Sissejuhatus filosoofiasse (3)

Nädala tegevused:
5. Filosoofia üliõpilastele ja teistele huvitatutele:
5.1. Lugege kolm keele- ja kultuurifilosoofia -alast lühiesseed: Borgese esseed "Raamatute kultusest" ja "Ühe nime vastukajade ajalugu" (Jorge Luis Borges, Valik esseid, Tõlk. Ruth Lias, Tallinn: Vagabund, 2000) , ning Tõnu Viigi esseed "Metslase automaat " (Eesti Ekspress, 28.11.2008). Lugege üle ka Pascali mõtted harjumuste kohta.
5.2. Kirjutage ise väike essee keele loomusest või inimese "mina" ja keele / kultuuri vahekorra kohta.

• Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad:
  
  • Esteetika- küsib ilu, kunstiteose ja sellise kohta.
    

Küsib ilu olemuse järgi aga ka kunstiteose mõtte, olemuse, piiride ja kunstniku enda loovuse järgi. Saab küsida, mis printsiip või struktuur või omadus see on, mis teeb ühe asja inetuks ja teise ilusaks. Kas see asub objektil või sõltub ilu vaatlejast. Kas ilu on oluline kunstiteose puhul?

• Poliitikafilosoofia- valdkond , kus küsitakse ühiskonna ja mingi olemuse ja mõtte kohta.
  

Miks meil üldse riik olemas on, kas igasugune ühiskondlik korraldus vajab riiklust? Mille pinnaalt riik tekkinud on? Kuidas ta tekkinud on? Milles seisneb tema loomus?
Hume - riik on ühiskondlik leping- inimesed annavad osa oma vabadusi ära ja saavad selle eest osa vabadusi juurde.
Indiviidi ja riigi vahekord , allumise mõtte ja mõttetuse kohta. Kas maksude kogumine riigi poolt on midagi, millega iga inimene ühiskonnas on nõustunud? Või on see vägivald inimese suhtes? Kui riik peab maksudeks kogutud raha eest ebaõiglast sõda, siis kas olen vastutav sõjas sooritatud kuritegude eest või mitte?
Indiviidi poliitilised õigused. Milles nad seisnevad (inimõigused). Millest tulenevad inimõigused? Kes on nad kehtestanud? Kas kultuurilised või jumalikud, looduslikud inimese juurde kuuluvad või midagi veel.
Vabadus ja piirid. Mida vabadus poliitilises kontekstis tähendab. Kas riigi tingimustes on võimalik vaba olla või kas ainult riigi tingimustes on võimalik vaba olla?

• Keelefilosoofia - mis on keel? Milline on inimese keele vahekord, mida keel eksistentsiaalses mõttes inimese jaoks tähendab?
  

Keele maailm meie jaoks on üsnagi traagiline, ses sõnad tähistavad asju, mis meil tegelikult puududvad, mis meilt ära on võetud. Samas on ka keel miski, mis meid segab, sest ta struktureerib meie mõtteid. Ja ta on ka tohutu eneseväljendusvahend.
Johannese evangeelium : sõna oli jumala juures
Judaismis ilmutab Jehoova ennast seaduse kaudu. Sõnas peitub Jehoova kõige suurem vägi: saagu valgus- ja valgus sai.
Kui sõna ei ole maagiline , siis on ta vähemalt kosmiline ja jumalik . Seepärast on filosoofias seda ideaalkeelt taga otsitud, mis meile maailma olemuse välja pakuks.
Renessansist alates usutakse, et maailma keel on kosmiline. Maailma enese keel on matemaatiline. Matemaatika abil suudame mõista mis universumis toimub.
Heiddeger - tee keeleni- rääkida ja ütelda pole üks ja sama. Mida tähendab ’ütleda’, mida võib öelda ka vaikides? Ütleda- see tähendab näidata, lasta näha, ilmuda ja kuulda. Millegi ütlemine tähendab alati millegi näitamist. Sõna võim peitub selles, et ta toob oleva välja sellisena, milline ta on.
Keelekasutuses sünnib midagi. Väljendamise sündmus. Mida väljendatakse, saab võibolla tänu väljendusaktidele olevaks. Keel on olemise koda. Keel ei ole passiivne- ta ei kopeeri vaid ta loob. Ta toob välja teatava asjade sisemise vormi.

• Kultuurifilosoofia – küsitakse kultuuri ja inimese vahekorra kohta, kultuuri roll inimeseks olemises. Kultuuride paljusus ja erinevused.
  
