Eesti rahvastik 1940-1991 (1)

5 VÄGA HEA

Loo Keskkool

Eesti rahvastik 1940-1991

Referaat
Autor: Kauri Vaab
Klass: XI

Loo, 2008
Sissejuhatus
21. sajandi künnisel seisab Eesti silmitsi samasuguste probleemidega nagu kõik arenenud Euroopa riigid. Nagu Euroopas, nii väljendub ka Eestis rahvastikuprotsesside põhitrend rahvastiku vananemises. Sellele lisanduvad aga ka mitmed ainult Eestile iseloomulikud tegurid. Ühelt poolt, Eesti põlisrahvastiku seas ei toimunud märkimisväärselt plahvatuslikku rahvaarvu kasvu, teiselt poolt on oma jälje jätnud viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioon ning sellega kaasnenud sisseränne demograafiliselt vähemarenenud piirkondadest.
Demograafiline situatsioon Eestis
Eesti demograafilise situatsiooni põhijooned määratleb 19. sajandi keskpaigas alanud ja enne Teist maailmasõda lõppenud demograafilise ülemineku periood ning selle kestel toimunud protsessid. Antud perioodile on iseloomulik kiire, koguni plahvatuslik rahvaarvu kasv. Sageli jätkub rahvaarvu suurenemine veel mitme aastakümne vältel peale demograafilise ülemineku lõppu, et seejärel stabiliseeruda või pigem depopulatsiooni kalduda.
Eestis jõudis demograafiline üleminek põhijoontes lõpule enne Teist maailmasõda, kuid sündimus langes allapoole taastenivood juba 1920. aastate lõpul. Samaks ajaks oli keskmine eluiga 19. sajandi keskpaigaga võrreldes ligikaudu kahekordistunud. Surmapõhjuste struktuuris oli toimunud põhjapanev muutus endogeensete põhjuste kasuks, kuigi näiteks imikusuremus jäi sarnaselt teiste rahvastega veel küllalt kõrgele tasemele.
Eesti edasisele arengule jättis olulise pitseri asjaolu, et demograafiline üleminek kulges nn. prantsuse tüübi kohaselt, mis väljendub nõrgas rahvastikuplahvatuses. Seetõttu oli Eesti rahvaarvu kasv üleminekuperioodil suhteliselt aeglane, jäädes alla kõikidele tänapäeva Euroopas riiki moodustavatele rahvastele, muuhulgas ka Prantsusmaale. Vaid mõnel üksikul aastal küündis tollane rahvaarvu keskmine juurdekasv 10 promillini. Seega jäi demograafilisele üleminekule iseloomulik rahvaarvu plahvatuslik kasv Eestis toimumata — nagu ka Teise maailmasõja järgne beebibuum: kahel sõjajärgsel kümnendil säilis taastetasandist madalam sündimus ja nii oli Eesti rahvastiku sündimustase 1950. aastatel Euroopa ning järelikult ka maailma üks madalamaid, kui mitte kõige madalam. Sündimuse uus tõus sai alguse 1960. aastate lõpul.
Nõukogude okupatsiooni mõju rahvastikule
E Muutused Eesti rahvaarvus viimasel kolmekümnel aastal
esti rahvastiku sõjajärgse arengu käsitlemisel on määrava tähtsusega tõik, et poliitiliste muutuste käigus kaotas Eesti ligi veerandi oma põlisrahvast. Samas liideti Eesti demograafiliselt vähem arenenud riigiga: arengunihe Venemaaga küündis poole sajandini.
Aastatel 1970–1990 kasvas Eesti rahvaarv samas demograafilises arengujärgus olevate riikidega võrreldes tavatult kiiresti. Kumulatiivne kasv oli umbkaudu 17% kogurahvastikust. Veelgi kiirem oli linnarahvastiku kasv, küündides koguni 30%ni, kuigi ootuspärane oleks olnud hoopis deurbanistlike suundumuste mõjulepääs. Kogu- ning ennekõike linnarahvastiku sedavõrd kiire kasv antud perioodil seletubki pea täielikult sisserände otsese ja kaudse mõjuga. Maarahvastiku vähenemine oli seevastu peamiselt rahvastiku vanuskoostisest tuleneva loomuliku negatiivse iibe tagajärg. 1980. aastate alguseks Eesti maarahvastiku vanuskoostis tasakaalustus, sellele viitab ka rahvaarvu languse aeglustumine või peatumine maa-asulates.
Välissündinuid, s.t. valdavalt sõjajärgsel perioodil Eestisse sisserännanud rahvastikku iseloomustanud demograafilised protsessid järgisid reeglina päritolumaa trende. See tingis ka selle, et ehkki depopulatsioon iseloomustas Eesti põlisrahvastikku juba 1970. aastatest alates, sai negatiivne iive kogurahvastikku iseloomustavaks jooneks alles 1990. aastate alguses.
