KÄRBES GÄTU Koostaja : Gertu Mina, Kärbes ·Ma olen 68 mm. Emane on isasest suurem. ·Mul pole suiseid, mul on imikärss ·Mul on vaid esitiivad, tagatiivad on muutunud sumistiteks · Emasena munen kuni 900 muna, 100200 kaupa. Oma elu jooksul munen kuni 2000 muna. ·Ma olen erak, kuid kui on rikkalik toidulaud, on minu sugulased ja sõbrad ka kohal ·Mulle maitsevad orgaanilised jäätmed riknenud liha, puuviljad ja väljaheited. Minu söömaaeg
Kärbsed Henri Hiiend Keiro Lukk 8.b Iseloomulikud tunnused Kärbsed on aktiivsed vaid päevasel ajal. Pikkus: 6-8 mm. Emane on isasest suurem. Tundlad on enamasti lühikesed ja koosnevad vaid mõnest lülist. Keha on kaetud hõredalt paiknevate harjastega. Suured liitsilmad. Ainult 2 tiiba Toitumine Kärbes pole võimeline toitu närima. Suiste asemel on tal imikärss. Sööb ainult vedelat toitu. Peamine toit-väljaheited, riknev liha ning kõdunenud taimeosad. Sigimine Paljuneb kui kliima on vastav. Kehasisene viljastamine. Emased munevad 100-120 muna. Elu jooksul muneb emane kärbes kuni 2000 muna. Arengutsükkel 1
Rännutuhinas on nad võimelised ületama kuni 1,5 m kõrguseid tõkkeid - jugasid ja tamme. Kudemine toimub aga alles siis, kui vesi on muutunud jahedaks (4...6 °C). Tavaliselt leiab see aset oktoobris-novembris. Jõkke jõudnud, valib isane kala välja sobiva paiga võimalikult kruusases ja allikarohkes jõelõigus ning jääb paarilise ootele. Samal ajal kaevab emane meriforell valmis pikliku pesalohu, millesse ta marja koeb. Meriforelli kudemisseltskond koosneb 1 emaskalast ning 1...5 isasest ning partnereid ei vahetata. Kui mari on koetud ja viljastatud, katab emane forell selle kruusaga ning siirdub kaaslaste saatel järgmist lohku valmistama. Marjaterast koorub vastne alles järgmisel kevadel aprillis-mais. Noored meriforellid toituvad alguses selgrootutest, kuid lähevad ruttu üle röövtoidule ning harvad pole ka juhud, kui ohvriks langeb oma liigikaaslane. Kui meriforellijõkke satub kudema lõhi, siis kipub lemmiktoiduks olema lõhemari
Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane. Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib domineeriv isasloom, kes märgistab oma territooriumi oma nina kohal paiknevate lõhnanäärmete eritisega. Kari koosneb harilikult ühest või kahest emasloomast, mõnest alluvast isasest ja erinevast arvust poegadest. Palju kapibaarasid elab erakuna. Isased püüavad sageli edutult ühineda suuremate karjadega.Domineeriv isane säilitab oma positsiooni tänu sellele, et ajab pidevalt rivaale eemale ja näitab oma karjas kõigile, kes on võimul. Tõelisi lahinguid esineb siiski harva.Nende näriliste elus mängib suurt rolli vesi. Kapibaarad veedavad hommikupoolikud maismaal, keskpäevaste leitsakute ajaks lähevad aga vette end jahutama.