• Kuidas on võimalik määratleda ilu?
  

Objektiivne- ilu otsitakse ovjektis endas

• Ilu on harmoonia
  

Platon - Ilu on see vorm või vahend, tänu millele me oma empiiriliste meelte abil suudame tajuda midagi teistmoodi. Omadust olla sarnane arheotüüpitele. Teatud tüüpi universaalne vorm. Sümboosiumis viidatakse kosmosele, kui esteetilisele absoluutile. Kosmos kehtestab harmoonia. Ilusad asjad on need, mis matkivad kosmilist liikumist, sest kosmos on harmooniline. Ilusad on asjad, mis on harmoonilised .
Pythagoras- ilu on matemaatiline. Proportisoon on arvuline suhe. ilu peitub arvulistes vahekordades.

• Ilu on demiurgilise mõtte vorm
  

Demiurg kui maailma looja. Asjade jaoks on valmis vorm, et nad saaksid oma eesmärki täita. Jumalikku vormi iseloomustab antiikses mõtlemises ikkagi ilu. Jumalad ei loo asju eesmärgipäraselt vaid ta loob ka nii, et maailm ilus oleks. Kui asjad vastavad vormidele , siis nad vastavad demiurgi ideele, mille väline vorm ongi ilu.

• Lõpmatuse lõplik vorm
  

Inimloomuse sügavikus on algne kaos . Kunstivormide eesmärk on meid sinna tagasi viia. Inimloovuse sügavikus on lõputu võimaluste kuristik (kujutlusvõime võimalused), siis ilu algpunkti jõudes oleme me jõudnud kohta, kus see lõputus end väljendab. Lõputusel endal vormi olla ei saa, me ei saa pilguga haarata lõputust. Teatud kujundid sümboliseerivad meile lõputust- vaade merele, vaade taevatähtedele, lai maastikuvaade..
Subjektiivne- ilu on kui midagi vaatleja juures leitav

• David Hume: „Ilu ei ole asjades enestes asuv kvaliteet: ta eksisteerib vaid inimvaimus, mis teda vaatleb“
  

Oleme valel teel, kui otsime ilu mõtet objektis. Peaksime seda leidma inimese seest.

• Immanuel kant: eesmärgipärasus ilma eesmärgita
  

Ilu kogemine tähendab millegi niisuguse kogemist, kus ma tajun teatavat eesmärgipärasust ilma eesmärgita. Tajume midagi ilusat sel juhul, kui me tajume objektil eesmärki olevat kuid me seda selgelt näha ei oska. Midagi kõrgemat, midagi ülevamat. Mõiste abil kätte antud ei ole.

• Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost?
  

• Inimese poolt loodud kunstlikud produktid (kavatsuslikult tehtud ilusaks)
  
• Looduslikud objektid ( maastik , meri, taevas)
  
• Ainult inimese (võibolla ka loomade) keha juurde kuuluvatest tunnustustest- psühhoanalüütiliste iluteooriate puhul.
  

Ilus inimkeha ei tähenda seda tunnet, mis meis tekib kui keegi on ihaldusväärne kõigi teiste poolt ja seetõttu ihaldusväärne ka minu poolt. Puhas esteetiline tunne, kui teatavad omadused, punktid meis mingisuguseid tundeid tekitavad.
Platon- jäljendamise teooria- kunstiteos on alati millegi objektiivse koopia, alati millegi imitatsioon, millegi jäljendamine. Kunstiteose staatus pole kunagi nii kõrge, kui looduslikud objektid.
Väljendamine- subjektiivne- kunst on millegi subjektiivse, nt autori mõtte või idee väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
Väljendamine- objektiivne, samas kehatu- millegi objektiivse kuid kehatu, konkreetses tajutavas vormis väljendatav.
Kas mingisugusel kunstiteosel on nimekiri tingimustest, mida täita? 20. Sajandil on toimunud nähtus ’kunsti piiride laienemine’:

• traditsioonilise kunstižanri väljenduskaanon seatakse küsimärgi alla ja proovitakse teha teatrietendust kus näiteks poleks lava, näitlejaid, dekoratsioone..
  
• Heliteosed, mis koosnevad ainult vaikusest.
  

