Rahvusvahelised suhted XX sajandi alguses (1)

1930ndate aastate rahvusvahelised suhted
1930ndate aastate alguses toimus desarmeerimiskonverents (relvastuse vähendamine kuni sellest loobumiseni). Juba Pariisi rahukonverentsil räägiti desarmeerimisest (Prantsusmaa ja Inglismaa andsid sellest mõista, aga tegelikkuses seda ei juhtunud). 1925-30 käis koos desarmeerimiskonverentsi ettevalmistav komisjon , mis käis koos Rahvasteliidu raames. 1932 avati desarmeerimiskonverents ametlikult (2.veebruar). Sellest konverentsist võttis osa 63 riiki. Tegelikkuses hakkasid need riigid vaidlema erinevate probleemide üle: 1) kuidas defineerida mõistet agressor; vastuseni ei jõutud 2) kas läbi tuleb viia täielik või osaline desarmeerimine . Tegelikkuses suubus desarmeerimine riikidevahelistesse vaidlustesse. Desarmeerimiskonverents lõppes 1934.aastal ilma igasuguse tulemuseta .
1930ndatel aastatel tekkisid erinevad sõjakolded. Esimene sõjakolle tekkis 1931 Kaug-Idas. Sel aastal tungis Jaapan Kirde-Hiinasse ehk Mandžuuriasse. Kuna Hiina oli kodusõjas, läks Mandžuuria vallutamine Jaapanil lihtsalt. Mandžuuriat ei liidetud otseselt Jaapangia, vaid sellest moodustati Jaapanist sõltuv Mandžuko riik. Mõnda aega valitses seal rahu. 1937 alustas Jaapan sissetungi Hiinasse ja algas Jaapani-Hiina sõda. Jaapani sissetung Hiinasse sundis erinevaid osapooli leidma kompromissi, et ühiselt Jaapani vastu võidelda. Jaapani-Hiina sõda kestis kuni 1945, II maailmasõja lõpuni. Teine sõjakolle (1935-36) tekkis Aafrikas, kus toimus Etioopia -Itaalia sõda. Etioopia oli üks vähestest iseseisvatest Aafrika riikidest, ülejäänud osa oli jagatud erinevate Euroopa riikide vahel kolooniateks. Ka Itaalial oli Aafrikas kolooniaid . Itaalia soovis oma alasid suurendada, sest ta arvas , et oli I maailmasõja järel saanud liiga vähe. Ja üks võimalik tee oma alasid laiendada oligi sõjaliselt nõrga Etioopia hõivamine. Sõja tulemusena sai Etioopiast Itaalia asumaa . Rahvasteliit arutas neid probleeme, Jaapanist ja Itaaliast said agressorid, kehtestas nende suhtes ka majandussanktsioonid, aga Itaalial oli savi, sest tema kaubanduspartneriks oli Saksamaa. Ja Rahvasteliidust lahkusid ka Itaalia ja Jaapan, ning Rahvasteliit ei saanud neid enam käsutada. Kolmas sõjakolle oli Euroopas – Hispaania . Hispaania oli kuningriik , aga 1931 kuningas Alfonso loobus troonist ja Hispaaniast sai vabariik. Hispaanias moodustati Rahvarinne, mis ühendas erinevad parteid ( kommunistid , sotsialistlikud parteid, ja ka kodanlikud parteid kes toetasid vabariiki; otseselt rahvarindesse ei kuulunud, aga nende tegevust toetasid anarhistid ja separatistid – taotlevad eraldumist). 1936 parlamendivalimiste tulemusena sai võimule rahvarinde valitsus. Üks osa vasakpoolsetest hakkas panustama natsionaliseerimisele. Ühtlasi hakkasid nad moodustama oma sõjalisi grupeeringuid. Parempoolsetele jõududele oli see vastuvõtmatu ja nende juhtivaks jõuks olid sõjaväes teenivad ohvitserid. Nende ohvitseride seas kujunes välja neljaliikmeline juhtgrupp, kes otsustas läbi viia sõjalise riigipöörde. See sõjaline riigipööre ebaõnnestus, sest tööstuspiirkondades astuti riigipöörajate vastu välja ja riigipöörde asemel puhkes Hispaanias 1936 kodusõda. Ühel pool olid vabariigi pooldajad , teisel pool olid vabariigi vastased (kes ei olnud Rahvarinde tuumikuga nõus ja nad olid need kes tahtsid riigipööret). Rahvarinde vastaste juhiks kujunes Franco . 1936-39 toimuski Hispaanias kodusõda. Vabariigi pooldajad said toetust Nõukogude Liidult (kuna vabariigi pooldajate seas oli kommuniste) – rahaline ja relvastuslik abi, lisaks instruktorid kes õpetasid relvastust kasutama. Vabariigi vastaseid toetasid Itaalia ja Saksamaa – rahaline abi, relvastus ja saatsid koha peale sõdima ka oma mehi. Demokraatlikud lääneriigid ajasid mittevahelesegamise poliitikat, sest osaliselt olid asjaga seotud kommunistid ja nemad kujutasid suurt ohtu ja neid kardeti. 1939.aastaks oli kogu Hispaania vabariigi vastaste käes ja kehtestati Franco diktatuur, mis kehtis kuni 70ndate keskpaigani. Tegemist oli autoritaarse diktatuuriga. Neljandaks sõjakoldeks kujunes alates 1933 Saksamaa, kui võimule sai Hitler . 1934 toimus esimene katse ühendada Austria Saksamaaga. Ka Austrias oli tekkinud natslik partei, 1934 ründasid natsid Austria kantslerit, kantsler tapeti ja Saksamaa oli kohe valmis Austria sündmustesse sekkuma. Saksamaa aga ei sekkunud , sest Itaalia andis mõista, et kui Saksamaa tungib Austriasse, siis Itaalia ei jää kõrvale. Austria oli ka Itaalia huviorbiidis. Saksamaa oli sõjaliselt veel nõrk. 1938 toimus Austria liitmine Saksamaaga – Anšluss. (mingi plaan OTTO oli ka)
Tšehhoslovakkia on riik, mis tekkis Esimese maailmasõja tulemusena ja oli säilitanud demokraatia. Seal elas umbes 14 750 000 inimest, kellest oli 6,5 miljonit tšehhi ja 3 miljonit slovakki ja 3,25 miljonit sakslast. Sakslased elasid Tšehhoslovakkia riigi äärealadel ja neid nimetati sudeedisakslased . Sudeedisakslased hakkasid taotlema, et ühineda Saksamaaga. Seda sama hakkas nõudma ka Hitler. Tšehhoslovakkia oli valmis Saksamaa kallaletungi tagasi lööma. Samas Prantsusmaa ja Inglismaa ei olnud sel hetkel sugugi valmis sekkuma ja üritasid probleemi lahendada pigem läbirääkimistega. 29.september 1938 sõlmiti Müncheni kokkulepe ( sobing ) – kokku said Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia esindajad – lepiti kokku, et Sudeedimaa antakse üle Saksamaale ja nemad ise garanteerivad Tšehhoslovakkia uute tekkinud riigipiiride puutumatuse. Tšehhoslovakkia oli sunnitud Sudeedimaast loobuma , mis oli talle väga ebasoodne, sest pool tootmisaladest oli Sudeedimaal, samuti kaotas ta piirikindlustused. Lisaks ka Poola ja Ungari hõivasid alasid, kus elasid poolakad või ungarlased . Kõik kasutasid ära Müncheni lepingut.
15.03.1939 okupeeris Saksamaa kogu Tšehhoslovakkia, mis selle tagajärjel tükeldati – läänepoolne ala (tšehhid) liideti otseselt Saksamaaaga ja seda ala hakati nimetama Böömi- Määri protektoriaadiks. Idapoolne osa (slovakid) – moodustati Slovaki vabariik, mida võib nimetada Saksamaa vasallriigiks. Lisaks sellele, et endaga ühendati Tšehhide alad, ühendas 22.märtsil Saksamaa endaga ka Klaipeda ehk Memeli piirkonna (mille hõivas Leedult). Edasi hakkas Saksamaa Poolat nillima. Esitas Poolale nõudmisi, et läbi Poola koridori saaks Saksamaa puutumatud ühendusteed (maanteed, raudteed ), kus oleks võimalik liigelda ilma Poola võimu kontrollita . Kasutati taaskord seda, et Poolas kiusatakse taga seal elavaid sakslasi. Lääneriigid ei soovinud enam järeleandmisi teha ja Prantsusmaa ning Inglismaa otsisid liitlast. Kevad 1939 algasid kolmepoolsed läbirääkimised Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vahel – kuidas ohjeldada Saksamaad (sõlmida saksavastane liit). Nõukogude Liit nõudis, et ta saaks oma väed paigutada Balti riikide, Rumeenia ja Poola territorriumile, et Saksamaaga võidelda (tal endal ei olnud Saksamaaga ühist riigipiiri). Balti riikide ja Rumeenia puhul seda lubati, Poola puhul mitte. Samal ajal pidas Nõukogude Liit läbirääkimisi ka Saksamaaga. Edukalt lõppesid läbirääkimised Saksamaaga – 3.08.1939 sõlmiti mittekallaletungileping (kümneks aastaks) – Molotovi-Ribbentropi pakt. Sellel lepingul oli salajane lisaprotokoll, millega Saksamaa ja NSVL jagasid ära mõjusfäärid Ida-Euroopas. Saksamaa mõjusfääri läksid Lääne-Poola ja esialgu ka Leedu. NSVLi mõjusfääri läksid Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Besaraabia. (28.09 läks ka Leedu NSVLi mõjusfääri).
Töö allikatega .

