Malta ordu rüütel, Rootsi aadlisuguvõsa liige leitnant Woldemar Friedrich von Pistohlkors. Pistohlkorsile kuulusid ka Kaave ja Kurista ning paljud teised mõisad. 1837. aastal abiellus Otepäält pärit noorparun Erich Karl Johann Stackelberg (1805–1869) tema tütre Julie Eleonorega ning viimase surma järel 1848. aastal tema kaksikõe Margaretha (Margot) Helenaga (1815–1885). Karl ja Margot olid Viktor von Stackelbergi vanemad. Stackelbergid pärisid osa mõisast krahvinna Mellinilt 1864. aastal nende suguluse tõttu Pistohlkorsidega. Terve mõisa said nad enda valdusse 1889. aastal, kui Viktor von Stackelberg ostis selle Woldemar von Pistohlkorsilt 30 000 hõberubla eest. Viimane Kärde mõisa omanik oli Viktor Alexander August von Stackelberg, (sündinud 23.04.1853 Ponewieschis, Kaunase kubermangus, praegune Panevėžys Leedus; surnud 02.02.1945 Pfortenis, Alam-Lusaatias, praeguses Poolas)
kõige suurem ja uhkem nn. Valge saal, ümmarguse põhiplaani ja väga uhke laega kuppelsaal mida kasutati esivanemate galeriina. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal on mõnes kohas isegi säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale läksid. P. von Stackelbergi härrastemaja on suur kahekorruseline kivihoone, peafassaadil on esinduslik astmikulise ehisviiluga sammasportikus marmortrepiga, tiibadel külgrisaliidid. Alakorrus on võlvitud, enamik ülakorruse esindusruume paikneb anfilaadina, silmapaistvad on hoone keskteljel asetsev kuppelsaal ja läänetiival asuv sammassaal. Härrastemaja taga paiknevat parki ümbritseb kaarjalt suur paistiik.
millest enamik paiknes peahoonest lääne pool, kui mida pole praktiliselt säilinud (v.a. paar ümber ehitatud ja algse välimuse kaotanud rajatist). /1/ 2 1. Riisipere mõisa ajalugu ja arhitektuur Esmakordselt mainitakse Riisipere mõisa 1394 aastal. ning esimesed omanikud olid Weckenbroded. 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. Olemasolev peahoone valmis 1821. Aastal. Alates 1786. Aastast oli omanikukeks Stackelbergid, kellega algas pikem ning ehitus- ajalooliselt kõige huvitavam ajajärk mõisas, mis vältas kuni mõisate võõrandamiseni Eesti Vabariigi maareformiga. Stackelbergide endi näol oli tegemist ühe võimsaima aadlisuguvõsaga Baltimaal. /2, lk 5/ 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Hoone keskosas asub võimas ja rikkaliku dekooriga kuue sambaga astmikfrontoon
ja lasknud raiuda sihi kiriku juurde, et näha, kus tütar maetud on kirikuaeda. Valges saalis Riisipere mõisas oli üks aken kinni müüritud, kui tütar suri. Anu Korb< Õilme Sepp 1990 TÜTARLAPSE VAIM MÕISAS Minu ema rääkis küll väga imelikku lugu. Ütles veel, et: ,,Ma olen ise seda näinud." Neljateistkümne- aastaselt läinud Riisipere mõisasse. Alguses oli olnud aedniku abiks ja siis toeatüdrukuks- Stackelbergid olid väga ead inimesed olnud. Seal tema akand lõunalauda katma, siis olla tulnud temale vastu üks niisugune kena noor tütarlaps madrusekleidis. Ema läind siis veel proua käest küsima, et mitmele ma lauda katan? Proua oli päris imestunud äälega küsinud, et : ,,Kulla laps, miks sa seda küsid, eks ikka kata nii nagu alati." Ema oli vastanud, et ma mõtlesin, et on külalised, üks võõras preili oli veel tulnud. Proual läks nägu tõsiseks: ,,Kas sa nägid
Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb algselt baroksena kujutatud mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. [5] Joonis . Palmse mõisa peahoone vaade edelast A. Kaldam 23.09.2010 Joonis . Palmse mõis interjöör. J. Nilson ALATSKIVI LOSS Alatskivi mõisa on esmakordselt mainitud 1601. aastal. Varaseim teadaolev mõisahärra oli Johann Wrangeli, hiljem on mõisat korduvalt pärandatud, kingitud ja renditud. Viimasteks omanikeks on olnud Stackelbergid ja Nolckenid. Praeguse härrastemaja laskis Luunja parun Arved von Nolcken ehitada enda tehtud projekti järgi aastatel 1880-1885. 1921. aastal mõis riigistati. Seal on aja jooksul tegutsenud Alatskivi Kõrgem Algkool, piirivalve Peipsi jaoskonna staap, masina-traktorijaam ja Alatskivi aiandussovhoos. 2003-2011 teostati lossis kapitaalsed restaureerimistööd, täna tegeletakse seal turismindusega. [9] Alatskivi lossi rajamisel on eeskuju võetud Inglise kuninganna Victoria Sotimaal olevast
