Semiootika KONSPEKT (0)

Loeng smiootika

• Thomas A. Sebeok „Signs An Introduction to Semiotics“ – lihtne ja loogiline
  
• Daniel Chandler „Semitoics for Beginners“ www. aber .ac.uk/media/ Documents /S4B
  
• Daniel Chandler „Semiotics the Basics“
  
• John Deely „Basics of Semiotics“ Semiootika alused (ei ole eriti hea)
  
• Winfried Nöth „Handbook of Semiotics“ (üks parimaid-> kõik olemas, kuid parem kasutada entsüklopeediana, mitte õpikuna -> üldpildi saamiseks ei sobi.)
  
• Umberto Eco „A Theory of Semiotics“
  
• Mihhail Lotman „Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist“ ( esseed ! Kasulik vaadata „Mis on semiootika?“)
  
• Floyd Merrel „This is Semiotics“
  
• Ch. Morris „Foundations of the Theory of Signs“ 1938 (esimene semiootika õpik)
  
• Paul Cobley, Litza Jansz „Juhatus semiootikasse“ ( koomiksid )
  

Asjad ja jäljed

Jälg ja peegeldus

Asjad ja märgid

Platon 5-4, saj eKr

John Locke (1632 – 1704)

• riikluse teooria (riigiõigus)
  
• tunnetuste teooria (1690-1700 – 4 trükki).
  

• füüsika (kõik loodusteadused);
  
• praktika (see praktika, mis on rajatud teadmistele teadmiste rakendamine kasulikkus tegevuses nt meditsiin );
  
• semiootika (Locke oli esimene, kes kasutas pärast keskkaega sõna semiootika – tegeleb arusaamisega).
  

Ch. S. Peirce (1839-1914)

Filosoofia kategooriad:

• kvaliteet
  
• kvantiteet
  

Peirce’ kategooriad

• Esimene on positiivne kvalitatiivne võimalus, iseeneses mitte mindagi enamat. – See, mille abil võime teha vahet. = omadus  esimene - esmassus
  
• Teine On eksisteeriv asi ilma mingi muu olemise viisita peale eksisteerimise, kuid on määratletud selle esimese poolt. Asi, mis realiseerib esimese omaduse ja selle poolt määratletu, kui muud ei ole.  teine - teisesus
  
• Kolmas Olemise viis, mis koosneb Teisesustest, mida see määratleb, seaduse või mõiste olemise viis. Moodustab mingit hulka. Kolmas – kolmasus
  
  • Esmasus on sellise asja olemise viis, mis on niisugune nagu ta on positiivselt ja viitamata millelegi muule
    
  • Teisesus on selline asaja olemise viis, mis on niisugune nagu ta on tise suhtes, kuid arvestamata ükskõik millist kolmandat.
    
  • Kolmasus on sellise asja olemise viis, mis on niisigune nagu ta on, suhestades omavahelisel teist ja kolmandat.
    

• Ikoonid – märk, mis on seotud objektiga läbi omaduste/sarnasuste.
  
• Indeksid – märk, mis on seotud läbi suuna või läbi muu füüsilise kontakti.  ’see’; ’too’; ’siin’; ’nüüd’; ’enne’; ’mina’; ’sina’
  
• Sümbolid – märk, mis on seotud objektiga läbi mingi reegli.
  

Gottlob Ferge (1848-1925)

Keele mõju teadusmetodoloogiale

Ajalooline taust ja filosoofilised eelkäijad

• Ratsionalismi ja progressiusu kriitika -
  
• Sotsiaalteaduslik kriitika -
  
• Hermeneutika traditsioon -
  
• Mihhail Bahtini ja Balentin Vološinovi keele ideoloogilisus – žanriteooria  iga teksti tähendus sõltub selles, mis žanris teda esitatakse  loomulikus keskkonnas olev tekst, asteades ta erinevasse žanrisse muutub teksti mõte.
  
• Analüütiline filosoofia – enne kõike seisukoht, et filosoofia probleemid on ennekõike keeleprobleemid  kõik filosoofilised küsimuses, mis ei võimalda ühest vastust, on tingitud keele enda vasturääkivustest. Keelestruktuur lähtub teataval viisil maailmastruktuuriga.
  
