Eesti põllumajandus läbi aegade (8)

Eesti põllumajandus läbi aegade

 
                                                                                             Selle kirjatöö pühendab autor 
                                                                                                  maarahva ajakirjaniku
                                                                                              Helju Rauniste mälestusele.
                                                         
Eestlane on oma olemuselt olnud ja on maarahvas ning eesti rahva ajalugu on lahutamatult seotud Emakese Maaga, kelle rinnal on eestlane võrsunud ja mehistunud. Samal ajal on eesti rahval tulnud seda rinda-pinda pidevalt jagada väljasttulnutega.
Enne Esimest maailmasõda oli Eesti tsaari-Venemaa majanduslikult suhteliselt hästi arenenud (ent poliitiliselt ja rahvuslikult rõhutud) osa. Sellele vaatamata jäi ta agraarmaaks. Eestis valitses nn balti erikord, mis kindlustas balti mõisnikele erakordse monopoli maale, nende majandusliku, poliitilise võimu ning privileegid. Maal eksisteeris kaks omandivormi: mõisnike suuromandus – suurmajapidamine ja talurahva väike maaomandus – väiketalupidamine. Arhiivimaterjalide arvulised näitajad selle aja kohta on järgmised: Eesti 4,19 miljoni hektarilisest maafondist kuulus 2,43 miljonit ha (58%) suuromanikele ning 1,76 miljonit ha (42%) väikeomanikele (1-30 ha). Suurmajapidamisi oli Eestis 1149, väikemajapidamisi aga kokku 74 663. Samal ajal oli 70% Eesti maarahvast maata , töötas mõisates või jõukates taludes . See oli võrdlemisi kurb ja lootusetu periood Eesti talurahva elus, periood, mil paljud Eesti talupojad, ka saarlased, isaisade maa maha jätsid ning Laksi Tõnise kombel võõrsile läksid “hingemaad” otsima . (Nende võõrsile läinute elust olen varem juba kirjutanud.)
Mõisatele kuulus viljakam maa ühes metsaga, kusjuures mõisamaa oli naturaalkohustustest vaba, väikemajapidamine pidi neid tasuma , peale selle olid kutseharidus-põllumajanduslikud teadmised, turumajandus talupojale raskelt kättesaadavad. Kõik see vajutas oma pitseri põllumajanduse käigule Eesti ajal, mil põllumajanduses kujunes domineerivaks väikemajapidamise vorm.
 
