Avinurme, Iisaku ja Illuka valla mõisad (0)

Eesti maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kristo Tikk
Avinurme , Iisaku ja Illuka valla mõisad
Referaat
Tartu 2009

Sisukord

1. Sissejuhatus 2
2. Avinurme vald 3
2.01 Avinurme riigimõis 3
2.02 Avinurme karjamõisad 4
3. Iisaku vald 4
3.01 Iisaku kirikumõis (Pastorat Isaak ) 5
3.02 Iisaku (Isaak) rüütlimõis 6
Iisaku mõis on ehitatut endise küla asemel. Küla lammutati maha ja inimesed aet minema selleks, et saada mõisale maad. Iisaku pargi lähedal leidub ka veel praegugi endiste talude asemeid. Endine küla paigutati ümber tema tänapäevasele kohale (A. Amandus , 2005). Esmalt kuulus Iisaku mõis Kiikla mõisa alla, mis eraldati teineteisest 1810. aastal. Esimesed omanikud olid Kiekelid, kelle valduses oli mõis 1872. aastani. Järgmiseks omanikuks oli Conrad Georg von Brevern, omandas mõisa Kiekelide käest ostmise teel. 20. Sajandi alguses läks mõis üle Conrad Georg von Brevern`i pojale Nikolai von Breven`ile, kelle käest läks see omakorda krahvinna Marie Mussin-Puškini valdusesse. Mõisast on säilinud väheldane pärnasalu ning mõned osaliselt ümber ehitatud kõrvalhooned (A. Särg, 2006, lk. 21-22). 6
3.03 Kauksi ( Kauks ) rüütlimõis 6
3.04 Oonurme (Onorm) Tudulinna kõrvalmõis 6
3.05 Permisküla (Permesküll) Pagari kõrvalmõis 7
3.06 Pootsiku (Potzik) Iisaku kõrvalmõis 7
3.07 Rannapungerja (Ranna-Pungern) Pagari kõrvalmõis 7
3.08 Tudulinna (Tuddolin) rüütlimõis 7
3.09 Tärivere (Terrefer) rüütlimõis 7
3.10 Uhe (Uhhe) Poolmõis, kuni 1874. aastani rüütlimõis 8
4. Illuka vald 8
4.01 Illuka mõis 8
5. Kokkuvõte 10
6. Kasutatud kirjandus: 11
Alide Amanus, Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Külade ja talude lammutamine ; kuuendikumaa, Tartu 2005, kättesaadav: http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Iisaku&id=262 (21.05.09) 12
Juhan Maiste , Eestimaa mõisad, Tallinn 1996, lk. 376. 12

1. Sissejuhatus

Mõisate eelastmeks peetakse Muinas-Eesti ülikute üksiktalu, mis olid tunduvalt uhkemad kui tavalise talupoja talu. Esimesed mõisad kui maksuvabad feodaalsed majapidamised , millel olid oma põllud ja majandushooned, tekkisid Eesti aladele juba võõrvallutuste käigus 12. Sajandi alguses. Maa läänistas selle pidajale kõrgem feodaal niinimetatud maaisand , kelle saagiks oli langenud siinne ala. Välismaiste feodaalide ulatuslikum maale asumine ja mõisate rajamine algas 13. sajandi teisel poolel, kui vallutajate seisund maal juba kindlustus . Mõisad tekkisid Eesti pinnale läbi vägivalla, võõrvallutajate poolt, kuid sellegi poolest on mõisal ka positiivne külg Eesti ajaloos. Nimelt mõisatega tulid kaasa palju uut ja vajalikku nagu arenenumad põlluharimisviisid, uued kultuurid ja tõud, arenenum hoonestus ning oskused.

