Eesti ühiskonnageograafiline asend, asulastik ja rahvastik. (0)

Eesti asend
Geograafiline asend peegeldab geograafilise subjekti (riigi, regiooni või asula) asukohast tulenevaid suhtlemisvõimalusi temast väljapoole jäävate, ent subjekti jaoks oluliste geograafiliste nähtustega. Subjekt peab kuskil Maa peal asuma ja olenevalt asukohast on ta suhtlemisvõimalused soodsamad või ebasoodsamad. Subjektiks on meie juhul Eesti ühiskond. Seda võib vaadelda suhtes oma asukoha loodusnähtustega (loodusgeograafiline asend), suhtes oma majanduslike partneritega (majandusgeograafiline asend) ja teiste ühiskondade ning riikidega ( poliitgeograafiline asend).
Loodusgeograafiline asend Eesti asub kõrgetel laiuskraadidel. See tingib suhteliselt jaheda , majandustegevuseks mitte just eriti soodsa kliima, mis tänu Põhja-Atlandi hoovusele on siiski soodsam, kui sellisel laiuskraadil tavaline. Et pooluselähedased alad on asustamata, siis paikneme ka asustatud maailma ääre ligidal, suhtlemispartnereid leiame arvukalt vaid ühest suunast – lõunast, muudes suundades on neid väga vähe. Enamik inimesi, kellega suhelda, elab meist päris kaugel: me asume muu maailma suhtes võrdlemisi kõrvalisel maa-alal. Siiski pole me päris kolgas. Just meie maailmajagu, Euroopa, on viimase 500 aasta jooksul olnud maailma arengu esirinnas, järelikult asub palju tähtsaid partnereid siiski meist mitte eriti kaugel, meie omas maailmajaos . Ometi jääme ka Euroopa tuumikpiirkondadest juba kaunikesti eemale. Meie olukorda parandab asjaolu, et asume mere kaldal : majanduslik suhtlemine üle mere on alati olnud hõlpsam, kui üle maismaa. Kuid see meri on siiski Atlandi ookeani äärmine kirdesopp. Niisiis , Eesti ühiskond asub ääremaal, ometi veel suhteliselt kättesaadaval ääremaal.
Majandusgeograafiline asend Seda teemat me juba pidime eelmises lõigus puudutama. Täpsustada tuleks tõika, et paikneme mere ääres. See meri on mitte üksnes meie, vaid kogu Kirde-Euroopa (Põhja-Venemaa) peamine suhtlemiskanal muu maailmaga Koos Läti, Soome ja Valge mere rannamaadega kujutame me üht lüli Kirde-Euroopa mererannas. Majanduslikult oleme seega seotud Põhja-Venemaaga ja konkurentsis tulusa Vene transiidi pärast Läti, Peterburi, Soome ja Valge mere rannaga .
Poliitgeograafiline asend Eesti puhul on selle teema olulisemad küsimused, kas Eesti kuulub (või peaks kuuluma) poliitilisse rühmitusse nimega Euroopa ja kui kuulub, siis millisesse alarühma, millisesse Euroopa ossa .
Puhtgeograafiliselt kuulub Eesti muidugi Euroopasse, aga kas ta kuulub ka Euroopasse kui poliitilisse ja kultuurilissse maailmajakku, s.t. Lääne tsivilisatsiooniga rahvaste elualasse idapoolkeral, mis kujutab endast teatavat poliitilist tervikut ?
Euroopa poliitilise tervikuna kujunes välja ammu . Veel XX sajandi algul kuulus sellesse ühe olulise mängijana nn. Euroopa kontserdi orkestris ka Venemaa ja loomulikult siis ka Venemaa võimualune Eesti. Siis aga hakkas Venemaa Nõukogude Liiduna ennast Euroopale vastandama . Eesti iseseisva riigina jäi esialgu veel Euroopasse, kuid Nõukogude okupatsiooni ajal arvati sealt välja. Pärast Eesti taasiseseisvumist püüdleb Eesti tagasi Euroopasse. Muide, Euroopasse on, küll spetsiifilise ja mõneti eraldihoiduva osana , tagasi pöördunud ka Venemaa ise.
Vahepeal on aga Euroopa poliitiline tervik ise ümber kujunenud Euroopa Liiduks. Euroopasse saab muidugi lugeda Euroopa Liidu liikmesriigid, samuti ELga äärmiselt tihedalt seotud Norra ja Šveitsi. Euroopasse kuuluvad arvatavasti ka need maad, mis lähemas või kaugemas tulevikus võiksid liituda ELga, Venemaa seega väga tinglikult . Ent nii või teisiti, alates 2004. aastast on Eesti kindlasti Euroopa riik. Seda enam on põhjust küsida, millisesse Euroopa ossa me kuulume.
Vastus sellele küsimusele sõltub suuresti sellest, millise suurriigi mõjusfääris me oleme või lubab meie asend tasakaalustada mitme suurriigi mõju, nii et ükski neist ei kujuneks määravaks. Lisaks võetakse tavaliselt arvesse ka kultuurilist lähedust või võõrust.
Me teame, et ajaloo jooksul on Eesti ala pärast lahinguid löönud eelkõige Saksamaa ja Venemaa. Vaid ajuti sekkusid sellese võitlusse ka Poola ja Rootsi - nimelt siis, kui nad olid suurriigid. XIX sajandil ja XX algul, kui Britannia valitses meresid, pakkusime huvi ka Suurbritanniale - kui teda ümbritsevate merede idapoolseim sopp. Nende ajalooliste survete mõjul on Eestit arvatud küll Kesk-, küll Ida-, küll Põhja-Euroopasse, vahel aga ka Läänemeremaade hulka.
Põhja-Euroopasse kuulumine, millist lahendust propageeris Edgar Kant , meeldiks meile endile kõige rohkem, kuid see võimalus on juba peaaegu 300 aastat ajast ja arust. Kunagi kuulusime me tõesti Rootsi kuningriiki. Siis, XVII sajandil oli Rootsi suurriik ja, tänu oma Saksamaa-valdustele, tegelikult ka kogu Põhja-Saksamaa võimsaim riik. Pärast seda, kui Rootsi kohale kerkis Preisimaa, hiljem aga ühendatud Saksamaa, pole Rootsi kunagi enam suurriik olnud ega tunne kuigi suurt huvi Läänemere idaalade vastu. Isegi iseseisvunud Soomel oli üsna raske saavutada enda tunnustamist Põhjala riigina, hoolimata arvukast soome-rootsi vähemusest ja tugevast Rootsi kultuuuri mõjust.
Praegusel ajal peetakse Põhjalaks selgesti eristunud rühma rikkaid rahumeelseid riike, mille majandus toetub nende loodusvarade kasutamisele ja kõrgele tehnoloogiale ja mille asend lubab tasakaalustada mitme Euroopa suurriigi mõju. Tavalise inimese meelest on Põhja-Euroopa eelkõige aga kultuuriline tervik, mille tunnuseks on Põhjala keelte levik - Põhjala on seal, kus terve rahvas räägib või saab aru rootsi (või sellega äärmiselt sarnasest taani) keelest. Neile tunnustele Eesti siiani ei vastanud ja me ei saanud ennast lugeda Põhjala riigiks. Euroopa Liidu liikmena ja arvestades Soome ning Rootsi erilist huvi meie vastu, poleks aga Eesti areng Põhjala riigiks enam sugugi võimatu.
Eestit nimetatakse tihti ka Läänemeremaaks. Vormiliselt on see muidugi õige - Eesti asub ju tõesti Läänemere kaldal. Kuid praegusajal - erinevalt ajaloost - on selline riikiderühm kunstlik ja sellel puudub tegelik poliitgeograafiline sisu. Ei saa ju ühte poliitgeograafilisse rühma kuuluda Ida-Euroopa gigant Venemaa, Kesk-Euroopa suurriik Saksamaa ja Põhjala riigid, ehkki kõik nad on tõesti Läänemere äärsed.
Ajalooliselt on Läänemeremaad tegeliku poliitgeograafilise rühmitusena siiski olemas olnud, tõsi küll, enamasti märksa suurema regiooni - Briti-Balti mereäärsete alade osana. Nõnda oli see keskajal, kui kogu ala Iirimaast Novgorodini moodustas Alam-Rheini (hiljem Hollandi) kaupmeeste huvipiirkonna neist sõltuva Hansa Liidu tegevusalana; nõnda oli see ka lühikest aega Esimese maailmasõja lõpus, mil Britannia valitses meresid, eriti suure huviga aga oma naabermeresid, mille üheks kaugemaks osaks on ka Läänemeri. XVII sajandil aga tähendas nimetus Läänemeremaad Rootsi suurriigi sisemere rannikualasid. Need poliitilised seigad on ammu möödunud ega pöördu vist kunagi enam tagasi.
Kui praegusel ajal Läänemeremaadel üldse sisulist mõtet on, siis kitsama alana , mis hõlmab Eesti, Läti ja võib-olla ka Leedu (Ainult nendele riikidele, võibolla ka veel Venemaale, on Läänemeri tõesti lääne meri. Muu maailma jaoks on see hoopis Idameri.) Selles tähenduses tarvitatakse aga harilikult terminit Balti riigid. Ent Euroopa mõõtkavas on see liiga väike rühmitus.
Ida-Euroopaga seob meid loodus ja Venemaa huvid, kuid eristab kultuur, pealegi ei taha me kuuluda Ida-Euroopasse.
Kesk-Euroopasse, Saksamaa mõjusfääri kuulusime me keskajal ja lühikest aega XX sajandilgi, Saksa okupatsioonide ajal. Praegu on Saksamaa huvi meie vastu nõrk ja teise vähegi arvestatava Kesk-Euroopa riigi - Poola - huvi õieti olematu.
Kui aga haarata mõttega kogu Euroopa ruum ja ajalugu, siis muutub Eesti koht selles üsnagi selgeks. Me asume Vahe-Euroopas, vaheruumis läänekristliku "tõelise" Euroopa ja idakristliku "mitte päris" Euroopa vahel. See ruum on siirdeala isegi looduslikult: üleminek mägede ja madalike mosaiigilt üksluistele tasandikuavarustele, mereliselt kliimalt mandrilisele. Vahe-Euroopa on saanud kultuurimõjusid nii läänest kui idast (kagust) ja mõlemad on Vahe-Euroopa rahvaste kultuuris silmapaistvad. Vahepealne on meie majanduse areng ja tase - hilisem areng ja väiksem jõukus kui läänes, varasem ja jõukam kui idas. Asendiga Vahe-Euroopas on seletatav ka meie ajalugu, kus on võidelnud Läänt esindanud Saksamaa, Rootsi ja Poola ning Ida esindanud Venemaa. Ja Vahe-Euroopa maana on meil hulga saatusekaaslasi. Soomlased põhjas on küll enamvähem suutnud ühineda Põhjalaga, kuid Vahe-Euroopaks võib kahtlemata pidada peale Eesti, Läti ja Leedu ka Poolat, Slovakkiat, Ungarit ja Horvaatiat, võibolla isegi Rumeeniat ( viimased on asunud küll Saksamaa ja Bütsantsi, hiljem Türgi vahel). Lõpuks, kogu Vahe-Euroopa kuulus Teisest Maailmasõjast kuni 1989. või 1991. aastani kas NSVL koosseisu või võimu alla ja omandas rea sarnaseid jooni.
Poliitgeograafiliselt on Eesti praegu niisiis Vahe-Euroopa riik ja meie huvides on Lääne- ja Ida-Euroopa vaheline rahu ning koostöö, mitte võitlus või koguni sõda, mida nii tihti on peetud meie maal ja meie arvel. Muidugi säilib selline huvi ka siis, kui meist peakski saama Põhjala riik.
Et viimase sajandi jooksul on Venemaa olnud kas Euroopast üldse väljas või kuulub sinna vaid tinglikult, ja et Euroopa mõiste on kitsenenud Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatmaadele, on käibele tulnud ka uutmoodi arusaamine Ida-Euroopast, mille järgi tuleb Venemaa üldse Euroopast välja arvata ja Ida-Euroopaks osutuvad Baltimaad , Valgevene ja Ukraina , võibolla ka Poola. Niisiis, Ida-Euroopa selles tähenduses on Euroopa Liidu ja ta kandidaatmaade idaosa ja SELLES tähenduses on Eesti Ida-Euroopa riik.
Eesti mõõtmed
Eesti territooriumi pindala on 43 097 km2. Meresaared moodustavad sellest 4132,7 km2, teiste sõnadega, peaaegu üks kümnendik Eestist asub saartel. Tavaliselt liidetakse territooriumile ka siseveed , eriti Võrtsjärv ja pool Peipsit. Nendega koos oleks Eesti pindala juba 45 227,1 km2. Ent kui juba veekogud juurde arvestada, siis tuleks seda teha ka Eesti territoriaalmerega, mille laius on harilikult 12 meremiili (umbes 22 km) rannikust. Pole ju Väinameri vähem Eesti osa kui Võrtsjärv. Koos territoriaalmere ja sisevetega on Eesti pindala umbes 69000 km2.
Oleme harjunud endist mõtlema kui väikesest Eestist. See oleks täiesti õige, kui me mõõdaksime riigi suurust rahvaarvuga . On küll olemas Eestist veel väiksema rahvaarvuga riike ja riigitaolisi moodustisi, kuid neid peetakse juba miniriikideks. Pindalalt aga me nii väikesed ei olegi. Maailmas on mitmeidkümneid riike, mis pindalalt Eestist maha jäävad. Euroopa 49 riigi hulgas on meist väiksema pindalaga tervelt 19, sealhulgas nii tuntud maad, nagu Taani, Holland , Belgia, Šveits, Sloveenia, Moldova .
Eesti läbimõõt läänest itta on 380 ja põhjast lõunasse 240 km. Narvast Sõrve sääreni saab Eesti piirides sõita tervelt 391 km. Päikeselgi kulub aega meie maast üle käimiseks: Eesti idapiiril tõuseb ja loojub päike enam kui 25 minutit varem kui läänepiiril.
Ühe elaniku kohta tuleb Eestis üle 3 ha kuiva maad, millest omakorda üle 90% on majanduslikult mingil viisil kasutatav, päriselt kõlbmatut maad on meil üpris vähe. Niisiis peaks meil maad jätkuma ja ülegi jääma.
Muidugi pole me ka kuigi suur riik. Kõikjalt Eestist saab pealinnas auto või rongiga ära käia ja koju tagasi jõuda ühe päevaga. See tähendab, et praegustes liiklusoludes on kogu Eesti muutunud ühe suure linna tagamaaks ja ta ümberkujunemine linnriigiks on võimalik, kui ka mitte soovitav . Globaalses , tervet Maad hõlmavas mõõtkavas võib meid vaadelda punktina ja pole tähtis, kus nimelt Eesti piires keegi asub või tegutseb.