Mittekallaletungileping õnnestus nii kergelt sõlmida, sest NSVLi läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga venisid, lisaks ei lubatud tal vägesid Poola viia. Saksamaaga õnnestus aga Ida-Euroopa omavahel sõbralikult ära jagada. NSVLile oli liit Saksamaaga väga soodne – Saksamaa oli NSVLile nõus vastu tulema Poola aladega, lääneriigid mitte.

Maailmas oleks NSVLi ja Saksmaa omavaheline Ida-Euroopa jagamine põhjustanud tõenäoliselt suurt vastuolu ja kumbki ei soovinud teiste riikide sekkumist nende välispoliitikasse. NSVL eitas lepingu olemasolu kuni 1989.

Enne pakti sõlmimist oli Saksamaa üksik riik, kellel puudusid liitlased. Nõukogude Liidu ja Inglismaa vahelised suhted olid enne pakti sõlmimist soojad, pakti sõlmimisega Nõukogude Liit põhimõtteliselt loobus soojadest suhetest Inglismaaga. Nõukogude Liidu poliitika oli kahepalgeline – läbirääkimised erinevate riikidega, kokku lepiti sellega, kes tegi parema pakkumise (nt läbirääkimised Inglismaa-Prantsusmaaga ja Saksamaaga). Saksamaa üritas leida liitlast, et üks pool tema piirist oleks kindlustatud (sõja puhul peaks sõdima ainult ühel rindel). Inglismaa hoidis asjadest eemale kuna Poola küsimuseni, alates sellest hakkas ta otsima liitlast, et Saksamaad ohjeldada.

Molotovi-Ribbentropi pakt oli paha. Molotovi-Ribbentropi pakt on üks II maailmasõja põhjustest.
II maailmasõda (1.09.1939-2.09.1945)
Kolm jõudu: Saksamaa ja tema liitlased (Itaalia, Jaapan, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Soome). Nõukogude Liit ja kolmas jõud oli Inglismaa ja ka Ameerika Ühendriigid. NSVL oli Saksamaa liitlane kuni juuni 1941 ja nii sai NSVList Inglismaa ja USA liitlane → Hitleri vastane koalitsioon. Saksamaa ja tema liitlased olid Teljeriigid .
II maailmasõja tegevus toimus laiematel aladel. Euroopas sõditi läänerindel (Saksamaast läänes), idarindel (Saksamaast idas) ja Vahemeri ning P-Aafrika. Teine suurem piirkond, kus sõjategevus toimus oli Kaug-Ida – Hiina, Vaikse ookeani saared, mille kaudu üritati jõuda USA läänerannikule; Kagu- Aasia (Jaapan väitis, et seal toimub kolonialistidest vabastamine). Tegelikkuses oli Kagu-Aasiast kaugem eesmärk India, aga selleni ei jõutud. Kolmas suurem piirkond, kus sõditi oli Okeaania , sealt üritati jõuda Austraaliani. Sõjategevus toimus ka maailmamerel.
Teises maailmasõjas on kolm suurt perioodi:

September 1939 – november 1942 – Saksamaa ja tema liitlaste pealtung. Küllaltki kiire edasiliikumine.

November 1942 – juuli 1943 – murranguline periood sõjas – initsiatiiv läheb Hitleri- vastase koalitsiooni kätte. Stalingradi lahing ja El- alameini lahing – nende lahingute käigus pandi pealtung seisma.

