Soolisest ebavõrdsusest ning võrdõiguslikkuse seadusest (1)

47
Soolisest ebavõrdsusest ning võrdõiguslikkuse seadusest

SISUKORD

SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE EELNÕUST 3
SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE EELNÕUST 5
SOOLINE EBAVÕRDSUS JA SEADUS SELLE KAOTAMISEKS 7
Soolise ebavõrdsuse ilmingud Eestis 7
Soolise võrdõiguslikkuse seadus (SVS) 8
SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUS 10
SOOLISEST EBAVÕRDSUSEST 13
SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS 15
SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE EELNÕUST 17
SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE KOMMENTAARID – ESSEE 18
Missugused on soolise ebavõrduse ilmingud eesti ühiskonnas 18
Mida seadus üldse reguleerib ja mida ta Eestis reguleerib 19
Miks seadust vaja on 20
Kuidas toimib kontrollimehhanism 20
Mis võib inimesega juhtuda, kui ta tunneb, et teda on soo tõttu diskrimineeritud 20
Kas seadus on nõrk/tugev, vajalik/mittevajalik 20
EESTI SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSEST 21
SOOLISE EBAVÕRDSUSE ILMINGUD EESTI ÜHISKONNAS 23
Miks on Eestis vaja soolise võrdõiguslikkuse seadust? 24
Seaduse reguleerimisala 24
Seadusega kaasnevad õigused 25
Juhtumid 25
Kokkuvõte 25
ESSEE 26
VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSEELNÕU ANALÜÜS 28
SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSEST 30
ESSEE 33
ESSEE “SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE” TEEMADEL 38
SOOLISE EBAVÕRDSUSE ILMINGUD EESTI ÜHISKONNAS 41
Mõtteid seoses soolise võrdõiguslikkuse seadusega 43
Kommentaar soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõule 45
Soolisest võrdõiguslikkusest ja menetletavast seadusest Eestis 46
Saateks
Soolise ebavõrdsus Eestis ei ole sotsiaalne probleem, vaid makrotasandi sotsiaalse probleemi, nimelt seksismi, tagajärg. Just seetõttu, et personaalsel tasandil ei tajuta soolist ebavõrdsust, teeb soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmise isiklikult raskeks. Lisaks veel poliitiline huvi ja sõnakuulekus.
Sotsioloogid lubavad, et edaspidi hakatakse rohkem uurima Riigikogu stenogramme kui olulist žanri diskursuse analüüsil. Ja selle seaduseelnõu esimese lugemise stenogramm Riigikogus (13.03.02) on ääretult huvitav avamaks inimeste arusaamisi, mõistmist, probleeme, aga ka kiusu ja ignorantsust.
Siinesitatud Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonna üliõpilaste esseed ei ole küll ajapuudusel keeleliselt toimetatud, kuid hea tahtmise korral siiski mõistetavad.

SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE EELNÕUST

Nüüdseks, mil Eestis on aeg jõudud nii kaugele, kus arenenud Euroopa maades juba 1970ndatel jõuti, ei suuda Eesti ühiskond ikka veel leppida Soolise võrdõigulikkuse seaduse vastuvõtmisega. On täiesti võimalik, et see vastuseis on tingitud asjaolust, et nendes arenenud riikides, kus antud seadus juba 70ndatel vastu võeti, on antud teemaga liiga kaugele mindud . Üks asi on see, kas võrdõiguslikkuse tagamisega tõepoolest liiale on mindud, kuid kindlasti on enamik eestlasi kuulnud jutte sellest, kuidas Rootsis sulatavad naised lõunaks mikrolaineahjus valmistoitu ja mehed pesevad pesu ning Ameerikas korraldavad naised streiki teemal “Miks meestel ei esine menstruatsiooni” vms. Sellised kuulujutud hirmutavad eesti mehi ja tunduvad nõmedad eesti naistele.
Soolise võrdõiguslikkuse seadust (edaspidi SVS ) ei tohiks võtta kui mingite täiendavate õiguste kogumit, mis suunatud naistele. Tegelikult on ju enamik võrdõiguslikkuse nõudeid juba ka teiste aktidega kehtestatud, kuid selleks, et võrdõiguslikkuse täitmisele kergem järelevalvet oleks teostada, on vajalik ühe konkreetse seaduse olemasolu, mis sisaldaks endas kõiki võrdõiguslikkust puudutavaid nõudeid. Tegelikult on aga seaduse kõige olulisem osa seadusega loodaval Soolise võrdõiguslikkuse komisjonil, mis hakkab jälgima seaduse täitmist ning lahendab seeläbi konkreetseid juhtumeid, millega inimesed komisjoni poole pöörduvad. Nii jääb ka ära kohuse liigne koormamine . Ja just ühtse seaduse alusel on komisjonil kergem kindlaks teha, kas tegu on diskrimineerimisega või mitte.
Seadus, mis suunatud naistele Mis seal salata - olgugi, et seaduse nimi on Soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis ei sisalda endas mingit viidet ainult naistele, on tegu eelkõige naiste õigusi kaitsva seadusega. See naistekesksus ongi see, mida meessugu seaduse juures ei salli, tuues välja olukordi , mis ka mehed on dikrimineeritud ja allasurutud. Tõsi see on, et ühiskonnas võib näha ka tugevama sugupoole diskrimineerimist (sõjaväe kohustuslikkus , madalam eluiga, enesetappude kõrgem arv kui naistel, ühiskonna ootus mehe edukusele jne ), kuid miks ei osale seaduse koostamise protsessis sama palju mehi kui naisi. Seda, et seaduse eestvedajateks on naised, heidetakse ette meessoost poliitikute poolt, olgugi, et meestel on täpselt samasugused õigused protsessis osalemiseks ning, et seda neilt igati oodatakse .
Seadust lugedes on tõepoolest tunda naistele suunatust, kuid fakt on ka see, et naised on Eesti ühiskonnas enam diskrimineeritud kui mehed. Naiste palk on keskmisel ¼ võrra madalam kui meestel; meeste kätte on koondunud alad, kus on rohkem võimu, kõrgemad palgad , rohkem võimalusi protsesse töökohal ja ühiskonnas mõjutada ( http://www.riigikogu.ee/uudis.html ) Ühtlasi eelistatakse tööle võtmisel mehi, kuna naised on kas liiga noored, hakkavad sünnitama, on juba sünnitanud, hakkavad vanaks jääma või on juba liiga vanad ( http://www.riigikogu.ee/uudis.html )
Kuid teiselt poolt on eesti mehe keskmine eluiga 10 aastat lühem ja suitsiidide arv maailmas esimesel kohal. Sellise nähtuse üheks põhjuseks on ka eesti mehe suur pinge ja vastutus töökohal, mis tingitud kõrgest ametikohast. Kas siis mitte pole SVS ka mehe huve käsitlev kui osa nendest ametikohtadest oleks naiste poolt täidetud.
Üheks suuremaks argumendiks, miks SVS ei kaitse meeste õigusi, on kohustusliku kaitseväe ajateenistuse kehtestamine ainult meestele (§ 4 lõige 2 punkt 2). Küsimusele, kas tegu on diskrimineerimisega või mitte, on väga raske ühest vastust anda, kuid võib väita, et naiste mittekohustuslik sõjaväeteenistus on ülemaailmne fenomen . Ei ole ka teiste riikide õigusteadlased väitnud, et see rikuks fundamentaalset inimõigust – õigust olla mittediskrimineeritud see alusel. Euroopa Kohtu praktika on piire avardanud hoopis teiselt poolt, naised on ise taotlenud ühe vastutusrikkamaid rolle sõjaväelises hierarhias ning need õigused on nad ka saanud ( http://www.lc.ee/foorum/lc/showflat.pl?Board=Themis&Number=9672 ).
Kui tegu on tõepoolest meeste diskrimineerimisega, siis tekib järjekordselt küsimus, et miks ei osale seaduse tegemisel mehed, kes saaksid seeläbi antud paragrahvis muudatusi nõuda.
Naiste diskrimineerimine riigikogus Kui lugeda SVS-e eelnõu 927 esimest lugemist, siis on raske jätta märkamata asjaolu, et riigikogu meessoost esindajad naeravad oma naiskolleegide poolt tehtavate ettekannete üle. Riigikogu meessugu esitab ettekande tegijatele norivaid küsimusi põhikooliaegsete suusatundide kohta, kus poisslapsed pidid näitama paremaid tulemusi kui 194 cm pikad tütarlapsed või selle kohta, kuidas suhtuda naistepäeva, kuig ei eksisteeri meestepäeva. Ettekandjatelt küsitakse asju, mis ei puuduta otseselt seadust ega suhtuta arutellu tõsiselt – kas see mitte ei sarnane mingil moel naiste diskrimineerimisele. Kogu istungi käigus ei puudutata peaaegu ühtegi konkreetset punkti seadusest.
Ühtlasi leitakse, et seaduse vastuvõtmise eesmärgiks on Eesti seadusandluse kooskõlla viimine Euroopa Liidu direktiividega ning seega on seaduse näol tegu vaid sümboolse sammuga , näitamaks Eesti tõsiseid pingutusi liitumise protsessis. Kui seda tehakse teistes valdkondades, siis miks on võrdõiguslikkuse küsimus vähem tähtis kui näiteks maa poes torustik kuuma veega.
Seaduseelnõust Nagu igas seaduses, nii ka SVS-es, leidub paragrahve, mille praktiline rakendamine tundub utoopiline . Nii näiteks keelab § 8 punkt 1 avalikustada reklaami, mis kujutab või süvendab naiste ja meeste vahelise ebavõrdsust kujutavaid stereotüüpseid soorolle, samuti reklaami, mis on üht sugu halvustav või mõjub ühe soo inimväärikust alandavalt. Kui nüüd mõelda Eesti reklaamidele, siis enamik neist on just sellise sisuga, nagu § 8 punkt 1 seda keelab. Väga raske saab olema reklaamide liigitamine lubatuteks ja lubamatuteks, sest piir sellel teemal on väga habras .
Ühtlasi tekib kahtlus § 9 sisulise rakendamise osas, mis ütleb, et riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutused on kohustatud edendama naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Millegipärast on raske uskuda , et antud asutused selliste teemadega vaeva hakkavad nägema.
§ 10 ütleb, et õppekavad, kasutatav õppematerjal ja läbiviidavad uuringud peavad aitama kaasa naiste ja meeste otsese ja kaudse diskrimineerimise kaotamisele ja võrdõiguslikkuse edandamisele. Tegelikult on 10 paragrahvi mõte õige – just lastest peaks alustama võrdõiguslikkuse juurutamisel - ei mingeid pilte kodutöid tegevast emast ja ajalehte lugevast isast, sest arusaam võrdõiguslikkusest kujuneb juba lapseeas ja seda raskem on stereotüüpset mõtlemist välja juurutada täiskasvanud inimesel. Jääb ainult loota , et Soolise võrdõiguslikkuse komisjon hakkab sellel alal tõsist järelevalvet teostama.
Lõppsõna Seadusi võib ju vastu võtta kümneid, kuid niikaua kui Eesti ühiskond peab diskrimineerimise ilminguid normaalseteks ja paratamatuteks, ei muuda ka seadus ühiskonda oluliselt võrdõiguslikumaks. Suur osa võrdõiguslikkuse saavutamisel on just naiste endi suhtumise muutmisel – kui naised ei tunne end diskrimineeritutena, ei ole mõtet loota ka ühiskonna suhtumise muutumisse ning Soolise võrdõiguslikkuse seadus vastuvõtmine sarnaneb tsivilisatsiooni viimisega Aafrikasse.
Kasutatud kirjandus 1. http://www.lc.ee/foorum/lc/showflat.pl?Board=Themis&Number=9672 ; 28 märts 2002
2. http://www.riigikogu.ee/uudis.html ; 28 märts 2002
3. Soolise võrõiguslikkuse seaduse eelnõu
4. CEDAW draft report , Estonia

SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE EELNÕUST

Eesti sihiks on jõud Euroopa Liitu, mis tähendab arenenud, tsiviliseeritud riikide hulka pürgimist. See tähendab seda, et me oleme nõus ning peame tunnistama ja ka järgima põhimõtteid, mis on mujal Euroopa riikides välja töötatud juba mitmeid aastakümneid tagasi. Kasvõi antud töö teemaks oleva soolise võrdõiguslikkuslikkuse reguleerimisega õiguslikul tasemel hakati tegelema Euroopas ning ka teistes arenenud riikides juba enne 1970-ndaid aastaid.
Seetõttu tundub mõttetu aretelu, kas sellist seadust üldse on vaja vastu võtta. Arusaadav on, et teema on tundmatu ning paljude jaoks ebavajalik, kuna levinud suhtumine Eesti ühiskonnas on, et soo alusel diskrimineerimist Eestis ei eksisteeri või kui ongi sellekohaseid näiteid, siis on need liialt läbi imbunud isiklikest hoiakutest ja kogemustest. Näitena võib tuua absurdse Anti Liivi mõtteavalduse soolise võrdõiguslikkuse seaduse menetlemiselt, kus ta toob näiteid meessoo diskrimineerimisest kooli kehalise tunnis.
Tähelepanekud seaduseelnõust
Tuleb tõdeda, et seadus jääb siiski paljudes punktides vaid suunavaks ning teatud aspektidele tähelepanu pööravaks, mitte niivõrd sanktsioneerivaks. Järgnevalt mõned näited.
Tahaks uskuda, et loodaval kontrollinstitutsioonil (praeguses käsitluses Soolise Võrdõiguslikkuse Komisjon) on piisavalt aega ning ka ehk tahtmist kontrollida paragrahvis 8, lõige 1 sätestatut. Sellega keelatakse avalikustada reklaami, mis kujutab või süvendab naiste ja meeste vahelise ebavõrdsust kujutavaid stereotüüpseid soorolle, samuti reklaami, mis on üht sugu halvustav või mõjub ühe soo inimväärikust alandavalt. Siinkirjutaja peab seda punkti üsna oluliseks, sest ühelt poolt on reklaam ühiskonnakorralduse peegeldus ning teisalt on reklaam ka see, mis arusaamu kujundab. Ühtegi seadust ei täideta enne, kui selle normid on isiklikul tasandil aktsepteeritavad.
Suhteliselt loosungi tasandile jääb paragrahv 9, lõige 1, mis ütleb, et riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutused on kohustatud naiste ja meeste võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Nende ülesanne on muuta tingimusi ja asjaolusid, mis takistavad naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamist. Kohalikele omavalitsustele ju tegelikult ette ei kirjutata, mida ja kuidas nad peavad tegema. Ühtlasi ei ole neile ka täiendavaid ressursse eraldatud, mille taha siis tegelikult või ka ainult kõnedes mitmed projektid ning jäävad.
Siinkirjutaja isiklik arvamus on, et oluline pole mitte ilmtingimata sooliselt võrdne esindatus, vaid võrdne kohtlemine ning võimaluste tagamine. Seepärast tundub pisut üleliigne klausel paragrahvis 11, lõige 1, punkt 2, et tööandja peab võtma erinevatele ametikohtadele võimalikult võrdsel määral naisi ja mehi /../. Teisalt on see aga võimalus mingitki moodi reguleerida naiste esindatust, näiteks juhtivatel ametikohtadel.
Oleks vaja ka pisut lisainformatsiooni, kuidas saab tööandja hoolitseda, et töötaja oleks kaitstud seksuaalse ahistamise eest (paragrahv 11, lõige 1, punkt 4). Üheks võimaluseks oleks ehk ettevõtte avatus sisejuurdlusele sääraste juhtumite kahtluse korral.
Eelnõust tingitud ühiskondlik debatt
Paljuski suhtutakse antud seaduseelnõus käsitletavasse teemasse, justkui oleks see mees- ja naisisiku omavaheline asi, mitte ühiskondlik sotsiaalne probleem. Eelnõu menetlemisel loetles Papp mitmeid sotsiaalseid probleeme seoses soolise diskrimineerimisega. Naiste alatasustamine ning nende poolt tehtava töö alaväärtustamine on tegelikult ju kvalifitseeritud tööjõu raiskamine. Teiseks peab tulevikus tänastele madalapalgalistele naispensionäridele maksma pensionile lisaks sotsiaaltoetusi.
Kuigi eelnevaga sai loetletud naisi diskrimineerivad asjaolud , ei ole soolise võrdõiguslikkuse seadus naiste seadus, nagu seda ekslikult arvatakse. Seadus reguleerib soorolli ning stereotüüpide vabat suhtumist nii meestesse kui naistesse. Ühtlasi ei ole ka seaduse mõte sugusid anatoomiliselt võrdseks teha, mida nii mõnedki sellest seaduseelnõust välja loevad . Vastupidi, on oluline juhtida tähelepanu naiste ja meeste erinevusele ning sellelt tasandilt tagada mõlemale soole võrdsed võimalused. Ei saa ju lugeda meeste diskrimineerimiseks näiteks seda, et vaid naised saavad sünnituspuhkust. Antud juhul on vahetegemiseks olemas täiesti mõistlik põhjus ning seetõttu ei ole tegu diskrimineerimisega.
Üsna palju diskussiooni tekitab küsimus, kas sooline võrdõiguslikkuse seadus peaks olema eraldiseisev või osa üldisest diskrimineerimisvastasest seadusest. Eraldi seaduse poolt räägib teiste riikide praktika ning fakt, et sugude puhul ei ole tegemist vähemustega ühiskonnas, millede diskrimineerimist peaks käsitlema koos teist liiki juhtudega.
Lõppsõna
Olgugi, et seadusega on juba üsna palju vaeva nähtud ning tõenäoliselt nähakse veelgi, tundub siiski kahtlane olevat, kas seda üldse vastu võetakse. Kasvõi suhtumine Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel oli pilkav ning teemat käsitleti muigega.
Samas aga teiselt poolt kiidab CEDAW Eesti püüdlusi ning möönab, et on tehtud edusamme . Siiski ollakse seisukohal,et tegelikku mõttelaadi muutust ühiskonnas toimunud ei ole. Seda näitavad näiteks palgamäära, perevägivalla uuringud. Küll aga oleks kõne all olev seadus juriidilise reguleerimise seisukohalt samm edasi.
Kasutatud kirjandus Soolise võrdõiguslikkuse seaduseelnõu
CEDAW draft report, Estonia
http://www.lc.ee/foorum/lc/showflat.pl?Board=Themis&Number=9672 ;
28 märts 2002
http://www.riigikogu.ee/uudis.html ; 28 märts 2002

SOOLINE EBAVÕRDSUS JA SEADUS SELLE KAOTAMISEKS

Soolise ebavõrdsuse ilmingud Eestis

Meeste-naiste erinev tasustamine ning ebavõrdsus töökohtadel. Meediauurija B. Pilvre märgib: “Tundub, et siin on tegemist laiema kultuurilise fenomeniga: kui mingi ala on inimeste teadvuses feminiinne / feminiseerunud (nagu kultuur-või sotsiaalalad), siis tundub ka loomulik, et selle ala töö on odav.” (Teel tasakaalustatud ühiskonda, internetis, http://www.undp.ee/gender/8.html ).
Mehed töötavad sagedamini majandus- ja õigusteadusega seotud aladel, kus palgad on tunduvalt suuremad kui nn pehmetel aladel, nagu õpetajad, kasvatajad , sotsiaaltöötajad, jne. Muidugi ei saa me mehi selles süüdistada, et nad kõrgemalttasustatavaid erialasid endi käes hoiavad. Naistel on ju samuti piisava tahtmise ja pealehakkamise korral võimalus endale positsioonikaid töökohti saada, kuigi sageli nõuab sellega seotud eneseteostamine neilt lisapingutust.
Naiste ebavõrdsus võrreldes meestega seoses laste sünnitamise ja kasvatamisega.
Noorte naiste töölevõtmine on küllalt komplitseeritud kuna tööandjad kardavad, et väikeste laste tõttu on naised sunnitud palju puuduma (haiguspäevad) või töölt ära küsima (ettenägematud käigud lastega). Teisest küljest kardetakse tööle võtta noori naisi, kellel veel lapsi pole, kartuses , et naisel on plaanis need kohe-kohe muretseda (küllalt sagedased on naise töölevõtmisel juhtumid, kus tööandja annab mõista, et naine ei tohiks x aastate jooksul rasestuda).
Lapse muretsemisega seotud töölt kõrvalejäämine tähendab naise jaoks kaotust professionaalses plaanis. Eriti kui naine on töötanud kiiresti areneval või kõrgel kohal. Esimesel juhul võib ta kaotada oma erialastes teadmistes, kuna ilmselt ei suuda end vajalikuga kursis hoida, teisel juhul võib naine kaotada tööalastes suhetes, kuna töölt eemalejäämisega taanduvad ka senised vajalikud suhted. Mõlemal juhul on aasta-paari-kolme pärast tööle naasmine problemaatiline.
Meeste-naiste erinev aktiivsus kodustes töödes ning lastehoius. Selle valdkonna erinevus tuleneb kõige enam kehtivatest stereotüüpidest. Mõttemallide muutumine võtab omajagu aega, mehed, kelle lapsepõlvekodus seisid rangelt lahus “meestetööd” ja “naistetööd” ei aita suure tõenäosusega ka oma naist kuigi palju kodutöödes. Küll aga on meeste kaasamisest kodutöödesse rohkem rääkima hakatud ja nii mõnigi stereotüüpides kinniolev mees on oma hoiakuid muutmas.
Meeste-naiste erinev kohtlemine haridussüsteemis. Küllalt sagedane on veel esimestel kooliastmetel poiste ja tüdrukute vahel vahettegemine jällegi stereotüüpide põhjal. Arvatakse, et tüdrukud on verbaalselt võimekamad, samuti, et nendega on lihtsam toime tulla, seega tegeletakse tüdrukutega rohkem. Poisid hakkavad mingil moel tähelepanu otsima ja kui nad on millegi negatiivsega hakkama saanud, ongi taastoodetud mõtteviis, et poistega on raske toime tulla.
Samuti on Eesti puhul probleemiks meesõpetajate vähesus. Sellest tulenevad ka ilmselt eelnavalt kirjeldatu taolised probleemid. Kui koolis ongi meesõpetajaid, siis õpetavad nad tavaliselt selliseid aineid nagu füüsika, arvutiõpetus, matemaatika , jne. Väga harva kohtab meessoost õpetajat kirjanduses, ajaloos või keeleõppes. Hästi vahva oleks näiteks meessoost lasteaiakasvataja.
Kõikide toodud probleemide puhul on peamiseks teatavate stereotüüpide ja mõttemallide kehtimine ühiskonnas. Kuniks kehtivad need, ei kao ka meeste-naiste ebavõrdsuse probleemid ühiskonnast. Päevapealt ei ole muidugi võimalik ka ühtki stereotüüpi inimeste teadvuses murda, kuid kusagilt peaks alustama.
Parim näide sellest, kuidas mingi arvamine kinnistub ja hakkab mõjutama inimesi on minu arvates viimase aja stereotüüp, et mehed on paremad kokad. Tõestatud see pole, kuid millegipärast otsitakse töökuulutustes järjekindlalt just meeskokkasid ja kokaeriala õppijate hulgas on peagi mehi rohkem kui naisi.

