Keskkonnaökonoomika eksam (0)

VÄLISMÕJUD LOENG 1
MAJANDUSE JA KESKKONNA SEOSED: loodusressursid , ökosüsteemi teenused
keskkond
majandus
kahjulik mõju
kahjulik mõju
keskkonnapoliitika
ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED: kasu, mis saadakse otse ökosüsteemist (nt bioloogiline mitmekesisus , hingatav õhk, kvaliteetne vesi, süsiniku sidumine, jäätmete absorbeerimine, puhkevõimalused, esteetilised väärtused).
KESKKONNAÖKONOOMIKA: saastamisprobleemi majanduslikud alused, poliitikad ja instrumendid saastamisprobleemiga tegelemiseks , keskkonnapoliitika majanduslikud efektid jms
RESSURSIÖKONOOMIKA: loodusressurssi-de pakkumine, nõudlus ja jaotus, taastuvate ja taastumatute ressursside optimaalne kasutamine, ühiskasutuses ressursid jms
ÖKOLOOGILINE MAJANDUSTEADUS : majandus ökosüsteemi osana , looduskapitali säilitamine, ökosüsteemi teenused jms
JÄTKUSUUTLIKKUS: integreerib keskkonnakaitse , vaesuse vastu võitlemise ja põlvkondade vahelise võrdsuse majandusarengu käsitlusega; loodus-, inim-, sotsiaal- ja inimese loodud kapitali vastutustundlik kasutamine ning säilitamine tulevastele põlvedele
MAJANDUSTEADUS- õpetus nappide ressursside jagamisest konkureerivate kasutusvaldkondade vahel; nappus tähendab, et mingit asja ei ole piisavalt, et saada kõike, mida tahetakse ehk kõik eesmärgid ei ole üheaegselt saavutatavad => raiskamise vältimiseks tuleks ressursse kasutada valdkonnas, mida väärtustatakse kõige rohkem (vajalik on valiku tegemine!)
MAJANDUSTEADLIK ANALÜÜS-pakub kasulikku instrumentide komplekti inimeste käitumise mõistmiseks ja/või selle muutmiseks, eriti nappuse tingimustes => võimaldab välja selgitada tingimused, milles keskkonnaprobleemid tekivad, nende probleemide käitumuslikud põhjused ja võimalikud lahendused (arvestades turujõududega)
Üldine fookus on inimkonna soovide ja vajaduste rahuldamisel piiratud keskkonnaressursside tingimustes: väga kompleksne küsimus => analüüsimiseks tuleb see jaotada väiksemateks osadeks . Uurimiseks kasutatakse mudeleid, mis on reaalsuse lihtsustatud kujutised, et oleks võimalik välja tuua kõige olulisemad seosed, mida soovitakse uurida => mudeli järeldused sõltuvad tehtud eeldustest ja lihtsustustest. Majandusmudelite kehtivust ja usaldusväärsust saab hinnata selle alusel, kui hästi need tegelikke andmeid, tegelikku käitumist kirjeldavad (ökonomeetria), aga kuna inimkäitumist mõjutavad ka tegurid, mis mudelis ei sisaldu, on konkreetse teguri mõju keeruline kui mitte võimatu mõõta.
Majandusteaduses on kaks metodoloogiliselt eristuvat haru: POSITIVISTLIK MAJANDUSTEADUS püüab seletada tegelikkust – modelleerib maailma ja testib neid mudeleid andmete abil, mudeli headust hinnatakse selle põhjal, kui hästi tegelikud andmed seda toetavad (nt analüüsitakse mingi poliitika tagajärgi, aga samuti po­lii­ti­li­si ning majanduslikke jõude, mis sellise poliitikani viisid, andmata siiski omapoolseid hin­nan­guid); eriarvamuste põhjused tulenevad mudelite erinevustest. NORMATIIVNE MAJANDUSTEADUS annab hinnanguid, mida tuleks teha, tuginedes teatud normidele, standarditele või väärtustele (nt annab hin­nan­guid, kui hästi või halvasti mingi po­liitika toimib ning mida tuleks muuta, et eesmär­ke paremini saavutada); eriarvamuste põhjused tulenevad väärtushinnangute erinevustest.
EFEKTIIVSUS- Peamine normatiivne majanduslik kriteerium erinevate variantide vahel valimiseks. Turutõrgete puudumisel tagab hästitoimiva konkurentsi korral kujunev turu tasakaaluhind ( turuhind ) ressursside efektiivse jaotuse.
TURUTASAKAAL tekib nõudlus- ja pakkumiskõvera lõikepunktis ehk hinna juures, kus hüvise nõutavad ja pakutavad kogused on võrdsed, st ei esine ülepakkumist ega ülenõudlust.
NÕUDLUSKÕVER näitab, kui palju on tarbijad erinevate koguste tarbimise korral maksimaalselt nõus täiendava tarbitava hüviseühiku eest maksma ehk nende maksevalmidust.
PAKKUMISKÕVER kajastab tootja piirkulu suurust ehk kui palju maksab erinevatel tootmistasemetel ühe täiendava ühiku tootmine.
Hind ja kaubeldav kogus jäävad tasakaalutasemele, kuni muutub mõni tegur, mis mõjutab tarbijate või tootjate turukäitumist; sellisele muutusele järgneb kohanemisperiood, kuni jõutakse uue turutasakaaluni.
