Eesti põllumajandus läbi aegade (9)

Eesti põllumajandus läbi aegade

 
                                                                                             Selle kirjatöö pühendab autor 
                                                                                                  maarahva ajakirjaniku
                                                                                              Helju Rauniste mälestusele.
                                                         
Eestlane on oma olemuselt olnud ja on maarahvas ning eesti rahva ajalugu on lahutamatult seotud Emakese Maaga, kelle rinnal on eestlane võrsunud ja mehistunud. Samal ajal on eesti rahval tulnud seda rinda-pinda pidevalt jagada väljasttulnutega.
Enne Esimest maailmasõda oli Eesti tsaari-Venemaa majanduslikult suhteliselt hästi arenenud (ent poliitiliselt ja rahvuslikult rõhutud) osa. Sellele vaatamata jäi ta agraarmaaks. Eestis valitses nn balti erikord, mis kindlustas balti mõisnikele erakordse monopoli maale, nende majandusliku, poliitilise võimu ning privileegid. Maal eksisteeris kaks omandivormi: mõisnike suuromandus – suurmajapidamine ja talurahva väike maaomandus – väiketalupidamine. Arhiivimaterjalide arvulised näitajad selle aja kohta on järgmised: Eesti 4,19 miljoni hektarilisest maafondist kuulus 2,43 miljonit ha (58%) suuromanikele ning 1,76 miljonit ha (42%) väikeomanikele (1-30 ha). Suurmajapidamisi oli Eestis 1149, väikemajapidamisi aga kokku 74 663. Samal ajal oli 70% Eesti maarahvast maata , töötas mõisates või jõukates taludes . See oli võrdlemisi kurb ja lootusetu periood Eesti talurahva elus, periood, mil paljud Eesti talupojad, ka saarlased, isaisade maa maha jätsid ning Laksi Tõnise kombel võõrsile läksid “hingemaad” otsima . (Nende võõrsile läinute elust olen varem juba kirjutanud.)
Mõisatele kuulus viljakam maa ühes metsaga, kusjuures mõisamaa oli naturaalkohustustest vaba, väikemajapidamine pidi neid tasuma , peale selle olid kutseharidus-põllumajanduslikud teadmised, turumajandus talupojale raskelt kättesaadavad. Kõik see vajutas oma pitseri põllumajanduse käigule Eesti ajal, mil põllumajanduses kujunes domineerivaks väikemajapidamise vorm.
 
Eesti põllumajandus eelmise vabariigi aegu
1919. a., peale iseseisvumist, võttis Eesti Asutav Kogu vastu maaseaduse , mille alusel võõrandati mõisad ühes nendele kuulunud hoonete, inventari ja tööstusettevõtetega. Ent Saksamaa survel võttis kodanlik valitsus 1926. a. vastu seaduse võõrandatud maade eest rahalise kompensatsiooni maksmise kohta. Rahalise kompensatsiooni omandasid balti mõisnikud, kelle esivanemad olid kohalikelt elanikelt vägivaldselt omandanud maa. Talupoegade niigi suur võlakoormus kasvas veelgi. Kelle huve kaitses selline maareform ? Igal juhul mitte eesti talupoja omi!
Oma valitsemise algperioodil pööras Eesti kodanlus peatähelepanu tsaari-Venemaa majandussüsteemis välja kujunenud tööstuse säilitamisele ja edasiarendamisele. Selle eesmärgiga kulutati ka suurem osa Tartu rahulepingu alusel Nõukogude Venemaalt saadud 15 miljonist kuldrublast. 1923. a. puhkenud majanduskriisi käigus katkestas oma tegevuse enamik tööstusettevõtteist – ilmsiks tuli tööstuse eelisarendamise võimatus. 1924. a. võeti kurss põllumajanduse eelisarendamisele
ja valitsevad ringkonnad püüdsid nüüd kujundada põllumajanduse Eesti majanduse määravaks tootmisalaks.
Põllumajandustootmise aluseks sai deklaratsioon põllumajanduse nn “taanistamise” kohta, s.t. põllumajanduse spetsialiseerimisest loomakasvatussaaduste, eeskätt piima ja piimasaaduste (koorevõi) ning peekoni tootmisele ja nende väljaveole Lääne-Euroopa suurriikidesse.
Mida õnnestus põllumajanduse “taanistamise” osas saavutada?
Loomakasvatusharudest edenes jõudsamalt piimakarjakasvatus kui Eestis põllumajanduse juhtiv kaubaharu. 1938/39 toodeti Eestis piima ühe elaniku kohta 870 kg, mis oli suhteliselt kõrge näitaja. 1939. a. sai Eesti põllumajandusest ülalpidamist 625 000 inimest (55% kogu elanikkonnast). Samaaegselt oli põllumajanduse kaubalisus üldiselt madal. Statistilised andmed sellest perioodist näitavad, et ajavahemikul 1930 – 1939 ei katnud piima realiseerimise hind ühelgi aastal tegelikke tootmiskulusid ( selleni oleme nüüd taas jõudnud). Sellise majandamise tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Pankrotti või võlausaldajatest sõltuvusse sattunud majandid, eriti väikekohapidajad ei suutnud laostumisest pääseda. Üha massilisemalt sattusid nad oksjonihaamri alla. Statistika näitab, et 1933. a. oli Eestis välja kuulutatud 1388 kinnisvaraoksjonit, 1934. a. juba 1649 ning 1938.a. 1434 .
Eesti põllumajanduses valitsenud olukorra kohta kirjutas 1936. a. ajalehes “Meie Maa” Eesti Maapanga tollane president V. Johanson : “Varisesid talundid ja töökaid perekondi paisati tänavale inimesteks, kellelt võeti ta kodu ja koht …
Oksjonihoiatusi tuli saata tuhandeile talundeile.” Selleni viis talurahva majandusliku olukorra valitsevate ringkondade agraarpoliitika , mille teoreetiliseks baasiks oli pseudoteaduslik nn väiketalumajapidamise püsivuse teooria. Kas tuleb tuttav
ette? Meenutagem!
Ka tänapäeval on Eestis erakondi, kes propageerivad ja juurutavad väiketalupidamist maal. Mõtlematult, kibekiiresti asuti kolhoose-sovhoose lammutama, selle asemel et neid ühistuteks muuta. Ometi olid ühistöö kogemused Eesti põllumajanduses olemas juba siis, kui Venemaal polnud neist veel aimugi. Idee algatajaks oli Jaan Tõnisson, kes ajalehes “ Postimees ” ülistas ühistegemist põllumajanduses ja pani sellele suuri lootusi. Tõnisson käis isegi välismaal, et tutvuda Lääne-Euroopa majandusalase ühistegevusega ja ühistegevuslike laenuasutustega. Tema tähelepanekud olid arutusel I Eesti põllutöö kongressil Tartus 1899. a. Kongressi otsusest loeme: “Väikepõllumehe majandusliku edu tähtsamaks eeltingimuseks on ühistegevus.”
Kahju, et riigikogulased ja valitsuses istuvad härrased oma vabariigi kogemusi ei hinda ja loodavad vaid välisabile, unustades, et igal välisabi pakkujal on tegelikult omad huvid mängus. Momendil tiirlevad abisaamise lootused Euroopa Liidu väravate taga. Põllumees põline, kuidas suhtud sellisesse ettevõtmisesse? Nojah, aga sinult pole seni seda keegi ju küsinudki! Tuletame õige koos meelde, mida see Euroopa Liit enesest kujutab.
 