Juuli 1943 – september 1945 – Hitleri-vastase koalitsiooni pealetung , lüüasaamine, kapituleerumine
Teine maailmasõda algas 1.09.1939 Saksamaa kallaletungiga Poolale. Saksa väed ei liikunud kaugemale joonest, mis oli MRPga kokku lepitud – idapoolne osa jäi NSVLile, Saksa hõivas läänepoolse osa. Lääneriigid üritasid esialgu kokku leppida (üks tingimus oli, et Saksamaa peab oma väed Poolast välja viima). Lääneriigid kuulutasid 3.septembril sõja. Septembrist kuni 1940nda aprillini toimus läänes „kummaline sõda“ – sõda oli välja kuulutatud, aga sõjategevust ei olnud. Inglismaa ja Prantsusmaa väed paiknesid Prantsusmaa kaitsekindlustuse vööl ja Saksa väed Saksamaal kaitsekindlustuse vööl. 17.sept 1939 tungis Poola ka NSVL. Ka NSVL ei ületanud kindlaksmääratud piiri. Poola riik oli likvideeritud – läänepoolne osa Saksamaale, idapoolne osa Nõukogude Venemaale. Pärast Poola hõivamist tehti ühine sõjaväemarss.
Septembris 1939 esitas NSVL Eestile, Soomele, Lätile ja Leedule soovi sõlmida vastastikuse abistamise leping. Eesti, Läti ja Leedu võtsid selle lepingu vastu – nende territooriumile rajati sõjaväebaasid, sisse viidi Nõukogude Liidu väed. Soomelt nõuti lisaks Karjala maakitsuse (kannase) loovutamist. November 1939 - märts 1940 toimus Soome ja Nõukogude Liidu vahel Talvesõda. Soomet rünnati Karjala maakitsusest ja Karjalast põhja pool olevatest aladest . Karjala maakitsusele oli soomlastel rajatud Mannerheimi liin, kus nad osutasid vastupanu. Soomes oli välja kuulutatud demokraatlik riik, kes palus abi NSVLilt. 1939 aasta talv oli väga külm ja lumerohke. See külm ja lumi tulid soomlastele kasuks, sest nad olid paremini riides ja paremini varustatud.
SOOME
NÕUKOGUDE LIIT
300 000 meest sõjas
460 000 meest sõjas
100 lennukit kasutada
1000 lennukit kasutada
50 tanki kasutada
200 tanki kasutada
Kaotas sõjas 25 000 meest
Kaotas sõjas 126 000 meest
Mõlemad pooled olid nõus rahuläbirääkimistega ja Talvesõda lõppes märtsis 1940. Tulemus oli see, et Soome pidi teatud alad Nõukogude Liidule loovutama. Samuti sai NSVL sõjaväebaasid Soome aladel. Hoolimata kaotustest säilitas Soome oma iseseisvuse. Soomlased, kes elasid aladel mis läksid NSVLi kätte, asustati ümber elama Soome.
Kui muidu oli läänes kummaline sõda, siis 1940 aprillis alustas Saksamaa rünnakut läänes. Väga kiirelt hõivati Taani (vastupanu peaaegu puudus, Taani okupeeriti selleks, et kaitsta Taanit; Taani abil sooviti vallutada Norra). Norra osutas suurt vastupanu, lisaks abistas Norrat ka Inglismaa (Norrat nähti kui head sõjalist tugipunkti selleks, et tungida Suurbritanniasse). Rootsi oli Teises maailmasõjas neutraalne riik – tema neutraliteet oli kallutatud, sest majanduslikult toetas ta Saksamaad. Mais 1940 hõivati kiirelt Luksenburg, Holland , Belgia ja juunis Prantsusmaa. Prantsusmaa kui riik ei osutanud kuigi suurt vastupanu. Prantsuse valitsus oli pigem nõus kokku leppima Saksamaaga ja sõlmiti kiirelt vaherahu . Vagun, kus sõlmiti rahu pärast I ms, allkirjastati ka see vaherahu (mille tingimused olid Prantsusmaale ebasoodsad). Prantsusmaa põhja- ja lääneosa okupeeriti Saksamaa poolt. Need alad seepärast, et oli väljapääs merele ja oli peamine tööstuspiirkond. Lõuna-Prantsusmaast sai iseseisev riik – Vichy Vabariik, kus olid võimul prantslased ja kelle juhiks oli marssal Petaine. See vabariik omas kolooniaid ja Saksamaa sai neid kolooniaid kasutada.
Samal ajal idas okupeeris sel ajal NSVL Eesti, Läti, Leedu ja ka BesAraabia. NSVL viis ellu MRPd (mille järgi pidi ta endale saama Ida-Euroopa alad).
Ainus Saksamaaga sõdiv riik oli Inglismaa. Inglismaa pidas sõda merel, õhus ja ka kolooniates (eeskätt Põhja-Aafrikas, kus tuli sõdida Saksamaa ja tema liitlase Itaaliaga). 1940 toimus Inglismaal valitsuse vahetus – võimule sai Churchill ja tema ei tahtnud kokku leppida, lubas rahvale võitu. 1940 augustis-septembris toimus Inglismaa pommitamine – lahing Inglismaa pärast. Sel sügisel inglased kartsid Saksamaa sissetungi – korjati kokku kõik teeviidad, et orienteerumine oleks raskendatud, Inglismaa suurlinnadest evakueeriti lapsed maakohtadesse. Samal ajal ründas Itaalia Kreekat – ka Balkan kisti sõtta. Tuli välja, et Itaalial endal pole piisavalt jõudu, et Kreeka hõivata, siis pidi Saksamaa talle appi minema. Aprill 1941 Saksamaa ja Itaalia ründasid Jugoslaaviat ja selle vallutamine läks suhteliselt kiiresti. Kuni selle ajani olid Saksamaa ja NSVL liitlased (mõlemad realiseerisid MRPd ja mõlemad olid seotud Poola riigi hävitamisega.).
22.juuni 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule. Saksamaa ennetas Nõukogude Liitu, kes plaanis Saksamaad rünnata. Saksamaa sõjaplaan oli välksõja plaan.Saksa erinevad armeegrupid soovisid välja jõuda Baltiriikidesse, Moskvani ja Kaspia mereni. Esialgu liikusid Saksa väed edasi väga kiiresti – NSVLi tabas see rünnak mõnevõrra ootamatult. Oluline oli ka see, et NSVL oli suht hilja oma läänepiiri lääne pool nihutanud ja kaitse oli suhteliselt nõrk. Eesti, Läti ja Leedu puhul loodeti, et Saksamaa aitab taastada nende iseseisvuse, lisaks tekitas viha ka küüditamine. NSVL kaotas väga palju mehi ja miljonid mehed langesid vangi. Armeegrupp NORD jõudis välja Leningradini ja Leningrad sattus blokaadi. Leningrad jäi blokaadi ajal põhimõtteliselt nälga, sest puudusid toiduvarud ja lisaks toimus pommitamine, puudus küte ja vesi. Nälga suri üle 600 000 inimese. Armeegrupp MITTE jõudis välja peaaegu Moskvani, aga seda linna Stalin käest ära ei andnud. Moskva all algas esmane NSVLi pealtung. Armeegrupp SÜD esialgu Kaspia mereni välja ei jõudnud, seati uus siht – jõuda Stalingradini, mille abil saab ära lõigata Volga jõe veetee. Tegelikkuses sakslaste välksõja plaanist ei tulnud midagi välja.
Detsembris 1941 sõjategevus laienes. 7. Detsember 1941 ründas Jaapan USAt Hawaii saarestikus ja see tõi kaasa USA sekkumise Teise maailmasõtta. Hitleri-vastane koalitsioon laienes, sest enne Saksa kallaletungi NSVLile olid Inglismaa ja NSVL hakanud koostööd tegema; Jaapani rünnakust USA vastu, liitus nende riikidega ka USA. 14.august 1941 sõlmisid Inglismaa ja USA Atlandi Harta, kuhu pandi kirja Saksavastase sõja põhimõtted ja riikide tulevikupoliitika põhimõtted. Hiljem kirjutas sellele alla ka Stalin. Pigem jäi Atlandi Harta illusiooniks, sest pärast sõja lõppemist uue maailma ülesehitamisel seda arvesse ei võetud. Atlandi Hartast kasvas hiljem välja Ühinenud Rahvaste deklaratsioon ., millele kirjutati alla 1. Jaanuar 1942 ja sellele kirjutas alla 26 riiki. Selle sisuks oli: ükski allakirjutanu ei sõlmi vaenlastega separaatrahu ja sõda peetakse kuni võiduka lõpuni. Ühinenud Rahvastest hakkas välja kujunema ÜRO.
Juuni 1942 toimus murranguline lahing Vaikses ookeanis – Midway lahing , millega pandi piir Jaapani edasitungile Vaiksel ookeanil ja pealetungi alustas hoopis USA. Teine murranguline lahing toimus oktoobris 1942 Põhja-Aafrikas – El-Alameini lahing millega pandi seisma Saksamaa ja Itaalia vägede edasitung Egiptuse suunal, algas Inglise vägede pealetung ja samuti algas vaenlase väljatõrjumine Põhja-Aafrika aladelt . Peamiseks eesmärgiks Saksamaal ja Itaalial oli jõuda Lähis- Itta , et saada naftat. November 1942 maabusid USA väed Põhja-Aafrikas. Saksamaa okupeeris sel ajal kogu Prantsusmaa, sest ei saanud Vichy Vabariigi kaudu kasutada kolooniaid kuna sinna olid sisse tunginud USA väed. Idast lääne poole liikusid Inglise väed, lääne poolt ida poole liikusid USA väed. Mõlemad sõdisid sakslaste ja itaallastega. 1943nda aasta kevadeks olid saksa ja itaalia väed Põhja-Aafrikast välja löödud, maikuuks oli Põhja-Aafrika liitlaste valduses. Saksa ja Itaalia väed evakueerusid Itaaliasse, kus juulis kuulutati Mussolini tagandatuks ja temast sai Itaalia vang, aga sakslased kuulutasid ta vabaks. Itaalia jagunes kaheks – lõuna pool oli Itaalia kuningriik, kus valitses kuningas ja põhja pool oli Itaalia vabariik, mida valitses Mussolini. Kolmas murranguline lahing toimus idarindel november 1942 – veebruar 1943 Stalingradi lahing. Sel ajal sattusid sakslased Nõukogude Liidu vägede piiramisrõngasse. Veebruaris andsid Stalingradi juhtinud mehed alla. Oluline lahing, sest Saksa pealtung pandi seisma ja algas Nõukogude Liidu vastupealetung . Algas sakslaste taandumine.
1943.aasta suvel tegid sakslased idarindel katse olukorda oma kasuks pöörata – toimusid lahingud Kurski kaarel (Kurski linna all), aga olukorda enda kasuks neil ei õnnestunud. 1943nda aasta lõpuks jõudis NSVL sõjaeelsetele piiridele (oli saanud sakslastelt tagasi need alad, mis olid talle kuulunud enne II maailmasõja algust). 1943 novembris-detsembris kohtusid ka kolme liitlasriigi väejuhid (USA – Roosevelt , Suurbritannia – Churchill, NSVL – Stalin). Nende kokkusaamine toimus Teheranis – Teherani konverents . Konverentsil arutati teise rinde küsimust – Inglismaa soovis teist rinnet avada Balkanil (kuna väed olid Itaalias, oleks kergem olnud), NSVL ei tahtnud sõjategevust Balkanile vaid soovis, et teine rinne avataks Prantsusmaal. Kuna Inglismaal ja USAl oli NSVLi toetust vaja, siis teine rinne avatigi Prantsusmaal. Samuti arutati maailma sõjajärgset korraldust – lepiti kokku, et NSVLi piirid taastatakse sellisena nagu nad olid 1941 (alad, mis NSVLiga liideti, jäid talle) – paika pandi ka Poola põhimõttelised piirid. Kolmas oluline küsimus, mida arutati – NSVL oli kohustatud Jaapanile sõja kuulutama, sest Saksamaa oli hävitatud (USA vajas NSVLi abi Jaapani purustamiseks).
