Facebook Like

Majanduse alused (2)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida maksimeerivad valitsused ?
  • Kui punase kandja paneb sinise armastaja fakti ette, et saadaval on vaid punased riided. Mis siis ?
  • Mida, what ? (mida toota ?
  • Kui kellegi jaoks vajalikud kaubad ?
  • Kuidas, whay ? (missuguseid tootmistegureid kasutada ?
  • Kellele? For whom (Kuidas toodetud hüvesid jaotada ?
  • Mis läks meile maksma ostetud videomakk ?
  • Mida sellega peale hakata ?
  • Kuidas aitab alternatiivkulusid seletada VTP ?
  • Kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab ?
  • Miks saab öelda, et mittetäieliku konkurentsi korral on tegemist turu puudulikkusega ?
  • Mida mõistetakse tootmise ja tarbimise välismõjude all ?
  • Miks ei soovi erasektor tegeleda ühishüviste pakkumisega ?
  • Kui teguriturul ?
  • Mille poolest erinevad proportsionaalne ja progressiivne maksusüsteem ?
  • Millest koosnevad riigieelarve tulud ?
 
Säutsu twitteris
Mikro - ja makroökonoomika Sissejuhatus

SISSEJUHATUS MAJANDUSSE


Käsitletakse:
  • Majandusteadust ja majandusteooriat ja selle alustalasid
  • Majanduse põhiprobleemi
  • Majandusmõtte arengut
  • Majandusteaduse meetodit ja analüüsi vahendeid
  • Majandusliku ringvoo mudelit