Soolise võrdõiguslikkuse seadus (SVS)

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõuga tahetakse keelustada diskrimineerimine tööelus, hariduses, reklaamides ja töö- ning koolituspakkumistes. Seadust ei kohaldata usulistele ühendustele ning peresuhetele ja eraelule.
SVS on ilmselt seadus, mis toob kõige rohkem kaasa vääritimõistmist ja diskussiooni, ilmselt hakkavad kostma vihased hääled, et miks sellist seadust üldse vaja on ja kas tööandjatel pole tõesti muud teha, kui järjekordset tobedust järgida.
Siiski ma arvan, et seaduse vastuvõtmine on ülimalt vajalik ja selle peamiseks põhjuseks ei pea ma seda, et ühiskonnas oleks naiste-meeste vaheline ebavõrdsus nii suur, et ilma seaduseta enam ei saa. Peamised põhjused on hoopis järgmised:

Seaduseelnõu koostamise ja selle menetlemise ning vastuvõtmise käigus tekkinud küsimused ning üldisem diskussioon on vajalikud, et tekitada ühiskonnas üldse vastavateemaline diskursus ja tutvustada inimestele vastavat problemaatikat. Kindlasti ei muutu miski üleöö seaduse vastuvõtmisega. Inimeste mõttemallide muutmine võtab aega aastaid ja eestlaste puhul minu arvates hakkavad mõttemallid muutuma siis, kui uus põlvkond peale kasvab. Selle põhjuseks pean ma totaalset tolerantsi puudumist eestlaste hulgas.

SVS-ga tekib õiguslik alus, millele toetuda kui on tegemist diskrimineerimisjuhtumiga. Luuakse sõnavara ja juriidiline baas. Pikapeale inimesed harjuvad seadusega ja vaatavad seda kui normaalset nähtust. Alles siis hakkab seadus ka oma tegelikku eesmärki täitma – kehtestama soolist võrdõiguslikkust ühiskonnas.
Eelnõus on ka mitmeid nõrku kohti:

§ 8 p 1 ütleb: “Keelatud on avalikustada reklaami, mis kujutab või süvendab naiste ja meeste vahelise ebavõrdsust kujutavaid stereotüüpseid soorolle, samuti reklaami, mis on üht sugu halvustav või mõjub ühe soo inimväärikust alandavalt”. Väga raske on kindlaks teha, kas üks või teine reklaam on diskrimineeriv või mitte. Selle seaduse põhjal tuleb ümber kujundada kogu Eesti reklaamimaastik ja kas loobuda inimeste kujutamisest reklaamides üldse või panna nad teadlikult vastupidistesse rollidesse võrreldes kehtivate stereotüüpsete soorollidega.

Eelnõu 3. peatükk, mis räägib soolise võrdõiguslikkuse edendamisest on asjaomastel asutustel väga raskesti täidetav. Omavalitsustel, haridus - ja teadusasutustel ning ka tööandjatel lasub lisavastutus järgida soolise võrdõiguslikkuse printsiipe ettevõttes ning koguda vastavaid statistilisi andmeid. Haridusasutustel tuleb veel lisaks oma õppekavad ja kasutatav õppematerjal viia vastavusse seadusega. See tegevus võtab kindlasti päris kaua aega ja kindlasti ei saa see toimuma 1. juuniks 2002, kui seadus eeldatavasti kehtima hakkab.

Lausa karikatuurne on § 11 p 4, mille järgi tööandja peab hoolitsema, et töötaja on kaitstud seksuaalse ahistamise eest. No comments!

Soolise Võrdõiguslikkuse Komisjoni otsused tunduvad olema liigselt soovitusliku iseloomuga , näiteks võiks komisjonil olla õigus määrata rahatrahvi diskrimineerimisjuhtumi tõestamise järel. Praegusest eelnõust ei selgu, kas komisjonil on see õigus.

Soolise Võrdõiguslikkuse Komisjoni ja Nõukogu kohustused mõneti dubleerivad teineteist. § 13 p 4 ütleb : “Komisjon teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta” ning § 13 p 5 ütleb: “Komisjon nõustab ja informeerib Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi, kohalike omavalitsusüksuste asutusi ning teisi asjast huvitatud isikuid käesoleva seaduse rakendamist puudutavates küsimustes”. Soolise Võrdõiguslikkuse Nõukogu üleasanneteks on muuhulgas § 36 p 3 alusel: “Nõukogu esitab Vabariigi Valitsusele oma seisukoha ministeeriumide esitatud riiklike programmide käesoleva seaduse paragrahvile 9 vastamise kohta”. Tuleks selgelt ära määratleda, missugune organ teostab järelevalvet seaduste, määruste jm. vastavuse üle SVS-le.
SVS eelnõu 1. lugemise stenogrammi lugedes torkab kõigepealt silma, et toimub teatav polariseerumine. Naised küll eriti sõna ei võtnud ja seda arvestada ei saa, kuid mehed võtavad küll teatava ringkaitse ja tajutav on oma soo kaitsmise vajadus.
Näiteid:
A. Sirendi: /---/ Teatavasti lähevad naised pensionile viis aastat varem. Kas seda tuleb käsitleda diskrimineerimisena, õigushüvena, ja kui see on õigushüve, siis kas see on meeste diskrimineerimine või ei ole /---/
A. Liiv: /---/ Ma küsin, kas see seadus aitab ka meeste tagakiusamist vähendada riiklikul tasandil./---/ Kas see seadus lõpetab süsteemse meeste tagakiusamise? /---/ Iisraeli naised käivad ringi, automaadid käes, ma olen ise näinud, nad kaitsevad julgelt kodumaad , aga meil öeldakse, et ainult mehed peavad seda tegema.
T. Toomsalu: /---/ Ma olen esiteks väga sügavalt tänulik, et soolise võrdõiguslikkuse seadusega seatakse eesmärgiks tulevikus kaitsta ka just vaeseid mehi ja reguleerida nende kohtlemist, et neid koheldaks võrdväärselt naistega , seetõttu toetan seda eelnõu kahe käega. /---/
J. Ligi: /---/ Samas ei ole saladus , et meeste keskmine eluiga Eestis on katastroofiliselt lühem kui naistel, meeste haridustase on madalam, meeste enesetappude arv on kordi suurem kui naistel /---/ millise võrdõiguslikkuse suunas te meid tegelikult agiteerite.
M. Stalnuhhin: /---/ Aga vaevalt , et me püüame parandada naiste positsiooni selle kaudu, et halvendame meeste olukorda. /---/
Oleks Riigikogus naisi rohkem, saaksime teada, kuidas naised reageerivad ja kas läheks üldiseks sõjaks või mitte. Nagu näha ei saa sellist arutelu kuidagi konstruktiivseks nimetada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et SVS vastuvõtmine toob endaga kaasa mitmeid lahinguid, sest see on seadus, mis puudutab iga inimest. Võiks aga jätkuda jõudu emotsioonidest esialgu hoiduda ja asjadesse süveneda, mitte kõik juba eos läbikukkunuks kuulutada. Võib-olla siis kunagi jõuame ühiskonda, kus võrdõiguslikkus ei ole mingi tont, vaid kõik toimib ja on tasakaalus. Lootma peab.

SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUS

Sooline võrdõiguslikkus – uus mõiste Eesti ühiskonnas, millest veel ei saada aru ja ei peeta vajalikuks sellest rääkida. Meie ühiskonnas on palju ebavõrdsust ja soolist diskrimineerimist keelab vaid Põhiseaduse § 12, kuid kusagil pole kirjas, mis see diskrimineerimine on. Soolise võrdõiguslikkuse seadus defineerib selle esmakordselt.
Mida see seadus reguleerib?
Võrdõiguslikkus on inimese põhiseaduslik õigus, mida soolise võrdõiguslikkuse seadus püüabki tagada. Ja kuigi soolise diskrimineerimise ohvriteks langevad rohkem naised kui mehed, pole antud seaduse eesmärgiks kaitsta ühte sugu teise eest. Pigem rõhutab see seadus seda, et meil eksisteerib kaks sugu – mehed ja naised. Ja olenemata soolistest erinevustest on ühiskonnas kõikidel võrdsed õigused ja ka võrdsed võimalused.
Kirja pandud seaduse eesmärk on edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust.
Miks seda seadust vaja on?
Eelnevalt oli juba juttu , et nii nagu ka mujal, nii ka meil, on ühiskonnas palju ebavõrdsust, soolist ebavõrdsust. On mitmeid konkreetseid näiteid soolisest ebavõrdsusest ja just nende tõttu ongi seda seadust vaja. On vaja seaduslikku tausta , mis seda kõike reguleeriks, diskrimineerimist vähendaks ja konkreetseid situatsioone lahendaks.
Mõned näited Eestist, kus on tegu soolise ebavõrdsusega:

• Palgatase . Samadel ametikohtadel on naiste palgad meeste omadest madalamad.
  

• Töökoha saamine. Tööd leida on naistel raskem kui meestel, sest naised sünnitavad lapsi - esmalt on naine lapsega hoolduspuhkusel ja edaspidi kipuvad lapsed haigeks jääma, mistõttu peab naine järjekordselt lapsega koju jääma. Palju lihtsam ja mugavam on tööandjal palgata sama tööd tegema meesterahvas, kellega selliseid muresid ei ole. (Kuigi on Eestis võimalik ka meestel lapsega koju jääda, kasutavad väga vähesed seda võimalust)
  
• Töökohad. Võib öelda, et töökohad on jagatud kaheks – meeste tööd ja naiste tööd. See tähendab, et tihtipeale otsitakse kindlale tööle kindlast soost isikut. See tuleneb ühiskonnas levivatest arusaamadest, et nii on. On alati olnud ja kuidas siis nüüd teistmoodi on.
  
• Kodutööd. Tihtipeale teevad naised koduseid töid, mis on aga tasustamata töö.
  

• Meeste madalam haridustase, suurem riskikäitumine jne. On teada, et meeste haridustee on aasta võrra lühem naiste omast. Meeste enesetappude arv on suurem kui naistel. Kõik need riskikäitumised tulenevad sellest, et ühelt poolt on ühiskond meestele kõrged ootused pannud ja kui neid ei suudeta täita, viib see just selleni . Teisalt aga arvatakse, et mehed lihtsalt on teistsugused.
  

Mida saab teha naiste ja meeste positsiooni ebavõrdsuse vähendamiseks?
Üks võimalus on muidugi see konkreetne seadus, mis defineerib mõisted ja kirjutab ette konkreetsed sammud. Jah, selline seadus on vajalik. Kuid ebavõrdsuse vähendamist tuleb võtta laiemalt – ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud peavad muutuma. Tuleb mitte ainult selle seaduse raames mõista, et mehed ja naised on võrdsed, neil on võrdsed õigused ja võimalused vaid laiemalt, sellest tuleb põhimõtteliselt aru saada.
Seadusest endast
Käesolev seadus reguleerib kõige rohkem diskrimineerimist tööelus ja pereellu ei tungi üldse. Osad paragrahvid on utoopilised, nad on justkui kirja panemise pärast seal, sest tundub, et neid ei hakata täitma (näteks § 9). Samas on paragrahve, kus on kõik väga selgelt kirjas, kuid täitmine tundub võimatu - § 11 lg 1, mis ütleb, et tööandja peab erinevatele ametikohtadele võimalikult võrdsel arvul naisi ja mehi võtma
Mida saab inimene konkreetselt teha, kuhu pöörduda, kui teda on diskrimineeritud ja mida selle inimese heaks teha saadakse?
Inimesel, keda on diskrimineeritud on kaks võimalust – kas pöörduda kohtusse või Soolise Võrdõiguslikkuse Komisjoni poole kahe aasta jooksul alates diskrimineerimise aset leidmisest . See, kelle vastu on kaebus esitatud peab tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud.
Kui tööandja suhtes on tekkinud diskrimineeriva käitumise kahtlus, peab ta 5 tööpäeva jooksul andma kirjaliku seletuse toimunu kohta. Seletuses peavad olema järgmised andmed isiku kohta, keda eelistati :

tööstaaz

haridus

töökogemus ja muu tööks vajalikud oskused

muud selgeid eeliseid andvad oskused või põhjendused.
Kui on kahtlus ebavõrdses palga maksmises, on õigus nõuda tööandjalt palga arvutamise aluste kohta.
Soolise Võrdõiguslikkuse Komisjon alustab menetlust kas omal algatusel või avalduse alusel. Seega kui inimest on diskrimineeritud, kirjutab ta kirjaliku avalduse, mis sisaldab:

avalduse esitaja nime või nimetust , postiaadressi või sidevahendite numbreid ja kuupäeva

asutuse või isikute andmeid, kelle tegevust avaldaja peab enda suhtes diskrimineeritavaks

avalduse sisuks oleva tegevuse kirjeldust ning põhjendust avalduse esitamise motiivide kohta.
Peale avalduse esitamist , peab komisjon asja 2 kuu jooksul menetlema.
Komisjoni ülesanded seoses menetlemisega:

peab välja selgitama asjaolude esinemise, mille kohta avaldus on esitatud

teavitama avalduse sisust isikut, keda kahtlustatakse diskrimineerimises

nõudma välja kõik dokumendid , andmed ja muu informatsiooni, mis on juhtumi menetlemiseks vajalik
Menetlustoimingud:

teabe nõudmine

kirjaliku seletuse võtmine

suulise ütluse võtmine

vaba juurdepääsu kasutamine
Komisjon teeb oma otsuse, kui koosolekust võtab osa vähemalt 2/3 liikmetest. Otsus võetakse vastu lihthäälteenamusega. Kui hääled jagunevad võrdselt, on otsustav komisjoni koosoleku juhataja hääl.
Peale menetlemise lõppu komisjon:

annab avalduse esitajale oma arvamuse võimaliku soolise diskrimineerimise kohta

teeb ettepaneku lahendada juhtum osapoolte lepitamise teel ilma kohtuta

teeb ettepaneku diskrimineeriva tegevuse lõpetamiseks või teatud tegevuste sooritamiseks.
Ühtepidi on selline komisjon diskrimineeritud inimesele alternatiiviks ja justkui lihtsamaks asjaajamise viisiks kui kohus. Teisalt aga see, kes on diskrimineerimise sooritanud, ei pruugi komisjoni pädevaks pidada ja nõustub ainult kohtu otsusega. Samas, kui juba komisjon on leidnud, et inimest on diskrimineeritud, on suur tõenäosus, et ka kohus kinnitab seda. Seega on inimesel, keda diskrimineeriti tohutult palju asjaajamist ja arvestades meie pikki kohtuprotsesse... Minu arvates on küsimus selles, kas see komisjon täidab ülesandeid, mida ta täitma peaks; on tegu arvestatava iseseisva jälgiva organiga? Seaduse järgi ja teoreetiliselt justkui oleks, aga kuidas see kõik praktikas välja nägema hakkab, saab hiljem näha

