Pronksiaegsed tsivilisatsioonid (0)

VILJELUSMAJANDUSE  ALGUS JA TSIVILISATSIOONI SÜND 
 
Põlluharimise ja karjakasvatuse algus 
 
U. 12 000 a eKr tõi kliima soojenemine järkjärgult kaasa jääaja lõpu.  Inimasustus  levis 
Euroopa ja  Aasia  põhjaosadesse. Kirde-Aasiast lähruvalt asustati Ameerika. 
U. 8500 a eKr (11500 aastat tagasi) sai Lähis-Idas alguse üleminek põlluharimisele ja 
karjakasvatusele. Peagi õpiti kuduma  kangast  ja valmitama savinõusid.  
Põlluharimine sai alguse ja esimesed kariloomad kodustati arvatavasti IX aastatuhandel 
eKr kusagil Lähis-Idas. Jääaeg oli selleks ajaks läbi ja kliima antud piirkonnas soe ning 
mõneti niiskem, kui tänapäeval.  Mesopotaamia  tasandikku ja  Araabia  kõrbealasid ümbritseva 
Süüria, Väike-Aasia ja  Iraani  mägede vööndis sadas piisavalt vihma suhteliselt lopsakaks 
taimekasvuks. Tingimused viljakasvatuseks olid seega soodsad. Põlluharimine  saigi  meile 
teadaolevalt alguse just nimetatud mägede ümbruskonnas ehk niinimetatud viljaka  poolkuu  
alal. Sellise nimetuse on põlluharimise sünnipiirkond saanud oma kuusirpi meenutava kuju 
järgi kaardil. Maailma muudes piirkondades tehti tehti põlluharimisega järkjärgult algust 
hiljem. 
Põlluharimisele ja karjakasvatusele ülemineku põhjuseid võime me üksnes oletada. 
Tegemist pidi olema järkjärgulise protsessiga. Inimesed olid aastatuhandete vältel 
kombineerinud erinevaid toiduhankimise viise. Söödavate taimeviljade varumisest oli mitmel 
pool saanud oluline elatisallikas. Seega pidid nad olema märganud, et maha langenud 
seemned kasvama lähevad, ja õppisid järkjärgult kasutama seda teadmist  sobivate  taimede 
kasvatamiseks. Tõenäoliselt kaasnes sellega  algeline  sordiaretus – maha külvati jõudsamini 
kasvavate ja paremat saaki andvate taimede seemneid. Nii kujunesid esimesed kultuursordid. 
Metsarikkamates piirkondades, kus põllumaa ettevalmistamine oli kõige hõlpsam 
maharaiutud puid põlema pannes, levis eelkõige alepõllundus. Peamine maaharimisriist oli 
kõikjal pikka aega kõblas.  
Ka  karjakasvatus  sai arvatavasti alguse järkjärgult. Ka küttidel on vahel komme kanda 
hoolt oma jahiloomade juurdekasvu eest, säästes karja noorliikmeid. Võimalik, et otsustavaks 
sai oskus suunata metsikuid lamba- ja kitsekarju nende juhtloomade mõjutamise läbi, mis 
võimaldas terve karja oma  kontrollile  allutada. Tõenäoliselt saidki lammastest ja kitsedest 
esimesed kodustatud kariloomad. Peagi järgnesid neile ka  veised  ja sead. Kariloomi peeti 
esialgu kui elusat lihatagavara. 
Taime- ja karjakasvatus ei tõrjunud pikka aega küttimist ja korilust kõrvale, vaid oli nende 
kõrval täiendav elatusallikas küttimise.  
 