uriinihais. Samuti võib olla uru ümbruses ka toidu jäänuseid (linnutiibasi, jänesekaibi, murtud hiiri ja ka mutte). Kui urus on pojad siis tuleb urust roiskuva liha lõhna ja kindlasti on ka porikärbseid. 2 Rebase eluviis Rebane on öö ja hämariku loom, kuid häirimise puudumisel rohkem päevase eluviisiga. Kodupiirkond võib rebasel olla kuni 600ha. Rebane elutseb ühest isasest ja mitmest emasest koosnevates rühmades. Suhtlevad rebased häälitsuste teel. Eristatud on vähemalt 28 erinevat häält, mida nad suhtlemise käigus teevad. Nendest levinumad on iseloomulik `'auh-auh-auh'' klähvimine, samuti ka läbilõikav kiljumine nn. rebasekisa. Lähikontaktis aga väljendab kõristi helile sarnanev tärisev hääl agresiivsust ja kaeblik vingumine alistumist. Ka kehakeel on omal kohal. Suhtluseks kasutatakse nii kõrvu, suud, saba kui ka kogu keha
Emasloomadele on iseäralik seljatriip, isastega võrreldes tumedamad küljed ja tume kõht. Idapoolsematel aladel elavatel isastel on täheldatud siniseid täppe. Millal võib Eestis kohata. Ärkavad talveunest märtsis-aprillis. Talveunne jäävad uuesti oktoobris. Välimus. Vaskussidel on sile ja kahvatu helgiga vaskse tooniga keha. Sealt tuleb ka tema nimi. Vahel harvem on keha hall või helepruun. Isase vaskussi kõhualune on hele, emasel tume. Emane on üldiselt ka isasest vaskussist tumedam. Osadel populatsioonidel on kehal sinakad laigud, need esinevad tavaliselt rannikute ääres elavatel täiskasvanud isenditel. Elupaik. Vaskussid eelistavad niiskeid avatud kõrge rohuga elupaiku, nagu näiteks heinamaad ja metsalagendikud. Segamini võib ajada... Nastiku ja rästikuga. Roomajaid võib vaskussiga segamini ajada eemalt, kuid lähemal vaatlemisel on vaskuss selgelt äratuntav oma sisalikule omase peakuju poolest, samuti värvi/läike ja suuruse poolest.
menüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta. Nagu eelnevalt sai juba mainitud, on kanakull looduskaitse all. Kanakull Liiginimi eesti Kanakull keeles Liiginimi Accipiter gentilis (L.) ladina keeles Rahvapärasid Kanaröövel, tiirutaja, kanakatk, päriskull nimesid Kehamõõtmed Umbes ronga suurune, kehapikkus keskmiselt 50...60 cm, tiivapikkus 30...38 cm. Kehamass 700...1500 g, emaslind on isasest tunduvalt suurem. Levik Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind. Arvukus Praegu arvatakse Eesti pesitsevat 500...1000 paari kanakulle. Elupaik ja -viis Eelistab suuremaid metsi, eriti kuuse-segametsi, ka avamaal. Ränne Meie kanakullid harilikult talveks soojematele aladele ei rända.
Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane. KESKKOND Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib domineeriv isasloom, kes märgistab oma territooriumi oma nina kohal paiknevate lõhnanäärmete eritisega. Kari koosneb harilikult ühest või kahest emasloomast, mõnest alluvast isasest ja erinevast arvust poegadest. Palju kapibaarasid elab erakuna. Isased püüavad sageli edutult ühineda suuremate karjadega. Domineeriv isane säilitab oma positsiooni tänu sellele, et ajab pidevalt rivaale eemale ja näitab oma karjas kõigile, kes on võimul. Tõelisi lahinguid esineb siiski harva. Nende näriliste elus mängib suurt rolli vesi. Kapibaarad veedavad hommikupoolikud maismaal, keskpäevaste leitsakute ajaks lähevad aga vette end jahutama. Nad võivad
Jää paksus ulatub mäekõrgusele - 4000 meetrit.Talvel kestab öö 24 tundi, suvel sulatab päike rüsijääd natuke. Siin ei saa taimed kasvada, kuna tuule kiirus 300 kilomeetrit tunnis ja krõbe külm käivad neile üle jõu. Siiski elavad seal mõned loomaliigid. Näiteks elutseb Antarktikas maailma suurim loom sinivaal, kelle pikkus võib ulatuda üle 30 meetri. Sinivaala mass on umbes 190 tonni, see on sama palju kui 30 elevanti. Emane vaal on isasest suurem. Vaalapoja kaal on sündides 7 tonni või rohkemgi. Hiidloom on ka lõuna-lonthüljes, kes võib olla kuus meetrit pikk ja kaaluda kuni 3 tonni. Noortel isastel on londi asemel londikujuline moodustis - sellest ka looma nimi lonthüljes. Lonthüljeste seas tuleb tihti ette võitlusi. Paaritusajal võistlevad isased lonthülged emaste pärast. Nad möirgavad vastamisi ja mõnikord läheb kaklus veriseks. Teised
