Keskaja linnas (4)

Keskaeg jääb antiikaja ja renessansi vahele. See on pikk ajajärk, mis kestis ligikaudu kümme sajandit. Keskaega kiputakse alati seostama vaid lõputute sõdade, nälgivate talupoegade ja kohutavate taudidega. Keskaeg ei olnud sugusi vaid harimatuse ning julmuse ajastu.
Antiikaja linnad hävisid kui barbarid Rooma riigi hävitasid. Osa neist purustati võitluse käigus, osad hääbusid ise. Pärast anttikaja linnade hävimsit hakkasidki kujunema keskagsed linnad.
Linnade tekkimine.
Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka kösitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Elu elavnes ka endistes Rooma-aegsetes linnades, sest needki oldi enamast rajatud kaubateede ristumispaikadesse. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi . Seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljaspoole müüregi, kus aga need samuti kaitset vajasid. Algselt ajas asja ära ka puidust tara , kuid linlaste jõukuse kasvades ja sageli ka otsese vajaduse sunnil põõti ehitada tugevaid kivimüüre.
Linnad kasvasid järk-järgult. Tihti on keskaegsetes linnades võimalik selgesti märgata eri kasvuetappe: suhteliselt väikeset müürida kaitstud linnasüdant ja selle ümber mitut järjest suurenevat ringmüüri. Sageli kasvasid linnadeks mõnelöe ilmalikule võimukandjale, kloostrile või piiskopile kuulunud linnuse naabruses paiknenud asulad. See oli linnade kujunemise üheks võimaluseks. XIII sajandil hakkasid aga maaisandad ka ise sõna otses mõttes uusi linnu rajama. Need olid korrapärased, enamasti nelinurkse põhiplaaniga ning turuplatsi ja raekoja keskel.
Põhiline erinevus maa-asulast ei olnud mitte müürid ja kaunid ehitised, vaid linnaõigus. Alles siis kui linnaks pürgiv asula oli endale selle õiguse saanud, võis rääkida linnast.
Linnaosad :
Linnal oli mitu keskust. Raekoda , kohtusaal ning kuninga määratud haldusametniku ja kohtuniku-foogti-maja moodustasid n-ö halduskeskuse, kus korraldati linnaelu. Usukeskuse moodustasid katedraal , klooster ja piiskopiloss. Katedraal oli suurlinna uhkus, väiksemad linnad piirdusid kirikuga.
Linna südameks ja ürikeskusek oli turuplats . Keskaegse linna turuplatsil seisis tavaliselt kõige esinduslikum ja tähtsam hoone- raekoda. Turuplatsi serval võis näha paari meie jaoks harjumatut asja. Esiteks oli seal püsti suur rist , mis pidi hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei rikuks tururahu. Teiseks oli häbipost neile, kes olid juba mõne seaduseda pahuksisse sattunud. Turuplatsil peeti pidusid, kus esinesid rändmuusikud.Turuplatsil viidi täide ka kohtuotsuseid. Linnakodanikud ehk pürjelid kogunesid häbiposti juurde, kuhu kohtualune kõigile vaatamiseks välja seati, või ümber tapalava , kus päid maha raiuti. Samuti jälgis rahvas, kuidas surmamõistetu võlla tõmmati. Seesuguseid avalikke hukkamisi peeti rahvale kasulikuks õppetunniks.
Raad ja raekoda:
Linna elu juhtis linnanõukogu ehks raas . Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamastikaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaeldu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega.
Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust.
Linnamajad ja tänavad:
Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegused mugavused : kraanivesi, keskküte, elekter jms.
Linnamajad olid enamasti kõrged , isegi viie-kuue korruselised. Suurem osa käsitöölistest elas oma perega tõõkoja või poe peal. Ajapikku hakati majadele tegemarohkem aknaid. Kõige sagedamini ehitati majad puusõrestikule. Vahed, mis seinapalkide vahele jäid, täideti õle-savi-plonnidega ning korruseid eraldasid laudpõrandad- laed . Kivi oli haruldane ja kallis ehitusmaterjal ning seda said endale lubada üksnes rikkad linnaelanikud. Tänu kiviraidurite tööriistade täiustumisele hakati seda aga järjest rohkem kasutama.
