaveoartikliteks olid:

• või, sealiha , kanamunad, kartul ,
  
• metsamaterjal, tselluloos , paber
  
• tekstiilikaubad
  
• lina, tuletikud , klaas
  

Ekspordiks läks umbes ¼ kogutoodangust.
1934.aastast hakati välja vedama ka teravilja.
Aastatel 1923 – 1939 olid väljaveos:
I kohal põllumajandussaadused ja elusloomad
II kohal tööstustoodang
III kohal metsasaadused
Eestisse sisseveetavatest kaupadest olid tähtsamad:

• kivisüsi, kunstväetised, petrooleum
  
• raud, teras
  
• tekstiilikaubad
  
• masinad , autod
  
• teravili
  
• puuvill, kemikaalid .
  

Põllumajanduse areng
10.oktoobril 1919.a. andis Asutav Kogu välja Maaseaduse .
Alustati maade väljajagamisega uute talude loomiseks.
Enne maareformi oli eksisteerinud:
suurpõllumajandus mõisate näol ja
väikepõllumajandus talude näol.
Pärast reformi kujundati põllumajandus enamuses ümber
talumajandussüsteemile.
Eesmärgiks oli elujõuliste perekonnatalundite moodustamine.
28.jaan.1920.a. Maareformi teostamise määrus:
uutele maasaajatele anti talukohad rendilepingu alusel kuueks
aastaks. Pärast sellist katseaega anti maa pärandatavaks
kasutamiseks.
Maareformiga rajati uusi ja soodustati vanade talude arengut.
Eesti Vabariigi põllumajanduse peaharuks oli looma­kasvatus, loomakasvatuses omakorda piimakarjakasvatus. See oli taludele peamiseks sissetuleku allikaks. Põllukultuuridest toodeti müügiks kartulit ja lina.
Põllumajanduse peamiseks eesmärgiks oli arendada neid harusid, mille toodetele oli välismaal turgu.
1919.a. maareformi tulemusena loodi juurde 54 000 talu.
Talude arv ulatus 1939a. ligi 140 000-le.
Suurt osa etendas põllumajanduses ühistegevus. Põllumajanduslikud ühistud moodustasid umbes 90 % kogu Eesti ühistegelisest liikumisest .
Eriti kasvas piimaühistute arv (I oli moodustatud 1908.a.)
1911.a. keskühistu Estonia piimasaaduste turustamiseks.
1937.a. kooperatiivühing Eesti Lihaeksport
1937.a. Eesti Munaeksport
Ühistegevuse vanemaid alasid olid masinaühingud (I moodustati 1899.a.).
1939.aastaks registreeriti 208 kaubandusühingut.
Ühistegevuse eesmärgiks oli omaabi põhimõttel taotleda majandushüvesid oma liikmetele .
EESTI VABARIIGI LIKVIDEERIMINE JA ÜLEMINEK NÕUKOGUDE LIIDU KOOSSEISU
21. juulil 1940.a. vastuvõetud deklaratsiooni kohaselt kuulutati Eesti Nõukogude Liidu Sotsialistlikuks Vabariigiks.
Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamistega. Algas:

• pankade
  
• suur- ja väiketööstuse
  
• transpordiettevõtete natsionaliseerimine
  

Perioodil 1940 – 1941 natsionaliseeriti üle 900 tööstusettevõtte.
1940. aasta augusti lõpuks oli riigistatud peaaegu kõik pangad ,
1940. aasta septembris algas kaubandusettevõtete massiline riigistamine .
Väliskaubandustehinguid võis sooritada ainult majandus­ministeeriumi lubade alusel.
1940. aasta IV kvartalist sätestati Eestis plaanimajandus. Majanduse juhtimises oli keskne koht NSV Liidu Riiklikul
Plaanikomiteel. Algas majanduse ümberkorraldamine NSV Liidu huvidest lähtudes.
Võeti suund tööstuse forsseeritud arendamisele. Eelistempos hakati arendama rasketööstust, millele järgnesid tekstiili- ja toiduainetööstus.
Eesti NSV pidi muutuma 4 –5 aastaga arenenud tööstusmaaks. Tööstuse forsseeritud arendamine toimus teiste majandusharude arvel Eesti võimalusi ja vajadusi eirates.
23. juulil 1940. aastal kuulutati maa kogu rahva omandiks. Hakati ellu viima maareformi, mille kohaselt läks maa riiklikku maafondi. Maa võeti ära nendelt, kes suutsid seda harida ja loodi uued, kuid elujõuetud talud . Uusmaakoha keskmiseks suuruseks kujunes 10,6 hektarit.
Alustati ka ettevalmistustega kolhooside loomiseks: loodi masinatraktorijaamu ja hobulaenutuspunkte.
Masinatraktorijaamad (MTJ-d) pidid saama maal sotsialismi tugipunktideks. Põllutöödel jäi nende osatähtsus tühiseks. Loodi mõningad kolhoosid , kuid massiliseks kollektiviseerimiseks ei olnud nõukogude võim veel suuteline.
Esimene kolhoos moodustati 25. sept. 1940 .a. Narva lähedal (Krasnaja Niva). Mõned kolhoosid moodustati ka Tartu-, Harju- ja Petserimaal. 1941. aasta suveks oli moodustatud kümmekond kolhoosi.
18. aprillil 1941. aastal kuulutati välja põllumajandussaaduste müügikohustus (madalate hindadega).
14. juunil 1941. aastal algas Eestis küüditamine. Siberisse viidi kokku 10 154 inimest.
25. nov. 1940.a. toimus rahareform . Eesti kroonid vahetati rublade vastu kursiga 1 kroon = 1,25 rubla (tegelik kurss oleks pidanud olema 1 kroon = 8-10 rubla).
Seoses Teise maailmasõjaga korraldati majandus ümber sõjaaja vajadustele lähtuvalt. Sõjaväe varustamiseks rakendati tööle ka kerge- ja toiduainetööstuse ettevõtted. Kehtestati kõikvõimalikud maksud : isikumaks, maja- ja kõrvalhoonemaks, tulumaks , nn. palgatulumaks, maamaks jms.
Sõja puhkedes katkes liiklus õhuliinidel. Aktsiaselts Ago võeti 1940. aasta suvel Aerofloti koosseisu ja viidi 1941. aasta suvel tagalasse. Lennukeid kasutati sõja-aastail Nõukogude Liidu tagalas lennukoolides.
1940 – 1944 a. vähenes Eesti rahvaarv 200 000 inimese võrra (1.jaan. 1939. a. elas Eestis 1 133 917 inimest, neist oli eestlasi
1 000 360 ehk 88,2 %).
Eesti majandus Teise maailmasõja järgsetel aastatel
Majanduspoliitika aluseks sai sotsialismi ülesehitamise idee. Selleks natsionaliseeriti kõik suuremad tööstus-, kaubandus- jt. ettevõtted.
Esimene sõjajärgse viisaastaku plaan koostati aastateks 1946 – 1950, kus nähti ette masina-, põlevkivi- ja põlevkivikeemia- ning ehitusmaterjalitööstuse kiire arengu.
Sõjaeelne põlevkivitoodang ületati juba 1946. aastal. Loodi uus tööstusharu – põlevkivigaasitööstus, mis orienteerus Eesti-välisele tarbijale. Põlevkivigaas suunati Kohtla-Järvelt torujuhet pidi Leningradi juba 1948. aastal.
Olulised muudatused toimusid turbatööstuses. Rekonstrueeriti Tootsi turbabriketitehas.
Kiiresti arenes metallitööstus:

• taastati elektrimootorite tehas Volta
  
• uue tehnika said Tallinna Masinatehas ja Ilmarine, Eesti Kaabel , põllutöömasinatehas Võit.
  