• Strukturalistlik traditsioon – lähtus ennekõike lingvistikast, mis vaatas keelt kui erinevat süsteemi (ühelgi sõnal pole positiivset tähendus  keeles pole positiivseid tähendus). Sõna tähendus sõltub sellest, mis kontekstis sõna on.
  

Epostemoloogia ja ontoloogia vahekord

• Traditsiooniline vaade oli, et tõesele teadmisele tegelikkuse kohta on võimalik jõuda, kui arvestame kahte aspekti:
  
  • tuleb luua ühine teaduskeel
    
  • ning selles formuleeritud väited ja nende süteemid (teaduslikud teooriad) tuleb allutada rangele verifitseerimisele kogemusliku sisuga.
    
• Uus lähenemine – pole teooriast sõltumatut vaatluskeelt ja järelikult ka kontseptuaalselt värvumata fakte.
  
• Sõnadel on tähendus vaid lauseted, lausetel vaid keeles terviku. Mõistmata mingit semantilist sisu, tuleb seda vaadata vaid keele seisukohalt.
  

Teadusliku tõe ajaloolisus

• Teaduslik tõde on sotiaalsete tingimuste ja praktikate tulem (Kuhn, Feyerbend, Rorty )
  
• Kriitiline realism (Bhaskar) vastuväide: et peamine eksperiment oleks võimalik, peame eeldama, et
  
  • Tegelikkust ei loo mitte üksnes konkreetne kogemus ja sündmuste aktuaalne käik;
    
  • Vaid ka struktuuride, jõud, mehhanismide arengu tendentside ehk siis sellised tegelikkuse aspektid, mis tekitavad neid aktuaalseid fenomene. ainult diskursus ei loo tegelikkust.
    

Sotsiaal- ja loodusteaduse vahekord

Kvalitatiivne ja kvantitatiivne lähenemine

• Kvalitatiivne uuring on alati olukorda arvestav tegevus, mis asendab vaatleja maailmas kindlasse paika.
  
• Kvalitatiivne uuring kujutab endast materjali tõlgendamis praktiliste viiside kogumit, mis aitab maailma nähtavaks teha.
  
• Kavalitatiivse uuringu juurde kuulub tõlgenduslik lähenemine maailmale.  püütakse uurida uuritatavaid nende enda keskkonnas.
  
• Uurija kasutab uuringus kompleksset järeldusteni jõudmise viisi, mis on mitmetahuline ning spiraalikujuline.
  
• Uurija kasutab erinevaid trateegiaid, mistõttu on kvalitatiivsed uuringud interdistsiplinaarsed.
  

Saussure ja strukturalism

Ferdinand de Saussure (1857-1913)

Franz Bopp

Rasmus Rask (1787-1832)

Jakob Ludwig Carl Grimm (1785-1863)[vanem vend]

Grimmi seadus

Noorgrammatikud

• Karl Brugmann (1849-1919)
  
• Berthold Delbrück (1842-1922)
  
• Hermann Paul (1846-1921)
  
• Eduard Sievers (1850-1932)
  

Keel ja kõne

Keelemärk

Tähendus ja väärtus

• Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega.
  
• Väärtus on elemendi keelesiseste suhete süsteem.  Saussure toob alati paralleele teiste märgisüsteemidega. Male – keel, ja nagu keele puhul pole ka males oluline, kuidas ta on realiseeritud  mustad ja valged ruudud , mis võivad olla hoopis teist värvi. Samuti pole oluline, mis materialist on nupud. Figuuride väärtus sõltub positsioonist  väärtus on süsteemisiseselt.
  

Strukturalism

• (Genfi koolkond)  pole nii tähtis. Eksiteerib ka praegu ja kuulsaim esindaja on Patrick Sériot (1949). Selle koolkonnas pööratakse tähelepanu „puuduvale märgile“ 0-märk –on olemas, aga puudub.
  