K Sündimuse, suremuse ja iibe muutused viimasel kolmekümnel aastal
irjeldatud rahvastikuarengu mittesünkroonsuse ühe tulemusena iseloomustas 1990. aastate Eestit Euroopa kontekstis silmapaistvalt kõrge välissündinute osakaal, mis ületas koguni 26% kogurahvastikust (1989. aasta rahvaloenduse andmetel). Kui välissündinutele lisada ka nende teine põlvkond, moodustas välispäritolu rahvastik Eestis tervikuna 36% rahvastikust. Rahvusvahelise määratluse kohaselt mahtus 602 000 mitte-eestlasest rahvusvähemuse mõiste alla vaid 39 000 Eesti põliselanikku, kellele võib teatud tinglikkusega (nende regioonipõlist staatust arvestades) lisada veel 29 000 ingerlast. Ülejäänud osa moodustas välispäritolu rahvastik: välissündinud ja nende teine põlvkond.
Sõjad laastasid küll enamikku Euroopa maid, kuid mõju Eesti rahvastikule oli paljude teistega võrreldes suurem, sest tegemist oli demograafiliselt arenenud piirkonnaga. Teisisõnu, Eestis oli sajandi keskpaigaks välja kujunenud aeglane põlvkonnavaheldus, kus löödud haavad säilivad hoopis pikemat aega või osutuvad koguni ravimatuks. Tuleviku seisukohalt on oluline mõista, et 20. sajandi sõdade ja repressioonide poolt põhjustatud arvulist kaotust ei suuda Eesti rahvastik enam kunagi tasa teha, kuivõrd tänast päeva iseloomustav depopulatsioon säilib vanuskoostise toel veel aastakümneid isegi siis, kui sündimus mõne aja möödudes peaks Euroopa keskmisega võrreldes palju kõrgemale tõusma.
Võrdluseks tuleks märkida, et Teise maailmasõja eelse Eesti kogurahvastikust moodustasid eestlased põhirahvusena 88,1%. Ülejäänud rahvastiku hulgas oli viis vähemusrahvust, kelle arv ületas 3000 inimese piiri. Suurima vähemusgrupi moodustasid venelased (8,2% ehk umbkaudu 92 000 inimest), sakslasi oli 1,5% (16 300 inimest), rootslasi 0,7% ( 7600 inimest), lätlasi ja juute alla 0,5%. Teise maailmasõja ja poliitiliste ümberkorralduste tulemusena kaotas Eesti neli vähemusrahvust viiest. Nii moodustasid eestlased Eesti uutes piirides sõja lõpul juba 97,3% kogurahvastikust, samas oli aga ka eestlaste absoluutarv tublisti vähenenud: sõja ja sellele järgnenud repressioonide tekitatud inimkaotusi on hinnatud 17,5%le eestlaste arvust. Säilis vene vähemusrahvus, kelle hulk ulatus 1990. aastate alguses 39 000 inimeseni.
Sündimus ja vanuseline koosseis
Ehkki Eestis beebibuumi-laadne nähtus aset ei leidnud, tegi Eesti 1960. aastate lõpul ometi läbi ebatüüpilise trendimuutuse: kolme-nelja aasta vältel tõusis põlisrahvastiku sündimus enam kui 17% võrra. Välissündinud rahvastikule kasv ei laienenud ja selle rahvastikuosa sündimus järgis üldjoontes nende päritolumaa langevat trendi.
Eesti põlisrahvastiku sündimus jäi koguni kaheks aastakümneks taastetasandist kõrgemale ja 1970. aastate vältel diferentseeris Eesti sündimust kõikvõimalikest rahvastiku sotsiaaltunnustest kõige enam just põlisus. 1980. aastatel algas ka välispäritolu rahvastiku sündimuse kasv, järgides päritolumaa trendi. Aastakümne lõpuks jõuti enam-vähem põlisrahvastiku tasemeni ja nii saavutas Eesti kogurahvastiku sündimus oma kõrgpunkti 1988. aastal, mil summaarse sündimuskordaja perioodväärtus tõusis koguni üle 2,2 (sündide arv tuhande elaniku kohta). Antud sündimustase oli ka viimase 80 aasta kõrgeim.
Järgnevatel aastatel iseloomustas sündimust äkk-kiire langus, mis on tänaseks kukkunud allapoole väärtust 1,3. Kõik rahvastikurühmad on languses osalenud enam-vähem võrdse panusega. Teiste piirkondadega võrreldes on langus olnud mõnevõrra intensiivsem Tallinnas. Esialgu on vara hinnata, mil määral on kirjeldatud äkklangus tingitud rahvastiku sündimuskäitumise põhimõttelisest teisenemisest ning mil määral sündimusajastuse muutusest, kuid põhjustest sõltumata on kirjeldatud sündimustrend toonud kaasa olulise muutuse rahvastiku vanuskoostises, mis väljendub eelkõige rahvastiku vananemises ning mis võib tulevikus kaasa tuua mitmeid, eelkõige sotsiaalhoolekandega seotud probleeme. Kirjeldatud situatsiooni ei leevenda kuigivõrd ka 1990. aastate keskpaigas tehtud prognoos, mille kohaselt peaks 1999. aasta jääma sündimuse kiires languses viimaseks .
