Mikrooökonoomika konspekt (0)

Majandusteadus. 
Mikro- ja makroökonoomika. 
 
A.   
 
Majapidamine on majandusüksus, kellel on ühine eelarve, sissetulek ja ühine otsus hüviste 
tarbimiseks. 
 
Intertemporal substitution – kuidas jaotada ressursse antud ja järgmise perioodi vahel 
 
• Ühiskonna ressursside juhtimine on tähtis, sest ressursside kogus on piiratud. 
• Kõiki tooteid ja teenuseid, mida meil vaja oleks, toota ei ole võimalik. 
 
MAJANDUSE KÜMME PÕHIMÕTET 
 
Majandusteadus (economics) on aine, mis katsub seletada, kuidas indiviidid ning firmad 
optimeerivad (piiratud) ressursside kasutamist. 
 
1) Inimesed teevad kompromisse; 
 
Efektiivsus tähendab, et ressursse kasutatakse optimaalselt. 
Võrdsus ehk sotsiaalne õiglus tähendab, et ressurssidest saadav kasu jaotatakse ühiskonna 
liikmete vahel õiglaselt. 
 
2) Igal asjal on oma hind; 
 
Alternatiivkulu (opportunity cost) on see, millest inimene loobub, selleks et saada seda, mida ta 
tahab. 
 
3) Ratsionaalsed inimesed võtavad arvesse piir- ehk marginaalkulusid; 
 
Marginaalne muutus (marginal change) on väike lisanduv olemasoleva plaani või tegevuse 
kohandamine. 
 
4) Inimesed reageerivad stiimulitele; 
5) Kaubandus võib olla kasulik kõigi jaoks; 
 
Kaubandus võimaldab inimestel spetsialiseeruda sellele, mida nad kõige paremini oskavad. 
 
6) Turg on tavaliselt parim viis majandustegevuse korraldamiseks; 
 
Turumajandus (market economy) on selline süsteem, kus ressursse paigutatakse läbi paljude 
firmade ning majapidamiste detsentraliseeritud otsuste, kui nad osalevad toodete ja teenuste 
turgudel. Turg reguleerib iseennast. 


 
Adam Smith on pannud tähele, et majapidamised ja ettevõtted osalevad turgudel 
justkui „nähtamatu käe“ poolt juhituna. 
• Majapidamised ning ettevõtted langetavad otsuseid, mida osta ja müüa. 
• Tulemuseks on, et hinnad juhivad turuosalisi otsustele, mis kipuvad maksimeerima ühiskonna 
heaolu. 
 
7) Valitsus võib mõnikord parandada majandustulemusi; 
 
Kui turg ei suuda paigutada ressursse optimaalselt, tekib turutõrge (market failure). 
 
Turutõrke põhjuseid on mitmed: 
• Üks neist on välismõju (externality), mis on eemalseisja mõju majapidamise või ettevõtte 
heaolule. 
• Turu mõju (market power), mis on üksiku inimese või ettevõtte võime mõjutada turuhindu 
ebakohaselt. 
 
8) Elatustase sõltub riigi tootlikkusest; 
 
On olemas mitu võimalust mõõta elatustaset: 
• võib võrrelda sissetulekuid; 
• võib võrrelda riigi kogutoodangu turuväärtust; 
 
• Peaaegu kõiki elatustaseme erinevusi riikide vahel on võimalik seletada tootlikkusega. 
• Tootlikkus (productivity) on kõik toodetud kaubad ja teenused (sisemajanduse 
koguprodukt) ühe inimtunni kohta. 
 
9) Hinnad kasvavad, kui riik trükib lisaraha; 
 
• Inflatsioon on hindade üldtaseme tõus. 
• Inflatsiooni üks põhjusi on rahakoguse kasv. 
• Kui valitsus trükib raha, raha väärtus langeb. 
 
10) Lühiajalises perpektiivis on võimalik valida kõrge inflatsiooni ja kõrge töötuse vahel; 
 
Phillipsi kõver näitab seost inflatsiooni ja töötuse vahel.   Inflatsioon   Töötus  • See kehtib alles lühiajalises perspektiivis. 
 
B. 
 
Mudelid lihtsustavad reaalsust. Kaks baasmudelit: 
• Tulude-kulude ringluse skeem (The Circular Flow Diagram) 
• Tootmisvõimaluste piir (The Production Possibilities Frontier) 


    Tootmisvõimaluste piir (production possibilities frontier) on skeem, mis näitab väljundite 
kombintasiooni, mis on võimalik toota antud tootmistegurite ja tehnoloogia taseme juures. 
 


  Tootmisvõimaluste piir näitab tootlikkust, kompromisse, alternatiivkulu, majanduskasvu. 
     


Positiivne väide on selline väide, mis kirjeldab maailma. 
  • Kirjeldav analüüs (descriptive analysis).   
Normatiivne väide on väide sellest, kuidas maailm peaks olema. 
  • Normatiivne analüüs (prescriptive analysis).   
C. 
 
Majandus võib olla avatud ja suletud. 
 
• Miks vastastikune sõltuvus sai normiks? 
Vastastikune sõltuvus tekib, sest spetsialiseerumisest ja kaubandusest on kasu 
kõigile. 
• Millest on tingitud tootmine ja kaubandus? 
Alternatiivkulust. 
     
Absoluutne eelis (absolute advantage) – absoluutset eelist omab see tootja, kes suudab mingit 
kaupa kõige produktiivsemalt (vähima ressursside kuluga) toota. 
 
Suhteline eelis (comparative advantage) – suhtelist eelist omab see tootja, kelle jaoks mingi 
toote tootmise alternatiivkulu on kõige väiksem. 
 


Suhteline eelis ja alternatiivkulude erinevused on rahvusvahelise kaubanduse alus. 
Kui potentsiaalsetel kaubanduspartneritel on erinevad alternatiivkulud, on kaubandus neile 
mõlemale kasulik. 
 
D. 
 
Pakkumine ja nõudlus on kaks jõudu, mis panevad turud toimima. Kaasaegne   
mikroökonoomika uurib pakkumist, nõudlust ja turutasakaalu. 
 
Turg (market) on konkreetse kauba või teenuse ostjate ja müüjate kogum. 
 
• Ostjad määravad nõudluse. 
• Müüjad määravad pakkumise. 
 
Vaba konkurentsi turg (competitive market) on turg, kus on palju ostjaid ja müüjaid ning mitte 
keegi ei saa avaldada märkimisväärset mõju hindadele. 
 
Täielik konkurents 
- Kaubad on ühesugused 
- On palju ostjaid ja müüjaid 
- Keegi ei saa mõjutada turuhindu 
- Ostjad ja müüjad on hinnavõtjad (price takers) 
 
Monopol 
- Ühe müüja turg 
- Müüja määrab hindu 
 
Oligopol 
- Väheste müüjate turg 
- Konkurents ei ole agressiivne 
 
Monopolistlik konkurents 
- Palju müüjaid 
- Nõrgalt diferentseeritud kaubad 
- Iga müüja saab oma tootele hinda ise määrata 
 
• Nõutav kogus (quantity demanded) on kauba kogus, mida tarbijad soovivad ja suudavad osta 
antud hinna juures. 
• Nõudlusseadus väidab, et kui hind kasvab, siis ceteris paribus nõutav kogus langeb. 
• Nõudlustabel (demand schedule) on tabel, mis näitab kauba hinna ja nõutava koguse seost. 
• Nõudluskõver (demand curve) on joonis, mis näitab kauba hinna ja nõutava koguse seost. 
 