  • Charles Bally (1865-1947)
    
  • Albert Sechehayw (1870-1946)
    
  • Sergei Karcevsky (1885-1955)
    
  • Henry Frey (1899-1980)
    
  • Robert Godel (1902-1994)
    
• Praha lingvistide ring
  
  • Vilém Mathesius (1882-1945) – Nagu on olemas potentsiaalne ja geneetiline energia, nii on see olemas ka keeles. Potentsiaalne energia on olulisem kui geneetiline – potentsiaalset e kasutatakse geneetilise realisserimiseks. Aktuaalne süntaks.
    
  • Vladimir Skalicka (1909-1991) – esimene kes lõi strukturaalse grammatika. Ta lähtub Saussure keele märgist, kuid näitab, et keele elementide duaalsus on asümmeetriline. Kui on tegemist mingisuguse keele elemendiga ( morfeem nt), siis selline Saussure skeem on mõneti eksitav. Tähistatu on alati nö raskem kui tähistaja ja Skalicka toob uue termini (morfeerm – vorm ja sisu) funktsioon.
    
  • Roman Jakobson (1896-1982)
    
  • Nikolai Trubezkoy (1890-1938) – raamat „ Fonoloogia alused“ on üks väljapaistvamaid raamatuid 20.sajandi keeleteaduses.
    
  • Jan Mukarovsky ( 1891 -1975)
    
  • Jerzy Kuryovicz ( 1895 -1978)
    
  • Karl Bühler (1879-1963)
    
• Glossemaatika
  
• Ameerika strukturalism
  
• Pariisi koolkond
  
• Moskva ingvistide ring
  

Ameerika Strukturalism

Franz Boas (1858-1942)

• Kultuurilise realtiivsuse põhimõte;
  
• Antropoloogias vs etnoloogia ( etnograafia )
  
• Keel ja kultuuri (keel on kultuuri osa)
  
• Apriorne vs aposteroidne grammatika
  

Ameerikas trukturalimi rajajad

• Eduard Sapir (1884-1939) – „Keel“ (2009). Ta oli suurepärane keeleteadlane ja oskas palju Põhja-Ameerika keeli. Ta oli ka väljapaistev keele filosoof. Ta oli võimelike korraga olema produktiivne nii keele kui ka filosoofia valkonnas. Sapir-Whorfi(e. lingvistlise relatiivsuse) hüpotees- minu keelelised piirid on minu universumi piirid. Kõik, mida me ei saa ütlemata jätta on keele grammatiline väljendus. Ei ole olemas paremini või halvemini arenenud keeli, kõik keeled on tervik ja neid tuleb kirjeldada seest poolt. Keeled ei erine selle poolest, et ühes keeles saab midagi öelda, mida teises öelda ei saa. See mida saab öelda ühes keeles, saab öelda ka kõikides teistes keeltes, kuid vahendid on erinevad. Nt vene keeles kõikidel sõnadel/asjadel on sugu(mees-, nais -, kesksugu). Grammatikalised tähendused moodustavad süsteemi. Venelased nt ei saa mittenäha asjade sugu  rahvaluules kaseke(naissoost) = noor neiu, sest selles kasekeses ka nii õrnus kui ka naiselikkus . Tamm vs kask - tamm mehelikkus, kask naiselikkus  grammatika on tähtsam kui leksikoloogia . Semantika ja grammatika keele redundantsus (keeleliialdus).
  
• Leonhard Bloomfield (1887-1949) – Andis Ameerika keeleteadusele „meetodi“. Ta teadis väga palju keeli, kuid teda huvitasid peale indiaanikeelte ka vaikse ookeani saarte elanike keeled. Ta lõi tagalogi grammatika (filipiinide keel). Ta põhiteos on „ Language “ (1933). Tema keeleanalüüsi metoodika erineb oluliselt Euroopa strukturalismist ( signifikatiivsete opositioonide meetod - maal – kaal ), selle jaoks on vaja tunda keelt, muidu ei me ei oska öelda, et maal ja kaal on erinevad objektid. Hakatakse uurima keelt, mida me ei tunne.
  