 
Euroopa Liit – suletud majandusühendus
Euroopa Liit, esialgselt Euroopa Majandusühendus (ka Ühisturg) sündis Rooma kokkuleppe alusel 1957. aastal. Selle suletud majandusühenduse asutajaiks olid Prantsusmaa, Saksa FV, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg . 1973. a. liitusid Suurbritannia , Taani ja Iirimaa . Ühinemise eesmärk oli anda kapitalistlikule tööjaotussüsteemile uus arengusuund, kasutada paremini olemasolevaid loodus- ja tööjõuressursse, teaduse saavutusi. Peamine aga – seista vastu Ameerika Ühendriikide majanduslikule ja poliitilisele hegemooniale maailmas.
On siis püstitatud eesmärgid saavutatud? Nii Euroopas kui kogu maailmas on vahepeal palju muutunud. Süvenenud on kapitalismi üldkriis, suurenenud üksikute riikide vastuolud, järsult teravnenud energia-, tooraine- ning toiduainetekriis. Raskusi on ka inflatsiooni taltsutamisega. Käsil on ühisraha sisseseadmine. Kiiresti suureneb tööpuudus. Demograafiline situatsioon ennustab, et lähema 10 aasta jooksul hakkab igal aastal tööd otsima 5-6 miljonit kätepaari.
Nüüd Euroopa Liiduks ümber nimetatud Euroopa Majandusühenduse eesmärgiks oli tolliliidu moodustamine ja ühtne agraarpoliitika, mida ei ole suudetud tänaseni paika panna. Rooma kokkuleppes on mainitud , et liikmesmaad peavad kindlustama põllumajanduslikule elanikkonnale õiglase elatustaseme ja tarbijatele mõistlikud hinnad. Milline on aga tegelikkus? Ühtne ja kindel hind kaubale kõikides ühinenud maades on muutunud tänaseks rohkem poliitiliseks mänguks,
mille tulemusena põllumajanduslikud probleemid on saanud ühisturu üksmeelsuse lõhestajaks. Palju pahandusi ja arusaamatusi on olnud toodangu ülejääkide realiseerimise pärast. Tüüpiliseks näiteks on piimatooted. Ainuüksi piimapulbrit jääb ühisturul igal aastal üle 1,5-2 miljonit tonni. Juba 1980. a. alguseks oli ladudes seismas 450 000 tonni võid jne. On siis põhjust imestada, et eestlaste-saarlaste piimatooted Euroopa Liidu väravate taha jäävad, põhjuseks nende madal
tarbeväärtus? Arvata võib, et Liitu värvatakse meid pigem sealsete tootjate seismajäänud ülejääkide tarbijatena. “On ju selge, et meie toodetud liha ja piima ei taha õieti keegi,” kirjutab Külli Välison artiklis “Miks põllumees väsib”. Ja Küllil on õigus!
Mille järele aga ulatatakse siia käsi nii Euroopast kui ookeani tagant, on meil veel säilinud vabad maavaldused (maareform on ikka veel lõpetamata, samal ajal kui üha enam maavaldusi läheb väliskapitali kätte), mets, põlevkivi. Kahtlemata suurimaks väärtuseks (strateegiliseks) on Eestimaaga piirnev Balti meri, millel on sama tähendus kui Mustal merel ja Vahemerel Lähis-Idas, mille nimel on suurriigid korduvalt sõdu pidanud ja teevad seda tänaseni.
Aga aitab sellest. Alustasin ju põllumajandusest. Läbirääkimised valitsuse ja põllumeeste vahel on endiselt kidakeelsed ja lõpevad tavaliselt tulemusteta. Kaua siis veel? Mis saab Eesti põllumajandusest? Mis saab Eesti põllumehest, kes seni on suutnud oma rahva ära toita?
Põllumees põline, sinu kõikumatut tahet, sinu truudust isamaa mullale pole suutnud murda musta minevikku vajunud teoorjuse päevad, vabadiku-sulasepoisi kindlusetus, sundkollektiviseerimine. Jätkugu sul nüüdki jõudu, tahet isaisade hoolega haritud põllule truuks jääda!
 
