Kõne: "Sooline võrdõiguslikkus" (3)

Tere, olen siin, et teile rääkida soolisest võrdõiguslikkusest. Minu arvates peaks sooline võrdõiguslikkus olema määratud, et kõik sellega arvestaks. Naised ja mehed peaksid olema sooliselt võrdsed ja mitte midagi ei tohiks tegemata jääda, kuna ei olda sünnitud vastavast soost, kas siis mehe või naisena . Sooline võrdõiguslikkus tähendab, et meeste ja naiste erinevat käitumist, püüdlusi ja vajadusi arvestatakse ja väärtustatakse ning neid koheldakse võrdselt. Naised ja mehed ei pea muutuma ühesugusteks, kuid nende õigused, kohustused ja võimalused ei tohi sõltuda sellest, kas nad sünnivad naise või mehena . Soolise võrdõiguslikkuse temaatika on valdkond , kus ühe sugupoole kaotus ei ole automaatselt teise võit- lõppkokkuvõttes on kaotajad mõlemad. Inimõiguste aspektist on inimese üheks põhiõiguseks mitte olla diskrimineeritud tema soo tõttu. Soolise diskrimineerimise vastandmõiste on naiste ja meeste võrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Võrdse kohtlemise põhimõttet rikutakse , kui üht sugupoolt koheldakse teistest erinevalt, tavaliselt ebasoodsamalt, mingite sugupoolegrupile ja seeläbi ka selle üksikesindajale oletatavalt omaste või omistatavate omaduste tõttu. Praeguseks on ebamõistlik ebavõrdsus majanduses ja rahvussuhetes muutunud enam mitte osaks lahendusest, vaid probleemiks, mis nõrgestab inimkonna sidusust ja jätkusuutlikkust. 2005. aastal tehtud seire andmetest selgub , et iga viies naine ja iga kolmas mees on arvamusel, et meestel ja naistel on Eesti tööturul võrdsed võimalused. Hoopis enam on neid, kes arvavad , et meestel on paremad võimalused: meestest on sellisel arvamusel peaaegu pooled, naistest peaaegu 2/3. Sooline erinevus palgas on iseloomulik nii tööturule Eestis kui ka mujal maailmas. Meeste keskmine palk on naiste omaga võrreldes suurem, palgavahe erineb mõningal määral ametite või tegevusalade lõikes. Palgavahe on umbes 15%. Segregatsiooni teooria leiab, et meeste ja naiste jagunemine erinevatele ametitele ning tegevusaladele teeb võimalikuks sugupoolte ebavõrdse kohtlemise, sellest tuleneb ka naiste madalam töötasu. Kodanike „sugupooletuse“ eeldamist võime leida ka näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioonist, kus räägitakse samuti sugupooletustest inimestest, kellele tahetakse tagada ühesuguseid õigusi kodanikena. Hea näide on see, et ÜRO maailmaorganisatsioon hakkas alles 1970 aastatel pöörama tähelepanu kodaniku mudelist erinevatele ühiskonnaliikmetele- naistele ja lastele. Hoolimata sellest, et ühiskond on muutunud tasakaalukamaks on nii meeste kui naiste seas olemas klassivahed. Võrdõiguslikkus annaks kõikvõimalikele inimestele ja inimgruppidele võimaluse realiseerida väga erialaseid mehesuse ja naisesuse rolle ning teha seda ilma jäikade ootusteta. Esimest korda sai sooline võrdõiguslikkus laiema diskussiooni osaliseks Eesti naiste konverentsil 1989. aastal. Kuni aastani 1993 domineerisid Eesti ühiskonnas traditsionaalsed/konservatiivsed arusaamad soolisest võrdõiguslikkusest - mehed käivad tööl ja teenivad perele elatist, naine kasvatab lapsi ja teeb koduseid töid. 1992. aastal kirjutas Eesti riik alla ÜRO inimõigusalastele konventsioonidele (sealhulgas konventsioonile naiste mis tahes vormis diskrimineerimise lõpetamise kohta). 1998. aastast töötab Balti- ja Põhjamaade riigiametnike soolise võrdõiguslikkuse töögrupp, mis koordineerib ametnike ja uurijate koolitus ja koostööprojekte. See on suhtumise muutumise periood. Tänu toetusprogrammidele, seminaridele, koolitustele on sooline võrdõiguslikkus tõusnud inimeste huviorbiiti ja tekitanud palju vastandlikke arvamusi . Alates 2000. aastast kuulub Sotsiaalministeeriumi haldusalasse kolm uut funktsiooni: soolise võrdõiguslikkuse edendamine, sellealase töö koordineerimine ning vastav seadusandlus . Soolise võrdõiguslikkuse seaduse võttis Riigikogu vastu 7. aprillil 2004.aastal. ÜRO Arenguprogrammi 2003. aasta inimarenguindeksi järgi on Norra majanduse ja poliitika vallas valitseva soolise võrdõiguslikkuse tasemelt Islandi järel maailmas teine riik. Norra naised on rohkearvuliselt esindatud muuhulgas ka Norra parlamendis ning tippjuhtide seas. Naiste sihipärane poliitikasse toomine koolituste, finantstoetuste ja muu sellise abil algas lääneriikides juba 20-25 aastat tagasi. Peamine põhjus seisnes selles, et ilma naispoliitikuteta oli raske naisvalijatele läheneda ja neile sobivaid valimisprogramme välja töötada. Kusjuures naisvalijaid on rohkem kui mehi ja nad on tunduvalt kohusetundlikumad. Sookvootide eesmärk on tagada, et 40% valitatavatest kohtadest kuuluks naistele. Põhjamaades, kus esimestena hakati sookvoote rakendama, on naiste esindatus kõige suurem: Rootsi parlamendis 45%, Soomes ja Norras 38%, Taanis 37%. Eesti Riigikogus on naissaadikuid vaid 19%, valitsuses 20% (ELis on mõlema keskmine 25%).