SOOLISEST EBAVÕRDSUSEST

Viimasel ajal räägitakse palju meeste ja naiste võrdõiguslikkusest. Paraku tõlgendab iga inimene seda enda jaoks isemoodi . Mõne jaoks tähendab meeste ja naiste võrdne kohtlemine seda, et mehed peaksid hakkama koduseid töid tegema - näiteks tube koristama ja nõusid pesema; mõni teine aga arvab , et naised peaksid sarnaselt meestele sõjaväeteenistusest osa võtma. Tänane seadusandlus lubab juba lapsehoolduspuhkust võtta nii mehel kui naisel, samas pole ma ise hetkel kindel, kuidas tänapäeva ühiskond sellele reageeriks, kui mees lapsepuhkusele otsustaks jääda. Tänane Eesti ühiskond on selles suhtes veel suures osas juhinduv traditsioonilisest lähenemisest mehe-naise soorollidele. Siiski on feministlikud ideed vaikeslt arenemas, kuid ühiskonna üldine reaktsioon neile tundub olevat paraku veel ignoreeriv.
Jääb mulje, et üldlevinud suhtumine praegusel hetkel on siiski järgmine - läbi aegade on eksisteerinud tüüpilised rollid ja tegevused, mis meestele ja naistele omased . Nii näiteks on naiste ülesanne lapsi kasvatada, kodu korras hoida, süüa teha jne, mehe ülesanne on aga perekond finantsiliselt kindlustada ja end kodus mugavana tunda. Ja mis üllatav, üsna suur hulk inimesi ka aktsepteerib sellist mõtteviisi. Siiski võib eristada teise nurga alt lähenemist ja seda eelkõige noorema põlvkonna seas. Tänased 30ndates aastates noored on oma mõttemaailmas niikaugele jõudnud, et on valmis lõhkuma traditsioonilist mehe-naise kontseptsiooni . Naistele on üha tähtsamaks muutunud karjäär, iseseisvus ning järeltulijate peale hakatakse alles seejärel mõtlema, kui tööalaselt juba midagi saavutada on suudetud. Samuti ei ole enam eluvõõras nähtus, kui mees köögis toimetab.
Siiski arvan, et naiste diskrimineerimist tuleb tänases ühiskonnas ette, kuigi see pole nii katastoofiline ja teravalt eristuv. Kõige tüüpilisemaks näiteks on naiste tööalane diskrimineerimine. Miskipärast võib siin-seal kohata uskumust, et naisülemused pole piisavalt pädevad, et neil jääb pisut nn. mehelikkusest otsusekindlusest ja domineerimisvõimest puudu. Seetõttu eelistatakse kõrgetele kohtadele mehi, isegi siis, kui naise kvalifikatsioon võib mehe omast parem olla. Usun, et sellised valikud tehakse enamjaolt alateadlikult, on ju veel mingil määral inimestesse sisse jäänud traditsiooniline uskumus meeste-naiste rollidest. Juhul, kui mõni naine ongi tööalaselt tippu jõudnud ning tema alluvuses mehed töötavad, võib sellelt pinnalt probleeme tekkida. On mulje jäänud, et paljudel meestel on isiklikul tasandil raske naise alluvuses töötada, miskipärast riivab see nende eneseuhkust. Samuti on mulle kõrva jäänud ühe uuringu tulemus, mille kohaselt teenivad sama kvalifikatsiooniga naised kõigest 70% meeste palgast.
Kõige tervamalt eristub diskrimineerimine väikeste lastega noorte naiste ja ka keskealste naiste suhtes. Erinevalt tööalasest diskrimineerimisest toimub see juba teadlikult - nii mõnedki tööandjad on tunnistanud, et ei võta väikeste lastega naisi hea meelega tööle, kuna nad on oma perega liiga tihedalt seotud. Alati võib laps haigeks jääda ning seetõttu peab noor ema koju last põetama jääma, tulemuseks on aga puudujääk töökohustuste täitmises. Samamoodi on mustas nimekirjas keskealised naised. Kui vaadata kasvõi tööpakkumisi ajalehtedes, on tüüpiliseks vanusepiiranguks 30-35 aastat. Kes üle selle, neil ptiliselt võimatu tööd leida, kuna lihtsalt eelistatakse noori ja ilusaid.
Siinkohal on meeste olukord hulga soodsam . Noortel meestel pole töö leidmisega probleeme ning üllataval kombel lisab meeste kvalifikatsioonile ‘sära’ juurde see, kui too on juhtumisi noor lastega abielumees. Samuti on keskealistel meestel imelihtne uut tööd leida, kuna meeste tööalane potents pidavat just keskeas selle tipus olema.
Kindlasti esineb diskrimineerimist ka nn. kodusel pinnal, kuid see on pigem varjatud diskrimineerimine, mis üsna sageli avalikkuse ette ei jõuagi. Leidub veel mehi, kes juhinduvad oma käitumisel igivanast ja üliarenenud omanditundest, uskumusest, et mees on majas kuningas. Naise ülesandeks on aga seevastu mehe soovid täita ja teenijanna funktsioonid üle võtta. Üllataval komebel leiavad sellise suhtumisega mehed endale igati toredad naised, kes samasugust uskumust omavad ning nende pereelu toimib täielikult. Siiski võivad mingil hetkel nn. teenijannast naised suuremat vabadust ja vaba aega ihkama hakata, samas on sellistel juhtudel nende iseseisvus küsitav.
Soolise diskrimineerimise vastu võitlevad enamus tänaseid arenenud ühiskondi, vastu on võetud vastavasisulisi seadusi ning ka kohtusse kaebamised soolise diskrimieerimise alusel on muutumas igapäevaseks nähtuseks. Eesti soolise võrdõiguslikkuse seaduse eesmärgiks on niisiis edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust, rõhuasetus on parandada eelkõige naiste olukorda majandus-, sotsiaal-, haridus-, kultuuri ja muudes ühiskonnaelu valdkondades. Tulemuse saavutamiseks lubab seadus tagada diskrimineeritule tõhusa õiguskaitse ning luua järelvalvesüsteemi. Kirjapandult kõlab see ju hästi, samas on küsitav, kuidas asi tegelikkuses välja nägema hakkab…
Iseenesest on ju tore lugeda, milline peaks peaks olema meeste ja naiste osakaal riigiasutustes , kuidas peaks naistele olema tagatud täisväärtuslik ‘osalemine’ ühiskonnas ja üleüldse kõigis eluvaldkondades. Seda enam, et järelvalvesüsteem lubab diskrimineerituid igati kenasti kaitsta. Järelvalvefunktsiooniga tegeleb vastav komisjon, mille moodustavad erineva taustaga inimesed. Eesmärgiks ilmselt tagada võimalikult mitmekesine ja ‘õigete inimeste’ kooslus . Komsijonile on tagatud juurdepääs informatsioonile, õigus nõuda seletusi jne. Kuigi komosjoni kuulub üsna suur hulk inimesi, leian, et otsuse tegemine võib siiski subjektiivseks kujuneda. Põhjuseks siinkohal ühiskonna suhtumine diskrimineerimisse. Miskipärast on sõna ‘ feminism ’ tänases Eestis veel negatiivse kõlaga ning suurele hulgale inimestele seostub see fanaatiliste naisõiguslastega, kes kiivalt oma õiguste eest võitlevad. Veelgi enam, kohati jääb mulje, et feministe peetakse poolearulisteks. Seega, on vist naiivne loota, et avalikkus naiste diskrimineerimist ühiskonnas tunnistab . Just seetõttu kahtlen, kas diskrimineeritutel on piisavalt julgust , et komisjoni poole pöördumisega avalikkuse tähelepanu endale tõmmata. Pigem olen seda meelt , et enamus valib kergema tee, nn. tradistioonilise käitumismustri ning ignoreerib fakti, et teda on diskrimineeritud. Samuti pole kindel, kuidas reageeriks diskrimineerimises kahtlustatav organisatsioon / asutus, kui mõni alluv esitaks diskrimineerimissüüdistuse. Üsna tõenäoline on, et kogu protsess kujuneks üsna ebameeldivaks, kus mõlemad pooled üritavad iga hinna eest võita.
Samas olen arvamusel, et aja jooksul, peale mõningast ‘kohanemiseaga’ muutub diskrimineerimissüüdistuste esitamine Eestis üsna igapäevaseks nähtuseks.Kes teab, ehk võib tulevikus paralleele juba tõmmata Ameerika Ühendriikides valisteva olukorraga, kus diskrimineerimissüüdistused on juba absurdseks muutunud?
Kuigi eelpool mainisin , et naiste diskrimineerimine tänases Eesti ühiskonnas toimub, olen siiski seisukohal, et naise positsioon on lõppkokkuvõttes siiski suhteliselt hea. Tuginedes oma kogemustele ja oma naissoost tuttavatele, kes karjäärielus edukaks osutunud, usun, et naisel on siiski võimalik ametiredelil tõusta. Kindlasti oleks seda hõlpsam saavutada mehena, samas on see naisena saavutatult tunduvalt ‘asjalikum’. Kõik sõltub sellest, kas naine suudab end ühiskonna (meeste) silmis tõestada - kui naine on tööalaselt andekas ja iseseisev ning teab, mida ta teeb, siis teda ka aktsepteeritakse. Niisiis taandub osa probleemist sellele, kui hästi suudab naine ennast ühiskonnas maksma panna.

SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS

     Sooline võrdõiguslikkus e meeste ja naiste võrdõiguslikkus tähendab naiste ja meeste võrdseid õigusi,  kohustusi, võimalusi ja  vastutust tööelus,  hariduse omandamisel ja  teistes  ühiskonnaelu  valdkondades osalemisel. Paraku on  tegu mõistega,  mis pole veel eestlastele ühtviisi mõistetav ja vastuvõetav.  Sooline võrdõiguslikkus on teema, mille üle ei peeta Eesti ühiskonnas vajalikuks tõsiselt arutleda.
    Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu,  mis  hetkel  riigikogus  arutlusel, sätestab soolise võrdõiguslikkuse  edendamise  põhialused  ja  keelab  soolise diskrimineerimise.  Ehkki  küll paljud poliitikud , ajakirjanikud ja  teised avaliku elu  tegelased kahtlevad  seaduse vajalikkuses ja suhtuvad sellesse teatud naiivse eelarvamusega, on nimetatud  seaduse vastuvõtmine tänases Eestis lausa hädavajalik. Seaduse vastuvõtmine tähendaks kahtlemata liikumist kaasaegsema ja  inimkesksema  ühiskonna poole.  Loomulikult ei piisa vaid ühestainsast seadusest muutmaks eestlaste  mentaliteeti  ja sellest tulenevaid arusaamu ja tõekspidamisi traditsioonilistest soorollidest, ent selles võiks näha kui esimest pääsukest, kes kuulutab uue, avatud  ja õiglase ühiskonna tulekut, mis loob nii naistele kui meestele enese realiseerimisel ja püstitatud eesmärkide saavutamisel võrdsed võimalused.
     Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu defineerib valdkonna põhimõisted: soolise võrdõiguslikkuse, võrdse  kohtlemise,  otsese  ja  kaudse  soolise  soolise  diskrimineerimise,  seksuaalse  ahistamise.  Nende mõistete sisu täpne tundmine võimaldab inimesel paremini hinnata oma situatsiooni  iseloomu ja selle keerukust.  Näiteks oluline  on vahet  teha otsesel ja  kaudsel soolisel  diskrimineerimisel, kuna sageli nähakse diskrimineerimise  all  vaid  esimest  ja teine,  mis oma olemuselt  veelgi  komplitseeritum  võib  olla, hoopis kuhugi õhku rippuma jääb.  Lisaks mõistete defineerimisele kinnitab seadus veel hulga  keeldusid (seoses otsese ja kaudse soolise diskrimineerimisega,  eriti töövaldkonnas) ja kohustusi era- ja avaliku sektori tööandjatele, riigi ja kohalike omavalitsuste asutustele, haridus- ja  teadusinstitutsioonidele  naiste  ja meeste võrdõiguslikkuse suhtes.
     Eelnõu 3. peatüki 8. paragrahv annab selgituse diskrimineeriva  reklaami  ning töö-ja koolituspakkumise kohta . Pean  seda  isiklikult  üheks olulisemaks  paragrahviks  soolise  võrdõiguslikkuse seaduse eelnõus, sest mis puutub eriti reklaami Eesti meedias, siis on sellel sageli vähem või rohkem varjatult diskrimineeriv iseloom.  Mis  võiks  tänapäeval   veel   efektiivsemalt   mõjutada   noori   ja   kujundada   nende  arusaamu stereotüüpsetest soorollidest,  kui  seda  teeb  reklaam, mille  kuulekad marionetid  me kõik mingil määral ju oleme. Seega,  alustada  tuleks eeskätt  reklaamivaldkonnast. Hävitamaks  neid  ahistavaid  stereotüüpseid soorolle, tuleks välja töötada väga  nutikas  reklaamistrateegia.  Võiks  ju  ka  lihtsalt proovida vägivaldselt asendada  naiselement  meeselemendiga ja vastupidi; ehk siis pöörata need nn soorollid tagurpidi . Vaevalt see meid siiski päris soovitud  eesmärgini  viiks.  Tegelikult tuleb nentida, et esimesed sammud selles suunas on juba  astutud ja  loodetavasti  kannavad  need ka vilja. Millist vilja, seda  näitavad  alles  järgnevad põlvkonnad...
    Igatahes tänane  Eesti on soolise  võrdõiguslikkuse osas veel  täiesti  lapsekingades.   Probleem number üks seisneb selles, et probleemi kui  sellist nagu ei paistagi eksisteerivat. Või kui üldse sellest naiste-meeste maadejagamisest  rääkida  söandatakse,  siis üksnes  töö-ja ametialases kontekstis.  Eesti  naine  näib  oma eluga nii rahul olevat, et mingisugune feministide poolt algatatud soolise võrdõiguslikkusse  jama   jätab  ta ikka täiesti ükskõikseks või siis tekitab lausa  vastumeelsust.  Eesti naisele meeldib olla oma  kallist abikaa-
sat töölt koju ootav  Barbie , et siis oma igaõhtuse "kaasakeskse" rituaali kallale asuda :  maitsev  õhtusöök ja suurepärane teenindus, lõõgastav vann ja pingeid maandav massaazh , millele  järgneb  loomulikult nõudepesu,  põranda küürimine ja teiste  rituaali tagajärgede  kõrvaldamine.  Aga  ka  Barbie ise peab üht-teist oma look ´i nimel ette võtma, olgugi et Ken juba ammu magusasse unne on vajunud ja võibolla näeb undki. Õnneks ei ole Barbie veel ema. Kuidas ta saakski!  Siis  lakkaks  ju  Barbie  kui selline olemast. Ent Barbiele meeldivad lapsed ja nende nimel on ta valmis palju ohverdama, kui vaja, siis ka iseenda...
    Tegelikult võiks kõik olla uskumatult palju lihtsam,  kui vaid naiivne  nukuke seda oskaks  aimata.  Ja kui miski muu enam tõesti ei aita,  siis tuleb see  igavana  naiselik   kavalus appi võtta,-  seda peaks tal ju ometi olema!  Milleks näha vaeva, kui saab ka lihtsamini hakkama. Lõppude  lõpuks on ühel  nägusal  Barbiel  ka palju muud huvitavat ja  kasulikku  ette võtta,  kui oma väärtuslikku  aega  mingisuguste  mõttetuste  peale kulutada. Keegi pole asendamatu. Keegi pole ideaalne. Keegi pole Ken. Keegi pole Barbie...
    Me kõik kanname maske, olgu nendeks siis Barbie,  Ken,  Tuhkatriinu või hoopis   Lumekuninganna .  Sel pole vähimatki tähtsust. Oluline on aga  tõsiasi, et kõigil  inimestel peavad olema  võrdsed  õigused olenemata nende  välistest  parameetritest.  Bioloogiline sugu,  mis paljudel  juhtudel  võib pealegi  olla  inimese tegeliku sooga vastuolus , ei tohiks mingil juhul  takistada  võrdset  ligipääsu  hüvedele ja õigustele. Me ei ole mitte  Barbied  ja  Kenid vaid  a priori  indiviidid,  kes vajavad oma  ideede  ja  eesmärkide  elluviimiseks võrdseid võimalusi ja aktsepteerimist.   

SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE EELNÕUST

Käsitlemisele on võetud Vabariigi Valitsuse algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu, mille esimene lugemine on ka juba olnud. Siiri Oviir ütleb oma ettekande sissejuhatuses, et soolisest ebavõrdsusest on saamas tõsine sotsiaalne probleem, mis takistab Eesti jõudmist teiste tsiviliseeritud riikide hulka. Kas siis sellepärast, et teistel on selline sedus peame ka meie selle vastu võtma?! See peaks siiski tulema konkreetselt meie riigi/ühiskonna enda soovist-vajadusest mitte Euroopa Liidu nõudmistest. Sellepärast nagu ka S.Oviir ütles: “Eesti ühiskond on harjunud paljude duskrimineerimise ilmingutega , neid peetakse normaalseteks ja paratamatuteks”. Meile ollakse harjunud praeguse olukorraga, see on meie mõttemudel mida ühe seadusega üle öö ei muuda.
Põhilised soolise ebavõrdsuse ilmingud:
Paratamatult on nii, et naistel on rohkem soolise ebavõrdsuse ilminguid. Kõige tõsisem on see, et praegu on naiste palk ¼ võrra madalam kui meestel. Isegi sama töö eest ei saada võrdselt palka, ning naistel on ka raskem tööd saada, sest kui ta on noor siis arvatakse, et varsti saab lapse või kui juba lapsed on siis viibibi laste haiguste tõttu palju kodus. Kui siis lapsed juba piisavalt suured on peetakse naist juba liiga vanaks, et kuhugile tööle kõlbaks. Naiste tööd on ka vähem väärtustatud kui meeste omad. Lisaks teevad nad nn tasustamata koduseid töid.
Meestega seotud suurim probleem on nende lühike eluiga võrreldest naiste omaga . Põhjuseks peetakse meestele omast suurt riskikäitumist – töö tähendab neile kõike, kui see kaob siis kaob ka kogu “pind” nende alt. Sellepärast kannatavadki mehed tööga ülekoormatuse ja stressi all – ühikond ju ootab tublit töödrügavat meest.
Lugedes esimest korda soolise ebavõrdsuse seadust jäi selline mulje, et mõte ise on hea aga sellisena mõttetu nagu ta praegu riigikogus menetlusel on. Enamus teksti on lihtsalt ilusa ja ümmarguse jutt, mille rakendamine tundub raske kui mitte võimatu.
Kõigepealt kerkib küsimus, mis see diskrimineerimine siiki on, umbkaudne mõiste tähendus on seduses küll kirjas aga seda on võimalik mitmeti mõista ja enda kasuks käänata-väänata. Hea konkreetne on § 5, mis käsitleb diskrimineerimist tööelus aga siiski kui ma peaksin esitama kaebuse dsikrimineerimise kohta, oleks minu sõna tööandja vastu. Kui tegu on seksuaalse ahistamisega väljaspool töökohta siis lihtsalt inimesed ei julge sellest kauebust esitada. Kuidas ma lähen kellegile võõrale teatama, et kuskil tänaval või baaris on mind ahistatud, eriti veel siis kui ma ei tea ega tunne ahistajat – sellisel juhul ei saagi avaldust esitada? Seadusest leiab komisjoni töötamise ja avalduste mentelemiste täpse kirjelduse (paberimajandus bürokraatia peab ju paigas olema) samas näiteks kuidas kujutatakse ette § 8 “Diskrimineeriv reklaam ning töö- ja koolituspakkumine” kontrollimist. Mismoodi mõeldakse kindlaks teha milline reklaam tõesti on diskrimineeriv ja milline mitte, ning kes seda kontrollima peaks?! Vaevalt viieliikmeline soolise võrdõigulikkuse komisjon sellega tegelda jõuaks. Sama ebareaalne tundub 3. peatükk “Soolise võrdõigulikkuse edendamine”, kus riigi- ja kohalikud omavalitsused peaksid soolist võrdõiguslikkust edendama - panevad võrdõiguslikkust käsitlevad plakatid üles??? Sellised peatükkid jätavad mulje, et seda seadust on tehtud väga kiirelt ja ülepeakaela või siis mõtelmatult.
Seaduse eelnõu lugemisel tundus see paljudele lõbu tekitavat, seda ei võetutd kuidagi eriti tõsiselt. Ka sealt kajas läbi et see seadus puudutab rohkem naiste õiguste tagamist kui üldist soolist võrdõiguslikkust. Kas mitte § 4 punktis 2 toodud kohustusliku kaitseväe ajateenistuse kehtestamine ainult meestele pole nende suhtes diskrimineeriv. Siit tuleb välja, et ikkagi igas asjas (mis tihtipeale seotud bioloogilise sooga) ei ole võrdõiguslikkust.
Üldiselt on seaduse mõte ja eesmärk hea aga selle elluviimise ja töötamise suhtes on tõsiseid kahtlusi. Võibolla kui seda seadust veel üle vaadatakse ja mõne koha peal muudatusi ja täpsustusi tehakse siis võib sellest isegi asja saada. Praegu näeb ta ette palju ilusaid reguleeringuid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tagamise suhtes, mis meie ühiskonnas nii pea veel toimima ei hakka. Ühe seadusega ei muuda inimeste endi arvamusi ja käitumist, sest ootused- lootuse naiste ja meeste käitumisest ja ka töödest on niivõrd juurdunud meie arusaamadesse. Tihtipeale seostatakse diskrimineerimist Ameerika filmides levinud radikaal feministidega, kes peavad neile ukse lahti tegemist ja mantli selga aitamist seksuaalseks ahistamiseks. Kõigepealt tuleks avalikkusele selgitada mis diskrimineerimine on ja et seda ei pea taluma , kuna see on nende inimõiguste rikkumine . Paljud naised (kindlasti ka mehed) peavad igapäev taluma diskrimineerimist. See seadus on meile kindlasti vajalik aga koos sellega oleks ka vaja üldsusele seda tutvustada ja panna rõhku, et meil tõesti esineb soolist dikrimineerimist mille vastu tuleb välja astuda.

SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE KOMMENTAARID – ESSEE

Missugused on soolise ebavõrduse ilmingud eesti ühiskonnas

Soolise ebavõrdsust esineb nii naiste kui meeste suhtes. Meeste suhtes tõsi küll harvemini ja mitte otseselt, vaid pigem psühholoogilise survena ja meeste eneste ootusena. Meeste diskrimineerimise ilminguteks võiks pidada ajateenistuse kohustust, madalamat haridustaset (ma ei tea, kuivõrd on Eesti haridussüsteem meestekeskne ja kas faktis , et meestel tõepoolest on madalam haridustase, on süüdi meesugu ise või süsteem, pole vist selle essee teema).
Samas ei saa eitada meestele ühiskonna poolt pandud rolli olla edukas, teenida palju raha ja olla tõeline “mees”. Küsimuseks oleks siinkohal pigem see, kes on see ühiskond, kes selle rolli meestele on asetanud. Võibolla on minu vaade siinkohal äärmiselt ebaaus meeste suhtes, aga kaldun arvama , et see roll pole meestele mitte pandud, vaid mehed on selle eneste peale võtnud. Nimelt kui mees teenib perekonnas vähem kui naine, siis sellise olukorra tõttu on stressis mitte naine, vaid hoopis mees – niisiis pole naistele (üldjuhul) oluline mitte palganumber vaid hoopis muud inimlikumad väärtused.
Naiste soolise ebavõrduse ilminguid on hoopis rohkem ja need on tunduvalt markantsemad – muidugi võib olla tegemist sellega, et ma ei oska end hästi meeste rolli asetada ja seega ei oska ka nende probleeme ehk adekvaatselt näha. Seaduse stenogrammist võib muidugi lugeda A. Liivi muresid läbi lapsepõlve, kuid usun, et sellist ebavõrdset kohtlemist pole kogenud suurem osa meessoost.
Naised teenivad vähem (isegi sama kvalifitsiooni ja haridusega samal töökohal), nende tööalane positsioon on madalam. Naiste tüüpilised töökohad on näiteks koristaja , kokabiline, sekretär jne – ametid, mis pole ühiskonnas tunnustatud ja samas ametid, mis on ühiskonnas küll tunnustatud, kuid selgelt alatasustatud, näiteks õpetajad ja arstid.
Naistelt eeldatakse rabamist “kahel rindel” – tööl ja kodus pere eest hoolt kandes , mehelt eeldatakse vaid korraliku tööoskust.
Ebavõrdsuse ilminguks võiks pidada ka naiste liiga vähest esindatust kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus. Siinkohal ei saa muidugi väita, et naiskandidaate oleks samapalju kui mehi, kuid midagi näitab see ometigi – kui mitte muud, siis ühikonna suhtumist, et “tähtsaid” asju usaldatakse ajama pigem mehi. Naised ei kandideeri seepärast, et teavad – neil poleks võimalustki esinduskogusse pääsemiseks. Kui neil siiski võimalus antakse, siis koheldakse naisi kui mitte võrdväärseid partnereid . Sobivaks näiteks olgu siinkohal kasvõi Tõnu Kauba õiendus Liia Hännile, et tema seda eelnõud kaasettekandjana esindab.

Mida seadus üldse reguleerib ja mida ta Eestis reguleerib

Seadus peaks reguleerima soolise ebavõrdsuse kõigis ühiskonna sfäärides (seaduse esialgses variandis oli kirjas ka ebavõrdsuse kõrvaldamine pereelus , mida menetletavas variandis ei mainitagi). Eestis käib see seadus kindlasti ees ühiskondlikust arvamusest – valdav enamus leiab, et mingisugust diskrimineerimist ei toimugi. Naiste madalamat rolli ühiskonnas peetakse juba ammu väljakujunenuks ning täiesti normaalseks nähtuseks, seda ei defineerita diskrimineerimisena. Kui Eesti ühiskond peaks omaks võtma seaduse diskrimineerimise definitsiooni, oleks tõepoolest võimalik, et inimesed, keda diskrimineeritakse, võtavad midagi oma õiguste kaitseks ette ja kasutavad neile seadusega antud vabadusi.
Julgeksin arvata, et vähemalt esialgu ei kutsu soolise võrdõiguslikkuse seadus ühiskonnas muutust esile, sest iganenud arvamus soorollidest pole kerge muutuma. Arvatavasti esitavad komisjonile avaldusi esimesed julged, kel pole hirmu töökohta kaotada. Mõne aja möödudes, ja tingimusel, et varasemad pöördunud on tõepoolest abi saanud, julgevad ehk teisedki, sealhulgas mehed, avaldusi soolise ebavõrdse kohtlemise kohta esitada. (Pöördun selle punkti juurde tagasi kontrollimehanismi juures).

Miks seadust vaja on

Nagu juba eelmise punkti juures mainitud , on Eesti ühiskonnas soolise ebavõrdsuse probleem teadvustmata. Selgelt on olemas diskrimineerimise ilmingud, kuid selles suhtes ei võeta midagi ette – ühelt poolt ei peeta seda ebavõrdsuseks ja teisalt ei ole kuhugi oma probleemiga pöörduda.
On küll äärmiselt kahetsusväärne, et inimeste teadvustamise rolli peab täitma hakkama veel vastuvõtmata (ning Eesti esmalaadne) seadus, kuid samas ei ole meedia ühiskonda piisaval määral teadvustada suutnud.

Kuidas toimib kontrollimehhanism

Seaduseelnõus on kirjas, et isik, kes tunneb, et teda on diskrimineeritud, peab esitama vastava avalduse soolise võrdõiguslikkuse komisjonile. Kui avaldus vastab nõuetele, hakkab komisjon case ´i menetlema. Menetlusel peavad asjaosalised inimesed andma seletusi ja võimaldama juurdepääsu vajalikele dokumentidele. Viimastest kõrvalehoidmist tähendab uurimise takistamist ja on seega seaduse rikkumine – kahjuks pole komisjonil õigus rahatrahve määrata (obmudsmanil oleks seesugune õigus arvatavasti olnud). Kõikvõimalikud seaduserikkumised peavad läbima kohtumenetluse, mis teatavasti võtab väga kaua aega, mis omakorda tähendab, et tööandja võib diskrimineerivad asjaolud kõrvaldada. Eelnõu sisaldab tõsi küll sätet, et isegi kui tööandja on komisjoni otsuse ajaks kõrvaldanud diskrimineeriva asjaolu/d, võib trahvi suurust vähendada, kuid mitte alla alammäära (mida seadus ei kehtesta!).
Oluline on säte, et arvataval diskrimineeritaval on kohtus tõendamiskohustus. Seega minnakse vastu põhimõttele, et inimene on süüta, senikaua kui on tõendatud vastupidist (arvatav diskrimineerija peab oma süütust tõendama seepärast, et tema on sellises situatsioonis tugevam pool ja diskrimineeritaval kui kannatajal pole see alati võimalik).

Mis võib inimesega juhtuda, kui ta tunneb, et teda on soo tõttu diskrimineeritud

Kui komisjon pärast case´i menetlemist leiab, et tõepoolest toimus diskrimineerimine – avaldatakse otsus nii avalduse esitajale kui diskrimineerijale. Komisjoni otsused on avalikud, seega (üksikasju nimetamata) teavitatakse otsus on meediale. Komisjon soovitab ekspertarvamuse põhjal kohtuvälist lahendit. Komisjon ise case´i kohtusse ei vii.
Seega saab inimene, kes on võtnud südame rinda ja julenud avalikustada toimunud diskrimineerimist, saab vaid ekspertarvamuse, mitte reaalset kaitset või isegi tuge.

Kas seadus on nõrk/tugev, vajalik/mittevajalik

Kahtlemata on seadus vajalik – iseküsimus mille jaoks kas rahva teavitamiseks või tõelise olukorra lahendamiseks ja kontrolli loomiseks.
Kentsakas on eelnõust tihti lugeda, et asi on nii ja nii, kui pole just veenvaid põhjusi, mis lubaksid ka seadusest kõrvalehoidmist. Sisuliselt tähendab see aga seda, et vähese laveerimise ning mõningase tõlgendusoskusega inimesed võivad kergesti seaduse nõuetest kõrvale hiilida.
Järelvalve nõrkus on kahtlemata algatamisõiguse puudumine, mis teatud juhtudel võib osutuda probleemiks – inimesed ei pruugi endale probleemi olemust teadvustada või nad ei julge midagi ette võtta, kuna kardavad tööd kaotada
Komisjon peab tegelema “saja asjaga” – nimelt konkreetsete diskrimineerimisjuhtudega ja samas ka analüüsima seaduse mõju. Nimetatud ülesanded on aga ühele kogule liiga palju täita, sest järelvalve organ peaks tegelema ja nõustama ning informeerima, kuid mitte uurima üldisi seaduspärasusi ning mõju ühiskonnas.

EESTI SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSEST

Lõpuks on Riigikogusse esitatud ning ka esimese lugemise läbinud “Soolise võrdõiguslikkuse seadus”. Seaduse põhieesmärgiks on §1 järgi edendada soolist võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust. Seadus keelab ka diskrimineerimise soolise kuuluvuse alusel.
Eesti on jõudnud viimaks olukorrani, kus tunnistatakse soolist diskrimineerimist ning vajadust selle valdkonna õigusliku regulatsiooni järele, olgugi, et tutvudes Riigikogu stenogrammiga seaduse esimeselt lugemiselt, jäi küll pigem mulje, et seaduseelnõu on kavalate naiste plaan järjekordselt kuidagi meestele nn “ära teha”. Kuigi Siiri Oviir ja Ülle-Marike Papp tõid oma kõnes mitmeid kõnekaid fakte ja näiteid diskrimineerimise ning ebavõrdsuse kohta, jäi siiski kõlama iroonia ja lõbusus riigikogulaste poolt esitatud küsimustes ning kommentaarides. Seaduseelnõu lugemine oli justkui lõbus vahepala nende muidu nii igavas päevas. Kommentaaridest enamik ei puudutanud konkreetset seadust, olid ironiseerivad ja mõttetud. Samas on ju teema piisavalt tõsine ja oluline, millelt võiks eeldada mõningast huvitatust ning asjasse süüvimist.
Kõik ettekandjad rõhutasid mitmeid kordi, et seadus pole “naiste olukorra parandamiseks”, vaid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja tagamiseks, mis kokkuvõttes annab kasu kogu ühiskonnale, mitte ainult ühele soole. Valdavalt meessoost Riigikogu liikmed vastupidiselt leidsid , et seadus on mehi diskrimineeriv, arvestades, et mitmetes eluvaldkondades on mehed halvemas seisundis võrreldes naistega. Kui arvestada, et Riigikogu on rahva esinduskogu, võiks eeldada, et saadikute arvamus peegeldab ka kogu rahva arvamust – sellist seadust meil küll vaja ei ole. Võrdõiguslikkuse seadust on ka väljaspool Riigikogu tunnistatud mõttetuks ning ühiskonna vajadustele mittevastavaks seaduseks. Lihtsalt arvatakse, et ebavõrdset kohtlemist kui sellist ei eksisteeri või peetakse seda loomulikuks ja seda nii meest kui ka naiste eneste poolt. Ka Riigikogus tõstatati küsimus seaduse “peale surumisest” Euroopa Liidu poolt. Millegi pärast on jäänud mulje, et kui Euroopast tulenevalt teatavat kohustust Eestil poleks, siis poleks see eelnõu ka praegu mitte Riigikogusse jõudnud. Parem oleks olukord kindlasti siis kui seadusalgatus oleks tulnud Riigikogust enesest – see oleks näidanud rahvaesindajate valmisolekut soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmiseks. Praegu on jäänud mulje seaduse kohustuslikkusest ja pealesurutusest, sest “muidu me pole ju õige Euroopa riigi moodi, kui meil sellist seadus pole”.
Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus hakkab reguleerima peamiselt ainult töösuhteid, s.t kes, kuidas, miks ja millisele kohale tööle võetakse. Seaduse eelnõu järgi ei reguleeri seadus peresuhteid ja eraelu, ka põhiseadus ütleb, et pereelu on puutumatu. Samas on ju teada, et sooline ebavõrdsus on peresuhetes märkimisväärselt suur. Kuid kahjuks on tõesti tegemist sellise elusfääriga, mida on riiklikult keeruline reguleerida ja raske järelvalvet teostada.
Positiivne on see, et seadus on suunatud kogu ühiskonnale, s.t nii avalikule kui erasektorile. Probleem, mille tõstatas Riigikogus J. Leppik, et seadusega hakatakse tegema liigseid ettekirjutusi eraettevõtlusele ja turule, on lihtsalt öeldes naeruväärne. Sooline ebavõrdsus ei eksisteeri ju ainult avalikus sektoris, pigem rohkem erasfääris. Sooline võrdõiguslikkus ei saa ja ei tohigi olla ainult riigi probleem ja ülesanne, vaid peab laienema kõikidesse valdkondadesse, mis oleks aluseks sellele, et vajadust võrdõiguslikkuse järele hakkaks tunnistama kogu ühiskond. Seaduse jõu ulatus ainult avalikku sektorisse ei likvideeriks soolist diskrimineerimist ühiskonna tasandil, riigil on õigus ja kohustus põhiõiguste tagamist nõuda ka avalikust sektorist väljaspool, ilma et seda peetaks riigi liigseks sekkumiseks.
Seaduse üks küsitavaid paragrahve on § 4 lg 2 p 2 ehk kohustusliku ajateenistuse kehtestamine ainult meestele, mida käesoleva seaduse järgi ei loeta diskrimineerivaks. Kohustuslik ajateenistus võib ja kindlasti diskrimineeribki mehi, kuid soolise võrdõiguslikkuse seaduse ülesandeks ei ole kuulutada naised võrdselt meestega sõjaväekohuslasteks, vaid tagada kõigile ühiskonnaliikmetele võrdsed võimalused eneseteostuseks olenemata nende soost. Ajateenistuse ka naistele kohustuslikuks muutmine kuulub mõne teise seaduse pädevusse, võrdõiguslikkuse seadus ei pea seda valdkonda reguleerima. Kohustuslik kaitseväe teenistus on väga vaieldav küsimus, sest kindlasti piirab see meeste õigusi ja vabadusi. Lahendus sellele probleemile peitub ilmselt palgalises sõjaväes, kuid selle teema üle arutlemine kalduks käesolevast liiga palju kõrvale. Naiste seisukohalt ei saa seda seadusesätete ilmselt diskrimineerivaks nimetada, sest naiste ajateenistus on siiani olnud vabatahtlik ning soovijad on ilmselt teenistuse ka läbinud.
§-s 8 on keelustatud diskrimineeriv reklaam ning töö- ja koolituspakkumine. Selle sätte elluviimine tõenäoliselt suhteliselt keeruline, sest reklaam, mis ühele inimesele on sooliselt ebavõrdseid stereotüüpseid soorolle kujutav, teisele jälle pole. Tegelikult võiks ju iga reklaami kallal vinguda, et see teatud määral halvustab üht või teist sugu ning kasutab stereotüüpseid soorolle. Ka võrdõiguslikkuse komisjonil võib sellealast järelvalvet teostades teatavaid probleeme esile kerkida, sest kes konkreetselt on pädev otsustama reklaami diskrimineeriva sisu üle? Tihtilugu on just need reklaamid , mis on ühel või teisel moel sugusid halvustav või inimväärikust alandav , need populaarsemad ja atraktiivsemad, seega tekib mõningane konflikt vaba ettevõtluse ja eneseteostuse ning soolise võrdsuse vahel – riik kirjutab ette, mida erasektor teha võib ja piirab sellega turu vabadust. Seda võib vaadelda isegi kui sõna- ja väljendusvabaduse piiramisena. Samas aga kui arvestada meedia suhteliselt suurt mõju inimeste hoiakutele ja väärtushinnangute kujunemisele, on loomulik, et teatavas ulatuses tsensuur peaks olema.
Seaduse järelvalve institutsiooniks on eelnõu kohaselt võrdõiguslikkuse komisjon. Eelnõu esimese variandis oli selleks ombudsman . Ka L. Klaar tõstatas küsimuse, miks pole võrdõiguslikkuse ombudsmani, kellel oleks ehk veidi teistsugusemad (ja ka laiemad) õigused ja volitused kui komisjonil. Ombudsmanil oleks eelnõu esimese variandi järgi olnud õigus määrata trahv tema ettekirjutuse mittetäitmise korral ja osaleda sõnaõigusega Vabariigi Valitsuse istungitel (§ 17 lg p 6 ja 7), komisjonil seda õigust aga pole. Komisjon saab teha ainult ettepanekuid Vabariigi Valitsusele, mis saab olema tõenäoliselt üsnagi väikese tähtsusega. Valitsuse istungitel osalemine annaks parema võimaluse sekkuda võrdõiguslikkusega seotud küsimustes ning muudaks efektiivsemaks komisjoni tegevuse. Ka oleks ombudsmanil iseseisev kaebuse või hagi algatamise õigus, mis komisjonil puudub. Ei oska küll arvata, mis eesmärgil ombudsman seadusest välja jäeti, kuid sellega on kindlasti vähendatud võimalusi soolise võrdõiguslikkuse paremaks kaitseks ja järelevalveks.
Seaduse üheks nõrgaks küljeks on mõnede definitsioonide ja mõistete ebaselgus või isegi nende lahtimõtestamise puudumine. Uurimused on näidanud, et eestlased ei oska hinnata, mis teod kuuluvad soolise diskrimineerimise, seksuaalse ahistamise või vägivalla alla. Võib tekkida olukord, kus meil on küll vastavat valdkonda reguleeriv seadus, kuid inimesed ei pruugi olla teadlikud seaduse regulatsioonialadest ja ei pöördu diskrimineerimisjuhu ilmnemisel vastava institutsiooni poole, sest ei oska pidada juhtunut diskrimineerimiseks. Inimesed on harjunud pidama loomulikuks, tavaliseks mõnesid ebavõrdse kohtlemise nähtusi ning ei näe põhjust pöörduda vastava volituse saanud institutsiooni poole. Definitsioonide ähmasus kindlasti raskendab ka diskrimineerimise tuvastamist, mis omakorda muudab keeruliseks seaduse järelvalve.
Seadusesse on sisse kirjutatud ka säte, mille järgi on tööandja kohustatud teavitama töötajat võrdõiguslikkuse seadusega garanteeritud õigustest. Selle sätte praktikas realiseerumine on minu arvates suhteliselt küsitav, sest vaevalt tööandja peale seaduse vastuvõtmist seminari korraldab ja kõigile seaduse mõtte ja eesmärgi lahti seletab. Palju tõenäolisemalt lähtutakse eeldusest, et seaduse tundmine on igaühe enese asi ja tööandjale endale on mõnes mõttes kasulikum, kui töötaja konkreetset seadust nii hästi ei tunne.
Mind häiris Riigikogu stenogrammi lugedes, et seaduseelnõu esitajaks ja seaduse “kaitseks” sõnavõtjad olid kõik naissoost isikud, mis jättis mulje, et just naised on soolise võrdõiguslikkuse seaduse eestvedajad ja läbisurujad, sest just neile on seda seadust vaja. Kui mõni meessoost isik oleks sel teemal sõnavõtnud, oleks tundunud, et sooline võrdõiguslikkus on midagi, millest on huvitatud mõlemad sugupooled. Riigikogus seaduse esimesel lugemisel oli justkui kaks leeri – naised ja mehed – kellest esimesed rõhutasid seaduse vajalikkust kogu ühiskonnale, teised aga nägid seaduse “ühekülgsust” ehk suunatust naiste parema olukorra loomisele. Samas aga, nagu võib järeldada ka L. Hänni ütlusest, et mehed üldiselt pole huvitatud sel teemal sõna võtma, sest soolist võrdõiguslikkust nähakse eelkõige siiski naiste probleemina. Jääb ilmselt üle vaid loota, et seaduse vastuvõtmisega soolist võrdõiguslikkust ka päriselt edendatakse ja seda mitte ainult paberil , vaid ka praktikas.

SOOLISE EBAVÕRDSUSE ILMINGUD EESTI ÜHISKONNAS

Soolist ebavõrdsust võib Eestis leida väga mitmetes valdkondades. Alates tasustamisest kuni väärtusteni välja, mida mehed ja naised kannavad:

• Ebavõrdne tasustamine – on teada, et mehed teenivad võrreldes naistega palju suuremat palka. Sageli ei suudeta seda isegi põhjendada.
  
• Naistel on karjääriredelil tõusmiseks vähem võimalusi või kulgeb see väga aeglaselt. Enamasti peavad naised end mitu korda enam tõestama.
  
• Vaatamata sellele, et kõrgharidusega naiste osakaal on ühiskonnas meeste omaga võrreldes suurem, on naistel madalama prestiizhi, tasu ja positisooniga ametid.
  
• Naiste osakaal poliitikas on väike (kuigi valitsuses on viis naisministrit). Osalt on see ka naiste enda süü, sest puudub aktiivsus. Valimisnimekirju vaadates on mehed ees ja naised taga, nii ei ole valimistel neil erilist lootust.
  
• Noori naisi (vanuses 25-35aastat) ei taheta võtta vastutusrikastele ametikohtadele (vaatamata sellele, et neil on olemas vastav haridus, teadmised jne). Põhjus on väga lihtne – selles vanuses läheb kõige enam naisi dekreeti .
  
• Eestis ei vaadata eriti hästi selle, kui mees jääb lastega koju ja naine käib tööl. Tegemist on uute väärtushinnangutega, mida pole suudetud veel omaks võtta.
  
• Eestis on ikka veel selgelt ametid jagunenud meeste ja naiste töödeks.
  