Kui emasel on innaaeg (reeglina kevadel, kuid võib korduda ka sügisel või mõned kuud pärast poegimist), aga puudub paaritamisvõimalus, siis jooksuaeg ei lõppe ja tuhkur võib surra aneemiasse või saada mõne raskekujulise põletiku. Jooksuaeg lõppeb ainult paaritamisega, ükskõik, kas emane jääb tiineks või mitte. Samuti hoiab steriliseerimine ära mitmed kasvajad ja vähendab tuhkrule iseloomulikku lõhna. Kuna ka isasel tuhkrul on nn jooksuaeg, siis on kastreerimine vajalik, et isasest saaks hea ja mõnus lemmikloom. Isasel on jooksuaeg jaanuarist kuni juuni-juulini ja tema puhul ei lõppe see paaritamisega :) Ta on hull terve selle perioodi ajal. Isase jooksuaeg väljendub selles, et ta märgistab oma territooriumi (urineerib igale poole), muutub inimeste suhtes agressivsemaks, on aktiivsem kui tavaliselt ja haiseb vängemalt. Isase puhul kastreerimine minimaliseerib vänget haisu ning ta ei hakka oma territooriumi märgistama,
Need sulestikud võivad olla täiesti erinevad (näiteks tutka isaslind) Sinikaelpart Sinikael-parti on kindlast kõik näinud. Ta on varesest veidi suurem lind. Sinikael-pardi häälitsus on kodupardilt tuntud prääksumine. Sinikael on mitmesuguste koduparditõugude esivanem. isaslinnu sulestik on värvuselt eredam kui emaslinnu oma. Isasel on pea ja ülakael hundsulestikus sinakasrohelised. Emane sinikael-part on pruunikat värvi. emaslind on isasest natuke väiksem. Sinikael-part on laialt levinud lind. Eestis elutseb ta igasugustel veekogudel. Ta eelistab taimestikurikkaid kohti. Isegi linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab ta pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides. Nad saabuvad juba varakevadel. Seetõttu hüütakse neid märtspartideks. Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos. Pesa ehitatakse vee lähedale. Tavaliselt ehitatakse pesa varjatud kohta
Sebra Sebra kuulub hobuslaste sugukonda nagu hobused ja eeslidki. Ta on kuulus oma musta-valgetriibulise karvkatte poolest. Triipudest on tal kasu kiskjate eest põgenemisel. Kui Sebrad jooksevad, hakkavad ka triibud lõvi silmade ees segavalt "jooksma", nii et see ei suudam enam sebra piirjooni täpselt eristada. Sebra röndab savannis ute karjamaade otsingul sageli gnuude seltsis ringi. Peretabuun koosneb täkuks nimetatud isasest ja mõnest emasloomast, kes jäävad terveks eluks kokku. Täkk kaitseb oma tabuuni, kihutades minema iga isaslooma, kes sellele läheneda püüab. Kui ta aga vanaks jääb, tõrjutakse ta kõrvale ja tema asemele asub noorem täkk. Lõvi Lõvi on Aafrika savanni suurim ja tugevaim kaslane. Isaloomal on tiheda karvastikuga lakk, mille värvus varieerub helekollasest tumepruunini. Lõvid elavad
Sugukond: Villakhiirlased (Chinchillidae) Elutseb kaljupiirkondades 3000–5000 m kõrgusel merepinnast. Tegutseb enamasti videvikus ja öösel. Toitub pea kõigist taimedest, mida sel taimestikuvaesel alal leidub. Ronib ja hüppab osavalt. Pesa teeb kividevahelistesse tühimikesse. Tiinus vältab 111 päeva. Pesakondi on aastas 1–2. Pojad (2–3) on sündides nägijad ja liikumisvõimelised. Ema imetab neid 6–8 nädalat. Suguküpsus saabub 8, vahel 5,5- kuuselt. Emane on isasest suurem. Looduses on eluiga tõenäoliselt u 10 a, tehistingimustes võib elada üle 20 a. Tšintšiljade karusnahk oli hinnatud juba inkade ajal. Eurooplaste sissetungiga algas röövküttimine ja tšintšiljad sattusid hävimisohtu. Nüüdseks on nad kaitse all, kuid kohati jätkub küttimine ja elupaikade kahanemine. Karusnahafarmides kasvatatakse erineva värvusega loomi. (Tšintšilja) Merisiga (Cavia porcellus f
