Ajalugu 12.klassile (XX sajand) (2)

Ajalugu 12.klassile
(XX sajandi ajalugu)
20. sajandi ajalugu
· Saksamaa – konstitutsiooniline monarhia (keisri võim põhiseadusega piiratud, kuulutati välja 1871 enne seda killustunud.), keisriks oli Wilhelm II. Poliitiliselt oli mitmeparteisüsteem (rohkem kui kaks parteid), see tingis selle, et tegemist oli koalitsioonivalitsustega (need pole enamasti kuigi püsivad). Euroopa juhtiv tööstusmaa, maailmas teine. Majanduses olid levinud monopolid . Oma kapitali paigutasid riikidesse, kus nähti arenevat turgu (nt. Venemaale tööstuse rajamiseks). 20. sajandi alguses tundsid huvi BBB raudtee ehitamisest ( Berliin -Bosporus- Bagdad ). Ehk Türgilt oli vaja luba, saidki loakese. Sellel lausa oma nimi: kontsessioon (juriidiline leping, milles üks riik annab teisele kokkulepitud tingimustel, kokkulepitud ajaks kasutada oma maad, sadamaid, ehitisi ja tööjõudu). Hakkasidki rajama (olemas oli enne Berliinist Bosporuseni). Tegi ärevaks Venemaad ja Inglismaad (pidas oma valdusteks). Protestide tõttu ei õnnestunud seda täielikult enda mõjusfääri saada. 2/3 ehitati 1918. aastaks, aga kuna kaotasid, siis jäid lepingutest ilma. Inglismaa ja Prantsusmaa ehitasid II maailmasõja ajal edasi ja valmis. (Idaekspress) Sisepoliitiliselt olid šovinistlikud vähemusrahvaste suhtes (poolakad, prantslased ). See väljendus selles, et õpetus poola koolides saksa keeles, Saksa riigil oli õigus võõrandada poolakate maid. Välispoliitikas olid teistest koloniseerimise poolest kõvasti maas . Nende kolooniad asusid Aafrikas (mis siis õnnestus krabada). Nende poliitika kohta on öeldud, et olid väga julmad. Pigistati kõik mis võimalik välja kohalikelt. Pärismaalastest oli neil sõda hererodega ja hotentotid.
9.11.09
I maailmasõda
1814 -1918
Sõja põhjused: kasvasid välja rahvusvahelistest suhetest 20. sajandi alguses. Peamine põhjus on Suurbritannia ja Saksamaa võitlus liidrirolli pärast; kolooniate ümberjagamine; imperialism (oma võimu laiendamise soov). Ajend : Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos (Austria-Ungari troonipärija). Bosnia oli liidetud Aus-Ungiga. Franz pidi visiidile minema, toimus just sel päeval kui serblased olid kaotanud 1389.aastal Kosova lahingu Türgi vastu. See oli neile kui leinapäev.
Saksamaa plaan – läänes kandis nimetust : Schlieffeni plaan.  kõigepealt purustada Prantsusmaa ja seejärel Venemaa.
Austria-Ungari pidi korraga Venemaa ja Serbia vastu võitlema. Oli arvatust nõrgem, Saksamaa pidi oma vägedega toetama .
Prantsusmaa plaaniks oli kindlustada Saksa-Prantsuse piiri kasutades piirikindlustusi. Elsass -Lotring oli ründe punktiks, kuna seda oli vaja tagasi võtta.
Inglismaa – plaan nägi välja nii, et rahaline abi, kuid mehi kohale ei saadeta. Alguses arvati, et piisab sõtta saatmiseks vaid 70 000 mehest. Sõja lõpuks oli saadetud ikkagi miljoneid .
Venemaa – peale mobilisatsiooni väljakuulutamist 14.päeval alustavad pealetungi Ida- Preisimaal , et kergendada Prantsusmaa olukorda. Sõjaliselt Venemaa Saksamaaga kokku ei oleks pidanud põrkama (suur erinevus).
Plaanid ei realiseerunud !!!
Sõdivad pooled: Keskriigid (Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria , Türgi) vs Antant (Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, Itaalia 1915, USA 1917  väed toimetati alles 1918)
Rinded – Läänerinne
Balkanil
Lähis-Ida rinne
Läänerinne
Idarinne
Itaalia rinne
Kolooniates
Meredel
Serbia, Kreeka  Austria-Ungari, Bulgaaria
Prantsusmaa, Inglismaa  Türgi
Prantsusmaa, Inglismaa  Saksamaa
Venemaa  Saksamaa, Austra -Ungari
Itaalia  Austria-Ungari
Saksamaa kolooniad hõivati kiiresti
Saksa laevastik blokeeriti sadamatesse
Pärast Marne ’i lahingut algas positsiooni sõda ehk kaevikusõda. Põhimõtteliselt kaevusid mõlemad pooled maasse (kaevikuid ehitati). Kujunes välja kuna toonased kaitsevahendid osutusid tõhusamateks kui ründerelvad. Otsustavaks sai see, et kellel oli rohkem ressursse (rohkem mehi, rohkem varustust juurde toota, äratoita vägi). Kestis nii sõjalõpuni. 1915 võtsid Sakslased kasutusele gaasi Ypres ’i linnas. Esialgu kasutasid puhast kloori. Vaadati tuulesuunda. Kasutusele tulid koheselt ka gaasimaskid. Järgmine murre oli 1916 Verdun’i linna all ( veebruarist detsembrini). Alustas saksa armee  eesmärk verest tühjaks lasta, hävitada võimalikult palju. Surma sai mõlemal poolel miljon meest. Somme (juulist novembrini) prantslaste algatatud, pommituslennukid, tangid . Algas: 7 päeva pommitati üksteist. Mõlemal pool sai 1,3 miljonit meest sai surma. Surma sai sel aastal 2,3 miljonit meest  netu murrangut.
Sai ilmseks et Saksamaal ressursse ei olnud. Alguses oli mobilisatsiooni vanusepiirideks 17-(midagi), 1917 15-60. 1917 astus sõtta ka USA. Algul küll toimus nende väljaõpe toimetati Euroopasse 1918. 1918 saavutas Saksamaa selle, et pidi sõdima vaid ühel rindel. Venemaal olid võimule tulnud kommunistid. Sõlmis märtsis Saksamaaga separaatrahu. Novembris puhkesid rahutused , sõlmiti 11.nov 1918 Compiegne ’i rahu (ajutine valitsus).
Idarinne – sõdisid Saksamaa, Austria-Ungari ja Venemaa. Manööversõda, laialdane maa-alade hõlmamine. Venemaa taganes enamasti (alguses oli ajutine edu). 1915. aasta lõpuks hõivatakse ära Venemaa läänealad (Poola, Leedu, Lõuna-Läti). Hakkas kulgema rohkem nagu positsioonisõda. Vene vägi halvemini ette valmistatud. Venemaal kukutati tsaar Veebruari revolutsiooni käigus, 1917 oktoobri pöörde käigus said võimule kommunistid. Valitses kaos nii ühiskonnas kui ka rindel (joon hakkas lagunema). See viis separaatrahuni 1918. saksamaa sai okupeerida hiljem veel Eesti, Ukraina , Valgevene (sai rohkem okupeerida, kui oli enne vallutanud). Okupatsioon siin idas lõppes siis kui Saksamaa oli sunnitud sõlmima Compiegne’i rahu : kõik okupeeritud alad tuli vabastada.
19.11.09
Rahvusvahelised suhted 1920. aastatel
Suhetest kõrvale jäid algselt Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. 1922 Genova majandusk. NV polnud nõus midagi tagasi andma. Palju kapitali oli sisse plekitud teiste riikide poolt. Sm ei nõudnud Vm võlga tagasi, Vm ei tahtnud reparatsioone… toimus tööstuse taastamine Vm-l. Vm valmistas Sm-le ette lendureid ja tankiste.
1925 Locarno konverents – Reini garantiipartii (Sm ja Pr)
Patsifism – sõjavastasus. 1928 Briand -Kellogi pakt (sõda mõisteti hukka).
Hüperinflatsioon Saksamaal.
Depressioonist väljatulemine
Uue poliitika arendajaks oli USA president F. D. Roosevelt . Rakendus 1933, seda nimetati (õpetust millel rajanes) keinsianismiks. Riik peab sekkuma majandusse: korraldab hädaabitöid, investeerib majandusse, hoolitsema sotsiaalhoolekande eest. Enne arvati, et eelarve peab olema tasakaalus, kuid nüüd leiti, et väike puudujääk on lubatav. Seda kontrollitakse paberraha juurde trükkimisega. Seda kasutati igal pool (ehk siis magasid tõelise põhjuse maha x)). USAs pandi kõik pangad kinni ja avada lubati ainult need pangad, mis olid elujõulised. Osadele anti riigi poolt toetust, et nad välja e sureks. Hävitati istandusi, tapeti loomi. Hädaabitööd: metsa langetus nt. maksti miinimum palka. Püüti sisse viia ausa konkurentsi koodeks. Kindel töönädala pikkus, kindel miinimum palk tunnis (40senti), maksimum hulk mida toota võis. Hakati maksma töötukindlustust ja vanaduspensioni. Suurendati tulumaksu rikkamatel. Toimus devalveerimine . Prantsuse frank ja inglise nael .
Demokraatiad ja diktatuurid
Peale sõda olid enamus riike demokraatlikud. Rahulolematud rahuga olid nt Saksamaa. Aga ka Itaalia, kes oli kindel et tema oli väärt rohkemat. Naised said valimisõiguse, kuid ka varanduslikud erinevused ei lugenud enam valimistele saamiseks. Protsess aeglane. Mindi kaasa nendega, kes lubasid kergeid ja kiireid lahendusi. Proportsionaalne valimiskünnis. Parlamentidesse pääses palju väikeparteisid. Majanduslikult olid paljud riigid nõrgad. Erinevad rahvad üritasid ülekaalu saavutada. Karismaatilised liidrid kujunesid välja diktatuuri poolel.
Väärtustati:
Kommunism : töölisklass, ühiskondlik võrdsus.
Natsionaalsotsialismis: aaria rassi
Fašism: rass , korporatiivsus (tööandjad ja töövõtjad moodustasid ühise süsteemi)
USA kahe maailmasõja vahel
Majanduslikult võitis: andis suuri laene Inglismaale ja Prantsusmaale. Iseloomustas isolatsionism (suurest maailma poliitikast jäädi kõrvale; liite ei sõlmitud Euroopa riikidega). Nt ei astunud Rahvasteliidu liikmeks. Majandusse olid küll end seganud, kuid poliitiliselt hoiti eemale. Neil oli enne 1933. aastat liberaalne turumajandus (riik ei tohi mitte mingil juhul sekkuda majandusse). Kuid siis Roosevelt muutis seda. Piirati sisserändamisi USAsse. Määrati kvoodid, et kui palju üldse tohib ühest piirkonnast immigreeruda. Seda kuna ühiskonda integreerumine oli nende jaoks raske. Oma tavadest ja keeltest ei loobutud . Valitses ka kuivseadus ehk keeluseadus. 1919-1933 ei saanud alkoholi nt. nii valmistamine, transport kui ka müümine olid keelatud. Roosevelt selle tühistas, kuna alko tõi ka riigile raha sisse ja majanduskriisi puhul tuleb see vaid kasuks. 1920. õitseng varises 1929. aasta oktoobris kokku. Kriisist väljatulek algas alles 1933 „uue kursiga”, mille autoriks oli Roosevelt. Rakendati hädaabitöid.
