Lahmuse Mõis (0)

28
Lahmuse mõis
Tuule Põldsaar 2011/2012
Lahmuse mõis
Aadress:
Lahmuse park, Lahmuse küla, Suure-Jaani vald, Viljandi maakond |Näita kaardil
Lahmuse mõisa asutaja poolakas Alexander Trojanowski järgi on seda mõisat vanemates dokumentides nimetatud Trojanowski mõisaks. 
Lahmuse peamiseks ilmestajaks on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kohal paisub maaliliseks veskijärveks. 1837 a püstitatud härrastemaja on hilisklassitsistlike joontega. Mõisa tähtsamad hooned asuvad ümber härrastemaja esise väljaku, muud majapidamisega seotud veidi tagapool - pilkupüüdvam neist on kuuele sambale toetuva löövialusega tall . 1926.aastas tegutseb peahoones kool. Ja mõis on külastajale vaadeldav vaid väljaspoolt.
Hoone keldrikorrusel asub söökla ja paar klassiruumi, esimesel korrusel paiknevad saal ning klassiruumid, teisel korrusel internaadi magamistoad.
Lahmuse mõisa tall-tõllakuur. Tänapäeval Lahmuse kooli võimla.
Lahmuse mõisa ait. Tänapäeval asuvad seal Lahmuse kooli õppetöökoda, õpilaskodu ja tervisekeskus.
 Lahmuse mõisa juurde kuulunud laut -tall. Nüüd eralvalduses (ladu, töökoda).
Lahmuse mõisa valitsejamaja
Lahmuse mõisa nn. juustumaja. Tänapäeval kasutab seda Lahmuse kool ning seal paikneb tütarlaste käsitöömaja.
Lahmuse mõisa vesiveski . Nüüd eravalduses.

Mõisa ajaloost

Lahmuse mõisa asutaja on poolakas Alexander Trojanowski. Ta mõisastas selleks Lahhema (lahmuse) küla, kus elas 2 talupoega.
1594. aastal läks mõis üle samuti poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Nende suguvõsa käes on olnud aegade jooksul Loodi, Vardi , Päri, Võisiku, Pahuvere ja Kaubi mõisad.
Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 .a. Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja valmis Berend Johan v Krüdeneri eestvedamisel aastail 1837-1838. Uhkete kaaristutega maakivist ait ja tall-tõllakuur on ehitatud aastatel 1846-1847.
1851 a. Ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858. a Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga. Nii jõudis mõis jälle sama suguvõsa kätte, kes mitme põlvkonna vältel oli siin elanud.
1885 a kirjutati mõis Bockide nimele ja püsis nende käes kuni maareformini.
Lahmuse mõis kanti peale L. Ratlefi surma 1873. a tema lesele Jennyle ja tütrele Fannyle. Lesk , kes elas sageli lahmusel, armastas suurejoonelist ja külalislahket seltskonnaelu.
Loodus annab igale paigale oma näo. Lahmuse peamiseks ilmestajaks on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kohal paisub maaliliseks veskijärveks. Just järvele ja teisele poole järve jätkuvasse parki avanebki härrastemaja vaade. Mõisat ümbritseb park, mis rajati 19. saj 50-ndatel aastatel, kui mõis kuulus Ratlefitele. Hiljem on parki pidevalt täiendatud. Park on segastiilis. Esiväljak on avar, ovaalne väljak. Varem on pargi juurde kuulunud ka teispool paisjärve asuv parkmets.
1926.st aastast asub mõisas kool, 1962.st aastast erikool.

Kool Lahmuse mõisas

Varasemal ajal töötas kool Lahmusel praegusest koolimajast umbes kolme kilomeetri kaugusel väikeses majas . Maja oli kitsas ja vilets. Seepärast püüdis Taevere vallavalitsus leida paremaid ruume , et oleks võimalik kooli laiendada 6-klassiliseks Sobivaks hooneks osutus Lahmuse mõisahoone, kus kool pidi avatama 1925. aasta sügisel. Selle tarvis olid välja valitud isegi õpetajad: koolijuhataja Jaan Jürgen ja õpetajad Jüri Vahtramäe, Johanna Laane, Liisa Kaasik , kuid... Toonase linatööstuse juhid ei soovinud vabastada nende kasutada olnud mõisahoonet. Selle tõttu paigutati õpetajad teistesse koolidesse ning võeti jalge ette kohtutee. Praeguses mõisahoones alustaski kool tööd järgmisel - 1926. aasta sügisel.
6-klassiline kool alustas tööd täiskoormusega 1928./29. õppeaastal. Eelpool mainitud õpetajatele lisandus veel Marie Sova.
1934. aastal sai koolijuhatajaks Johannes Laur ning õpilaste arv oli kasvanud juba 100 - 140 ringi. Koolil oli ka oma internaat , et kaugema kandi mehed iga päev pikka koduteed ei peaks käima. Ka õpetajad elasid koolimajas.
Ruumide valgustamiseks kasutati petrooleumilampe. Alates 1940. aastast muudeti kool 7-klassiliseks. Kool õitses kuni 1960. aastani, mil Suure- Jaanis avati uus keskkoolihoone. Tagajärjeks oli see, et Lahmuse koolist sai jälle algkool .
1962. aastast lisandusid senistele klassidele ka abiklassid ning 1966. aastast sai Lahmuse koolist täielikult abikool.
Lahmuse mõisast (saksa k Lachmes) on varasemaid teateid 1593 . aastast. Alates 1750test aastast kuulus mõis von Kruedeneride aadliperekonnale. 1830-40tel aastatel ehitati nende poolt mõisasüda ka esinduslikult välja.
Katusekorrusega klassitsistlikpeahoone valmis mõisas 1838. aastal. Poolkelpkatusega ning põhiosas ühekorruselisel peahoonel on kolme akna laiune kahekorruseline keskosa.Keskosa kaunistab segmentkaarse aknaga kolmnurkfrontoon ning seinapinda liigendavad pilastrid.
Peahoone ümbruse kõrvalhooned moodustavad stiilse ühtse ansambli. Peahoone esise peaväljaku äärtel asuvad maakivist aidahooned, mille fassaade ilmestavad lahtised kaaristud. Peahoone vastas paikneb väike valitsejamaja. Majandushoonete kompleks paikneb peahoonest kirde pool, kus asuvad laudad , kaaristuga tallihoone, vesiveski jt ehitisi.
Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Suure-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Suure-Jaani valla territooriumile.

Lahmuse (Lachmes) mõisa kujunemine

Mõisast üldiselt

1584. aasta maarevisjonis mainitakse Laima küla, mis oli poolakas Alexander Trojanowski valduses. 40 aastat hilisemas revisjonis märgitakse Trojanofski mõisa Layhama külaga. 1594. aastal läks Lahmuse (mõis tuntud ka Kleinhofi nime all, mõlemat nime kasutas ka veel A. W. Hupel) Wilhelm Bockile, kellest sai alguse Bockide aadlisuguvõsa Liivimaal, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Bockide juured asuvad Sileesias. 
Sigismund III 15. veebruari 1599 läänikirjaga anti Lahmuse, Telleferi, Kerraferi ja Meezkülli küla Wilhelm Bocki alloodiaalvaldusse sõjateenistuse eest Poola kuninga all 
(eeldatavalt sõdis ta juba kuningas Stefan Batory eest). Üldiselt olid Poola kuningate läänistused sõjateenistuslastele Lõuna-Eestis väikesed ja ka Bocki kätte ei langenud kaugeltki suur maavaldus. Tema teenekust näitab aga asjaolu, et need maad sai ta allodiaalõigusega, mis andis täieliku omandiõiguse, sealhulgas mõlemas liinis pärimise ning vabalt võõrandamise õiguse. 
Hoonete ehitus
EAA, f. 915, n.1, s. 1056, l. 8 Lahmuse mõisa häärberi kirjeldus 1723 . aastast
1733 . aastal soovis Otto Johann von Bock (1703-1774?) Lahmuse pandiomanikult Heinrich Julius Heyneckenilt tagasi võtta ja lasi hinnata mõisas viimasel aastakümnel tehtud melioratsioonitööd. 1723. aasta immissiooniprotokollis kirjeldatakse mõisa elumaja kui heas korras õlgkatusega hoonet korstna , ühe toa ja kahe kambriga ning vastastoa (Gegenstube) ja kambriga, millel puudusid põrand ja aknad (mitteköetavad ruumid). 
H. J. Heynecken ei olnud hakanud ülalkirjeldatud vana elumaja remontima, vaid ehitanud ilma loata uue ja vanast mõisahoonest teinud loomalauda. 
Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusse, kui Christine Gertrude von Bock (1735-1808) abiellus 1758. aastal Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja, keskmise suurusega ühekorruseline kiviehitis , mille keskmine osa on kõrgendatud kahekorruseliseks, valmis Berend Johan von Krüdeneri eestvedamisel aastail 1837–1838. See on tüüpiline 19. sajandi keskpaiga härrastemaja. Küllalt ilmetu peahoone tõstab esile maitsekalt kujundatud kõrvalhoonete ansambel (vt 1. stendi), eriti arhitektuuriliselt silmapaistev aastatel 1846–1847 uhkete kaaristutega maakivist ait ja tall-tõllakuur. 
Vaade härrastemajast avaneb mõisasüdame kohal maaliliseks veskijärveks paisuvale Lõhavere ojale ja teisel pool järve jätkuvasse parki. Mõisat ümbritsev park rajati 1850. aastatel, kui mõis kuulus Rathlefidele. Hiljem on parki täiendatud. Park on segastiilis. 

