Eesti ja Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika (4)

Eesti Maaülikool
Majandus- ja sotsiaalinstituut
EESTI JA EUROOPA LIIDU SOTSIAALPOLIITIKA
Uurimustöö
Koostajad:
Juhendaja : Jüri Ruus
Tartu 2007
PENSIONIPOLIITIKA
EÜ maades on üks ühine tulevikuprobleem: nende rahvastik on madala sündivuse, meditsiiniliste edusammude ja paremate elamistingimuste tõttu oluliselt vananenud. Prognoositud on vanemaealise elanikkonna edasist kasvu, mis näiteks toob kaasa, et 2040 aastal peab Prantsusmaa kulutama vanaduspensionite maksmiseks 72%, Holland 60% ja Saksamaa 26% rohkem kui aastal 1980. Seetõttu on enamikus Euroopa Liidu riikides raske pensionireformi vältida. Valitsused püüavad leida viise, kuidas luua püsivad süsteemid, mis tasakaalustavad üha kasvavaid nõudmisi väljamaksete järele riiklikest pensionifondidest ja samas vastavad majandus- ja rahaliitu (EMU) asutamise Maastrichti kriteeriumidele .
Kõige suurem probleem seisneb selles, et enamikus riikides rahastatakse pensionifonde riiklike skeemide kaudu. Järgne 35 aasta jooksul tõuseb üle 65 aastaste ja vanemate inimeste osatähtsus kogu euroopa elanikkonnas praeguselt 15 protsendilt 25 protsendini ning tööjõuline elanikkond väheneb. Praegu on majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni ( OECD ) kuuluvates riikides 15-64 aastaste ja üle 65 aastaste vanuste suhe vastavalt 100:20.
Kui Lääne-Euroopas on keskmiselt ühe pensioniealise kohta 5 tööealist, siis aastaks 2040 prognoositakse 2,5 tööealist pensionäri kohta. Selge on see, et sellistes tingimustes finantseerimiskoormus kasvab ning edukamalt toimib mitmel võimalusel baseeruv pensionisüsteem, kusjuures üksikisiku enda konkreetset panust ja vastutust hakatakse üha enam tähtsustama. Toome siinkohal välja mõningad meetmed, mis aitavad piirata riiklike sissemaksete tõusu :

• tuleks tõsta ametliku pensioniea määra
  
• muuta pensionifondile antava riikliku toetuse taset
  
• vähendada riiklike hüvitiste kulutusi
  
• valitsused peaksid soodustama individuaalsete säästusüsteemide arenemist
  
• laiendama tööandjale tuginevaid ning erapensionisüsteeme
  

Alates 1985. aastast on kõik EL riigid, välja arvatud Taani ja Holland , pensionireformi ellu viinud või selle läbinud. Enamik neid reforme on toonud kaasa riiklike pensionihüvitiste vähendamist ja erapensionifondidena esinevate täiendavate tööandjale tuginevate pensioniskeemide loomise. Muudatusi on tehtud ka tööaastate arvus, mis töötajal peab olema selleks, et saada õigust maksimumpensionile või seoses hüvitise määramisega sisse-makseaasta kohta.
EL maades on kasutusel kaks põhilist vanaduskindlustuse vormi:

Kindlustusprintsiibil põhinev süsteem- mida finantseeritakse sotsiaal-kindlustusmaksu arvel ja pensioni suurus on tihedalt seotud kindlustatu poolt tasutud maksude suurusega. Selline süsteem on kasutusel enamus Euroopa riikides nt Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Kreekas, Hispaanias, Itaalias, Luksemburgis, Austrias ja Portugalis.

Rahvapensionisüsteem- sellisel juhul kehtib põhikindlustus, mis elatusmiinimumi katab ning kõiki elanikke hõlmab. Tavaliselt eksisteerib selle kõrval teine (või isegi mitu), tööpanusest sõltuv lisasüsteem, mis tihti ka suurema vanaduspensioni osa tagab. Seda süsteemi kasutatakse Soomes, Rootsis, Taanis , Suurbritannias, Iirimaal ja Hollandis.
Eesti pensionipoliitika
Eestit nagu ka enamikku arenenud maadest iseloomustab viimastel aastatel oluline vananemine. Selle protsessi põhjusteks on nii madal sündivus kui ka arstiabi kvaliteedi ja inimeste elamistingimuste paranemine. Statistika andmetel oli 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus 1995.a. Eestis 13,1%. Seejuures on 60-aastaste ja vanemate inimeste osakaal aastast-aastasse suurenenud: kui 1992 aastal moodustas see elanikkonna grupp 17,9% meie rahvastikust; 1993.a -18,2% ja 1994.a.- 18,4%, siis 1995.a. oli kasvanud 18,6%-ni.
Pensionisüsteemi finantseerimine
Rahvusvahelistes võrdlevates uurimustes on täheldatud seaduspärasust, et mida vanem on ühiskond (suurem üle 60 aastaste osakaas kogurahvastikust), seda rikkam ta on (kõrgem SKP per capital). Seega, et ühiskonna vananemisega kaasneb reeglina ühiskonna rikkuse kasv. Samal ajal näitavad sotsiaaltrendid, et mida suurem on rahvuslik rikkus, seda suurema osakaalu moodustavad SKP-st pensionikulutused. Just SKP kasv on võimaldanud majandusel valutumalt kanda pensionikulutuste suurenemist . Nimetatud trendide taustal selgub ka Eesti pensioniküsimuse üks paradokse. Meie probleem ei ole mitte niivõrd selles, et Eesti SKP per capital on madal, vaid selles, et oma rahvastiku vanusestruktuuride koht on Eesti ühiskond liiga vaene.
Pensionikulud suhtena SKP-sse on Eestis aastate jooksul kasvanud, samas on kasvanud ka asenduspiirmäär ehk keskmise pensioni suhe keskmisse palka. Seda on peamiselt põhjustanud pensioni sihtkapitali reservide osakaalu vähendamine ning maksukogumise protsendi tõus.
EL-i riikidega võrreldes on Eesti pensionikindlustusele eraldatud sotsiaalmaksu osa suhteliselt kõrge, kuid tavapärasest erinev on tööandja koormus.
Riik
Maksemäär
Tööandja osa
Töötaja osa
Muu
Belgia
16,36
8,86
7,5
 