2. Avinurme vald

2.01 Avinurme riigimõis

Avinurme riigimõis asus Torma kihelkonnas Tartumaal. Esmakordselt mainitakse Avinurme küla 1599. aastal Poola revisjooni poolt. Kuna enamik talusid olid hajali suurte metsade vahel ja kompaktseid külasid ei moodustanud ja ainult süda-Avimurmes olid talud koos ühtse külana, siis oligi valik tehtud. Avinurme mõis asutati 1666 . aastal, mis algselt on Laiuse mõisa abimõisaks. Peale põhjasõda saab Avinurme mõis riigimõisa staatuse, mida ta kannab kuni 20. Sajandi alguseni (A. Särg, 2006, lk. 14). Avinurme mõisa loomiseks saadeti siinsetes taludes elanud inimesed teistesse paikadesse laiali ja maa kuulutati mõisa omaks. Ümber asutati 10-12 talu (kokku kuni 12 adramaad ) (A. Blankin, 2002).
18. sajandi lõpus ning 19. sajandi alguses olid mõisa rentnikeks Küchelbeckerid. Siin sündis 1797. aastal ka Wilhelm von Küchelbecker, kes õppis Tsarskoje Selo Lütseumis, sõbrunes seal luuletaja Aleksandr Puškini ja Aleksandr Gribojedoviga. Lõpetas lütseumi hõbemedaliga ja asus tööle Välisasjade Kolleegiumis Peterburis. Küchelbecker tegeles aktiivselt kirjandusega (A. Särg, 2006, lk. 14).
19. sajandi viimasel kümnendil algas mõisas talude päriseksostmine, mis viis selleni , e 1906. aastal mõis likvideeriti ning mõisasüda jaotati asundustaludeks. 1911. aastal põles Avinurme mõisa peahoone maani maha. Täna võib näha mõisa endisel asukohal mälestuskivi Wilhelm von Küchelbeckerile (A. Särg, 2006, lk. 14).

2.02 Avinurme karjamõisad

Avinurme kihelkonnas asus veel ka kolm karjamõisa: Adraku (Adrako), Kõveriku (Köwwerik) ja Piilsi (Piels) karjamõis (A. Särg, 2006, lk. 15).

3. Iisaku vald

Varem kandis nimetust Iisaku kihelkond ja kuulus ajaloolise Virumaa alla. Kihelkond asutati 1867. aastal peamiselt Jõhvi kihelkonna hõredate lõunapoolsete äärealade baasil. Tühisel määral hõlmati sellesse ka varasemaid Viru-Jaagupi kihelkonna idaosi. Kaasaegsel haldusjaotusel paikneb Ajalooline Virumaa keskusega Rakveres suurelt osalt praeguse Ida- ja Lääne-Viru maakonna aladega. Iisaku kihelkonna keskosa hõlmab enda alla Iisaku kirikuga moodustava Iisaku valla. Kihelkonna edelapoolsed hõreda asustusega alad Tudulinna ümbruses moodustavad Tudulinna valla, mis vähesel määral ulatub lääneservas ka kihelkonna aladelt välja. Lõunaservas asuv Peipsi rannikuäär Vene kaluriküladega moodustab tänapäeva Alajõe valla peamise osa. Kuremäe kloostri ümbruse suured hõredad alad ning Narva jõe ääres asuv Permisküla kõrvalmõis moodustavad Illuka valla edelaosa. Iisaku kihelkonna põhjaosa Väike-Pungerja ümbruses kuulub aga tänapäeva Mäetaguse valda (V. Praust , 1999-2009).
Iisaku kihelkonnas paiknes kümme mõisat, millest üks oli kirikumõis, neli rüütlimõisast peamõisat koos nelja kõrvalmõisaga ning üks poolmõis. Neile lisandus veel ka üks karjamõis. Kümme mõisa, mis asusid Iisaku kihelkonnas on järgmised: Iisaku kirikumõis (Pastorat Isaak), Iisaku (Isaak) rüütlimõis, Kauksi (Kauks) rüütlimõis, Oonurme (Onorm) Tudulinna kõrvalmõis, Permisküla (Permesküll) Pagari kõrvalmõis, Pootsiku (Potzik) Iisaku kõrvalmõis, Rannapungerja (Ranna-Pungern) Pagari kõrvalmõis, Tudulinna (Tuddolin) rüütlimõis, Tärivere (Terrefer) rüütlimõis, Uhe (Uhhe) Poolmõis, kuni 1874. aastani rüütlimõis (V. Praust, 1999-2009).

3.01 Iisaku kirikumõis (Pastorat Isaak)

Esimese Iisaku kiriku ehitamisaastat ei teata kuid teatakse , et see oli ehitatud puust. Algselt oli Iisaku kirik Jõhvi abikirikuks (ajavahemikul 1744-1867), sest polnud piisavalt raha, et kirikuõpetajale maksta. Sel ajal pidas Jõhvi õpetaja ainult kord kuus Iisakus jumalateenistust. Kuna ei saadud ise jumalateenistusi läbi viia siis püüti lahutada Iisakut Jõhvist ning liita Iisaku koos Tudulinna kabeliga üheks uueks koguduseks, kuid tulutult. Nimelt kihelkond kartis , et ei suudeta majanduslikult toime tulla (B. Ederma, A. Jaik, 1939, lk. 77).
Kuna puukirik oli väga vana ja jäi suurele kogudusele juba kitsaks , siis hakati 1845 ehitama uut kirikut. Tööga jõuti lõpule ja uus kivist jumalakoda õnnistati sisse 18 augustis 1846 Aastal, kuid ikkagi ei olnud kirikul veel oma kirikuõpetajat. Aastal 1847 palus seekordne Iisaku mõisa omanik Georg von Brevern Eestimaa rüütlikogult toetust Iisaku oma koguduse rajamiseks. Rüütlikogult saadi toetust 3000 rubla kirikumõisa hoonete ehitamiseks ja ka õpetaja palgaküsimus suudeti lahendada. Lõpuks määrati 7 Oktoobril 1864 aastal kindlaks ka koguduse piirid. Iisaku koguduse alla kuuluvaks loeti järgmised mõisad ja vallad : Iisaku, Pootsiku, Terevere, üks jagu Ahakvere, Kurtna ja Pagari vallast , Imatu Dubniku karjamõisaga; ka Tudulinna abikogudus, mis kuulus varem Jakobi koguduse alla, ühendati nüüdsest peale Iisaku kogudusega.
1866. a. hakati ehitama kirikumõisa, ja juba järgmisel aastal õnnistati uuesti rajatud Iisaku koguduse õpetajaks Rudolph von Hippius . Õnnistamist toimetas kindralsuperintendent Schultz Tallinnast, Praost Meyer Jõhvist ja õpetaja Vogt Lüganuselt.
6. veebruaril 1893. a. põles Iisaku uus kirik maha. Päästeti ainult altaripilt ja mõningad altaririistad. Ka 222 aasta vanune kirikukell hävis, kuna ta suure kuumuse tagajärjel sulas . Kohe alustati uue kiriku ehitamisega ning 24. aprillil 1894. aastal pühitseti juba uus kirik sisse, mis on pseudogooti stiilis. Projekteeris hoone ehitusinsener , Tallinna linnanõunik ja muinsuskaitsekomisjoni liige parun Friedrich Axel von Howen. Viimane suurem remont teostati 1937.aastal (B. Ederma, A. Jaik, 1939, lk. 77).

3.02 Iisaku (Isaak) rüütlimõis

Iisaku mõis on ehitatut endise küla asemel. Küla lammutati maha ja inimesed aet minema selleks, et saada mõisale maad. Iisaku pargi lähedal leidub ka veel praegugi endiste talude asemeid. Endine küla paigutati ümber tema tänapäevasele kohale (A. Amandus, 2005). Esmalt kuulus Iisaku mõis Kiikla mõisa alla, mis eraldati teineteisest 1810. aastal. Esimesed omanikud olid Kiekelid, kelle valduses oli mõis 1872. aastani. Järgmiseks omanikuks oli Conrad Georg von Brevern, omandas mõisa Kiekelide käest ostmise teel. 20. Sajandi alguses läks mõis üle Conrad Georg von Brevern`i pojale Nikolai von Breven`ile, kelle käest läks see omakorda krahvinna Marie Mussin-Puškini valdusesse. Mõisast on säilinud väheldane pärnasalu ning mõned osaliselt ümber ehitatud kõrvalhooned (A. Särg, 2006, lk. 21-22).

3.03 Kauksi (Kauks) rüütlimõis

Kauksi mõisa maad eraldati Kiiklast, Maidlast ja Liigvallast 1780. aastatel. Vastloodud mõisa ostis ooberstleitnant vabahärra Friedrich Gustav von Rosen . Juba 1796. aastal müüs ta mõisa edasi major Friedrich Gottlieb von Luederile. Luederite valduses püsis Kauksi mõis 1856 aastani, kui Carl Friedrich von Luederilt ostis mõisa ära kapten parun Jakob Stackelberg . 1859 . aastal oli omanikuks juba Hermann von Rosenthal . Rosenthalilt ostis 1874. aastal mõisa Georg Anwelt ja Kauksi mõisa viimane omanik oli Georg Nikolai von Stiernhielm, kes omandas mõisa 1919. aastal. Mõisahooned, kaasa arvatud väheldane puidust hoone on tänaseks hävinenud. Alles on vaid tiik ja mõned pargipuud (A. Särg, 2006, lk. 35).

3.04 Oonurme (Onorm) Tudulinna kõrvalmõis

Oonurm on esmakordselt mainitud 1501. aastal. Mõis eraldati Moorast 17. sajandi esimesel poolel. Oonurme mõis kuulus läbi aegade Knorringitele, kuid 19. sajandi alguses ostis mõisa Georg von Wege. Mõisahooned on tänaseks täielikult hävinud (A. Särg, 2006, lk. 66).

3.05 Permisküla (Permesküll) Pagari kõrvalmõis

Mõis rajati 17. sajandil. Kuulus Pagari mõisnikele. Viimane omanik oli krahv Reinhold Otto von Stackelberg (A. Särg, 2006, lk. 70).

3.06 Pootsiku (Potzik) Iisaku kõrvalmõis

19. sajandi keskel moodustati Pootsiku küla edelapoolsematest taludest Pootsiku mõis. Väidetavalt lammutati kuus küla maha selleks, et mõis luua ja peale mõisa valmimist aeti veel paar peret talust välja selleks, et maad juurde saada. Enne Pootsiku mõisa rajamist kuulus Pootsiku küla Jõhvi mõisa alla ning talupojad pidid seal teol käima. Alates 7. oktoobrist 1864. aastast, kui määrati ära Iisaku kirikmõisa kogukonna piirid, sai Pootsiku mõis Iisaku kõrvalmõisaks (A. Särg, 2006, lk. 71).
Pootsiku mõisa koduõpetaja peres sündis väljapaistev teadlane Karl Happich (1863-1923), kes 1888. aastal lõpetas Tartu Veterinaaria Instituudi ja oli hiljem selle õppeasutuse professor ning direktor . 1919. aastast kuni surmani juhtis ta Tartu ülikooli loomaarstiteaduskonna tööd. Mõisa viimaseks omanikuks oli krahvinna Marie Mussin-Puškin. 20. sajandi teisel kümnendil jagati mõis taludeks tagasi. Täna võib Pootsiku külas veel näha vana, võsastuvat mõisaparki ja mälestuskivi bakterioloog Karl Happichile, kes avastas keefiri tootmiseks vajaliku piimhappebakteri (A. Särg, 2006, lk. 71).

3.07 Rannapungerja (Ranna-Pungern) Pagari kõrvalmõis

Rannapungerja mõis on tänaseks hävinenud ja andmed puuduvad.

3.08 Tudulinna (Tuddolin) rüütlimõis

Tudulinna kohta leiab kirjalikke märkmeid 1583. aastast. Tudulinna mõis eraldati Rakverest 19. sajandi algul. Mõis kuulus Tiesenhausenitele, 1871. aastal pärandus mõis Diedrich Johann von Tiesenhausenilt tema õele Emilie von Brevenile. 1880. aastal ostis mõisa 70 000 rubla eest parun Roman Tiesenhausen. 20. sajandi algusessai omanikuks Georg von Wege. Mõis on hävinenud ja asemele on nüüd rajatud talud (A. Särg, 2006, lk. 86).

3.09 Tärivere (Terrefer) rüütlimõis

Mõis rajati 18. sajandi keskel ja algselt kuulus Dahlidele. Tärivere mõisale kuulusid peale Tärivere küla veel Varesmetsa, Katase, Karjamaa ja Karoli küla. 1792. aastal müüs Catharina Louis von Dahl mõisa kindralleitnant kuberner parun Wrangellile. 1819. aastal läks Sompa mõisa omanikele ning kuulus viimastele kuni võõrandamiseni. Kunagistest mõisahoonetest on säilinud võlvitud keldritega ait ja viinavabrik. Mõisa kohale tekkinud asulat nimetati vahepeal Kaleva külaks (A. Särg, 2006, lk. 87).
   

3.10 Uhe (Uhhe) Poolmõis, kuni 1874. aastani rüütlimõis

Uhe poolmõis eraldati Sompast 1857. aastal. Mõis on ehitatud Lipniku küla asemele, jällegi aeti küla laiali selleks, et saada mõisale maad. Mõisa hoonestus pole säilinud (A. Särg, 2006, lk. 89).

4. Illuka vald

4.01 Illuka mõis

Illuka rüütlimõis asus ajaloolise halduse järgi Jõhvi kihelkonnas Virumaal. Kaasaegsel kaardil jääb Illuka rüütlimõis Ida-Virumaale Illuka valda. Mõis (saksa k Illuck) on rajatud 1657. aastal Gerhard lode poolt. 18. sajand kuulus mõis Wiegellidele. 1765 . Aastal ostis mõisa kapten parun Johann Georg Rosenil. Juba 1790. aastal läks mõis kapten Bernhard von Rehbinderile, kelle käest edasi läks mõis kapten Moritz von Gernetile. 19. sajandi lõpul said omanikeks vennad Dieckhoffid, kelle ajal ehitati mõisasüda senisest esinduslikumalt välja. 1885-1888 püstitati Friedrich Modi projekti järgi mõisa uus esinduslik historitsistlik (ajalooliste arhitektuuristiilide nagu romaani, gootika , renessanssi, barokki, klassitsismi detailide läbisegi kasutamine või siis mingi konkreetset ajaloolist stiili jäljendamine) peahoone. Uus peahoone oli tugevasti eenduva kõrge keskrisaliidiga. Keskrisaliit tipneb gootikale omase rinnatise ning tornikestega astmikfrontooniga. Risaliidid, nagu ka kogu ülejäänud hoonel , on kaarjate karniisidega renessaanslikud aknad. Risaliidi keskosas paikneb väheldane sepisvõrega rõdu. Katuseäärt ilmetavad laias ehiskarniisid. Hammaskarniisid kaunistavad ka korstnaid. Sisekujundusest on taastatud parkettpõrand, seinte ja lagede kipsdekoriid ning kurruseid ühendav nikerdustega trepp. Omapärased on pastelsetes toonides saal ning hoone soklikorrusel asuv sammastega söökla (A. Särg, 2006, lk. 22-24). Hoonel on neogooti astmikviil ning neorenessanss- stiilile omased kaaraknad. Umbes samal ajastul uuendati ka enamikke kõrvalhooneid (V. Praust, 1999-2009).
Vaheldusrikkust mõisale lisab park, mille äärtesse koondusid varem sindel - ja pappkatusega kõrvalhooned: laudad (ehitati F. Modi projekti järgi), ait, kuivati , teenijatemaja, sepikoda , meierei. Peahoonest idasse jäi puuviljaaed ja kaugemale läände juurviljaaed. Lautades peeti kokku 50-60 ringis lüpsilehmi, lisaks pullid, mullikad ja vasikad. Aastasulastele ja karjanaistele oli ehitatud veel mitu töölistemaja, neist üks oli mõeldud kogunisti neljale perekonnale (J. Maiste, 1996, lk. 376).
1912. aastal müüsid vennad Dieckhoffid mõis Claus Eugen von Nottbeckile. 1919. aasta võõrandamise järgselt kolis 1921. aastal peahoonesse kool, mis tegutseb Illuka põhikooli nime all seal tänini. Hoone on 1990ndatel aastatel põhjalikult restaureeritud. Peahoone taha mõisapargi serva on püstitatud mahukas spordi- ja toitlustuskompleks. Mõis pakub ettetellimisel ka majutus- ja toitlustusteenust, mis on suuresti lahendatud nimetatud uue hoone baasil. Mõisast on säilinud ka mitmeid mõisa kõrvalhooneid, kuid need on reeglina vähemal või rohkemal määral ümber ehitatud (V. Praust, 1999-2009).
5. Kokkuvõte
Avinurme, Iisaku ja Illuka valla mõisatest on enamus hävinud, kuid neist kõigist on jäänud maha lood ja mõningad maastikulised eripärad, nagu pargid, tiigid , kõrvalhooned või varemed. Need maastikku jäänud üksikud elemendid on monumendid Eesti rahva ja selle maa ajaloost. Olgugi, et mõisate ehitamine tuli kaasa vallutajatega ja orjastamisega, teistest maadest on mõisad ikkagi osa meie kultuurist ja arhitektuurist .
6. Kasutatud kirjandus:
Alo Särg, Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud, Tallinn 2006, lk. 14-89.
Avo Blankin, Änniksaare külakroonika, 2002, kättesaadav: http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$626 (21.05.09).
Valdo Praust, Iisaku kihelkond, 1999-2009, kättesaadav: http://mois.ee/kihel/iisaku.shtml (21.05.09).
B. Ederma, A. Jaik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud, Tartu 1939, lk. 77.

Alide Amanus, Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Külade ja talude lammutamine; kuuendikumaa, Tartu 2005, kättesaadav: http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Iisaku&id=262 (21.05.09)

Juhan Maiste, Eestimaa mõisad, Tallinn 1996, lk. 376.

Valdo Praust, Illuka mõis, 1999-2009, kättesaadav: http://mois.ee/viru/illuka.shtml (22.05.09)