1944. aastal idarindel jätkus NSVLi pealetung (NSVL jõudis praktiliselt Saksamaa piirideni). Suvel kui NSVLi väed lähenesid Varssavile, siis poolakad alustasid Saksa võimu vastu ülestõusu. NSVL neid aga ei abistanud ja blokeeris kõik lääneliitlaste abistamiskatsed. Ülestõus surutakse maha saksa võimu poolt. Läänes avatakse 1944ndal aastal teine rinne – 6.juuni 1944 – Normandia dessant . Prantsusmaal saadetakse sõdima u 2,9 miljonit meest. Esmane ülesanne oli enda kindlustamine rannikul ja siis alustada pealetungi Saksamaa suunas. Seoses teise rinde avamisega arendati Saksamaale pealetungi nii idast kui läänest. 1944nda aasta lõpuks jõuti ka Saksa läänepiirile. Saksa teljeriikide blokk lagunes , kuna sealt lahkusid Rumeenia, Bulgaaria ja Soome.
1945ndal aastal jõudis sõjategevus juba Saksamaale. Samal ajal toimus veebruaris liitlasriikide teine koverents – Jalta konverents. Jalta konverentsil arutati – kuidas Saksamaa lõplikult purustada ja kuidas suhtuda temasse pärast sõda? Lepiti kokku, et Saksamaa jagatakse okupatsioonitsooniseks; et Saksamaal tuleb hävitada natsism ja et sõjaroimarid lähevad kohtu alla. Samuti otsustati, et Saksamaa peab sõjakahjud hüvitama. Lisaks arutati taaskord sõjajärgset maailmakorraldust – lepiti kokku, millal ja kus algab ÜRO asutamiskonverents. Samuti lepiti kokku Poola piiride suhtes – Poola riik liikus lääne poole (Saksamaa arvelt sai maa-alasid, nendel elavad sakslased aeti minema). Poola ja Saksa piir kulgeb mööda Oder - Neisse jõge. Ja jällegi otsustati, et NSVL peab astuma Jaapaniga sõtta. NSVL tungis Berliinile järjest lähemale. 30.aprill 1945 sooritas Hitler enesetapu, määras enda asetäitjaks admiral Dönizi. Kuna reaalselt saksa enam vastu panna ei jõudnud, siis 8.mai 1945 Saksamaa kapituleerus tingimusteta (NSVL tähistab võidupäevana 9.maid). Aga Tšehhis paiknev saksa väeosa kapituleerus mõned päevad hiljem.
SÕDA EUROOPAS OLI LÄBI. Pärast sõja lõppu juulis-augustis said kolm liitlast jällegi kokku ja seekord juba Saksamaa pinnal Potsdamis. Roosevelt oli vahepeal surnud ja tema asemel tuli Truman. NSVLi esindas ikka Stalin. Inglismaad esindas konverentsi alguses Churchill, aga konverentsi keskel (kui toimusid parlamendivalimised) tuli tema asemele uus peaminister Atlee. Arutleti Saksamaa suhtes kasutatavat poliitikat DDDD – demokratiseerimine, demilitariseerimine, denatsifitseerimine , demonteerimine. Otsustati, et Ida-Euroopa sakslased tuleb ümber asustada Saksamaale. Jaapanlased pidid vallutatud aladest loobuma. Aga kuna Jaapan ei kavatsenud alla anda, siis seetõttu kasutas USA Jaapani vastu tuumarelva 6. august ja 9. august 1945 ( Hiroshima ja Nagasaki). Reaalselt oli see tegelikult enda jõu demonstreerimine. Tuumarelva kasutamine sundis siiski Jaapanit alistuma ja 2.september 1945 kirjutati alla kapitulatsiooniaktile. Partisanivõitlused arenesid Jugoslaavias ja Valgevenes (võitlesid saksa okupatsiooni vastu). Mujal koguti luureandmeid, õhiti vastase ronge jms. Kuna vastupanuliikumine Saksa vastu eksisteeris, siis ei saanud ta umbes ¼ oma vägedest kasutada, sest osad väed pidid olema okupeeritud aladel ja korda hoidma.
OLUKORD PÄRAST II MAAILMASÕDA
Sõjategevuse tõttu oli Euroopas hukkunud umbes 60 miljonit inimest. Hukkunutest umbes pooled olid tsiviilisikud – linnade pommitamine, vangilaagrites hukkunud ja juutide vastane genotsiid . Teise maailmasõja lõpus oli üks osa rahvastikust ümber paigutatud – ühelt poolt olid sakslased aetud Saksamaale elama; samas sõja ajal olid inimesed sattunud sõjavangi ja osaliselt jäidki elama sinna, kus nad olid sõja ajal. Samuti tingis ümberpaiknemist see, et inimesed olid oma endistest kodudest põgenetud – kardeti Nõukogude võimu (Eesti, Läti, Leedu, Ukraina , Valgevene). Sõjategevuse käigus paigutati rahvas riigisiseselt ümber. Samuti olid paljud ettevõtted ja linnad purustatud – materiaalne kahju.
Ka teine maailmasõda lõpetati Pariisi rahukonverentsiga 1946, kus valmistati ette rahulepingud . 1947 kirjutati rahulepingutele ka alla. Rahulepingud sõlmiti Itaalia, Soome, Bulgaaria, Rumeenia ja Ungariga. Rahulepingud sõlmisid võitjariigid – NSVL, Inglismaa, USA ja ka Prantsusmaa. Rahulepingut ei sõlmitud aga Saksamaa ja Austriaga, sest kummaski riigis ei olnud valitsust kellega lepingut sõlmitud – mõlemad riigid olid okupeeritud võitjariikide poolt. 1949 lagunes Saksamaa kaheks – Saksa Liitvabariik ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Nende kahe riigi suhted olid väga külmad – rahulepingut ei sõlmitudki. 1955 lõppes Austrias okupatsioon – Viini-Austria riigilepingu sõlmimisega – Austriast sai neutraalne riik. 1951 sõlmiti rahuleping Jaapaniga, kuid NSVL ei olnud selle lepinguga nõus – probleeme tekitas Kurili saarte küsimus. NSVL oli saared hõivanud juba pärast sõjategevuse lõppu, mis oli rahvuslik rikkumine. 1956 lõpetas NSVLi ja Jaapanivahelise sõjaseisukorra Moskva deklaratsioon. Rahulepingud tähendasid siiski ka reparatsioone. Lääneriigid nõudsid reparatsioone väga lühikest aega (aastani 1947), aga NSVL nõudis reparatsioone ikka edasi. 1949 aasta otoobris rajati ÜRO, mille koosseisu kuulus esialgu 51 riiki (kõige olulisem on julgeolekunõukogu, viis alalist liikmesriiki – NSVL, USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Hiina). Teise maailmasõja järel toimusid ka rahvusvahelised sõjatribunalid sõjaroimarite üle – eeskätt partei-, riigi- ja sõjaväejuhid. Eeskätt süüdistati neid inimsusevastastes kuritegudes. Kõige tuntuim sõjatribunal oli 1945-1946 toimunud Nürnbergi tribunal , kus kohtu all oli 24 natsiriigi liidrit (24st 12 mõisteti surma). Nürnberg, kuna see oli natsismi kants.
Pärast Teist maailmasõda kerkisid esile kaks üliriiki: USA (liider lääneriikide seas) ja NSVL (liider ida-euroopas, aga ka aasias). Mõlemad riigid olid erineva maailmavaate kandjad – USA demokraatia kandja ja NSVL kommunistliku totalitarismi pooldaja . II ms järgset aega kuni 80ndate aastate lõpuni tuntaksegi Külma sõja nime all. Külm sõda on ida ja lääne vastasseis, kus hoiduti otsestest sõjalistest konfliktidest. Külm sõda algas pärast II maailmasõda, aga täpsem aeg – 1946 – Churchilli kõnes esines termin „ raudne eesriie“ (lääs ja ida on üksteisest eraldatud ning läbikäimine nende vahel on takistatud). Sõja alguseks on peetud ka 1948-49 kui toimus Berliini blokaad , mille tõttu Saksamaa lõhenes kaheks. Ka Külma sõja lõpu puhul on välja toodud erinevaid aastaid – 1989 – Berliini müür langes või siis 1991 – üks Külma sõja osapooltest (NSVL) lagunes.
Külm sõda algas, sest NSVL soovis oma mõjuvõimu suurendada Euroopas ja Aasias, USA soovis selle mõjuvõimu levimist takistada. Külmal sõjal oli palju erinevaid avaldumisvorme: võidurelvastumine (mõlemad osapooled püüdsid nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt omale relvi saada), sõjalis-poliitiliste liitude teke ( NATO – läänepoole pooldaja, VLO – Varssavi Lepingu Organisatsioon ), kriisid ( Kuuba kriis, kus üks pool paigutas Kuubale tuumarelva ja teine pool soovis selle likvideerimist), lokaalsed sõjad (Korea sõda, Vietnami sõda), ideoloogiline võitlus (üks pool kaitses demokraatiat ja vabaturumajandust, teine pool kaitses kommunismi ja plaanimajandust; ideoloogiline võitlus võis väljenduda kunstis, kirjanduses, spordis jms), spionaaž ja salateenistuste tegevus (püüti hankida luureandmeid).
Trumani doktriin ehk pidurdusprogramm – USA president Truman tuli oma välispoliitilise programmiga välja 1947. Doktriini sisu: USA välispoliitika juhtmõte on vabade rahvaste toetamine sise- ja välisvaenlase vastu. Sise- ja välisvaenlasena peeti silmas kommuniste ja kommunismiohtu. Sel ajal oli Ida-Euroopa muutunud juba kommunistlikuks või hakkas kommunistlikuks muutuma . USA aga ei soovinud et Türgi ja Kreeka muutuksid kommunistlikuks, sest kontroll Vahemere ääres oleks läinud kommunistide kätte. Seoses Trumani doktriiniga USA loobus oma isolatsionismist. Marshalli plaan ehk Euroopa taastamise programm oli Trumani doktriini konreetne ellurakendumine – Marshalli plaan oli USA rahaline abi Euroopale . Kommunistid leidsid suurt toetust Itaalias ja Prantsusmaal. Et kommunismi suuremat levikut takistada, aitas USA Euroopa riigid kriisist välja. Marshalli plaani raames said abi Lääne-Euroopa riigid, NSVL ja temast sõltuvad riigid lükkasid abipakkumise tagasi, samuti lükkas abipakkumise tagasi Soome (soomestumine, finlandiseerumine – Soome pidas oma poliitikas silmas eelkõige NSVLi ja NSVLi huve). Jugoslaavia (mis oli NSVLi mõjusfääris) otsustas USA abi vastu võtta ja see tingis, et tema majanduslik areng oli parem kui teistel. Ühtlasi läks Jugoslaavia tülli NSVLiga. USA pakkus oma abi euroopas 1947-1952. Öeldakse, et abi anti 13 miljardi dollari väärtuses, samas on välja toodud, et abi anti 17 miljardi dollari väärtuses. Trumani doktriiniga toimus Lääne-Euroopa ülesehitamine. NSVL abi vastu ei võtnud ja pidas paremaks rajada oma majandusorganisatsioon. → 1949 Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN) – NSVLi ja tema mõju all olevate riikide majanduslik koostööorganisatsioon.
Töö allikatega.

Millised olid Marshalli plaani eesmärgid NSVLi seisukohalt ja USA seisukohalt? (Allikate A, B ja C põhjal) Mõlemale 2 eesmärki.
USA: maailmamajanduse taastamine; ühiskondlike ja poliitiliste suhete loomine. Demokraatia taastamine.
NSVL: USA tahab allutada Euroopa oma poliitilise ja majandusliku kontrolli alla; USA tahab Euroopa riikidest moodustada bloki, mis on vaenulik Ida-Euroopa maade ja eeskätt NSVLi vastu.

Millega seletad USA ja NSVLi vastandlikke seisukohti? 2 seletust.
Kuna NSVL soovis oma mõjuvõimu laiendamist, siis nägi USAs endale ohtu. USA soovis pidurdada kommunismi levikut ja seetõttu soovis Euroopas liitlasi.

Kas nõustud Erhardi hinnanguga Marshalli plaanile ? Põhjenda oma seisukohta kahe argumendiga.
Ei nõustu: Tegelikkuses Marshalli plaan ei aidanud vaid lõhestas Euroopa. Lisaks sai Euroopas turgu.
Nõustun: Tänu Marshalli plaanile ehitati üles Saksa Liitvabariik.
Kriisikolded Külma sõja ajal:
I pool – 1) Berliini I kriis ehk Berliini blokaad – 1948-1949. Osalejad: USA, Inglismaa, Prantsusmaa ↔ NSVL. ( Berliin oli jagatud neljaks, aga asus NSVLi okupatsioonitsooni sees. NSVLil oli eesmärk teised riigid Berliinist välja ajada, soovis saada kontrolli enda kätte. Selleks blokeeris ta kõik teed, mis viisid Berliini ülejäänud kolme sektorisse ja Berliin sattus blokaadi. Kogu maismaaühendus ja kaubavarustus oli katkenud. Inimesi, kes elasid Berliinis, ähvardas nälg. Teised riigid otsustasid oma osa Berliinist hakata varustama lennukitega. Juuni 1948- mai 1949 toimuski Berliini varustamine õhu kaudu – Berliini ei jäetud üksi. Ühtsest Saksamaast ei saanud juttu olla, sest lääne pool rakendati turumajandust ja ida pool plaanimajandust. Tulemus: Saksamaa lõhenes 1949 Saksa Liitvabariik ( tsoonid , mida oli okupeerinud USA, Prantsusmaa ja Inglismaa) ja Saksa Demokraatlik Vabariik (NSVLi okupatsioonitsoonist).
II pool – Korea sõda (kaardil 4; 1950-53). Sõja osapoolteks Põhja-Korea ja Lõuna-Korea. Pärast II maailmasõja lõppu kehtestati Põhja- Koreas kommunistlik kord (vabastati Jaapani võimu alt) ning Lõuna-Koreas tulid võimule kommunistide vastased – Vabariik. Piiriks kahe Korea vahel oli 38 laiuskraad . Sõda tekkis, sest Korea oli kaheks lõhestatud ja mõlemas riigis oli tegemist erinevate ideoloogiatega. Sõda alustas Põhja-Korea, kes tungis Lõuna-Koreasse ja kellel õnnestus Korea alad enda kätte saada. Põhja-Koreal oli kaks liitlast - NSVL ja Hiina. Lõuna- Koread otsustas aidata USA, sest oli kommunismi leviku vastane. USA kaudu arutati probleemi ka ÜRO tasandil ja otsustati, et ÜRO 16 riigi väed lähevad appi Lõuna-Koreale. USA ja ÜRO vägede toetusel õnnestus Lõuna-Koreal tõrjuda Põhja-Korea väed Põhja-Korea põhjapoolsesse piirkonda. Pärast seda tungisid põhjaväed jällegi peale ja lõunaväed olid sunnitud taganema. Rindejoon, kus võideldi, jäi püsima 38 laiuskraadile. Kuna kummalgi poolel ei olnud jõudu, et teine pool vallutada, siis sõlmiti 1953 aastal rahu, millega otsustati, et jääb püsima nii Põhja-Korea kui ka Lõuna-Korea. Sõja tulemus: Korea oli lõhestatud kaheks.
Korea sõda andis põhjuse, et Lääneriigid otsustasid, et Saksa Liitvabariik tuleb relvastada ja vastu võtta NATOsse.
I pool – Suessi kriis (kaardil 3, 1956). 1952 oli Egiptuses võimule saanud Nasser, kes asus üles ehitama Araabia sotsialismi (püüdis ühendada islamit ja sotsialismi). Leidis, et Suessi kanal tuleb riigistada ja sellest tulenev tulu läheks kõik Egiptuse riigikassasse. Suessi kanal riigistatigi. Kanali riigistamine oli vastuvõtmatu Inglismaale ja Prantsusmaale. Tekkis konflikt nende riikide vahel. Egiptlastele avaldasid toetust teised Araabia riigid, Inglismaa ja Prantsusmaa poolel asus tegevusse ka Iisrael. Lisaks süüdistas Iisrael Egiptust Araabia terroristide väljakoolitamises. Kõik see tõi kaasa sõjategevuse Egiptuse, Inglismaa, Prantsusmaa ja Iisraeli vahel. Seda konflikti asusid vahendama USA ja NSVL. NSVL toetas Egiptust ja USA toetas Inglismaad ja Prantsusmaad. Otsustati, et kanalitsooni paigutatakse ÜRO rahuvalvejõud ja otsustati, et Suessi kanal jääb siiski Egiptusele.
II pool – Ungari kriis (kaardil 2, 1956). Sõja osapooled Ungari ja NSVL (+VLO). Ungari oli NSVLi mõjualune maa ja pidi astuma VLOsse. Ungari kriisini viis see, et Ungari soovis lahkuda VLOst ja pääseda NSVLi mõjusfäärist välja. Ungaris hakati ellu viima majandusreforme, mis hakkasid muutuma poliitiliseks. Muutuste eesotsas seisis Imre Nagy. NSVL ei saanud ju lubada, et üks mõjualune maa tahab tema mõju alt lahkuda. NSVL ei pidanud oma relvajõude Ungarisse viima, sest tema sõjavägi oli juba Ungaris. Kui Ungaris algasid meeleavaldused, siis NSVL kasutas oma sõjaväe abi ja sõjaväe abiga suruti igasugused meeleavaldused Ungaris maha. Lisaks NSVLi vägedele kasutati ka teiste VLO riikide vägesid. Ungari lootis abi läänest, aga seda abi ei saabunud. Ungarlaste juht Imre hukati NSVLi poolt. Ungari kriis ei toonud mingisugust muutust.
II pool – Berliini III kriis ehk Berliini müür (kaardil 3, 1961). Berliin oli jagatud – Ida-Saksamaa ja lääneriikide vahel. Sajad tuhanded inimesed kasutasid Lääne-Berliini et minna Lääne-Saksamaale. Ida-Saksamaa elanikkond vähenes – jäi järjest vähem tööjõudu. Lääne-Berliinis sai rahvas näha, milline on elu läänes. Seega Ida-Saksamaa soovis Lääne-Berliini isoleerida – Berliini müüriga ümber Lääne-Berliini. Müüri ehitamine toimus NSVLi sõjaväe valvsa pilgu all. Lääneriigid protesteerisid selle vastu, aga relvadega Lääne-Berliini vabastama ei mindud. Müür püsis kuni 1989. Berliini müüri on peetud ka Külma Sõja sümboliks - reaalne Raudse eesriide sümbol, mis eraldas idat ja läänt.
I pool – Kuuba ehk Kariibi kriis (kaardil 2). 1959 oli Kuuba muutunud kommunistlikuks – võimule tuli Fidel Castro . USA ei olnud asjaga rahul, aga NSVLile see väga meeldis – sai oma mõjusfääri laiendada. 1962 avastasid USA luurelennukid, et Kuubale on paigutatud NSVLi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid (mille tegevusraadius on kuni 5000 km, USA oli tabatav nendega). Seesama avastus tõi kaasa Kuuba kriisi. Seda kriisi asusid lahendama USA ( Kennedy ) ja NSVL ( Nikita Hruštšov). Sel hetkel oli maailm tuumasõja lävel. USA kuulutas välja karantiintsoonid ümber Kuuba – laevad patrullisid, et takistada NSVLi uute laevade saabumist Kuubale. Mõlemad osapooled pingutasid, et tuumasõda ära hoida. Kuuba kriis lõppes sellega, et USA andis kinnituse, et ta ei ürita Kuuba valitsust kukutada ja NSVL viis oma raketid Kuubalt minema.
II pool – Praha kevad ehk Tšehhoslovakkia (kaardil 2A, 1968). 1960ndate lõpus algas demokratiseerumisprotsess, mille eesotsas oli Dubcek , kes oli küll kommunist , aga hakkas rääkima sellest, et tuleks rajada inimnäoline sotsialism (sõnavabadus, tsensuuri vähendamine, mitmeparteisüsteem, lahkuda VLOst). NSVL ei olnud jällegi rahul, sest oleks mõjusfääri kaotanud. Viis oma väed Tšehhoslovakiasse ja igasugune püüdlemine demokraatia poole tallati maha. Üheks oluliseks tulemuseks oli ka NSVLi poolt välja kuulutatud Brežnevi doktriin – NSVLil on õigus sekkuda kommunistlike riikide siseasjadesse, kui tekib oht, et õige kommunism on ohus (õigustati NSVLi vägede viimist kommunistlike riikide pinnale. Kehtis aastatel 1968-1989). Samuti vahetati parteides olevad isikud välja – asemele pandi need, kes olid Moskvale kuulekad. Dubcekil õnnestus ellu jääda.
Poola kriis – 1980-81. Poolas tekkis 70ndate lõpus väga suur ametiühingu liikumine. Erinevad ametiühingud moodustasid kokku ametiühingu nimega SOLIDAARSUS . Alguse sai Põhja-Poola rannikutel asuvatel laevaehitus ja –remonditehastes. SOLIDAARSUSest kujunes opositsioon Poola ametlikule valitsusele. Solidaarsuse juhtimisel algasid valitsusevastased meeleavaldused ja sellest võtsid osa sajad tuhanded inimesed. NSVL ei saanud lasta toimuda sellel, et tema mõjusfääris olevas riigis toimub valitsuse mõnitamine. NSVL pidi sekkuma. NSVL oma vägesid sisse aga ei viinud – Poolas kehtestati sõjaseisukord – ametiühingute liikumise tegevus oli keelatud. Solidaarsuse eesotsas olnud Lech Walesa vangistati mõneks ajaks. Kui ta vanglast vabanes, siis jätkas ta opositsioonijuhtimist. Oluline oli ka Katoliku kirik, paavstiks sai Poolakas. Hiljem kui Poola iseseisvus, sai Walesast president.