1.1. Majandusteooria olemus

Tänapäeva inimest on nimetatud mitmeti, muuhulgas ka homo economicus'eks, s.t. majanduslikult mõtlevaks ja käituvaks inimeseks. Seda enam, et turumajanduslikes riikides pole inimene enam mitte passiivne turujõudude objekt, vaid aktiivne ja majandussuhteid kujundav subjekt . Sajandivahetusele iseloomulikus tehno- ja infoühiskonnas (vahel nimetatud ka uueks majanduseks) oleneb iga üksikinimese edukus väga suurel määral tema majanduslikust edukusest. Viimane sõltub omakorda oskusest end ümbritsevat majanduskeskkonda tunnetada, teiste ja iseenda majanduslikku käitumist analüüsida ja olukorrale vastavalt kujundada.
Majandusega puutume kokku iga päev. Majanduslik käitumine on ostmine lähimast nurgapealsest kauplusest, eluaseme valik ja üüri maksmine , sõit ühissõidukis, pere majandamine . Õige majandamise korral võib ka suhteliselt väikese sissetulekuga edukalt toime tulla. Samas võib mõni hea sissetulekuga või juhuse tõttu rikkaks saanud inimene oma raha väga ruttu läbi lüüa. Me teeme iga päev kümneid, kui mitte sadu majanduslikke otsustusi, s.t. valikuid : kas kulutada taskuraha nätsu, diskopileti või raamatu peale; kas otsida suveks mõni tööots või vahtida niisama kodus lakke.
Asju, mille vahel valida, on tohutult palju. Ja selge on see, et mida rikkamad me oleme, mida suuremad on meie sissetulekud, seda suurem on ka meie valikuvõimalus. Vaene inimene saab valida töölesõiduks bussi ja trammi vahel, rikas peab otsustama, kas sõita suvisele puhkusereisile Mallorca saarele laeva või lennukiga. Seejuures peame arvestama, et meie ressursid – nii raha kui aeg – on alati piiratud. Ja seda nii rikkal kui vaesel. Rahaga olevat üldse vaid kaks võimalust: seda kas pole üldse või on väga vähe. Vajadused on nende rahuldamise allikatest alati suuremad, rahuldatud vajadus tekitab kohe uue.
Majandust käsitletakse tihtipeale kui teadust homo economicuse toimimise keskkonnast.. Majandusteooriat defineeritakse sageli ka kui vastuste kogumit teatud küsimustele (miks hinnad tõusevad, kuidas võidelda tööpuudusega, kuidas töötavad pangad , miks aktsiahinnad kõiguvad) või kui nendele küsimustele vastuste leidmise meetodit1. Kumbki kirjeldus ei ole siiski väga hea, kuna näiteks astroloogia või psühholoogia võivad toodud küsimustele anda väga erineva vastuse. Samal ajal pakub majandusteooria vastuseid küsimustele, mida loetakse mittemajanduslikeks (millest sõltub, kui palju lapsi vanemad soovivad, kuidas kontrollida kuritegevust, miks poliitikud toimivad just nii nagu nad toimivad).
Majandusteooria on majandussubjektide käitumise seletamise viis, mis lähtub eeldusest, et inimestel on eesmärgid ning nad otsivat õigeid teid nende eesmärkide saavutamiseks. Seejuures ei kata majandusteooria mitte kogu majandusteadmiste valdkonda. Joonisel 1.1. on kujutatud majandusteaduse jagunemine kaheks: majandusteooriaks ja rakenduslikuks majandusteaduseks. Rakenduslikud majandusteaduslikud distsipliinid2 hõlmavad praktilisi valdkondi nagu turundus, juhtimine, majandusarvestus jne. Majandusteooriat õpetatakse osana gümnaasiumide majanduskursustest ja ülikoolide esimestel kursustel. Majandusteooria peab õpetama selgeks majanduslikud põhimõisted ja –seosed, et luua alusbaas rakendusteadustele. Tegemist on justkui uue keele, majandusliku kirjaoskuse omandamisega, mis peab aitama meie ümber toimuvat mõista ja seletada. Majandust