  • keel – mitte häälikud ja mitte tähendused, vaid nendevahelised seoses, vormid;
    
  • Seotus ja vabad vormis, konstituendid;
    
  • Vormide klassid, substituudid;
    
  • Morfoloogia (seotud vormid) ja süntaks (vabad vormid)  ei saa ümber tõsta.
    
    • Etics vs emiks (fonetics vs fonemics)
      
    • Segmentatsioon
      
    • Distributsioon - jaotus. NT: 1) A ja B  A asub alati nendes kontekstides , kus esineb B ja B esineb seal, kus esineb A (identne distributsioon). Mida see tähendab  inimeste puhul võiks öelda, et nad on siami kaksikud; loogiline on arvata, et tegemist on ühe ja sama elemendiga. 2) Kontrastne distributsioon A ja B  on olemas sellised kontekstid kus esineb ainult A, ainult B ja ka sellised kus esinevad mõlemad. On ka veel teine variant  A esineb mingis kontekstis, kus B ei esineb, aga B esineb alati seal, kus esineb A. Mis see tähendab  ilmselt on tegemist erinevate elementidega. 3) A esineb ainult neis kontekstides, kus B kunagi ei esine ja B esineb seal, kus A kunagi ei esine. (täiendav(?) distributsioon) Mis see tähendab  tegemist on sama elemendi erineva variandiga.
      

Benjamin Lee Worf (1897-1941)

Zellig Harris (1909 – 1992)

• IC
  
• Poor John runs away . (Vaene Jaan jooksis minema).  analüüsis peame sõnu kokku pakkima loogilises järjekorras. Lause on koostatud kahest osast nimisõna süntagma või fraas , tegusõna süntagma või fraas. See on üks kõige kuulsam grammatika lause.
  
• Teksti lingvistika (Discoutse analysis  diskursus on seotud kõne selles kontekstis.)
  
• Transformatsiooniline lingvistika.
  

Semantika I

Charles Sanders Peirce

• Spekulatiivne grammatika (Cgarles Morris ütles, et see on süntaktika  märgi strukturi ja märkidevahelised formaalsed suhted.)
  
• Spekulatiivne kriitika(Charles Morris ütles, et see on semantika  märkida seos asjadega, mida nad tähistavad.)
  
• Spekulatiivne retoorika (Charles Morris ütles, et see on pragmatika  märkide ja nende mõju osa inimstega, kes neid kasutavad.)
  

• Süntaktika vastab sellele, milline on struktuur
  
• Semantika, mida see tähendab
  
• Pragmaatika kuidas see töötab.
  

Süntaktika

• Märgi või sõnumi struktuur (morfoloogia) – märgisiseline süsteem. [Morfoloogia vaatab sõna sisemist struktuuri].
  
• Märkidevaheline struktuur sõnumis (tekstis või süntaksis) – märgiväline struktuur. [Süntaksis vaadatakse, kuidas sõna on ühendatud teiste ühenditega].
  

IC grammatika

• S  NP + VP  nimisõnafraas + verbifraas
  
• NP ( A )+ N  omadussõna + nimisõna
  
• VP Adv + V  määrsõna + tegusõna
  

Lucien Tesniere (1893-1954)

Maagiline ruut („sator“)

Keele reeglid

• Süntagmaatilised – kuidas märgid ritta on pandud ühes lauses
  
• Paradigmaatilised – mingi märgi või keele elemendi kõik variandid (käänd või pöördkonnad)
  
• Hierarhilised – reeglid, kuidas väiksematest pannakse kokku suur ja suurematest väike.
  

Keel

Semantika

• Tähenduse probleem
  
  • Filosoofias
    
  • Loogikas – klassika loogika alates Aristotelesest, käsitleb tähendust üsna piiratud tähenduses. Aristoteles ütlesb, et loogika abil me ei saa midagi uut teada, aga igal ütleusel on mingi tõe väärtus. Iga ütlus võib olla nii tõene kui ka väär. See on väga oluline aktsioon, kui me ei tea kas midagi on tõene või vale. Loogika ei tegele sellega, kas mingi ütlsu on tõene või väär.
    
  • Keeleteaduses – ei huvita niivõrd mingisuguse lause tõe väärtus, vaid see, kuidas ta seda tähendust väljendab.
    
