Eesti rahvastiku areng ja liikumine(1930-1989) (0)

Loo Keskkool
Eesti rahvastiku areng ja liikumine
1930-1989
***********
11.Klass
2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Rahvastiku areng ja koosseis 4
Eesti rahvastiku hõivatus 1934. aastal 5
Sündimus ja vanuseline koosseis 5
Suremus 6
Asustus 6
Migratsioon 7
Sisseränne 8
Väljaränne 8
Rahvastiku välisränne Eesti NSVs aastail 1956–1990 8
Eestlaste Teise maailmasõja aegne väljaränne 9
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Eesti rahvastik on läbi aegade pidanud läbielama erinevaid muutuseid. Eestist on ülekäinud mitmeid sõdu ja haiguseid. Eesti maale on sisse toodud ja sisse rännanud aegade jooksul väga palju erinevaid rahvuseid. Eestlasi on vägapalju ka maailmasse rännanud. 1941 aastal toimus Eestis küüditamine. Paljud pered viidi kodudest minema kaugele Siberisse. See kõik on mõjutanud Eesti rahvastiku arengut. Minu referaadist saab infot rahva liikumise ja arengu kohta 1930. -1990. aastani.

Rahvastiku areng ja koosseis

Eesti rahvastiku sõjajärgse arengu käsitlemisel on määrava tähtsusega asjaolu, et poliitiliste muutuste käigus kaotas Eesti ligi veerandi oma põlisrahvast. Samas liideti Eesti demograafiliselt vähem arenenud riigiga: arengunihe Venemaaga küündis poole sajandini.
Omariikluse aastaid (1920-1938) iseloomustab eesti rahvusest kõrgintelligentsi tormiline kasv ja tema domineerima pääsemine kõigis tähtsamates eluvaldkondades. Samas jäi Eesti kõrgharitlaskond siiski mitmerahvuseliseks. Sakslaste ja juutide suhtarv haritlaskonnas oli palju kordi suurem kui nende osakaal kogurahvastikus. 1930. aastate lõpuks muutub eestlaste ja venelaste, kes moodustasid umbes 9 protsenti kogu rahvastikust, sotsiaalne ja hariduslik struktuur samuti sarnaseks.
Negatiivset iivet on täheldatud juba 1920. aastate teisel poolel. Selge pööre ilmnes alles 1970. aastate põlvkonna sündimuses ja seda järsu languse suunas. 1945.–1949. aastal kasvas Eesti NSV rahvastik 355,1 tuhande elaniku võrra, sealhulgas loomulik juurdekasv 65,9 tuhat inimest ja mehhaaniline liikumine 289,2 tuhat inimest. Niisiis moodustas migratsioon 81,4% vabariigi rahvastiku üldisest juurdekasvust. Rahvamajanduses kasvas mittepõlisrahvuse esindajate osakaal tööliste ja teenistujate hulgas 1948. a 25,6 protsendilt 27,7 protsendile 1957. a, sealhulgas tootmises 30,2%-lt 28,7%-ni. Suurema osa ehitajatest sõjajärgsetel aastatel moodustasid teiste vennasvabariikide esindajad (66,5%), kes olid saabunud ENSVsse appi rahvamajandust taastama.

Eesti rahvastiku hõivatus 1934. aastal

Rahvaloenduse andmed
Majandusalad
Kokku
 
 
Arv
Põllumajandus
662 561
58,8
Tööstus
195 949
17,4
Kaubandus
55 569
4,9
Transport ja side
38 193
3,4
Ühiskondlik tegevus
73 642
6,5
Maja- ja isikuteenimine
18 946
1,7
Väljaspool eeltoodud tööharusid
55 626
5
Tööharu teadmata
25 927
2,3
Kokku  
1 126 413
100