tundev inimene teab, miks asjad just nii toimivad, majandust mitte tundva inimese jaoks asjad lihtsalt juhtuvad. Loomulikult saab hakkama ka majandust tundmata ja majandusteooriat õppimata. Nii nagu Inglismaal jääks ilmselt ellu ka inglise keelt mitte osates. Ent keelt valdav inimene saab paremini hakkama kui umbkeelne. Majandust tundva ja seletada oskava inimese puhul on tõenäosus, et ta saab hakkama, tunduvalt suurem. Seda enam, et majanduslikult mitte käituda ei õnnestu meil ka parima tahtmise juures. Soovime me seda või mitte, majanduslikke otsuseid tuleb meil langetada kui mitte iga tund siis iga päev kindlasti. Just sellel alusel võime jagada inimeste käitumise majanduslikult ratsionaalseks ja ebaratsionaalseks.
Joonis 1.1. Majandusteaduse jaotumine ja uurimisvaldkond
Majandusteooria definitsiooni teist poolt – õigete teede otsimist – nimetataksegi ratsionaalsuseks. Termin ise on mõneti eksitav, kuna ta soovitab, et eesmärgile jõudmise teede vahel valik toimub ratsionaalse analüüsi tulemusena kasutades formaalset loogikat. Välistades intuitsiooni ja sageli ka loovuse. Teine võimalus ratsionaalse käitumise seletamiseks on: ratsionaalne majanduslik käitumine tähendab, et inimesed maksimeerivad kasulikkust mingite kehtestatud piirangute raamides. Kõik majandussubjektid maksimeerivad mingit subjektiivset kasulikkust. Lihtsustatud skeemi kohaselt on põhilisteks majandussubjektideks: TARBIJAD ehk majapidamised3, ETTEVÕTTED ja VALITSUS. Laiendatud skeemis lisandub VÄLISSEKTOR, aga seda siis kas välismaise tarbija, ettevõtte või valitsuse näol. Kahe esimese puhul on üsna lihtsasti defineeritav – mis asi see on, mida nad maksimeerivad. Majapidamised ehk tarbijad maksimeerivad tarbitavatest hüvistest (kaupadest ja teenustest) saadavat kasulikkust ja seda oma piiratud eelarve raames. Ettevõtete tegevuse eesmärk on samuti defineeritud üheselt: ettevõtted maksimeerivad kasumit, selleks et suurendada ettevõtte omanike omandit (vt. Joonis 1.1.).
Valitsuse puhul on olukord keerulisem. Mida maksimeerivad valitsused? Üldtunnustatud ja heaolumajanduse teooria poolt väljapakutud seisukoht on, et valitsused maksimeerivad ühiskonna (sotsiaalset) heaolu. Tollesama ühiskonna heaolu defineerimisel aga jääb majandusteooria hätta. Eelkõige selle pärast, et tegemist on väga subjektiivse mõistega. Iga uus võimule pääsenud poliitiline partei annab heaolule oma sisu ja definitsiooni. Mis ei tarvitse kokku langeda ühiskonna kõigi poliitiliste jõudude omaga4. Keskkonnas, kus heaolu defineeritakse peale igakordseid valimisi jälle ümber, paneb ka majandusteooria objektiivse tõe leidmisel raskesse olukorda. Kui tarbija puhul on tema subjektiivse kasulikkuse rahuldamine isegi kõige eriskummalisemal moel tema enese asi, siis valitsuste puhul eeldatakse demokraatlikes ühiskondades kõigi ühiskonnakihtide ja huvigruppide huvide arvestamist. Mis ei ole ühiskondliku kasulikkuse defineerimise seisukohalt eriti tänuväärne ülesanne. Ja nagu segadusse viidud valitsuste puhul sellisel juhul tavaliselt juhtub – hakkavad nad maksimeerima iseenda kasulikkust; väljendugu see siis pikkades väliskomandeeringutes või kahtlastes korteri(kinnisvara) tehingutes .
* * *