  • Kunstis
    
  • Jne...
    

Semantika loogikas ja filosoofias

• Gotlob Frege (1849-1925) – jaotas tähenduse valdkonna kaheks 1) sisemiseks tähenduseks (eeltingimuseks) ja 2) väimiseks tähenduseks (ekstentsionaalne).
  
• Rudolf Carnap (1891-1970) – Ta on pärit Viini loogilisest ringist . Ta emigreerus Ameerikasse. Ta muutis radikaalselt Ameerika filosoofiat paradigmaatiline suund oli üsna konservatiivne , ta tuli ja muutis ta loogiliseks positivismiks. Ta lähtub Frege eristusest, kuid ütleb, et need asjad ei ole tasakaalsu. Meil on kolme tüüpi sisteeme 1) süsteemid ilma tähenduseta; 2) süsteemid millel on mingi sisemine tähendus; 3) süsteemid, millel on väline tähendus.
  
• Willard Van Orman Wuine (1908-2000) – Sisemine ja väline tähendus pole erinevad valdkonnad, kuid see, mida nad käsitlevad, peavad olema täiesti erinevad. Ta loob tähenduse ja osutuse teooria. Mingi väljenduse tähendus on tähendus mingis keeles, kuid osutus pole väljendus mingi keeles, see on vaid suund. Kui meil on mingi inglise keelne sõna, mille tähendust me ei tea, siis me võime seda tõlkida või osutada vastavale esemele. Tähenduse teooria on formaalne teooria, aga osutus on seotus selle keele toimimisega. Tähenduse kriteeriumiks on tõlkimine – tõlkimine on tähenduse välja selgitamine (tõlgendus, seletus on tõlge ehk tähenduse välja selgitamine). Osutamine aga pole väga selge. Gavagai – pärineb indiaanlaste keelest, kuid mida see tähendab, pole teada.  osutus ilma tähenduseta.
  
• Alfred Tarski (1901-1983) – Poola-Saksa-Ameerika loogik ja filosoof. Ta eitas alati seda, et ta lõi tõe konseptsiooni. 1) meie ei tea mis on tõde; 2) me teame, mis on rääkida tõtt. Aristoteles formuleeris seda, mida hiljem nimetatakse tõe vastavuse teooriaks. Rääkida tõtt, tähendab asjadest nii nagu nad on ja mitte rääkida nii nagu nad pole. Tarski formuleerib vastavus tõele järgmiselt: Meil on mingi lause nt „Lumi on valge“. See lause vastab tõele siis, kui lumi on valge. Need laused erinevad vaid jutumärkide poolest: „Lumi on valge“  Lumi on valge. Esimesel puhul on tegemist keelelise väljendisega, teise puhul on tegemist tõe väljendusega. Sellist käsitlust hakati kohe ründama: see on liiga primitiivne ning see on liiga keeruline. Tarski võttis seda kriitikat kokku järgmiselt: need kes ütlevad, et see konseptsioon ei vasta tõele („Lumi on valge“ vastab tõele, siis kui lumi pole valge). Kui lause „Lumi on valge“ vastab tõele siis kui lumi on valge, on vale, siis „Lumi on valge“ vastab tõele siis kui lumi pole valge. See, mis on lumi, sõltub kultuurist ja see, mis on valge sõltub väga pajudest asjadest. Kõige keerulisem konstruktsioonis „Lumi on valge“ on see, mida tähendab „on“.
  

• Gottfried Wilhelm Leibniz ( 1646 -1716) – universaalne katakteristika on filosoofiline keele jaoks (ükskõik mida puudutatakse läheb kullaks.). Descart ütles, et keel on osalt hea ja osalt halb masin. Miks on vaja keeles sünonüüme(erinevad asjad, mis tähendavad sama asja) ja homonüüme (samad märgid, mis tähendavad erinevaid asju). Ratsionaalne keel peab olema selline keel, milles ei saa valetada  grammatika välistab õigete lausete puhul, et nad vastavad valele. Seega kui keegi hakkab valetama , siis ta moodustab grammatiliselt vale struktuuri ja me saame teada, et ta valetab.
  