Sündimus ja vanuseline koosseis

1960. aastate lõpul tõusis põlisrahvastiku sündimus enam kui 17% võrra kolme-nelja aasta vältel. Eesti põlisrahvastiku sündimus jäi koguni kaheks aastakümneks taastetasandist kõrgemale ja 1970. aastate vältel diferentseeris Eesti sündimust kõikvõimalikest rahvastiku sotsiaaltunnustest kõige enam just põlisus. Eesti põlisrahvastik on kuni 1970. aastate põlvkonnani koondunud kahe lapsega perekonna suunas. Samuti on veidi kasvanud või vähemalt jäänud samale tasemele kolmelapsesus. Välispäritolu rahvastiku seas on laste arv peres olnud kogu aeg teistsugune, sarnanedes Kesk- ja Ida-Euroopa tüüpilise üleminekujärgse ühe-kahe lapse mudeliga . Huvitav on tõik, et vabaabielu kujunes Eestis kooselu peavormiks juba nõukogude ajal, kui sellest ei räägitud üldse. Euroopa taustal kuulub Eesti peremoodustuse uusvormide poolest pigem eeskäijate kui sabassörkijate hulka. Täiesti päevakohane on neid protsesse tõepäraselt kajastada ja arvesse võtta.
1980. aastatel algas ka välispäritolu rahvastiku sündimuse kasv, järgides päritolumaa trendi. Aastakümne lõpuks jõuti enam-vähem põlisrahvastiku tasemeni ja nii saavutas Eesti kogurahvastiku sündimus oma kõrgpunkti 1988. aastal, mil summaarse sündimuskordaja perioodväärtus tõusis koguni üle 2,2 (sündide arv tuhande elaniku kohta). Antud sündimustase oli ka viimase 80 aasta kõrgeim.
Vanurite osakaal kogurahvastikus kasvas jõudsalt kuni 1940. aastateni. Pärast seda on intensiivse sisserände ning keskmise eluea kasvu peatumise tõttu vanurite osakaal rahvastikus püsinud küllalt stabiilsena. Vananemise alusprotsesside üksteist kompenseeriva toime tõttu on vanurite osakaalu suurenemine rahvastiku vanuskoostises olnud tavapärasest väiksem, mistõttu rahvastiku vananemisest tulenevad probleemid on tõusnud Eestis päevakorrale alles 1990. aastatel.
Vananemisprotsesside seisukohalt saab Eesti rahvastiku jagada kaheks. Pärast suurimate sünnipõlvkondade vanuriikka jõudmist 1960. aastatel on põlisrahvastik edaspidi veidi noorenenud. Seda protsessi on iseseisvate teguritena toetanud nii keskmise eluea stabiliseerumine suhteliselt madalal tasemel kui ka tuntav sündimuse tõus 1960. aastate lõpul.
Aastatel 1970–1990 kasvas Eesti rahvaarv samas demograafilises arengujärgus olevate riikidega võrreldes tavatult kiiresti. Kumulatiivne kasv oli umbkaudu 17% kogurahvastikust. Veelgi kiirem oli linnarahvastiku kasv, küündides koguni 30%ni. Kiire kasv antud perioodil seletubki pea täielikult sisserände otsese ja kaudse mõjuga.
1980. aastate alguseks Eesti maarahvastiku vanuskoostis tasakaalustus, sellele viitab ka rahvaarvu languse aeglustumine või peatumine maa-asulates.
Seni on Eesti kõige pikema tööteega 1930. aastate keskpaiga põlvkonnad. Nooremate puhul väheneb tööaastate arv progresseeruvalt. Osundatud langustrend sai alguse juba 1970. aastatel. Seega pole põhjust kirjutada selle kujunemist majandusülemineku arvele.
Sageli on räägitud Eesti naiste ühtviisi üleskruvitud tööhõivest kogu nõukogude perioodil. Tegelikult on aga pidev töölkäimine pärast lühikeseks osutunud kõrgpunkti teinud ruumi katkelisele tööteele, seejärel aga koondus töö üha suuremalt jaolt laste sünni järgsele perioodile. Kujunes välja järjestusmudel haridus –lapsed–töö.
Vanemates, 20. sajandi algul sündinud põlvkondades jäi naiste õpingutee meeste omast kõigil haridusredeli astmetel lühemaks. Ajapikku asjad muutusid – kõigepealt madalamatel ja seejärel järjest kõrgematel kooliastmetel. Kõrghariduses toimus sama pööre 1934.–1938. aastate põlvkonnas.