Von Bockid 16.-18. sajandil

EAA, f. 1674 , n. 2, s. 34 Von Bockide vapp
Lahmuse mõis püsis von Bockide valduses 16. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani (1758), välja arvatud sõdade ajal 17. sajandi algul ja reduktsiooni e. mõisate riigistamise ajal (siis oli ta nende käes rendil). 
EAA, f. 1674, n. 2, s. 34, l. 2 Väljavõte genealoogilistest märkmetest Wilhelm von Bocki kohta
Lahmuse esimese Bockist mõisniku, 1600. aasta paiku surnud Wilhelm Bocki (1599-1601 kataster märgib omanikena tema pärijaid) poeg Heinrich läks Poola poolelt üle Rootsi poole, nagu suur osa saksa aadlist Lõuna-Eestis pärast 1600. aastat.
Heinrichi poeg Wilhelm Bock (surn. 1689) tegi sõjaväelist karjääri Rootsis, tõustes 1675 . aastal ooberstiks. 1679. aastal läks ta erru ja kümme aastat hiljem kanti ta naturalisatsiooni korras Rootsi aadlimatriklisse (rootsi k. Bock från Lahmes). Et ta suri pärijateta, läks mõis tema vennale Anton Johannile (u 1620-1685). 
1747. aastal arvati Lahmuse mõisaomanik Liivimaa aadlimatriklisse.
EAA, f. 854, n. 3, s. 441, l. 2 Väljakirjutus Eestimaa Ülemmaakohtule saadetud 19. märtsi 1664 supliigi lisast
Eestimaa rüütelkonna arhiivi matriklikomisjoni toimikutesse kogutud genealoogiliste materjalide seas on väljakirjutus kohtudokumendist, kus Wilhelm Bock oma ema Elisabeth Klodti nimel kinnitab, et tema isa Heinrich Bock on müünud talupoeg Reinu koos viimasele kuuluvaga 100 riigitaalri eest Claus Brackelile.
Talupoegade pärisorjusliku sõltuvuse üks vorm oli talupoegade müümine maast lahus. Seda esines Eestis nii orduajal kui ka Rootsi ja Vene ajal, aga see ei kujunenud massiliseks. Talupoegi osteti-müüdi nii teoorise tööjõu kui ka oskustööliste saamiseks mõisasse. See aadlipoliitikute arvates „loomupärane nähtus, mis käib kokku mõisnike puutumatu omandiõigusega talurahva üle ning on kooskõlas ühiskonna huvidega” leidis teravat kriitikat valgustajate poolt: „Ei saa mõelda, et see – pärisorjus – oleks üheski kultuurriigis karmim ja seotud suurema rõhumisega ning vaevadega kui Eestimaal. [..] Inimestega kauplemine on vaba igale pärishärrale, kui ta leiab, et see on tema huvides kasulik. Mina olin enam kui üks kord tunnistajaks selle juures, kui mõni aadlimees vahetas teenri või talupoja külast ilusa hobuse või mõne koera vastu.” (Johann Christoph Petri, 1802)
EAA, f. 308, n. 6, s. 310a, l. 3p-4 Väljavõte Lahmuse mõisa kaardi 1688. aasta kirjeldusraamatust 
Rootsi aja viimastel kümnenditel viidi Eestis läbi suured maamõõtmis- ja korraldustööd eesmärgiga saada ülevaade maaharimise ressurssidest. Maamõõtmise käigus valmisid kaardid ja kirjeldusraamatud, mis sisaldavad andmeid mõisate põllumaade, võsamaade, heinamaade jt maaliikide kohta. Ainult osa neist kaartidest ja kirjeldusraamatuist on säilinud. 
Lahmuse mõisa kaarti Tartus ajalooarhiivis pole, küll aga on olemas Lahmuse mõisa kaardi kirjeldusraamat, kust nähtub, et Lõhavere ojale ehitatud vesiveski juures asunud maad, mille talupojad olid maha jätnud, kasutas mõis; osa põllumaid olid tühjad; rohkesti oli võsamaid ja väljakurnatud võsamaid, millest osa oli metsa kasvanud ( kased ja lepad), heinamaa oli küll hea heinakasvuga, kuid samuti võsastunud. 
Kaardikirjeldusest selgub veel, et peamiselt mustmullast koosnevat rukkipõldu (põlispõld) oli kasutusel 15 9/16 tündrimaad (1 tündrimaa = 0,52 ha) ja pruukimata seisis 7 25/32 tündrimaad; (suvi-)viljapõlluna, s.o eeskätt odra all oli 15 ¾ ja 2 7/8 tündrimaad eri headusega maad ning kesa all 7 7/8 ja 14 31/32 tündrimaad.
 
 
 
EAA, f. 1850, n. 1, s. 54, l. 21p-22 Otto Johann von Bocki järeltulijad ( genealoogiline tabel) 
Otto Johann oli ooberstleitnant Bernhard von Bocki (1625-1670) lapselaps . Liivimaal kuulusid sillakohtunik Otto Johannile Lahmuse ja Päri, Eestimaal Paeküla, Kehtna ja Riidaku mõis.
Lapsi oli balti maa-aadli peredes palju, Otto Johannil oli neid 12. Pere (ema, isa ja lapsed) oli mõisnikkonna elu keskne aspekt. Perekonna mõju ulatus kaugele, raske oli teha vahet, kus „lõppes kodu ja perekond ja kus algas avalik sfäär”.
EAA, f. 1850, n. 1, s. 56, l. 5p väljakirjutused kirikuraamatutest Otto Johann von Bocki ja Eva Helena Fochi laste kohta 1737-1740
Heinrich Johann (1737-1740), nagu ka tema aastane väikevend Wolmar Anton, surid rõugetesse. Otto Johann von Bocki tosinast lapsest neli ei jõudnud täiskasvanuikka.
Rõuged olid sel ajal ohtlikumaid nakkushaigusi, mille letaalsus langes alles 19. sajandil seoses kaitsepookimisega. Meetrikaraamatute andmeil olid rõuged peaaegu puhtakujuline lastehaigus; tema ohvritest moodustasid umbes poole kuni kolme aastased lapsed.

Krüdenerid ja Rathlefid

Allikaid mõisaomanikest aastast 1758 kuni 1920

EAA, f. 3742, n. 1, s. 140 Krüdeneride vapp
Esimene Krüdener Lahmusel oli Otto Johann von Bocki teise lapse, tütar Christine Gertrude (20.08.1735-1808) abikaasa Friedrich von Krüdener, kellele O. J. von Bock müüs mõisa 1758. aastal 6000 rubla eest.
EAA, f. 567, n. 2, s. 1052 , l. 20 Lahmuse omaniku signatuur ja pitser (1805) 
EAA, f. 567, n. 2, s. 1054 , l. 8 Lahmuse mõisarahva 1806. aasta loend
 