Inglismaa kahe maailmasõja vahel
Majanduslikult iseloomustaks seda riiki, see et otseselt nende territoorium ei hävinud, kuid Inglismaa oli palju investeerinud raha ja mehi sõtta. Lisaks olid neil kaelas suured võlas USA ees. Reparatsioonidest saadu läks selle võla tasumiseks. Turg oli ka vähenenud. Kanda jne hakkasid ise majandust arendama ja ei sõltunud enam Inglismaast. Seega oli väljaveo turg Inglismaa jaoks väike. Süsi asendus nafta ja veega. Söekaevandus aladel elavate inimeste töö kadus . Selle vastu võideldi üldstreikidega. Suur streik toimus nt 1926, kus 4 miljonit inimest streikis. Rahvaarv oli 47 miljonit. Kasu suurt streikidest ei olnud. Ka Inglismaad tabas majanduskriis , kuid ehk mitte nii suurelt kui USA. Enne kriisi polnud tõus nii kiire kui oli olnud USAs. Neil oli ka sotsiaalkindlustussüsteem, mis selle endakanda võttis. Sisepoliitikas Inglismaa puhul laienes valimisõigus. Kõik mehed alates 21-st eluaastast said valida. Said valida ka naised alates 30-st eluaastast. Valijaskond kasvas kaks ja pool korda. 1929. aastast said ka naised 21-st eluaastast valida. Aga ka poliitikasse hakkasid naised jõudma. Inglise parlamenti hakkas neid ilmuma, lisaks hakkasid ilmuma naispeaministrid. Endiselt kaheparteiline: konservatiivid ( koguaeg ) ning liberaalid asendasid leiboristid (töölisparteid). Seda eelkõige valijaskonna muutumisega. Neil õnnestus ka valitsus moodustada (1924 ja 1929-31). 1936.aastal suri kuningas George V ja võimule sai tema poeg Edward VIII. 1936. aasta sügisel loobus troonist oma venna kasuks. Tema naine ei sobinud. Chick oli kaks korda enne abielus olnud, mitteaadlik. Briti impeerium kujundati ümber Briti Rahavaste Ühenduseks. Dominioonideks olid Kanada , Lõuna-Aafrika, Austraalia ja Uus- Meremaa .
Iirimaa
Enne ms hakkas kodusõda puhkema. 1916 puhkes ülestõus. 1918, I ms lõppemisega toimusid Iiri parlamendi valimised. 1919-21 IRA
Välispoliitikas püüti hoida tasakaalu, võideldi kommunismi.
Rahvarinne
Töönädala seadus – 5 päevane töönädal
Reparatsioone vähendati. Saksamaal (eeldame). Saksamaa hakkas arendama lepituspoliitikat. Erinevatele Prantsuse sammudele ei vastatud. Idapakt.
Venemaa
1917. aasta alguseks kujunenud revolutsiooniline situatsioon. Põhjusteks oli: majanduslikud (sõja tõttu oli tekkinud tööjõu puudus, mehed olid sõdimas; ettevõtetel oli sageli tooraine puudus, mis oli tingitud transpordi puudusest  raudtee töötas sõjategevuse jaoks;
Rasputin – suure mõjuga surematu mees tsaari juures. Nikolai loobus troonist, tema vend samuti. Tsaari võim kadus. Veebruari revolutsioon 1917. kirjutas ise alla, kuid nimetatakse kukutamiseks. Võimule tuli ajutine valitsus. Viis läbi demokratiseerumise protsessi. Palju vabadusi ja kuulutati väljapoliitiline amnestia. Poliitvangid lasti välja. Hakati moodustama valitsusi. Said need, kes kõvemini karjusid. Alates juulist nõukogusid kuulda ei võetud. Enamlased tahtsid võimule, üritasid riigipööret.
Nõukogude võim – koosnes erinevatest nõukogudest (sealt nimi).
Kodusõda
1918-1920 (olulisemad aastad). Algas enne ja lõppes pärast. Osapoolteks olid punased ja valged. Valged oli nõukogude võimuvastased. See neid ühendas, kuna neil endal olid erinevad vaated ja ooted Venemaa tuleviku suhtes. Punastel oli Punaarmee (Punakaart), mille loojaks oli Trotski (hiljem Stalini vastane). Oli Valgekaart (erinevate väejuhtide all olevad armeed .) Siberis juhtis nt Kornilov , lõunapiirkondades juhtis Denikin. Krimmis Wrangel, loodearmeed Judenitš. Valgete omavaheline rivaalitsemine tuli neile kahjuks. Lisaks toimus Antanti interventsioon. Ehk ühe või mitme riigi vägivaldne sekkumine teise riigi siseasjadesse revolutsiooni mahasurumise eesmärgil. Väed väikesed, reaalselt neid ei kasutatud.
NVm tung Läände hõlmas Soomet, Lätit, Leedut, Eestit, Poolat. Need riigid pidasid vabadussõda Venemaa vastu.
Kõigi riikidega oli venemaa sunnitud sõlmima rahu. Antanti vastu aga edukas ja valgetest said punased jagu.
Majanduses halb. Talupojad pidid toidu andma sõjaväelaste jaoks. Raha kadus käibelt. Seda polnud vaja. Ettevõtted olid riigistatud. Linnades kehtestati üldine töökohustus. Esmaseid asju hakati jagama töökohtade kaudu, kellel tööd polnud see ei saanud. Teenused olid tasuta. Kuid neid ei olnud palju .
Pärast kodusõja olulise perioodi lõppu mindi üle teistsugusele poliitikale. 1921-27  uus majanduspoliitika ehk nep. See oli majanduse taastamiseks. Talupoegadele tähendas see seda, et toiduainete andmise asemel tuli kindel toitlustusmaks. Andis neile kindluse, et riik ei saa tulla kõike ära võtma. Kui maks tasutud, siis ülejääk jäi endale. Turusuhted taastati ja kaubalis-rahalis suhted samuti. Raha taastati ja käibele tuli rubla kõrvale tšervoonets See oli tagatud ka kullaga (1 tšervoonets = 7,74 grammi kulda) see võrdus ka rublaga, kuid oli hinnatum. Eraettevõtlus oli taaskord lubatud, kuid mitte sellisel määral, et suured vabrikud eraisikute kätte oleks antud. Pigem väikesed kooperatiivid (teenused). Lubati ka väliskapitali tegevus riigis. Kogu nepi aja oli majandus riigi kontrolli all.
1928 – nep lõpetati ja tegemist oli plaanimajandus . See kestis 1991.aastani. Eraettevõtlus lõpetati ja kogu majandus läks riigi kontrolli alla. Plaanimajandus tuli kuna enne oli riigi mõjuvõim majanduses liiga väike. See oli tingitud ideoloogiast. NSVL toimus industrialiseerimine , tööstuses – suurtööstuse eelisarendamist. Oli vaja mööduda teistest riikidest. Selle läbiviimiseks oli tarvis töötegijaid ja tehnilist intelligentsi. Hakati suurt tähelepanu pöörama tehniliste ametitega tegelevate inimeste koolitamisele. Tööpuudust ei olnud. Raha, mis kulutati, tuli toiduainetetööstuse, kergetööstuse arvelt ja neile erilist tähelepanu ei pööratud. Täpselt nagu elamute ehitamisele. Inimesed elasid ühiskorterites. Linnadesse tuli palju inimesi, eelkõige maalt. Talunikud lahkusid maalt, sest maal hakkas toimuma kollektiviseerimine . Kolhoosid ja sovhoosid . Talupojad ei tahtnud teravilja odavalt müüa, aga riigil oli seda vaja. Elu oli raske kolhoosides, püüti linna pääseda. Selle takistamiseks seati sisse passirežiim. Suur nälg, vangilaagritesse paigutamine  suur terror ( Stalin kõrvaldas oma vaenlasi ). 1930. peetu kohtuprotsesse endiste kommunistide üle. Kinnipidamisasutuste süsteem kannab nimetust gulag . Laagreid paiknes üle kogu Venemaa…
1918 november – Saksam. revolutsioon , keiser loobus võimust ja võim läks ajutisele valitsusele ja enamus neist olid sotsid.
Palju revanšistlikke organisatsioone.
NSDAP
Keelustati kõikige parteide tegevus, välja arvatud NSDAP. Ametiühingud koondati DAF-i. Riigipäev ei tegelenud seadustega. Esialgu polnud partei ühtne, ühele osale tundus, et see mis tehtud on vähe. Koondusid SAsse. Vähese haridusega, musta tööd tegevad. 1934. aastal viidi läbi Pikkade Nugade Öö. Kõrvaldati SA juhtivad liikmed. Nende plaanid said otsa. Probleem kadus.
Majanduses – eraettevõtlust ei hävitatud, jäi alles, kuid kehtestati riigikontroll . Ühelt poolt kontrollis tööstusministeerium, lisaks kontrollis veel natsipartei rühmad (tööl olevatest partei liikmetest). Talupojad ei kannatanud kollektiviseerimise all, kuid kontrollis põllumajandusministeerium. Külvas seda mida kästi ja müüs etteantud hinnaga. Plaanid tehti nelja aasta peale. Tööpuudus likvideeriti: seati sisse sõjaväekohustus (üks osa kohe tööturult läinud), suur tähelepanu relvastumisel (suured tellimused relvatööstusel), kehtestati töökohustus (kõik võimelised pidid tööd tegema). Antisemitism hakkas riiklikul tasemel viljelema.
1933 hakati steriliseerima homoseksuaale, retsiviste (korduvalt karistatud kriminaal), prostituudid ja hoolekannet vajavad inimesed. Hiljem sai sellest juba töölaagrisse ümber kasvama saatmine. 1933 keelati teatud erialadel töötamine juutidele ära (arst, riigitöötaja, advokaadid, õpetajad), lisaks kuulutati välja boikott juutide äridele. Õige aariarassi kuuluv inimene sinna ei lähe. Nürnberg (1935) – juutidelt võeti saksa kodakondsus. 1938 Kristallöö – sünagoogide, juutide äride kallal märatsemine. Surma sai sadakond juuti, riik ju ei kaitsenud enam. Algas ka koonduslaagritesse saatmine. Minna kuhugi ei saanud, kuna polnu ju passi ja kodakondsust. Teisi riike ei huvitanud. Lisaks olid nad ennegi tagakiusamisi üleelanud. Lahkuja pidi 96% oma varandusest maha jätma, USA oli ainus riik, mis neid vastu võttis.
1935 kehtestatakse sõjaväekohustus. Demokraatlik Euroopa ei sekkunud . Inglismaa aitas justkui kaasa: sõlmiti mereväe kokkulepe – Saksamaa võis endale rajada allveelaevastiku. Võis rajada ka sõjalaevastiku. (40%/ kuni 35%)
Saarimaal toimus hääletus  tagasi Saksamaa külge.
1936. Saksamaa viis väed sisse Reini alale , kus need olla ei tohtinud (demilitatsiooniala).
Vormistati Saksamaa ja Itaalia sõjalis-poliitilise liidu (Berliin- Rooma telg )
Saksamaa sõlmis Jaapaniga Antikominterni liidu.
Berliin-Rooma- Tokyo teljeriigid (liit).