Turunõudlus on individuaalsete nõudluste summa antud kauba või teenuse turul. Graafiliselt 
summeeritakse individuaalsed nõudlused horisontaalselt. 


 
Nõudluskõvera nihked sõltuvad: 
• Tarbija sissetulekust: 
  - Sissetuleku kasvuga kaasneb normaal- ehk tavakauba (normal good) nõudluse kasv;    - Sissetuleku kasvuga kaasneb inferioorse kauba (inferior good) nõudluse langus.  • Seotud kaupade hindadest: 
  - Kui ühe kauba hinnalangus toob kaasa teise kauba nõudluse languse, nimetatakse neid  kaupu asenduskaupadeks (substitutes); 
  - Kui ühe kauba hinnalangus toob kaasa teise kauba nõudluse kasvu, nimetatakse neid  kaupu täiendkaupadeks (complements). 
• Eluhoiakutest ja eelistustest. 
• Ootustest. 
• Tarbijate kogusest. 
 
• Pakutav kogus (quantity supplied) on selline kogus, mida müüjad soovivad ja suudavad müüa. 
• Pakkumisseadus (law of supply) väidab, et kui hind kasvab, siis ceteris paribus pakutav kogus 
kasvab. 
• Pakkumistabel (supply schedule) on tabel, mis näitab hinna ja pakutava koguse seost. 
• Pakkumiskõver (supply curve) on joonis, mis näitab hinna ja pakutava koguse seost.   
 
Turupakkumine on individuaalsete pakkumiste summa antud kauba või teenuse turul. 
Graafiliselt summeeritakse individuaalsed pakkumised horisontaalselt. 
 
Pakkumiskõvera nihked sõltuvad:   
• Sisendite hindadest. 
• Tehnoloogiast. 
• Ootustest. 
• Müüjate arvust. 
 
Tasakaal (equilibrium) on selline olukord, millal hind on jõudnud tasemele, kus pakutav 
kogus võrdub nõutava kogusega. 
 
Tasakaaluhind (equilibrium price) 
• Hind, mis tasakaalustab pakutava ja nõutava kogust. 
• Joonisel on see hind, mis vastab kahe joone lõikepunktile. 
 
Tasakaalukogus (equilibrium quantity) 
• Kogus, mida pakutakse ning nõutakse tasakaaluhinna juures. 
• Joonisel on see kogus, mis vastab kahe joone lõikepunktile. 
 


   
Ülejääk (surplus) 
• Kui hind > tasakaaluhind, pakutav kogus > nõutav kogus. 
• Ülepakkumine või ülejääk. 
• Müüjad langetavad hindu selleks, et suurendada müüki, toimub liikumine tasakaalu poole. 
 
Puudujääk (shortage) 
• Kui hind < tasakaaluhind, nõutav kogus > pakutav kogus. 
• Ülenõudlus või puudujääk 
• Müüjad tõstavad hindu ning turg liigub tasakaalu poole. 
 
Pakkumiskõvera nihet nimetatakse pakkumise muutuseks (change in supply). 
Liikumist mööda pakkumiskõverat nimetatakse pakkumiskoguse muutuseks (change in quantity 
supplied). 
Nõudluskõvera nihet nimetatakse nõudluse muutuseks (change in demand). 
Liikumist mööda nõudluskõverat nimetatakse nõudluskoguse muutuseks (change in quantity 
demanded). 
 


   
 
E. Tarbija valiku teooria 
 
Tarbimiskomplekt (consumption bundle) on hüviste konkreetne kombinatsioon. 
Eelarvepiirang (budget constraint) on antud sissetuleku juures tarbimiskomplektide piirang. 
     
Ükskõiksuskõverad (indifference curve) näitavad tarbimiskomplekte, mis annavad sama 
rahulolu taset. 
 


Ükskõiksuskõverate omadused: 
1. Ükskõiksuskõverad on allapoole kaldu.   
2. Kõrgemad ükskõiksuskõverad on eelistatumad kui madalamad.   
3. Ükskõiksuskõverad ei lõiku. 
4. Ükskõiksuskõverad on nõgusad.   
 
Asenduse piirmäär (marginal rate of substitution, MRS) näitab mitmest ühe hüvise 
ühikust on tarbija valmis loobuma, et saada juurde üks ühik teist hüvist. 
     
Täiuslikud asenduskaubad: kaks kaupa, mille ükskõiksuskõver on sirgjoon, 
konstantne MRS. 
Näide: viiesendised ja kümnesendised. Tarbija on alati valmis vahetama 
kaks viiesendilist ühe kümnesendilise vastu.   
 
Täiuslikud täiendkaubad: kaks kaupa, mille ükskõiksuskõverad on täisnurksed. 
Näide: vasak jalats, parem jalats. 
 


   
Optimumil võrdub ükskõiksuskõvera tõus eelarvepiirangu tõusuga: MRS = PF/PM 
 
Sissetuleku kasv nihutab eelarvepiirangut paremale. 
Sissetuleku kasv suurendab normaalkaupade tarbimist ja vähendab inferioorsete kaupade 
tarbimist. 
 
Sissetuleku efekt 
PF langus suurendab Harry ostujõudu ning ta saab endale lubada rohkem kalu ja rohkem 
mangosid. 
 
Asendusefekt 
PF langus muudab mangosid suhteliselt kallimaks ja Harry ostab vähem mangosid ja rohkem 
kalu. 
 
Pane tähele: Netoefekt mangode kogusele on ebaselge. 
 


   
 
 
 


F. Elastus 
 
Elastsus mõõdab seda, kuidas ostjad ja müüjad reageerivad turuolukorra muutustele. Elastus 
lubab meil analüüsida pakkumist ja nõudlust suurema täpsusega. 
 
Nõudluse hinnaelstsus (price elasticity of demand) mõõdab seda, kuidas reageerivad kauba 
hinnamuutusele tarbijad (kuidas muutub kauba nõutav kogus). 
 
Nõudluse hinnaelastsus võrdub nõutava koguse protsentuaalse muutusega jagatud hinna 
protsentuaalse muutusega. 
 
Nõudluse hinnaelastsust mõjutavad tegurid   
• Lähedaste asenduskaupade kättesaadavus   
• Elutarbed vs luksustarbed   
• Turu definitsioon (lai vs kitsas)   
• Ajahorisont 
 
Nõudlus kaldub olema elastsem, kui:   
• Lähedaste asenduskaupade hulk on suurem   
• Tegemist on luksuskaubaga   
• Turg on kitsalt defineeritud   
• Ajaperiood on pikem 
 
Keskpunkti meetod. 
Keskpunkti ehk kaareelastsuse meetod on eelistatav, sest see meetod annab sama tulemuse 
vaatamata muutuste suunale.    Kui jäätise hind kasvab €2.00 kuni €2.20 ning nõutav kogus langeb 10 kuni 8 tk, siis kasutades 
keskpunkti meetodit, saame sellise tulemuse:    Lugejas on see, mille elastsust leida tahad; nimetajas on see, mis muutub.  = ∆ (%) ∆ (%)   Ristelastsusega saab mõõta, kuidas muutub ühe kauba nõudlus ja nõutav kogus, kui muutub 
teise kauba hind; 
 
Mitteelastne nõudlus: 
• Nõutava koguse muutus on väiksem kui hinnamuutus.   


