Pronksiaegsed tsivilisatsioonid (0)

VILJELUSMAJANDUSE  ALGUS JA TSIVILISATSIOONI SÜND 
 
Põlluharimise ja karjakasvatuse algus 
 
U. 12 000 a eKr tõi kliima soojenemine järkjärgult kaasa jääaja lõpu.  Inimasustus  levis 
Euroopa ja  Aasia  põhjaosadesse. Kirde-Aasiast lähruvalt asustati Ameerika. 
U. 8500 a eKr (11500 aastat tagasi) sai Lähis-Idas alguse üleminek põlluharimisele ja 
karjakasvatusele. Peagi õpiti kuduma  kangast  ja valmitama savinõusid.  
Põlluharimine sai alguse ja esimesed kariloomad kodustati arvatavasti IX aastatuhandel 
eKr kusagil Lähis-Idas. Jääaeg oli selleks ajaks läbi ja kliima antud piirkonnas soe ning 
mõneti niiskem, kui tänapäeval.  Mesopotaamia  tasandikku ja  Araabia  kõrbealasid ümbritseva 
Süüria, Väike-Aasia ja  Iraani  mägede vööndis sadas piisavalt vihma suhteliselt lopsakaks 
taimekasvuks. Tingimused viljakasvatuseks olid seega soodsad. Põlluharimine  saigi  meile 
teadaolevalt alguse just nimetatud mägede ümbruskonnas ehk niinimetatud viljaka  poolkuu  
alal. Sellise nimetuse on põlluharimise sünnipiirkond saanud oma kuusirpi meenutava kuju 
järgi kaardil. Maailma muudes piirkondades tehti tehti põlluharimisega järkjärgult algust 
hiljem. 
Põlluharimisele ja karjakasvatusele ülemineku põhjuseid võime me üksnes oletada. 
Tegemist pidi olema järkjärgulise protsessiga. Inimesed olid aastatuhandete vältel 
kombineerinud erinevaid toiduhankimise viise. Söödavate taimeviljade varumisest oli mitmel 
pool saanud oluline elatisallikas. Seega pidid nad olema märganud, et maha langenud 
seemned kasvama lähevad, ja õppisid järkjärgult kasutama seda teadmist  sobivate  taimede 
kasvatamiseks. Tõenäoliselt kaasnes sellega  algeline  sordiaretus – maha külvati jõudsamini 
kasvavate ja paremat saaki andvate taimede seemneid. Nii kujunesid esimesed kultuursordid. 
Metsarikkamates piirkondades, kus põllumaa ettevalmistamine oli kõige hõlpsam 
maharaiutud puid põlema pannes, levis eelkõige alepõllundus. Peamine maaharimisriist oli 
kõikjal pikka aega kõblas.  
Ka  karjakasvatus  sai arvatavasti alguse järkjärgult. Ka küttidel on vahel komme kanda 
hoolt oma jahiloomade juurdekasvu eest, säästes karja noorliikmeid. Võimalik, et otsustavaks 
sai oskus suunata metsikuid lamba- ja kitsekarju nende juhtloomade mõjutamise läbi, mis 
võimaldas terve karja oma  kontrollile  allutada. Tõenäoliselt saidki lammastest ja kitsedest 
esimesed kodustatud kariloomad. Peagi järgnesid neile ka  veised  ja sead. Kariloomi peeti 
esialgu kui elusat lihatagavara. 
Taime- ja karjakasvatus ei tõrjunud pikka aega küttimist ja korilust kõrvale, vaid oli nende 
kõrval täiendav elatusallikas küttimise.  
 
Varaseimad põlluharijate asulad 
Nendes piirkondades, kus põlluharimine muutus peamiseks elatusallikaks, tõi see ajapikku 
kaasa olulisi muutusi inimeste elus ja ühiskonnas. Kuna põlluharimine võimaldas toita 
senisest  enam inimesi, siis hakkas senisest kiiremini kasvama elanikkonna arvukus. 
Põlluharimine tingis paikse asustuse ja maa  valdamine  muutus kogukonna jaoks senisest 
olulisemaks. Põldude rajamisega hakkasid inimesed keskkonda süstemaatiliselt ümber 
kujundama. Tekkisid küllalt suured ja aastasadu püsivad asulad.  
Samal ajal arenes ka  tehnoloogia .  Leiutati  kivi  lihvimise  ja puurimise  kunst , mis 
võimaldas valmistada senisest tõhusamaid tööriistu, eriti puude langetamiseks ja põllumaa 
ettevalmistamiseks tarvilikke kirveid. Alguse said ka  riide  kudumine ja savinõude 
valmistamine. Viimaseid kasutati  muuhulgas  ka viljatagavarade säilitamiseks. 
Jeeriko  asula  Palestiinas  sai alguse juba umbes 8500 aastat eKr ja püsis aastatuhandeid. 
Selle varasemad asukad ei osanud veel valmistada savinõusid. Algul elasid nad  savist  
muldpõranda ja okstest  katusega  onnides, kuid mõne aja pärast asendusid need toekamate 
kivimajadega. Linn oli ümbritsesid massiivse kivimüüriga ja selle elanike arv võis  ulatuda  
kahe tuhandeni. Peagi õppisid Jeeriko allikavett niisutuseks põldudele  juhtima . Asulast on 
leitud savist naisekujukesi, millest arvatavasti loodeti põlluviljakuse edendamist. Ühe hoone 
seina müüritud  seitse  kolpa võivad viidata surnud esivanemate religioossele austamisele. 
Çatalhöyük Väike-Aasias (tänapäeva Türgi lõunaosas) on Jeerikost mõneti hilisem – 
siinsed 12 järjestikust asustuskihti pärinevad VII – V aastatuhandest eKr. Seetõttu oli 
siinsetele asukatele savinõude valmistamine juba tuntud. Põlluharimise ja karjakasvatuse 
kõrval oli  juba Çatalhöyüki elanike jaoks jätkuvalt suur tähtsus ka karjakasvatusel. Samuti 
vahendasid nad lähedastes mägedes leiduvat väärtuslikku vulkaanilist kivimit – obsidiaani. 
Jeerikost erinevalt oli Çatalhöyük kindlustamata. Selle nelinurksed lamedakatuselised hooned 
paiknesid tihedalt teineteise kõrval, nii et majja sisse pääses katuseava kaudu. Mitmed hooned 
olid seest kaunistatud maalingute ja skulptuuridega, mis  kujutasid  eelkõige härgi või 
härjasarvi, naisi ja jahistseene.  
Jeeriko ja Çatalhöyüki olid sedavõrd suured ja püsivad asulat, et tuleb oletada nende 
tõhusat ja stabiilset sisekorraldust. Ilma selleta olnuks võimatu rajada Jeeriko müüre, mis pidi 
nõudma planeerimist ja kogukonnaliikmete pikaajalist koostööd. Naisekujukesed, 
esivanemate kolbad hoone seinas ja maalitud sisekujundusega majad osutavad arenenud 
religioossetele ettekujutusele, mille täpsem sisu jääb meile paratamatult saladuseks. Samal 
ajal pole kummaski asulas tõendeid suurtest varanduslikest erinevustest elanike vahel. Sellest 
ei saa küll järeldada kogukonnaliikmete täielikku võrdsust. Võrdlus tänapäeva või 
lähimineviku algeliste põlluharijatega lubab oletada, et kogukondlaste seas tõusis esile 
jõukam kiht, kelle seast pärinesid ka kogonna  liidrid . Kuid selgelt eristuvateks varanduslikeks 
klassideks toonane ühiskond arvatavasti veel ei jagunenud.  
Stonehenge  kultuskompleks (III aastatuhandest eKr) on kuulsaim näide mitmetest 
megaliitilistest ehitistest (megas – kreeka keeles suur, lithos – kivi) Euroopas. Varasemad 
nende seast rajati juba V aastatuhandel eKr.  Megaliitilised  ehitised olid kindlasti  varaste  
põlluharijate olulised kultuslikud ja rituaalsed keskused, mille täpsem tähendus toonastele 
inimestele pole teada. Neid on  seostatud  nii päikese austamisega, surnute kultusega kui ka 
kogukondade sooviga näidata end neile kuuluva maa tõeliste valdajatena. Igal juhul annavad 
megaliitilised ehitised tunnistust kogukonna heast  sisemisest  korraldatusest ja selle liikmete 
tõhusast koostööst. Vastasel korral olnuks nii suurte ehitiste rajamine võimatu. 
 
Metallide kasutuselevõtt ja tsivilisatsiooni sünd 
 
U. 5000 a eKr õpiti Lähis-Idas töötlema vaske. 
U.  3500  a eKr sai samas alguse künnipõppundus. Kujunes  piltkiri . 
U. 3000 a ekr kerkisid Mesopotaamias ja Egiptuses esile esimesed  tsivilisatsioonid . 
III aastatuhande algul oli vase ja tina  segust  –  pronksist  –  saanud Lähis-Idas ja 
idapoolsetes  vahemeremaades  peamine relvade ning tööriistada valmistamise materjal. 
Maailmas oli alanud  pronksiaeg . 
 
Kuigi esimesed andmed vasetöötlemisest pärinevad  varasemast  ajast, sai  ulatuslikum  
metallikasutus tööriistade ja relvade valmistamisel Ees-Aasias alguse IV aastatuhande 
lõpupoolel. Valdavaks muutus see siis, kui õpiti töötlema vase ja tina sulamit – pronksi – mis 
on  puhtast   vasest  tugevam ja vastupidavam. Umbes samal ajal leiutati kõnealuses piirkonnas 
ka  esmalt  puust ja seejärel pronksist teraga  ader  ning  mindi  järkjärult kõplapõllunduselt üle 
künnipõllundusele. Ees-Aasiast levisid need oskused muudessegi piirkondadesse. III 
aastatuhandel oli pronksikasutus maailma arenenumates piirkondades seavõrd levinud, et seda 
aega loetakse pronksiaja alguseks. Rauast relvade ja tööriistade ulatuslikum valmistamine ja 
seega  rauaaeg  said alguse, jällegi Lähis-Idas, umbes 1100 aastat eKr. 
Metallikasutuse ja künnipõllunduse algusega muutus põlluharimine senisest tõhusamaks, 
kasvasid ühiskondlik rikkus ja elanikkonna arvukus. Samas suurenesid erinevused erinevate 
piirkondade arengutasemes. Põlluharimiseks soodsamates ja metallileiukohtadele lähemal 
paiknevates piirkondades järgnes senisest palju kiirem areng, mis viis peagi klassiühiskonna, 
kõrgkultuuri ja riigi tekkele. Suures osas maailmast aga  jätkus  elu veel pikka aega 
traditsioonilisel moel.  
 
Varased  tsivilisatsioonid 
Termin  tsivilisatsioon  tuleneb ladina keelest (civilis – linnaühiskonda ja riiklikku 
korraldusse puutuv) ja tähistatab sisemiselt küllalt hästi korraldatud ja kõrge kultuuritasemega 
ühiskondi. Sageli nimetatakse esimesi tsivilisatsioone ka varasteks kõrgkultuurideks.  
Esimesed tsivilisatsioonid kujunesid suurte jõgede ääres. Kõigepealt leidis see aset 
enamvähem üheaegselt IV aastatuhande teisel poolel eKr. Mesopotaamias (tänapäeva 
Iraagis ) Eufrati ja  Tigrise   alamjooksul  ning Egiptuses Niiluse kallastel. Mõneti hiljem tekkis 
tsivilisatsioon Indias Induse jõe ääres (III aastatuhande keskel eKr.) Vahemeres paikneval 
Kreeta  saarel (u. 2000 a. eKr.) ja Hiinas Huanghe jõe orus (u. 1700 a. eKr.). Mõneti hiljem 
jõudsid tsivilisatsiooni  tasemele  Kesk-Ameerika ja Peruu elanikud. 
 
Varastel tsivilisatsioonidel oli teatud iseärasustest hoolimata mitmeid ühiseid jooni.  
1) Tsivilisatsioonid tekkisid siis, kui üleminek küttimiselt ja koriluselt viljelusmajandusele 
oli antud piirkonnas juba aset leidnud. Seega on tsivilisatsioonide näol tegemist põlluharijate 
ning karjakaasvatajate ühiskondadega. Enamasti langes tsivilisatsioonid algus varasesse 
pronksiaega. Tsivilisatsioonid kerkisid seega esile umbes üheaegselt ulatuslikuma 
metallikasutuse algusega.  
2) Oli kujunenud ühiskondlik tööjaotus. Ühiskonna tööviljakus oli tõusnud sellisele 
tasemele, et kõik ühiskonnaliikmed ei pidanud enam tegelema otseselt toidu hankimisega. 
Põlluharijate ja karjakasvatajate kõrval olid kujunenud elukutselised käsitöölised, kirjatarkuse 
tundjad,  preestrid  jne. 
3) Ühiskond jagunes selgelt erinevateks varanduslikeks klassideks,  kusjuures  rikas 
ülemkiht etendas ühiskonnas juhtivat rolli.  
4) Oli kujunenud  riiklus . See tähendab, et rikkam ülemkiht või osa sellest oli muutunud 
sisuliselt elukutseliseks valitsevaks klassiks – kõrgemaks ametnikkonnaks – , mis madalamate 
ametnike abil ja  seadustele  toetudes juhtis ja  kontrollis  ühiskonna tegevust antud 
territooriumil.  
5) Ühiskond oli arenenud sedavõrd keeruliseks ja mitmepalgeliseks, et selle korraldamine 
nõudis olulisema informatsiooni ülesmärkimist. See tõi kaasa kirja kujunemise. Kirja kasutati 
esmalt eelkõige majandamist ja riiklikku korraldust puudutavateks ülestähendusteks. Riiklik 
korraldus saigi üldjuhul võimalikuks just tänu kirja kasutuselevõtmisele.  
6) Kiri võimaldas üles tähendada ka pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmuseid ning pakkus 
muuski osas uusi võimalusi vaimseks tegevuseks. Nii kaasnes kirja kasutuselevõtuga ka 
kõrgkultuur selle sõna kitsamas tähenduses – arenenud religioossed tõekspidamised, kirjandus 
ja teadus. 
Kõiki neid jooni võib kokku võtta kui inimühiskonna senisest märksa suuremat 
organiseeritust, mis kõige paremini ilmneb riiklikus korralduses. Varane tsivilisatsioon ja riik 
on seetõttu omavahel lahutamatult seotud. 
LÄHIS-IDA PRONKSIAEGSED TSIVILISATSIOONID (III – II 
aastatuhat  eKr) 
 
MESOPOTAAMIA 
 
Mesopotaamia  send  ja looduslikud olud 
Terminiga Mesopotaamia (kreeka keeles jõgede vaheline) tähistatakse Pärsia lahte 
suubuvate Eufrati ja Tigrise jõgede kesk- ja alamjooksu alasid. Põhjast ja kirdest piiravad 
seda Iraani  kiltmaa  ääremäestikud,  lõunast  ja edelast aga Araabia kõrb. Vihma sajab 
arvestataval määral vaid Mesopotaamia mägedega piirnevates põhjapiirkondades. Jõgede 
lõunapoolne tasane alamjooksuala jääb seevastu peaaegu sademeteta. Lootust ei või panna ka 
niisutavatele üleujutustele, sest need on, eriti Tigrise puhul, ettearvamatud  ja võivad tuua 
kaasa katastroofilisi purustusi. Seetõttu on ulatuslikum põlluharimine Mesopotaamia 
lõunaosas võimalik üksnes maa kunstlikul niisutamisel. Jõgede suudmealal Pärsia lahe 
rannikul on aga suured kunstliku kuivenduseta põlluharimiseks kõlbmatud  sood  ja 
pilliroovõsad. 
Loodusvaradelt on Mesopotaamia vaene. Ainult savi ja pilliroogu leidub külluses. Nii 
kujuneski Mesopotaamias suurel määral “ savitsivilisatsioon ” – savi oli nii arhitektuuri kui 
tarbeesemete peamine  tooraine  ja teda kasutati savitahvlite näol ka põhilise 
kirjutusmaterjalina. Kivi, puitu ja  metalle  tuli aga hankida sageli küllalt kaugetelt maadelt, 
mis juba kõige varasematest perioodidest alates stimuleeris suhtlemist naaberaladega. Viimast 
soodustas ka tõsiasi, et erinevalt Egiptusest on Mesopotaamia välismaailmale kõigist 
suundadest avatud. See omakorda on  toonud  kaasa paljude erinevate rahvaste korduvaid 
sissetunge, aga samuti Mesopotaamia enda tsivilisatsiooni laialdase leviku 
naaberpiirkondadesse.  
Sellest tulenevalt oli Mesopotaamia tsivilisatsioon Egiptusega võrreldes vähem 
endassetõmbunud, suurema muutumis- ja kohanemisvõimega, aga ka ebastabiilsem. Sealne 
riiklus, ühiskond ja kultuur tegid vana-aja vältel läbi olulisi muutusi. 
 