Suremus

1950. aastateni oli Eesti suremusareng võrreldav samalaadsete protsessidega Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides. Nii Ida- ja Lõuna-Euroopa maade kui ka Nõukogude Liidu vabariikide seas asus Eesti keskmise eluea poolest liidripositsioonil. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kuigi 1940.–1950. aastad olid eesti rahva saatuses 20. sajandi süngeimad, jätkus selgi perioodil, kui jätta kõrvale sõjategevuse ja represseerimiste tagajärjel tekkinud otsesed inimkaotused, pidev keskmise sünnieluea kasv. Demograafilise arengu ja ühiskondlike olude näiline vastuolu seletub rahvastikuprotsesside inertsusega: põlvkondade elujõu murenemine ei sünni lühikese aja jooksul. Repressioonidele ja kehvadele elutingimustele vaatamata hakkas suremus Eesti rahvastikutervises toimunud muutusi kajastama alles paar aastakümmet hiljem, kui kõige raskemad ajad hakkasid tegelikult juba mööda saama.
Surmapõhjuste struktuur Eestis on sarnane teistele demograafiliselt arenenud rahvastele. Endogeensed surmapõhjused koos vägivaldsete surmade ja õnnetusjuhtumitega moodustavad üle 95% kõigist surmajuhtudest. Meeste poolt sooritatud enesetappude sageduse poolest on Eesti põlisrahvastik juba alates 1960. aastatest olnud Euroopa esimeste hulgas, viimastel aastatel on järsult suurenenud suremus tapmiste ja liiklusõnnetuste tagajärjel. Suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse on üha sagedamini surma põhjuseks keskealiste meeste hulgas. Alates 1960. aastatest pole vähenenud ka vähisuremus.

Asustus

N. Liidu tööstuspoliitika on ajaloo jooksul vaieldamatult olulisim Eesti regionaalset arengut mõjutanud tegur. Tööstusühiskonnast saame rääkida alates 1950. aastaist , mil N. Liit hakkas kasutama Eesti energeetilisi ja tööjõuressursse ning rakendas suurtootmise mudeli, mida võime teatud mööndustega nimetada ka sotsialistlikuks fordismiks. Tööstuskasv tingis välisrände idast, millele tuginev rahvastiku juurdekasv oli peamine Eesti rahvastikku 1 miljonilt rohkem kui 1,5 miljonile (1989) kasvatanud tegur. Eesti-siseselt toitis linnastumist 1950. aastail põllumajanduse sundkollektiviseerimisest tekitatud ränne. Eelisarendatud (tööstus)piirkonnad olid Ida-Virumaa ja Tallinn, seetõttu tõusis Põhja-Eesti rahvastiku osakaal.Geopoliitilise asendi muutumine, kalapüügi ja rannakaubanduse raudse eesriide taha jäämine kahandas Lääne-Eesti ja eriti saarte arenguvõimalusi. Idapiiri avanemine lõi lisavõimalusi Ida-Eestile, kus 1970. aastail, mil paljudesse peredesse muretseti eraautod, tekkis kohalikele elanikele arvestatavaid tulusid andev Peterburi ja Pihkva turgudele suunatud kurgi - ja loomakasvatus .
Oluline Eesti regionaalse arengu tegur olid militaarinvesteeringud. Tööstuspoliitika investeeris ka tööstuspiirkondadest kaugemal asuvale agraarsele sisemaale, millega sündisid praegused probleemsed ühetööstusasulad Põhja- ja Lääne-Eesti kohalike loodus- ja tööjõuvarude kasutamiseks. Osa õmblustsehhide ja metallitööstuste rajamine väikelinnadesse (Kallaste, Mustvee , Puurmani, Rõngu jt) toimus kohaliku tööjõuvaru kasutamist silmas pidades, osa kohalike loodusvarude kasutamiseks (Viivikonna, Aseri , Oru, Tootsi jt).
Ühtlasi tingis sotsialistlike suurmajandite järkjärguline kokkuliitmine ja asustuse kontsentreerimisele suunatud ehitus- ja investeerimispoliitika maaproletariaadi koondumise majandikeskustesse ja suurfarmiasulatesse.
1970. aastate keskpaigaks kiire linnastumine vaibus ja kujunes välja põhijoontes tänini püsiv asustuse struktuur ja teedevõrk. Nõukogude perioodil kujunenud asustust iseloomustasid järgmised iseärasused:

• Linlaste osakaal 70%.
  
• Tallinna elanike arv ületas välisrände tulemusel ja statistiliste moonutuste abil pool miljonit.
  
• Kirde-Eestist oli saanud uus üle 220 000 elanikuga valdavalt venekeelse rahvastikuga tööstuspiirkond.
  
• Tartu ja n-ö vanad maakonnakeskused olid kasvanud mõõdukalt.
  
• Riigi tööstusinvesteeringute tulemusel oli kujunenud tihe, kuid alates 1960. aastaist siiski valdavalt kahanenud väikelinnade võrk, mis olid ühendatud raud- ja maanteedega.
  
• Suurem osa maaelanikest oli koondunud majandikeskustesse, hajaasustus oli tunduvalt nõrgenenud.
  

Linnavõrgustiku tänase pildi kujunemisele aitas kaasa aastatel 1959 –1962 teostatud haldusreform, mille tulemusena moodustati Eestis 15 rajooni , mis paiknesid samades piirides praeguste maakondadega. Seoses uute rajoonikeskuste loomisega kujunesid uued kohalikud keskused nagu Jõgeva, Rapla või Põlva. Kokku on Eestis 42 linna ning 9 linnalist asulat — alevit .

Migratsioon

Rahvaarv 1934.a. 1.126.413, millest eestlasi 992 520 ehk 88, 1 %. Rahvaarv 1989.a. 1.565.662, millest eestlasi 963 281 ehk 61, 5 %. Sellest järeldan et nendel aastatel toimus sisserändeid kui ka võõrkeelse rahvastiku iive kasv. Eestlaste suremus suurnes ning toimus eestlaste väljarännet.
Rahvastiku migratsioon muutus Eesti NSV töölisklassi täienemise põhiliseks allikaks kogu sotsialismi ehitamise perioodi jooksul. 1945.–1949. aastal moodustas loomulik juurdekasv vaid 1,7% vabariigi rahvastiku üldisest juurdekasvust ja 5,2% linnarahvastiku juurdekasvust.

Sisseränne

1940-ndate lõpul alustati Eestis kollektiviseerimist (kolhooside rajamist ) ja kiirendatud tempos industrialiseerimist, millega kaasnes taditsioonilise maakultuuri hävitamine, muulaste massiline migratsioon Eestisse.
Aastatel 1945 - 1990 käis läbi 1,5 miljonit inimest. 600 000 tuhandest muukeelsest inimesest valdas eesti keelt alla 10 % . Kindlasti on need faktorid , millest järeldusi oskab ennast eestlase olukorda panev inimene isegi teha ja mis mõjutavad eestlaste suhtumist rahvusvähemustesse tänapäevani.
1989.a. andmeil on Eestis suuremad rahvused venelased 474 834, ukrainlased 48 271, valgevenelased 27 711, soomlased 16 622, juudid 4613, tatarlased 4058, sakslased 3466, lätlased 3135, poolakad 3008, leedulased 2568, armeenlased 1669 , aserid 1236, moldaavlased 1215, tsuvassid 1178, mordvalased 985 jt.
Muutused Eestis elavate rahvuste seas toimusid 80- ndate lõpul, mil taas oli võimalik kodanikuinitsiatiivi näidata. Esimesed seltsid asutasid juudid 1988.a. jaanuaris, eestirootslased 1988.a. veebruaris. Juuliks 1988 oli asutatud juba kümmekond seltsi. Seltsid ei tekkinud tühja koha peale, sest juba 19. saj lõpul olid paljudel Eesti tegutsevatel rahvustel peamiselt Tartu Ülikooli juures trehgutsevad seltsid võiks siin nimetada venelasi , sakslasi aga ka poolakaid, lätlasi, leedukaid, ukrainlasi, armeenlasi , juute jt.
Nõukogude Eesti töölisklassi arvukus kasvas ka teistest nõukogude vabariikidest
tulnute arvel. Suure tööjõuvajadusega objektide jaoks (põlevkivitööstus, Kreenholmi Manufaktuur jt) värvati töölisi naabervabariikidest ja -oblastitest, ennekõike Vene NFSVst.

