Zetterberg, lk 399-403 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM) (0)

UUS EESTI UUES EUROOPAS
399
Versailles ’ lossis Pariisi külje all kirjutati 1918. aasta juunis alla Saksamaa ja Antanti vahelisele rahulepingule, millele järgnesid Saksamaa liitlastega sõlmitud rahulepingud. Euroopas algas Versailles’ süsteemi (Versailles’ diktaadi) ajajärk.
Pärast suurt sõda nagi kontinendi kaart välja hoopis teistsugune kui enne ülemaailmset tulekahju. Kolm suurt impeeriumi - Venemaa, Saksamaa ja Austria-Ungari keisririigid - olid kokku varisenud ja nende varemeile olid tekkinud uued, suuremad või väiksemad riigid. Maailmasõda oli Ida-Euroopa riikide jaotuspildi segi löönud, eriti jõuliselt just Läänemere aladel. Pärast Vene impeeriumi lagunemist tekkis Läänemere kirde-, ida- ja lõunakaldale viis uut riiki: Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Uus Nõukogude Venemaa tõrjuti Läänemere kaldariikide seast peaaegu kõrvale, sügavale Soome lahe soppi, “lompi", nagu Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov 1939. aastal kibestunult tõdes.
Venemaa killustumine ei piirdunud ainult nimetatud riikide iseseisvumisega, sest pärast bolševike võimuhaaramist olid mõnda aega iseseisvad ka Ukraina ja Valgevene ning Kaukaasia riigid Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan. Hiljem sunniti need Punaarmee tääkide abiga tagasi Nõukogude impeeriumi rüppe.
Venemaa polnud mitte ainult kaotanud oma äärealasid, bolševike ja nende vastaste vahel peetud Kodusõja tõttu oli ta veel tükk aega sisemiselt nõrk. Lisaks Venemaale oli kokku vari­senud veel teinegi Baltimaade seisukohalt oluline jõud. Keiserlik Saksamaa sai revolutsiooni läbi pärandiks Weimari Saksamaa, mis alustas kiiret tagasitõmbumist oma eelkäija poolt vallutatud territooriumidelt.
Läänemere regiooni viiest uuest riigist oli Eesti pindalalt kõige väiksem, ent Euroopas oli mitu veelgi väiksemat riiki, nagu Šveits, Taani, Holland ja Belgia, rääkimata tõelistest kääbusriikidest.
Iseseisvusmõttele on tüüpiline, et selle juuri tahetakse kangesti suruda võimalikult süga­vale minevikukamarasse. Peetakse ju iseseisvust sageli rahvuse ajaloolise arengu tipuks. Kui lõpptulemus, iseseisvumine, juba äratuntav on, siis vaadatakse minevikku läbi selle kitsa vaa- tepilu ning nähakse seal sihiteadliku iseseisvumissoovi märke, mida tol ajal üldse ei osatud tähele panna, sest neid lihtsalt polnud. Eestile on selliseks vaatepiluks 24. veebruar 1918. Kui sellele tagasi vaadata, siis tundub arengutee iseseisvumisele petlikult loogilise ja sihikindla projektina.
Kuni 1917. aasta hilissügiseni seisid Eesti parteid selle eest, et Venemaa muutuks föderat­siooniks ning Eesti oleks autonoomne liikmesriik sellise Venemaa koosseisus. See oli kõik - veel ei püütud Venemaast eralduda. Alles pärast seda, kui bolševikud olid Petrogradis võimu haaranud ja vasakäärmuslaste terror ka Eestis kasvanud, asusid kõik parteid, välja arvatud Nõukogude Venemaaga kokkujäämist soovinud enamlased , iseseisvuse väljakuulutamist toetama.
Parteide otsuste näol oli tegemist poliitilise seisukohaga, aga iseseisvumiseks pidid olema nii sisemine valmidus kui ka välised eeldused. Väliseid eeldusi pakkus kahe eestlasi sajandeid härrasrahvana valitsenud impeeriumi kurnatus maailmasõjast ja revolutsioonidest. Iseseisvuse uks avanes hetkeks, ka siis ainult praokile, siis, kui vene bolševikud taganesid Saksa sõjamasina eest. Iseseisvus teostus 1918. aasta veebruaris väljakuulutamisega, aga tõelist sisu hakkas see omandama alles pärast seda, kui Saksamaa novembris kokku varises.
Sisemine valmidus küpses seoses rahvuse tekkimisega alates 19. sajandi teisest poolest. Nii sündisid iseseisva rahvusriigi rajamise eeldused - ilma eneseteadliku rahvuseta ei saa ju olla rahvusriiki - ent on tagantjärele tarkus väita, et eesti rahvuse tekkimisele järgnes vältimatult ka iseseisva rahvusriigi loomine. Valmidus oli olemas, aga lõplikult tõukasid eestlasi ema­maast lahti suurpoliitilised arengud ja nende tekitatud kaos ja terror Venemaal. Lõpptulemuse
kindlustas ühelt poolt Saksamaa kokkuvarisemine, teiselt poolt eestlaste võit venelaste üle Vabadussõjas.