Ilmuvad välja uued žanrid, mida ei ole kuigi lihtne paigutada traditsiooniliste žanride juurde ( filmikunst , fotograafia.. ). Heliteos , kus pole helisid, siis kas ta ikka on heliteos? Ainult väline vorm, nagu konsterdisaalis ette kandmine, annab meile aimu heliteosest.
Võimustaatus- kui pargis oleme 9 minutit vaikselt , ei pea me seda heliteoseks. Heliteoseks teeb selle asukoht- objektile antav teatav vaimustaatus, ta on teistele presenteeritud.
20 sajandil räägiti veel, et kunstiteos ei pea olema enam terviklik ja ilul pole standardit, mille puudumisel ilu võiks muutuda inetuks. Paljud kunstnikud ei tegelegi enam iluga , vaid millegi hoopis tähtsamaga. Enamikel juhul on tegemist poliitiliste või kunstiteoreetiliste sündmustega.
Romantismist küsitakse, et mis teeb kunstiteose originaalseks ja kuidas seda saavutada? Originaalsust aetakse segamini unikaalsusega. Unikaalsus on kordumatus, mingisuguse empiirilise eseme omadus olla erinev kõikidest teistest empiirilistest esemestest. Tundub, et enamus asjad on unikaalsed, sest molekulaarsel tasandil võivad nad erineda.
Originaalsus - on peetud silmas niisugust, mida nimetatakse uue sõnavara loomiseks. Sellise kunstiteose loomist, mida on peetud prototüübiks ja mida on hakatud jäljendama.

• Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli?
  

Aristotelese järgi kunstnik näeb justkui ideesid ja tema kunstiniku oskus oskab äranähtule mingisuguse vormi anda. Ta valdab tehnikaid kuidas midagi kehatut kehalises vormis väljendada. Keegi, kes oskab välist kuju anda.
Platon: Kunstnik on teatud tüüpi vahedaja, meedium . Kunstiline väljendus on jumalik and, jumala sõnum, mille puhul kunstnik on vahendaja. Kunstnik peab olema kunstiloome ajal endast väljas.
Tänapäeva käsitlus langeb pigem Platoni poole.

• Millisena on nähtud keele rolli?
  

Keel on midagi niisugust, mis tekitab meile segadusi, mida meil üldse tarvis ei ole. Tänu keelele suudame püstitaga küsimusi, nagu mis on olemine, mis on inimese mina... Selliste küsimuste püstitamine ja nende sees olemine on juba keele poolt pähe pandud päised. Kas inimese mina on tekitatud tänu keelele?

• Milles on võib näha sõnades peituvat väge?
  

Kas see, kui mul on mingi arusaam iseendast ja ma seon selle nimega, mida ma kannan, siis kas mina ongi toodetud tänu keelele ja keele tõttu, või on ta asi, mille leian eest alles hiljem?
Keelel on sisemine jõud. Väge ja jõudu on mõistetud sarnaselt loodusjõududega. Et sõnal on olemas tohutu vägi või jõud. Nagu käsi võib süüdata tule, võib suu saata välja sõna, millel on mõju teistele. Sõnadel on psüühiline energia, mida kogeme.
On usutud ka, et sõna on otsene loodusnähtusi esile kutsuv jõud. Tänapäeval usume, et sõnal on psüühilisi nähtusi esile kutsuv jõud.
Tänu millele sõnadel selline jõud on? Sõna ja keel ei ole ei antropoloogilised ega kultuurilised nähtused. Nad ei ole inimese väljamõeldised vaid sõna kuulub kosmilise korra juurde.

• Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates?
  

Pythagoras: nimesid ei saa moodustada igaüks vaid see, kes näeb oleva loomust. Sõnad on looduse enese poolt.
Demokritos: Sõnad on juhus ja mitte looduse poolt.
Sofistid : sõnad on konventsioonid .
Ratsionalism: (Platon, Aristoteles , Thomas Aquinas) sõnade tähendust nähakse peituvat asja olemuses. Sõnad tähistavad asja essentsiat.
Uusaegne empirism ( Locke , Hume)- sõnad on korduvad tajuimpulsid ehk ideed.
Locke: Sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos.
Hume: Sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises.
Pragmatism
John Dewey - sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt.
Ludwig Wittgenstein - sõna tähendus seisneb tema kasutuses, rollis, mida sõna mängib keelemängus.

• Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees?
  