• Nõudluse hinnaelastsus < 1.   
 
Elastne nõudlus:   
• Nõutava koguse muutus on suurem kui hinnamuutus.   
• Nõudluse hinnaelastsus > 1. 
 
Nõudluse elastsus on alati negatiivne, pakkumise elastus on positiivne; 
 
     
Täielikult mitteelastne: 
• Nõutav kogus ei muutu, kui muutub hind. (nt uimastid, tubakas, alkohol) 
 
Täielikult elastne: 
• Nõutav kogus muutub lõpmatult, kui muutub hind. (nt täieliku konkurentsi turul) 
 
Ühikelastne: 
• Nõutava koguse protsendiline muutus võrdub hinna protsendilise muutusega. 
 
Elastsusel ei ole ühikut, tegemist on ühikarvuga; 
Kuna nõudluse hinnaelastsus mõõdab seda, kuidas muutub nõutav kogus, kui muutub hind, on 
elastsus tihedalt seotud nõudluskõvera tõusukoefitsiendiga. 
 


       


   
 
Kogutulu (total revenue) on rahasumma makstud ostja poolt ja saadud müüja poolt.   
See võrdub kauba hind korda müüdud kogus: TR = P x Q 
 
Kui nõudlus on mitteelastne, kaasneb hinnatõusuga koguse vähenemine, mis on 
proportsionaalselt väiksem. Seega, kogutulu kasvab.   
Kui nõudluskõver on elastne, siis hinnatõusuga kaasneb nõutava koguse langus, mis on 
proportsionaalselt suurem. Seega, kogutulu väheneb. 
 
Isegi lineaarse nõudluskõvera puhul pole elastsus konstantne; 
 
Nõudluse sissetuleku elastsus (income elasticity of demand) mõõdab seda, kuidas tarbijad 
reageerivad sissetuleku muutusele (kuidas muutub kauba nõutav kogus). 
 
Sissetuleku elastsus sõltub, 
Kauba liigist: normaalkaup või inferioorne kaup 
 
Sissetuleku kasvuga kasvab normaalkaupade nõutav kogus, kuid väheneb inferioorsete kaupade 
nõutav kogus. 
 
Esmatarbekaupade nõudlus kaldub olema mitteelastne: toit, kütus, riided, kommunaal- ja 
meditsiiniteenused. 
Luksuskaupade nõudlus kaldub olema elastne: sportautod, karusnahad, delikatessid. 
 


Nõudluse ristelastsus (cross-elasticity of demand) mõõdab seda, kuidas tarbijad reageerivad 
teise kauba hinna muutusele (kuidas muutub esimese kauba nõutav kogus). 
 
Pakkumise hinnaelastsus (price elasticity of supply) mõõdab seda, kuidas müüjad reageerivad 
kauba hinnamuutusele (kuidas muutub kauba pakutav kogus). 
     
 
Pakkumise elastsust mõjutavad tegurid: 
• Müüjate võime muuta kauba kogust (ressurside asendatavus), 
-Mereäärse maa pakkumine on mitteelastne; 
-Raamatute, autode, kookide pakkumised on elastsed; 
• Ajaperiood, 
-Pakkumine on elastsem pikaajalises perspektiivis; 
 


G. Pakkumine, nõudlus ja valitsuse poliitika 
 
Turumajanduses on turujõud, kes määravad tasakaaluhindu ning -koguseid. 
Tasakaal ei pruugi rahuldada kõiki. 
Majandusteaduste üks ülesandeid on, majandusteooriate abil, aidata arendada poliitikat. 
 
Piirhindu kehtestatakse, kui poliitikud usuvad, et turuhind on ebaõiglane kas müüjate või 
ostjate suhtes. Piirhinnaks võib olla kas maksimaal- või minimaalhind. 
 
Maksimaalhind e hinnalagi (price ceiling) - juriidiline maksimaalne hind, millega saab kaupa 
müüja.   
Minimaalhind (price floor) - juriidiline minimaalne hind, millega saab kaupa müüja. 
 
Kui valitsus kehtestab piirhindu, on võimalik kaks varianti:   
1) Piirhind ei ole siduv (binding), kui see on tasakaaluhinnast kõrgem.   
2) Maksimaal-/minimaalhind on siduv, kui see on tasakaaluhinnast madalam/kõrgem. See 
olukord toob kaasa puudujäägi/ülejäägi. 
 
Piirhind takistab turu liikumist tasakaalu poole.   
     


   
Maksimaalhindade rakendamise tagajärjed: 
Siduv maksimaalhind toob kaasa puudujäägi, sest QD > QS (nt kütuse puudujääk USAs 1970). 
Mittehinnapõhine kaupade normeerimine (pikad järjekorrad, diskrimineerimine ostjate poolt). 
 
Minimaalhindade rakendamise tagajärjed: 
Kui minimaalhind on siduv, siis tekib ülejääk, sest QS > QD.   
Mittehinnapõhine normeerimine (minimaalpalk, põllumajanduse subsiidiumid). 
 


     


Valitsus kogub makse selleks, et finantseerida avaliku sektori projekte. 
 
Kuidas maksud mõjutavad turutulemusi: 
• Maksud pärsivad turuaktiivsust.   
• Kui kaup on maksustatud, müüdud kogus on väiksem.   
• Ostjad ja müüad jagavad maksukoormust. 
 
Maksude jaotumine (tax incidence) on maksukoormuse jaotumise viis turuosaliste vahel. 
 
Maksude jaotumine uurib, kes kannab maksukoormust. Maksud toovad kaasa turutasakaalu 
muutuse. Ostjad maksavad rohkem, müüjad saavad vähem, vaatamata sellele, kes kannab 
maksukoormust. 
     


       


   
Maksukoormust kannab suuremal määral see, kelle elastsus on väiksem. 
 
H. Tarbijad, tootjad ja turgude tõhusus 
 
Turutasakaal näitab, kuidas turud paigutavad piiratud ressursse.   
Heaoluökonoomika (welfare economics) on majandusteooria haru, mis uurib seda, kuidas 
ressursside paigutamine mõjutab majanduslikku heaolu; kas, ressursside paigutamine on 
optimaalne või mitte. 
Turutasakaal maksimeerib turuosalejate koguheaolu. 
 
Tarbijate hinnavaru mõõdab ostjate heaolu.   
Tootjate hinnavaru mõõdab müüjate heaolu. 
 
Maksevalmidus (willingness to pay) on maksimaalne summa, mida ostja on valmis maksma 
kauba eest. Maksevalmidus mõõdab seda, kui kõrgelt hindab ostja kaupa või teenust. 
 
Tarbija hinnavaru või ülejääk (consumer surplus) on maksevalmidus miinus kauba tegelik hind. 
Turu nõudluskõver näitab, kui palju on ostjad valmis ostma erinevate hindade juures. 
 


   
Pindala nõudluskõvera all ning hinna kohal ongi tarbijate hinnavaru. 
 
 
 


   
Tootja hinnavaru (producer surplus) on tootjale makstav hind miinus tootja kulu. Tootja 
hinnavaru mõõdab müüja kasu. 
Nii nagu tarbija hinnavaru on seotud nõudluskõveraga, on tootja hinnavaru tihedalt seotud 
pakkumiskõveraga. 
 