Olulised muutused Eesti kogurahvastiku vanuskoostises leidsid aset juba 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel. Vanurite osakaal kogurahvastikus kasvas jõudsalt kuni 1940. aastateni. Pärast seda on intensiivse sisserände ning keskmise eluea kasvu peatumise tõttu vanurite osakaal rahvastikus püsinud küllalt stabiilsena. Vananemise alusprotsesside üksteist kompenseeriva toime tõttu on vanurite osakaalu suurenemine rahvastiku vanuskoostises olnud tavapärasest väiksem, mistõttu rahvastiku vananemisest tulenevad probleemid on tõusnud Eestis päevakorrale alles 1990. aastatel.
Ka vananemisprotsesside seisukohalt saab Eesti rahvastiku jagada kaheks. Pärast suurimate sünnipõlvkondade vanuriikka jõudmist 1960. aastatel on põlisrahvastik edaspidi veidi noorenenud. Seda protsessi on iseseisvate teguritena toetanud nii keskmise eluea stabiliseerumine suhteliselt madalal tasemel kui ka tuntav sündimuse tõus 1960. aastate lõpul. Välispäritolu rahvastik on kogu sõjajärgsel perioodil kiiresti vananenud, kuid selle rahvastikuosa algne vanuskoostis oli ebaloomulikult noor. Eesti kogurahvastiku üldtrendi kujunemisel on kahe demograafilise rühma erinevuste tõttu olnud küllalt tähtis see, kui suure osa kumbki rahvastikurühm igal konkreetsel ajamomendil Eesti kogurahvastikus moodustas. Eriti oluline on nimetatud vahekord olnud piirkondlikul tasandil, millest on välja kasvanud ka mitmed olulised regionaalprobleemid.
Sündimuskäitumine
Sündimustaseme kõrval on teiseks oluliseks rahvastiku sündimust kirjeldavaks aineseks sündimusajastus. Viimase poolsajandi jooksul, intensiivistudes mõneti 1970. aastatel, on sündimus Eestis järjekindlalt noorenenud. 1970. aastate naispõlvkonnad sünnitasid pooled oma esimestest lastest juba kahekümne kolmandaks eluaastaks, viiskümmend aastat vanematel naistel oli samaks vanuseks sündinud vaid 30% esmalapsi.
See järjepidev, enam kui pool sajandit kestnud sündimuse noorenemine on nüüdseks peatunud ja alanud on vastupidine trend, sündimuse uus vananemine , olgugi et keskmine sünnitusiga jääb veel kaugele maha näiteks sõjaeelsest tasemest.
Vallassündimuse poolest (lapse sünd isata peresse) sarnaneb Eesti põlisrahvastiku käitumine traditsiooniliselt Põhjamaadele. Tänaseks algab juba üle üheksakümne protsendi esmasünniga lõppevatest rasedustest väljaspool juriidilist abielu, neist omakorda umbkaudu pooltel juhtudel sünnib laps ka väljaspool registreeritud kooselu. Samal ajal on tegelik vallassündimus püsinud viimase nelja-viie aastakümne vältel ootamatult stabiilsena (umbkaudu 10%), nooremates põlvkondades isegi veidi kahanedes.
Eesti rahvastikku iseloomustab ka äärmiselt kõrge abortiivsus. Kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite ebapiisava kättesaadavuse ja eelkõige äärmiselt puudulike asjakohaste teadmiste tõttu on abort olnud paljude naiste jaoks pereplaanimise põhivahend. Tähelepanu pole pööratud ka abortide laialdase leviku tagajärgedele: tõenäoliselt võib madalat viljakust ja viljatuse varasemat levikut osaliselt just abortiivkäitumise süüks pidada.