MAJANDUSLIK ÜLEJÄÄK-Tarbija hinnavaru ja tootja hinnavaru summa. Ressursside jaotus on efektiivne, kui majanduslik ülejääk on maksimeeritud.
TARBIJA HINNAVARU- erinevus tarbija maksevalmiduse ja tegelikult makstava hinna vahel ehk saadava kasu ja tehtavate kulude vahel; nõudluskõvera ja kehtiva hinnataseme vahele jääva ala pindala (kogu maksevalmidus ehk kogukasu miinus tarbija kogukulud).
TOOTJA HINNAVARU- erinevus toote eest saadava hinna ja muutuvkulude vahel; kehtiva hinnataseme ja pakkumiskõvera vahele jääva ala pindala.
Hästitoimiva konkurentsituru tasakaaluhinna (turuhinna) kehtimise korral on ressursid efektiivselt jaotatud (ei toimu ressursside raiskamist), sest sel juhul on täiendava hüviseühiku tootmisest saadav täiendav kasu ehk piir­ka­su tar­bi­jatele võrdne selle täiendava ühiku tootmisel tootjatel tekkiva täiendava kulu ehk piir­kuluga; kui tarbijate piirkasu ületaks tootjate piirkulu, siis oleks ühiskonna jaoks kasulik seda hüvist roh­kem toota, kui aga tarbijate piirkasu oleks tootjate piirkulust väiksem, oleks ühiskonna jaoks kasulik hüvise toot­mist vähendada.
OMANDIÕIGUSED: Ressursside (sh keskkonnaressursside) kasutamise viis sõltub nende ressursside omandiõigustest.
Omandiõiguste omadused, mis tagavad turutõrgete puudumisel ressursside efektiivse jaotuse hästitoimivatel konkurentsiturgudel: AINUÕIGUS– kõik omamise ja kasutamisega kaasnevad kasud ja kulud jäävad ainult omanikule. VÕÕRANDATAVUS– kõik omandiõigused peavad olema vabatahtliku tehingu käigus ühelt omanikult teisele üleantavad. TÄITMISELE PÖÖRATAVUS– omandiõigused peavad olema kaitstud mittevabatahtliku ülevõtmise eest. Sellisel juhul on omanik huvitatud ressurssi efektiivsest kasutamisest; kui omandiõigusi ressursile vahetatakse (tehakse tehing), suurendab see efektiivsust .
TOOTJA HINNAVARU, KASUMI JA DEFITSIITSUSLISANDI SEOSED: LÜHIAJALISELT- teatud kulud (kapitalikulud) on fikseeritud, st kogukulud = toodangumahust sõltuvad muutuvkulud + toodangumahust sõltumatud fikseeritud kulud; kasum = kogutulu – kogukulud; tootja hinnavaru (kogutulu – muutuvkulud) = kasum + fikseeritud kulud. PIKAAJALISELT- kõik kulud on muudetavad; tootja hinnavaru = kasum = 0 hästitoimiva konkurentsiga turul, kus firmad saavad harusse vabalt siseneda ja väljuda. DEFITSIITSUSLISAND- tootja saadav tulu napi ressursi omamisest; esineb enamikus loodusressurssidel põhinevates harudes; sel juhul on hästitoimiva konkurentsi korral ka pikaajaliselt tootja hinnavaru positiivne: tootja hinnavaru = kasum + defitsiitsuslisand
TURUTÕRGE- Sageli ei ole kõik tingimused hästitoimiva konkurentsituru tekkimiseks täidetud. Turutõrke olemasolul ei taga turud ressursside efektiivset jaotust ehk tekib ebaefektiivsus (ressursside raiskamine). Riigi sekkumine mõne turutõrke esinemisel on õigustatud, kui see võimaldab olukorda parandada, st muuta ressursside jaotumise efektiivsemaks; riigi sekkumine võib aga tekitada ka uusi probleeme ja moonutusi ning selle kaudu ebaefektiivsust.
Keskkonnaökonoomika seisukohast kõige olulisem ja levinum turutõrge on negatiivne välismõju, mille korral ei kehti omandiõiguste ainuõiguse omadus.
HÜVISTE (RESSURSSIDE) LIIGID: VÄLISTATAV (Rivaliteetne-erahüvised; Konkurentsitu-kollektiivhüvised); VÄLISTAMATU (Rivaliteete- ühiskasutuses ressursid; Konkurentsitu-avalikud hüvised).
NEGATIIVSETE VÄLISMÕJUDE VÄHENDAMINE: Keskkonnaprobleemide tekkimise põhjuseks on erinevus era- ja avalikes eesmärkides (isiklikes ja kollektiivsetes eesmärkides), nii et nende lahendamiseks või leevendamiseks on vaja saavutada suurem kooskõla isiklike stiimulite ja kollektiivsete huvide vahel (nägemus viimastest sõltub aga ka väärtushinnangutest). Negatiivsete välismõjude korral on seega põhiküsimuseks kuidas „tõsta“ erapiirkulud sotsiaalsete piirkulude tasemele ehk kuidas panna tootjad ühiskonnale tekitatavat kulu arvesse võtma ehk kuidas negatiivseid välismõjusid internaliseerida.