   
Pindala hinna all ning pakkumiskõvera kohal on tootjate hinnavaru. 


   
Tarbija ja tootja hinnavaru abiga on võimalik vastata järgnevale küsimusele: kas vaba turu poolt 
tekitatud ressursside paigutamine on optimaalne? 
 
Tarbijate hinnavaru+tootjate hinnavaru=(maksevalmidus-hind)+(hind-kulu)=maksevalmidus-kulu 
 
Efektiivsus (efficiency) on ressursside jaotamise omadus, tänu millele on ühiskonna liikmete 
kogu heaolu maksimaalne. 
Lisaks turu efektiivsusele võib poliitik hoolitseda õigluse eest ehk selle eest, kas heaolu on 
jaotatud õiglaselt erinevate ostjate ja müüjate vahel. 
 


   
Kolm tähelepanekut turutulemuste kohta: 
• Vabaturul tarnitakse kaupu neile ostjatele, kes väärtustavad neid rohkem. Seda mõõdetakse 
maksevalmidusega.   
• Vabaturul on eelisolukorras need müüjad, kes oskavad toota kaupu väiksemate kuludega.   
• Vabaturul toodetakse kaupu nii palju, et tarbija ning tootja heaolude summa on 
maksimeeritud. 
 


   
Kui turg on tasakaalus, tähendab see, et ressursid on paigutatud efektiivselt. Selles olukorras 
üks võimalus jätta kõik, nagu on. Seda nimetatakse prantsuse ütlusega laissez faire. 
 
 
I. Avalikud hüvised ja ühised ressursid 
 
Tasuta hüvised pakuvad majandusanaüüsis erilist väljakutset.   
Kui hüvis on kättesaadav tasuta, turujõud, mis tavaliselt jaotab ressursse, puudub. 
Kui hüvisel ei ole kindlat hinda, siis turumajandus ei saa tagada, et hüvist toodetakse ja 
tarbitakse otstarbekalt. 
Sellistel juhtudel, valitsus saab riikliku poliitikaga turutõrget eemaldada ja tõsta tänu sellele 
majanduslikku heaolu. 
Mõeldes erinevatele toodetele/hüvistele majanduses on kasulik neid rühmitada kahe tunnuse 
järgi:   
• On see hüvis välistatav?   
• On see hüvis konkureeriv? 
 
Välistatav hüvis on hüvis, mille kasutamist on võimalik takistada. 
Konkureeriv hüvis on hüvis, mille tarbija kasutamine ei lase teistel tarbijatel sama hüvist 
kasutada. 


 
Neli erinevat hüvise liiki: 
• Erahüvised (välistatavad ja konkureerivad), nt jäätis, riided 
• Avalikud hüvised (ei ole välistatavad või konkureerivad), nt puhas õhk, seadusandlus 
• Ühised ressursid (on konkureerivad, aga mitte välistatavad), nt loodus, kalad Läänemeres 
• Loomulik monopol/klubi kaubad (on välistatavad, aga mitte konkureerivad), nt tuletõrje, 
kaabeltelevisioon 
 
Tasuta kasutaja (free rider) problem tekib siis, kui isik saab kasu hüvise eest aga väldib selle 
eest maksmist. 
Tasuta kasutaja = tasuta kaasasõitja = „bussijänes“ = „piletita reisija“ 
 
Kuna inimesi ei saa keelata avalike hüviste kasutamisest, siis üksikisikud võivad mitte maksta 
nende eest oodates, et teised maksavad selle eest. 
Tasuta kasutaja probleem takistab erasektoril avalikke hüviseid pakkumist. 
 
Probleemi lahendamine: 
• Valitsus saab otsustada avaliku hüvise pakkumise kasuks, kui hüvisest saadud tulu on suurem 
kui hüvise tootmise kulu.   
• Valitsus saab avalike hüvistega oma elanike elu paremaks teha ja rahastada seda läbi 
maksude, nt ühistransport, haridus, riigikaitse, basic research, vaesuse leevendamine. 
 
Kulu-tulu analüüs (cost-benefit analysis) on uuring, mis võrdleb kulusid ja tulusid, mis 
kaasnevad ühiskonnale avalike hüviste pakkumisega. 
 
Otsus selle üle, kas pakkuda hüve, tuleb sellest, kas need, kes seda hüvist kasutavad, saavad 
rohkem kasu sellest, kui on selle hüvise pakkumise ja hooldamise kulud. 
Avalike hüviste puhul on kulu-tulu analüüs keeruline, sest üldiselt puudub info ühiskondlike 
hüviste hindade kohta. 
Ühised ressursid, nagu avalikud hüvised, ei ole välistatavad, need on saadaval tasuta kõigile, kes 
neid kasutada soovivad. 
 
Ühisomanditragöödia (tragedy of the commons) on vastuolu, mis illustreerib, miks ühiseid 
ressursse kasutatakse rohkem, kui ühiskonnale üldiselt kasulik oleks. Ühiseid ressirsse 
kasutatakse üleliigselt, kui tarbija jaoks ei ole kulu selle kasutamisel. See sarnaneb negatiivse 
välismõjuga. 
 
Turg ei saa rakendada efektiivselt ressursse, kui omandiõigused ei ole korralikult välja 
kujunenud. Kui omandiõiguste puudumine tekitab turutõrke, siis võib valitsus probleemi 
lahendada. 
 
 


J. Välismõjud 
 
Üks kümnest pritsiibist peatükis 1: Turud on tavaliselt head viisid korraldamaks 
majandustegevust. Turutõrgete puudumisel on konkurentsivõimeline turutulemus tõhus, 
maksimeerides koguheaolu. 
 
Üks turutõrke tüüp on: välismõju, ühe isiku tegevuse kompenseerimata mõju kõrvalseisja 
heaolule. Välismõjud saavad olla negatiivsed või positiivsed, sõltuvalt sellest, kas kõrvalistele 
isikutele on mõju ebasoodne või kasulik. 
 
Enesekesksed ostjad ja müüjad eiravad oma tegevuste väliskulu või tulu, mistõttu turutulemus 
ei ole tõhus. 
 
Veel üks printsiip peatükist 1: Valitsused saavad mõnikord parandada turutulemusi. 
Välismõjude korral saab valitsuse poliitika suurendada tõhusust. 
 
Nt negatiivsetest välismõjudest: tehase õhusaaste, naabri haukuv koer, hilisõhtune muusika 
ühiselamus, ehituseobjektide müra, passiivne suitsetamine, mobiiltelefoniga rääkimine sõidu 
ajal, mis teeb liikluse teiste jaoks ohtlikuks. 
     


       
 


Välismõju tekitamine/muutmine: stiimulite muutmine (maksustamine), et inimesed võtaksid 
arvesse oma tegevuse välismõjusid. Meie näites, 1€/liiter kehtestatud maks müüjatele on 
müüjate kulu = sotsiaalne kulu. Kui turuosalised peavad maksma sotsiaalseid kulusid, turu 
tasakaal = sotsiaalne optimum. 
 
Nt positiivsetest välismõjudest: vaktsineerimine: nakkavate haiguste vastu vaktsineerimine ei 
kaitse ainult teid, vaid inimesi, kes külastavad erinevaid kohti; teadus- ja arendustegevus loob 
teadmisi, mida teised saavad kasutada; ülikooli minevad inimesed tõstavad elanike 
haridustaset, mis vähendab kuritegevust. 
 