1990. aastate lõpu keskmine sünnieluiga vastab küllalt täpselt tasemele nelikümmend aastat tagasi: 19. sajandi keskpaigas alguse saanud sünnieluea kasv peatus 1950. aastate lõpus. Keskmine eluiga stabiliseerus seejuures kaasaja standarditest lähtudes väga madalal tasemel. Selline tendents oli seejuures iseloomulik peaaegu kõikidele endistele Euroopa sotsialismimaadele. (ÜRO hinnangul on keskmise eluea lühenemine Ida-Euroopa majandusüleminekumaades üldse suurim, mis inimkonna ajaloo vältel on rahuaja tingimustes fikseeritud.) Siiski on seisak Eestis kestnud teistega võrreldes kauem ning keskmine sünnieluiga on jäänud püsima eriti madala taseme juures.
Suremus
1950. aastateni oli Eesti suremusareng (mida iseloomustavad näiteks keskmine sünnieluiga ja surmapõhjuste struktuur) igati võrreldav samalaadsete protsessidega Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides. Nii Ida- ja Lõuna-Euroopa maade kui ka Nõukogude Liidu vabariikide seas asus Eesti keskmise eluea poolest liidripositsioonil. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kuigi 1940.–1950. aastad olid eesti rahva saatuses 20. sajandi süngeimad, jätkus selgi perioodil, kui jätta kõrvale sõjategevuse ja represseerimiste tagajärjel tekkinud otsesed inimkaotused, pidev keskmise sünnieluea kasv. (Demograafilise arengu ja ühiskondlike olude näiline vastuolu seletub rahvastikuprotsesside inertsusega: põlvkondade elujõu murenemine ei sünni lühikese aja jooksul. Repressioonidele ja kehvadele elutingimustele vaatamata hakkas suremus Eesti rahvastikutervises toimunud muutusi kajastama alles paar aastakümmet hiljem, kui kõige raskemad ajad hakkasid tegelikult juba mööda saama.)
Surmapõhjuste struktuur Eestis on sarnane teistele demograafiliselt arenenud rahvastele. Endogeensed surmapõhjused koos vägivaldsete surmade ja õnnetusjuhtumitega moodustavad üle 95% kõigist surmajuhtudest. Surmapõhjuste osas eristub Eesti Euroopast eelkõige vägivaldsete surmade ja õnnetusjuhtumite kõrge osatähtsuse poolest, mis ulatus 1990. aastal meeste hulgas 16,4 ja naiste hulgas 5%ni. Meeste poolt sooritatud enesetappude sageduse poolest on Eesti põlisrahvastik juba alates 1960. aastatest olnud Euroopa esimeste hulgas, viimastel aastatel on järsult suurenenud suremus tapmiste ja liiklusõnnetuste tagajärjel. Suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse ei ole Eestis vähenenud ning need on üha sagedamini surma põhjuseks keskealiste meeste hulgas. Alates 1960. aastatest pole vähenenud ka vähisuremus.
Ida-Euroopa maades täiendab suremusarengu peetust (keskmise eluea stabiliseerumine suhteliselt madalal tasemel) ka liigsuureks rebenenud vahe meeste ja naiste keskmises elueas, kuivõrd negatiivsed trendid rahvastikutervises ja suremuses väljenduvad meesrahvastiku puhul hoopis tugevamalt. Eesti on suremuse sooerisuste poolest isegi Ida-Euroopa riikide seas liidrite hulgas. Keskmise sünnieluea vahe meestel ja naistel suurenes pidevalt kuni 1970. aastate lõpuni, ületades siis koguni kümne aasta piiri, sama on iseloomulik 1990. aastatele. Meeste sünnieluiga Eestis jääb seejuures kümnekonna aastaga alla ka osadele arengumaadele .
1990. aastate alguses sai alguse keskmise eluea uus intensiivne langus. Suremuse sedavõrd ulatuslik tõus osutab ühtlasi rahvastiku tervislikule seisundile kui ühele valusaimale demograafilisele probleemile Eestis. Tänaseks on langus ületatud ja eluiga on tõusnud tagasi eespoolkirjeldatud seisakutasemele. Samas leidub märke selle kohta, et edasist kasvu ei toimu, vähemalt mitte kohe, ja üsna tõenäoliselt jääb madal keskmine eluiga Eestis tõsiseks probleemiks ka 21. sajandil.
Kokkuvõte
Eesti maa ja rahva arengus on esimene suur probleemirühm seotud Eesti ja eestluse taastearengu kindlustamisega XXI sajandi geopoliitilises keskkonnas, teine niisuguste rahvastikutrendidega, mis Eestit käesoleval ajal Euroopast eemale kannavad. Mõlema probleemirühma lahendus sõltub sellest, kuivõrd ja kui kiiresti ning kas üldse hakkavad riigikorralduses seas tooni andma riigimehelikult mõtlevad juhid.