Eesti põllumajandus eelmise vabariigi aegu
1919. a., peale iseseisvumist, võttis Eesti Asutav Kogu vastu maaseaduse , mille alusel võõrandati mõisad ühes nendele kuulunud hoonete, inventari ja tööstusettevõtetega. Ent Saksamaa survel võttis kodanlik valitsus 1926. a. vastu seaduse võõrandatud maade eest rahalise kompensatsiooni maksmise kohta. Rahalise kompensatsiooni omandasid balti mõisnikud, kelle esivanemad olid kohalikelt elanikelt vägivaldselt omandanud maa. Talupoegade niigi suur võlakoormus kasvas veelgi. Kelle huve kaitses selline maareform ? Igal juhul mitte eesti talupoja omi!
Oma valitsemise algperioodil pööras Eesti kodanlus peatähelepanu tsaari-Venemaa majandussüsteemis välja kujunenud tööstuse säilitamisele ja edasiarendamisele. Selle eesmärgiga kulutati ka suurem osa Tartu rahulepingu alusel Nõukogude Venemaalt saadud 15 miljonist kuldrublast. 1923. a. puhkenud majanduskriisi käigus katkestas oma tegevuse enamik tööstusettevõtteist – ilmsiks tuli tööstuse eelisarendamise võimatus. 1924. a. võeti kurss põllumajanduse eelisarendamisele
ja valitsevad ringkonnad püüdsid nüüd kujundada põllumajanduse Eesti majanduse määravaks tootmisalaks.
Põllumajandustootmise aluseks sai deklaratsioon põllumajanduse nn “taanistamise” kohta, s.t. põllumajanduse spetsialiseerimisest loomakasvatussaaduste, eeskätt piima ja piimasaaduste (koorevõi) ning peekoni tootmisele ja nende väljaveole Lääne-Euroopa suurriikidesse.
Mida õnnestus põllumajanduse “taanistamise” osas saavutada?
Loomakasvatusharudest edenes jõudsamalt piimakarjakasvatus kui Eestis põllumajanduse juhtiv kaubaharu. 1938/39 toodeti Eestis piima ühe elaniku kohta 870 kg, mis oli suhteliselt kõrge näitaja. 1939. a. sai Eesti põllumajandusest ülalpidamist 625 000 inimest (55% kogu elanikkonnast). Samaaegselt oli põllumajanduse kaubalisus üldiselt madal. Statistilised andmed sellest perioodist näitavad, et ajavahemikul 1930 – 1939 ei katnud piima realiseerimise hind ühelgi aastal tegelikke tootmiskulusid ( selleni oleme nüüd taas jõudnud). Sellise majandamise tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Pankrotti või võlausaldajatest sõltuvusse sattunud majandid, eriti väikekohapidajad ei suutnud laostumisest pääseda. Üha massilisemalt sattusid nad oksjonihaamri alla. Statistika näitab, et 1933. a. oli Eestis välja kuulutatud 1388 kinnisvaraoksjonit, 1934. a. juba 1649 ning 1938.a. 1434 .
Eesti põllumajanduses valitsenud olukorra kohta kirjutas 1936. a. ajalehes “Meie Maa” Eesti Maapanga tollane president V. Johanson : “Varisesid talundid ja töökaid perekondi paisati tänavale inimesteks, kellelt võeti ta kodu ja koht …
Oksjonihoiatusi tuli saata tuhandeile talundeile.” Selleni viis talurahva majandusliku olukorra valitsevate ringkondade agraarpoliitika , mille teoreetiliseks baasiks oli pseudoteaduslik nn väiketalumajapidamise püsivuse teooria. Kas tuleb tuttav
ette? Meenutagem!
Ka tänapäeval on Eestis erakondi, kes propageerivad ja juurutavad väiketalupidamist maal. Mõtlematult, kibekiiresti asuti kolhoose-sovhoose lammutama, selle asemel et neid ühistuteks muuta. Ometi olid ühistöö kogemused Eesti põllumajanduses olemas juba siis, kui Venemaal polnud neist veel aimugi. Idee algatajaks oli Jaan Tõnisson, kes ajalehes “ Postimees ” ülistas ühistegemist põllumajanduses ja pani sellele suuri lootusi. Tõnisson käis isegi välismaal, et tutvuda Lääne-Euroopa majandusalase ühistegevusega ja ühistegevuslike laenuasutustega. Tema tähelepanekud olid arutusel I Eesti põllutöö kongressil Tartus 1899. a. Kongressi otsusest loeme: “Väikepõllumehe majandusliku edu tähtsamaks eeltingimuseks on ühistegevus.”
Kahju, et riigikogulased ja valitsuses istuvad härrased oma vabariigi kogemusi ei hinda ja loodavad vaid välisabile, unustades, et igal välisabi pakkujal on tegelikult omad huvid mängus. Momendil tiirlevad abisaamise lootused Euroopa Liidu väravate taga. Põllumees põline, kuidas suhtud sellisesse ettevõtmisesse? Nojah, aga sinult pole seni seda keegi ju küsinudki! Tuletame õige koos meelde, mida see Euroopa Liit enesest kujutab.
 
 
Euroopa Liit – suletud majandusühendus
Euroopa Liit, esialgselt Euroopa Majandusühendus (ka Ühisturg) sündis Rooma kokkuleppe alusel 1957. aastal. Selle suletud majandusühenduse asutajaiks olid Prantsusmaa, Saksa FV, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg . 1973. a. liitusid Suurbritannia , Taani ja Iirimaa . Ühinemise eesmärk oli anda kapitalistlikule tööjaotussüsteemile uus arengusuund, kasutada paremini olemasolevaid loodus- ja tööjõuressursse, teaduse saavutusi. Peamine aga – seista vastu Ameerika Ühendriikide majanduslikule ja poliitilisele hegemooniale maailmas.
On siis püstitatud eesmärgid saavutatud? Nii Euroopas kui kogu maailmas on vahepeal palju muutunud. Süvenenud on kapitalismi üldkriis, suurenenud üksikute riikide vastuolud,