NEGATIIVSETE KESKKONNAALASTE VÄLISMÕJUDE INTERNALISEERIMINE: Riigi otsese sekkumiseta: 1)Välismõju muutmine sisemiseks tootjate ühinemise kaudu 2)Tarbijate keskkonnateadlikkuse tõus: ollakse nõus keskkonnasäästlikumalt toodetu eest kõrgemat hinda maksma – raske viia massidesse, info asümmeetria leevendamise vajadus (nt toodete märgistamine, sertifikaadid – eeldab enamasti riigi kaasamist) 3) Kompenseerimises kokkuleppele jõudmine (otse või kohtu vahendusel). Kes kellele maksma peab, sõltub omandiõiguste jagunemisest – kas saastaja peab ostma reostusest mõjutatutelt loa saastamiseks või reostusest mõjutatud peavad saastajale maksma, et see vähem saastaks. Peamisteks probleemideks on omandiõiguste jaotuse küsimus, info asümmeetria ning tehingukulude suurus. Riigi otsesel sekkumisel: Turupõhised meetmed- 1) saastamise piirkuluga võrdne korrigeeriv maks toodanguühiku kohta, et võrdsustada erapiirkulud sotsiaalsete piirkuludega (nn Pigou maks); tagab ideaaljuhul ressursside efektiivse jaotuse, võib sundida tootjaid otsima vähem reostust tekitavaid alternatiive. 2) saastamise mahuga seotud saastemaksud kind­lus­­ta­vad, et firmad vähendavad saastamist kõige kuluefektiivsemal viisil 3) dotatsioon saastamise vähendamiseks 4)kaubeldavad keskkonnaload . Otsesed regulatsioonid - 1)saastamise taseme reguleerimine (kehtestatakse saas­te­nor­mid, mi­da ei tohi ületada) 2)tootmisprotsessi reguleerimine (nn sisendiregulatsioonid).
TRADITSIOONILINE HEAOLUÖKONOOMIKA: riik (valitsus) käitub ühtsena (nagu üksikisik) ja maksimeerib sotsiaalset heaolu.
ALTERNATIIVNE LÄHENEMINE: poliitikuid ja ametnikke motiveerivad samad stiimulid mis teisi (ideoloogia, rikkus, tagasivalimine, võim), seega pole põhjust eeldada, et nad käituvad „avalikes huvides“ ehk maksimeerivad sotsiaalset heaolu.
Kui ka poliitik ei tegutse oma kitsastes huvides ei garanteeri see veel, et ta teeks tarku (st ühiskonna heaolu tegelikult suurendavaid) otsuseid – infopuudus.
Sellega, kuidas poliitilised ja õiguslikud institutsioonid , poliitiline keskkond ja majandussüsteem üksteist mõjutavad, tegeleb POLIITÖKONOOMIKA- mis on interdistsiplinaarne õpetus (majandus, sotsioloogia, politoloogia) – aitab mõista valitsuse ebaõnnestumise põhjuseid, nt miks ei õnnestu poliitikutel välja töötada keskkonnapoliitikaid, mis suudaks mõistlike kuludega lahendada turutõrke (nt negatiivse välismõju) probleemi.
HUVIGRUPID : Kuna keskkonnaregulatsioonid on poliitilise protsessi tulemus, annab iga regulatsioon aimu majanduslikest jõududest, mis on selle poliitilise protsessi taga. Erihuvigrupid kasutavad poliitilist protsessi oma huvide saavutamiseks (st üritavad panna valitsejaid üldiste huvide asemel endi kitsastes huvides tegutsema), mis sageli toob kaasa ühiskonna koguhealolu vähenemise. Huvigruppe võib olla väga erinevaid – nt ettevõtete ühendused, ametiühingud, tarbijate esindusorganisatsioonid, keskkonnaaktivistid jne
Kuidas selgitada mitmete suhteliselt väikeste huvigruppide ebaproportsionaalselt suurt mõju? Grupi liikmeid on piisavalt vähe, et organiseeruda ja igal grupi liikmel on tehtava otsusega seoses suhteliselt palju kaalul , et olla nõus panustama (lobby, altkäemaksud jne) – priisõitja probleem väike; teisalt on ka avalikkusel tervikuna palju kaalul, kuid mõju üksikisikule on liiga väike, et panustada ressursse protsessi mõjutamisse ja samas on osaliste suure hulga tõttu organiseerumine keeruline ja kulukas – priisõitja probleem. Valijate teadmatus (infokulud suured), valitsejate infopuudus (kulud, info asümmeetria) – huvigrupid jagavad enda huvidest lähtuvat infot.
RIIGI SEKKUMISE ÕIGUSTATUS NEGATIIVSETE VÄLISMÕJUDE KORRAL: Riigi sekkumine võib võimaldada saavutada efektiivsuse, aga ebaefektiivsuse olemasolu üksi ei õigusta riigi sekkumist. Iga sekkumisega kaasnevad transaktsioonikulud – kui need on suuremad kui ebaefektiivsusega kaasnevad kulud, tuleks sekkumisest loobuda . Ei piisa sellest, et sekkumismeede võimaldab teoreetiliselt efektiivsuse taastada, see peab olema ka praktikas jõustatav (huvigruppide tegevus, kontrollimehhanismide poolt loodav heidutus jms)- Laiemas plaanis tuleb lisaks keskkonnaaspektidele arvestada ka sotsiaalsete aspektidega (tööhõive, tulude jaotus jms).