Varaseimad põlluharijate asulad 
Nendes piirkondades, kus põlluharimine muutus peamiseks elatusallikaks, tõi see ajapikku 
kaasa olulisi muutusi inimeste elus ja ühiskonnas. Kuna põlluharimine võimaldas toita 
senisest  enam inimesi, siis hakkas senisest kiiremini kasvama elanikkonna arvukus. 
Põlluharimine tingis paikse asustuse ja maa  valdamine  muutus kogukonna jaoks senisest 
olulisemaks. Põldude rajamisega hakkasid inimesed keskkonda süstemaatiliselt ümber 
kujundama. Tekkisid küllalt suured ja aastasadu püsivad asulad.  
Samal ajal arenes ka  tehnoloogia .  Leiutati  kivi  lihvimise  ja puurimise  kunst , mis 
võimaldas valmistada senisest tõhusamaid tööriistu, eriti puude langetamiseks ja põllumaa 
ettevalmistamiseks tarvilikke kirveid. Alguse said ka  riide  kudumine ja savinõude 
valmistamine. Viimaseid kasutati  muuhulgas  ka viljatagavarade säilitamiseks. 
Jeeriko  asula  Palestiinas  sai alguse juba umbes 8500 aastat eKr ja püsis aastatuhandeid. 
Selle varasemad asukad ei osanud veel valmistada savinõusid. Algul elasid nad  savist  
muldpõranda ja okstest  katusega  onnides, kuid mõne aja pärast asendusid need toekamate 
kivimajadega. Linn oli ümbritsesid massiivse kivimüüriga ja selle elanike arv võis  ulatuda  
kahe tuhandeni. Peagi õppisid Jeeriko allikavett niisutuseks põldudele  juhtima . Asulast on 
leitud savist naisekujukesi, millest arvatavasti loodeti põlluviljakuse edendamist. Ühe hoone 
seina müüritud  seitse  kolpa võivad viidata surnud esivanemate religioossele austamisele. 
Çatalhöyük Väike-Aasias (tänapäeva Türgi lõunaosas) on Jeerikost mõneti hilisem – 
siinsed 12 järjestikust asustuskihti pärinevad VII – V aastatuhandest eKr. Seetõttu oli 
siinsetele asukatele savinõude valmistamine juba tuntud. Põlluharimise ja karjakasvatuse 
kõrval oli  juba Çatalhöyüki elanike jaoks jätkuvalt suur tähtsus ka karjakasvatusel. Samuti 
vahendasid nad lähedastes mägedes leiduvat väärtuslikku vulkaanilist kivimit – obsidiaani. 
Jeerikost erinevalt oli Çatalhöyük kindlustamata. Selle nelinurksed lamedakatuselised hooned 
paiknesid tihedalt teineteise kõrval, nii et majja sisse pääses katuseava kaudu. Mitmed hooned 
olid seest kaunistatud maalingute ja skulptuuridega, mis  kujutasid  eelkõige härgi või 
härjasarvi, naisi ja jahistseene.  
Jeeriko ja Çatalhöyüki olid sedavõrd suured ja püsivad asulat, et tuleb oletada nende 
tõhusat ja stabiilset sisekorraldust. Ilma selleta olnuks võimatu rajada Jeeriko müüre, mis pidi 
nõudma planeerimist ja kogukonnaliikmete pikaajalist koostööd. Naisekujukesed, 
esivanemate kolbad hoone seinas ja maalitud sisekujundusega majad osutavad arenenud 
religioossetele ettekujutusele, mille täpsem sisu jääb meile paratamatult saladuseks. Samal 
ajal pole kummaski asulas tõendeid suurtest varanduslikest erinevustest elanike vahel. Sellest 
ei saa küll järeldada kogukonnaliikmete täielikku võrdsust. Võrdlus tänapäeva või 
lähimineviku algeliste põlluharijatega lubab oletada, et kogukondlaste seas tõusis esile 
jõukam kiht, kelle seast pärinesid ka kogonna  liidrid . Kuid selgelt eristuvateks varanduslikeks 
klassideks toonane ühiskond arvatavasti veel ei jagunenud.  
Stonehenge  kultuskompleks (III aastatuhandest eKr) on kuulsaim näide mitmetest 
megaliitilistest ehitistest (megas – kreeka keeles suur, lithos – kivi) Euroopas. Varasemad 
nende seast rajati juba V aastatuhandel eKr.  Megaliitilised  ehitised olid kindlasti  varaste  
põlluharijate olulised kultuslikud ja rituaalsed keskused, mille täpsem tähendus toonastele 
inimestele pole teada. Neid on  seostatud  nii päikese austamisega, surnute kultusega kui ka 
kogukondade sooviga näidata end neile kuuluva maa tõeliste valdajatena. Igal juhul annavad 
megaliitilised ehitised tunnistust kogukonna heast  sisemisest  korraldatusest ja selle liikmete 
tõhusast koostööst. Vastasel korral olnuks nii suurte ehitiste rajamine võimatu. 
 