• Kõrgkoolide sisseastumistestid on koostatud meessoost sisseastujat soosides (naistel ja meestel on erinevalt arenenud matemaatilise, loogika jne ülesannete lahendamine)
  

Miks on Eestis vaja soolise võrdõiguslikkuse seadust?

Soolise võrdõiguslikkuse seadust on vaja selleks, et reguleerida erinevates eluvaldkondades toimuvad diskrimineerimist, eelistamist vastavalt soole ning kummutada valearusaamu võrdsest kohtlemisest. Samuti on see vajalik mõningate teemaga seonduvate väärtuste paika panemiseks ning ümbervaatamiseks ühiskonnas. Soolise võrdõiguslikkuse seadus tegelikult: Seaduse eesmärk on edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust, keelustades diskrimineerimise soolise kuuluvuse alusel ja kohustades riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutusi, haridus- ja teadusinstitutsioone ning tööandjaid tegutsema soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks majandus-, sotsiaal-, haridus-, kultuuri ja muudes ühiskonnaelu.

Seaduse reguleerimisala

Seaduse reguleerimisala (§ 2):
(1) Seadust kohaldatakse kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
(2) Seadust ei kohaldata:
1) registreeritud põhikirjaga usuliste ühenduste usu tunnistamisele ja viljelemisele, sealhulgas vaimulikuna töötamisele;
2) peresuhetele ja eraelule.
valdkondades.
Seaduse kontrollimehhanism. Seadusest kinnipidamist kontrollib soolise võrdõiguslikkuse komisjon, mille kohustusteks on:
1)jälgib käesoleva seaduse nõuete täitmist;
2)võtab vastu isikute avaldusi ja annab ekspertarvamusi diskrimineerimise asetleidmise kohta;
3) analüüsib seadusandluse mõju naiste ja meeste seisundile ühiskonnas;
4) teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta;
5) nõustab ja informeerib Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi, kohalike omavalitsusüksuste asutusi ning teisi asjast huvitatud isikuid käesoleva seaduse rakendamist puudutavates küsimustes;
6) teavitab avalikkust ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisega tegelevaid isikuid kohalike omavalitsusüksuste asutustes;
7) arendab koostööd teiste riikide ja ühenduste soolise võrdõiguslikkuse järelevalve asutustega;
8) võtab tarvitusele meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks
Teiseks organiks on Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, kes:
1) töötab välja soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad ning täidab käesolevas seaduses ja põhimääruses ettenähtud ülesandeid;
2) nõustab Vabariigi Valitsust soolise võrdõiguslikkuse edendamise strateegia küsimustes;
3) esitab Vabariigi Valitsusele oma seisukoha ministeeriumide esitatud riiklike programmide käesoleva seaduse paragrahvile 9 vastamise kohta.
(2) Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu töökord sätestatakse põhimääruses. Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus.
(3) Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu tehnilise teenindamise tagab Sotsiaalministeerium .

Seadusega kaasnevad õigused

1) sooline võrdõiguslikkus ehk naiste ja meeste võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ja teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel;
2) naiste ja meeste võrdne kohtlemine
3) kontrollorgani tegevusest tulenevad õigused
4) naistel ja meestel kui sotsiaalse grupi esindajatel on mitte ainult võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus de jure, vaid ka de facto kõigis ühiskonnaelu valdkondades.

Juhtumid

1) Dekreedis olnud naist ei võeta enam endisele töökohale tagasi. Põhjustena tuuakse mahajäämust, kvalifikatsiooni aegumist jne. Sellise diskrimineerimise vormi keelab ära Soolise Võrdõiguslikkuse seaduse § 3 p1 lõige3 (otsene sooline diskrimineerimine on isiku ebasoodsam kohtlemine tema soo tõttu, eriti seoses raseduse ja sünnitamisega, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaolude tõttu ning seksuaalne ahistamine)
2) Samal töökohal töötavad erisoost inimesed ebavõrdses olukorras tänu sellele, et meessoost töötajat tunnustatkse avalikult (näiteks üldkoosolekutel) naine sellise tänu osaliseks ei saa, kuigi ta on selle ära teeninud . Soolise võrdõiguslikkuse seadus § 3 p1 lõige 4 (kaudne sooline diskrimineerimine on näiliselt või olemuselt neutraalne tingimus, asjaolu või tegevus, mis seab märgatavalt suurema osa ühest soost isikuid teise sooga võrreldes ebasoodsamasse olukorda)

Kokkuvõte

Jään seaduse eelnõud lugedes siiski arvamusele, et tegemist on suhteliselt kontrollimata nõudmistega. Teiseks on diskrimineerimise juures tegemist ka psühholoogilise ahistamisega, mille kindlaks tegemine ja tõestamine on väga raske, kuid probleem Eesti ühiskonnas siiski püsib. Kolmandaks arvan, et seaduse eelnõu on koostatud Euroopa Liiduga liitumise protsessi üheks väikeseks kiirendajaks. Nimelt Euroopa Liidu kui ka teiste rahvustevaheliste organisatsioonide siseselt pööratakse väga suurt tähelepanu inimõiguste ja diskrimineerimisega seotud küsimustele. Seega peab Eesti näitama, et liigub Euroopa inimõiguslastega ühes rütmis. Neljadaks tooks välja teadmatuse mõistetest, mis on võrdõiguslikkus ja sellega kaasnevad väärtused. Nähakse, mis toimub mujal maailmas ja hakatakse seda kohe maha kopeerima, teadmata, kas see tegelikult ka õige on.
Ei saa öelda, et Eestis on vara sellist seadust vastu võtta, seonduvad probleemid on ühiskonnas olemas, kuid suure osa inimeste mõtlemine ja väärtushinnangud ei ole veel nii kaugele jõudnud areneda, et mõelda võrdõiguslikusega kaasnevatele küsimustele.

ESSEE

Eesti Vabariik ühines ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise konventsiooniga 26. septembril 1991. (alles nüüd hakatakse nö. lille liigutama ) Konventsiooni eesmärk on tagada võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse põhimõtte austamine ning naiste ja meeste võrdne osalemine oma riigi poliitilises, ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus . Dokumendis keelustatakse naiste diskrimineerimine ning kohustatakse sellega ühinenud riike võtma ka erinevaid meetmeid naistevastase diskrimineerimise lõpetamiseks. Praeguseks on konventsiooniga ühinenud 168 riiki.
Käesolev seadus on üks neid, mida on vaja just inimõiguste ja –vabaduste tagamiseks. Selle sisu on ja jääb vähemalt pikaks ajaks puht deklaratiivseks nagu sarnase suunitlusega lastekaitse seadus jms. Seaduseelnõu on vahendiks poliitilise tahte elluviimiseks- isegi kui Eestis ei ole kõik soolise võrdõiguslikkuse põhimõtted veel elluviidavad, on määravaks poliitikute soov täita inimõigustealaseid lepinguid, ühineda EL -ga jne.
Tundub et seaduseelnõu on poolik , sest esineb ebatäpsusi. Näiteks: Töölevõtmise protsess on diskrimineeriv siis, kui, testid, mida tööandja valikuprotsessis kasutab, on koostatud nii, et nad annavad rohkem punkte mehelike kui naiselike omaduste eest, või kui näiteks see, kui tööandja kutsub vestlusele kõik naissoost kohataotlejad aga mitteühtegi meest või et töötajate hulgas peab olema võrdselt nii mehi kui naisi. Seaduses on küll punkt selle kohta, et kui amet nõuab ühe soo eelistamist, siis eelnev ei kehti. Aga kes ütleb, mis on mis? Kes paneb siis paika kas kohale vaja just meest või naist? Need otsustused tehakse stereotüüpide alusel, ka see on diskrimineeriv. Ja alati on võimalik ka põhjendada, miks võeti just mees, aga mitte naine. On ka ütlus: loll on see, kes vabandust ei leia. Kui pole täpselt määratletud mis on naise, mis mehe töö, siis ei saa ka karistada millegi alusel. Ja kui asi jõuabki kohtusse seoses ühe töötaja eelistamist tema soo, mitte pädevuse kohta, siis ei kujuta ette, et kohus ütleb, et võta tööle see naine (või mees).
Käesoleva seaduse § 5 ettenähtud diskrimineerimiskeeldu eiranud tööandja on kohustatud diskrimineeritule hüvitama tekitatud varalise ja moraalse kahju vähemalt viidekordses kehtestatud kuupalga alammääras. Kena lause jällegi, mis tõstab diskrimineeritu(te) eneseusku, mis on samuti deklaratiivne ja reaalset jõudu mitte omav. Asi nimelt selles, et kui töölevõtmise korda on rikutud, peab tõendama, et tekkis kahju, paraku on seda väga raske tõendada. Saamata jäänud tulu (kuna ei võetud tööle) on üks kahjuliik ja Eesti kohtupraktika näitab, et seda ei mõisteta Eestis välja eriti ning moraalset kahju ammugi mitte. ja varaline kahju oleks sellisel juhul nt bussipilet raha, mille tööotsija kulutas intervjuule sõitmiseks.
Keelatud on avalikustada reklaami, mis kujutab või süvendab naiste ja meeste vahelist ebavõrdsust kujutavaid soorolle, samuti reklaami, mis on üht sugu halvustav või mõjub ühe soo inimväärikust alandavalt. Huvitav, kes määrab jällegi need kriteeriumid? Antud juhul sõltub ju kõik inimese moraalsetest tõekspidamistest. Nt kirikupappide hinnangud reklaamidele erinevad kunstikooliõpilaste hinnangutest. Kummal on õigus? Mõlemal, kuigi ühiskondliku poolehoiu võidaks suurema tõenäosusega jumalasulaste arvamus.
Tuleb tõdeda, et stereotüüpne käitumine pole kuhugi kadunud, nad on olemas, kuigi hägustunud. See eeldaks inimeste mõttelaadi muutust. Eestis on see visa kaduma., just vanema põlvkonna seas. Nooremad enam selliselt üldjuhul ei mõtle- tänapäeval on normaalne, kui isad lastega rohkem tegelevad ja vankritega jalutavad tänaval. Vanemal põlvkonnale on see natuke imelik (mitte teisi vaadates, vaid enda seas), sest mees on kaotanud oma macholiku imidzi.
Tundub, et seadus pole mitte soolise ebavõrdsuse seadus, vaid just naistele võrdsuse taotlemisele suunatud. Mehed on antud seaduses tegelikult teisejärgulised.
Arvukad Statistikaameti, Rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi , samuti rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonide poolt läbiviidud uurimused ja nende põhjal koostatud aruanded on välja toonud rea ilminguid, mis näitavad soolist ebavõrdsust: meeste eluiga on naistega võrreldes lühem (põhjusteks soorollile omased suurem riskikäitumine, tööga ülekoormatus, stress jms), võrreldes meestega on naised Eesti tööjõuturul tõrjutud seisundis, noortel naistel on töökoha saamisel piiravaks teguriks nii väikeste laste olemasolu kui ka laste puudumine, naistel on vähem autoriteeti ja võimalusi mõjutada töökorraldust, meeste kätte on koondunud alad, kus on kõrgemad palgad, rohkem võimu, keskmiselt on naiste palk ¼ võrra madalam kui meestel jne…
Neid punkte arvesse võttes, tuleb tõdeda, et olukord pole roosiline. Peab arutama ka seda kas, ja kui , siis kummal lasub süü- tööandjal või naisel- et olukord on selline nagu ta on. Või küsimuse püstitada ka laiemalt- äkki ühiskonna süü? Aga see viimane ei puutu antud juhul minu teemasse.
Seaduse mõte iseenesest on kiiduväärt! Tema kaugem eesmärk on muuta avalikkuse mõtteviisi ja suhtumist tolerantsemaks ning toetada euroopalike väärtustega õigusruumi väljakujunemist. Seaduses ei ole võimalik ammendavalt loetleda kõiki võimalikke diskrimineerimise olukordi ja see võib muuta raskeks konkreetse situatsiooni määratlemise.
Üldjuhul võib erasektori tööandja palgata tööle, keda soovib. Eesti olukord on hetkel selline, et töökohti pole just palju ning töötuse määr suur, siis haaratakse üldjuhul igast õlekõrrest ning nõustutakse kõiksugu (töö)tingimustega (kehtib eriti naiste kohta).
Nagu öeldud on seadus vajalik, kui enne tuleb see põhjalikult läbi vaadata, muuta see elujõuliseks osaks õigussüsteemis, mitte võtta seadus vastu vastuvõtmise enda pärast- deklaratiivse sisuga tekstiks.

VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSEELNÕU ANALÜÜS

Demokraatlikus riigis kehtivad kodaniku- ja inimõigused. Tundub, et Eesti on jõudmas demokraatlike riikide ritta, kuna OSCE missioon on väljumise teel riigist. Teiste sõnadega, meil peaks igal pool kehtima erinevad inimõigused, mis peaksid tagama ka võrdõiguslikkuse. Mõned kuud tagasi algas debatt võrdõiguslikkuse seaduse vajalikkusest Eestis. Väliselt on justkui tegemist terve indiviidiga, kes väidab probleemi ja küsimuse mitteolemisest. Sellest võiks järeldada, et pole probleemi, pole seadust vaja. Kas tõesti on olukord roosiline võrdõiguslikkuse koha pealt? Selge on see, et Eestis feministlik liikumine ei ole veel saavutanud populaarsust, kuid võrdõiguslikkuse printsiipidest on tekitatud diskussiooni.
Hollandi teadlane Geert Hofstede käsitleb maskuliinsust feminismi “kui liikumist, mis nõuab naistele meestega samu õigusi - õigust olla sama tugev nagu mees, õigust pääseda ametikohtadele, kus varem olid ainult mehed”. Võrdõiguslikkus nõuab ainult samasuguseid võimalusi ning ei nõua erinevaid tingimusi kohtade saamiseks. Sageli naiste hariduslik tase ja oskused on kõrgemad kui meestel, kuid hinnang sellele on tavaliselt madalam. Kui keegi naine või mees tahab olla edukas teatud ametikohal, siis neil peab olema selleks võrdne võimalus. Poliitika ja majandus on valdkonnad, kuhu naiselikkusega puhtalt ei pääse, sa pead olema väga enesekindel ja võitleja, et avada uks meeste maailma. Küsitledes Riigikogu naissaadikuid saan öelda, et enamus nendest pooldavad reaalset võrdõiguslikkust, mis praegu eksisteerib ainult formaalses vormis. Parlamendi naisliikmed taotlevad soolist võrdõiguslikkust, mis võiks neile garanteerida teatud positsiooni saavutamist fraktsioonides, erakonna struktuurides. Sooline võrdõiguslikkus on samaväärsed võimalused, õigused ja kohustused.
Soolised erinevused paljudes töö- ja avalikes valdkondades on suhteliselt uus käsitlusteema. Eesti ühiskond ei ole harjunud mõttelaadiga, mis teeb naisi ja mehi samaväärseteks. Selles ühiskonnas eksisteerib veel kindel rollide jaotus sugude vahel. Liberaalne maailmavaade on mõnevõrra muutnud noorema põlvkonna suhtumises rollide jaotusest. Samas Põhjamaade mudeli järgimine on meie ühiskonna jaoks kauge tulevik. Paljud inimesed ei saa aru, miks on vaja soolist võrdõiguslikkust kasvõi tavalisele suhtlustasandile. Meie ei oska rääkida võrdõiguslikkusest, kuna ei tunneta kuidas võib toimuda seksuaalne ahistamine, kaudne sooline diskrimineerimine. Inimesed peavad läbi elama mitmeid sotsiaalseid protsesse, et muuta enda suhtumist soorollidest, kodutööde jaotusest jne. Eestlaste suhtumine on küllaltki stereotüüpne naiste ja meeste õigustest. Tüüpiliseks asjaoluks tuuakse, et soorollid on pannud paika bioloogiline seisund.
Võrdõiguslikkust defineeritakse sageli kui mittediskrimineerimise põhilistest inimõigustest. Demokraatlikud süsteemid üritavad kehtestada võrdseid võimalusi kõigile inimestele (olenemata soost) erinevates elusfäärides. Seaduse eesmärk ei ole luua uut väärtushinnangute süsteemi, vaid reguleerida antud probleemset ala. Eesti näide on seetõttu huvitav, kuna seaduseelnõu tekitab küsimusi väärtushinnangute süsteemist, mitte reguleerimisalast. Teiseks ühiskond ei ole endale teinud selgeks võrdõiguslikkuse ja feminismi mõistete vahet ning põhiideede eesmärke. Inimesed ei mõista kõiki inimõigusi, rääkimata spetsiifilistest diskrimineerimise liikidest.
Seaduseelnõu on tehtud lünkliku regulatsiooniga või isegi tekitab ebavõrdsust soode vahel ühiskonnas. Näiteks soolise diskrimineerimise osas kehtestatakse otseseid piiranguid mõlemale soole. Paragrahv neljas on öeldud “kehtestada kaitseväe teenistust ainult meestele”, mis määratleb ebavõrdse kohtlemise juhtumit naiste suhtes. Teiseks seadusega on väga keeruline luua ja rakendada olukord, kus töökoha saamine on sõltuv inimese soost. Seaduseelnõus mõeldakse selle all positiivset diskrimineerimist, kuid naise või mehe eelistamine peaks pigem sõltuma erialastest oskustest, kui soolisest kuulumisest. Seadus ei saa reguleerida võrdset esindatust töökohtadel ning luua võrdset esindatust meeste ja naiste vahel, vaid saab mõjutada/ harjutada ühiskonna suhtumist.
Huvitav küsimus tekib, kuidas suudetakse kontrollida diskrimineerimist töösuhtes. Edutamine ja töölevõtmine olulisel määral sõltub paljudes valdkondades inimest soost ning on suhteliselt raskesti kontrollitav kvootide kehtestamisega. Teatud kontrollorganid saavad mingil määral pidurdada ebaõiglaste meetmete kehtestamist, kuid ei suuda täielikult kontrollida kujunenud olukorda. Riigi- ja erasektorid võivad tunnistada ja kehtestada ühiseid eesmärke võrdväärse kohtlemise osas, kuid kas seaduslik regulatsioon leiab rakendust. Seaduseelnõu paragrahvid 5 ja 6 on väga tõhusad paberkandjal , kuid nende reaalne rakendamine nõuab pikemat aega ja kogemust.
Tööalast segregatsiooni võib määratleda kui ühe või teise sugupoole domineerimist teatud töödel või ametites. Paraku on aga tööalade ja ametite säärasel jagunemisel hulk halbu tagajärgi. Horisontaalse tööalase segregatsiooni kõrval ilmneb ka vertikaalne töö- ametialane segregatsioon. Naised koonduvad peamiselt tööaladele, mis ei ole ühiskonnas eriti prestiižikad ning kus on keskmisest madalamad palgad. Naisi on tunduvalt vähem ka kõrgetel ametikohtadel. Mehed seevastu istuvad paremini tasustatud tööpostidel ja on ka võimu enda kätte võtnud. Antud argumendid tõestavad asjaolu, et süsteemi muutmine võtab tohutu aja kui sooline võrdõiguslikus jõuab töösuhetesse.
Reklaamivaldkond on tugevalt seotud ärikorraldusega ning ei pea olulisel määral kinni demokraatlikest reeglitest ja võrdõiguslikkusest. Seadus keelab sooliselt diskrimineeriva reklaami avaldamist, mis tegelikkuses on vajalik reguleerimispunkt, tagamaks teatuid inimõigusi. Reaalsus aga näitab teist olukorda, kus reklaamitav valdkond on sõltuv soorollidest. Näiteks pesupulbri reklaam eeldab naishäält ning ei ole atraktiivne meeste kaasamisel antud reklaamivaldkonda. Reklaam ei tohiks kaasata ühest soost isikuid, mis põhjustaks ebavõrdseid tingimisi soode vahel. Soolist võrdsust saab ka mõjutada meediaseadus, mis tõhustaks meetmete kontrolli – see on reaalne võimalus, mis leiaks teatud lahendust reklaami reguleerimisse.
Võrdõiguslikkuse edendajateks saavad olla erinevad organisatsioonid , kuid mitte olulisel määral olulisel riigi- ja kohalikud omavalitsused. Seadus näeb ette, et riiklikud struktuurid muutuksid bürokraatlikumateks, tagamaks võrdõiguslikkuse saavutamist. Küsimus seisneb mitte taoliste programmide ja strateegiate väljatöötamises, vaid nende poliitikate tõhususes. Riiklikud institutsioonid ei jõua paratamatult tegeleda võrdõiguslikkuse edendamisega ja ka protsessi "väljaarendamisega". Institutsioonid saavad aidata kaasa edendamise edasisele arengule ning protsessi kujunemisele. Samas seadus ei suuda tagada riiklike organite erilist tegevust võrdõiguslikkuse osas muude otsustamisprotsesside kõrvalt.
Seaduseeelnõu üheks oluliseks puuuduseks on järelvalve mehhanismid ja nende tööle rakendamine. Taoliste seaduste puhul on tähtis kehtestada kindel kontrollmehhanism, mis suudab toimida reaalses olukorras. Esiteks juba Komisjoni moodustamise reeglid ja tehnika viitavad olukorrale, et kontrolli temaatika ei ole tõsiselt läbi mõeldud. Teiseks õigusaktis on kirjas, et Komisjon juhindub Eestile kohustulikest välislepingutest, mis ei ole paljudel juhtudel vastavuses Eesti siseõigusega. Seega komisjon ei saa teha tõhusat tööd, kui ei ole alusdokumente nõuete kontrollimiseks. Kolmandaks komisjoni õigused on pigem formaalsed ning ei saa kehtestada/ võtta kasutusele tõhusaid kaitsemeetmeid õiguste tagamisel .
Kokkuvõtteks saab öelda, et antud seaduseelnõul on kolm peamist puudust, mis vajavad Riigikogu fraktsioonide parandusi. Oluliseks puuduseks on seaduse sisuline nõrkus, mis ei käsitle kõiki tekkinud probleeme ja küsimusi, samuti nõrgalt esitatud järelvalvemehhanism. Võrdõiguslikkus on pigem sotsiaalne probleem Eesti ühiskonnas ning vajab seaduslikku regulatsiooni selle probleemi "diagnoosi" väljaselgitamisel. Seadust vajame küll kui ühiskonna arusaam ja ideoloogia on jõudnud ühele tasandile.

SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSEST

Peaksin kirjutama soolise võrdõiguslikkuse seaduse (VÕS) uuest eelnõust, mis Riigikogus hiljuti ka esimesele lugemisele jõudis. Kuid olen pisut ebakindel – mida õigupoolest peaksin kirjutama? Kaastudengid on olulise töö juba ära teinud ning mõnel eelmisel loengul on seaduseelnõu nõrkadest kohtadest ka arutletud. Põhimõtteliselt võin neid vaid korrata – ka mina arvan, et seaduse rakendussätted on nõrgad ning paljudes punktides võib esineda mitmetimõistetavust.
Eelnõu tegeleb eelkõige diskrimineerimisjuhtude kaotamisega ühiskondlikus elus, eriti mis puudutab erinevast soost töötajate võrdeid õigusi. Perekonnaelu jäetakse rahule ning sealsed võimalikud stereotüüpsed soorollid võrdõiguslikkuse seaduse eelnõud otseselt ei huvita. Ilmselt on see ka mõistlik mitmel põhjusel – teeks see seaduse vastuvõtmise kindlasti komplitseeritumaks vastuseisu tõttu ühiskonnas; samuti tundub praeguse riigikorralduse üheks juhtmõtteks olevat võimalikult vähene sekkumine indiviidide eraellu, s.h. pereellu. Vast on võrdõiguslikkuse seaduse lähenemine “pehme” – püüe ühiskonnas levinud stereotüüpide kõigutamise abil mõjutada ka perekonnasiseseid naiste-meeste stereotüüpseid soorolle. Kindlasti eksisteerib ka oht, et säärane lähenemine süvendab veelgi topeltstandardit – avalikult deklareeritakse üht, kuid reaalne elu näitab hoopis midagi muud.
Loomulikult on eelnõus diskriminatsiooni juhtumite käsitlemisel rida tingimusi, mis põhinevad subjektiivsetel hinnangutel. Diskrimineerimiseks tööelus loetakse näiteks juhtumeid, kus tööandja võtab kõrgema kvalifikatsiooniga isiku asemel tööle vastassoost, kuid vähem pädeva töötaja. Mille alusel otsustakse ühe töötaja suurem kvalifikatsioon? Arvata võib, et pädevuse näitamine ja võrdlemine on teatud elualade puhul keerulisem kui teiste. Diskrimineerivaks ei loeta ühest soost isiku tööle võtmist kui see tuleneb tegevuse laadist . Jällegi hinnanguline moment – millised on need tegevused, mis nõuavad teatud soost inimesi ja millised ei ole need tegevused? Seaduseelnõu paneb selliste asjade üle otsustamise kohtu või loodava soolise võrdõiguslikkuse komisjoni pädevusse.
Tööandjal on tõendamiskohustus – s.t. kaebuse korral peab ta tõestama, et ei ole diskrimineerivalt käitunud. Tõendamine käib läbi seletuskirjade ja info avalikustamise järelvalvekomisjonile. Arvata võib, et need sätted ei ole tööandjate erilised lemmikud. Ilmselt on mõnevõrra põhjendatud tööandjate hirm, et neid punkte võidakse hakata kasutama ka lihtviisiliseks “käru keeramiseks” – isiklikud konfliktid võivad siin leida veel ühe väljundi ilma erilise seoseta võrdõiguslikkuse edendamisse . Tõestamine, et sa ei ole kaamel võib vahel päris raske olla!
Leheneegritel õnnestus eelnõu ümber ka pisut lokku lüüa pannes leheartiklitele pealkirju nagu naissekretäri otsimine keelatud. Tegelikult ei keela seadus seda, kui suudad põhjendada, miks tegevuse laad vajab just naissekretäri. Kuid populistlikku lärmi tekitavad sellised pealiskaudsed avaldused küll. Samuti reklaami puudutab punkt, mis keelab stereotüüpseid soorolle kujutava või inimväärikust alandavad reklaami. Loomulikult tekitas ka see punkt avalikkuses arusaamatust – keda ikka võib pesupulbri- või mähkmereklaamis näidata ja miks. Selge on, et alati ei ole võimalik üheselt määratleda, milline on stereotüüpsete soorollide kujutamine. Samas arvan, et ei ole mõtet äärmustesse laskuda ja usun, et eelnõu autorite eesmärk oli tekitada võimalik konks , mille abil vähemalt pisutki kontrollida reklaamiturgu, mis vahel võib ikka tõeliselt nõmedaid vaimusünnitisi produtseerida. Isiklikult oleks mul küll väga hea meel, kui kõrgelt makstud copywriterid vähemalt pisutki oma hallollust enne liigutaksid kui järjekordse püksipiirkonnast algava jaburusega lagedale tulevad.
Peatükk soolise võrdõiguslikkuse edendamisest toob esmalt meelde muidugi eelmise riigikorra aegsed propagandakrõnksud. Midagi konkreetset nendes punktides ei sätestada, v.a. tööandjale ilmselt tülikas kohustus täita veel ühte statistiliste andmete vihikukest. Rääkida tööandjate ja kohalike omavalitsuste kohustusest soolist võrdõiguslikku edendada on ilusad sõnad küll, aga ilmselt sellisteks ka jäävad. Arvatavasti pöördutakse nende punktide poole vaid siis, kui mingi konkreetse projekti raames on vaja võrdõiguslikke lisapunkte teenida.
Reaalne edendamine saaks toimida vist läbi kvootide kehtestamise , eelkõige omavalitsustele. See on ka üks levinud väärarusaamu selle seaduse kohta. Avalikkus arvab, et sellise seaduse üks põhisisu ongi kvootide kehtestamine ja alati tullakse lagedale ajast-arust kildudega USA hüsteeriast tööle võtta vaid lesbilisi neegertransvestiite.
Siiski, hoolimata kriitikast arvan ma, et see seadus, ka praegusel kujul, on vajalik. Soolise võrdõiguslikkuse teema ühiskonnas on keeruline ja vahel mitte väga selgelt piiritletav nähtus – raske ja mõttetu oleks seda siis ka täpselt ja konkreetselt seadusesse sisse kirjutada. Ma arvan, et selle seaduse kaks põhieesmärki ongi esiteks toimiva järelvalveorgani loomine, kelle pädevuses oleks tõesti hinnata, kas mingil konkreetsel juhul on tegu diskrimineerimisega või mitte. Teiseks annaks see seadus vähemalt mingisuguse seaduslikku katte pöörduda selliste probleemide korral kohtu või loodava järelvalveorgani poole. Ma ei tea, kas sellel on alus Eesti juriidilises traditsioonis, aga millegipärast tundub inimestele, et seadus peab olema nagu nimekiri käskudest ja keeldudest, mida saab ja peab üheselt rakendama . Võrdõiguslikkuse seadus seda ilmselt olla ei saa ja olema ei pea ja seaduse tõlgendamisel tuleb arvestada üpris suure interpretatsioonivõimalusega.
Kuid seaduse vastuvõtmine ja selle täitmine on kaks iseasja, eriti nii komplitseeritud teema puhul. Üks selle seaduse olulistest eesmärkidest on kindlasti ka probleemi teadvustamine ja ühiskonna harjutamine nende probleemide märkamiseks. See teema puudutab igaüht ja vaidlused võrdõiguslikkuse üle lähevad väga tuliseks. Ometi takerdutakse tihti väärarusaamade ja stereotüüpide võrku, mis tekitavad seaduse suhtes põhjendamatut hirmu. Pahatihti on muidugi probleemiks see, et ei viitsita süveneda ja isegi mitte pealkirja läbi lugeda vaid kukutakse lahmima mingite esimeste mõtteassotsiatsioonide ajel . Seetõttu on soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmine ja tema aktsepteerimine tugeva küsimärgi all. Lugesin seaduseelnõule järgnenud diskussiooni Riigikogu saalis ja sama teemat puudutavaid kommentaare Delfi ning Postimehe võrguväljaandes ja lõpetuseks tahaksin anda väikese ülevaate arusaamadest, mida esmalt seostatakse võrdõiguslikkuse seadusega.

Soolise võrdõiguslikkuse seadus on mingi nõme euroametnike jauramine.
Ülemakstud poliitikutel pole midagi peale jamaga tegelemise teha, Euroopa Liit nõuab järjekordset jaburust. Nii vihastatakse Delfi kommentaarinurgas, kuid osalt on selles suhtumises ka oma osa poliitikutel. Siiri Oviir ütleb oma kaitsekõnes Riigikogus, et sotsiaalne probleem on alles tekkimas, kuna muidu ei võeta meid Euroopasse teistega mängima. Et muidugi on selle seaduse eemärk ka EL direktiividega harmoniseerumine, mida poleks tulnud siis ratifitseerida, kui ei soovita VÕS-i vastu võtta.

See ei ole Eesti ühiskonna probleem.
Eelmise punktiga vahetult seotuna väidetakse, et Eestis ei ole sellist sotsiaalprobleemi, see on Ameerika või Euroopa Liidu väljamõeldis, mida meile nüüd kaela määritakse. Meie ajalugu on teistsugune, naised-mehed on alati võrdselt tööd rabanud, kes põllul, kes kodus. Tegelikult vahesid sissetulekus ei ole ning tuuakse mingi triviaalne näide konservikarpide sorteerimisliinist. Või see, et naised vähem palka saavad ongi normaalne, sest nad teevad teise iseloomuga või vähem tööd. Näiteks võid mehe palgates kindel olla, et ta teeb erinevalt naisest probleemivabalt ületunnitöö ära ning selle eest ei ole üldjuhul vaja lisatasu maksta. Naine aga paneb kell viis pillid kotti ja jookseb oma perekonna juurde. Siia seltskonda kuulub ka rühm kivistunud vaadetega isendeid, kes arvavad , et naistele ei tohikski rohkem palka maksta, sest muidu nad ei taha kodus istuda ja lapsi sünnitada või veel hullem – kaotavad sõltuvuse raskeid (või vähem raskeid) rahapakkisid koju tassivast isasest .

Võrdõiguslikkuse seadus on naiste seadus.
Nii ütleb Jürgen Ligi Riigikogu saalis, samuti oli ka seaduseelnõu ühe varasema versiooni sissejuhatuses eraldi rõhutatud naiste võrdset kohtlemist. Seaduseelnõu autorid on oma apsakast aru saanud ja püüavad nüüd poolehoidu võita rõhutades, et tegelikult kaitseb see seadus ka meeste õigusi. Paraku osatakse ühiskonnas meeste analoogseid probleeme veel vähem märgata ja laialt on levinud arvamus, et mingid naised üritavad nüüd endale mingeid privileege välja kaubelda .

Võrdõiguslikkus, võrdsus, feminism, homoseksuaalsus – kõik on sama.
Tohutu segadus terminitega, mis osaliselt on tingitud kindlasti vaidlejate madalast mõttetegevuse määrast. Üheltpoolt tüüpilised teemaarendused sellest, kuidas nüüd peavad naised-mehed võrdselt kraavi viskama või rinnalt tõukama, kuidas passist sugu kaotatakse või erinevad sootunnused kirurgiliste vahendite abil ühtlustatakse. Teisalt haledad kurtmised, et mingid vähemused nõuavad jälle mingeid õigusi.

Tungimine eratööandja sfääri on patt.
Tuntakse hirmu kvootide kehtestamise ees ja kohe ujub välja ka ameerikaliku hüsteeria kulunud näide lesbilise paksu mustanahalise transvestiidi kohta. Ega siin enam suurt vahet tunta naiste, homode ja muude vähemuste vahel: “Miks pean ma oma enda normaalsesse firmasse võtma mingeid homosid, kes normaalsete vendade mängumaale trügivad?”. Tööandja peab olema vaba oma valikutes ja kui kellelegi tehaksegi liiga, siis reguleerib ebavõrdsust turg – kui mõni tööandja maksab meestele rohkem, siis järelikult majandab ta ebaefektiivselt ja konkurendid teevad talle varem või hiljem ära.
See oli mitte just ammendav valik erinevatest arvamustest võrdõiguslikkuse seaduse kohta, kuid sellegipoolest iseloomulik. Selleks, et ühiskonnas midagi muutuks on vaja oluliselt rohkem adekvaatset selgitustööd teha ja väärarusaamasid kummutada. Sest seadus ei aita, kui üldine suhtumine ei näe probleemi ja arvab, et seda “nõmedat” seadust pole vaja niikuinii täita.
Kuigi on enamasti naised need, kes selles seaduses positiivset näevad, ei ole soolise võrdõiguslikkuse seadus “naiste seadus”. Ka meestel on terve rida põhjusi, miks nad peaksid toetama ühiskonna tasakaalukamaks muutumist. Enne kui mõlemad sugupooled sellest aru ei saa, on raske loota, et ühiskond ja inimesed selle sees tervemaks saavad.

ESSEE

Sooline ebavõrdsus, sellega seonduvad küsimused ja seadused on Eestis üsnagi uus asi, seega ka võõras ja harjumatu. Sellest küll räägitakse üha enam nii meedias kui valitsuses, kuid arusaamatuks jääb, kas keegi üldse aru saabki mida selle all konkreetselt öelda või ära teha tahetakse. Eestile on võrdõiguslikkuse probleem võõras ka selle tõttu, et me pole igapäevaselt harjunud oma keeles kogema soolist vahettegemist näiteks laua ja tooli vahel. Eesti keeles, nagu näiteks saksa, inglise, vene ja paljudes teistes keeltes, pole sugu määravaid eessõnasid, sõnalõppe ja muud taolist. Seetõttu paistab sooline diskrimineerimine paljudele kui mitteolemasolev, mittevajalik ja ameerikalik moemall, mille Eesti riigi valitsus on taas otsustanud Euronõuetele vastavalt üle võtta. Huvi pärast küsisin vanavanematelt ja veel mõnedelt vanematelt inimestelt, mida nemad soolisest ebavõrdsusest arvavad, kas see eksisteerib ja kui siis kuidas. Vastuseid tuli mitmet laadi , kuid palju selliseid, mis kinnitasid eestis levinud soostereotüüpi: et mis need naised sinna kõrgetele kohtadele ronivad, olgu kodus ja kasvatagu lapsi, iive ju niigi madal. Mehed ikka selleks, et tööd teha. Kogu sooline ebavõrdsus saabki ju tegelikult alguse naise ja mehe erinevusest – sellest, et esimene neist on sündinud ilma teatava asjata jalge vahel. Teisalt meie enda ühiskond, mis nii kaua on NL’i kütkeis olnud ja kus inimeste mõttemaailma on pidevalt diskrimineeritud, ei suuda ega oskagi enda eest seista ja oma tahtmisi läbi suruda.
Segadus rahva arusaamises ja valitsuse oskuses seadusi luua on samuti üheks soolise ebavõrdsuse seaduse rakendamise puuduseks, kuna paljud rahvusvahelised normid on meile arusaamatud, puuduvad vastavad väljaõpped, terminid, seadused ja sanktsioonid. Puuduvad tegelikult ka organid kelle poole otsese või kaudse diskrimineerimise korral pöörduda. Ilmselt kohtusse, kuid kas tohutud advokaadiarved ja bürokraatiaga maadlemine lõpuks ka kahju ära tasub, või probleemi veel hullemaks muudab, jääb küsimuseks. Lisaks rahalisele kahjule veel ka moraalne ja vaimne kahju, mida inimene võitlusega süsteemi vastu endale tahtmatult tekitab. Seaduses ettenähtult teostab kontrolli Soolise Võrdõiguslikkuse Komisjon. SVK on iseseisvalt tegutsev käesoleva seaduse nõuete täitmist jälgiv ja teisi käesoleva seadusega talle pandud ülesandeid täitev organ.
SVK jälgib seaduse nõuete täitmist; võtab vastu isikute avaldusi ja annab ekspertarvamusi diskrimineerimise asetleidmise kohta; analüüsib seadusandluse mõju aniste ja meeste seisundile ühiskonnas; teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta; nõustab ja informeerib Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi, kohalikke omavalitsusüksuste asutusi ning teisi asjast huvitatud isikuid käesoleva seaduse rakendamist puudutavates küsimustes; teavitab avalikkust ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisega tegelevaid isikuid kohalike omavalitsusüksuste asutustes; arendab koostööd teiste riikide ja ühenduste soolise võrdõiguslikkuse järelvalve asutustega; võtab tarvitusele meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks.
Eestis kiputakse endiselt võrdõiguslikkust feminismiga ühte patta panema. Raske on aru saada, et võrdõiguslikkuse tagamise hulka kuuluvad ka mehed, kes on vanuseliselt vägagi diskrimineeritud seisus. Ikka kiputakse lahmima ja süüdistama, et naised jälle tahavad midagi võrdsemalt jne…
Soolise ebavõrdsuse tugevamad ilmingud Eestis on:

• Naiste madalam töötasu kui meestel, sõltumata sageli tegelikust kvalifikatsioonist ja oskustest.
  
• Naised peavad ennast tööturul, näiteks tippjuhiks pürgides, meestest tunduvalt rohkem tõestama, et neid tõsiselt võetaks.
  
• Segregeeritus tööturul, mis väljendub nii töö erinevas väärtustamises kui “meeste” ja “naiste” tööde kindlaksmääramises.
  
• Naine on kodutööde tegemisel rohkem koormatud seisus
  
• Naiste osakaal otsustuste vastuvõtmisel on väike
  
• Ühiskonnas juurdunud stereotüübid ja hoiakud süvendavad veelki soolist ebavõrdsust.
  
• Eesti ühiskonnas on liiga suur lõhe naiste ja meeste vanuse vahel.
  