KLIIMAMUUTUSED LOENG 3
KLIIMAMUUTUSTE OLEMUS: Pikaajaline muutus kliimas; Kasvuhoonegaasid(Süsihappegaas-81,2% (CO2); Metaan – 10,6%(CH4); Dilämmastikoksiid -5,5%(N2O); Fluoreeritud gaasid-2,7% (HFCS, PFCS, SF6)); Kasvuhooneefekt ; EL-28 KHG 2015. a.
INIMTEKKELISED KHG ON OSA SUUREMAST SÜSINIKURINGLUSEST: Kütuste põletamine; Metsade raie; Kasvav põllumajandusloomade arv; Lämmastikul põhinevad väetised.
Süsinikuheide= Rahvastik x (SKP/rahvaarv) x (Energia/SKP) x (CO2/Energia)
KLIIMAMUUTUSTE MÕJUD: 1)Polaaralade jää sulamine ja merevee tõus 2)Äärmuslikud ilmaolud ( pikemad vihmaperioodid, üleujutused, kõrbestumine) 3)Kliimapõgenikud 4)Muutused bioloogilises mitmekesisuses 5)Mõjud inimestele ja majandusele tervikuna.
TÄHELDATUD MUUTUSED: ATMOSFÄÄR: 1)Pinnatemperatuuri soojenemine 0.85ºC võrra perioodil 1880-2012. 2)Alates 1850. aastast on iga järgnev aastakümme eelmisega võrreldes soojem. 3)Sademete hulga suurenemine. 4)Tõenäoliselt suurenenud ebaharilikult külmade ja kuumade päevade/ööde arv. OOKEAN: 1)Ookeani ülemine kiht on kindlasti soojenenud perioodil 1971 -2010, tõenäoliselt ka 1870-1971. IGIKELTS : 1)Gröönimaa kui Antarktika jäämass on vähenenud viimasel kahel aastakümnel. 2)Vähenenud ka liustikud ning põhjapoolkera lumikate. MEREVEE TASE: 1)Merevee taseme tõus on olnud suurem kui eelmisel kahel aastatuhandel. SÜSINIKU TASE: 1)KHG kontsentratsioon on kõrgem kui kunagi varem 800 000 aasta jooksul. 2)CO2 kontsentratsioon on suurenenud 40% võrreldes tööstusrevolutsiooni- eelse perioodiga. 3)Ookean on neelanud ca 30% inimtekkelisest CO2-st, mis on viinud ookeani hapestumiseni.
MODELLEERITUD MUUTUSED EESTIS: Võrreldes kontrollperioodiga 1971-2000: 1)Õhutemperatuuri absoluutne muutus 2,7-4,3°C. 2)Sademete hulga suhteline muutus 16-19%. 3)Tuule kiiruse kasvu tõenäoline vahemik 3-18% (enam talvel ja kevadel), ekstreemsete olude prognoos pole piisavalt usaldusväärne. 4)Lumikatte kestvus väheneb jaanuaris- veebruaris vähemalt 10 päeva.
LEEVENDAMINE – üritatakse vähendada KHG kontsentratsiooni suurenemist .
KOHANEMINE – kuidas kliima mõjudega kohaneda.
PIKEMAAJALINE GLOBAALNE EESMÄRK: Kui suuri muutusi ei tehta , soojeneb kliima tõenäoliselt selle sajandi lõpuks 5ºC võrra võrreldes 1850-1900 keskmisega, mis toob kaasa ohtlikud muutused, seetõttu lepitud kokku, et soojenemine peaks jääma alla 2ºC. Viimane UNEP aruanne: isegi Pariisi leppega ei saavutata 2ºC soojenemise lage, vaja täiendavaid tegevusi.
RAHVUSVAHELINE REGULATSIOON: ÜRO Kliimamuutuste Raamkonventsioon (1992). Ratifitseeritud 197 riigi poolt. Eesmärk: kasvuhoonegaaside koguse piiramine tasemele, mis ei põhjustaks ohtlikke inimtekkelisi kliimamuutuseid. Eesmärk peab saavutatud olema ajaga , mis võimaldaks ökosüsteemidel kliimamuutustega kohaneda. Eesmärgi täitmisel ei tohi ohtu sattuda toidu tootmine ning majanduslik areng peab olema jätkusuutlik.
KUIDAS TOIMIB: Iga-aastased osapoolte konverentsid ; Pariisi kliimakonverents (COP 2015); Jõustus, kui ratifitseeris 55 osalist, kelle tekitatud emissioonid vähemalt 55% ülemaailmsest emissioonist (4.11. 2016 ). IPCC (Intergovenmental Panel on Climate Change ) valmistab ülevaated kliimamuutuste olukorra kohta. Ei teosta ise uuringuid , vaid kogub kokku ja analüüsib saadaoleva info (uuringud, artiklid, jms).
PARIISI KOKKULEPE: 180 riiki ratifitseerinud; Hoida globaalse keskmise temperatuuri tõus tuntavalt alla 2°C võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga; Vajadus peatada heitkoguste kasv võimalikult kiiresti, tunnistades et see võtab kauem aega arengumaadel.
EL KLIIMA- JA ENERGIAPAKETT: 1)EL eesmärgid aastaks 2020 (20-20-20) 2) 20% KHG heite vähenemine (vrd 1990) 3)Taastuvatest allikatest toodetava energia osakaalu suurendamine 20%-ni. 4)Energiasäästu 20%-line paranemine.