U 7000 aastat eKr sai alguse põlluharimine Põhje-Mesopotaamias. 
U 6000 eKr levis põlluharimine ka Eufrati ja Tigrise alamjooksule, millest järgnevalt 
kujunes Mesopotaamia tsivilisatsiooni lähtekoht. 
U 4000 eKr tõusid esile varaseimad linnalised keskused, sealhulgas Uruki linn, millest 
hiljem sai ka üks olulisemais Sumeri  linnriike . Õpiti kasutama purjekaid ja ratast. Linna ja 
ümbruskonna elanikud rajasid põldude niisutamiseks kanaleid, kasutasid ratasveokeid ja 
jõepurjekaid, ning hankisid metalle küllalt kaugetestki mägipiirkondadest. Linna keskel kerkis 
suur templikompleks kaugele paistva astmiktempliga. Kujunes piltkiri, mida kasutati 
majanduslikuks arvepidamiseks. Kõik osutab, et ühiskonnas oli välja kujunud elukutsete 
kaupa  spetsialiseerumine  ja elanikud jagunesid rikkuselt ning ühikondlikult positsioonilt 
selgelt eristuvatesse ühiskonnaklassidesse. Uruki-sarnase linna juhtimine eeldas valitseja või 
valitsejate tugevat võimu. Seega võib rääkida riigi tekkimisest. Ühiskonna areng oli jõudnud 
tsivilisatsiooni staadiumisse. 
 
Sumeri  linnriigid  u 3000 –  2340  eKr 
U 3000 eKr kujunesid järkjärgulise arengu tulemusena mitmed Sumeri linnriigid. Kõigis 
neis oli kasutusel  kiilkiri . Ühtset riiki sel perioodil Mesopotaamias ei tekkinud. Sumerite 
etniline  päritolu pole selge, kuid on teada, et nad polnud keelelises suguluses enamuse 
ümbruskonna ragvastega. Tõenäoliselt asusid nad Mesopotaamias juba varemgi.   
Sumerite rajatud tsivilisatsiooni kõige iseloomulikumad tunnused on savitahvlitele kohane 
kiilkiri ja suurte templite ümber rajatud linnad. Neile lisanduvad iseloomulik  religioon , 
kõrgetasemeline kirjandus ja  kunst . Kõik see kujundas Mesopotaamia tsivilisatsiooni ilmet ka 
pärast sumeri rahva kadumist ajaloost. 
Kiilkiri. Mesopotaamiale tüüpiline kiilkiri on saanud oma nimetuse sellest, et selle märgid 
vajutati kiilukujulise otsaga pulga abil värskele savitahvlile. Selline kirjutusviis välistas 
kumerad jooned ja tõi kaasa märkidele skemaatilisuse.  
Kiilkiri on, nagu Egiptuse hieroglüüfidki, arenenud välja piltkirjast, mis tekkis juba IV 
aastatuhandel eKr. Märkide skematiseerimisel ja nende üldistamisel arenes sellest mõisterkiri, 
kus märgid ei kujutanud enam  esemeid, vaid tähistasid stiliseeritult erinevaid mõisteid. Kuna 
sumeri keeles oli palju ühesilbilisi sõnu, hakkasid paljud märgid mõistetele lisaks tähistama 
ka vastavate silpide hääldust. Mesopotaamia kiilkiri oligi mõiste ja silpkirja kombinatsioon. 
Erinevalt Egiptuse hieroglüüfidest tegi tegi kiilkiri aja jooksul läbi tuntava arengu. Seda 
tingis muu hulgas ka asjaolu, et algselt sumeri keele jaoks loodud kirja võtsid üle algul 
semiidid  ja hiljem teisigi keeli kõnelevad  rahvad . Koos ülevõtmisega tuli kirja uue keele 
vajadustele  kohandada . Sel moel kiri aegamööda täiustus ja muutus hõlpsamini kasutatavaks. 
Hääldusmärkide osakaal kasvas, märkide  koguarv  aga vähenes algselt enam kui 1500-lt 
mõnele sajale. 
Riigi ja ühiskonna korraldus. Iga tähtsam sumeri linn moodustas  omaette  sõltumatu 
linnriigi, mis hõlmas lisaks kesksele  linnale  ka ümbritsevat maapiirkonda. Linnriigid olid 
alatasa  teineteisega sõjajalal ja seetõttu varasest ajast müüridega kaitstud. Igal linnriigil oli 
oma kaitsejumalus, kellele pühendatud tempel kõrgus linna südames. Tüüpiline oli 
ristkülikukujuline  astmiktempel  – tsikuraat. Tempeli ja selle juurde kuuluv preesterkond  
etendasid olulist osa majanduslikus ning poliitilises elus. Templile kuulusid  ulatuslikud  
maavaldused, mis olid osaliselt nende  otseses  kasutuses – seda osa harisid templiteenistujad ja 
orjad  –, osaliselt aga talupoegadele välja renditud. Templite juurde kuulusid ka käsitöökojad 
koos sõltuvate käsitöölistega. Seega oli küllalt suur osa linnriigi elanikkonnast  templist  ja 
preesterkonnast majanduslikult sõltuv. Linnriikide esilekerkimise ajajärgul oli ka 
riigijuhtimine arvatavasti peamiselt kõrgema preesterkonna ülesanne ja tempel seega linnriigi 
poliitilise võimu lähtekoht. 
Aja jooksul hakkas aga riigijuhtimises üha suuremat rolli mängima preesterkonnast 
sõltumatu kuningas. Ühes sellega suurenes ka kuningalossi osa linna arhitektuuris. Kuningas 
oli eelkõige sõjapealik. Tema tähtsuse tõusu linnriigi valitsemises võisidki põhjustada 
sagedased linnadevahelised konfliktid. Kuid kuningas täitis ka kõrgema kohtuniku ülesannet. 
Nagu templitele, nii kuulusid kuningalegi suured maavaldused. Kuningavõimu tugevnedes 
hakkasid templid ja preesterkond järkjärgult kuninga võimu alla  langema .  
Olulise osa linnriigi elanikkonnast moodustasid vabad kodanikud – sõltumatud talupojad 
ja käsitöölised. Nemad moodustasid linnriigi sõjaväe põhijõu ja omasid sellest tulenevalt ka 
õigust linnriigi valitsemist puudutavates küsimustes teatud määral kaasa rääkida. Sumeri 
linnriikides oli nii kodanike rahvakoosolek kui ka  aristokraatlik  vanemate nõukogu. 
Arvatavasti valis rahvakoosolek algselt ka kuninga. Linnriikide hiilgeajal piirdus 
rahvakoosoleku osa siiski peamiselt kuninga poolt langetatud otsuste heakskiitmisega. 
Kodanike osa riigi valitsemisel jäi seega üsna piiratuks.  
 
Akadi  suurriik  2340 – 2160 eKr 
2340 eKr vallutas Akadi valitseja  Sargon  kõik olulisemad Sumeri linnriigid ja rajas 
esimese suurriigi Mesopotaamia ajaloos. Sargon ja tema lähikond olid  semiidi  päritolu. Kuid 
semiidid olid juba varem omaks  võtnud  sumeri  kiilkirja  ja sattusid sumeri kultuuri ning 
religiooni tugeva mõju alla.  
 
Pärast Akadi riigi lagunemist tugevnesid Mesopotaamias järgemööda erinevate linnade 
valitsejad . 21. sajandil oli 0lulisim nende seas Uri linn, mille sumeri päritolu valisejad (nn Uri 
III dünastia) koondasid mõneks ajaks terve Mesopotaamia lõunaosa oma võimu alla. Semiidi 
keel hakkas järkjärgult sumeri keelt kõrvale tõrjuma. Nii elanikkond kui ka riikide valitsejad 
olid nüüd valdavalt semiidid. Kuid sumeri keel püsis kultuurkeelena veel enam kui  tuhat  
aastat, ka siis, kui teda igapäevases elus enam ei kasutatud.  
 
Vana-Babüloonia suurriik 1792 –  1595  eKr 
XVIII  sajandil eKr  vallutas Eufrati  keskjooksul  asuva Baabüloni linna (Bab-ilani 
tähendab  akkadi  keeles taeva väravat) valitseja  Hammurapi  (1792 – 1750) taas kogu 
Mesopotaamia koos ümbruskonnaga, rajades nii uue suurriigi. Sumerite seadusandlikku 
tsaditsiooni lasi ta koostada pea kõiki eluvaldkondi hõlmava  seadustekogu  ja püstitada see 
kivisse raiutuna kõigis oma riigi tähtsamates linnades. Vana-Babüloonia riik purustati hetiidi 
sissetungijate  poolt 1595 eKr. 
 
Mesopotaamia suurriikide korraldus 
Kuningas oli sõjaväe ülemjuhataja ja kõrgem seadusandja ning kohtumõistja. Tema võim 
oli põhimõtteliselt piiramatu – tugevale valitsejale pidid kuulekalt  alluma  ka kõige kõrgemad 
aukandjad. Samas lasus  kuningal  vastutus alamate heaolu ees ja tal tuli alati arvestada mõjuka 
aristokraatia  soovide ja meeleoludega. Nõrka ja edutut kuningat, kes riigi julgeoleku 
tagamisega  toime ei tulnud, võis alati ähvardada suurnike vandenõu ning vägivaldne võimult 
kõrvaldamine. 
Kuningavõim  seisis  Mesopotaamia rahvaste meelest  jumaliku  kaitse all. Riigi 
ülempreestrina tuli  valitsejal  täita ka olulisi religioosseid ülesandeid. Babüloonias näiteks 
peeti igal aastal üleriiklikke pidustusi, mille käigus kuningas jumala osa etendades rahva ette 
astus. See ei tähendanud aga veel kuninga enese jumalikustamist. Vaid üksikud Akkadi ja 
mõned sumeri kuningad nõudsid alluvatelt enda austamist jumalana. sellest ei kujunenud aga 
reeglit. Kuningat peeti küll jumalate  esindajaks  oma rahva ees, kuid Egiptusele omane komme 
teda ennast  jumalaks  pidada Mesopotaamias ei juurdunud.  
Kõik Mesopotaamia suurriigid kujunesid vallutuse teel. Tugevama ülemvalitseja võimule 
alistatud kuningad jäid seejuures nii mõnigi kord  asevalitseja  staatuses oma valdustes 
võimule. Teistel juhtudel pmäärati asevalitsejad aga vallutajate aristokraatia hulgast. 
Asevalitsejate kohus oli hoida võimualune ala sõnakuulmises, koguda makse ja ilmuda 
kuninga  kutsel  oma väega suurematele sõjaretkedele. Tavapärane Mesopotaamia impeeriu 
koosnes seega keskvõimule alistatud vasallriigikestest. Selline korraldus oli paratamatult 
ebapüsiv. Lootes oma  endist  sõltumatust taastada tõusid asevalitsejad sageli kuninga vastu 
üles. Tulemuseks oli ühelt poolt riikide duhteline  ebastabiilsus ,  teiselt  poolt aga ülemkuninga 
pidev tarvidus alamaid edukate sõjaretkedega sõnakuulmises hoida.  
Mesopotaamia suurriigid ei saavutanud Egiptusele iseloomulikku range tsentraliseerituse ja 
detailse sisemise korraldatuse taset.  Siinne  ühiskond oli  riiklikult  märksa vähem reguleeritud. 
Nii ülikud-suurmaaomanikud kui ka keskmistest ja väikeomanikest vabad kodanikud elasid 
oma igapäevast elu riigivõimust üsna sõltumatult. Linnades tegutsesid sõltumatud käsitöölised 
ja  kaupmehed , maal aga harisid põldu vabad talupojad. Loomulikult pidid kõik täitma 
valitseja korraldusi ja nii mõnigi kord käsutati suured rahvamassod ühiskondlikele 
ehitustöödele. Kuid reeglina  riigivõim  alamate majanduslikku tegevusse ei  sekkunud . Piirduti 
vaid maksude sissenõudmisega ja  needki  polnud üldjuhul nii koormavad kui Egiptuses. 
Rentnikke ja muud sõltlased harisid enamasti suurmaaomanike ja templite, mitte aga riigi 
maid. Isegi templid muutusid aja jooksul suurteks valitsejatest üsna sõltumatuteks 
majapidamisteks. 
Sõjavägi. Tavapäraselt koondasid Mesopotaamia riigid oma sõjaväe vastavalt konkreetsele 
vajadusele – asevalitsejad ja ülikud-suurmaavaldajad ruttasid oma vägedega kuninga kutsel 
tema teenistusse. Ülikud ja nende kaaskondlased sõdisid kaarikutel, vabad talupojad ja 
linnaelanikud aga moodustasid jalaväe.  
 
Linnad 
Mesopotaamia tsivilisatsioon oli linnatsivilisatsioon. See ei tähendanud, et enamus 
elanikkonnast elanuks linnades. Nagu kõigis varastes  tsivilisatsioonides  nii elas 
Mesopotaamiaski suurem osa elanikkonnast maal. Kuid just linnad olid need, mis määrasid 
muistse Mesopotaamia ilme. Nad olid nii poliitilised, religioossed kui ka majanduslikud 
keskused. Linnades paiknesid suuremad templid ja valitsejate lossid, seal elasid paljud ülikud 
ja enamus käsitöölistest ning kaupmeestest. Isegi märkimisväärne osa põlluharijatest asus 
linnas või selle vahetus naabruses kust suundus iga päev tööle ümbruskonna põldudele.  
Nagu öeldud, olid linnad sumeri perioodil sõltumatute linnriikide keskused. Kuid 
hilisematelgi  perioodidel  suutsid mõned linnad  aegajalt  sõltumatuse kätte võita ja seda 
lühemat või pikemat aega säilitada. Ja isegi impeeriumile allutatud linnad säilitasid 
siseasjades küllalt suure iseseisvuse. Neis juhtis igapäevast elu jõukatest kodanikest koosnev 
nõukogu, mis vaid olulisemates küsimustes sai korraldusi kuningalt ja tema asevalitsejalt. 
Toonast linnaolustikku võimaldavad mõista arheoloogilised väljakaevamised, mis on kõige 
paremini  tuntuks  teinud Uri ja Baabüloni. Näib, et tüüpiline Mesopotaamia linn koosnes külg 
külje kõrval kitsaste ja kõverate tänavate ääres seisvatest ühe ja kahekordsetest põletamata 
tellistest  lameda  katusega majadest. Kuid  suuremates  linnades oli ka palju mitmekordseid 
maju. Tänavale avanesid vaid  poodide  read, kus, nagu arvata võib, käis tänaselegi idamaale 
omane elav ja häälekas  kauplemine . Ka templite avarad eesõued olid päevaajal avatud ja täis 
linnaelanike vilgast sagimist. Paljud küllalt avarad ja hoolikalt ehitatud elamud annavad 
tunnistust linnakodanike jõukusest. Pere-elu  koondus  väikesele nelinurksele sisehoovile kust 
pääses edasi siseruumidesse. Suurematel majadel paiknesid alakorrusel töö-, külaliste ja 
söögruumid, ülalkorrusel aga majapere elutoad. Müüridest piiratud ja tihedalt hoonestatud 
linnakeskusest väljapoole jäid aedade rohelusse uppuvad  eeslinnad . 
 
Õiguskord, ühiskond ja perekond Hammurapi seaduste põhjal 
Babüloonia kuninga Hammurapi seadustekogu on kõige täielikum ja parem allikas muistse 
Mesopotaamia ühiskondlike  olude  mõistmiseks. Määrastes iga kuriteo eest kindla karistuse, 
püüdsid seadused kaitsta ühiskonda tapmiste, vigastamiste, varguste, renditud varaga hooletu 
ümberkäimise, kliendi petmise, nõiduse, perekondlike üleastumiste ja paljude muude 
kuritegude vastu.   
Kui süüdlane ja kannataja olid oma seisuselt võrdsed, siis kehtis karistuse määramisel 
põhimõte “silm silma ja hammas hamba vastu”. Nii oli tapmisel või surma tahtmatulgi 
põhjustamisel karistuseks surmanuhtlus, vigastuse tekitajat aga karistati samasuguse 
vigastusega. Surmanuhtlust määrati ka paljude varavastaste kuritegude puhul. Näiteks teolt 
tabatud murdvaras tuli kohapeal hukata.  
Kuriteole samaga vastamise põhimate kehtis aga vaid siis, kui osapooled olid oma 
ühiskondlikult seisundilt võrdsed. Nimelt jagasid Hammurapi seadused Mesopotaamia 
elanikonna kolme õiguslikku seisusse: vabad kodanikud, sõltlased ja  orjad . Kui vaba kodanik 
sooritas  kuriteo sõltlase vastu, piirduti vaid trahviga. Orja  tapmise  või vigastamise korral 
kompenseerida kahju orja omanikule.  
Perekond oli Mesopotaamias patriarhaalsem kui Egiptuses. Pereisal oli Hammurapi 
seaduste järgi peaaegu piiramatu võim oma kodakondsete üle. Abielu põhines peigmehe ja 
tema tulevase äia vahelisel lepingul, millega määrati kindlaks tulevaste abielupoolte varalised 
suhted.  Pruudi   kaasavara  kuulus naisele, ja kui mees end oma naisest lahutas lasi, tuli see 
tagastada naise sugulastele. Mees võis  abielluda  ka mitme naisega. Igal naisel oli sel juhul 
õigus oma kaasavara just oma lastele pärandada. Mehele olid lubatud ka abieluvälised 
seksuaalsuhted.  Naiselt  seevastu nõuti ranget monogaamsust (seksuaalsuhteid ainult oma 
mehega). Abielurikkujaid ootas surmanuhtlus – nii naine kui ka temaga patustanud mees seoti 
kokku ja visati jõkke. Siiski võis mees soovi korral oma naisele ka  armu  anda.  
 
Jumalad  
Mesopotaamia  panteon  (kreeka keeles jumalate kogum) pärineb sumeritelt. Semiidid 
võtsid sumerite jumalad üle ning sulatasid need ühte  omaenda   jumalatega . See ilmneb 
muuhulgas ka asjaolus, et samal jumalal on enamasti nii sumeri kui ka semiidi nimi. Erinevalt 
Egiptusest olid Mesopotaamia jumalad pea eranditult antropomorfsed (kreeka keeles inimese 
kujulised). Neid kujutati suure perekonnana, kes elas muretut suursugustele inimestele omast 
elu. Miski inimlik polnud võõras jumalatelegi. Nad sõid, jõid,  magasid , armastasid teineteist, 
sigitasid järglasi, tülitsesid ja petsid üksteist ning  leppisid  seejärel. Inimestest eristas neid 
surematus  ja üliinimlik võimsus. Inimesed olid surelike ja väetitena jumalate kõrval kaitsetud 
ja tühised. 
 
Mesopotaamia panteoni  tipus   seisid  kolm suurt meesjumalat.  
Taevajumal  Anu (sumerite An) oli jumalate isa. Temast peeti küll väga lugu, kuid 
müütides ta suuremat osa ei mänginud.  
Tuule, tormi, vihma ja  piksejumal , Anu poeg Enlil (semiitide Bel), oli jumalate kuningas 
ja paljude müütide peategelane. Enlil edendas põlluviljakust ja kaitses  maist  kuningavõimu. 
Mõnede lugude järgi oli ta loonud maailma ja toonud inimestele tsivilisatsiooni. Nii peeti teda 
näiteks esmase põlluharimisvahendi kõpla leiutajaks.  
Maa-aluste vete jumal ja sügavuste  isand  Ea (sumerite  Enki ) oli kõige enam seotud 
inimkultuuri tekkega. Ta oli Enlili vend või poeg. Mõnes müüdis kujutati seda kavalat jumalat 
teisi jumalaid inimeste kasuks ninapidi vedamas. Inimestele õpetas ta niisutuspõllundust, 
linnaehitust,  religioosseid kombetalitusi ja kirjatarkust. Ea tundis kõige paremini maagiat ja 
ennustuskunsti ja jagas  sedagi  tarkust inimestele. 
Jumalannade seas tõusis teistest esile taeva kuninganna Ištar (sumeri  Inanna ), kes oli 
armastuse, seksuaalsuse ja viljakuse kehastaja.  Istar  armastas mitmeid inimlikkegi  kangelasi  
ega häbenenud  neilt  otsesõnu vastuarmastust nõuda. Ištar oli sõjakas ja kättemaksuhimuline – 
tema armastuse hülgamine võis olla  hukatuslik . Ištari paljude lemmikute seas oli kõige 
olulisem noor  karjus , viljakusejumal  Tammuz  (sumeri Dumuzi). Kuid Ištar hulutas Tammuzi, 
sest sel ajal kui jumalanna allmaailmas ajutises vangistuses  viibis  ja Tammuz pidanuks teda 
leinama, viimane hoopis pidutses. Kättemaksuks otsustas Ištar Tammuzi enda asemele 
allmaailma saata. Tammuz põgenes jumalanna kohutavate käsilaste eest, kuid tabati ja suleti 
surmariiki. Siiski sai ta edaspidigi osa aastast maa peal päevavalguses veeta. Tammuz oli 
Mesopotaamias väga  armastatud . Teda mõisteti kui kevadel nooruslikus ilus tärkava ja 
südasuve kuumas põuas enneaegselt närbuva looduse kehastust. Rahvarohketel pidustustel 
tähistati kevadeti Ištari ja Tammuzi abielu, südasuvel aga leinasid naised häälekalt kauni 
noorjumala ennatlikku surma. 
Iga suurem mesopotaamia linn seisis ühe või teise tähtsama kaitse all. Linnaelanikud 
püüdsid oma jumala  kuulsust  edendada, et siis kriitilistel hetkedel kindlalt tema toele  loota  
võiks. Linna rikkus ja edukus andsid omakorda tunnistust  kaitsejumala  soosingust ja 
võimsusest. Seetõttu kaasnes uute linnade esiletõusuga sageli ka uute jumalate tõus 
Mesopotaamia panteoni  esirinda . Kui kuningas Hammurapi allutas Baabüloni valitsejana 
kogu Mesopotaamia oma võimu alla, tõsusis jumalate  etteotsa  seni tähtsusetu Baabüloni 
jumal  Marduk . Peagi hakkas ta Enlili järkjärgult jumalate kuninga kohalt kõrvale tõrjuma. 
Isegi mõned müüdid  kujundati  ümber nii, et senise Enlili asemel osales neis nüüd Marduk. 
 
Maailma ja inimkonna loomine. Suur üleujutus 
Maailma loomisest räägiti Mesopotaamias mitmeid erinevaid  lugusid , millest ükski ei 
saanud ainuvalitsevaks. Peaaegu üldlevinud oli aga arvamus, et kõigepealt oli vesi. Sellest 
sündisid taevas ja maa. Kõige tuntum, Babüloonia valitsejate käsul kirja pandud müüt 
maailma algusest aga kinnitas, et algselt kujundasid maailma meessoost voolav  mage  vesi ja 
naissoost  merevesi. Nende abielust sündisid esimesed jumalad. Peagi tekkis esivanemat ja 
järeltulijate vahel tüli ning jumalad asusid võitlusse oma esiema ja teda toetavate 
merekoletiste kukutamiseks. Oma eestvõitlejaks ja kuningaks valisid jumalad  Marduki . 
Järgnes kohutav võitlus, kus Marduk oma vastased võitis. Võidetute kehaosadest tehti maailm 
ning  inimkond . Rajati ka Baabüloni linn ja selle  keskele  Marduki tempel. 
Inimkonna lõid jumalad selleks, et inimesed nende eest töötad teeksid. Ea õpetas 
inimestele kultuurseks eluks tarvilikke oskusi, kerkisid linnad ja templid. Varsti sai aga 
inimesi liiga palju ja Enlil otsustas vallandada nende hävitamiseks üleujutuse. Kuid inimeste 
alaline  soosija Ea hoiatas sellest ühte tarka meest (tema nimi on erinevates lugudes erinev), 
see valmistas suure laeva, kogus sellele paarikaupa isendeid kõigist  loomaliikidest  ning 
päästis  niimoodi  inimkonna ja loomariigi täielikust hävingust.  
 
Surmajärgsus 
Mesopotaamia rahvad pöörasid egiptlastest vähem sellele, mis tuleb pärast surma. Seetõttu 
on ka meie teadmised mesopotaamlaste surmajärgsus-uskumustest väga piiratud. Inimesed 
lootsid  elada võimalikult kaua ja õnnelikult enne surma ja karistusedki, mis jumalatelt 
ülekohtustele osaks saavad, pidid kätte jõudma juba siinpoolses elus. Kui mõni pahategija 
karistusest pääses, siis ähvardas see tema järglasi. Pärast surma ootas aga rõõmutu oleskelu 
sünges allmaailmas, kuhu pääses  paadiga  üle almaailmajõe.  
 
Templid ja jumalateenistus 
Jumalaid tuli austada ja nende tahtmisi täita, et nad inimestesse  soodsalt  suhtuks ja neile 
nende ettevõtmistes toeks oleks. Jumalad aga  soovisid , et nende eest igakülgselt hoolt 
kantaks. Eelkõige tuli jumalatele püstitada nende maised  kojad  – templid. Loomulikult  tagasid  
templid kaitse ka linnale, kus ta paiknes.  Seetõttu rajas iga linn reeglina mitu templit 
erinevatele jumalatele. Üks neist oli enamasti linna peatempel, mis pühendatud linna esmasele 
kaitsejumalale. Loomulikult oli templite juures ametis preesterkond, kellel kohustus jumalate 
eest rituaalselt hoolt kanda ja nende tahet välja selgitada. Nagu kõigis varastes ühiskondades, 
oli  preestrite  sotsiaalne positsioon kõrge. 
Arhitektuurselt võib Mesopotaamia templid jagada kahte tüüpi, mis mõlemad said alguse 
juba sumeri ajajärgul ja püsisid kogu tsivilisatsiooni kõrgaja vältel.  Visuaalselt  
väljapaistvamad olid kõrgustesse pürgivad astmiktemplid ehk tsikuraadid. Kuid levnud olid 
ka madalamad, mitme siseõuega templikompleksid. Need sisaldasid nii kombetalitusteks kui 
ka majanduslikuks tegevuseks mõeldud  ruume . Keset temliõue paikneva  altari  ees toimetati 
ühte kõige  olulisemat  rituaali – loomade ohverdamist  jumalale . Sellest talitusest võisid 
pealtvaatajatena osa saada kõik vabad inimesed Templihoonesse endasse, kus  hoiti  jumala 
kuju, pääsesid aga vaid preestrid. Lisaks igapäevastele kombetalitustele toimusid kindlatel 
tähtpäevadel ka ülelinnalised religioossed pidustused. Tähtsamatel neist osales ka valitseja. 
Näiteks Baabüloni iga- aastastel  pidustustel sai kuningas uut jumalikku kinnitust oma võimule.  
 
Ennustuskunst ja  astroloogia  
Jumalike ennete lugemine muutus Mesopotaamias omamoodi teaduseks, millest annavad 
tunnistust mitmed  meieni  säilinud õpetused..Ükski valitseja ei võtnud vastu tähtsaid otsuseid 
jumalatelt nõu küsimata. Iga  pisemgi  vahejuhtum võis olla märguanne jumalatelt, mida tuli 
õigesti lugeda osata. Eriti hoolikalt tuli seejuures jälgida kõike, mis juhtus ohvritalituse juures, 
sest ohvritoomisel  astusid  inimesed jumalatega otseselt ühendusse. Väga levinud oli 
ennustamine  ohvrilooma siseelundite, eriti maksa järgi.  
Suurepärase võimaluse ennustamiseks pakkus ka tähistaevas. arenes taevakehade järgi 
ennustamine ehk astroloogia. Seejuures seosti tähtsamad jumalad taevakehadega. Loomulikult 
olid mesopotaamlastel oma päikesejumal ja  kuujumal , kuid peale selle seostusid näiteks Enlil 
ja Marduk Jupiteriga, Ištari täht oli aga  Veenus . Arvestati välja taevakehade trajektoorid, 
taevakaar jagati 12  sodiaagi  tähtkujuks ja preestrid jälgisid hoolega öist taevast, et 
taevakehade trajektoorist ja nende lõikumistest jumalate tahet ning vastastikuseid mõjusid 
välja lugeda. Eriti  olulisteks  märkideks loeti kuu- ja päikesevarjutusi. Mesopotaamiat võib 
seega lugeda astroloogia sünnimaaks. Siit levis see kunst edasi naabermaadesse ja on 
kreeklaste vahendusel pärandunud ka tänapäeva läänemaailma. 
 