• Gurt Gödel (1906-1979) – tõestab, et sellise keele loomine, milles ei saa valetada on võimatu.
  

Keelesemantika

Semantika II

Referentsiaalne (osutav) semantika

• Osutus kui indeks (index)
  
• See, too
  
• Mina, sina (meie, teie)
  
• Siin, seal
  
• Nüüd, siis
  
• Need sõnad on väga tähtsad, neil pole tähendust –nad ei tähenda üldse mitte midagi, nad annavad meie kõnele kardinaalistiku.
  

Fichte

Deiktilised märgid

Martin Buber (1878-1965)

Osutus ja tõde

• Mis on tõde vs Kus on tõde.
  
• Martin Luther vs skolastika .
  
• Tõde kui reegel.
  
• Vahetu tõde.
  
  • „Kõhutunne“
    

Hans Reichenback (1891-1953)

Pragmaatika

Jakobsoni keelefukntsioonid

• Referentsiaalne
  
• Emotiivne
  
• Konatiivne
  
• Faatiline
  
• Metakeelne
  
• Poeetiline – tema põhiline väärtus on ta ise
  

Juri Knorozov (1922-1999)

Kommunikatsioon ja autokommunikatsioon

• Mina  sõnum  tema
  
• Mina  sõnum  mina
  

H. Paul Grice (1913-1988)

Implikatuur

• Konventsionaalne (tinglik) implikatuur.  Lause järgi võib öelda, et Mari sai enne lapse – seda järeldame sõnajärje järgi. Kuid kuidas me teame, et sõnajärg on õige. Veni . Vidi. Vici . Alguses tulin, siis vaatasin ja siis võitisin. Üldiselt on see aga jama . Caesar teadis väga hästi retoorika võtteid.
  
  • „Mari sai lapse ja läks mehele“
    
    • Kas Maril oli laps enne abiellumist?
      
• Konvertsatsionaalne (kõne) implikatuur.  Kuskil pole kirjas, et nad said surma, aga samas kui nad surma ei saanud, siis see lause on täiesti mõttetu. Samas aga pole lauses öeldud, et nad surma said.
  
  • „ Iraanis hukati avalikult kuus kurjategijat“
    
    • Kas nad said surma?
      
• Anna tütar naasis eile Pariisist.  juhul kui annan pole tütart või kui ta ei käinud Pariisis, siis see lause on mõttetu. Juhul kui eelnevad tingimsed pole täidetud, siis lause pole vale, vaid ta on mõttetu. Presuppositsioon on oluline eeltingimus ( Annal on tütar, ta oli Pariisis). Presuppositsioonid on teisel pool tõde ja vale.
  
  • Kas Annal on tütar?
    
  • Kas ta oli Pariisis?
    

Koperatiivsuse põhimõte. Maksiimid:

• Kvantiteedi:
  
  • Ütle nii palju, kui on vaja  ära jäta lünkasid, mis võiks tekitada mitmemõttelisust.
    
  • Ära ütle rohkem, kui on vaja  räägi loengu ajal head ja asjalikku juttu .
    
• Kvaliteedi:
  
  • Ära ütle seda, mis on sinu meelest vale;  siiruse maksiim .
    
  • Ära ütle seda, mida sa ei tea.  räägi seda, mis on faktidega kaetud.
    
• Suhe: ole relevantne (räägi asjast).
  
• Viisi:
  
  • Räägi selget juttu;
    
  • Väldi mitmemõttelisust;
    
  • Ole lakooniline ;
    
  • Räägi õiges järjekorras.
    

Sotsiolingvistika ja sotsiosemiootika

Tähenduse uurimne

• Klassikaline semantika – lingvistilise semantika uurimisega perifeerias.
  
• Generatiivne semantika – oluline on rõhutada, et see lähenemine tõusis vastukaaluks generatiivse grammatika lähenemisele  semantilised struktuurid tuletatakse semantika süvastruktuuridest. Chomsky tahtis leida süvastruktuurid, mis on olemas kõigil keelt kasutavatel olenditel. Püüab kaht osapoolt sünteesida – semantilised struktuurid pole süvastrutktuuride peegeldused vaid omavad ka vastastikmõju.
  