loom ennast kaitseb. Kogu kaelkirjaku tegevus toimub püstijalu. Puhates langetab ta kaela kõverasse ja vajub poolunne. Aeg-ajalt magab ta ka 1-12 minutit sügavat und, kusjuures kael on nii kõveras, et puudutab maad. 3.2 LÕVI Lõvi on aafrika savanni suurim ja tugevaim kaslane. Isasloomal on tiheda karvastikuga lakk, mille värvus varieerub helekollasest tumepruunini. Lõvid elavad praidis, mis koosnevad emasloomadest, alla 2 aasta vanustest poegadest ning ühest või mitmest isasest. Lõvid puhkavad umbes 20 tundi ööpäevas, ülejäänud 4 tundi kulub jahipidamiseks. Jahti peavad nad peamiselt öösel. Emasloomad lähevad luurele mitmekesi. Nad piiravad saaklooma osavalt ümber ning suunavad ta siis ühe peidus oleva kaaslase poole. Võimsa hüppega maandub viimane ohvri turjal, sellel haaratakse ka koonust ja ta tapetakse. Isased jahist osa ei võta. Lõvide lemmikroaks on gnuud, antiloobid, sebrad, gasellid ja tüügassead. Võimaluse korral
nendel aladel karja- või hobuste pidamise võimatuks. 1901 aastal avastati Kameruni vihmametsadest uus liik, mis sai nimeks okaapi (Okapia johnstoni). Okaapi on sõraline kaelkirjaklaste sugukonnast. Ta on kaelkirjaku ainus elav sugulane. Tema õlakõrgus on umbes 1,5-1,7 meetrit. Laubal kaks nahaga kaetud sarve. Kael ja kere on punakaspruunid, tagakeha ja jäsemed musta- valgevöödilised. Tema kael on kaelkirjaku omast lühem. Ebatavaline selle liigi juures on veel see, et emane loom on isasest suurem. Okaapi on väga haruldane. Tema peamine looduslik vaenlane on leopard. 6 Okaapi 7 Sisukord KAMERUNI VABARIIK...................................................................................................... 1 Sissejuhatus................................................................................................................. 2 Geograafiline asend.................................................................
Tuuled ja hoovused kannavad neid kaugele põhja, harvemini troopiliste laiusteni. Jaheda vee pärast on Antartika loomastik liigivaene, kuid väga isendirohke. Planktoni külluse pärast elab seal palju vaalu , kalmaare, hülgeid ja linde. Näiteks elutseb Antarktikas maailma suurim loom sinivaal, kelle pikkus võib ulatuda üle 30 meetri. Sinivaala mass on umbes 190 tonni, see on sama palju kui 30 elevanti. Emane vaal on isasest suurem. Vaalapoja kaal on sündides 7 tonni või rohkemgi. Hiidloom on ka lõuna-lonthüljes, kes võib olla kuus meetrit pikk ja kaaluda kuni 3 tonni. Noortel isastel on londi asemel londikujuline moodustis - sellest ka looma nimi lonthüljes. Lonthüljeste seas tuleb tihti ette võitlusi. Paaritusajal võistlevad isased lonthülged emaste pärast. Nad möirgavad vastamisi ja mõnikord läheb kaklus veriseks. 4
pectoralis) on teiste rabakiilidega võrreldes natuke suurem ja jässakam. Isasel on laiem pea ja rindmik ning ühtlaselt jäme tagakeha, mis on alt must, kuid seljapoole esimesel kuuel lülil oranpunaste laikudega. Iseloomulik tunnus on suur sidrunkollane laik seitsmendal lülil. Erinevalt kahest eelmisest liigist on suur-rabakiili sabalisandid mustad. Tagatiibade alusel on tumedad laigud nagu teistelgi rabakiilidel ning väikesed tumedad laigud võivad olla ka eestiibadel. Emane on isasest natuke saledam, suurte kollakasoranide laikudega tagakehal, kollakad laigud võivad olla ka tiibadel. Bioloogia ja elupaik. Rabakiilid on tagasihoidlikud nii välimuselt kui ka käitumiselt. Lennates hoiduvad nad madalale, taimestiku ligi, ning peatuvad tihti väljaulatuvatel kanarbikuokstel või teiste taimede vartel, männitüvedel, kuivanud raagudel ja muul risul. Isased valivad toitumiseks ühe kindlapiirilise ala.