Saksamaa
18,6
9,3
9,3
 
Kreeka
20
13,33
6,67
 
Prantsusmaa
14,75
8,2
6,55
 
Itaalia
27,27
18,93
8,34
 
Luksemburg
24
8
8
riik 8,00
Soome
20,2
16,2
4
 
Eesti
20
20
 
Kohustusliku makse määr pensioniskeemi EL-i riikides ja Eestis 1995.a.
Ka Eestis on diskuteeritud võimalust jagada sotsiaalmaksu koormust tööturu osapoolte vahe kuid siiski majanduslikus aspektis on sotsiaalmaks ja töötasu ühe ja sama majanduskategooria-tööjõukulude. Kaks erinevat osa. Tööandja jaoks on määrav eeskätt tööjõukulude kogusumma ning teisejärgulisem see, kuidas need sisemiselt jagunevad. Töötaja huvid seonduvad aga esmajoones kättesaadava töötasu netosuurusega. Seega vaatamata sellele, kuidas sotsiaalmaks formaalselt tööandja ja töötaja vahel on jagatud, jaguneb koormus ikka umbes võrdselt. Tööandja vastava maksu suurenemisel jagab tööandja kasvanud koormuse töötajaga sedakaudu, et pidurdab töötasu kasvu. Töötaja maksu suurendamisel jagab töötaja kasvanud koormust tööandjaga suurema palganõudega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sotsiaalmaks kannab samaaegselt kolme funktsiooni:

Moodustab tööandja jaoks isa tööjõukulutustest

Demograafilist ning tööturu situatsiooni arvestades määrab ära tänase pensionide suuruse

Kujundab töötajate ootusi tulevase pensioni suhtes
Eesti pensionireformi eesmärgid
Kõige pealt tooksime siinkohal välja inglise majandusteadlase Nicholas Barr´i arvates kolm kõige tähtsamat pensioni eesmärki. Nendeks oleks:

kaitse vaesuse eest vanaduspõlves, mis peab tagama, et mitte kellegi sissetulekud vanas eas ei langeks allapoole teatud kokkulepitud miinimumist

kindlustus , mis tagaks kaitse nn” eluea riski”

tarbimisvõimaluse silumist üle elukaare, mis tagaks selle, et elustandardis ei toimuks vanaduse saabumisel olulist langust.
Kõige üldisemas plaanis ei erine Eesti pensionireformi eesmärgid Nicholas Barri poolt väljatoodud pensionide universaalsetest eesmärkidest. Selle tulemusena peaks sündima pensionisüsteem, mis kannab Eesti ühiskonnas olulisi ülesandeid.
Samas on Eesti pensionireformil oma erisusi, mis tulenevad meie situatsiooni erisusest. Nii tooksime Eesti pensionireformi kolme keskse eesmärgina välja:

• õigusliku püsivuse saavutamise
  
• finantsstabiilsuse tagamise
  
• poliitilise stabiilsuse saavutamise
  

Kolmeosaline pensionisüsteem
I sammas on kohususlik solidaarsusprintsiibil põhinev riiklik pensioniskeem
II sammas kohustuslik kogunmisprintsiibil põginev pensioniskeem
III sammas on vabatahtlikud kogumisprintsiibil põhinevad lisapensioniskeemid
I sammas – riiklik pensionikindlustus
I samba ehk riikliku pensionikindlustuse sotsiaalpoliitiliseks ülesandeks vanadusea kindlustamisel on tagada kaitse vaesuse vastu rahvapensioni kaudu, samuti euroopa sotsiaalkindlustuse miinimumstandard ( pension keskmiselt 40-45% isiku varasemast netopalgast) vanaduspensionide kaudu.
I sammas koosneb sellisena tegelikult kahest kihist :
a) riigieelarvest finantseeritavatest vanaduspensionidest, kui sissetuleku baas-tagatisest
b) sihtotstarbelisest sotsiaalmaksust finantseeritavatest vanaduspensionidest.
Eesti pensionisüsteemi I sammast iseloomustavad lühidalt :
-kohustuslikkus
-riiklik korraldus
- jooksva finantseerimise printsiip
-finantseerimise allikas tööandja sotsiaalmaks
-hüvitiste osaline sõltuvus makstud sotsiaalmaksust
-vertikaalne ümberjaotus pensioni baasosa kaudu
-pensioniõiguse kujunemine suhtelise õigusena
-pensionide reaalvääruse sõltumine sotsiaalmaksu tuludest
II sammas- kohustuslik kogumispensioniskeem
II samba sotsiaalpoliitiliseks eesmärgiks on elustandardi säilimise tagamine, et summeeritult moodustaks sissetulek kahest kohustuslikust pensionisambast ca 60% isiku varasemast netopalgast.
II samba möödapääsmatust tingivate tegurite juures olulisimaks on asjaolu, et kahaneva süsteemisõltuvusmäära puhul ei suuda jooksva finantseerimisega süsteem adekvaatselt kanda pensionide ühte keskset- edasilükatud palga- funktsiooni ehk jaotada ressursse ümber isiku ühelt eluperioodilt teisele.
Eesti pensionisüsteemi II sammast iseloomustavad lühidalt:
-kohustuslikkus
-eelfinantseerimise printsiip
-riikliku regulatsiooniga eraõiguslik haldamine
-fondiinstrument
-individuaalsed sissemaksed
-määratud sissemaksete põhimõttel kujunev pension
-ümberjaotus üle indiviidi elukaare
III sammas- vabatahtlikud pensioniskeemid
Pensionisüsteemi III sambaks on vabatahtlikel sissemaksetel põhinevad kogumisprintsiibil pensioniskeemid, mida tagada täiendavat sissetulekut vanaduseas.
III sammast Eestis iseloomustavad:
-vabatahtlikkus
-indiviidikesksus eelfinantseerimise printsiip
-eraõiguslik alus
- valikuvabadus fondi- ja kindlustusinstrumendi vahel
-valikuvabadus määratud väljamaksete või määratud sissemaksete printsiibi vahel
-riigipoolsed tugevad stiimulid tulumaksusoodustuse näol
SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS
Võrdõiguslikkuse ajaloost
Esimest korda sai sooline võrdõiguslikkus laiema diskussiooni osaliseks Eesti naiste konverentsil 1989. aastal. Kuni aastani 1993 domineerisid Eesti ühiskonnas traditsionaalsed/konservatiivsed arusaamad soolisest võrdõiguslikkusest - mehed käivad tööl ja teenivad perele elatist, naine kasvatab lapsi ja teeb koduseid töid. Samas pandi sel perioodil alus nende arusaamade muutumisele. 1992. aastal kirjutas Eesti riik alla ÜRO inimõigusalastele konventsioonidele (sealhulgas konventsioonile naiste mis tahes vormis diskrimineerimise lõpetamise kohta). Eesti kohustus sellega võrdõiguslikkuse põhimõtet ka praktiliselt ellu rakendama , st. rakendama seadusandlikke ja muid meetmeid ning vajadusel ka sanktsioone, mis teeksid lõpu naiste diskrimineerimisele. Mida endast naiste diskrimineerimine kujutab, milles see väljendub või kuidas seda läänemaailmas kaasajal tõlgendatakse, eriti ei arutatud. Näiteks Rootsi valitsus korraldas koolituse, kus Ukraina ja Eesti riigiametnikud nädal aega õppisid seda, kuidas kirjutada konventsiooni aruannet.
Inimõiguste ja üksikisiku õiguste teema polnud veel aktuaalne , aga riik kiirustas järele jõudma lääneriikidele, taasühinedes pea kõikide rahvusvaheliste organisatsioonidega.
1995. aastal käis Eesti esimest korda ametliku delegatsiooniga IV naiste maailmakonverentsil Pekingis. Selle maailmakonverentsi tegevuskava, mis sisaldab umbes 360 paragrahvi, on ülesanneteks ÜRO liikmesriikide valitsustele aastaiks 1995-2000. Lõppdokument on aluseks ka Eesti rahvuslike tegevuskavade prioriteetide määratlemisel. Konverentsi järel loodi ministeeriumidevaheline komisjon , kelle otsusel on soolise võrdõiguslikkuse aspektist prioriteetsed arengusuunad :
1). Luua ja tugevdada riiklikke struktuure, mis integreeriksid võrdõiguslikkuse põhi-mõtet kõigisse valdkondadesse.
2). Analüüsida Eesti seadusandluse vastavust rahvusvaheliste võrdõiguslikkuse standarditega.
3). Naiste olukorra parandamine tööturul ja nende osaluse suurendamine otsuste vastuvõtmisel.
Nende riiklikult võetud kohustuste täitmiseks loodi 1996. aasta detsembris Sotsiaal-ministeeriumisse võrdõiguslikkuse büroo. Tänu rahvusvaheliste organisatsioonide, välis-fondide ja eelkõige Põhjamaade toetustele on tänaseks kujunenud hulk naisorganisatsioonide võrgustikke,kes tegelevad võrdõiguslikkuse kaitsmise eest. 1998. aastast töötab Balti- ja Põhjamaade riigiametnike soolise võrdõiguslikkuse töögrupp, mis koordineerib ametnike ja uurijate koolitus ja koostööprojekte. See on suhtumise muutumise periood. Tänu toetusprogrammidele, seminaridele, koolitustele on sooline võrdõiguslikkus tõusnud inimeste huviorbiiti ja tekitanud palju vastandlikke arvamusi .