Naiste ja meeste ebavõrdne vanusevahe kaoks, kui naised teeksid endiselt nii raskeid töid nagu Nõukogude ajal, kus naiste ja meeste vanusevahe nii suur ei olnud, kuna lüpsjaamet ja naistraktoristi amet ikka naisele väga rasked ja ülejõukäivad tööd olid. Pidevalt räägitaksegi naiste probleemidest tööturul, unustades ära mehed. Naised põrkuvad takistuse vastu, kui soovivad tippjuhiks pürgida, kuid millist lasteaiakasvatajast või medõest meest tõsiselt võetaks.
Äärmiselt hästi on kirjutanud Anti Liiv ühes oma artiklis: “Kui olümpiavõistlustel kihutava kandilisema naissportlase veres leitakse kübeke enam mehelikku hormooni, võetakse ta võistlustelt maha. Kas pole see mitte sooline diskrimineerimine? Rajal naise soorolli ( gender ) täitvat sportlast hakati süüdistama oma mehelikkuse (sex) varjamisel.” Siit tuleb välja, et Eestis on küll sõnale sex – sugu, kuid teisel sõnale gender – eesti keelset vastet pole. Siit ka veel üks keeleline “puudujääk” eestikeele soo defineerimises.
Kummaline on, et mehele on lubatud palju üheöösuhteid. See on isegi mehelik – “tõutunnus”. Slängis nimetatakse taolisi mehi “tõutäkkudeks” ja ei saa öelda, et just eriti halvustavalt. Kui naine aga palju üheöösuhteid omab tembeldatakse ta otsekohe litsiks. See on ka omamoodi üks diskrimineerimise vorme.
Ülikoolis akadeemilise testi nõuded eelistavad selgelt poisse . Teadaolevalt on meessool parem ruumiline mõtlemine, kuna vastav ajupoolkera on paremini arenenud. Seetõttu eelistab akadeemiline test noormehi. Ka eelistatakse mehi vestlustel, kus kui neiu ja noormees on võrdsed otsustatakse noormehe kasuks. Paistab, et mehed on nõrgem sugupool ja neid tuleb igal sammul tagant utsitada ja edasi nügida. Ometi on olnud nendel noormeestel neiudega gümnaasiumis täpselt ühesugused võimalused. Sageli on aga noormehed jätnud oma võimalused kasutamata ja teavad, et kui läheb valikuks , valitakse nagunii neid. Neiud samal ajal on aga palju rohkem tööd ja vaeva näinud, korralikult koolis kohustuslikku kirjandust lugenud, jne…
Teine selge ebavõrdsuse suund tööturul (peale tippjuhtideks pürgivate naiste) on lastega emade diskrimineerimine. Neil on väga raske tööd leida ja neile eelistatakse mehi või äärmisel juhul lastetuid naisi. Naine paistab üldse ohtlik olevat, kuna isegi kui tal hetkel ei ole lapsi, võib tal tekkida soov neid saada ja siis on töökoht kohustatud maksma lapsepuhkuse rahasid. Rasedaks jäädes ei pruugi ka oma töökohta hiljem tagasi saada. Samas on mõistetav see, et naine, kes on kolm aastat kodus viibinud pole enam kvaliteetne ja kvalifitseeritud, ning see on töökohale kahjulik. Võiks tööle panna täienduskursused ja täiendusõppe, mis võimaldaks lapsepuhkuselt tuleval emal taas kiiresti tööühiskonda sulanduda. See võiks ja peakski olema firma enda huviorbiidis, hoida oma töötajaid ning võimaldada neile väljaõpe.
Väidetakse ka seda, et naine ise ei tahagi endale kõrgemat töökohta, et naine tahabki mehe seljataguseks ja alluvaks jääda, et naine lihtsalt ei anna endast tööl kõike. Kas ta suudakski kui pere kodus. Väga vähe on neid naisi, kellel on olnud julgust neist tõketest üle astuda. Enamus naisi tõepoolest valivad lihtsama tee – jäävad madalama palgaga “naiste tööd” tegema. Võib ju öelda, et see on nende enda viga, et nad ei ole sellised nagu teised naised – need, kes on suutnud enda välja võidelda. Paljud kõrgetele kohtadele jõudnud naised, sõimavad ja mustavadki teisi naisi – näed mina sain, no kuidas tema ei saa, ise on laisk ja loll ja kaabakas. Siia sobiks hästi eesti vanasõna (panemaks mehed ja naised ühte patta): “Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad”.
Seda kõike tugevdavad ühiskondlikud stereotüübid ja eelarvamus , et naised on kodukanad/koduemad, kes tööle üldse ei kõlbagi ja nagu meiegi arutasime, et kas töötav naine ongi võimeline töö kõrvalt veel ka perele pühenduma. Et on olemas lihtsad ja kerged “naiste tööd” ja kõrgesti tasustatud “meeste tööd”, ja nii peakski jääma. Minuarvates ei takista miski meest kodus lapsi kantseldamast, süüa tegemast ning koristamast, samal ajal kui naine tipptöötajana alluvatele käske jagab . Kui naisele selline töö võimaldada, saab naine sellega ka hakkama, ja võibolla pareminigi kui mees. Selleks, et nii kaugele aga jõuda, peab naine silmitsi seisma ühiskonna stereotüüpide, teiste irvitavate ja halvustavate naiskaaslaste nägudega ning meestega töörindel.
Soolise võrdõiguslikkuse seadust on kindlasti vaja. Vaja just selleks, et kaotada naiste ja meeste ebavõrdsus, et ka naist hakataks võtma kui võrdset kodanikku tööturul ning kaoks ühiskondlik stereotüüp. Alustada tulekski ehk viimasest – kaotada ühiskondlikud stereotüübid ja hoiakud. Seejärel muutuks ka võrdõiguslikkuse probleem paremini lahendatavaks. Samas ei tohiks võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisel ära unustada ka mehi, et mitte kalduda positiivse diskrimineerimise suunas.
Soolise ebavõrdsuse seadus saab reguleerida naiste ja ka meeste võrdõiguslikkust mitmetes ühiskondlikes sfäärides. Nt: kaotada ebavõrdsed palgasuhted, sotsiaalsed ja majanduslikud suhted jms. Minu arvates peaks soolise võrdõiguslikkuse seadust siiski mingil määral rakendama ka perekonnasiseselt, kuna see oleks ehk ainuke seadus millele oleks võimu naise ja mehe suhete üle abielus - lisaks inimõigustele.
Eestis reguleerib seadus: Seaduse eesmärk on edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust keelustades diskrimineerimise soolise kuuluvuse alusel ja kohustades riigi- ja kohalikke omavalitsusüksuste asutusi, haridus- ja teadusinstitutsioone nin tööandjaid tegutsema soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks majandus-, sotsiaal-, haridus-, kultuuri ja muudes ühiskonnaelu valdkondades.

ESSEE “SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE SEADUSE” TEEMADEL

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõuga juurde kuuluv seletuskiri toob välja rea ilminguid, mis näitavad soolist ebavõrdusust Eestis. Nende aluseks on mitmed uuringud (täpsemaid allikaid ei nimetata), mida on viinud läbi Statistikaamet , RASI ja mitmed rahvusvahelised organisatsioonid.
Kokku on neid 9 ning lühendatult on nad järgmised:

Meeste eluiga on naistega võrreldes kümme aastat lühem.

Naised on võrreldes meestega Eesti tööjõuturul tõrjutud seisundis

Noortel naistel on piiravaks teguriks töökoha saamisel nii laste olemasolu kui ka laste puudumine

Naised ei teadvusta oma õigusi ning seeläbi ei võitle oma õiguste eest

Naistel on vähem autoriteeti töökohal

Tippjuhtideks on naistel väga rakse pääseda

Naiste sissetulek on meeste omast väiksem – keskmiselt 25%

Pered, kus leibkonna pea on naine, on majanduslikult tunduvalt kehvemas olukorras, kui analoogsetes mees leibkonna peaga peredes

Naistel on piiratud võimalused kutseõppes
Nendele võib ka veel juurde lisada nt naiste madala aktiivuse tipp-poliitikas (mitte segamini ajada naiste väga suure aktiivsusega poliitikas rohujuuretasandil – partei liikmeskondades valitseb pea täielik sooline tasakaal1). Lisaks on kohaliku tasandi tippvõim eriti maskuliinne2.
Omalt poolt tahaksin juurde lisada kõige suurema probleemi soolise võrdõiguslikkuse juures Eestis – oskuse puudumist diskrimineerimist ära tunda. Veelgi enam – teada, mida kujutab endast üldse võrdõiguslikkuse kontseptsioon . Mul ei ole hetkel tugineda mingile uuringule, kuid ma väidan, et Eestis on võrdõiguslikkusel üsna negatiivne värving. Sõna “naisõiguslane” assotseerub paljudel mingite negatiivsete iseloomuomadustega, sõna “meesõiguslane” on samaväärne tõsise psüühilise hälbega. Kõige lihtsam on minna kergema vastupanu teed ja seda seletada Eesti sotsiaalteadlaste lemmikseletusega, et probleem on seotud meie, kui postsotsialistliku üleminekuühiskonna, väärtushinnangutega. Antud kontekstis polegi see niiväga vale, kui vaadata Skandinaaviat (kellega tahame nii sarnaneda ja seetõttu ka kogu aeg võrdleme), siis seal on toimunud rahumeelne ja konstruktiivne arutelu juba 1960ndatest – 1970ndatest. Omaette küsimusteks on muidugi väited, et Rootsi, kus oli seadusandlikus kogus kvoot ja seetõttu tõusis 25 aastaga nt meeste eluiga, paranesid makromajanduslikud näitajad, vähenes korruptsioon või siis vähenes hoopiski laste haigestumine .
Sellise seaduse vastuvõtmine vajalik mitmes mõttes. Esiteks muidugi probleemi enda lahendamise eesmärk. Teiseks on Eesti riik ratifitseerides pea kõik peamised rahvusvahelised aktid , mis keelustavad soolise diskrimineerimise3, võtnud kohustusi rahvusvaheliste organisatsioonide ees. Need kohustused tuleb täita. Põhiseduse § 12, mis keelustab diskrimineerimise soo alusel on küll juba olemas, samuti on olemas mõningad paragrahvid Töölepinguseaduses ja Palgaseaduses, kuid neid peetakse ebapiisavaks eksisteeriva ebavõrdususe kaotamiseks4.Seaduse peamiseks eesmärgiks on otsese ja kaudse diskrimineerimise defineerimine , keelamine ja võrdõiguslikkuse edendamine.
Pisut kriitilisem analüüs eelnõu algatamise tagamaadest, annab tulemuseks, et peamiseks seaduse vastuvõtmise ajendiks oli vajadus vastata Euroopa Liidu nõuetele seadusandluses ehk siis välised põhjused. Väga kriitiline oli ka CEDAWi raport olukorra kohta Eestis5, kus peamiseks kitsaskohaks peeti seadusandliku baasi nõrkust diskrimineerimise vähendamisel. Usun, et surve Eestist seestpoolt ei oleks suutnud tuua endaga kaasa seaduse vastuvõtmist lähiaastatel, sest puuduvad piisavalt tugevad huvigrupid . Eks eelnõu algatamise motiividest anna aimu fakt, et eelnõu seletuskirja peatükk, mis kirjeldab eelnõu vajalikkust, koosneb pea eranditult Euroopa Liidu nõuete kirjeldamisest ja viidetest rahvusvahelistele aktidele. Alles kaheleheküljelise peatüki viimase lõigu eelviimases lauses on nenditud, et “seadust on vajalik Eesti ühiskonna kaasaegsemaks ja inimkesksemaks muutmisel”.
Muidugi ei saa eitada eelnõu suurimat positiivset mõju – ta on vallandnud Eestis tavatult laiapõhjalise diskursuse võrdõiguslikkuse teemadel. Eesti puhul tuleks kasutada küll sõna 'laiapõhjalise' jutumärkides, kuid Eesti mõistes on teema suutnud siiski natukenegi välja murda.
Seaduse näeb ette uue kontrollorgani – soolise võrdõiguslikkuse komisjoni loomist. Ma ei tahaks laskuda selle komisjoni tööprintsiipide üksikasjadesse, arutlen mõne huvipakkuvama aspekti üle.
Seaduse seletuskirjas (mis tegelikult mitmeski mõttes avab seaduse tähenduse ning hilisema kasutuse) on rohkem kui ühes kohas toonitatud, et “avalduse esitamine [soolise võrdõiguslikkuse komisjonile] peab olema võimalikult lihtne, sest pahatihti jätavad inimesed kasutama võimaluse õiguskaitsele just liigse bürokraatia tõttu”. Seetõttu luuaks komisjoni näol Eesti õigussüsteemi juurde uus institutsioon , mille peamiseks eesmärgiks kujuneb “Isikute avalduste vastuvõtmine ja ekspertarvamuste andmine diskrimineerimise toimumise kohta” (eelnõu § 13 lg 1 p 26). Komisjonil puudub igasugune õiguslik jõud diskrimineerija karistamiseks ja seetõttu peab ohver siiski pöörduma kohtu poole. Kui komisjoni loomise (mis tuleneb ka muide EL direktiividest) eesmärgiks oli bürokraatia vähendamine, siis de facto suureneb bürokraatia ja ajakulu tunduvalt, sest lisandub uus institutsioon. Küünilisemad kodanikud võiksid siiinjuures küsida retoorilise küsimuse - “Miks on vaja moodustada juurde uus komisjon, mida kellegil ei ole vaja ja mis ei oma mingisugust jõudu?”, sest komisjon ei või ka isegi mitte näpuga näidata.
Kui komisjoni üheks tähtsamaks funktsiooniks on ekspertarvamuste andmine, siis peaks tõstatama küsimuse selle arvamuse arvestatavuse kohta kohtus. Tuginedes mitmete ekspertide arvamusele ei kujune komisjoni arvamusest kohtus (vähemalt esimese astme kohtus) arvestatavat tõendit.
EL direktiivist tuleneb ka nõue, et soolise võrdõiguslikkuse komisjonile esitatud kaebuse või avalduse esitamise puhul on tõenduskoormus pandud isikule, kelle vastu on kaebus esitatud (§ 6). Selle eesmärgiks on lihtsustada üksikisikutele soolise diskrimineerimise esinemise tõendamist (mis seletukirja järgi “sageli on võimatu”). Õiguspraktikast on teada, et kostjal on tunduvalt raskem tõendada teo mittetoimumist, kui hagejal teo toimumist . See aga paneb komisjoni olukorda a priori, kus on toimunud diskrimineerimine hageja suhtes. Ümberpööratud tõenduskoormuse erandlikkust Eesti õigusruumis on tunnistanud ka põhiseaduskomisjoni liige Liia Hänni ning veelgi enam – ta on pidanud seda potentsiaalseks probleemiks, kuid siiski väitnud, et “õiguskorda Euroopa Liidu õigusega harmoneerides meil tuleks ka see põhimõte omaks võtta7”. Võiks tõstatada küsimuse, kas sellise regulatsiooniga on võimeline töötama komisjon, mis “oma tegevuses ja otsustes sõltumatu ja erapooletu ”(§ 12 p 2).
Seaduseelnõu kõige intrigeerivamaks osaks on soolist võrdõiguslikkust edendavate erimeetmete rakendamise osa. Eelnõu lubab rakendada erimeetmeid (kuid ei nimeta midagi konkreetset), arvata võib, et nendeks on nt kvootide kehtestamine. Euroopa Liidu asutamislepingu 141. artikkel lubab eelpoolnimetatud erimeetemete kasutuselevõttu võrdõiguslikkuse saavutamiseks. Samas on tunnistanud Euroopa Kohus automaatse eelistuse andmist ühele soole Ühenduse seadusandlusega vastuolus olevaks. Problemaatiliseks kujuneb positiivsete erimeetmete ja vastassoo diskrimineerimise vahelise joone tõmbamine.

SOOLISE EBAVÕRDSUSE ILMINGUD EESTI ÜHISKONNAS

Soolist ebavõrdsust esineb Eesti ühiskonnas mitmeski valdkonnas.
Nende valdkondade hulka kuuluvad majandus-, haridus-, sotsiaal- ja muud ühiskonnaelu valdkonnad.
Sotsiaalelu alla kuulub näiteks perekonnaelu. Eesti ühiskonnas on tugevasti juurdunud arusaam, et ainuvõimalikuks ja –mõistetavaks perekonnaelu vormiks on hierarhiline vorm. See tähendab, et perekonda juhib mees, kelle kohustuseks on perekonna ülalpidamine, kaitsmine ja perekonna materiaalse heaolu eest hoolitsemine. Naine asetseb perekonna hierarhias teisel kohal ning tema kohustuseks on hoolitseda selle eest, et mehe poolt muretsetud ressursid jõuaksid järelkasvuni vajalikul moel, hoolitseda perekonna emotsionaalse heaolu, hea suhtlemiskeskkonna ja koduse majapidamise eest. Valitseb ikka veel kujutelm, et ideaalses perekonnas töötab mees vara hommikust hilja õhtuni, toob raha koju ning tegelikult sellega tema kohustused loetaksegi lõppenuks. Samas aga naine peab hoolitsema kõige ülejäänu eest: kasima ja harima (või õigemini aitama harida) lapsi, hoolitsema nende heaolu ja majapidamise eest ning peab samas hoolitsema ka oma abikaasa eest ja peab olema nii öelda ombutsmaniks peresisestes suhetes. Hoolimata sellest, et naise ülesanded vajavad rohkem “südamega asjajuures” olemist ja on seega kurnavamad, alahinnatakse naise panust perekonnaellu ega peeta seda isegi mainimisväärseks.
Selle naise panuse ja võimekuse alahindamise tõttu ei suudeta ettekujutada perekonda kui võrdset partnerlussuhet,kus mõlemad osapooled annavad suhtesse võrdse panuse. Näib nagu peetaks sellist võrdset suhet isegi mõneti mehi diskrimineerivaks ehk umbes midagi sellise, nagu mees käib tööl ja nüüd peab veel majapidamisse ja laste kasvatamisesse veel ka oma panuse andma – see on ju naiste töö! Ei saada aru suhtest , milles ei ole kohustused ja vabadused paindumatult ära määratud. Selline mõistmatus on küll pigem selle probleem, kes ei mõista kui kellegi probleem, keda ei mõisteta, kuid see mõistmatu suhtumine mõjutab paratamatult seda, keda ei mõisteta.
Soolist ebavõrdsust aga esineb muudeski valdkondades, näiteks majandusvaldkondades. Seda tõendab ilmekalt naiste ja meeste keskmiste palkade erinevus, mis on umbes kümme protsenti. Madalama palgalised töökohad on peamiselt hõivatud naiste poolt. Näiteks medõed – väga vähe, kui üldse on võimalik kohata mõnd medvenda. Seda tõendab juba see, kui vähe on kuuldud üldse väljendit medvend. Samuti on ka sekretärikohad hõivatud peamiselt naiste poolt. Samas on firmajuhtidest vaid kuni viis protsenti naised.
Miks on soolise võrdõiguslikkuse seadust vaja?
Soolise võrdõiguslikkuse seadust on vaja edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust, keelustades diskrimineerimise soolise kuuluvuse alusel ja kohustades riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutusi, haridus- ja teadusinstitutsioone ning tööandjaid tegutsema soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks majandus-, sotsiaal-, haridus-, kultuuri- ja muudes ühiskonnaelu valdkondades.
Tundub, et kõige mõtekam oleks alustada ebavõrdsuse vähendamist sotsiaalelu valdkondadest. On oluline muuta tänapäevase ühiskonna arusaama mehest ja naisest kui täiesti erinevaist olendeist arusaamaks mehest ja naisest kui inimestest.
Kõik muu oleks juba tagajärg, sest ühiskond muudab oma suhtumist nii, nagu seda muudab nende arusaam. See on siis justkui manipuleerimine inimese hoiakutega, mis määravad nende käitumist. Kui inimene tunneb sotsiaalset survet , püüab ta sobitada oma käitumist nii, et see oleks sotsiaalselt aktsepteeritav. Kui inimene muudab sotsiaalse surve tulemusena oma käitumist, siis dissonantsi tõttu tema käitumise ja hoiakute vahel püüab ta nende vahelist vastuolu vähendada, muutes seega oma hoiakuid, sest tema käitumine oli sotsiaalselt aktsepteeritav, kuid hoiakud mitte. Inimese hoiakud mõjutavad ka tema tööalast elu ja suhteid.
See kõik näib ehk jube teoreetiline ja idealistlik , kuid on täiesti mõistetav.
Üheks hoiakutega manipuleerijaks on kindlasti meedia. Meedia on sellel alal suhteliselt mõjukas. Meediaga seoses on üheks mõjutajaks kindlasti reklaam, või õigemini reklaamiseadus, mis keelab esitamast sugupooli diskrimineerivaid reklaame . See tagab mingilgi määral ebavõrdsuse vähendamist, sest meedia loob stereotüübid, trendi ja tõekspidamised ning ühiskond järgib neid.
Mida soolise võrdõiguslikkuse seadus reguleeriks?
Ideaalis reguleerib soolise võrdõiguslikkuse seadus soolist võrdsust kõigis eluvaldkondades. Muidugi välja arvatud valdkonnad, mis puudutavad bioloogilist sugu (mehed ei ole loodud sünnitama ning enamasti on mehed suurema luustikuga jms).
Eestis reguleeriks soolise võrdõiguslikkuse seadus seda, et naistel ja meestel oleks võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ja teistes ühiskonnaelu valdkondades; et oleks välistatud isiku ebasoodsam kohtlemine tema soo tõttu, eriti seoses raseduse ja sünnitamise, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaolude tõttu; et oleks välistatud seksuaalne ahistamine.
Seaduses on küll märgitud, et seadus laieneb kõigile ühiskonnaelu valdkondadele, kuid peamine rõhk on majanduslikel ja tööalastel suhetel.
Kuidas näeb soolise võrdõiguslikkuse seadus ette kontrollimehhanisme?
Kontrollimehhanismideks oleksid soolise võrdõiguslikkuse komisjon ja soolise võrdõiguslikkuse nõukogu.
Komisjon juhindub oma tegevuses seadustest ja Eestile kohustuslikest välislepingutest, komisjon on oma tegevuses ja otsustes sõltumatu ja erapooletu. Komisjoni kohustuseks on jälgida soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist, komisjon võtab vastu isikute avaldusi ja annab ekspertarvamusi diskrimineerimise asetleidmise kohta, analüüsib seadusandluse mõju naiste ja meeste seisundile ühiskonnas, nõustab ja informeerib Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi, kohalike omavalitsusüksuste asutusi ning teisi asjast huvitatud isikuid soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist puudutavates küsimustes.
Komisjonil on õigus kontrollida olukorda töökohtadel, kui on piisavalt alust arvata, et on rikutud soolise võrdõiguslikkuse seadust. Komisjonil on ka õigus menetluse käigus tuvastatud diskrimineerimisjuhtumite korral edastada materjalid vastavatele uurimis - ja järelvalveorganitele. Komisjoni menetlustoiminguteks on teabe nõudmine, kirjaliku seletuse võtmine, suulise ütluse võtmine, vaba juurdepääsu kasutamine.
Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu on Sotsiaalministeeriumi juures asuv nõuandev kogu, mis töötab välja soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad ning täidab seaduses ja põhimääruses ettenähtud ülesandeid. Nõukogu nõustab Vabariigi Valitsust soolise võrdõiguslikkuse edendamise strateegia küsimustes.
Küsitavaks aga jääb see, mida loetakse piisavateks asitõenditeks diskrimineerimise tõendamisel.
Uued õigused, mis soolise võrdõiguslikkuse seadusega kaasnevad
Inimesel on õigus nõuda enda väärikalt kohtlemist, sõltumata asjaolust, kumba sugu ta esindab.
Naisterahvastel on õigus nõuda meesterahvaga võrdset võimalust asuda tööle mingisugusel ametipostil, kui ta on oma oskustelt, koolituselt, kvalitatiivselt samavõrd kompetentne vastassoost isikuga vastavale ametipostile asumiseks.
Inimesel on õigus nõuda väärikalt kohtlemist tööandjalt ning ebaadekvaatse kohtlemise puhul õigus diskrimineerimise vastu seista, kaotamata sealjuures oma tööd ja väärikust või riskimata diskrimineerimise süvenemisega.
Inimesel on õigus, mis annab julguse enda õiguste eest seista. Õigus nõuda, et riik tema õiguste eest seisaks.