Kiiresti arenes ka kergetööstus, eriti tekstiili- ja jalatsitööstus. Taastati Kreenholmi ja Balti manufaktuur.
Sõjajärgsel viisaastakul kadus Eesti tööstusest lõplikult erasektor (1945. a. 7 %). Viimased väikeettevõtted natsionaliseeriti 1947. aastal. Kuni 1958. aastani töötasid linnades käsitöölisi ühendavad nn. töönduslikud artellid, siis reorganiseeriti need riigiettevõteteks.
Maareform vähendas oluliselt nende talumajapidamiste tootmisvõimalusi, mis olid andnud suurema osa põllumajandustoodangust. Maareformi ebaotstarbekust märgati juba 1945. aasta lõpul.
Aastatel 1944 – 1947 võõrandati 927 049 hektarit maad, millest 142 622 hektarit oli põldu.
1947. aasta sügisel loodi Eesti NSV-s esimesed viis kolhoosi:

• 23. aug. V. Kingissepa nimeline kolhoos Valjala vallas Saaremaal
  
• 5. sept. kolhoos Säde Kavastu vallas Tartumaal
  
• 10. sept. kolhoos Võit Põlva vallas Võrumaal
  
• 27. okt. kolhoos Oktoobri Võit Kuigatsi vallas Valgamaal
  
• 3. dets. kolhoos Ranna Lihula vallas Läänemaal.
  

1948.-1949. aastal loodud kolhoosid ei olnud suured. Keskmiselt oli ühel kolhoosil 463 ha põllumajandusmaad, sealhulgas põldu 204 hektarit. 1950. aastal hakati väikseid ja hästi juhitavaid kolhoose ühendama suurteks. Samas algas ka kolhooside allakäik. Aastail 1950 – 1954 vähenes maarahvastik 57 400 inimese võrra.
Kolhoosnike tasustamine toimus normipäevade alusel. Alates 1959 . aastast hakati maksma rahalist töötasu.
Kolhooside ja sovhooside tekkimisega kadus maalt ka peremees .
Eesti majandus NSV Liidu rahvamajanduskompleksis
Eesti NSV kuulus Balti majanduspiirkonna osana üleliidulisse tööstuskompleksi. Eriti arendati üleliidulise tähtsusega tootmisharusid. Põlevkivitööstuse kõrval pöörati suurt tähelepanu:

• masinaehitusele
  
• metallitöötlemisele
  
• tekstiilitööstusele
  
• tselluloosi- ja paberitööstusele
  
• toiduainetööstusele.
  

Aastatel 1957 – 1965 muutus kogu majanduselu juhtimine paindlikumaks, kui enamik tööstusettevõtteid allutati vahetult liiduvabariigi kontrollile .
Aastad 1958 – 1961 oli Eestimaa industrialiseerimise suuraastad. Forsseeriti masina- ja metallitööstus. Eesti tööstustoodang suurenes samal perioodil 1,7 korda.
Ehitati ümber Kalinini-nimeline Tallinna vedurite ja vagunite remonditehas ja nimetati ümber Tallinna elavhõbealaldite tehaseks.
1959. aastal lasti käiku H. Pöögelmanni nim. Tallinna raadiotehnikatehas.
1957. aastal alustati Narva lähistel Balti soojuselektrijaama ehitamist.
Tsemenditehase Punane Kunda rekonstrueerimist alustati 1958.aastal. 1959. aastal anti käiku Kohtla mineraalvatitehas.
Rekonstrueeriti ja laiendati ka toiduainetööstusettevõtteid. Peaaegu poole toiduainetööstuse toodangust andis liha- ja piimatööstus.
Oluliselt muutus tööstuse struktuur. Eesti Vabariigi perioodil andis rasketööstus 25 %, 1960. aastal aga 50 % tööstuse kogutoodangust. Statistika andmetel kasvas tööstuse kogutoodang pidevalt.
Hoolimata rasketööstuse eelisarendamisest, säilitasid küllaltki olulise koha ka kerge- ja toiduainetööstus.
1960.aastateks oli Eesti põllumajanduses kujunenud peamiseks haruks loomakasvatussaaduste tootmine. Tsentraliseerimise käigus väikesed kolhoosid likvideeriti ja loodi uued hiigelmajandid.
Põllumajanduses arendati välja kaks tootmisharu:

• piima ja liha tootmissuunaga tõuveisekasvatus
  
• peekoni tootmissuunaga seakasvatus .
  

