Asustus-10 kl anna abi (0)

Asustus Geograafia 10.klass Konspekt


Asustuse areng maailmas ja asustuse paiknemist mõjutavad tegurid eri 
aegadel Agraarajastul   paikseks   jäädes   ja   põllundusega   tegelema   hakates   asuti   elama
viljakate   muldadega   tasandikele.  Looduslikest   teguritest  mõjutas   asustust
kõige   rohkem   kliima.   Parasvöötmes   ja   lähistroopikas   on   inimese   eluks   kõige
sobivamad tingimused, seal on ka asustus seetõttu tihe. Asustustihedust   mõjutavad   peale   looduslike   ka  ühiskondlikud   tegurid.
Ajaloolised põhjused, miks asustus kuskil tihenema hakkas,  võivad olla seotud
kaubateede   ristumiskohtadega   või   soodsate   sadamakohtadega   jõgede
suudmetes.   Tihti   tihenes  asustus   endiste  kindluste   ümbruses,   mis  olid  rajatud
ümbrusest   kõrgemale   kohale   parema   kaitse   tagamiseks.   Tänapäeval   tiheneb
asustus   just   suurte   linnade   ümbruses,   kohati   kasvavad   linnapiirkonnad
naaberpiirkondadega kokku moodustades linnade kette või hiidlinnastuid. Majanduslikud   tegurid  on   seotud   töökohtade   paiknemisega,   näiteks
industriaalajastul   kaevanduspiirkondade   või   raudteelinnade   kujunemine.
Kaevandustes saadi tööd ja raudtee võimaldas maismaal kiiremini liikuda, kui see
seni   võimalik   oli.   Hea   transpordigeograafiline   asend   on   tänapäevalgi   asustuse
tihenemise eeldus.  Sotsiaalsed tegurid  on seotud inimeste võimalustega omale elukohta valida.
Maa-asulates   on   eluruumid   odavamad   kui   linnades,   kuid   linnade
individuaalmajade   rajoonides   on   kulutused   eluasemele   suuremad   kui   näiteks
kortermajades.  Poliitilised põhjused  tulenevad riikide valitsemiskorraldusest. Demokraatlikes
riikides on tänapäeval suur immigratsioonisurve, sest seal on inimestel rohkem
vabadusi oma elu korraldada. Sõjakolletest ja ebademokraatlikest riikidest pigem
emigreerutakse. Asustuse kujunemine on ajalooliselt sõltunud peamiselt looduslikest teguritest, 
tänapäeval mõjutavad inimeste käitumist rohkem ühiskondlikud tegurid. 
Maailmas on tihedasti asustatud rannikualad, suurte jõgede ja järvede 
naabrused, tasasemad piirkonnad ning sobiva kliimaga alad, kus pole liiga külm 
ega palav ning liiga kuiv ega niiske.  Asulaid võib jagada linnalisteks ja maa-asulateks. Asulale linna nimetuse ja 
õiguste andmise tingimused on riigiti väga erinevad:  -------------------------------------------------------------------------------------------------------------
--->
MAA-ASULA                                   ASULA                                   LINNALINE 
ASULA


küla,mõis,alevik                                                                                 
alev,eeslinn,väikelinn,                                                                                                             
satelliitlinn,suurlinn,hiidlinn Linnade ajalooline areng
Esimesed paiksed asulad tekkisid seoses üleminekuga põlluharimisele. Eelkõige 
kaitseks võõraste eest, kuid ka üksteise abistamiseks hakkasid põlluharijad 
elama koos väikestes külades. Põlluharimise ja töövõtete täiustudes tekkisid 
kaupmehed ja käsitöölised, kes elasid algul külades, hiljem aga koondusid 
parema asendiga asulatesse, et rahuldada mitme ümberkaudse küla elanike 
vajadusi. Sellistest teenindus- ja kaubanduskeskustest kujuneid esimesed linnad. 