KHG HEITE ÜLEKANDUMINE: Seoses karmistuva kliimapoliitikaga ühes riigis selle riigi KHG heide väheneb, kuid teises riigis suureneb. Võib tähenda nii konkureerivate ettevõtete kasvu kui ka tootmise ümberkolimist (rangema keskkonnapoliitikaga riikidest leebemate nõuetega riikidesse).
MIKS RASKE MIDAGI ETTE VÕTTA: 1) Globaalne probleem, s.t. priisõidu probleem-> mänguteooria 2) Riikidevaheline õiglus . 3) Põlvkondadevaheline õiglus (pikaajaline probleem). 4)Keerukas süsteem (süsteemi käitumine ei ole ennustatav komponentide kaudu).
KOHANEMINE: Mis on kliimamuutuste mõjud; keda ja kus mõjutad (sektorid; sotsiaaldemograafilised grupid; piirkonnad).
KLIIMAMUUTUSTEGA KOHANEMINE EESTIS: Kohanemise strateegiad; Erinevad meetmed: 1)Jäite jm ilmastikuolude monitoorimissüsteem, muutuva teabega liiklusmärgid. 2) Soodustused tuleviku kliimat arvesse võtvate majade ehitamiseks. 3) Inimeste teadlikkuse suurendamine kliimamuutuste tervisemõjudest ja kohanemise võimalustest. 4) Sademevee suunamine ja hajutamine rohealadele.
HEIDUTUS KULU-TULU ANALÜÜS LOENG 5
HEIDUTUS
ÕIGUSKAITSE PEAMINE EESMÄRK on luua adekvaatne heidutussüsteem kuritegevuse, sh keskkonnaalase vähendamiseks, st tagada reeglite järgimine
HEIDUTUSSÜSTEEM HÕLMAB seire -, täideviimis- ja karistussüsteeme, mis sunnivad vähemalt osasid isikuid loobuma sotsiaalselt kahjulikest tegevustest
Õiguskaitseorganite eelarved on piiratud (ressursside nappus!), mistõttu on efektiivse ressursside jaotuse saavutamiseks eri tegevuste vahel vaja võrrelda saadavaid tulusid tekkivate kuludega – seda nii ressursside jagamisel õiguskaitsele võrreldes teiste avaliku sektori funktsioonidega nagu haridus , tervishoid , infrastruktuur jne kui ka õiguskaitse siseselt eri tegevustele
LIHTNE RATSIONAALSE VALIKU MUDEL HEIDUTUSE KOHTA: eeldame, et heidutus hõlmab tõenäosust vahele jääda, tõenäosust saada vahelejäämise korral karistada , karistuste tõenäosuslikku jaotust (millise tõenäosusega milline karistus määratakse) ning kurjategija suhtumist riski ehk riskieelistust.
Isiku riskieelistus konkreetses riskisituatsioonis kuulub ühte kolmest kategooriast: riskivältiv, riskineutraalne või riskiarmastav
Kui riskiolukorras on kindel arv võimalikke diskreetseid tulemusi, siis võrdub oodatav väärtus nende võimalike tulemuste tõenäosustega kaalutud summaga : , kus xi – võimalikud tulemused ja pi – vastavad esinemistõenäosused.
RISKIVÄLTIV: eelistab kindlat summat mängule ka juhul, kui oodatav väärtus on võrdne, sest mäng sisaldab riski
RISKINEUTRAALNE: kindel summa ja mäng on tema jaoks võrdväärsed, kui nende oodatav väärtus on võrdne
RISKIARMASTAV: eelistab mängu kindlale summale ka juhul, kui oodatavad väärtused on võrdsed, sest mäng sisaldab riski.
Isiku riskieelistus sõltub üldjuhul konkreetsest riskisituatsioonist ehk võib eri olukordades erinev olla.
HEIDUTUSE MUDEL: Tagamaks riskineutraalse isiku jaoks piisavat heidutust, peab õiguskaitsesüsteemiga loodav oodatav karistus ületama majandusliku kasu keskkonnareeglite rikkumisest (nt puhastussüsteemide või keskkonnasäästlikuma tehnoloogiaga seotud kulude vältimine, tulud illegaalsest tegevusest, konkurentsieelis seaduskuulekate firmade ees jms).
Kui ainsaks karistuseks on kindla suurusega trahv , on oodatav karistus = [vahelejäämise tõenäosus] x [tõenäosus saada vahelejäämise korral karistada ] x trahvisumma
RISKIVÄLTIVA isiku jaoks tähendab juba riski olemasolu kasulikkuse vähenemist ja seetõttu piisab tema puhul heidutuseks madalamast oodatavast karistusest (riskineutraalse isikuga võrreldes).
RISKIARMASTAVA isiku jaoks peab efektiivse heidutuse tekitamiseks oodatav karistus reeglite rikkumisest saadavast majanduslikust võidust oluliselt suurem olema.
HEIDUTUS PRAKTIKAS: Adekvaatne heidutuse tase on selline, mille puhul potentsiaalsed keskkonnareeglite rikkujad leiavad, et ei tasu seadust rikkuda.
Kui vahelejäämis- ja karistuse saamise tõenäosus seire vähenemise tõttu alanevad, peab oodatava karistuse senisel tasemel hoidmiseks trahvisumma kasvama => trahvisummade tõstmine võimaldaks hoida kokku seirele kulutatavaid ressursse.
Praktikas ei pruugi toimida, sest kohtud ei rakenda rikkumise raskusastmega võrreldes ebaproportsionaalselt suuri karistusi => heidutuse saavutamiseks tuleb seirele piisavalt ressursse kulutada.