• Kognitiivne semantika – seisukoht sarnane generatiivse semantikaga – pindstruktuurid määravad ära olulisel määral, kuidas grammatilised struktuurid toimima hakkavad.
  
• Kognitiivne pragmaatika –
  
• Keel on formaalsete suhete kirjeldus  keelekasutus funktsioonist lähtuvalt. Funktsioonid erinevad kontekstiti ja keele abstraktsest kirjeldusest ei piisa, et keelt seletada. Pöörduti rohkem vormist funktsiooni poole.
  
• Keelt ei vaadatud autonoomse ja suletud sutruktuurina  vaadati keelt teatud kasutuskontekstis. Sotsiaalsuse rõhutamine.
  

Kognitiivse keeleteaduse olulised suunad

• Roland W. Langackeri kognitiivne grammatika – keelt ei ole võimalik kirjeldada keelekasutaja kognitiivsetele struktuuridele viitamata ning et grammatilised strutktuurid ei ole autonoomne formaalne süsteem või pindstruktuuri avaldumisvorm.
  
• Gtammatikaliseerumisteooria kognitiivne suund ja Bernad Heine – keele struktuuri olemuse allikas on inimese suhtlus teda ümbritseva keskkonnaga; keelelised kategooriad lätuvad meie kogemustest ja teadmistest. 1)rõhutab ennekõike keelestruktuuri olemus on seotud inimese suhtlusega, teda ümbritseva keskkonnaga. 2) keelelised kategooriad sõltuvad kogemustest ja teadmistest protsesside kohta 3) ühe asja mõistmine, teise asja kaudu. Rõhutatakse subjektiivset momenti rohkem.
  
• Eestis tegelenud: Ene Vainik, Ilona Tragel .
  

George Lakoffi metafooriteooria

• Keel on olemuselt metafoorne . kõik on metafoorne, mis pole otseselt seotud konkreetse suhtlussituatsiooniga, samas võib öelda, et need situatsioonid võivad muutuda metafooriks.
  
• Literal-metaphorical eristuse ümbermõtestamine: „need mõisted, mida ei saa haarata mõistemetafoori (conceptual metaphor) tuleks kutsuda kirjalikuks“.
  
• Metafoor on ennekõike kontseptuaalne, konvetsionaalne ning osake tavalisest mütte- ja keelesüsteemist. „Lühidalt öeldes ei peotu metafoor keeles, vaid viisis, kuidas me üht valdkonda läbi teise kontseptualiseerime“.
  
• Ennekõike võetakse kriitiliselt vaatluse alla traditsiooniline figuratiivne-sõnaline eristamine. See on seotud M.Reddy töödega 1979. kes avastas keeles üüratu metafoorsete ülekannete pagasi.
  
• Arvati, et on olemas sõna-sõnalised semantilised ühendid, mis pole semantilised. Nüüd on selge, et see sõltub kasutuskontekstist ja sellest, kuidas me neid sõnu kasutame. Mida rohkem konkreetsest/füüsilisest kontekstist sõna eraldub, seda enam on kogu kõne inimese puhul metafoorne.
  
• Meie mõistus on olemuslikult kehastunud.  konkreetsetes suhtlussituatsioonid hakkavad mõjutama meie keelekasutust.
  
• Mõtlemine on alateadlik.  see kuidas me midagi edasi anname on toimiv alateadlike protsesside kaud.
  
• Abstraktsed kontseptsioonid on metafoorsed.
  

• Metafoor kuulub retoorilisuse alla – metafoor on inimmõtlemisele omane. Retoorika on kõnekaunistus  midagi on võimalik öelda alati teist moodi.
  

Diskursuse teooria

Sotsiolingvistika

Sotsiosemiootika

• Multimodaalsus-idee, et kujutamine ja kommunikatsioon koosnevad hulgast semiootilistest moodustest.  sotsiosemiootika püüab vaadata kuidas modaalsused väljenduvad (pilt, kirjutus, kuulmismälu).
  