Kangelaseepika 
Mesopotaamia ilukirjanduse kõige olulisem žanr on kangelaseepika. Kangelaslaulud olid 
väga armastatud juba Sumeri perioodil. Kelle ajajärgu lõpul hakati neid  lugulaule  ka kirja 
panema . Kujunesid välja kindlad eepilised teemad ja lemmikkangelased. Enamasti olid need 
reaalsed ajaloolised tegelased. Nii näiteks sai Akkadi riigi rajajast Sargonist kangelaseepose 
tegelane. Loomulikult lisandus eepose kujunemisel ajaloolisele tõele hulgaliselt välja 
mõeldud ja fantastilisigi  seiku , nii et enamasti on siit usaldusväärse ajaloolise tuuma 
väljalugemine peaaegu võimatu. 
Kõige armastatum eepikakangelane oli  muistne  sumeri valitseja Gilgameš, kellest loodi 
mitmeid eeposeid. Umbes 1000 aastat Kr koostati nende põhjal meie päevini  tervikuna  
säilinud akadikeelne “Gilgameši  eepos ”, mis on omamoodi kokkuvõte tervest Gilgameši 
loost . See on lugu kahe kangelase –  Enkidu  ja Gilgameš – sõprusest ja ühistest vägitegudest, 
ning Gilgameši viljatutest katsetest saada surematuks. Jumalanna Ištar tahtis Gilgamešiga 
abielluda ja tolle  keeldumine  solvas jumalannat sedavõrd, et ta otsustas kangelase sõbra 
Enkidu raske tõve läbi hukka saata. Enkidu surmast vapustatuna asus Gilgameš surematuse 
rohu otsingutele. Kuid kui ta imerohu vaevarikkaste otsingute järel sügavalt ookeani põhjast 
kätte oli saanud,  varastas  selle Madu. Gilgameši lootused surematusele osutusid tühiseks ja 
kangelasel tuli tõdeda, et vägevusest hoolimata oli ta ainult inimene ja seega paratamatult 
surmale  määratud. 
 
Haridus  
Koolid rajati peamiselt templite juurde ja seisid preestrite  hoole  all. Õpilased pärinesid 
enamasti, kuid mitte alati, jõukamatest perekondadest. Kirjatarkusele lisaks õppisid nad ka 
matemaatikat ja Mesopotaamia kirjanduse tähtteoseid. Haridus võimaldas vahel ka suhteliselt 
madalat päritolu inimesel teha edukat karjääri preesterkonnas või riigi teenistuses. Kuigi 
enamus mesopotaamlasi jäid kirjaoskamatuks, on meil tõendeid, et ühiskonna kõrgemates ja 
võibolla ka keskmistes kihtides oli  kirjaoskus  küllalt levinud ja kirja kasutati ka igapäevases 
eraviisilises asjaajamises. Mesopotaamias sai kirjatarkus osaks märksa laiemale osale 
elanikkonnast, kui Egiptuses. 
 
Teadus 
Mesopotaamias, nagu Egiptuseski, oli teadus praktiliselt tarvilike teadmiste ja võtete 
kogumisega. Siiski võib Mesopotaamias näha teadmiste hankimist ka huvist teadmise enda 
vastu. Mesopotaamia õpetlased (enamus neist võrsus preestrite hulgast) pöörasid suurt 
tähelepanu andmete üksikasjalikule väljaselgitamisele ja kirjalikule ülestähendamisele. Nii 
moodustusid ulatuslikud nimekirjad võõrastest  maadest , muistsetest valitsejatest, 
mitmesugustest ennetest, taevastest nähtustest, arvudest jne. Teoreetilisi üldistusi nende 
põhjal aga ei tehtud.  
Aastatuhandete vältel  sujuvalt  arenenud teadus saavutas oma  haripunkti  alles Uus-
Babüloonia riigi ajal või isegi pärast seda. Suhteliselt kõrgelt oli arenenud  matemaatika . 
Meie ajani on säilinud mitmeid matemeetiliste ülesannete kogusid Arvutamisel kasutati 60-
süsteemi, mis tänapäevani käibel nii nurkade mõõtmisel kui ka kella puhul. Arvude 
märkimisel kasutati Mesopotaamias esimesena tänapäevalgi kehtivat süsteemi, mille kohaselt 
numbri väärtuse arvus määrab tema koht  numbrite  jadas (näiteks number 2 omab asvus 21 
suuremat väärtust kui arvus 12). Osati lahendada küllalt keerulisi ülesandeid, näiteks arvutada 
ruut- ja kuupjuurt. 
 
Astronoomia  arengut stimuleeris peamiselt soov taevakehade  liikumisest  tulevikku välja 
lugeda. Tunti planeetide trajektoore ja suudeti  teatava  tõenäosusega ka päikese- ning 
kuuvarjutusi ette ennustada. Erinevalt Egiptusest ei kujunendu Mesopotaamias mitte päikese- 
vaid kuukalender. Aasta koosnes täpselt 12 kuust ja oli päikeseaastast 11 päeva lühem. 
Seetõttu lisati aegajalt valitseja korraldusel aastale mõni täiendav kuu. 
 
 
EGIPTUS  
Geograafilised ja looduslikud olud 
Egiptus  paikneb Niiluse kesk- ja alamjooksul ja jaguneb vastavalt Alam- ja Ülem-
Egiptuseks. Alam-Egiptus hõlmab Niiluse tasase  suudmeala , kus jõgi moodustab hargnedes 
kolmnurkse Delta (nimetus tuleneb kreeka d tähest, mis on kujult lolmnurkne). Kõik mis jääb 
ülesvoolu Delta ja Niiluse esimese kärestiku vahele, kannab Ülem-Egiptuse nime. Kärestikest 
lõuna poole jääv ala  kandis  vana-ajal  Nuubia  nime. Erinevalt avarast ja vanal ajal ka soisest 
Deltast kulgeb Ülem-Egiptus kaunis kitsa (keskmiselt 20 km  laiuse ) jõeoruna kahel pool 
kõrguvate järskude kaljuseinte vahel. Nii idast kui läänest piiravad Egiptust viljatud 
poolkõrbe- ja kõrbealad. Peamine ühendustee on Egiptuses alati olnud Niiluse jõgi. Seda 
mööda peeti sidet ka lõunapoolse Nuubiaga.  Aasiasse  pääses mööda  Vahemerd  või läbi Siinai 
poolsaare kõrbete. Niimoodi kõrbetest piiratuna oli Egiptus kogu vana-aja vältel  muust  
maailmast suhteliselt eraldatud. 
Vihma ei saja Egiptuses peaaegu üldse ja põlluharimine on võimalik ainult tänu Niilusele 
ja tema korrapärastele üleujutustele. Neid põhjustavad regulaarsed vihmaperioodid ja lume 
sulamine  Niiluse ülemjooksu alal. Sealt alguse saav  tulvavesi  jõuab Egiptusess iga aasta juulis 
ja augustis. Nii algas (tänapäeval hoiab 1970 a. valminud Assuani hüdroelektrijaama tamm 
Egiptuses üleujutused ära) igal südasuvel üleujutus, mis kestis oktoobrini, jättis endast maha 
mudakihi, kuhu kohe külvata sai. Talvel vili küpses ja kevadel saak koristati. Suve hakul oli 
maa päikesest kõrbenud ja  viljatu , kuni uus üleujutus kogu ringi taas sisse juhatas. 
Korrapärased üleujutused hõlbustasid niisutussüsteemide  rajamist . Kunstlike terasside 
rajamisega sai pikendada tulvavee püsimist kõrgematel oruservadel. Järkjärgult arenesid neist 
välja ulatuslikumad niisutussüsteemid.  
Egiptuse geograafilistel ja looduslikel oludel oli suur mõju maa ajaloole ning rahva 
ellusuhtumisele. Geograafiline eraldatus kaitses Egiptust välisvaenlaste sissetungide eest ega 
sundinud  pöörama suuremat tähelepanu maa kaitsele. Samal ajal pidurdas see pikka aega 
egiptlaste  tihedamat suhtlemist välismaaga. Ei võõrmõjud ega välisvaenlaste sissetungid 
sundinud egiptlasi oma tavasid ja tõekspidamisi oluliselt  muutma . Sellest tulenes Egiptuse 
tsivilisatsiooni paljude tunnusjoonte aastatuhandetepikkune püsivus. Oluline mõju oli ka 
aastast  aastasse  korduvatel ja kogu inimtegevust mõjutavatel üleujutustel. Need sundisid 
nägema  inimlikku  ja looduslikku korda lahutamatus seoses. Nagu loodus, nii oli ka 
inimühiskond egiptlaste meelest allutatud igikestvatele seadustele ja muudatused tähendasid 
nende meelest lahtiütlemist asjade loomulikust ja õigest korraldusest. Egiptuse looduse rütm 
ja maa geograafiline eraldatus tõid kaasa tsivilisatsiooni stabiilsuse ja traditsioonilisuse. 
 
Ülevaade ajaloolisest arengust 
Umbes aastast 5000 eKr pürinavad varaseimad põlluharijate asulad Niiluse ääres. 
Sajanditega asustustihedus kasvas ja kerkised esile suuremad keskused.   
 
Umbes 3000 eKr liitsid Ülem-Egiptuse valitsejad kogu Egiptuse ühtseks riigiks. Pärimuse 
järgi tegi selle teoks kuningas  Menes , kes olevat ühtlasi rajanud Alam- ja Ülem-Egiptuse 
piirialale ka uue pealinna Memphise. Menese kui valitseja ajaloolisus on küll vaieldav (ei või 
välistada, et tegemist on legendaarse koondkujuga mitmest varasest valitsejast), kuid ühtse 
Egiptuse riigi teket imetatud ajal võib pidada kindlaks. Sellest ajast alates  allus  Egiptus 
piiramatu võimuga kuninga – vaarao – võimule. 
Umbes samal ajal kujunes välja välja tüüpiline egiptuse hieroglüüfkiri, mis väheste 
muudatustega jäi käibele aastatuhandeteks. Ühtlasi sai tol ajal alguse ulatuslikum vase 
kasutamine, mis siiski ei tõrjunud veel pikka aega välja ka kivist tööriistu.  
 
Vana riigi periood u  2700  –  2200  eK  
Sellest perioodist pärinevad kuningate võimu ja jumalikkust kehastavad suured 
püramiidid Memphise lähedalt  Gizas . Suhted  naabermaadega  olid tol ajal äärmiselt piiratud. 
Vana riigi ajal kujunesid välja enamvähem kõik Egiptuse tsivilisatsiooni olulisemad tunnused. 
Kogu hilisem areng vana-aja vältel muutis tsivilisatsiooni põhijooni suhteliselt vähe. 
 
U 2000 – 2000 eKr oli Egiptus jagunenud mitmeks teineteisest sõltumatuks  piirkonnaks . 
See oli sisesegaduste ja kodusõdade periood. 
 
Keskmise riigi periood u 2000 –  1650  eKr 
U 2000 eKr ühendas  Teeba  valitseja Ülem-Egiptusest maa uuesti ühtseks riigiks. Pealinn 
viidi küll tagasi Memphisesse, kuid Teeba tõusis riigi tähtsaimaks usukeskuseks. Kuningate 
võim ulatus nüüd Egiptuse piiridest: Egiptuse ülemvõimule allutati lõuna pool paiknev 
Nuubia. 
 
U 1650 – 1550 eKr. oli riik taas jagunenud: Niiluse  Deltas  võimutsesid Aasiast pärit 
valitsejad – hüksoslased. Teeba oli kohalike Egiptuse päritolu valitsejate võimu all. 
 
Uue riigi periood u 1550 –  1075  eKr  
U 1550 ajasid Teeba valitsejad hüksoslased Egiptusest välja ja taastasid riigi ühtsuse. 
Uus riik oli Egiptuse välise võimsuse  hiilgeaeg .  Egiptlased  olid hüksoslastelt õppinud 
hobukaarikute  kasutamist ja nüüd kujunes nende kaarikuvägi ähvardavaks jõuks kogu Lähis-
Idas. Edukate sõjaretkedega alistasid Egiptuse kuningad oma võimule Palestiina ja Süüria. Ka 
Nuubia oli kindlalt Egiptuse võimu all. Egiptusest kujunes tõeline suurriik, mis oma suurima 
ulatuse saavutas Thutmosis III valistusajal (1469 – 1436). Aasias viisid  vallutused  Egiptuse 
sõtta tugeva Hetiidi riigiga. Egiptuse kuningas  Ramses  II ( 1290  – 1224) sõlmis pärast raskeid 
võitlusi hetiitidega rahulepingu, millega jaotati mõjupiirkonnad Lähis-Idas. 
Koos vallutuste ja võõraste maade üle valitsemisega muutus Egiptus välismaailmale 
senisest märksa avatumaks. Nii võõrsilt toodud orjad, välismaised palgasõdurid kui ka Aasia 
päritolu printsessid Egiptuse valitsejate haaremites tõid endaga kaasa võõrapäraseid kombeid 
ja tõekspidamisi. Tsivilisatsiooni üldist iseloomu see kõik siiski ümber ei kujundanud. 
Uue riigi lõpuperioodil tõusis Ülem-Egiptuses Teeba preestrite võim. Kuningate võim 
seevastu nõrgenes ja 1075 eKr  eraldus  Ülem-Egiptus Alam-Egiptuses valitsevatest 
kuningatest sõltumatuks preestrite riigiks.  
 
Hilisel  perioodil u 1075 – 525 eKr oli Egiptus sageli võõramaist päritolu valitsejate 
võimu all. Sellegipoolest silitas Egiptus oma traditsioonilise ilme. 
525 eKr langes Egiptus ligi kaheks  sajandiks  Pärsia võimu alla. 
 
Kiri 
Egiptuse kiri kujunes IV ja III aastatuhande vahetusel eKr, seega umbes üheaegselt 
tsivilisateiooni tekkega. Egiptuse kirjamärgid – hieroglüüfid (kreeka keeles pühad märgid) 
meenutavad välimuselt piltkirja ja on tõenäoliselt sellest ka välja arenenud. Enamus 
hieroglüüfe tähistas ühteaegu nii mõisteid kui ka teatavat häälikute  kombinatsiooni : ta märkis 
teatava sõna konsonantide järjestust ja oli sellisena kasutatav kõigi samas järjestuses samu 
konsonante sisaldavate sõnade tähistamiseks. Pikemaid sõnu kirjutati mitme hieroglüüfiga. 
Lisaks mõisteid ja hääldusi tähistatavatele märkidele kuulusid hieroglüüfide hulka veel ka 
seletavad märgid ehk niinimetatud determinatiivid, mis osutasid kummal viisil  eelnevat  
hieroglüüfi lugeda tuleks. 
Hieroglüüfid olid oma kujult küllalt keerulised ja nende väljajoonistamine aeganõudev. 
Seetõttu  kirjutati nendega enamasti ainult poliitilise ja religioosse sisuga raidkirju ja muid 
esinduslikumaid  tekste . Igapäevases asjaajamises kasutati lihtsamat, nn. hieraatilist kirja. See 
erines hieroglüüfkirjast küll oma märkide kujult, kuid mitte üldistelt põhimõtetelt. 
Levinuim  kirjutusmaterjal  oli Niiluse kaldail kasvava pilliroolaadse papüürustaime säsist 
valmistatud papüürus. Hieroglüüfid või hieraatilised märgid  maaliti  sellele  pintsliga . 
Pikemate tekstide puhul kinnitati papüürusejupid üksteise otsa ja sel moel moodustunud 
meetritepikkused ribad keerati rulli. Tänu Egiptuse kuivale kliimale on paljud papüürusrullid 
või nende katked säilinud tänaseni. 
 