Rahvusvahelised suhted 1930.aastatel
Rahvasteliit pani kokku Desarmeerimiskomisjoni. Selle koosolekud tekitasid illusiooni , et igavene rahu on võimalik. 1932 tulid kokku. Osales 63 riiki, Šveitsis toimus ja algasid lõputud vaidlused. Peamine vaidlusobjekt oli: tuleks defineerida agressori mõiste; kas viia läbi täielik või osaline desarmeerimine ja kui osaline, siis kui suur; oleks vaja luua Rahvasteliidule armee, kuidas seda luua (tuleks luua kõige tugevama armee baasil). Takerdus vaidlustesse. 1934 peeti viimane istung, tulemusi polnud. Samal ajal tekkis sõjakolle Mandžuurias. Jaapan hõivas selle, kuna Hiina polnud mingi vastane  Mandžukuo (Jaapanist sõltuv Mandžuuria riik). Valitsejaks pandi kunagine Hiina keiser. 1937 tungis kallale juba kogu Hiinale. Lõppes alles 1945.aastal.
Teine sõjakolle kujunes välja Aafrikas: 1935-36 vallutas Itaalia Etioopia . See oli iseseisev riik (Etioopia Kuningriik). Sai siis Etioopiast Itaalia koloonia. Rahvasteliidu nimetas Itaalia agressoriks ja kehtestas majandussanktsioonid. Kahjuks oli Itaalia majandus suunatud juba Saksamaale ja sellest ei olnud mingit tulu.
Komas sõjakolle oli Hispaania : 1931 . Hispaania kuningas loobus troonist ja Hispaaniast sai vabariik. 1936 sai võimule Rahvarinde valitsus (ühine rinne). Sinna kuulusid kommunistid, sotsialistid ja vabariiklased ). See tõi kaasa mässu sõjaväes – polnud nõus, et kommud võimule saavad. Ülestõusu hakkas juhtima Franco . Hispaania lõhenes kaheks. Ühed kaitsesid RR valitsust. Teised Francot. Nõukogude Liit toetas raha, relvade ja instruktorite saatmisega. Sõdima läksid ka vabatahtlikud, kes võitlesid vabariigi eest, nendest moodustati interbrigaadid. Francot toetasid Itaalia ja Saksamaa. Nad saatsid kohale ka mehi.
1938-1939 II maailmasõja eelne aeg
Hitler sai võimule 1933. aastal. Hakkas likvideerima relvastuse kohta käivaid piiranguid. Peale seda poliitilised läbirääkimised, et Saksamaa territooriumit laiendada  kogu saksa rahvas elaks ühes riigis. Esmane eesmärk oli Austria liitmine Saksamaaga. Ta oli seda üritanud juba 1934. aastal, kuid katse ebaõnnestus, sest ei tundnud end veel nii tugevana, et väevõimuga jamada Itaaliaga. 30. lõpuks oli aga Itaalia ideed mujal ning valmis plaan nimega Otto. 1938. aasta veebruaris kutsus enda juurde Austria kantsleri Schuschniggi. Oli Austria valitsuse juht. Soovis: kõik austria natsid lastaks vangist välja; natside juht tuleks määrata siseministriks; austria armee saksamaa alluvusse. Schuschnigg pani ette rahvaküsitlust, aga sellest ei tulnud midagi välja. Meest sunniti ametist tagasi astuma . Tema asemel sai kantsleriks natside juht, kes palun Saksamaalt abi. 13.03 1938 liideti Austria Saksamaaga. Anšluss (selle nimi).
Siis mindi Tšehhoslovakkia kallale. Nemad olid valmis selleks. Prantsusmaa toestas esialgu Tš. Sudeedidega asustatud alad anti Saksamaale ja Saksamaa jätab rahule. Müncheni kokkulepe: Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia.
Klaipeda – Leedu oma, Saksamaalt võetud. Märtsiks 1939 oli likvideeritud Austria, Tšehhoslovakkia. Itaalia liitis endaga aprillis 1939 Albaania .
Liitu otsiti Venemaaga. 1939 algasid kolmepoolsed läbirääkimised: Inglismaa, Prantsusmaa ja NSVL vahel. Sisuks Saksamaa ohjeldamine, milliste riikide sõltumatust tuleks garanteerida. Samal ajal pidas NSVL läbirääkimisi Saksamaaga. 23. augustil 1939 mittekallaletungileping . Sõlmiti kümneks aastaks. Saksamaa hakkas vedama masinaid ja sütt NSVL aladele , NSVL hakkas vedama naftat, oder (teravilja). Viimane vagun läks üle piiri 1941. aasta juunis.
Salajane lisa: huvi sfäärid: Sm: Leedu, Lääne-Poola; Vm: Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola, Bessaraabia.  MRP
Küsimused:
1. majanduslik liit, Inglismaa/Prantsusmaa pakkumistega poldud nõus.
2. kuna see liitis kaks agressorit ühiseks ning kummalegi poleks see kasulik olnud. Saladuses hoiti seda ju NSVL lagunemiseni. 1989 sügisel lõpetas (24. detsember kui päris täpne olla…)
3. NSVL – kahepalgeline (inglismaa/prantsusmaa vs saksamaa  kes rohkem lubas see võitis
Inglismaa – garanteerida Poola iseseisvust, otsisid liitlasi selle säilitamiseks
Saksamaa – üritas leida endale liitlast, et vältida sõda esialgu kahel rindel
4. Isiklikult leian, et see leping oli nõme. Objektiivset põhjendust on raske anda, kuid leian, et riikide jagamine omavahel nagu mingite kommide, on igatahes mitte väga kena.
II maailmasõda
1.09 1939-2.09 1945
Kolm omavahel võitlevat jõudu: *Saksamaa (Itaalia, Jaapan, Rumeenia, Ungari – Teljeriigid)
*Inglismaa, USA (, Prantsusmaa) *NSVL (1939-42 Saksamaaga liidus; 1941-45 liidus Inglismaa ja USA-gasaksamaa tungis kallale)
Sõjategevus
Kaks laiemat piirkonda:
* Euroopa – I Läänerinne – II Idarinne – III Põhja-Aafrika Vahemeri
* Aasia – I Hiina – II Kagu-Aasia – III Okeaania – IV Vaikne ookean
Etapid
I September 1939 – november 1942: Saksamaa ja tema liitlaste pealetung ja teljeriikide võimutsemine
II November 1942 – juuli 1943: murdepunkt
III Juuli 1943 – september 1945: Hitleri vastase koalitsiooni pealetung ja võimutsemine
1.09.1939
Saksamaa tungis Poolale kallale, kasutades Gleiwitzi intsidenti.
„kummaline sõda“ sept 39-apr 40 : lahingutegevust ei toimunud, varjati end kindlustusliinides. 28.09 1939 NSVL sai Leedu endale.. Või noh oma huvisfääri. Leedu sai Vilniuse tagasi kui NSVL oli Poola hõivanud.
Talvesõda: nov 1939 - märts 1940
Mai 1943
Saksa väed olid likvideeritud Põhja-Aafrikast. 1943 suvel kandus sõjategevus ühe telje riigi territooriumile Itaaliasse. Mussolini tagandati võimult.
Vastupanuliikumine : de Gaulle.
1944. aasta vältel jõuti välja Saksa piirile. Vaherahu sõlmisid: Soome, Rumeenia ja Bulgaaria.
6. juuni 1944 alustatakse läänes teist rinnet. Augusti lõpus jõuti Pariisi vabastamiseni. Puhkes ülestõus saksa vägede vastu. Novembriks jõudsid liitlasväed Siegfried liinini. Teine suurem kohtumine toimus Jaltas. 1945 aasta veebruaris. Seal arutati Saksamaa lõplikku purustamist ja tingimusteta kapituleerimist. Saksamaa jagatakse okupatsioonitsoonideks. Nähti ette natsismi hävitamine. Nähti ette ka seda, et Sm peab hüvitama sõjakahjud. Kolmandaks toonitati jällegi seda, et NSVL astub pärast Sm purustamist sõtta Jaapaniga. Arutati ka sõjajärgset maailmakorraldust. Pandi paika Poola riigipiirid . Poola riik nihkus läände.
Rindejooned II maailmasõjas
1. Idarinne: Poolale peale tungimine Saksa vägede poolt. Sõda hiljem Venemaaga
2. Läänerinne: Saksa pealetung Prantsusmaale, vallutamine
3. Põhja-Aafrika: Itaalia vallutused , Saksa vägede toetus
1. Vastasedliitlased
Maailma peale II ms
60 miljonit ohvrit, pooled tsiviilisikud. Suurimad arvud NSVL: 13,6 miljonit sõdurit ja 7 miljonit tsiviile.
Külm sõda
Puudu!
Lähis-Ida kriisikolle
Enne I ms kuulus Türgi impeeriumile, aga sõja tulemusena kaotas Türgi alad ja need läksid Rahvasteliidu kontrolli alla. Anti Inglismaale. Mandaat pidi lõppema 1948. aastal. Oli alanud juutide ümberasumine lähis- itta . See liikumine kandis nimetust/nime: sionism . Kui nad sinna elama asusid, elasid seal araablased enne. Araablased olid sinna elama asunud 7.sajandil. Otsustati Palestiinasse kaks riiki rajada: Iisrael ja Araabia riik. Jagati ära ka alad. Piirid määrati rahvastiku paiknemise järgi. Kus enamus juute , läks juutidele ja vastupidi. 14. mai 1948 kuulutavad erinevad sionistlikud organisatsioonid välja Iisraeli riigi. Vast väljakuulutatud riiki rünnati samal öösel araablaste poolt. Iisrael lööb nende rünnaku tagasi ja hõivab ka osa nendest aladest , mis pidid minema Araabia riigile. Teised osad Araabia riigist hõivasid teised araabia riigid. Jordaania ja Egiptus olid kohe platsis ja hakkasid krabama. Nendelt hõivatud aladelt põgenesid inimesed naaberriikidesse, umbes 900 000 palestiinlast. Neid põgenikke ei paigutatud laiali riiki, vaid rajati spetsiaalsed põgenike laagrid ja nendes laagrites kasvasid üles mitmed põlvkonnad palestiinlasi.
1956. aastal leiab aset Suessi kriis. (kaart 1.3) 1952.-53. Egiptuses kukutati kuningas ja monarhia, sai vabariik. Ja see sama vabariik tahtis Egiptust majanduslikult paremale järjele viia ja selle saavutamiseks oli vaja ehitata Niilusele Assuani pais . Seda selleks, et Niiluse vett reguleerida. Raha polnud, palusid rahalist abi USA-lt, kuid keelduti ja Egiptuse valitsus otsustas natsionaliseerida Suessi kanali. Kuulus Prantsuse ja Inglise firmade ühisomandisse. Sealne tulu hakkas nüüd minema Egiptusele, kuid see polnud eriti hea Pr ja Ingl. Said oma poolele ka Iisraeli, kuna oldi kindel, et seal on terroristide ettevalmistus laagrid. Tungiti kallale Egiptusele 1956. aastal. ÜRO mõistis selle hukka ja USA, NSVL mõistsid samuti selle hukka ja hakkasid vahendama. Nende sekkumise tõttu viis ÜRO oma rahuvalveväed Suessi kanali tsooni. Enam suuri lahinguid ei toimunud ja väed tõmmati välja. (Ingl, Pr ja Iisraeli) ÜRO väed jäid sinna kauemaks rahu tagama, kuid Suessi kanal jäi ikkagi Egiptuse valdusesse.
Fatah – Palestiina vabastus liikumine. Asutajaks oli Yassir Arafat. Eesmärgiks Iisraeli hävitamine ja Palestiina riigi loomine. 1967. aastal sooritas Iisraeli riik ennetava löögi oma naabrite pihta. Vallutas Golani kõrgendiku, Jordani jõe läänekalda, Gaza sektori ja Siinai poolsaare. Iisraeli riik mitmekordistus oma pindalalt. 1973. – Jom Kippuri sõda. Sellel sõjal polnud tulemusi, situatsioon ei muutunud. Kuid tegelikkuses oli sel suur mõju maailma majandusele, nimelt tõi see kaasa nafta hindade tõusu. Maailmaturul. Iisrael hakkas ümber asustama juute vallutatud aladele. Pärast Jom Kippuri sõda algasid läbirääkimised USA vahendusel läbirääkimised Iisraeli ja Egiptuse vahel. Iisrael oli nõus tagastama Siinai poolsaare. Egiptus hakkas seal arendama turismi. 1993 jõuti lõpuks selleni , et Iisrael tunnustas Fatahi ja Fatah tunnustas Iisraeli riigi olemasolu. Edasi arendati Palestiina omavalitsuse rajamist . 1997. aastal palestiinlaste omavalitsus loodi. Nendel maa-aladel, mis pidid minema Araabia riigile, kehtib omavalitsus. Nendele aladele olid rajatud juba juudi asundused, võeti suund nende likvideerimiseks. Täielikult on likvideeritud Gaza sektor . Hamas – eesmärgiks on kogu piirkonnas islami riigi loomine. Hamas ja Fatah ei saa omavahel läbi.
Võidurelvastumine ja pinge lõdvendus
Võidurelvastumine – riikide püüe saavutada relvastuse ja sõjaväe üleolekut teiste riikide suhtes. Võistlemine relvade tootmises ja pidev sõjatehnika täiendamine. Puudutab nii tavarelvastust kui ka tuumarelvasid. USA sai tuumarelva 1945. aastal. NSVL sai tuumarelva 1949. aastal. NSVL õnnestus mõned USA tuumarelva väljatöötajad ära osta ja müüsid osad valmistamise põhimõtted maha. Õhutõrjesüsteemid ja raketitõrjesüsteemid. Peale tuumarelva valmistamist, hakati tegelema selle arendamisega. 1963. aastal sõlmiti aga tuumarelva katsetus keeld. Liitusid: USA, NSVL ja Inglismaa. Ei liitunud kaks toonast tuumariiki: Prantsusmaa ja Hiina. Keelati tuumarelva katsetamine atmosfääris, vee all ja kosmoses. Ainult võis katsetada maa all. Prantsusmaa katsetas Mururoa atollil.
Kummalgi poolel tekkisid toetuseks sõjalis-poliitilised liidud. NATO 1949 lääne riikide poolel, Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO) 1955 ida pool.
Pinge lõdvendus: ida ja lääne suhete jahtumine . Tulenes võimalik sellest, et USAl polnud õnnestunud kommunismi kukutada: tuleb koos eksisteerida. NSVL pani tähele, et pole olnud võimalik maailma vallutada kommunismiga. Kommunismi prestiiž oli tõusnud peale Vietnami sõda. USAt tabas seal kaotus.
Väljendus: 1972 leppisid NSVL ja USA raketitõrje rajamisleping – kummalgi poolel võib olla vaid üks raketitõrjesüsteem. Samal aastal sõlmiti ka strateegilise relvastuse piiramisleping ( SALT -1) – kumbki pool külmutab kandurite arvu 2400 kandurite peale. Palju tuumarelvi võib peal olla, selleni ei jõutud. Kehtis viieks aastaks. Esimene kord, kui määrati kindlaks kindel piir. Kumbki pool polnud selleni jõudnud. Teine oluline teema oli Saksamaa küsimus. Oli ju kaks erinevat Saksa riiki. Saksa LV kehtis Hallsteini doktriin: Saksa LV on saksa rahva ainus esindaja. Ja nende riikidega, kes on tunnustanud Saksa DV olemasolu, ei suhelda. Tehti üks erand . NSVLga suhteid siiski tunnustati. Et seda probleemi reguleerida, sõlmiti mitu lepingut: 1970 – SLV ja NSVL vaheline leping. Samal aastal ka SLV ja Poola vaheline leping. SLV tunnustas Poola läänepiirina Oder Neisset. Ei tahtnud Poola läänepoolseid alasid endale. 1972 – SLV ja SDV vaheline leping. Mõlematest sai ÜRO liikmed.
Lääne-Berliini probleem: lahendasid USA, NSVL, Prantsusmaa ja Inglismaa. 1971 . aastal deklareeriti, et Lääne-Berliin ei ole SLV osa ja on täiesti eraldi seisev poliitiline üksus.
Pinge lõdvenduse haripunktiks oli Euroopa julgeoleku ja koostöö nõupidamine. 1973-75, lisaks Euroopa riikidele võtsid osa ka USA ja Kanada. Osa ei võtnud Albaania, Vatikan . Viimane isutung toimus Helsingis . Vastu võeti ka lõpppakt: Rahu, julgeoleku ja koostöö nimel. Nimetatud olid nn 3 korvi:
1. Euroopa piirid on puutumatud
2. Koostöö majanduse, tehnika, tööstuse ja keskkonnakaitse puhul
3. Kõik allakirjutanud riigid austavad inimõigusi
CSCE  1995 OSCE
1979 SALT-2: kandurite arvu vähendamine 2250-le. 1985. aastaks. USA ei ratifitseerinud seda, kuna NSVL viis 1979 väed Afganistani ja saab rääkida külma sõja ägenemisest. Avaldus: USA paigutas Prantsusmaale ja Saksamaale ülitäpsed tuumarelvadega varustatud raketid. 1983 raketitõrje paigutamine kosmosesse: Tähesõdade programm. Avaldus ka spordivõistluses. 1980 toimusid suveolümpiamängud Moskvas, mida USA sportlased boikoteerisid. Järgmistest olümpiamängudest ei võtnud osa NSVL ja tema satelliitriigid . 1985. aastast hakkasid jälle pinged lõdvenema. See oli seotud sellega, et NSVL sai võimule Gorbatšov.
USA pärast II maailmasõda
Võitja riik ja pärast sõda oli USA esialgu nelja aasta vältel tuumarelva ainuomanik: mõjuvõimas seisukoht. USA ütles lahti isolatsionismist. Kuna USA oli ainuke riik, mis oli valmis seisma vastu NSVL mõjuvõimu laienemisele.
1. H. Truman – 1945-53; demokraatliku partei esindaja. Trumani doktriin: kommunismi pidurdamine. Leidis rakenduse Marshalli plaanis (Euroopa riikide majanduslik abistamine). Algas Korea sõda (tema ajal). Sisepoliitikas nähtus nimega makartism: kõrgemate riigiametnike süüdistamine otsene/kaudne ebalojaalsuses ja riigireetmises, eriti seoses kommunistidega. Tabas vasakpoolse mõtlemisega inimesi.
2. D. Eisenhower – 1953-61; vabariikliku partei esindaja. Lõpetati Korea sõda; Ungari ülestõus, kuhu ei sekkutud ; Suessi kriis, kuhu otseselt ei sekkutud, kuid aidati vahendada; 1959 . aastal tuli Kuubas võimule F. Castro , millega kaasnes kommunismi kasv praktiliselt USA ukse alla. Sisepoliitikas kujunes välja sõjalis-tööstuslik kompleks , mille tingis võidurelvastumine. Hakkas toimuma segregatsiooni lõpetamine ehk rassilise eraldamise lõpetamine. 1954. aastal andis Ülemkohus välja otsuse, et mõisteti hukka võrdsuspõhimõtte eiramine . Käis esmaselt haridusasutuste kohta. See tõi kaasa erinevates piirkondades suured rahutused, vahele pidid sekkuma föderaalväed.
3. J. Kennedy – 1961-63; demokraatliku partei esindaja. Saamine oli napp , vastaseks oli Nixon . Välispoliitikas: 1961 üritati Castrot kukutada, seda operatsiooni nimetati Sigadelahe operatsiooniks; Kolmas Berliini kriis: Berliini müüri ehitamine; Kuuba kriis ehk Kariibi kriis 1962. aastal, suurem konflikt hoiti ära. Kuulub ka idee lokaalsetest sõdadest: USA on valmis pidama ühte võikest ja kaht keskmist sõda nende vastu, kes partisani võitluse abil üritavad võimu haarata. Piirkonnana pidas silmas Aasiat, Indo-Hiinat. Suunatud nende sündmuste vastu. Tegemist oli majandusbuumiga: langetati makse, tulu tõusis ja ostuvõime suurenes. Ettevõtted said tootmisega tegeleda. Kennedy tapeti ja selle kohta on palju teooriaid .
4. L. Johnson – 1963-69; demokraatliku partei esindaja. Alustati Vietnami sõda ja toimus ka Paha kevad, millele USA eriti ei reageerinud. Võitles vaesuse vastu, mis tähendas ulatuslikke reforme sotsiaalpoliitikas. Osad viidi läbi. Kõige olulisem on erinevate protesti liikumiste jätkamine. Nt mustanahaliste liikumine oma vabaduse eest. Eesotsas oli M. L. King . Korraldati istumisstreike. Protestimarsid toimusid ka, kõige olulisem 1963. aastal Washingtonis. Neil olid ka reaalsed tulemused: 1964. aastal tühistati kõik rassilised piirangud. Elluviimine oli rakse, kuna inimeste mentaliteeti oli raske muuta. Teine protestiliikumine oleks noorsooliikumine. Protesti Vietnami sõja vastu, kehtis ju üldine sõjaväe kohustus. Poegade mäss, kuna isade maailm ei sobinud. Hipid siblisid ka ringi sel ajal.
5. R. Nixon – 1969-74; vabariiklaste partei esindaja. Vietnami sõjast väljatõmbumine. Sõlmiti SALT-1. Paranesid suhted Hiinaga . Seda selleks, et Hiina aitaks lõpetada Vietnami sõda. Sellele eelnes ping-pongi diplomaatia. Ka naftakriis jääb tema aega. Jom Kippuri sõja tulemusena. Nafta hinda tõsteti. Tema valitsusaja lõpetas Watergate , salakuulamised: Nixon kuulas pealt demokraatide kohtumisi. Nixonit ähvardas kohtusse minek. Esindajate koda oleks mänginud süüdistajaid, senat oleks kohut mõistnud. Nixon astus enne tagasi, et seda vältida.
6. G. Ford – 1974-77; vabariiklaste partei esindaja. Oli ainuke president, keda pole valitud. Oli senaator ja senat oli ta asepresidendiks nimetanud ja kui Nixon tagasi astus, sai presidendiks. Oli silmapaistmatu isik. Polnud ka kõige paremate teadmistega. Tema arusaamad maailma välispoliitikast olid puudulikud. Käis nt Poolas visiidil ja ei teadnud hiljem, et Poola oli NSVL koosseisus . Kiitis heaks Euroopa piiride puutumatuse.
7. J. Carter – 1977-81; demokraatliku partei esindaja. Kuna naftahinnad olid suured, kavandati energia reformi, millega taheti saavutada sõltumatust naftast. Teostamiseni ei jõutud. Suurem tähelepanu inimõigustele. Välispoliitikas jäi tema aega Iisraeli lepitamisega Egiptusega. SALT-2 sõlmimine, mis jäi ratifitseerimata. Tema aega jääb ka külma sõja uus ägenemine. USA boikoteeris Moskva olümpiamänge.
Inglismaa
Sarnaselt USAle oli Inglismaa võitjariik ja polnud okupatsiooni talunud II maailmasõja ajal. II ms järgsel perioodil jäi ta ilma oma koloniaalimpeeriumist. India-Aasia kolooniate iseseisvumine . Kõige suurem kahju oligi India iseseisvumine. 1950-60 toimus Aafrika iseseisvumine ja 60/70 iseseisvusid kolooniad Kesk-Ameerikas ja Okeaanias. Lagunemine oli rahumeelne . Osad täielik sõltumatus ja osadel vaid riigipeaga side veel alles. Kuuluvad Briti rahvaste ühendusse. Sai Marshalli plaaniga seoses USAlt abi, kuid sellest loobuti, kuna jõuti seisukohale, et see tähendas USA mõjuvõimu tugevnemist ja seda taheti vältida.
Riigistati palju olulisi majandussissetulekuid nt kaevandused , terasetööstus, elektri tootmine ja raudtee.
Prantsusmaa
Vabanes Saksamaa okupatsioonist 1944. Pärast seda, kuni 1946. aastani, oli võimul Ajutine Valitsus ja seda juhtis de Gaulle.
Saksamaa
Jaltas ja ka Potsdamis oli kindlaks määratud Sm saatus: esialgu peale sõda okupeeritakse ja neid oleks neli tsooni. Võim nendes tsoonides oli sõjaväeadministratsioonide käes. Nende nelja vahel tehti koostööd ja moodustati liitlaste kontrollnõukogu. Prantsusmaa tahtis nt veidi rohkem saada, kuna oli kannatada saanud Saksamaa tõttu. Tekkisid erakonnad : Kristlik Demokraatlik Liit (CDU) ja Kristlik Sotsiaalne Liit (CSU); Saksa Demokraatlik Partei (SDP); Vaba Demokraatlik Partei (FDP). Toimus Saksamaa demokratiseerimine. Lääne pool alustasid USA ja Inglismaa ühist majanduslikku koostööd, see oli vajalik Marshalli plaani täideviimiseks ning seetõttu pidi ka Prantsusmaa liituma . Ida pool ei võtnud abi vastu, sest NSVL polnud sellega nõus. Hakkas toimuma majanduse ülesehitamine käsumajanduse alusel. Algas natsionaliseerimine ja eraettevõtete riigistamine. NSVL liikus Berliini müüri ja eraldamise poole, muutes ka Saksamaa kahe erineva poole selge eristatavus ja lõplik lõhenemine.
Saksa Liitvabariik (SLV) – 1949.aastal sai alguse. Oli ja on parlamentaarne vabariik, kus viidi sisse 5% künnis. Sellega taheti vähendada parteide arvu parlamendis. Esialgu oma kaitseväge ei olnud, saadi 1955.aastal. Okupatsiooni režiim oli lõpetatud ja võeti vastu ka NATO liikmeks. Sai alguse ka Saksamaa majanduslik koostöö 1952.aastal, rajati Euroopa Söe ja Terase Ühendus, mille üheks esimeseks riigiks oligi SLV. (integreeriti erinevad tööstused ja see aitas ennetada sõjatööstuse arendamist ja uut sõda) Suur tegemine oli SLV esimesel kantsleril (1949.-63.) K. Adenauer. Tuli ju välja arendada plaan, mis suunas majandus areneb, samas kui see tuli enne ka üles ehitada. See kandis nimetust Sotsiaalne turumajandus. Väljatöötajaks oli L. Erhardt. Eesmärgiks oli heaolu kõigile. Riik ei reguleeri majandusprotsesse vahetult, vaid määrab reeglid, mida tuleb jälgida. Tunnusteks olid vaba konkurents , anti krediiti ja tehti maksusoodustusi ja tehti ka ekspordipreemiaid. Suurt tähelepanu pöörati ka sotsiaalpoliitikale, eesmärk oli turumajandusest tulenevat ebavõrdsust vähendada. Nende eest hoolitses, kes ise ei saanud, riik. Kuni 1960.aastate keskpaigani sai kasutada nimetust Saksa majandusime. See tähendas: tööpuudust praktiliselt ei olnud; elatustase kasvas; streike ei olnud. Siis majanduse areng aeglustus. Turumajanduse sotsiaalne pool oli toonud palju garantiisid. Hakkas tekkima tööjõu puudus. Sõjast tulnud auk hakkas tunda andma ja inimesed ei olnud nõus enam igat tööd tegema. Esimesena tulid võõrtööjõuna sisse itaallased. Kui nemad tagasi olid läinud, tulid türklased suure lainena.
Peeti kinni Hallsteini doktriinist (SLV on saksa rahva ainus esindaja). Selle raames ei tunnustatud SDV ja riike, millel sellega poliitilise liite oli. Majanduslanguses süüdistati valitsust. Võimule tulid sotsiaaldemokraadid. See tõi endaga kaasa muutused SLV välispoliitikas. Uut välispoliitikat hakati nimetama uueks idapoliitikaks, selle väljatöötajaks oli W. Brandt . See seisnes selles, et suhteid parandati SDV ja idalepinguid tehti Poola ja NSVL. Nõustuti sellega, et võib olla üks rahvas ja kaks riiki.
Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV) – sai alguse 1949.aastal. NSVL hakkas ettevõtete sisustust välja vedama. Siis jõudis kohale, et tuleks ikka alles jätta, majandus vajab ju neid. Lõpetati väljavedu, kuid tagasi ei veetud. Näiliselt säilis mitmeparteiline süsteem, sest peamiseks parteiks oli küll SSÜP (Saksamaa Sotsialistlik Ühtsus Partei) ja valimistel olid ka väikeparteid, mis ei kandideerinud kunagi ühel ajal. Siis kandideerisid ühise blokina: Demokraatlik Saksamaa Rahvusrinne. Julgeolekuorganiks oli Stasi . Võrreldes KGB-ga, läks vahel kaugemale. Inimesed võisid hiljem oma toimikuid lugemas käia ja leida lahedalt huvitavaid asju. Oli ülim täpsus ja kord. Algselt sai SDV abi VMN (1949.aastal) raames. Hiljem ei tähendanud see enam NSVL abiandmist, vaid idaploki koostööd ja spetsialiseerumist, millega varustas kogu idaplokki. SDV majanduses oli oluline keemia tööstus, peenmehaanika ja optika . Kuulus ka VLOsse, mis loodi 1955.aastal. Peetakse idaploki kõige jäigemaks: kõiki ettekirjutusi ja nõudmisi järgiti väga jäigalt.
Sotsialismileer
II Maailm, I Maailma ehk lääneriikide kõrval. Pärast II MS tulid võimule kommunistid Ida-Euroopa riikides. Kommunistidel aitas võimule tulla see, et viibisid kohal NSVL väed ja ühiskonnas valitsevad küllaltki kommunismisõbralikud meeleolud, sest olukord pärast II MS oli vilets ja kommunistide lubadustel oli kandepinda. Kõigepealt kui sakslased olid antud aladelt välja aetud , siis moodustati iga riigi jaoks Ajutine valitsus, seal sellised olulised ministeeriumid läksid kommunistide kätte. Nimelt seal anti kaitse- ja sõjaministeeriumi juhtimine kommunistide kätte. Näiteks Poolas. Ajutised valitsused hakkasid ühiskonnas läbi viima ümberkorraldusi: konfiskeeriti kollaborantide ja sakslaste ettevõtted ja maavaldused. Aga sellest ei räägitud, et tulevikus toimub natsionaliseerimine. Kuna tegemist oli Ajutiste valitsustega, ei saanud kauaks võimule jääda, tuli reaalne ametlik valitsus moodustada. Enne valimisi moodustati Rahvarinne, mis koondas eeskätt kommuniste ja teisi väikssemaid parteisid, kes osalesid ühise blokina valimistel. Samas kommunistid said seal valimistel ebaproportsionaalselt kohti, tunduvalt rohkem kui teised. Need parteid, mis Rahvarindesse ei olnud ühinenud, kuulutati keelatuks . Järgmine samm oli see, et lõpuks pärast valimis jääti alles ainult need parteid, mis olid nõus kommunistidele kuuletuma . Tänu sellele võimu täius läks kommunstide kätte, kes alustasid natsionaliseerimise ja kollektiviseerimisega. Neid riike, kus tegemist oli kommunistide ainuvõimuga, hakati algselt nimetama Rahvademokraatia maadeks. Hiljem, alates 50ndatest tuli kastutusele mõiste sotsialismimaad . NSVL ja sotsialismimaad kokku moodustasid sotsialismileeri. Läks nii Tšehhoslovakkias, Poolas, Rumeenias , Bulgaarias, Ida-Saksamaal (kuigi Ajutise valitsuse etapp jäi üldse ära, sest vahetult pärast II MS oli okupeeritud NSVL poolt), SDV, Ungari, umbes sama stsenaariumi järgi läks asi Jugoslaavias ja Ungaris, aga Jugoslaavias olid endas välja kujunenud väga tugevad kommunistlikud jõud, ja ka Albaania. Sama teema Mongoolias 80ndate aastatel, sotsialismileeri kuulus ka Hiina, Põhja-Korea, Vietnam. Kuuba ka, aga seal NSVL mõju kõige väiksem, seal olid enda kohalikud, kes võimu haarasid. Sotsialismileeri saab juurde arvata 14 riiki. Sotsialismileer ei olnud NSVL alati 100% kuuletuv. Neid riike, mis olid täiesti kuulekad, nimetati Sotsialistlikuks Sõprusühenduseks. Siit jäävad välja Jugoslaavia , Albaania, Hiina ja Põhja-Korea. Soovimatus alluda NSVL, mis tuli välja juba seoses Marshalli plaaniga. Hiina puhul, eriti just 50ndate lõpul tuli ilmsiks soovimatus alluda NSVL, nimelt Hiina arvates siiski tema oleks pidanud Aasias olema see juhtriik, aga mitte NSVL. Hiina puhul hakkas oma rolli mängima destailiniseerimine, mille üheks osaks oli Staili isikukultuse hukkamõistmine, Hiina jaoks oli vastuvõtmatu, sest Hiinas oli tegemist Mao Zedungi isikukultusega. Destaliniseerimine oli ka Albaania ja Põhja-Korea suhtes vastuvõtmatu, eriti isikukultuse hukkamõistmine, sest neil olid oma värgid. Abi kommunistliku korra ülesehitamiseks ei vajanud, vähemalt arvasid seda, et tulevad iseendaga toime. Tegelikult nii Põhja-Korea kui Albaania läksid selles küllaltki kaugele. Võib välja tuua selle, et Albaanias võib välja tuua selle, et ainus riik, millega suhtles, oli Jugoslaavia, selle pealinnaga oli ühendus. Kaubanduslikud suhted teiste riikidega oli viidud miinimumi, üritati ainult oma jõul toime tulla. Märk paranoiast see, et ehitati tohutul hulgal väikesed tuumasõjavarjendeid. Sotsialistliku orientatsiooniga riigid – riigid Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kus siis 1950ndatel60ndatel aastatel tulid võimule Moskvameelsed jõud, kus hakati rajama sotsialistlikku ühiskonda. NSVL andis neile rahalist abi, majandusabi, saatis nõuandjaid kohale, sotsialistlik orientatsioon eksisteeris senikaua , kuni oli olemas NSVL toetus. Kui see ära langes, siis sotsialistlik orientatsioon kadus. Näiteks Aafrikas Etioopia, Angola , Somaalia. Aasias Lõuna- Jeemen , Afganistan, Laos. Ladina-Ameerikas Nicaragua, Tšiili. See NSVL abi oli tegelikkuses üks osa Külmast sõjast, kus mõlemad pooled üritasid arengumaid enda mõju alla saada, idee selles, et mida rohkem arengumaid jälgib ühe või teise poole kurssi, seda mõjuvõimsam kumbki riik on. Sotsialismileeri riikide poliitilist elu iseloomustab on see, et ühe erakonna võim nendes riikides. Teine väga oluline tunnus nendele riikidele ja ka NSVL on nomenklatuuri olemasolu – sinna kuulusid partei- ja relvajõudude kõrgemalseisvad isikud. Kolmas iseloomulik tunnus on see, et eksisteerisid julgeolekuorganid kõikides riikides, kes ühiskonda kontrollisid. Kindlasti poliitilise elu tunnuseks oli ka näiline demokraatia. Kandidaadid olid juba ette määratud, näiteks NSVL, kus oli Ülemnõukogu, mis etendas parlamendi rolli, aga selle puhul oli täpselt ära määratud, mitu naist, meest, töölispäritoluga, haritlaste esindajat, vanuse poolest oli ka ära määratud. See, kes sinna niiöelda valitavasse esinduskogusse kuuluvad, oli võimude poolt kindlaks määratud. Majandus oli riigistatud, riigi kontrolli all. Mõningates sotsialismileeri riikides, väiketootmise tasandil eksisteerisid ka eraettevõtted, aga üldjoontes oli majandus riigistatud. Teine iseloomulik joon oli see, et põllumajandus oli kollektiviseeritud. Tegelikkuses üks sotsialismileeri riik oli see, kus säilid põllumajanduses eraomand , kus selliseid suuri kollektiivseid ühismajandeid ei loodud. Välja arvatud Poola. Tegemist oli plaani- ehk käsumajanudsega. Rasketööstuse arendamine. VLO, VMN. Kui VMN esialgu loodud selleks, et majandusabi sotsialismileeris majandusabi jagada, vastand Marshalli plaanile, hiljem muutus see sotsialismileeri omavahelise majandusliku koostöö organiks.
NSVL
Koosnes liiduvabariikidest, olid mõjusfääris olevad riigid. Liiduvabariike oli 15: Eesti, Läti, Leedu, Ukraina, Ukraina, Valgevene, Kasahstan, Moldova , Aserbaidžaan, Gruusia , Venemaa, Usbekistan , Tadžikistan, Kirgiisia (Kõrgõstan), Armeenia , Venemaa, Türgi. OLEKS PIDANUD KIRJUTAMA SIIA MIDAGI.
NSVL eluolu pärast sõda tuleks vaadelda NSVL liidrite kaupa.
Kõigepealt pärast sõda oli liidriks jätkuvalt Jossif Stalin, oli saanud kommunistliku partei etteotsa 1922, ja oli võimul kuni 1953. Pärast Stailinit oli 3 kuud võimul mees, kes partei etteotsa ei saanudki, L. Beria 1953. Beria võimuvõitluse käigus kõrvaldati ja 1953 juunist kuni 1964 oli kommunistliku partei peasekretär N. Hruštšov. Siis Hruštšov, tema poolt algatatud destailiniseerimine oli osadele vastuvõtmatu, kõrvaldati võimult, saadeti penisonile . Järgmine mees oli L. Brežnev, kes valitses aastatel 1964-1982. 1982-1984 valitses J. Andropov . 1984-1985 K. Tšernenko. Ja 1985 alates kuni 1991, kuni NSVL kokkuvarisemiseni M. Gorbatšov. Ülemnõukogu ja partei juht oleks pidanud olema riigipea , kellel reaalselt võimu ei olnud. Oli olemas ka valitsus, Ministrite Nõukogu esimees, ka tal reaalselt võimu ei olnud. Need oli partei poolt ettepandu elluviijad. Reaalne võim oli kommunistliku partei käes. Kui siis toimusid riigiviisid, siis seal käis kommunistliku partei peasekretär.
Stalin ja II MS järgne ajajärk. Teatavasti NSVL oli II MS võitjariik, üks kahest üliriigist, üsna peatselt sai ka tuumarelva. Esmane eesmärk, mis oli, oli siiski majanduse taastamine II MS järel. Jätkuvalt ka sel perioodil pöörati tähelepanu rasketööstusele, see oli vajalik selleks, et oli osa võidurelvastumisest. Põllumajanduses oli olukord hullem kui tööstuses: puudus töökätest, sest 1 osa neid, kes varem olid põllumajanduses töötanud mehed, need oli II MS käigus hukkunud , tapetud . Põllumajanduses oli puudus ka masinatest, sest pärast II MS väga palju tööd tehti NSVL käsitsi, sest eei pööratud mitte niivõrd tähelepanu põllumajandustootmisele, vaid sõjatehnika tootmisele. Hästi negatiivselt põllumajandusele mõjus ka 1946-1947 põud osades NSVL piirkondades. Nendes piirkondades põua tagajärjel suri miljoneid inimesi, kellest riik lihtsalt ei hoolinud. Maalt püüti põgeneda küll linnadesse, korda ei läinud, sest kehtis passisüsteem ja maaelanikel passe ei olnud ja ilma passita ei olnud linnas mitte midagi teha: ei saanud tööle ja ei saanud kuskilt elamispinda. Noored üritasid pääseda seeläbi, et läksid õppima linnakoolidessse, said seeläbi passid ja pääsesid naasmisest. Pärast II MS algas NSLV see, et nooremad üritasid maalt linna pääaseda ja maale jäid enamasti nooremaealised. Viis välja vilja Prantsusmaale ja Saksamaale, see oli tingitud soovist oma mõjualasid laiendada, sest mujal oli nälg. Elamisolud olid NSVL väga viletsad. Teiselt poolt jätkus sama protsess, et inimesed lahkusid maalt linna. Näide, mis puudutab 40ndate teist poolt ja eeskätt NSVL suurlinnasid. Igale inimesele oli elamispinda ette nähtud 3 ruutmeetrit. Hästi paljud inimesed elasid ühiskorterites, kus nende kasutada oli heal juhul 2 tuba. Massirepressioonid ja ideoloogiline surutis jätkus. 1950ndate alguses oli NSVL vangilaagrites 5,5 miljonit inimest. On arvestatud, et 1/10 NSVL tööjõust töötas nende laagrite peavalitsuse alluvuses. See inimene, kes oli kinni, selle tööjõud läks vähem maksma kui vabaduses oleva inimese tööjõud, vähem kui 1/3 tavalise inimese ülalpidamiskuludest. 1940 aastal oli NSVL rahvaarv 194 miljonit inimest, 1950 aastal oli NSVL rahvaarv 178,5 miljonit. 10 aastaga rahvaarv oli vähenenud 16 miljoni võrra. Osaliselt ka need, kes surid vangilaagrites kurnatusse ja nälja tõttu. ideoloogiline surutis jätkus, nimelt NSVL algas võitlus, mis kandis nimetust Võitlus kosmopolitismiga. Põhimõtteliselt kosmopolitismi all käsitleti kõikvõimalikke erinevaid Lääne-Euroopa mõjusid. Igati olid nende NSVL sisseimbumise vastu. Põhimõtteliselt igati püüti eraldada NSVL Raudse eesriidega läänest, mitte mingeid kultuurimõjusid, teadusmõjusid, uudiseid, mitte midagi. II MS oli ka mõningate NSVL inimeste mõttemaailma natukene muutnud, sest osad olid ju seoses sõjaväga välja jõudnud ka Saksamaale, nägid seda elu, mis seal oli, see reaalsus , mida nägid, see tegelikkuses ei pruukinud ühtida sellega, mida ja kuidas NSVL läänt ette kujutati. Seetõttu, et ka nende natukene ilmanäinud inimeste jutud liialt levima ei hakkaks , oligi seda väga ranget piiramist tarvis. Valmistati ette ka 50ndate alguses toimus järjekordsete suuri protsesse. 30ndate teisel poolel nn Suur terror. 50ndate alguses avastati jällegi terve rida vandenõusid, 1953 avastati, milles süüdistati arste, vaid osalt suunatud ka juutide vastu, sest enamik süüdistatud arstidest olid ka juudid . Et arstid olid lühendanud Andrei Ždanovi elupäevasid, et vale ravi tõttu suri. Selle avastamine ja paljastamine jäi poolikuks, sest enne seda 5. Märtsil 1953 suri Stalin. Stalini surmaga on spekulatsioone, et tema lähikondsed mürgitasid ta. See, et Stalin suri, selle arstide kohtuasja reaalselt lõpetas. Staili surma taheti ette kujutada kui üleüldist suurt leinaaega, siis erinevates töökollektiivides ja asutustes korraldati suuri leinamiitinguid. Mõned inimesed ka olid siiralt kurvad selle üle, et nende isake ja päikseke oli surnud.
Vangilaagrid
Algas võitlus kosmopolitismiga: käsitleti kõik võimalikke Lääne-Euroopa mõjusid ning tegeldi nende sisseimbumise vastu. Valmistati ette 1950. alguses suuri protsesse. Avastati vandenõu, milles süüdistati arste ja osalt ka juute. 5.03 1953 suri Stalin (täna on 5.03). kolmeks kuuks läks võim L. Beria kätte. Ta ei olnud keskkomitee peasekretär, ta oli siseministeeriumi ja ka julgeolekuministeeriumi juht. Neid kolme kuud käsitletakse kui üritust läbi viia uusi muutusi. Parandas suhteid Jugoslaaviaga, pidas oluliseks rahvuskaardi loomist. Peaksid ikka juhtima kohalikud kommunistid. Spekuleeritud on ka selle üle, et võib-olla ta soovis anda Eestile, Lätile, Leedule anda samasugust staatust nagu oli Poolal, Tšehhoslovakkias ja SDV-s. Kulagist vabastati 1,1 miljonit vangi. Arreteeriti suvel vandenõu tulemusel ja tema üle korraldati kohtuprotsess , mille otsus oli süüdi kui riigireetur. Pärast teda sai võimule N. Hruštšov (1953-64). Iseloomustab tema võimuaega sula: osaline ühiskonna liberaliseerimine. Sellest saab rääkida Kommunistliku Partei kongressist 1956. Kõnes toimus tal Stalini hukka mõistmine (isikukultus ja repressioonid ). Salastatud kõne tegelikkuses. Konkreetne majanduspoliitika tal puudus, proovis kõike teha läbi kampaaniate. Kasulikku tegi nt: kolhoosnikele hakati maksma rahapalka (enne said natuuras ); kolhoosnikele anti passid (said liikumisvabaduse); pension seati sisse (50% palgast); innukalt tehti ehitustöid (tuli kindlustada elamispinnad). Negatiivseid asju juhtus kah: kampaaniad ei viinud kuhugi – uudismaade ülesharimine, see tähendas sellist kampaaniat, kus siis noori kutsuti maid harima ja kevadel sõideti kohale ja künti stepp ülesse, külvati vili, augustis lõigati ära ja koguti kokku. Osaliselt jäi sinna, sest raudtee oli see millega edasi viidi, sageli oli liiga kaugel. NSVL ei suutnud end enam teraviljaga ära toita. Siis oli maiskasvatus, mille takistusteks olid kliima ja maad kuhu külvati olid väetamata ja ei rohitud maad. Kartuli ruutpesitsi mahapanek. Loodeti majanduslikult Ameerikale järgi jõuda ja isegi mööda minna. 1980.aastateks loodeti kõikides majandusvaldkondades ette jõuda. Aluse nende optimismile andis maapinna rohkus , inimesi ka palju, kosmosse jõuti ju kah enne. Ka tema vastu algas vandenõu, 1964 tehti talle pakkumine ise vabatahtlikult tagasi astuda, minna pensionile.
Riigi etteotsa sai Brežnev. Ta oli hea isik sinna, mitte midagi ütlev isik. 1964-82 oli tema hetk. Seostatakse sula lõppemist, kuid esialgu üritati viia läbi majandusreforme. Taheti suurendada tööstusettevõtete iseseisvust. Oluliseks oleksid muutunud hinnad, mis oleksid olenenud tegevuse hinnast . Tootmishulgast ei oleks enam olenenud. Majanduse areng jätkus eksdendiivselt. Ettevõtted suurenesid, kaevandati maavarasid rohkem. Majandust iseloomustasid: läbimõtlematus, majandus töötas tühikäigul.
8.03.10
1982-84 J. Andropov – kampaania korras hakati lahendama tööajast kinni pidamise probleemi. 1984-85 K. Tšernenko – kah haige, ei teinud eriti midagi.
USA tegeles NSVL mahasurumisega: majanduslikult nt suurendati Araabia nafta toodangut, mis vähendas NSVL müüki. Majanduslikult oli raskem ja seetõttu ei saanud enam Afganistaanis sõdida, satelliite ehitada. Tuli uus kõrgtehnoloogiline võidurelvastumine, millega NSVL ei suutnud kaasa minna.
1985 sai võimule Gorbatšov, kelle eesmark ei olnud NSVL lõhkumine, vaid tahtis läbi viia majandusreformi , et kommunismi tugevamaks muuta ja päästa olukorda. Algas asi alkoholi liigtarbimise vastase kampaaniaga. See tähendas, et üritati muuta alkoholi teha vähem kättesaadavaks. Tõsteti lubatud iga (1821), muudeti müümiskellaaegu ja muudeti ka toodetud kogust. Mindi lausa nii kaugele, et Krimmis ja Lõuna-Venemaal raiuti maha viinamarjaistandused. Püüti teha alkohol igati kättesaadamatuks. Inimene on aga kaval ja tehti muid asju vastukaaluks.
Perestroika – ühiskonna täiustamine. Esmalt peeti silmas muutusi majanduses, et otsustamisõigus läheks kohapeale. Need tähendasid ka mõningate turumajanduse joonte sisseviimist. Ettevõtted hakkaksid tootma seda, mille järgi on nõudlust ja kaubahind oleks reaalselt tehtud kulutuste järgi, mitte ettemääratud. Erasektor hakkas tekkima, esialgu väikeste ettevõtete kaupa. Lubati NSVL tegutseda ka väliskapitalil. See tähendas uute ettevõtete, eelkõige ühisettevõtete, rajamist. Maal lubati ka talude taastamist. Glasnost – avalikustamispoliitika, lubati kritiseerimist. Esialgu piirduti keskkonna probleemide kriitikaga ja Stalini kuritegude kriitikaga. Kandus majandusest edasi ka poliitilisse ellu, toimus liberaliseerimine. Lubati erinevate liikumiste teke, millel olid ka poliitilised eesmärgid. Hakkasid toimuma ka valimised, reaalsed, mitme kanditaadiga. 1989 Rahvasaadikute Kongress . 2/3 valiti ja 1/3 määrati partei poolt. Olid reaalsed valimised. Ülemnõukogu pidi muutuma alaliselt kooskäivaks organiks, muidu käisid 2 korda aastas. Gorbatšov valiti kaudselt presidendiks. Kõrvale oli tekkinud terve rida liikumisi , millest arenesid välja erakonnad. 1990. aastaks muutus Kommunistlik Partei üheks parteiks teiste seas. Välispoliitikat juhtis E. Sevardnadze. Taheti läbi viia desarmeerimist. 1987. aastal jõuti USA ja NSVL vahel lepingule, mis tähendas kesk- ja lühimaa tuumarakettide eemaldamist. Et saada läänest abi, tuli loobuda Ida-Euroopast. Satelliitriikidele anti vabad käed tegutsemiseks, loobuti Brežnevi doktriinist. 91 algas riigipöördekatse 19.08. Hommikul anti teada, et Gorbatšov pole tervise tõttu võimeline oma kohustusi täitma, võim ajutiselt Ülemkomitee kätte. Vene Föderatsiooni ette otsa sai Jeltsin . Sai osad väeosad oma toetajateks, osad jäid passiivseks. Riigipöörde katse kukkus läbi, aga ühes sellega vähenes Gorbatšovi võim. Initsiatiiv oli läinud B. Jeltsinile . Sügisel Jeltsin ja Ukraina, Valgevene juhid kohtusid Belovežjes ja otsustasid panna aluse uuele liidule. Gorbatšovile ei mainitud midagi. Tähendas uut riikide ühendust: SRÜ. Kutsuti ka teisi endisi liiduriike ühinema. 25. XII 1991 teatas Ülemnõukogu, et NSVL on laiali saadetud ja et õigusjärglaseks sai Vene Föderatsioon. Tuumakohver anti üle Jeltsinile. Jeltsin oli võimul kuni 1999 (kaks valitsusaega). Oligarh (M. Hodorkovski ).
12.03.10 (koolis on meid umbes 10 (x )
Miks idaplokk vabanes NSVL mõju alt. Majanduslikult asi jama , et saanud enam sedasi edasi minna. Teiseks, oli säilinud rahvustunne ja soov iseseisvuse järgi. Otsustavaks aastaks sai 1989. Toimus tänu massidemonstratsioonidele ja nende tõttu enamikes riikides astusid olemasolevad valitsused tagasi. Rumeenias oli asi veidi verisem. Tulemusena tulid kõigis riikides võimule mittekommunistlikud valitsused.
Kõige verisemad sündmused toimusid Jugoslaavia lagunemisel. See tõi kaasa sõja. Erinevad rahvastiku koosseisud erinevates piirkondades: 1. Sloveenia : 92% sloveenid (kõnelevad sloveeni keel; usutunnistuseks katoliiklus ; kasutasid ladina tähestikku) 2. Horvaatia : 80% horvaadid, 20% serblased (kõnelesid horvaadi ja serbia keelt, väga sarnasedserbohorvaadi keel: horvaadid olid katoliiklased, tähestikuna kasut. ladina; serblased õigeusklikud ja tähesikuna kasut kirillitsa ) 3. Bosnia-Hertsogoviina (35% serblased, 45% horvaate, 20% bosniakid; bosniakid olid moslemid ) 4. Serbia ja Montenegro (66% serblased, 10 % albaanlased, 5% montenegrolased; albaanlased moslemid) 5. Makedoonia (64% makedoonlasi makedoonia keel, õigeusk, kirillitsa, 25% albaanlasi). Järgemööda hakkasid kõik Jugoslaaviast lahku lööma. Esimesena iseseisvus Sloveenia 1991. aastal. See tõi sõja Sloveenia ja Jugoslaavia vahel. See oli lühiajaline, serblased üritasid seda takistada, tõi endaga umbes 70 hukkunut. 1991 kuulutas Horvaatia end iseseisvaks. Serblased üritasid seda jälle takistada. 1991-92 toimus siis horvaatide ja serblaste vahel konflikt, milles hukkus oma 10 000 inimest. Bosnia-Hertsogoviina puhul algas kodusõda, mis kestis 1992-95. aastani. Bosniakid tõrjuti kõige kehvematele aladele. Umbes 200 000 inimest sai surma. Serblased ja horvaadid kamandasid. Algas serblaste poolt genotsiid. Tapeti mehi ja poisse (bosniakke), maeti massihaudadesse. Bosnia naisi massiliselt vägistati. 1994 sekkus NATO, hakkas pommitama Serblaste asustusi. 1991 iseseisvus ka Makedoonia, aga sõda ei tulnud, jäänuk Jugoslaavia tunnustas seda riiki. Nende riik on jamas Kreekaga. Seda nime pärast. Järgi jäi Serbia ja Montenegro. Alates aastast 2003 on see nimetus. Ja 2006. aastal iseseisvus Montenegro. 2008. aastal iseseisvus Kosovo , mis on nende albaanlaste riik. NATO sekkus kuna oli otseselt liiga lähedal liitlasriikidele.
15.03.10
Hiina
20. sajandi alguses aastal 1912 kukutati Hiinas keisrivõim ja sai vabariik. Võimu pärast asusid võitlema rivaalitsevad kindralid . Kujunes välja terve rida parteisid ja esialgu oli kõige olulisemaks Guomindang . Esialgu 1920. aastatel tegi Rahvuslik Rahvapartei koostööd NSVL-ga. Sealt saadeti nõunikke ja müüdi relvi Hiinale. NSVL käsitles Guomindangi kui võimalusena kommunismi levitada ka Hiinasse. 1927. aastal toimus parteis antikommunistlik pööre ja igasugused sidemed NSVL-ga katkesid. Kogu Hiinat nad ei kontrollinud, 20.-30.aastael oli endiselt Hiinas kodusõjaga tegemist. 1931.aastal tungisid nõrgenenud Hiinasse jaapanlased , toimus sissetung Mandžuuriasse. Sellest alast loodi Jaapanist sõltuv Mandžukuo ala. 1937 algas otsene Jaapani-Hiina sõja ja see tõi endaga kodusõja lõpu. Need, kes enne olid sõdinud üksteise vastu, hakkasid sõdima ühiselt Jaapani vastu. Sõda lõppes 1945. Rahu ei saabunud, algas uuesti kodusõda, 1945-49. Uuesti puhkenud kodusõjas olid ühel poolel Guomindang ja teisel poolel Hiina Kommunistlik partei. Kommunistide populaarsus pärast II ms tõusis, kuna nad lubasid läbi viia maareformi, nendes piirkondades kus võimul olid võeti suurmaaomanikelt maa ja jagati vähese või lausa maata talupoegade vahel ära. Teiselt poolt: Guomindang oli suutnus suured linnad enda kätte jätta, aga pärast II ms oli raskusi nende varustamisega ja 1946-47 puhkes suur nälg, hukkus umbes 10 miljonit inimest. See vähendas nende populaarsust. Ka sõjaliselt osutusid kommunistid tugevamaks, nende armees , mis kandis nimetust Hiina Rahvavabastusarmee, oli rohkem mehi. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui taanduda Taiwani saarele . 1949. aastal kuulutati mandril välja Hiina Rahvavabariik ja Taiwani saarel Hiina Vabariik.
Hiina Rahvavabariigis oli võimul kommunistlik partei eesotsas Mao Zedongiga. Algas nähtus maoism/ mauism – talupoja osatähtsus uue ühiskonna ülesehitamisel. Tähtsustas end kui võrdväärset riiki NSVL-u kõrval. Kui maareform oli läbiviidud, siis alustati ka kollektiviseerimistega. Hakati rajama ühismajapidamisi. 1956-57. aastatel toimus Hiinas 100 õie kampaania: esimees Mao kutsus üles inimesi võime kritiseerima ja välja pakkuma alternatiivseid viise lahendamiseks. Nimetus tuli sellest, et loosungiks oli: „Las õitseda 100 lille ,…“ Kampaania mõte oli tegelikult hoopiski muu. Mõte polnud kriitika võimu suhtes. Alamatel astmetel olevaid võis veel kritiseerida, kõrgemaid ametiisikuid kritiseerinud inimesed vangistati kui teisitimõtlejad. NSVL gulagi vastandiks oli Hiinas Laogai. Eraomand riigistati ja see puudutas ka põllumajandust. Kui enne polnud sunniviisiline, siis nüüdseks juba oli. 1958. aastal tuli Mao välja uue ideega (58-60) Suur hüpe. See tähendas Hiina põllumajanduse tõstmist lühikese ajaga maailma juhtiva tööstusriigi positsioonile. Kavandati tõsta toodangut. Tööstus eriti palju ei olnud, reaalselt oleks tulnud seda rajada. Hiinas oli veendumuseks, et kõige aluseks on raud: kui on palju saab toota masinaid ja siis saavutada esi koht. Talupoegi oli palju ja nende ühismajandite alusel rajati põllumajanduslikud kommuunid. Keskmiselt elas sellises kommuunis 5000 peret. Põhimõtteliselt oli kõik ühine, eraomandit ei olnud. Töö eest tasuti võrdselt, suurest jõuti isegi sööklates söömiseni. Mõte oli ka perekonna lõhkumine, toimus kollektiivne laste kasvatamine . Lapsed oli väiksest peale kusagil sõimes, kus nad olid ka öösel. Vanemad käisid vahetevahel külastamas.