Need  tekkisid 5000-6000 a. tagasi Mesopotaamiasse, Egiptusesse, Indiasse, 
Hiinasse, hiljem Vahemere ümbrusesse, Kaug –Aasiasse, Ameerikasse.  Asulaid võib jagada linnalisteks ja maa-asulateks. Asulale linna nimetuse ja 
õiguste andmise tingimused on riigiti väga erinevad:  -------------------------------------------------------------------------------------------------------------
--->
MAA-ASULA                                   ASULA                                   LINNALINE 
ASULA
küla,mõis,alevik                                                                                 
alev,eeslinn,väikelinn,                                                                                                             
satelliitlinn,suurlinn,hiidlinn Linnade kasvu ja linnarahvastiku osatähtsuse tõusu rahvastikus nimetatakse 
linnastumiseks. Linnastumist mõõdetakse linnarahvastiku osakaalu järgi kogu 
rahvastikust %des. Arenenud riikides on linnade kasv aeglasem, vähem arenenud maades kiirem.
Eri riikides on linnad määratletud eri kriteeriumide järgi ja seega pole andmed 
päris võrreldavad. Kõige tavalisem ja lihtsam viis on piiritleda linna elanike arvu 
alusel, kuid siin on erinevused riigiti suured. Mõnes riigis peetakse oluliseks ka 
asula rahvastiku tööhõivet asula tüübi määratlemisel. Näiteks loetakse linnaliseks
asulat, kus valdav osa elanikest töötab tööstuses või teeninduses. Mõnes riigis, 
näiteks Tšehhis, antakse linna staatus vaid siis, kui kindla rahvaarvuga (vähemalt
5000) asulas on hästi arenenud infrastruktuur (veevärk ja kanalisatsioon, kool, 
apteek, hotell jms.) ning asula täidab ka olulise keskuse funktsiooni. Soomes 
määratletakse aga linnaline vald administratiivpiiriga, millesse jäävad ka külad ja 
põllumaad. • Füüsilise määratluse    järgi on linn tihedalt täis ehitatud keskkond ja ulatub  sinna, kus tihe ehitus lõpeb. 


• Majanduslikult     on linn paik, kus asuvad pangad, poed, ettevõtted jms.  • Poliitilis-halduslikult     on linna määramine lihtne. Linna halduspiirid on  märgitud kaartidele.  • Linn on ka kultuuriline nähtus, sest linnades sünnivad uued moed ja  elumallid. Agraarajastu linnad Esimesed   linnad   kujunesid   viis-kuus   tuhat   aastat   tagasi   vanimates
põllumajanduspiirkondades:   Mesopotaamias,   Egiptuses,   Indias   ja   Hiinas,
mõnevõrra hiljem ka Vahemere ümbruses, Kagu-Aasias ning Ameerika. Linnade
tekkeks oli vaja põllumajandustoodangu piisavat ülejääki, sest linnaelanikud ei
suutnud   ennast   täielikult   toiduainetega   varustada,   vadi   ostsid   toitu
ümberkaudsetest küladest.   Linnades elasid peamiselt käsitöölised ja kaupmehed, valitsejad, vaimulikud ja
sõjaväelased  ning märkimisväärne   osa linlastest tegeles  ka põllumajandusega.
Tavaliselt ümbritsesid linna kaitserajatised, linna keskel oli pühakoda. Välja oli
kujunenud selgelt kihistunud klassiühiskond. Riigi pealinn sai makse ja andmeid
kogu   riigist   ning   sinna   koondus   ülemkiht,   nende   teenrid   ,   luksuskaupu
valmistavad   käsitöölised   ja   tolle   aja   vähesed   haritlased.
Agraarajastu   linnad   olid   tänapäeva   mõistes   väiksed.   Euroopas   mõnesaja   või
mõne tuhande elanikuga, rikka ja arenenud põllumajandusega Hiinas   ja Indias
aga   isegi   mõnekümne   tuhande   elanikuga.   Suurteks   linnadeks   kujunesid   vaid
üksikute   riikide   pealinnad   või   suurematel   kaubateedel   väga   soodsas   kohas
asuvad kaubalinnad. 1.saj. oli suurim linn Rooma, kus elas üle 1 miljoni elaniku.
Siiski elas agraarajastul linnades vaid 1-2% rahvastikust, harva veidi rohkem.   12.saj.keskpaigast puhkesid Euroopas õitsele kaubandus ja käsitöö.  Kujunesid
kaks   suurt   kaubanduslinnade   võrku:   Hansalinnade   ühendus(Brugge,   Hamburg,
Lübeck   jt.,sh..paljud   Eesti   linnad)   ja   Vahemereäärsed   linnad   (Genova,   Pisa,
Veneetsai jt.).  Linnastumine tööstusühiskonnas Tööstusühiskonnas   kasvasid   asulad   tormiliselt   ja   toimus   kiire   linnastumine.
Tehnika   rakendamisega   maal   tööviljakus   tõusis,   tekitades   tööjõu   ülejäägi   ja
väljarände   (tõukefaktor).   Teisalt   loodi   linnade   tööstustes,   teenindavas
ettevõtluses   ja   asutustes   hulgaliselt   uusi   töökohti,   mis   lõid   maaelanikele
motivatsiooni   lahkumiseks   (tõmbefaktor).


  Laialdane   ümberasumine   maalt   linna   ja   linnaelanike   osatähtsuse   tõus   algas
Euroopas 18.saj. keskel, sest tööstus ja kaubandus vajasid palju tööjõudu. Kuna
see   ajajärk   langes   kokku   demograafilise   plahvatusega,   siis   jätkus   rahvast   nii
maa-asulatele kui ka linnade kasvuks.  19.saj. ületasid esimestena miljoni elaniku künnise London (1810), Pariis (1846)
ja New York (1860). 20.saj. alguseks oli miljonilinnu juba 20. Esimesena 10 miljoni
elanikuga linnaks New York 1950.aastal    Kui varasemal ajal linnad valdavalt kasvasid, siis 1960.aastatel hakkas Põhja-
Ameerika   ja   Lääne-Euroopa   riikide   linnades   rahvaarv  eeslinnastumise
(suburbanisatsioon) tõttu vähenema. Linlased hakkasid elukohana järjest enam
eelistama linnalähedasi väiksemaid asulaid. 980.a.   algas   koguni  vastulinnastumine  (kontraurbanisatsioon)-elanike lahkumine     linnadest   kaugematesse   maapiirkondadesse.   21.saj.   oli   Euroopa
riikides kujunenud väga erinev olukord: on riike, kus inimesed lahkuvad linnast
maale ja riike, kus inimesed suunduvad maalt linna. Lähestikku   asuvad   linnad   ja   väiksemad   asulad   kasvavad   üha   enam   kokku,
moodustades  linnastuid  ehk    algomeratsioone.  Linnastu   talitleb   tervikliku
regioonina,   olles   seotud   inimeste   igapäevase   töö-,   äri-   ja   muude   sõitudega.