RAHVASTIKU SPEKTER
Iseseisva Eesti rahvaarv oli 1922. aasta detsembris korraldatud rahvaloenduse järgi 1 108 000 inimest. Kahe maailmasõja vahelise Eesti “esimese vabariigi” probleemiks kujunes madal iive. Sündimus Eestis oli madalamaid Euroopas, samal ajal kui suremusnäitajad olid Lääne-Euroo- paga võrreldes suured. Sündimus langes kiiremini kui suremus . Loomulik iive jäi väikeseks ja oli 1920. ja 1930. aastatel ainult pisut üle ühe promilli. Oma uusaastakõnes 1935. aastal juhtis president Päts madalale sündimusele tähelepanu ja tuli hiljem kõigis oma tähtsamates kõnedes selle teema juurde tagasi. Kuid alles 1940. aasta kevadel anti välja määrus, mille järgi näiteks palka tõsteti vastavalt laste arvule.
Sündimus, suremus ja elanikkonna loomulik iive 1920-1930, promillides
Sündimus
Suremus
Loomulik iive
1920-1924
19,6
16,5
3,1
1925-1929
17,8
16,5
1,3
1930-1934
16,8
14,9
1,9
1935-1939
16,1
15,0
1,1
Rahvaarvu mõjutasid lisaks loomulikule iibele ka sisse- ja väljaränne . Näiteks tuli aastatel 1920-1924 Eestisse Tartu rahulepinguga antud opteerumisõigust kasutades ligi 38 000 või koguni 45 000 Venemaal elanud eestlast. Järgnevatel aastatel kasvas väljaränne Eestist mujale, kui inimesed läksid otsima kergemat teenistust kuni Austraalia ja Brasiiliani välja. Eriti suu­reks kasvas väljaränne 1939. aasta sügisel, kui Hitler kutsus baltisakslased Saksamaale. Tollel aastal oli väljarändest tekkinud kaotus 13 352 inimest.
Rahvaarv 1920-1939
Aasta Rahvaarv
1920 1060 000
1922 1 108 000
1928 1 117 000
1934 1 126 000
1939 1 134000
Rahvastiku koosseisult oli Eesti Balti riikidest kõige homogeensem . Etniliste eestlaste osakaal oli 1920. ja 1930. aastatel ligi 90%.
Rahvastik rahvuste järgi 1922 ja 1934, protsentides
Aasta Eestlased Venelased Sakslased Rootslased Muud
1922 87,7 8,2 1,7 0,7 1,7
1934 88,2 8,2 1,5 0,7 1,4
Tasub tähelepanu pöörata mõnele seigale. 1897 . aastal läbi viidud Venemaa üldise rah­valoenduse järgi oli venelaste osakaal eestlaste aladel olnud 3,5%, nii et 1922. aastaks oli see tublisti kahekordistunud. See tuli Tartu rahuga Eesti külge liidetud idapiirkondadest. Teisiti oli sakslaste osakaaluga. 1897. aastal oli see 3,5%, olles 1922. aastaks kahanenud poole võrra. Põhjuseks oli nii venestamisperioodil kui ka pärast maareformi (1919) hoogustunud saks­laste väljaränne. Lääneranniku rannarootslaste arv seevastu püsis küllaltki stabiilsena. Tulba “Muud” alla mahuvad teiste seas juudid , keda kummalgi aastal oli 0,4% ja lätlased, keda oli umbes sama palju.
Absoluutarvudes väljendatuna oli eri rahvuste arv Eestis 1934. aastal järgmine: eestlasi 992 000, venelasi 93 000, sakslasi 16 300, rootslasi 7600 ja juute 4400.
Sakslastest kodanluse majandusliku jõu säilimist näitab muuhulgas see, et 1936. aastal kuulus sakslastele veerand Eesti kõigi tööstusettevõtete aktsiakapitali väärtusest, kusjuures 84% kõigist töösturitest olid eestlased.
Kohaliku omavalitsuse üksused olid maakonnad, vallad, linnad ja alevid. Maakondi oli 11 ja valdu 365-387, aga kuna osa neist olid oma väiksuse tõttu elujõuetud, vähendati nende arvu 1939. aastal 248-le. Linnu oli kuni 1936. aastani 13 ja aleveid paarkümmend. Juba 1920. ja eriti 1930. aastatel muudeti aleveid linnadeks, nii et nende hulk kasvas 33-ni. Linnaelanike arv näitas kasvutendentsi alates 19. sajandi lõpust , ent Eesti oli 1920.-1930. aastatel siiski selgelt “külade maa“. 1922. aastal elas linnades 25% elanikkonnast, 1939. aastal oli linnaela­nike osakaal 32,8%.