Metallide kasutuselevõtt ja tsivilisatsiooni sünd 
 
U. 5000 a eKr õpiti Lähis-Idas töötlema vaske. 
U.  3500  a eKr sai samas alguse künnipõppundus. Kujunes  piltkiri . 
U. 3000 a ekr kerkisid Mesopotaamias ja Egiptuses esile esimesed  tsivilisatsioonid . 
III aastatuhande algul oli vase ja tina  segust  –  pronksist  –  saanud Lähis-Idas ja 
idapoolsetes  vahemeremaades  peamine relvade ning tööriistada valmistamise materjal. 
Maailmas oli alanud  pronksiaeg . 
 
Kuigi esimesed andmed vasetöötlemisest pärinevad  varasemast  ajast, sai  ulatuslikum  
metallikasutus tööriistade ja relvade valmistamisel Ees-Aasias alguse IV aastatuhande 
lõpupoolel. Valdavaks muutus see siis, kui õpiti töötlema vase ja tina sulamit – pronksi – mis 
on  puhtast   vasest  tugevam ja vastupidavam. Umbes samal ajal leiutati kõnealuses piirkonnas 
ka  esmalt  puust ja seejärel pronksist teraga  ader  ning  mindi  järkjärult kõplapõllunduselt üle 
künnipõllundusele. Ees-Aasiast levisid need oskused muudessegi piirkondadesse. III 
aastatuhandel oli pronksikasutus maailma arenenumates piirkondades seavõrd levinud, et seda 
aega loetakse pronksiaja alguseks. Rauast relvade ja tööriistade ulatuslikum valmistamine ja 
seega  rauaaeg  said alguse, jällegi Lähis-Idas, umbes 1100 aastat eKr. 
Metallikasutuse ja künnipõllunduse algusega muutus põlluharimine senisest tõhusamaks, 
kasvasid ühiskondlik rikkus ja elanikkonna arvukus. Samas suurenesid erinevused erinevate 
piirkondade arengutasemes. Põlluharimiseks soodsamates ja metallileiukohtadele lähemal 
paiknevates piirkondades järgnes senisest palju kiirem areng, mis viis peagi klassiühiskonna, 
kõrgkultuuri ja riigi tekkele. Suures osas maailmast aga  jätkus  elu veel pikka aega 
traditsioonilisel moel.  
 
Varased  tsivilisatsioonid 
Termin  tsivilisatsioon  tuleneb ladina keelest (civilis – linnaühiskonda ja riiklikku 
korraldusse puutuv) ja tähistatab sisemiselt küllalt hästi korraldatud ja kõrge kultuuritasemega 
ühiskondi. Sageli nimetatakse esimesi tsivilisatsioone ka varasteks kõrgkultuurideks.  
Esimesed tsivilisatsioonid kujunesid suurte jõgede ääres. Kõigepealt leidis see aset 
enamvähem üheaegselt IV aastatuhande teisel poolel eKr. Mesopotaamias (tänapäeva 
Iraagis ) Eufrati ja  Tigrise   alamjooksul  ning Egiptuses Niiluse kallastel. Mõneti hiljem tekkis 
tsivilisatsioon Indias Induse jõe ääres (III aastatuhande keskel eKr.) Vahemeres paikneval 
Kreeta  saarel (u. 2000 a. eKr.) ja Hiinas Huanghe jõe orus (u. 1700 a. eKr.). Mõneti hiljem 
jõudsid tsivilisatsiooni  tasemele  Kesk-Ameerika ja Peruu elanikud. 
 