 
 
Kolhoos (vene keeles: колхоз, lühend sõnadest коллективное хозяйство, 'ühismajand') oli Nõukogude Liidus põhiliselt põllumajanduse või kalandusega tegelev majand .
Ametliku versiooni järgi oli tegemist vabatahtlikkusel põhineva ühendusega, kus tootmisvahendid ja töö olid formaalselt ühiselt kolhoosnike omand ja ainult maa kuulus riigile. Sisuliselt määrati kolhoosi esimees ikka kõrgemalt poolt ja kõikvõimalike määruste abil juhti kolhoosi samuti ikka riiklikult kuid pisut vähem kui sovhoose ja see pisut suurem iseseisvus võimaldas hilisemal perioodil elada kolhoosnikul paremini kui sovhoosnikul.
Kõrvuti kolhoosidega eksisteerisid Nõukogude Liidus ka sovhoosid , kus kasutati ametlikult riigile kuuluvaid tootmisvahendeid ja oli kindel palk ning töödistsipliin nagu töölistel. See tagas varasemal perioodil parema elu kui kolhoosnikul. Sovhoosniku aiamaa tohtis olla kuni 0,15 ha.

Sisukord

[peida]

• 1 Kolhooside loomine
  
• 2 Kolhoosnike elu
  
• 3 Kolhoosi juhtimine
  
• 4 Kolhoosid pärast stalinismi
  
• 5 Kolhoosikorra lagunemine
  
• 6 Vaata ka
  

Kolhooside loomine

Kolhooside loomine toimus Nõukogude Liidus aastatel 1929–1933 kollektiviseerimise teel. Ametlikult oli kolhoosi minek vabatahtlik. Selle käigus hukkus nälja ja repressioonide tagajärjel ligikaudu 6 miljonit inimest. Küüditati kümneid miljoneid . Pärast küüditamist mõistsid inimesed, et tuleb kolhoosi minna. Kes ikka ei mõistnud, neid karistati mingil teisel otsitud ettekäändel.
Eestis loodi esimene kolhoos 22. septembril 1940. aastal, peamine kollektiviseerimine toimus pärast märtsiküüditamist aastatel 1949–1952.

[redigeeri] Kolhoosnike elu

Kolhoosi liikmetele (kolhoosnikele) kuulunud maa ja vara läks kolhoosi omandisse. Isiklikuks kasutamiseks tohtisid jääda vaid osa hooneid , piiratud hulgal koduloomi ja väike o,5 ha aiamaa. Veoauto, traktori ja teiste põllumajandusmasinate omamine oli keelatud. Kolhoosnikele maksti töötasu normipäevade eest. Algaastatel nad sagedasti mingit tasu ei saanudki või said tasu omatoodangus. Inimeste mälestuste järgi oli Venemaa kolhoosides päris algul isegi nii, et kuna kolhoos tervikuna oli kahjumis, siis kahjum jagati võrdeliselt normipäevadega ja kes rohkem normipäevi oli teeninud , see pidi rohkem juurde maksma. Elas kolhoosnik sellest mis ta tootis oma kodumajapidamises ja mida kolhoosist õnnestus virutada.
1950. aastate lõpus pärast Stalini surma vahetati välja ka enamus tõsiusklikke kommuniste aga majanduses saamatuid tegelasi juhtivate kohtade pealt. Asemele said inimesed kes majandust pisut rohkem jagasid. Kolhooside esimeesteks õnnestus eestis saada ka endistel taluperemeestel ja tulemusena paranes majandamine ning sai hakata paremates majandites vähesel määral maksma rahapalka ning sovhoosidest elatustasemelt ette minna. Sovhoosides säilis endiselt bürokraatlik juhtimine.
Suuremas osas Nõukogude liidu maapiirkondades kehtis sunnismaisus (puudusid passid ): külanõukogu territooriumilt tohtis lahkuda vaid erilubadega (välja arvatud Baltimaad ja Taga-Kaukaasia).
Kolhoosnike ülesanne oli täita ettenähtud normipäevad. Töö toimus brigaadides, mille eesotsas olid juhtkonna poolt määratud brigadirid. Normipäevade eest saadav tasu oli enamasti tühine. Sageli oli alguaastail kolhoosnike ainsaks elatusallikaks napil õueaiamaal kasvatatavad saadused ja paremal juhul ka lehm . Häda sunnil toimus pidev varastamine, mille eest olid ette nähtud väga karmid karistused. Isegi koristatud põllult mahapudenenud viljapeade noppimise eest oli 1930. aastatel ette nähtud surmanuhtlus.

