Historitsism ja juugend (1)

Keila Gümnaasium
(õhtuosakond)
Referaat
Sangaste loss
Jelena Valtri
12d klass
2008
Sisukord
¤ Historitsism ja juugendi lühitutvustus
¤ Sangaste lossi ja selle ümbruse iseloomustus
¤ Sangaste mõisa ajalugu
¤ Sangaste lähiümbrus
¤ Sangaste kirik ja kalmistu
Kasutatud kirjandus:
Kunstilugu koolidele (Lauri Leesi)
www.sangaste.ee
www.sangasteloss.ee
http://et.wikipedia.org/wiki/Sangaste_loss
Historitsismi ehk neostiilide aeg kestis Eesti mõisaarhitektuuris kuni Esimese maailmasõjani, kuigi 1900. aasta paiku tuli ta kõrvale juugentstiil. Oma eesti- ja saksakeelse nime sai ta 19. sajandi lõpul ilmunud saksa ajakirjast ”Jugend”,kus seda stiili propageeriti, ingliskeelses maailmas nimetatakse sama modernstiiliks ja prantsuskeelses Art Noveau ’ks.Juugent on pärit Inglismaalt.Selle stiili alusepanijaks oli mitmekülgne inglise kuntsnik ja arhitekt WILLIAM MORRIS (1834-1896)kes kutsus üles loobuma kuninganna Victoria ajal vohanud eklektikast,s.o. Erinevate stiilide kokkusobitamisest ja gootika elutust jäljendamisest.1840-50teks aastateks oli rangete vormide aeg läbi ning läbisegi hakati kasutama kõikide ajalooliste arhitektuuristiilide (romaani, gootika, renessanss, barokk , klassitsism) detaile või siis püüti jäljendada mingit konkreetset ajaloolist stiili. Seda ajastut nimetatakse historitsismiks. Kui hoones jäljendati mingit konkreetset ajaloolist stiili (nt gootikat ) teisi stiile paljus vältides, siis nimetatakse seda ka ka neo- ehk pseudostiiliks (nt neogootikaks ehk pseudogootikaks). Kui ühes hoones on jäljendatud mitut stiili, saab sellist hoonet klassifitseerida erinevalt ning sageli on seda ka tehtud.1900. aasta paiku hakkas historitsismile vastukaaluks
levima arhitektuurisuund, kus ajalooilised rangemad stiilid asendusid vabama kumerama käsitlusega, kus eeskuju võeti tihti väänlevatest ja lopsakatest taimemotiividest.Sel ajastul ehitati väga palju uusi mõisahooneid ning veel rohkem ehitati vanemaid hooneid ümber. Valdav enamik Eesti mõisaid on saanud endale midagi külge historitsismiajastust.
Keskajal asus Sangastel Tartu piiskopi mõis. Algsest asukohast Keeni linnamäelt (esmamainitud 1287) toodi ta järgnevatel sajanditel praegusse kohta. Poola ajal oli mõis riigi (kuninga) omanduses , Rootsi võimu alla minemise järgselt kingiti see aga kuningas Gustav II Adolfi poolt 1626. aastal Christoph Rasky'le.
1723 . aastal kinkis vene keiser Peeter I mõisa kindral Golovinile. 18. sajandil vahetas mõis mitmeid omanikke, kuni 1808 omandasid Sangaste mõisa (saksa k Schloß Sagnitz) von Bergid. Von Bergide omandusse jäi mõisasüda kuni 1939. aasta ümberasumiseni.
1870-80tel aastatel Friedrich von Bergi poolt esinduslikult välja ehitatud mõis on Eesti üks kaunimaid ja omanäolisemaid. Peamiselt kahekorruselise sopilise peahoone lasi mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel. 1883. aastal valminud hoone on väga liigendatud ning on saanud suuri mõjutusi neogootikast. Hoone fassaadi kaunistab neljakorruseline sakmelise rinnatisega torn. Torni esimene korrus on lahtine võlvitud katusealune , millel on huvitav efekt - ühes nurgas sosistatu on kuulda teises nurgas. Väikesed tornikesed asuvad veel hoone mitmeis paigus.