Ühiskonna üldilme ja struktuur  
Egiptus oli maaühiskond.  Suuremaid  linnu oli vähe, nad kujunesid peamiselt losside ja 
templite ümber ega määranud eriti Egiptuse ühiskonna ja  olustiku  üldilmet. Valdav enamus 
nii ülikkonnast kui ka lihtrahvast elas maal. 
Egiptuse riik ja ühiskond toimisid üksikasjadeni reguleeritud süsteemiaj mida peeti 
jumalate poolt määratuks. Kriisid, mil valitsejad ei suutnud riiki ja ühiskonda normaalselt 
käigus hoida, tähistasid egiptlaste silmis katastroofilist hälvet loomulikust korraldusest. 
Põhiolemuselt oli Egiptuse ühiskond stabiilne ja sügavalt traditsiooniline. 
Rangelt  hierarhilise ühiskonna tipus seisis absoluutse võimuga jumal-kuningas. Tema 
võimu toetas suhteliselt väikesearvuline mõjukas ülikkond, kelle hulgast pärinesid kõrgemad 
riigiametnikud , preestrid ja sõjaväelased. Ka valitsejad ise kerkisid esile just nende gruppide 
seast. Ühtlasi oli ülikkond ainsa  osana  Egiptuse ühiskonnast aegajalt suuteline valitseja 
võimutäiust ohustama. Kogu muu elanikkond – põhiosas talupojad – oli allutatud  riigi 
rangele  kontrollile. 
 
Kuningavõim 
Egiptuse kuningas ehk vaarao (egiptuse keeles suur maja) oli piiramatu võimuga valitseja, 
kelle võimu peeti jumalatest määratud maailmakorralduse püsimise vältimatuks  eelduseks . Ta 
oli seadusandja, sõjaväe ülemjuhataja ja kõrgeima preestrina ainus täievoliline vahendaja 
inimeste ning jumalate vahel. Vaarao pidi ühendama kaks Egiptuse ajaloolist piirkonda – 
Ülem-Egiptuse ja Alam-Egiptuse – lahutamatuks harmooniliseks tervikuks. Kui ta seda 
suutis, siis toimis kogu maailmakorraldus ehk  Maat , nagu egiptlased seda nimetasid. Seevastu 
kuningavõimu ja ühtse riigi langus tähistas egiptlaste meelest mitte üksnes  segadust  
inimühiskonnas, vaid võis kaasa tuua kaose ja hävingu ka looduses. Ühiskonna ja looduse 
korraldus olid egiptlaste meelest lahutamatult seotud. 
Vaaraod  peeti jumalikuks ja peaaegu kogu tema elu oli korraldatud rituaalidega, mis 
tõstsid ta muudest inimestest – ka ülikutest –kõrgemale, jumalate tasemele. Teda samastati 
erinevate jumalatega. Elava valitsejana oli ta eelkõige pistrikukujuline kõrguste isand  Horos . 
Seetõttu oli  pistrik  Egiptuse kuningavõimu üks peamisi sümboleid. Pärast surma sai  vaaraost  
aga surnute riigi valitseja ja kohtumõistja  Osiris . Lisaks sellele oli vaarao Egiptuse kõrgeima 
jumaluse, päikesejumal Ra poeg. Keskmise ja Uue riigi ajal, kui Ra samastati Teeba jumala 
Amoniga, sai vaaraost  Amon -Ra poeg. Jumala ja ülempreestrina osales vaarao ka riigi kõige 
olulisematel religioossetel pidustustel. 
Oma võimu sümbolite ja  materjaalse  kehastusena lasid vaaraod püstitada püramiide. 
Suurimad neist – u 2600 eKr ehitatud Giza püramiidid Memphise lähedal Niiluse läänekaldal 
– pärinevad Vana riigi ajast. Püramiidid varjasid endas vaarao hauakambrit, ja olid seega 
siitilmast lahkunud jumaliku valitseja  igavikulised  eluasemed. Samas võisid püramiidid olla 
ka päikese sümbolid – arvatavasti mõisteti neid kui  kaldteed , mida mööda päikesejumala poeg 
taevasse  tõusis.  
Püramiidide tähendus seisnes eelkõige vaaraode jumalikkuse rõhutamisel ja kinnitamisel. 
Võib arvata, et sellisena pidid nad tagama Maati toimimise jumalkuninga piiramatu võimu all. 
Ühtlasi annavad nad  tunnistust vaarao reaalse võimu erakordsest ulatusest. Nende 
kolossaalsete kiviehitiste rajamine nõudis suure osa Egiptuse elanikkonna otsest või kaudset 
osalemist ehitustöödes, nende ettevalmistamisel või teenindamisel. Toonase tehnoloogia 
algelise taseme juures hakkasid nii ulatuslikud tööd peagi riigile üle jõu käima ja  hilisemad  
valitsejad piirdusid juba märksa tagasihoidlikemate hauamonumentidega.  
Uue riigi ajal asendusid püramiidid  kaljusse  raiutud hauakambritega, mis paistsid vähem 
silma ja olid seega hauarüüstajate eest paremini kaitstud. Vaaraode matusepaigaks sai nüüd 
nn. Kuningate org Teeba lähedal Niiluse läänekaldal.  
 
Ülemkiht 
Egiptuse ülemkiht  moodustus  vaarao suguvõsast ja eri piirkondade ülikusuguvõsadest, kes 
osalt vaarao perekonnaga abielusidemetes. Tegemist oli suurmaavaldajatega, kes koos 
vaaraoga suunasid Egiptuse käekäiku ja kelle käsutusse koondus enamus ühiskonna rikkusest.  
Ülikutest moodustus kõrgem  ametnikkond , kellele vaarao delegeeris oma võimu kohtadel 
või üksikutes valdkondades. Vaaraod määrasid ametisse riigi ülemvalitseja ehk vesiiri (termin 
pärineb küll hilisematest islamiaegsetest araabiamaadest), maakondade ehk nomoste 
asevalitsejad, kõrgemad preestrid ja väepealikud. Nomoste asevalitsejate ülesanne oli viia 
kohtadel ellu vaarao korraldusi, korraldada ehitustöid, koguda makse ja kui tarvis, siis ka 
sõjaväge. Kõrgemate väepealike tähtsus tõusis eelkõige Uue riigi ajal, seoses vaaraode poolt 
korraldatud vallutussõdadega. Preestrite osa ei piirdunud üksnes religioossete kombetalituste 
läbiviimisega. Sageli olid kõrgemad preestrid tegevad valitseja nõuandjatena ka riigijuhtimist 
puudutavates küsimustes.  
Vaarao võis soovi korral ametisse määrata keda iganes, kuid enamasti arvestati seejuures 
kohalikke ja perekondlikke traditsioone. Paljudel ülikuperekondadel oli riigiasjades suur 
mõju, millega vaaraod tahes-tahtmata arvestama pidid, ja mis aegajalt hakkas vaarao võimu 
ohustama. Nii ei suutnud vaaraod Vana riigi lõpul enam ohjeldada asevalitsejaid ja riik 
lagunes  teineteisest sisuliselt sõltumatuteks piirkondadeks. Riigi ühtsus küll  taastati , kuid ka 
hiljem vaaraodel tuli kohata liiga sõltumatute asevalitsejate  vastuseisu . Samalaadseid 
probleeme oli ka preesterkonnaga. Kuna templid said vaaraodelt rikkalikke annetusi – 
sealhulgas suuri maavaldusi – ja muutusid rikasteks majapidamisteks, siis kasvas ka 
preesterkonna võim ning  sõltumatus  keskvõimust. See puudutas eelkõige riigi kõrgeima 
jumala Amon-Ra  Teebas  paiknevate templite ülempreestreid. Uue riigi lõpul hakkasidki 
Teeba preestrid vaarao võimu ja Egiptuse ühtsust otseselt ohustama. nagu  eespool  öeldud, viis 
selline areng lõpuks Uue riigi lagunemisele. Enamuse Egiptuse ajaloo vältel suutsid vaaraod 
siiski ülemkihti kindlalt ohjes hoida ja ülikud reeglina toetasid vaarao kui jumalkuninga 
võimu. 
Ülikute eluolust annavad hea pildi maalingud nende hauakambrites. Sealt ilmneb, et ülikud 
elasid luksuslikes kahe- või kolmekorruselisteski rõdude ja verandadega maamajades. Nad 
veetsid aega külluslikel pidusöökidel  rohkete külaliste  seltsis , lõbustatuna pillimängijatest ja 
tantsijatest-tantsijannadest. Ka jahipidamine Egiptust ümbritsevatel kõrbealadel või Delta 
soodes  kuulus ülikkonna põhiliste ajaviidete hulka.  
 
Omamoodi vaheastme ülikute ja muu elanikkonna vahel moodustasid keskmised ja  alamad  
ametnikud ehk  kirjutajad , nagu neid sageli nimetati. Nende ülesandeks oli kontrollida 
töötajate tegevust kõigis üksikasjades,  fikseerida  kirjalikult kõigi kohustused ja nende 
täitmine. Vahel pärinesid kirjutajad ka lihtrahva hulgast, olles aastatepikkuse vaevarikka 
tööga  omandanud   koolihariduse  ja tõusnud ühiskondlikult positsioonilt muudest töötegijatest 
kõrgemal. Loomulikult püüdsid nad oma lapsi kooli saates neile ametit edasi pärandada.  
 
Töötegijad 
Valdav enamus egiptlastest oli kohustatud riigi heaks ja riikliku kontrolli all tööd tegama. 
Riigil oli õigus määrata inimesi eri ametitesse, kuid praktikas arvestati enamasti inimeste 
päritolu. Talupoegade järglastest said valdavalt talupojad, käsitööliste poegadest käsitöölised 
jne. 
Enamus egiptlasi olid talupojad, kes harisid kas kas riigi või ülikute maid. Talupojad olid 
sunnismaised ja täitsid töökohustust, mida rangelt jälgiti. Kirjutajad hindasid vilja valmimise 
ajal arvatava saagi ja kehtestasid maksumäära, mis igal talupojal pärast viljakoristust tasuda 
tuli. Enamasti moodustas see umbes poole oodatavast saagist. Talupoegade kohustuste hulka 
kuulus ka niisutussüsteemide rajamine ja  korrashoid , samuti töö muudelgi riiklikult 
korraldatud ehitustel. Nii püramiidid kui templid on rajatud suures osas talupoegade kätega. 
Pole kahtlust, et talupoegade  elutingimused  olid rasked. Elati tagasihoidlikes, enamasti 
üheruumilistes palmilehtedest katusega savionnides, mis vahel pidid majutama ka koduloomi. 
Toit oli vilets – söödi peamiselt nisu- või odrajahust küpsetatud leib ning joodi odrast ja 
leivast pruulitud  lahja  õlu,  ehkki  lisatoidust pakkus ka kalapüük Niilusel. Töö seevastu oli 
kurnav ja kohustused sageli ülejõikäivad, nende täitmatajätmisel aga ähvardas piitsutamine 
või  orjastamine . Seetõttu tuli nii mõnigi kord ette talupoegade põgenemist vähemasustatud 
äärealadele. Teatavat vaheldust  raskes  ja rutiinses elus  pakkusid  igaastased religioossed 
pidustused. 
 
Käsitöölised – müürsepad,  puusepad , nahaparkalid, pottsepad, kullassepad jt. – töötasid 
enamasti vaarao ja ülikute lossid ning templite juures ning allusid samuti riigivõimu rangele 
kontrollile. Neiltki nõuti karmilt kindlate kohustuste täitmist, kuid nende sotsiaalne positsioon 
ja elatustase oli talupoegade omast nähtavasti mõneti kõrgem. Edukal käsitöölisel oli ka 
võimalus tõusta töödejuhatajaks ja sulanduda ülikkonna hulka. Kuna raha Egiptuses ei tuntud, 
siis maksti töötegijaile tasu toiduainete ja tarbeesemetena. Oma ametit pärandasid käsitöölised 
enamasti põlvest põlve edasi.  
 
Orjade osa Egiptuse ühiskonnas ja majanduses oli teisejärguline. Orjad pärinesid 
peamiselt kas kohustuste täitmatajätmise eest orjastatud endiste talupoegade ja käsitööliste, 
või siis võõramaiste  sõjavangide seast. Neid kasutati erinevatel töödel vaarao, templite ja 
ülikute majapidamistes, suurtel riiklikel ehitustel ja isegi võitlejatena sõjaväes. Peamised 
töötegijad Egiptuses olid siiski riigivõimu kontrollile allutatud talupojad ja käsitöölised. 
 
Sõjavägi 
Vana riigi ajal alalist sõjaväge ei olnud. Vajaduse korral kogusid asevalitsejad oma 
piirkonna talupoegadest väe, mis ohu või sõjaretke möödudes taas laiali läks. Uue riigi ajaks 
seevastu kujunes Egiptusel hästi välja õpetatud alaline sõjavägi. Noorte talupoegade hulgast 
valiti tugevamaid ja vastupidavamaid elukutseliste sõduritena eluaegsesse väeteenistusse. Ka 
sõdurite lapsed määrati sageli oma isa ametit jätkama. Vanuse tõttu väeteenisteseks 
kõlbmatud veteranid said enda käsutusse maatüki, mille harimisega vanaduses elatist hankida. 
Lisaks egiptlastest koosnevale regulaarväele palkasid Uue riigi vaaraod oma teenistusse ka 
välismaiste palgasõdurite väeosi.  
Sõjaväe põhijõu moodustasid kilpide ja odadega relvastatud jalaväelased, millele eliitväena 
lisandusid  kahe sõdalasega mehitatud hobukaarikud. Uue riigi ajal oli Egiptuse sõjavägi kõige 
paremini korraldatud ja üks võitlusvõimelisemaid kogu Lähis-Idas. 
 
 
 
Perekond ja naiste positsioon ühiskonnas 
Egiptuses oli tavaline mehest naisest ja nende alaealistest lastest koosnev paar-perekond. 
Mees oli perekonna pea, kuid ka naise õigused olid tagatud. Abiellumisel säilitasid nii mees 
kui naine osaliselt eraldi vara ja ka nende ühisvarast, mida abielu vältel haldas mees, võis 
naine ühte kolmandikku enda omaks pidada. Kui lapsi polnud päris naine mehe surma järel 
kogu vara. Abielu oli võimalik lahutada ja siis oli naisel õigus oma osale perekonna 
varandusest.  
Valitsejate  perekonnaelu  erines mõneti tavapärasest. Nii olid vaaraodel kümnetest naistest 
koosnevad haaremid. Enamasti tõusis teiste seast esile üks peanaine, kes mõnikord oli vaarao 
õde. Peanaist kujutati sageli võrdväärse partnerina vaarao kõrval ja ta võis riigiasjade 
arutamisel tõhusalt kaasa rääkida. Tuli ette isegi juhuseid, kus naine tõusis vaaraona riigi 
ainuvalitsejaks. 
Egiptuse naistel oli vähemalt teatud juhtudel õigus mehest sõltumatult oma asju korraldada 
ja vara hallata. On teada juhuseid, kus naised meeste vastu kohtuasju algatasid ja võitsid. 
Üksikutel juhtudel on naisi nimetatud ka kohtunike ja madalamate riigiametnike hulgas. 
Ülemkihti kuuluvad naised olid sageli kirjaoskajad. Seega võub väita, et võrreldes teiste, 
reeglina väga patriarhaalsete (meeste poolt domineeritud) varaste ühiskondadega oli Egiptuse 
naiste positsioon nii perekonnaskui ka ühiskonnas tervikuna küllalt kõrge. 
 
