Kui palju maksta palka kolledži 2 Milline on keskmine brutokuupalk valvurile?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandusteooria alused kontrolltöö vastused

Millise hinnaga müüa kohvikus 3 Milline on üldine hinnatase kohvi?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandusteooria alused kontrolltöö vastused

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused (1)

Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž - Majandus - Majandusteaduse alused

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kui palju on Eestis töötajaid kokku?
Kui palju on töötuid?
Kui palju maksta palka kolledži 2 Milline on keskmine brutokuupalk valvurile?
Millise hinnaga müüa kohvikus 3 Milline on üldine hinnatase kohvi?
Kui palju ning mida tarbida palju säästa ning investeerida?
Mida te oleksite tahtnud teha loengusse tulemise asemel?
Kuidas kujuneb kõrghariduse omandamise alternatiivkulu?
Mis on ülikooli lõpetamise positiivsed tagajärjed?
Millest tuleb samal ajal loobuda?
Milline on minu sissetulek lähitulevikus?
Mida väidab nõudlusseadus?
Mida väidab pakkumisseadus?
Millisest hetkest algab pikk periood?

P2PC.00.288 MAJANDUSTEOORIA ALUSED
P2PC.00.401 SISSEJUHATUS MAJANDUSTEOORIASSE
kordamine kontrolltööks
1) Majandusteaduse defineerimine .
„ Majandusteadus on sotsiaalteadus , mis uurib seda, kuidas inimesed, tegutsedes üksi või rühmiti, otsustavad, kuidas kasutada nappe ressursse oma (piiramatute) vajaduste rahuldamiseks.“
... kui teadus ressursside nappusest.
... kui teadus „kõverate nihutamisest“.
Majandusteadusele omane

graafikud ja kõverad, mudelid (ehk tegelikkuse abstraktsioon)

eeldused (sh ceteris paribus printsiip)

teooria+ matemaatika +statistika= ökonomeetria

eksperimentide ja inimkatsete tegemise võimalus puudub (makrotasandil tuleb õppida ajaloost)
6) põhjuslike seoste uurimine
7) lahkhelid mitmetes olulistes küsimustes ( koolkondade vahel)
8) majandustegevuse prognoosimine
2) Majandusteooria jagunemine ( mikro - ja makroökonoomikaks).
Mikro- ja makroökonoomika uurivad majandusprotsesse erinevas mastaabis.
Mikroökonoomikas vaadeldakse üksikut majandussubjekti (indiviidi, majapidamist, ettevõtet) ning nende otsustusprotsessi.
Makroökonoomikas võetakse majandust agregeerituna (kui kokku liidetuna): kui palju toodetakse kokku, milline on üldine hinnatase, kui palju on majanduses töötuid, kui suur riigi võlg või riigieelarve. Samuti uuritakse seoseid agregaatide vahel – inflatsioon ja intressimäär , SKP ja töötus , inflatsioon ja töötus, rahapakkumine ja inflatsioon jne.
Majandusprotsesse uuritakse erinevas mastaabis
MIKROÖKONOOMIKA MAKROÖKONOOMIKA
1) Kas minna ülikooli või tööle? Proovida teha mõlemat?
1) Kui palju on Eestis töötajaid kokku? Kui palju on töötuid?
2) Kui palju maksta palka kolledži valvurile?
2) Milline on keskmine brutokuupalk Eestis? Kas palgad on tõusnud?
3) Millise hinnaga müüa kohvikus kohvi?
3) Milline on üldine hinnatase majanduses?
3) Põhiprintsiipide ülevaade (7 tk, sh. tootmisvõimaluste kõver ning alternatiivkulu mõiste).
+ lahendatud ülesanded
Printsiip 1: ressursid on napid/piiratud
Hüviste (toodete ja teenuste) tootmine nõuab teatavate ressursside kasutamist. Inimesed rahuldavad oma vajadusi hüviste tarbimisega.
Kui ressursside (maa, kapital , tööjõud ) ehk tootmistegurite hulk teatud ajahetkel on piiratud, siis inimeste vajadused on piiramatud . Alati tahaks rohkem...
Majandusteadus uurib, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks.
Nappus = vajadused ˃ ressursid
Printsiip 2: tuleb teha valikuid
Kuna kõiki vajadusi ei saa rahuldada, eeldab piiratud ressursside kasutamine valikute tegemist.
Majandusteadlastele pakub huvi indiviidide otsustusprotsess – näiteks kui palju töötada, kui palju ning mida tarbida, palju säästa ning investeerida?
Hüviste tootmisel tuleb eelkõige mõelda mida toota, kuidas toota, kellele toota.
Näiteid tootmisvõimaluste kõveral: guns-vs-butter, tudengi või õppejõu ajajaotus, igasugune tootmine.
Printsiip 3: valikutega kaasnevad kulud
Ühe hüvise tootmiseks või tarbimiseks kasutatud ressursse ei saa enam kasutada teiste hüviste tootmiseks või tarbimiseks.
Valikute tegemisega kaasnevad kulud – alternatiivkulud, mida võib mõista kui loobumiskulusid (kui kaotatud võimaluse hinda).
Seetõttu tuleb otsuse vastuvõtmisel läbi mõelda iga valiku puhul kaasnevad kulud ning tulud (sealhulgas ka mitterahalised ).
Näide 1. Mida te oleksite tahtnud teha loengusse tulemise asemel?
Näide 2. Kuidas kujuneb kõrghariduse omandamise alternatiivkulu?
Kas minna ülikooli või hakata tööle?
Mis on ülikooli lõpetamise positiivsed tagajärjed?
Millest tuleb samal ajal loobuda ?
Kas alternatiivkulu on suur või väike?
Selgita alternatiivkulu mõistet liikudes 1) punktist C→B ning 2) punktist B→A
Printsiip 4: inimestelt eeldatakse ratsionaalsust ...
Ratsionaalne käitumine tarbijana tähendab püüet alati maksimeerida oma kasulikkust (rahulolu tarbimisvalikutest).
Ratsionaalne käitumine ettevõtjana tähendab kasumi maksimeerimist (ehk ükski võimalus tulu teenimiseks pole jäänud kasutamata).
Ratsionaalsed inimesed rakendavad otsuste tegemisel marginaal - ehk piirväärtusanalüüsi. Tuleb jälgida, et piirtulud ületaksid piirkulusid (ehk kuniks piirkulu on võrdne piirtuluga).
Näiteid marginaalanalüüsist: täiendava töötaja palkamine, eksamiks valmistumine , referaadi koostamine, lahtiolekuajad.
Printsiip 5: ...ning tulevikku suunitlust
Tänaste otsuste tegemisel tuleks arvestada isiklikke ning riiklikke majandusprotsesse mõjutavate tegurite mõju lähitulevikule.
Milline on minu sissetulek lähitulevikus? Milliseks võib lähiajal kujuneda intressimäär? Kas tänane maksude alanemine tuleb hilisemate kõrgemate maksude arvelt?
Printsiip 6: inimesed reageerivad stiimulitele
Stiimul (olgu see siis positiivne või negatiivne) ajendab inimesi teataval viisil käituma.
Kuna ratsionaalsed inimesed võtavad otsusi vastu tulude ja kulude võrdlusena, siis reageerivad nad ka stiimulitele.
Stiimulid mängivad keskset rolli majandusteaduses, näiteks turumehhanismide mõistmisel (reageerimine hinnamuutustele) ning võimalike poliitiliste otsuste tagajärgede hindamisel (kohustuslik turvavöö ja liiklusohutus ).
Printsiip 7: spetsialiseerumine suurendab heaolu
Spetsialiseerumine võimaldab (töötajal, ettevõttel, riigil) keskenduda sellele, mida igaüks hästi oskab.
Vahetuskaup võimaldab osa saada suuremast valikust. Kaubandus võimaldab osa saada teiste spetsialiseerumistest, vastasel juhul saame tarbida ainult oma toodangut.
NÕUDLUS JA PAKKUMINE, ELASTSUS
1) Ceteris paribus eelduse tähendus.
Ceteris paribus eeldus! („teiste muutujate samaks jäädes“ või „hoides teisi muutujaid konstantsena“)
2) Mida väidab nõudlusseadus ? Nõudluskõvera graafiline esitus.
Nõudlusseadus: hüvise hinna tõustes selle nõutav kogus väheneb ning hüvise hinna langedes selle nõutav kogus suureneb.
Seega, hüvise hind ja nõutav kogus liiguvad (üldjuhul) vastupidises suunas.
Nõudlustabelis esitatud andmete põhjal on meil võimalik koostada nõudluskõver ( demand curve, tähistus D). Nõudluskõver näitab tarbijate poolt nõutavaid koguseid erinevatel hinnatasemetel.
Selleks kanname koordinaatteljestiku x- teljele hüvise kogused ning y-teljele hüvise hinnad.
A
Nõudluskõvera puhul on tegemist langeva ehk negatiivse tõusuga sirgega .
Miks? Nüüdseks juba teame, et hüvise hinna langedes (liikudes punktist A punkti B) nõutav kogus suureneb.
Nõudluskõvera negatiivsel tõusul on kaks sisulist põhjust: vahetusefekt ning sissetulekuefekt.
3) Mida väidab pakkumisseadus ? Pakkumiskõvera graafiline esitus.
Pakkumisseadus: hüvise hinna tõustes selle pakutav kogus suureneb ning hüvise hinna langedes selle pakutav kogus väheneb.
Seega, hüvise hind ja pakutav kogus liiguvad (üldjuhul) ühes ja samas suunas.
Pakkumistabel tervikuna väljendab tootjate pakkumist (ehk hüvise kogused, mida tootjad soovivad ja suudavad erinevate hindade korral teatud perioodi jooksul müügiks pakkuda).
Pakkumistabelis esitatud andmete põhjal on meil võimalik koostada pakkumiskõver ( supply curve, tähistus S). Iga punkt pakkumiskõveral väljendab kogust, mida pakkuja sooviks müüa sellel hinnatasemel.
Selleks kanname koordinaatteljestiku x-teljele hüvise kogused ning y-teljele hüvise hinnad.
Pakkumiskõvera puhul on tegemist tõusva ehk positiivse tõusuga sirgega.
Pakkumiskõveralt nägime, et hinna tõustes (liikudes punktist A punkti B) hüvise pakutav kogus suureneb.
4) Muutus nõutavas/pakutavas koguses & muutus nõudluses/pakkumises.
Muutus nõutavas koguses
Oluline on tähele panna, et liikudes piki nõudluskõverat üles-alla, ei muutu mitte hüvise nõudlus vaid hüvise nõutav kogus.
Näiteks, kui bensiini hind tõuseb, siis väheneb selle nõutav kogus autojuhtide seas (kuna otsustatakse sõita vähem või kasutada muid transpordivahendeid).
Muutus pakutavas koguses
Oluline on tähele panna, et liikudes piki pakkumiskõverat üles-alla, ei muutu mitte hüvise pakkumine vaid hüvise pakutav kogus.
Muutus nõudluses
Nõudluse suurenemisel toimub nõudluskõvera nihe paremale, nõudluse vähenemisel nihkub nõudluskõver vasakule.
Muutus pakkumises
Pakkumise suurenemisel toimub pakkumiskõvera nihe paremale (nagu eelnenud joonisel), pakkumise vähenemisel nihkub pakkumiskõver vasakule.
5) Nõudlust mõjutavad tegurid (5 tk) ja 7) Hüviste tüübid ( normaal -, inferioorne, asendus- ja täiendhüvis).
① Sissetulek. Suurem sissetulek võimaldab teha suuremaid kulutusi.
Hüvist, mille nõudlus kasvab sissetuleku kasvades nimet. normaalhüviseks (enamus hüvistest meie turgudel ). Inferioorse hüvise puhul sissetuleku kasvades selle nõudlus väheneb (nt bussipilet või madala lihasisaldusega tooted).
② Teiste seotud hüviste hinnad. Kui tarbija ostukorvi kuuluvad hüvised , mis suudavad üksteist asendada , nimet. neid asendushüvisteks. Asendushüviste korral toob ühe hüvise hinna tõus kaasa teise hüvise nõudluse suurenemise ( õunad & pirnid, kohv & tee, müsli & maisihelbed).
Seevastu mõned hüvised täiendavad teineteist, kuna neid kasutatakse koos. Täiendhüvise korral toob ühe hüvise hinna tõus kaasa teise hüvise nõudluse vähenemise (nt autod ja kütus ).
③ Maitse-eelistus. Tarbijate maitsed on erinevad ning vastavalt sellele, kui väga on mingi hüvis tarbijale meelepärane, kujuneb ka tarbija nõudlus selle järgi.
④ Ootused. Kui tarbijal on põhjust eeldada suuremat sissetulekut lähitulevikus või mõne hüvise hinnamuutust, siis vastavalt sellele võib muutuda ka tarbija nõudlus.
⑤ Tarbijate arv turul. Mida rohkem tarbijaid, seda suuremaks kujunevad nõutavad kogused igal hinnatasemel.
Nõutav kogus on üks konkreetne number, nõudlus on terve hulk numbreid nõudluskõveral.
Muutus hinnas toob kaasa muutuse nõutavas koguses (ehk liikumise nõudluskõvera peal). Teisisõnu , muutus hinnas ei too kaasa muutuse nõudluses.
Muutuse nõudluses võivad tekitada kõik muud tegurid välja arvatud hind - näiteks muutused tarbija sissetulekutes või maitse-eelistustes (ehk tegurid ①②③④⑤).
6) Pakkumist mõjutavad tegurid (5 tk).
① Hüvise valmistamiseks kasutatavate ressursside hinnad. Kui toote valmistamiseks vajaliku tooraine (te) hind tõuseb, muutub selle kauba tootmine vähem kasumlikuks ning ettevõte võib võtta vastu otsuse seda vähem toota (ehk pakkuda).
② Hüvise tootmistehnoloogia. Parem tehnoloogia (vähendades tööjõukulusid) võimaldab toota rohkem.
③ Ootused. Ennustades oma pakutavale hüvisele lähitulevikus hinnatõusu , võib ettevõtja otsustada osa praegusest toodangust jätta varudesse ning seetõttu ka hetkel pakkuda vähem (lootuses pärast hinnatõusu teenida varude pealt rohkem).
④ Ilmastik. Mõningate toodete (nt. põllumajanduslike ) pakutavad kogused on otseselt seotud ilmastikutingimustega – ebasobivad tingimused võivad oluliselt vähendada pakkumist.
⑤ Pakkujate arv turul. Mida rohkem on individuaalseid pakkujaid turul, seda suuremaks võivad kujuneda pakutavad kogused eri hinnatasemetel.
8) Turunõudluse ja turupakkumise leidmine, graafiline esitus.
Turunõudlus saadakse, kui kõigi tarbijate nõutavad kogused samadel hinnatasemetel kokku liita.
Kui eelnevalt soovis üks tarbija 1€ hinna korral 3 topsi (D1) ning teine tarbija 2 topsi (D2), siis järelikult turg tervikuna soovib sel hinnatasemel 2 + 3 = 5 topsi kohvi.
Siinkohal oleme teinud eelduse, et kogu turg koosnebki ainult kahest tarbijast.
Turupakkumine saadakse, kui kõigi tootjate pakutavad kogused samadel hinnatasemetel kokku liita.
Kui eelnevalt soovis üks tootja 3€ hinna korral pakkuda 150 topsi (S1) ning teine tootja 180 topsi (S2), siis järelikult turg tervikuna soovib sel hinnatasemel pakkuda 150 + 180 = 330 topsi kohvi.
Siinkohal oleme teinud eelduse, et kogu turg koosnebki ainult kahest tootjast.
Nõudluse ja pakkumise seadus: iga hüvise hind kohandub tasemele , mis võrdsustab selle hüvise nõutava ja pakutava koguse. Vabaturu tingimustes toimub selline hindade kohandumine automaatselt tasakaalu suunas.
9) Turutasakaalu mõiste (sh. puudujääk & ülejääk ).
Turu tasakaal (tähis E, equilibrium ) on seisund, mille korral turujõud on tasakaalus – see tähendab, et tarbijad ega pakkujad pole sunnitud oma käitumist muutma (mistõttu ei teki ka survet hindade ja koguste muutumiseks).
On olemas ainult üks hind, mille korral pakutav kogus ja nõutav kogus on võrdsed – tasakaaluhind (Pe). Sellise hinna korral pakutav ja nõutav kogus on tasakaalukogus (Qe). Tasakaalupunktis toimub turu tühjenemine vastavalt tasakaaluhinnale ja tasakaalukogusele.
Kui hüvise hind ei ole tasakaalutasemel, tekib surve hinnamuutusteks (liikumaks turutasakaalu suunas).
Puudujäägi korral leiavad tootjad, et nad võivad tootmismahtu suurendada, et kõrgema hinna korral hüvist müües rahuldada nende tarbijate vajadusi, kes hüvist siiani kätte ei saanud.
Ülejäägi korral hakkavad tootjad müüma madalama hinnaga, et varudest lahti saada (samal ajal vähem uusi hüviseid tootes).
Mikroökonoomika ehk teisisõnu hinnateooria – uurime kuidas mõjutavad hinnad turuosaliste käitumist.
Vabaturu tingimustes kujunevad hinnad nõudluse ja pakkumise koosmõjul. Ülejäägi korral tekib surve hindade languseks, puudujäägi korral hindade tõusuks. Hinnad kohanduvad tasemeni, mille korral nõutav ja pakutav kogus on võrdsed ehk turg on tasakaalus (s.t. tühjeneb).
10) Nõudluse hinnaelastsus (mõiste, valem, tõlgendus ).
Nõudluse hinnaelastsus mõõdab hinna suhtelisest muutusest põhjustatud nõutava koguse suhtelist muutust.
Üldiselt on nõudlus seda elastsem, mida:

rohkem on hüvisel asenduskaupu,
vähem tähtis on hüvis (tarbekaup või luksuskaup),
mida pikem on hinnamuutusega kohanemise aeg,
mida suurem on hüvisele tehtavate kulutuste osakaal tarbija sissetulekus.

Mida elastsem nõudlus, seda suurem on nõutava koguse suhteline muutus hinna suhtelisel muutumisel ehk seda tuntavam on hinnamuutuste mõju kogustele ( hinnatundlikkus ).
Küsimus: Kas elastsuskoefitsient on sama nõudluskõvera igas punktis?
Vastus: Ei, tavaliselt on nõudlus elastsem kõrgemate hindade ja vähem elastne madalate hindade korral.
Näiteid nõudluse hinnaelastsuse koefitsientidest:

muna 0,1
liha 0,4
kirjatarbed 0,5
kütus 0,5
majutus 1,2
väljas söömine 2,3
lennutransport 2,4
välismaale reisimine 4,1

Tõlgendus: kui liha hind tõuseb 1% võrra, väheneb liha nõutav kogus 0,4% võrra.
11) Nõudluse sissetulekuelastsus (mõiste, valem, tõlgendus).
Nõudluse sissetulekuelastsus mõõdab sissetuleku suhtelisest muutusest põhjustatud nõutava koguse suhtelist muutust.
Kui nõudluse sissetulekuelastsuse koefitsient on positiivne, on tegemist normaalhüvisega (sissetuleku suurenemisel suurenevad ka nõutavad kogused igal hinnatasemel). Nende hüviste nõudlus võib olla sissetulekuelastne (suurem kui 1) või sissetuleku mitteelastne (koefitsient väiksem kui 1)
Kui koefitsient on negatiivne, on tegemist inferioorse hüvisega (sissetuleku suurenemisel nõutavad kogused igal hinnatasemel vähenevad).
12) Elastsuse liigitus (mitteelastne, ühikelastne, elastne).
Elastsuse suurust väljendatakse elastsuskoefitsiendi abil. Nõudlus on elastne, kui koefitsient on suurem ühest ning mitteelastne, kui koefitsient on väiksem ühest. Kui koefitsient on võrdne ühega, on nõudlus ühikelastne.
+ lahendatud ülesanded
KOKKUVÕTTEKS
Mikroökonoomika ehk teisisõnu hinnateooria – uurime kuidas mõjutavad hinnad turuosaliste käitumist.
Vabaturu tingimustes kujunevad hinnad nõudluse ja pakkumise koosmõjul. Ülejäägi korral tekib surve hindade languseks, puudujäägi korral hindade tõusuks. Hinnad kohanduvad tasemeni, mille korral nõutav ja pakutav kogus on võrdsed ehk turg on tasakaalus (s.t. tühjeneb).
MAJAPIDAMISTEOORIA
1) Majapidamisteooria uurimisobjekt ja eesmärk.
Majapidamisteooria ja firmateooria kirjeldavad vastavalt tarbivate ning tootvate majandussubjektide otsustusi oma eesmärkide saavutamiseks.
Eristatakse tootvaid ja tarbivaid majandussubjekte ehk ettevõtteid ja majapidamisi. (vt. ringkäigumudelit)
2) Majapidamise mõiste.
Majapidamine on majandusüksus, millel on ühine eelarve ja ühine sissetulek ning ühine otsus hüviste tarbimiseks.
3) Majapidamisteooria eeldused.
1) Majapidamised tunnetavad oma vajadusi ning soovivad neid võimalikult hästi rahuldada.
2) Majapidamised oskavad valida võimalike vajadusi rahuldavate alternatiivide seast parima.
3) Majapidamise sissetulekud moodustavad ühtlasi tarbimiseelarve.
4) Tarbitakse ära kogu sissetulek (pole säästmist ega laenuvõtmist).
5) Majapidamine üksinda ei suuda hindu mõjutada ehk võtab hindu fikseerituna.
6) Majapidamine käitub ühtse tarbijana, see tähendab puuduvad konfliktid tarbimisotsuste kujundamisel pereliikmete vahel.
4) Tarbimiskomplekt ja tarbimisruum (graafikul).
Majapidamine tarbib erinevaid hüviseid erinevas koguses ehk valib tarbimiskomplekti. Hüviste- ehk tarbimiskomplektiks nimetatakse mingit konkreetset kombinatsiooni saadaolevatest hüvistest.
Lihtsustamiseks vaadeldakse esialgu kahte hüvist (q1 ja q2).
Kahe hüvise korral on kõik võimalikud tarbimiskomplektid kirjeldatavad kahemõõtmelises teljestikus, kus telgedel on vastavate hüviste kogused.
Teljestiku positiivne osa hõlmab kõiki võimalikke kahe hüvise kombinatsioone ning seda nimetatakse tarbimisruumiks.
5) Hüvise kasulikkuse mõiste.
Majapidamised peavad tarbimiskomplektidel vahet tegema mingisuguse kriteeriumi alusel – selleks on kasulikkus.
Hüvise kasulikkus (u - utility) on majapidamise hinnang hüvise tarbimisväärtusele, see on alati suhteline (sõltub tarbijast) ja muutlik (sõltub sellest, kui tungivat vajadust hüvis rahuldab ).
6) Samakasulikkuskõver (graafikul) ja selle omadused.
Tarbimisruum on täis erisuguse kasulikkusega tarbimiskomplekte. Siiski on osa komplekte küll erineva koosseisuga, kuid sama kasulikkusega.
Kõiki samaväärsetele tarbimiskomplektidele vastavaid punkte ühendavat joont nimetatakse samakasulikkuskõveraks.
Tarbimisruum on täidetud lõpmatu hulga samakasulikkuskõveratega. Mida kaugemal nullpunktist, seda suuremat kasulikkust kõver väljendab.
Tarbija võib valida suvalise punkti samal kasulikkuskõveral, ilma et ta kasulikkus muutuks. Seega on võimalik hüviseid üksteisega asendada mingis vahekorras kasulikkust mõõtmata.
Samakasulikkuskõverad

on negatiivse tõusuga ehk langevad

täidavad kogu tarbimisruumi

ei ristu kunagi omavahel

on kumerad
7) Tarbimiseelarve ja selle graafiline esitus – eelarvejoon .
Siiski ei ole kõik tarbimiskomplektid majapidamisele kättesaadavad. Nimelt on majapidamise tarbimisvõimalused piiratud sissetulekutega, mis moodustavad majapidamise tarbimiseelarve – selle ulatuses on maksimaalselt võimalik tarbida.
Eelarvepiirangut väljendab graafiliselt eelarvejoon ja matemaatiliselt eelarvejoone võrrand. Kõik eelarvejoonel paiknevad komplektid on majapidamisele rahaliselt kättesaadavad fikseeritud tarbimiseelarve korral.
8) Eelarvejoone võrrand, muutused selles.
Eelarvejoone üldkuju p1q1 + p2q2 = m
p1 – esimese hüvise hind
p2 – teise hüvise hind
q1 – esimese hüvise kogus
q2 – teise hüvise kogus
m – eelarve suurus
p1q1 – kulutused esimesele hüvisele
p2q2 – kulutused teisele hüvisele
Eelarvejoon võib muutuda tarbimiseelarve või hindade muutudes . Kui tarbimiseelarve suureneb (sissetulekud suurenevad), siis nihkub eelarvejoon paralleelselt paremale (kogused teljestikul suurenevad). Kuna hinnad ei muutu, siis joone tõus ei muutu.
Kui suureneb näiteks esimese hüvise hind, siis saab esimest hüvist vähem osta – eelarvejoon muutub järsemaks (teisisõnu nihkub x-teljelt vasakule).
9) Optimaalse tarbimiskomplekti leidmine.
Samakasulikkuskõverad peegeldasid tarbija eelistusi sissetulekut arvestamata. Eelarvejoon omakorda näitab kõiki tarbimiskomplekte, mis on tarbijale jõukohased, kuid arvestamata tema täpseid eelistusi.
Selleks, et teada saada kuidas tarbija tegelikult käitub, peame olemasoleva informatsiooni ühendama.
Nullpunktist järjest kaugemal asuvate samakasulikkuskõverate valimine jätkub, kuni saavutatakse suurima võimaliku kasulikkustasemega ehk kõrgeimal samakasulikkuskõveral asuv punkt eelarvejoonelt.
Selline punkt on samakasulikkuskõvera ja eelarvejoone puutepunkt. Selle punkti poolt kirjeldatud tarbimiskomplekt ongi optimaalne tarbimiskomplekt.
+ lahendatud ülesanded
KOKKUVÕTTEKS
Eelnevalt nägime, et majapidamine saab mingi kindla sissetuleku juures valida sellele sissetulekule ja kehtivatele hindadele vastavalt eelarvejoonelt erinevaid tarbimiskomplekte, mis kulutuste mõttes on samaväärsed . Valiku kriteeriumiks on kasulikkus: sama kasulikkust andvaid komplekte ühendavad samakasulikkuskõverad.
Mida kaugemal on samakasulikkuskõver nullpunktist, seda suurem on saavutatav kasulikkustase (mida suurem kogus, seda suurem kasulikkus). Majapidamine soovib saada oma sissetuleku juures maksimaalse kasulikkuse. Seega otsib ta eelarvejoonelt punkti, mis annaks talle maksimaalse kasulikkuse ehk mis asuks nullpunktist võimalikult kaugel samakasulikkuskõveral.
FIRMATEOORIA
1) Firmateooria uurimisobjekt ja eesmärk.
Firmateooria uurimisobjektiks on ettevõte ja selle käitumine turul, mudel kajastab ettevõtja valikuid optimaalse lahenduse leidmisel piirangute korral.
Firmateooria peaeesmärk on välja selgitada, kuidas kujuneb välja hüvise pakkumine ühe konkreetse ettevõtte poolt.
Kui majapidamiste eesmärgiks oli kujundada välja optimaalne tarbimisplaan kasulikkuse maksimeerimiseks, siis ettevõte vajab optimaalset tootmisplaani.
2) Firmateooria eeldused.
1) toodetakse ühte hüvist
2) toodetav kogus = realiseeritav kogus
(pole varusid)
3) ettevõte kui ühtne üksus ( lahkarvamused ja otsustusprotsess jäävad vaatluse alt välja)
4) ei ole oluline ei ettevõtluse vorm ega omandivorm (ettevõtja=omanik= tegevjuht )
5) ettevõte käitub ratsionaalselt – lõppeesmärgiks maksimaalse kasumi teenimine (mitte heategevus või turupositsioon vms); börsiettevõtte puhul aktsia väärtuse tõstmine.
6) turuvormiks täielik konkurents ehk toodangu müügihind ja tootmistegurite ostuhind on fikseeritud (üks ettevõte hindu muuta ei saa)
3) Tootmistegurid firmateoorias.
Majapidamised nõuavad tooteid ja teenuseid, ettevõtete ülesandeks on neid pakkuda. Tootmine on ressursside muutmine hüvisteks. sisend → väljund
Tootmiseks vajatakse tootmistegureid, firmateooria lihtsustatud mudelis jagame need kaheks – kapital (K - capital) ja tööjõud (L - labor ).
Kapitali all mõistame hooneid , seadmeid, transpordivahendeid, tooraineid ja materjale (n-ö „ betoon ja metall “). Tööjõu all mõistame hüviste tootmises kasutatavat inimressurssi.
Tootmistegurite kasutamise kulud saame jagada otsesteks ja kaudseteks.
Otsene kulu on tootmistegurite kasutamise eest tehtavad rahalised väljamaksed (nt. palgatööliste palk, lühiajalise kapitali turuhind , pikaajalise kapitali amortisatsioonimäär).
Kaudne kulu on tootmistegurite kasutamise alternatiivkulu ehk tulu, mida oleks võinud teenida antud tootmistegurite parima alternatiivse kasutusviisi korral (ettevõtja aja alternatiivkulu, kapitali puhul selle kasutamise pealt teenitav tulu teisel parimal juhul – selle välja rentimisel saadav intressitulu).
4) Optimaalsusprintsiip tootmises (2 tk).
1) maksimaalne toodang etteantud kuludega
Ehk meile on ette antud võimalike kulude fikseeritud suurus ning me peame selle suuruse juures tootma võimalikult suure koguse hüvist. – nt turundus
2) etteantud toodang minimaalsete kuludega
Ehk meile on ette antud vajalik toodangu suurus ning me peame saavutama selle toodangu hulga võimalikult väikeste kuludega. – nt tootmine
Lõppeesmärgiks leida optimaalne tootmisplaan , mille korral on võimalik kasumit maksimeerida.
5) Lühi- ja pika perioodi eristamine ja 6) Millisest hetkest algab pikk periood?
Firmateoorias eristatakse lühiperioodi (ehk vaatlusaluse perioodi) ja pika perioodi otsustusi (ehk tulevikku suunatud).
Lühiperiood on ajavahemik , mille jooksul on võimalik muuta kasutatava tööjõu (L) kogust, aga ei ole võimalik muuta kasutatava kapitali (K) kogust – eeldame, et uute seadmete või hoonete püstipanek võtab aega. Pikal perioodil on võimalik muuta mõlemat tootmistegurit.
Pikka perioodi eristab lühiperioodist asjaolu, et siin on kõikide tootmistegurite kogused muudetavad (seega ei ole pikal perioodil püsikulusid – kõik kulud on muutuvkulud ) ehk saame muuta nii tööjõukogust kui ka kapitalikogust.
Pika perioodi ajaline kestus sõltub eelkõige toodetavast hüvisest ning selle tootmiseks vajalike tootmisvahendite loomisele või ümberpaigutamisele kuluvast ajast (nt. uue õmblusmasina lisamiseks arvatavasti palju aega ei kulu).
Pikal perioodil valib ettevõte oma suuruse; võimalik muuta L (töö) ja K (kapitali) kogust.
Pika perioodi keskmine kulu ( LRAC – long run average cost ) näitab erinevate kogutoodangu mahtude tootmise minimaalset keskmist kulu.
Iga LRAC-l olevale punktile vastab üks konkreetne tootmisvõimsus, millele vastab üks lühiperioodi keskmise kulu kõver (SRAC – short run average cost, eelnevalt tähistasime seda kui ATC).
Pärast pika perioodi tootmiskoguse valimist valib ettevõte sellise tegurikomplekti, mille korral on võimalik toota soovitud kogus minimaalse kuluga .
Kuna pikal perioodil on tegemist tootmisvõimsuse valimisega, siis võib väita, et pikal perioodil valib ettevõte oma suuruse.
7) Püsi- ja muutuvressursi mõiste.
Sellist osa ressurssidest, mille kasutatavat kogust lühiperioodil muuta ei saa, nimetatakse püsiressurssideks (ehk kapital, K) ning seda osa, mille kasutatavat kogust saab lühiperioodil muuta muutuvressurssideks (ehk tööjõud, L).
8) Kogutoodang , keskmine toodang, piirtoodang.
Lühiperioodi käsitlus
Teguriühik – tööjõud; delta – muutus
TÖÖJÕU KOGUS (L)
KOGU-TOODANG (TP)
KESKMINE TOODANG (AP)
PIIR-
TOODANG (MP)
0
0
0
0
1
10
10
10
2
25
12,5
15
3
38
12,7
13
4
48
12
10
5
55

6
58

7
58

8
55

9) Kahaneva piirtootlikkuse seadus.
Nägime eelnevast tabelist (ja jooniselt), et tööjõu koguse suurendamisel TP ja MP esialgu suurenevad – seega on ettevõttel fikseeritud kapitali koguse juures töötajaid vähe ning iga täiendava töötaja palkamine suurendab oluliselt toodangut.
Paraku alates kolmandast töötajast on iga järgmise töötaja piirtoodang väiksem ning muutub koguni negatiivseks alates kaheksandast töötajast (liiga tööjõumahukas keskkond võib vähendada tootlikkust ehk üksteisele „jäädakse jalgu“). Nimetatud nähtust nimetatakse kahaneva piirtootlikkuse seaduseks.
10) Lühiperioodi kogukulu jagunemine püsi- ja muutuvkuludeks.
Ettevõtte kogukulu (TC – total cost) lühiperioodil jaguneb püsikuluks ja muutuvkuluks.
TC = FC + VC
Püsikulu (FC – fixed cost) on kulu, mille suurus ei muutu, kui ettevõte muudab lühiperioodil oma tootmismahtu. Püsikulud esinevad isegi juhul, kui ettevõte midagi ei tooda.
Muutuvkulu (VC – variable cost) on kulu, mille suurus sõltub ettevõtte tootmismahust (näiteks tööjõukulud või toormaterjali soetamine).
NB! võrdluseks pikal perioodil TC = VC (sest kõik kulud on muutuvkulud)
11) Keskmine kogukulu, keskmine püsikulu , keskmine muutuvkulu, piirkulu.
TP
FC
L
VC
TC
MC
AFC
AVC
ATC
0
150
0
0
150
2
150
1
50
200
25
75
25
100
5
150
2
100
250
16,7
30
20
50
9
150
3
150

12
150
4
200

14
150
5
250

15
150
6
300

12) Ettevõtte tootmisvõimsuse mõiste.
Tootmiskogust, mille juures ettevõtte keskmine kogukulu on minimaalne, nimetatakse ettevõtte tootmisvõimsuseks.
13) Tegurikomplekt ja tootmisruum (graafikul).
Samasugust tootmismahtu on võimalik saavutada erinevatel viisidel ehk erinevaid tegurikomplekte (kombinatsioone tööjõust ja kapitalist ) kasutades.
Analoogiliselt eelarvepiiranguga majapidamisteoorias on ettevõtte kulutused piiratud, s.t. ettevõte saab tootmisel rakendada ainult selliseid tegurikomplekte, mille soetamiseks jätkub tal ressursse. Kulutused tootmisteguritele avalduvad järgmisest seosest:
wL + rK = TC
kus w (wage) on tööjõu hind, r ( rate of return ) kapitali hind ning TC tähistab kogukulutusi.
14) Tootmisvõimaluste hulk ja samakulujoon .
Antud kulude taseme (TC) juures on ettevõttel võimalik valida erinevate tegurikomplektide vahel. Selliseid tegurikomplekte kujutab samakulujoon.
Samakulujoonel paiknevad kombinatsioonid kasutavad rahalise ressursi ära täielikult, allpool asuvas kolmnurgas jääb osa vahenditest kasutamata. Punktid, kus samakulujoon lõikab koordinaattelgesid, tähistavad ainult ühte tootmistegurit rakendavat komplekti. Ratsionaalne ettevõte kasutab tootmistegureid maksimaalselt efektiivselt.
Punkt joonel väljendab rahalist suurust.
15) Samatoodangukõver (graafikul) ja selle omadused.
Tootmisruum on täis erisuguseid tegurikomplekte, mis võimaldavad toota erineva koguse toodangut. Kõiki selliseid tegurikomplekte ühendades, mis annavad tulemuseks sama toodangumahu, saadakse samatoodangukõver.
Kõik ühel ja samal samatoodangukõveral asuvad punktid võimaldavad toota sama palju, samas kui kõvera eri punktides on tegurite proportsioon erinev. Nullpunktist kaugemal paiknev samatoodangukõver võimaldab toota rohkem kogutoodangut kui lähemal paiknev kõver.
Punkt joonel väljendab tootmiskogust.
Samatoodangukõvera omadused:

negatiivse tõusuga

täidavad tootmisruumi

ei lõiku omavahel

nõgusad
16) Tehnilise asendamise piirmäär .
17) Optimaalse tegurikomplekti leidmine.
Ratsionaalne ettevõte (1) soovib toota minimaalsete kuludega mingi kindla toodangukoguse või (2) fikseeritud ressurssidega maksimaalse koguse toodangut (vt. optimaalsusprintsiipi).
Esimesel juhul on optimaalseks kõige madalamal asuv samakulujoon, mis lõikub valitud samatoodangukõveraga.
Teisel juhul on optimaalseks nullpunktist kõige kaugemal asuv samatoodangukõver, mis lõikub valitud samakulujoonega.
+ lahendatud ülesanded
TURUSTRUKTUURID
Majandusteadlased eristavad nelja peamist turustruktuuri, mille põhjal õppida tundma ning teha eeldusi turgude (ja nendes tegutsevate tootjate) käitumise kohta. Alljärgnev turustruktuuride klassifikatsioon põhineb ettevõtete arvul tootmisharus, alustades kõige suuremast:
(1) täielik konkurents ( perfect competition )
Mittetäielik konkrents:
(2) monopolistlik konkurents ( monopolistic competition)
(3) oligopol ( oligopoly )
(4) monopol ( monopoly )
Eraldi:
(5) monopson (monopsony)
1) Täielik konkurents (tunnused).
Täieliku konkurentsi turul tegutseb suur hulk väikeseid iseseisvaid ettevõtteid, mis toodavad standardset toodangut. Seejuures ei suuda ükski neist iseseisvalt turuhinda mõjutada. Nii ostjad kui müüjad on hinnavõtjad.
Hinnavõtjaks nimetatakse ettevõtet (või indiviidi), kelle jaoks turuhind on etteantud suurus ja kes seetõttu peavad ostma või müüma kehtiva turuhinnaga.
Reaalses majanduses täielikku konkurentsi selle puhtal kujul praktiliselt ei esine (kõige lähedasem põllumajanduslike toodete puhul).*
Tunnused:
1) sõltumatult tegutsevate ettevõtete suur arv, kusjuures iga ettevõtte tootmismaht on turu mahuga võrreldes väike ja ükski ettevõte ei saa oma suurusest lähtuvalt turuhinda mõjutada;
2) homogeense (ehk ühesuguse, sarnase) kauba tootmine, s. t. kõik kaubad selle hüvise turul on ühesugused sõltumata sellest, milline ettevõte neid toodab; seetõttu on tarbijal ükskõik milliselt müüjalt ta kaupa ostab, kuivõrd kõik müüjad müüvad neid ühesuguse hinnaga (kui mõni müüja peaks hinda tõstma, kaotab ta ostjaid);
3) sisenemis- ja väljumisbarjääride puudumine, s. t. miski ei takista ettevõtteid turule tulemast või sealt lahkumast (nt puudub riiklik regulatsioon ning tootmise alustamise ja lõpetamisega seotud kulud on minimaalsed), turul olevatel vanadel ettevõtetel ei ole mingisugust konkurentsieelist võrrelduna potentsiaalsete uute turule sisenejatega;
4) turul valitseva olukorra (hindade ja koguste) üle on täielik informatsioon nii ettevõtetel kui ka majapidamistel.
Kui lühiperioodil on mingis tootmisharus võimalik teenida majanduskasumit, tuleb pikal perioodil sellesse harusse uusi ettevõtteid juurde. Kui tootmisharru tuleb uusi ettevõtteid, toodangu kogupakkumine suureneb ja selle tulemusena hind langeb. Kui algul teenivad ettevõtted majanduskasumit, siis hinna langedes hakkab majanduskasum vähenema. Kui tootmisharu ettevõtted saavad lühiperioodil kahjumit, lahkub pikal perioodil osa ettevõtteid sellest harust (lühiperioodil turult väljuda võimalik ei ole). See vähendab kogupakkumist, mis omakorda surub hinnad taaskord üles.
Ettevõtete turule sisenemise ja turult lahkumise tulemusena jõutakse olukorda, kus kõik ettevõtted saavad pikal perioodil nullkasumit. Sellest tasakaalutingimusest järeldub, et täieliku konkurentsi korral saavutab ühiskond maksimaalse majandusliku efektiivsuse .
Eelised ja puudused:
Ühiskonna seisukohalt on eelisteks:
(1) ressursside maksimaalselt efektiivne paigutus (kuna toodetakse minimaalsete kuludega, siis kasutatakse tootmistegureid võimalikult efektiivselt)
(2) madalam hüvise hind kui teiste konkurentsivormide korral
(3) kuna toodetavad hüvised on homogeensed, siis ei raisata ressursse turundustegevusele (reklaamile)
Ühiskonna seisukohalt on puudusteks:
(1) toodangu homogeensus vähendab tarbijate valikuvõimalusi
(2) kuna pikal perioodil pole võimalik saada majanduskasumit, siis ettevõtetel pole sageli motivatsiooni teha kulutusi uute tehnoloogiate arendamiseks.
2) Monopolistlik konkurents (tunnused).
Monopolistliku konkurentsiga turul on palju väikeseid ettevõtteid, kuid erinevalt täieliku konkurentsiga turust on erinevate ettevõtete tooted üksteisest osaliselt erinevad, see tähendab toodang on diferentseeritud (kas stiili/tüübi, asukoha või kvaliteedi põhjal).
Sellest tulenevalt on igal ettevõttel teatud monopoolne võim enda poolt toodetava hüvise piires, kuna täpselt samasugust hüvist keegi teine ei tooda („monopolistlik“). Samas on erinevate ettevõtete toodetavad hüvised üksteisega suuremal või väiksemal määral asendatavad , mis loob aluse sarnasuseks täieliku konkurentsiga turuga („konkurents“).
Kuna toodetavad hüvised on üksteisest erinevad, siis üritavad ettevõtted konkurentidest eristuda ja näidata, et nende toodang on parem kui teiste oma. Erinevalt täieliku konkurentsiga turust ei pruugi mitte kõik tarbijad eelistada selle ettevõtte toodangut, mille hind on kõige odavam.
Hinnavälise konkurentsi korral konkureerivad ettevõtted üksteisega tootearenduse, pakendi, kaubamärgi, teeninduse ja kättesaadavuse osas. Kuna sellisel turul suudavad tarbijad eristada erinevate ettevõtete toodangut, siis on ettevõtetel otstarbekas oma toodangut reklaamida (püüda teistest eristuda).
Monopolistliku konkurentsi tingimustes olulised sisenemis- ja väljumisbarjäärid puuduvad, mistõttu on pikal perioodil võimalik ettevõtetel turule siseneda ja sealt väljuda.
Monopolistliku konkurentsiga turul ei tooda ettevõtted pikal perioodil minimaalse keskmise kuluga, mistõttu ei ole ressursikasutus ühiskonna seisukohast lähtudes optimaalne. Samas on tarbijate valikuvõimalused tänu toodangu diferentseeritusele suuremad kui täieliku konkurentsiga turu korral.
3) Oligopol (tunnused).
Oligopol on praktikas kõige enam levinud turustruktuur . Sellel turul on väike arv ettevõtteid, kes kõik oma tegevusega üksteist vastastikku mõjutavad. Iga ettevõtte otsus tootmismahu või hüvise hinna kohta võib mõjutada kõikide teiste ettevõtete kasumit. Oligopoli korral võib toodang olla nii homogeenne kui ka diferentseeritud.
Oligopolile on omane koostöö ettevõtjate vahel – ühise kasumi tõstmiseks võidakse teha (vaikimisi ja/või ebaseaduslikult) kokkuleppeid tootmiskoguse piiramiseks. Selle kõige äärmuslikum vorm on kartell .
Koostöö edukuse määrab tootjate distsipliin , s.t. tuleb panna vastu kiusatusele tootmiskogust tõsta. Koostöö läbikukkumine võib kaasa tuua hinnasõja (ning kasumite languse tervikuna).
Hinnasõdade vältimiseks:
(1) tegeletakse oligopoli korral sageli toodete diferentseerimisega (et mitte konkureerida ainult hinna põhjal);
(2) tegeletakse hinnavälise konkureerimisega (nonprice competition);
(3) võib olla turul kujunenud hinnaliider , kelle käitumise põhjal korrigeerivad oma hindu ka kõik teised tootjad (ehk üks tootja määrab hinna turul tervikuna).
4) Monopol (tunnused, kujunemine, reguleerimine).
Täieliku konkurentsiga turule on vastandiks monopoolne turg, mille korral on tootmisharus ainult üks ettevõte ning selle ettevõtte poolt toodetaval hüvisel puuduvad lähedased asendushüvised . Monopolile on omane turuvõim , s. t. võimet tõsta hindu tasakaaluhinnast kõrgemale (seejuures toodangut vähendades)
Viimasest eeldusest lähtuvalt ei saa käsitleda mitte igat tootmisharu, kus tegutseb ainult üks tootja, monopolina. Kui tegemist oleks ainukese tootjaga ühe riigi piires, ent sel tootjal tuleb konkureerida ka välismaise lähedase asenduskaubaga, siis ei saaks kohalikku tootjat pidada monopoliks (kuigi antud riigis võib tegemist olla selle toote ainuvalmistajaga). Seega kohtab monopoli puhast vormi majanduses harva.
Võimalik muuta ühte, mis toob kaasa muutuse teisel.
Kujunemine:
Turu monopoolse seisundi võivad põhjustada:
(1) mastaabisääst - hüvise tootmise keskmine kulu on madalaim suurte tootmismahtude korral. Kui see tootmismaht peaks olema piisavalt suur, et katta kogu nõudluse selle toote järgi, võibki ühest tootjast tootmisharus piisata;
(2) seaduslikud piirangud - riik on andnud mõne hüvise tootmiseks ettevõttele ainuõiguse, samuti võib olla hüvise tootmine lühiajaliselt piiratud vaid ühele ettevõttele patentide poolt;
(3) monopol võib kujuneda ka olukorras, kus ühele ettevõttele kuulub unikaalne oskusteave, tehnoloogia või kontroll tootmiseks vajalike maavarade üle.
Riigi konkurentsipoliitika ülesandeks võib olla monopolide tegevuse reguleerimine või nende tekkimise üleüldine vältimine .
Kui tegemist on loomuliku monopoliga, võib lahenduseks olla (1) ettevõtte riigistamine (2) hinnaregulatsioonide sätestamine (näiteks seades riiklikult kehtestatud hinnad/ülempiirid), (3) kvaliteedikontroll (riiklikud ettekirjutused toodangu kvaliteedile), (4) liitumispiirangud ning äärmisel juhul (5) monopoolse ettevõtmise osadeks jagamine.
5) Monopson (tunnused).
Monopsoni korral ei kontrolli turgu mitte üksainus pakkuja (nagu monopolis), vaid üksainus ostja, kellel on võimalik turuhindu mõjutada. Seetõttu nimetatakse monopsoni ka „ostja monopoliks“. Sarnaselt monopolile ei ole tegemist majanduslikult efektiivse turuvormiga.
Kuigi monopsoni puhast vormi esineb harva (näiteks mõnes väikelinnas , kus üks suurettevõte oleks peamiseks tööandjaks), leidub monopsonile omaseid tunnuseid turutingimustes, kus esineb palju pakkujaid, aga vähe ostjaid.
6) Konkurentsi ja monopoli võrdlus.
Kuna monopolist (ehk monopoolses seisundis tootja) on ainuke toodangu pakkuja kogu tootmisharus, siis kaob ka ettevõtte ja tootmisharu vaheline mõisteline erinevus – antud ettevõte moodustabki kogu tootmisharu.
Ühtlasi on monopoolse ettevõtja otsustada hüvise hinna või toodetava koguse üle (mõlemat korraga ei saa, kuna valiku teine pool kujuneb vastavalt nõudlusele). Kui täieliku konkurentsiga turul tegutsev ettevõte saab toodangumahtu suurendada, ilma et muutuks toote hind, siis monopolist peab toodangu hinda alandama, kui ta tahab rohkem toodangut müüa. Vt jooniseid !
Teooria kohaselt oleks kahe turustruktuuri võrdluses (eeldades tootmiskulude võrdset suurust) monopoli poolt toodetav hüvisekogus väiksem ning hüvise hind kõrgem kui täieliku konkurentsi korral.
Üksik tootja täieliku konkurentsiga turul:
Üksik tootja monopoli korral:
Lühiperioodil võib monopol saada nii kasumit kui kahjumit. Erinevalt täieliku konkurentsiga turul tegutsevast ettevõttest võib monopol saada kasumit ka pikal perioodil, kuna konkurentide turuletulek on tõkestatud ( sisenemisbarjäärid kõrged) ning seega võib õnnestuda turgu pikaajalisest valitseda.
Kuna monopol ei tooda pikal perioodil minimaalse keskmise kuluga, on ressursside kasutamine monopoolse turu korral ebaefektiivne. Lisaks kaasneb monopolidega heaolukaotus, kuna hinnad kehtestatakse kõrgemale kui on tootmise piirkulu (p˃MC).
Kuna monopolil on võim hüvise hinna üle, võivad monopolid rakendada hinnadiskrimineerimist, mille korral müüakse erinevatele tarbijatele toodetavat hüvist erineva hinnaga või müüakse erinevaid hüvisekoguseid erineva hinnaga.
Vaba konkurents vs monopol:
Teooria kohaselt toob konkurentsi tekitamine monopoolsel turul endaga kaasa hindade languse, hüviste pakutava koguse suurenemise ning monopolisti kasumi kadumise. Kas see tähendab, et vaba konkurents on igal juhul eelistatud monopolile?
Peamine argument vaba konkurentsi kasuks on ressursside efektiivne paigutus (ehk pole raiskamist).
Efektiivse paigutuse all mõistame olukorda, kus ühegi indiviidi heaolu pole võimalik suurendada teiste heaolu seejuures vähendamata. Teisisõnu, ressursse pole rakendatud efektiivselt, kui ressursside ümberpaigutamisel on võimalik suurendada vähemalt ühe indiviidi heaolu (kellegi teise heaolu seejuures vähendamata).
Puudused:
1) Ressursside efektiivne paigutus ei pruugi tagada ressursside õiglase paigutuse. Konkurentsi tingimustes võib tekkida sissetulekute ebavõrdsus.
2) Täieliku konkurentsiga turud ei pruugi olla efektiivsed kui majandustegevusega kaasnevad välismõjud (ehk negatiivsed või positiivsed tulemid kolmandatele osapooltele, nt õhu-, müra - ja veereostus ).
3) Täieliku konkurentsi tingimustes võib puududa ajend tehnoloogiliseks arenguks (R&D-ks). Patentide probleem!
Monopoli peamisteks puudusteks peetakse selle ebaefektiivsust & ebaõiglust. Monopoli ebaefektiivsus tuleneb kolmest tegurist:
1) monopolid tekitavad (teadlikult) hüviste nappust – tootmise suurendamisel oleks võimalik ühiskonna heaolu suurendada;
2) monopoolse seisundi saavutamiseks kulutatud ressursse oleks olnud võimalik rakendada mujal majanduses;
3) monopolidega ei kaasne tingimata efektiivne tootmisprotsess (erinevalt konkurentsi tingimustes, kus ettevõtte jaoks on hädavajalik minimaalsete kuludega tootmine pankroti vältimiseks).
Monopoli ebaõiglus seisneb eelkõige monopolisti kasumis, mis võib näida ühiskonnale liigselt
suurena.
Kuna sissetulekuid on võimalik ühiskonnas maksude näol ümber jaotada, nähakse peamise probleemina siiski monopoli ebaefektiivsust tootmisest lähtuvalt.
Eelised:
Osade majandusteadlaste sõnul saab suurema osa tehnoloogilisest arengust alguse just monopolidest, kus on võimalik konkurentsi/konkurente kartmata pühendada rohkem ressursse uute tehnoloogiate väljatöötamiseks. Seega, monopolid on võimelised nihutama tootmisvõimaluste kõverat väljapoole ning seeläbi kompenseerima senist ebaefektiivset tootmist.
Teisest küljest, konkurentsi puudumisel ei pruugi samuti tekkida ajendit innovatiivseks käitumiseks (kuna see pole eluspüsimiseks esmatähtis).
Kokkuvõte turustruktuuridest:
Kriteerium :
Täielik konkurents
Monopolistlik konkurents
Oligopol
Monopson
Monopol
Ettevõtete arv turul
palju
palju
vähe
vähe
(ostjaid üks)
üks
Hüvise liik
homogeenne
diferentseeritud
homogeenne
või diferentseeritud
homogeenne
või diferentseeritud
unikaalne
Sisenemis-barjäärid
puuduvad
või väikesed
puuduvad
või väikesed
suured
suured ostjale
väga suured
Ettevõtte turupositsioon
hinnavõtja
piiratud monopoolne võim
sõltuvalt ettevõttest
hinnavõtja
mono -poolne
Majandus-kasumi teenimine pikal perioodil
võimatu
võimatu
võimalik
võimalik
võimalik
32

.DOCX Laadi alla originaalfail 32 lk · .docx · 119 allalaadimist

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #1

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #2

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #3

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #4

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #5

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #6

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #7

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #8

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #9

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #10

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #11

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #12

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #13

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #14

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #15

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #16

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #17

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #18

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #19

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #20

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #21

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #22

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #23

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #24

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #25

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #26

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #27

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #28

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #29

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #30

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #31

Majandusteooria alused kontrolltöö vastused #32

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

119 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

katri_p Õppematerjali autor

majandusteooria alused sissejuhatus majandusteooria Mikroökonoomika MIKROÖKONOOMIKA Nappus vajadused ressursid

Sarnased õppematerjalid

docx

Majandusteooria kordamisküsimused KT 15.11.2012

Majandusteooria kordamisküsimused KT 15.11.2012 1. Nõudlus ja pakkumine 1) Tootmisvõimaluste kõver (PPF) ja alternatiivkulu. Tootmisvõimaluste kõver- näitab kahe hüvise eri kombinatsioone, mida võiks majanduses toota kättesaadavate ressursside ja tehnoloogia samaks jäämise korral. (on erinevate hüviste tootmiskombinatsioonide graafiline kujutis eeldusel, et kõik ressursid on täielikult ja efektiivselt ära kasutatud. Ressursside efektiivse kasutamise all mõeldakse seda, et pole olemas ühtki võimalust ressursside ümberpaigutamiseks ühe kauba tootmismahu suurendamiseks, ilma et teise kauba tootmismaht ei väheneks. Efektiivsus tähendab maksimaalselt võimaliku toodangukoguse saamist olemasolevate ressurssidega) Alternatiivkulu- teiste hüviste hulk, mida oleks saanud valmistada nendesamade ressurssidega (parimast alternatiivist loobumise hind). 2) Mida väidab nõudlusseadus? Nõudluskõvera graafiline esitus. Hüvise hinna tõ

Ettevõtluskeskkond

doc

Mikro- ja makroökonoomika - kordamisküsimused

2. Majapidamisteooria Majapidamine – ühine eelarve, ühine sissetulek, ühine otsus hüvite tarbimiseks; hüvised – kasutatakse tarbijate vajaduste rahuldamiseks – kas kaubad või teenused; tarbimiskomplekt – mingi konkreetne kombinatsioon saadaolevatest erinevatest hüvistest; tarbimisruum – teljestiku positiivne osa, mis hõlmab kõiki võimalikke kahe hüvise kombinatsioone; eelarvepiirang –põmst see, et raha ei ole lõputult; väljendab kas eelarvejoon või eelarvejoone võrrand; eelarvejoon – kõik eelarvejoonel paiknevad tarbimiskomplektid on majapidamisele kättesaadavad fikseeritud tarbimiseelarve korral; punktid, mis jäävad eelarvejoonest nullpunkti poole, on samuti võimalikud, kuid jätavad osa raha alles, kõik punktid, mis paiknevad otse joonel, kulutavad ära kogu eelarve; tarbimisvõimaluste hulk – eelarvejoone ja telgede vahele moodustuv kolmnurk teadaoleva sissetuleku juures; põmst hüvised, mida majapidamine saab tarbida oma sissetulekute juures;

Makroökonoomika

docx

Mikroökonoomika

Mikroökonoomika Table of Contents LOENG 2 TURG. NÕUDLUS JA PAKKUMINE............................................. 1 LOENG 3: NÕUDLUSE JA PAKKUMISE ELASTSUS..................................... 6 LOENG 4 TARBIJA VALIK JA NÕUDLUS.................................................. 14 LOENG 5 ORDINAALSE KASULIKKUSE E ÜKSKÕIKSUSKÕVERATE TEOORIA ....................................................................................................... 17 LOENG 6: TARBIMISVALIKUTE MÕJURID.............................................. 26 LOENG 7: SISEND JA TOOTMINE......................................................... 35 LOENG 8: TOOTMISKULUD................................................................. 42 LOENG 9: TÄIELIKU KONKURENTSI TURG............................................. 53 LOENG 10: TÄIELIK KONKURENTS PIKAL PERIOODIL............................ 59 LOENG 11 MONOPOL......................................................................... 65 LOENG 12. MONOPO

Majandus (mikro ja makroökonoomika)

docx

Mikro- ja makroökonoomika

Mikro- ja makroökonoomika uurib, kuidas ühiskond jaotab oma piiratud ressursse inimvajaduste rahuldamiseks. Need on kaks lähenemisviisi sama uurimisobjekti teaduslikuks käsitlemiseks. Majandusteooria tundmaõppimist alustatakse tavaliselt mikroökonoomilise majanduskäsitusega tutvumisest. Mikroökonoomika on teoreetiline majandusteaduslik distsipliin, mida iseloomustab rangetel eeldustel põhinev, üksiksubjektist lähtuv käsitlusviis. Mikroökonoomikas esile tulevaid seaduspärasusi on empiiriliselt rakse kontrollida. Makroökonoomika lähtepunktiks on rahvamajanduse kui terviku tulemuslikkuse mõõtmise ja majandussektorite seoste problemaatika.

Majandus

docx

Mikro- ja makroökonoomika põhimõisted

Mikro- ja makroökonoomika põhimõisted Mikro- ja makroökonoomika - uurib, kuidas inimesed otsustavad kasutada ühiskonna piiratud ressursse, et rahuldada oma piiramatuid vajadusi. Majanduse põhiprobleem - on vastuolu piiratud ressursside ja piiramatute vajaduste vahel. Majandustegevus - kujutab endast kättesaadavate ressursside kasutamist inimeste vajaduste rahuldamiseks tarvilike hüviste tootmiseks. Hüvised - on koondnimetus, mis tähistab nii kaupu (raamatuid, kasukaid) kui teenuseid (tervishoid, keemiline puhastus). Tootmine ja tarbimine Tootmine - on hüviste valmistamine Tarbimine - on loodud hüviste kasutamine oma vajaduste rahuldamiseks. Tootmisprotsessi sisendid - on ressursid e. tootmistegurid (kõik need vahendid, mida kasutatakse hüviste valmistamiseks. Tootmistegurite kategooriad: 1. MAA (hõlmab kõiki loodusressursse, mida võib hüviste tootmiseks kasutada); 2. TÖÖ (inimeste vaimsete ja kehaliste võimete kogusumma, mida kasut

Micro_macro ökonoomika

docx

Mikroökonoomika eksamiks kordamine

MÕISTED Alternatiivkaup – Alternatiivsed hüvised on kaubad, mille tootmiseks kasutatakse suures osas samu ressursse (nisu ja rukise kasvatamine). Alternatiivkauba hinna tõus toob kaasa antud kauba pakkumise vähenemist. Alternatiivkulu – Alternatiivkulu ehk loobumiskulu (opportunity cost) tuleneb valiku vajadusest ühiskonnas ja väljendab kaotatud võimalust toota mingit hüvist täiendavalt, sest neid ressursse vajatakse teise hüvise tootmiseks. Alternatiivkulu on saamata jäänud tulu parimast võimalikust kasutamata jäänud olukorrast. Asenduse piirmäär – Asenduse piirmäär (rate of substitution, MRS) näitab, mitmest ühe hüvise ühikust tuleb loobuda, et saada juurde üks ühik teist hüvist. MRS on ka ÜKK tõus, see on igas ÜKK punktis erinev. Asendusefekt – Asendusefekt (substitution effect) on hüvise nõutava koguse muutus, mille põhjuseks on hindade suhteline muutus Asendushüvised – Asendushüvised (substitutes) on hüvised, mille nõudlus kasvab (kah

Mikroökonoomika

doc

Mikroökonoomika eksamiks vajalik materjal

ALTERNATIIVKULUD alati olemas MÕÕTÜHIK (5 relva), arvestatakse alati ÜHE mõõtühiku kohta A B C D E F Punktis D kapitali alt.kulu (C-D) Kapital 300 290 250 190 110 0 Kapital +60 ühikut = -15 ühikut tarbekaupa Tarbekaup 0 55 75 90 100 105 1 ühik K= 15/60 = 0,25 ühikut kapitalikaupa 1 relva tootmise alt 1 ühiku või alt kulu relvad või kulu (tootmata (tootmata relvi) võid) A 0 10 1,0 Relvad: Või: 10--9 = 1 1/3,8 = 0,263 B 1 9 1,0 0,910

Mikroökonoomika

doc

Sissejuhatus majandusteooriasse

SISSEJUHATUS MAJANDUSTEOORIASSE PÕHIMÕISTED 1.LOENG 6.09.2010 Majandusteooriaks nimetatakse majandusteaduse osa, mis tegeleb rahvamajanduse kui terviku toimimise üldiste seaduspärasuste uurimisega. Teadus on inimetegevuse sptsiifiline valdkond, mille ülesanne ona anda tõeseid teadmisi, need ära süstematiseerida ja ära kasutada praktikas. Tõde on õige peegeldus inimteavuses, õige arusaam. See muutub pidevalt, on suhteline. Absoluutsed tõed on üldjuhul primitiivsed. Ühiskonnateaduste probleem absoluutseid tõdesi on väga vähe. Et teada saada, kas asi on õige, tuleb selgeks teha, KUS see asjaolu võib õige olla. Ühiskonnateadused teevad lihtsustatud mudeli. Panna kõige olulisem mudelisse, mitteolulisest abstraheeruda (loobuda). Kas me teame mis on kõige olulisem? Kui midagi olulist jäi mudelist välja, tekib viga. Vea tekkimine on tõenäoline, aga tuleb teha nii, et vea suurus ei

Majandus

Rohkem sarnaseid