Eriti kaunis on hoone suur saal , kus gootikale lisandub mitmeid idamaa kujunduselemente. Sealt leiab nii gooti tähtvõlvi kui ka idamaade stiilis elemente. Saali põhiosa on kaheksatahuline ning selle keskosa valgustab katuses paiknev kaheksatahuline latern. Saali ühel küljel on ka siserõdu. Tagafassaadi kaunistavad teravkaaraknad ning sakmelised viilud ja tornikesed. Kaunid ruumid on ka fuajee, söögisaal (jahisaal) ja raamatukoguruum. Võlvitud fuajeel on kaunid seinatahvlid. Söögisaal on kujundatud inglise stiilis tumedate seinapaneelide ja tumeda kassettlaega. Torni teisel korrusel asub raamatukoguruum, kus on säilinud algseid seinakappe; selle ees asuvas nn lugemissaalis asuvad kaunid koobaltmaalingutega kahhelahjud. Hoone vasakus otsas oli veel kasvuhoone laadne klaasist katusega väike talveaed, mis pole aga meie päevini säilinud.
Ka kõrvalhoonetest on paljud kujundatud peahoonega ühtses stiilis. Esinduslikumad neist on keskaegset linnust meenutav tallikompleks ning väike veetorn . Peahoone taga teisel pool tiiki on liigirikas metsapark.
Mõisasüda oli von Bergide omanduses kuni 1939. aastani. Nõukogude ajal oli mõisas nii puhkekodu kui ka pioneerilaager . Kaasajal saab mõisas korraldada mitmesuguseid üritusi - seminare konverentse, pidusid jne. Samuti saab seal ööbida.
Mõisa viimane omanik Friedrich von Berg (1845-1938) oli tuntud sordiaretaja. 19. sajandi lõpul aretas ta kohalikele oludele väga sobiva rukkisordi Sangaste. Friedrich von Berg oli ka Liivimaa üks esimesi autoomanikke ning autonduse eestvedaja Lõuna-Eestis.
Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Sangaste kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Sangaste valla territooriumile.
Esmakordselt mainitakse Sangaste algupärast nime Toyvel, Theal; rahvasuus Tõhala, 1272 aastal seoses Tiedemannus de Toyvele nimelise isikuga. Kohanimi “Sangaste” pärineb 1287. aastal rajatud mõisast (Sagnitz, Sangnic, Sangenitz jne.). (Kaaramaa, Lembit ja Kübar, Harri 1980 “Põllumajanduslik Sangaste”) Esimene mõis rajati mäe lähedale, mida eestlased Harimäeks, sakslased aga Püha Leonhardi mäeks kutsusid. XVI saj. alguses olevat Sangaste olnud Vana-Liivimaal Tartu piiskopi suveresidentsiks. Poola võimu all 16.-17. saj. vahetusel muudeti Sangaste kuningamõisaks. Poola ja Rootsi sõja käigus sai Sangaste aga kannatada ning olukorra parandamiseks liideti Rootsi võimu all 17. saj. teisel poolel Sangastega veel 8 mõisat (Puka, Keeni, Vaalu, Kaagjärve, Krüüdneri, ja hiljem Nötkenshof- Lauküla läheduses, Halechof- Aaldu talu ning Buchholtzhof- Karijärve juures Karula kihelkonnas). Nii jäi Sangaste mõisa territooriumile ka Valga linn. Aastal 1626 andis Gustav Adolf mõisa rüütel Christoph Raskele.
Ka Põhjasõda oli Sangaste piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. 1723. a. andis Peeter I Sangaste koos Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765 . a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (1763-1811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega.
Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav(Astav)Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (1794- 1874 ) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem - 1856 . a. 1839. a.abiellus ta Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega, kes oli Austria feldmarssal Dauni tütretütar. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873.a. oma venna Gustavi pojad, andes neile parima hariduse, krahvitiitli ja lemmikvennapojale Friedrich Georg Magnusele ka varanduse . (16 mõisat Eestis, Lätis, Soomes ja Poolas) Gustav von Berg oli juba 1851. aastast elanud oma perega Sangastes, juhtinud mõisa majapidamist ja alustanud mõisa aedade ja parkide rajamist .
Sangaste mõis meenutab pisut rohelusse peidetud väikest linnust. Möödunud sajandi kolmandal veerandil oli see Lõuna-Eestis üks jõukamaid mõisaid.
Eesti Vabariigi ajal kuulus Sangaste kihelkond algul Tartu maakonna alla, 1920. a. loodi Valga maakond. Kuni 1939. aasta valdade reformini kuulus Sangaste kihelkonda 5 valda: Keeni, Kuigatsi, Laatre , Tõlliste ja Sangaste. 1939 toimunud reformiga liideti näiteks Sangaste ja Keeni vallad . Eesti Vabariik vähendas mõisa maid ning jagas enamuse maadest asundustaludeks (praegune Lossiküla on kujunenud just 1920-ndatel), kuid mõisasüda ja ümbritsevad maad jäid perekonna kasutusse.