Eesti piirid ja naabrid
Maismaapiir. Meie maismaanaabrid on Venemaa ja Läti. Eesti ja Venemaa piir kujunes saksa vallutajate ja novgorodlaste (slaavlaste ning soome-ugri hõimude) kokkupõrkes XIII sajandil. Meie õnnetuseks sattus osa eesti hõime Saksa, osa Novgorodi ja hiljem Pihkva võimu alla ja võttis vastu kas lääne- või idakristliku usu. Eestiks sai aja jooksul läänekristliku usuga sakslastele allunud suurem osa.
Kaua aega püsis Eesti idapiir muutumatuna. See kulges mööda Narva jõge, Peipsi järve ja siis läbi tihedalt asustatud maastiku Räpina ja Vastseliina lähedalt.
1918. aastal saavutasid eestlased lõpuks omariikluse ja 1920. aasta Tartu rahuga pidi seda tunnistama ka Venemaa. Piiri tõmbamisel püüdis Vabadussõjas võidukas olnud Eesti parandada ajaloo ebaõiglust ja ühendada endaga ka idakristlikud eestlased (setud ja vadjalased ). Tartu rahu piir kulges veidi ida poolt Narva jõge, üle Peipsi järve ja siis Pihkva lähedalt läbi suurte soode maastiku Irboskast kagus. Piir oli lühike ja kergemini kaitstav kui ükski teine arvessetulev joon.
Ent ajalugu parandada ometi ei õnnestunud - juurdetulnud alad olid vahepeal tugevasti venestunud ja nende elanikud suurelt osalt eestivaenulikud. Nõukogude okupatsiooni ajal liideti enamik neid taas Venemaaga. Eestile jäid siiski Mikitamäe, Värska, Saatse, Meremäe, Obinitsa ja Luhamaa.
Eesti taasiseseisvudes 1991. aastal taotleti ka Tartu rahu piiri taastamist. Ent see, mis päriselt ei õnnestunud isegi 1920. aastal, on praegu lausa võimatu. Eestil on õigem rahulduda 1945.a. piiriga, mis siiski võrdlemisi täpselt järgib praegust rahvuspiiri ja on Eestile ajaloolisest veidi soodsamgi. Küll oleks vaja piirijoone väga keerulist kulgu kohati õgvendada.
Venemaa vastuseisu tõttu ei ole meil idas veel rahvusvaheliselt tunnustatud piiri.
Piir Lätiga on üsna noor. See tõmmati alles 1920. aastal, kui mõlemad riigid iseseisvusid . Lepiti kokku, et piir on etniline , s.o. järgib eestlaste ja lätlaste asualade piiri. Ent ajaloo jooksul oli palju lätlasi asunud kunagi eestlastega asustatud aladele ja oli kujunenud segarahvastikuga riba. Selle kuuluvuse pärast tekkis mitmeid tülisid, mis siiski õnnestus rahumeelselt lahendada. Lõplikult kinnistus Eesti-Läti maismaapiir 1927. aastaks. See elas muutusteta üle Nõukogude okupatsiooni ega ole tekitanud olulisi vaidlusi ka pärast taasiseseisvumist.
Merepiirid. Mereriigina on Eestil ka merepiir. Iga mereäärne riik tohib kuni 12 meremiili (1 meremiil =1852 m) laiuse rannikumere riba kuulutada oma territoriaalveteks ja kuni 200 meremiili laiuse riba - majandusvööndiks, juhul muidugi, kui see ei riku teiste riikide samasugust õigust. Kui niisugune rikkumine on paratamatu, tuleb territoriaalvete ja majandusvööndi piir kokku leppida naabritega . Peame meeles, et riik võib territoriaalveed ja majandusvööndi määrata ka vähem laiad , kui see heanaaberlikkuse pärast vajalikuks osutub.
Territoriaalveed kuuluvad riigi maa-ala juurde ja neid kaitseb iga riik samuti kui maismaad. Võõraste riikide kodanikud ja laevad võivad territoriaalvetes viibida vaid omaniku otsesel loal - samuti nagu mujal selles riigis. Lubatud on küll võõraste laevade lühiajaline ja rahumeelne läbisõit territoriaalvetest, ent sedagi ette teatades ja omanikriigi kontrollile alludes.
Majandusvöönd ei ole enam riigi osa, kuid rannikuriigil on selles suured eesõigused kalapüügiks ja maavarade kaevandamiseks merepõhjast. Laeva- ja lennusõiduks on majandusvöönd vaba kõigile, sealt läbisõit ei vaja rannikuriigi luba ja seda ei kontrollita .
Venemaaga tuleb territoriaalvett jagada Narva lahes ja erilis vaidlusi sealjuures ei tekkinud, vahepealne meri jagati lihtsalt pooleks.
Ka Soome lahe kitsamas osas, Tallinna ja Helsingi vahel, võiksid kokku puutuda Eesti ning Soome territoriaalveed. Kuid soomlased on määranud oma territoriaalveed kõigest 3 miili laiuseks. Et mitte kurjasti kasutada soomlaste tagasihoidlikkust ja et mitte hakata kontrollima Peterburgi suunduvaid ja sealt lahkuvaid Vene ja välismaa laevu - millest kahtlemata tõuseks asjatut tüli - ilmutas ka Eesti mõõdukust ja kitsendas oma territoriaalvett, nii et laevatee jääks väljapoole. Võibolla oleks võinud määrata kitsama territoriaalmere ka Vaindloo saare ümber, et vältida intsidente sealses õhuruumis “nurka lõikavate” Vene lennukitega
Läänes ulatub Eesti territoriaalmeri kõikjal 12 meremiili kaugusele meie saartest. Edelas, mere jagamisel Lätiga, aga tuli arvestada Riia lahe eriseisundit.Nimelt on see laht suletud mereosa, mille sissepääsud jäävad täielikult Eesti ja Läti territoriaalvete piiresse, seepärast tohivad Eesti ja Läti selles lahes omada laiematki territoriaalmerd kui 12 meremiili. Ainult kuidas lahte omavahel jagada? Ja eriti, kummale peaksid kuuluma Ruhnu saare lähedased kalarikkad veed ?
Eesti pakkus, et pooleks tuleks jagada Ruhnu saare ja Läti ranniku vaheline Riia lahe lõunaosa, kuna lahe põhjaosa, mida igalt poolt ümbritsevad Eestile kuuluvad maismaa-alad, jääks tervenisti Eestile. See oleks Lätile jätnud üsna väikese ja kalavaese ala Riia lahest. Läti soovis, et Eesti ja Läti kasutaks kogu lahe kalavarusid ühiselt. Siis aga jääks lahtiseks merepõhja maavarade kuuluvus - kuigi neid pole seni veel leitud, aga võibolla leitakse.
Lõpuks andsid mõlemad pooled järele ja jaotasid Riia lahe nii, et osa Ruhnu saare ümbrusest jäi Lätile - lisaks lahe lõunaosale, mis niikuinii Lätile kuulub.
Majandusvööndid on uus nähtus, esimese Eesti Vabariigi ajal neid ei olnud. Taasiseseisvudes tuli need piiritleda. Ja kitsal Läänemerel tuli arvestada kõigi 4 naabriga. Õnneks mingeid suuri lahkarvamusi ei tekkinud
Vastu Venemaad, Narva lahes, pole majandusvööndiks lihtsalt ruumi, seal puutuvad kokku juba territoriaalveed. Läti puhul võttis küsimuse päevakorrast erileping Riia lahe jagamiseks. Soome ning Rootsiga jagas Balti merd majandusvöönditeks juba omaaegne Nõukogude Liit ja et selle sõlmitud lepingud olid mõistlikud, on Eesti need üle võtnud. Vastu Soomet ulatub meie majandusvöönd vaid veidi üle territoriaalvete piiri. Ka Rootsiga on Saaremaa ning Gotlandi vaheline mereosa pooleks jagatud, mõlemad riigid peavad rahulduma märksa vähem kui 200 meremiiliga.
Eesti naabrid. Niisiis puutuvad meie piirid kokku nelja naabriga: idas Venemaaga, lõunas Lätiga, läänes Rootsiga ja põhjas Soomega .
Üldisemalt võttes on Eestil naabreid rohkem, nendeks võib teoreetiliselt pidada kõiki maailmamere ranniku riike. Avameri on ju laevasõiduks vaba ja mereäärsetesse riikidesse pääseb Eestist ilma kellegi teise maa-alasid läbimata. Tegelikult muidugi ei tasu naabrite hulka arvata kaugeid maid. Kuid kindlasti on Eesti naabriteks kõik Läänemere äärsed riigid, lisaks eelnimetatud neljale veel ka Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani.
Eesti haldusjaotus
Haldusjaotuse mõiste. Eesti praegune haldusjaotus Iga riik jaguneb haldusüksusteks. Seda on tarvis riigi valitsemiseks. Üksainus valitsus pealinnas ( keskvalitsus ) ei suuda täpselt jälgida kohaliku elu üksikasju ega leida õigeid lahendusi kõigile kohalikele muredele, ta lihtsalt ei tuleks kõigega toime. Keskvalitsus tegeleb sellepärast vaid kogu riiki, kõiki selle kodanikke puudutavate küsimustega, jättes kohalike tähtsusega asjade ajamise kohalikele võimudele. Need luuakse valitsema teatud maa-alal elavaid inimesi - haldusüksust. Riigi jaotamine haldusüksusteks ongi haldusjaotus. Kõige harilikum on 2-astmeline haldusjaotus: riik jagatakse suurteks ja need omakorda väikesteks haldusüksusteks.
Haldusjaotuse alla kuulub ka teine küsimus, nimelt on riigivõim vana Euroopa traditsiooni järgi andnud teatud asulate elanikkonnale erilisi õigusi. Selliseid eriõigustega asulaid nimetatakse linnadeks. Kaunis tihti eristatakse veel teine, vähemate eriõigustega asulatekategooria – alevid . Üldiselt annab riigivõim linna ja alevi eriõigusi, lähtudes neile asulatele ka tegelikult omasest eripärast, kuid see on siiski vaid üldreegel, millest on palju erandeid ja sellepärast ei lange juriidiliste ning faktiliste linnade nimekiri sugugi mitte hästi kokku.
Ka Eestis kehtib kaheastmeline haldusjaotus: Eesti jaguneb 15 maakonnaks ja need jagunesid 1. jaanuaril 2008. aastal omakorda 227 vallaks. Linnade ja alevite elanike eriõigusi aga taastatud Eesti Vabariik enam ei tunnista. Juriidiliste linnade ja alevite nimekirja veel peetakse, traditsiooni austades, kuid linnade ega alevite elanikkonnal mingeid erilisi õigusi enam ei ole. 33 valda, mis langevad kokku juriidilise linnaga, kannavad linna või linnvalla nime, teised on kas maavallad (hõlmavad ainult maa-asulaid) või segavallad (viimaste kooseisu kuulub lisaks maa-asulatele veel mõni alev või koguni nn. vallasiseseid linnu, mida meil on 14).
Maakonnavõimude kompetentsi kuulub võrdlemisi väike ring küsimusi, neid otsustab keskvalitsuse määratud maavanem , kes võib palgata endale abilisi - maavalitsuse. Suur enamik kohaliku tähtsusega küsimusi tuleb põhiseaduse järgi lahendada valdades, milleks vallarahvas valib volikogu, see aga omakorda vallavanema (linnvaldades linnapea) ja vallavalitsuse (linnvaldades linnavalitsuse). Vallad on seepärast omavalitsuslikud haldusüksused e. omavalitsusüksused.
Eesti haldusjaotuse kujunemine Eesti haldusjaotus on küll vana, kuid mitte kuigi püsiv, seda on palju ja tihti muudetud.
Maakonnad hakkasid meil kujunema juba muistsel iseseisvusajal, siis jagunesid nad kihelkondadeks ja keskvalitsust tollal veel ei olnudki. Kui võõrad meile oma riigi ja keskvalitsuse peale surusid, kujunesid võrdlemisi ruttu välja Põhja-Eesti maakonnad
Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa, samuti Saaremaa. Lõuna-Eestis oli kaua vaid kaks maakonda (Tartu- ja Pärnumaa). Alles 1783. aastal eraldati nendest Võru- ja Viljandimaa , kuid need olid veel kaua harjumatud ja vähese tähtsusega. Kihelkonnad kujunesid varakult ümber kirikukogudusteks ja kaotasid muu tähenduse. 1925. aastal kaotasid kihelkonnad oma rolli kiriklike haldusüksustenagi.
Saksa vallutajad tõid meile ka eriõigustega omavalitsuslikud üksused - linnad. Linnaõiguse, s.t. õiguse omavalitsuse moodustamiseks, andis keskvalitsus, kes see siis parajasti ka ei olnud. XIX sajandil oli Eestis 13 linna.
Vallad tekkisid alles XIX sajandil. Algul ühendasid nad vaid ühe mõisa talupoegi, kusjuures mõisnikke vallarahva hulka ei arvatud. Ka ei kuulunud valdadesse linlased. Algul olid vallad väga väikesed, ajapikku neid ühendati suuremateks.
Iseseisvunud Eesti Vabariik sai Vene impeeriumilt päranduseks segase haldusjaotuse ja seda hakati pisitasa ümber tegema. 1920. aastal loodi kaks uut maakonda - Valgamaa ja Petserimaa. Teiste maakondade piire parandati ja õgvendati. Suurim selline muutus toimus 1938. aastal, mil Karksi ümbrus viidi kauge Pärnu alluvusest Viljandimaa koosseisu. 1940. a. juulis pidi Virumaast eraldatama Alutaguse maakond, kuid Nõukogude okupatsioon tõmbas sellele plaanile kriipsu peale.
Lisaks 13 linnale loodi Eesti Vabariigi alguses veel alevid, mille omavalitsuslikud õigused meenutasid linnade omi, kuid olid veidi piiratumad. Mõned alevid said aja jooksul linnaõiguse. Jätkati valdade ühendamist, valdadele allutati kogu maarahvastik.
1938. a. viidi läbi valla- ja linnareform. Vanade valdade "lappimise" asemel loodi hoopis uued paraja suuruse ning otstarbeka kujuga vallad. Alevite ja linnade õigused võrdsustati, kõiki hakati nimetama linnadeks. Seejärel oli Eestis 11 maakonda, 31 linna ja 238 valda.
