Maailma rahvastik ja rahvastikuprotsessid (3)

Maailma rahvastik ja rahvastikuprotsessid
(KT nr.2)
Rahvastik – mingil maa-alal elavad inimesed.
Asulastik – mingi maa-ala asulate kogum.
Asustus – mingi maa-ala asulastiku ja rahvastiku kogumõiste
Rahvaarv – elanike arv riigis, mis allub kahele muutujale: iive ja migratsioon .
Maailma rahvaarv, selle muutumine ja rahvastiku paiknemine
Rahvaarvu muutumine
Aastatuhandeid kasvas rahvaarv haiguste, nälja, sõdade ja loodusõnnetuste tõttu väga aeglaselt. Märksa kiiremini on rahvaarv kasvanud viimase 1000 aastaga, eriti viimaste sajandite jooksul. Elutingimuste paranemine, tervisehoiu ja arstiteaduse areng tõid kaasa keskmise eluea pikenemise 35 eluaastalt XVIII sajandil praeguse 70-75 eluaastani Põhja riikides. 1825. aasta paiku jõudis maa rahvaarv esimest korda miljardini. 1900. a elas maakeral 1,6 mld inimest ning järgneva saja aastaga kasvas rahvastik niiguse kiirusega, et seda protsessi on oma erakordsuse tõttu hakatud nimetama demograafiliseks plahvatuseks – rahvasikuprotsess, mil suremus langub, kõrge sündimus säilib ja rahvaarv kasvab kiiresti; rahvastiku kooseisus on palju lapsi ja noori. 2002. a keskel elas maakeral 6,23 mld inimest, mis on rohkem kui kogu varasema inimkonna ajaloo jooksul kokku on elanud. ÜRO 2001. a hinnangu kohaselt suureneb maakera elanike arv minutis 140 inimese võrra. See tähendab rahvastiku juurdekasvu igal aastal umbes 80 mln võrra (Saksamaa elanike arv). ÜRO prognoosis 2050 . aastaks maakera rahvastikuks 11,0 miljardit.
Maltusianism - Robert Thomas Malthus’e maailmas esimesena välja töödatud ülemaailmselt tuntuks saanud tahvastusteooria. Õpetuse kohaselt kasvab rahvastik geomeetrilises, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progrssioonis.
Rahvastiku iive – rahvaarvu muutumine, mis võib olla ka negatiivne; eristatakse üld-, loomulikku ja mehaanilist iivet. Iseloomustab kõige paremini rahvaarvu kasvu.
Rahvastiku regiser – andmekogu, milles sisalduvad rahvastiku iga liikme ehk isiku olulisemad demograafilised andmed (nimi, isikukood, sünniaeg, rahvus, kodakondsus jms) ja mille pidev tegelikkusega kooskõlas hoidmine eeldab nende andmete järjekindlat uuendamist ja vastava arvestussüsteemi (registriarvestus) toimimist. Seda rakendatakse isikue identifitseerimisel, maksude laekumise kontrollimisel, sotsiaalkindlustuses jm. Eestis võeti see kasutusele 1992. aastal.
Rahvaloendus – riigi või mingi kindlapiirilise maa-ala elanike arvu, rahvastiku koostise (sugu, rahvus jm tunnused), paiknemise, majandusliku ja sotsiaalse jaotumuse jms teadasaamiseks korraldatav andmete kavakindel kogumne, analüüsimine ja üldistamine. Neid tehakse üldjuhul iga kümne aasta tagant. Viimane leondus toimus Eestis aastal 2000.
Rahvastiku paiknemine
Rahvastiku tihedus – elanike arv 1km2. (Eestis 30-35 inimest)
Rahvastik paikneb maakeral väga ebaühtlaselt. Pool inimkonnast asutab maismaast (pindala 149 mln km2) vaid 5%, seega 7-8 km2. Inimtühi on samas ainult 15% maismaast. 90% kogu maakera rahvastikust on koondunud põhjapoolkerale, kus on kaks korda rohkem maismaad kui lõunapoolkeral (vastavalt 39% ja 19% poolkera pindalast). Umbes 80% rahvastikust elab Lõuna riikides. Rahvastiku paiknemist mõjutab oluliselt asjaolu, et vaid 11% masimaast kasvatatakse toiduaineid ning 2/3 maismaast ei sobi toiduainete kasvatamiseks erinevatel põhjustel (liiga külm, liiga mägine jne).
Kõige suurema rahvaarvuga Aasia on asustatud väga ebaühtlaselt. Tema keskosa on kontinentaalse kliima, mägise reljeefi ja Siberis kõrge metsasuse tõttu hõredalt asustatud. Suurem osa Aasia ja seega ka oluline osa kogu maailma rahvastikust (Aasias elab igast viiest inimesest kolm) on koondunud viljaka pinnasega jõeorgudesse ning mandri lõuna- ja isaosa rannikumadalikele. Jättes kõrvale väikeriigid on, on suurima rahvastiku tihedusega Bangladesh (920 in/km2). Tihedalt on asustud ka Lääne-Euroopa. Keskmine asustustihedus on väike Põhja- Ameerikas, kus üle 2/3 inimestest elab USA’s. Kõige tihedamini on asustatud USA idaosa , kuid palju inimesi on siirdunud soojema kliimaga lõuna- ja lääneosariikidesse. Kanadas on toimunid ümberasumine idarannikult Suure järvistu äärsetesse linnadesse (Toronto) või läänerannikule (Vancouver). ¾ Kanada rahvastikust on kogunenud lõnasse USA piir iäärde.
Asustuse tihedust mõjutavad nii looduslikud(kliima, relijeef , mulla viljakus, loodusvarade rohkus , veekogu lähedus), kui ka ajaloolised, majanduslikud (tööstuse ja trantspordi arendamine, raha rohkus, tehnoloogiate olemasolu), sotsiaalsed (elumajad, tervisehoid ja haridusteenused ) ja poliitilised (valitsuse investeeringud erinevatesse valdkondadesse, nt infrastruktuuri) tegurid.