Suurimate linnastute raadius on praeguseks kasvanud üle saja km. Linnastute
suurenedes ja kokku kasvades moodustub  hiidlinn    ehk  megalopolis.  Tokaido
(Jaapan)   ja   Boshwash   (USA)   megalopoliste   piirkond   on   enam-vähem   laiuselt
asustatud üle 600km ulatuses. Linakeskusega   on   seotud   ka   lähedasemad   maapiirkonnad,   kust   elanikud   linna
tööle   käivad.   Linna   koos   selle   tihedalt   seotud   tagamaaga   nimetatakse
linnaregiooniks. Hiidlinnad ja-linnastud, maailmalinnad. Kogu   maailma   hiidlinnad   on   omavahel   seotud   tihedate   ärisidemetega.   Need
seovad   hiidlinnastud  globaalseks   võrguks,   millest   eristuvad   paarkümmend
maailmalinna,   sh.   New   York,   Chicago,   Los   Angeles,   London,   Pariis,   Tokyo,
Moskva, Frankfurt, Rio de Janeiro, Hongkong, Singapur, Sydney jt. Neis pakutakse
väga mitmekesiseid teenuseid, seal asuvad maailma tähtsamad pangad ja börsid
ning   suurimate   rahvusvaheliste   firmade   peakorterid.   Üleilmne   mõju   ei   sõltu
niivõrd   linna   suurusest,   kuivõrd   linnaregiooni   positsioonist   teiste   seas. Linnad ja maaasulad arenenud ja arengumaades Arengumaade linnade kasv algas alles 20.saj. teisel poolel. 90% linnarahvastiku


kasvust   maailmas   toimubki   tänapäeval   arengumaade   arvel,   kus   eriti   kiiresti
kasvavad   pealinn   ja   veel   mõned   suurlinnad.   Näiteks   2000.a.   elas   8%   Aafrika
linnarahvastikust   üle   10   miljoni   elanikuga   linnades.   Euroopas   nii   suuri   linnu
polegi.
  Linnarahvastik kasvab arengumaades nii kõrge loomuliku iibe kui ka massilise
sisserände tõttu maalt. Enamikus arengumaade suurtes linnades toimub praegu
kiire industrialiseerumine. Kuigi   töökohti   tekib   suurlinnas   kiiresti   juurde,   saabub   tööotsijaid
maapiirkondadest   palju   rohkem.   Suur   osa   Aafrika,Aasia   ja   Ladina-Ameerika
linnade vaesemast linnarahvastikust elab agulites ehk slummides (getostumine).
Nende   peavari   on   tehtud   juhuslikust   materjalist,   seal   pole   vett   ega
kanalisatsiooni,   sageli   ka   elektrit.   Sellist   demograafilisest   plahvatusest   ja
sisserändest   tingitud   kontrollimatust   linnarahvastiku   juurdekasvu   nimetatakse
ülelinnastumiseks.   Ülejäänud   arengumaade   asulad   muutuvad   aeglaselt.   Uusi   tööstuslinnu   tekib
harva.   Agraarajastu   pisilinnad   ei   arene,   kuid   ka   ei   hääbu.   Ainult   riikides,   mis
suudavad rakendada tõhusta regionaalpoliitikat, näiteks Hiina, jõuab suurlinnade
kasv ka endistesse maapiirkondadesse. Linnastumise etapid ja linnastumise kulg maailmas Linnastumise etapid 1.Linnade arengu I järk – algas tööstusühiskonna tekkega, Sel ajal algas maa 
elanikkonna ränne tööstuskeskustesse .Sel ajal oli rahvastiku arengus 
plahvatusefekt(sündis palju lapsi).Seda etappi iseloomustab linnade kiire 
kasv ,uute linnade teke ,ränne maalt linna. Linnaelanike arv kasvab 40%ni 
Linnade kiire kasvu kõrgpunkt on 19saj. ja millionilisteks linnadeks saavad 
London, Pariis jne. Esimene miljoni linn oli Rooma.T Tekkisid ka esimesed 
linnastud. 2.II etapp algas umbes 1960ndatel – linnade elanikkonna kasv pidurdub ja maa 
elanikkonda jääb vähemaks, tekivad uued linnastud ja linnad haaravad oma 
territooriumile eeslinnu. Miljoni linnu on juba 20 ning linnaelanikke 77%. 3.III etapp on alates 1980ndast – maa-asulad linnastuvad ,sest osa linnaelanikke 
läheb elama linnast välja äärealadele, sest seal on paremad elamistingimused. 