Keskmise linnakodaniku maja oli siiski kahe-või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid , kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondlane, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid ühte voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud.
Tänavad olid kitsad . Kõik linna peatänavad suundusid turuplatsile, mida nimetati tavaliselt seal elavate ja töötavate ametimeeste järgi: Kullassepa , Voorimehe, Kinga tänav jne. Veel praegugi võib keskajal asutatud linnades leida kingseppade, rätsepate ja parkalite nimelisi tänavaid.Väga ligistikku asuvad majad ehitati sageli astmikuna, sopistused ulatusid korrus-korruselt üha kaugemale välja- niimoodi sai suuremaid tube. Säärastest üksteise lähedale pressitud majades levis kahjutuli väga kiiresti edasi , seda enam, et majad olid puust.
Tulekahjusid puhkes küllaltki sageli. Londoni ainus üle Thamesi viiv sild oli tihedalt poode ja elumaju täis. 1212 aastal röövis seal tulekahju 3000 inimese elu. Pärast seda asendati tuleõnnetuste ärahoidmiseks õlg-ja puitkatused kiviga.
Täiesti tavaliseks nähtuseks linnatänavatel olid kadanike koduloomad. Kui krunt vähegi võimaldas, tehti tagaõue juurviljapeenrad.
Tänavaelu:
Kuigi keskaegsed linnatänavad olid oma kõrgete ja kokkusurutud astmiksmajadega käänulised ja hämarad käis tänavatel vilgas tegevus.
Tänavalt kostis kohutavat lärmi. Seal segunseid kõikvõimalikud helid ja hääled nii rändkaupmeeste käristid ja hõiked, hobuse kabjaplagin, laste nutt , käsitööliste tööriistade tekitatud müra jne. Veekandjad saalisid tänavail nii suvel kui ka talvel: nad tõid oma kundedele kaevust vett, sest veevärk puudus. Poed ja töökojas avanesid otse tänavale. Igal poel , töökojal oli nii öelda oma logo . Lukksepaukse kohal rippus võti, rätsepatöökoja juhatasid kätte käärid jne.
Igal tänaval oli oma eripära. Käsitöölised ja kaupmehed tegutsesid eraldi tänavatel või linnaosades. Asupais valiti enamasti praktilistel põhjsutel: parkalid töötasid jõe ääres, sest neil oli tarvis palju vett, pagarid tegutsesid viljasalve lähedal, et jahju oleks lihtne kohale toimetada, nahakaupmehed seadsid end sisse tapamajade lähedusse, küünlakaupmehed leidsid koha kirikute juures, kus liikus palverändureid.
Linnad muutusid üha rahvarikkamaks, inimesed kohtusid tänavatel, kalmistutel ja katedraalides . Kahjuks oli ebatervislik ja tihedasti asustatud linn ka nakkushaiguste kiire levimispaik.
Liiklusummikud ei ole ainult meie aja omapära. Toona oldi kitsad tänavad tuubil täis kaupmeeste lette, seal liikusid lambakarjad ja vankrid, sagis rändkaubitsejaid-kõik püüdsid endale kohta ja teed teha.
Tänav kujutas endast kõvaks tallatud maapinda, mille keskele oli roiskvee äravooluks kaevatud rentsel. Vihma ajal sumpasid inimesed ja loomad poris. Kanad , sead ja koerad sõid toidujäänuseid, mida vedeles peaaegu kõikjal. Nõude- ja ihupesuvesi heideti enamasti otse tänavale. Ka ümberkaudsed jõed ja ojad olid olmejäätmetest reostatud.
Linnakodanikud:
Alates 10.-11. sajandist hakkasid linnad üsna kiiresti kasvama. Sinna asus elama rohkesti käsitöölisi ja talupoegi. Need, kes ei leidnud endale linnamüüride vahel eluaset, seadsid end sisse müüride taga nii öelda eeslinnades.
Linn ja selle elanikud moodustasid muust ühiskonnast eraldi seisva maailma. Linnarahvas tunnetas vajadust kuuluda ühtsesse kogukonda . Linnakodanikuks saadi sünnijärgselt või langetas raad linnakogukonda vastuvõtmise otsuse. Rae otsuse järel anti kodanikuvanne. Linnakodaniku õigused ja kohustused olenesid tema tööalast ja varanduslikust seisundist. Peamised seisuslikud rühmad olid raeliikmed, kaupmehed ja käsitöölised.
Linnaelu polnud kerge ei suurtele ega väikestele. Toit oli kallis, üürid kõrged ja kõigile ei jätkunud tööd. Oma meelerahuks soovisid vanemad, et nende lapsed võimalikult ruttu mingi ameti selgeks õpiksid.
Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, mis elanike arvu poolest andsid isegi tänapäeva linnade mõõdu välja. Veneetsias ja Firenzes oli näiteks 120 000, Pariisis 80 000 elanikkul Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Näiteks Saksa-Rooma kesririigis oli üle 200 linna vaid 2000-10 000 elanikuga.
Vaeste ja haigete jaoks olid mõeldud hospitalid. Sinna korjati kokku need, kes ei suutnud ise elatist teenida. Niisugused hoolekandeasutused elasid tavalsielt annetustest, kuid neil võis olla ka oma sissetulekuallikas, näiteks maavaldus . Sugugi harvad polnud juhud , kui rikkad linnakodanikud pärandasid osa oma varast hospidalile.
Keskaegsed linnad Eestis:
Linna oluliseks tunnuseks oli õiguslik korraldus, mis põhines linnaõigusel. Eesti linnade sätestatud õiguskord kujunues naabermaade linnade eeskujul, põhiliselt koguni laenatuna. Taani kuninga valdustesse kasvanud Tallinnas, Narvas ja Rakveres kehtestati Lüübeki linnaõigus. Tartu, viljandi, paide ja Uus-Pärnu said endale Riia õiguse. Kohaliku päritoluga, kuigi teiste linnade eeskuju järgiv oli Vana-Pärnus kehtinud nn. piiskopiõigus. Selle kehtestas Saare- Lääne piiskop. Oma uue pealinna Haapsalu õiguskorra määras ta samuti ise.
Vastavalt linnaõigusele oli linna võimuorganiks raad ehk magistraat . Rae liikmete arv oli linnades erinev, muutudes ka vastavalt linna kasvule. Kõige suurem ja mõjukam oli Tallinna raad, mis 14. sajandil koosnes tavaliselt 24 liikmest, kellest pooled täitsid kohuseid ühel, pooled järgmisel aastal. Umbes 15. sajandi keskpaigas senine vahetamise kord kaotati ja raehärrade arvuks kujunes püsivalt 14. Lisaks neile kuulusid rae koosseisu 4 bürgermeistrit, kes moodustasid midagi selle juhatuse taolist.
Rae ülesannete hulka kuulus linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine. Ta pidi rakendama abinõusid kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks , kaitsma linna huve suhetes teiste linnade ja maahärradega, kandma hoolt kirikute ja koolide eest, korraldama vaeste ja tõbiste ülalpidamsit jne. Raad oli ka kõrgemaiks kohtuvõimuks linnas.
Rae kõrval võttis küllalt aktiivselt linna asjadest osa ka kodanikkond . Ta tegi seda mitmesuguste seisuslike ja ametilaste ühenduste kaudu. Neist tähtsamad olid gildid ja tsunftid .
Alevid :
Linnade arv Eestis peale 14, sajandi keskpaigast 16. sajandi lõpuni enam ei tõusnud. Selle põhjustas muuhulgas ka linnade tõrjuv suhtumine igasugustesse konkureerivatesse kaubakohtadesse, milleks olid ka tõusvad alevid. Neid oli orduaja lõpus 14. Varasematele lisaks olid tekkinud Helme , Keila, Kuressaare, Laiuse, Pirita , Põltsamaa, Vastseliina , Viru- Nigula . Üheks põhjuseks, miks need kohad ei linnastunud, oli saksa rahvastiku vähesus. Siiski leiame tolleaegsete alevite juures linnadele omaseid jooni.2
Linnade välisilme:
Keskaegsete linnade ilmes peegeldus oteselt nende jõukus ja tähtsus. Suuremad neist suutsid rajada enda tuumiku ümber võimsa kivist ringmüüri. Vana-Pärnu, Rakvere ja Paide ja ka tähtsamad alevid pidid piirduma muldvallide ning puitpiiretega. Müüride või vallide ümber kaevati lisaks veel vallikraav.
Linnamüüridest võimsaim oli Tallinnal. Keskmiselt 11 meetri kõrgune müür ümbritses linna 2,35 km pikkuselt , seda tugevdasid 46 müüri- ja väravatorni. Mõnda kohta oli rajatud isegi topeltmüür. Tartu linna müürid olid veidi lühemad, torne oli neil 18. Tugevalt kindlustatud olid ka Narva ja Viljandi, kus paistsid eriti silma võimsad ordulinnused. Suhteliselt väikest haapsalu piiras 1,4 km pikkune müür.
Linnad ei suutnud kasvavat elanikkonda ära mahutada ja nii asus vaesem rahvas eeslinnadesse ehk agulitesse.
Nagu ka mujal olid ka Eestis hooned põhiliselt puust, mis tähendas ka kestvat tuleohtu. Alles 15. sajandi algupoolel kujunesid Tallinnast ja Tartust valdavalt kivist linnad. 16. sajandil jõudsid nii kaugele ka Narva ja Viljandi.
Võrreldes teiste Euroopa linnadega hakati Tallinnas suhteliselt varakult, juba 14. sajandi keskpaigas, ka tänavaid sillutama. 1370. aastal kaeti turuplats ehk raekojaplats 10 100 paeplaadiga.
Nagu mujal oli ka siin linnaelu keskuseks turuplats. Selle äärde rajati ka tähtsaim ühiskondlik hoone-raekoda. Tallinna praegune raekoda valmis ühe põhjamaade sarmikaima gooti stiilis ehitisena 1404. aastal. Raeapteek avati Tallinnas 1422. aastal. Linnades oli veel mitmeid asutusi , mis seondusid linnarahva tervisega , nagu habemeajajate töötoad ja saunas .
Tänapäeval kannad Tallinna vanalinn oma arhitektuurimälestistega meieni ettekujtuse keskaegsest linnast. Talinn oli tõesti Põhja-Euroopa üks ilusamaid linnu. Suurused ja ilus võistles temaga Tartu.
Rahvastik :
Tallinnas ulatus elanike arv 15. sajandil 7000- 8000 -ni, Tartus 5000-6000-ni. Viljandis võis see ordu ajal olla veidi üle 1000., Narvas veidi alla selle ja mujal veelgi vähem. Kodanikeks olid suuremalt jaolt sakslased . Kuid arvestades ka lihttöölisi ja agulielanike olid ülekaalus eestlased. Ilma kohaliku rahvata poleks siinsed linnad suutnud üldse tekkida ja püsida, sest niigi kõrge suremuse jures hävitasid aktk või muud haigused mõnikord poole elanikkonnast.
Linnakoolid:
Hoogsa kaubandusliku tõusu jala vajasid kodanike lapsed ka ilmaliku sisuga koolitust, et omandada algteadmisi edasiseks majanduslikuks karjääriks. Linna- ehk ladinakoolid tegutsesid küll linnakiriku juures, allusid aga esmajoones raele. Kiriklike ainete kõrval õpetati neis mõnevõrra lugemist, kirjutamis ja arvutamist. Suurt tähelepanu pöörati ladina keele ja kirjanduse õppimisele. Esimest linnakooli on nimetatud Tallinnas Oleviste kiriku juures 1432. aastal. Järgnevalt asutati linnakoole Narvas, Uu-pärnus, Tartus, Rakveres.
Kokkuvõte:
Kuigi arvatakse, et keskaeg oli ainult sõdade ja rahutuste aeg, toimus ka arenemine ühiskonnas. Tekkisid ju uued linnad ning paranaes ka inimeste haridustase. Linnasid laastasid küll pidevad katkud ja tulekahjud , kui ka neist sai õppida. Arenes ka meditsiin ja hakati ehitama kivist maju ning pilliroost katused asendati muude materjalidega. Kuigi linnades oli veel palju arenguruumi oli keskaeg siiski samm lähemale kaasajale.
Kasutatud kirjandus:

Raamat - „Keskaeg” Christine Sagnier

„Eesti ajalugu”-õpik 11. kalssile, Küllo Arjakas, Mati Laur ,Tõnis Lukas , Ain Mäesalu

„Keskaeg” Mait Kõiv, Priit Raudkivi .