taustal. Kui 1310. aastal andis Saksa-Rooma keiser Heinrich VII Saksa ordu kõrgmeistrile õiguse kasutada oma riigivürsti ametipitsatis keisrikotkast, kujunes ka orduembleem orduvapiks. Vasallide vapid jagunevad kõnelevateks ja tummadeks. Esimestel viitab vapikujund piktograafiliselt vapiomaniku perekonnanimele, näiteks roosid Rosenite, jalad Footide jne vapil. Perekonnanimi võidi saada päritoluküla (nt Stackelbergid, Ungernid, Buxhövdenid), vasallile kuulunud lääni (nt Dolenid, Yxküllid) või hüüdnime (nt Plater, Scheel) järgi. Esimesel juhul kasutati eesliidet de, von või vom der, teisel juhul gen (sõnast gennente nimetatud sks k). Tummade vappide pildid viitavad kõikvõimalikele motiividele. Näiteks on siin esindatud jahitrofeed: metskuldi pea, karukäpad, hirv, kits, jäär jms. teise grupi moodustavad mitmesugused esemed. (ibid, lk 18)
Tegu on keskmise suurusega ühekordne puithoone. Kaetud tsement- valtskivi katendiga kelpkatusega. Madalal vundamendil, rõhtlaudisega hoone, mille sissekäigu ees taandub lahtine veranda (Kultuurimälestiste riiklik register, 2017). Abja mõis Abja mõisast (saksa k Abia) on varasemaid teateid 1582. aastast. 17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, peale Põhjasõda oli see aga Carl Magnus von Posse valduses. 1780tel aastatel omandasid mõisa von Stackelbergid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni (Eesti mõisaportaal, 2017). Mõisasüda asub praegusest Abja alevikust kilomeetrike kirdes, kõrge veeru serval. Esinduslikult ehitati ta välja 18. sajandi teisel poolel Friedrich Adolph von Stackelbergi ajal (Eesti mõisaportaal, 2017). Varaklassitsistlik, 2-korruseline krohvitud kiviseinte ja lameda plekk-katusega hoone. Vasakpoolne ots omapäraselt poolümar, sarnanedes Polli härrastemajaga. Paremal ärklikorrusega historitsistlik
maakivist viinaköök. Mõisaaegne on ka puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud nii lasteaed kui algkool. Hetkel on seal raamatukogu ja seltsimaja. Viinaköögi juures on mälestusmärk Neckmansgrundil valvanud ja esimesel sõjaööl põhja lastud tulelaeva meeskonnale. Kõrgessaare mõisat, mille peahoone ja paljud kõrvalhoonedki on tänaseks hävinud, on valitsenud kõik kuulsamad Hiiumaa mõisnikesuguvõsad, sealhulgas De la Gardie'd, Stenbockid, Ungern-Sternbergid ja Stackelbergid. Kuna mõis asus kariderohke mere vahetus naabruses, siis tegeldi seal tihti hätta sattunud laevameeste või laadungi päästmisega. Päästjaid peeti meeles hõbekarikate ja muude kingitustega. Mäletatakse ka seda, et nii mõnigi kord olnud mõisa aed täis kuivavaid sametkangaid ja muud peenemat kraami. Aasta enne oma surma (1909) müüs von Ungern-Sternberg suure osa siinsetest aladest H. Koganile, see
lisanud. 1781 uuendati tornikiiver, 1840 jagati kodanikesaal väiksemateks, vahelae ja seinatega tükeldatud ruumideks ning 1859 ehitati fassaadiaknad teravkaarseiks. 1890 sai kodanike saali tekkinud ruumid neogooti kujunduse. (Raam,1993) Renessans Kaagvere mõis pilt 5 Kaagvere on muistne mõis, mis rajamisajal kuulus perekond Kawerile. Siit tuleneb ka mõisa saksakeelne nimi Kawershof, mis rahvasuus mugandus Kaagvereks. Kaweritelt said mõisa Stackelbergid, seejärel vahetusid omanikud tihti. 1645 oli mõis Fromholm von Tiesenhauseni, 1786 Johann Gottlieb Münnichi, 1815 paruness Marie von Nolckeni valduses. Mõisa riigistamisel 1920 anti hooned Tartu linnale. Tänapäeval tegutseb mõisas Kaagvere erikool. Kaagvere mõis paikneb laugjal maastikul emajõe kaldal. Mõisaansambli moodustasid arvukad hooned, kuid 1846. aastani puudus mõisal esinduslik peahoone. See ehitati, kui mõisa omanikuks sai Gustav Fromhold von Nolcken
korsten 2008 suvel remonditi pais ja tehti turbiinikanalile uued siibrid. Korduvalt on parandatud veskihoone aknaid, kuna vandaalitsemist tuleb ette igal aastal. Viljandi Muuseumi kogudes olevate paljude 18.saj juridica raamatute esialgseks omanikuks on sissekirjutuste ja nimetemplite põhjal G. L. Rathlef. Gustav Ludwig Rathlef (1847-1928) oli põllumajandus- ja ühiskonnategelane ning Lahmuse mõisa omanik. Omanike ringis on teisigi ümberkaudseid mõisnikke: von Sieversid, von Stackelbergid, von Bockid ja kohalikke kultuuritegelasi. Kool Lahmuse vallas loodi 1848 ja õppetöö kestis mardipäevast jüripäevani. Ehkki eesti talurahva üldisele kirjaoskusele pandi alus XVII sajandi lõppkümnendil Bengt Gottfried Forseliuse algatatud koolivõrguga, ei jõudnud kooliharidus igasse eesti nurka kohe. Rootsi riigivõim lakkas Liivimaal olemast pärast Riia kapituleerumist 1710. aastal, aasta hiljem anti tsaari nimel välja seadus kõikides kogudustes koolmeistrid ametisse panda ja
annaabi.ee 