Wilhelm von Humboldt (1820)- keel ei ole staatiline vahekord, vaid protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid.
Edward Sapir ja Benjamin Lee Whorf (1939)- „Me teeme eristusi asjades ja organiseerime neid mõisteteks, anname neile tükkidele tähenduse tänu sellele, et me oleme kokku leppinud neid asju niimodi organiseerima. See kokkulepe läbib meie keelekogukonda ja on kodeeritud meie keele struktuurides. See kokkulepe on muidugi implitsiitne ja kõnetu kuid tema tingimused on täiesti kohustuslikud: me ei saa rääkida muidu kui alludes sellele kokkuleppe klassifikatsiooni ja andmete organiseerimise printsiipidele. “

• Kuidas on võimalik kultuuri määratleda?
  

Substantsiaalsed- defineeritakse mida kultuur sisaldab.

Materiaalsed asjad- kogu maailma empiirilised objektid saaks jagada kaheks: looduslikud- tekkinud looduse enese poolt; inimese loodud objektid. Üsna raske on määrata kust algab inimese sekkumine, millal on objekt looduslik, millal inimese poolt tekitatud. Loodusmaastik peaks olema isetekkeline. Aga foto maastikust- mis on foto?

Kultuur kui sotsiaalsed asjad- ühiselureeglid, normid, institutsioonid , rollimängud...

Ideaalsete asjade kaudu, mida keel väljendab- kollektiivsete uskumuste kogumist. Kõige selle hulka, mida antud kultuuri juurde kuuluvad inimesed tegelikuks ja olevaks peavad.
Funktsionaalsed- määratakse, mis on kultuuri funktsioon, mis rolli ta mängib.

Materiaalsed- funktsioon on inimühiskonna materiaalsete vajaduste rahuldamine.

Sotsiaalsete ühiskonnavajaduste rahuldamine- kultuuris kui ühiskonna, kui terviku eksistentsi ja jätkumist tagavat mehhanismide tootmine. Ühiskonnal kui tervikul võib olla vajadus rahvusliku ideoloogia või kollektiivsete identiteetide järgi ja nende tootmine oleks kultuuri ülesanne.

Kultuuri ideaalne määratlemine- indiviidi vaimsete vajaduste rahuldada.

• Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem?
  

Pascal : meis on automaat. Inimloomus on esimene harjumus, mille omandame tänu asendile ühiskonnas.
Rollide ja isiksuse vastandamisest, kus ühel pool on kristlik subjektivism , kus inimene kujutab endast mingisugust loomust (mina) kindlate omadustega, teisel pool konstrukturistlik- vastavalt see, mida inimene oma minaks peab, on loodud erinevate vahendatuste, ühiskondlike rollide kaudu.
Bourdieu - habitus- midagi sarnast Pascal’ile. Teatud omandatud kalduvus mõelda, tunda ja käituda kindlal viisil, mis käivitub teatavate väliste tingimuste või signaalmärkide esinemise puhul. Käitumine tuleb läbi harjumuspärase sotsiaalse rolli.
Kas isiksus ei olegi teatud kogus sotsiaalseid rolle mis on omandatud proovides vastata teiste ootustele minu suhtes. Või on minu isiksuses mingi tuum, mida need rollid lasevad ainult välja tulle või hoopis tõkestavad või müüristavad?
Kui olen määratletud rollide kaudu, siis kas võiksin mõelda selliselt , et kui rollid enda pealt ära võtaksin, mis siis alles jääks? Kas alles jääks tõeline mina või tühjus?
Küsimused Bibihhini Maailma kohta:

Mis on maailm Bibihhini arvates?

Maailm on: mis on ümberringi- mis on kaugel ja lähedal – kõik, mis on olemas, ja kõik, mida ei ole –,kõik on maailm.

Maailm on universum - lõputu ruum, milles meie oleme tühised.

Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?

Maailm on tervik, mis ei ole mõõdetav summaga. Summa määratakse tervikust lähtuvalt. Terviku ja summa samasus on ideaal…maailm –absoluutselt terve, tervik kui niisugune.

Kas universum on lõputu ( lõpmatuse osa on lõpmatu ja seega oleme me universumiga võrdsed) või lõplik (Kui lõplik, siis on täiuslik ja seega on inimene ka täiuslik). Lõpmatus on lõplik.

Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?

Inimene võib väga üksikasjaliselt määratleda oma koha ajas ja ruumis, vaatamata selle ei tarvitse inimene end leida.

Inimene on tühine. Inimeste kord matkib looduse korda. Me oleme mõttetud võrreldes maailmaga . Inimene otsib end ruumis ja maailmas. Ta on peata, ei saa aru mis tema ümber toimub.

Kuidas määratleb Bibihhin terviklikkust?

Me ei tea, mis on tervik, aga tunneme ta ära. Oleme harjunud , et tervik on suhteline, aga maailm on absoluutne tervik, mille harjumust meil ei ole. Maailm on terviklik kõigega, mida ta sisaldab ja mitte.

Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?

…kõik, mida me näeme, on maailma osad. Me ei näe kunagi maailma tervikuna …Maailm on suur ja sisaldab nähtavat ja mitte nähtavat, samas on ta nii väike. Kui arvan, et olen pisike osa maailmast, siis keegi teine võib arvata, et olen suur osa maailmast just tema jaoks. Kuna ongi nii erinevaid vaatevõimalusi ja nii erinevaid vaatlejaid, siis ongi raske mõista.

Kui olen heas tujus , on maailm ilus ja lilleline. Kui olen halvas tujus, on maailm süüdi minu hädades. Täiskasvanud kipuvad seda kõike aga endale hoidma. Lapsed on need, kes kõik tunded kohe välja elavad.
Küsimused Platoni Politeia kohta:

Mida koopa allegooria sümboliseerib?

Haritud ja harimata inimest. Usutakse, mida nähtakse. Inimeste poolt tekitatud varjud ongi maailm.

Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas . Mida nad peavad tõelisuseks?

Nad on koopas kasvanud ning pole valguse allikat näinud. Nende jaoks on koobas reaalsus ja ainuke olemasolev variant.

Inimesed on koopas aheldatud ning neil ei ole aimugi, mis toimub väljaspool koobast . Seepärast nad usuvadki kõike, mida koopa seintel näevad ehk varjud, mis on teiste poolt tekitatud.

Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?

See vang ei usuks , et valgus on olemas. Tema jaoks on pigem reaalne ja õige see koobas ja need varjud. Valgus teeks haiget ja sunniks teda koopasse tagasi põgenema, sest koobas on tema jaoks reaalsus.

Ta mõistaks varjude tekkimist.

Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?

Ta ei usuks alguses seda mida näeb. Ta peab enda jaoks ümber mõtlema kogu uskumuste süsteemi. Lõpuks kui ta on harjunud päikesega, siis mõistab ta, et on siiani uskunud valesid asju.

Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud?

Ei, sest korra valgust näinuna ei taha ta uuesti pimeduses elada. Kui oled korra tõde teada saanud, ei taha jälle vales elada. Isegi kui see tähendab, et uus elu tõde teades ei ole parem koopas olnust. Valgus ja kehvem elu on parem kui pimedus ja varjud.

Ta tahaks enda koopakaaslastele rääkida, milline on elu väljaspool koopaid.

Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?

Ta tahaks tagasi valguse juurde. Teised ei mõistaks teda ning pilkaksid, sest nad ei oska ettegi kujutada, mida neid väljas ootab. Tõelisus on nende jaoks koobastes ning nad ei julgegi mõelda millegi muu peale.
Essee
Räägitakse, et Pythagoras ei kirjutanud midagi üles; selle teguviisi põhjuseks oli tema usk suusõnalise õpetuse suuremasse tõhususse. Platon jutustas Phraidoses ühe Egiptuse valmi, mis oli suunatud kirjutamise vastu, sest kirjutamisega harjudes jätavad inimesed hooletusse mälu ja teenivad sümboleid. Ta arvab , et kui kirjutada kõigest raamatutes, on see sama, kui anda lapsele mõõk, sest raamat ei vali lugejaid.
Kui oleksin elanud siis, kui need mõtlejad elasid, oleksin ehk samamoodi arvanud, aga ise usun siiralt, et kui kõike üles ei kirjutata , siis see unustusse hõlma ka kaob. Miks muidu ei tea me väga suurt osa maailma ajaloost sellest ajast, kus kõike üles ei kirjutatud? Sellepärast, et inimese meeled, mõistus ja mälu on väga petlikud . Tihti ei suuda ma hommikul märkmikusse kirjutatut enam õhtul mäletada. Või ongi see tingitud just sellest, et kuna kõik üles kirjutan , ei vaevu ma enam oma mälu kasutama? Samas on fakte ja teadmisi, mida kuuldes ja mitte üles kirjutades seisavad nad mul ikka meeles, sest nad on huvitavad ning paeluvad. Kas siit võibki järeldada, et mäletame seda, mis meid paelub ning ei mäleta seda, mis meile vastumeelt? Kõik, mis märkmikusse kirjutan, on mulle vastumeelt? Jah, ükskõik kui palju ma anatoomia loengus ka üles ei kirjutanud, unustasin kärmelt. Teksti üle lugedes tundus tuttav küll ning kui kontrolltöö sai sooritatud, vajusid enamus laused unustusse kuid mõned siiski jäid. Miks nad jäid?
Pythagorasest ja Platonist hiljem kirjutas Leon Bloy: "Maa peal ei ole ühtki inimolendit, kes suudaks täpselt öelda, kes ta on. Keegi ei tea, mida ta on siia maailma tegema tulnud, millele vastavad tema teod, tema tunded, tema mõtted...
Inimesed ei oska vastata küsimusele, kes ta on, sest nad määratlevad ennast läbi teiste. Kui küsida koolilapselt, kes ta on, hakkab ta rääkima, et ta on õpilane, õde või vend, osa klassist , mõnest huviringist.. Kui küsida emalt, määratleb ta end läbi abikaasa, lapse ning oma lapse saavutuste ning tegemiste. Tihti vastamegi küsimusele, kuidas sul läheb, läbi oma lähedaste: „Mari läks just kooli ning Tõnisel läheb tööl väga hästi!“. Teine variant sellele vastata on mitte midagi ütlev: „hästi.“ Või veel hullem: „normaalselt.“ Mida see veel tähendama peaks? Samas ega ma ise parem pole, tavaliseks vastuseks on hästi ning lõppu veel lisand, ma arvan. Päris kaval, öelda et mul läheb enda arvates hästi. See annab teisele võimaluse mõelda, kas ikka mul läheb hästi?! Ja kuidas see hästi on minu arvates ning kuidas on hästi teise arvates?
Miks on sõnad, mida me räägime ja kirjutame, just sellised, nagu nad on. Miks ei võiks sõna laud tähistada hoopis tooli ning sõna uks tähistada akent? Miks on välja kujunenud just sellised täheühendid? Ja kui praegu otsustada, et edaspidi on laua nimetuseks tool , siis kas inimese mõistus suudaks selle enda jaoks ümber genereerida, et mõeldes lauale, maname silme ette tooli? Kui mõtlen lauale, siis tuleb automaatselt silmade ette nelja jalaga kandiline heledast puidust laud. Kas see on minu stereotüüpne nägemus lauast? Kust olen sellise ettekujutuse saanud? Ometigi istun praegu vägagi eriskummalise kujuga laua taga, millel on muuseas kolm jalga. Aga siiski lauast mõeldes tuleb silme ette seesamune heledast puidust kandiline neljajalgne laud. Selgub , et ma pole võmalustele avatud. =)
Kui hakkaksime uuele generatsioonile õpetama, et laud on hoopiski tool (ja sellele praegu mõeldes olen veendunud, et see on täiesti võimatu, sest laud on ju laud, tool ometigi tool), siis kas nemad neid sümboleid omistades hakkaksidki mõtlema, et sõna laud tähistab tooli? Ja kui nad edaspidi satuvad rääkima vanema generatsiooni esindajaga, kes teab et laud on laud, siis kuidas nad omavahel räägitud saavad, kui nad ühe eseme kirjeldamiseks kasutavad täiesti erinevaid sümboleid?
Samas on keeles tohutult kasutusel sünonüüme. Maja, hoone, ehitis... Miks erinevaid sõnu kasutades tuleb meil silme ette ikka üks ja sama kujutelm? Ja miks üldse on vaja teada ühe objekti kohta nii palju erinevaid sõnu? Miks ei või ma piirduda vaid sõnaga maja? Kui kirjutada koolilõpu kirjand teemal, kus üheks vajalikuks sõnaks osutub maja ning me ei kasuta sünonüüme, loetakse seda meie asjateadmatuseks ning harimatuseks. Miks surutakse peale, et me võiksime ühest objektist rääkida mitme erineva sõna läbi ning aetakse kogu väljendus väga keeruliseks? Ja kui juba nõutakse erinevat väljendusoskust, miks ei võikski ma hakata laua asemel tool ütlema? Aga ei, kõik on kinni standardites ning õigeks peetakse ikkagi, et laud on laud, mitte tool. Nii suure valikuvõimaluse see keeleoskus meile siis annabki. Väljendada pilte enda peas läbi fikseeritud sõnade, omamata õigust midagi muuta, sest vastaselt juhul pannakse see harimatuse arvele.