Seostub infoühiskonnaga. Linnastumise tase Arenenud riikides on linnastumise tase kõrge, aga linnastumise tempod on 
aeglased, kuna inimesed juba elavad linnades ja linnad suurenevad peamiselt 
vaid arengumaadest sisserändavate inimeste arvelt.  Iive on kas väga väike või 
hoopis negatiivne.


Tänapäeval on arengumaades linnastumise tase madal.  Linnastumise tempod on
aga väga kiired, kuna inimesed loodavad leida linnadest tööd ja paremaid 
elutingimusi.  Mõnedes arengumaades      MANILA                     toimub 
ülelinnastumine    ja selle tagajärjel      tekivad linnade    äärde  agulid ehk       
slummid.  Iive on suur Linnastumine arenenud riikides Linnastumine arengumaades Linnarahvastiku 
osatähtsus, 
kasvutempo Üldjuhul kõrge, üle 70%. 
Kasvutempo aeglane Osatähtsus veel keskmine või 
madal, kuid kasvutempo kiire Kasvutegurid Elanike suundumine maalt ja 
väiksematest linnadest 
suurlinnadesse, linnastumine 
jõudnud infoajastu linnade järku Rahvaarvu kiire  kasv 
loomuliku iibe arvel, elanike 
suundumine maalt linna, 
tööstusajastu linnad, 
ülelinnastumine Regionaalsed 
erinevused Linnade 
kokkukasvamine,megalopoliste 
teke. Eriti kiiresti kasvab pealinn ja 
mõned suuremad linnad Linnade struktuur ja selle muutumine  Urbanisatsiooni etapp – demograafilise siirde ja industrialiseerumisega 
kaasnev linnarahvastiku kiire juurdekasv agraarühiskonna lagunedes. 
Valdavaks mõjuteguriks majanduslikud põhjused.  Suburbanisatsiooni etapp – linnarahvastiku juurdekasvu aeglustumine, 
suurlinnade satelliitlinnade kiire areng ning maa ja linna vahelise piiri 
ähmastumine. eeslinnadest aeglasemaks. Eeslinnade kasv toimub 
Linnastute väljakujunemise algus, keskuslinna kasv jääb peamiselt 
keskuslinna arvel, valdavaks elukohamuutuse põhjustajaks on 
keskkondlikud kaalutlused.


 Kontraurbanisatsiooni  etapp– rahvaarvu vähenemine ei toimu ainult 
keskuslinnas vaid linnastutes tervikuna, samal ajal kui rahvaarv kasvab 
linnastu mõjupiirkonnast väljajäävates väikelinnades ja maapiirkondades.  Reurbanisatsiooni etapp – keskuslinnade taaselustamine, mistõttu 
sealne rahvaarv kasvab. Eeldab tavapäraselt avaliku sektori jõupingutusi 
keskuslinnade elukeskkonna atraktiivsuse suurendamiseks. Linnastumisega kaasnevad probleemid arenenud maades ja 
arengumaades Arengumaades Arengumaade   kiire   ja   kontrollimatu   linnastumine   toob   kaasa   palju   probleeme.