1999. aastal otsustas Eesti liituda Euroopa Liiduga, kus naiste ja meeste võrdsete võimaluste küsimused moodustavad sotsiaalpoliitika ühe selgepiirilise valdkonna. Eelkõige puudutab see võrdväärse töö eest võrdse tasustamise küsimusi, naiste ja meeste võrdset kohtlemist tööelus ning töö ja pereelu ühitamise probleeme.
Alates 2000. aastast kuulub Sotsiaalministeeriumi haldusalasse kolm uut funktsiooni: soolise võrdõiguslikkuse edendamine, sellealase töö koordineerimine ning vastav seadusandlus . Soolise võrdõiguslikkuse seaduse võttis Riigikogu vastu 7. aprillil 2004.aastal.
Euroopa Liidus on kaheksa naiste ja meeste võrdset kohtlemist reguleerivat direktiivi, milles toodud põhimõtted vajavad Eesti õiguskorda ületoomist. Neis käsitletakse peamiselt töö- ja sotsiaalkindlustuse temaatikat. Euroopa Ühenduse asutamis -lepingus on aga muuhulgas selgesõnaliselt määratletud kõikide liikmesriikide ühine eesmärk: vähendada soolist ebavõrdsust, edendada võrdõiguslikkust ning arvestada naiste ja meeste erinevat staatust, olukorda, huve ja vajadusi kõigi teiste poliitikate väljatöötamisel ja elluviimisel. Praegu töötab ministeeriumidevaheline soolise võrdõiguslikkuse edendamise komisjon välja riiklikku soolise võrdõiguslikkuse arengukava aastani 2008. Tegevuskava saab aluseks erinevate ministeeriumide vahelisele ülesannete jaotusele komplekssemate probleemide lahendamisel ( töö- ja haridusturu horisontaalne ja vertikaalne sooline segregatsioon , aegunud stereo-tüüpide kaotamine kooliõpikutest, naistevastase vägivallaga võitlemine jms.). Põhirõhk on aga ikkagi teadlikkuse tõstmisel ja koolitamisel. Suurematest projektidest on käivitumas järgmised:
1. Naiste toetamine majandusotsuste tegemisel.
2. Massimeedia roll võimusuhete kujundamisel.
3. Riigiametnike koolitamine soolise aspekti integreerimiseks tegevuskavadesse.
4. Soolise mõju hindamise metoodika väljatöötamine.
Sooline võrdõiguslikkus ehk naiste ja meeste võrdõiguslikkus lähtub arusaamast, et mehed ja naised on vabad arendama oma võimeid ning tegema valikuid ilma stereotüüpsetest soorollidest ning eelarvamustest seatud piiranguteta.
Sooline võrdõiguslikkus tähendab, et meeste ja naiste erinevat käitumist, püüdlusi ja vajadusi arvestatakse ja väärtustatakse ning neid koheldakse võrdselt. Naised ja mehed ei pea muutuma ühesugusteks, kuid nende õigused, kohustused ja võimalused ei tohi sõltuda sellest, kas nad sünnivad naise või mehena .
Soolise võrdõiguslikkuse temaatika on valdkond , kus ühe sugupoole kaotus ei ole automaatselt teise võit- lõppkokkuvõttes on kaotajad mõlemad. Tegelikkuses peavad mehed ja naised võrdõiguslikkuse eest hoolt kandma ühiselt. Kui soovitakse midagi muuta ei ole seda võimalik teha vaadeldes meeste ja naiste võrdõiguslikkuse küsimusi eraldi, vaid neid tuleb teha koos. Ühiskond ei saavuta võrdõiguslikkust sundimise ega ka seadustega, vaid ainult sellega, et me kõik aktsepteerime teise sugupoole õigusi sedavõrd, et mingit sudust ei ole vaja.[Jüri Uljas]
Millegipärast on võrdõiguslikkuse küsimus kujunenud just naiste probleemiks, võib-olla on sellepärast käsitletud meeste-naiste positsiooni ühiskonnas just naiste vaatevinklist.[Jüri Uljas] Tegelikkuses on probleem ikkagi kahepoolne ja kannatajarolliks ei ole siin ainult naised. Vastupidi- kõik on omavahel seotud. Nimelt juba alates imikueast ümbritsevad last rohkem naised. Üldiselt on ema see, kes kasvatab last ja viibib temaga suurema osa tema ärkvelolekuajast. Isad on valdavalt need, kes toovad perele raha sisse ja seetõttu veedavad pikki päevi tööl. Lasteaias on kõik kasvatajad tädid. Koolis on äärmiselt väike protsent meessoost õpetajaid. Kuid ometi just kooliea lõpuni on noored kõige enam mõjutatavad. Kuna nende isad on suure tõenäosusega enamuse ajast tööl, siis oleks tore, kui mehelikku eeskuju nende elus oleks võimalik kujundada kasvõi läbi meessoost lasteaiakasvatajate ja õpetajate. Kahjuks aga nendele aladele mehed eriti ei kipu ja seda põhiliselt madala töötasu tõttu ja ilmselt ka väljakujunenud arvamuste tõttu, et need on rohkem naiste ametid. Ehk just neil põhjustel, et nooruses ümbritsevad poisse pigem „ karmid tädid“, kui meesterahvad, kellelt oleks neid õppida midagi enamat kui raamatutarkusi, kujuneb nende elu välja pigem juhtivatele positsioonidele tööle asudes, soovides sellega ehk midagi tõestada.
Arusaamad, et mehed valitsevad riigis ja ühiskonnas on seotud pikaajaliste kultuuriliste ja ajalooliste traditsioonidega, selles ei ole aga mõtet süüdistada mehi, vaid oluline on kujundada välja selline demokraatia viis ja korraldus, mis oleks sugupoolte osas tänasest neutraalsem.[Tapani Kaakkurinniemi] Suhete „parandamine“ sugupoolte vahel on raske just seetõttu, et neid hoitakse ülal teadvusele suunatud võimukasutuse abi. Võimusuhete toimimisse on raske põhjalikult süveneda sellepärast, et võimusuhtes- ka sugupoolte omavahelised suhted- on kindlaks kujunenud juba kaua aega tagasi ja põhieeldused on seotud väärtustega. Väärtuste muutmine omakorda on väga raske, mis ei saa aga olla ettekäändeks nende rahulejätmiseks.[Tapani Kaakkurinniemi]