[redigeeri] Kolhoosi juhtimine

Kolhoosi eesotsas oli kolhoosnike üldkoosoleku poolt valitav esimees. Need valimised olid samuti formaalsed nagu kõik valimised Nõukogude Liidus. Juhtkonda kuulusid veel aseesimehed ja peaspetsialistid: peaagronoom, peazootehnik, pearaamatupidaja jmt. Kolhoosi juhtkonna liikmete töötasud olid märgatavalt suuremad kui kolhoosi lihtliikmete omad. Kehtis premeerimise süsteem, mis oli sõltuvuses riigiplaani täitmisest.
Kolhoosi kui majandusüksuse peamine ülesanne oli täita riiklik plaan ning müüa riigile kehtestatud hindadega põllumajandustooteid. Plaani täitmise eest vastutas kolhoosi juhtkond eesotsas esimehega. Plaani korduva mittetäitmise puhul rakendati repressiivseid abinõusid (viidi lühiajaliselt üle madalamale ametikohale, veidi hiljem sai tavaliselt kõrgema ametikoha).
Kolhooside juhtimine ja valitsemine oli vastava rajooni ja/või oblasti Töörahva Saadikute Nõukogu (hiljem Rahvasaadikute Nõukogu) täitevkomitee põllumajandusosakonna või -valitsuse haldusalas. Neid valitsesid ja juhtisid omakorda liiduvabariikide põllumajandusministeeriumid (varem rahvakomissariaadid) ning neid omakorda valitses ja juhtis NSV Liidu Põllumajandusministeerium (varem Põllumajanduse Rahvakomissariaat ). Samaaegselt toimus kolhooside juhtimine ja valitsemine ka ainuvalitseva kommunistliku partei kaudu. Igas kolhoosis oli oma parteiorganisatsioon, mille eesotsas oli kohalik parteisekretär. Reeglina pidid kõik kolhoosiesimehed ja kolhoosi juhtkond kuuluma parteisse. Kohalik parteisekretär oli kolhoosiesimehe jaoks partei liinis ülemus. Parteisekretär vastutas kolhoosiesimehe tegude ja ettevõtmiste eest ning andis aru vastavates partei rajoonikomiteede põllumajandusosakondades, kes omakorda vastutasid liiduvabariikide partei keskkomiteede põllumajandusosakondade ees, keda omakorda juhtis ja valitses NLKP (varem ÜK(b)P) Keskkomitee põllumajandusosakond. Selline mitmekordne ja mitmeastmeline juhtimine oli omane kogu Nõukogude Liidu majandusele.