Jumalad 
Egiptlaste  ellusuhtumine  oli sügavalt religioosne: maailma üldist korraldust mõistsid ja 
mõtestasid nad müütide ja religiooni läbi. Religioossete tõekspidamiste täpsem sõnastamine ja 
tähtsamate jumalate eest hoolitsemine oli aga preestrite ülesanne ning jumalailt  oodati  
eelkõige vaarao ning temas kehastunud riigivõimu kinnitamist. Lihrahvale ja tema 
hingevajadustele pööras ametlik religioon vähe tähelepanu. Nii tunnemegi me Egiptuse 
religiooni ja maailmapilti eelkõige preesterkonna pilgu läbi. Lihtrahva uskumistest  teme  me 
kaunis vähe. 
Egiptlased  austasid  väga paljusid jumalaid. Ühes tekstis on neid loetletud 740, kuid pole 
kahtlust, et see  loetelu  võinuks olla veelgi pikem. Mitmed neist kehastasid loodusnähtusi, 
paljud olid välja arenenud mõnest pühaks peetud  loomast  või linnust, mõned omasid vaid 
kohalikku tähtsust, teisi aga austati kogu Egiptuses. Kindlat ja üldkehtivat süsteemi selles 
jumalate maailmas ei olnud. Mitmete jumalate tunnused  langesid  suurel määral ühte, 
samalaadseid lugusid võidi jutustada erinevatest jumalatest jne. Tavaline oli ka erinevate 
jumalate  samastamine . Nagu enamus muistseid rahvaid, ei muretsenud egiptlased suuremat 
selle üle, kuidas keegi ühest või teisest religioossest üksikasjast aru saab. Lepiti ka teineteisele 
otse vasturääkivate seisukohtadega. Jumalate soosingu saavutamiseks tuli neid  karta  ja 
austada ning täita kohusetruult religioosseid kombeid.  
 
Päikesejumal Ra oli maailma looja ja esmane valitseja, keda kujutati tavaliselt eaka 
mehena . Iga päev sõitis ta oma  laevaga  üle taevakaare ja igal öösel tuli tal läbida allmaailma 
sünged ja ohtlikud  valdused , et koidikul taas võidukalt kõrgustesse tõusta. Keskmise ja Uue 
riigi ajal, kui valitsesid Teebast pärit vaaraod, hakati Ra’d samastama Teeba jumala 
Amoniga, keda kujutati tavaliselt kas inimliku valitsejana või oina peaga mehena.  Ra ja 
Amoni  ühtesulamisel kujunenud Amon-Ra muutus Uue riigi ajal tõeliseks peajumalaks. 
Tema tähtsaim pühamu oli  Karnaki  tempel Teebas.  
Ka pistrikukujuline taevajumal Horos võis olla Ra’ga samastatud. Kuid ta võis olla ka Ra 
poeg. Tuntuima müüdi järgi oli Horos aga jumal  Osirise  ja jumalanna Isise poeg. Osiris oli 
Niiluse üleujutustest tuleneva viljakuse jumal, kellest sai surnute riigi valitseja. Ta õpetas 
inimestele põlluharimist,  kanalite  ehitamist, käsitööd, kirjatarkust ja kõike muud tarvilikku. 
Seejuures aitas teda tema õde ja abikaasa  Isis  – egiptlased kujutuses noor naine, kel peas 
kaarjad lehmasarved ja nende vahel päikeseketas. Kuid nende vend, kõrvetav ja viljatu 
läänetuul  Seth  ründas Osirist, tappis tolle, tükeldas keha ja viskas tükid  igasse  ilmakaarde 
laiali. Isis koos poja Horosega otsisid aga Osirise  kehaosad  kokku, valmistasid temast 
maailma esimese muumis ja äratasid selle ellu. Ent Osiris eelistas maapealsele valitsusele 
kunungavõimu ja kohtumõistja ametit maa- aluses  surnuteriigis. Horos aga pidas Sethiga 
kahevõitluse, milles jumalad ühise otsusega lõpuks  Horose  võitjaks ja kuningaks kuulutasid. 
Sellel müüdil võib näha mitmeid tähendusi. Ühelt poolt kajastus siin niiske ja viljaka 
(Osirise) ning kuiva ja viljatu (Sethi) aastaaja vaheldumist koos  teadmisega , et Niiluse 
üleujutus igal aastal ähvardavast põuast võitu saab.  Teisalt  oli sel  lool  suur tähtsus ka vaarao 
võimu ja jumalikkuse seletamisel. Nagu eespool öeldud peeti  elavat  vaaraod Horoseks ja 
usuti , et pärast surma valitseb ta Osirisena surnute riigis. Horose võitu Sethi üle seostati 
vaarao eduka võitlusega Egiptuse vaenlaste vastu. Nii andis see lugu mõista, et jumalike 
vaaraode  vaheldumine  Horose ja Osirisena on samavõrd  igavene  ja vältimatu, nagu Niiluse 
üleujutused ja aastaaegade kulg. 
Muudest jumalatest olgu nimetatud veel kaks. Šaakali kujuline või šaakali peaga jumal 
Anubis  oli matuserituaalide ja muumiate valmistamise eestseisja. Tema abistas ka Isist ja 
Horost Osirise mumifitseerimisel. Soolinnu iibise või paaviani kujuline kuujumal Thot aga 
oli hieroglüüfide leiutaja ja kogu kirjatarkuse eestseisja. Paljud  pidasid  teda koguni maailma 
loojaks. 
Olulist osa egiptuse religioonis etendasid pühad loomad, kes kehastasid ühte või teist 
jumalat mõnes tema ilmingus. Nii kehastas mustusekuulikest veeretav sõnnikumardikas 
skarabeus  tõusvat päikest. Must härg  Apis  valge laiguga otsa ees aga oli Memphise jumala 
Ptahi loomne kehastus. Apise tempel Memphises asus jumala templiga otse vastakuti. 
Preestrid hooldasid Apist nagu jumalat ennast. Surma järel Apis mumifitseeriti ja maeti 
spetsiaalsesse Apiste hauakambrisse. Tema koha täitis aga uus Apis-härg. 
 
Templid ja jumalateenistus 
Jumalad võisid egiptlaste meelest olla paljudes erinevates kohtades, olgu taevas või maa 
peal. Kuid nad soovisid ka  kindlaid  varjupaiku, kus inimesed nende eest pidevalt hoolt 
kannaks. Selleks rajati neile templeid. Tüüpiline Egiptuse tempel oli  nelinurkne , muust 
maailmast kõrge müüriga eraldatud ehituskompleks.  Massiivne  peavärav – kreekapäraselt 
püloon – paiknes templi otsaküljel. Templi  peaosa  oli sammaskäigust ümbritsetud siseõu, 
mille taga paiknes sammassaal ja selle taga omakorda väiksemad ruumid, kus hoiti 
jumalakujusid ja kuhu võisid siseneda ainult preestrid. Suurimad templid rajati Uue Riigi ajal. 
Siis valmisid Teebas korduvate ümberehituste käigus Karnaki hiigeltempel ja sellest  u 3, 5 
km eemal paiknev väiksem  Luxori  tempel. 
Templis  paiknev jumalakuju oli preestrite pideva rituaalse hoole all. Talle ohverdati loomi 
ja suitsetati viirukit, teda toideti, pesti ja riietati. Kõik see toimus templisügavuses ja jäi 
lihtahvale paratamatult kaugeks. Rahva ette ilmus jumal ainult suurte religioossete pidustuste 
käigus. Siis tõid preestrid jumala kuju, nii mõnigi kord asetatuna laevakujulisse kandetooli, 
pidulikus rongkäigus templimüüride vahelt välja ja kandsid seda suure rahvamassi silme all 
mööda traditsioonilist marsruuti. Teebas viidi Amon-Ra kuju iga-aastastel pidustustel 
Karnakist Luxorisse, kust ta kuninga noorenemisriituste järel oma kodutemplisse tagasi toodi. 
Pidustuste käigus jumal kuulutas rahvale (ei ole teada, mil moel nimelt see toimus) ja ka 
lihtinimestel oli võimalik oma soovidega tema poole pöörduda.   
 
Surmajärgsus 
Egiptuse religiooni kõige iseloomulikum joon oli detailideni välja arendatud usk 
surmajärgsesse ellu. Egiptlaste ettekujutuse kohaselt jätkas lahkunu surmajärgsuses suurel 
määral sama tegevust ja eluviisi, mis oli talle osaks saanud siinpoolses elus. Nii jätkas surnud 
vaarao jumalana universumi valitsemist ja korraldamist. Nagu juba öeldud, oli ta nüüd 
surnuteriigi kuningas ja kohtumõistja Osiris.  
Elu pärast surma aga võimalik vaid juhul, kui surnule said osaks kohased matuserituaalid, 
mis pidid tagama tema keha säilimise.  Surnukeha   mumifitseerimine  – spetsiaalne töötlemine 
tema paremaks säilimiseks – moodustaski Egiptuse matuserituaalide keskse osa. 
Allikas:  Herodotos  Egiptuse matusekommetest ja balsameerimisest: 
Leina ja  matusekombed  on neil sellised: Kui mõnes  majas   sureb   silmapaistev  mees, siis 
määrivad kõik maja naised pea ja näo  mudaga , jätavad surnu majja ja lähevad koos kõigi 
tema naissugulastega välja, peksavad ennast ja paljastavad rindu. Teisal teevad  sedasama  
mehed. Seejärel viiakse surnukeha balsameerimisele. Sellel alal on neil omad asjatundjad, 
kes näitavad omastele puust surnukeha-näidiseid, mis on maalitud ja loomutruud. Neist kõige 
täiuslikumaid ei pea ma siin  sobivaks  nimetada. Järgmiseks näitavad nad lihtsamat ja 
odavamat viisi ning  kolmandaks  kõige odavamat. Nad seletavad kõik ära ja küsivad, millisel 
viisil peavad nad  surnut  töötlema. Kui  hinnas  on kokku lepitud, lähevad  leinajad  ära, 
balsameeriad aga asuvad hoolsalt tööle. Esmalt tõmbavad nad raudkonksuga nina kaudu 
välja aju, eemaldades osa sellest niisugusel moel, osa aga koljusse ravimit sisse kallates. 
Seejärel teevad nad terava  Etioopia  kiviga lõike külge ja võtavad välja kogu sisikonna, mille 
puhastavad palmiveini ja purustatud lõhnainetega. Siis täidavad nad kõhuõõne mürri ja 
muude vürtsidega ning õmblevad uuesti kinni. Kui see tehtud, panevad nad keha 
seitsmekümneks päevaks soodasse, nii et see oleks üleni kaetud. Seitsmekümne päeva 
möödudes pesevad nad surnukeha, mähivad selle tervenisti linasesse riideribasse ja määrivad 
kummivaiguga, mida egiptlased liimina kasutavad. Sellisel kujul antakse surnukeha tagasi 
omastele. Omaksed panevad ta puust inimesekujulisse sarkofaagi, sulgevad selle ning viivad 
hauakambrisse, kus paigutavad otse vastu seina. Selline on kõige täiuslikum balsameerimise 
viis. 
Egiptuse matusepaigad asusid reeglina Niiluse läänekaldal ja matusekommete hulka kuulus 
surnu toimetamine paadig üle jõe idast läände. Järgnes nutulaulust  saadetud  matuserongkäik 
hauakambri juurde, kus ohverdarti loomi, asetati muumia sarkofaagi, suleti see hauakambrisse 
ja asuti siis peiesid  pidama . 
Hauakamber pidi tagama lahkunu häireteta elu surnute riigis. Et muumiat kaitsta, suleti ta 
väiksemasse puust kirstu ja see omakorda massiivesse kivist sarkofaagi. Juhuks, kui 
surnukeha siiski hävima peaks, asetati tema asendajana hauakambrisse ka lahkunu  kujusid . 
Hauakambri  seintel  aga kujutati stseene lahkunu elust, eesmärgiga  tagade  sel moel 
seisusekohase eluviis ka pärast surma. Lisaks kuulusid hauakambrisse kindlasti ka maagilise 
tähendusega tekstid, mis varustasid lahkunu surmajärgsuses kasulike teadmiste ja loitsudega. 
Varaseimad neist, Vana riigi valitsejate  hauakambrite   seintele  raiutud püramiiditekstid 
puudutavad ainult vaarao surmajärgset saatust, hilisemad papüürusele kirjutatud ja koos 
lahkunuga sarkofaagi suletud surnute raamatud heidavad aga valgust ka kujutlusele tema 
alamate surmajärgsusest. 
Osirise kohus. Egiptlastel kujunes järkjärgult  uskumus , et kõik inimesed peale vaarao 
peavad läbi käima Osirise kohtu eest. Seal kaalus šaakalikujuline Anubis surnu südant ja 
maailmakorraldust Maati. Kui süda oli Maatist kergem, siis ei lasunud tal pahategusid ja 
surnule sai osaks igavene elu. Kaalus aga  patune  süda Maati üles, siis langes surnu  saagiks  
“õgijale”, kes ühendas endas jõehobu ja krokodilli kõige hirmuäratavamaid omadusi. 
Egiptuse ajaloo vältel suurenes järkjärgult tähelepanu, mida osutati mitte-kuninglikku 
päritolu inimeste matmisele. Kui vana riigi ajal sai  formaalne  matmine ja seega arvatavasti ka 
surmajärgne elu osaks vaid vaaraole ja ülikkonnale, siis hiljem hiljem see ring laienes. 
Loomulikult nõudis matuserituaalide läbiviimine ka siis mäkimisväärseid kulutusi mis olid 
jõukohased vaid Egiptuse ühiskonna jõukamale ülemkihile. Egiptlaste enamusele jäi 
surmajärgne elu  raskelt  kättesaadavaks. 
 