Kommuunidesse rajati massiliselt rauasulatusahjusid. Tegelikkuses see raud oli väga ebakvaliteetne ja tooraineks ei sobinud. Neid on nimetatud ka tagahooviahjudeks. Toodangut ja tulu ei andnud. Põllumajandustoodangu suurendamiseks oli mitu ideed: tihedalt külvamine, varblaste hävitamine. Toimus massiline varblaste hävitamine, mis tõi endaga kahurite siginemise. See tõi endaga hoopiski nälja. Hiinas neid näljahädade ajal surnuid ei loetud kokku. Natuke enne Suure hüppe lõppemist astus Mao oma ametist tagasi. Mõnda aega hoidis madalat profiili ja ei sekkunud asjadesse. 60. aastatel jäi siis kõrvale ja madalaseisust tuli riik välja. Mitte tänu Maole. Tema polnud aga kuhugi kadunud ja 1966-69(76) algas suur proletaarne kultuurirevolutsioon .
Taust: Hiinas on hieroglüüfkiri, mille õppimine võtab kaua aega. Mao idee oli ühendada õppimine ja töö. Sai asi alguse sellega, et just keskhariduse omandanud neiud hakkasid nõudma kõrgkoolidesse vastuvõtmist ilma eksamiteta. Tähendas see senise kultuuri hävitamist. Klassikalisi ehitisi rüüstati, kirjandus kadus põlu alla. Kõik peale Mao oli nõme. Ainus raamat oli „Väikene punane raamat“. Mao toetajaid nimetati hungveipingideks ehk punavalvuriteks. Nad uskusid jäägitult Maosse. Vaenlased olid haritlased, endised kommunistliku partei juhid. Vaenlased saadeti maale laagritesse, kus neid siis ümber kasvatati. Hakkasid tegelema raske füüsilise tööga. Kuid ka punavalvurid saadeti sinna. Seda 1969. aastal, pidid tegema põllutöid. See toimud tänu sõjaväele. Tekkis oht, et punavalvurid tahtsid armeed enda alla saada ja seda Mao ei saanud lubada.
1970. algusega sai kõige suurem, rängem etapp revolutsioonist läbi, ametlikult kuulutati see lõppenuks 1976. aastal, siis kui suri Mao Zedong . Pärast Maod anti kohtu alla nn nelikjõuk. Tegemist oli kultuurirevolutsiooni nelja kõige radikaalsema eestvedajaga. See oli tingitud järjekordsest võimuvõitlusest. Nende hulka kuulus ka Mao abikaasa. Nende üle peeti näidiskohtuprotsessi ja nad mõisteti surma. Nendele jäi siis süüks revolutsiooni aegsed liialdused. Nende kampaaniad tunnistati ekslikeks.
1990. Enamik rahvakommuune saadeti laiali, tekkisid jälle üksikmajapidamised ja ka tööstuslikus tootmises soodustati igati eraettevõtlust. Mindi üle turumajanduslikele põhimõtetele. Kui NSVL need reformid kippusid minema isepidi, siis Hiinas toimusid need range kontrolli all. Majandus liberaliseerus, aga poliitilises mõttes ei muutunud midagi. Kehtima jäi ikka kommunistlik partei.
Välispoliitika – vahetult pärast II ms suheldi NSVL-ga. Suhted halvenesid, kui Stalini kultust hakati maha tegema ja sellega Hiina ei olnud nõus kaasa minema. 1960. aastal jõuti juba ka piirikonfliktini. Algas ka suhete paranemine USA-ga. 1971 võeti vastu ÜRO-sse ja neist sai alaline liige. Eemaldati Taiwan. Enamik maailmariike oma sidemeid Taiwaniga katkestas ja ametliku riigina tunnistati Hiina Rahvavabariiki. Problemaatiline piirkond Hiina jaoks on Tiibet . Tiibet oli pikka aega Inglismaa kaitse all, aga 1950. tungisid Hiina väed Tiibetisse ja võtsid selle oma kontrolli alla. Selleks et seda piirkonda paremini kontrollida, rakendab Hiina seal hiinlaste ümberasustamist, et sealset põlisasunike kogukonda vähendada. Et seda kergemaks teha, on rajatud raudteeliin. On ka Tiibeti ajaloolisi piire muudetud, on tehtud nagu suuremaks . Sellega on muudetud tiibetlaste protsent väiksemaks nendel aladel. Dalai-laama elab Indias, pärast suurt ülestõusu, mille Hiina vägivaldselt maha surus (1959). Sinna põgenes veel palju teisi tiibetlasi, tekkinud on päris suur kogukond Põhja-Indias.
29.03.10
Eesti taasiseseisvumine
Eesti NSV – N. Karotam ; J. Käbin; K. Vaino  juhid või siis nagu esimehed. 1950. aastal muutus Eesti jaoks: need, kes varem juhtimises osalenud olid kõrvaldati ning võim läks Venemaa eestlaste kätte ja terve rida kultuuriloomingut mõisteti hukka ja kaotasid avaldamisvõimaluse. Karl Vainoga seoses võib rääkida venestamisest: soositi vene keelt, rohkem tunde koolis. Eestis algas massiline kolhooside rajamine 1949. aasta kevadel pärast märtsi küüditamist. Inimesed kartsid uut küüditamist ja ühinesidki kolhoosidesse. Raskustest tulid kolhoosid välja umbes 1955.-58. aastatel. Põllumajandusele iseloomulik oli kolhooside, sovhooside liitmine, tekkisid hiigelettevõtted. Nende peamine eesmärk oli varustada NSVL turgu liha ja piimaga . Eeskätt suurlinnad . Tööstuses oli iseloomulik põlevkivi kaevandamine, metalli- ja masinatööstus. Ja lisaks oli ehitusmaterjalide tootmine, oli vaja ehitada uusi maju sisserännanud tööjõule.
Tseki SH Ajalugu SH konspekti… Seal kõik olemas.
Taasiseseisvumisest saab rääkida 1985. aastast, mil etteotsa sai M. Gorbatšov. Kui NSVL oli nõus loobuma vasallriikidest, siis liiduriikidest mitte. 1985.-86. oli võimul Karl Vaino ja seda juhtkonda võib nimetada vanameelseks. Eesti juhtkond ei olnud valmis kaasa minema väikeste muutustega , millega NSVL tegeldi. Ühiskonna pildis see siiski avaldus, glasnosti tingimustes vähenes tsensuur ja julgeolekuorganite tähtsus sama moodi. Protsess sai alguse fosforiidisõjaga, mis kujutas endas kampaaniat fosforiidikaevanduste rajamiste vastu Kabala -Toolse piirkonnal . See tähendas ka uue migrantide sissetoomis lainet. Protestid seisnesid selles, et peeti koosolekuid, kus võeti sõna kaevanduste vastu. Lisaks toimus võitlus ka ajaleheveergudes, poolt ja vastu väitlused toimusid raadios ja televisioonis. 1986-87, kõige hoogsam 1987. aasta kevadel. Plaaniti lükata tulevikku, kus oleks tehnoloogia , mis ei kahjustaks loodust nii palju.
Hoogustus ka teisitimõtlejate tegevus, nende poolt rajati esimene poliitiline ühendus MRP-AEG (MRP-Avalikustamise Eesti Grupp). Korraldas 3. augustil 1987 Hirvepargi miitingu. Nõuti salaprotokollide hukka mõistmist ja NSVL anneksiooni lõppemist. Osa võttis umbes 2000-3000 inimest. Samasugused protsessid toimusid ka Lätis ja Leedus, samal kuupäeval toimunud kogunemisest võttis Lätis osa umbes 8000 inimest. 1987 käidi välja IME pakett – isemajandav Eesti. Sellega taheti saavutada vabadust NSVL majandusest ja kõigest sellega kaasaskäivast. Seotuks jääks vaid riigikaitse ja välisuhete koha peal. Alla kirjutasid Made, Titma , Kallas aja Savisaar . Rajati EMS (Eesti muinsuskaitse selts). Kogusid materjale nt küüditamise kohta. Uuriti milline oli nende elu küüditatud kohtades. EMS sekkus ka muudesse teemadesse, mis olid sel ajal olulised. Seda on nimetatud ka poliitiliseks erakonnaks, kuigi ametlikult seda ei olnud.
MRP-AEGst arenes välja ERSP 1988. aastal (Eesti Rahvuslikusõltumatuse partei) esimeseks juhis oli L. … . 1988 on murranguaasta, II veebruaril toimus Tartu rahu aastapäeva tähistamine. Selleks üritati organiseerida kõnekoosolekut, kus rahule alla oli kirjutatud. Juurdepääs sellele majale oli takistatud, sest kohalikud võimuorganid olid kohale kutsunud miilitsaüksused. 24. veebruaril toimus Tallinnas EV 70. aastapäeva tähistamine, kogunemiskohaks oli Tammsaare park, tema monumendi juures. Miilitsat enam kohale ei saadetud. Aprilli alguses toimus loominguliste liitude ühis… 13. aprillil käidi välja idee Rahvarindest, idee autor oli Savisaar. Pidi olema massiliikumine perestroika toetamiseks. Üle Eesti moodustati tugigruppe, eeskujul tekkisid samalaadsed liikumised ka Lätis ja Leedus. 14. aprillil toodi Tartus toimunud EMS päevadel välja sinimustvalge lipp .
Seda aega on nimetatud laulvaks revolutsiooniks. Lauldi rahvuslikke laule. Varasematel sündmustel oli valitsus kõrvale jäänud, kuid juunis 1988 toimus pööre. Asendati Karl Vaino  Vaino Väljasega. Tema oli eestimeelne kommunist. 1988 suvel organiseerusid ka need, kes olid vastu muutustele, nt sinimustvalge lipp oli avalikult kasutatav. Nende puhul saab rääkida liikumisest nagu Interliikumine või Interrinne. Ühendas Eestis elavaid muulasi. Baasiks olid Tallinnas ja Ida-Virumaal asuvad suured ettevõtted, kus valdav keel oligi vene keel. ENSV seadused on ülimuslikud NSVL ees. Eesti peaks saama NSVL koosseisus tunduvalt suurema otsustamisõiguse ja selleks tuleb sõlmida liiduleping. Seda suunda järgis EKP uuendusmeelne osa ja Rahvarinne. Kolmas suund, mis oli arenenud, oli rahvuslik suund ja selle suuna idee oli omariikluse taastamine ning selle eestvedaja oli ERSP. Järgijaks võib ka pidada EMS.
1989 algas sellega, et eesti keel muudeti riigi keeleks. 24.II heisati sinimustvalge lipp Pika Hermani torni. Käidi välja algatus , mille eesmärk oli Eesti iseseisvust taastada juriidilise järje pidavusega. Selleks tuleks registreerida Eesti Vabariigi kodanikud, nemad valivad Eesti kongressi. Algas kodanike registreerimine. Sellega tegelesid kodanike komiteed.
1990 toimusid kahed valimised, 24.II valiti Eesti Kongress. See pidi olema eesti kodanike esindus organ. Eesti Komitee esimees oli Tunne Kelam. Eestit juhtis Arnold Rüütel ja valitsuse etteotsa pandi Edgar Savisaar („Kes siis veel?!“ Ets).