Rahvastiku loomulik iive
Loomulik iive – mingis piirkonnas aasta jooksul sündinute ja sunute vahe absoluutarvudes või sündimus- ja suremuskordaja vahe promillides. (sünnid- surmad /rahvaarv x 1000)
Sündimuskordaja – sündide arv mingis piirkonnas või riigis tuhande inimese kohta aastas, mida väljendatakse promillides.
Suremuskordaja – surmade arv mingis piirkonnas või riigis tuhande elaniku kohta, mida väljendatakse promillides.
Inimkusuremus – elussündinud kuni ühe aastaste laste suremus tuhande elussündinu kohta.
Rahvaarvu muutumist põhjustavad loomulik iive ning rändeprotsessid. Sündimust ja suremust väljendatakse absoluutarvudes ja seeda ei saa seda tulemust võrrelda erinevate riikidega. Sellepärast on võetud kasutusele suremus- ja sündimuskordaja, mida arvutatakse promillides, seega saab ka nende kahe vahet- loomulikku iivet- arvutada promillides. Loomulik iive võib olla negatiivne (Eesti), nullilähedane ning positiivne (paljud Aafrika riigid). Aafrika riikides pidurdab rahva juurdekasvu inimeste madal keskmine eluiga ( Sierra Leones isegi alla 40a). Iibe analüüs on väga oluline riigi sotsiaalse ja majanduse arengu seisukohalt. Sündimuse alusel on võimalik prognoosida hariduse, sealhulgas koolivõrgu või õpetajate vajadust. Suremuse põhjal saab prognoosida pensionäride arvu, et varakult kavandada sotsiaalkindlustuse süsteemi arendamist. Euroopas on ülejäänud maailmaga võrreldes sündimus väga madal (ühe naise khta on Albaanias kõige rohkem lapis (2,3 last), mis on peaaegu sama mis Tuneesias (2,0), mis on Aafrika madalaim sündimus).
Euroopa rahvaarvu aeglasel muutumisel on kaks põhjust: 1) naisel on keskmiselt alla kahe lapse, 2) naite keskmine vanus esimese lapse sünnitamisel on pidevalt kasvanud. See toob kaasa rahvastiku vähenemise ja vananemise, mis kujutb endast väljakutset sotsiaalhoolekandele ja tervisehoiule. Tulevikus võib see viia majanduskasvu pidurdumiseni.
Rahvastiku vanuseline ja sooline koosseis
Inimese keskmine eluiga on pikenenud antiikaja 25 ja keskaja 30 eluaastal 65-79 aastani tänapäeval. Rahvastiku analüüs eristab kolme vanusekategooriat: lapsed vanuses kuni 14a, täiskasvanud 15-64a ja eakad vanuses 65 ja enam a. ÜRO prognoosi kohaselt on maailmas aastal 2025 eakaid rohkem kui lapsi. Igal praegu Jaapanis sündinud tüdrukul on 50% võimalus elada järgmise sajandini, seevastu Afganistani vastsündinul on 25% oht surra enne 5ndat eluaastat . 1990. aastate algul hakati kavandama enamus Põhja riikides pensionireforme, et panna inimes vanaduspõlves rohkem säästma, kuid paraku on tulemused selles valdkonnas olnud tagasihoidlikud.
Rahvastikupüramiid – rahvastiku soolis ja vanuselist koostist mingil ajahetkel kujutabv kahe poolega lindtdiagramm, mille lintide pikkused väljendavad mingisse ühe-, viie-, või kümneaastasesse earühma kuuluvate inimeste rühma.
Genotsiid – süstemaatiline tegevus, millega soovitakse täielikult või osaliselt hävitada mingi etniline , rassiline või regioosne üksus.
Rahvastikupüramiid võimaldab statistikasse ja ajaloosündmustesse süüvimata teha järeldusi sündimuse ja suremuse suurenemise või vähenemise, sõdade tagajärgede või sotsiaalmajandulike kriiside kohta.
Kuigi keskmiselt sünnib iga 100 tüdruku kohta 106-107 poissi, siis täiskasvanute hulgas see suhtarv tasakaalustub ning eakate hulgas on rohkem naisi. See on iseloomulik Euroopale, kus on veel märgata maailmasõdade tagajärgi ja kus naiste keskmine eluiga on suhteliselt kõrge. Aasias seevastu valitseb meeste ülekaal, sest varased abielud, sagedased sünnitused ning raske füüsiline töö riisipõllul jm põhjustavad naiste kõrget suremust.
Sültuvalt sündimusest ja suremusest, keskmise eluea pikkusest jt rahvastikku iseloomustavatest näitajatest võib eristada kahte rahvastiku taastootmise tüüpi.
1) Esimene tüüp: suhteliselt väike sündimus ja väike suremus, mis on seotud kõrge elatustasemega (puhas joogivesi , korralik toit, kättesaadav arstiabi ), suureneb eakate ülekaal noorte ees, millega kaasneb tööjõuprobleemid, esineb piirkondades, kui iive ei ületa 12 promilli (Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia ).
2) Teine tüüp: kõrge sündimus, suremuse vähenemine (eriti väikelaste osas), rahvastiku kasv üle 12 promilli aastas, omane enamikule Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikidele.
Riikide rahvastikupüramiide mõjutavad sõjad ning olulist osa mängivad ka genotsiidid(1951.a jõustunud ÜRO genotsiidikonventsioon tunnistab genotsiidiaktid kriminaalkuriteoks.)
Demograafiline siire
Demograafiline siire – e. üleminek on rahvastikuprotsess, mille käigus asenduvad kõrge sündimus ja suremus madalatega ning tõuseb inimese keskmine eluiga.
Tinglikult võib eristada viit demograafilise siirde etappi:

• Traditsiooniline põlvkondade vaheldumine
  

See on kõige vanem etapp, esineb riikides, kus on elatusmajandus , perekonnas sünnib tavaliselt 10-12 last, kellest täiskasvanuks saab vais kolm-neli, tänapäeval esineb seda Aafrika, Ladina-Ameerika või Okeaania piirkondades elavatel hõimudel.

• Kõrge sündimus
  
• Kõrge suremus
  
• Madal iive
  
• Keskmine eluiga 40-45 eluaastat
  
• Vanureid on vähe
  

• Demograafiline plahvatus
  

Selle toovad kaasa eelkõige industrialiseerumine ja linnastumine , millest on tingitud elatustingimuste parandamine. Euroopas oli see XVIII saj, Põja-Ameerikas sajand hiljem ja majandulikult vähemarenenud riikides XX sajandi keskpaigas. Praegu toimub see Nigeerias , Bangladeshis ja Egiptuses.

• Suremus väheneb
  
• Kõrge sündimus säilib
  
• Väga kõrge iive (20-30 promilli)
  
• Keskmine eluiga tõuseb
  
• Eakate roll suureneb
  

• Üleminekuetapp
  

See protsess algab linnades ja puudutab kõigepealt rikkamaid peresid, iseloomulik mitmetele Lõuna riikidele, nagu Mehhiko , Brasiilia ja Türgi.

• Sündimus väheneb
  
• Väike sündimus säilib
  
• Keskmine eluiga pikeneb
  
• Vanureid on rohkem, kui noori
  
• Iive langeb
  

• Rahvastiku vananemine
  

Seda iseloomustab lisaks üldisele elu- ja töötingimuste paranemisele ka naise staatuse muutumine ühiskonnas. Naiste tööalase ja ühiskondliku aktiivsuse tõus piirab laste arvu perekonnas. Laste tuleviku kindlustamine ja neile hariduse tagamine nõuab suuri kulutusi, mis pärsib sündumust. Ilmneb paljudes Põhja riikides, nt USA, Prantsusmaa ja Eesti.