• Märgi arbitraarsus ja motiveeritus ning igasugune märgiloome motiveerutse võimalus.
  
• Vajadus konteksti mõista ümbermõtestamiseks.
  
• Küsimused märgilooja võimust, mõjust ja moondavast tööst.
  

Pragmaatika: kõneaktid

John Langshaw Austin (1911-1960)

Kõneakt = kõnetegu  lausung(?)

• Lokutiivne  vastava sõnumi loomine. Selles loomises on paralleelselt kaks protsessi 1) mõtte korrektne formuleerimine; 2) sõnastus peab olema korrektne grammatiliselt, semantiliselt kui ka stiililiselt. Ütluse kontrueerimine .
  
• Illokutiivne  ütluse presenteerimine.
  
• Perlokutiivne  tagajärjed. Öeldi mingi informatsioon ja ma saan sellest aru, seega arusaamine on tagajärg.
  
  • Mõtted
    
  • Tunded
    
  • Teod
    

Performatiivne lausung

• Ei ole tõne ega vale
  
• Ei kirjelda, vaid teostab.
  
  • „Palun vabandust!“
    
  • „Võtan su vabandus vastu“
    
  • „Mine!“
    

John Searle (1932- )

• Turing: kui me ei suuda otsustada, kas suhtleme aruvti või inimsega, siis on arvuti testi läbinud.
  
• Searle : õiged vastused pole veel mõistmine.
  

Illokutiivsed kõneaktid

• Illokutiivne jõud 
  
• Illokutiivsed eesmärgid 
  
  • Assertiivne ja assertiivid (teatan, ütlen)  teatan, et täna sajab lund  täna sajabki lund. (Põrand on must!) Assertiivsed ütlused on primaarsed.
    
  • Komissiivne ja komissivid ( luban , tõotan)  meil on mingi olukord maailmas, mis meid ei rahulda ja me tahame seda muuta. Ütleja võtab endale mingi kohustse. (Luban põrandad puhtaks pesta)
    
  • Direktiivne(!)  teine isik lubab midagi  Pese põran puhtaks!  võib olla otsene käsk (kuulutan välja vms) või käskiv kõneviis. N: pole ainult käsk, „Palun pese põrand puhktaks“ on ka direktiivne.
    
  • Deklaratiivne (performatiivid: vediktiivid, behabitiivid)  kõige olulisem  lause muudab olukorda maailmas. Osaliselt seotud sellega, mida Austin nimetas performatiivseteks ütlusteks.
    
  • Ekspressiivne  ütleja väljenda oma suhtumist ümbritsevasse maailma  Küll on halb, et põran d on must. (võib olla väljendatud mingi väljendusega „ooo“, „ahh“, „oeh“ jne.)
    
• Illokutiivsed suunad 
  

• Ma ei luba, et tulen.
  
• Ma luban, et ei tule.
  

Kõneaktid

• Otsene
  
• Kaudne
  
• Iroonia
  
• Metafoor  mitmetähenduslik kaudne kõne.
  

Searle

• Iroonia liigid
  
  • Irooniline
    
  • Sarkastiline  suunatud kuulaja poole.
    
  • Sarooniline  tuleb retoorikast ja meditsiinist. Iroonia, mis on suunatud kõnele. Tulnud mingist ravimist, mis oli mürk, mille tulemusel inimene suri, kuid ta naeris.
    

Semiootiline hermeneutika

Mõistmine ja mittemõistmine

• Mõistmine kui protsess ja selle resultaat
  
  • Mõistmise presumpstsioonid - häälestatus mõstmisele.
    
• Mõistmine kui eesmärgistatud tegevus.
  
• Mõistmise strateegiad.
  

Hermeneutika

Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768-1834)

Hans-Georg Gadamer (1900-2002)

Paul Ricoeur (1913-2005)

Mõistmise strateegiad

• Referentsiaalne: ütlesele vastab fakt
  
• Signifikatiivne: ütlusele vastab semantiline konstruktsioon.
  
• Alltekstuaalne: ütluse interpretatsiooni võti peitub kontekstis
  
• Metafooriline: ütles on mõistetav ülekantud tähenduses.