Nende kõrval ka linnu-, lamba- ja karusloomakasvatus ning mesindus.
Kadusid endised keskused ja ääremaadel olnud külad. Alates 1960. aastatest hakkas Eesti üldilmet muutma ulatuslik maaparandus .
Eesti põllumajanduse kogutoodangust andis:

• taimekasvatus ligi 30 &
  
• loomakasvatus ligi 70 %.
  

Peamiseks tootmisharuks kujunes loomakasvatus. 1975. aastal andis loomakasvatus põllumajanduse koguproduktist 67,8 %.
Tootmise kontsentreerimine tõi kaasa looduskeskkonna saastamise.
1970. aastatel ammendusid NSV Liidus tööstuse ja põllumajanduse ekstensiivarengu võimalused. Tööstuses kujundasid kohalikku majanduspoliitikat üleliidulised ametkonnad oma huvidest lähtuvalt. Suur osa oli sõjalistel tellimustel.
Põllumajanduse areng allutati üleliidulise toitlusprogrammi täitmisele. Sisseveetava teravilja baasil laiendati kiires tempos seakasvatust. Välismaa teravilja vastuvõtuks ehitati Tallinnasse Uussadam.
Ka tööstus rajanes peamiselt sisseveetaval toorainel. Kohalikul toorainel töötavad harud andsid 1/3 tööstustoodangust. Eestist veeti välja üle ¼ toodangust. Elektrienergiast läks teistesse liiduvabariikidesse üle poole, metsa-, puidu-, tselluloosi- ja paberitööstuse toodangust üle 35 %, toiduainetööstuse toodangust peaaegu 40 %. Osa tööstusettevõtteid rahuldas eelkõige üleliidulisi vajadusi.
Põllumajandus oli tööstuse kõrval ka 1980.aastatel tähtis haru. Eesti NSV maafondist oli suur osa metsa all (koos võsaga 46,8%). Põllupind moodustas kogu maafondist 21,8 %.
Saagikuse tõstmiseks kasutati mineraalväetisi 1980. aastatel ühe põllumaa hektari kohta üle kümne korra rohkem kui Eesti Vabariigis 1939. aastal.
Kolhoosi- ja sovhoosiperedes vähenes loomapidamine. Arvati, et individuaalsektor ei ole enam põllumajanduses vajalik.
EESTI TAASISESEISVUMINE JA ÜLEMINEK TURUMAJANDUSELE

Majanduspoliitilisest olukorrast
Eestis tehti esimesed sammud turumajanduse suunas juba enne taasiseseisvumist 1980. aastate lõpus.
1980. aastate keskpaigaks valitses Eestis üldine majanduslik stagnatsioon . Avalikustati informatsiooni keskvõimude kavatsusest rajada Põhja-Eestisse uued fosforiidikaevandused.
Kaevandamine oleks kaasa toonud ökoloogilise katastroofi ning ka uue migrantide sissevoolu.
23. augustil 1987. aastal (Molotov – Ribbentropi pakti aastapäeval) toimus esimene poliitiline väljaastumine. Aasta hiljem toimus massidemonstratsioon (Balti kett).
1987. a. juulis kuulutati välja IME (Isemajandava Eesti) idee, mis käsitles isefinantseeriva ja isejuhitava Eesti majanduse rajamist endise Nõukogude Liidu koosseisus .
13. aprillil 1988. aastal asutati Rahvarinne . Poliitilise surve tõttu võeti Ülemnõukogus vastu 16. novembril 1988. a. iseseisvusdeklaratsioon, mis kuulutas kõik Eesti ressursid Eesti omandiks.
30. märtsil 1990. a. kuulutas uus Ülemnõukogu võimu Eestis ebaseaduslikuks. Parlament kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise üleminekuperioodi. Üleminekuprotsessi osadena järgnesid väikeettevõtluse, talupidamise ja erateeninduse legaliseerimine, osaline hindade vabakslaskmine ja pangasüsteemi taastamine. 20. aug. 1991.a. kuulutas Eesti Ülemnõukogu välja Eesti taasiseseisvuse.
Reformide teine järk algas 1992. aasta juunis rahareformiga. Kinnistatud kursiga 8 EEK = 1 DEM kroon tagati välisvaluutaga vastavalt valuutakomitee režiimile.