Indo-Hiina sündmused. Indo-Hiina kuulus enne II maailmasõda Prantsusmaale. II ms ajal olid need alad Jaapanil. Pärast II ms kuulutasid Põhja-Vietnamis kommunistid välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Lõuna-Vietnamis üritasid oma võimu kehtestada jällegi prantslased. 1946 – 1954 toimus Indo-Hiina sõda → Prantsusmaa üritas kehtestada oma võimu Lõunaosas, samas üritas kogu Vietnami oma kolooniaks muuta. Tulemus – pikki 16 laiuskraadi osutus Vietnam jagatuks – põhjas kommunistid, lõunas prantslased. 1955 iseseisvus ka Lõuna-Vietnam. 1954-64 toimus kodusõda – Lõuna- ja Põhja-Vietnam pöörasid omavahel sõtta. Põhja-Vietnam tegi koostööd Moskvaga, Lõuna-Vietnami abistas esialgu Prantsusmaa ja järjest rohkem hakkas teda abistama USA. USA lähtus ka uuest välispoliitilisest doktriinist – Domino teooria – ühe Indo-Hiina ala kaotamine toob kaasa ka teiste Indo-Hiina alade kaotamise kommunismile. Kodusõja ajal asusid tegevusse ka Vietkongid – Lõuna-Vietnami kommunistid. Otseselt toimus Vietnami sõda 1964 – 1973, kui USA tõi kohale oma relvajõud. Vietnami sõjas olid osapooleks : Lõuna-Vietnam (USA) ja Põhja-Vietnam (NSVL, vietkongid). Võib öelda, et tegemist oli partisanisõjaga – sõjategevus toimus džunglis ja tegemist oli suht väikeste gruppidega kes ründasid. Mõlemad pooled kasutasid vägivalda tsiviilelanike kallal. USA kasutas Vietnamis napalmi – põletav aine, pinnas muutub kasutuskõlbmatuks. USA lootus et sõda õnnestub kiirelt võita, Põhja-Vietnami elanikud asuvad toetama USAt, ei täitunud. Sõda läks USAle palju maksma ja paljud USA mehed surid. Lääne-Euroopa ja USA üldsuses tekkis Vietnami sõjavastane liikumine, kus USA tegevus Vietnamis mõisteti hukka. Kuna sõda oli tegelikkuses kaotatud, siis oli vaja viisakalt lahkuda. Kõigepealt kuulutati USAs välja sõja vietnamiseerimine – USA hakkas oma vägesid välja tooma ja sõda pidi jätkuma Lõuna-Vietnami vägedega. Sõda lõppes 1973 Pariisi rahulepinguga, aga tegelikkuses oli Pariisi rahuleping USAle kaotus – pidi kõik väed kahe kuu jooksul Vietnamist välja viima ja see, mis Vietnamis edasi toimub, pidi jääma kahe Vietnami enda otsustada. 1973-75 toimus Vietnamis kodusõda. Asi lõppes sellega, et Põhja-Vietnam vallutas ära kogu Vietnami – tekkis kommunistlik Vietnam. USA autoriteet maailmas vähenes.
Lähis-Ida. Enne esimest maailmasõda oli Lähis-Ida Türgi koosseisus . Esimese maailmasõja tulemusel Türgi impeerium kadus ja Türgi alade valitsemiseks sai mandaadi Inglismaa. Samal ajal oli antud piirkonda elama asunud üha rohkem juute, sest see on nende ajalooline kodumaa. Kelle kodumaa täpselt? Juudid lahkusid sealt aga 1.-2.sajandil ja nende asemele olid tulnud araablased. Inglise mandaat pidi lõppema 1948. Juba enne oli küsimus, et mida teha. 1947 otsustas ÜRO, et Lähis-Idast tuleb rajada kaks riiki – juutide (Iisrael) ja araablaste ( Palestiina ) riik. Ja määrati ära ka mõlema riigi territoorium. Inglismaa suhtus asjasse skeptiliselt – kui mõlemad saavad oma riigi, siis ei saabu mitte rahu vaid algavad konfliktid. Kui Briti mandaat 1948 lõppes, siis kuulutasid juudid välja Iisraeli riigi. Kuna juudid olid seda teinud ühepoolselt, siis hakkasid teda ümbritsevad araabiamaad teda ründama. See rünnak ei olnud edukas ja Iisrael hõivas ka need alad, mis olid ette nähtud Araabia riigile. 1956 – Suessi kriis – vt eespoolt . Kümned tuhanded palestiinlased põgenesid okupeeritud aladelt ja asusid elama põgenike laagritesse (Egiptusesse, Jordiaaniasse). Eraldi neile rajatud põgenike laagrid tekkisid Jordani jõe läänekaldale ja Gaza sektorisse. Elu põgenike laagris tingis erinevate rühmituste tekkimist, mis seadsid oma eesmärgiks Iisraeli riigi hävitamise. Need rühmitused ühendati Palestiina Vabastusorganisatsiooniks (PVO) 1964ndal aastal. PVOd toetasid Araabiamaad ( Egiptus , Süüria). 1967 puhkes 6-päevane sõda – Iisrael tungis kallale Jordaaniale, Süüriale – tahtis anda Araabiamaadele ennetava löögi. Iisrael hõivas 6-päevaga väga suured alad Egiptuselt, Jordaanialt ja Süürialt. Iisraelil olid väga head õhujõud. Egiptuselt hõivati Gaza sektor ja kogu Siinai poolsaar. Süürialt hõivati Golani kõrgendik. Jordaanialt hõivati Jordani läänekallas. Okupeeritud aladel elasid peamiselt palestiinlased. Nendele aladele hakati Iisraeli poolt rajama ka juutide asundusi. 1973-74 – Jon Kippuri sõda – Süüria ja Egiptus tungisid kallale Iisraelile, et nende okupeeritud alad tagasi saada. Alad, mida nad soovisid tagasi saada, nad tegelikult siiski kätte ei saanud. Nad kehtestasid nafta embargo (kaubanduskeelu) Iisraelile, kõikidele teistele riikidele tõsteti nafta hinda (väga kiire nafta kallinemine maailmaturul). 70ndate aastate alguses hakati Põhjameres ka naftat puurima. Suurt kasu nafta hinna tõusust sai NSVL – dollareid, mis selle eest sai, kasutas võidurelvastumiseks. Egiptus muutis oma suunitlust ja hakkas tegema koostööd USAga . USA vahendusel sõlmiti Egiptuse ja Iisraeli vahel rahu. 1979 sõlmiti rahuleping – Egiptus tunnistas Iisraeli riigi olemasolu. Egiptus sai midagi ka vastu – Iisrael pidi oma väed Siinai poolsaarelt välja viima. 1993 jõuti nii kaugele, et Iisrael tunnistab PVOd kui palestiinlaste esindajat ja PVO tunnustab Iisraeli kui riiki. 1997 loodi esmakordselt palestiinlaste omavalitsus. FATAH – lõppeesmärgiks on rahu saavutamine ja kahe erineva riigi teke. HAMAS – kogu piirkonnas tuleb siiski rajada islami Palestiina riik. 2006 võitis valimised Hamas – palestiinlaste ühtsus on kadunud, iisrael ei taha palestiinlaste autonoomiat tunnistada. Mõningad piirkonnad on täielikult Hamasi kontrolli all – nt Gaza sektor.
Võidurelvastumine.
Relvade kvantiteedi ja kvaliteedi suurendamine . Võidurelvastumine toimus nii tavarelvastuse raames kui ka ABC ( tuumarelv – USAs 1945, NSVL 1949, bioloogiline relv - nakkushaigused, keemiarelv - napalm) relvade täiustamine ja nende koguse suurendamine. Tegelikkuses sisaldas võidurelvastumine ka kaitsesüsteemide välja arendamist (õhutõrjesüsteem, raketitõrjesüsteem). Kummalgi poolel olid välja kujunenud oma sõjalis-poliitilised liidud. Lääne pool sõjalis-poliitiline liit NATO (1949), ida pool VLO (1955). Tuumarelva omanikud püüdsid jõuda kokkuleppele – esmane kokkulepe sõlmiti 1963 – Tuumarelva katsetuste osalise keelustamise leping, millele kirjutasid alla NSVL, USA ja Inglismaa. Tuumarelva katsetused olid keelatud kosmoses, atmosfääris ja vee all. Katsetused olid lubatud ainult maa all. Selle lepinguga ei ühinenud Prantsusmaa ega Hiina, kes omasid samuti tuumarelva. Nemad jätkasid katsetusi ka atmosfääris. Prantsusmaa katsetas tuumarelva Mururoa atollil, Hiina viis katsetusi läbi Hiinas (kõrbe ja stepialadel). 1960ndate aastate lõpul algas pingelõdvendus – ida-lääne suhete ajutine paranemine. Pingelõdvendus oli tingitud tuumasõja ohust (mis oli 60ndate alguses väga suur). Kommunismi prežtiis oli maailmas kasvanud. Hiina ja NSVLi suhted olid 60ndate lõpul väga pingelised – NSVL oli ilma jäämas oma endisest suurest liitlasest. NSVL tahtis domineerida kommunistlikus maailmas, see oli aga vastuvõtmatu Hiinale.
Pingelõdvendus väljendus esmalt selles, et üritati lahendada Saksamaaga seotud probleeme. 1970 sõlmiti SLV-Poola ja SLV-NSVL vahel lepingud , mida nimetatakse idalepinguteks. SLV tunnustas idalepingutega II ms järgseid piire Euroopas ja tunnustas, et Poola ja SDV piiriks on Oder-Neisse jõgi. Idalepingutega algas kahe Saksamaa suhete paranemine. 1971 lahendasid USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja NSVL Lääne-Berliini küsimuse – deklareerisid, et Lääne-Berliin ei ole SLV osa vaid on täiesti eraldiseisev poliitiline üksus (oma linnapea , valitsus, autonoomina). 1972 jõudisd omavaheliste suhete reguleerimiseni ka SDV ja SLV – allkirjastati suhete aluste leping, mille sisuks oli see, et erinevate sotsiaalsete süsteemidega riikide vahel on võimalik rahulik koos eksisteerimine . Pärast seda võeti mõlemad Saksamaad vastu ÜROsse.
1972 olid olulised lepingud ka USA ja NSVLi vahel – Raketitõrjesüsteemide rajamise leping, lepiti kokku, et kummalgi poolel tohib olla ainult üks raketitõrjesüsteem. Teine oluline leping oli SALT 1 – strateegilise relvastuse piiramise leping. Esialgu otseselt tuuma lõhkepeade arvu piiramiseni ei mindud. SALT 1 määras kindlaks, et kandurite (raketid, allveelaevad, lennuk) arv ei tohi kummalgi poolel ületada 2400 kandurit. Leping sõlmiti viieks aastaks. See oli mõlemapoolne märk heast tahtest.
Pingelõdvenduse kõige ilmekamaks nähtuseks on 1973-75 toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Nõukogu (konverents). Nõukogu istungid toimusid kahe aasta vältel, seal osalesid kõik Euroopa riigid (v.a Andorra ja Albaania ). Lisaks oli nõukogus ka USA ja Kanada , sest nad olid NATO liikmed. Instungite tulemusena võeti 1975 vastu Helsingi lõppakt (vt õpik lk 151-152) – NSVlile oli meelepärane piiride vääramatus – II ms tulemusena tekkinud riigipiire ei muudeta. NSVLile oli vastuvõtmatu inimõiguste punkt. Moodustati Helsingi grupid, kes jälgisid kas NSVL peab kinni inimõigustest.
Koheselt pärast SALT-i sõlmimist hakati tegema ettevalmistusi ka SALT 2 lepinguks. SALT 2 pidi toimuma reaalselt ka kandurite vähendamine 2250 ühikule. Lepingule kirjutati alla 1979. NSVLi nõukogu ratifitseeris lepingu, USA kongress seda lepingut aga ei ratifitseerinud, sest sel aastal viis NSVL oma väed Afganistani – algas Afganistani sõda. Kuigi leping oli ratifitseerimata, siis tegelikkuses peeti sellest lepingust kinni.
Samal aastal algab ka uus Külma sõja ägenemine. Külma sõja ägenemine väljendus – 1980 suveolümpiamängud Moskvas – lääneriigid protesteerisid NSVLi vastu ja ei osalenud olümpiamängudel. Neli aastat hiljem käitus NSVL koos oma liitlastega samamoodi (siis toimusid suveolümpiamängu Los Angeleses). 1983 paigutas USA Lääne-Euroopasse ülitäpsed keskmaaraketid – euroraketid (lennukaugus kuni 5000 km). Lääne-Euroopa kodanikud hakkasid selle vastu protestima. Samal aastal tuli USA välja ideega, et raketitõrjesüsteem tuleks paigutada kosmosesse – Tähesõdade programm. 1985 hakkasid suhted taaskord soojenema – NSVLis tuli võimule Mihhail Gorbatšov. NSVLil ei olnud enam vahendeid, et kaasa minna võidurelvastumisega – USA oli sõja võitnud. Gorbatšovi poolt elluviidud reformid viisid NSVLi lagunemiseni. Kuna NSVL lõpetas eksisteerimise 1989, siis tema õigusjärglaseks sai Vene Föderatsioon. Endistesse liiduvabariikidesse tuumalõhkepäid ei jäänud ja rakettide stardiplatvormid tuli hävitada.
1991 sõlmiti START 1 – strateegilise relvastuse vähendamise leping (tuumalõhkepeade vähendamise leping). Tuumalõhkepeasid tuli mõlemal riigil vähendada 1/3 võrra. Selleks, et kontrollida kas see nii on, moodustati rahvusvahelised komisjonid .
USA II maailmasõja järel
USA oli II ms võitjariik ja esialgu oli tuumarelva ainuomanik. Pärast II ms USA loobus isolatsioonist. Pärast II ms oli USA president Truman (1945-1953, demokraat ). Trumani valitsemisaega jääb Trumani doktriin ja selle ellurakendamine läbi Marshalli plaani. Sisepoliitiliselt jäi Trumani võimulolekuaega makartism – kommunsimi- ja juudivastane poliitika. Kommunismivastane sellepärast, et perekond Rosenberg , kes müüs aatompommi NSVLile olid juudid ja kommunistid. Suur hirm oli kommunismi ees - Hiina oli kommunistlikuks muutunud, NSVL oli saanud omale tuumapommi, Inglismaal tegutsesid nõukogude spioonid. Taga kiusati ka vasakpoolsete vaadetega inimesi – nad kutsuti komisjoni ette aru andma. Reaalselt ei võinud see komisjon mingit otsust langetada, aga nad põhjustasid hüsteeriat. Sageli jäid seal käinud inimesed oma töökohast ilma ja neid hakati taga kiusama. Trumani vahetas välja vabariiklane Eisenhower (1953-1961). Tema aega jääb see, kui USA aitas lõpetada Suessi kriisi, samas ei aidanud nad Ungarit. Tema ajal muutus Kuuba kommunistlikuks (1959). Oluline on see, et tema ajal algas segregatsiooni (rassilise eraldatuse) lõpetamine. See seisnes koolides, bussides istumise kohad, avalikud söögikohad olid varem värvilistele ja valgetele eraldi määratud. 1954 võttis Ülemkohus vastu otsuse, et ei tohi eirata võrdsuspõhimõtteid. Eisenhoweri asemel tuli demokraat Kennedy (1961-1963). Sel ajal muutus esmakordselt oluliseks televisioon ja kandidaadi välimus. Kennedy aega jääb ebaõnnestunud Kuuba ooperatsioon (Castrot üritati Kuubal võimult kõrvaldada – Sigade Lahe operatsioon ). Sealt edasi tuli Kuuba kriis (1962) ja pärast seda oli USA sunnitud lubama, et Castrot Kuubalt ei kukutata. Kennedy ajal ehitati ka Berliini müür ja ta käis Lääne-Berliini elanikele oma solidaarsust avaldamas. Majanduse valdkonnas – Kennedy langetas makse, inimeste tulu tõusis, inimeste ostuvõime suurenes, toodeti rohkem kaupa. Kennedy järel sai presidendiks demokraat Johnson (1963-69). Tema valitsemisoleku aega jääb Vietnami sõja alustamine, mis tõi kaasa väga suur sõjavastase liikumise (otsene protesteerimine). Laiemalt võib 60ndate teisel poolel rääkida noorsoo liikumisest , mis oli seotud heaolu tarbimisühiskonnas üles kasvanud noortega. Neid noori ei rahuldanud vanad väärtused, vaid tahtsid uusi väärtusi. Toimus ka neegerliikumine (segregatsioonivastane võitlus), Marthin Luther Kingi tegevus. Neegerliikuvuse mõjukust näitab see, et 1964 kõik piirangud, mis olid mustanahaliste vastu, TÜHISTATI. Oma tegevuse eest sai Luther King ka Nobeli preemia. Johnson pööras tähelepanu ka sotsiaalpoliitikale. Pärast Johnsonit sai presidendiks Nixon (1969 – 74). Päris Johnsonilt Vietnami sõja, mida püüdis lõpetada (mida ta tegelikult tegigi). Vietnami sõja lõpetamiseks üritas kasutada nii Hiinat kui NSVLi, et nad avaldaksid Põhja-Vietnamile survet sõja lõpetamiseks. See aeg oli pingelõdvenduse aeg, mõlema riigiga hakkasid suhted paranema (NSVLiga sõlmiti SALT 1). Parandas suhteid Hiinaga – kasutati ping -pongi diplomaatiat (70ndate alguses selle raames kohtusid Hiina ja USA lauatennise koondised, Nixon tegi Hiinasse ka üllatusvisiidi). Kõige eesmärk oligi Hiinaga suhete paranemine. Nixon oli see, kes lähtus reaalpoliitikast – Hiina on kommunistlik ja temaga tuleb läbi saada. Nixoni valitsemisajal tühistati USA kullastandard (ei saanud dollareid enam kullaks vahetada; dollari kurss hakkas sültuma majanduse käekäigust). Nixon valiti ka teist korda presidendiks – Watergate’i afäär (pealtkuulamisafäär) ja ta astus ise tagasi 1974ndal aastal. Pärast Nixonit sai presidendiks Gerald Ford (ainus mittevalitud president USAs). Ford ei olnud esialgu Nixoni asepresident (see, kes oli tagandati enne Nixonit ennast juba ära) ja tema järel sai Fordist Nixoni asepresident. USA kongress leidis, et Ford kui usaldusväärne isik tuleb määrata asepresidendiks ja tänu sellele sai temast USA president. Fordi on peetud veidi pikaldaseks. Fordile on ette heidetud, et tema ajal USA kirjutas alla Helsingi lõppaktile (sellega kinnitati riigipiirid ). Pärast Fordi sai presidendiks demokraat Jimmy Carter (1977-81). Tema üritas USAs ellu viia energiareformi – vähendada sõltuvust naftas ja vähendada energia kasutust . See asi kukkus aga läbi. Tema ajal jõudsid lõpule SALT 2 läbirääkimised ja need allkirjastati, aga Kongress ei ratifitseerinud neid (NSVL tungis Afganistani). Pärast teda tuli võimule vabariiklane Reagan (1981-89). Mees, kes võitis Külma sõja. Tema valitsuse ajal korda saadetud asjade tõttu varises NSVL kokku. Reagan pööras suurt tähelepanu majandusele. Reiganoomika – Reagani majanduspoliitika, mille sisuks oli maksude alandamine ja igasuguste riiklike kulutuste kärpimine (kaasa arvatud sotsiaalabi programmid). Pärast Reaganit tuli võimule vabariiklane G. Bush (1989-93). Pärast teda sai presidendiks demokraat B. Clinton (1993-2001). Seejärel sai presidendiks vabariiklane G.W.Bush (2001-2009). Seejärel sai presidendiks B.Obama.
Töö allikatega.