Ta on üpriski haruldane lind, keda arvatakse Eestis olevat 30-35 haudepaari. Ta on levinud põhjapoolkera metsades ja metsasteppides, kuid teda on nähtud ka mägedes. Eesti paikadest on ta levinud Alutagusel, Aegviidus ja Alam-Pedja loodusmassiivides. Kanakull (Accipiter gentilis) Kanakulli peetakse maarahva kõige vihatumaks linnuks. Ta on umbes ronga suurune lind, kelle kehapikkus on 50-60 cm, millele lisandub veel 30-80cm tiivapikkust. Kanakulli kehakaaluks on 700-1500g ning emane on isasest tunduvalt suurem. Linnu keha alumine pool hele või kreemjas koos tumedate ristvöötide või- triipudega. Ta keha ülemine pool on pruunikashallide või helepruunide sulgedega. Kanakulli saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Ta on levinud Euraasia ja Põhja- Ameerika avamaastikel ning metsades. Kanakulli on nähtud ka Madagaskaril. Ta elab suuremates metsades, millest eelistab kuuse-segametsi. Kanakull ehitab oma pesa enamasti kuuse otsa, kuid
Mõnikord võib ta ka ilmuda Vahemerele. Poegimine: Mõrtsukhaid kuuluvad munaspoegijate hulka. Emased toovad korraga ilmale vähemalt 9 tervet ja väljaarenenud poega. Harjumused: Teadlased on arvamusel, et mõrtsukhai muudab oma harjumusi täielikult teatud pikkuse ning kaalu saavutamise järel.Paistab, et pealmistes veekihtides üles kasvanud hai lahkub sealt igaveseks ning tungib meresügavustesse. On võimalik, et hai sugu võib muutuda isasest emaseks teatud mõõtmete saavutamise järel. Miks see nii toimub on teadmata. Eluviis: Eraklik. Peab olema pidevas liikumises. Keskmise kiirusega 3,5 km tunnis. Toitumine: Peamiselt erinevad kalad, mereimetajad. Eluiga: Umbes 30-40 aastat. Esinemine: Esineb kõigis meredes ja ookeanides KAMMHAI Kammhai kuulub kammhailaste (Hexanchidae) sugukonda. Sellesse sugukonda kuulub kolm perekonda viie liigiga. Kammhai on võrdlemisi suur kala, kuni 4,8 meetrit pikk ja 800 kg raske
sageli vms). Selle asemel, et `osta' emastelt seksi otsese kasu vastu, peibutavad isased emaseid ilmselt oma heade geenidega. Mänguplatsidel saavad enamiku emastega kopuleeruda tavaliselt vaid üksikud dominantsed isased. Näiteks joonisel 9.10 kujutatud pujupüüde turniiri dominantne isane kopuleerus peaaegu 50% emastega, kusjuures ülejäänud kopulatsioonid sooritati peamiselt kolme isase poolt kokku kaheksast platsil viibinud isasest. Miks siis teised isased üldse kogunevad nendele mänguplatsidele? Selle seletamiseks on teadlased pakkunud välja erinevaid hüpoteese. Kuumade punktide (hotspots) hüpoteesi kohaselt on mänguplatsid need kohad, kus kattuvad mitme emase kodupiirkonnad. Järelikult on seal suurim sanss emaseid üldse kohata (joonis 9.11). Teise hüpoteesi kohaselt meelitavad just nn atraktiivsed dominandid (hotshots) kokku
Catahoula leopardikoer on keskmist kasvu, turjakrgusega 51- 66 cm, kaal 18-22 kg. Karvkate on lühike, sile ja liibuv, värvuselt hallides ja mustades toonides, merle, 20/ 20/31 leopardimärkidega, rinna peal vib esineda valget. Huvitavad on tema silmad - need on oranzidvi helesinised ja nagu hüpnotiseerivad ja veel on selle tu omapäraks see, et emane koer on isasest suuremat kasvu. 21/ 21/31 Saksa Lambakoer Päritolu: Saksamaa Mitmekülgne valve-, karja- ja teenistuskoer Saksa lambakoera ajalugu sai alguse 19.dal sajandil ideest luua tugev, arukas, kergesti ppust vttev koer, kes kaitseks ja karjataks kariloomi. Max Emil Friedrich von Stephanitz (ülemaailmselt tuntud kui tu isa/looja) nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades
probleemivabalt ületunnitöö ära ning selle eest ei ole üldjuhul vaja lisatasu maksta. Naine aga paneb kell viis pillid kotti ja jookseb oma perekonna juurde. Siia seltskonda kuulub ka rühm kivistunud vaadetega isendeid, kes arvavad, et naistele ei tohikski rohkem palka maksta, sest muidu nad ei taha kodus istuda ja lapsi sünnitada või veel hullem kaotavad sõltuvuse raskeid (või vähem raskeid) rahapakkisid koju tassivast isasest. 33 3. Võrdõiguslikkuse seadus on naiste seadus. Nii ütleb Jürgen Ligi Riigikogu saalis, samuti oli ka seaduseelnõu ühe varasema versiooni sissejuhatuses eraldi rõhutatud naiste võrdset kohtlemist. Seaduseelnõu autorid on oma apsakast aru saanud ja püüavad nüüd poolehoidu võita rõhutades, et tegelikult kaitseb see seadus ka meeste õigusi. Paraku osatakse ühiskonnas
annaabi.ee 