TURUPÕHISE MAINEGA SEOTUD HEIDUTUS: Maine hoidmine on alternatiivne põhjus, miks firmad võivad otsustada keskkonnareegleid järgida; see on tõenäolisem, kui: 1)Objektiivne info firmade keskkonnaalase käitumise kohta on odavalt saadaval. 2)Tarbijad ja keskkonnaaktivistid suudavad organiseeruda keskkonnakahjulike toodete efektiivseks boikoteerimiseks. 3)Kvaliteetsed asenduskaubad on saadaval. 4)Boikott tekitab arvestatavaid kulusid keskkonnanõuete rikkujale ja arvestatavaid tulusid nõuete järgijatele (nt turuosade ja toote hinna mõttes).
Keskkonnasäästliku firma maine (nt sätestatutest rangemate keskkonnanõuete vabatahtlik järgimine) võib asendada tavapäraseid turunduskulusid.
KULU-TULU ANALÜÜS
Enamasti ei ole võimalik teha kõike soovitut, sest ressursid on piiratud ja seega tuleb teha valik: kuna enamik otsuseid seisneb valikute tegemises nappuse tingimustes, võib neid käsitleda majandusotsustena (rakendada majandusanalüüsi).
Teha tuleks asju, mille puhul ühiskonnale tekkiv kasu ületab tekkivad kulud.
Majanduses hinnatakse kasusid ja kulusid inimkonna vaatepunktist.
Probleemiks väärtuse hindamine, kui ressursil puudub turuhind – tuleb kasutada spetsiaalseid meetodeid .
Keeruline, kuna hinnang tuleb anda tulevikus tekkivatele (mitte olemasolevatele) tuludele ja kuludele – ebakindlus
Lisaks sellele sõltub ühiskonnas tehtav ressursside jaotamise alane valik alati ka sotsiaalsetest ja poliitilistest teguritest (eri tegurite olulisus sõltub tehtavast otsusest ).
TULU-KULU ANALÜÜS- analüüsitehnika, mille puhul arvutatakse välja mingi poliitikaalternatiiviga (nt keskkonnaalase regulatsiooni muudatus , mis toob kaasa keskkonnaseisundi paranemise) kaasnevate kõigi tulude (kasude) ja kulude nüüdisväärtus (kuna kasud ja kulud võivad ilmneda eri ajahetkedel, tuleb need diskonteerida ehk leida nende nüüdisväärtused, et saaks neid omavahel võrrelda). Peamiseks eesmärgiks on anda otsusetegijatele ja asjaga seotud osapooltele infot otsuse võimalike tagajärgede kohta; ei tohiks olla ainus alus, millel otsused baseeruvad. Tulu-kulu analüüs algab algseisu (algsed majandus- ja keskkonnatingimused ) kindlaksmääramisest ja kirjeldamisest, mis on võrdlusbaasiks analüüsitavatele muutustele; järgneb poliitikaalternatiivi põhjustatud kõigi tulude ja kulude kui algseisuga võrreldes toimuvate muutuste hindamine ja võrdlemine.
TULUDE HINDAMINE hõlmab majanduslikku hinnangut poliitika muutmise tulemusel toimuvale keskkonnaseisundi paranemisele; selle majanduslik väärtus on võrdne rahasummaga, mida inimesed peavad võrdseks keskkonnaseisundi paranemisest saadava kasuga (võrdub nende maksevalmidusega): tulud võrduvad nõudluskõvera aluse piirkonna pindalaga (kuni vastava koguseni)
KOGUKULUD on võrdsed piirkulu kõvera aluse piirkonna pindalaga (kuni vastava koguseni); kulusid tuleb hinnata alternatiivkulude alusel (kui napp ressurss kasutatakse mingiks otstarbeks, siis selle valiku alternatiivkulu on võrdne parima alternatiivi väärtusega, millest loobuti).
NETOTULU (NETOKASU)-piirkond nõudluskõvera ja piirkulukõvera vahel (kuni vastava koguseni) ehk kogukasu miinus kogukulud; realiseerida tuleks projektid , mille netotulu nüüdisväärtus on positiivne.
OPTIMAALNE POLIITIKA-maksimeerib netotulu suuruse; seega on ressursside efektiivne jaotus (tagab suurima majandusliku ülejäägi ehk tarbija ja tootja hinnavarude summa) ühtlasi ka optimaalne; kui ajaperioode on mitu, on optimaalne poliitika, mis maksimeerib netotulude nüüdisväärtuse; see on vastavuses dünaamilise efektiivsuse kontseptsiooniga: dünaamiliselt efektiivne on ressursside jaotus, mis maksimeerib majanduslike ülejääkide nüüdisväärtuste summa
SOTSIAALNE NETOKASU- on maksimaalne jaotuse korral, mille puhul sotsiaalne piirkasu (ühiskonna heaolu suurenemine ühe täiendava hüviseühiku pakkumisel) võrdub sotsiaalse piirkuluga (ühiskonna kogukulude suurenemine selle täiendava ühiku pakkumise tulemusel).
PARETO-OPTIMAALNE EHK PARETO-EFEKTIIVNE-kui kellegi heaolu ei ole võimalik ressursse ümber jagades suurendada ilma, et samal ajal kellegi teise heaolu väheneks.
