Majanduse alused (2)

Mikro - ja makroökonoomika Sissejuhatus

SISSEJUHATUS MAJANDUSSE

Käsitletakse:

• Majandusteadust ja majandusteooriat ja selle alustalasid
  
• Majanduse põhiprobleemi
  
• Majandusmõtte arengut
  
• Majandusteaduse meetodit ja analüüsi vahendeid
  
• Majandusliku ringvoo mudelit
  

1.1. Majandusteooria olemus

Tänapäeva inimest on nimetatud mitmeti, muuhulgas ka homo economicus'eks, s.t. majanduslikult mõtlevaks ja käituvaks inimeseks. Seda enam, et turumajanduslikes riikides pole inimene enam mitte passiivne turujõudude objekt, vaid aktiivne ja majandussuhteid kujundav subjekt . Sajandivahetusele iseloomulikus tehno- ja infoühiskonnas (vahel nimetatud ka uueks majanduseks) oleneb iga üksikinimese edukus väga suurel määral tema majanduslikust edukusest. Viimane sõltub omakorda oskusest end ümbritsevat majanduskeskkonda tunnetada, teiste ja iseenda majanduslikku käitumist analüüsida ja olukorrale vastavalt kujundada.
Majandusega puutume kokku iga päev. Majanduslik käitumine on ostmine lähimast nurgapealsest kauplusest, eluaseme valik ja üüri maksmine , sõit ühissõidukis, pere majandamine . Õige majandamise korral võib ka suhteliselt väikese sissetulekuga edukalt toime tulla. Samas võib mõni hea sissetulekuga või juhuse tõttu rikkaks saanud inimene oma raha väga ruttu läbi lüüa. Me teeme iga päev kümneid, kui mitte sadu majanduslikke otsustusi, s.t. valikuid : kas kulutada taskuraha nätsu, diskopileti või raamatu peale; kas otsida suveks mõni tööots või vahtida niisama kodus lakke.
Asju, mille vahel valida, on tohutult palju. Ja selge on see, et mida rikkamad me oleme, mida suuremad on meie sissetulekud, seda suurem on ka meie valikuvõimalus. Vaene inimene saab valida töölesõiduks bussi ja trammi vahel, rikas peab otsustama, kas sõita suvisele puhkusereisile Mallorca saarele laeva või lennukiga. Seejuures peame arvestama, et meie ressursid – nii raha kui aeg – on alati piiratud. Ja seda nii rikkal kui vaesel. Rahaga olevat üldse vaid kaks võimalust: seda kas pole üldse või on väga vähe. Vajadused on nende rahuldamise allikatest alati suuremad, rahuldatud vajadus tekitab kohe uue.
Majandust käsitletakse tihtipeale kui teadust homo economicuse toimimise keskkonnast.. Majandusteooriat defineeritakse sageli ka kui vastuste kogumit teatud küsimustele (miks hinnad tõusevad, kuidas võidelda tööpuudusega, kuidas töötavad pangad , miks aktsiahinnad kõiguvad) või kui nendele küsimustele vastuste leidmise meetodit1. Kumbki kirjeldus ei ole siiski väga hea, kuna näiteks astroloogia või psühholoogia võivad toodud küsimustele anda väga erineva vastuse. Samal ajal pakub majandusteooria vastuseid küsimustele, mida loetakse mittemajanduslikeks (millest sõltub, kui palju lapsi vanemad soovivad, kuidas kontrollida kuritegevust, miks poliitikud toimivad just nii nagu nad toimivad).
Majandusteooria on majandussubjektide käitumise seletamise viis, mis lähtub eeldusest, et inimestel on eesmärgid ning nad otsivat õigeid teid nende eesmärkide saavutamiseks. Seejuures ei kata majandusteooria mitte kogu majandusteadmiste valdkonda. Joonisel 1.1. on kujutatud majandusteaduse jagunemine kaheks: majandusteooriaks ja rakenduslikuks majandusteaduseks. Rakenduslikud majandusteaduslikud distsipliinid2 hõlmavad praktilisi valdkondi nagu turundus, juhtimine, majandusarvestus jne. Majandusteooriat õpetatakse osana gümnaasiumide majanduskursustest ja ülikoolide esimestel kursustel. Majandusteooria peab õpetama selgeks majanduslikud põhimõisted ja –seosed, et luua alusbaas rakendusteadustele. Tegemist on justkui uue keele, majandusliku kirjaoskuse omandamisega, mis peab aitama meie ümber toimuvat mõista ja seletada. Majandust tundev inimene teab, miks asjad just nii toimivad, majandust mitte tundva inimese jaoks asjad lihtsalt juhtuvad. Loomulikult saab hakkama ka majandust tundmata ja majandusteooriat õppimata. Nii nagu Inglismaal jääks ilmselt ellu ka inglise keelt mitte osates. Ent keelt valdav inimene saab paremini hakkama kui umbkeelne. Majandust tundva ja seletada oskava inimese puhul on tõenäosus, et ta saab hakkama, tunduvalt suurem. Seda enam, et majanduslikult mitte käituda ei õnnestu meil ka parima tahtmise juures. Soovime me seda või mitte, majanduslikke otsuseid tuleb meil langetada kui mitte iga tund siis iga päev kindlasti. Just sellel alusel võime jagada inimeste käitumise majanduslikult ratsionaalseks ja ebaratsionaalseks.
Joonis 1.1. Majandusteaduse jaotumine ja uurimisvaldkond
Majandusteooria definitsiooni teist poolt – õigete teede otsimist – nimetataksegi ratsionaalsuseks. Termin ise on mõneti eksitav, kuna ta soovitab, et eesmärgile jõudmise teede vahel valik toimub ratsionaalse analüüsi tulemusena kasutades formaalset loogikat. Välistades intuitsiooni ja sageli ka loovuse. Teine võimalus ratsionaalse käitumise seletamiseks on: ratsionaalne majanduslik käitumine tähendab, et inimesed maksimeerivad kasulikkust mingite kehtestatud piirangute raamides. Kõik majandussubjektid maksimeerivad mingit subjektiivset kasulikkust. Lihtsustatud skeemi kohaselt on põhilisteks majandussubjektideks: TARBIJAD ehk majapidamised3, ETTEVÕTTED ja VALITSUS. Laiendatud skeemis lisandub VÄLISSEKTOR, aga seda siis kas välismaise tarbija, ettevõtte või valitsuse näol. Kahe esimese puhul on üsna lihtsasti defineeritav – mis asi see on, mida nad maksimeerivad. Majapidamised ehk tarbijad maksimeerivad tarbitavatest hüvistest (kaupadest ja teenustest) saadavat kasulikkust ja seda oma piiratud eelarve raames. Ettevõtete tegevuse eesmärk on samuti defineeritud üheselt: ettevõtted maksimeerivad kasumit, selleks et suurendada ettevõtte omanike omandit (vt. Joonis 1.1.).
Valitsuse puhul on olukord keerulisem. Mida maksimeerivad valitsused? Üldtunnustatud ja heaolumajanduse teooria poolt väljapakutud seisukoht on, et valitsused maksimeerivad ühiskonna (sotsiaalset) heaolu. Tollesama ühiskonna heaolu defineerimisel aga jääb majandusteooria hätta. Eelkõige selle pärast, et tegemist on väga subjektiivse mõistega. Iga uus võimule pääsenud poliitiline partei annab heaolule oma sisu ja definitsiooni. Mis ei tarvitse kokku langeda ühiskonna kõigi poliitiliste jõudude omaga4. Keskkonnas, kus heaolu defineeritakse peale igakordseid valimisi jälle ümber, paneb ka majandusteooria objektiivse tõe leidmisel raskesse olukorda. Kui tarbija puhul on tema subjektiivse kasulikkuse rahuldamine isegi kõige eriskummalisemal moel tema enese asi, siis valitsuste puhul eeldatakse demokraatlikes ühiskondades kõigi ühiskonnakihtide ja huvigruppide huvide arvestamist. Mis ei ole ühiskondliku kasulikkuse defineerimise seisukohalt eriti tänuväärne ülesanne. Ja nagu segadusse viidud valitsuste puhul sellisel juhul tavaliselt juhtub – hakkavad nad maksimeerima iseenda kasulikkust; väljendugu see siis pikkades väliskomandeeringutes või kahtlastes korteri(kinnisvara) tehingutes .
* * *
Ratsionaalsuse mõiste ise ehk ratsionaalne majanduslik käitumine on neo-klassikalise koolkonna nurgakiviks. Neo-klassikaline majanduskoolkond on alates majandusteadlasest Alfred Marshallist olnud domineerivaks koolkonnaks kaasaegses majandusteaduses5. Vahel nimetataksegi neo- klassikalist majandusteooriat majanduslikuks ratsionalismiks. Samal ajal on tegemist küllaltki deterministliku ja mehhaanilise käsitlusega, kus inimesed toimivad analoogiliselt Newtoni formuleeritud seadustele laskmata end segada välistest häirijatest. Ratsionaalses maailmas kehtivad mitmed sageli eluvõõrastena tunduvad eeldused: 1) tegemist on täiusliku konkurentsiga; 2) kõikidel inimestel on turu kohta täiuslik informatsioon (ostja teab täpselt, millises tanklas on kõige odavam bensiin); 3) turul rahuldatakse iga tekkinud väikseimgi vajadus (st nõudlus loob alati pakkumise); 4) kõik tootlikud tegurid on täiuslikult mobiilsed (st inimene vahetab kohe töö ja elukohta, kui talle pakutakse natukenegi kõrgemat palka); 5) ei eksisteeri mingeid väliseid mõjureid nagu loodusreostus jne. Neid kriteeriume väga rangelt järgides, ei jää ratsionaalselt toimivast maailmast suurt midagi järele.
Ratsionaalsuse mõistet käsitledes tuleb kindlasti silmas pidada veel kahte olulist momenti . Esiteks, mis on ühe jaoks ratsionaalne, ei tarvitse seda olla teise jaoks. Näiteks meeldib ühele inimesele pastelsetes toonides riietes käia, teisele meeldivad must-valged kombinatsioonid, kolmas aga eelistab kirkaid sinu-rohe- kolla -punaseid kombinatsioone. Neil kõigil on üsna raske kui mitte võimatu teistele argumenteeritult ära seletada, miks näiteks must-valge on ilusam kui bee˛˛. Või miks näiteks kantrimuusika on mõnusam kuulata kui klubimuusika. Üks ei söö kolm päeva, et osta oma lemmikansambli plaat; teine jätab välisreisile minemata, et hankida rariteetne raamat. Ühele võib teise ratsionaalsus tunduda ebaratsionaalsena või vähemalt mõistetamatuna (kui mitte tobedana). Järelikult igas konkreetses olukorras (vt. Joonis 1.2.) võib ühele tunduda, et ratsionaalne on käitumisvariant C, teisele aga käitumisvariant D.
Joonis 1.2. Ratsionaalse käitumine on teede valik.
Teiseks: kas me ikka alati ja igas situatsioonis tahame ratsionaalselt käituda. Paradoksaalsel moel on see vahel nii, et need ebaratsionaalsed käitumisvariandid tunduvad mingil põhjusel vahel palju ahvatlevamatena kui ratsionaalsed . Kiusatus rikkuda reegleid, minna ümber mitte otse võib osutuda suuremaks kui ratsionaalsusega saavutatav. Üdini ja alati ratsionaalses maailmas ei tahaks meist vist keegi kuigi kaua elada. Seda enam, et mõnede arvates välistab ratsionaalsus igasuguse innovatiivsuse. Mis pärsiks arengut. Mis ei tähenda, et neid ratsionaalse käitumise reegleid ei tuleks formuleerida ja neid tundma õppida. Inimene, kes neid reegleid teab, oskab siis ka anda hinnangut oma käitumisele: on see ratsionaalne või mitte. Ja sellisel juhul on tema valik ebaratsionaalselt käituda teadlik valik. Mis tähendab, et ta saab ka vastutada saabuvate tagajärgede eest. Sellele, kes reegleid ei tunne, ei oska ka hinnangut anda ja on selles mõttes süüdimatus seisundis – temaga lihtsalt juhtub.
Ehk nagu me eespool märkisime: ratsionaalsus on alati subjektiivne kategooria, igaüks defineerib selle enda jaoks ise; ja otsustab siis, kas ja kuna ta tahab selle järgi käituda või mitte. Ja majandusteooria ei olegi midagi muud kui ratsionaalse käitumise reeglite kogum. Järgnevalt vaatlemegi mõningaid konkreetseid juhtumeid, mis aitavad ratsionaalust erinevatest tahkudest iseloomustada.