Mõisarahva moodustasid mõned ametimehed (aidamees, vahimees , karjus ja karjanaine); paar käsitöölist (kingsepp perega ja sepp ), arvukas teenijaskond ( kokk perega, toapoisid, toa- ja köögitüdrukud, teenijad) ja kõrtsinaine Marry lastega.
EAA, f. 567, n. 2, s. 1053, l. 32 Lahmuse mõisa 1817. või 1818. aasta kirjeldus 
Mõisa omanik on ametist lahkunud sillakohtu adjunkt (abi) Bernhard Johann von Krüdener, kes oli selle saanud pärimislepinguga õdedelt-vendadelt 43 000 assignaatrubla eest. (1809, kinnitati 9.11.1810). 1811. aastal oli mõisas 137 meeshinge, neist 9 õuenõunik Krüdeneri omad, mõis oli viimase revisjoni andmeil 3 5/8 adramaad suur, talumaad umbes 277 taalrimaad (taalrimaa = maa pindala ja kvaliteedi mõõduühik: 1 tündrimaa parima kvaliteediga põllumaa väärtus oli 1 rootsi taaler). Põllumajanduslike kõlvikute kvaliteeti hinnati keskmiseks; ehitus- ja põletispuid olnud vähe. Mõisal oli kaks vesiveskit, kõrts ja karjamõis [Christinenhof ].
EAA, f. 952, n.1, s. 2489, l. 5 Bernhard von Krüdeneri 24. mai 1828 seletuskiri Viljandi sillakohtule, milles ta eitab tema vastu esitatud süüdistusi kroonutalupoegadelt metsa viina vastu ülesostmises
B. von Krüdeneri väitel ostnud ta oma mõisa noore metsa hoidmiseks puid väheses koguses tema mõisast läbi sõitnud täiesti tundmatutelt talupoegadelt, kes ise pakkunud oma ülejääke talle müüa. Ta ei tegelevat metsa keelatud kokkuostu ja müügiga, vaid kasutavat ostetut ainult oma tarbeks. Ta ei olevat maksnud puude eest viinaga, küll aga olid talupojad ise ostnud puude eest saadud raha eest mõisast viina . Mõisakeldrist (mitte kõrtsist) viina müük olevat täiesti lubatud. Lisaks olevat tema vastu tunnistusi välja pressitud tema mõisa talupojalt Tönnis Ohakalt, kes selleks ühes Viljandi kõrtsis purju joodeti, süüdistused ise aga tuginevat anonüümsetele salakaebustele. 
Kohtumehi mõisniku väited ei veennud ja ta mõisteti ebaseaduslikus vahetuskaubanduses süüdi. 
Ülesost maal (sel ajal oli see juba lubatud vaid talupoegadele) ja talurahva üha suurenev joomarlus (alkoholism sai talurahva üldiseks nuhtluseks 18. sajandil) tekitasid võimudele palju muret ja nii üht kui teist püüti mitmesuguste korralduste ja keeldude abil piirata. 
Rathlefid
EAA, f. 1457, n. 1, s. 175, l. 14 Väljavõte Gustav Rathlefi kirjast von Dehnile põhjendustega aadlitiitli taotlemiseks ( 1891 )
Oma kirjas toob Gustav von Rathlef välja järgmised asjaolud: 19. sajandi algul Liivimaale tulnud Inglise ohvitser Ratcliff võttis siin endale nimeks Rathlef. Juba tema poeg Ludwig , kirja autori onu, omandas päriliku aadlitiitli ja teine poeg Carl, Gustavi isa, isikliku aadlitiitli. Oma isa [TÜ ajalooprofessor Carl Albert Rathlef] teenetest tõstab ta eriti esile Balti provintside esimese oro- ja hüdrograafilise kaardi tegemist, mille eest jäänud kõrgem rang (koht teenistusastmete tabelis) aga saamata. Taotleja ise olevat aadliringkondades juba omaks võetud ja maksnud makse kui aadlikust mõisaomanik. Peale selle vajavat tema pojad tõendit seisusliku kuuluvuse kohta seoses avalikesse koolidesse mineku ja väeteenistuskohustuse täitmisega.
Gustavi püüdlusi saatis edu: ta tõsteti pärilikku aadliseisusesse ja 1896. aastal võeti Liivimaa rüütelkonda. 
Kirjas mainitud Ludwig von Rathlef, kõrval asunud Vastemõisa rentnik , ostis Lahmuse 1851. aastal (kinnistati 1852 . aastal) 40 000 hõberubla eest. Ilmselt just tema kohta räägib Eesti Kirjandusmuuseumis talletatav ajaloopärimus, et ta olnud kuulus peremeeste vahetamise poolest. Kui mõni peremees temale vastumeelt olnud, ajanud selle kohe talust välja ja andnud koha teisele. Hulk talusid võtnud ta mõisa külge ja ajanud inimesed seest välja. Kes heaga pole läinud, sellele antud sada hoopi.
1870. aastal tuli mõisavalitsejaks ja hiljem sai ka mõisa rentnikuks Gustav Rathlef (1847-1928), Ludwigi vennapoeg, kes elas Lahmusel 1870-1885. Siin algas tema põllumehe elu. 
Gustav Rathlef oli kodanlikku päritolu ja haritud mõisamajapidaja (oli õppinud Tartu Ülikoolis majandust), kelle elu täitis oma majapidamise juhtimise kõrval põllumajanduse üldine edendamine. Tema kolmest pojast kahest said tegevpõllumehed ja ühest väljapaistev agronoom. 
Mõisarentimine oli Gustavile tulutoov. 1880. aastal ostis ta rendituludest 150 000 hõberubla eest Tammistu mõisa ja tema suurim saavutus oli selle viimine Liivimaa paremate majapidamiste hulka (elama kolis ta sinna 1885. aastal). Ta tegeles karjakasvatuse, kultuurheinamaade ja põllutöö arendamisega. Ühtlasi oli ta ka Liivimaa Põllumajanduse ja Töönduse Edendamise Seltsi president .
EAA, f. 402, n. 1, s. 22139, l. 7  Harald von Rathlef
Gustav Rathlefi poeg Carlos Woldemar Harald von Rathlef (1878-1944) sündis Lahmusel. Ta õppis Tartus keemiat ja agronoomiat ja asus 1904. aastal tööle Balti Seemnekasvatuse Ühingus. See oli taimede sordiaretuse ja -parandusega tegelenud Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi haruselts Tartus (põhikiri kinnitati 1900). Ühing edendas põllu- ja metsataimede seemnekasvatust ja korraldas seemnemüüki sise- ning välismaal. 1908. aastal asutas ta Balti Seemnekasvatuse Ühingu algatusel ja Vene põllutööministeeriumi abiga Tartu lähedal Nõmmiku talus sordiaretusjaama, mida ta juhtis selle tegevuse lõpuni 1917. aastal. Seal aretas ja katsetas ta külmakindlaid rohu- ja viljasorte. 
EAA, f. 2059, n .1, s. 2344 Harald von Rathlefi aruanne Nõmmiku katsejaama tegevusest 1909. aastal (äratrükk Balti Seemnekasvatuse Ühingu väljaandest Mitteilungen und Publicationen). 
EAA, f. 3239 , n. 1, s. 8, l. 19
Harald von Rathlefi 5. detsembri 1917 kiri Balti Seemnekasvatuse Ühingu nõukogule 
Kirjas annab H. v. Rathlef teada, et sõja ajal on jaama tegevus katkenud ning, et ta on Nõmmiku talu maha müünud ja ostnud sordiaretuse jaoks Volmarist 20 versta (13 km) kaugusel asuva Mazbrenguļi ( Klein -Wrangelshof) mõisa, kus on 500 vakamaad (1 vakamaa = 0,37 ha) põldu ja 400 vakamaad heinamaad. Ühe põhjusena märgib ta Nõmmiku talu väiksust ja maad ei olevat saanud naabrusest ka juurde osta. Teisena mainib ta poliitilist ebastabiilsust, rekvisitsioone, sõjavägede majutamisi, maa jagamist (võimul olid enamlased!), põlenguid ja avaldab kartust, et inventar võib kaduma minna. 
1920. aastal Mazbrenguļi mõis võõrandati. 1919. aastast töötas ta Saksamaal, juhtides muuhulgas 1935-1942 rooside uurimise instituuti Sangerhausenis.

Lahmuse ja von Bockid 19.-20. sajandil

Endise omanike liini tagasitulek

Bockid naasid Lahmusele 1858. aastal, kui Ludwig von Ratlefi tütar Theophane (Fanny) (1838-1926) abiellus Kaubi mõisa omaniku Heinrich Ludvig Valentin von Bockiga (1831-1911). Pärast Ludwig Rathlefi surma 1873. aastal läks mõis tema lesele Jennyle ja tütrele Fannyle. Lesk, kes elas sageli Lahmusel, armastas suurejoonelist ja külalislahket seltskonnaelu.
Bockide nimele kirjutati mõis alles palju hiljem, kui Fanny ja Valentini poeg Maximilian oli saanud täisealiseks. Nii jõudis mõis jälle sama suguvõsa kätte, kes mitme põlvkonna vältel oli siin elanud. Mõis püsis Bockide käes kuni maareformini.
Maximilian Ludwig Valentin (1861-?) õppis nagu tema isagi ülikoolis õigusteadust. 1885. aastal, kui Gustav Rathlef Lahmuselt ära kolis, sai temast mõisa rentnik. 1886. aastal volitasid mõisa naissoost omanikud teda end esindama. Pärast Jenny surma 1891. aastal jäi mõis esmalt Fanny ainuomandisse. Aasta pärast lasi ta mõisa kirjutada poeg Maximiliani nimele.
EAA, f. 3760, n. 1, s. 2351, l. 13 Koopia Jenny von Rathlefi ja Fanny von Bocki 4. juuni 1873 volikirjast talude müümise jätkamiseks 
Mõisa omanikud volitavad Gustav von Rathlefi jätkama kavandatud ja juba alanud talude müüki, s.o allkirjastama koostatud ostu-müügi akte, samuti panema võimalikult kiiresti müüki veel müümata talud ja ajama pärijate eest asju nii ametiasutustes kui Liivimaa krediitsotsieteedi juures. 
EAA, f. 932, n .1, s. 697, l. 2 Väljavõte Pärnu IV kihelkonnakohtu 30. jaanuari 1887 protokollist Sella talu endise rentniku Ado Lusika kahjutasunõude asjas Lahmuse mõisavalitsuse vastu 
Ado Lusikas nõudis talu rendilepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest mõisalt kahjutasu 1138 rubla. See oli suur summa. Hüvitist soovis ta saada nii hoonete eest (elumaja 200 rubla, laut 100 rubla jt) kui ka melioratsioonitööde eest (heinamaa puhastamine, aedade ehitus, põldude laiendamine jm). Kohtus sai õiguse aga kostja Maximilian von Bock, kes põhjendas rentniku talust väljatõstmist sellega, et sellel oli rent võlgu, uudismaad vähem üles haritud kui rendileping seda nõudis jm. Pealegi oli ta oma kaebuse esitamisega hiljaks jäänud ning 1876. ja 1883. aastal A. Lusikaga sõlmitud lepingute järgi polnud tal õigust kahjutasu nõuda ei hoonete ega melioratsioonitööde eest. 
Talude päriseks müümise ja ostmise ajal 19. sajandi teisel poolel, kui paljudel peremeestel tuli oma kohalt ära minna, õppisid nad aga ka täpset arvet pidama töö ja varanduse üle, mida nad olid oma tallu paigutanud. Melioratsioonikahjutasude nõudmised muutusid talust väljatõstmise korral sagedasteks. Melioratsioonitöid hüvitati lahkuvale peremehele 1860. aasta Liivimaa talurahvaseaduse järgi aga ainult juhul, kui tööd olid tehtud mõisniku loal.
EAA, f. 3760, n. 1, s. 2351, l. 48 Lahmuse vallavolikogu 11. mai 1881 otsus mõisa pärijatelt Jennylt ja Fannylt koolimaa väljaostmise kohta
Mõis küsis 10-taalrilise koolitalu eest 2400 hõberubla. 10taalrilist kohta võib pidada keskmise suurusega taluks (keskmikeks loetakse 10-20 taalri suuruseid talusid). Koolitalu osteti 1882. aastal ja suhteliselt soolase ostusumma tasumise kergendamiseks kanti mõisalt sellele üle 700 rubla väärtuses pantkirjavõlga Liivimaa krediitsotsieteedi kasuks. 
EAA, f. 418, n. 1, s. 5050, l. 47 Lahmuse mõisavalitsuse ja juustumeister Albert Renferi 17. veebruari 1891 piimarendileping
Leping sõlmiti kolmeks aastaks ja kui seda kumbki pool üles ei öelnud, pikenes see iga aasta edasi. Lepingu järgi pidi juustumeister saama mõisavalitsuselt iga päev nii palju piima, kui see anda saab, toop piima (=1,23 l) maksis maist augustini 3 ¾ ja ülejäänud kuudel 3 ½ kopikat. Mõis pidi oma karja vähemalt kaks korda päevas lüpsma ja piima juustukotta ise kohale toimetama. Mõis säilitas õiguse müüa piima ka oma inimestele (töölistele). Lepingus sätestati piima eest tasumise kord ja määratleti kautsjoni tasumise tingimused. Piimarentnik sai mõisalt nii hooned, eluruumid kui ka osa masinaid (juustupressi, võimasina jm) ja anumaid. Mõis andis ka aiamaa ja küttepuud.
Lahmuse oli tüüpiline Liivimaa mõis. Karjakasvatus ja piimakarjandus oli 19. sajandi lõpul-20. sajandi algul juhtiv mõisamajanduse suund Eestis, kui raudteevõrgu rajamise järel tekkisid soodsad tingimused piimaproduktide turustamiseks. Tüüpiline mõisamajapidamistele oli seegi, et seal töötasid oma meiereid ja juustukojad, mis töötlesid ümber nii oma kui ka naabermõisate ja talude piima. 
 
ERA, f. 58, n. 4, s. 3372 Ärakiri Lahmuse mõisa endise omaniku Maksimilian Bocki 24. oktoobri 1931 palvest saada tasu maaseadusega võõrandatud mõisa eest ja saada 12 aastaks rendile asunduse krunt nr 43. 
Maade eest tasu maksmise peakomisjoni otsusel määrati talle 1932. aastal Lahmuse mõisa eest, mille üldsuurus võõrandamisel oli 909,45 ha, tasu 12 162,99 krooni. Maksimilian Bocki volinik asjade ajamisel oli Otto Tief (Eesti Vabariigi viimase seadusliku valitsuse juht 1944. aastal)! 
Riikliku maatagavara loomiseks võõrandatud maade eest tasu maksmise seadus (5. märts 1926) lubas 1919. aasta maaseadusega võõrandatud mõisamaa eest endistele omanikele tasu, mille suurus määrati kindlaks endiste rüütelkonna hindamisaktide alusel. Tasu maksmine pidi toimuma pantkirjade näol, mille riik kohustus 60 aasta jooksul välja lunastama. Nii juhtuski, et Eesti kodakondsusega (Saksa kodanikele maksti välja) mõisnikud suures osas ei jõudnud ettenähtud hüvitist saada.
Maaseaduse täiendamise ja muutmise seaduse alusel oli võimalik mõisnikul omandada oma endistest valdustest ka maad, kui kohalik vallavolikogu teda maasaajaks soovitab .
EAA, f. 3828, n. 1, s. 216, l. 40 Gustav von Bockile kuulunud maja (kinnistu Tähtvere 1), mille ta ilmselt ka ise projekteeris
EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 16 Tartu ülikooli kiriku fassaad (ülikooli arhitekt Karl Rathhaus)
Valentin von Bocki vend Gustav von Bock (1823-1900, sündis Äntu mõisas Virumaal) oli vabakutseline arhitekt, kes tegutses Tartus ehitusmeistrina u 1850-1880. Tema eestvõttel ehitati 1850. aastate teisel poolel ümber Tartu ülikooli tiibhooned ja teostati ehitustööd ülikooli kiriku juures (ülikooli kiriku 1856. aastal kinnitatud projekti tegi Karl Rathhaus, 1860. aastal õnnistati kirik sisse).
Gustav von Bock oli ka mõisnik, ta soetas Kukulinna ja seejärel Krootuse (Alt-Köllitz) mõisa Liivimaal ning ühe mõisa Peterburi kubermangus.

Voltveti ja Krüdenerid

Mõisa ajalugu kuni 1780. aastani.

Uueks Voltveti mõisnikuks saanud Martin Friedrich von Krüdener (surn. pärast 1744) pärines Krüdeneride Läti liinist. Tema isa Georg Friedrich von Krüdener oli Knideri mõisnik ja Prantsuse kolonelleitnant. Martin Friedrichi kohta on teavet vähe. Teada on, et ta teenis sõjaväes, kus tõusis kapteniks. 27. märtsil 1735. aastal omandas ta Helffreichide perekonnalt Voltveti naabruses asuva Kärsu rüütlimõisa. Edaspidi on mõlemal mõisal ühine ajalugu.
EAA, f. 3742, n. 1, s. 140. Krüdeneride suguvõsa vapp.
Krüdeneride suguvõsa kohta on teateid juba 13. sajandist, mil nad kuulusid Riia linna raadi. 14. sajandil olid nad juba Riia peapiiskopi vasallid. 1855. aastal tõstis Vene keiser nad paruniseisusse. Suguvõsa on andnud nime Krüüdnerile ajaloolisel Võrumaal ja mitmele kohale Lätis.
  
EAA, f. 1850, n. 1, s. 132, l. 13p, 14. Krüdeneri sugupuu.
14. jaanuaril 1744 pantis Martin Friedrich von Krüdener Voltveti ja Kärsu mõisad 40-ks aastaks Jacob von Dohrenile (u 1707–1756). Balti provintsides oli levinud päruspandivaldus, mis kasvas välja keskaegsest tavaõigusest. Pandiõiguse põhimõtted pandi seaduses kirja suhteliselt hilja — alles 1865. aastal ilmunud Balti Eraseaduses. Pandivaldusega oli tegemist siis, kui eramõisa omanik ehk pandihärra oma valduse kokkulepitud summa eest kindlaks perioodiks pandiomanikule ehk -hoidjale panti andis, kusjuures viimasel oli mõisa üle piiramatu voli ja kasutusõigus. Lepingu kehtivuse ajal ei evinud pandihärra mõisale mingisuguseid õigusi. Seega oli Voltveti ka pärast 1744. aastat ametlikult Krüdeneride nimel, kuigi see oli Dohrenite pandivaldus. Pandilepingu lõppedes võis mõisa välja lunastada. Tavaliselt siiski siirdus pandimõis ühe valdaja käest teisele või muudeti pandileping ümber ostumüügilepinguks, kus senine valdaja sai mõisa pärusomanikuks. Üldiselt eelistasid aadlikud oma mõisaid müümise asemel panti panna, kuna müügitehingule oli kehtestatud riigilõiv, mis võis ulatuda kuni 6 %-ni müügihinnast. Ehkki pantimist harrastati palju juba Rootsi ajal, toimus alates 18. sajandi viimasest kümnendist märgatav tõus, mis kulmineerus 19. sajandi esimestel kümnenditel. Seda soodustas aadlike rahapuudus. Pandivaldus oli 1860. aastateni ühtlasi ainus legaalne viis, kuidas bürgeri- ehk kodanikuseisusest ja rüütelkondadesse mittekuulunud aadlikud võisid mõisaid pidada. 
Jacob von Dohren, ka Dohrn (u. 1707—1756) kuulus ilmselt Saksamaal sündinud ja 17.—18. sajandi vahetusel Pärnus tegutsenud raehärrade suguvõssa. Partikkel „von“ näib osutavat tema aadliseisusele, aga see pole päris kindel. 1729. aastal sai temast Pärnu kodanik, hiljem oli ametis raehärrana, olles ühtlasi ka mõisaomanik. Peale Voltveti ja Kärsu omandas ta 1742. aastal Vahenurme ja 1747. aastal ka Roodi , viimase pidi ta aga loovutama. 
Raehärradest mõisnikke võis kohata juba Rootsi ajal. 1710. aasta kapitulatsioonides oli rõhutatud aadli ainuõigust mõisatele. Ainult jõukas Riia bürgerkond suutis endale välja kaubelda mõisapidamise õiguse. Oma positsioonide kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt sakslased . Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk aadlikest maiskonna liikmeid matriklisse vastu. 1829. aastast alates lubati Liivimaa kubermangus mõisaomanikuks saada kõigil aadlikel, Eestimaa kubermangule see ei laienenud . Bürgerite jaoks leidis vaidlusküsimus Liivimaal lõpliku lahenduse alles 1865. aastal, mil mõisa võis pidada iga kristliku usutunnistusega inimene, hoolimata seisuslikust kuuluvusest. Dohrenid kuulusid landsassenite hulka ja said seetõttu mõisa pidada vaid pandivaldusena. 
1758. aastal oli Voltveti mõisa valdajaks ehk pandihoidjaks raehärra Jacob von Dohreni lesk Ursula Margarethe von Dohren (sünd. Heno), kes oli pärit Pärnu apteekri ja ülemfoogti perekonnast. Ursula Margarethe päris oma mehelt peale Voltveti ja Kärsu mõisate veel Vahenurme mõisa Pärnumaal. 1758. aasta adramaarevisjonis on Voltveti mõisakompleksi kohta öeldud, et see on heas seisukorras. Mõisale kuulus ka veski , mis sel ajal tühjana seisis.
Ursula Margaretha suri 1779 . aasta paiku. Ajalooarhiivis on säilinud mahukas üle 80-leheküljeline talle kuulunud vara inventarinimekiri. Kuna Voltveti ja Kärsu olid tolleks hetkeks omanikku vahetanud , ei sisalda see palju informatsiooni eelnimetatud mõisate kohta. Nimekiri annab hea ülevaate leskproua varandusest. Tema valduses oli sularaha , mööblit, nii kullast , hõbedast kui messingist esemeid, portselannõusid, mitmesuguseid rõivaid, 22 raamatut, dokumente-ürikuid jms.
Inventarist selgub ühtlasi, et leskproua käes oli 14. juunil 1776. aastal tema ja Voltveti omaniku Martin Friedrich von Krüdeneri (surn. 1790) vahel sõlmitud lepingu originaal , mille kohaselt oli Krüdener pandimõisa välja lunastanud ja selle endale saanud. Dohreni pärijad protsessisid hiljem mõisa pärast, aga edu neil selles ei olnud. Martin Friedrich oli samanimelise Voltveti mõisniku poeg, kes abiellus Christine von Bockiga Lahmuse mõisast. Nii tema kui ta järeltulijad jäidki edaspidi seotuks Lahmuse mõisaga.
Martin Friedrich von Krüdeneri ajal toimusid mõisa valdusõiguses väga olulised muudatused. Vene valitsus tunnustas Sigismund Augusti privileegi, mis lubas mõisaid pärandada nii mees- kui naisliinis viienda põlveni. Samal ajal oli mõisate võõrandamine ilma valitseja loata keelatud. Keisrinna Katariina II ajal, 1766. aastal ütles senat , et Rootsi ajal Norrköpingi õigusega läänistatud mõisad on säilitanud sama seisundi ka Vene võimu ajal. Nüüd pidid mõisaomanikud esitama oma omandiõigust tõendavad dokumendid. 1777 . aastal keelati läänimõisate võõrandamine ilma monarhi loata. See kehtis muidugi ka Voltveti puhul, mis oli Norköpingi õigusega läänimõis. 1783. aastal kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa mõisad pärusmõisateks. Valitseja soovis sellega saavutada aadli heakskiitu asehalduskorrale, mida ta kavatses laiendada Balti provintsidele. 
EAA, f. 915, n. 1, s. 1617, l. 30. Martin Friedrich von Krüdeneri (surn. 1790) signatuur ja pitser.
EAA, f. 3742, n. 1, s. 139. Vabahärrade Igelströmide vapp.
Üsna varsti pärast Voltveti ja Kärsu mõisate väljalunastamist andis Krüdener need rendile vabahärra Karl Gustav Igelströmile (1738—1788), kelle nimel seisis mõis 1780. aastal. Ta isa oli Lätis asuva Zelzava mõisa omanik, kes oli 1739. aastal saanud Poola vabahärra tiitli . Lätiga jäi seotuks ka Karl Gustav, kellele kuulus Rembate mõis Riia kreisis.
-----
Kunagine kihelkond: Suure-Jaani                             
 Praegune: Suure-Jaani vald, Viljandi maakond
 Mõisa tüüp: rüütlimõis 
                                                                    
 
 
 
1584.a. mainitakse Laima küla, mis oli Alexander Trojanovski valduses, hiljem on kirjas küla nimetus Layhama. 1594.a. läks Lahmuse Wilhelm Bockile, kellest sai alguse Bockide aadlisuguvõsa Liivimaal. Bockide juured asuvad Sileesias. 
Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusse, kui Christine Gertrude von Bock (1735-1808) abiellus 1758.a.Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja valmis 1837-1838 Berend Johan von Krüdeneri ajal. Keskmise suurusega tüüpiline 19.sajandi keskpaiga peamaja tõstab esile maitsekalt kujundatud kõrvalhoonete ansambel, eriti arhitektuuriliselt silmapaistev on uhkete kaaristutega maakivist ait ja tall-tõllakuur, ehitatud 1846-1847.
Härrastemajast avaneb vaade mõisasüdame kohal maaliliseks veskijärveks paisutatud Lõhavere (ojale) Lahmuse järvele ja teisel pool järve jätkuvasse parki. Park rajati mõisnik Ludwig Rathlefi ajal 1850.aastatel. Rathlefi ajal arendati mõisa majanduslikku tegevust, mõis oli heal järjel. 1885.a läheb mõis Maximillian v.on Bocki omandusse, kes on viimane mõisnik  Lahmusel kuni võõrandamiseni.
Lahmuse mõisale on iseloomulik: kõigi hoonete ja muru allgi on keldrid. Legend räägib, et käikude kaudu oli võimalik jõuda Suure-Jaani. Kool ehitas 2000.a. tall-tõllakuuri täismõõtmõõtmetega võimla ja 2001.a . ehitati mõisaaita tööõpetuse klassid .Teisel korrusel on õpilaskodu. 2009.aastast on aida keldrikorrus kujundatud taastusravikeskuseks . Lahmuse kooli käes olevatest mõisakompleksi hoonetest on lisaks eelpool loetletud ehitistest veel valitsejamaja, mis 2010.a. renoveeriti kauniks ja kaasaegseks õpilaskoduks.Praegu on renoveerimisel sepikoda ja juustumaja. 
Kool tegutseb 1926.aastast mõisas, tänapäeval on siin erivajadustega laste õppeasutus. 

3.1.1 Ajalooline taust

13. sajandil asusid praeguse Viljandimaa territooriumil muistsed maakonnad Sakala ja Nurmekund. Siin oli muinaseesti tuntuima vanema ja sõjapealiku Lembitu kants- Lõhavere linnus, mis on vaieldamatult eestlaste ajaloo üks tähtsamaid mälestisi ja muistse vabadusvõitluse sümboleid.  Viljandimaa on olnud Poola, Leedu, Saksa, Rootsi ja Vene võimu all, mõni vahetus korduvalt ning maakonda on räsinud mitmed sõjad.
Viljandimaa mõisa-ajaloost pajatavad mõisakompleksid, milledest on tänaseni säilinud üle 20, neist kõige täiuslikumalt Olustvere mõis kauni härrastemaja, kõrvalhoonete ja liigirikka pargiga.
19. sajandi teiseks pooleks oli Viljandimaa aga üks jõukamaid maakondi Eestis. Tänu linakasvatusele arenes jõudsalt taluelu ja talude päriseksostmises olid just “mulgid” esirinnas. 
Kuigi praeguse Viljandimaa ja kunagise Mulgimaa territooriumid ei kattu päriselt, on jõukate mulgi peremeeste jonnakus ja jõukus kuulsad tänapäevani.
Just Viljandimaalt sai alguse Eesti rahvuslik liikumine. Siit on võrsunud ja siin tegutsenud mitmed ärkamisaja kesksed kujud, neist kuulsaimad kunstnik Johann Köler ja ajalehe “Sakala” asutaja Carl Robert Jakobson . Jakobsoni Sakala toimetamas käimine toimus läbi metsade ja üle soode talvisel ajal mööda kuulsat Sakala teed, mis praegu Viljandi-Vändra teelt läheb läbi metsade Kurgjale, kus Jakobson elas. Praegu on see jalgsi läbitav ja oli aastaid tagasi Jakobsni sünnipäeval 26. juulil jalgsimatkajate ja surma-aastapäeval suusamatkajate lemmikrada. Tänu siinsetele viljakatele põldudele  ja maarahva töökusele oli möödunud sajandi alguseks Viljandimaal hulgaliselt õitsval järjel suurtalusid, mis sai nende omanikele aga paraku saatuslikuks. Nõukogude aja tulekuga  küüditati Viljandimaalt ligi 9000 inimest Siberisse
Praeguse Viljandimaa piiridesse jäävad maad olid keskajal Liivi ordu käes, kes ei soosinud maa erakätesse minekut. Kui enamik põhjapoolseid mõisaid kujunes välja enne Liivi sõda, siis Lõuna-Eesti alal hakkasid mõisad tekkima peale ordu kokkuvarisemist Liivi sõjas ja Poola valdustesse minekut. Et Poola kuningal polnud võimalik oma sõjaväelastele muud moodi tasuda kui neile oma uutest valdustest maid ja inimesi läänistada, hakati endisi mõisakohti ja külasid andma ohvitseridele „ eluaegseks kasutamiseks“.
Lahmuse mõisa asutas poolakas Alexander Trojanowski 16.saj lõpus, mõisastades selleks Lahhema küla, kus elanud kaks talupoega. Trojanowski käes ei saanud see valdus kaua püsida, sest osalt juba 1594. aastal, päriselt aga 1599. aastal läks see üle Wilhelm Bockile. Nii nagu Trojanowski, oli ka Bock siiakanti tulnud alles Poola aegu: kõige varem on temast teateid Karksi linnuselt, millega tal oli tõenäoliselt sidemeid juba hertsog Magnuse ajal. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, kes jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Nende valduses olid Loodi, Vardi, Kaubi, Päri, Võisiku, Pahuvere mõisad.
Bockide suguvõsa kuulub Liivi- ja Eestimaal immatrikuleeritud aadli hulka ja pärineb Sileesiast.
Juba Poola ajal oli Lahmusel veski ja väike kõrtsike, mis Rootsi aja alguseks 1624. aastaks laostus. See oli ka mõistetav, sest pärast Poola-Rootsi sõda ei jäänud Lahmuse külla praktiliselt ühtki elanikku.
1624. aastast oli Lahmuse valdajaks Heinrich Bock, kes oli Pärit Breslaust. Aasta hiljem, peale tema surma pärandus läänivaldus tema naisele. Lahmuse mõis jäi Bockide perekonna kätte kuni reduktsioonini, mil mõisast sai riigi omand.
Lahmuse oli suhteliselt väike mõis.
1638 . aastast on teada, et Lahmuse läänikülad olid: Layhma, Põhjaka, Mähel ja Vollula, kuigi Valula hiljem Taeverele ja Põhjaka Vastemõisale kuulusid. XVII sajandi nälja ja pikk sõdade periood mõjus rahvastiku arengule katastroofiliselt. Valduse pikkust ja laiust hinnati 0,5 miili.
Lahmuse mõisal ei olnud maa- alaliselt erilist laienemise võimalust, aga väikesed põllud olid võrdlemisi viljakad . Põhjaka küla tihedast asustusest ei jäänud rootsi aja alguseks alles ühtegi talu. Küla taasasustamiseks toodi sisse saarlasi ja läänemaalasi. XVII sajandi lõpul oli Lahmuse mõisal juba viisteist talu, Bockid olid huvitatud inimeste siia alaliselt elama meelitamisest.
XVII ja XVIII sajandil oli eesti kliima jahedam, juba oktoobris algas talv ja kestis aprillini . Sel ajal kasvatati otra , kaera, rukist , nisu aga tunduvalt vähem. Ka lehmade produktiivsus oli väike, nii saadi maatõugu lehmalt 400-500 kg piima aastas.
Tolleaegsed mõisad olid kindlustatud nii elamiseks kui kaitseks. Kuigi ehitiste arhitektid olid mitte-eestlased oli ehitajate seas palju eesti soost meistrimehi, kes kasutasid enamasti kohalikku ehitusmaterjali. Nii võib pidada mõisaid balti-saksa kultuuri mälestusmärkideks Eestimaal, mis on läbi põimunud kohaliku eesti kultuuriga.
Tänaseks on paremini säilinud need mõisad, mis peale riigistamist anti koolide käsutusse, teised on läbi riigikordade vaheldumise ja sõjategevuse suures osas hävinud.
Mõisad kujunesid aegade jooksul võimsateks majandusüksusteks. Aitade, veskite kõrvale ehitati tallid, laudad, juustumajad, õllekojad, viinaköögid, keldrid. Väiksemal mõisal võis hooneid olla kümne ringis , suurtel mõisatel kuni nelikümmend. Aegade jooksul, sõdade käigus oli palju muutunud, kuid elav ehitustegevus kees Liivimaal jälle XIX sajandil. Majanduslikud olud olid paranenud , sajandi algul toodi Eestisse sisse kartul . Eriti tulus oli viinamüük, milleks kulus pool viljasaagist ja kogu kartul. Praaga läks härgade söödaks ja liha müüdi linnadesse. Nii on teada, et 1680. aastal oli Eestis tuhat kakssada kõrtsi, XVIII sajandi lõpuks üle kahe tuhande. Õlle- ja viinatootmine oli talupoegadel rangelt keelatud. See oli mõisa õigus ja maksuvaba tulu. Kõrtsmik oli mõisa müügiesindajaks, kes meelitas talupoegi vilja vahetama viina, soola ja raua vastu. Mõis sai tulu ka talupoegadelt võetavast naturaalandamist ja veskitest. Talupoegade koormised olid: rakke- ja jalapäevad, vooris käimine: vilja, viina, palkide vedu, ehitusmaterjali, lubja, savi, kivide, heinte vedu, jne.
18. sajandi lõpul korraldatud hingeloenduse käigus selgub, et väikese Lahmuse mõisa teenijaskond küündis 37-ni, mida on märkimisväärselt vähem kõrvutatuna Polli mõisa 104 inimesega. Mõisatel läks tõesti hästi, sest 1766. aastal kaotati Venemaaga tollipiir ja see lubas siinsetel mõisnikel tublisti kukrut kasvatada piirituse müügist saadava tulu arvelt. Tutvused saksa ja vene aadelkonna hulgas ning välismaine perioodika lausa kohustasid kohalikku kõrgklassi Euroopa vooluga kaasas käima.
„Kui käesoleva aastasaja algul peetud sõja järel tuli veel meie isadelgi elada viletsa õlgkatusega kaetud armetuis puumajades, millel väiksed aknad ja mõnikord polnud korstnatki peal, siis nüüd võib igal pool näha mitte üksnes kivist, vaid ka väga nägusalt ja suure maitsekusega rajatud mõisasüdameid, kus elamud seismas kui hôtel´id, ümbritsetuna korrapäraselt asetuvaist kõrvalhoonetest,“ on täheldanud toona Põltsamaa pastori ametit pidanud August Wilhelm Hupel.
Praegune Lahmuse mõisasüda pole ehitatud siiski mitte Bockide, vaid Krüdeneride aegu. Need olid hoopis põlisemat päritolu kui Bockid, sellegipoolest oli Lahmuse alles esimene mõis, mille nad siitkandist endale said. Krüdeneride valdusse tuli see 1758. aastal, pärast seda, kui Bockide vanem tütar Christine Gertrude Pärnumaalt pärit Martin Friedrich von Krüdenerile mehele läks.
Loodus annab igale paigale oma näo. Lahmuse peamiseks ilmestajaks on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kõrval paisub maaliliseks järveks. Just järvele ja teiselpool järve asuvasse parkmetsa vaade härrastemajast avanebki. Teatavasti oli mõisaarhitektuuris tähtis komponent avanev vaade kaunile ümbrusele ja oma kaugematele valdustele.
Lahmuse härrastemaja on hilisklassitsistlike joontega, keskmise suurusega ühekorruseline kiviehitis, mis keskosas on kõrgendatud kahekorruseliseks. Kõrvalhooned asetsevad ümber härrastemaja ees paikneva ümmarguse väljaku, muutes selle läbinisti sümmeetriliseks. Ühele poole jääb ait, teisele tõllakuur ning kolmandale vaatega vastu peahoonet valitseja maja.
Nii ait kui tall, mis mõlemad on kogukad uhke kaaristuga maakivist hooned, lasti ehitada Paul Krüdeneri aegu 1846-1847 , valitsejamaja on veidi hilisem. Kas olid majandusraskused või liiga luksuslik elu (nii kirjutab Hupel nördinult Lahmuse 37 teenijast), kuid mõis müüdi 1858. aastal 40000 hõberubla eest Vastemõisa rentnikule Ludwig Rathlefile, kes oli oma aja kohta edukas ja lugupeetud põllumees (Pärnu kreisi maakonna kohtunik , Pärnu-Viljandi põllumajandusliku ühingu presidendiks valitud 13 korda)
Peale nende hoonete on Lahmuse mõisa hoonetest tänaseks säilinud veel vesiveski, juustumaja, sepikoda, sammastega hobusetall , kõrts(eravalduses), sigala , laut. Lahmuse mõisa vesiveski ehitus jääb aastatesse 1846-1857. Täiskeldriga hoone on ehitatud maakivimüüridele, kasutatav on ka katusealune kogu ulatuses.
Algselt töötas veski põhiliselt linavabriku ja villavabrikuna. Praegustes veskiruumides oli saekaater. Mõisa loomade tarbeks oli turbiini peal loomajahu jahvatuskivi.
Praeguses rohujahu veskiruumis oli aurukatel , mida köeti puudega ja mis andis veevaesel ajal jõu kogu veskile. Katla tööshoidmine oli vaevarikas sest kütteks kulus päevas 4-5 tm puid.
Lahmuse mõisal on väga võimsalt olnud keldreid. Võib öelda, et iga hoone all ja ka õuemuru all on keldrid. Hoonete all olevad keldrid on kasutusel praegugi.
Hästi oli arenenud karjamajandus, kasvatati angeli ja friisi karja, jorkshiri sigu, trakeeni tõugu hobuseid . Lahmusel toodeti sveitsi juustu, mida
müüdi Peterburi ja Moskvasse. Säilinud juustumajas on kahekordsed keldrid.
Mõisates hakati tegelema maaparandusega: kivide koristus, kivid leidsid kasutuse mõisahoonete ehitustes, liigvee ärajuhtimiseks kaevati kraave . Saksamaa eeskujul levis põldude lupjamine. XIX sajandi algul seati suuremates mõisates sisse tõuraamatud ja sajandi keskel arenes sordiaretus (oder, kaer , kartul).
Lahmuse päritolu on sordiaretaja Rathlef, Carlos Woldemar Harald v. (13.03.1878-15.07.1944 Königsberg). Õppis Tartu Ülikoolis põllumajandust, lõpetas agronoomi diplomiga, Balti Seemnekasvatuse Ühingu eriteadlane. Asutas Tartu lähedal Nõmmiku talus sordiaretusjaama ja aretas mõned kaera ja odrasordid, millega esines 1909 .aasta põllumajandusnäitusel.
Kahekümnes sajand viis suurriigid omavahel tülli, mille tulemusena puhkes Esimene Maailmasõda. Majandus laostus, külvipind vähenes, toodang läks rindele. Talumehi mobiliseeriti sõtta ja rahvas muutus rahulolematuks.
Rinne nihkus Liivimaale ja Suure-Jaani jäi üsna selle lähedale. Siinsete teede kaudu taandusid Vene väed. Laostunud ja distsipliinita väeosad võtsid teeäärsetest taludest kõike, mis võtta andis. Navesti mõisast võeti 30 noort tõuhobust. Olustvere mõisa toodud laatsareti personal tahtis mõisa maha põletada, kohalikel elanikel õnnestus see ära hoida. Samal ajal jättis sõjavägi ühtteist ka maha: Lahmusele 60-70 nuumhärga, Suure-Jaani alevisse aga palju apteegitarbeid. Kuna politsei ei suutnud korda pidada, koondusid mehed nn. Kütiseltsiks. 1917. a. algas kogu kihelkonnas salajane kihutustöö omakaitse korraldamiseks. Sama aasta detsembrikuus hakkasid töörahva nõukogud mõisaid üle võtma, moodustati punakaardisalku. Kõik see ei kestnud kaua. 24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja Eesti Vabariik. Saksa väed olid nüüd Eestis kui okupatsiooniväed. Teatud väegrupp oli ka Suure-Jaanis. Sügisel selgus, et Saksamaa oli Esimese Maailmasõja kaotanud ja novembris lahkusid sakslased ka Suure-Jaanist. Saksa okupatsioon oli lõppenud.
1918 - 1920. a. toimus Eesti Vabadussõda. Eesti väed võitlesid Punaarmee ja Landesveeri vastu. 2. veebruaril 1920. a. sõlmiti Tartu rahu. Eesti rahvas saavutas iseseisvuse. Langenute mälestuseks otsustati ka Suure-Jaanis püstitada mälestussammas. Raha saadi pidude sissetulekutest ja annetustena. Sooviti, et mälestussambal oleks kujutatud muinasvanem Lembitu. Töö telliti Amandus Adamsonilt ja mälestusmärk avati 24. juunil 1926. a. Monumendi ümber pidid olema tahvlid 75 suurejaanilase nimedega, kes langesid Vabadussõja lahingutes. Kahjuks jäi see töö pooleli . Monumentii ei olnud nõukogude ajal enam surnuaia kõrval, kuid monument oli alles, ainult käsi murtud . Eesti Vabariigi taasiseseivumisega oli suure-jaanilastele väga tähtis taastada Vabadussõja mälestussammas. Raha koguti rahvalt annetustena. Monumendi modelleeris Lahmusel elav kunstnijk Edgar Viies , See on koopia A Adamsoni tööst ja avamine toimus Võidupühal 23. Juunil 1990.a., avamisel oli ka tolleaegne peaminister Edgar Savisaar. Originaalkuju on Suure-Jaani Linnaraamatukogus lasteosakonna lugemissaalis.
920. a. võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus ja valiti Riigikogu. Olulisim ümberkorraldus majanduse vallas oli Maareform , mis viidi ellu aastatel 1920-1929. Senised mõisad riigistati ja maa jagati soovijatele. Nii tekkis 35000 uut asundustalu . Suure-Jaani kihelkonnas paremini säilinud Olustvere, Sürgavere, Lahmuse ja Lõhavere mõisahooned läksid koolidele
Maareformi tulemusena asendus senine suurmaapidamine (mõisad) väikemaapidamisega (talud), kadusid teravad vastuolud maaomanike ja maatööliste vahel ning talurahvast kujunes kindel tugi Eesti omariiklusele. Eesti tähtsaimaks majandusharuks jäi põllumajandus, mille arendamisele aitas riik igati kaasa. Põllumajanduses tõusis juhtkohale omakorda loomakasvatus , mille saadusi (või, liha munad) müüdi edukalt Euroopa turul. Põllumajanduse edendamist raskendas moodsa tehnika, tõuloomade ja sordiseemne vähesus ning majanduslikult ebatasuvate väiketalude suur arv. Maareformi käigus eraldati Lahmuse mõisast kinnistu suurusega 26,970 ha tootmistaluks. Kinnistul asusid jahuveski - kasulik pind 991 m2,maakivist majandushoone - üldpind 800 m2, sigala hiljem ümberehitatud elumajaks - kasulik pind 79m2, ja praeguseks kaks elumaja 170m2 ja 69m2.
1930. a. ostis riigilt kinnistu Juhan Kull .
1937. aastal hinnati kogu kompleks 14860 kroonile.
Omanik moderniseeris olemasolevad seadmed kaasaegsemate 1930. a. alguses toodetud tehnikaga. Lisaks muretseti villaveski jaoks kraas- , heie-, lõnga- ja ketrusmasinad. Tekkis võimalus hakata lina töötlema, mille järele küll hiljem vajadus langes ära. Mitmed masinad , nagu heinajahuveski olid valmistatud Eestis. Täielikult korraldati ümber energiaga varustamine: paigaldati uut tüüpi veeturbiin, aurujõul töötav lokomotiiv asendati diiselmootoriga Deutz ,mis ehitati ümber puugaasil töötavaks. Veski töötamise ajal andis valgustusvoolu alalisvoolu generaator , mis andis valgust ka ümberkaudsetele. Suure töö veski moderniseerimisel tegid ära kohalikud meistrid Aleksander Kungla , Jaan Vendelin , mitu põlvkonda Kuressone. Moderniseerimist teostati mereväeinseneri Karl Kulli juhendamisel.
Mõisa endine majandushoone kohendati loomalaudaks, hobuste talliks, heinte ja põhu ning inventari hoidmiseks. Kinnistul asunud kolm hoonet ehitati ümber eluruumideks, kus said peavarju omaniku pere ja talus töötav rahvas koos perekondadega.
Kõik need tööd tehti ära 2-3 aastaga. Veskis tehti kohalikele talupidajatele püüli, leiva-ja loomajahu, kruupi , tangu ning heinajahu. Samuti töötas teraviljakuivati , millel oli eraldi puidukatel. Põllul kasvatati rukist, kaera , otra ,nisu ,juurvilju.
Majapidamist juhtis ja paberimajandust hoidis korras Juhan Kulli abikaasa Elmerice Kull.
1940.a peale Nõukogude okupatsiooni sai Eesti Vabariigist Eesti NSV. Teise maailmasõjaga üle eesti liikunud rindejoonega kaasnes pommitamisi ja tulekahjusid linnades ning oli suur oht paljude kultuurilooliste väärtuste säilimisele. Kui rindejoon 1943 a. tagasi Eesti suunas liikuma hakkas organiseeriti Tartu Keskarhiivi osaline evakueerimine nelja mõisa, üheks sihtpunktiks oli ka Lahmuse mõis. Põhjuseks asjaolu, et sakslastel oli plaan kultuuriväärtused kõik ära Saksamaale viia. Mõisa aida keldrites olid arhiivimaterjalid kuni sõja lõpul need taas reevakueeriti.
1941. aasta juuniküüditamisest perekond Kull pääses, kuna Juhan Kull oli algselt kirjutanud kogu tootmistalu oma ämma Marie Prisko nimele.
Sõjaaastatel 1941-1945 töötas Lahmuse veski täisvõimsusega, sest rahval oli toiduks jahu tarvis ning seetõttu ei võetud ka möldreid sõjaväkke. Põhiliselt toodetigi toidujahu. Ka vesiveski villaveski töötas täiskoormusel, klientideks olid perenaised. . Sõjaaja tingimustes nõudlus lambavillast lõngale oli suur, enamik riideid valmistati lambavillasest ja linasest kangast , ärakantud riided tekid ja muu purustati villahundi masinas , lisati lambavill ning võeti taaskasutusele, töödeldi lõngaks.
1943. a evakueeriti Lahmuse Kooli ruumidesse mõisas Tallinna Riiklik Konservatoorium.
Väljavõte Eesti Ajalooarhiivist Johannes Jürissoni artiklist:“ Kõnelemata kõnelused Juhan Aavikuga“ (koostatud Juhan Aaviku käsikirjaliste mälestuste ja kirjade põhjal)
„Lõpuks veel üks küsimus hoopis teisest ooperist . Olete Holstre kandi mees, mina jälle Suure-Jaani kolkapatrioot. Kuidas on teie suhted Suure-Jaaniga?
Suhted on head. Pean end natukene ka suurejaanilaseks. Juba sellepärast, et mu vennad Peeter ja Hendrik olid suurejaanilased, aga ka mu head sõbrad Artur Kapp, Mart Saar, Villem Kapp ja Julius Vaks. Neist kolm olid konservatooriumi õppejõud, Villem Kapp siis veel üliõpilane. Juba sajandi algusaastail, kui õppisin Mart Saarega koos Peterburi konservatooriumis — mina trompetit, tema orelit, esinesime sageli Suure-Jaani kirikus ja “Ilmatari” piduõhtutel. Saarega on mul veel teist laadigi suhted. Meie abikaasad on õed, minul Alma, temal Eliise. Külastasin vahetevahel heliloojat ka Hüpassaares, siis ka Kappe Suure-Jaanis. 1943. aastal, kui olin veel Tallinna konservatooriumi direktor , evakueerisime kooli Suure-Jaani lähistele Lahmuse mõisa. Järgmise aasta kevadel toimus sealse pargi põlispuude all konservatooriumi pidulik lõpuaktus ja diplomite kätteandmine. Lõpetajate hulgas oli ka Villem Kapp. Korraldasime mitu kontserti, osa mõisahoones, osa Suure-Jaanis. Pidasime seal ka loengu eesti soololaulust ja Mart Saarest . Näiteid laulis Tiit Kuusik . Ka minu klaverikontsert , mis valmis saksa raadio ülesandel ja Riigi Ringhäälingu tellimusel, kanti Lahmusel kahel klaveril ette, solistiks Artur Lemba. Juba tookord oli selge, et kui sovetid Eesti uuesti okupeerivad, tuleb põgeneda. Tegin sellekohase ettepaneku Villemile. Lubas, kuid lõpuks siiski jäi. Ja tegi õigesti. Temal sovettide silmis minuväärset patukoormat polnud ja Eestisse oli temataolisi mehi hädasti vaja. Pärast pidasime kirjavahetust. Lahmuselt on pärit ka mitu helitööd, nende hulgas 6-osaline klaverisüit ” Lahmuse mälestused”. Seal on juttu neist paigust, kus käisin, inimestest, kellega kohtusin (“Taevere vallamajas”, “ Teemeister Osche saunas ”, ” Lahmuse koolimaja ” jt).
Peale II Maailmasõda ja küüditamisi jäid talud tühjaks, maad jagati uusmaasaajatele.
Olukord Suure-Jaani vallas oli pingeline . Toimusid ülekuulamised ja arreteerimised. Mustas nimekirjas oli ka Lahmuse veski omanik Juhan Kull, kes oli sunnitud ”vabatahtlikult” loobuma omandist. 1948.a. läks talu Alko Puu-ja Aedviljatehase majandi alluvusse (majand kuulus ENSV Toiduainetetööstuse Ministeeriumile ), veskisse määrati uus juhtkond , kellle eesotsas oli Mihail Buzin. Juhan Kull viidi üle Alko peainseneriks.
1950.a.moodustati selle majandi baasil Lahmuse Aiandussovhoos. Sovhoosi loomadele söödavilja jahvatamiseks paigaldati veskisse desintegraator.
Tänu veski töötajatele säilitati olemasolevad seadmed, olgugi tugevasti amortiseerunult.
Lahmuse Aiandussovhoosis (1950-1965) tegeldi marja-, puuvilja-, köögivilja-ja tomatikasvatusega( tomatid kasvasid avamaal ja andsid head saaki). 1955. a. ehitati 100- kohaline karjalaut. Mõisa ait, puutöökoda(sepikoda), villaveski ja viljaveski olid sovhoosi valduses. Järve kaldal endisesse mõisa õunahoidlasse oli kohandatud kauplus. 1960.a. villaveski likvideeriti, seadmed viidi ära; asemele tuli istikute kasvatamine ja seemnete töötlemine. Sovhoosi ajal oli veskis ametis mölder, kõik majandi vili käis läbi veski, osutati teenuseid ka inimestele, kes oma viljast soovisid teha kruupi, tangu, püüli või loomajahu.
1958 naasis Siberist ka veski endine omanik Juhan Kull perega, kes asusid elama Tallinna. Lahmusel elamiseks luba ei antud. Põhiliselt jahvatati sel ajal veskis ainult loomajahu, teraviljakuivatit kasutati sordiseemne
kuivatamiseks. Puiduküttel katel asendati petrooliküttel katlaga. Keldriruume kasutati juurviljahoidlana, sinna taheti välja ehitada ka saunakompleksi kuid see töö jäi pooleli. Möldrid Aleksander Kungla ja Jaan Vendelin töötasid endiselt oma ametipostil. 1980.a läks Aleksander pensionile ja asemele tuli tema poeg Ülo Kungla.
Mõisa aidahoones hoiti sovhoosi ajal põllutööriistade tagavaraosi ja teravilja, alates 1967.a. koliti tagavaraosade ladu veskisse ja kogu ait jäi vilja alla. Mõisaaegne vilja tõstmise agregaat on siiani aidahoones säilinud(läbi korruste praeguses õpilaskodus)
Sammastega tallihoones oli sovhoosi ajal masinate remonditöökoda ja kapsahapendustsehh, hiljem 80-ndatel valmistati ka veini, mis Gorbatšovi ajal lõpetati.
Tall-tõllakuuris oli korter Lahmuse koolitöötajatele(mõisa ajal elasid seal teenijad) ning osaliselt kasutati ka majandus-ja käsitööhoonena, hoone aluseid keldreid kasutasid kohalikud elanikud toiduainete säilitamiseks, kuid suurem osa keldreist oli Lahmuse sovhoosi käsutuses, kus säilitati ületalve juurvilju, mis varakevdel maha istutati, et saada seemet .
Lahmuse Eriinternaatkooli õpilased olid sügisel ja kevadel lähimais majandeis tööl, eriti palju muidugi Lahmuse sovhoosis. Nii on kümned laste kätepaarid tõstnud kaalikaid, peete, kapsaid neisse keldreisse ja kevadel uuesti keldrist välja traktorile. Lapsed töötasid maasikate rohimisel, marjade, õunte, köömnete, kartulite koristamisel. jne
Lahmuse keldritega on seotud legend mõisa ajastuga, nimelt et mõisa keldrite kaudu viis käik Suure-Jaani, mis on ebatõenäoline, küll aga võis käik viia järve kaldale või oja äärde. Eestimaal on üle elatud karme aegu.
Valitsejamajas olid korterid 5-le perekonnale.
Sovhoosi puutöökojas valmistati aknaid-uksi , redeleid ja kõike, mis maal ning ehitusel vaja, hoone seisis tühjana sovhoosi lagunemisest saadik.
Lahmuse koolis õpetati lõpuklassi õpilastele lisaks traktoriõpetust (õpetajatena töötasid Kalev Alle ja Endel Jürisson)
Lahmuse mõisa kõrtsidest on säilinud üks järve otsas Viljandi-Vändra maantee ääres, kuulub kahele perele. Üks omanikest oli skulptor Edgar Viies, nüüd tema perekond. Lahmuse mõisa teine kõrts on asunud Soomaa territooriumil (olemas foto) , samas stiilis Lahmuse aida ja tall-tõllakuuriga, poolkelpkatusega, 36x12 meetrine kivihoone. Talvel sai seal peatuda 60 rege, pakuti vaadi - ja pudeliõlut.
Mõisaõue alused keldrid olid sovhoosi alguses läbitavad, kuid kooli ohutuse tagamiseks suleti pikemad käigud väljast.
Sovhoosi ajal (1950-1960) kaupluse hooneks olnud maja järve kaldal on hävinenud. Mõisa ajal oli samas majas õunahoidla ja 1930-40 aastail peeti seal kodulinde ( kanad , pardid ja haned ) . Järve kaldal juustumaja ligidal oli mõisa pesumaja , kus oli ka korter (foto)
1992. aastal tagastati hoone endistele omanikele perekond Kullidele. Sel ajal enam veeturbiin ei töötanud. Veski järvepoolne sein hakkas vett läbi laskma. Tulemuseks oli suured külmakahjustused talveperioodil. Vundamendile laoti siseküljele uus kindlustusmüür ning konstruktsioon on tänaseni veekindel, kuid turbiini pole tööle pandud.
Peavõllide käivitamiseks kasutati elektrimootoreid, millest kaks töötasid katusekorrusel, hiljem keldri peavõll jaotati kaheks ja paigaldati keldrisse eraldi ajam ainult veski ühe osa tööshoidmiseks. Samuti paigaldati heinajahuveskile eraldi elektrimootor kuid võimsusest jäi väheks ja mootorid põlesid töö käigus läbi. 1992- 1993.a. remonditi ja taastati olemasolevad seadmed veskis, mille hulgas veeturbiinil vahetati laagrid ning puhastati roostest labad. Veski peaajami võll asendati peaaegu täies pikkuses (ca 6 m.) uuega, liuglaagrite asemel paigaldati isetsentreeruvad kuullaagrid, remonditi ajami sidur. Ajami veetavate malmist hammasratastele tehti uued vahtrapuidust hambad. Püülimasinal lihviti üle sileda poole valtsid ning teritati rihveldatud poole omad. Laagriliuad valati uued. Töömahukaks osutus plaansõelamasina remont: et saada kvaliteetset püüli ja eraldada üksteisest kõrgem-, esimene- , ja teine sort ning kliid. Selleks tuli kogu masina sisu taastada ning komplekteerida erineva tihedusega siidist sõeltega ning valmistada hulk naturaalsest materjalist nendele harjad .
Kõik hooned, sild , pais ,veski sisemus remonditi vastavalt vajadusele. Erilist tähelepanu pöörati hoonete katuste parandamisele. Rahastati põhiliselt omavahenditest, aga saadi 15 000 krooni toetust ka Viljandi maavalitsusest. .
Samal 1993. aasta augustis käivitati veski, kus jahvatati püüli, looma- ja leivajahu ning kruupi.
Möldritena hakkasid tööle endiste möldrite Aleksander Kungla poeg Ülo ja Jaan Vendelini pojapoeg Raul, kes osalesid ka aktiivselt remonttööde tegemisel. Käive hakkas vähenema 2000. aastal
2003.a-st veski seiskus nõudluse puudumise tõttu lõplikult. Vajaduse tekkimisel on võimalik teda uuesti käivitada.
Muinsuskaitse seltsi rahadega (44 000 krooni) kahasse parandati 2006. aastal varisemisohtlik korsten
2008 suvel remonditi pais ja tehti turbiinikanalile uued siibrid . Korduvalt on parandatud veskihoone aknaid, kuna vandaalitsemist tuleb ette igal aastal.
Viljandi Muuseumi kogudes olevate paljude 18.saj juridica raamatute esialgseks omanikuks on sissekirjutuste ja nimetemplite põhjal G. L. Rathlef. Gustav Ludwig Rathlef (1847-1928) oli põllumajandus- ja ühiskonnategelane ning Lahmuse mõisa omanik. Omanike ringis on teisigi ümberkaudseid mõisnikke: von Sieversid, von Stackelbergid , von Bockid ja kohalikke kultuuritegelasi.
Kool Lahmuse vallas loodi 1848 ja õppetöö kestis mardipäevast jüripäevani.
Ehkki eesti talurahva üldisele kirjaoskusele pandi alus XVII sajandi lõppkümnendil Bengt Gottfried Forseliuse algatatud koolivõrguga, ei jõudnud kooliharidus igasse eesti nurka kohe. Rootsi riigivõim lakkas Liivimaal olemast pärast Riia kapituleerumist 1710. aastal, aasta hiljem anti tsaari nimel välja seadus kõikides kogudustes koolmeistrid ametisse panda ja talurahva lapsed jälle kooli saata.
Sõjaolukorra, nälja, katku ja rahvaarvu suure vähenemise tõttu läks veel aega, kuni eesti talulastele kõikjal koolid loodi. XVIII sajandi lõpuks rajati Liivimaal tähelepanuväärne osa koolivõrgust. Seaduse järgi pidi mõis looma võimalused laste õpetamiseks ja mõis pani ka koolmeistri ametisse. Lapsi ei tohtinud enne koolist lahti lasta, kui lugemine selge ja katekismuse viis peatükki ning palved täiesti peas. Õpiti ka laulmist. Õpetamise põhieesmärgiks oli tol ajal tulevase koguduseliikme ettevalmistamine pühakirja lugemiseks ja kiriku teenistusest osavõtuks. Esmajoones tegelesid laste teadmiste kontrollimisega pastorid. Stiimuliks oli leerist läbisaamine, kui teadmistest jäi puudu, tuli teistkordselt leeris käia.
Kauaaegne kooliõpetaja Tõnno Simonlatser (Kooli-Tõnu) kirjutas 1863. aastal, et Lahmuse mõisakool on tööle hakanud 6. novembril 1848. Koolis oli alalisi õpilasi tol ajal vähe, sest enamik lapsi pidi omandama lugemisoskuse kodus ja käis koolis vaid katsumisel . 1863. aasta talvel oli koolis 3 poissi ja 5 tüdrukut ja peale selle veel 6 last, keda vanemad saatnud. Töö toimus kõik ühes toas. Üldse kokku oli neid lapsi, kes koolikatsumisel pidid käima 71. Kooliks oli kohandatud tavaline talutare Mähkülas, mis algul oli ruumiline ja lahe, vananes ja muutus kitsaks , sest Lahmuse mõisa koolis hakkasid käima ka Enge mõisa lapsed. 1880. aastal ehitati Mähkülasse uus koolimaja, kohta mida praegu kutsutakse Kooli.
Aastal 1863. kehtestati passiseadus, mis laiendas talupoegade liikumisvabadust. 1866. aastal anti välja valla kogukonnaseadus, oluline koolide suhtes. Koolide ehitamise ja koolmeistrite palgaküsimust ei otsustanud enam mõisnik, vaid vallavolikogu. Koolimaa ja ehituspalgid pidi mõis andma ilma maksuta.
Talupoegade hulgast valiti igasse valda vöörmünder, kes lahendas kooliga seotud küsimusi ja jälgis laste koolikohustuse täitmist. Laste kooliskäimise eest vastutasid vanemad, kes lapsi kooli ei saatnud, pidid trahvi maksma või kui raha polnud, valla juures kambrikeses (puuris) istuma.
1880. aastad olid murrangulise tähtsusega koolielus , koos kirjaoskuse levikuga tõrjuti välja vana kirjaviis. Eluõiguse sai käsitöö ja võimlemine poistele sõjaväelise ettevalmistusena. Väga tähtis oli peast rehkendamise oskus.
1884 oli Lahmuse koolis 53 poissi, 67 tüdrukut ja kodusel õppel 40 last . Õppeaeg oli pikenenud kolmele talvele. 1892. aastal Taevere valla protokollist võib lugeda, et Tõnno Simonlatzer tellib kooli abiliseks Mart Kestneri, kel on õpetaja tunnistus. Õppevahendeid oli koolides sel ajal minimaalselt. Õppevahendite loetelu : Gloobus , Euroopa kaart, Baltikumi provintside kaart, Palestiina kaart, muusikainstrument ja looduspildid.
Endine koolihoone Lahmusel oli mõisast umbes 3 km kaugusel väikeses majas. Vallavalitsus otsis paremaid ruume, sest kooli plaaniti laiendada 6-klassiliseks. 1926 a. sügisel loovutasid linatööstuse juhid vastu tahtmist nende kasutuses oleva mõisahoone ja tööd alustas täiskoormusega 6-klassiline kool. 1940 a. lisandus veel üks klass ja kool kasvas veel kuni Suure-Jaanis keskkooli avamiseni 1960.aastal. Selle tagajärjel sai Lahmuse koolist jälle algkool, millele lisandusid abiklassid. 1966 muudeti Lahmuse täielikult abikooliks(8klassi) ja 1977 a. nimetati kool ümber Lahmuse Eriinternaatkooliks. Alates 2006.aastast on kooli ametlik nimi Lahmuse Kool.
Mõisa peahoone e härrastemaja – ehitatud Berend Johann von Krüdeneri poolt aastail 1837-1838. Keskmise suurusega ühekorruseline kiviehitis, mille keskmine osa on kõrgendatud kahekorruseliseks ja mis on kujundatud kolmnurkse frontooni ning toskaana orderis pilastritega. L.Rathlefi ülestähendustest on teada, et täielikult ehitas lõpuni ja laskis ümbruse kujundada Ludwig Rathlef, kes asus Lahmusele 1858.a.