Kui ressursside jaotus ei ole Pareto-efektiivne, on tegemist raiskamisega, sest kellegi olukorda oleks võimalik parandada ilma teiste olukorda halvendamata
PARETO-TÄIUSTUS EHK PARETO-PARANDUS-Olukord, kus ressursside ümberjagamise tulemusel vähemalt ühe isiku heaolu suureneb ning kellegi heaolu samal ajal ei vähene.
Ressursside jaotus muutub efektiivsemaks, aga ei pruugita jõuda Pareto-efektiivse jaotuseni.
Praktikas on keeruline tagada, et mitte kellegi olukord poliitika tulemusel ei halvene.
Pareto kriteeriumi rakendamine soodustab olemasoleva olukorra säilitamist.
POTENTSIAALSE PARETO-PARANDUSEGA on tegemist juhul, kui poliitikast kasusaajad saaksid kahjusaajatele nende kahju kompenseerida, nii et kokkuvõttes ühegi isiku olukord ei halveneks ja vähemalt ühe olukord muutuks algseisuga võrreldes paremaks ( kompenseerimine ei pea tegelikkuses toimuma); teiste sõnadega: kui ressursside ümberjagamise tulemusel on „võitjate“ summaarne „võit“ suurem kui „kaotajate“ summaarne „kaotus“ ehk projekti netotulu on positiivne.
PROBLEEMID OPTIMAALSUSE KRITEERIUMI RAKENDAMISEL: Kasude ja kulude võrdlemine tähendab sisuliselt heaolu taandamist rahaliselt mõõdetavaks, et oleks võimalik isikute võite-kaotusi hinnata ja võrrelda
NETOKASU MAKSIMEERIMISELE SUUNATUD POLIITIKA, MILLE PUHUL EI ARVESTATA JAOTUSLIKKE TAGAJÄRGI, VÕIB: 1)tuua suurt kasu vähestele, põhjustades samas väikest kahju paljudele . 2)põhjustada jaotusliku ebavõrdsuse suurenemist, kui kasud ilmnevad rikastel ning kulud vaestel. 3)tekitada „enamuse türannia“ ohu – kui enamus otsusest piisavalt võidab, ei peeta vähemuse suuri kaotusi oluliseks.
Sageli ei ole erinevatel põhjustel võimalik siiski kõiki tulusid hinnata; kui programmi netotulu on positiivne ka osade kasude väljajäämisel (eeldusel, et kulud on adekvaatselt mõõdetud), on õigustatud selle realiseerimine.
OTSESED (ESMASED) VS KAUDSED (TEISESED) TULUD: millal kaudseid tulusid arvestada ja millal mitte sõltub asjaoludest (nt kui kaudseks tuluks on hõive suurenemine tööpuuduse all kannatavas piirkonnas, tuleks seda arvestada, kui aga piirkonnas niigi tööjõupuudus, siis ei teki sellist kaudset tulu).
MÕJUPIIRKONNA VALIK ( GEOGRAAFILISES MÕTTES) mõjutab saadavat tulemust: kelle kasusid ja kulusid arvestatakse.
AGREGEERIMINE: oluline ei ole ainult see, kui paljud võidavad või kaotavad , sest saadavad kasud ja kulud võivad olla eri suurustega (nt tulenevalt geograafilisest asukohast)
Arvestada tuleb ainult neid kasusid ja kulusid, mille tekkimine on otseselt antud programmiga seotud (mis muidu ei oleks tekkinud).
Kõigi kasude ja kulude suuruse hindamiseks tuleb valida sobiv meetod (eriti oluline mittekaubeldavate kasude ja kulude puhul, neid ei tohi lihtsalt hindamisest välja jätta, sest võivad olla väga olulised).
JAOTUSKÜSIMUSED: lisaks jälgimisele, et netotulu on positiivne, tuleks arvestada ka sellega, kes saab kasu ja kes kannab kulud.
Poliitikaalternatiivi sotsiaalsed kulud (erakulude ja kolmandatel isikutel tekkivate kulude e väliskulude summa) kajastavad kogu koormust, mis mõjutatud isikutel tekib.
OTSESED KULUD: nt regulatsiooni kehtestamise korral need nähtavad kulud, mis tekivad firmadel, majapidamistel või valitsusasutustel, keda regulatsioon otseselt puudutab – nt vajalike kapitaliinvesteeringute kulud (nt reoveepuhasti), nende seadmete tegevus- ja korrashoiukulud, personalikulud (nt seadmete operaatorid , regulatsiooni täitmise jälgimisega seotud isikud), otseselt regulatsiooni tõttu saamata jäänud puhastulu .
KAUDSED KULUD: nt regulatsiooni kehtestamise korral need kulud, mis tekivad firmadel, majapidamistel ja valitsusasutustel, kes ei kuulu otseselt reguleerimisalasse; kaudsed kulud tekivad algselt sageli turuhindade muutumise tõttu reguleeritavas sektoris, hin-namuutused võivad sealt üle kanduda ka teistesse sektoritesse.
Regulatsiooni täitmise otseste kuludega võivad kaasneda ka kaudsed tulud nt produktiivsuse tõusu tõttu; sel juhul on regulatsiooni majanduslikud kulud väiksemad kui firmade otsesed kulud regulatsiooni täitmiseks .
NETOTULUDE NÜÜDISVÄÄRTUS: Kaugemal tulevikus tekkiva tulu või kulu nüüdisväärtus sõltub väga suurel määral valitud diskontomäärast: mida kõrgem on diskontomäär, seda madalam on nüüdisväärtus.