1.2. Mõned näited majanduslikust mõtlemisest

Siiani oleme majandusteooriast ja ratsionaalsest käitumisest rääkinud abstraktselt. On aeg ilmestada seda mõnede konkreetsete näidetega6. Näited on nimelt valitud valdkondadest, mis esmapilgul tunduvad mittemajanduslikena. Seda eesmärgiga tõestada, et majandusteadus ei ole mitte niivõrd teatud kindlate probleemide pundar vaid eelkõige nendele probleemidele lahenduste leidmise viis. Alustame kahest lihtsamast näitest ja lõpetame ühe komplitseeritumaga.
Kujutage endale ette arhitekti poolt kavandatud kolled˛i põhiplaani (vt. Joonis 1.3.) Kooli hooned asuvad kenasti sümmeetriliselt heksaeedri vastastikustes paralleelsetes külgedes. Maastikuarhitekt on kujundanud siseõue, rajanud selle keskele purskkaevu ning ühendanud kõik õppekorpused (A, B, C, D) krundi põhiplaani järgivate teeradadega. Kõik see on silmaga ilus vaadata. Ainult et arhitekt unustas ühe olulise momendi. Inimeste (sealhulgas õpilaste) üheks paljudest eesmärkidest on jõuda sinna, kuhu nad tahavad jõuda võimaliku väikseima jõupingutusega. Paljud õpilastest avastavad varsti, et lühim tee korpusest A korpusesse C ei lähe mitte heksaeedri külgi pidi vaid otse. Mis tähendab, et külvatud ja hooldatud muru sisse tallatakse õige pea inetud pruunid kaootilised teerajad. Võimalikeks lahendusvariantideks oleks keelusiltide paigaldamine, piirete seadmine teeradade otstesse, siseõue betoneerimine ja roheliseks värvimine vms.
Joonis 1.3. Kolled˛i territooriumi põhiplaan
On selge, et kolledžis õppivate ja õpetavate inimeste kogukasulikkus oleks suurem kui kõik kasutaksid arhitekti poolt kavandatud teeradu. Seda muidugi eeldusel, et kõigile meeldib ilus roheline muru rohkem kui pruunid sissetallatud rajad . Ratsionaalsus on aga eeldus individuaalsete käitumisreeglite kohta, mitte grupiviisiliste. Üks huvitavamaid teadust huvitavaid küsimusi on: mil tingimustel viib või ei vii individuaalne ratsionaalsus inimeste grupi jaoks parima tulemuseni. Et kas individuaalsete ratsionaalsete käitumiste summa annab ratsionaalse tulemuse ka kogu grupi seisukohalt vaadatuna. Isegi kui õpilasele isiklikult meeldib roheline muru, võib ta siiski leida, et otse minnes säästetud aeg kaalub sellega kaasneva kulu (kahjustatud muru) üles. Isiklik kasu (pluss) on suurem kui kahju ( miinus ). Seejuures ei ole tähtis, et tema otsus otse minna toob täiendava kahju kaasa ka kõigile teistele inimestele selles koolis (kellele meeldib roheline muru). Vähemalt niikaua , kuni eesmärgiks pole teiste õnnelikuks tegemine seeläbi, et nad saavad nautida rohelist muru. Tekkinud kogukahju võib tõenäoliselt ületada individuaalse kasulikkuse. Kuid kuna individuaalne kahju on selgelt väiksem kui individuaalne kasu, siis läheb õpilane ikkagi otse7.
Teine lihtne majandusliku mõtlemise näide kannab nime Friedman ’i poiste tualeti leidmise reegel. Ning kõlab ise järgmiselt: poiste tualett puutub mingit külge pidi, ühes kolmest dimensioonist kokku tüdrukute omaga (vt. Joonis 1.4.). Ehitajate üheks eesmärgiks on hoida kokku ehitamise kulusid . On kulukam ehitada kaks väikest kanalisatsiooni torustikku kui üks. Seega on odavam planeerida poiste ja tüdrukute tualetid lähestikku nii, et oleks võimalik kasutada ühtset torude süsteemi. Praktikas tähendab see, et poiste tualeti peaks loogiliselt leidma tüdrukute oma kõrvalt. Või asub see naaberkorrusel samas kohas. Lähestikku asuvad tualetid võimaldavad küll hoida kokku ehitamise kulusid, kuid ei ole kuidagimoodi kasulikum nende kasutajatele. Kasutamismugavuse seisukohalt peaksid nad olema ruumis hajutatud , et olla nö lähemal. Ehk teiste sõnadega: kaks erinevat ratsionaalsust võivad minna teineteisega konflikti. Mis on ühe jaoks ratsionaalne ei tarvitse olla teise jaoks. Kui üks kannab punast riietust ja teine sinist , siis niikaua kui punase kandja ei nõua sinise kandjalt värvi muutmist , on kõik korras. Aga kui punase kandja paneb sinise armastaja fakti ette, et saadaval on vaid punased riided. Mis siis? Siis tunneb sinise fänn end ahistatuna.
Joonis 1.4. Friedman’i poiste WC leidmise reegel.
Ja kolmas näide. Vaatleme kedagi, kes peab langetama kaks otsust: milline auto osta ja millise poliitiku poolt valida (vt. Joonis 1.5). Mõlemal juhul paraneb otsuse kvaliteet (st langetatud otsus teenib paremini otsustaja huve), mida rohkem aega otsustaja alternatiivide vahel valiku tegemisse investeerib. Auto puhul tähendaks see võimalike autoturgude külastamist, internetis surfamist ja lõpuks kompromissi leidmist oma soovide ja võimaluste vahel. Kahtlemata kehtib reegel, et mida kallimat asja me ostame , seda rohkem oleme nõus investeerima aega turu uurimistele. Leiva ostame sageli esimesest ettejuhtuvast kioskist. Televiisorit valides teeme ilmselt ringi peale kõigile linna suurematele poodidele, kus televiisoreid müüakse. Auto puhul laieneb läbiuuritav turg sageli kogu Eestile. Seega: mida põhjalikumalt ma autoturgu uurisin , seda suurem on tõenäosus, et ma saan just sellise auto, mida ma soovisin.
Joonis 1.5. Valik autode ja poliitikute vahel.
Kuidas on poliitikute vahel valiku tegemisega. Kas siin kehtib samasugune investeerin rohkem aega – saan parema tulemuse reegel? Täpsemal vaatlemisel selgub , et ei kehti. Minu hääl muudab Eesti tingimustes ehk vaid ühe sajatuhandiku võrra võimalust, et kandidaat, kelle poolt hääl anti, ka võidab ja satub rahvaesindus kogusse. Kui kandidaat osutuks valituks ka ilma minu hääleta, olen ma oma hääle ju raisanud. Samuti olen ma raisanud kogu selle aja, mis mul kulus erinevate segaste valimisplatvormide ja parteiprogrammide tundmaõppimiseks ja nende vahel vahe tegemiseks. Seda enam, et osata vahet teha, peab mul olema vähemalt kõrgem majanduslik ja tautoloogia alane haridus . Samasugune on olukord siis, kui ma olen küll oma hääle andnud, aga kandidaati ei valitud ikkagi. Jälle läks hääl raisku ja jälle olen ma oma aega raisanud.
Järeldus, mis ratsionaalne inimene toodud mõttekäikudest teeb on järgmine: palju kasulikum on “raisata” oma aega autoturu tundmaõppimiseks kui poliitikute vahel vahetegemiseks. Kasu on esimesel juhul käegakatsutav ja palju suurem kui teisel juhul. Seetõttu võimegi nimetada valimas käimist ja hääletamist kui ebaratsionaalset tegevust, mis annab aluse ratsionaalse ignorantsuse tekkimiseks. On ratsionaalne olla ignorantne, kui informatsioon maksab rohkem kui ta väärt on. Kõik see sunnib ümber hindama ka ratsionaalsuse olemust. Kui me eespool defineerisime ratsionaalsust kui õige otsuse tegemist mida teha ehk milline käitumisvariant valida, siis nüüd võiksime vaadelda ratsionaalset käitumist kui otsust kuidas otsustada mida teha. Teine definitsioon tuleb kõne alla eelkõige just neil kordadel, kus tegemist on otsustamiseks vajamineva informatsiooni kõrge hinnaga (näiteks mõõdetuna ajas, mis kulub selle informatsiooni hankimisele).
1.2. Põhiprobeem – ÖKONOOMILINE – meil on piiratud ressursid kuid piiramatud vajadused
VÄHESUS, NAPPUS (scarcity) – olukord, mil vajadused ületavad ressursse
VALIK ( choice ) JA ALTERNATIIVKULU ( opportunity cost)
Tuleb teha valik:
Mida, what ? (mida toota?)
See küsimus on riigi ja ettevõtte seisukohalt elulise tähtsusega. Kõige lihtsam vastus kõlab nii: toota tuleb neid kaupu ja teenuseid, mida tarbija või ühiskond vajab, s.t. mis rahuldaksid tarbija mingit vajadust ja mille eest ta on nõus maksma. Avatud majanduse tingimustes nagu Eesti majandus seda on, tulevad kõne alla nii tarbijad Eestis kui ükskõik millises välisriigis. Turule, mida ei piira mingid välised jõud (näiteks poliitikute suva), ilmuvad just need kaubad , mille järele on ostujõuline nõudlus. Kaupu, mille järele pole nõudlust, ei saaks kellelegi müüa ja ettevõtte kannaks kahjumit.
Võib tekkida küsimus: kas ka sellel on õigustust, et turul võiksid olla relvad, narkootikumid ja näiteks prostitutsioon kui kellegi jaoks vajalikud kaubad? Turumajanduse seisukohalt on vastus jaatav. Turg on selles mõttes ülidemokraatlik koht, kuhu kaubad ja teenused tekivad, lähtudes tarbija vajadustest , mitte eetilistest ja moraalsetest või poliitilistest tõekspidamistest. Küll aga pole Eestis näiteks mõtet toota Eesti turu jaoks riisisöömise pulki, sest peale mõne uudishimuliku keegi neid tõenäoliselt ei ostaks. Iseasi kui neid õnnestuks eksportida Hiinasse. Supelkostüümide müük on ilmselt tunduvalt edukam Vahemere ääres, suusavarustuse müük aga Šveitsi Alpides. Riigi tasandil on oluline, milliseks kujunevad proportsioonid näiteks tarbekaupade ja tootmisvahendite tootmise vahel. Valitsus saab oma majanduspoliitiliste vahenditega, eelkõige eelarve- ja maksupoliitikaga vajalikke proportsioone kahtlemata mõjutada. Muidugi on võimalik ka käsu korras proportsioone muuta. Iseasi, kas see ka majanduslikult efektiivne (ratsionaalne on).
Kuidas, whay ? (missuguseid tootmistegureid kasutada?)
Kümne meetri pikkuse kraavi kaevamiseks on mitu tehnoloogilist võimalust. Me võime selle töö ära teha kümne labida ja kümne mehega. Teine võimalus oleks rentida ekskavaator. Kumb variant tundub mõistlikum? Natuke järele mõelnud, leiame, et ühest vastust on raske anda. Majanduslikult mõtlev ettevõtja peab valima enda jaoks sobiva ressursside kombinatsiooni , sõltuvalt sellest, millised on ta võimalused. Järelikult oleneb vastus eelkõige labidate, meeste ja ekskavaatori olemasolust ja nende hindadest. Kui meil on piisavalt suhteliselt odavat ja kraavikaevamises kvalifitseeritud tööjõudu, siis pole mõtet rakendada kõrgtehnoloogiat ja roboteid. See läheks odava inimtööga võrreldes liiga kalliks. Kui aga olemasolev tööjõud on haritud ja seega ka kallis, samal ajal kui suhteliselt odav tehnika on käepärast, on mõtet valida teine variant.
See on ka paljude arengumaade probleem, kus on kõrge sündimuse määr ning seetõttu palju töökäsi. Eriti kui need juhtuvad ka usinad olema. Odav tööjõud ei stimuleeri ettevõtjaid kasutama eesrindlikku tehnikat . Sellised riigid tiirlevad nagu suletud ringis . Töö on odav ja just seetõttu, et teda on palju. Tehnika, mida toodetakse nondes riikides, kus töö on kallis, on ka ise kallis ja seetõttu otsustab ratsionaalne ettevõtja loomulikult töö kasuks. Näiteks hirmkalli tööjõuga ja lisaks veel ka kõrge maksukoormusega Euroopa riikidest kolib töömahukas tootmine välja. Siiamaani on ta kolinud Aasia riikidesse ja muuhulgas ka Eestisse, kus tööjõud on veel suhteliselt odav. Mida kallimaks muutub Eestis tööjõud, mida kõrgemale tõuseb palk ja maksukoormus , seda enam hakkab tootmine otsima neid riike, kus tööjõud on endiselt suhteliselt odav. Siit ei tohi teha järeldust, nagu peaks Eesti seadma eesmärgiks odava tööjõuga riigiks jäämise. Arenenud riikide tunnus on, et tööjõu kvaliteet ja ka tootmise efektiivsus kasvab kiiremini kui töö hind ehk palk.
Kellele? For whom (Kuidas toodetud hüvesid jaotada?)
Küsimus kellele toota haakub esimese küsimusega – mida toota. See küsimus alles hakkab Eesti tingimustes tähendust omandama. Ettevõtjal peab alati olema silme ees tarbija; see tähendab, et peab alati teadma, kellele toode on mõeldud. Kui toodetakse kaupa või pakutakse mingit teenust umbisikuliselt, s.t. mõtlemata, kellele kaup või teenus suunatud on, võib juhtuda, et meil jääb kaup või teenus müümata. Kaupade ja teenuste realiseerimise küsimustega tegeleb majandusteaduse haru, mida nimetatakse turunduseks. Riigi seisukohast võttes on oluline, kellele kaupu ja teenuseid toodetakse ja kuidas neid jaotatakse.
Kas on vaja ühistransporti või sõidab enamik inimesi oma isiklike autodega? Kas me laseme osal inimestel “karistamatult” ülirikkaks muutuda, nagu see on USA-s, Ladina-Ameerikas, või kehtestame rikastele kõrged maksud , nii nagu see on Põhjamaades? Kas me seadustame prostitutsiooni nagu Saksamaal või karistame teenuse ostjat kriminaalkorras nagu Rootsis? Kas me jätkame liberaalset alkoholipoliitikat, mis lubab müüa viina 24 tundi ööpäevas igas kioskis, või valime Soome ja Rootsi tee, kus linnas on vaid üks viinapood ja sealt millegi ostmiseks tuleb tund aega järjekorras seista? Või keelame viinamüügi hoopis nagu Saudi Araabias.
Valitsused ja seadusandjad lähenevad ka sarnaste kultuuritraditsioonidega riikides teatud küsimustele väga erinevalt. Laiemalt tõlgendades on küsimus ühiskonna tootlike ressursside (maa, töö ja kapital ) paigutamises erinevatesse majandusharudesse, erinevate hüviste tootmisse. Põhimõtteliselt erinevate viiside juurde ressursside paigutamisel asumegi peatüki järgmises osas.