• Sündimus ja suremus ühtlustuvad
  
• Rahvaarv ei kasva
  
• Eakaid on rohkem kui noori
  
• Keskmise eluea tõus
  

• Nüüdisaegne põlvkondadde vaheldumine
  

Seda iseloomustab üldine pereplaneerimine ja kõigile kättesaadav tervisehoiusüsteem, abiellutakse ja lapsi sünnitatakse suhteliselt hilja , sest järjest rohkem naisi õpib ülikoolis või käib tööl. Esineb mitmetes Põhja riikides.

• Negatiivne loomulik iive
  
• Rahvastiku vähenemine
  
• Vanurite ülekaal ühiskonnas
  
• Keskmise eluea tõus
  

Rahvastiku tüühõive ja majanduse üldine struktuur
Töö – inimese sihipärane kehaline või vaimne tegevus, mille eesmärk on luua hüviseid või saada tulu.
Tööhõive – näitab rahvastiku hõlmatust tööga
Tööhõive määr – väljendab tööga hõivatud ning tööealise rahvastiku suhet ning on riigi majanduliku seisundi oluline näitaja.
Tööhõive struktuur – peegeldab töötajate jagunemist majandussektorite , tegevus- ja ametialade jms järgi.
Tööpuuduse määr – väljendb töötute arvu ja majandulikult aktiivse rahvastiku (tööjõu) suhet.
Tööjõud – majandulikult aktiivne rahvastik, mis jaguneb töötajaiks ja töötuiks, kusjuures töötajad jagunevad palgatöölisteks ja ettevõtjateks.
Tööviljakus – e. töötootlus on mingis ajaühikus valmistatud toodangu või osutatud toodangu mahu ja kulutatud tööaja suhe.
Struktuurne tööpuudus – olukord, kus teatud erialal ei ole piisavalt tööd.
Varjatud tööpuudus – inimene käib küll tööl, kui ei saa piisavalt palka, et end ära elatada.
Deindustrialiseerimine – industrialiseerimisele vastupidine protsess, protsess, kus hõivatus tööstuses väheneb ning vabanenud tööjõud suundub teenindusse.
Töö on inimühiskonna olemasolu ja arenemise põhieeldus. Töövajaduse tekkides eraldus inimene loomariigist ning hakkas valmistama tööriistu ja arendama oma võimeid elatusvahendeid hankides. Rahvastiku tööhõive struktuur ja tase, s.o tööhõive määr ja tööpuuduse määr iseloomustab hästi mingi piirkonna, sealhulgas ka riigi sotsiaalset ja majanduslikku arengut. Majandustegevust jagatakse kolmeks sektoriks: primaarne sektor (põllu- ja metsamajandus , kalandus), sekundaarne sektor (töötlev tööstus, ehitus) ja tertsiaalne sktor (teenindussfäär). Linnastumisega kasvas töötajate osatähtsus eelkõige teenindussfääris (kaubandus, majandus, pangandus ). Viimastel aastatel on hakatud eristama ka kvaternaarset sektorit , mis tähistab moodsaimat osa majandustegevuses. See sümboliseerib postindustriaalset tootmisviisi ja infoühiskonda. Postindustriaalset ajastut iseloomustab deindustrialiseerumine, s.o sekundaarsektori asendumine teenindava ja kõrgtehnoloogiliste tegevusaladega.
*Agraarühiskonnas – valdav osa elanikest töötab põllumajanduses, tööstuses ja teeninduses vähe tööjõudu
*Industriaalühiskonnas – uuenesid põllutööriistad ja vajati vähem põllumajanduslikku tööjõudu.
*Postindusriaalses ühiskonnas – hõivatus tööstuses väheneb ning suureneb teenindus ja teabetöötluses.
*Põhjas – kõrge haridustase, hõivatus põllumajanduses väike, peamiseks hõivealaks on teenindus ja teabetöötlus.
*Lõunas – kirju haridustase (kirjaoskamatud ja kõrgharidusega), ülekaalukalt on algharidusega inimesi, hõivatus põllumajanduses langeb, kuid on siiski kõrge, hõivatus tööstuses ei ole kõrge, suur hõivatus on teenuste osutamisel (ei ole teenindus!), varjatud tööpuudus.
Asulastik
Asulate areng ja linnastumine
Asula – on kompaktsete perede (talude, elamute ) paigutusega asustatud koht; asulad Eesti terriooriumil on linn, alev, alevik või küla.
Asulad ühendavad inimesi ja soodustavad nende tööoskuste ja teadmiste arengut nng levikut. Asulad peegeldavad kõige paremini ühisknna sotsiaalset progressi ning kultuuri.
Asulate teket ja arengut mõjutavad tegurid:

• Pakub kaitset vaenlase rünnaku puhul
  
• Toidu tegemiseks ja hoonete kütmiseks vajaliku kütuse olemasolu
  
• Joogivee lähedus
  
• Põllumajanduslikult kasutatava maa lähedus
  
• Eluaseme ehitamiseks vajalike materjalide lähedus
  
• Pakub kaitset halbade ilmastikuolude vastu
  
• Juurdepääs teistele piirkondadele (soodne trantsporigeograafiline asend)
  

Linnastumine – e. urbaniseerumine on majanduse ja ühiskonna arenguga kaasnev linnade kasv ning nende osatähtsuse suurenemie; rahvastikurände protsess, milles inimesed siirduvad maalt linna; laiemas mõttes hõlmab muutusi rahvastiku koostises, kultuuris ja elulaadis.
Asulaid võib elanike tegevusalade ja eluviisi põhjal jagada linnalisteks ja maa-asulateks. Asulaid on võimalik jagada ka nende põhilise majandusharu järgi, nt kaevandus -, põllumajandus-, kuurort -, sadama-, ülikooli- jt asulateks. Asulad erinevad mitte ainult funktsioonide poolest, vaid ka elanike arvult , hoonete arhidektuurilt ja majanduskultuurilt ning hoonete tiheduselt. Maa-asulate puhul võib eristada tihe- või hajaasustust, linnad on üldjuhul tiheasustusega.
Linnastumis- e. urbanisatsiooniaste – linnalistes asulates elavate inimeste arvu osatähtsust kogu riigi rahvaarvu suhtes.
Linn – kompaktse hoonestusega asula, mis on saanud linna õigused.
Riike, kus linnarahvastiku osatähtsus ületab 50% kogurahvastikust nimetatakse linnastunud riikideks. Suurriikidest on linnastumistase Hiinas 33%, Venemaal 73% ja USA’s 77%. 100% linnastumisega on linnriigid ( Singapur , Vatikan ). Eestis on linnastumistase 70%. 80 a tagasi oli see suhe vastupidine.
Tavaliselt saab asula linna nimetuse, kui elanike arv on seal piisav. See arv on riigiti erinev (nt Eestis on selleks keskmiselt 8000 elanikku, Jaapanis aga 30000 elanikku, Islandil aga 800 elanikku).
Linnade arengut kiirendas pööre põllumajanduses, mis vabastas tööjõudu, aga veelgi enam kapitalistlike töösuhete ja tööstuse tormiline areng, mis omakorda vajas rohkesti töökäsi. Toimus linnastumisplahvatus. Ajavahelimkul 1800-1950 kasvas maakera rahvastik 2,8 korda, aga linnarahvastik 25 korda.
Linnade ehitamisega kaasneb mitmeid keskonnaprobleeme: looduskeskond hävitatud, sest elumajad jms on levinud sinna, kus kunagi olid põllud ja metsad , linnade ehitamiseks ja nende toimimiseks kulutatakse tohutult ressursse (on vaja tagada inimeste tööl käimine eeslinnadest), keskkonna saastumine ning joogivee puudus.
Linnastumise etapid
Linnastu – rühm lähestikku asuvaid linnu, mida seovad tihedad majandussuhted ning elanike tööalased jm sidemed.
Eeslinnastumine – protsess, kus jõudsalt arenevad suure linna läheduses asulad.
Linnastumise tase – linnaelanike % tasakaal kgu rahvastikus
Linnastumise protsess jagatakse kolmeks kvalitatiivselt erinevaks etapiks:

• Esimene etapp (hõlmab XIX sajandit)
  

• Toibub, kui riigis on lõppenud demograafiline plahvatus ning algab vananemine
  
• Rahvaarv kasvab (nii maal, kui linnas)
  
• Linnad kasvavad kiiremini ning selle elanike osatähtsus kogu rahvastikus tõuseb.
  
• Tekivad esimesed linnastud
  
• Marginaalene rahvastik – inimesed kellel on varjatud tööpuudus.
  
• Pilpakülad e. getod – vaeste linnaosad
  
• Esimese riigina puudutas I järk Suurbritanniat (London oli esimene miljonilinn)
  
• Praegu III maailma riikides
  

• Teine etapp (hõlmab XX sajandi esimene poolt)
  

• 
  

• Kolmas etapp (alates XX sajandi keskpaigast)
  

• 
  

Megapolis – e. hiidlinn on linnastumise kõrgeim aste, hiiglaslik linnastute kogum.
Linna tagamaa – linnaga sotsiaalselt ja majanduslikult seotud ümbruskond.