Kiiresti   paisunud   linnade   elanike   olukord   on   eriti   raske   selle   tõttu,   et  enamus
nende   elanikke   on   nii-öelda   mitteametlikud   elanikud,   kes   elavad   juhuslikult
kättesaadud materjalist ehitatud hurtsik-külades ehk slummides, kus puuduvad
mistahes   sanitaarsed   rajatised,   juurdepääs   puhtale   veele,   elektrile.   Sellistes
slummides elab maailmas praegusel hetkel ligi miljard inimest. Slummides   on   paljud   elanikud   töötud,   seal   esineb   sageli   ka   vägivalda.   Paljud
elanikud on sunnitud tegema mitteametlikku tööd ning seetõttu puuduvad neil
igasugused   sotsiaalsed   garantiid.   Linnade   vaesed   on   „seadusevastase   ja
mitteametliku” elu lõksus – slummide asukohti ei leia linnakaartidel, slummide
elanikud   ei   ole   oma   elupaiga   omanikud,   nad   ei   maksa   makse   ja   neil   puudub
seaduslik   juurdepääs   avalikkele   teenustele   ehk   –   slummide   elanikke   ei   ole
ametlikult olemas. Üle   neljandiku   maailma   linnaelanikest   elab   ilma   puhta   vee   ja
sanitaartingimusteta.   Reostunud   veest   ja   tualettide   puudumisest   tulenevad
haigused   on   ohtlikud   eelkõige   lastele.   Arengumaade   linnade   lastest   sureb
rohkem   kui   iga   kümnes   enne   viieaastaseks   saamist.   Vaeste   maade   linnades
kasvatatavaid toidukultuure kastetakse sageli heitveega, mis sisaldab hulganisti
erinevaid haigustekitajaid Just   arengumaades   asuvate   linnade   slummide   elanikel   puudub   juurdepääs
puhtale veele ja sanitaartingimused pole nõuetekohased. Kuna taolised slummid
on   ebaseaduslikud,   siis   ei   jõua   sinna   avaliku   sektori   veevõrgu-   ja
heitveeteenused. Vesi   on   paljudele   muutunud   tulutoovaks   äriks   –   nii   mõnedki   „veekaupmehed“
ostavad vett ametlikest punktidest ja müüvad slummides palju kallimalt edasi.
Vee hind võib ametliku veevõrguveega võrreldes mitmekordseks tõusta.


• infrastruktuur ei jõua areneda nii kiiresti kui rahvastik, ennetussüsteem ei  ole nii arenenud, ühistransport ülerahvastatud • puudub vesi/kanalisatsioon, töötud/tööpuudus, korterid väikesed ja  ülerahvastatud, slummid ehk pilpakülad • ettevõttel puuduvad puhastusseadmed, põhjavesi sügavamal, prügi,  nakkushaigused. Arenenud riigid Suuremas   osas   arengu-   ja   arenevate   riikide   linnades   on   õhu   kvaliteet   järsult
halvenenud – ainuüksi Hiinas asub 16 maailma 20 kõige saastunumast linnast.
Hinnanguliselt   sureb   igal   aastal   linnades   saastunud   õhu   tõttu   üle   800   000
inimese.   Liiklus   on   üheks   suurimaks   heitgaaside   tekitajaks.   Autode   hulk   on
maailmas viimaste aastate jooksul plahvatuslikult kasvanud ja linnad on autodest
ummistunud.   Lääneriikides   läbivad   inimesed   ka   kõige   väiksemaid   vahemaid
autoga ja sageli on autos ainult üks inimene. Õhku saastavad keemilised ühendid satuvad lõpuks ka põldudele ja imenduvad
seal kasvavatesse toidutaimedesse ning jõuavad lõpuks inimeste toidulauale. Probleemid: • Energiavarude liigne kulutamine • Õhusaastatuse ja mürataseme suurenemine • Jäätmete ladestamise probleem • Linnade pealetung looduskeskkonnale; linnahaljastuse säilitamine • Suurtes linnades tööpuudus • Kallid elamispinnad, ühistransport ei ole kõikides linnaosades piisavalt  arenenud Linnastumine Brasiilias Brasiilia hõlmab peaaegu poole Lõuna-Ameerikast ja on suurim Ladina-Ameerika
riik.   Brasiilia   on   oma pinnaehituse   ja   maastike   poolest   üsna   üksluine.     Saab
eristada   kahte   isesugust   maastikku:   Brasiilia   mägismaad   ja   Amazonase
madalikku ehk Amasooniat.  Kesk-, Lõuna- ja Ida-Brasiiliat hõlmaval mägismaal
suuri kõrgusi pole - tipud ei ulatu1000 meetrinigi. Ainult mõnel pool on kiltmaa
ääristatud   mäeahelikega   (Serra   do   Mar,   Serra   do   Mantiqueira,   Serra   Geral).