Veidi peale “rukkikrahvi” surma (1938) loodi mõisa südamesse Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste aretusjaam, millest ENSV ajal sai Sangaste Aretuspunkt (iseseisev alates 1957 aastast, liideti Sangaste kolhoosiga 1986). Esimene kolhoos Sangaste vallas moodustati oktoobris 1948. Mitu väiksemat kolhoosi ühinesid ajapikku kuni 1961. aastani, lõpuks asus kolhoos seniste Restu ja Sangaste mõisa maadel . (Kaaramaa ja Kübar, 1980) Sangaste külanõukogust sai Sangaste vald aastal 1991; kolhoos lõpetas tegevuse 1994.
Sangaste aleviku peamised vaatamisväärsused on EELK Püha Andrease Sangaste kirik ja surnuaed, kus on näiteks “Sangaste rukki” aretaja krahv Bergi ja Lossipargi korrastamise entusiasti Herbert Raabi hauad. Sangaste kiriku esmamainimine oli aastal 1379, kuid seejärel on kirikut mitu korda hävitatud ja taastatud. Praegune kirik on pärit 1742 aastast.
Praegu Sangastele kuulsust toov Sangaste loss asub 6 km kaugusel Lossikülas. Loss valmis aastal 1881, samal ajal alustati nn. Lossipargi rajamist. Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema . 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja . Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel, kuid ametlikult kuulub hoone siiani riigile. Tänasel päeval töötab Sangaste Loss turismiasutusena, mis korraldab hoonet ja ümbrust tutvustavaid ekskursioone, pakub ööbimise-, toitlustuse ja ürituste korraldamise võimalust jne. Koostöös naabertaludega pakutakse ratsutamisvõimalusi. Sangaste mõisa härrastemaja on Eesti üks uhkemaid historitsistlikke ehitisi . Sakmelised viilud ja müürid, tornikesed, teravkaarsed aknad ja fassaadil väänlevad ronitaimed teevad sellest tõelise muinasjutulossi. Inglise neogootika laadis härrastemaja ehitati 1879 –1883 ning arhitektiks oli Peterburi akadeemik Otto Pius Hippius , kelle kavandatud Tallinna Kaarli kirik oli paar aastat varem valmis saanud. Pärimuse kohaselt tellis kaunimatest kaunima hoone Friedrich von Berg, kui ta armastatu isa Šotimaal oli tema kosjad tagasi lükanud, märkides, et peig pärineb vaeselt ja metsikult maalt. Lossi sissepääs on paigutatud tudorkaarse veranda alla. Esindusruumid paiknevad hoone I korrusel.
Eriti uhked on võlvitud vestibüül, kaheksanurkne läbi kahe korruse ulatuv kuppelsaal, mauri dekooriga kabinet ja tumeda puitviimistlusega inglise stiilis söögituba.,repihall, piljardituba ja raamatukogu. Kõrvalhooneid on palju, mitmed neist on härrastemajaga sarnased punased telliskivihooned. Silmapaistvamad neist on veetorn ja sisehooviga tallidekompleks, mis rajati 1880. aastatel. Lossi esiväljakut raamivad ühekorruseline klassitsistlik valitsejamaja (1817) ja tall ( 1813 ). 75 hektari suurune metsapark on liigirohke. Esimesed teated Sangaste mõisast pärinevad aastast 1522, kui seal oli Tartu piiskopi lauamõis. Üle saja aasta, 1808–1939, oli mõis Bergide aadliperekonna valduses. Mõisa majandus oli tipus 19. sajandi lõpus, 1912. aastal tunnistati Sangaste mõis Venemaa parimaks. Pärast Eesti Vabariigi maareformi sattus majand 1920ndatel raskustesse ja Friedrich von Bergi surma järgselt müüdi mõisa vara 1940. aastal oksjonil. Bergi aadlisuguvõsa ei olnud küll eriti suur, kuid oluline. Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (1794–1874) oli marssal , vene väejuht, Soome kindralkuberner ja Poola asehaldur . Soome kubernerina soodustas ta soome keele levikut ja soome kodanluse tugevnemist. Sangaste viimane omanik Friedrich von Berg (1845–1938) oli kogu Euroopas tuntud sordiaretaja. Õppis Tartu ja Sorbonne ’i ülikoolis, töötas Šotimaal. Tema aretatud rukkisort ‘Sangaste’ on tuntud tänaseni. Berg rakendas kõiki moodsaid agro- ja zootehnilisi võtteid. Juba 19.-20. sajandi vahetusel lüpsti mõisas piima masinatega. Sangaste mõisa täkust aretati eesti tõugu tori hobune. Talupoegadesse suhtus ta hästi ning tegi palju nende harimiseks ja talumajanduse kaasajastamiseks. Krahvi matustele tuli 1938. aastal kokku üle 1000 talupoja, kes moodustasid kilomeetrite pikkuse spaleeri teel mõisast kirikuni. Nõukogude okupatsiooni ajal oli mõisas pioneerilaager, tänapäeval on lossis hotell . Sangaste lossi on projekteerinud arhitekt Otto Pius Hippius (s.1826-1883) Friedrich Georg Magnus Bergi (s.1845-1938) ideede põhjal, mis olid inspireeritud Windsori ja Balmorali losside külastustest.Algselt oli lossis 99 tuba , sest alates 100-st toast võis olla vaid tsaaril. Praegu on lossis 149 tuba.