Varastel tsivilisatsioonidel oli teatud iseärasustest hoolimata mitmeid ühiseid jooni.  
1) Tsivilisatsioonid tekkisid siis, kui üleminek küttimiselt ja koriluselt viljelusmajandusele 
oli antud piirkonnas juba aset leidnud. Seega on tsivilisatsioonide näol tegemist põlluharijate 
ning karjakaasvatajate ühiskondadega. Enamasti langes tsivilisatsioonid algus varasesse 
pronksiaega. Tsivilisatsioonid kerkisid seega esile umbes üheaegselt ulatuslikuma 
metallikasutuse algusega.  
2) Oli kujunenud ühiskondlik tööjaotus. Ühiskonna tööviljakus oli tõusnud sellisele 
tasemele, et kõik ühiskonnaliikmed ei pidanud enam tegelema otseselt toidu hankimisega. 
Põlluharijate ja karjakasvatajate kõrval olid kujunenud elukutselised käsitöölised, kirjatarkuse 
tundjad,  preestrid  jne. 
3) Ühiskond jagunes selgelt erinevateks varanduslikeks klassideks,  kusjuures  rikas 
ülemkiht etendas ühiskonnas juhtivat rolli.  
4) Oli kujunenud  riiklus . See tähendab, et rikkam ülemkiht või osa sellest oli muutunud 
sisuliselt elukutseliseks valitsevaks klassiks – kõrgemaks ametnikkonnaks – , mis madalamate 
ametnike abil ja  seadustele  toetudes juhtis ja  kontrollis  ühiskonna tegevust antud 
territooriumil.  
5) Ühiskond oli arenenud sedavõrd keeruliseks ja mitmepalgeliseks, et selle korraldamine 
nõudis olulisema informatsiooni ülesmärkimist. See tõi kaasa kirja kujunemise. Kirja kasutati 
esmalt eelkõige majandamist ja riiklikku korraldust puudutavateks ülestähendusteks. Riiklik 
korraldus saigi üldjuhul võimalikuks just tänu kirja kasutuselevõtmisele.  
6) Kiri võimaldas üles tähendada ka pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmuseid ning pakkus 
muuski osas uusi võimalusi vaimseks tegevuseks. Nii kaasnes kirja kasutuselevõtuga ka 
kõrgkultuur selle sõna kitsamas tähenduses – arenenud religioossed tõekspidamised, kirjandus 
ja teadus. 
Kõiki neid jooni võib kokku võtta kui inimühiskonna senisest märksa suuremat 
organiseeritust, mis kõige paremini ilmneb riiklikus korralduses. Varane tsivilisatsioon ja riik 
on seetõttu omavahel lahutamatult seotud. 
LÄHIS-IDA PRONKSIAEGSED TSIVILISATSIOONID (III – II 
aastatuhat  eKr) 
 
MESOPOTAAMIA 
 
Mesopotaamia  send  ja looduslikud olud 
Terminiga Mesopotaamia (kreeka keeles jõgede vaheline) tähistatakse Pärsia lahte 
suubuvate Eufrati ja Tigrise jõgede kesk- ja alamjooksu alasid. Põhjast ja kirdest piiravad 
seda Iraani  kiltmaa  ääremäestikud,  lõunast  ja edelast aga Araabia kõrb. Vihma sajab 
arvestataval määral vaid Mesopotaamia mägedega piirnevates põhjapiirkondades. Jõgede 
lõunapoolne tasane alamjooksuala jääb seevastu peaaegu sademeteta. Lootust ei või panna ka 
niisutavatele üleujutustele, sest need on, eriti Tigrise puhul, ettearvamatud  ja võivad tuua 
kaasa katastroofilisi purustusi. Seetõttu on ulatuslikum põlluharimine Mesopotaamia 
lõunaosas võimalik üksnes maa kunstlikul niisutamisel. Jõgede suudmealal Pärsia lahe 
rannikul on aga suured kunstliku kuivenduseta põlluharimiseks kõlbmatud  sood  ja 
pilliroovõsad. 
Loodusvaradelt on Mesopotaamia vaene. Ainult savi ja pilliroogu leidub külluses. Nii 
kujuneski Mesopotaamias suurel määral “ savitsivilisatsioon ” – savi oli nii arhitektuuri kui 
tarbeesemete peamine  tooraine  ja teda kasutati savitahvlite näol ka põhilise 
kirjutusmaterjalina. Kivi, puitu ja  metalle  tuli aga hankida sageli küllalt kaugetelt maadelt, 
mis juba kõige varasematest perioodidest alates stimuleeris suhtlemist naaberaladega. Viimast 
soodustas ka tõsiasi, et erinevalt Egiptusest on Mesopotaamia välismaailmale kõigist 
suundadest avatud. See omakorda on  toonud  kaasa paljude erinevate rahvaste korduvaid 
sissetunge, aga samuti Mesopotaamia enda tsivilisatsiooni laialdase leviku 
naaberpiirkondadesse.  
Sellest tulenevalt oli Mesopotaamia tsivilisatsioon Egiptusega võrreldes vähem 
endassetõmbunud, suurema muutumis- ja kohanemisvõimega, aga ka ebastabiilsem. Sealne 
riiklus, ühiskond ja kultuur tegid vana-aja vältel läbi olulisi muutusi. 
 