Nõukogude perioodi algul muudeti kujunenud haldusjaotust tihti. Ometi pöördus see pärast mitmeid vapustusi jälle tagasi 1938. aasta jaotusele lähedase skeemi juurde.
Suurem osa Petserimaad anti Venemaale, Eestile jäänu liideti Võrumaaga. Mitu maakonda poolitati. Maavallad jagati külanõukogudeks, luues juurde haldusjaotuse kolmanda astme. Uuesti taastati alevi kategooria; senistelt linnadelt küll seda nimetust ära ei võetud ja aleviteks said mõned suuremad maavaldadesse kuulunud asulad.
1950. a. otsustati Eesti haldusjaotus ühtlustada Vene omaga . Maakonnad ja vallad kaotati, Eesti jagati 39 maarajooniks ja 6 rajooniõigustega linnaks. Maarajoonid jagati külanõukogudeks, aleviteks ja väiksemateks linnadeks. Ka Tallinn jagati linnarajoonideks, kuid rajooni nimest hoolimata olid need rohkem külanõukogu õigustega. 1952. aastal krooniti süsteem maarajoonide ja suurte linnade allutamisega kolmele oblastile. Uus haldusjaotus aga ei kõlvanud ja seda hakati peaaegu kohe parandama. Juba 1953. aastal kaotati oblastid . Maarajoone hakati omavahel liitma . Eriti palju liitmisi võeti ette 1959 . ja 1962. aastal. Liideti ka külanõukogusid. Umbes 1970. aastaks olid suuremad muudatused tehtud.
Eestisse jäi 15 maarajooni ja 6 rajooniõigustega, nn. vabariikliku linna. Maarajoonid jagunesid 194 külanõukoguks, 26 aleviks ja 27 väiksemaks linnaks. Kõik need olid omavalitsusüksused ( iseasi , kui palju omavalitsus Nõukogude võimu all tegelikult tähendas!).
Uus jaotus meenutas suuresti 1940. aastaks kujunenut, kuid arvestas lisaks ka tol ajal veel tegemata parandusi ja vahepealseid muutusi Eesti elus. Sellepärast võttis taasiseseisvunud Eesti Vabariik 1991. aastal selle põhijoontes üle.
Rajoonid muudeti maakondadeks, külanõukogud maavaldadeks. Linnu hakati käsitlema linnvaldadena, alevi kategooria kaotati ja alevid võisid vastavalt rahva soovile kas muutuda linnvaldadeks või liituda maavaldadega. (8 alevit säilitas siiski alevi nime, kuid kuuluvad nüüd segavaldade koosseisu). Valdades viidi sisse tõeline omavalitsus, maakonnad aga jäid vaid haldusüksusteks. Tallinn liideti Harjumaaga, Tartu ja Pärnu samanimeliste maakondadega, Kirde-Eesti suurlinnad Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva Ida-Virumaaga.
Haldusreform ? Eriti õnnestunud Eesti praegune haldusjaotus ei ole. Eelkõige torkab silma, et enamik meie valdu on liiga väikesed. Neil ei jätku ettevõtlikke ja tarku inimesi vallavalitsustesse ega maksumaksjate raha vähegi suuremate projektide tarvis. Seevastu Tallinn on vallaks jälle liiga suur. Ka tundub, et nooremaid maakondi (eriti Põlva-, Jõgeva-, Rapla- ja Hiiumaad) pole rahvas veel päriselt omaks võtnud. Räägitakse jällegi haldusreformist.
Sellega peaks aga olema ettevaatlik. Haldusreform toob alati kulutusi ja tüli ja pole eriti kindel, kas need parema valitsemise tagajärjel ennast ära tasuvad.
Praegu nähakse haldusreformi põhisisuna valdade ja maakondade ühendamist omavahel, vähendades niiviisi maakondade arvu 4-5-ni ja valdade arvu umbes 100-ni. Ent sellise reformi mõttekuses on põhjust tõsiselt kahelda. Häda on selles, et väikevaldu pole tihti kellegagi ühendada. Mõned neist on väikesaared (Ruhnu, Piirissaar jt.), mitmed asuvad metsade ja soode taga. Väikevaldade rahval on hoopis omamoodi mured, mida suurvalla rahvas hästi ei mõista. Ka jääks väikevald pärast ühendamist liiga kaugele uue valla keskusest. Nii jääb ühendamise otstarbekus kohalikul rahval tihti mõistmata. Ning ühendatud valladki oleksid enamasti liiga väikesed ja elujõuetud.
Meie Põhjala naabrite kogemus näitab, et elujõuline omavalitsusüksus peaks omama vähemalt paarkümmendtuhat elanikku. Olemasolevate valdade liitmisel me selle suuruseni ei jõua. Küll on nõutav elanike arv olemas peaaegu kõigil maakondadel.
Sellest lähtudes oleks otstarbekam muuta Eesti põhiliseks omavalitsusüksuseks maakonnad. Muidugi on selleks tarvis muuta põhiseadust - anda rahva poolt valitavatele maavolikogudele ja nende ees vastutavatele maavalitsustele üle tähtsamate ja nõudlikumate omavalitsusülesannete täitmine, jättes valdadele vaid üsna arvukad, kuid lihtsad, vähekulukad, rangelt kohaliku tähtsusega ülesanded, mille täitmisel on tähtis hästi tunda kohalikke olusid ja inimesi. Selliste ülesannetega saavad hakkama ka olemasolevad vallad ja neid poleks tarvis vastu kohaliku rahva tahtmist ühendada. Maakondigi võiks järele jääda rohkem kui 4-5.
Mõtet oleks tõsta Tallinn maakonna seisusesse ja anda ta linnaosadele valla õigused. Uude Tallinna maakonda võiks liita ka mõned linnalähedased, Tallinnaga eriti tugevasti seotud maa- ja linnvallad. Ülejäänud Harjumaa tuleks ühendada Raplamaaga, ühendatud maakonna keskuseks võiks aga jääda edasi Tallinn ning nimeks Harjumaa.
Kaaluda võiks samuti niinimetatud noorte maakondade (Jõgeva-, Põlva-, Valga- ja Hiiumaa ) kaotamist ja ärajagamist teiste vahel. Seejuures võiks Kagu-Eestis tekkiva ühendatud maakonna keskuseks olla mitte tingimata traditsioonidega Võru, vaid võibolla hoopis märksa parema asendi ja uuema hoonestusega Põlva. Niisiis jääks Eestisse 11-15 maakonda: kindlasti Tallinn, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa (või Alutaguse), Tartumaa ja Võru- või Põlvamaa, võibolla aga ka Hiiumaa, Valgamaa, Jõgevamaa.
On veel üks võimalus saavutada haldusreformiga elujõulised omavalitsusüksused, võimalus, mis pealegi ei nõua põhiseaduse muutmist . Nimelt tuleb ergutada lepinguliste liitude sõlmimist valdade vahel suuremate ja nõudlikumate omavalitsusülesannete täitmiseks üheskoos, ühendatud jõududega. Kui meil õnnestub saavutada selliste liitude püsivus ja tõhusus, oleksid need umbes praeguse maakonna suurused ja maakondi poleks enam üldse tarvis, need võiks kõik kaotada. Samuti poleks tarvis valdu vägisi ühendada. Ent praegusoludes ei paista see võimalus üldse reaalne.
EESTI RAHVASTIK JA ASULASTIK
Sissejuhatus
Kõik mingil maa-alal elavad inimesed, need, kellele see ala on koduks , moodustavad selle maa-ala rahvastiku. Rahvastik pakub maateadlasele väga suurt huvi. Kõigepealt Eesti rahvastik - need oleme meie ise ja iseendid oleks ilmselt tarvis tunda. Inimesed on need, kes loodusvarasid kasutavad ja seejuures loodust muudavad. Inimesed on need, kes tegutsevad poliitikas ja majanduses ja kelle jaoks poliitika ja majandus üldse olemas on. Inimesed on ka kultuuri kandjad. Rahvastikualaseid teadmisi on niisiis tarvis mitte üksnes nende endi pärast, vaid ka loodus-, majandus-, poliit - ja kultuurigeograafia paremaks mõistmiseks.
Rahvastiku kohta tahetakse kõigepealt muidugi teada, kui palju seda on. Tähtis on ka, millistest inimestest ta koosneb: kui palju on mehi, kui palju naisi, kui palju elanikest on teenivaid tööealisi ja kui palju ülalpeetavaid lapsi ja vanureid. Ka rahvastiku rahvuslik koosseis on tähtis. Oluline on rahvastiku haridus - ja kultuuritase, mis muuseas mõjutab ka seda, kuidas, millisel viisil ennast elatatakse. Huvi pakub rahvastiku paiknemine, nii suuremate üksuste kui ka asulate kaupa, vaja on teada, millist laadi asulaid on olemas.
Rahvastik on väga muutlik nähtus. Inimesed sünnivad, vananevad ja surevad, õpivad ameteid, vahetavad töö- ja elukohti. Ükski rahvastikku kirjeldav arv ei püsi kaua endine. Kuid need ei muutu ka mitte kuidas juhtub. Rahvastik areneb nn. rahvastikuprotsesside kaudu, mis järgivad igaüks – mitte eriti täpselt, kuid siiski - oma kindlaid seaduspärasusi. Tähtsamad neist protsessidest on demograafiline siire , hõivemuutused, linnastumine , ränded ja etnilised protsessid. Eesti oludes mängib suurt rolli ka võõralt maalt tulnute põlistumisprotsess, õieti küll selle häiritus tulnukate privileegide tõttu.
Praegune rahvastik on kõikjal, ka Eestis, rahvastikuprotsesside pikaajalise kulgemise tagajärg, seda ei saa mõista tundmata neid protsesse ja tegemata tagasivaadet nende kulgemisele. Ja vastupidi, tundes neid protsesse, nende seaduspärasusi ja senist kulgu, suudame põhijoontes ette näha ka meie rahvastiku lähemat tulevikku.
Rahvastikuprotsessid Eestis
Põlistumine ja põlistumishäired Põlistumine on võõraste sisserändajate “sissekasvamine” maa põlisrahvastikku. See võib viia mujalttulnute assimileerimisele, täielikule kultuurilisele ühtesulamisele põlisrahvastikuga. Kuid kui tulnukaid on suhteliselt palju, ei suuda põlisrahvastik neid assimileerida. Ent normaalsete vahekordade hoidmiseks nende ja põlisrahvastiku vahel piisab ka ainult integreerumisest e. lõimumisest. Sel juhul tulnukad säilitavad oma keele ja kultuuri, kuid õpivad suhtlemiseks vajalikul tasemel selgeks põlisrahva keele ja kohandavad oma kombed, suhtlemisviisid ja tegutsemise selliseks, et see ei häiriks põlisrahvastikku. Integratsiooni tulemusena tekib tavaliselt uus etniline grupp, mis jääb erinevaks põlisrahvast, aga on ka erinev rahvast, mille hulgast tulnukad pärinevad. Tulnukad võivad muidugi keelduda isegi integratsioonist ja getostuda, suheldes vaid omavahel ja moodustades tulnukrahvastikuga asumeid, kuhu põliselanikel asja pole.
Ükski maa pole isoleeritud, kõigisse asub aegajalt võõraid ja kõikjal toimub nende võõraste põlistumine, olgu assimileerumise, integreerumisena või, halvemal juhul, getostumisena. See on täiesti normaalne rahvastikuprotsess . Kuid paljudel, eelkõige endistel koloniaalmaadel võib põlistumisprotsess olla tõsiselt häiritud, kulgeda üliaeglaselt või moonutatud kujul. Protsess võib pöörduda isegi vastassuunaliseks, nii et põlisrahvastikku assimileeritakse või integreeritakse hoopis tulnukrahvastiku koosseisu.
Põlistumishäired tekivad kindlasti, kui tulnukad haaravad asukohamaal võimu ning seda kasutades loovad endale ja oma rahvuskaaslastele mitmesuguseid privileege. Põlistumine tähendaks seljuhul neist privileegidest ilmajäämist ja valdav enamik inimesi hoidub sellest, isegi põlvkondade kaupa. Mingisugune kultuuride segunemine , vastastikune rikastumine muidugi toimub ja sel alusel ka integreerumine, kuid üliaeglaselt. Niisugusel maal kujuneb kaks rahvastikku, põlis- ja tulnukrahvastik, mille vahekord on tavaliselt konfliktne. Ka rahvastikuprotsessid kulgevad kummaski rahvastikus erineval viisil ja keskmistatud või summaarsed andmed mõlema rahvastiku kohta kokku on tegelikust tõest üsna kaugel.
Põhja-Ameerikas ja Austraalias hävitasid Euroopa tulnukad suurema osa põlisrahvastikust ja viimase jäänused peavad nüüd integreeruma hoopis tulnukrahvastiku koosseisu. Mitmel Ladina-Ameerika maal põlisrahvastikku küll ei hävitatud, kuid suruti ühiskonna madalamaks kihiks ja hoitakse selles olukorras siiani. Sealgi peab põlisrahvastik integreeruma tulnukrahvastiku koosseisu ja sellinegi integratsioon on tugevasti häiritud veel praegugi; niisugune olukord pidurdab mitmel Ladina-Ameerika maal tõsiselt ühiskonna arengut tervikuna. Alžeerias nautis arvukas prantsuse tulnukrahvastik rohkem kui 100 aastat oma privileege, kuid Alžeeria iseseisvumise järel sunniti nad lühikese ajaga maalt lahkuma, sisuliselt küüditati Prantsusmaale, kuigi nemad ise, nende isad -emad ja paljudel isegi vanavanemad olid sündinud Alžeerias. Põlistumishäirete enamvähem rahuliku lahendamise näiteid on hulga vähem.
Eestiski on suurema osa ajaloost eksisteerinud kaks rahvastikku, mille integreerumine on olnud häiritud. Esimene tulnukrahvastik moodustus XIII sajandil sakslastest, kelle haaratud riigivõim ja seadustes kinnistatud eesõigused muutsid nende integratsiooni ülimalt aeglaseks. Sajandite jooksul kujunes siiski omaette etniline grupp - baltisakslased . Alles XIX sajandil hakati nende eesõigusi kärpima ja pärast Eesti Vabariigi loomist kaotati need üldse. Tagajärjena integratsioon kiirenes, eriti iseseisvas Eesti riigis ja 1939. aastaks olid baltisakslased praktiliselt integreeritud, oleks võibolla assimileerunudki, kui Saksamaa poleks neid koju kutsunud ja ära viinud.