Merit goods (nt vaktsineerimine); de-merit goods (nt alkoholitarbimine); 
 
Positiivse välismõju olemasolu hõlmab ka toote sotsiaalset väärtust: eraväärtus – otsene 
väärtus ostjatele; väliskasu – kõrvalseisjate positiivse mõju väärtus. 
 
Sotsiaalselt optimaalne Q maksimeerib heaolu: kõige madalamat Q korral ületab lisanduvate 
ühikute sotsiaalne väärtus nende kulusid; kõige suurema Q korral ületab viimase lisanduva 
ühiku maksumus selle sotsiaalset väärtust. 
     
 


 
Kui on negatiivsed välismõjud: 
Turu kogus on suurem kui sotsiaalselt soovitav. 
Kui on positiivsed välismõjud: 
Turu kogus on väiksem kui sotsiaalselt soovitav. 
 
Probleemi lahendamiseks, “mõjutada välismõju”  -  Negatiivsete välismõjude korral kehtestada maks. 
-  Positiivsete välismõjude korral subsideerida.   
Avalik poliitika välismõjude suunas, kaks lähenemist: 
Käsu- ja kontrollipoliitika reguleerib käitumist otseselt. Nt seab piirangud heitkoguste õhku 
paiskamisel; nõuded või tehnoloogia, mida ettevõtted peavad kasutusele võtma, et vähendada 
heitkoguste osakaalu tootmises; 
Turupõhised poliitikad pakuvad stiimuleid, mille tõttu eraettevõtted otsustavad probleemi ise 
lahendada. Nt korrigeerivad maksud ja subsiidiumid; kaubeldavad saasteload; 
 
Korrigeeriv maks: maks, mis on mõeldud selleks, et innustada eraettevõtteid oma otsustes 
võtma arvesse negatiivse välismõjuga kaasnevaid sotsiaalseid kulusid. 
Samuti nimetatakse sellist maksu Pigou maksuks Arthur Pigou järgi (1877-1959). 
Ideaalne korrigeeriv maks = väliskulud. 
Positiivsete välismõjudega tegevuste puhul on ideaalne korrigeeriv subsiidium = väliskasum. 
 
Muud maksud ja subsiidiumid moonutavad stiimuleid ja liigutavad majanduse eemale 
sotsiaalsest optimaalsest. Korrigeerivate maksude ja subsiidiumide kehtestamise tulemused: 
erasektori stiimulite ühendamine ühiskonna huvidega; panna erasektori võtma arvesse oma 
tegevuste väliskulusid ja eeliseid; panna majandust liikuma ressursside tõhusama jaotamise 
poole. 
 
Kaubeldav saastelubade süsteem vähendab reostust madalama hinnaga kui 
regulatsioonid/määrused. Ettevõtted, kellel on madalad saaste vähendamise kulud, kasutavad 
seda ja müüvad nende kasutamata lube. Ettevõtted, kellel on kõrged saaste vähendamise 
kulud, ostavad lube. Tulemus: saaste vähendamine on koondub madalamate kuludega 
ettevõtete õlale. 
 
SO2 lubadega kaubeldakse USAs alates 1995. aastast. Lämmastikoksiidi lubadega kaubeldakse 
USA kirdeosas alates 1999. aastast. Süsinikdioksiidi heitkoguste lubadega kaubeldakse Euroopas 
alates 1. jaanuarist 2005. 
 
Eralahenduste tüübid: moraalsed koodid ja sotsiaalsed sanktsioonid, näiteks “Kuldne Reegel”; 
heategevusorganisatsioonid, näiteks Sierra Club; lepingud turuosaliste ja mõjutatud 
kõrvalseisjate vahel. 
 
 


Coase’i teoreem: Kui eraõiguslikud pooled saavad ressursside jaotamise kaudu liigseid kulutusi 
tegemata kokku leppida, siis saavad nad ise lahendada välismõjude probleemi. 
 
Miks erasektori lahendust alati ei toimi: 
1. Tehingukulud: kulud, mida osapooled kannavad tehingu sõlmimise ja järgmise protsessi 
käigus. Need kulud võivad vastastikkuliselt kasuliku lepingu sõlmimise võimatuks muuta.   
2. Põikpäisus: isegi kui kasuliku lepingu sõlmimine on võimalik, siis võivad mõlemad pooled 
oodata paremat tehingut.   
3. Koordineerimisprobleemid: kui osapoolte arv on väga suur, siis võib nende koordineerimine 
olla kulukas, raske või võimatu. 


K. Tööturg tööandja seisukohast 
 
Tööjõud on sisend ja teguriturg. 
Kolm tootmistegurit: tööjõud, kapital (põhivara, füüsiline), maa. 
 
Tuletatud nõudlus (derived demand) - nõudlus tööjõu järele sõltub toodetud kauba nõudlusest. 
Sel põhjusel on tööjõu nõudlus sõltuv toodetava kauba nõudlusest. 
  1.  Kõik turud on täieliku konkurentsi turud. 
2.  Firmade peamine eesmärk on maksimeerida oma kasumit. 
3.  Kui firmajuhid langetavad otsuseid, siis nad lähtuvad piirtuludest ja piirkuludest.   
Piirkulude võrdlemisel võetakse arvesse nt uue töötaja palk ja piirtulude võrdlemisel nt tema 
kasumi kasvu tänu sellele töötajale. Sisend (input) on töötaja ja väljund (output) on toodang. 
 
Tööjõu piirprodukt (marginal product of labor (MPL)) näitab, kuidas kasvab toodang, kui kasvab 
sisendite kogus (nt töötajate arv). 
 
MLP= ∆ ∆   ∆Q – kauba koguse muut; ∆L – tööjõu koguse muut.   
Saadud väärtus tuleb muuta eurodesse: VMLP=P*MPL (tööjõu piirprodukti väärtus); P – kauba 
hind. 
 
VMPL kõver = tööjõu nõudluskõver; hinna ja MPLi muutused mõjutavad nõudluskõverat. 
 
MPLi muutuse põhjused:  1)  Tehnoloogia areng; 
2)  Kui firmal on rohkem kapitali, siis töötjate efektiivsus kasvab.   
Piirkulu (marginal cost) -  MC= ∆ ∆   ∆TC – kogukulu (total cost);      
        MC=   W – palk;   
Palk on konstantne. Kui tahame kasvatada toodangut, siis peame palkama rohkem töötajaid. 
Kui palkame rohkem, siis piirtootlikkus kahaneb ja piirkulud kasvavad. 
 
Millest sõltub tasakaalupalk?   
 
P*MLP=W  P=       P=MC    -    hind võrdub piirkuluga. Kasumi maksimeerimise reegel. 


L. Tööturg töötaja seisukohast 
 
Töötaja peab valima töötamise ja puhkamise vahel. 
Vaba aja alternatiivkulu on palk. 
 
Mis mõjutab tööjõu pakkumiskõverat?  1)  Töötajate suhtumine vaba aja ja palga suhtesse; 
2)  Võimalus osaleda teistel tööturgudel.   
Tööjõust rääkides räägime üürihinnast. 
 
Töötu on see inimene, kes otsivad aktiivselt tööd, on nõus tööle asuma. 
 