Tulu-kulu analüüsi kasutamisel poliitikaalternatiivi hindamiseks sõltub hinnang poliitika sobivusele valitud diskontomäärast; poliitikad, mis tekitavad kulusid praegu, aga tulud ilmnevad kauges tulevikus, saavad positiivse hinnangu ainult piisavalt madala diskontomäära kasutamisel
Traditsiooniliselt majandusteaduses: riskivabaks kapitali hinnaks pikaajaliste riigivõlakirjade intressimäär + projektist sõltuv riskipreemia => riskipreemia suurusega „mängimine“ võimaldab kasutada otsustajatele sobiva suurusega diskontomäära ja seega mõjutada otsust projekti sobivuse osas soovitud suunas.
TULUDE HINDAMINE: Eesmärk on hinnata kogu maksevalmidust, seega algab tulude hindamine kõigi oluliste tulukategooriate väljaselgitamisest, mida kõnealune poliitika võib mõjutada (nt muutused inimeste tervises, esteetikas , ökoloogilised muutused, mis mõjutavad loodusressursside kasutamist, puhkemajandust, üldiseid ökosüsteemi teenuseid jne).
Kaubeldavate hüviste väärtuse hindamiseks kasutatakse turuhindu (turutõrgete puudumisel), aga paljudel keskkonnateenustel ei eksisteeri turge ja seega ei saa nende rahalist väärtust hinnata turuhinna kaudu => maksevalmiduse väljaselgitamiseks kasutatakse spetsiaalseid turuväliseid hindamismeetodeid.
MAJANDUSLIKU VÄÄRTUSE PUHUL ERISTATAKSE 3 KOMPONENTI: 1)KASUTUSVÄÄRTUS– isikute kasu, kes otseselt kasutavad mingit keskkonnaaspekti (nt püütud kalad , raiutud puit, aga ka puhkus ilusas rannas ). 2)OPTSIOONI (VÕIMALUSE) VÄÄRTUS– väärtus, mis omistatakse võimalusele kasutada tulevikus mingit keskkonnaaspekti, mida praegu ei kasutata (nt säilitades vihmametsa säilitame võimaluse avastada sealt mõni (uus) liik, mida saab kasutada nt mõne raske haiguse raviks). 3)MITTEKASUTUSVÄÄRTUS EHK PASSIIVNE - väärtus, mida inimesed omistavad keskkonnaaspektide-le, mida nad otseselt ei kasuta ega kavatse kasutada ka tulevikus; nt pärand-väärtus – maksevalmidus võimaluse eest säilitada ressurssi ka tulevastele põlvedele, olemasolu väärtus – maksevalmidus lihtsalt ressursi olemasolu eest ilma soovita seda kuidagi kasutada.
MITTEKAUBELDAVATE TULUDE HINDAMINE TOIMUB: 1) ILMUTATUD (VÄLJENDATUD) EELISTUSTE KAUDU – maksevalmiduse hindamiseks kasutatakse tegelike ostuotsuste andmeid mittekaubeldava keskkonnateenusega seotud turgudelt (nt transpordikulud puhkusevõimaluste nautimiseks, keskkonnakvaliteedi mõju teiste hüviste (nt kinnisvara) hinnale, palgaerinevused eri riskiastmega tööstusharudes), saab kasutada ainult kasutusväärtuse hindamiseks. 2) DEKLAREERITUD EELISTUSTE KAUDU– kasutatakse küsitlusi, et selgitada välja maksevalmidus keskkonnateenuste eest; luuakse hüpoteetiline olukord (nt keskkonnaseisundi paranemine), mida vastajad peavad hindama ; kasutatakse, kui turge keskkonnateenustele ja ka nendega seotud hüvistele ei eksisteeri, saab kasutada ka mittekasutusväärtuse hindamiseks.
KULUTÕHUSUSE ANALÜÜS: 1) Seatakse poliitiline eesmärk (nt teatud saasteaine maksimaalne aktsepteeritav kontsentratsioon, saastehulga vähenemine teatud mahus vms). 2)Kasutatakse majandusanalüüsi hindamaks eesmärgi saavutamiseks võimalike alternatiivsete viisidega kaasnevaid kulusid, et valida odavaim(ad) viis(id) eesmärgi saavutamiseks. 3)Ei võimalda reeglina tagada ressursside efektiivset allokatsiooni, sest seatud eesmärk ei pruugi olla efektiivne
MÕJUANALÜÜS: 1)Kui pole piisavalt andmeid ka kulutõhususe analüüsi teostamiseks. 2)Traditsiooniline mõjuanalüüs püüab kvantifitseerida erinevate tegevuste tagajärgi (võib keskenduda majanduslikele või keskkonna tagajärgedele või mõlemale), kuid ei püüa „tõlkida“ neid tagajärgi ühtsesse mõõdikusse ehk leida kõigi tagajärgede rahalist väärtust ega püüa leida kõige kulutõhusamat viisi millegi tegemiseks; praktikas võib sisaldada ka tulu-kulu või kulutõhusususe analüüsi. 3) Varustab poliitiliste otsuste tegijaid lihtsalt suure hulga infoga, andmata hinnanguid millegi soovitavusele => poliitikakujundajate asi on hinnata, millistele tagajärgedele kui palju tähtsust omistada.