Saksakeelne tulnukrahvastik oli siiski väikesearvuline ja mõjutas rahvastikuprotsesside kulgemist Eestis vähe, pealegi on see juba kauge minevik . Ent nõukogude okupatsiooni tingimustes kujunes väga kiiresti välja uus ja üpris arvukas venekeelne tulnukrahvastik. Nendelgi oli arvukalt eesõigusi, tõsi, mitte just seaduslikke, vaid ennem tavaõiguslikke: eelised korterisaamisel, eelisõigus töötada teatud majandussektorites, elada teatud linnades jmt. Venekeelsete tulnukate suur arv, väga kiire saabumine ja tavaõiguslikud privileegid tekitasid tõsise integratsioonihäire, mida aitas veidi leevendada ainult põlisrahvastiku kõrgem haridus- ja kultuuritase, vähemalt algul, sest pikapeale see erinevus vähenes. Nõukogude okupatsiooni aegseid rahvastikuprotsesse Eestis pole lihtsalt võimalik õieti mõista, eristamata põlis- ja tulnukrahvastikku.
Eesti taasiseseisvumise järel tulnukrahvastiku tavaõiguslikud privileegid kadusid , nende (selleks ajaks küll tublisti nõrgenenud, kuid mingil määral ikka veel säilinud) kultuuriline mahajäämus, veel enam aga rahvastikuprotsesside erineva kulgemise tagajärjed asetasid nad endise privilegeeritud seisundi asemel hoopis halvemasse olukorda kui põlisrahvastikul. Loomulikult kutsus see esile rahulolematuse ja jutud venekeelse rahvastiku diskrimineerimisest. Tegelikult aga avanes nüüd võimalus nende integreerumiseks põlisrahvastikuga ja see integratsioon on möödunud 15 aasta jooksul olnud üllatavaltki edukas. Muidugi on nende põlistumine veel pooleli ja, nagu näitas 2007. aasta kevad, vaid osaline. Väga paljud pole loobunud suurvene shovinistlikust meelelaadist ja nõukogudeaegsete privileegide tagaleinamisest. Samal ajal on aga õpitud rääkima eesti keelt ja - poliitiliselt neutraalsetes asjades – käituma nagu põlisrahvastik. Demograafilises käitumises (abiellumises, lahutamises, laste sünnitamises) ei ole kahel rahvastikul enam tuntavaid erinevusi, mõlema rahvastiku esindajad lähevad enavähem võrdse innuga tööle Lääne-Euroopa riikidesse, ka nende hõivestruktuur on muutunud sarnasemaks. Rahvastikugeograafia küsimustes ei ole enam vajalik kaht rahvastikku eristada.
Muidugi näeksime me heameelega veelgi kiiremat integratsiooni. Kuid kui võrrelda tulnukrahvastiku integratsiooni Eestis 15 aastaga ja näiteks araabia päritolu tulnukrahvastiku integratsiooni Prantsusmaal 50 aastaga, siis on Eestis lood kindlasti paremad.
Rahvastiku arv ja koosseis. Demograafiline siire Keskajal elati poolnäljas, taudide ja haiguste ohus. Rahvast suri palju, heal aastal 30-40 iga tuhande inimese kohta, epideemiate, näljahädade ja sõdade ajal veel palju rohkemgi . Et rahvas püsima jääks, pidid pered sünnitama ja kasvatama nii palju lapsi, nagu nad vähegi suutsid. Tuhande inimese kohta sündis aastas 40-50 last, peresse keskmiselt 7-8 (kellest jäi ellu ja kasvas suureks küll ainult 2-3). Rahva hulgas oli võrdlemisi palju lapsi, kuid tööealisi siiski kõige rohkem. Vanu inimesi oli väga vähe, enamikul lihtsalt ei õnnestunud vanaks elada. Rahvaarv kasvas sajandite jooksul väga aeglaselt, taludes vahel tagasilööke. Et sõdades ja taudides hukkusid peamiselt nõrgemad, siis toibus järelejäänud tugevamatest koosnev rahvastik peale õnnetusi võrdlemisi kiiresti.
Nii arenes ka Eesti rahvastik - võibolla selle erandiga, et siin sõdade tallermaal olid tagasilöögid eriti sügavad. Kolm korda - muistse vabadusvõitluse, Liivi sõja ja Põhjasõja ajal hukkus üle poole rahvastikust. Siiski suutis Eesti rahvastik 1200- 1782 kasvada 2,5-3 korda. 180-200 tuhandelt 1200. kuni 490 000-ni 1782. aastal (esimesel aastal, mille kohta on usaldusväärsemaid statistikaandmeid, mitte ainult hinnanguid).
Võrdluseks võiks mainida, et Soome rahvastik kasvas selle aja jooksul umbes 10 korda, Inglismaa rahvaarv aga 25 korda Eestlasedki oleks võinud olla suurrahvas, kui poleks olnud eespool nimetatud kolme ränka katastroofi.
Eesti rahvaarv praeguspiirides (tuh. inimest)
Aasta
Rahvaarv
Aasta
Rahvaarv
1782
490
1945
u.800
1881
882
1959
1191
1914
1000
1989
1566
1922
1020
2000
1370
1940
1054
2008
1341
XVIII sajandi lõpus algas ka Eestis demograafiline siire. See on rahvastikuprotsess, mille tulemusena kujuneb ümber rahvastiku sündimus ja suremus , selle aastane juurdekasv (iive) kui sündimuse ja suremuse vahe, aga samuti vanuskoosseis.
Demograafiline siire algab, kui elutingimuste paranedes hakkab langema suremus. Et sündimust mõjutavad sajanditevanused traditsioonid, siis see esialgu ei muutu või koguni kasvab, sest emad elavad kauem ja jõuavad rohkem lapsi sünnitada. Rahvastiku iive suureneb pidevalt, rahvaarv kasvab plahvatuslikult. Seda etappi kutsutaksegi demograafiliseks plahvatuseks. Teda iseloomustab veel suur laste arv (kuni 10 - 12 perekonnas, kuni pool rahvastikus).
Pikapeale hakkab sündimus siiski langema. Algul jõukamad, siis ka teised pered mõistavad, et enam pole vaja sünnitada ja üles kasvatada nii palju lapsi. Pealegi on see majanduslikult raske, eriti kui lapsi peab töö asemel kooli saatma hakkama. Suremus võibolla veel langeb, kuid jõudnud madalale tasemele , peatub seal - lõpuks peavad ju kõik inimesed surema. Esialgu kasvab rahvaarv veel kiiresti, kuid seoses sündimuse langusega ja suremuse seismajäämisega hakkab ka iive vähenema, rahvaarvu kasv aeglustuma. Lapsi jääb vähemaks, inimesed elavad vanaks ja vanurite osatähtsus tõuseb. See on rahvastiku vananemise etapp.
Vananemise etapi lõpul on vähelapseline perekond (1-2-3 last) muutunud üldiseks, enamik inimesi saab ära elada kogu oma loomuliku eluea . Lapsi on rahvastikus vähe, vähe on isegi noori inimesi - võimalikke emasid ja isasid - sellepärast on sündimus väga madal. See-eest on aga hästi palju vanureid ja sellepärast ka suremus mõnevõrra tõuseb. Iive muutub nulliks või langeb koguni alla nulli, rahvastik hakkab kahanema . See on demograafilise kriisi etapp.
Kriisi jooksul toimub ülemäära arvukate vanuripõlvkondade väljasuremine ja rahvastiku vanuskoosseis muutub pikapeale normaalseks. Järeldusena kasvab sündimus veidi, suremus aga veidi langeb, iive tõuseb üle nulli, aga ainult üsna vähe. Tulemuseks on nullkasvu olukord. Et selles puuduvad olulised muutumispõhjused, jääb nullkasv arvatavasti kauaks püsima. Täpselt seda muidugi ei tea, sest nullkasvuni on jõudnud vaid vähesed rahvastikud ja sedagi üsna hiljuti .
Demograafilise siirde on läbi teinud ka Eesti rahvastik, õieti mõlemad rahvastikud. Kuni 1940. aastani oli tulnukrahvastik vähearvuline ja demograafilise siirde iseloomu määras ära põlisrahvastik.
Demograafiline plahvatus toimus Eestis XVIII sajandi lõpust umbes kuni 1890-1900 aastani. Et Eesti põlisrahva majanduslik ja ühiskondlik olukord oli ikka veel väga raske, langes suremus aeglaselt ja iive ei muutunudki eriti suureks. 1881. aasta rahvaloendus näitas Eesti ala rahvaarvuks siiski juba 882 tuhat inimest - peaaegu 2 korda rohkem kui 100 aastat tagasi 1782. aastal.
Demograafilise plahvatuse ja vananemise etapi vahele jäi Eestis umbes 30 aasta pikkune üleminekuajajärk, kus surevus veel langes, jätkates nii plahvatuse etapile tüüpilist arengut, sündivus aga hakkas samuti langema, nagu vananemise etapil kombeks. Eesti rahvastiku loomulik iive oli tollal väga kiire, kuid suure osa sellest neelas väljaränne, nii et rahvaarv väga palju ei kasvanudki. Järgnes aga Esimese maailmasõja katastroof, mis tõi kaasa mitte üksnes suuri inimkaotusi , vaid ka silmapaistvalt kiiresti
toimunud ülemineku vähelapselisele perekonnale iseseisvas Eestis. Vananemise etapi läbis Eesti rahvastik väga ruttu ja rahvastiku kasv peaaegu peatus . 1940. aastal elas Eesti praegustes piirides siiski juba 1 054 400 inimest. Ja see oli peaaegu eranditult põlisrahvastik. Põlisrahvastiku arvukus oli suurem kui kunagi varem ja XX sajandil see enam nii kõrgeks ei saanudki.
Loomuliku demograafilise kriisi kõrval tabasid Eesti rahvastikku seejärel ka muud kriisid . Teise Maailmasõja ja küüditamise tagajärjel kaotas Eesti põlisrahvastik 200 000 inimest, rääkimata kogu nende aastate loomulikust iibest. Suhteliselt on need inimkaotused suurimate hulgas Euroopas, ainult juudid ja lätlased kaotasid veel suurema osa rahvastikust.
Demograafiline siire oli Eestis kaugele edenenud ja rahvaarvu kasv aeglaseks jäänud. Tõsi, Eestisse pöördus tagasi palju nn. ida-eestlasi, varem Venemaale väljarännanuid ja küüditatuid. Tänu nendele ja suremuse edasisele langusele kasvas põlisrahva arvukus siiski uuesti ja lähenes 1991. aastal jälle 1 miljonile. Viimastel aastatel enne nõukogude võimu lõppu kasvas põlisrahvastiku sündimus märgatavalt, suremus aga langes. See nn. „laulva revolutsiooni“ beebibuum jäi aga lühiajaliseks.
Rahvastiku üldarv Eestis kasvas aga päris kiiresti. Põhjus oli uue tulnukrahvastiku tekkimine. Eestisse saabus 50 nõukogude aasta jooksul kokku üle 2 miljoni inimese. Põlisrahvastiku õnneks enamik tulnukaid ei jäänud siia püsima, vaid lahkus varsti. Harilikult saabus aasta jooksul 15-20 000 inimest, lahkus üle 10 000. Suurtel sisserännuaastatel olid need arvud hulga suuremad. 1956-1991 saabus Eestisse 1,4 miljonit inimest, jäi ainult 200 000.
Püsima jäänud tulnukaist moodustus arvukas tulnukrahvastik. See kasvas kiiresti ka loomuliku iibe arvelt. Tuldi Venemaalt ja mujalt NSV Liidust , kus rahvastiku areng oli jõudnud demograafilise plahvatuse etappi ja tavaline oli paljulapseline perekond. Ja tulid eelkõige noored inimesed, 20-30 aastased, kes ju kõige meelsamini elukohta vahetavad. Sellepärast oli tulnukrahvastiku sündimus väga kõrge, suremus aga ebaloomulikult madal - vanaemasid-vanaisasid kaasa ei võetud.
Ent tulnukrahvastik mitte ainult ei kasvanud, vaid ka muutus kiiresti. Põlisrahvastiku teatud kultuurilisel mõjul läksid nad ruttu üle vähelapselistele peredele - rutem kui nende rahvuskaaslased kodumaal. Eesti tulnukrahvastik hakkas kiiresti vananema ja lähenema demograafilisele kriisile.
Seda soodustas ka ta ebaharilik vanuseline koosseis. Eriti palju uusi inimesi saabus Eestisse 1945-1955 ja 1980. aasta ümber, vaheaegadel saabus vaid veidi rohkem kui lahkus. Ja arvestades tulnukate noorust saabudes, näemegi, et tulnukrahvastikus on ebaharilikult palju inimesi, kes on sündinud 1920-ndatel ja 1950-ndatel aastatel.
Esimene selline rühm oli Eesti taasiseseisvumise ajaks kõrges vanuses ja hakkas kiiresti välja surema. Teine oli lapsesünnitamise east selgelt väljas. Tulnukrahvastiku sündimus oli 1990. aastaks jäänud väga madalaks, suremus aga tõusis. Kui põlisrahvastikul oli beebibuum, siis tulnukrahvastik elas üle selgeltväljendunud demograafilist kriisi. Negatiivset loomulikku iivet ei hüvitanud enam isegi sisseränd Venemaalt.
Kogu rahvaarv kasvas Eestis kuni 1991. aastani, mil Eestis elas 1,57 miljonit inimest.
Demograafilised protsessid taasiseseisvunud Eestis. Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa järsu muutuse rmõlema rahvastiku käitumises. Põlisrahvastiku beebibuum lõppes ja iive oli juba 1994. aastal negatiivne. Tulnukrahvastik kahanes tugevasti väljarände tõttu, sisseränne Venemaalt ei varjutanud enam ka juba nõukogude ajal kujunenud negatiivset loomulikku iivet, mis oli märksa kiirem kui põlisrahvastikul. Kolme aastaga kaotas Eesti üle 100 000 inimese.
Edaspidi olukord mõnevõrra stabiliseerus. Jätkuvalt kahanevad mõlemad rahvastikud, põlisrahvastik seejuures aeglasemalt kui tulnukad. Siiski on mõlemad rahvastikud demograafilise käitumise poolest tugevasti lähenenud, selles vallas on integratsioon olnud edukas.