Tööjõu turul osalejad [tööealine elanikkond (15-74/20-64) (tsiviilrahvastik), kes tahavad 
töötada], kellel ei ole tööd ehk töötud./tööjõu arvuga.=töötuse määr. 
tööjõud=töötud+hõivatud. 
Tööjõud./rahvastiku arv.=osaluse määr. 
töötajad./rahvastiku arv.=tööhõive määr. 
 
Maksukiil (tax welge) on (palgafond-netopalk) jagatud palgafond ja korrutatud 100%. Palgafond 
on kõik kulutused, mis teeb töötaja peale tööandja. 
 
Võrreldes teiste EL riikidega eristub Eesti kõrge tööjõus osalemise poolest, eriti vanemates 
eagruppides; 
Eesti majandus ja tööjõuturg on tsüklilisem kui suurte/rikaste EL riikide oma; 
Hetkel on mitmeid aastaid majandus kasvanud kiiremini kui pika aja vältel jõukohane. EL riikide 
majanduse jahtumine pidurdab kasvu ka Eestis; 
Tööturg reagreerib majanduse jahtumisele viitajaga: praegu on näha majanduse pidurdumist 
ettevaatavates näitajates. 
 


M. Tootmiskulud (fooksus firmade kuludel) 
 
Ettevõtte majanduslik eesmärk on maksimeerida kasumit. 
Va: CSR (corporate social responsibility) – sotsiaalne vastutustundlikkus, Fair Trade. 
 
Kogutulu (total revenue) - tulu, mida ettevõte saab oma toodangu müügist. 
Kogukulu (total cost) - ettevõtte püsi- ja muutuvkulude summa antud tootmistasemel; 
sisendite turuväärtus, mida ettevõte kasutab tootmises. 
Kasum (profit) on ettevõtte kogutulu, millest on maha arvestatud kogukulu. 
 
Ettevõtte tootmiskulud (cost of production) hõlmavad kõiki tootmisega seotud 
alternatiivkulusid. 
 
Ettevõtte tootmiskulud hõlmavad otseseid ja kaudseid kulusid. 
Otsene kulu (explicit cost) on tegelik rahaline kulu, mida ettevõte teeb ressursside 
muretsemiseks. 
Kaudne kulu (implicit cost) on kauba valmistamiseks omaenese ressursside kasutamise 
alternatiivkulu ehk kulu, mis ei nõua rahalisi kulutusi. 
 
NPV (net present value) – nüüdisväärtus. 
 
Majandusteadlased mõõdavad ettevõtte majanduskasumit.   
Majanduskasum (economic profit) on kogutulu miinus kogukulu, sh otsesed ja kaudsed kulud. 
Raamatupidajad mõõdavad arvestuslikku kasumit. 
Arvestuslik kasum (accounting profit) on kogutulu miinus otsesed kulud. 
  Kui kogutulu on 
suurem kui otseste ja 
kaudsete kulude 
summa, siis ettevõte 
saab majanduskasumit. 
Majanduskasum on 
arvestuslikust kasumist 
väiksem. 
 
 
 
 
 
 
 
   
 


Tootmisfunktsioon (production function) näitab sisendite ja väljundite koguse seost. 
Tootmisfunktsioon on seos, mis näitab maksimaalset tootmiskogust, mida võib antud sisendite 
kombinatsiooniga antud tehnoloogia korral toota. 
 
Piirprodukt (marginal product) toodangukoguse suurenemine, mis saadakse sisendi ühe 
täiendava ühiku lisamisest. 
Kahanev piirprodukt (diminishing marginal product) on omadus, mille järgi piirprodukt 
kahaneb, kui sisendi kogus kasvab.   
Tootmisfunktsiooni tõus 
mõõdab sisendi (nt töötaja) 
piirprodukti.   
 
Kui piirprodukt väheneb, 
tootmisfunktsioon muutub 
lamedamaks. 
 
Tootmisfunktsiooni piirprodukt 
on funktsiooni kalle. 
 
Tootmisfunktsiooni puhul on 
sisendid horisontaalsel teljel ja 
väljundid vertikaalsel teljel. 
 
 
 
 
Toodangu ning kulude seos 
mõjutab hinnaotsuseid.   
 
Kogukulu kõver (total-cost 
curve) näitab seda seost 
graafiliselt. 
 
Kogukulu kõvera puhul on 
tootmismaht horisontaalsel 
teljel ja kogukulu vertikaalsel 
teljel. 
 
 
 
 
 
 


Kulud võib jagada kaheks osaks:   
Püsikulud (fixed costs) – kulud, mis ei muutu, kui ettevõte muudab oma tootmismahtu. 
- kogu püsikulud (total fixed costs (TFC)) 
- kogu muutuvkulud (total variable costs (TVC)) 
- kogukulu (total cost (TC))    TC = TFC + TVC 
Muutuvkulud (variable costs) – kulud, mis muutuvad, kui ettevõtte tootmismaht muutub. 
 
Keskmised kulud on kulude ja toodetud koguse jagatis. Keskmine kulu on tooteühiku tootmise 
kulu. 
- keskmised püsikulud (average fixed costs (AFC)) 
- keskmised muutuvkulud (average variable costs (AVC)) 
- keskmised kogukulud (average total costs (ATC))  ATC = AFC + AVC 
  Piirkulu (marginal 
cost (MC)) on ühe 
täiendava tooteühiku 
tootmiskulu. Piirkulu 
abil saab vastata 
järgmisele küsimusele: 
kui palju maksab 
täiendava tooteühiku 
tootmine? 
 
Piirkulu on kogukulu 
muutuse ja 
tootmiskoguse 
muutuse jagatis 
 
Toodangu kasvuga 
kasvab ka piirkulu. 
  Keskmise kogukulu kõver on U-kujuline. Kui toodetud kogus on väike, siis keskmine kulu on 
kõrge, sest püsikulud jagatakse vaid mõnede tooteühikute vahel.   
Toodangu kasvuga keskmine kogukulu langeb. Pärast teatud punkti hakkab keskmine kogukulu 
kasvama, kuna keskmine muutuvkulu kasvab jätkuvalt. 
 
U-kujulise ATC kõvera põhi langeb kokku kogusega, mille juures keskmised kogukulud on 
minimaalsed. Seda kogust nimetatakse optimaalseks tootmismahuks (efficient scale). 
 
Piirkulu ja keskmise kogukulu omavaheline seos: 
Kui piirkulu on keskmisest kogukulust madalam, keskmine kogukulu langeb. 
Kui piirkulu on keskmisest kogukulust kõrgem, keskmine kogukulu kasvab. 
 
  Selles lõikepunktis on 
tootmismaht optimaalne. 


Kas kulud on püsi- 
või muutuvkulud 
sõltub 
ajahorisondist.   
 
Lühiajaliselt on 
mõned kulud 
püsikulud.   
 
Pikaajaliselt on 
kõik kulud 
muutuvkulud. 
 
 
 
 
  Mastaabisääst (economies of scale) tähendab, et pikaajaline keskmine kogukulu väheneb, kui 
ettevõtte tootmiskogus suureneb. 
Kahanev mastaabiefekt (diseconomies of scale) tähendab, et pikaajaline keskmine kogukulu 
kasvab, kui ettevõtte tootmismaht kasvab. 
Konstantne mastaabiefekt (constant returns to scale) tähendab, et pikaajaline keskmine 
kogukulu ei muutu, kui tootmiskogus suureneb. 
 