Enamasti on lavamaa lainjas. Teda katavad savannid ja vihmametsad, eriti riigi
edelaosas Mato Grosso piirkonnas. Suur osa rahvastikust elab riigi idaosas Atlandi ookeani rannikul või selle lähedal;
umbes   80%   rahvastikust   elab   rannikust   vähem   kui   320   km   kaugusel.
Rahvastikutuum   asub   riigi   kaguosas,   kus   asuvad São   Paolo ja Rio   de
Janeiro linnastud.   Ülerahvastuse   tõttu   on   valitsus   üritanud   inimesi


ümberpaigutada sisemaale. 1960. aastal viidi riigi pealinn Brasíliasse, päevatee
kaugusele Atlandi ookeanist. Keskmine asustustihedus on 25 in/km², millega on
see   maailmas   154.   kohal.   1970.   aastate   alguses   ületas   linnarahvastiku   tase
maarahvastiku oma. 2018. aasta seisuga elas linnades 86,6% inimestest[1] Brasília on Brasiilia pealinn ja liiduringkonna keskus. Linn asub Amazonase  ja
Parana   jõgikonna   veelahkmel.   Brasilia   kuulub   1987.   aastast   UNESCO
maailmapärandi nimistusse. Seal elab umbes 199 000 inimest (2005.aasta järgi).
Linnastus  2 333 000 inimest. Pindala on 472 km2. Brasiilia uue pealinna asukoht valiti juba 1922. aastal, kuid selle paiknemine 600
km   kaugusel   lähimast   maanteest,   125   km   raudteest   ja   190   km   lähimast
lennujaamast ei jätnud vähimatki lootust, et see ettevõtmine võiks reaalne olla.
Ent 1956. aastal võitis presidendivalimised Juscelino Kubitschek – loosungi all “50
aasta areng viie aastaga” kandideerinud idealist. Võitis ja asuski pealinna rajama,
valides   projekti   teostajaks   oma   vana   koostööpartneri   Oscar   Niemeyeri,   kes
veendunud   kommunistina   oli   ilmselt   sama   pöörane   nagu   härra   presidentki.
Sellises pöörases, Eesti normide järgi kahtlemata korruptiivses ja kommunistlikus
kontekstis   sai   alguse   linn,   mille   põhiplaan   meenutab   lendavat   lindu.
Märksõnadeks   sümmeetria,   kord   ja   demokraatia.   See   on   linn,   kus   tööline   ja
minister   elavad   ühes   korterelamus.   Linn,   mis   pidi   kogu   maailmale   näitama,
milline on tulevik. Mis kõige uskumatum – Brasília ehitatigi valmis 2018.   aasta   juuli   seisuga   elas   Brasiilias   208   846   892   inimest,   millega   on   see
maailmas   rahvaarvult   viies,   Ameerikas   teine   ning   Lõuna-   ja   Ladina-Ameerikas
esimene. Brasiilia rahvastik on etniliselt kirev. 2010. aastal moodustasid valged
47,7%,   segarassid   (mulatid,   mestiitsid   jt)   43,1%,   mustanahalised   7,6%,
aasialased 1,1% ja 0,4% põliselanikud.[1] Brasiilias  elab   200   miljonist   inimesest  linnades  85%,   kus  on   majanduslik   eelis
väikeperedel. Brasiilias puudub ametlik perepoliitika, kuid 40 aastaga saavutati
see, milleks Inglismaal kulus 140 aastat.   Sündimus on ühtlaselt kahanenud nii
San Paulo hiidlinnas kui ka Amazonase külades. Brasiilia   loomuliku   iive   kiire   vähenemine   on   peamine   riigi   rahvastiku   kasvu
vähenemise,   rahvastiku   vananemise   ja   kiire demograafilise   ülemineku põhjus.