Ratsionaalsuse mõiste ise ehk ratsionaalne majanduslik käitumine on neo-klassikalise koolkonna nurgakiviks. Neo-klassikaline majanduskoolkond on alates majandusteadlasest Alfred Marshallist olnud domineerivaks koolkonnaks kaasaegses majandusteaduses5. Vahel nimetataksegi neo- klassikalist majandusteooriat majanduslikuks ratsionalismiks. Samal ajal on tegemist küllaltki deterministliku ja mehhaanilise käsitlusega, kus inimesed toimivad analoogiliselt Newtoni formuleeritud seadustele laskmata end segada välistest häirijatest. Ratsionaalses maailmas kehtivad mitmed sageli eluvõõrastena tunduvad eeldused: 1) tegemist on täiusliku konkurentsiga; 2) kõikidel inimestel on turu kohta täiuslik informatsioon (ostja teab täpselt, millises tanklas on kõige odavam bensiin); 3) turul rahuldatakse iga tekkinud väikseimgi vajadus (st nõudlus loob alati pakkumise); 4) kõik tootlikud tegurid on täiuslikult mobiilsed (st inimene vahetab kohe töö ja elukohta, kui talle pakutakse natukenegi kõrgemat palka); 5) ei eksisteeri mingeid väliseid mõjureid nagu loodusreostus jne. Neid kriteeriume väga rangelt järgides, ei jää ratsionaalselt toimivast maailmast suurt midagi järele.
Ratsionaalsuse mõistet käsitledes tuleb kindlasti silmas pidada veel kahte olulist momenti . Esiteks, mis on ühe jaoks ratsionaalne, ei tarvitse seda olla teise jaoks. Näiteks meeldib ühele inimesele pastelsetes toonides riietes käia, teisele meeldivad must-valged kombinatsioonid, kolmas aga eelistab kirkaid sinu-rohe- kolla -punaseid kombinatsioone. Neil kõigil on üsna raske kui mitte võimatu teistele argumenteeritult ära seletada, miks näiteks must-valge on ilusam kui bee˛˛. Või miks näiteks kantrimuusika on mõnusam kuulata kui klubimuusika. Üks ei söö kolm päeva, et osta oma lemmikansambli plaat; teine jätab välisreisile minemata, et hankida rariteetne raamat. Ühele võib teise ratsionaalsus tunduda ebaratsionaalsena või vähemalt mõistetamatuna (kui mitte tobedana). Järelikult igas konkreetses olukorras (vt. Joonis 1.2.) võib ühele tunduda, et ratsionaalne on käitumisvariant C, teisele aga käitumisvariant D.
Joonis 1.2. Ratsionaalse käitumine on teede valik.
Teiseks: kas me ikka alati ja igas situatsioonis tahame ratsionaalselt käituda. Paradoksaalsel moel on see vahel nii, et need ebaratsionaalsed käitumisvariandid tunduvad mingil põhjusel vahel palju ahvatlevamatena kui ratsionaalsed . Kiusatus rikkuda reegleid, minna ümber mitte otse võib osutuda suuremaks kui ratsionaalsusega saavutatav. Üdini ja alati ratsionaalses maailmas ei tahaks meist vist keegi kuigi kaua elada. Seda enam, et mõnede arvates välistab ratsionaalsus igasuguse innovatiivsuse. Mis pärsiks arengut. Mis ei tähenda, et neid ratsionaalse käitumise reegleid ei tuleks formuleerida ja neid tundma õppida. Inimene, kes neid reegleid teab, oskab siis ka anda hinnangut oma käitumisele: on see ratsionaalne või mitte. Ja sellisel juhul on tema valik ebaratsionaalselt käituda teadlik valik. Mis tähendab, et ta saab ka vastutada saabuvate tagajärgede eest. Sellele, kes reegleid ei tunne, ei oska ka hinnangut anda ja on selles mõttes süüdimatus seisundis – temaga lihtsalt juhtub.
Ehk nagu me eespool märkisime: ratsionaalsus on alati subjektiivne kategooria, igaüks defineerib selle enda jaoks ise; ja otsustab siis, kas ja kuna ta tahab selle järgi käituda või mitte. Ja majandusteooria ei olegi midagi muud kui ratsionaalse käitumise reeglite kogum. Järgnevalt vaatlemegi mõningaid konkreetseid juhtumeid, mis aitavad ratsionaalust erinevatest tahkudest iseloomustada.