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk · .doc · 36 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

36 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Slayer Õppematerjali autor

Referaat selle muutumise kohta neil aastatel.

rahvastik demograafia

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti rahvastiku areng ja liikumine(1930-1989)

Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Rahvastiku areng ja koosseis...................................................................................................... 4 Eesti rahvastiku hõivatus 1934. aastal.................................................................................... 4 Sündimus ja vanuseline koosseis............................................................................................ 4 Suremus...................................................................................................................................5 Asustus....................................................................................................

Geograafia

doc

Eesti Rahvastiku Areng

Loo Keskkool EESTI RAHVASTIKU ARENG Referaat Autor: Aleks Aasaru Klass: 11 Loo 2008 Loo Keskkool Eesti rahvastikutaaste hälbed Eesti maa ja rahva taastearengu kindlustamisküsimuse kõrval nõuab rahvastikuteaduslik lähenemine veel nende demograafiliste arengutrendide väljatoomist, mis kuidagi ei soodusta Eesti liikumist Euroopa integratsiooni suunas, pigem vastupidi, väljaöeldud soovide ja mõneti ka vastava toimetamise kiuste nihutavad meid koguni Euroopast eemale. Kõnealused probleemid peaksid valmistama riigijuhtides muret, kuid tegelikult mitte. Riigikorralduslikud reformid on aga hädavajalikud. Muidugi saab rahvastikuarengut analüüsida ja välja tuua selle positiivsed ja negatiivsed suundumused erinevate taustsüsteemide suhtes. Eesti rahvastikuprotsesse

Geograafia

doc

Eesti Rahvastiku Areng

Eesti Rahvastiku Areng Eesti maa ja rahva arengus on esimene suur probleemirühm seotud Eesti ja eestluse taastearengu kindlustamisega XXI sajandi geopoliitilises keskkonnas, teine niisuguste rahvastikutrendidega, mis Eestit käesoleval ajal Euroopast eemale kannavad. Mõlema probleemirühma lahendus sõltub sellest, kuivõrd ja kui kiiresti ning kas üldse hakkavad riigikorralduses seas tooni andma riigimehelikult mõtlevad juhid. Eesti rahvastikutaaste hälbed Eesti maa ja rahva taastearengu kindlustamisküsimuse kõrval nõuab rahvastikuteaduslik

Ühiskond

ppt

Maailma rahvastik ja rahvastiku protsessid

Maailma rahvastik ja rahvastikuprotse ssid Allikad: Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile, AS BIT 2006 Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile , Eesti Loodusfoto Tartu 2003, www.wikipedia.com http://www.census.gov/cgi-bin/ipc/po pclockw http://www.vkg.werro.ee/materjalid /EGCD/Opik/juhan/rahvas/vanusko.ht ml http://eesti.files.wordpress.com/2007 /03/a.gif http://www.census.gov/ipc/www/idb /pyramids.html 1 Koostaja: Jelena Vidinjova, Maardu Rahvaarvu muutumine