Tallinn oli riigi pealinn ja suurim linn. Selle elanike arv kasvas 1938. aastaks 145 000-ni. Kaugel maas olidkolm suuruselt järgmist linna: Tartu (60 300 elanikku), Narva (23 400) ja Pärnu (22 000). Linnad eestistusid endisest rohkem, nii oli näiteks 1934. aastal etniliste eest­laste osakaal kõigi linnaelanike hulgas 85,5%. Enam-vähem sama oli toona eestlaste osakaal Tallinnas, kus suuremateks vähemusteks olid venelased (5,8%) ja sakslased (4,8%). Narva erines - traditsiooniliselt - üldisest Eesti keskmisest. 1934. aastal olid 64,8% selle elanikest etnilised eestlased, 29,7% venelased ja ainult 2,1% sakslased.
EESTLASED SUURES MAAILMAS
Venemaa eestlaste saatus
Kõik Venemaa eesdased ei tulnud tagasi iseseisvasse Eestisse, küllalt suur osa neist jäi elama uude Nõukogude riiki. Revolutsiooniga kaasnenud muudatused mõjutasid eestlaste vanu kogukondi. Näiteks koguduste tegevuse keelustamine, kirikute ja palvemajade sulgemine ja kirikuõpetajate küüditamine . Vanal Venemaal oli olnud 30 eesti kirikut ja 42 palvemaja . Eesti haridusseltsid ja nende raamatukogud pandi kinni ja nende asemele tulid nõukogude laadis kultuuri- ja poliitilised klubid. 1926. aastal oli eesti keel emakeeleks umbes 90 protsendile Venemaa eestlastest ja veel 1930. aastal oli eesti keel kasutusel 66 külanõukogus ja osaliselt 24 külanõukogus. Aastatel 1926-1927 tegutses Nõukogude Liidus 180 eesti kooli, eeskätt algkoolid.
Kuni 1937. aastani tegutses Leningradis Eesti Proletaarsete Kirjanikkude Assotsiatsioon . Leningradis ilmus 1917-1937 eestikeelne ajaleht Edasi ja Siberis kuni 1936. aastani ajaleht Siberi Teataja. Leningradis ilmus mitu eestikeelset ajakirja (Klassivõitlus, Oras ). Enne 1936— 1937. aasta tagakiusamisi ilmus Nõukogude Liidus 13 eestikeelset ajalehte ja 28 ajakirja ning trükivalgust nägid tuhanded eestikeelsed raamatud.
1926. aasta rahvaloenduse andmetel elas Nõukogude Liidus 154 666 eestlast, aga 1939. aastal oli nende arv kahanenud rohkem kui 10 000 võrra. See oli ilmselt nii
sundkollektiviseerimise kui ka muude repressioonide tagajärg. Nimelt loodi aastatel 1929- 1932 ka eesti kolhoose ja kulakuteks tunnistatud jõukad talupojad pagendati. Aastatel 1936-

tabas Nõukogude Liidu eestlasi ja nende kultuuri ränk löök: koolid suleti, ajalehtede ja kirjastuste tegevus lõpetati ja “rahvavaenlased” hukati või pagendati.
Ränne läände
Maailmasõdade vahelisel ajal oli väljaränne Eestist pidev, kuid mitte rohke. Aastatel 1924-

lahkus 16 300 inimest, kellest 41% siirdus Euroopasse, 30% Pöhja-Amcerikasse, 19% Nõukogude Liitu ja 8% Austraaliasse (KULU). Tõsi, paljud tulid hiljem tagasi. Amee­rika Ühendriikidesse siirdus aastatel 1922-1945 ligikaudu 3100 eestlast, Austraaliasse umbes 1000 ja Kanadasse 648. Omad eestlased sai ka Lõuna-Amecrika. eeskätt Brasiilia ja Argentiina . Ainuüksi 1925. aastal jõudis Brasiiliasse ligi 1700 eestlast ning Argentiinas Buenos Aireses elas 1930. aastatel ligikaudu 500 eestlast. Austraalia eestlastest elanikkond oli suurim 1920. aastate teisel poolel, aga tänu tagasipöördumisele langes eestlaste arv 1933. aastaks vähem kui tuhandeni. Vana traditsiooni kohaselt oli väliseestlasi oma seltsidega isegi Hiinas. Mujale siirdumise tõttu oli neid 1920. aastate alguses veel eeskätt Harbinis ja Šanghais. Euroopa riikidest olid eestlaste väljarände sihiks muuhulgas näiteks Rootsi ja Suurbritannia.