Mõtteid seoses soolise võrdõiguslikkuse seadusega

Olles lugenud soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu teksti, selle seletuskirja ning riigikogu stenogrammi seaduse arutlusest, tekkisid mul mõningad mõtted, mille alljärgnevalt kirja panen .
Selge on see, et meie ühiskonnas ei ole soolise diskrimineerimise probleemi tõstatatud niivõrd teravalt kui näiteks Euroopa Liidu riikides. Ilmselt ei ole olukord Eestis nii tõsine või siis on ohverdatud diskrimineerimisega tegelemine veel hädavajalikumate ja möödapääsmatumate küsimuste lahendamiseks, nagu on seda näiteks majanduse stabiliseerimine , rahareform , jne. Nüüd on nendes valdkondades teatud edu saavutatud ja on jõutud sellisele tasemele , kus tegeletakse taoliste küsimustega nagu meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Samas on jäänud selline mulje, et nüüd, kui on täidetud eeltingimused Euroopa Liitu astumiseks, üritatakse võimalikult kiiresti vastu võtta kõik seadused, mida Euroopa Liidu õigus ette näeb.
Nii et ühest küljest pole selge, kas see seadus antud kujul on tingitud ühiskonnast tulenevatest vajadustest või soovist kiirustades Euroopa Liiduga ühineda. Teisalt aga otsides vastust küsimusele, miks alles nüüd või just nüüd selle seaduse järgi vajadus tekkinud on, võib öelda, et majanduselt ja poliitiliselt olukorralt teataval määral stabiilses ühiskonnas on see loogiline järgmine samm lääne riikidele taseme poole püüdlemisel.
Seega: kas on see seaduseelnõu ikkagi alguse saanud ühiskonna vajadusest? Kas on meil diskrimineerimisega lood siis nii halvad? Võimalik, aga sel juhul ei ole inimesed seda endale teadvustanud. Teatud määral näib võrdõiguslikkuse seaduseelnõu koostamine pigem probleemi tekitamisena kui selle lahendamisena. Seda tõendab asjaolu, et enne antud seadusega tegelema hakkamist ei olnud soolise ebavõrdsusega seotud probleemidest Eestis kuigi palju kuulda, ning ka see, et nüüdki pole tekkinud laiaulatuslikku ühiskondlikku diskussiooni. Seega on tekkinud veider olukord, kus ühelt poolt minister Siiri Oviir väidab, et soolisest ebavõrdsusest on Eestis saamas tõsine sotsiaalne probleem, aga teiselt poolt ei teata või ei teadvustata seda ja seega tuleb seadusega sellele tähelepanu juhtida. Võib tekkida küsimus, kas meil on vaja seadust, mille järele otsest nõudlust ei ole, aga sellest peab rääkima, sest teistes riikides tehakse seda. Võibolla on meil see seadus lihtsalt ajast ees.
See on asja üks külg. Teisalt on muidugi positiivne see, et seadus toob välja kitsaskohti, millele tõepoolest varem ei osatud mõelda või mida ei ole käsitletud diskrimineerimisea. Siinkohal pean silmas näiteks meeste lühemat eluiga, mis on põhjustatud stereotüüpsena määratud soorollidest, naiste töökoha valikut ja palgatingimusi jne. Konkreetseid mõisteid välja tuues ja defineerides aitab soolise võrdõiguslikkuse seadus neile küsimustele tähelepanu pöörata ja ebavõrduse kaotamisele kaasa aidata.
Võib tekkida küsimus, et mida tegelikult mõeldakse soolise võrdõiguslikkuse all. Seadus ütleb, et see on “naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus…” (Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Eelnõu. 1. Ptk, § 3). Siiski tundub, et pigem mõistab keskmine inimene üldiselt selle termini all naiste võrdõiguslikkust meestega ja naiste diskrimineerimise keelustamist. Tekkisid ju riigikogus arutluselgi küsimused, et kas antud seadusega ikka kindlasti ka meeste õigused tagatakse. Ja olid ju seaduseelnõu algatajaks naised, kuigi ametlikult tehti ettepanek Sotsiaalministeeriumist, kus tollane sotsiaalminister oli meesterahvas. Lisaks on seaduse baasiks ka ÜRO " Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta".
Nüüd seaduse enda juurde. Tegelikult on seaduse peamine eesmärk – diskrimineerimise keelustamine tagatud juba põhiseaduse § 12-ga. Ent soolise võrdõiguslikkuse seaduses kirjutatakse lahti, mida siis tegelikult keelustatakse ja kuidas soolist võrdõiguslikkust edendada tuleks ning defineeritakse mitmed terminid, sealhulgas “diskrimineerimine”, mida varem pole üheski seaduses defineeritud.
Olulisi muudatusi on läbi viidud seaduseelnõu teksti võrreldes algse versiooniga, näiteks on esialgselt järelvalve institutsiooni rolli täitma pidanud ombudsman asendatud soolise võrdõiguslikkuse komisjoniga. Selle põhjuseks on toodud, et ombudsman tegeleb avaliku sektori järelvalvega, kuna aga soolise võrdõiguslikkuse seadus laieneb ka erasektorile, on vaja järelvalveks luua uus institutsioon. Samas on minu arust selles olukorras teatavaid miinuseid, sest täiesti eraldiseisva komisjoni moodustamine tekitab juurde lisakulutusi ja bürokraatiat ning kindlasti võtab asjade arutamine komisjoni puhul palju rohkem aega kui ombudsmani tegutsemise korral. Samuti on seaduseelnõu teksti muutmisega vähendatud järelvalve organi õigusi. Näiteks oli algses versioonis ombudsmanil õigus algatada iseseisvalt kaebus või hagi, uues versioonis edastada materjalid vastavatele uurimis- ja järelvalveorganitele. Samuti oli ombudsmanil õigus määrata haldusõiguslikke trahve, mis aga komisjoni õiguste hulka ei kuulu, ning teha isikule või haldusorganile ettekirjutus diskrimineeriv tegevus lõpetada, ent komisjon saab teha ainult ettepaneku.
Peatuksin veel ühel käesoleva seaduse eesmärgil: soolise võrdõiguslikkuse edendamisel . Seaduseelnõu näeb ette süstemaatilist ja eesmärgistatud võrdõiguslikkuse edendamist (3.ptk, § 9, lg (1)) ega loe diskrimineerivaks “soolist võrdõiguslikkust edendavate erimeetmete rakendamist, mis annavad eeliseid alaesindatud või halvemas olukorras olevale soole või vähendavad olemasolevat ebavõrdsust” (2.ptk, § 4, lg 5)). Seaduse seletuskirjas öeldakse, et antud sätted ei piira tööandja õigust valida tööle kõige kompetentsem ja sobivam isik ja et sätete eesmärk on tõkestada isiku valimist taotleja soo järgi. Ometi peab tööandja uut töötajat tööle võttes alati meeles pidama, et tema kohustuseks on võrdõiguslikkust edendada ning kedagi mitte diskrimineerida, ning seetõttu on ta nii mõnigi kord võibolla sunnitud tööle võtma mitte endale meelepäraseima isiku, mis võib ühest küljest tõepoolest olla positiivne ja viia ebavõrdsuse vähendamiseni, ent teisest küljest võib see kaasa tuua töökvaliteedi languse. Tööandja peab ka alati esitama endale küsimuse, kas teatud isikut tööle võttes on ta võimeline tõestama, et ta kedagi teist ei diskrimineerinud ja kui ta seda tõestada ei suuda, siis peab ta arvestama asjaoluga, et ta on potentsiaalne diskrimineerija. Lisaks näeb seadus ette, et vabadele töökohtadele tuleb võtta mõlemast soost isikuid. Kas see võiks tähendada seda, et koolidesse hakkab tekkima järjest rohkem meesõpetajaid ja ehitustele naistöölisi? Õnneks ei ole seadusesse siiski sisse kirjutatud sookvoote, mis näeksid ette, kui palju naisi või mehi teatud asutuses peaks töötama. See viiks tõenäoliselt olukorra absurdini ning meesõpetajate ja naisehitustööliste järele tekiks väga kiiresti suur nõudlus.
Lõpetuseks tahaksin ma öelda, et kuigi eelnev jutt kujunes üsna kritiseerivaks, ei ole ma siiski soolise võrdõiguslikkuse seaduse absoluutne vastane. Tõin lihtsalt välja mõningad punktid, mis mulle seoses selle teemaga pähe tulid. Ent tegelikult on vaja seoses selle seadusega veel palju järele mõelda, palju parandada ja palju korda saata soolise võrdõiguslikkuse edendamisel.

Kommentaar soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõule

Kahtlemata pärsib sooline diskrimineerimine kogu ühiskonna arengut, mistõttu on vajalik soolise võrdõiguslikkusega seonduv seadusega reguleerida. Mulle tundub, et sellel teemal Eesti ühiskonnas veel eriti tõsiselt ei arutleta ja seepärast on see seaduseelnõu igati tervitatav nähtus. Sellega keelatakse ju selgesõnaliselt ära sooline diskrimineerimine kõigis ühiskonnaelu valdkondades, kohustatakse riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutusi, haridus- ja teadusinstitutsioone ning tööandjaid tegutsema soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks, tagatakse diskrimineeritule tõhus õiguskaitse ning luuakse jälgimissüsteem seaduse täitmiseks. Eelnõud lähemalt vaadates tundus mulle aga, et selle koostamise üheks põhieesmärgiks on olnud teha lihtsalt Euroopa Liidu ees võimalikult head nägu, nagu võib järeldada järgmisest seletuskirjas ära toodud lausest:
“Eesti poolt võetud rahvusvaheliste inimõigusalaste kohustuste täitmise kõrval on eelnõu vajalik Eesti seadusandluse kooskõlla viimiseks Euroopa Ühenduse õigusega, mis omakorda on eeltingimuseks ühinemiseks Euroopa Liiduga.”
Paistab, et seaduseelnõu koostamise ajendiks ja kõige tähtsamaks eesmärgiks on täita taas üks järjekordne Euroopa Liidu nõudmine. Tegelikke muutusi kivinenud arusaamades nagu ei tahetakski saavutada, kuna tihtipeale ei osata probleemi nähagi.
Silma hakkas ka see, et see seadus reguleerib suures osas vaid töösuhteid ja jätab välja mitmed olulised punktid, nagu näiteks peresuhted ja eraelu. Samuti tundus, et suuremat tähelepanu on pööratud komisjoni moodustamise organisatsioonilisele küljele kui asja sisule. Minu arvates tuleks rohkem tähelepanu pöörata probleemi teadvustamisele ühiskonnas ja osata seda probleemi asetada sotsiaalsesse konteksti. Iseasi on muidugi see, kas seadusega annab siin midagi suurt ära teha. Selleks, et olukord paraneks, on siiski vaja ühiskonna eelarvamuslike hoiakute ja stereotüüpide muutmist ning see peegeldab arvatavasti puudujääke haridussüsteemis ja kasvatuses. Samas pole kasu ka arvamusest, et seadus ei muuda niikuinii midagi. Seadusandliku sekkumiseta on ilmselt väljakujunenud ja aegunud arvamuste muutmine suhteliselt raske. Oluline on see, et eelnõu defineerib ära valdkonna põhimõisted: soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise, otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise, seksuaalse ahistamise. Soolise võrdõiguslikkuse seadus võiks seega olla baasiks, mille alusel ühiskonnas selgitustööd tegema hakatakse. Seletuskirjas tegelikult mainitaksegi, et “seaduse kaugem eesmärk on muuta avalikkuse mõtteviisi ja suhtumist tolerantsemaks ning toetada euroopalike väärtustega õigusruumi väljakujunemist”. Arvan, et sellisest mentaliteedist tulekski juhinduda , mitte lihtsalt orienteeruda Euroopa Liitu astumise tingimuste täitmisele. Kindlasti on sellel seaduseelnõul puudujääke, kuid diskussioon on alanud ja tuleb vaid loota, et see toob kaasa oodatud muutused ja olukorra paranemise.

Soolisest võrdõiguslikkusest ja menetletavast seadusest Eestis

Ülikoolidesse pääseb õppima enam tüdrukuid kui poisse. Mehed domineerivad juhtivatel ametitel . Naiste palk moodustab vaid kuni 50% meeste keskmisest palgast. Pikki aastaid on laste esmaseks hooldajaks peetud ema. Kuulutus : pakun tööd naisjuurksurile. Isadus =raha teenimine ; emadus = unetud ööd, pikad aastad laste pesulappe pestes, koolitükke kontrollides, marraskil põlve plaasterdades. Meestel puudus võimalus isaduspuhkuseks. Naine peab olema ilus 2t undi ööpäevas, meeste puhul ei panda pahaks ka suuremaid lohakusi…
Need on Eesti elu paradoksid. Või on on see hoopis sooline diskrimineerimine?!
Soolist diskrimineerimist on Eestis igapäevane nähtus. Ent selline delikaatne teema nagu sooline võrdõiguslikkus, pole Eesti ühiskonnas väga palju kõneainet leidnud. Miks see nii on ?
Võibolla tuleb see ka eesti inimese individualistlikust mõtlemisest. Eesti inimesed, ka naised on harjunud omaette asju ajama - kui miski ei lähe nii nagu peab, siis süüdistatakse ikka eelkõige iseennast . Ja kui naine saab mehega võrreldes sama töö eest vähem palka, siis võib naine vaid arvata, et küllap ta lihtsalt ei ole väärt kõrgemat palka. Naise (aga üldse eesti inimese) mõttevool areneb sealjuures edasi: kui veelgi pingutan, küllap siis saan ka parema palga. Sellises lootuses võivadki nad ilmselt kõrgemast palganumbrist unistama jääda. Naised on harjunud/leppinud madalama tasutatusega ja tööandatel ei tule ilma konkreetse naiste signaalita mõttessegi, et naiste palk peaks olema võrdne meeste omaga. Selline on minu meelest tüüpnäide Eesti inimese alalhoidlikkusest ja kannatajameelest, kes arvab , et külll olukord paraneb kui aga ise ennast muudan. Tithipeale lahenebki asi, kuna naisel harjub oma allasurutusega, ega oskagi midagi paremat tahta. Kui aga pole enam soove, pole ka probleemi.
Et soolise võrdõiguslikkuse ideed laiade rahvamassideni tuua selleks ongi vaja ennekõike lüket kõrgemalt – seadusandlike võimuorganite poolt. Kodanikualaatused ja kolmas sektor ei oma Eesti ühiskonnas veel nii palju kandepinda ega legitiimsust selliste suurt ideede propageerimiseks. Soolise võrdõiguslikkuse seadusest saaks aga naisliikumine hoopis tuult tiibadesse, kasvõi nendesamade ideede levitamiseks.
Õigusaktidega oleks põhimõtteliselt võimalik muuta inimeste üldist suhtumist. Seadusesättena kirjapandud normid ja tabud on esiteks mõeldud ju järgimiseks. Kui aga seadust rikutakse, siis järgne vad sellele sanktsioonid, mis peaksid aitama vältida sarnaste juhtumite kordumist.
Seaduse eesmärk on edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust, keelustades diskrimineerimise soolise kuuluvuse alusel ja kohustades riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutusi, haridus- ja teadusinstitutsioone ning tööandjaid tegutsema soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks majandus-, sotsiaal-, haridus-, kultuuri ja muudes ühiskonnaelu valdkondades. Ühesõnaga seadus püüabtakistada isiku ebasoodsat kohtlemist tulenevalt tema soost.
Soolise võrdõiguslikkuse seadus on küll väga positiivne nähe, ent selle ettevalmistamisel tuelb olla väga ettevaatlik . Sest sellise delikaatse teema puhul on möödalaskmised varmad tulema.
Juba seaduse järelvalve mehhanism väga haavatav. Soolise võrdõiguslikkuse küsimused on tihtipeale vaid kahe vastandlikke arvamusi jagava osapoole tülid, milles ühe sõna on teise vastu ja pretsedendid on kerged loodama. Juba järelvalvemehhanism või õigusemõistmine ei ole täiesti erapooletu, kuna tuleb ikkagi füüüsiliselt eksisteeriva sotsiaalse kogemusega mees või nais õigusmõistjalt (ombudsmani meeskonnalt).
Ühiskonna väärtusorientatsioonide juured pärinevad perekonnast. Tagurlike ideedega põlvkond kasvatab a oma lapsi tradtisiooniliste soorollide alusel õrnaks ja alluvaks naiseks ja tugevaks doomineerijaks meheks. Kuna seadust ei ole võimalik kohandada perekonna sisestele suhetele võib seaduse reaalset rakendumist kõigis ühiskonnaelu sfäärides veel mõneks ajaks ootama jäädagi. Ka seadus ei loo kaitset ala vääristamise eest ühiskonnas.
1Tiina Raitviir “Naised poliitilises juhtimises” ettekanne ümarlaual “Soolise võrdõiguslikkuse probleemid ja nende võimalikud lahendused seadusloomes” (2002)
2samas
3Seletuskiri Sotsiaalministeeriumi poolt väljatöötatud “Soolise võrdõiguslikkuse seaduse” eelnõu juurde (2002)
4samas
5http://www.un.org/womenwatch/daw/cedaw/cedaw26/ConComEstonia.pdf
6Siin ja edaspidi on kasutatud Sotsiaalministeeriumi poolt väljatöötatud “Soolise võrdõiguslikkuse seaduse” eelnõu variandi numeratsiooni
7Riigikogu stenogramm “Soolise võrdõiguslikkuse seaduse” eelnõu esimesest lugemisest