Lääne tänapäevase ühiskonnakäsitluse järgi on otsustamise subjektideks üksikisikud. Teoreetiliselt ei ole nüüdisasjal erilit vahet, millist sugupoolt subjektid esindavad, teoreetiliselt puudub kodanikul sugupool - mehed ja naised on ühtviisi pädevad ja õigustatud otsuseid langetama ning kasutama neile kui kodanikele antud poliitilisi ja majanduslikke õigusi. Kuid see kuidas subjektsust mõistetakse teenib ilmsegelt rohkem meeste kui naiste huve. Mees on seega kodaniku tegevuse eeskuju ja mõõdupuu.[ Tapani Kaakkurinniemi]
Kodanike „sugupooletuse“ eeldamist võime leida ka näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioonist, kus räägitakse samuti sugupooletustest inimestest, kellele tahetakse tagada ühesuguseid õigusi kodanikena. Hea näide on see, et ÜRO maailmaorganisatsioon hakkas alles 1970 aastatel pöörama tähelepanu kodaniku mudelist erinevatele ühiskonnaliikmetele- naistele ja lastele.
Hoolimata sellest, et ühiskond on muutunud tasakaalukamaks on nii meeste kui naiste seas olemas klassivahed.
Võrdõiguslikkus annaks kõikvõimalikele inimestele ja inimgruppidele võimaluse realiseerida väga erialaseid mehesuse ja naisesuse rolle ning teha seda ilma jäikade ootusteta.
Töö
Tööelu on selgelt eristatud meeste ja naiste aladeks, ametiteks ja ülesanneteks. Sageli väärtustatakse meeste valdkondi naiste omadest enam, niisiis on see caldron, kus diskrimineeritakse naisi kõige enam. Niisugune lahknemine on Põhjamaades suurem kui muudes maades. Põhjamaade naiste laialdane kaasamine tööellu toimus tunduvalt varem kui mujal Euroopas. Põhjamaade heaoluühiskond on toonud kaasa naistöötajate kohti- naised teevad palgatööna samu töid, mida nad varem tegid kodus (näiteks laste ja vanurite eest hoolitsemine).[ Tapani Kaakkurinniemi]
Sooline erinevus palgas on iseloomulik nii tööturule Eestis kui ka mujal maailmas. Meeste keskmine palk on naiste omaga võrreldes suurem, palgavahe erineb mõningal määral ametite või tegevusalade lõikes. Palgavahe on umbes 15% [ Internet ] Soolise palgaerinevuse põhjendamiseks on hulk erinevaid teooriaid , näiteks inimkapitali teooria näeb palkade erinevuse põhjust selles, et mehed investeerivad oma inimkapitali enam kui naised. Soolise diskrimineerimise teooria toetajad näevad naiste madalama palga põhjust selles, et tööturul lähtutakse töötajate valikul ning nende edutamisel oluliste kriteeriumite asemel kandidaadi või töötaja soost. Segregatsiooni teooria leiab, et meeste ja naiste jagunemine erinevatele ametitele ning tegevusaladele teeb võimalikuks sugupoolte ebavõrdse kohtlemise, sellest tuleneb ka naiste madalam töötasu. Naisi leiab hierarhia tipust oluliselt vähem kui mehi - ainult kolmandik juhtidest on naissoost . Naistel on meestega võrreldes suurem tõenäosus jääda töötuks, samas peavad nad oskuslikult ühendama nii pere- kui tööelu. Tagajärgedeks on inimkapitali raiskamine, sotsiaalse sidususe, tööturu ja majanduskasvu nõrgenemine.
Sookvoodid
Marianne Mikko ettepanek kehtestada Eestis sookvoote ei ole mitte kõigile meelepärane. Kuid mis on nende eesmärk? Nimelt on mitmed riigid hakanud rakendama positiivset erikohtlemist. Naiste sihipärane poliitikasse toomine koolituste, finantstoetuste ja muu sellise abil algas lääneriikides juba 20-25 aastat tagasi [Eesti Ekspress , Iris Pettai ,2006] Peamine põhjus seisnes selles, et ilma naispoliitikuteta oli raske naisvalijatele läheneda ja neile sobivaid valimisprogramme välja töötada. Kusjuures naisvalijaid on rohkem kui mehi ja nad on tunduvalt kohusetundlikumad. Sookvootide eesmärk on tagada, et 40% valitatavatest kohtadest kuuluks naistele. Populaarseimad on sookvoodid parteides ja neid kasutab 40% maailma riikidest valimisnimekirjade koostamisel. [Eesti Ekspress, Iris Pettai,2006] Põhjamaades, kus esimestena hakati sookvoote rakendama, on naiste esindatus kõige suurem: Rootsi parlamendis 45%, Soomes ja Norras 38%, Taanis 37%. Eesti Riigikogus on naissaadikuid vaid 19%, valitsuses 20% (ELis on mõlema keskmine 25%).Euroopalikus maailmapildis on sookvoodid saanud poliitika loomulikuks osaks, neid rakendab 22 ELi liikmesriiki. Suure tõenäosusega võetakse ka Eestis kui ELi liikmesriigis varem või hiljem sookvoodid kasutusele. Praegusel hetkel on Eesti valmisolek sookvootide rakendamiseks väike. Puuduvad seda ideed toetav maailmapilt ja väärtused, mis on Põhjamaades ja ka teistes ELi riikides olemas. Kuni pole selge, milleks soolist võrdõiguslikkust üleüldse vaja on, on raske ka sookvoote loogiliselt põhjendada ja motiveerida parteisid neid kasutama.
Faktid soolisest võrdõiguslikkusest
ÜRO Arenguprogrammi ( UNDP ) 2003. aasta inimarenguindeksi järgi on Norra majanduse ja poliitika vallas valitseva soolise võrdõiguslikkuse tasemelt Islandi järel maailmas teine riik. Norra naised on rohkearvuliselt esindatud muuhulgas ka Stortingis (Norra parlamendis) ning tippjuhtide seas. Naised moodustavad riigi tööealisest elanikkonnast märkimisväärse osa. Kuigi peab tunnistama, et poliitilistele kohtadele ja riigiametitesse määratakse endiselt rohkem mehi, on märgata kindlat tendentsi üha suurema naiste osakaalu suunas. 1986. aastal tollase peaministri Gro Harlem Brundtlandi moodustatud teise valitsuse koosseisu kuulus enim naisi maailmas – nende käes oli 8 ministrikohta 18st.