Echnatoni  katse kehtestada  Atoni  ainujumalakultust  
Egiptuse väga traditsioonilises usuelus leidis aset  erandlik  vahesündmus, kui Uue riigi 
aegne vaarao  Echnaton  (XIV sajandil eKr) püüdis tõsta Amon-Ra asemel jumalate etteotsa 
päikeseketta Atoni, kes kuulutati riigi pealumalaks. Koos selleg  muutis ta ka oma nime – 
senine nimi Amenhotep (Amon on rahul) asendus Echnatoniga (Atonile kasulik). Pääsemaks 
mõjukate Amoni preestrite vastuseisust rajas Echnaton Teeba ja Memphise vahele uue 
pealinna Achetatoni (Atoni silmapiir). Kõige sellega kaasnes ükskõiksus ja varsti otse 
vaenulikkus teiste jumalate, eriti Amoni vastu. Atonist hakkas järkjärgult kujunema Egiptuse 
ainujumal. Teda austati  lageda  taeva all kirkas päikesevalguses, avaratele sillutatud platsidele 
püstitatud altarite ja obeliskide juures. Echnatoni ajal öeldi lahti ka vanadest 
kunstikaanonitest. Vaaraod ja tema perekonda kujutati maneerlikult, kohati justnagu  nimme  
rõhutades nende füüsilist ebatäiuslikkust. Sellegipoolest pärineb just sellest ajajärgust 
Egiptuse kunsti üks silmapaistvamaid mälestisi – Echnatoni naise, kuninganna Nofretete 
portreebüst. 
Echnatoni sammud tõid kaas vanade jumalate austajate, eriti Amoni preesterkonna, 
vastuseisu. Juba tema järeltulija  Tutanhamon  tõi pealinna tagasi Teebasse, likvideeris 
vastrajatud Atoni pühamud ja taastas Amon-Ra austamise kogu endises hiilguses. 
 
Haridus 
Kirjaoskus oli Egiptuses vaieldamatu  privileeg , mis sai osaks tõenäoliselt vaid umbes 1%-
le kogu maa elanikkonnast. Kuna Egiptuse kiri oli üsna keeruline ja sisaldass suurt hulka 
erinevaid märke (kasutusel oli ligi 1000 hieroglüüfi), siis kulus selle omandamiseks palju 
aega. Õppimine algas tõenäoliselt juba kodus ja jätkus erinevates  koolides . Meile on teada 
näiteks “Kuniglike järglaste maja”, kus õppisid  tulevane  vaarao ja kõrgeimate ülikute pojad, 
kool ametnike poegadel ja erinevad templikoolid. Pole kahtlust, et enamus õpilastest pärines 
rikastest ja suursugustest  peredes , kuid näib, et mingi võimalus kooli pääseda oli ka lihtrahva 
lastel. Õppimine nõudis aastatepikkust rutiinset ja vaevarikast tööd õpetajate range järelvalve 
all. Kuid nähtud  vaev  tasus ennast ära. Ülikute jaoks oli haridus enesestmõistetav nõue, 
vaesematele tõi see aga kaasa pääsu kirjutajaseisusse või koguni preesterkonda ja tagas 
seeläbi materjaalse heaolu ja auväärt ühiskondliku positsiooni.  
 
Teadus 
Nagu öeldud, tõlgendasid ja mõtestasid egiptlased maailmakorralduse üldiseid põhimõtteid 
religiooni kaudu. Huvi loodusteaduslike probleemide vastu ei mõjutanud oluliselt nend üldist 
maailmapilti. Loodust puudutavatele  teadmistele  pöörati tähelepanu ainut  vajadustest  tulla 
toime teatavate praktiliste ülesannetega. Egiptuse teadus jäi oma põhiolemuselt praktikas 
kasulike õpetuste ja näpunäidete kogumiks. Ei püütudki sõnastada ja lahendada üldistavaid 
teaduslikke probleeme, ammugi mitte teaduslikult tõestada ühe või teise  teoreetilise  lahenduse 
õigsust. Seega ei kujunenud Egiptuses teoreetilist teadust selle tänapäevases tähenduses.  Kuid 
egiptlased omandasid mitmetes üksikküsimustes põhjalikke teadmisi ja oskasid neid edukalt 
rakendada. 
Teadmised  geomeetria  (kreeka keeles maa mõõtmine) alalt olid egiptlastele tarvilikud eriti 
ehitustegevuses. Nad oskasid arvutada kolnurga ja ringi pindala (seega tundsid nad ringi 
pindala määramiseks tarvilikku arvu “pii”) ning püramiidi ja silindri ruumala. 
Esimese rahvana maailmas võtsid egiptlased kasutusele küllalt täpse päikesekalendri. See 
põhines tähelepanekul, et Niiluse üleujutuse algus langeb kokku pikka aega varjus olnud 
Sirius-tähe koiduaegse ilmumisega taevasse (sellest tulenevalt arvasid egiptlased pikka aega, 
et Sirius põhjustabki üleujutusi), ja et iga-aastast Siriuse ilmumist lahutab eelmisest 365 
päeva. Need jagati kaheteistkümneks 30-päevaseks kuuks, millele lisati täiendavalt veel 5 
äeva. Kuigi egiptuse kalender ei arvestanud liigaastat, mis tõi ajapikku kaasa süveneva 
ebatäpsuse, jäi see siiski kõige täpsemaks ja paremini korraldatud aja arvestamise süsteemiks 
kuni I sajandini e.Kr., mil  roomlased  selle põhjal tänapäevase kalendri välja töötasid. 
Silmapaistvad olid egiptlaste teadmised ja oskused ka  arstiteaduses . Küllap aitasid siin 
kaasa kogemused surnute balsameerimisel. Nii olid egiptlased osavad kirurgid, osates muu 
hulgas läbi viia küllalt keerulisi silmaoperatsioone. Egiptlased mõistsid, et haigustel on 
eelkõige looduslikud põhjused. Nende tõrjel polnud esmatähtsad mitte palved ja maagia, vaid 
õige  diagnoos  ja kohane ravi. Osati valmistada rohtusid nii joogina sissevõtmiseks kui ka 
salvina pealemäärimiseks. 
 
Kirjandus 
Suur osa Egiptuse kirjandusest on otseselt seotud religiooniga. Hümnid (ülistuslaulud) 
jumalatele, püramiiditekstid, surnute raamatud jt. avavad meile egiptlaste religioosseid 
tõekspidamisi. Kuid nende kõrval kirjutasid egiptlased ka teoseid mille seos usuga on 
kaudsem või peaaegu olematu. Sellise ilmalikku  laadi  kirjanduse õitseng langes keskmise riigi 
aega, kust pärineb enamus Egiptuse silmapaistvamatest kirjandusteostest.  
Mahukaid suurteoseid egiptlased ei kirjutanud, küll aga viljelesid lühivorme. Näiteks 
armastasid egiptlased jäädvustada elutarkust edastavai õpetussõnu, mida adresseeriti nii 
vaaraole kui ka madalamate  seisuste  liikmeile. 
Vahest olulisim Egiptuse kirjanduses oli aga novelližanr, mille  algatajaks  egiptlasi 
loetakse. See kasvas välja ülikute hauakambrite seintele kirjutatud autobiograafiatest, millega 
end igavikuliselt jäädvustada püüti. Mitmete lühilugude seas on kuulsaim “ Sinuhe  jutustus” 
– posthuumne minavormis jutustus (kirjutatud vormiliselt justkui hauakambri tekst, mis 
lahkunu elutee lühidalt kokku võtab) valitseja  ebasoosingu eest põgenenud üliku 
aastatepikkusest pagendusest ning  kauaoodatud  kojupöördumisest elu lõpul. Kuigi Sinuhe oli 
võõrsil edukas sõjamees ja rikas ning rahva poolt lugupeetud valitseja, ei saanud ta olla 
õnnelik, sest ainult kombekohane matus Egiptuses võis tagada igavese elu. Õnneks näitas 
vaarao üles armulikkust ja kutsus ta tagasi  kodumaale . Juba eluajal valmis Sinuhe uhke 
hauakamber ja ta võis  rahus  hinge heita. 
 
 
INDOEUROOPA RAHVAD JA HETIIDI  IMPEERIUM   
Alates  hiljemalt  II aastatuhandest ekr elasid Väike-Aasiast Indiani ulatuval mäestike ja 
kiltmaade vööndil sugulaskeeli kõnelevad rahvad, kelle oma keele poolest  erinesid  olulisel nii 
sumeritest kui ka semiitidest. Need olid  hetiidid  Väike-Aaasias ja pärslased  Iraanis .  Viimased  
olid lähedases suguluses  Indiasse  tunginud aarjalastega, kes on tänapäeva  hindude  
esivanemad . Need rahvad kuuluvad keeleliselt ühte paljude Euroopa rahvastega (kreeklaste 
ning keldi, romaani, germaani,  slaavi  ja balti keeli kõnelevate rahvastega) ja neid tuntakse kui 
indo-eurooplasi. II ja I aastatuhandel rajasid esmalt hetiidid ja seejärel pärslased oma 
suurriigi. 
Indo-eurooplaste päritolu ja varasema ajaloo kohta saab teha vaid oletusi. Ühine sõnavara 
erinevates indo-euroopa keeltes lubab arvata, et juba enne ulatuslikumat laialirändamist 
kasvatasid indo- eurooplased  hobuseid ja kasutasid vankreid. seetõttu  arvab  enamus teadlasi, 
et nende “ algkodu ” (nii nimetatakse tavaliselt kohta, kust indo-eurooplaste levik ja eri rahvast 
eraldumine võis alguse saada) asus kuskil Ida-Euroopa või Kasahstani stepivööndis, kus nad 
tegelesid rändkarjakasvatusega. Arvatavasti hakkasid nad alates III aastatuhande lõpust ja II 
aastatuhande algusest eKr järk-järgult  tungima  tolleks ajaks juba kujunenud tsivilisatsioonide 
naaber- ja äärealadele ning neid hakati nüüd nimetama kirjalikes  allikates . Seetõttu on 
teadlastel võimalik nende järgnevat ajalugu üldjoontes jälgida. Arvatavasti umbes 2000 a. e. 
Kr. Balkani poolsaarele kreeklaste esivanemad. Umbes samal ajal ilmusid neist ida pool 
Väike-Aasiasse indo-euroopa päritulu hettiidid ning mõned sajandid hiljem tungisid Kesk-
Aasia suunast Indiasse aarjalased. Peagi ilmusid Iraani pärslased, tulles tõenäoliselt põhja 
poolt Kesk-Aasia kaudu. Teine osa indo-eurooplasi liikus aga Kesk- ja Lääne-Euroopasse, kus 
neist võrsusid  keldid , itaalikud (muistsed Itaalia rahvad) ja germaanlased. Veelgi hiljem 
lahkusid oma algkodust oletatavasti  slaavlased  ja baltlaste esivanemad.  
 
 
Hetiidi impeerium 
 
Hettiidid asusid Väike-Aaasias hiljemalt II aastatuhande esimestel sajanditel. 
U 1700 eKr kujunes neil tugev riik, mille pealinn oli tugevate müüridega kindlustatud 
Hattuša Väike-Aasia kesk-tasandikul, millest kujunes riigi tuumikala. Lühikese  ajaga  
alistasid hetiidid enamuse Väike-Aasiast ja alustasid vallutusretki Süüria ning Mesopotaamia 
suunas. 
1595 eKr rüüstasid hetiidid Baabüloni ja tegid sellega lõpu Vana-Babüloonia suurriigile. 
XIII sajandil eKr sõdisid hetiidi kuningad Süürias ja palestiinas Egiptuse Uue Riigi 
vaaraodega ja sõlmisid vaarao Ramses II-ga rahulepingu, mis jagas hetiidi ja Egiptuse 
mõjusfäärid Süürias ning palesstiinas. 
U 1200 eKr purustati Hattuša meie jaoks tundmata sissetungijate poolt ja see tõi kaasa riigi 
kiire hävingu. 
 
Hettiitide impeerium koosnes sisuliselt paljudest väiksematest sõltlasriikidest, mis kõik 
allusid hettiidi kuninga ülemvõimule. Riigi ühtsus sõltus suurel määral kuninga võimekusest 
– üksnes tugev ja sõjaliselt edukas valitseja suutis tagada riigi sisemise stabiilsuse ja 
koospüsimise. Kuninga kõrval seisis mõjuvõimas, suuri maavaldusi omav sõjaline 
aristokraatia. Ülikud ja nende kaaskondlased moodustasid kiire ja võitlusvõimeline 
kaarikuväe, mis tagas hetiitidele sõjalise edu. Võib oletada, et hetiidid olid esimesi 
hobukaarikute kasutajaid Lähis-Idas, kelle vahendusel see oskus peagi ka laiemat rakendust 
leidis.  Aristokraadid  etendasid olulist rolli ka riigi valitsemisel. Kuningatel tuli sageli 
arvestada ülikute  vastasseisu  ning võimalike relvastatud vastuhakkudega. Tülide 
lahendamiseks kutsuti kokku sõjaväe koosolek, kuid pole selge, kas seal osalesid ainult 
aristokraadid või ka lihtsõdurid.  
Hettiidi lihtkogukondlaste – talupoegade ja linnaelanike – ühiskondlikust positsioonist on 
teada vähe, kuid näib kindel, et nad olid isiklikult vabad ja majanduslikult riigist üsna 
sõltumatud. Tõenäoliselt teenisid nad sõjaväes ja on võimalik, et neil oli õigus osaleda sõjaväe 
koosolekul ning seega teatav võimalus riigiasjade  otsustamisel  kaasa rääkida.  
Hetiitidele  omistatakse  ühte kõige olulisemat tehnoloogilist uuendust inimkonna ajaloos. 
Nende võimu ajal hakati Väike-Aasias tööriistade valmistamiseks kasutama rauda. Esialgu 
ei tõrjunud see pronksi  sugugi  kõrvale. Kuid peagi hetiidi suurriigi languse järel levis 
rauakasutus esmalt Küprosele, Süüriasse, Mesopotaamiasse ja  Kreekasse , ning muutus asmalt 
neis piirkondades ja seejärel mujalgi kiiresti domineerivaks. Algas rauaaeg. 
Juba enne riigi teket olid hetiitidel küllalt  tihedad  kontaktid Mesopotaamia rahvastega. 
Väike-Aasias paiknesid mõned mesopotaamia kaupmeeste asulad ja sealtkaudu tegid hetiidid 
tutvust kiilkirjaga. Nad mugandasid kiilkirja oma keelele ja kasutasid seda nii riiklike 
dokumentide, seaduste ja kroonikate, kui ka religioossete ja mütoloogiliste teoste 
kirjutamiseks. Sel moel  kogunes  Hattuša kuningalossi mahukas kiilkirjatahvlitest arhiiv-
raamatukogu. Selle säilmed on arheoloogiliste kaevamiste tulemusena päevavalgele toodud 
ning teadlased on suutelised neid tekste ka lugema. Hettiitide mitmekülgses kirjavaras ilmneb, 
et nad võtsid omaks mõjutusid erinevatelt naaberrahvastelt, eelkõige kõrgelt arenenud 
Mesopotaamia kultuurist. Ka mitmed jumalad, keda nad austasid, ja müüdid, mida neist 
rääkisid, pärinesid Mesopotaamiast või teistelt naaberrahvastelt. Hettiitide kultuur oli seega 
valdavalt Mesopotaamia mõjul kujunenud sulam erinevate Ees-Aasia rahvaste 
kultuuritraditsioonidest.   
 