N. Täiuslik (täielik) konkurents 
 
Täiuslikku konkurentsi iseloomustab:  1.  Palju ostjaid ja müüjaid. 
2.  Kaubad on laias laastus ühesugused.   
3.  Ettevõtted sisenevad ning väljuvad turult vabalt (ei ole sisenemis- ega väljumisbarjääre).  Põhjusel, et on palju ostjaid ja palju müüjaid ning kaubad on laias laastus ühesugused, on iga 
ostja ja iga müüja hinnavõtja (price taker). Nad ei saa hinda mõjutada. 
 
Täiusliku konkurentsi puhul võrdub piirtulu hinnaga. 
Konkurentsi turul saab ettevõte suurendada oma toodangut ilma, et see mõjutaks turuhinda. 
Seega, toodangu suurenemine ühe ühiku võrra toob kaasa tulu suurenemise P võrra. 
 
 
 
 
 
 
 
 


 
Milline Q maksimeerib ettevõtte 
kasumit? 
 
Selleks, et sellele küsimusele vastata, 
meenutage “think at the margin.” Kui 
Q suureneb ühe ühiku võrra, tulu 
suureneb MR võrra, kulu suureneb 
MC võrra.   
 
Kui MR > MC, tuleb suurendada Q, et 
kasvatada kasumit.   
Kui MR < MC, tuleb vähendada Q, et 
kasvatada kasumit. 
 
 
   
Reegel: Selleks, et maksimeerida kasumit peab kehtima MC=MR (kehtib iga turu kohta). 
 
Täiusliku konkurentsi turul on MC kõver on ettevõtte pakkumiskõver. 
 
Ajutine kinnipanek (shutdown) - lühiajaline otsus peatada tootmine uute (kehvemate) 
turutingimuste tõttu. Kinnipanek tähendab, et on vaja maksta püsikulusid. 
Turult lahkumine (exit) - pikaajaline otsus lahkuda turult. Lahkumine tähendab, et kulusid enam 
ei ole. 
 
Lühiajaline otsus kinni panna:   
Kinnipaneku kulu: kogutulu 
Kinnipaneku võit: muutuvkulud (ettevõte maksab püsikulud) 
Pane kinni, kui TR < VC   
Jagame Q-ga: TR/Q < VC/Q   
Seega, reegel: Pane kinni, kui P < AVC 
 
Pöördumatu kulu (sunk cost) - kulu, mis oli tehtud ja mida ei saa taastada.   
Pöördumatud kulud (nt püsikulud) ei oma tähtsust otsuste langetamisel. Ettevõttel on 
püsikulud sõltumatu sellest, kas ta toodab või mitte. Seega, FC ei mängi rolli, kui on vaja 
langetada otsus tootmise peatamise kohta. 
 
Pikaajaline otsus kinni panna: 
Turult lahkumise kulu: kogutulu 
Turult lahkumise võit: kogukulu (null FC) 
Seega, ettevõte lahkub, kui TR < TC 
Jagame Q-ga, et kirjutada reeglit: Lahkuda, kui P < ATC 


Uus ettevõte siseneb turule, kui see on kasulik: TR > TC 
Jagame Q-ga, et kirjutada reeglit: Sisene, kui P > ATC 
   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
     
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
    Sisemine ja lahkumine pikaajaliselt: 
Pikaajaliselt võib ettevõtete arv turul muutuda.   
Kui olemasolevad ettevõtted teenivad positiivset kasumit, uued ettevõtted tulevad turule, SR 
pakkumiskõver nihkub paremale. P langeb, vähendades kasumit ning aeglustades turule 
sisenemist. 
Kui olemasolevatel ettevõtetel on kahjum, mõned lahkuvad, SR pakkumiskõver nihkub 
vasakule. P tõuseb, kahjum väheneb. 


Pikaajaline tasakaal:   
Kui sisenemise ning lahkumise protsess on lõppenud — jäänud ettevõtted teenivad nullkasumit. 
Kasum võrdub nulliga, kui P = ATC.   
Kuna ettevõtted toodavad tingimusel, et P = MR = MC, null-kasumi tingimus: P = MC = ATC. 
Meenutage, et MC ristub ATC-ga minimaalse ATC juures.   
Seega, pikaajaliselt P = minimaalne ATC  Miks ettevõtted teevad äri, kui kasum = 0?   
Majanduskasum on kogutulu miinus kõik kulud, sh kõik ettevõtte omaniku alternatiivkulud. 
Null-kasumi tasakaalul, ettevõtted teenivad piisavalt palju, et katta neid kulusid.   
Arvestuslik kasum on positiivne.    LR pakkumiskõver on horisontaalne, kui 1) kõigil ettevõttel on identsed kulud; 2) kulud ei 
muutu, kui uued ettevõtted sisenevad turgu.  O. Monopol  Monopol on sellise kauba müüja, millel ei ole lähedasi asenduskaupu.   
Peamine vahe võrreldes täiusliku konkurentsi turuga on see, et monopolil on turumõju (market 
power), ta saab mõjutada turuhinda. Ettevõtetel konkurentsiturul turumõju ei ole.  Monopolid tekivad turule sisenemise barjääride (barriers to entry) tõttu, teised ettevõtted ei 
saa siseneda turule.     


Sisenemise takistuste põhjused võivad olla nt: üks ettevõte omab peamist ressurssi (nt 
teemandikaevandus); valitsus annab ühele ettevõttele ainuõiguse toota kaupa (nt patendid, 
autoriõiguse seadused); loomulik monopol: üks ettevõte saab toota kogu turu Q odavamalt kui 
teised.    Monopolist on ainuke müüja. Nõudlus, millega ta tegeleb, on turu nõudlus. Selleks, et 
suurendada Q, peab alandama P. Seega, MR ≠ P. 
 
Q suurenemisel on kaks efekti: 
Toodangu efekt - suurem toodang suurendab tulu. 
Hinnaefekt - madalam hind vähendab tulu. 
Selleks, et müüa suuremat Q, peab monopolist alandama hinda. Seega, MR < P.  Piirtulu võib olla negatiivne.  Nagu konkurentsi turul maksimeerib monopolist kasumit nii, et MR = MC. Kui kasumit 
maksimeeriv kogus on leitud, määrab monopolist kõige kõrgema hinna, mida tarbijad on nõus 
maksma. Hind leitakse nõudluskõvera abil. 


                      Ettevõte konkurentsi turul on hinnavõtja; pakkumiskõver näitab, kuidas Q sõltub P-st.   
Monopol ei ole hinnavõtja; Q ei sõltu P; Q ning P sõltuvad MC, MR, ja nõudluskõverast.   
Seega, monopolil pakkumiskõverat ei ole. 


  Konkurentsi turul on 
tasakaal P = MC ja 
koguhinnavaru on 
maksimeeritud. 
Monopoli turul   
P > MR = MC.    Iga täiendava ühiku 
väärtus (P) on 
suurem kui kauba 
ühiku tootmiseks 
vajalike sisendite 
kulu (MC).    Monopoli Q on liiga madal, koguhinnavaru saaks olla kõrgem kõrgema Q juures. Seega, 
monopol mõjub heaolule negatiivselt.  Tarbija ja tootja hinnavaru summa = heaolu. 
 
Hinnadiskriminatsioon: müüa sama kaupa erinevatele ostjatele erinevate hindadega.    Hinnadiskriminatsioonil kasutatakse maksevalmidust (WTP): ettevõte kasvatab kasumit küsides 
kõrgemat hinda kõrgema maksevalmidusega ostjatelt.    Hinnadiskrimineerimiseks saab lugeda kinopileteid, lennupileteid, allahindluskuponge, 
finantsabi, allahindlusi koguse pealt jms.   