Kujundus lähtub neogootikast. Hoone on põhiliselt kahe-, osaliselt kolme ning neljakorruseline, punasest puhasvuuk tellistest, sokkel graniidist. Fassaade liigendavad arvukad ette- ja tagasiasted, dekoratiivdetailid, erineva kuju ja kõrgusega nurgatornid astmikfrontooniga risaliidid ja erikujulised aknad (neist paljud teravkaarsed või pilukujulised), sakmikrinnatised ning mašikuliikarniisid, astmelised tugipiilarid jms. O-küljele avanevat peasissekäiku markeerib kõrge 4-nurkse ristlõikega torn, mille I korrusel kaaristu ja ülaäärel sakmikrinnatis. Eriti liigendatud on S-tiib, mille keskmeks polügonaalne telkkatusega saaliplokk. Pargi suunas avaneva W-külje keskel on suhteliselt lai ja kõrge astmikfrontoon, mille ees rõdu. N-tiival asetseva majandusploki lõpetab terava telkkiiviriga sale 8-tahuline torn.
Esindusruumid paiknevad I korrusel, mitmes neist tähelepanuväärse stiilse interjööriga. Võlvitud vestibüül, läbi kahe korruse ulatuv roidvõlvkupliga kaetud 8-nurkne saal, sinna avanevad nn.`inglise stiilis` söögituba ja kabinet. Siin on rohkesti kõrgetasemelist tisleri - ja stukitöid, samuti kahhelahje, kamin jm. ka ülakorruse ruumides, millede ruumijaotus suuresti säilinud, on stiilseid uksi , koobaltmaalinguga kahhelahjud, raamatukogus nikerddekooriga kapid. (EA; ajalooline õiend, 1978)
Esimesed teated aastast 1522, olles keskajal Tartu piiskopi tähtsamaid lauamõisasid.
Viimaseks mõisaomanikuks oli 1888-1938 Friedrich Georg Magnus von Berg, üks markantsemaid ja haritumaid balti-saksa mõisnikke, põllumajandusteadlane, maailma ühe vanema rukkisordi `Sangaste aretaja ja tõi Eestisse hobuse kellest sai meil kõige paremaks osutunud tori hobusetõu esiisa ja rajas praeguseks kõige liigirikkama pargi Eestis.
Peahoone projekteeris arh. O.P. Hippius 1874, ehitus kestis 1879-81 ehit.-meister F. Maag.
Pärast sõda oli lossis pioneerilaager. Hiljem kuulus Tartu plastmasstoodete Katsetehasele. 1994. aastal anti mõis rendile firmale Realreisid. Hetkel on mõis riigile kuuluv.
(EA; arh. mälestise pass, 1982)
"Sangaste lossi arhitektuuriline lahendus tähistab olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel. Selles säilib püüd esinduslikkuse ja seisusliku üleoleku väljendamiseks ning silmnähtav taotlus omaks võtta uue kujuneva elustiili suuremat intiimsust ja inimlikku mastaapi. Sangaste loss on küpse historismi musternäide.