1.3. TOOTMISFAKTORID (TEGURID, RESSURSID)

• MAA, land – hõlmab kõiki loodusressursse (haritav maa, maavarad , veeressursid);
  
• TÖÖ, labor – hõlmab inimese kehalisi ja vaimsed võimeid, mida kasutatakse hüviste tootmiseks
  
• KAPITAL, capital- on tootmistegur, mis sisaldab kõiki varasemas tootmistegevuses loodud tootmisvahendeid. Majandusteadlased kasutavad kapitali mõistet reaalse kapitali (näiteks tootmisvahendite), mitte aga finantskapitali tähenduses.
  
• ETTEVÕTLIKUS, enterpreunership (arvatakse, et see ei ole rahaliselt mõõdetav ja seega ei ole tootmisfaktor )
  

Majanduslikud hüvised ( economic goods ) ja vabad hüvised (free goods)
TARBIMISHÜVISED (kaubad), consumer goods – mis otseselt rahuldavad tarbija vajadusi
KAPITALIHÜVISED (kaubad), capital goods – rahuldavad tarbijate vajadusi kaudselt nende poolt toodetud teiste hüviste (kaupade) kaudu
VABAD HÜVISED (free goods) – nende alla kuuluvad õhk ja päikeseenergia
1.4. ERINEVAD MAJANDUSSÜSTEEMID
Nagu öeldud: sarnastele küsimustele annab majandusteooria väga erinevaid vastuseid. Erinevatele riikidele ja rahvastele meeldib kuulata erinevaid vastuseid. Sõltuvalt sellest, kuidas ühiskond jaotab tootlikud ressursid, kuidas ta vastab kolmele põhiküsimustele – mida, kuidas ja kellele toota – on üles ehitatud kogu riigi majandussüsteem. Ajalooliselt tuntakse nelja tüüpi majandussüsteeme ehk turu toimimise mehhanisme : Robinson Crusoe tüüpi, tava-, käsu- ja turumajandus (vt. Joonis 1.6). Ja loomulikult esineb segamajandusi, kus on tunnusjooni ühest või teisest. Need on samal ajal ka neli alternatiivset mehhanismi ressursside jaotamiseks.
Joonis 1.1. Erinevad majanduse toimimise mehhanismid

Robinson Crusoe

Kes on lugenud Daniel Defoe raamatut Robinson Crusoe’st8, see teab, et tegemist on mehega, kes sattus asustamata saarele ning veetis seal algul ihuüksi, hiljem koos teener Reedega üle kümne aasta. Nagu mitmed teisedki ilukirjanduslikud teosed, pakub Defoe raamat huvi ka majandusteoreetilisest aspektist. Robinson lõi tervikliku majandussüsteemi, mis samal ajal on efektiivseim siiamaani eksisteerinuist. Ja nimelt sel põhjusel, et pakkuja ja nõudja on üks ja sama isik. Kui turgu defineeritakse õpiku neljandas peatükis kui kohta, kus nõudmine (tarbimine) ja pakkumine (tootmine) kokku saavad, siis Robinsoni väikeses maailmas olid need esindatud ühes isikus . Ent kaasajal eksisteerib Defoe kirjeldatud süsteeme haruharva9.
Millest tuleneb väga tähtis (majandussüsteemi toimimise efektiivsuse seisukohalt) järeldus: ressursside paigutus on alati efektiivne. Teiste sõnadega: kuna nii tootmisotsuse kui tarbimisotsuse langetas üks ja seesama isik, siis ei ole võimalik, et lõpptulemus “kumbagi poolt” ei rahuldaks. Kui Robinson otsustas külvata kevadel ühe hektari nisu ja kaks hektarit rukist , siis vastab see otsus ilmselt kõige otsesemalt tema soovidele tarbida nisu ja rukist. Ning sügisel saab ta mõlemat hüvist just sellises proportsioonis. Kui ta vahepeal on meelt muutnud, siis pole tal vähemalt kellelegi ette heita. Tal on alati võimalus talitada järgmisel kevadel vastavalt oma muutunud soovidele. Järelikult on taolise majandussüsteemi puhul nii tootlikud ressursid kui loodud hüvised jaotunud efektiivseimal võimalikul moel teenides ja maksimeerides parimal viisil kõigi ühiskonnaliikmete (sotsiaalset) heaolu. Olgu kohe öeldus, et kõik teised ressursside paigutuse ja turu toimimise mehhanismid on võrreldes Robinsoni omaga ebaefektiivsed.

Tavamajandus

Tavamajanduseks nimetatakse ühiskondlikel traditsioonidel ja algelisel tootmistehnoloogial baseeruvat majandamise korraldust. Ajalooliselt on see kõige vanem majandussüsteem. Kogu majandus on üles ehitatud tavadele, traditsioonidele. Asju tehakse sellepärast nii, et neid on juba aastasadu kui mitte aastatuhandeid niimoodi tehtud. Kõige paremini iseloomustab seda naturaalmajandus, kus peaaegu kõik vajaliku loob kinnine kogukond . Majanduse põhiküsimused – mida, kuidas ja kellele toota – lahendab perekond või hõim. Tegeldakse peamiselt algelise põllumajanduse ja käsitööga. Toodetakse algeliste meetoditega, mida pärandatakse põlvest põlve. Sageli jaotatakse toodang kõigi pere- või hõimuliikmete vahel võrdselt.
Ei ole kahtlust et Indias toimiv kastisüsteem või islamimaailmas aset leidev naiste allasurumine ei toeta efektiivse majandussüsteemi loomist. Koraanist või kommunistliku partei põhikirjast juhinduv majanduskorraldus ei suuda tänapäeval konkureerida liberaalsete turumajanduslike süsteemidega. Sellised traditsioonilised majandussüsteemid võivad muutumatuna püsida väga pikka aega. Erilist majanduslikku arengut ei toimu, sest ollakse harjunud tegutsema nii, nagu on tegutsenud juba esiisad ja nende esiisad. Sellist majandussüsteemi viljeldakse paljudes piirkondades Aafrikas, Aasias ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas, aga ka näiteks Ida-Siberi mõnede põlisrahvaste seas. Tavamajanduse süsteemile on üldomane, et kui vastuollu lähevad majanduslik ratsionaalsus või mingi uskumus, veendumus , tava – siis järele peab andma kindlasti ratsionaalsus. Probleem ei olekski nii terav , kui sellised süsteemid toimiksid omaette suletud ühiskondadena. Probleemid tekivad aga sellest, et paralleelselt eksisteerivad ratsionaalsed majandussüsteemid ning lõhe esimeste ja viimaste vahel suureneb pidevalt. Majanduses on kõik suhteline. Ühe või teise süsteemi toimimise kohta saame hinnangu anda vaid võrreldes teistega.

Käsumajandus

Käsumajanduse algtõukeks ja põhiideeks on arvamus, et kõiki majanduslikke suhteid võib ja oskab korraldada üks keskus või üks majandussubjekt tema parema arusaamise kohaselt. See oli ja on majandussüsteem, mida rakendatakse sotsialistlikes ja diktaatorlikes riikides. Käsumajanduses koondub kogu majanduslik võim riigi kätte, riik aga on teatud partei poliitiliste dogmade ellurakendamise vahend. Enamik majandusküsimusi, nagu ka muude ühiskonnaelu valdkondade küsimused, otsustab kitsas parteiladvik. Majanduse juhtimise aluseks on mingid poliitilised või religioossed ideed, mille õigsust püütakse iga hinna eest tõestada ka majanduses. Võib öelda, et käsumajandus(süsteem) on ideoloogiliste või religioossete ideede realiseerimise vahend. Kui ratsionaalsus (s.t. turuseadused) ja poliitika lähevad omavahel vastuollu, peab järele andma ratsionaalsus. Toimub see aga enamasti majandusliku efektiivsuse kao ja riigi kodanike elatustaseme languse hinnaga.
Käsumajanduses pole üksisikul peaaegu mingeid võimalusi majandustegevusse aktiivselt sekkuda. Eraomandus ja erainitsiatiiv on käsumajanduses väga piiratud. Sageli nimetatakse käsumajandust ka plaanimajanduseks, sest kogu majandus on mitme aasta peale ette ära planeeritud. Majanduse arendamise plaan tõstetakse seaduse tasemele (viisaastakuplaanid NSV Liidus), selle mittetäitmine on karistatav . Seejuures ei planeerita mitte tarbija vajadusest lähtudes, vaid tootmise võimalusi ja eelnevaid tootmismahtusid arvesse võttes. Siniste botikute tootmine on mitmeks aastaks ette planeeritud. Nende tootmine jätkub kehtestatud plaani kohaselt, vaatamata sellele, et vahepeal on järjest mitu lumeta talve olnud või on sinise värvi asemel moodi läinud punane.
Lähiminevikust oli parim käsumajanduse näide NSV Liit ja temale poliitiliselt ning majanduslikult allutatud riigid. Ka Eesti NSV majandust planeeriti ja juhiti ühtsete (ideoloogiliste) reeglite alusel koos Usbeki , Kaug-Ida ja Armeeniaga. Tänapäeval võiks käsumajanduse näideteks tuua ilmselt Kuuba , Põhja-Korea, Liibüa, Iraak ja Iraan. Kuubas ja Põhja- Koreas püütakse endiselt majanduses rakendada kommunismi ideed, Liibüas ja Iraanis on majanduse juhtimise aluseks islami usk ja koraan . Kui kommunistlikke ja fašistlikke käsumajanduse mudeleid jääb järjest vähemaks, siis islamimaailmas on paiguti lisandunud katseid rakendada majanduse vankri ette religioon.

Turumajandus

Loomariigis, kust ka inimene vähemalt Darwini arvates pärit on, valitseb üldine reegel, et vähem elujõulised isendid kas süüakse ära või heidetakse karjast välja ja nad surevad ise nälga. Loomariigist tuntud olelusvõitlus esineb inimühiskonnas tsiviliseerituma, aga mitte vähem julma konkurentsina, mille põhimõte on tegelikult sama – vähem efektiivne peab ruumi tegema efektiivsemale. Kes ei oska või ei taha tööd teha, see heidetakse kõrvale. Ellu jäävad ainult kõige osavamad, targemad, paremad. Turumajanduseks nimetatakse sellist süsteemi, kus ostjad ja müüjad vahetavad kaupu vabalt kokkulepitud hindade alusel ning kus ressursside paigutajaks on “nähtamatu käsi”.
Nähtamatu käe mõiste võttis kasutusele klassikalise majanduskoolkonna rajaja Adam Smith10. Smith lõi turu toimimist kirjeldava intellektuaalse keskkonna, mis toimib tänapäevani. Nähtamatu käsi (ingl.k. invisible hand ) tähistas süsteemi, milles isiklikest huvidest lähtuvad indiviidid kasutavad riigi majandusressursse kõige efektiivsemal moel ning sotsiaalne heaolu on kui toimiva süsteemiga kaasnev nähtus. Lahtiseletatult toimib nähtamatu käe ressursse ümberpaigutav süsteem järgnevalt. Ühiskonna liikmete (tarbijate ja tootjate) hinnang ühe või teise hüvise kasulikkusele tarbija jaoks või tootmiskulule kajastuv hüvise hinnas . Hüviste suhtelised hinnad ja neis toimuvad muutused paigutavad tootlikke ressursse ühiskonnas ümber. Hüvise tootmisse, mille hind tõuseb, tuleb ressursse juurde. Alanenud hinnaga hüvise tootmiselt lähevad ressursid ära. Kogu sellist keskkonda ja nähtamatut kätt ennast võime nimetada ka konkurentsiks. Nähtamatu käsi on seega konkurents , mis hinnainformatsiooni alusel paigutab ressursid ühiskonnas.
Erinevalt käsumajandusest leitakse selle majandussüsteemi raames enamik vastuseid kolmele majanduse põhiküsimusele üksikisiku tasemel. Kuna valdavaks on seejuures eraomandus, siis langetatakse ka enamik majandusotsustusi erasektori (üksikisikute ja eraettevõtjate) tasandil. Ettevõtetevahelise konkurentsi erinevatel vormidel peatutakse pikemalt 8. peatükis.
Nii nagu maailmas ei ole olemas täiuslikku käsumajandust, nii pole olemas puhtal kujul ka täiuslikult vaba, olelusvõitlusele tuginevat majandussüsteemi. Kõige rohkem sarnanevad puhta turumajandusega ehk Singapuri , Hong-Kongi ja USA majandussüsteem.
* * *
Tänapäeval on maailmas raske leida puhtal kujul ühtegi nimetatud kolmest majandussüsteemist. Tegelikus elus esinevad nad sageli koos. Majandussüsteemi, kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ja kus riik sekkub rohkem või vähem majandusellu, nimetataksegi segamajanduseks. Tänapäeva arenenud riikides ongi enamasti tegemist segamajandusega. Alati on selliseid kaupu ja teenuseid, mille nõudmist-pakkumist turg ei reguleeri ja mille tootmise eest peab hoolitsema valitsus. Segamajanduses otsustab turg majanduse põhiküsimused ainult osaliselt. Tsiviliseeritud ja humaanne inimühiskond ei saa lubada ka kõige väetimate lihtsat väljasuremist, eriti kui nad oma saamatuses ise süüdi pole (vt. lähemalt 3. peatükk). Valitsus peab üldise arusaamise kohaselt ühiskonna toetusel mitmed ühiskonnakihid oma kaitse alla võtma.
Alates inglise majandusteadlase John M. Keynesi11 eelmise sajandi 30’tel kirjutatud töödest jagunevad kaasaegne majandusteadus ja kaasaegsed majandusteadlased kahte suurde leeri (vt. Joonis 1.7). Ühes skaala otsas seisavad need, kes endiselt usuvad, et turg saab efektiivseimal moel hakkama, siis kui teda võimalikult vähe segatakse. Mitte et turg oleks täiuslik, aga ta toimib ka oma vigadega siiski üldjoontes efektiivselt. Selliseid majandusteadlasi, kes usuvad nähtamatu käe toimimisse nimetatakse majanduslikeks liberaalideks. Nende kuulsaimaks esindajaks tänapäeval on Milton Friedman12. Skaala teisest otsast leiame need majandusteadlased, kes on veendunud et turumajanduse teravate nurkade mahalihvijaks saab olla vaid valitsus, kes peab tulema ja aitama leevendada turu puudulikkusi. Keynesist alguse saanud veendumus, et valitsustel on olemas võimalus ressursse ümber paigutada ning turgu suunata on tänapäeval viinud valitsuste osakaalu suurenemisele nii tootmise kui tarbimise arvestuses.
Joonis 1.2. Kaks põhilist majandusteoreetilist koolkonda
Ühest ja õiget vastust, kuidas majandust juhtida, milline on kõige õigem majandussüsteem, ei ole siiamaani. Viimase paari aastakümne arenguid vaadates võib isegi jõuda järeldusele, et segadust on rohkem kui sada või seitsekümmend aastat tagasi. Euroopa, Ameerika ja Aasia riigid otsivad õiget teed väga erinevates suundades ja liiguvad väga erinevaid radu pidi. Eesti peab enese jaoks selles teooriate sasipuntras valiku alles langetama. Millisele kohale paigutub Eesti majanduspoliitiline mudel Joonisel 1.7. kujutatud skaalal, sellest tuleb juttu õpiku 15. peatükis. 18. peatükis vaatleme 20. sajandil toimunud muudatusi majanduste juhtimise praktikas ja uurime lähemalt erinevate riikide poolt valitud erinevaid majandussüsteeme.

1.5. Majandusteooria alustalad

Majandusteooria, mille olemuse selgitamisele oleme pühendanud suurema osa peatükist, baseerub teatud kindlatel teaduslikel printsiipidel ehk alustaladel. Ehk teiste sõnadega – majandusteooria postuleerib mingid kindlad reeglid, mis kehtivad igas olukorras ja mis loovad selle keskkonna, kus majandussubjektid oma ratsionaalseid ja ebaratsionaalseid otsuseid langetavad. Nendest alustaladest kõige tähtsam on ehk ressursside piiratuse kontseptsioon . Millele järgnevad alternatiivkulu printsiip, kahanevuse seadus ja piirprintsiip. Võtamegi need nüüd järjekorras lähema vaatluse alla.
Aga enne nende põhiprintsiipide kirjeldamist joonistame võimaliku tootmise piiri, mis on ühtlasi ka esimeseks näiteks majandusteooriale iseloomulikust graafilise seletamise meetodist. Võimaliku tootmise piir13 (VTP) on kahe kauba tootmiskombinatsioonide jada, mis saadakse kombineerides omavahel ühiskonna tootlikke ressursse (vt. Joonis 1.8). VTP joonistamisel kasutatakse ka teist majandusteooriale omast meetodit – see on lihtsustamise ehk abstraktsiooni meetod. Me eeldame, et ühiskonnal on valida kahe kauba – riiete ja toidu vahel. On kaks äärmuslikku võimalust. Kas paigutada kõik tootlikud ressursid (maa, töö, kapital) riide tootmisse; sellisel juhul oleks tulemuseks 8 miljonit ühikut riiet. Või teiseks, paigutada kõik ressursid toidu tootmisse, mis annaks tulemuseks 8 miljonit ühikut toitu. Lihtsustamise mõttes räägime nii riide kui toidu puhul tingühikutest. Selge on, et ainult riiet või ainult toitu tootev ühiskond ei oleks eriti õnnelik. Tuletagem meelde sotsiaalse heaolu maksimeerimise kriteeriumi. VTP sellest tekibki, et maad, tööd ja kapitali omavahel erinevates proportsioonides kombineerides, me saame väga erinevas kombinatsioonis toodetud riiet ja toitu. Nende erinevate kombinatsioonide jada ongi VTP. Näiteks on võimalikud kombinatsioonid: 6 toitu ja 4 riiet, 5 toitu ja 5 riiet ning 3 toitu ja 6 riiet.
Joonis 1..3. Võimaliku tootmise piir ja majandusteooria alustalad.

Ressursid on piiratud

Ressursside piiratuse kontseptsioon, mis on majandusteooria tähtsaim lähtealus ja majandussubjektide (ratsionaalse) tegutsemise keskkonna põhijoon, väljendub VTP joonisel selles, et punktid väljaspool võimaliku tootmise piiri ei ole võimalikud. Ühiskond ei ole võimeline (antud tootlike ressursside juures) tootma näiteks 6 ühikut toitu ja 5 ühikut riiet, või 5 toitu ja 5 riiet. Siit siis ka joone nimetus – võimalike tootmiskombinatsioonide jada. On küll võimalikud sellised tootmiskombinatsioonid nagu 5 toitu ja 4 riiet või 3 toitu ja 6 riiet; ent sellisel juhul oleks tegemist ressursside raiskamisega. Siit jõuame ka järgmise olulise majandusteadusliku kontseptsioonini, so ressursside paigutuse efektiivsuse kontseptsioon.
Kaasaegse heaolumajanduse teooria üks alustalasid on nn pareto-efektiivsuse kriteerium 14, mis väidab, et kõik punktid võimaliku tootmise piiril on efektiivsed ning asudes ühes neist punktidest pole kellegi heaolu võimalik suurendada ilma kellegi teise heaolu kahandamata. Tegemist on loomulikult väga ühekülgse efektiivsuse kriteeriumiga. Pareto järgi on efektiivsed järelikult ka punktid A (toodetakse ainult toitu) ja B (toodetakse ainult riiet). Vaevalt, et sellised ühiskonnad väga õnnelikud oleksid. Tulenevalt aga pareto-kriteeriumist, kõik punktid väljaspool VTP’d on (lühiajaliselt) võimatud, kõik punktid seespool on raiskamine. Pikaajaliselt, kui ressursse tuleb juurde või nende kvaliteet paraneb, nihkub VTP koos majandusliku kasvuga koordinaattelgede 0-punktist kaugemale. Laiemas kontekstis tähendab ressursside piiratus aga seda, et ühiskonnaliikmete vajadused on alati suuremad kui on nende vajaduste rahuldamise allikas.

Alternatiivkulu printsiip

Teiseks majandusteooria alustalaks on alternatiivkulude kontseptsioon. Piiratud ressursside puhul peavad kõik majandussubjektid oma vajaduste rahuldamiseks pidevalt valima erinevate alternatiivide vahel. Peaaegu alati tähendab millegi kasuks otsustamine loobumist millestki muust . Kui meil oli kaksteist krooni ja me ostsime selle eest kaks jäätist, siis ei ostnud me üht kinopiletit või kaht saia või kimpu ülaseid. Kui me ostsime 5000- kroonise videomaki, ei ostnud me külmkappi jne. Nüüd võib küsida: mis läks meile maksma ostetud videomakk? Vastus on: nii need 5000 krooni kui ka võimaluse hoida toitu külmkapis. 12-kroonise kinopileti hinnaks oli muuhulgas ka kõhutäis. Alternatiivkulu defineeritaksegi kui saamatajäänud tulu parimast alternatiivsest kasutamata jäänud võimalusest. Seetõttu nimetatakse alternatiivkulusid vahel ka saamata jäänud tuluks.
Alternatiivkulud on ka väga suure praktilise tähtsusega. Oma igapäevases elus peame pidevalt arvestama (sageli me seda muidugi ei tee), kui palju me oleksime võitnud või kaotanud, kui oleksime käitunud teisiti. Võtame näiteks tüki maad. Meil on võimalus ehitada sinna suvila või hakata seal roose kasvatama (nagu me teeme seda 9. peatükis). Võib-olla aga tahaksime selle hoopis välja rentida. Kasutades ära ühe nendest võimalustest, me loobume teistest, sest samaaegselt ei saa ühte maatükki välja rentida ja sellel roose kasvatada. Oma loobumisega me kanname teatud kulusid, sest kui me ehitame suvila, jääme ilma võimalikust saadavast rendist. See on saamata jäänud tulu, mida nimetatakse alternatiivkuluks (mõnikord ka loobumiskuluks). Või oletame, et meil on mingi suurem summa raha. Mida sellega peale hakata? Üks võimalus on panna see panka tähtajalisele hoiusele intressi teenima , teine võimalus on see teatud tasu eest kellelegi välja laenata, kolmandaks võime selle loomulikult lihtsalt ka ära kulutada. Alati peaksime aga enne kaaluma, milline variant on meile kõige kasulikum, mis meile kõige rohkem sisse tooks.
Kuidas aitab alternatiivkulusid seletada VTP? Aga järgnevalt. Oletame, et ühiskond asub algselt joonisel 1.8. punktis X, st toodab 6 miljonit toidu- ja 4 miljonit riideühikut. Oletame ka, et mingil hetkel tunnetab ühiskond: toitu on liiga palju ja riiet on liiga vähe. Selle tulemusena otsustatakse toota üks miljon riideühikut juurde ehk kokku 5 miljonit riiet. Nüüd võib küsida: mis läheb 5 riideühik ühiskonnale maksma. Vastus ei ole mitte niivõrd 5’nda riideühiku tootmiseks kulunud maa-töö-kapital, vaid see kogus toitu, millest ühiskond pidi loobuma, et toota täiendavalt riiet. Järelikult on ühiskonna alternatiivkuluks ehk loobumiskuluks kuues toiduühik, ehk üks miljon toitu. Siit tulenebki alternatiivkulu printsiibi põhiolemus: kui me valime A, siis me ei valinud B. Ja järelikult jäi meil saamata kõik see, mis me oleksime saanud valides B. Iseasi, et hiljem võib selguda – valinuks me B, oleksime me saanud rohkem kasulikkust. Aga oluline on, et valimise hetkel me olime veendunud: A’st saame rohkem kasulikkust kui B’st.
Alternatiivkulude kontseptsiooni võiks kokku võtta kui turule omase majandusliku käitumise ja mõtlemise viisi. Paljude alternatiivsete käitumisvariantide olemasolu nõuab oskust neid märgata ja ka hinnata. Mida arenenum on ühiskond ja mida haritum inimene, seda rohkem alternatiive tekib. Ürgühiskonna metsaelaniku üks põhialternatiive oli, kas teda sööb ära metsik tiiger või karu. Infoühiskonna päriselanik peab valima sadade ja tuhandete võimaluste vahel, et efektiivselt paigutada oma sada krooni.

Kahanevuse seadus

Vastavalt kahanevuse seadusele põhjustab täiendava ressursiühiku lisandumine siis, kui muud tingimused samaks jäävad, teatud piirist alates kogutootlikkuse languse. Püüame sama asja lihtsamalt seletada. Võtame näiteks tavalise, tehases konveieri ääres töötava töölise. Piltlikkuse mõttes olgu selleks limonaadi villimise liin . Kui terve villimisliini peale on ainult üks töötaja, siis selle liini suurusest olenevalt toob järgmise inimese lisandumine kaasa kindlasti tootlikkuse tõusu (nad jõuaksid kahekesi rohkem). Kolmanda ja neljanda lisandumisel oleks tõenäoliselt sama efekt, võib-olla lisaks tootlikkust veel ka kümnenda töötaja juurdetulek. Nüüd küsime: kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab?
Teatud piirist (jällegi piirprintsiip) alates hakkavad üha uued töötajad üksteist segama ja villitud pudelite arv ühe töötaja kohta vähenema. Muud tingimused jäävad samaks: villimisliini ei tehta pikemaks, ei moderniseerita, ei suurendata selle kiirust jne. Kui üheteistkümnes inimene natuke segaks teisi töötegemisel, siis kahekümnes lisanduja ei mahuks lihtsalt enam liini äärde seisma, rääkimata töötegemisest. Sajanda töölise juurdetulekul avaneks meile aga sootuks koomiline pilt: iga töötaja selja taga seisaks kümme inimest ja ootaks närviliselt oma järjekorda, millal ta saaks kah natuke tööd teha ( planku värvida). Mida rohkem on töötajaid, seda rohkem tuleb neile ka palka maksta. Tekkinud olukord pole mitte nende, vaid tootmisjuhi süü, kes palkas liiga palju tööjõudu. Kui toodang väheneb vōi jääb endiseks, aga kogu palgakulu suureneb, siis hakkab tootlikkus langema . Ettevõtja kulud suurenevad kiiremini kui tulud, mida ta toodangu müügist saab.
Kahanevuse seaduse tõttu on ka võimaliku tootmise piir kaarduva kujuga mittelineaarne kõver. Vaatame veel kord joonist 1.8. Punktis A tootis ühiskond ainult toitu, s.t. kõik olemasolevad ressursid olid rakendatud toidutööstuses. Riiet saab toota ainult siis, kui ressursse kahurite tootmiselt ära tõmmata. Esimeste riidetööstusse üle läinud töötajate tootlikkus on ilmselt väga kõrge, seda enam et siiani ju riiet üldse turul polnud ja esimeste müüdud riideühikute hind on väga kõrge. Seetõttu langeb ka võimaliku tootmise piir selles sektoris väga laugjalt: toidu tootmise vähene langus põhjustas riide tootmise järsu kasvu. Nii nagu villimisliini taga, hakkab ka riidetööstusse juurdetulnud tööliste tootlikkus langema. Varsti tekib olukord, kus viimaste riideühikute "hinnaks" on üha rohkem ja rohkem toitu – võimaliku tootmise piiri kaldenurk muutub üha järsemaks. Ehk teiste sõnadega: suurendades üha riide tootmist ning samal ajal kahandades toidu tootmist, täiendavate riideühikute alternatiivkulu saamatajäänud toiduühikute näol järjest kasvab.
Praegu me vaatlesime kahanevate tulude seadust tootmise poole pealt. Sama seadus kehtib kahaneva kasulikkuse seaduse nime all ka tarbimise puhul. Igast täiendavalt tarbitud kaubaühikust saadav kasulikkus on kahanev, kuni muutub ühest punktist alates hoopis negatiivseks, s.t. kasulikkus asendub kahjulikkusega. Kas olete proovinud süüa korraga ära kaks võikreemitorti, või juua korraga 12 pudelit limonaadi? Proovige ja otsustage, kas kahaneva kasulikkuse seadus kehtib või mitte.

Piirprintsiip

Kui kõik punktid VTP’l on paigutusefektiivsed, siis on selge, et ühiskonnaliikmete kogukasulikkust riidest ja toidust saab maksimeerida vaid üks punkt VTP’l. Milline neist lugematutest punktidest? Vastuse annabki piirprintsiip. Kujutame endale ette, et hakkame liikuma piki VTP’d alla vasemalt paremale. Alustame punktist A: me toodame 8 miljonit toiduühikut ja üldse mitte riiet. Oletame nüüd, et me võtame toidu tootmiselt ära esimese ressursiühiku. Tulemuseks on, et toidu tootmine kahaneb vähe ja riide tootmine kasvab suhteliselt palju. Ehk toidu poole peal paneme kirja “miinuse”, riiete poole peal “plussi”. Tõstame ressursiühikuid edasi, ikka nii, et toidu tootmiselt ära ja riiete tootmisele juurde. Ja ikka avastame, et toidus tekkinud miinus on väike ja riiete pluss on suur. Ent märkame ka, et miinuste absoluutväärtus pidevalt kasvab, samavõrra kui plusside absoluutväärtus kahaneb

Siirdume nüüd korraks VTP teise otsa punkti B ja hakkame sealt “üles” liikuma. Võtame riiete tootmiselt ära esimese ressursiühiku ja paneme toidu tootmisse. Ja nii edasi. Märkame, et riiete miinused on väiksemad kui toidu plussid. Samal ajal riiete miinuste absoluutväärtus kasvab pidevalt samal ajal kui toidu plusside oma kahaneb. Ehk olukord on vastupidine situatsioonile punktist A alustades. On kerge jõuda järeldusele, et kui me alustasime punktist A liikumist punkti B suunas, siis ühel hetkel plusside ja miinuste absoluutväärtused võrdsustuvad. Ehk on olemas selline punkt VTP’l kus ühe ressursiühiku ümberpaigutamine kahandab toidutootmist täpselt sama palju kuivõrd see kasvatab riidetootmist. Ja just selles punktis on ühiskond õnnelik ehk seda punkti nimetatakse sotsiaalse heaolu punktiks. Ehk teiste sõnadega, piirprintsiibist lähtudes ei huvitanud meid kokkuvõttes mitte niivõrd, mitu ressursiühikut on konkreetselt riide või toidu tootmises. Meis huvitas mitmenda ühiku ümbertõstmine viis meid sotsiaalse heaolu punkti.
Piirprintsiibi rakendusi leiab peaaegu kõigis nii käesoleva kui ka teiste majandusõpikute tähtsamates peatükkides. Majandusteooria praegust etappi eristabki eelmistest suures osas just piirprintsiibi kasutuselevõtt. Üldistatult võiks öelda, et piirprintsiip vaatleb kõiki majandusnähtusi kahest aspektist lähtudes: 1) ajalises muutuvuses, protsessina; 2) nn. viimase ühiku kontekstis.
Piirprintsiibist lähtudes küsib kolm jäätist ära söönud koolipoiss või koolitüdruk endalt enne neljanda jäätise ostmist: kas järjekordset viiekroonilist ikka tasub välja anda, s.t. kas viimasest söödavast jäätisest saadav kasu on viit krooni väärt või ei ole? Kolm aastat järjest 3000 roosi kasvatanud ja aastas 3000 krooni kasumit saanud ärimees küsib lõpuks endalt: äkki oleks kasulikum aastas hoopis 4000 roosi kasvatada? Võib juhtuda, et suuremast tootmisest saadav tulu oleks suhteliselt suurem. Niisama hästi võib lihtne arvutus ärimehele tõestada, et kasum oleks suurim hoopis siis, kui ta aastas 2500 roosi kasvatab. Vastus ärimehele peitub just viimases kasvatatud roosis, õigemini selle kasvatamise kuludes ja müügist saadavas tulus.
Nii tarbija kui ka tootja seisukohalt ongi piirprintsiibi majanduslik mõte mitte olemasoleva hetkeseisundi, vaid võimalike muutuste analüüsis. Alternatiivkulud koos piirprintsiibiga sunnivad tarbijat ja tootjat pidevalt analüüsima iseenda käitumist, endalt pidevalt küsima: mis saab siis kui ...? Seetõttu esitab turumajandus nii ärimeestele kui ka valitsusametnikele hoopis suuremaid nõudmisi hariduse omandamisel kui käsumajanduslik kord. Käsku täita on alati kergem kui ise otsustada ja vastutada.
Majandusteooria ei saa praktiliselt ühegi olulisema probleemi lahkamisel hakka ilma, et ta rakendaks mõnda või kõiki nimetatud seadust ja printsiipi .
1.6. LIHTNE TURUMAJANDUSLIK RINGKÄIK

Hüvised

Hüvised
HÜVISTE
TURG
Mida?
Kellele?
Tarbimiskulutused
Müügitulud
Vajaduste kandjad
MAJAPIDAMISED Tootmisfaktorite omanikud
Turundusstrateegia , hinnakujunduspoliitika
Kuidas? ETTEVÕTTED
Ressursside opt. kasut., kulude vähend.
Sissetulekud töötasu, rendi, intresside , kasumi näol
Kulutused
tootmisfaktoritele
Tulud
TOOTMIS-FAKTORITE TURG
Maa, kapital
Töö, ettevõtlikkus
Tootmisfaktorid
1.7.MAJANDUSTEOORIA LÜHIKE ARENGULUGU
Nobeli majanduspreemia laureaadi Paul Samuelsoni hinnangu kohaselt omab majandusteadus ja teooria kuninglikku positsiooni teiste ühiskonnateaduste seas. Kui teooria ja õppeaine kujutab ta endast erinevate majanduskoolkondade ja õpetuste konglomeraati. Majandusõpetus on oma arengus läbinud pika ajaloolise teekonna. Majanduslike mõistete sünniaeg kandub inimkonna arenguloo varajasse ajajärku, 9 – 5 s. e.m.a. Iidse Hiina, India, Mesopotamia ja muistse Kreeka ja Rooma aegadesse. Mingist majandusteadusest sellel ajal ei saa veel juttugi olla. Tegu oli üksikute mõistete ja majandamise viiside kirjelduse ja arutlustega rikkuse allikate üle. Tänapäeval on majandusteoorias esindatud erinevate koolkondade , voolude, suundade seisukohad, mida ühendab ülesanne uurida ühiskonna majandusliku tegevuse seaduspärasusi, kuid millised vahel erinevalt tõlgendavad uurimisobjekti. Majanduslikku mõtte ajaline kulg ja erinevate koolkondade esindajad ning põhiseisukohad on toodud alljärgneval skeemil ja tabelis.

1.7.1 Majanduslikud teooriad ja koolkonnad ajalises järgnevuses

1600
1700
1800
1850
1900
1950
2000
Sotsialistid utopistid
Marksism Kaasaegsed sotsialistlikud voolud
Ajalooline koolkond
Institutsialism
Merkantilism
Keinsism
Füsiokraadid
Monetarism
Klassikaline poliitökonoomia Neoklassikud
Üldise majandusteooria Mikro- Makroöko New economy
kujunemine öko- noomika
noomika
Majanduslike koolkondade ja suundade esindajad
Majandusliku teooria sisu ja uurimise eesmärk
1) KSENOFONTES, muinaskreeka filosoof , 430 – 350 a.e.k.s., «Oikonomose» autor
Teaduse nimetuse autor ( kreeka k. «oikos» – maja, majapidamine ; « nomos » - reegel, seadus). Majanduse uurimisobjektiks majapidamine, selle suurendamise viisid ja kasutamine
3) ARISTOTELES, muinaskreeka filosoof, 384 – 322 e.k.s.
Vastandas ökonoomika kremantistikale. Ökonoomika – majandustegevus, mis seotud hüvede tootmisega. Kremantistika aineseks oli kuulutatud oskust tekitada vara, raha
3) Merkantilismi esindajad: A.MONTCHRESTIEN (MONRETJÄ),
J.P. COLBERT (kolbäär) - prantslased
THOMAS MUN (man) –inglane, 16 – 17 saj.
Põhitööks «Poliitilise ökonoomia traktaat – 1615» - esimesena kasutusele mõiste «poliitiline ökonoomia»
Tööstuse, kaubanduse (tollid) ja riigivõimu tugevdaja Prantsusmaal
«Inglise aare väliskaubanduses e. väliskaubanduse bilanss ».
Merkantilistide panus – pöörasid erilist tähelepanu ringlussfäärile, välis- kaubandusele ja kaubakäibele kui rikkuse allikale. Rikkust samastasid rahaga. Soovitasid impordi piiramiseks võtta kasutusele tollid
4)Füsiokratism: F. QUESNAY (kene) (1694 – 1774),
A.R.J.TURGOT (türgo) , XVIII s.
«Majandusliku tabeli» looja, milles analüüsis ühiskondliku kapitali taastootmist. Esimene majandusliku ringvoo mudel. Käsitlesid erinevalt merkantilistedest rikkuse allikana tootmissfääri. Pidasid rikkuse aluseks tootmislikku, eeskätt põllumajanduslikku tegevust.
« Vaatlused rikkuse kujunemise ja jagunemise üle» - tööjaotuse, palgakorralduse küsimused . Esindasid suurmaaomanike huve.
5) Klassikaline poliitökonoomia:
W. Petty – (1623- 1687 )
A.SMITH – šotlane (1723-1790 )

D. RICARDO (1772 – 1823)

TH.R. MALTHUS (1766-1834)

J.B.SAY (1767- 1832)

J.S.Mill (1806-1873)
Peetakse poliitilise ökonoomia isaks. Esimesena kuulutas rikkuse allikaks töö: “Töö on rikkuse isa, maa selle ema”. Peetakse alusepanijaks majandusstatistikale.
«Uurimus rahvaste rikkuse allikatest» - süstematiseeris selle aja majandusteaduse saavutused, lõi õpetuse ühiskondlikust tööjaotusest, vabaturu mehhanismist, nn. «nähtamatu käe» mõiste avamine, mõisted normatiivne ja positiivne majandus.
Tippteos «Poliitilise ökonoomia ja maksustamise põhimõtted». Töö ja –renditeooria. Suhtelise ja absoluutse eelistuseaduse tuletaja.
Rahvastusseaduse sõnastaja, mille kohaselt inimkond paljuneb geomeetrilises progressioonis ja materiaalsete hüvede (eeskätt toiduainete) tootmine arit-meetilises progressioonis.
Formuleeris turu tasakaalu seaduse:»Pakkumine kujundab omaenese nõudluse». Tootmisfaktorite teooriale alusepanija
Süstematiseeris majanduslikud kontseptsioonid ühtseks teooriaks
6) MARKSISM
K. MARKS (1818-1883)
F. Engels (1820- 1895 )
«Kapitali» autor. Poliitökonoomia aineks on tootmises, jaotamise , vahetuse ja materiaalsete hüvede tarbimise protsesis kujunevad majandussuhted . Lõi õpetuse töö kahesest iseloomust, lisaväärtusteooria. Kuulutas ette kapitalsmi hukku.
Kirjastas Marxi tööd. Kommunistlikule teooriale üks alusepanijaid.
7) Uusklassikud:
Eelkäija:H.Gossen
AUSTRIA KOOLKOND
(K.MENGER, E.BÖHM-BEWERK, F.WISER),

L.WALRAS , V.PARETO (1848-1923)

W.S.JEVONS, F. Edgeworth
A.MARSHAL (1842 –1924),
J. Clark
7.1.) Monetarism
M.FRIEDMAN (1912-)
7.2) Pakkumispoolne ökonoomika
Sõnastas kuulsad I (kasulikkuse küllastuse) ja II (kasulikkuse maksimeerimise) e.Gosseni seadused
Ökonoomika kui teadus, mis uurib inimkäitumist (ratsionaalset) piiratud ressursside kasutamisel erinevate konkureerivate eesmärkide saavutamiseks. Piirkasulikkuse (marginalismi) teooria rajajad .
Majandusliku tasakaalu ja optimumi autorid.
Üheaegselt Austria koolkonnaga piirksulikkus ja Edgeworthi kast (heaolu teooria).
Teos «Majandusteaduse printsiibid », mõiste « economics - 1902» kasutuselevõtja.
Klassikalise PÖ ja marginalismi sünteesija. “Marshalli käärid”.
Kahaneva piirtootlikkuse seadus.
Teosed:» Kapitalism ja vabadus», « Valikuvabadus », monetarismi rajaja, A.Smithi ideede jätkaja. Majandust tuleb reguleerida rahaga – monetaarpoliitika . Uusliberalismi ühe suuna sünnitaja.
Reiganoomika – majanduse elavdamiseks maksude alandamine ja ettevõtluse toetamine
8) Keinsism (neokeinsism, postkeinsism)
J.M. KEINS (1883-1946 )
U.Beverig, S. Harris , A.Hansen, R.Harrod, J.Robinson, A.Lerner
1936. a. põhjapanev « Hõive, protsendi ja raha üldteooria» . Makroökonoomika rajaja. Põhjendas majanduse tasakaalu saavutamise võimalust mittetäishõive tingimustes ja riigi rolli selles, eeskätt kogunõudluse mõjutajana.
Majandusliku tasakaalu ja majanduskasvu mudelid, fiskaalpoliitika
9) Institutsioonilis -sotsioloogiline suund
J.GELBRAITH (1908-, T. VEBLEN (1857-1929)
J.COMMONS, W.MITCHELL, G.MYRDAL (1898-1987),
R.COAS (1911)
Käsitlevad majandust kui süsteemi, milles suhted majanduslike subjektide vahel kujunevad majanduslike ja mittemajanduslike faktorite mõjul, kus erilist osa etendavad tehnilis – majanduslikud faktorid , institutsioonid, inimeste psüühika, õigussüsteem
Transaktsiooniliste kulude teooria looja. Coase teoreem
10) Kaasaegsed suunad majandusteoorias

1.8. MAJANDUSTEOORIA AINE, OBJEKTI EVOLUTSIOON

Koos majandusteooria arenguga muutusid ka seisukohad selle aine ja praktilise funktsiooni osas
Majanduslikku mõtte peamised koolkonnad ja suunad
Aine

Merkantilism

Füsiokratism

Klassikaline poliitökonoomia
Rahvuslik rikkus
2. Marksism
Tootmissuhted
3. Ajalooline koolkond
Rahvamajandus tervikuna
4. Neokassikud (marginalistid) - mikroökonoomika
Majandussubjektide käitumine, nende poolt eesmärkide saavutamise teed ja vahendid
5. Keinsism - makroökonoomika
Rahvusliku majanduse kui terviku funktsioneerimine
6. Institutsioonilis-sotsioloogiline suund
Institutsioonid ja institutsionaalsed muutused
7. Neoklassikalise sünteesi teooria – economics (P.Samuelson)
Rahvuslik rikkus, inimkäitumise vormid ja motiivid piiratud ressursside tingimustes
8. Majandusteooria

• Mikroekonoomika
  
• Makroekonoomika
  
• Mesoökonoomika
  
• Megaökonoomika
  

Majandussüsteemi funktsioneerimine ja ja eri tasanditel majanduskasvu seaduspärasused
Teaduste süsteemis majandusteooria täidab teatud funktsioone:

• tunnetamine
  
• praktilis - pragmaatiline
  
• prognoosiv - pragmaatiline
  

tunnetus ettenägemine tegutsemine
1.8.1.MIKROÖKONOOMIKA AINE
MIKROÖKONOOMIKA
Eesmärk: turumajanduse subjektide ratsionaalse käitumise määramine individuaalsete turgude tasakaalu ja ressursside piiratuse tingimusel
TARBIJA KÄITUMINE INDIVIDUAALSEL TURUL
TULUDE JAOTAMINE JA TOOTMISFAKTORITE PIIRTOOTLIKKUS
FIRMA KÄITUMINE PIKAAJALISES JA LÜHIAJALISES AJAHORISONDIS JA SELLE OPTIMAALNE SUURUS
MITTETÄIELIKU KONKURENTSI TURUSTRUKTUURID , MONOPOL, MONOPOLISTLIK KONKURENTS, MONOPSON, OLIGOPOL
TOOTMISFAKTORITE TURG JA HINNA KUJUNEMINE
ÜLDINE TASAKAAL OPTIMAALSE VAHETUSE TINGIMUSTES INDIVIDUAALSETEL TURGUDEL
VÄLISED MÕJUD TURULE

NÕUDLUSE TEOORIA

ÜHISKONDLIKUD HÜVED, NENDE TOOTMINE TURU TINGIMUSTES

TOOTMISFUNKTSIOON jA TOOTMISE TEHNOLOOGIA

1.8.2. MAKROÖKONOOMIKA AINE
MAKROÖKONOOMIKA
EESMÄRGID: majanduskasv, väline ja sisemine stabiilsus, sotsiaalne kaitse, majanduslik effektiivsus , täishõive
ÜLDINE MAJANDUS-TASAKAAL JA SELLE SAAVUTAMINE TTINGIMUSED
RAHVUSMAJANDUSE TEGEVUSE TULEMUSTE MÕÕTMINE JA NENDEVAHELISED SEOSED
MAJANDUSTSÜKLID. TSÜKLILISUSE PÕHJUSED JA KULGEMISE ERIPÄRA
MAKROMAJANDUSLIK EBASTABIILSUS , MÕÕTMINE JA REGULEERIMISE MEETODID
RIIGI MAJANDUS-POLIITIKA. LIIGID, EESMÄRGID jA INSTRUMENDID
MAJANDUSKASVU
FAKTORID JA TAGAMISE TINGIMUSED
TASAKAAL AVATUD MAJANDUSES
RAHVUSVAHELISE KAUBANDUSE TEOORIA
VALUUTATURG
1.9 MAJANDUSNÄHTUSTE UURIMISE MEETODID
Meetod on reeglite ja protseduuride kogum, mida kasutatakse mingi nähtuse uurimisel
MEETOD
SISU
1. TEADUSLIK ABSTRAKTSIOON
Analüüsist(majandus) mitte asjakohaste nii majanduslike kui ka mittemajanduslike faktorite kõrvalejätmine
ANALÜÜS
Terviku üksikosade eraldi uurimine
3. SÜNTEES
Vaadeldava nähtuse üksikosade ühtseks tervikuks ühendamine
4. INDUKTSIOON
Teaduslik järeldus, mis kujutab endast faktidelt üldistustele liikumist
5. DEDUKTSIOON
Järeldus, mis kujutab endast üldiselt üksikutele reaalsetele faktidele liikumist
6. VÕRDLUS
Vaadeldavate nähtuste sarnasuse ja erisuse määramine
7. ANALOOGIA
Ühe või rea tuntud nähtuse omaduste ülekandmine tundmatule
8. « CETERIS PARIBUS »
Kasutatav eeldus, et kõik teised muutujad (v.a. uuritav muutuja ) on konstantsed
9. MAJANDUSLIK MODELLEERIMINE
Majanduslike nähtuste formaliseeritud kirjeldamine
10. POSITIVISTLIK ANALÜÜS
– faktilisel materjalil põhinev
11. NORMATIIVNE ANALÜÜS
– hinnanguline, kuidas majandus peaks toimima
12. Ex post
- lähtumine minevikust
13. Ex ante
- suunatud tulevikku
1.9.1. MAJANDUSMUDELID
Majandusmudel (economic model) on majandusprotsessi, kogu majanduse võI majanduse uuritava osa lihtsustatud (vähendatud, suurendatud , abstraheeritud) kujutis, mis sisaldab endas vaid olulisi üksiasju ja seoseid, jättes k]rvale asjasse mitte puutuvad detailid. Seega kujutab mudel endast alati reaalsuse ülevaatlikku, tugevasti lihtsustatud peegeldust, abstraktsiooni, väljendades esmajoones seoseid põhjus – tagajärg.
Hüpoteetilise majandusmudeli konstrueerimisel võime eristada järgmisi tööetappe:

Küsimuse (probleemi) püstitamine

Mudeli väljatöötamine

Algab vahendite valikustmudelis kajastuva nähtuse peamiste iseärasuste edasiandmiseks

Muutujate vahelise seose kogumi loomine ja esitamine – C → E(C viib E – le)
Endogeensed muutujad – mudeli sisesed
Eksogeensed muutujad – mudeli välised

Mudeli loogilised järeldused hüpoteesidena või prognoosidena

Mudeli kontrollimine

Teooria formuleerimine
Esinevad loogikavead ja eksijäreldused majandusanalüüsis:

Vale põhjuse viga (false cause fallacy)

Kompositsiooniviga (fallacy of comosition), seisneb vääras järelduses, et see, mis on tõene iga osa kohta eraldi, peaks olema õige ka terviku suhtes
1.9.2. Majandusteooria peamised uurimismeetodid
MAJANDUSTEOORIA PEAMISED UURIMISMEETODID
LOOGILIS – DEDUKTIIVNE MEETOD
EMPIIRILIS - INDUKTIIVNE MEETOD
TOETUMINE ABSTRAKTSI-OONILE JA MUDELITELE
TOETUMINE PRAGMAATILISTELE UURINGUTELE
Eesmärk: majandusest lihtsustatud mudeli loomine. Lülide ja parameetrite vaheliste seostepõhimõtete leidmine. Peamised seaduspärasused kui tegevuse juhised.
Eesmärk: Seaduspärasuste uurimine ja leidmine konkreetsete majandusnähtuste analüüsi tulemusena
1.10. MAJANDUSANALÜÜSI VAHENDID
VERBAALSED

• Kui räägime, et hüviste nõudlus väljendab kahanevat võrdelist või pöördvõrdelist seost kauba hinna ja nõutava koguse vahel, siis tegemist nõudlusmudeli verbaalse väljendusega
  

MATEMAATILISED

• Kui meil on ainult kaks hulka, p(hind) ja q (kogus) ning kui hulga p igale elemendile vastab hulga q mingi element, siis on meil tegemist funktsiooniga
  

q = f(p)
GRAAFIKUD

• Erineva tõusuga sirged (positiivse, negatiivse otsese seosega, seoseta)
  

Negat. tõus
y
Positiivne tõus
Null tõus
Lõpmatu tõus
x
Tõus = ∆y/∆x

• Erineva kuju ja tõusuga kõverad
  

Puutuja tõusunurk

• Maksimum ja miinimum
  

1.11. Majanduse alusmõisted
Eesti keeles
Inglise keeles
Vene keeles
Majanduse alusmõisted. Fundamentals of Economics. Фундаментальные понятия
ökonoomika
economics
экономика
Ceteris paribus
„Muude tingimuste samaks jäädes”
„ Other –things-equal” assumption, Ceteris paribus
«при прочих равных условиях»
põhimõtted
Principles
принципы
Teaduslik meetod
Scientific method
Научный метод
seos
tradeoffs
связь
piiranalüüs
Marginal analysis
Предельный анализ
kompositsiooniviga
Fallacy of composition
Композиционные ошибки
Positiivne tõus
Positive slope
Положительный наклон
Verikaalne ja horisontaalne
Infinite and zero slopes
Верткально и горизонтально
Vertikaalne kõver
Vertical intercept
вертикально
Sõltuv muutuja
Dependent variable
Зависимая переменная
Otsene seos
Direct relationship
Прямая связь
abtsisstelg
Horizontal axis
Абцисса-Ось
Sõltumatu muutuja
Independent variable
Независимая переменная
Pöördvõrdeline sõltuvus
Inverse relationship
Обратная зависимость
Sirge tõus
Slope of a line
Подъем кривой
ordinaattelg
Vertical axis
ордината-ось
majandussüsteem
Economic system
Экономическая система
piiratus
Scarsity
ограниченность
Majanduslik hüvis
Economic goods
Экономическое благо
Vaba hüvis
Free goods
Свободное благо
Majanduslik ressurss
Economic Resources
Экономический ресурс
tootmisfaktorid
Factors of productions
Производственные факторы
Maa
Land
Земля
Töö
labour
Труд
Kapital
Capital
Капитал
Ettevõtlikkus
Enterpreneurial ability, Talent
Предпринимательская способность
Tarbekaup, -hüvis
Consumer Goods
Потребительское благо
Kapitalikaup, -hüvis
Capital Goods
Капитальное благо
Alternatiivkulu, AK
Opportunity costs
Альтернативные затраты
Kasvavate AK seadus
Law of increasing opportunity costs
Закон растущих альтернативных затрат
Võimaliku tootmise piir
Production Possibilities Frontier , Curve, PPC, PPF
Граница(кривая) производственных возможностей, КПВ
Kasvu faktorid
Causes of Growth
Факторы роста
VTP sees
Inside PPC
Внутри КПВ
Väljaspool VTP-d
Outside PPC
Вне КПВ
Kapitalimahukad tooted
Capital intensive Goods
Капиталоемкие блага
Töömahukad tooted
Labor intensive Goods
Трудоемкие блага
„nähtamatu käsi”
„invisible hand”
«невидимая рука»
käsumajandus
Command system
Приказная экономика, система
efektiivsus
efficiency
эффективность
initsiatiiv
incentives
инициатива
vabadus
freedom
свобода
TVP nõgusus
Concativity of PPC
Вогнутость КПВ
Suhteliste kulude kasvu seadus
Law of increasing relative costs
Закон растущих относительных затрат
4. NÕUDMINE JA PAKKUMINE
Sisukokkuvõte:
Käesoleva peatüki materjal on esitatud väga traditsioonilisel kujul. Peatüki eesmärk on kirjeldada kõige üldisemates joontes:
 turutasakaalu tekkimise mehhanismi;
 tasakaalu mõjutavaid tegureid;
 suhteliste hindade rolli ressursside ümberpaigutamisel majanduses.
Peatüki alguses defineeritakse turg kui nõudmise ja pakkumise kohtumispaik ning peatüki lõpuosas turg kui majanduskorraldus. Kogu turumajandusliku majanduskorralduse olemus seisneb selles, et hüviste suhtelised hinnad, milles sisaldub informatsioon nii tarbija soovide kui tootjate võimaluste kohta, võimaldavad “nähtamatul käel” paigutada ühiskonna tootlikud ressursid efektiivselt. Konkurents tarbija pärast tagab, et ebaefektiivne tootmine tõrjutakse kõrvale ning ressursid koonduvad nende tootjate kätte, kes suudavad tarbijate ja kogu ühiskonna vajadusi kõige paremini rahuldada. Õpiku eelmiste trükkidega võrreldes on sisse toodud elastsuse kontseptsioon, mis traditsiooniliselt kuulub ülikoolide õppekavadesse. Eraldi on käsitletud nõudmise ja pakkumise hinnaelastsust ehk -tundlikkust.
Peatükk algab nõudmise ja pakkumise olemuse ning nende graafilise esitluse tutvustamisega. Formuleeritakse nõudmise ja pakkumise üldine seaduspärasus, defineeritakse asendus- ja täiendkaubad ning asendus- ja tuluefekt . Eristatakse nihet piki (nõudmise-pakkumise) kõverat kõvera enda nihkest. Tutvutakse nõudmist ja pakkumist mõjutavate teguritega. Järgnevalt pannakse nõudmine ja pakkumine kokku ning leitakse tasakaaluhind ja -kogus. Peatüki lõpuosas tutvutakse hinna funktsioonidega:
 nõudmise-pakkumise tasakaalustamine;
 tulude jaotamine;
 tootjate ja tarbijate suunamine.
Sõnastik:
(31 terminit )
alapakkumine - vt. ülenõudmine
asendusefekt - suhteliselt kallimaks osutunud hüvis asendatakse odavama asenduskaubaga
asenduskaup - hüvis, mis rahuldab mingit konkreetset vajadust sarnasel, analoogilisel moel
defitsiit - tasakaaluhinnast madalama hinna juures tekkiv hüvise pakkumist ületav nõudmise kogus
esmatarbekaup - hüvis, mis rahuldab tarbija mingit primaarset, eluliselt tähtsat vajadust
lukskaup - hüvis, mis rahuldab tarbija mingit kõrgemat, mitteprimaarset vajadust
nõudjad - kõik, kes turult midagi osta soovivad
nõudmise hinnaelastsus (ka: nõudmise hinnatundlikkus )- näitab hüvise nõudmise suhtelist muutust, mis sõltub hinna suhtelisest muutusest
nõudmise hinnatundlikkus - vt nõudmise hinnaelastsus
nõudmise kõver - soovitud ostukoguse ja hüvise hinna vahelise sõltuvuse graafiline kirjeldus
nõudmise struktuur - näitab, kui palju sooviksid tarbijad igal konkreetsel hinnatasemel teatud hüvist osta
nõudmise üldine seaduspärasus - hindade alanemine suurendab nõutavat hüviste kogust ja kõrgem hind vähendab seda
ostujõuline nõudmine - nõudmine, mis on rahaga tagatud
pakkujad - kõik, kes turul midagi müüa soovivad
pakkumise hinnaelastsus (ka: pakkumise hinnatundlikkus) - näitab hüvise pakkumise suhtelist muutust, mis sõltub hinna suhtelisest muutusest
pakkumise hinnatundlikkus - vt pakkumise hinnaelastsus
pakkumise kõver - pakutava ostukoguse ja hüvise hinna vahelise sõltuvuse graafiline kirjeldus
pakkumise struktuur - näitab, kui palju igal konkreetsel hinnatasemel pakkujad sooviksid teatud hüvist müüa
pakkumise üldine seaduspärasus - hüvise hinnatõus suurendab ja langus kahandab selle pakkumist
tasakaaluhind - turul hüviste nõudmist ja pakkumist võrdsustav hind
tasakaalukogus - turul teatud konkreetse hinna juures tekkiv nõudmisele ja pakkumisele vastav hüviste kogus
tuluefekt - hüvise hinna alanemine suurendab tarbija suhtelist ostuvõimet, ja vastupidi
turg - paik, kus kohtuvad hüviseid pakkuvad ning nõudvad ühiskonnaliikmed
turu tasakaal - tähistab nõutava ja pakutava kaubakoguse võrdsust mingil konkreetsel hinnatasandil
turu vaba toimimise üldine seaduspärasus - turu võime saavutada nõudmise ja pakkumise tasakaal
turuhind - rahas väljendatud turuosaliste hinnang konkreetse hüvise kasulikkusele ja tootmiskuludele
turunõudmine (ka: turunõudlus) - turult ostusoovide summa; hüviste kogus, mida tarbijad soovivad ja on võimelised ostma olemasoleva hinna eest
turupakkumine - turul müügisoovide summa; hüviste kogus, mida pakkujad soovivad müüa ja on suutelised valmistama olemasoleva hinna eest
täiendkaup - hüvis, mille nõudmine tingitud mingi teise hüvise nõudmisest
ülenõudmine (ka: alapakkumine) - olukord turul, kus hüvise nõudmine on pakkumisest suurem; põhjuseks on tasakaaluhinnast kõrgem hind
ülepakkumine- olukord turul, kus hüvise pakkumine ületab nõudmise; põhjuseks on tasakaaluhinnast madalam hind
6. RATSIONAALNE TARBIMISKÄITUMINE
Sisukokkuvõte:
Peatüki üldiseks eesmärgiks on:
 kirjeldada tarbija vajaduste struktuuri ning
 formuleerida ratsionaalse tarbimiskäitumise kriteeriumid.
Üldise arusaamise kohaselt iseloomustab ratsionaalset tarbimist see, et majapidamine püüab piiratud eelarve raames kombineerida ostetavaid kaupu ja teenuseid sellisel moel, et saadav kogukasulikkus oleks maksimaalne.
Ratsionaalset tarbimist on võimalik majandusteoorias seletada kahel moel. Esiteks, lähtudes kahaneva piirkasulikkuse seadusest, mis ütleb, et igast täiendavalt tarbitud kaubast saadud kasulikkus ( piirkasulikkus ) kahaneb. Optimaalne tarbimine eeldab tarbimise suurendamist selle hetkeni, kus viimasest tarbitavast hüviseühikust saadud kasulikkus võrdub selle hinnaga. Ehk teiste sõnadega - tarbija võrdsustab kahe hüvise hinnasuhte piirkasulikkuste suhtega.
Teine tarbimist seletav teooria lähtub samasuskõverate kaardist ehk tarbija jaoks samasugust kogukasulikkust pakkuvate hüviste kombinatsioonide jadast. Tarbija saab samasuguse kogukasulikkuse kahest kaubast neid omavahel kombineerides. Tarbija valib konkreetse tarbimiskombinatsiooni jällegi suhtelistele hindadele tuginedes ja oma piiratud eelarvevõimalusi arvestades.
Peatüki lõpuosas on kirjeldatud tarbija ostukäitumise erinevaid etappe :
 ostusoovi teadvustamine;
 informatsiooni otsimine;
 alternatiivide hindamine;
 ostmine;
 ostujärgne rahulolu või rahulolematus .
Sõnastik:
(19 terminit)
absoluutne hind - hind, mis on kirjutatud hinnasiltidele ja mida seda hüvist ostes peab maksma
asendatavuse piirsuhe - näitab, kuipalju soovib tarbija vahetada ühte hüvist teise vastu; määrab ära samasuskõvera kalde
eelarvejoon (ka: eelarvepiir) - näitab hüviste kogust, mida tarbija saab antud tulude ja kaupade olemasolevate hindade juures hankida
ekvimarginaalsuse printsiip - hüviste ostmisel on üldine piirkasulikkus ühe rahaühiku kohta kõikide kaupade puhul võrdne
füsioloogilised vajadused - tulenevad inimese kui bioloogilise olendi loomusest
harjumuspärane ostukäitumine - tuleneb tarbija ostjakogemustest ja eelneva tarbimise rahulolust
kahanev piirkasulikkus - reegel, mille kohaselt igast täiendavalt tarbitud hüvise ühikust saadud kasulikkus on kahanev ja mille tõttu kogukasulikkus hakkab kahanema sellest hetkest alates, kus piirkasulikkus muutub negatiivseks
kasulikkus - tarbija subjektiivne hinnang hüvise tarbimisomadustele; võib olla ka negatiivne
kogukasulikkus - kõigist tarbitavatest hüviste kogustest saadud kasulikkus
piirkasulikkus - täiendavast tarbitud hüvise ühikust saadud kasulikkuse hulk, mis suurendab või kahandab (negatiivse kasulikkuse puhul) tarbija rahulolu
samasuskõver (ka: samakasulikkuse kõver) - kahe kauba tarbimiskombinatsioonide jada, mis on tarbija jaoks samasuguse kogukasulikkusega
samasuskõverate teooria - eeldab seda, et ühe kauba tarbimise suurendamine on võimalik ainult teise kauba ostmise vähendamise arvel
sotsiaalsed vajadused - tulenevad inimeste kooselust
tarbija tasakaal - seisund, kus tarbija subjektiivne tarbimisotsus on tasakaalus tema tegelike rahaliste võimalustega
tarbija valiku põhimõte - tarbija käsutab olemasolevaid rahalisi vahendeid suurimat kogukasulikkust tooval viisil ehk maksimeerib kogukasulikkust ostetavastest hüvistest
tarbimine - ongi vajaduste rahuldamine
transitiivne tarbimiseelistus - põhimõte, mille järgi, kui tarbija eelistab A’d B’le ja B’d C’le, siis järelikult eelistab ta ka A’d C’le
vajadus - inimese puudustunnet, mida rahuldatakse hüviste tarbimisega
vajaduste hierarhiline struktuur - printsiip, mille järgi saavad kõrgemad vajadused realiseeruda alles siis, kui madalamad on rahuldatud
9. ETTEVÕTTE TULUD JA KULUD
Sisukokkuvõte:
Käesoleva peatüki eesmärgiks on käsitleda järgmisi teemade valdkondi:
 ettevõtte tulude ja kulude alused ning omavahelised seosed;
 erinevad kulude käsitlused ning kulude liigitus;
 optimaalse tegevusmahu leidmine;
 ettevõtte majandusarvestussüsteem;
 ettevõtte eelarved ja aruanded.
Peatüki alguses antakse üldine ülevaade kuludest , tuludest ja nende tekkimise alustest ning omavahelistest seostest. Vaadatakse, kuidas erinevad ettevõttevälised huvigrupid mõjutavad ettevõtte käitumist ja finantsjuhtimise otsuseid. Kogu peatükk on üles ehitatud tuginedes seda läbivale näitele, mis võimaldab koheselt analüüsida peatükis kirjeldatud teoreetiliste käsitluste kasutamisvõimalusi ettevõtte kulude ja tulude juhtimises. Näite aluseks on ettevõtja, kes kavatseb luua helikandjate müügiga tegeleva kaupluse ja analüüsib selle loomisega seonduvaid erinevaid finantsaspekte.
Esimese aspektina käsitletakse ettevõtte loomisega seotud alginvesteeringu kogumist, mis ettevõtjal üldjuhul tekib eelnevate perioodide säästudest. Järgnevalt analüüsitakse alternatiivsete tuluvaõimaluste olemasolu ning võrreldakse neid muusikakaupluse ideega. Kulude käsitluses tuuakse välja kalkulatoorse, muutuv- ja püsikulu mõisted.
Järgnevalt kõrvutatakse erinevaid kulude analüüsi tulemusi ettevõtte müügikäibega. Peatükis 4 käsitletud nõudmise-pakkumise teemast lähtuvalt seostatakse üha suurenev müügikogus langeva hinnaga. Kasvava ühikute müügimahu ning langeva rentaabluse koosanalüüsi tulemusena jõutakse optimaalse tegevusmahu definitsioonini, mida kirjeldatakse ka konkreetse näite varal .
Käsitlust leiab ka ettevõtte majandusarvestussüsteem koos selle olulisemate koostisosadega. Eelarvete teema alla kirjeldatakse eelarve koostamise aluspõhimõtteid ja eesmärke. Aruandluse teema alla leiavad olulisemat käsitlemist bilanss ja kasumi- ja rahavoogude aruanded. See võimaldab lugejal saada esmase ettekujutuse ka raamatupidamisest ja majandusaasta aruande koostisosadest .
Sõnastik:
(28 terminit)
arvestuslikud kulud - vt kalkulatoorsed kulud
bilanss - raamatupidamise aruanne, mis kajastab kindla kuupäeva seisuga raamatupidamiskohuslase vara, kohustusi ja omakapitali
ettevõtte aastaaruanne - sisaldab bilanssi , kasumiaruannet ja tegevusaruannet
ettevõtte alternatiivkulu - tulu, mis jääb ühele tegevusele pühendumisel saamata teistest tegevustest
ettevõtte eelarve - plaan, mis koostatakse tulevaste situatsioonide prognoosimisel
ettevõtte kulu - raha, mis ettevõte peab hüviste tootmise ja müümisega seoses välja maksma
ettevõtja omad vahendid - tekivad ettevõtjal säästudest, mida ta ei ole oma sissetulekutest ära tarbinud
ettevõtte optimaalse tegevuse tase - tootmismaht, mille juures saavutatakse saavutatakse etteantud tingimustel maksimaalne eesmärkide täidetus
ettevõtte tulu - raha, mis ettevõttele hüviste müügist laekub, kasutatakse ka mõistet “ettevõtte müügikäive”
finantsarvestus - tegeleb ettevõttest väljapoole suunatud informatsiooniga ning tulemuste kajastamise ja analüüsiga
juhtimisarvestus - ettevõtte sisestele huvigruppidele suunatud majandusprotsesside arvestus
jääktulu (ka: piirkasum ) - ettevõtte tulude ja muutuvkulude vahe
kalkulatoorsed kulud (ka: arvestuslikud kulud) -kulud, mida konkreetses ettevõttes ei teki, kuid mis igas sarnases ettevõttes tavaliselt peaks tekkima
kasumiaruanne - ettevõtte finantsdokument, mis kajastab ettevõtte sisstulekuid ja väljaminekuid majandusaasta ( või mõne muu perioodi) vältel, annab ülevaate ettevõtte tulude allikatest
kasumiaruanne - kajastab kõiki ettevõtte tulusid ja kulusid teatud perioodi jooksul
kogukulu - konkreetse tootekoguse tootmise kulu
käibevara - ettevõtte likviidsemad varad , mille kasutusiga jääb enamasti alla aasta
muutuvkulu - kululiik, mis suureneb pidevalt iga täiendava toote tootmise ja müümisega
piirkasum - vt jääktulu
põhivara amortiseerimine - põhivara jääkväärtuse vähendamine vastavalt tema tegelikule väärtuse kaotusele
põhivarad - on ettevõtte varad, mida ettevõte kasutab oma tegevuses pikemaajaliselt kui 1 aasta
püsikulu - kululiik, mis ei ole otseses sõltuvuses ettevõtte müügimahust
rahavoog - ettevõtte rahaliste vahendite laekumiste ja väljaminekute vahe
rahavoogude aruanne - kajastab ettevõtte rahaliste vahendite laekumisi ja väljaminekuid
tegevusaruanne - aastaaruande juurde kuuluv aruanne, mis sisaldab tegevuse ülevaadet ning tulevikuväljavaateid ja võimalusi
varade aruanne - ettevõtte finantsdokument, mis sisaldab ettevõtte olulisemate varade loetelu
äriettevõtte eesmärk - täita omanike poolt püstitatud ootuseid, milleks pikaajalises perspektiivis on kasumi maksimeerimine
14. TURU PUUDULIKKUS JA VALITSUSE OSA MAJANDUSES
Sisukokkuvõte:
Paljud majandusteaduse koolkonnad väidavad, et turg on igal juhul parem ühiskonna reguleerimise vahend kui ükskõik missugune muu võimalus. Sellegipoolest ei pruugi turu vaba toimimine viia alati sotsiaalselt soovitud tulemusteni. Vaba konkurentsi tulemusena võib jaotus osutuda küll efektiivseks, kuid mitte selliseks, nagu ühiskond soovib. Põhjuseks siinkohal on turu puudulik toimimine. Selline turu puudulik toimimine annabki põhjuse valitsuse sekkumiseks majandusellu.
Turu puudulikkus võib olla seotud tootmisressursside ebaefektiivse kasutamisega, mida põhjustab mittetäielik konkurents turul. Sellisel juhul on valitsuse eesmärgiks vaba konkurentsi tagamine. Samuti ei pruugi turu vaba toimimise tulemusena saada rahuldatud kõik sotsiaalsed vajadused. Sellisel juhul ei pakuks erasektor piisaval hulgal suure sotsiaalse kasulikkusega kaupu. Sellisteks kaupadeks on näiteks meditsiin ja haridus . Jättes need valdkonnad vaid turu reguleerida, ei jõuta tavaliselt soovitava tulemuseni. Turu puuduliku toimimise taga võib olla ka tulude ebaefektiivne jaotus ühiskonnas. Selle tulemusena tekivad vastuolud. Valitsuse ülesandeks on sekkuda turule selleks, et parandada turu toimimist sellistes valdkondades, kus vaid vaba turu tulemusena ei jõuta soovitavate tulemusteni.
Peatükis käsitletakse pikemalt nii turu puuduliku toimimise erinevaid põhjuseid kui ka valitsuse meetmeid nende probleemide lahendamiseks. Vaatluse alla tuleb valitsuse kulude ja tulude kujunemine. Pärast turu puudulikkust ja valitsuse rolli majanduses käsitleva peatüki lugemist peab õpilane oskama selgitada:
 mis põhjustab turu puudulikku toimimist ning kuidas turu puudulik toimimine võib anda põhjuse valitsuse sekkumiseks turule;
 mille poolest erinevad ühishüvised erahüvistest ja kuidas leiab aset ühishüviste pakkumine;
 kuidas saab valitsus mõjutada majanduslikke protsesse;
 mida iseloomustab riigieelarve ja kuidas kujunevad riigieelarve tulud.
Kordamisküsimused:

Miks saab öelda, et mittetäieliku konkurentsi korral on tegemist turu puudulikkusega?

Mida mõistetakse tootmise ja tarbimise välismõjude all? Tooge näiteid positiivse ja negatiivse välismõju esinemisest.

Miks ei soovi erasektor tegeleda ühishüviste pakkumisega? Kirjeldage olukorda, kui tänavate liivatamist reguleeriks vaid turg.

Selgitage valitsuse rolli rahvamajanduslikus ringkäigus. Kuidas osaleb valitsus nii hüviste- kui teguriturul?

Mille poolest erinevad proportsionaalne ja progressiivne maksusüsteem? Tooge arvulisi näiteid.

Millest koosnevad riigieelarve tulud? Iseloomustage peamisi makse.
Sõnastik:
(16 terminit)
aktsiisimaks - erinevatele luksus ja tervist kahjustavatele kaupadele kehtestatud hinnalisa
avalik sektor - koosneb lisaks keskvalitsusele ka kohalikest omavalitsustest ja mitmetest kasumit mittetaotlevatest organisatsioonidest ning riigiettevõtetest.
eelarvepoliitika - valitsuse otsused valitsuse kulutuste ja maksutulude kasutamise osas
maksukoormus - näitab kui palju ühiskonna tuludest läheb maksudeks
maksumäär - maksudeks mineva suhteline osa kogutuludest
maksusüsteem - tagab piisava hulga rahaliste vahendite laekumise riigieelarvesse
pareto-efektiivne jaotus sellist ressursside jaotus mille korral ei ole võimalik kellegi olukorda parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata
progressiivne maks - maksumäär sõltub maksustatavast summast
proportsionaalne maks - maksumäär ei sõltu maksustatavast summast
sotsiaalmaks - riiklikuks pensioni ja ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks kehtestatud maks
tollimaks - maks, mida kogutakse riigi piiril nii riiki sisseveetavatelt kui ka riigist väljaveetavatelt kaupadelt
turu puudulikkus - turu piiratud funktsioneerimist heaolumajanduse põhimõtetest lähtudes
töötuskindlustusmakse - töötuskindlustusmaksest laekunud summadest välja makstav töötuskindlustushüvitisi
valitsuse kulutused - kogunõudmise element, mis koosneb valitsuse poolt ostetud kaupadest ja teenustest ning ülekantud maksetest
välismõju - kellegi teise tegevuse mõju ülekandumine kolmandatele isikutele
ühishüvis - kaubad ja teenused, mida tarbitakse kollektiivselt ning jaotatakse valdavalt ilma turu vahenduseta
Lingid:
Rahandusministeerium - koduleheküljelt leiab informatsiooni riigieelarve kohta ning ülevaate riigi raha kulutamise kohta.
Maksuamet - koduleheküljelt leiab informatsiooni kogutavate maksude kohta.
1 Ingliskeelses kirjanduses (mis on majanduskirjanduses rahvusvaheliselt domineeriv), kasutatakse majandusteaduse ehk majandusteooria tähistamiseks terminit economics, mis vastavalt jaguneb kaheks: microeconomics ja macroeconomics. Kaheks jaguneb teooria küll alles ülikoolide esimestele kursustele mõeldud õpikutes. Käesolevas gümnaasiumi õpikus me sellist mehhaanilist vahet ei tee.
2 Otsest ja üldtunnustatud vastet ingliskeelsele terminile business administration ei ole. Seepärast soovitavad õpiku autorid kasutada eestikeelset vastet – rakenduslik majandusteadus.
3 Paralleelselt võib kasutada ka mõisteid leibkond , pere. Majapidamisena defineeritakse majandusteoorias ühtse eelarvega majandavat inimeste ringi. Kusjuures tavaliselt kasutatakse majapidamise mõistet kas tootlike tegurite (maa, töö, kapital) omanikena või tarbijatena. Viimases funktsioonis ongi käesolevas peatükis kasutatud majapidamise mõiste asemel tarbija mõistet.
4 Arvata võib, et Eestis näiteks erineb Keskerakonna heaolu definitsioon Isamaaliidu omast.
5 Inglise majandusteadlane Alfred Marshall (1842–1924) oli põhiliselt seotud Cambridge Ülikooliga Suurbritannias. Marshall on Adam Smithi ja David Ricardo poolt 18. ja 19. sajandil kujundatud klassikalise koolkonna vaadete (eelkõige mikromajandusteooria) edasiarendaja ning on mõjutanud praktiliselt kõiki järgnevaid majandusteadlaste põlvkondi kuni tänapäevani.
6 Näited pärinevad David D. Friedmani monograafiast Price Theory: an Intermediate Text. South- Western Publishing Co. 1986, 1990.
7 Antud lugu juhib tähelepanu ühele majandusteoorias väga olulisele tõsiasjale: minu otsused konkreetse käitumisvariandi valikul mõjutavad sageli teisi inimesi (kas negatiivselt või positiivselt). Sellist fenomeni nimetatakse välismõjuks ja sellest tuleb lähemalt juttu 14. peatükis, kus käsitletakse valitsuse rolli majanduses.
8 Inglise kirjanik Daniel Defoe (1660–1731) avaldas oma raamatu pealkirjaga The Life and Strange and Surprising Adventures of Robinson Crusoe aastal 1719.a. ning seda peetakse esimeseks ingliskeelseks romaaniks üldse. Raamat on originaalkeeles kättesaadav netiaadressil www.bibliomania.com/0/0/17/31/frameset.html
9 Teatud paralleele võib tõmmata kirjeldatud ühest inimesest koosnevate majandussüsteemide ja tänapäeval eksisteerivate üksikute absoluutsete monarhiate vahele nagu Monaco, Brunei , Saudi Araabia jt. Näiteks puudub mitmetes monarhistlikes riikides tulumaks nii üksikisikutele kui ettevõtetele. Sellisel maksustamisel poleks ka mõtete. See näeks välja nii nagu tõstaks üks inimene raha ühest oma taskust teise umber. Absoluutsetes monarhiates monarh võrdub riik ja riik võrdub monarh. Kõik majanduslikud ja ressursside paigutamisega seotud otsused langetab monarh.
10 Šoti majandusteadlane ja filosoof Adam Smith (1723–1790) sai kuulsaks oma raamatuga An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations (1776), milles ta analüüsis majanduslikud vabaduse olemust ja tagajärgi. Rahvaste rikkus tähistas majandusteooria kui iseseisva teadusharu tekkimist.
11 Inglase John Maynard Keynes’i (1883–1946) põhiteos The general theory of employment , interest and money pärineb aastast 1936. Selles raamatus õpetas Keynes valitsusi kasutama raha ja eelarvepoliitikat et lihvida turu mitmeid puudusi. Teaduslikul tasandil sabki majanduspoliitikast rääkida alates Keynesist.
12 Ameerika Nobeli majanduspreemia laureaati aastast 1976, poliitilist kommentaatorit ja esseisti Milton Friedmani (s. 1912) peetakse Chicago majandusteaduse monetaarse koolkonna rajajaks ning majanduslikud liberalismi lipukandjaks. 1960’te lõpus ja 70’te alguses hakkas Friedman tugevalt oponeerima ortodokssetele keinsistidele.
13 Eestikeelses majanduskirjanduses nimetatud ka tootmisvõimaluste rajaks.
14 Neoklassikalise sünteesi esindaja, itaalia majandusteadlane, poliitik ja sotsioloog Vilfred Pareto elas aastatel 1848–1928.