1.2. Mõned näited majanduslikust mõtlemisest

Siiani oleme majandusteooriast ja ratsionaalsest käitumisest rääkinud abstraktselt. On aeg ilmestada seda mõnede konkreetsete näidetega6. Näited on nimelt valitud valdkondadest, mis esmapilgul tunduvad mittemajanduslikena. Seda eesmärgiga tõestada, et majandusteadus ei ole mitte niivõrd teatud kindlate probleemide pundar vaid eelkõige nendele probleemidele lahenduste leidmise viis. Alustame kahest lihtsamast näitest ja lõpetame ühe komplitseeritumaga.
Kujutage endale ette arhitekti poolt kavandatud kolled˛i põhiplaani (vt. Joonis 1.3.) Kooli hooned asuvad kenasti sümmeetriliselt heksaeedri vastastikustes paralleelsetes külgedes. Maastikuarhitekt on kujundanud siseõue, rajanud selle keskele purskkaevu ning ühendanud kõik õppekorpused (A, B, C, D) krundi põhiplaani järgivate teeradadega. Kõik see on silmaga ilus vaadata. Ainult et arhitekt unustas ühe olulise momendi. Inimeste (sealhulgas õpilaste) üheks paljudest eesmärkidest on jõuda sinna, kuhu nad tahavad jõuda võimaliku väikseima jõupingutusega. Paljud õpilastest avastavad varsti, et lühim tee korpusest A korpusesse C ei lähe mitte heksaeedri külgi pidi vaid otse. Mis tähendab, et külvatud ja hooldatud muru sisse tallatakse õige pea inetud pruunid kaootilised teerajad. Võimalikeks lahendusvariantideks oleks keelusiltide paigaldamine, piirete seadmine teeradade otstesse, siseõue betoneerimine ja roheliseks värvimine vms.
Joonis 1.3. Kolled˛i territooriumi põhiplaan
On selge, et kolledžis õppivate ja õpetavate inimeste kogukasulikkus oleks suurem kui kõik kasutaksid arhitekti poolt kavandatud teeradu. Seda muidugi eeldusel, et kõigile meeldib ilus roheline muru rohkem kui pruunid sissetallatud rajad . Ratsionaalsus on aga eeldus individuaalsete käitumisreeglite kohta, mitte grupiviisiliste. Üks huvitavamaid teadust huvitavaid küsimusi on: mil tingimustel viib või ei vii individuaalne ratsionaalsus inimeste grupi jaoks parima tulemuseni. Et kas individuaalsete ratsionaalsete käitumiste summa annab ratsionaalse tulemuse ka kogu grupi seisukohalt vaadatuna. Isegi kui õpilasele isiklikult meeldib roheline muru, võib ta siiski leida, et otse minnes säästetud aeg kaalub sellega kaasneva kulu (kahjustatud muru) üles. Isiklik kasu (pluss) on suurem kui kahju ( miinus ). Seejuures ei ole tähtis, et tema otsus otse minna toob täiendava kahju kaasa ka kõigile teistele inimestele selles koolis (kellele meeldib roheline muru). Vähemalt niikaua , kuni eesmärgiks pole teiste õnnelikuks tegemine seeläbi, et nad saavad nautida rohelist muru. Tekkinud kogukahju võib tõenäoliselt ületada individuaalse kasulikkuse. Kuid kuna individuaalne kahju on selgelt väiksem kui individuaalne kasu, siis läheb õpilane ikkagi otse7.
Teine lihtne majandusliku mõtlemise näide kannab nime Friedman ’i poiste tualeti leidmise reegel. Ning kõlab ise järgmiselt: poiste tualett puutub mingit külge pidi, ühes kolmest dimensioonist kokku tüdrukute omaga (vt. Joonis 1.4.). Ehitajate üheks eesmärgiks on hoida kokku ehitamise kulusid . On kulukam ehitada kaks väikest kanalisatsiooni torustikku kui üks. Seega on odavam planeerida poiste ja tüdrukute tualetid lähestikku nii, et oleks võimalik kasutada ühtset torude süsteemi. Praktikas tähendab see, et poiste tualeti peaks loogiliselt leidma tüdrukute oma kõrvalt. Või asub see naaberkorrusel samas kohas. Lähestikku asuvad tualetid võimaldavad küll hoida kokku ehitamise kulusid, kuid ei ole kuidagimoodi kasulikum nende kasutajatele. Kasutamismugavuse seisukohalt peaksid nad olema ruumis hajutatud , et olla nö lähemal. Ehk teiste sõnadega: kaks erinevat ratsionaalsust võivad minna teineteisega konflikti. Mis on ühe jaoks ratsionaalne ei tarvitse olla teise jaoks. Kui üks kannab punast riietust ja teine sinist , siis niikaua kui punase kandja ei nõua sinise kandjalt värvi muutmist , on kõik korras. Aga kui punase kandja paneb sinise armastaja fakti ette, et saadaval on vaid punased riided. Mis siis? Siis tunneb sinise fänn end ahistatuna.