Reaalses maailmas ei ole 
täiuslik hinna- 
diskriminatsioon võimalik: 
keegi ei tea iga ostja 
maksevalmidust.    Ostjad ei jaga seda infot 
müüjatega.    Ettevõtted jagavad ostjaid 
gruppideks, baseerudes 
mingil jälgitaval tunnusel 
(nt vanusel), mis on seotud 
maksevalmidusega.    Valitsuse poliitika monopolide suhtes: 
1. Julgustada konkurentsi monopolivastaste seadustega: nt, Shermani monopolivastane seadus 
(1890), Claytoni seadus (1914). 
2. Regulatsioonid: valitsus kontrollib monopolide hindu.   
MC < ATC iga Q juures.   
Valitsus peab monopoli subsideerima, et P = ATC majanduslik kasum oleks null. 
3. Riigiettevõtted: nt US postal service. Probleem: riigiettevõtted on tihti vähem efektiivsed. 
4. Ei tee mitte midagi: igal poliitilisel sammul on oma puudusi, on võimalik, et parim valik 
seisneb selles, et ei teha midagi.  Reaalses maailmas on täiuslik monopol haruldane. Aga paljudel ettevõtetel on turujõud, kuna: 
kaubad on unikaalsed, turuosa on suur. Sellistel juhtudel: teenivad kasumit (markup), 
heaolukadu.    P. Monopolistlik konkurents  Monopolistlik konkurentsi puhul müüvad paljud ettevõtted sarnaseid, kuid mitte identseid 
kaupu. Selle turutüübi tunnusteks on: palju müüjaid, tasuta turule sisenemine ja väljumine. 
Näiteid kaupadest: korterid, raamatud, pudelivesi, rõivad, kiirsöök, ööklubid jms. 


Võrreldes monopolistlikku 
konkurentsiturgu täiusliku 
konkurentsituruga on nende 
sarnasusteks palju müüjaid, tasuta 
turule sisenemine/väljumine ning 
see, et pikaajaliselt ei ole võimalik 
nendel turgudel teenida 
majanduslikku kasumit. Erinevusteks 
on see, et täiusliku konkurentsi turul 
on kaubad identsed, seal ei ole 
turujõudu ja firmade nõudluskõverad  on horisontaalsed samas kui monopolistliku konkurentsi turul on kaubad diferentseeritud, 
turujõud on olemas ning firmade nõudluskõverad on allapoole kaldu. Siiski turu nõudluskõverad 
on alati allapoole kaldu.  Võrreldes monopolistlikku 
konkurentsiturgu monopoliga on 
nende erinevusteks see, et monopoli 
puhul on müüjaid üks, turule 
sisenemine maksab, majanduslik 
kasum saab olla positiivne, turujõud 
on olemas ja asenduskaupu ei ole. 
Nende mõlema nõudluskõverad on 
allapoole kaldu.           
             


Lühiajaliselt: monopolistliku konkurentsi käitumine on väga sarnane monopoli käitumisega. 
Pikaajaliselt: monopolistliku konkurentsi turul on kasum null. 
Kui lühiajaliselt on võimalik teenida kasumit: uued ettevõtted sisenevad turule, hinnad 
langevad, kasumid langevad.   
Kui lühiajaliselt on ettevõtetel kahjum: mõned ettevõtted lahkuvad turult.    Monopolistliku konkurentsi 
turul pikaajaliselt võrdub 
hind keskmise kogukuluga. 
 
MR < P, millest tekib 
juurdehindlus. See ütleb, et 
see turg ei ole efektiivne – 
kõik ressurssid ei ole 
kasutatud.    Monopolistliku konkurentsi turul toodavad ettevõtted Q seal, kus ATC kõver läheb alla. 
Täiusliku konkurentsi turul toodavad ettevõtted nii palju, et minimeerida ATC-d.  Monopolistliku konkurentsi turul: P > MC. Täiusliku konkurentsi turul: P = MC.  Monopolistliku konkurentsi turgudel on reklaam väga levinud. Mida rohkem on kaubad 
diferentseeritud, seda rohkem kasutatakse reklaame.  Paljudel turgudel eksisteerivad kaubamärgid (brand names) koos üldnimetustega. Üldreeglina 
kulutavad kaubamärke omavad ettevõtted reklaamile rohkem kui teised ettevõtted.  Diferentseerituid tooteid on väga palju. Reaalses maailmas on monopolistliku konkurentsi 
turgusid väga palju. Valitsus ei saa teha suurt midagi monopolistliku konkurentsi suhtes.  „thinking, fast and slow“    Q. Oligopol ja mänguteooria  Oligopoli puhul on turul mitu müüjat ja kaubad on ühesugused. Duopol on oligopoli alaliik, selle 
puhul on turul kaks müüjat. Ettevõtte otsus P või Q suhtes mõjutab teisi ettevõtteid.  Kontsentratsiooni suhe (concentration ratio): nelja (või viie või kaheksa) suurema ettevõtte 
turuosa. Mida suurem on kontsentratsiooni suhe, seda väiksem on konkurents. 


Mänguteooria (game theory): teooria sellest, kuidas inimesed käituvad strateegiliste otsuste 
langetamisel.    Mänguteooria on rakendusmatemaatika haru, mis püüab matemaatiliselt selgitada lahendusi 
strateegilistes olukordades, kus ühe osapoole valiku soodsus sõltub teiste poolte tehtud 
valikutest.  Kokkumäng: on koguse või hinna suhtes kokkulepe. 
Kartell: ettevõtete grupp, mis tegutseb üksmeelselt.  Nashi tasakaal: selline olukord, kus ükski turuosaleja ei saa muuta oma strateegiat nii, et 
parandaks oma tulemust.  Kui oligopoli turul tegutsevad ettevõtted valivad pakutuvat kogust üksteisest sõltumatult, siis 
oligopoli Q on suurem kui monopoli Q, kuid väiksem kui konkurentsi turu Q; oligopoli P on 
kõrgem kui konkurentsi turu P, kuid madalam kui monopoli P.  Toodangu suurenemisel on kaks efekti:   
Toodangu efekt (output effect): kui P > MC, toodangu suurenemine kasvatab kasumit. 
Hinnaefekt (price effect): kui pakutav kogus kasvab, hind langeb, kasum väheneb.    Kui toodangu efekt > hinnaefekt, ettevõte suurendab toodangut.   
Kui hinnaefekt > toodangu efekt, ettevõte vähendab toodangut.  Mida rohkem ettevõtteid oligopoli turul, seda madalam on hind; oligopoli turg näeb välja 
rohkem nagu konkurentsi turg; lähedam P MC-le; lähedam turukogus efektiivsele kogusele.  Mänguteooria abil saame paremini aru oligopolist ja muudest olukordadest, kus „mängijad“ 
toimivad vastastikku ning käituvad strateegiliselt.    Domineeriv strateegia (dominant strategy): mängija parim strateegia vaatamata sellele, 
milliseid strateegiaid valivad teised mängijad.   
Vangi dilemma (prisoners’ dilemma): „mäng“ kahe vangi vahel, mis illustreerib, miks koostöö 
on keeruline, isegi kui see on mõlemale kasulik.