Enam kui poolt Brasiilia rahvastikust arvatakse keskklassi kuuluvaks, kuid vaesus
ja   sissetulekute   ebavõrdsus   on   jäänud   levinuks.   Erinevused   võimalustes
soodustavad sotsiaalset tõrjust ja põhjustavad kõrge kuritegevuse taseme riigis,
eriti on kuritegevus levinud suurlinnades ja favela'des ehk slummides.[1]


Brasiilia   on   traditsioonilselt   olnud   suure   sisserändega   riik,   eriti   on   palju
sisserändajaid suundunud riigi kaguossa. Pärast seda, kui mustanahaliste orjade
import Aafrikast 19. sajandi keskel keelustati, hoogustus sisseränne Euroopast
(peamiselt   Itaaliast,   Portugalist,   Hispaaniast   ja   Saksamaalt)   ja   hiljem   Aasiast
(peamiselt Jaapanist ja Lähis-Idast). Seoses Brasiilia majanduse allakäiguga 1980.
aastatel suurenes väljaränne USA-sse, Euroopasse ja Jaapani, kuid väljaränne ei
ole riigi kogurahvastikule suurt mõju avaldanud.[1] Elueaootus   sünnihetkel   oli   2018.   aastal   hinnanguliselt   74,3   aastat   (125.   koht
maailmas), meeste elueaootus oli 70,7 ja naiste oma 78 aastat. Mediaanvanus oli
2018. aastal 32,4, ligi 21,9% elanikest on kuni 14-aastased ja vaid 6,8% vanemad
kui 55-aastased. Rahvastiku kasvutempo oli 0,71% (140. maailmas).[1] 2018. aasta seisuga on Brasiilias 17 miljonilinna. 2010. aasta rahvaloenduse 
kohaselt oli miljonilinnu 13. Linnastumisega   on   tekkinud   probleeme
Brasiilias,   näitkeks   Sao   Paolos   on   õhk
väga   saastanud   mis   on   ohtlik   ja   kurnav
inimeste   tervisele   kui   ka   sealsele
loodusele.   Seda   probleemi   saaks   osalt vähendada   transpordi   ja   tootmist   keskkonnasõbralikumaks   muutmise   teel.
Suureks probleemiks on riigi suur linnades olev reovesi, mida ligi poolest jääb
puhastamata.   Näiteks   Rio   de   Janeiros   on   see   suureks   probleemiks,   paljudes
randades on keelatud sellepärast ujuda. Rios on ka palju slumme ehk portugali N
r Linn Elanikke 
(2018) Osariik 1. São Paulo 12 176 
866 São Paulo 2. Rio de 
Janeiro 6 688 927 Rio de 
Janeiro 3. Brasília 2 974 703 Liiduringk
ond 4. Salvador 2 857 329 Bahia 5. Fortaleza 2 643 247 Ceará 6. Belo 
Horizonte 2 501 576 Minas 
Gerais 7. Manaus 2 145 444 Amazonas 8. Curitiba 1 917 185 Paraná 9. Recife 1 637 834 Pernambu
co 1
0. Goiânia 1 495 705 Goiás


keeles favelasi, kus tavaliselt puudub elekter, kanalisatsioon ja veevärk ning kus
kuritegevus on väga suur. Seetõttu on ka linnaelu ohtlik ning rikkamad inimesed
elavad tihti tarastatud majades ja linnajagudes (Ainsaar 2013: 66). 1. https://raamaturott.fandom.com/et/wiki/Brasiilia     2. Geograafia   õpik   gümnaasiumile   I   kursus   Rahvastik   ja   Majandus   (Mare Ainsaar, Jussi Sakari Jauhiainen, Ülle Liiber, Heli Müristaja, Garri Raagmaa, Jüri Roosaare.) (04.04.2018) 3. https://www.taskutark.ee/m/rahvastikupoliitika-filipiinidel-ja-brasiilias/