Joonis 1.4. Friedman’i poiste WC leidmise reegel.
Ja kolmas näide. Vaatleme kedagi, kes peab langetama kaks otsust: milline auto osta ja millise poliitiku poolt valida (vt. Joonis 1.5). Mõlemal juhul paraneb otsuse kvaliteet (st langetatud otsus teenib paremini otsustaja huve), mida rohkem aega otsustaja alternatiivide vahel valiku tegemisse investeerib. Auto puhul tähendaks see võimalike autoturgude külastamist, internetis surfamist ja lõpuks kompromissi leidmist oma soovide ja võimaluste vahel. Kahtlemata kehtib reegel, et mida kallimat asja me ostame , seda rohkem oleme nõus investeerima aega turu uurimistele. Leiva ostame sageli esimesest ettejuhtuvast kioskist. Televiisorit valides teeme ilmselt ringi peale kõigile linna suurematele poodidele, kus televiisoreid müüakse. Auto puhul laieneb läbiuuritav turg sageli kogu Eestile. Seega: mida põhjalikumalt ma autoturgu uurisin , seda suurem on tõenäosus, et ma saan just sellise auto, mida ma soovisin.
Joonis 1.5. Valik autode ja poliitikute vahel.
Kuidas on poliitikute vahel valiku tegemisega. Kas siin kehtib samasugune investeerin rohkem aega – saan parema tulemuse reegel? Täpsemal vaatlemisel selgub , et ei kehti. Minu hääl muudab Eesti tingimustes ehk vaid ühe sajatuhandiku võrra võimalust, et kandidaat, kelle poolt hääl anti, ka võidab ja satub rahvaesindus kogusse. Kui kandidaat osutuks valituks ka ilma minu hääleta, olen ma oma hääle ju raisanud. Samuti olen ma raisanud kogu selle aja, mis mul kulus erinevate segaste valimisplatvormide ja parteiprogrammide tundmaõppimiseks ja nende vahel vahe tegemiseks. Seda enam, et osata vahet teha, peab mul olema vähemalt kõrgem majanduslik ja tautoloogia alane haridus . Samasugune on olukord siis, kui ma olen küll oma hääle andnud, aga kandidaati ei valitud ikkagi. Jälle läks hääl raisku ja jälle olen ma oma aega raisanud.
Järeldus, mis ratsionaalne inimene toodud mõttekäikudest teeb on järgmine: palju kasulikum on “raisata” oma aega autoturu tundmaõppimiseks kui poliitikute vahel vahetegemiseks. Kasu on esimesel juhul käegakatsutav ja palju suurem kui teisel juhul. Seetõttu võimegi nimetada valimas käimist ja hääletamist kui ebaratsionaalset tegevust, mis annab aluse ratsionaalse ignorantsuse tekkimiseks. On ratsionaalne olla ignorantne, kui informatsioon maksab rohkem kui ta väärt on. Kõik see sunnib ümber hindama ka ratsionaalsuse olemust. Kui me eespool defineerisime ratsionaalsust kui õige otsuse tegemist mida teha ehk milline käitumisvariant valida, siis nüüd võiksime vaadelda ratsionaalset käitumist kui otsust kuidas otsustada mida teha. Teine definitsioon tuleb kõne alla eelkõige just neil kordadel, kus tegemist on otsustamiseks vajamineva informatsiooni kõrge hinnaga (näiteks mõõdetuna ajas, mis kulub selle informatsiooni hankimisele).
1.2. Põhiprobeem – ÖKONOOMILINE – meil on piiratud ressursid kuid piiramatud vajadused
VÄHESUS, NAPPUS (scarcity) – olukord, mil vajadused ületavad ressursse
VALIK ( choice ) JA ALTERNATIIVKULU ( opportunity cost)
Tuleb teha valik:
Mida, what ? (mida toota?)