U 7000 aastat eKr sai alguse põlluharimine Põhje-Mesopotaamias. 
U 6000 eKr levis põlluharimine ka Eufrati ja Tigrise alamjooksule, millest järgnevalt 
kujunes Mesopotaamia tsivilisatsiooni lähtekoht. 
U 4000 eKr tõusid esile varaseimad linnalised keskused, sealhulgas Uruki linn, millest 
hiljem sai ka üks olulisemais Sumeri  linnriike . Õpiti kasutama purjekaid ja ratast. Linna ja 
ümbruskonna elanikud rajasid põldude niisutamiseks kanaleid, kasutasid ratasveokeid ja 
jõepurjekaid, ning hankisid metalle küllalt kaugetestki mägipiirkondadest. Linna keskel kerkis 
suur templikompleks kaugele paistva astmiktempliga. Kujunes piltkiri, mida kasutati 
majanduslikuks arvepidamiseks. Kõik osutab, et ühiskonnas oli välja kujunud elukutsete 
kaupa  spetsialiseerumine  ja elanikud jagunesid rikkuselt ning ühikondlikult positsioonilt 
selgelt eristuvatesse ühiskonnaklassidesse. Uruki-sarnase linna juhtimine eeldas valitseja või 
valitsejate tugevat võimu. Seega võib rääkida riigi tekkimisest. Ühiskonna areng oli jõudnud 
tsivilisatsiooni staadiumisse. 
 