Vastavalt 1978. aastal vastu võetud võrdse staatuse seadusele on keelatud igasugune diskrimineerimine soolisel alusel – välja arvatud siis, kui selline tegevus just edendab soolist võrdõiguslikkust. Kuigi üldiselt järgitakse põhimõtet “võrdse töö eest võrdne tasu”, leidub siiski näiteid sellest, et Norra naised on palgataseme võrdluses jätkuvalt meestest mõnevõrra halvemal positsioonil.
Eelmisel sajandil saavutasid naised enamikus eluvaldkondades nii formaalse kui ka tegeliku võrdõiguslikkuse. 1888. aastal said abielunaised iseseisva ja piiramatu õigusvõime ning 1918. ja 1927. aasta seaduste põhjal meestega võrdse positsiooni abielulahutuse, laste hooldusõiguse ja omandiõiguse küsimustes. 1912. aastal võimaldati naistele juurdepääs enamikule valitsuse ametipostidele ning 1938. aastal laienes see õigus kõigile ametitele, v.a vaimulikud ja sõjaväelised kohad. Piiranguteta õigus töötada ükskõik millisel ametikohal anti naistele lõpuks 1952. aastal.
19. sajandi lõpus alanud naiste tulek tööjõuturule ja sellega seoses ka nende majandusliku seisundi muutumine sillutas teed poliitilisele naisliikumisele eesmärgiga saavutada täielikud sotsiaalsed õigused kõigil elualadel. Naisõiguslaste organiseeritud liikumise esimene suurem läbimurre leidis aset 1880ndatel. Tollal võideldi valimisõiguse eest, mis 1913. aastal ka saavutati. Sõdadevahelistel aastatel loodi ametiühingute egiidi all mitmeid naisrühmitusi. 1960ndatel sai naisliikumine uue hoo –tudengimässud ning tärkavad naisõiguslusliikumised teistes riikides ja tööturul naistööjõu järele vajaduse tekitanud majanduse tormiline areng elavdasid taas Norra naiste huvi soolise võrdõiguslikkuse vastu ja viisid naisliikumist tugevamini edasi kui kunagi varem.
See uus naisliikumine ei huvitunud esmajoones mitte formaalse võrdõiguslikkuse saavutamisest, vaid keskendus rohkem naiste võimalusele vabalt kasutada oma olemasolevaid õigusi.
Naiste ja meeste võrdõiguslikkus
22. veebruaril võttis komisjon vastu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse aastaaruande,  milles nenditi, et tehtud edusammudest hoolimata valitseb naiste ja meeste vahel mitmetes valdkondades endiselt suur ebavõrdsus. Aruandes rõhutatakse ka võrdõiguslikkuse poliitika panust uues Lissaboni strateegias. Komisjon kirjeldas 1. märtsil vastuvõetud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes 2006–2010  prioriteetseid ühenduse tasandi tegevusvaldkondi kõnealusel perioodil ning määras kindlaks peaeesmärgid ja põhimeetmed igas valdkonnas. Nende valdkondade juhtimise parandamiseks tegi komisjon ettepaneku luua Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut ning 20. detsembril võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu selle ettepaneku vastu. Instituudi asukohaks on määratud Vilnius (Leedu). Instituudist kujuneb võrdõiguslikkuse uuringute tippkeskus Euroopa Liidus ning ta pakub tehnilist abi institutsioonidele ja liikmesriikidele. Instituudi haldusnõukokku kuuluvad kõikide liikmesriikide esindajad. Euroopa Ülemkogu võttis oma kevadisel istungil vastu Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti, mis õhutab liikmesriike ja ELi tegutsema mitmetes valdkondades, et muuta võrdsuse eesmärk reaalsuseks. Euroopa Parlament ja nõukogu allkirjastasid 5. juulil direktiivi meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes.  Selle eesmärk on lihtsustada, ajakohastada ja parandada meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevaid ühenduse õigusakte, koondades ühte dokumenti seda teemat käsitlevate direktiivide asjakohased lõigud, et kodanikel oleks neid lihtsam ja selgem kasutada.
Intervjuu soolise võrdõiguslikkuse voliniku Margit Sarvega
Miks te soolise võrdõiguslikkuse volinikuks hakkasite?
Soolise võrdse kohtlemise teemad üldisemalt huvitasid mind ka varasemalt, enne voliniku ametisse asumist, nii töös kui õpingutes. Endisel töökohal, õiguskantsleri juures, jälgisin soolise võrdõiguslikkuse seaduse menetlemise käiku ja vastu võtmist ning tundsin, et voliniku ametikohal saaksin selles valdkonnas rohkem kaasa aidata.
Miks eristub just Eesti oma soolise ebavõrdsusega, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega?
Soolise võrdõiguslikkuse probleeme on kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides, konkreetsed rõhuasetused võivad aga erineda. Paljudes Euroopa riikides on kindlasti rohkem teadvustatud soolise võrdõiguslikkuse teemaga tegelemise olulisust. Selle tulemusena on aru saadud, et mitmete laiemate ühiskondlike probleemide lahendamisel on oluline silmas pidada ka meeste ja naiste võrdseid võimalusi (nt iibe ja tööturupoliitika seoste puhul) ning arusaamad naiste ja meeste rollidest on muutunud avaramaks ja inimese individuaalsust hindavamaks. Eestis on teistest Euroopa riikidest teravamaks probleemiks näiteks meeste ja naiste palgavahe (25%), tugev tööturu sooline segregatsioon (st naised ja mehed on koondunud erinevatele ametialadele), kodutööde koormus on väga ebavõrdselt jaotunud peamiselt naiste õlule (vt nt Statistikaameti viimaseid andmeid), meeste ja naiste keskmise eluea suur erinevus (üle 10 aasta).
Üldiselt räägitakse sellest, et naisi diskrimineeritakse meestega võrreldes. Kas on vastupidiseid näiteid, kus mehi naistega võrreldes diskrimineeritakse?