[redigeeri] Kolhoosid pärast stalinismi

Algul olid kolhoosid väikesed. Partei arvates pidi kolhooside ühinemine rikkuse tooma ja siis sunniti kolhoose vastavalt kõrgemalt poolt tulnud korraldusele ühinema. Kui toimusid päriskommunistide vahetamine uue põlvkonna vastu ja juhtideks pääsesid majanduslikult mõelda oskavad inimesed, siis muutusid kolhoosid rikkamaks. Osavamad esimehed organiseerisid kolhoosides abimajandite nime all ja seadusandluse aukude ning bürokraatia saamatuse vahel laveerides ning ka altkäemaksude abil sisuliselt tööstust. Esimest arvutit "Juku" toodeti samuti mingis kolhoosis. Eestis elasid mõnede kolhooside kolhoosnikud nõukogude perioodi lõpupoole jõukamalt kui töölised linnades.
Nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastal kaasnesid ulatuslikud muudatused Eesti põllumajanduses, nii juhtimissüsteemis kui ka tootmiskorralduses. Põllumajanduse juhtimisel rakendati N. Liidus kehtinud kahekordne süsteem, milles valitsusvõimu kõrval toimis poliitiline juhtimine parteistruktuuride kaudu. Valitsusvõimu esindas Põllumajandusministeerium (25.VIII 1940. - 25. III 1946. a. rahvakomissariaat). Selles toimusid pidevad ümberkorraldused ja nimemuutused. 1950-ndail aastail olid lisaks veel Sovhooside Ministeerium ja ka Loomakasvatuse Ministeerium.
1960-ndate aastate algul lühikest aega polnud üldse põllumajandusministeeriumi, selle asemel moodustati Varumise Ministeerium. Edaspidi jäid tegutsema mõlemad. Sel perioodil tehti ka katse viia Põllumajanduse Ministeerium Tallinnast Saku asulasse. Katse jäi pooleli ja otsus tühistati. Nõukogudeaegseks viimaseks ümberkorraldusürituseks oli ENSV Agrotööstuskoondise moodustamine 1983. aastal (1985. aastast Agrotööstuskomitee). See ei täitnud temale pandud eesmärke: kooskõlastada põllumajanduse ja sidusharude arengut. Ta kujunes raskestijuhitavaks hiidministeeriumiks. Põllumajandusministeeriumi esindasid kohapeal administratiiv
rajoonide täitevorganite koosseisus mitmesuguste nimetuste all tegutsenud põllumajandusosakonnad. Planeerimisküsimustes oli Põllumajandusministeerium sõltuvuses ENSV Plaanikomiteest.
Poliitilise juhtimise tippisikuks oli EKP Keskkomitee põllumajandust koordineeriv sekretär, kelle käsutuses oli põllumajandusosakond. Samasugused allüksused olid partei rajoonikomiteede juures.
Juhtimisfunktsioonid olid antud ka masina-traktorijaamadele (MTJ), kuigi need olid sisuliselt põllumajandust teenindavad ettevõtted. MTJ-e asuti rajama 1941. aastal, 1945. aastal oli neid 24, 1950. aastal 56 ja lõpuks 69. Aastatel 1950-1952 olid MTJ-de juurde moodustatud poliitosakonnad, mis pidid aitama äsjarajatud kolhoose poliitiliselt juhtida. Seejärel viidi MTJ-de koosseisu ka põllumajanduslik nõuandetalitus, agronoomid ja zootehnikud. 1958. aastal MTJ-d likvideeriti ja reorganiseeriti remondi - -tehnikajaamadeks. Traktorid ja muu tehnika müüdi kolhoosidele. Ka põllumajandusspetsialistid läksid sinna vahetult tootmist juhtima .
Ümberkorraldused põllumajandusettevõtete süsteemis järgisid marksismi teoreetikute kavandatud ja N. Liidu põhialadel rakendatud skeemi. Muudatused algasid maa natsionaliseerimisega. Sellega kaasnes 1940. aastal alustatud ning 1945. aastal jätkunud maareform. See oli ettevalmistuseks põllumajanduse kollektiviseerimisele. Püüti kujundada enam-vähem ühesuuruste väiketalude süsteemi, millega põllumajandust oluliselt nõrgestati. Osa suurtalude võõrandatud varadest anti hobulaenutuspunktidele, mis pidid kujutama endast esmast tootmisvarade ühiskasutuse vormi. Nende varad hävisid kiiresti. Seniseid suuremate talude valdajaid püüti laostada ülejõukäivate maksudega ning toodangu müügi- ning metsatöökohustustega.
Seejärel alustati propagandat väiketootmise vähese efektiivsuse kohta. Vabatahtlikule kolhoosidesse ühinemisele siiski ei loodetud . See kavandati läbi viia massirepressioonide ja terrori õhkkonna loomise taustal. Talurahva 1949. aasta Siberisse küüditamise aktsiooni mõjul toimus massiline kollektiviseerimine aastatel 1949-1951.
Põllumajandusliku suurtootmise rajamiseks puudus sel ajal majanduslik vajadus. Peamine oli abstraktne ideoloogiline eesmärk: likvideerida eraomandus põllumajanduses. Polnud ka majanduslikke eeldusi suurtootmisele vajaliku ainelise baasi loomiseks. Minimaalselt vajalik baas kujunes alles paarikümne aasta jooksul 1960. aastate lõpuks.
Ettevõtete süsteemi ümberkujundamine algas seniste riigimõisate ümbernimetamisega sovhoosideks. 1945. aasta lõpuks oli 70 sovhoosi . Maareformiga riigi reservi jäänud maade arvel moodustati neid juurde. 1951. aasta lõpuks oli 127 sovhoosi.
Esimesed 5 kolhoosi moodustati 1947. aastal, 1948. aasta lõpuks oli rajatud 439 kolhoosi. Forsseeritult jätkus kollektiviseerimine 1949. aasta märtsiküüditamise järele, aasta lõpuks oli rajatud 2898 kolhoosi. Esialgu moodustati väikeseid nö. üheküla-kolhoose, kuid juba 1950. aastal algas üleliiduline majandite liitmise kampaania. Selle aasta lõpuks oli Eestis kolhooside üldarv tunduvalt vähenenud ja nende keskmine suurus tõusmnud 1,7 korda (tab. 1). Majandite liitmine jätkus pidevalt. See pidi neid majanduslikult tugevdama, kuid tegelikult hoopis nõrgendas: süvenesid raskused töö korraldamisel ja inimeste ükskõiksus.
1955. aasta teisel poolel hakati taotlema majanduslikult nõrkade kolhooside liitumist sovhoosidega. Sovhoosides oli kindel palk, maksti riiklikke pensione, oli mõningane riigipoolne toetus tootmisbaasi rajamiseks. 1956. aastal liideti 48 kolhoosi sovhoosidega, 1957. aastast hakati aga nõrkade kolhooside baasil moodustama uusi sovhoose. Sovhooside osakaalu suurendamine kujunes riikliku poliiitika suunaks. 1960. aastal oli kolhooside valduses 69% ning sovhoosidel 31% põllumajandusettevõtete maast, 1980. aastaks kujunes suhe 48:52% sovhooside kasuks.