Majanduse areng
Endise Nõukogude Liidu turu kaotamine põhjustas tootmise järsu languse. Aastatel 1989 – 1993 vähenes sisemajanduse koguprodukt (SKP) 37 % , 1994. aastal aeglustus langus umbes 3 % -ni.
1994. aasta teisest poolest oli märgatav üldine suund majanduse stabiliseerumisele ja paranemisele. Majandustegevuse langus peatus ja 1995. aastal algas nõrk 3 %-line tõus. Toimus ka ekspordi ja kodumaise nõudluse suurenemine ning intressimäärade langus.
Nii tööstuse kui ka põllumajanduse toodangu langus jätkus aastatel 1992 – 1995, vähenedes vastavalt umbes 58 % ja 37 %. Üleminekuperioodi mõju oli eriti tugev 1992. aastal, kui toodangu languseks kujunes 29 %. Pärast 1992. aastat langus aeglustus.
Eesti majandustegevuses etendab olulist osa kaubandus. Kuni 1991. aasta lõpuni korraldas Eesti kaubandust täielikult Nõukogude Liidu tsentraalplaanimajandussüsteem. 1991. aastal hõlmas liiduvabariikide vaheline kaubandus 95 % kogu Eesti ekspordist ja 85 % kogu impordist. Siseturu avamisel lääneriikidele, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel ja Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN e. Comecon) tegevuse lõpetamisel oli suur mõju Eesti kaubakäibele. 1992.a. moodustas endiste Nõukogude Liidu vabariikide (kaasa arvatud Läti ja Leedu) osa Eesti ekspordist mitte rohkem kui 47 % ja impordist 45 %. Ka 1994. aastal oli Venemaa üheks oluliseks kaubanduspartneriks, kuid tema osa oli kogukaubanduses umbes kolm korda väiksem kui 1991. aastal. Vaatamata Venemaa-poolsetele mitmesugust laadi majandussanktsioonidele ( topelt import- tollid jt.) on ekspordimahud aasta-aastalt suurenenud. Üldine kaubavahetuse maht Venemaaga tõusis 4,4 miljardilt kroonilt 1993.aastal 16,4 miljardi kroonini 1997. aastal. Venemaa osatähtsuse tõusu Eesti kaubakäibes on prognoositud kuni 20 – 25 %-ni.
Põllumajanduse olukorrast
Pärast rekordtaseme saavutamist aastatel 1986 – 1989 vähenes Eesti põllumajandustoodang järsult. Ametliku statistika järgi oli Eesti põllumajanduslik koguprodukt 1995. aastal 47 % madalam kui 1986.aastal. Ka loomade arv vähenes pidevalt. Perioodil 1990 – 1995 vähenes veiste ( lehmad välja arvatud), sigade, lindude ja lammaste arv umbes 60 %. Lehmade arv vähenes nimetatud perioodil umbes 30 %.
Põllumajandusreformid käivitati Eestis 1989. aastal. Põllumajanduspoliitika eesmärgiks oli majandite ja agro­toiduettevõtete muutmine turule orienteeritud ettevõteteks. Taluseadus alustas põllumajanduse privatiseerimise protsessi (taluseadus võeti vastu 6. dets. 1989. aastal). Eesmärgid olid:

• elanikkonna varustamine põhitoiduainetega
  
• era- ja ühistuliste majandite arendamine
  
• vähem arenenud maapiirkondade arendamine
  
• kodumaiste toiduainete turu stabiliseerimine
  

Pärast järsku põllumajanduse kogutoodangu vähenemist 1990 – 1995. a. (40 %), algas 1996. aastal stabiliseerumine ja 1997. aastal väike tõus.
Põllumajandusreform oli 1. jaan. 1998.a. seisuga lõpetatud 361 ühismajandist 322-s. 1997. aastal oli Eestis 22 722 talu ja 854 põllumajanduslikku ettevõtet (osaühingud, aktsiaseltsid, riigimajandid).
Põllumajanduslikele ja teistele maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele sooduslaenude ja ettevõtlustoetuse andmist korraldab Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond (PMKF). 1998. aastal eraldati fondile 97 miljonit krooni. Fondi eelarves oli planeeritud kapitalitoetusteks 52 miljonit krooni, laenuintresside kompenseerimiseks 20 miljonit krooni ning laenudeks 25 miljonit krooni.
Eesti tööstusest
Eesti tööstuse struktuur, mis oli välja kujunenud 1989. aastaks, ei vastanud taasiseseisvunud ja plaanimajanduselt turu­majandusele ülemineva Eesti Vabariigi vajadustele.
Tööstuse struktuur on muutunud ettevõtete ümberprofileerimise või likvideerimise kaudu. 1990. aastate alguse ja keskpaiga tööstus arenes kiirema käibetsükliga ja väiksemat hulka kapitalivahendeid nõudvates harudes (näiteks kergetööstus ja mööblitööstus).Aastatel 1990 – 1991 toimus märgatav tootmismahtude vähenemine ja 1992. aastal algas struktuuriline kriis.
1991. aastal andis tööstus 38, 1 % sisemajanduse kogu­produktist, 1993. aastal vaid 26,3 %. Tselluloositootmine lõpetati , paberi- ja paberitoodete valmistamine vähenes 1993. aastal võrreldes 1992. aastaga 5,9 korda.
Tööstus stabiliseerus 1993. aastal. See ei tähendanud aga Idaturule mõeldud endiste tootmismahtude taastamist, vaid sobiva tööstuse struktuuri kujundamist. Ekspordivõimelise tööstuse kujundamisel tuleb arvestada rahvusvaheliste standarditega.
Kõige suurem langus oli masinaehituses kui Idaturuga kõige tihedamalt seotud tööstusharus. Masinaehituse toodangu langus oli 1992. aastal 50 %, 45-st masinaehituse ettevõttest vähendasid toodangut 37.
Eesti tööstuse olukorda 1995. aastal iseloomustas suure hulga tööstusettevõtete müük eravaldusse. Tööstus moodustas SKP-st 18,6 %. Krediiditurul tõusis tööstuse usaldusväärsus ja ettevõtted said rohkem krediite.
1996. aasta alguses tööstustootmine Eestis vähenes, elavnemine algas aasta teisel poolel. Aasta alguse tööstustoodangu languse põhjuseks olid turustamisprobleemid. Jätkus riigile kuuluvate ettevõtete erastamine .
1997. aasta oli Eesti tööstusele väga edukas. Esimest korda kümnendi jooksul kasvas tööstustoodang märgavalt nii võrreldavates kui ka püsihindades. Tööstusettevõtted müüsid oma toodangut 1997. aastal 32,3 miljardi krooni eest.
Tööstuse kasvu peamisteks põhjusteks olid:

• soodne finantsseis
  
• omandisuhete selginemine tööstusettevõtete osas
  
• varasematel aastatel tehtud investeeringud
  
• eksporttoodangu areng.
  

Sarnaselt 1990. aastate keskpaigale jätkasid välisinvestorid Eestisse investeerimist, kuid uudse nähtusena alustasid Eesti tööstusettevõtted investeerimist välismaale.
Toiduainetööstus on Eesti üks olulisemaid ja suuremahulisemaid tööstusharusid (tööhõive 1997.a. oli 22 000 inimest). Tootmise kontsentratsioon toiduainetööstuses on kõrge – 12 suuremat firmat annavad üle poole kogu müügist.
Toiduainetööstuses eristatakse tegevusalade järgi 15 peamist haru. 70 % toiduainetööstusesse tehtud investeeringutest suunati 1997. aastal seadmete muretsemiseks.
Kergetööstus on toiduainetööstuse kõrval tähtsuselt teine tööstusharu. Allharude järgi jaguneb :

• tekstiilitööstus
  
• riietusesemete tootmine
  
• naha- ja jalatsitööstus
  

Rõivatööstuse ettevõtted on osa võtnud mitmetest Euroopa rõiva-ja tekstiilimessidest, näiteks Interstoff World Frankfurdis.
Rõivatootjad on võtnud suuna esinduskaupluste võrgu loomisele. Selles harus on väikeettevõtete areng komplitseeritum, nende pärusmaaks jäävad üldjuhul allhanketööd. 1997. aastal oli suuremate rõivatootjate allhanketööde osa 10 –30 % piires.
Metsatööstuse alla on arvatud:

• puidu töötlemine ja puidust toodete valmistamine
  
• tselluloosi, paberi ja pabertoodete valmistamine
  
• mööbli tootmine
  

Metsatööstus on kohalikul toormel töötav tööstusharu. 1997. aastal muutus märgatavalt metsatööstuse allharude toodangu osatähtsus tööstusharu toodangus:

• suurenes puidu töötlemine
  
• suurenes ka paberi ja pabertoodete tootmine
  
• vähenes mööbli müük
  

Metsatööstuse arengut pidurdasid:

• turustamisraskused ja finantsprobleemid
  
• kvalifitseeritud tööjõu puudus
  
• paljude väikeettevõtete vanad seadmed
  
• aegunud tehnoloogia
  

1997. aastal jätkus puidu töötlemise mahu kasv. Võrreldes 1996.aastaga suurenes puidu töötlemisel 1997. aastal:

• saematerjali tootmismaht 20 %
  
• puitlaastplaatide toodang 25 %
  
• puitkiudplaatide toodang 10 %
  
• vineeritoodang 8 %.
  

Puidu töötlemise areng sõltub metsamaterjali ostmise võimalustest. 23. sept. 1997. a. võttis Vabariigi Valitsus vastu “Riigimetsas ülestöötatud metsamaterjali müügikorra”, mis lubab kuni 35 % riigimetsadest saadavast puidust müüa metsamaterjalina.
Metsatööstuse edasise arengu tagamiseks on vaja:

• täiustada riigimetsast puidu müügi korda
  
• tõsta tootlikkust ettevõtetes
  
• välja töötada ühtne saematerjali standard
  
• lahendada välisturgudele mineku küsimused.
  

Keemiatööstuse saab jagada kolme allharusse:

• keemiatoodete
  
• kummi- ja plastikaattoodete
  
• asfaltbetooni tootmiseks
  

Keemiatööstuse osakaal vabariigi tööstuses oli 1997. aastal 8,8%. Samal aastal erastati keemiatööstuse viimased kaks suurettevõtet:

• AS Ephag erastas 65 % AS-i Silmet aktsiatest
  
• AS Eriõli omandas 100 % AS-i Kiviter aktsiatest.
  

Metalli- ja masinaehitustööstuse osakaal vabariigi tööstuses oli 1997. aastal 9,5 % ning selles harus tegutses 840 ettevõtet. Jätkuvalt on arenenud auto turvavööde ja autotarvikute valmistamine autotööstusele. Tähelepanu väärivaks on AS Norma koostöö laienemine General Motorsi kontserni kuuluva SAAB.i tehasega. 1998. aastal alustati turvavööde tootmist Poolasse rajatava OPEL Astra tehase tarbeks.
Kiirelt on arenenud seina- ja katusekatte profiilide tootmine ja eksport. Teiste transpordivahendite allharu ettevõtted on laevaremondi kõrval arendanud raudteeveeremi remonti, masinaehitust.
Ehitusmaterjalitööstus. Ehitusmahtude vähenemine aastatel 1989 – 1994 viis ehitusmaterjalide tootmise kiirele vähene­misele. Ehitustegevuse elavnemisega 1994. aastal algas ka ehitusmaterjalide tootmise suurenemine. Ehitusmaterjalitööstuse arengut soodustasid:

• erastatud firmad
  
• väliskapitali osalusega firmad
  

1996. aastal lõpetati ehitusmaterjalitööstuses ettevõtete erastamine (v.a. RAS Kunda Tehased). Samal aastal tegeles ehitusmaterjalitööstuses tootmisega 144 ettevõtet rohkem kui 4600 töötajaga. Üle 60 % toodangu aasta müügist andsid välismaa kontsernide haldusse kuuluvad firmad. Suuremad tootjad olid: AS Kunda-Nordic Tsement , AS Silikaat, AS Glaskek.
Kõige perspektiivsemateks ja majanduslikult tulutoovamateks maavaradeks Eestis loetakse looduslikke ehitusmaterjale. Eriti hinnatakse lubjakivi , dolomiiti ja savi mõningaid liike.