Kindlasti on. Mehe vanemapuhkusele jäämine on meie ühiskonnas veel suhteliselt harv nähtus. Probleeme on ka töövaldkonnas. Kuivõrd meie ühiskonnas on kujunenud selged arusaamad niiöelda meeste ja naiste töödest, siis eelistatakse teatud erialadel (nt lasteaiakasvatajana) vaid naisi. Näiteks on küsitud ka, miks ei saa alla 3-aastase lapse isa soodustingimustel töölepingut lõpetada nagu saab alla 3-aastase lapse ema.
Üheks levinumaks näiteks muudes eluvaldkondades on ööklubides erinevate sissepääsutingimuste seadmine .
Rohkem analüüsi vajaks, kas rahvatervise osas on androloogia puhul haiguste ennetus samaväärselt tagatud günekoloogiliste vaevustega.
Kas võiksite palun tuua välja ka need põhjused, miks Eestis ikkagi naiste töötasu väiksem on? Kindlasti on tehtud vastavaid uuringuid , aga tavaliselt räägitakse ainult, et erinevus on, aga mis on ikkagi selle põhjuseks?
Põhjuseid on mitmeid ja need vajavad kindlasti rohkem uurimist . Nende hulgas on kindlasti tööturu segregatsioon (naised on koondunud halvemini tasustatud ametialadele, mehed paremini tasustatud valdkondadesse), aga ka sooline diskrimineerimine tasustamisel sama või võrdväärse töö eest.
EESTI JA EUROOPA LIIDU TERVISHOID
Sissejuhatus
Sotsiaalharta artikkel 35 ütleb: igal ühel on õigus ennetavale tervishoiule ning ravile siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud tingimustel. Kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. [Euroopa Sotsiaalharta]
Asutamislepingu kohaselt peavad Euroopa Liidu meetmed olema suunatud rahvatervise parandamisele, inimeste haiguste ennetamisele ning inimeste tervist ohustavate tegurite kindlaksmääramisele. Selle tulemusena on Euroopa Liidu tasandil tekkinud tervishoiualane koostöö, mille eesmärk on ühendada tervishoidu käsitlevad poliitikavaldkonnad. Euroopa Liit täidab oma rolli Euroopas rahvatervise parandamisel tervishoiustrateegia vahendusel. Selle kaudu tekitab ta lisaväärtust liikmesriikide võetud meetmetele. Samas jääb liikmesriikidele vastutus tervishoiuteenuste ja ravi osutamise ja korraldamise eest.
Eesti tervishoid võrreldes Euroopa Liidu teiste riikidega
Eesti on arstiabi kvaliteedilt ja kättesaadavuselt Euroopa Liidu riikide hulgas 20 kohal. Samal ajal tervishoiuteenuste hinna ja kvaliteedi suhte osas küll parim, kuid tervishoiukulutuste osakaalult sisemajanduse koguproduktis (5,3 protsenti) ja keskmiselt eluealt (70 aastat) lausa viimasel kohal. Seejuures on läinud meie tervishoiu rahastamise tase taas selgelt langusse. Kui Euroopa Liidu keskmine tervishoiukulutuste tase on 9% sisemajanduse kogutoodangust, siis Eestis vaid 5,1%. Selle näitaja poolest jagame koos Lätiga viimast kohta. See tähendab, et kui tervishoiule kulutatakse Euroopa Liidus keskmiselt 28 000 krooni inimese kohta aastas, siis Eestis vaid 7800 krooni. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni viimastest andmetest selgub, et kõigis Euroopa Liidu riikides uuendatakse tervishoiusüsteeme ja tõusnud on tervishoiu-kulutuste osa sisemajanduse koguproduktist, erandiks vaid Eesti.
Kõikides Euroopa riikides võtavad tervishoiusüsteemi rahastamisest osa nii töötaja, tööandja kui ka avalik sektor . Eesti on aga üks kolmest Euroopa Liidu riigist, kus peaaegu kogu tervishoiu rahastamine on töövõtja kanda. Tööandja osaks on ainult palgafondi pealt võetava sotsiaalmaksu ülekandmine. Ravikindlustatuid on aga Eestis kokku ligikaudu 1,2 miljonit. Niimoodi edasi minnes on raha haigekassa eelarves pidevalt puudu.
Ükski riik ei püsi kaua, kui inimestele ei ole tagatud õigeaegne ja kvaliteetne arstiabi. Õigus arstiabile on üks sotsiaalsetest põhiõigustest, nagu see on sätestatud nii meie põhiseaduses kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Oleme üks vähestest riikidest Euroopa Liidus, kellel puudub pikaajaliste eesmärkidega tervisepoliitika . Kvalifitseeritud tööjõu liikumine Euroopa Liidu teistesse liikmesriikidesse ja eakate tervishoiutöötajate suur osakaal süvendavad lähiaastatel oluliselt arstide ja õdede puudust meie tervishoiuasutustes. Selle tulemusena töötavad Eesti arstid ja õed olulise ülekoormusega. Kõige enam kannatavad aga patsiendid , kes ei saa enam vajalikul tasemel teenust. Tõsi on see, et kui tervishoiu korralduses ja rahastamises midagi ei muutu, pole võimalik tagada inimestele rahuldaval tasemel arstiabi. Esmalt annab see tunda maal, kus haiglate ebakindla tuleviku tõttu ei suudeta ettenähtud kohti täita. [„Pärnu Postimees “ 13.09.2006]
WHO avaldas 2004. a raamatu “10 Health Questions about the 10”, kus on ära toodud uute Euroopa Liidu liikmesriikide tervishoiuvaldkonda puudutavad sta­tistilised näitajad. Iga riik esitas oma andmed kehtiva amet­ liku statistika kohaselt. Eesti kohta esitatud andmed pärinevad Sotsiaalministeeriumist, Riigikogust, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskusest, Euroopa Komisjoni Eesti delegatsioonilt ning Eesti Euroopa Liidu teabekeskusest. Andmed on esitatud 2002. a näitajate alusel.
Rahvastiku keskmine eeldatav eluiga Euroopa Liidu liikmesriikides 2004
Diagrammilt näeme, et Eesti keskmine eeldatav eluiga, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega, on kõige väiksem. Umbes 72 aastat.