Sumeri  linnriigid  u 3000 –  2340  eKr 
U 3000 eKr kujunesid järkjärgulise arengu tulemusena mitmed Sumeri linnriigid. Kõigis 
neis oli kasutusel  kiilkiri . Ühtset riiki sel perioodil Mesopotaamias ei tekkinud. Sumerite 
etniline  päritolu pole selge, kuid on teada, et nad polnud keelelises suguluses enamuse 
ümbruskonna ragvastega. Tõenäoliselt asusid nad Mesopotaamias juba varemgi.   
Sumerite rajatud tsivilisatsiooni kõige iseloomulikumad tunnused on savitahvlitele kohane 
kiilkiri ja suurte templite ümber rajatud linnad. Neile lisanduvad iseloomulik  religioon , 
kõrgetasemeline kirjandus ja  kunst . Kõik see kujundas Mesopotaamia tsivilisatsiooni ilmet ka 
pärast sumeri rahva kadumist ajaloost. 
Kiilkiri. Mesopotaamiale tüüpiline kiilkiri on saanud oma nimetuse sellest, et selle märgid 
vajutati kiilukujulise otsaga pulga abil värskele savitahvlile. Selline kirjutusviis välistas 
kumerad jooned ja tõi kaasa märkidele skemaatilisuse.  
Kiilkiri on, nagu Egiptuse hieroglüüfidki, arenenud välja piltkirjast, mis tekkis juba IV 
aastatuhandel eKr. Märkide skematiseerimisel ja nende üldistamisel arenes sellest mõisterkiri, 
kus märgid ei kujutanud enam  esemeid, vaid tähistasid stiliseeritult erinevaid mõisteid. Kuna 
sumeri keeles oli palju ühesilbilisi sõnu, hakkasid paljud märgid mõistetele lisaks tähistama 
ka vastavate silpide hääldust. Mesopotaamia kiilkiri oligi mõiste ja silpkirja kombinatsioon. 
Erinevalt Egiptuse hieroglüüfidest tegi tegi kiilkiri aja jooksul läbi tuntava arengu. Seda 
tingis muu hulgas ka asjaolu, et algselt sumeri keele jaoks loodud kirja võtsid üle algul 
semiidid  ja hiljem teisigi keeli kõnelevad  rahvad . Koos ülevõtmisega tuli kirja uue keele 
vajadustele  kohandada . Sel moel kiri aegamööda täiustus ja muutus hõlpsamini kasutatavaks. 
Hääldusmärkide osakaal kasvas, märkide  koguarv  aga vähenes algselt enam kui 1500-lt 
mõnele sajale. 
Riigi ja ühiskonna korraldus. Iga tähtsam sumeri linn moodustas  omaette  sõltumatu 
linnriigi, mis hõlmas lisaks kesksele  linnale  ka ümbritsevat maapiirkonda. Linnriigid olid 
alatasa  teineteisega sõjajalal ja seetõttu varasest ajast müüridega kaitstud. Igal linnriigil oli 
oma kaitsejumalus, kellele pühendatud tempel kõrgus linna südames. Tüüpiline oli 
ristkülikukujuline  astmiktempel  – tsikuraat. Tempeli ja selle juurde kuuluv preesterkond  
etendasid olulist osa majanduslikus ning poliitilises elus. Templile kuulusid  ulatuslikud  
maavaldused, mis olid osaliselt nende  otseses  kasutuses – seda osa harisid templiteenistujad ja 
orjad  –, osaliselt aga talupoegadele välja renditud. Templite juurde kuulusid ka käsitöökojad 
koos sõltuvate käsitöölistega. Seega oli küllalt suur osa linnriigi elanikkonnast  templist  ja 
preesterkonnast majanduslikult sõltuv. Linnriikide esilekerkimise ajajärgul oli ka 
riigijuhtimine arvatavasti peamiselt kõrgema preesterkonna ülesanne ja tempel seega linnriigi 
poliitilise võimu lähtekoht. 
Aja jooksul hakkas aga riigijuhtimises üha suuremat rolli mängima preesterkonnast 
sõltumatu kuningas. Ühes sellega suurenes ka kuningalossi osa linna arhitektuuris. Kuningas 
oli eelkõige sõjapealik. Tema tähtsuse tõusu linnriigi valitsemises võisidki põhjustada 
sagedased linnadevahelised konfliktid. Kuid kuningas täitis ka kõrgema kohtuniku ülesannet. 
Nagu templitele, nii kuulusid kuningalegi suured maavaldused. Kuningavõimu tugevnedes 
hakkasid templid ja preesterkond järkjärgult kuninga võimu alla  langema .  
Olulise osa linnriigi elanikkonnast moodustasid vabad kodanikud – sõltumatud talupojad 
ja käsitöölised. Nemad moodustasid linnriigi sõjaväe põhijõu ja omasid sellest tulenevalt ka 
õigust linnriigi valitsemist puudutavates küsimustes teatud määral kaasa rääkida. Sumeri 
linnriikides oli nii kodanike rahvakoosolek kui ka  aristokraatlik  vanemate nõukogu. 
Arvatavasti valis rahvakoosolek algselt ka kuninga. Linnriikide hiilgeajal piirdus 
rahvakoosoleku osa siiski peamiselt kuninga poolt langetatud otsuste heakskiitmisega. 
Kodanike osa riigi valitsemisel jäi seega üsna piiratuks.  
 
Akadi  suurriik  2340 – 2160 eKr 
2340 eKr vallutas Akadi valitseja  Sargon  kõik olulisemad Sumeri linnriigid ja rajas 
esimese suurriigi Mesopotaamia ajaloos. Sargon ja tema lähikond olid  semiidi  päritolu. Kuid 
semiidid olid juba varem omaks  võtnud  sumeri  kiilkirja  ja sattusid sumeri kultuuri ning 
religiooni tugeva mõju alla.  
 
Pärast Akadi riigi lagunemist tugevnesid Mesopotaamias järgemööda erinevate linnade 
valitsejad . 21. sajandil oli 0lulisim nende seas Uri linn, mille sumeri päritolu valisejad (nn Uri 
III dünastia) koondasid mõneks ajaks terve Mesopotaamia lõunaosa oma võimu alla. Semiidi 
keel hakkas järkjärgult sumeri keelt kõrvale tõrjuma. Nii elanikkond kui ka riikide valitsejad 
olid nüüd valdavalt semiidid. Kuid sumeri keel püsis kultuurkeelena veel enam kui  tuhat  
aastat, ka siis, kui teda igapäevases elus enam ei kasutatud.