Kultuurilood (1)

1. Kultuuriajalugu võib käsitleda mitmel erineval moel. Üks neist on kindlasti vaadelda seda suurte narratiivide abil. See on justkui suur lugu, mis koosneb väga erineva suurusega gruppidest ja ka indiviididest. Gruppide alla kuuluvad näiteks erinevad ühiskonnakihid, perekonnad ja nii edasi. Neid võib jaotada pea igat moodi ja erinevate tunnuste alusel. Indiviid, kellest suures loos räägitakse, on üldjuhul niiöelda kõrgemast klassist , kuigi uuemates kultuuriajalookäsitlustes on ka lihtinimeste lugusid . Tegelikult on suur narratiiv pigem „suurte“ inimeste lugu, seal küll räägitakse ka tavainimestest, kuid põhirõhk on ikkagi „suurtel“. Nende elusaatuselt keskendutakse rohkem, ülejäänu on siiski natuke kõrvaline. Päris ära loomulikult „väikseid“ inimesi ei unustata – mõnikord
pühendatakse neile terveid lugusid ja tihti on nende tegevus taustaks, kuid mitte nii suurel määral.
„Suured“ lood ongi püsima jäänud ilmselt just nende „suuruse“ pärast. Näiteks võib tuua „Gilgameši“, mille moraal ongi see, et pärast inimese surma jäävad temast maha tema teod, millega ta silma on paistnud. Gilgameš tahtis alguses surematuks saada, kuid hiljem mõistis, et ta jääb elama inimeste mälestustes. „ Iliases “ aga on põhiteemaks Trooja sõda, mis kestis aastaid ja millel on ajaloos väga oluline roll. Tähtis on ka see, et selle sõja taustaks räägitakse ka tolleaegsest ühiskonnast – põlluharijatest ja karjakasvatajatest. „ Oidipus “ on inimestele meelde jäänud just oma šokeeriva teema poolest. Ei ole just tavaline rääkida sellest, et poeg abiellub oma emaga, olles enne tapnud oma isa.
Need on kõik omamoodi „suured“ lood ja on püsima jäänud just omapärasuse tõttu. Arvatavasti on kunagi neid niiöelda suuri lugusid rohkemgi, mis aastasadadeks püsima jäävad.
2. Antud tekstikatke pärineb Carlo Ginzburgi raamatust „Juust ja vaglad . Ühe 16. sajandi möldri maailm“. Carlo Ginzburg oli üks esimesi mikroajaloolasi. Mikroajalugu on üks kaasaegsetest ajaloo uurimise vormidest ja selle puhul uuritakse tavaliselt kas mingit kindlat isikut või sündmust. Seda tehakse loomulikult väga detailselt ja põhjalikult. Teoses „Juust ja vaglad“ ongi põhjalikult käsitletud mölder Menocchio elu ja tema põhimõtteid. Tegevus toimub 16. sajandil ja vaadeldakse pigem Menocchio elu kui tervikut , mitte tema elu möldrina, nagu pealkirjast mulje võib jääda. Menocchio ei olnudki tegelikult üks tavaline mölder, temas peitus palju enamat . Erinevalt teistest temaga samasse klassi kuuluvatest inimestest oskas ta nii lugeda kui ka kirjutada, see aga kujundas talle teistsuguse maailmapildi, mida ta igal võimalusel teistega jagada üritas. Nagu tekstikatkes ka mainitud on, ei olnud vaid raamatutest loetu see, mis Menocchiot teistest eristas. „Menocchio asetas alateadlikult enda ja trükitud lehe vahele filtri , mis laskis läbi teatud lõigud ning varjutas teisi, mis laiendas mingi sõna tähendust, rebis selle kontekstist välja ning seejärel tegutses see Menocchio mälus edasi, moonutades teksti enda sõnu.“ [Carlo Ginzburg „Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm“] See näitab, et Menocchiol olid välja kujunenud omad arusaamad elust, eriti usuküsimustes. Teistsugune maailmapilt tõi talle aga kahjuks kuhjaga probleeme, mis viisid lõpuks tema hukkamiseni. Menocchiost oleks võinud saada kindlasti midagi enamat, ent elu oli talle andnud möldri ameti. „Juust ja vaglad“ on ehe näide sellest, kuidas ühe lihtsa inimese saatus võib olla väga huvitav ja ka kultuuriajalooliselt tähtsal kohal. Oluline ei ole ju vaid see, mis toimus valitsejate ja ülikutega, pigem on kultuuri tekkel tähtsaim osa just tavainimesel. Ka üks inimene võib palju ära teha, et kultuuri ja selle arusaamu muuta, heaks näiteks siinkohal on Lucien Febvre'i „Martin Luther“, mis on samuti ühe inimese elulugu, kuigi tema erineb Menocchiost selles poolest, et on meile rohkem tuntud. Ka „Martin Luther“ oli pöördeline teos, sest näitas Lutherit võimalikult objektiivselt. „Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm“ on kindlasti kultuuriajaloos tähtsal kohal just tema uuendusliku väljenduslaadi pärast.
3. „Uued ideed“ levivad mitut moodi. Kultuuriajaloolased on seda samuti mitmeti tõlgendanud. Antropoloogia, kultuuriajaloo uus uurimisviis väidab, et kujunemine ei ole pelgalt normide omandamine, vaid pigem printsiipide omandamine. Nii uuritaksegi nüüd ideid põhjalikumalt, et aru saada, kuidas sellest saab tegu ja hiljem juba sotsiaalsed muutused ühiskonnas. Pierre Bourdieu väidab ka, et traditsioonid ei jätku inertsist, vaid nende edastamiseks tuleb näha vaeva. Nii on ka „uute ideedega“, mille teostamine ei ole alati lihtne, see nõuab samuti vaeva ja aega. Veel võib väita, et traditsioonid ei jätku alati samasugustena, nagu nad algselt loodud on. Neid mõjutavad uued ideed ja loomulikult inimeste, nende ühiskonna ja kultuuri muutumine ajas.
Näiteks „uute ideede“ elluviimise seisukohast võib tuua Martin Lutheri ja tema üheksakümmend viis teesi. Need olid ju tegelikult Lutheri enda mõtted, mis ta paberile oli pannud . Febvre teos Martin Lutherist näitab meile aga selgelt, et nendest mõtetest ei oleks olnud suuremat kasu, kui poleks olnud üht olulist „kaasosalist“. See oli tavaline 1517. aasta saksa inimene. Just tema mõjutas seda oma oleku ja tõekspidamistega. Kui poleks olnud teda, poleks ka Lutheri teesid niivõrd suurt kõlapinda kandnud. See aga näitab selgelt, kui palju on „uute ideede“ elluviimiseks tegelikult vaja ja et ühest mõttest ja inimesest on selleks vähe. Ühiskond peab olema valmis nendeks sotsiaalseteks muutusteks ja ühtlasi ka nende tagajärgedeks.