Oma välisilmelt on loss tüüpiline "tudoristlik" ehitus. Sissekäiku rõhutab väravatorn, loomulikult ilma langevõre, rippsilla ja kaitsekraavideta. Lossi maalilise silueti loovad erikujuga tornid, trepiviilud, ärklid ja fassaadi ette- ja tagasiasted kujundavad vahelduva, rikkalikult liigendatud hoonemassi. Uuest elustiilist annab tunnistust klaaskatusega talveaed, mis pole säilinud. Ka sisearhitektuur erineb tunduvalt traditsioonilise mõisahoone interjöörist… Sangaste ansamblisse kuuluvad ka tornikindlust meenutav sõjakas veetorn ja "kastellitüüpi" hobusetallid. Kõik ehitused on punasest tellisest, mis samuti on tüüpiline pseudogooti mõisahoonetele. Ilus park ja maalilised tiigid moodustavad hoonete ansambliga orgaanilise terviku."
Projekteerimine venis. Krahvi pojapoja René Bergi meenutuste kohaselt olevat lõplikus kujundamises suur osa krahvil endal. Ehitamiseks läks lahti 1879. aastal ehitusmeister Rudolf Maagi juhtimisel. Loss valmis 1883.
Aeg on kahjustanud Sangaste lossi ja pargi ansamblit . Vaatamata kõigele on Sangaste loss üks parimaid 19. sajandi teise poole arhitektuuri näiteid Eestis. A. Heina sõnul on üks huvitavamaid Hippiuse projekteeritud hooneid tema ainus profaanehitis Eestis - Sangaste loss. "See hoone on tollase mõisaarhitektuuri kõige esinduslikum saavutus," kinnitab Hein. Sangaste energiline mõisaomanik Friedrich von Berg tellis projekti Hippiuselt ja viimane esitas projektikavandid juba 1873. aastal. Ehitustööd algasid siiski alles 1879. aasta aprillis . Hoone oli hiiglaslik , juba telliste hulk - 1 450 000 - oli aukartustäratav, ja hoone valmimine võttis aega viis aastat. Kahjuks ei näinud arhitekt lõplikku varianti enam oma silmaga. Valminud loss sai maaliline - teravad profiilid , kihiline struktuur, torniline katus... Kuigi Sangaste lossist kõneldes on teda tihti võrreldud Windsori kuningalossiga, ei ole see võrdlus A. Heina sõnul õigustatud. Pigem imponeeris Hippiusele inglise arhitektide tööstiil, nende oskus sobitada arhitektuuripärandit tolleaegse arenenud ehitustehnoloogiaga. Ka Hippius oli saanud loomingulist innustust keskaegsest ehituskunstist.
Hippius suhtus oma töösse äärmiselt loominguliselt. 1867. aastal võttis ta osa Berliini toomkiriku konkursist. Sel perioodil avaldas ta ka mitmeid artikleid, kus põhjendas oma seisukohti. Nii on ta kirjutanud oma 1871. aastal avaldatud töös "Darf der Dom von Berlin ein Kuppelbau sain?" järgmised read: "Arhitektuuristiil pole sugugi üksnes väline maitsesuund ja stiiliprobleem, üksnes konstruktsiooniline küsimus - vaid sellel on sügavam tagapõhi, mis seostub traditsioonilise kunstisümboolikaga."
Terve elu oli Hippius seotud nooremate põlvkondade õpetamisega. Õppejõu töö sidus teda mitme Peterburi õppeasutusega, sealhulgas Katariina Instituudi, Peterburi Ehituskooli ja Stieglitzi kunstikooliga. Aastal 1865 anti Hippiusele akadeemiku tiitel ja 1879 sai ta professoriks. "O. P. Hippius oli arhitekt, kes eluaeg vaevas ennast suurte ideedega: saada ehituskunsti novaatoriks, reformeerida protestantlik kirikuarhitektuur ," kirjutab A. Hein Hippiuse 100. sünnipäeva puhul 1983. aastal. Otto Pius Hippius suri 10. septembril 1883 Peterburi kubermangus Pargolovos.
Kuigi Eesti rahvuskultuur on olnud tihedalt seotud baltisakslastega, ei saanud nad siiski eestlastele päris omaks, vaid jäid ikka võõramaalasteks. Ehk seetõttu on ka Hippiusest vähe kirjalikku materjali. Tema saatuseks oli jääda omadele võõraks ja ka võõrastele ei saanud ta omaks. Kuid tema silmapaistvad tööd on jätnud märkimisväärse jälje Eesti rahvuskultuuri ajalukku.