Suremus sagedamini esinevatesse haigustesse (100 000 inimese kohta)
Eestis on südame-veresoonkonnahaigused peamine surmapõhjus: 54% kõigist surmajuhtudest. Sealjuu­res moodustab südame isheemiatõbi 14% kogu haiguskoormusest ja 32,5% kõigist surmajuhtudest. Suremus südame isheemiatõve tagajärjel on Eestis märkimisväärselt suur: 336 juhtu 100 000 inimese kohta; Eurooa Liidus vastavalt 97 juhtu 100 000 inimese kohta.
Võrreldes Euroopa Liidu teiste riikidega on Eestis suremus ajuinsulti oluliselt suurem: 163 juhtu 100 000 inimese kohta Euroopa Liidu teistel riikidel vastavalt 61 juhtu 100 000 inimese kohta.
Pahaloomulised kasvajad on teine suurem surma­põhjus Eestis, moodustades 19% surmadest. Suremus pahaloomulistesse kasvajatesse on Eestis mõnevõrra suurem kui Euroopa Liidu ülejäänud maades – vastavalt 202 ja 183 juhtu 100 000 inimese kohta.
Vigastused ja mürgistused põhjustavad meil 11% kõi­ gist surmadest. Võrreldes teistega on välistest põhjustest tingitud surmade osakaal Eestis 3,6 korda suurem. Vastavad suremuse näitajad on Eestis 147 ja Euroopa Liidus 39,5 juhtu 100 000 inimese kohta. Ära võiks mainida ka selle, et aastal 2000 moodustas liiklusõnne­tustes surnute ja vigastatute arv Eestis ühe kolmandiku Euroopa Liidu teiste riikide vastavast keskmisest.
Ülisuur on Eestis ka suitsiidide osakaal surmapõh­juste hulgas: Eestis on suremus suitsiidide tagajärjel 26 juhtu, Euroopa Liidu keskmine näitaja on peaaegu kolm korda väiksem: 10 juhtu 100 000 inimese kohta
Tuberkuloosi haigestutakse Eestis 5 korda sage­damini kui Euroopa teistes maades (keskmiselt vastavalt 55 ja 5,5 ).
Plahvatuslik on Eestis olnud HIV-infektsiooni levik Iga aastaga lisandub nakatunuid sadades inimestes juurde. Eestis on ka suurim HIV-infektsiooni levimus Baltimaades – 1%. Vanglates kinnipeetavate hulgas oli 2004. aastal HIV-posi­tiivseid isikuid 29%.
Sagedamini esinevate haiguste olulisemad riskitegurid
Vastsündinute suremuse, suitsetamise ning alkoholi tarbimise näitajad euroliidu eri maades on näidatud ülal olevas tabelis. Andmete võrdlemisel torkab silma kindel seos: täiskasvanud meeste suure suremusega maades on suitsetavate meeste, suitsetamisest ja alkoholi tar­bimisest tingitud surmade osakaal oluliselt suurem kui teistes euroriikides. Esmapilgul võib ebatavaline tunduda fakt, et maades, kus on alkoholist tingitud surmade osakaal suur, ei ole alkoholitarbimine ela­ nike kohta oluliselt suurem Euroopa Liidu keskmisest. Tšehhis, kus tarvitatakse keskmiselt 1,6 korda rohkem alkoholi inimese kohta kui Eestis, on alkoholist tingitud suremus ligi 2 korda väiksem kui meil. Ilmselt on oma osa ka alkoholi tarbimise kultuuril .
Märkida võiks ka, et narkootikumide tarvitamine mõjutab Eestis üha enam rahva tervist. Andmete kohaselt kasutab kuni 1% rahvastikust vanuses 15–64 aastastest narkootikume. Euroopa Liidu ülejäänud riikide keskmine näitaja on 0,5%.
Arstiabi ressursid
Eestis kulutatakse tervishoiule 5,5% rahvusli­kust koguproduktist. See on ka väikseim näitaja 25 liikmesriigi seas. Valitsus kulutab tervishoiule 12% kõigist oma kulutustest. Euroopa Liidu väikseim on 11%.
Kõigist tervishoiukulutustest katab haigekassa 68% ning 12% lisandub üldisest makse-süsteemist, kuid vahetud abivajajad-patsiendid katavad 20% kõigist tervishoiukulutustest oma rahakotist. Meie tingimustes võib seda pidada ülimaks piiriks : patsiendi omavastutust enam suurendada ei saa.
Eestis nagu ka teistes liituvates maades on arstide arv arvestatuna 100 000 inimese kohta väiksem kui Euroopa Liidu maades keskmiselt. Erandiks on siin Leedu, Tšehhi ja Ungari, kus arstide arv on meie omale ligilähedane. Õdede arv on Eestis küll väiksem kui teistes maades keskmiselt, kuid mitte oluliselt. Uutes liitunud maades kõigub õdede arv siiski suurtes piirides.
Haiglavoodite arv Eestis 100 000 inimese kohta ületab küll Euroopa Liidu keskmise, kuid on oluliselt väiksem kui Lätis, Leedus, Ungaris ja Tšehhis. Hospita­liseerimine 100 000 inimese kohta aastas on Eestis oluliselt väiksem kui nendes maades, kus on inimese kohta haiglavoodeid enam. Keskmine haiglasviibimise kestus Eestis on samuti lühem kui maades, kus on suurem voodifond. [„Eesti Arst“ 2005]
Tulevik
Euroopa Liidu peamine eesmärk on parandada elukvaliteeti ja tervist, mida on võimalik saavutada üldisema lähenemisviisi abil. Tarbijakaitsepoliitikal on keskne osa kodanike elu-kvaliteedi tõstmisel seoses kodanike tervise ja tarbijate huvidega . Sotsiaalset kaitset ja kaasatust, keskkonnaküsimusi, uurimis - ja arendustegevust ja tehnoloogilisi uuendusi hõlmavad Eurooa Liidu programmid on selle eesmärgi saavutamise põhivahendid.
Rahvatervise programm 2003–2008 on koostatud rahvatervise üldise strateegia ühtse raamistiku osana Euroopa Liidu meetmete tugevdamiseks rahvatervise valdkonnas. Sellel on kolm eesmärki: toetada tervishoiualase teabe levitamist ja jagamist, suurendada terviseohtude vastu võitlemise võimekust ja edendada tervislikke eluviise, tegeledes tervist mõjutavate teguritega. Neid eesmärke saab saavutada liikmesriikidevahelise koostöö ja koordineerimise ning sobilike seadusandlike meetmete kaudu. Programm hõlmab ka aastaseid töökavasid ja programmi hindamismeetmeid. [Euroopa Liidu Rahvatervise programm 2003-2008]