Kommunistlik ida arvas, et Lääne-Berliin on pealetung, sest toimus ajude äravool (lahkus 3 miljonit inimest). Lääne-Berliinis oli spionaaživõrk. Lääne-Berliinis oli majanduslikult parem olukord ja seal oli demokraatia (vabadus).

USA: Nõukogude Liit ei saa takistada USA võimu Lääne - Berliinis, see on kui vabaduse saar kommunistlikus meres. Lääne-Berliini abil hoitakse üleval kogu Lääne-Euroopa ühtsust ja moraali. Rünnaks Lääne-Berliini vastu on rünnak kogu Lääne vastu. Enklaav – olukord, mil ühe riigi osa on ümbritsetud teise riigiga.
NSVL: USA takistab rahu saavutamist Saksamaal. Lääne-Berliin kujuneb Euroopa uueks sõjaliseks konfliktiks. (Lääne-Saksamaal on NATO riikide suurimad relvajõud, SLV esindajad on NATO võtmepositsioonidel, toimuvad ettevalmistused tuumasõjaks – sõda on tulemas.) Kahtlustatakse hitlerlike ideede levimist.

Ida tegutsemisviis: Ida süüdistas Läänt, et Saksamaal ei ole võimalik ühtset riiki luua ja süüdistas Läänt, et Lääne-Berliinist on saamas sõjakonflikti kolle . Tahtis isoleerida Lääne-Berliini – ehitas müüri. NSVL tegutses vastavalt oma seisukohtadele – ei saanud lubada, et Ida-Saksamaa jääb elaniketa, ahvas ei tohi näha, milline on elu Läänes.
Lääne tegutsemisviis: Ükskõik, mida Ida teeb, USA jääb Lääne-Berliini. Säilitas rahu, ei utsitanud konflikti veel rohkem edasi.

Allikas A, sest selles on räägitud mis oli, ei ole otseselt kedagi süüdistatud milleski, dokument on suhteliselt neutraalne. Selles on faktilised andmed, emotsioon puudub.