Väljaränne

Suur eestlaste väljaränne toimus Teise maailmasõja ajal. Aastatel 1939-1944 lahkus poliitilise pagulasena Saksamaale ja Rootsi vähemalt 70 000 eestlast. Sõjajärgsetel aastatel tekkisid suuremad väliseesti kogukonnad peale Saksamaa ja Rootsi ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias.
14. juunil 1941 toimus esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.
1990-ndal aastal toimus tõõstuslinnadest Ida-Virumaal suur väljaränne Tallinnasse ja teistesse piirkodadesse seotud tööpuuduse ja paremate elutingimuste vajaduse tõttu. Elu halvnemine oli seotud NSVL lõpuga, sest paljud kaevandused selles piirkonnas lõpetasid tegevuse.

Rahvastiku välisränne Eesti NSVs aastail 1956–1990

Statistilised andmed

Eestlaste Teise maailmasõja aegne väljaränne

Kokkuvõte

Minu uurimuse tulemusena sain teada, et Eesti iive oli negatiivne juba enne 1930-ndaid aastaid. Eesti rahvastik oli 1990-ndaks aastaks juba vananev . Iive oli negatiivne ning see oli tingitud euroopalikust arusaamast, kus perre kuulus 1-3 last, kuid mitte rohkem. Aastad mida minu uurimus puudutas muutsid palju Eesti rahva koosseisu. Toimus massilisi sisse- ning väljarändeid. Riigi siseselt toimus suuri ümberkorraldusi. Palju rahvast kolis linna elama ja tekkis mitmeid tööstuslinnu. Kahjuks tänaseks on need tööstus linnad peaaegu tühjaks jäänud. NSVL ajal tehtud ümberkorraldustega tekkinud probleemidega peab Eesti Vabariik tegelema veel praegugi.

Kasutatud kirjandus

http://www.koolielu.ee/pages.php/020508,4428
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=26&kateg=6&alam=23&leht=2
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=26&kateg=6&alam=23&leht=3
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=26&kateg=6&alam=23&leht=4
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=26&kateg=6&alam=23&leht=5
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11883
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=409&kateg=6&nimi=&alam=23&tekst_id=410
http://209.85.135.104/search?q=cache:bjimLpfz67oJ:www.nationalities.ee/EST/art/kogukonnadjaeesti.shtml+SISSER%C3%84NNE+20+sajand&hl=et&ct=clnk&cd=2&gl=ee&client=firefox-a
http://209.85.129.132/search?q=cache:RRxuAltLf8UJ:www.wisestarter.com/kaevandamine/docs/Polevkivi_sotsiaalsed_mojud.pdf+Demograafiline+siire+eestis&hl=et&ct=clnk&cd=5&gl=ee&lr=lang_et&client=firefox-a
http://209.85.129.132/search?q=cache:wY1MjCe_je4J:www.yle.edu.ee/oppematerjalid/riigieksam/EESTI%2520AJALOO%2520PERIOODID%2520.doc+migratsioon+eestis&hl=et&ct=clnk&cd=12&gl=ee&lr=lang_et&client=firefox-a
http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=7638 –
11