 
 
 
EGEUSE  TSIVILISATSIOON 
 
Kreeka ajaloo varaseim periood on nn. Kreeta-Mükeene ajajärk II aastatuhandel eKr. 
Kreekas, nagu ka lähisida tsivilisatsioonides, oli siis pronksiaeg. Kreeta saarel Egeuse mere 
lõunaosas kujunes siis omapärane kõrgkultuur, mis aastatuhande keskpaiku kandus ka Kreeka 
maismaale, omandades seal uusi jooni. Nii jaguneb Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon kaheks 
omavahel tihedalt seotud, kuid samas teatud mõttes siiski erinevast osaks – varasemaks 
Minoiliseks tsivilisatsiooniks Kreeta saarel ja hilisemaks Mükeene tsivilisatsiooniks Kreeka 
mandril . Toonase Kreeka elanikud olid püsivates  sidemetes  nii Egiptuse kui ka Ees-Aasiaga, 
said sealt olulisi mõjutusi, kuid ei jäänud oma ühiskonna ja kultuuri artengutasemelt 
kummastki neist oluliselt maha.  
 
U 3000 eKr sai Kreekas ja Egeuse rannikul alguse pronksiaeg. Tekkisid suuremad asulad. 
U 2200 – 2000 eKr tungisid Balkani poolsaarele arvatavasti kreeklaste esivanemad. Kreeta 
saar jäi nende poolt hõivamata. 
 
Minoiline tsivilisatsioon Kreetal 
Kreeklased  ei ole arvatavasti Kreeka põlisasukad. Enne nende saabumist elas siin 
tõenäoliselt mingi meile teadmata päritolu rahvas (või rahvad), kes juba varasest ajast alates 
haris põldu ja pidas küllalt tihedaid ülemerekontakte idapoolsete naaberaladega. Sealtkaudu 
õpiti III aastatuhandel e. Kr. ka vaske kasutama. Umbes 2000 eKr. jõudis see rahvas Kreeta 
saarel oma arengus tsivilisatsiooni tasemele.  
U 2000 eKr arenesid Kreeta saare asulatest lossid ja neid ümbritsevad linnad. Kujunes 
kiri. Seega sai alguse omanäoline ja kõrgetasemeline tsivilisatsioon. Hilisemas kreeka 
mütoloogias  seostus  Kreeta tsivilisatsioon eelkõige legendaarse kuningas  Minose  
valitsemisega. Seetõttu nimetatakse seda tänapäeval sageli Minoiliseks tsivilisatsiooniks. 
Selle hiilgeaeg langes umbes  aastatele  2000 –  1400  eKr. Kreetalased domineerisid tol ajal 
Egeuse merel ja olid tihedates sidemetes nii Egiptuse kui ka Ees-Aasia rahvastega.  
 
Kreeta tsivilisatsiooni näo kujundasid linnad ja eriti linnades esile  kerkinud  lossid. 
Linnakvartalid said alguse lossi vahetust naabrusest ja kasvasid mõnel pool temaga otse 
kokku. Nii moodustasid linn ja loss  lahutamatu  terviku. Selliseid linna- ja lossikomplekse oli 
saarel mitu. Tähtsaim ja tuntuim nende seas on  Knossos .  
Kreetalased kasutasid savitahvlitele vajutatavat silpkirja, mida tuntakse lineaarkirja A 
nime all. See kiri polnud üle võetud ei Egiptusest ega Mesopotaamiast, vaid leiutatud 
kohapeal. Kuid pole teada, mis keelt kreetalased kõnelesid ja seetõttu ei ei saada nende 
tekstidest tänapäeval aru. Nii ei tea me toonase Kreeta ajaloost ühtegi valitsejat ega sündmust, 
ega oma vähimatki ettekujutust kreetalaste kirjandusest. Valgust sealse tsivilisatsioonile 
heidavad ainult losside ja linnade varemed koos neist leitud esemetega. Loomulikult jääb sel 
moel paljugi lahtiseks ja peaaegu mitte üheski küsimuses pole võimalik anda lõplikke 
vastuseid.  
Lossides oli väga erineva otstarbega ruume, mis paiknesid ebasümmeetriliselt ja näiliselt 
korrapäratult ümber ristkülikukujulise keskõue. Lisaks luksuslikult sisustatud vannitubade, 
basseinide ja kanalisatsiooniga elu- ja kultuseruumidele, mahutasid nad ka  avaraid  viljasalvi, 
töökodasid ja muud. Kõik see osutab, et lossidel olid üheaegselt mitu erinevat otstarvet.  
Laoruumid ja käsitöökojad näitavad  losse  majanduskeskustena. Seda kinnitavad ka tahvlid 
lineaarkirjaga. Kuigi neil seisev tekst pole arusaadav, võib siiski väita, et tegemist on 
majapidamisdokumentidega. Nähtavasti koguti igal aastal ümbruskonna elanikelt 
põllumajandussaadusi lossi varasalvedesse ja peeti selle üle täpset majanduslikku arvet. Kuna 
Kreetal polnud lossidest eraldi seisvaid templeid, siis võib arvata, et lossid olid ka peamised 
religioossed keskused ja kultusepaigad. On põhjust oletada, et tähtsamad tseremooniad  leidsid  
aset lossiesisel avaral platsil ja ristkülikukujulisel keskõuel.  
Loomulikult tuleb arvata, et loss oli ka valitseja asupaik ja seega poliitilise võimu keskus. 
Valitsemise viisi kohta midagi lähemat öelda pole võimalik. Sageli on oletatud, et lossi 
eesotsas seisis  preesterkuningas . Losside  omavahelistest  suhetest pole midagi kindlat teada. 
Selge pole seegi, kas iga tähtsam loss oli omaette riigi keskus, või allus kogu saar ühe lossi, 
näiteks  Knossose  valitsejale. 
Üllataval  kombel  olid lossid kindlustamata. Sõjalist otstarvet ei võinud neil seega olla ja 
meil pole mingit alust pidada lossi valitsejat eelkõige sõjapealikuks. Kreeta tsivilisatsiooni 
üks peamisi iseärasusi on kindlustuste, relvade ja üldse igasuguste sõjakate joonte puudumine. 
Ka Kreeta kunsti iseloomustab rahumeelne ja elurõõmus  temaatika . Losside ja jõukate majade 
seintele maalitud eredavärvilised  freskod  kujutasid loodust, religioosseid pidustusi ja 
sportlikke võistlusi.  Minoilise  tsivilisatsiooni elurõõmsale rahumeelsusele ei leia vastet ei 
Egiptuse ega Mesopotaamia kultuurist. 
Võibolla kõige olulisem joon, mis Kreeta kunstis ilmneb, on naiste osatähtsus. Neid 
kujutati meestest sagedamini ja sageli olid just nemad seatud kompositsioonis kesksele 
kohale. See asjaolu on mõne  uurijad  oletusele, et Kreetal võis olla matriarhaalne, st. naiste 
poolt valitsetud ühiskond. Kuigi enamus asjatundjaid peab sellist oletust alusetuks, lubab 
Kreeta kunst siiski aevata, et naise ühiskondlik positsioon oli siin märksa kõrgem kui 
enamuses  varastest tsivilisatsioonidest. 
 
Ka Kreeta religiooni kohta tuleb oletuslikke järeldusi teha  arheoloogia  põhjal. Selleks 
annavad võimaluse toonased pildid ja kujukesed, mis ühenduses võrdlusmaterjaliga 
naabermaadest ja hilisemast  Kreekast  lubavad teha teatud järeldusi. Seejuures tuleb silma 
pidada, et kreetalaste ja kreeklaste näol on tegemist kahe sootuks erinevat päritolu rahvaga. 
Ka nende uskumused võisid seetõttu küllalt erinevad olla. Samal ajal lubab  arheoloogiline  
leiumatrjal aga oletada, et nagu muudes valdkondades, nii ka religiooni osas langesid 
kreeklased tugeva Kreeta mõju alla ja võtsid sealt nii mõndagi otse üle. Seetõttu vaadeldakse 
Kreeta-Mükeene religiooni tavaliselt ühtse tervikuna, kus minoilised traditsioonid ilmselt 
otsustavalt tooni andsid. 
Me ei tea toonasest Kreetast ühtegi müüti ega ühegi jumala või jumalanna nime. Kuid meie 
käsutuses olevad pildid ja kujukesed lubavad arvata, et kreetalased austasid eelkõige 
jumalannasid. See asjaolu haakub hästi naise üldise tähtsusega minoilises ühiskonnas. 
Mitmel kujutisel seisab jumalanna kõrval meessoost tegelane. Arvatavasti on tegemist mõne 
jumalaga , kes pildi kompositsiooni järgi otsustades oma tähtsuselt jumalannale siiski alla jäi. 
Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi, nende auks korraldati pidulikke rongkäike ja 
esitati hoogsaid tantse. 
Olulisel kohal Kreeta religioonis oli härg, kes oli tõenäoliselt üks olulisema kultusloomi. 
Härjaga seondusid ohtlikud akrobaatilist laadi  rituaalid , millel oli nähtavasti  keskne  koht 
Kreeta religioosses kombetalituses. See võis olla osa ohvritoomise tseremooniast. Kuid pole 
selge, kas härga peeti jumalaks või oli ta lihtsalt ühe või teise jumalanna või jumala 
ohvriloom.  
 
Mükeene tsivilisatsioon 
Arvatavasti III aastatuhandel lõpul Kreekasse rännanud kreeklaste esivanemad olid indo-
eurooplased ja nende tulekut Balkani poolsaarele võib pidada osaks indo-eurooplaste 
ulatuslikust ümberasumisest Ida-Euroopa ja Aasia steppidest lõunapoolsetele  aladele . Paljud 
Egeuse mere saared, sealhulgas ka Kreeta, jäid uustulnukate poolt esialgu hõivamata. 
Ühiskonna arengult ja kultuuritasemelt jäid kreeklased Minoilise Kreeta asukatest selgelt 
maha. Kuid nad kasutasid tõenäoliselt hobuseid ja sõjakaarikuid, mis peagi tagas sõjalise 
üleoleku Egeuse mere piirkonnas.  
 
U 1600 eKr tõusis Minoilise Kreeta mõjul tsivilisatsioon ka kreeklaste poolt asustatud 
Mandri-Kreekas. Siinseks tähtsaimaks keskuseks tõusis Mükeene.  
U 1500 eKr tungis osa kreeklasi üle mere Kreeta  saarele , vallutas Knossose ja hakkas 
sealt lähtuvalt  valitsema  enamvähem kogu saart. Suur osa Egeuse merest oli nüüd kreeklaste 
ülemvõimu all. Kreekas endas kerkisid esile mitmed kindlustatud lossid. 
Kreeta  vallutamine  kreeklaste poolt ei toonud kaasa Minoilise kultuuri kohest langust. 
Kreeta uued valitsejad võtsid omaks minoilise eluviisi ja kombed. Ka kreetalaste kiri 
kohandati kreeka keelele. See varaseim kreekakeelne kiri kannab tänapäeval  nimetust  
lineaarkiri  B ja on teadlastele ka arusaadav. Sellegipoolest, ei saa me siit midagi teada ei 
toonaste valitsejate ega ajaloosündmuste kohta. Kirja kasutati ainult majapidamisaruanneteks. 
Minoiline kultuur võeti nüüd kiiresti omaks ka mandril  elavate  kreeklaste poolt. 
Tsivilisatsiooni raskuspunkt kanduski Balkani poolsaarele ja selle  kandjaks  ning 
edasiarendajaks said kreeklased. Kreeta kaotas järkjärgult oma esmajärgulise tähtsuse. Paari 
sajandi vältel domineerisid kreeklased kogu Egeuse merel, suhtlesid tihedalt Lähis-Ida 
kõrgkultuuridega ja rajasid tugipunkte nii Väike-Aasia  rannikule  kui ka kaugele Küprose 
saarele.  
Ka Kreeka mandril kerkisid esile mitmed kindlustatud lossid, millest tuntuim, Mükeene, 
on andnud nime kogu siinsele tsivilisatsioonile. Kuid erinevalt Kreetast puudusid mandril 
losside ümber suuremad linnad. Oma luksusliku sisustuse, eredavärviliste freskode ja 
arvukate  tarbeesemete poolest matkisid kreeka lossid selgelt oma minoilisi eelkäijaid. 
Kreetale sarnaselt paiknesid losside juures ka laoruumid, töökojad ja kultusepaigad. Kuid kõik 
see oli kohandatud kreeklaste sõjakale vaimule. Losse ümbritsesid massiivsetest 
kiviplokkidest nn. kükloopilised müürid (nimetus tuleb sellest, et kreeka pärimuse järgi 
saanud nende ehitamisega hakkama vaid ühesilmsed hiiglased – kükloobid). Ka kunstis esines 
minoilisele Kreetale mitteomast sõjatemaatikat. Kõik see osutab, et sõda ja sellest tulenev 
vajadus ennast vaenlase eest kaitsta oli mükeene tsivilisatsioonis esmajärgulise tähtsusega. 
Kuna lineaarkirjadokumendid puudutasid ainult losside majandust, saab kõige muu kohta 
nende põhjal järeldusi teha vaid  kaudselt . Siiski ilmneb, et lossi eesotsas seisid kaks kõrget 
võimukandjat – arvatavasti valitseja ja sõjapealik. Nende võimupiiridest ja ülesannetest ei tea 
me aga midagi täpsemat. Tähtsat osa etendasid sõjalised kaaskondlased, kes arvatavasti 
moodustasid lossi põhilise relvajõu. Kõige selgemalt tuleb aga ilmsiks, et lossi valitsejatele 
alluvad  ametnikud ja kirjutajad korraldasid ja kontrollisid üksikasjalikult ümbruskonna 
elanike majandustegevust. Loss oli justkui suure majapidamise keskus. Ümbruskonna 
talupojad olid suures osas sõltlased, kellel tuli oluline osa saagist anda lossi salvedesse. Lossi 
enese töökodades aga töötasid sõltlastest või orjadest käsitöölised.  
Kogu see bürokraatlik majandamisviis sarnaneb Kreeta ühiskonna korraldusele ja on 
tõenäoliselt sealt ka üle võetud. Kuna ka Lineaarkiri B oli Kreetalt üle võetud ja kreeklaste 
olustikus ning kunstis leidub hulgaliselt kreetapäraseid jooni, siis võib väita, et kreeklased 
olid Minoilise kultuuri saavutused suurel määral omaks võtnud, kohandades need oma märksa 
sõjakamale ühiskonnale ning meelelaadile. 
Erinevate losside omavahelistest suhetest ei tea me mitte midagi. Tõenäoliselt olid nad 
teineteisest sõltumatute riikide keskused. Nagu võimsad kaitseehitused losside ümber arvata 
lubavad, olid need riigid omavahel alatasa sõjajalal. Sellele  viitab  ka kreeka kangelaspärimus 
kus sageli  juttu  võitlustest erinevaid riike valitsenud kangelaste vahel. Pole võimatu, et 
võitluste käigus õnnestus ühe või teise lossi valitsejal mõneks ajaks oma naaber alistada. 
Suuremat ühtset riiki Kreekas mükeene perioodil tõenäoliselt siiski ei tekkinud. 
 
U 1200 eKr tabasid Kreeka losse purustused. mis olid arvatavasti põhjustatud kogu 
Vahemere idaosa haaranud ulatuslikust rahvaste liikumisest. Purustustest hoolimata püsis 
tsivilisatsioon Kreekas veel ligemale sajandi vältel. Pärimuse järgi tegi toonasele hiilgusele 
lõpu ühe seni lossidest eemal elanud kreeklaste hõimu – doorlaste – sissetung.