90-ndatel aastatel on mitmel Euroopa maal aset leidnud sündimuse ja loomuliku iibe uus vähenemine, mida demograafilise siirde teooria ette ei näinud. Eestiski oli tegemist selle ootamatu nähtusega ja meil on sündimuse langus olnud eriti oluline. 22000 lapse asemel aastas sündis vaid 12- 13000 , viimastel aastatel küll juba kuni 15000, 2007. aastal isegi 15 775 . Surmade arv on küll kahanenud 20 000-lt 17000-le aastas, aga ületab ikkagi sündide arvu. Sündivuse langus on toimunud peamiselt põlisrahvastikus, sest tulnukrahvastiku hulgas oli see niigi väga madal. Suremus on langenud aga peamiselt tulnukrahvastiku osas,kus see varem oli väga kõrge. Nii ongi kahe rahvastiku iibenäitajad ühtlustumas.
2007. aastal sündis eesti peredes 11 195 , mitteeesti peredes 4573 last, suri 11372 eestlast ja 5757 mitteeestlast. Niisiis on mitteeestlaste loomulik iive ikkagi veel negatiivsem kui eestlastel.
On karta , et kumbki rahvastik ei saavuta nullkasvu ja Eesti rahvaarv jätkab aeglast kahanemist ka kaugemas tulevikus. Üheks tagajärjeks on muide vanuselise koosseisu kiire halvenemine, vanurite suhtarvu plahvatuslik tõus, mis omakorda hoiab suremusnäitajad kõrgel. Rahvastikutaaste seisukohalt on Eesti olukord seega üpris kurb ega saagi lähemas tulevikus paraneda.
Eesti rahvastik kahaneb ka väljarände tõttu.
2008. aasta algul elas Eestis 1 341 000 inimest, millest umbes 1,1 miljonit on põlis- või põlistunud rahvastik.
Praegusoludes on Eesti tõenäoline rahvaarv 2020. aastaks langenud 1,2 miljonile ja peaks sellel tasemel püsima jääma, kusjuures siis loodetavasti pole enam tarvis eristada põlis- ja tulnukrahvastikku. Ent põlisrahvastiku hoogustuv väljaränne võib sedagi arvu kärpida.
Lähematel aastatel väheneb tööjõulises eas inimeste arv Eestis suhteliselt aeglaselt. Tööjõulisse ikka astuvad “laulva revolutsiooni” ajal sündinud rohkearvulised aastakäigud, sealt lahkuvad aga II maailmasõja all sündinud ja siiani ellujäänud vanurid , keda on üsna vähe. See võib kaasa tuua isegi tööpuuduse kasvu. Ent umbes 2010. aastast hakkab noorte pealekasv kiiresti vähenema, pensionile lahkumine aga kasvama. Selleks ajaks avanevad lõplikult ka EL tööjõuturud, nii et peale 2010. aastat on oodata Eesti rahvastiku väga kiiret vananemist.
Ränded On tavaline, et demograafilise plahvatuse ajal, mil rahvastik kiiresti kasvab, ei leia osa inimesi enam kodumaal elatist ja rändab välja. Samuti on tavaline, et demograafilise siirde edenedes ja rahvaarvu kasvu aeglustudes väljaränne pikapeale seiskub, demograafilise kriisi saabudes aga asendub aeglase sisserändega.
Ka Eesti rahvastik arenes algul tavalist rada. Väljaränne Eestist algas XIX sajandi keskel. Selle tõukejõuks oli maapuudus. Rännati peamiselt Venemaale, kus võrdlemisi lihtsalt sai maad. Eesti külad tekkisid nii otse Peipsi taga kui ka Venemaa kaugetel ääremaadel. XIX sajandi lõpupoole mindi ka Venemaa vabrikutesse, aga samuti õppima, eriti Peterburgi. Nõnda kujunes rohkearvuline ida-eestlaste rühm. Enne Esimest maailmasõda elas Venemaal juba paarsada tuhat eestlast.
XX sajandi algul algas ka väljaränne läände, peamiselt Ameerikasse. Neid inimesi oli siiski vähe. Oli ju lihtsam rännata Venemaale, mille külge Eesti tollal kuulus. Samuti hakkas XX sajandi algul väljaränne Eestist juba soikuma. Kokku rändas Eestist välja 15-20% kogu rahvastikust.
Kui Eesti iseseisvus ja Venemaa seda tunnistas , lubati kummagi riigi kodanikel oma maale tagasi pöörduda (opteeruda), kui nad seda soovivad. Seda võimalust kasutas suur hulk ida-eestlasi, peamiselt siiski linnadest või siis neid, kes olid Venemaale sattunud sõjakeerises. Ida-eestlaste arv vähenes, kuid jäi veel kaunis suureks (umbes 150 tuhat).
Iseseisvas Eestis oli rahvusvaheline ränne võrdlemisi loid. Rännati välja peamiselt Ameerikasse.
Teine maailmasõda ja nõukogude režiim muutsid aga Eesti ränded hoopis ebatavalisteks. Sõjaga seoses toimus rida sundrändeid, mis tugevasti vähendasid Eesti rahvastikku. Kõigepealt, 1939-1940. aastal lahkus senine tulnukrahvastik - sakslased. 1944. läksid ära ka rootslased , kes olid Loode-Eestis elanud sajandeid ja juba ammu muutunud põlisrahvastikuks. Nõukogude okupatsiooni eest põgenes läände umbes 70 000 eestlast. Nemad koos väheste varasemate väljarändajatega Läände moodustasid väliseestlaste rühma. 1941. ja 1949. aastal küüditati Venemaale kümneid tuhandeid eestlasi ja venelasi -põliselanikke. Alles pärast 1956. aastat lubati ellujäänud küüditatutel Eestisse tagasi tulla, mida nad suures enamikus ka tegid.
Juba Teise maailmasõja ajal algas suur sisseränne Eestisse, mis eriti elavnes 1945-1955. aasta vahel. Eesti oli küll küps muutuma sisserände maaks , kuid tulijaid oli palju rohkem, kui Eesti suutis vastu võtta. Nii kujunes neist sisserändajaist kiiresti Eestile võõras ja vaenulik tulnukrahvastik, mis koosnes valdavalt venelastest. Tuli muidugi ka teiste NSV Liidu rahvaste esindajaid, kuid needki venestusid Eesti tulnukrahvastiku hulgas elades.
Siiski leidus sõjajärgsete sisserändajate hulgas märkimisväärne hulk ida-eestlasigi. Nende enamik sulas hoopis põlisrahvastiku koosseisu. Põlisrahvastikuga liitus samuti teatav hulk ingerisoomlastest ja karjalastest sisserändajaid. Need inimesed kujutasidki endast sõjajärgse sisserände normaalset, rahvastikuprotsesside loomuliku kuluga kooskõlas olevat osa.
Pärast taasiseseisvumist muutus Eesti jälle väljarändemaaks. Demograafilise kriisi oludes on väljaränne muidugi ebaloomulik, seda põhjustab peamiselt tulnukrahvastiku olemasolu. Ent viimasel ajal on hakanud välja rändama ka põlisrahvastikku kuuluvad noored. Rahvastikuprotsessidega kooskõlas olevat sisserännet, eelkõige väliseestlaste ja ida-eestlaste tagasipöördumist, takistab Eesti halb majandusolukord ja iseseisvuse ebakindlus .
Tulnukate väljaränne Eestist oli väga suur paari aasta jooksul peale taasiseseisvumist ja vähenes siis tunduvalt. Kahjuks selle kohta täpseid andmed puuduvad, sest inimesed harilikult ei teata riigi- ega statistikaasutustele, kui nad lahkuvad Eestist Euroopa liidu maadesse. Tegelik lahkumine saab ilmseks alles rahvaloendustel. Näiteks näitas 2000. aasta rahvaloendus, et Venemaale, Valgevenesse ja Ukrainasse on lahkunud 20-25 tuhat inimest rohkem, kui jooksva statistika põhjal arvati. Arvatust suurem on olnud ka eestlaste ning tulnukate väljaränne lääneriikidesse. Selles viimases rändevoolus ei ole põlis- ja tulnukrahvastiku vahel enam olulist erinevust. Siiski torkab silma, et väljaränne Eestist on palju väiksem kui väljaränne Lätist või Leedust.
Hõivemuutused ja linnastumine Keskajal elatus valdav osa rahvastikust nii Eestis kui mujal maailmas põllumajandusest ja kalapüügist ning elas maal. See kehtis eriti põlisrahvastiku kohta. Tulnukate hulgas leidus rohkem käsitöölisi, kaupmehi, haritlasi ja need asusid peamiselt linnadesse. Linnades elasid ka valitseva võimu esindajad. Linnaelanikkond koosneski valdavalt tulnukatest, põlisrahvast lubati linna vaid teenijate ja mustatöölistena.
Eesti linnad hakkasid kujunema küll juba enne saksa vallutust, kuid tõelistest linnadest saab rääkida alles alates XIII sajandist. Nagu mujalgi, olid keskaegsed linnad väikesed ja neid oli vähe. Eestis vähendas linnade arvu ja suurust veelgi sõdade periood Liivi sõjast Põhjasõjani.
1782. aastal oli Eestis 11 linna ja neis elas kokku 23 000 inimest (sama palju kui praegu ainuüksi Viljandis ). See oli kõigest 5% kogu maa rahvastikust.
Nagu mujalgi, oli rahvas, isegi suur osa tulnukrahvastikku, harimatu. Siiski osati XVIII sajandi lõpus Eestis juba üsna üldiselt lugeda ja see tuli ühiskonna uuenemisele kasuks.
XVIII sajandi lõpul algas Eestiski ühiskonna moodne uuenemine. Ümberkorraldused põllumajanduses vabastasid sealt tööjõudu, põllumajandusest ja kalandusest elatuvaid jäi isegi vähemaks. Vabanevad inimesed ja rahvastiku juurdekasv, kui nad just välja ei rännanud, leidsid elatuse kiiresti kasvavates tööstuslikes harudes - tööstuses, ehituses, veonduses - ja need said järjest tähtsamateks elatusallikateks. Seda protsessi võib nimetada industrialiseerimiseks hõive valdkonnas. Kasvas ka kaupmeeste, haritlaste, ametnike arv, üldse hõivatus teenustes, teabetöötluses ja riigivalitsemises.
Uued ärivõimalused ja töökohad asusid valdavalt linnades ja elatust otsiv rahvas asus maalt ümber linna. Senised linnad kasvasid kiiresti ja tekkis ka mitmeid uusi.
Kõik kirjeldatu olnuks täiesti võimatu, kui rahvastik oleks jäänud sama harimatuks kui seni. Sellepärast kaasnes, tihti aga isegi eelnes sügavatele hõivemuutustele ja linnastumisele ka rahva hariduse paranemine.
Kirjeldatavad protsessid puudutasid vähe tulnukrahvastikku, kes niigi elas võrdlemisi hästi. Ka oli tulnukaid tollal liiga vähe, et täita kõiki uusi äri- ja töökohti. Muutuste peamiseks kandjaks oli põlisrahvastik. Senisest maarahvast sai ühtlasi vabriku - ja linnarahvas . Tulnukad püüdsid kaua endale pidada kõige tulusamaid ameteid kaubanduses, hariduses, tervishoius ja riigivalitsemises, kuid XX sajandi algul murdis põlisrahvastik sisse neilegi elualadele. Iseseisvas Eesti Vabariigis aga jäid tulnukad kõikjal juba tühiseks vähemuseks.
Linnaelanike arv kasvas XIX sajandi jooksul umbes seitsmekordseks. 1897 . aastal elas linnades juba 181 000 ehk peaaegu iga viies Eesti elanik . XX sajandi algul linnade kasv kiirenes veelgi. Linnade arv kasvas kuni 1918. aastani vähe - 11-lt 12-ni, kuid tekkis hulgaliselt linna iseloomuga asulaid, millele linna õigusi siiski veel ei antud.
Iseseisvas Eesti Vabariigis linnade kasv aeglustus. See oli seotud ümberkorraldustega majanduses, kus edukas oli eriti põllumajandus. Küll aga suurenes märksa linnade arv, tegelikult juba olemasolevad linnad tunnistati nüüd sellisteks ka ametlikult. Linnaõigusi anti aga ka mõnele asulale, mis tegelikult linnad polnudki . Nii et varasem erinevus tegeliku ja juriidilise linnamõiste vahel ei kadunud kuhugi , ainult muutis iseloomu. 1940. aastal oli Eestis juba 35 juriidilist linna.
Põlisrahvastik omandas XIX sajandi jooksul täieliku kirjaoskuse ja seejärel ka üldise alghariduse. Kesk- ja ülikooli pääsesid siiski veel vaid üksikud eestlased. Murrang toimus XX sajandi algul, eriti aga iseseisva Eesti ajal. 1940. aastal oli Eesti põlisrahvastiku haridustase juba peaaegu sama kõrge kui Lääne-Euroopas. Tulnukrahvastiku haridus oli seda olnud juba varemgi.
Ometi ei jõudnud ei industrialiseerimine , ei linnastumine ega isegi mitte haridusrevolutsioon 1940. aastaks Eestis veel lõpule. Need tuli lõpetada keerulistes tingimustes nõukogude koloniaalvõimu all.
Kui käsitleda rahvastikku üleüldse, tervikuna, siis lõpetati need umbes 1970. aastaks. Jätkus tööstusliku hõive kiire kasv, see jõudis välja 53% kogu hõivatusest. Hõivatus põllumajanduses ja kalanduses langes 14%-ni. Kiiremini kui seni kasvas teenuste osutajate, haritlaste ja ametnike arv.
Suuremad ja isegi keskmised linnad kasvasid väga kiiresti, väikelinnad (millest paljud polnudki tegelikud linnad) aga aeglaselt või peaaegu üldse mitte. Linlasteks hakati lugema ka juurdeloodud alevite elanikke. Linlaste osatähtsus rahvastikus ületas 60%. Viidi sisse üldine keskharidus , kõrghariduski oli laialt levinud.
Kui aga vaadelda eraldi põlis- ja tulnukrahvastikku, siis selgub , et esimese puhul oli industraliseerimine ja linnastumine veel lõpetamata, teise puhul aga ebaloomulikult ülepaisutatud.
Tulnukad ei soovinud ei maale asuda ega põllumajanduses töötada. Teenusi osutada ja haritlastena töötada nad jällegi oma madalama hariduse- ja kultuuritaseme tõttu ei suutnud. Neile jäi üle peamiselt tööstuslik hõivatus, eriti just suurtehastes, mis tihti spetsiaalselt nende tööga varustamiseks rajatigi. Ka olid nad Eestis algusest peale peaaegu eranditult linnarahvastik (ehkki kodumaal elasid nad enamasti maal).
Põlisrahvastik, kelle tööstusesse asumine oli niiviisi takistatud, jäi võrdlemisi olulises osas veel põllumajanduslikuks maarahvaks; veel praegugi elab linnas vaid veidi üle poole eestlasi ja põlisvenelasi. Tõsi, oma parema hariduse tõttu oli põliselanikel võimalus tööd leida teenuste osutamisel ja haritlastena, tihti isegi riigivalitsuses, kuigi seal selgelt eelistati tulnukaid kui ustavamaid.
Umbes 1970. aastal läksid maailma eesrindlikumad maad üle uude, postindustriaalsesse arenguetappi. Selle üheks tunnuseks on desindustraliseerimine - tööjõu äravalgumine tööstuslikelt kutsealadelt teenustesse, teabetöötlusse, juhtimisse ja muudesse kõrget haridust nõudvatesse ametitesse.
Eesti rahvastiku kumbki osa polnud selliseks arenguks valmis. Ja meil kehtiv nõukogude võim ei tahtnud sellega kaasa minna, vaid ennem takistas seda. Eesti desindustraliseerimine 1970-1991 toimus väga aeglaselt. Ainus märkimisväärne positiivne saavutus oli rahva haridustaseme paranemine, muuhulgas ei jää tulnukrahvastiku noorem põlvkond enam oma hariduselt põlisrahvastikust maha, võibolla isegi ületab seda.
Taasiseseisvunud Eesti püüab uue arenguga mitte üksnes kaasa minna, vaid ka tasa teha kujunenud mahajäämust. Seda aga takistavad väga nõukogude ajal kujunenud ebakõlad: põlisrahvastiku vähene linnastumine ja liigne sõltuvus põllumajandusest, tulnukrahvastiku ülemäärane industrialiseeritus ja linnastumus. Mõlemad rahvastikuosad elavad üle suuri raskusi - kuid erinevaid! Nii omandavad need probleemid pealegi rahvusliku värvingu ja rikuvad kahe rahvastiku suhteid. Kahe rahvastiku hõivestruktuur on siiani erinev, kuid erinevused on siiski vähenenud:
Hõivestruktuur rahvuse järgi, protsentides
Aasta, rahvus
Põllumajandus jt.
Tööstus jt.
Teenused
Eestlased 1997
11,8
28,2
60,1
Eestlased 2005
7,0
30,3
62,7
Mitte-eestlased 1997
3,9
43,6
52,5
Mitte-eestlased 2005
1,7
41,8
56,5
Seoses linnastunud tulnukrahvastiku osatähtsuse vähenemisega kahaneb ka linnaelanike arv ja Eesti linnastumise määr. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnades 67% kogu rahvastikust. Linnaelanike arv ületab maaelanike oma ainult 4 maakonnas 15-st ja need on just tulnukrahvastiku suurema osatähtsusega maakonnad: Ida-Virumaa (88%), Harjumaa (84%), Tartumaa (72%) ja Pärnumaa (57%).
Hõivemuutused on aga taasiseseisvunud Eestis olnud kiired ja jälgivad maailma arengu üldsuundi. Teenuste osutamisel töötab juba pool hõivatud rahvastikku, tööstuslik ja põllumajanduslik hõive on mõlemad tugevasti langenud.
Uueks hõivenähtuseks on ka töötus. Ametlik töötusemäär püsis kaua 10-15% vahel ja langes alla 10% alles kõigeviimasel ajal, tegelikult on töötus suuremgi.
Linnastumisprotsessi lähemalt vaadeldes eristub selles vähemalt kolm etappi. Algul kasvavad üksiklinnad ja neid tekib juurdegi. Seejärel, eeslinnastumise etapil, hakkavad linnad, alates suurematest tekitama enda ümber, hea liiklusasendiga punktides, eeslinnu, kuhu asub ümber osa olemasolevat või juurdetulevat rahvastikku ja äritegevust. Emalinn koos eeslinnadega moodustavad linnastu. Uusi linnu (peale eeslinnade) sel etapil enam eriti ei moodustu. Valglinnastumise etapil valguvad linnad ja eeslinnadki aga laiali igas suunas, tekitamata selgelteristuvaid eeslinnu.
Eestis algas linnastute kujunemine 1930-ndatel aastatel ja sedagi ainult Tallinna ümber. Nõukogude ajal kujunes Tallinna linnastu täiel määral välja ja väiksed linnastud kujunesid ka teiste vähegi suuremate linnade ümber, tõsi, eeslinna rolli täitsid neis linnastutes tihtipeale linnalise ilme omandanud külad. Valglinnastumise etappi astus Eesti alles pärast taasiseseisvumist, kuid seegi protsess on juba suure hoo sisse saanud, eriti muidugi Tallinna ümber.
Rahvastiku paigutus
Rahvastik ei paikne riigi maa-alal kunagi päris ühtlaselt. Seal, kus elatusvõimalusi on rohkem, elab rahvastki rohkem ja tihedamalt koos, ebasoodsatel aladel aga vähem ja hõredamalt.
Rahvastiku paiknemist kirjeldatakse tihti rahvastiku tiheduse näitajaga. Selle arvutamiseks tehakse kindlaks mingil maa-alal elavate inimeste arv ja jagatakse see tolle maa-ala pindalaga. Juhime tähelepanu, et rahvastiku tihedus kaotab mõtte, kui arvutamisel kasutatav maa-ala on liiga väike. Sellepärast kirjeldab rahvastiku tihedus rahvastiku paigutust vaid üldjoontes, mitte kunagi ülitäpselt. Eestis on seda mõtet arvutada valdade ja maakondade, mitte aga väiksemate üksuste kaupa.
Eesti rahvastiku keskmine tihedus (30 in/km2) on Euroopa oludes väike ega kannata välja võrdlust Lääne-Euroopaga, kus see peaaegu kõikjal ületab 100 ja küllalt suurtel aladel isegi 500 in/km2. Siiski elab meil rahvast tihedamalt kui Põhja-Euroopa riikides ning suuremas osas Venemaal. Ka mujal maailmas leidub palju Eestist hõredamalt asustatud alasid.
Eesti rahvastik paikneb võrdlemisi ühtlaselt, meil ei ole suuri asustamata alasid ega ka väga tihedalt asustatud piirkondi.
Eesti maarahvastiku paigutuse üldjooned kujunesid välja juba keskaja lõpuks. Siis sõltus see väga tugevasti põllumaa viljakusest. Tihedasti olid asustatud Tartu- ja Viljandimaa, Pandivere kõrgustik, ka Saaremaa (seal on rahvastiku tihedus hiljem märksa langenud) ja praegune Võrumaa. Hõre oli asustus soode-rabade ja suurte metsade maastikes: Alutaguses, Peipsi, Võrtsjärve ning Pärnu nõos ja Kõrvemaal. Maarahvastiku tihedus oli tollal umbes sama, mis praegu, kohati kõrgemgi. Kuid tollal polnud Eestis peaaegu üldse linnu.
Viimase 2 sajandi jooksul on Eesti rahvastiku paigutus järjest rohkem hakanud sõltuma linnade asukohast ja suurusest . Et Põhja-Eestis tekkis linnu rohkem, on ka rahvastiku üldine tihedus seal märksa suurem kui Lõuna-Eestis. Üsna varakult kujunes Eesti kohta suur tihedus Harjumaal , nõukogude ajal ka Ida-Virumaa põhjaosas. Kuid säilinud ja isegi teravnenud on ka rahvastiku tiheduse erinevused viljakate maa-alade ja suurte soode, rabade ja metsade maastike vahel. Viljakatel maadel tekkis nimelt rohkem linnu, olgu või väikesi, sealt lahkus vähem inimesi mujale, nii et ka maarahvastikku säilis rohkem.
Viimasel ajal kasvab linnade, eriti just suurlinnade mõju rahvastiku paiknemisele veelgi. Isegi maarahvastik hakkab eelistama just linnalähedasi, mitte niivõrd viljakaid alasid. Tühjaks kipuvad jääma mitte üksnes soode, rabade ja metsade alad, vaid ka suurtest linnadest eemal asuvad, ehkki viljakad piirkonnad. Eestis on see areng küll veel algusjärgus, kuid rahvastiku koondumine Tallinna ümbrusesse, Harjumaale on juba selgesti märgatav. Rääkimata mitmete linnade olemasolust seal, on Harjumaa ka tihedaima maarahvastikuga maakond Eestis. Seevastu Ida-Virumaa tulnukrahvastikuga suurlinnad ei suuda enda ümber maarahvastikku koondada ega isegi omaenda rahvastikku säilitada, seal rahvastiku tihedus väheneb. Siiski elab neis kahes piirkonnas kokku üle poole Eesti rahvastikust. Üsna suur on ka Tartumaa ja Pärnumaa rahvastik, tänu linnadele. Muud maakonnad on väherahvastatud.
Eesti asulad
Asulate peamised liigid Inimesed ei ela harilikult päris hajali , vaid koonduvad asulatesse. Asulaid on väga mitmesuguseid - väikesi ja suuri. Asula on üksik metsatalu, aga asula on ka suurlinn. Harilikult jagatakse asulad kõigepealt maalisteks ja linnalisteks.
Maalistes asulates on suures ülekaalus põllumehed, vahel ka kalurid. Et need tegevused vajavad palju maad, ei saa põllumehi ühte asulasse koguneda eriti palju. Sellepärast on maalised asulad enamasti üsna väikesed. Seda eriti Eestis, meil on vaid paar-kolm maalist asulat , kus elab üle 1000 inimese. Põllumeeste või kalurite hulgas võib maalistes asulates elada ka üksikuid teiste elualade esindajaid, näiteks poodnik, kooliõpetaja, sideametnik, politseinik jt.
Linnalistes asulates, mida harilikult nimetatakse lihtsalt linnadeks, on suures ülekaalus inimesed, kes ei tegele ei põllumajanduse ega kalapüügiga. Nende töö ei vaja kuigi palju maad ja seepärast võib neid ühte asulasse koonduda ka väga palju. Linnad on harilikult (aga mitte ilmtingimata!) väga arvuka elanikkonnaga. Neile on tavaline ka paljukorruseline hoonestus, tihe tänavavõrk ja muud sellised iseärasused. Linnalised asulad pakuvad harilikult ärilisi ja kultuurilisi teenuseid ka ümbruskonna maaelanikele, kellel sellepärast on alatasa linna asja.
Peale ilmselt maaliste ja ilmselt linnaliste asulate leidub ka vahepealse suuruse ja iseloomuga asulaid, kus põllumeeste (kalurite) kõrval elab üpris palju teenindajaid, haritlasi, tihti ka tööstustöölisi, raudteelasi jne. Selliseid asulaid nimetatakse aleviteks. Mõnikord antakse ka alevitele samad õigused nagu linnadele ja kutsutaksegi neid linnadeks, kuid sellest hoolimata ei ole nad päris linnad. Küll võib alev aja jooksul tõeliseks linnaks kasvada, kui ümbruskonna rahvale seda tarvis on või rajatakse seal mõni jõudsalt edenev käitis.
Keskaegse Eesti asulad Eestis rajasid esimesed tõelised linnad saksa ja taani vallutajad, kuigi Tallinn ja võibolla veel mõni asula hakkas linnalist ilmet võtma juba mõnevõrra varem.
Keskaegne linn oli peamiselt käsitööliste ja kaupmeeste elupaik. Seal elasid needki, kes riiki valitsesid, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid . Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna lähedal. Kaitseks olid linnal harilikult müürid ümber ja seda silmatorkavat iseärasust peetigi linna tunnuseks.
Keskajal oli linnu vähe ja needki olid väikesed. Eriti väikesed olid keskaegse Eesti linnad. Vaid Tallinnas ja Tartus elas ajuti mitu tuhat inimest, teiste linnade elanikkonda mõõdeti sadadega. Varakult tekkis Eestis 8 linna, peale Tallinna ja Tartu veel Narva, Rakvere, Paide, Haapsalu, Viljandi ja Pärnu. XVI sajandil lisandusid Kuressaare ja Valga, XVIII-l Paldiski ja Võru. Aeg-ajalt kujunes ka mõni väike alev, kuid kui need järjekordse sõja ajal hävitati, siis neid enam ei taastatud.
Maalisteks asulateks olid tollal külad ja mõisad, üksiktalusid leidus harva. Talupojad elasid harilikult koos külas, põllud, karjamaad ja heinamaad olid väljaspool küla. Mõisate silmapaistvam osa oli mõisnikupere uhke elamu, samuti kõrvalhooned. Kuid mõisas elas ka mitmeid mõisaametnikke, teenreid (toapoiss, aednik jt), nii et see oli võrdlemisi suur asula.
Asulatevõrgu areng uusajal XVIII sajandi lõpul alanud ühiskondlike muutuste käigus kujunes ümber ka Eesti asulastik.
Järjest rohkem läks vaja selliseid inimesi, kes tavaliselt asusid linnades - kaupmehi, teenindajaid, haritlasi, ametnikke. Neid saigi järjest rohkem ja nende arvelt hakkasid linnadki kasvama. Siiski, kõige arvukamateks linlasteks said varsti vabriku- ja tehasetöölised, kes asendasid seniseid käsitöölisi. Eesti vanad linnad kasvasid võrdlemisi kiiresti. XX sajandi algul ületas Tallinna elanike arv juba 100 tuhande piiri, üle 10 000 elaniku oli veel Tartus, Narvas, Pärnus ja Valgas .
Vabrikute ja tehaste juurde ning raudteesõlmedesse tekkis ka hoopis uusi linnu (näiteks Kunda, Aseri , Kärdla, Tapa jpt), kuid tollal ei tunnistatud neid ametlikeks linnadeks.
Teoorjuse kaotamine ja talude päriseksostmine muutis oluliselt maa-asulate ilmet. Mõisnikud pidid nüüd põllutöölisi palkama hakkama ja need pandi elama mõisatesse ehitatud moonakamajadesse, nii et mõisaelanike arv kasvas tunduvalt. Talupojad ostsid oma maa mõisnikult välja, lasksid selle ühes tükis välja mõõta ja ehitasid tihti uue elamu ning kõrvalhooned oma maale, lahkudes niiviisi külast. Tulemuseks oli külade hajumine üksiktaludeks. See oli eriti põhjalik Lõuna-Eestis, kus paljud külad lakkasid üldse olemast. Põhja-Eestis ning saartel säilisid külad paremini.
Põllumehel oli nüüd palju rohkem seda, mida linnas müüa ja mida linnas poes või käsitöölise juures osta. Asja hakkas linna olema palju tihedamini. Senine linnadevõrk oli uue ajastu talupojale liiga hõre, linnad liiga kaugel. Ka uued vabrikulinnad ei rahuldanud vajadusi. XIX sajandi teisel poolel hakkas kihelkonnakirikute, hiljem ka raudteejaamade juurde kujunema hulgaliselt aleveid , kus elas poodnikke, põllusaaduste ülesostjaid, käsitöölisi, arste, õpetajaid ja muid talurahvale vajalike inimesi. Muidugi haris enamik alevielanikke ka põldu, olgu või väikest, ja pidas loomi. Hiljem hakkasid alevitesse talvist kodu ehitama ka ümbruskonna taludes ja mõisates suviti töötavad põllutöölised. Niisuguse alevi elu ja elanikke võime tundma õppida kasvõi Tootsi-lugudest.
Iseseisvas Eesti vabariigis vanade linnade kasv esialgu takerdus, sest tööstus, nende peamine tööandja, vajas ulatuslikke ümberkorraldusi. Mõne piiriäärse linna (Narva, Valga) elanikkond koguni vähenes. 30-ndatel aastatel aga hakkasid linnad jälle jõudsalt kasvama. Ka tunnistati iseseisvas Eestis varem tekkinud tegelikke, kuid mitteametlikke linnu, algul alevitena, seejärel juba päris linnadena. Ka suurematele alevitele anti omavalitsusõigused. 1938. nimetati need alevid samuti linnadeks. Tagajärjena kasvas ametlike linnade arv peaaegu 3 korda - 12-lt 35-ni. Tõsi, ümbernimetatud alevid siiski tõelised linnad veel ei olnud.
Maal oli suurim muutus mõisnike eesõiguste kaotamine ja osa mõisamaa jagamine talupoegadele ja moonakatele. Mõisnikupere ja ta eluase kaotas nii oma valitseva seisundi mõisas ja senised mõisad kujunesid ümber asundusteks. Jätkus ka külade hajumine taludeks, mõisatelt äravõetud maadele tekkis juurde hulga uusi üksiktalusid. Samuti jätkus uute alevite teke.
Nõukogude aeg muutis jälle Eesti asulastikku. Väga kiiresti hakkasid kasvama linnad. Oli neid ju vaja tulnukrahvastiku majutamiseks. Mõni linn (Sillamäe, arengus kängujäänud Paldiski, sõjas purustatud ja inimtühjaks jäänud Narva) oligi mõeldud vaid tulnukatele, eestlaste sinnaasumist takistati. Tulnukaid asus palju ka Tallinnasse ja põlevkivikaevanduste juures tekkinud uutesse linnadesse, samuti mitmesse muusse Põhja-Eesti asulasse. Selles piirkonnas tekkis mitmeid uusi tööstuslinnakesi, millest mõned hiljem päris linnaks kasvasid või olemasolevate linnadega liitusid . Harjumaa, Lääne- ja Ida-Virumaa muutusid tugevasti linnastunud aladeks.
Mujal Eestis, kuhu tulnukaid saabus märksa vähem, oli linnade kasv aeglasem . Õieti kasvasid ainult suuremad linnad, linnadeks ümbernimetatud alevid jäid aga kasvus kängu. Siiski loodi ametlikke aleveid algul isegi juurde. Ent uued ja endisedki alevid ei osutunud kuigi eluvõimelisteks. Tõeliseks linnaks kasvas uutest alevitest ainult Põlva, mõned aga nimetati tagasi maa-asulateks.
Suuremad linnad kasvasid nõukogude ajal linnastuteks. Linnastu on teatavasti rühm üksteise lähedal paiknevaid ja ühtse tervikuna talitlevaid linnu, aleveid ning maa-asulaidki.
Maal taastas nõukogude võim mõisatüüpi suurmajandid. Vastavalt hakkasid kiiresti kasvama ka mõisad kui asulatüüp. Neid nimetati nüüd küll majandikeskusteks, kuid elasid neis ikka samad inimesed - riigimõisa ametnikud ja maata palgatöölised- moonakad . Paljud kujunesidki endistest mõisatest-asundustest. Suuremaid ja edukamaid majandikeskusi hakati nimetama alevikeks. Alevike kasv toimus ühelt poolt alevite, teiselt poolt talude arvelt. Talude võrk hõrenes tunduvalt.
Taasiseseisvunud Eestis on asulatevõrgu normaliseerimine alles alanud. Tulnukrahvastiku osaline lahkumine ja rahvaarvu loomulik kahanemine on vähendanud enamiku linnade elanike arvu. Alevid seati 1993. aasta haldusreformiga valiku ette - kas lasta end ümber nimetada linnaks või muutuda maa-asulaks. Osa valis ühe, osa teise võimaluse. Tagajärjena on linnade ametlik arv tõusnud 46-ni. Tegelikult on suur osa Eesti linnadest ikkagi ainult alevid.
Maa-asulate arengut hakkab mõjutama ilmselt põlisrahvastiku linnastumisprotsessi lõpuleviimine. Uute talude rajamise vaimustus läks varsti üle ja talude arv on jälle vähenema hakanud. Erilise löögi alla on jäänud aga alevikud -uusmõisad. Ega maarahvastiku üldine vähenemine jäta erilisi kasvulootusi alevitelegi.
Eesti asulad praegusajal Eesti, nagu muudegi riikide asulasüsteemi mudeliks võib olla täht Y. Maa-asulad, millest on aegade jooksul välja kasvanud ka linnad ja alevid, moodustavad Y jala, linnad aga kaks Y haru,sest linnu on kaht oluliselt erinevat tüüpi. Aleveid sümboliseerib Y harude ühinemiskoht, see ebapüsiv asulatüüp võib edasi areneda kõigis kolmes suunas. Linnu ja maa-asulaid võib jagada veel alatüüpideks. Kokku saab Eesti asulate hulgas eristada 8 rühma: 5 linnade ja 2 maa-asulate hulgas, kuna alevid moodustavad omaette rühma.
Linnad jagunevad kõigepealt paljuotstarbelisteks (polüfunktsionaalseteks) ja üheotstarbelisteks (monofunktsionaalseteks).
Monofunktsionaalne linn on olemas valdavalt ühelainsal otstarbel , Eestis on harilikult tegemist tööstuslinnadega, mis on olemas selleks, et mahutada tööstusettevõtteid ja nende töötajaskonda; peale selle on meil paar raudteelinna ja üks-kaks ülipisikest kuurortlinna, mille linnastaatuski on vaieldav. Muud ülesanded, mida selline linn võibolla veel täidab, on peaülesande kõrval peaaegu tähtsusetud.
Polüfunktsionaalne linn täidab mitmesuguseid ülesandeid. Selleski on harilikult olemas olulisi tööstus- ja veondusettevõtteid, kuid see linn on harilikult ka kultuuri- ja halduskeskus ning tähtis teeninduskeskus. Seejuures teenindab ta mitte üksnes omaenda elanikke (seda teeb ka monofunktsionaalne linn), vaid ka ümbruskonna väiksemate asulate elanikke. Seda ümbruskonda nimetatakse linna tagamaaks ja tagamaa ulatuse järgi jagataksegi polüfunktsionaalseid linnu veel alatüüpideks.
Kõrgeima taseme Eesti asulastikus moodustab pealinn Tallinn. Ta on polüfunktsionaalne linn, mille tagamaa hõlmab kogu Eesti. Tallinn on peaaegu igal elualal Eestis kaugelt tähtsaim. Loomulikult asub seal enamik valitsusasutusi, suuremad pangad , tööstus-, ehitus ja veondusettevõtted, hulgikaubanduse organisatsioonid . Tallinna sadam on suurem kui ülejäänud Eesti sadamad kokku, Tallinna lennujaam on ainus tõeline lennujaam Eestis. Kuid Tallinn on ka kultuurilinn, seal asuvad Eesti tähtsamad kultuuri- teaduse- ja haridusasutused . Ainult kõrghariduse ja tervishoiu alal suudab talle konkurentsi pakkuda Tartu.
Esikoha hõivas Tallinn tänu asendile mere ääres, laevasõiduks soodsaima rannikuosa keskel. Kuid ta pole alati olnud vaieldamatult tähtsaim linn Eestis. Veel XIX sajandi lõpul oli Tallinn võrdlemisi väike linn, millega esikoha pärast konkureerisid Tartu ja Narva. Kuid Eesti iseseisvudes 1918. oli Tallinn oma konkurendid selgelt võitnud ja keegi ei kahelnud enam, et just Tallinnast peab saama iseseisva Eesti pealinn. Eriti kiiresti kasvas Tallinn nõukogude võimu ajal, kui siia asus palju tulnukaid ja temaga liideti hulga naaberasulaid, sealhulgas linnugi. Nõukogude perioodi lõpul ületas Tallinna elanike arv juba poole miljoni piiri, nüüd on see langenud 400 tuhandeni. Ikkagi elab Tallinnas iga kolmas Eesti elanik. Umbes pooled tallinlased kuuluvad tulnukrahvastiku hulka. Tallinnas viibib ajutiselt ka üsna palju välismaalasi (diplomaate, ärimehi, kultuuritegelasi jt). Nõnda on see üsna rahvusvaheline linn, mille kaudu Eesti peab sidet välismaailmaga.
Tegelikult pole Tallinn mitte üksiklinn, mille ametlikes piires elab umbes 400 000 inimest, vaid võrdlemisi hästi arenenud linnastu üldise elanike arvuga peaaegu 600 tuhat.
Tallinna linnastusse kuuluvad Maardu , Saue, Saku, Keila , Paldiski, Raasiku, Kohila , Viimsi, Vääna, Laulasmaa jpt. väiksemad asulad, kust inimesed iga päev Tallinna tööle või äriasjus sõidavad, kus on paljude tallinlaste elamud või suvilad. EMORi 2000. aasta alguses tehtud küsitlusest selgub, et Tallinnas käib iga päev tööl 38% töötavatest harjumaalastest ehk kokku üle 20 000 inimese; iga viies harjulane ostab Tallinnast igapäevaseid tarbekaupu, suuremad ostud teeb Tallinnas aga koguni kolmveerand harjulasi. Aga Tallinna linnastu ulatub ka Raplamaale ja vähesel määral Läänemaale ja Lääne-Virumaalegi. Tallinna linnastu tähtsus Eesti jaoks on niivõrd valdav, et vahel räägitakse Eestist juba kui linnriigist. Esialgu on see siiski liialdus.
Eesti asulastiku teisel tasemel asub Tartu.
Tartu umbes 100 000 elanikuga on tegelikult äpardunud pealinn. Veel XIX sajandil oli ta just põlisrahvastiku peamine kultuuri- ja ärikeskus, seal paiknesid mitmed kogu Lõuna-Eesti jaoks tähtsad haldusasutused. XX sajandil on Tartu aga võistluses Tallinnaga selgelt kaotanud.
Üle-eestilistest ülesannetest on talle jäänud siiski olla ülikoolilinn ja tervishoiukeskus. Tänu ülikoolile on Tartulgi rahvusvahelist ilmet ja mainet. Muudel kultuuri- ja ärialadel on Tartu ainult Kagu-Eesti ringkondlik keskus, abipealinn selle Eesti osa jaoks, mis jääb Tallinnast kõige kaugemale. Tööstuslinnana on Tartu arvestatav, kuid siiski oma suuruse kohta tagasihoidlik .
Tulnukrahvastikku oli Tartus hulga vähem ja seda on hulgaliselt lahkunud, aga ka integreerunud.
Tartu linnastu on pisike ja halvasti välja kujunenud.
Kolmanda Eesti asulastiku taseme moodustavad maakonnalinnad - maakonna äri-, kultuuri-, haridus- ja tervishoiukeskused ja maakonnasisese liikluse korraldajad. Tavaliselt on nende elanike arv 10 ja 20 tuhande vahel, sõltudes eelkõige maakonna enda rahvaarvust ja selle jõukusest. Üle-eestilisi ülesandeid maakonnalinnad tavaliselt ei täida, suuri tööstusettevõtteidki on neis vähe.
See iseloomustus ei kehti päriselt Pärnu kohta, mis tänu kuurordi ning teisejärgulise sadama olemasolule on maakonnalinna seisundist sisuliselt ülekasvanud. Tööstustki on seal rohkem kui tavalises maakonnalinnas. Ka on Pärnu väikese linnastu tuumiklinn. Linnastus kokku elab umbes 50000 inimest.
Tüüpilistena on välja kujunenud vanade maakondade linnad: Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Võru, isegi Valga. Uute maakondade keskused Põlva, Jõgeva, Rapla on märksa väiksemad ja vähem arenenud, Kärdla on maakonnalinn ainult nime poolest, tegelikult aga alev. Ida-Viru maakonna keskus Jõhvi eraldati alles 1991. aastal Kohtla-Järve küljest ja oli algselt hoopis tööstuslinn, kuid viimasel ajal hakkab Jõhvigi omandama korraliku maakonnalinna jooni.
Maakonnalinnadegi ümber on kujunenud pisikesed linnastud, kuhu tuumiklinna kõrval kuuluvad 2-3 linnalähedast küla.
Monofunktsionaalsed Eesti linnad on valdavas enamikus tööstuslinnad. Neid võib jagada kaheks alatüübiks – suured ning väikesed.
Eesti kohta suured tööstuslinnad on Kohtla-Järve, Narva ja võibolla ka Sillamäe. Nendes on mitmeid suuri ja olulisi tööstusettevõtteid, kuid nende linnade kultuuriline tähtsus on üsna madal ja ümbruskonna maaelanikke nad peaaegu ei teeninda. Narva on tööstuslinn juba ammu, Kohtla-Järve ja Sillamäe aga kasvasid linnaks alles põlevkivitööstuse arenedes. Narvat ja Sillamäed asustab peaaegu eranditult tulnukrahvastik, tulnukad on ülekaalus ka Kohtla-Järvel. Elanike arv neis on märgatavalt vähenenud ja moodustab Narvas 68000 ja Kohtla-Järvel (ilma Jõhvita) 47000, Sillamäe on märksa väiksem (umbes 17000).
Kõigi kolme linna ümber moodustusid linnastud, mis nõukogude perioodi lõpuks hakkasid kokku kasvama ühtseks Ida-Viru linnastuks üldise rahvaarvuga umbes 200 000. Praegu on selle linnastu areng takerdunud.
Selle alarühmaga hakkab liituma ka Kunda, mis viimasel ajal kiiresti areneb.
Tõelisteks linnalisteks asulateks tuleb väiksest rahvaarvust hoolimata pidada ka väikesi tööstuslinnu. Neid on Eestis võrdlemisi palju, eriti Põhja-Eestis, kuid üksikuid selliseid on ka Lõuna-Eestis. Osa neid kuulub linnastute koosseisu, osa paikneb eraldi. Sellised on näiteks Tapa (erandina raudteelinn), Kehra , Järvakandi, Võhma, ka Aseri, mis ametlikult pole üldse linn. Elanike arv on neis linnades alla 10 000, mõnikord isegi alla 2000. Neis asub tavaliselt üksainus tööstus- või raudtee -ettevõte, kus töötab valdav enamik linnaelanikke , muid töökohti on väga vähe, sest muid ülesandeid need linnad ei täida. Tihti elab nendes palju tulnukaid, sellepärast on nende elanike arv viimasel ajal tugevasti langenud.
Paljudele väikestele tööstuslinnadele pole kunagi antud ametliku linna õigusi, mitmed pole ametlikult isegi aleviks nimetatud.
Väikeste tööstuslinnade tulevik on ohus. Nende elanikele tööd ja elatust pakkuv ainus tehas, vabrik või raudtee-ettevõte ei ole harilikult kuigi heal majanduslikul järjel. Kui see peaks pankrotti minema (nagu mitmes sellises linnas ongi juba juhtunud), tabab kogu linna majanduslik katastroof. Kergemini saadakse sellest üle, kui väike tööstuslinn kuulub kuhugi linnastusse (Kehra, Sindi, Oru, Maardu juhtumid ), kui ta aga asub eraldi (nagu näiteks Võhma või Mõisaküla), võib asi lõppeda taolise linna kadumisega.
Ometigi võib väikesi tööstuslinnu juurdegi sigineda. Neid võivad tekitada maa-asulates rajatud edukad tööstusettevõtted. Näiteks võib Imavere külas rajatud Eesti suurim saeveski ja suur liimpuiduvabrik muuta Imavere väikelinnaks. Viimasetel aastatel ongi Imavere tugevasti kasvanud ja omandanud mõned linnale iseloomulikud jooned, ent protsess on siiski alles algusjärgus ja Imavere linnaksmuutumine pole sugugi kindel.
Eestis on üpris palju ka juriidilisi väike- ja pisilinnu, mis on tegelikult kõigest alevid - maalise ja linnalise vahepealse iseloomuga asulad. Nende ülesandeks on lähema ümbruskonna ärielu korraldamine ja selle ümbruskonna maaelanikele vajalike teenuste võimaldamine. Kuigivõrd olulisi tööstus- või veondusettevõtteid neis asulates ei ole. Elanike arv on neis harilikult 2000 ringis , vaid harva suurem, võibolla isegi veidi üle 5000. Vähimad alevid, mida ametlikult enam sellisteks ei peeta või pole kunagi peetudki, on vaid 1000-1500 elanikuga. Tulnukrahvastikku alevites peaaegu ei ole. Alevite näideteks võiksid olla Põltsamaa, Türi (suurimad omataoliste seas), Kilingi -Nõmme, Antsla , Märjamaa, Kadrina (tavalised), Väike-Maarja, Orissaare, Kose (vähemad).
Alevite tulevik sõltub muidugi ümbruskonna põllumajanduse arengust. Kuid praeguste heade liiklemis- ja sidevõimaluste juures võivad nad osutuda ka ülearusteks, sest nende ülesanded võivad enda peale võtta maakonnalinnad või teised, elujõulisenad alevid. Mitmed kunagised alevid (Võõpsu, Mustla , Ambla) ongi juba hääbunud maa-asulateks. Teiselt poolt võib tööstusettevõtete või puhkeasutuste areng alevites nad ka väikeseks tööstuslinnaks ümber kujundada; selleks omavad lootusi näiteks Otepää või Kadrina. Polüfunktsionaalseid linnu on meil niigi piisavalt, selliseks on arenenud vahest Põlva, kuid vaevalt mõni alev enam seda teed areneb.
Veel madalamat taset Eesti asulate hulgas kujutavad endast alevikud mõnesajalise elanike arvuga. Tüüpilised alevikud on majandikeskused-uusmõisad oma mitmekorruseliste kortermajadega, kus elasid majandiametnikud, suurte karjalautade ja töökodadega, mis nüüd tihti tühjad seisavad ja lagunevad. Alevikud olid see maa-asulate liik, kus elas arvestataval hulgal ka tulnukrahvastikku. Selliseid leidub kõikjal Eestis, näiteks olgu Iisaku , Tõstamaa, Salme , Paistu, Kambja , Misso. Taasiseseisvunud Eestis on alevikud tegelikult ülearused ja põlisrahvastiku linnastumine lõpetatakse tõenäoliselt just nende arvel.
Tüüpilised Eesti maa-asulad on üksiktalud ja külad. Sisulist vahet neil ei ole, külad on ju vaid lähestikkupaiknevate talude rühmad. Pealegi on ametlikult nn arvestusküladesse liidetud ka üksteisest kaugemal ja eraldi paiknevad talud . Neid arvestuskülasid on Eestis 3274. Külades ja üksiktaludes elab puhtakujuline maarahvastik - põllumehed ja kalurid.
Eesti maa-asulate edasine areng pole praegu veel kaugeltki selge. Nähtavasti jätkub põlisrahvastiku linnastumine. Selle tõenäoliseks tulemuseks on alevike kadumine või muutumine tavalisteks küladeks. Ka talude arv ilmselt väheneb. Võib juhtuda, et püsima jäävad ainult need maa-asulad ja alevidki, mis haaratakse linnastute koosseisu. Sellistes taludes ja külades elab põllumeeste-kalurite kõrval juba praegu arvukalt linnas tööl käivaid inimesi, tulevikus aga ilmselt rohkemgi. See aga tähendab, et maaliste ja linnaliste asulate ajalooline erinevus võib lähemas tulevikus kaduda. Väljaspool linnastuid jäävad võibolla püsima vaid üksikud metsavahi- ja turismitalud ja suvituskülad. Igatahes Lääne- ja Põhja-Euroopa arenevad just selles suunas.
Rahvastiku etniline koosseis
Põlisrahvastik koosneb valdavalt eestlastest. Eestlased on selle ala tõeline põlisrahvastik, nende esivanemad ilmusid siia juba mandrijää sulamise järel. Kuid aastatuhandete jooksul on eestlased segunenud teiste etnostega, peamiselt lõunast ja läänest saabunud indoeurooplastega. Segunemine on jätkunud ka ajaloolisel ajal, mil selle kohta on olemas kindlaid tõendeid. Eestlased on küll säilitanud oma esivanemate uurali keelkonna keele, rassiliselt aga euroopastunud.
XIII sajandil eestlasi ühtse etnosena veel ei olnud. Eesti ala, aga ka suuri alasid sellest lõunas ja idas asustasid hõimud, kes vaid üsna ähmaselt tajusid üksteise keelelist ja kultuurilist lähedust: saarlased ja sakalased, liivlased ja ugandlased, harjulased ja vadjalased.
Vana- Liivimaa koosseisus kujunes neist hõimudest maarahvas - veel üsna killustatud, harimata, kuid siiski teatava ühisteadvusega tulnukatele vastanduv põlisrahvastik. Rahvuse kujunemine, so. sisemiste kultuuri- ja murdeerinevuste hääbumine, eneseteadvuse kindlustumine ja iseseisva riikluse taotlemine algas alles XIX sajandi keskel ja jõudis lõpule iseseisva rahvusriigi loomise järel. Eesti rahvus osutus küllalt kindlaks üle elama nõukogude okupatsiooni ning kolonisatsiooni ja tohutuid inimkaotusi.
Eesti rahvus on vähearvukas, eestlasi oli 2005. aastal Eestis 923 000 ja maailmas pisut vähem kui 1 miljon. Mõeldav on, et ta võrdlemisi kergelt sulandub mingisse rahvusülesesse, rahvusest kõrgemal seisvasse etnosevormi, näiteks eurooplaste hulka, mille kujunemisprotsessid on XX sajandil alanud.
Hiljem Eesti alale saabunute hulgas oli palju ka neid, kes ei vastandanud end põlisrahvastikule, ei haaranud mingeid eesõigusi. Seal, kus nad sattusid elama eestlaste hulka, nad eestistusid varsti. Omaette etniliste rühmadena säilisid nad vaid aladel, mida eestlased millegipärast polnud asustanud. Seal saigi neist aja jooksul samuti põlisrahvastik, ainult etniliselt eestlastest erinev. Niisuguseid rühmi kujunes Eestis kaks.
Eesti loodepoolsetele saartele ja viljatule looderannikule asus keskajal rootsi kalureid ja hülgekütte. Pikapeale kujunes neist omapärase kultuuri ja elulaadiga omaette hoiduv eestirootslaste rühm. Elatusid nad peamiselt merest, kuigi hariti ka kuigivõrd põldu. Kaugemale sisemaale asunud eestirootslased eestistusid.
Juba 1939. aastal aeti mitmed eestirootslaste rühmad oma kodudest välja, et teha ruumi Nõukogude sõjaväebaasidele. Pole imestada, et eestirootslased ei jäänud ootama Nõukogude vägede tagasisaabumist 1944. aastal, vaid põgenesid peaaegu kõik Rootsi. Eesti jäi ilma mõnetuhandelisest põliselanike rühmast. Enam pole lootust, et nad tagasi pöörduksid.
XVII sajandil hakkas Venemaalt Peipsi põhja ja läänerannikule saabuma tagakiusatud vanausulisi venelasi. Nad ehitasid oma külad viljatutele rannaliivadele, hakkasid püüdma järvest kala ja õppisid kasvatama köögivilja, eriti sibulat. Nõnda tekkis teine etniliselt erinev põlisrahvastiku rühm - peipsivenelased. Kui Eesti ala 1710. aastal liideti Venemaaga, olid nad juba piisavalt juurdunud, et veel kuhugi põgeneda, pealegi jäi Eesti ala halduslikult erinevaks ja vanausulisi siin taga ei kiusatud. Pikapeale ilmus peipsivenelaste hulka ka nn. õigeusklikke venelasi, rühma arvukus kasvas. Kuid omaette etnosena jäid nemadki püsima vaid rannakülades, sisemaale asunud peipsivenelased eestistusid.
Peipsivenelased elavad suurte küladena, millest Kallastet peetakse ametlikult isegi linnaks. Nende elatusallikad - kalapüük ja köögivilja kasvatus müügiks - eeldavad häid suhteid Venemaaga, sellepärast on nad praegu majanduslikes raskustes. Kultuuriliselt on see etniline rühm aga üsna püsiv. Neid on Eestis üle 20 tuhande.
Esimese tulnukrahvastiku Eestis moodustasid sakslased. Neid oli võrdlemisi vähe, ainult mõnikümmend tuhat. Kuid neile kuulusid sajandite jooksul tähtsad eesõigused; ainult nemad võisid moodustada ühiskonna ülemkihi: aadli, vaimuliku seisuse, vähegi mõjukama linlaskonna. Nendele eesõigustele tuginedes vastandusid nad põlisrahvastikule ega segunenud sellega, ei eestistunud ise ega saksastanud maarahvast. Alles iseseisvas Eesti riigis kaotati nende eesõigused ja algas tulnukate segunemine põlisrahvastiku hulka. Sellele tegi aga lõpu sakslaste tagasiränne Saksamaale 1939-1940. Baltisaksa etniline vähemus on Eesti jaoks samuti minevik.
Vaevalt vabanenud ühest tulnukrahvastikust, omandas Eesti teise ja palju arvukama. Ka nõukogudeaegsed tulnukad haarasid endale eesõigusi, kuigi need polnud nii täpselt seadustesse kirja pandud, nagu varasemal tulnukrahvastikul. Eesõigustatud seisundis oli nende emakeel - vene keel, tulnukatel oli lihtsam saada kortereid, töökohti tööstuses, mitmes veondusharus, riigiametites. Nemadki vastandusid oma eesõigustele toetudes põlisrahvastikule, ei omandanud ei selle keelt ega kultuuri, vaid surusid peale hoopis enda oma. Nagu juba öeldud, saavutasid tulnukad mitmes Ida-Virumaa ja Harjumaa linnas, lõpuks isegi Tallinnas arvulise ülekaalu põlisrahvastiku suhtes.
Suures ülekaalus uute tulnukate hulgas olid venelased , kuid saabus ka paljude teiste Nõukogude Liidu rahvaste esindajaid. Need viimased venestusid võrdlemisi ruttu, sest nende emakeel ja kultuur polnud Nõukogude Eestis ei valitsev ega isegi mitte sallitud, nagu seda oli eesti keel ja kultuur. Paljudele neist sai uhkuse asjaks nimetada end "nõukogudelasteks", rohkem venelasteks kui venelased ise, veelgi teravamalt vastandada end põlisrahvastikule, et õigustada oma eesõigusi, mis olid ju tegelikult antud vene keelele ja kultuurile.
Pärast Eesti taasiseseisvumist tulnukate seadustatud ja tavaõiguslikud eesõigused kadusid, mis tekitas nende seas rahulolematust. Kõige leppimatumad tulnukad on kas juba lahkunud või lahkumas, mitte ilmtingimata tagasi Venemaale, vaid ka Lääne-Euroopasse ja USA-sse. Suur lahkumine oli 1992-1994., kuid ka praegu lahkub aastas umbes 1000 tulnukat .
Täielikult tulnukad muidugi ei lahku, siiajääjad on hakanud mõistma vajadust põlistuda, lõpetada vastandumine põliselanikkonnale ja sulanduda selle hulka. Tegelikult ongi põlistumine juba kaunis kaugele jõudnud. Ei tähenda ju põlistumine tingimata eestistumist, pigem peipsivenelastega sarnase etnilise rühma kujunemist.
Rahvastiku etniline koosseis
10000 elaniku kohta
1989
2000
2003
2007
eestlasi
6153
6790
6838
6861
venelasi jt. idaslaavlasi
3518
2901
2913
2895
muid
329
309
249
244
Hoopis omaette rahvastikurühmi kujutavad Eestis endast juudid ja mustlased . Kumbagi pole siin kunagi palju elanud ja saksa okupandid hävitasid need Teise maailmasõja ajal pea viimseni. Praegused juudid ja mustlased on rõhuvas enamuses pärastsõjaaegsed tulnukad. Juudid moodustasid suure osa nn. "nõukogudelastest", kuid juba nõukogude perioodil algas nende väljaränne Iisraeli ja mujale ja praegu on neid Eestis jälle väga vähe. Kohale on jäänud umbes 2000 juuti, kes vist suuremas osas põlistuvad, kuigi mõned lahkuvad ilmselt veel. Mustlased oma väga omapärase kultuuriga vastandasid ennast nii põlis- kui tulnukrahvastikule. Pärast Eesti taasiseseisvumist lahkusid ka nemad enamikus - nende rändeluviisile sobib suur riik palju rohkem kui pisike Eesti.