See küsimus on riigi ja ettevõtte seisukohalt elulise tähtsusega. Kõige lihtsam vastus kõlab nii: toota tuleb neid kaupu ja teenuseid, mida tarbija või ühiskond vajab, s.t. mis rahuldaksid tarbija mingit vajadust ja mille eest ta on nõus maksma. Avatud majanduse tingimustes nagu Eesti majandus seda on, tulevad kõne alla nii tarbijad Eestis kui ükskõik millises välisriigis. Turule, mida ei piira mingid välised jõud (näiteks poliitikute suva), ilmuvad just need kaubad , mille järele on ostujõuline nõudlus. Kaupu, mille järele pole nõudlust, ei saaks kellelegi müüa ja ettevõtte kannaks kahjumit.
Võib tekkida küsimus: kas ka sellel on õigustust, et turul võiksid olla relvad, narkootikumid ja näiteks prostitutsioon kui kellegi jaoks vajalikud kaubad? Turumajanduse seisukohalt on vastus jaatav. Turg on selles mõttes ülidemokraatlik koht, kuhu kaubad ja teenused tekivad, lähtudes tarbija vajadustest , mitte eetilistest ja moraalsetest või poliitilistest tõekspidamistest. Küll aga pole Eestis näiteks mõtet toota Eesti turu jaoks riisisöömise pulki, sest peale mõne uudishimuliku keegi neid tõenäoliselt ei ostaks. Iseasi kui neid õnnestuks eksportida Hiinasse. Supelkostüümide müük on ilmselt tunduvalt edukam Vahemere ääres, suusavarustuse müük aga Šveitsi Alpides. Riigi tasandil on oluline, milliseks kujunevad proportsioonid näiteks tarbekaupade ja tootmisvahendite tootmise vahel. Valitsus saab oma majanduspoliitiliste vahenditega, eelkõige eelarve- ja maksupoliitikaga vajalikke proportsioone kahtlemata mõjutada. Muidugi on võimalik ka käsu korras proportsioone muuta. Iseasi, kas see ka majanduslikult efektiivne (ratsionaalne on).
Kuidas, whay ? (missuguseid tootmistegureid kasutada?)
Kümne meetri pikkuse kraavi kaevamiseks on mitu tehnoloogilist võimalust. Me võime selle töö ära teha kümne labida ja kümne mehega. Teine võimalus oleks rentida ekskavaator. Kumb variant tundub mõistlikum? Natuke järele mõelnud, leiame, et ühest vastust on raske anda. Majanduslikult mõtlev ettevõtja peab valima enda jaoks sobiva ressursside kombinatsiooni , sõltuvalt sellest, millised on ta võimalused. Järelikult oleneb vastus eelkõige labidate, meeste ja ekskavaatori olemasolust ja nende hindadest. Kui meil on piisavalt suhteliselt odavat ja kraavikaevamises kvalifitseeritud
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Majanduse alused #1 Majanduse alused #2 Majanduse alused #3 Majanduse alused #4 Majanduse alused #5 Majanduse alused #6 Majanduse alused #7 Majanduse alused #8 Majanduse alused #9 Majanduse alused #10 Majanduse alused #11 Majanduse alused #12 Majanduse alused #13 Majanduse alused #14 Majanduse alused #15 Majanduse alused #16 Majanduse alused #17 Majanduse alused #18 Majanduse alused #19 Majanduse alused #20 Majanduse alused #21 Majanduse alused #22 Majanduse alused #23 Majanduse alused #24 Majanduse alused #25 Majanduse alused #26 Majanduse alused #27 Majanduse alused #28 Majanduse alused #29 Majanduse alused #30 Majanduse alused #31 Majanduse alused #32 Majanduse alused #33 Majanduse alused #34 Majanduse alused #35
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 35 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-12-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 157 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor aktuaalnek Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted


Kommentaarid (2)

Canizares profiilipilt
Canizares: jäin igati rahule
20:48 23-05-2011
uhisg profiilipilt
Terje Orgma: Hästi tehtud
09:08 07-12-2010


Sarnased materjalid

72
docx
Majanduse alused
40
doc
Majanduse alused
16
docx
Majanduse abc
5
doc
Majanduse alused
12
docx
Majanduse alused
116
odp
Majanduse alused
24
pdf
Majanduse alused konspekt 1
21
pdf
Majanduse põhiküsimused



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun