Mooste mõis

nurm, kati

Mooste mõis (0)

Keskkool - Kategooriata - Uurimistöö

5 VÄGA HEA

(kool)
Mooste mõis
Referaat
Koostaja : (nimi)
(Koht, aasta)
Sisukord

Ajalugu

16.sajand (lk 3)

18.sajand (lk 3)

Perekonnad

Esimesed Nolckenid (lk 3)

Gustav von Nolckeni aeg (lk 4)

Axel von Nolckeni aeg (lk 5)

Eduard von Nolckeni aeg (lk 5)

Mõisa-ala iseloomustus (lk 5)

Mõisas asuv kool (lk 6)

Mõisa paranormaalne pool (lk 6)

Pildid (lk 7)

Kasutatud kirjandus (lk 10)

1 Ajalugu

16.sajand
Esmakordselt mainitakse kirjalikes allikates Moisekatzi( eesti k. Mooste) Kirumpää lossipiirkonda kuulunud külana, mille läänistas Poola kuningas Stefan Bathory 16. sajandi lõpus Võnnu maakohtunik Wilhelm Sturzile. Kuni Poola võimu lõpuni kuulus see küla tema pojale Caspar Sturzile.
1625. aastal kuningas Gustav Adolf läänistas Moisekatzi ja Kaugositzi (eesti k. Kauksi) mõisad Joachim Nicolaus von Güntersbergile, kellele need kuulusid veel 1639. aastal.
Varsti pärandas ta mõisad oma pojale Nicolaus von Güntersbergile, kelle surma järel läksid need 1653. aastal avatud läänina riigile tagasi.
1660. aastal pantis Rootsi kuningas mõisad Narva linnusekrahv ja bürgermeister Lorenz von Numersile ja tema vennale Levin von Numersile. Numersite (ka Nummers, varasemates allikates Numens) pärandis olid Mooste ja Kauksi veel 1686. aastal.
17. sajandi lõpul läks Mooste tagasi riigi omandusse.

18.sajand
Mooste mõis on väga paljude omanike käes olnud ning seega on 18. sajand üpris segane. 8. mail 1717 kinkis Peeter I Mooste ja Kauksi mõisad riiginõunik krahv Paul Jagusinskyle, kes müüs peagi valdused nüüd juba ühendatud Mooste mõisana ülemtallmeister krahv Carl Gustav Löwenwoldele. Tema pojalt, ülemõuemarssal krahv Gustav Reinhold Löwenwoldelt läks mõis Stockholmi Õuekohtu president parun Otto Reinhold Strömfeldile, kes aga müüs selle 1741. aastal koos Luunja mõisaga krahv Ernst Münnichile.
Üsna pea pärast mõisate omandamist konfiskeeriti aga krahv Münnichi varandused ning Mooste anti rendile kaptenilesk Hedwig von Strykile (sündinud Stärck). Kuid juba 1744. aasta juunis kinkis keisrinna Elisabeth Mooste krahv Münnichi isa vennale, ülemõuemeister vabahärra Christian Wilhelm von Münnichile, kellele jäi mõis enam kui kahekümneks aastaks.
10. mail 1766 . aastal restitueeris Peeter I Mooste taas krahv Ernst Münnichile, kelle järeltulijate kätte jäi mõis nüüd kuni riigistamiseni.
1788. aasta märtsis sõlmisid krahv Ernst Münnichi pärijad lepingu, millega loovutasid 75000 rubla eest Mooste ja Luunja ning Saksamaal Oldenburgis asunud Neuenhuntorfi ja Münchenau perekonnamõisate omandiõiguse krahvi pojale-riiginõunik krahv Johann Gottlieb Münnichile.

Perekonnad

Esimesed Nolckenid
1815. aastal päris krahv Münnichi tütar Maria Ernestina von Nolcken Mooste, Luunja, Kaagvere ja Vana-Kastre mõisad. Abielust maanõunik vabahärra parun Axel Gustav Friedrich von Nolckeniga oli parunessil neli last. Rootsi õuetallmeistri poeg Axel von Nolcken pärines nimekast Rootsis elutsevast Nolckenite suguvõsast, millele oli 1747. aastal omistatud vabahärra seisus. Abielludes krahvinna Münnichiga sai Nolckenist 1788. aastal Venemaa alam ning 1797. aastal kanti ta Liivimaa aadlimatriklisse.
Nolckenite vanimast pojast, kreisisaadik parun Georg Johann Friedrich von Nolckenist kujunes Liivimaa Rüütelkonnas konservatiivide mõjuvõimas liider, kes astus 1842. aastal Peterburis rüütelkonna esindajana välja baltisaksa aadli õiguste piiramise vastu. Ehkki Georg von Nolckenile kuulus 1817. aastast küll Luunja mõis, ei saanud temast aga perekonna teiste valduste – Mooste ja Kaagvere – seaduslikku omanikku .
Abielust krahvinna Catharina Louisa Münnichiga sündis perre 10 last.
Kui Maria von Nolcken suri 1845. aastal Kaagveres, pärisid lisaks maavaldustele tema lapsed ka kopsakad võlad, mille kogusuuruseks arvestasid nad 21. augustil 1845. aasta koostatud nimekirjas 69 420 hõberubla ning 180 vakka rukkist. Võlasummade protsentide tasumine jagati kahte ossa: 52000 hõberubla protsendid tuli tasuda Mooste mõisa sissetulekutest, ülejäänud võlamaksed aga Kaagvere mõisakassast. Seisusekaaslastest võlausaldajate kõrval võib sellest nimekirjast leida ka võlgnevusi mitmetele mõisateenistujatele (valitseja, aednik , kokk, karjatalitaja lesk ) ning magasiviljavõlgu.

Gustav von Nolckeni aeg
1846. aastal läksid Mooste ja Kaagvere mõisad paruness von Nolckeni pärandina tema pojapoja – Georg ja Catharina von Nolckeni teise poja – nimeka Liivimaa aadlipoliitiku parun Gustav Fromhold von Nolckeni kätte. Õppinud õigusteadust Tartus ja Berliinis, töötas ta esialgu Tartu sillakohtu adjunkti, seejärel Tartu kreisikohtu assessori ning 1848-51 Tartu kreisikohtunikuna.1850. aastatel kujunes temast Liivimaa maapäeval konservatiivse partei juht nagu oli olnud ka tema isa. Ta oli 1851 -1854 ja 1869-1870 Liivimaa maamarssal ning 1854- 1856 ja 1857-1869 maanõunik. Sattunud vastuollu aadlikonvendiga, astus ta 1870. aastal tagasi.
Parun Gustav von Nolcken abiellus 10. augustil 1840 kindralleitnant Christoph von Reuterni tütre Jutta von Reuterniga ning neil sündis neli last.
Lisaks Liivimaa maavaldustele omandas Gustav von Nolcken 1871. aastal ka Kuramaal Goldingeni kreisis asuvad Lielezere, Reņģe ja Pampaļi mõisad. Kõik oma maavaldused jagas ta hiljem oma nelja poja vahel.
Mooste ja Kaagvere mõisate ülevõtmise ajal jäi Gustav von Nolcken oma isale võlgu 18 000 hõberubla. Seda võlasummat tõotabki noor parun koos 5 %-ga selles 1. mail 1846. aastal Tartus allkirjastatud kirjas järgnevalt iga aasta esimesel mail tagasi maksma asuda .
1869. aastal on Mooste mõisa alla kuulunud Karuküla, Kauksi, Külajärve, Hirmuküla, Suurmetsa, Viiraküla, Säkna ja Mooste külad, kokku 73 talukohaga. Tollane keskmine talu oli väärt ligikaudu 15-20 taalrit. Mooste mõisa talude koguväärtuseks hinnati 1869. aastal 1218 taalrit ja 48 21/112 krossi .
Omavahelised suhted olid üpriski totrad sel ajal. Näiteks 27. novembril 1872. aastal oli Mooste mõisavalitsus kohalikus vallakohtus kaevanud, et kubjas Jaan Tuberg „ omma ammetid mitte ei täida, ööd kodust ärra ollevad, teomehhed töle ajamatta jätvad nink päiwa warjopiagas maggawad kos tedda ütski ülles ei leia kui tedda tarwis om“. Selle kaebe tõttu palus mõisavalitsus, et kohus kubjast karistaks ja kui ta ennast parandada ei luba, siis ametist vallandaks. Kuna kubjas kohtus salata ei võinud seda, et ta öösiti kodus polnud oli ning seda ka aidamees tunnistas, trahviski kohus Tubergi 3 hõberublaga ning käskis edaspidi ametisse tõsisemalt suhtuda.
Küllaltki palju tekkis pahandusi mõisa viinavooridega, kus voorikohustust täitvad talumehed tihti viinaamidele augud sisse puurisid ning viina varastasid.
5. mail 1880. aastal olid kohtu all vallakohtumehed Jaan Suurmõts ja Jakob Vähhi, kellelt mõisavalitsus nõudis Pihkvas piiritusevooris rikutud aamide ja piiritusevarguse eest 46 rubla ja 80 kopikat kahjutasu. Kohtumehed ei võtnud aga süüd omaks ning nagu tunnistustest selgus, olevat Pihkva jõesuus kohtumeeste vastutuse all olnud aamil hoopis teised voorilised hami witso koppotanud ja augud sisse teinud ning pärast olnud Pihkwa linna wori majas üts pima pütt spiritusega pengi all. Kui aamid mõisasse tagasi toodi ja lahti võeti, paistnud põhjast mitmed pikad pulgad , millega puuritud augud olid suletud. Kuna tunnistused olid segased ja vastuolulised, ei õnnestunudki vallakohtul süüdlast kindlaks teha ning mõisavalitsus kaebas asja edasi kihelkonnakohtusse.

Axel von Nolckeni aeg
Gustav Fromhold von Nolckenilt päris Mooste koos Kaagvere ja Lielezere mõisatega tema vanuselt teine poeg, kaardiväeleitnant ja Liivimaa maanõunik parun Axel Gustav von Nolcken. 31. mail 1873. aastal sõlmitud abielust Emilie Elisabeth Alice von Wulfiga sündis kolm poega . Püsivama elukohana eelistas Axel von Nolcken Moostele Kaagveret.
Kirgliku jahimehena tuntud Axel von Nolckeni rohkem kui nelikümmend aastat kestnud kirjavahetust Sangaste krahv Friedrich Bergiga läbib jahitemaatika. Kui sõpradel on olnud muid asjaajamisi ning probleeme, püüti nende arutamist ikka ühendada ühiste jahikäikudega. Mõisnike kõrvalt püüdsid salaja jahipidamisega tegeleda ka talupojad. Nõnda võeti 1871. aasta veebruaris Mooste mõisa maalt Ahja jõe äärest kinni Ahja mees Jaan Pedokene, kes seal kaheraudse püssiga keelatud tedrejahti pidas. Meest karistati jahtimise eest 6 rubla suuruse trahviga.
Axel von Nolckeni näol oli tegemist väga mitmekülgse isikuga, kes mõisate juhtimise, rüütelkondlike ametite pidamise, jahilkäikude ning paljude muude tegevuste kõrval leidis aega ning kutsumust juurelda ka eksistentsiaalsete probleemide üle.
Tema oletatavalt 1902. aastal kirjutatud filosoofiline mõtisklus „ Egoism ja altruism. Sotsiaalpoliitilisest vaatepunktist“ algab sõnadega: Egoism, isekus on ebameeldiv, isegi eemaletõukav omadus, altruism, teiste eest muretsemine, hea ning õilis. See on nii üldiselt tunnustatud, et sellest ei tasu näiliselt rääkidagi.
Siiski pühendab parun Nolcken järgnevalt teema arutelule kakskümmend ja pool vihikulehekülge.

Eduard von Nolckeni aeg
Mooste mõisa viimane omanik oli Axel von Nolckeni poeg, kreisisaadik parun Eduard Georg von Nolcken, kes asus mõisa majandamisega tegelema juba ajal, mil selle täieõiguslikuks omanikuks oli veel tema isa. Lisaks Moostele päris Eduard isalt veel ka Kaagvere ja Lielezere.
Eduard von Nolcken oli abielus kaks korda. 14. juulil 1905 sõlmitud abielu Anna Beate Freiin von Taubega ei jõudnud kesta kümmet aastatki, kui noor paruness raske haiguse tagajärjel suri. Esimesest abielust sündisid pojad Axel Georg, Hans Heinrich ja Bernd Eduard.
Teistkordselt abiellus Eduard von Nolcken 29. oktoobril 1915. aastal Tartus Helene Pauline Charlotte Freiin von Engelhardtiga, kellega tal sündisid poeg Burchard Arthur ning tütred Anna Elisabeth ja Brigitte Alice.
Eduard von Nolckeni suurimaks ettevõtmiseks olid mastaapsed ehitustööd, mille tulemusena valmis lisaks uhkele heimatstiilis peahoonele ka suurejooneline kogu Eesti kontekstis silmapaistev majandushoonete kompleks .
Mooste Nolckenite isiklikku kirjavahetust on tänaseks alles äärmiselt vähe, kuid vähestest säilinud kirjadest võib leida väga huvitavaid andmeid perekonna omaaegse suhtluse ning tööde ja tegemiste kohta.

Mõisa-ala iseloomustus
Riia arhitekti August Reinbergi poolt projekteeritud Mooste mõis, mis asub Tartu-Räpina maantee ääres, on Eesti üks hooneterikkamaid ning terviklikult säilinud mõisaid. Kindlat ehitusstiili pole, kuid saab öelda, et on segunenud historismi ja juugendstiili elemendid. Lisaks peahoonele, mille katus on Baieri Alpide musta kiltkividega kaetud, on mõisahoovis ka mitmeid kõrvalhooneid. Enamik neist on valmistatud maakivist ning kaunistatud punaste tellistega. Peahoone sisekujundus ei ole ka kindlas stiilis. Seda saab rühmitada inglise juugendist neoklassitsismini. Mõisa kõrval on 19.sajandil kujundatud park. Kõrvalhooned moodustavad kaks osa. Need on ringmüüriga piiratud karjalautade ja tallide kompleks ning viinavabrik koos viinakeldri ja muude lähemate hoonetega. Ringmüüriga piiratud majanduskompleksi kuuluvad valitsejamaja, sõidutall-tõllakuur, karjalaut, sealaut, tööhobuste tall , vankrikuur, puutöökoda, sepikoda, väravaehitised ja baroksete sepistega kellatorn .
Praegusel ajaks on Mooste vald omandanud enamiku Mooste mõisa kõrvalhoonetest. Tänu sellele leiavad ka kõrvahooned järjest rohkem kasutust . Värskelt renoveeritud endisesse mõisa puutöökotta on rajatud Mooste Linakoda ja Mooste Mõisa Külalistemaja. Endises mõisa veskis avati Mooste Veskiteater ning valitsejamajas tegutseb Mooste KülalisStuudio.

Mõisas asuv kool
Mooste kooli asutamisaastaks loetakse aastat 1766. kui see alustas kõigepealt mõisakoolina, kus koolmeister oli mõisa moonal, kelle nimi ei ole teada. 1881.a. avati Moostes nn “saksa ja vene kool”, kus said tarkust paarkümmend poisslast. Aastast 1920 alustas kool tööd mõisa peahoone ruumides 25-30 õpilasega. Veel tänapäeval asub osades ruumides koolitöö, nimelt antakse seal haridust kuni üheksanda klassini.

Mõisa paranormaalne pool
Palju on kuulsust kogunud valges riietuses kummitusmees, kes ennast aeg-ajalt mõisa lastetoas ilmutab või tulede ning ustega mängib. Teatakse , et 19.sajandi keskel Moostes elanud Nolckenite kodus valitsenud tugev rivaliteet kolme poja vahel. Kord, kui vennad jahile läinud, saanud esimene poeg õnnetult hukka ning pärija surmas hakati süüdistama nooremaid poisse . Mis tegelikult juhtus, ei tea täpselt keegi. Seda valget noormeest, keda Mooste Põhikooli õpetajate jutu järgi paljud oma silmaga näinud on, peetakse jahil hukkunud Nolckenite võsuks, kes on ilmselt vanast mõisa peahoonest, mis enne uue ehitamist maha põles, kivilossi lastetuppa ümber kolinud.
Oma kogemusest rääkis on rääkinud üks naine, kes käis kümme aastat tagasi üheks õhtuks koristajat asendamas. Lahkuma hakates kustutas ta kõik tuled ruumides, lukustas uksed ja hakkas kodu poole kõndima. Umbes saja meetri pärast vaatas ta millegipärast tagasi ja nägi, et tuled põlevad. Ta pöördus tagasi ja avastas jubedusega, et uks, mille enne kindlalt kinni pani, oli lahti. Naine kustutas uuesti tuled ära, kuid eemalt tagasi vaadates põlesid need jälle. Enam ta tagasi minna ei julgenud.
Imelikest juhtumitest on rääkinud ka maja restaureerinud töömehed ning mõisas kaua aega töötanud koristaja kirjeldas, kuidas mingi seletamatu jõud ämbreid kapist välja loopis.
Kord olevat üks tütarlaps maja trepil märganud silmanurgast vanaaegses riietuses torukübaraga meest. Ta mõtles, et miks nii naljakas ja vanaaegne kostüüm ning vaatas uuesti, kuid seal polnud hingelistki.

Pildid
Mooste mõisa peahooned erinevatel aastatel.
Mooste mõisa peahoone teiselt poolt.
Viinavabrik
Kellatorn

Kasutatud kirjandus
http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=33
http://piksel.ee/mooste/index.php?sid=yclM4Enr1qnFcq_&tid=cnWFlQy4Q51EeEy3STTQTW1c2EPPtkbEQQxnEcPP
http://www.mois.ee/voru/mooste.shtml
http://www.mooste.edu.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=28&Itemid=93
http://www.elu24.ee/?id=21064
Pildid
http://www.goestonia.ee/index.php?y=799
10

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 24 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

24 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kati nurm Õppematerjali autor

referaat Mooste mõisa kohta

mooste mõis referaat

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Mooste mõis

Ainulaadne on hoone järsk katus, mis oli algselt kaetud Baieri Alpide musta kiltkiviga. Peahoone otsas paikneva sissepääsu ees on kaunis pandus kaldtee, mis valmis 1911. aastal. Sissesõidu muudab paraadlikuks kivist vaasidega kaarduv rinnatis. Valitsejahoone on lihtne klassitsistlikus stiilis hoone. Kellatorni kuppel on aga barokistiilis. Järve kaldal asub pseudogooti stiilis viinavabrik. Peahoone on ehitatud heimatstiilis. Asukoht: Mooste mõis ja mõisapark asuvad Mooste järve kaldal Põlva maakonnas, ajalooliselt Võrumaal Põlva kihelkonnas. Mõisakompleks: Mõisa kompleksi kuuluvad peahoone, park, mõisa puutöökoda, tööhobustetall, valitsejamaja, karjalaut, mõisamüür, kellatorn, sae- ja viljaveski, viinavabrik, käsitöökoda, viinakelder- elamu, auruveski, tall, laut, tall-tõllakuur, tööriistakuur ja meierei. Park: Mõisa juurde kuulub 19. sajandi esimesel veerandil kujundatud inglise stiilis park. Selle põhiosa rajajaks peetakse A. G

Ajalugu

docx

Eesti mõisad

kohta on liikvel palju legende ja Sangaste loss on ilus. Saue lossi valisin ma aga sellepärast, et ma elan ise Sauel ja oleks ju huvitav teada ka oma kodukoha mõisa kohta. Saue mõisa ma ise kahjuks külastada pole veel jõudnud Seda referaati kirjutades üritan ma keskenduda mitte ainult mõisade ehituslikule küljele, vaid hankida üldse igasuguseid huvitavaid fakte ja muud infot nii palju kui vähegi võimalik. Alatskivi mõis (Allatzkiwwi) rüütlimõis Kofavere kihelkonnas Tartumaal Sissejuhatus Alatskivi loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone. Alatskivi mõisat on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870

Kunstiajalugu

docx

Avinurme, Iisaku ja Illuka valla mõisad

arenenumad põlluharimisviisid, uued kultuurid ja tõud, arenenum hoonestus ning oskused. 2. Avinurme vald 2.01 Avinurme riigimõis Avinurme riigimõis asus Torma kihelkonnas Tartumaal. Esmakordselt mainitakse Avinurme küla 1599. aastal Poola revisjooni poolt. Kuna enamik talusid olid hajali suurte metsade vahel ja kompaktseid külasid ei moodustanud ja ainult süda-Avimurmes olid talud koos ühtse külana, siis oligi valik tehtud. Avinurme mõis asutati 1666. aastal, mis algselt on Laiuse mõisa abimõisaks. Peale põhjasõda saab Avinurme mõis riigimõisa staatuse, mida ta kannab kuni 20. Sajandi alguseni (A. Särg, 2006, lk. 14). Avinurme mõisa loomiseks saadeti siinsetes taludes elanud inimesed teistesse paikadesse laiali ja maa kuulutati mõisa omaks. Ümber asutati 10-12 talu (kokku kuni 12 adramaad) (A. Blankin, 2002). 18. sajandi lõpus ning 19. sajandi alguses olid mõisa rentnikeks Küchelbeckerid. Siin sündis 1797

Ma ajalugu

docx

Eesti arhitektuuri näited

................................................................................................................. 4 Jaani kirik............................................................................................................ 4 Tallinna raekoda.................................................................................................. 6 Renessans.............................................................................................................. 9 Kaagvere mõis.................................................................................................... 9 Barokk................................................................................................................. 11 Pärnu Püha Jekaterina kirik...............................................................................11 Kadrioru loss..................................................................................................... 13 Palladionism............................

arhitektuuriajalugu

doc

Uue- Riisipere mõis

Vana- Riisipere kunagine parun Johann von Uexküll (srn 1535) oli tähelepanuväärne isik Eesti ajaloos. Tema elukäigust ja talupoja tapmisele järgnenud surmanuhtlusest Tallinnas said inspiratsiooni ka eesti mängufilm ,,Verekivi" loojad. Kõnealused sündmused on teada ajalooürikute, mitte suulise pärimuse kaudu. Uue- Riisipere omanikena on 1598. aastast saadik nimetatud Christopher Treydenit ja 1641. aastast Otto Wilhem von Taubet. Alates 1663. aastast kuulus mõis Rootsi kindralmajorile maanõunik Georg ( Jürgen) von Bistramile (1624- 1687), kes ühendas Vana- ja Uue- Riisipere. Mõisa päris tema poeg Bengt Heinrich, seejärel pojapoeg Bengt Friedrich (1711- 1773), kes oli samuti maanõunik. Viimase viiest lapsest jäid ellu kolm tütart. Mõisa päris Anna Wilhelmine (1737- 1800), kes abiellus Saaremaa Tumala mõisa Stackelbergide soost vabahärra ja Prantsuse armee brigaadikindrali Karl Georgiga (1725- 1804). Nende poeg,

Ajalugu

pptx

Eesti mõisate ajalugu

sest vilja hind langes, mõisnike kulutused suurenesid.  Hakati kasvatama peenvillalambaid, pandi rõhku piimakarja arendusele  Mõisarahva moodustasid mõisas töötavad ametimehed(aidamees,karjus)  Põhilised koormised talupoegadel mõisa ees oli teokoormis ,kümnis  Mõisal avanesid uued võimalused raha saamiseks peale raharendile üleminekut. Saadi rendiraha ning tänu sellele oli raha rohkem mille eest osta. Olustvere mõis  Mõis rajati juba Orduaja lõpul. Olustvere saksakeelne nimetus on olnud Ollustfer.  16. sajandil kuulus Olustvere mõis Schillingite aadliperekonnale. Sajandi lõpul omandas mõisa Nicolaus Eismont, kes oli mõisnik 1598. aastani. Siis sai Olustvere omanikuks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi sugulane Franz Blankenfeld ja tema abikaasa Catharina Orgies. 1624. aastal läänistati Viljandi lossilään, mille koosseisu

Ajalugu

docx

Lahmuse Mõis

Lahmuse mõis Tuule Põldsaar 2011/2012 Lahmuse mõis Aadress: Lahmuse park, Lahmuse küla, Suure-Jaani vald, Viljandi maakond |Näita kaardil Lahmuse mõisa asutaja poolakas Alexander Trojanowski järgi on seda mõisat vanemates dokumentides nimetatud Trojanowski mõisaks. Lahmuse peamiseks ilmestajaks on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kohal paisub maaliliseks veskijärveks. 1837 a püstitatud härrastemaja on hilisklassitsistlike joontega. Mõisa tähtsamad hooned asuvad ümber härrastemaja

Ajalugu

sxw

Historitsism ja juugend

1900. aasta paiku hakkas historitsismile vastukaaluks levima arhitektuurisuund, kus ajalooilised rangemad stiilid asendusid vabama kumerama käsitlusega, kus eeskuju võeti tihti väänlevatest ja lopsakatest taimemotiividest.Sel ajastul ehitati väga palju uusi mõisahooneid ning veel rohkem ehitati vanemaid hooneid ümber. Valdav enamik Eesti mõisaid on saanud endale midagi külge historitsismiajastust. Keskajal asus Sangastel Tartu piiskopi mõis. Algsest asukohast Keeni linnamäelt (esmamainitud 1287) toodi ta järgnevatel sajanditel praegusse kohta. Poola ajal oli mõis riigi (kuninga) omanduses, Rootsi võimu alla minemise järgselt kingiti see aga kuningas Gustav II Adolfi poolt 1626. aastal Christoph Rasky'le. 1723. aastal kinkis vene keiser Peeter I mõisa kindral Golovinile. 18. sajandil vahetas mõis mitmeid omanikke, kuni 1808 omandasid Sangaste mõisa (saksa k Schloß Sagnitz) von Bergid

Kunstiajalugu

Rohkem sarnaseid