Valdavaks vormiks kujunedes kaotasid sovhoosid oma esialgsed eelised. Ühtlasi osutus kolhoosidele rakendatud vähem jäik majandamisre? iim veidi soodsamaks. Seetõttu likvideeriti juba 1970. aastatel mõned sovhoosid ja anti nende maad üle kolhoosidele. Suurema ulatuse võttis sovhooside reorganiseerimine kolhoosideks 1980. aastate lõpul, veidi enne nõukogude re? iimi lagunemist. Samuti asuti sel ajal ülemäära gigantseteks kujunenud majandeid jaotama ratsionaalsemateks üksusteks, vähenes sovhooside osakaal.
Majandite territooriumi suurendamise kõrval alustati juba 1960. aastatel tootmise kontsentreerimist ja spetsialiseeritud ettevõtete rajamist . Loodi Tallinna Linnuvabrik ja samalaadne Tamsalu ettevõte Põdrangu sovhoosis. Ülejäänud osa linnukasvatusest kontsentreerus vähestesse majanditesse. Rajati ka suuri köögiviljakasvatuse kasvuhoone-ettevõtteid. 1970. aastate keskel rajati suured Viljandi ja Pärnu sea-kasvatuskombinaadid. Samal ajal asuti ehitama lüpsikarja suurfarme, peamiselt 400-, vähemal määral 800-kohalisi. Perioodi lõpul asus suurfarmides üle 60% lehmadest. Tootmise kontsentreerimisel peeti teatud määral silmas maailmatendentse, kuid esines olulisi liialdusi. Ei saavutatud kavandatud efekti, eirati keskkonnakaitse nõudeid.
Nõukogulik agraarpoliitika, eelkõige sundkollektiviseerimine, pärssisid oluliselt põllumajanduse arengut. Vahetult sõjale järgnenud aastatel nõrgestati talumajandust ning sõjaeelne tootmismaht ei taastunud, nagu näiteks Soomes. Järgnenud kollektiviseerimine põhjustas esialgu otsese toodangumahu tagasilanguse ning madalseis püsis 15-20 aastat. Alles 1960. aastate keskpaiku ületati sõjaeelne tase loomakasvatuses, eeskätt rohke ostujõusööda kasutamise abil. Taimekasvatustoodangu kasv jäi kogu perioodi vältel tagasihoidlikuks.
Põllumajanduse tootmistaseme kõikumisi erinevatel perioodidel iseloomustavad peamiste saaduste koguste muutused (tab. 2). Rasketel perioodidel püsis enam-vähem põhiliste toiduainete, kartuli ja piima tootmise maht, eeskätt elanike majapidamiste toel. Hiljem kartulikasvatus vähenes kõrge tööjõunõudluse ja vähese mehhaniseerituse tõttu. Taimekasvatuses asuti 1970. aastatel forseerima teraviljakasvatust, kogusaak tõusis miljoni tonni lähedale. Rohusöötade tootmine jäi tagasihoidlkuks. Forsseeritult kasvas piima, eriti aga lihatootmine N. Liidu keskorganite plaanimajandusliku surve mõjul.
Teravilja hektarisaagid ja lehma keskmine piimatoodang olid 1930. aastatel Eestis ja ka naabermaades suhteliselt madalad. Teravilja saagikus kõikus 10-12 ts piires, oli 1939. aastal 12 ts/ha. Lehma keskmine piimatoodang oli 1937/1938. põllumajandusaastal 2185 kg. Sõja-aastatel saagikus ja produktiivsus langesid veelgi, kuid ka järgneval aastakümnel varasem tase ei taastunud. 1950. aastatel saabus kollektiviseerimise tõttu uus langus, 1955. aastal oli keskmine teraviljasaak 6,5 ts/ha ning lehma keskmine piimatoodang 1669 kg. Alles 1960. aastate lõpul tootmistase paranes. Teravilja keskmine hektarisaak oli 1970. aastal juba 17,6 tsentnerit, 1980. aastal 21,4 ning 1989. aastal 24,4 ts/ha. Lehma keskmine piimatoodang jõudis juba 1960. aastaks 2844 kg tasemele , 1970. aastal oli 3315 kg, 1980. aastal 3658 kg ning 1989. aastaks tõusis 4217 kilogrammini.
Eesti põllumajanduse arengut mõjustasid aastail 1940-1990 mitmed pärssivad, kuid ka mõned soodustavad tegurid. Pärssivalt toimis psühholoogiline tegur. Vägivaldselt teostatud ja repressioonidega kaasnenud põllumajanduse kollektiviseerimine halvas aastateks maarahva töömotivatsiooni. Sellele lisandus paari aastakümne vältel peaaegu palgata töö, töötasu jõudis enam-vähem rahuldavale tasemele alles 1960. aastate lõpuks. Absoluutse laostumise ja lootusetuse periood kestis N. Liidu põhialadel veerand sajandit 1953. aastani, Eestis ja teistes Baltimaades leevendus olukord mõne aasta järel.
Ratsionaalse ja efektiivse tootmise arengut piiras ainuvalitsev suurettevõtete süsteem, edukuse tagaks mitmesuguste vormidega agraarstruktuur. Ühtlasi puudusid majanduslikud võimalused suurettevõtetele tootmisbaasi kiireks rajamiseks. Samuti piiras niigi väheste tehnikavahendite efektiivset kasutamist nende rakendamine ebaratsionaalses vormis masina-traktorijaamade kaudu kuni 1958. aastani.
Soodsalt mõjus Eesti põllumajandusele N.Liidu kroonilise toiduainetepuuduse taustal kujunenud majanduspoliitika : Balti maadesse suunati rohkem tootmisressursse, teades, et neid kasutatakse efektiivsemalt. Soodsatel tingimustel sai Eesti põllumajandus tehnikavahendeid ja tootmisbaasi rajamiseks ehitusmaterjale, samuti mineraalväetisi ning ostujõusööta jooksva tootmise vajadusteks. See võimaldas tõsta põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust.
Oluliselt pärssisid põllumajanduse arengut ja tootmisressursside efektiivsemat kasutamist N. Liidu agraarpoliitikaga kujundatud majandamistingimused. Kuni 1950. aastateni püsis taotlus arendada tööstust ja teisi majandusharusid põllumajanduse arvel. Põllumajandusest eemaldati tulu madalate varumishindade kaudu, mis ei katnud tootmiskulusid. Kahjumi kattis kolhoosiliikmete saamata jäänud töötasu. Ka hilisem hinnapoliitika oli kaootiline ja ebajärjekindel. N. Liidu majanduse arengu peamiseks piduriks oli käsumajanduseks väärastunud plaanimajandus . See viis tootmisresssursside väheefektiivsele kasutamisele ja ettevõtete juhtide algatusvõime langusele. Käsumajandusega seondus kõikvõimalike partei ja täitevvõimu ametnike õigus sekkuda ettevõtete tegevusse. Tagajärjeks oli tootmisvõimsuste ebapiisav kasutamine.
Tabel 2. Peamiste põllumajandussaaduste tootmine Eestis (tuh. t)
 
 
Teravili
Kartul
Piim
Realiseeritud loomi (tapakaalus)
1940
655
1223
782
72
1945
370
695
393
30
1950
522
1140
508
54
1955
228
835
558
62
1960
301
1303
857
100
1965
591
1481
955
107
1970
595
1414
1025
136
1975
922
1216
1181
162
1980
952
1146
1170
196
1985
726
833
1260
217
1989
967
864
1276
229
 

Põllumajandus:
Eesti oli kuni 1930-ndate aastateni agraarmaa (e. valdavalt põllumajanduslik maa). Ligikaudu 2/3 elanikkonnast elas maal ja oli seotud põllumajandusega:

• Põhiliseks turule tootjaks olid mõisad- suurmajandid, kellele kuulus ligikaudu pool põllumaast ning kes kasutasid palgalist tööjõudu.
  
• Jätkus talude päriseksostmise protsess. 1916 aastaks oli mõisnike käest päriseks ostetud 4/5 taludest.
  
• Teraviljakasvatuse asemel hakkasid esile kerkima piimakarjakasvatus ja loomakasvatus (Põhjuseks viljahindade langus ja võimalus piimatooteid tänu raudteele Venemaale turustada).
  
• Põlluharimine intensiivistus ( hariti uudismaid, tehti maaparandust, võeti kasutusele kunstväetised, tegeleti karja- ja sordiaretusega jne.).
  
• Kasvas talupoegade sotsiaalne kihistumine. Osa talupoegi rikastus, samas kasvas maata talupoegade ja kehvikute hulk. Suureks probleemiks kujunes maapuudus.
  
• Paljud, eriti talupoegade vaesemate kihtide esindajad (mõisamoonakad, sulasrahva esindajad või kehvikud), moodustasid põhilise osa ka nendest , kes läksid paremat elu otsima linnadesse või Venemaale.
  
• Selleks, et muretseda põllutöömasinaid ja töödelda põllumajandussaadusi renes talupoegade ühistegevus (N: piimaühistute loomine).
  

Põllumajandus 18.sajandil:
Põllumajanduse aluseks Eestis 18-19.sajandil oli teraviljakasvatus ; selle põhjuseks olid:

teravilja kõrged hinnad

teravilja laialdane turg :
- seda müüdi tollivabalt Rootsi
- müüdi Vene armeele (~50 tuhat sõdurit Balti kubermangudes)
- suurlinna Peterburi lähedus
- teraviljast viina ajamine .Teravili → viin (selle müük mõisate kõrtsides, sõjaväele ja Peterburi) → praaga (viina ajamisel tekkiv jääkprodukt) → härgade nuumamine (müüdi Peterburi) → sõnnik → teravilja saagikuse kasv.
Kuni 18.saj. lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast mõisatel ära !

Kriisinähud mõisamajanduses:
18.-19. sajandi vahetusel hakkasid ilmnema esimesed mõisamajanduse kriisinähud:

• algas teraviljahindade langus, kuna maailmaturule hakkas tekkima uusi suurtootjaid.
  
• mõisnike kulutused suurenesid. Soovides jäljendada Euroopa elustandardeid rajati alates 18.sajandi lõpust uusi uhkeid ja suurejoonelisi mõisakomplekse, peeti ametis ohtralt teenijaskonda ja koolitati oma poegi Euroopa ülikoolides ning seeläbi kasvasid võlad.
  
• kulude suurenemist üritasid mõisnikud katta mõisapõldude laiendamise ja talupoegade koormiste kasvuga.
  
• suurem surve talupoegadele tõi enesega kaasa talurahvarahutuste sagenemise (N: 1784 pearaharahutused paljudes mõisates; uue riikliku pearahamaksu kehtestamisega arvasid talupojad, et mõisakoormiseid ei pea enam täitma).
  

Talurahvareformide põhjused:
18.sajandi lõpul ja 19.sajandi algul hakati mõningates ringkondades taotlema talupoegade olukorra parandamist; sellele aitas kaasa:

• üksikute mõisnike soov läbi uuenduste parandada oma majanduslikku olukorda.
  
• valgustusideoloogia levik Venemaale (valgustus propageeris inimeste võrdsust, aga pärisorjus polnud sellega kooskõlas).
  
• talupoegade pärisorjusest vabastamine Preisimaal (1807).
  
• talurahvarahutuste surve.
  
• Napoleoni teostatud reformid vallutatud aladel Euroopas (pärisorjuse kaotamine; kodanlikud reformid; seisuste võrdsustamine).
  
• Vene valitsuse surve Balti aadlile parandamaks talupoegade olukorda.
  

TALURAHVA OLUKORD ALATES PÄRISORJUSE KAOTAMISEST KUNI 19.SAJANDI LÕPUNI:

Talurahva omavalitsus :
Talurahva omavalitsus (e. vallakogukond) kujunes välja 19.sajandi algul. Selle tegevusvaldkondadeks olid:

• vallakohtud , mis loodi 19.sajandi alguse talurahvaseadustega. Vallakohtud tegelesid talupoegade väiksemate üleastumistega ning koormiste täitmise jälgimisega.
  
• magasivilja (hädaaegade viljavaru ) varumine magasiaitadesse
  
• vaestehoolekande korraldamisega. Iga vald pidi oma vallasandid ise ära toitma, panes need tavaliselt külakorda käima.
  

Vallakogukonna juhid olid valitavad; Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk).
NB! Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli:

• mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused.
  
• omas politseivõimu kogukonna üle.
  

Mõisa eestkoste alt vabaneti 1866 vallareformiga!

Talurahva koosseis 19.sajandil:
MÕISARAHVAS
KÜLARAHVAS
Mõisas teenistust leidnud talupojad: mõisasundijad
taluperemehed koos peredega
sulasrahvas
saunikud
(e. popsid,
e. vabadikud)
(N: kubjas ; kilter)
- majateenijad
- käsitöölised
rentisid mõisalt maad, tasudes renti teotöö ja muude koormistega
said teenistust taludes;
peamiselt tegid teotööd mõisa põllul
talude äärealadel elavad maata talupojad, kes vastutasuks pisikese maalapi eest aitasid hooajatöödel
10 %
40 %
30 %
20 %

Talurahva käärimine 19.sajandil:
Talupoegade majanduslik olukord vaatamata pärisorjuse kaotamisele oluliselt ei paranenud ; selle põhjused olid:

• talude rendilepingud olid piiranguteta
  
• talupoegadel puudus kindlustunne ja motivatsioon talu arendamisel (rendilepingut ei pruugitud pikendada ning mõisnik võis talupoja renditalust välja tõsta).
  
• 1840.a. teraviljaikaldus ja näljahäda (NB! See oli viimane suurem näljahäda Eestis).
  
• tekkima hakkav maapuudus seoses rahvaarvu kasvuga (18.sajandi lõpul umbes 0,5 miljonit; 1881.a. 880tuhat inimest).
  

NB! Talupojad väljendasid oma meeleheidet kolmel viisil. Täitke õpiku (§31-32) abil tabel erinevate talurahva käärimisvormide kohta 19.sajandil. Seletage , kuidas oma olukorda üritati parandada, milline oli nende tegevuse tulemuslikkus ja tooge võimalusel näiteid:

19.sajandi keskpaiga talurahvaseadused :
Majanduslikud raskused ja talurahvarahutused sundisid mõisnikke ja riigivõimu seniseid talurahvaseadused ümber vaatama. 1849 Liivimaal, 1856 Eestimaal ja 1865 Saaremaal vastu võetud seadustega muudeti põhjalikult senist mõisa- ja talumajandust:

• nähti ette järk-järguline üleminek teorendilt raharendile .
  
• algas talude kruntiajamine, mis kaotas senise talumaade tükeldatuse (põldude siilutamise) ja põllumaade perioodilise ümberjagamise.
  
• lubati talude päriseksostmist. Protsess algas kõige kiiremini Liivimaal, Saaremaale jõudis see alles 20.saj. alguses).
  
• mõis kasutas raharendist ja talude müümisest saadud raha tootmise kaasajastamiseks, maaparanduseks, uute tõuloomade ostmiseks , mõisamoonakate palkamiseks (mõisamoonakas- mõisa palgaline põllutööline, kes osa tasust sai moonas e. toiduainetes).
  
• talupoeg pidi raharendi ja talu väljaostusummade saamiseks tulutoovamalt majandama, harjuma turusuhetega, kasvatama tulutoovamaid põllukultuure (Lõuna-Eestis kasvatati peamiselt lina, Põhja-Eestis kartulit).
  
• talude päriseksostmine tõi enesega kaasa ka maa hinna kasvu, mis koos rahvaarvu suurenemisega soodustas eestlaste väljarändu Venemaale.