Põhja-Amcerikas elavad eestlased organiseerusid näiteks New Yorgis , asutades 1922. aastal Eesti Seltsi “Edu“, millest võrsusid Eesti muusikaklubi ja New Yorgi Eesti Klubi. 1920. ja 1930. aastatel tekkis eesti ühendusi ka mujal Ameerika Ühendriikides ning kõik Ameerika Ühendriikide mittekommunisdikud eestlaste ringkonnad asutasid 1929. aastal organisat­siooni, mis hiljem sai tuntuks Eesti Haridusseltsi nime all. Sellest kujunes kontmendi suurim eesti selts. 1931 . aastal alustas ilmumist leht Meie Tee, mida antakse välja tänaseni.
1939. aastal elas Nõukogude Liidus 143 500 eestlast, Lätis 7700 ja suure lombi taga, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Brasiilias kokku umbes 25 000. Kontakte väljarännanutega ja nende omavahelisi sidemeid tugevdasid Eestis 1930. aastatel korraldatud kolm ülemaailmset väliseestlaste päeva ja 1929. aastal asutatud perioodiline väljaanne Välis Eesti Almanak, mille nimi hiljem muudeti Välis Eestiks.
ASUTAV KOGU JA MAAREFORM
Uue vabariigi tegevuse käivitamiseks oli kõige tähtsam Asutava Kogu valimine. Vabadussõja kriitiliste nädalate tõttu oli valimisi tulnud edasi lükata, aga kui olukord rindel paranes , mää­rati valimised 5.-7. aprillile 1919. Valimised olid üldised, ühtlased, vahetud ja hääleõigus oli igal vähemalt 20-aastasci Eesti kodanikul.
Valimistel said võidu vasakpoolsed. Kõige suurema häältesaagi korjasid sotsiaaldemokraa­did (Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei), kes said41 kohta 120-st. Teine vasakpartei. Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei sai 7 kohta ja tookord veel vasakpoolsete parteide hulka kuulunud Eesti Tööerakond 30 kohta. Kommunistid boikoteerisid valimisi- Keskjõud pidid rahulduma 38 saadikuga. Kahe liberaalse partei, demokraatide ja radikaaldcmokraaride liitumisest 1918. aasta novembris sündinud Eesti Rahvaerakond kogus 25 kohta. Ideoloogia poolese keskjõudude ja parempoolsete vahele jääv talupoegade partei Maaliit (Eesti Maarahva Liit) sai 8 kohta ja rahvaparteist eraldunud ning Maaliidu partei suunas liikunud Kristliku Rahvaerakonna tulemus oli 5 saadikukoht,!. Lisaks neile valiti neli vähemusrahvuste esindajat: kolm sakslaste saadikut ja üks venelaste oma.
Partei
Kohtade arv
Häälte osa %
Sotsiaaldemokraadid
41
33,3%
Sotsialistide-revolutsionääride Partei
7
5,8
Tööerakond
30
25,1
Rahvaerakond
25
20,7
Maaliit
8
6,5
Kristlik Rahvaerakond
5
4,4
Rahvusvähemused
4
4,2
Kokku
120
100,0
Sotsiaaldemokraatidele antud suur häälte arv ei tulenenud niivõrd nende populaarsusest kui valitsuse ebapopulaarsusest. Sellega, et hääletati opositsioonis olevate sotsiaaldemokraa­tide poolt, näidati oma usaldamatust valitsuse ja selle juhtiva partei Maaliidu suhtes, viimase puhul toodi peamiselt välja nende koostöövalmidus saksa okupantidega. 11. aprillil kirjutas ajaleht Sotsiaaldemokraat: “Teame, et meie poolt hääletanud ei ole kõik kaugelt teadlikud sotsiaaldemokraadid. Selle võidu eest võlgneme tiinu valitsuse õnnetule ja ekslikule maapo­liitika kursile.”
Talurahvaparteil tuli mõru valimiskaotus alla neelata, sealjuures peeti Rahvaerakonnale vastu ootusi osaks saanud toetust üllatavalt suureks. Tulemust põhjendati osalt ka sellega, et suurem osa Lõuna-Eesti talupoegi hääletas Tõnissoni Rahvaerakonda, mitte aga tegelikke põllumehi, Maaliitu. Tööerakonna edu seletab ehk teatud määral see, et nad tegelesid aktiiv­selt maaomandi reformiga.
Asutava Kogu avaistung Tallinnas Estonia kontserdisaalis 23. aprillil 1919. Uue riigi esimeseks tööks sai põhi­seaduse koostamine. Seda kokku panev Asutav Kogu valiti 1919. aasta aprilli alguses, valimistulemuseks oli vasakpoolsete võit. Põhiseadus, mille järgi peaaegu kogu võim läks rahvasaadikute institutsioonile , võeti vastu 15. juunil 1920 ja see jõustus 21. detsembril. (Foto: Eesti Filmiarhiiv)