Demograafia

doc

Maailma rahvastik ja rahvastikuprotsessid

aeglaselt. Märksa kiiremini on rahvaarv kasvanud viimase 1000 aastaga, eriti viimaste sajandite jooksul. Elutingimuste paranemine, tervisehoiu ja arstiteaduse areng tõid kaasa keskmise eluea pikenemise 35 eluaastalt XVIII sajandil praeguse 70-75 eluaastani Põhja riikides. 1825. aasta paiku jõudis maa rahvaarv esimest korda miljardini. 1900. a elas maakeral 1,6 mld inimest ning järgneva saja aastaga kasvas rahvastik niiguse kiirusega, et seda protsessi on oma erakordsuse tõttu hakatud nimetama demograafiliseks plahvatuseks rahvasikuprotsess, mil suremus langub, kõrge sündimus säilib ja rahvaarv kasvab kiiresti; rahvastiku kooseisus on palju lapsi ja noori. 2002. a keskel elas maakeral 6,23 mld inimest, mis on rohkem kui kogu varasema inimkonna ajaloo jooksul kokku on elanud. ÜRO 2001. a hinnangu kohaselt suureneb maakera elanike arv minutis 140 inimese võrra. See tähendab

Geograafia

doc

Eesti ühiskonnageograafiline asend, asulastik ja rahvastik.

Eesti asend Geograafiline asend peegeldab geograafilise subjekti (riigi, regiooni või asula) asukohast tulenevaid suhtlemisvõimalusi temast väljapoole jäävate, ent subjekti jaoks oluliste geograafiliste nähtustega. Subjekt peab kuskil Maa peal asuma ja olenevalt asukohast on ta suhtlemisvõimalused soodsamad või ebasoodsamad. Subjektiks on meie juhul Eesti ühiskond. Seda võib vaadelda suhtes oma asukoha loodusnähtustega (loodusgeograafiline asend), suhtes oma majanduslike partneritega (majandusgeograafiline asend) ja teiste ühiskondade ning riikidega (poliitgeograafiline asend). Loodusgeograafiline asend Eesti asub kõrgetel laiuskraadidel. See tingib suhteliselt jaheda, majandustegevuseks mitte just eriti soodsa kliima, mis tänu Põhja-Atlandi hoovusele on siiski soodsam, kui sellisel laiuskraadil tavaline

Ühiskonnageograafia

rtf

Rahvaarv

madalamaga ning inimeste keskm eluiga tõuseb.2. Rahvaarvu kasv maailmas ja erinevates regioonides. Rahvaarv hakkas märgatavalt kasvama siis, kui inimesed olid muutunud paikseks, hakanud põldu harima, koduloomi kasvatama. 1650. aastaks oli maailma rahvaarv suurenenud ligi 50 korda: 10 miljonilt 500 milj-le. Umbes 1800. a. paiku elas maailmas juba miljard inimest. Iga järgmine miljard on täitunud järjest lühema aja jooksul. Maailma rahvastik paikneb väga ebaühtlaselt. Kõige rohkem elab inimesi soodsate loodusoludega aladel või arenenud majandusega piirkondades. Juba ammusest ajast on tihedamini asustatud ida-ja lõuna-aasia suurte jõgede orud ja deltaalad, viljaka pinnasega jaava saar, samuti jaapani rannikualad. Lääne- euroopas kulgeb tihedama asustusega vöönd kagu-inglismaalt põhja-itaaliani. Ameerika ja austraalia maailmajagudes on tihedamini asustatud rannikualad ja mitmed saared. 3.Rahvastiku

Geograafia

doc

Referaat rahvastikuprobleemid

noored. Arenenud riikides on aga suremus üha madalam ja sündimus näitab samuti vähenemistendentsi. Nii tekib varsti terav probleem pensioni maksmisega, kuna riigile makse maksva elanikkonna osa võib jääda väiksemaks kui nende maksude arvelt elavate inimsete hulk. Kõige kõrgem keskmine eluiga o Jaapani naistel (85,6), mehed Jaapanis elavad aga ligikaudu 78,64 a. Praegu iga viies selle riigi elanik on üle 65.a. vana. Eesti rahvastik · Rahvaarv: 1 330 000 · Oletatav eluiga sündimise ajal (meestel/naistel): 66,0 / 78,0 · Oletatav terve elu iga sündimise ajal (m/n): 59,2 / 62,0 · Laste suremuse tase (m/n, 1000. kohta): 10 / 6 · Täiskasvanute suremuse tase (m/n, 1000. kohta): 301 / 108 · Üldised tervishoiu kulud ühe inimese kohta (USA dollarites, 2003.a.): 682 Eestile on ka omane rahvastiku vananemine, kuigi keskmine eluiga on võrreldes teiste Euroopa riikidega suhteliselt madal

Geograafia

Rohkem sarnaseid