tähendustest või loomulik kultuuri areng - kultuuriline pööre - komplekssed põhjused. seletada midagi läbi kultuuri ☼ epistemoloogilised (=tunnetuse olemusega seotud) väljakutsed: kultuuriajaloo rõhk tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja keskkonnale, jne vana vs uus kultuuriajalugu: vana:meetodid ja objektid - tähtsuse järjekord - poliitika, pärast valitsemine ja viimane kunst - ajaloo õpikud valitsejad muudavad midagi, mitte kultuuri - domineeriv arusaam kultuuriajaloost: kõik on oluline, mitte ainult poliitika, vaid ka kultuur kultaja: vana kultaja - objekti keskne, mida saab uurida, on lahus (koolis) “Vana kultuuriajalugu” on ennekõike nn. kaunite kunstide ja teaduste ajalugu.
aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele. Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni arengust täiustumise suunas Johann Gottfried Herder • Üldised seisukohad: ◦ Historismi-printsiip: oluline pole “puhta mõistuse” analüüs, vaid selle ajalooliste avalduste analüüs. ◦ Singulaarsuse-printsiip: asjade mõistmiseks on vaja neid tunda nende ainulaadsuses. ◦ Inimkonna ajalugu = kultuuriajalugu: inimeste areng on seotud kultuuri arenguga, keele ja mõtlemisega ◦ Europotsentrismist loobumine: kultuuriajalugu puudutab kogu inimkonda. • Herderi kultuurikäsitlus ◦ Kultuuride mõistmiseks on vaja neid tunda nii nende ainulaadsuses kui ka ajaloolisuses. ◦ Ükski ajastu ei ole teistest parem ning ükski kultuur pole pelk vahend teel teise kultuuri juurde. Herderi mälestusmärk Riias (1864) ◦ Kultuuri kandjaks on rahvas
tervik, mis hõlmab teadmist, usku, kunsti, kõlblust, kombeid ning kõiki muid oskusi ja 1 harjumusi, mida inimene ühiskonna liikmena omandab.” Paralleelselt antropoloogilisele kultuurikäsitlusele tähistas kultuur ka inimvaimu kõrgemaid, täiuslikuks ja peeneks peetud saavutusi. Vastanduvad kõrgkultuur ja rahvakultuur, eliit suhtub põlglikult lihtrahvasse. Kultuur on vähemuste hoida ning tuleb ära hoida nn masside mässu, mille anarhistlik jõud häsitaks kõrgkultuuri (Matthew Arnold). Elitaarse kultuurikonseptsiooni kriitika suuna eestvedajaks sai peale II MS Birminghami koolkond, kes andis kultuurile laiema tähenduse. Koolkond seadis eesmärgiks uurida kõiki kultuurivorme. Kultuur sai igasuguse (tähendusliku) inimtegevuse üldnimetajaks. Kultuur muutub “tavaliseks”. 1970.-1980
Kultuuriajaloo lätted Kultuuriajalool puudub olemus, kuid seda saab määratleda ainult tema ajaloo kaudu. Samas on raske kirjutada millestki niisugusest, millel puudub püsiv identiteet. M. Foucault rõhutas tunnetuslikke ,,katkestusi" ja ütles, et me seisame silmitsi ,,olevikukesksuse" ohuga ja riskime võimetusega üldse midagi kirjutada. Just see ongi kõikide ajaloolaste probleemiks. Praegused olevikukesksed küsimused oleksid: kui vana on kultuuriajalugu ja kuidas on kultuuriajaloo kontseptsioonid aja jooksul muutunud? Vältides sama olevikukeskset vastamist on nendele küsimustele väga raske vastata. Võibolla oleks lihtsam vastata, kui me lähme tänasest ajast tahapoole. Näiteks uurida mille poolest praeguse sajandi kultuuriajalugu erineb 1900. aastate omast, seejärel vaadata kuidas 1900. aastate kultuurilugu erineb 1800. aastate omast jne. Väljend ,,kultuuriajalugu" tuli saksa keelest ja ulatub tagasi 18. sajandi lõppu, kui J.C.
Antropoloogia ·1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. · Ajalool ja antropoloogial (kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuriantropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad "kultuurilist teist" esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure. · Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama "teise" perspektiivi, et uuritavat paremini mõista.
1. Kultuuriajalugu võib käsitleda mitmel erineval moel. Üks neist on kindlasti vaadelda seda suurte narratiivide abil. See on justkui suur lugu, mis koosneb väga erineva suurusega gruppidest ja ka indiviididest. Gruppide alla kuuluvad näiteks erinevad ühiskonnakihid, perekonnad ja nii edasi. Neid võib jaotada pea igat moodi ja erinevate tunnuste alusel. Indiviid, kellest suures loos räägitakse, on üldjuhul niiöelda kõrgemast klassist, kuigi uuemates kultuuriajalookäsitlustes on ka lihtinimeste lugusid. Tegelikult on suur narratiiv pigem ,,suurte" inimeste lugu, seal küll räägitakse ka tavainimestest, kuid põhirõhk on ikkagi ,,suurtel". Nende elusaatuselt keskendutakse rohkem, ülejäänu on siiski natuke kõrvaline. Päris ära loomulikult ,,väikseid" inimesi ei unustata mõnikord pühendatakse neile terveid lugusid ja tihti on nende tegevus taustaks, kuid mitte nii suurel määral. ,,Suured" lood ongi püsima jäänud ilmselt just nende ,,suuruse" pärast. Näite
ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad 19. s. I pool - esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja mugandatud rahvajutud 19. saj. II pool - eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob Kirjandusajaloo kirjutamine kui rahvuslik projekt, - A) alus saksa klassikalisele kultuuriajaloole, kultuur = kõrgkultuuri vaimsed ja kunstialased saavutused - B) rahvakultuur kui ‘oma’ kõrgkultuuri aseaine, kehastab rahvuse vaimu. Probleeme: Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskne lähenemine, 1930-ndad - positivism ja tekstikesksus 1960-1970-ndad - põhitraditsioon (autorikeskne positivism, ühiskonnakeskne marksism, tekstikeskne uuskriitika) 1990-ndad - kirjanduse uurimise mitmekesistumine, kaasaegsete teooriate kaasamine (psühhoanalüüs,
metodoloogia. UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena. UUS KULTUURILUGU Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus. Võimu ühiskonnas on näha nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides KULTUURIUURINGUD: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. FEMINISTLIK KIRJANDUSTEOORIA: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist. POSKOLONIALISLIK TEOORIA: Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja
mittemateriaalset · Rõhuasetus on nihkunud kultuuri autonoomsusele · Kultuuridefinitsioonid ja käsitlused püüavad olla võimalikuld väärtusevabad Millised on olnud kultuuri uurimise traditsioonid 20 saj? Mõnede olulisemate traditsioonide kaardistamine ongi selle kursuse eesmärgiks. Me õpime tundma erinevaid traditsioone, koolkondi, autoreid kes kõik esindavad mingil määral erinevaid arusaamu kultuurist. · Kultuurifilosoofia. Kulturwisshenschaft. Kultuuriajalugu · Kultuuriantropoloogia 1 1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest 11 · Kultuuriantropoloogia 2 · Kultuurisotsioloogia 1 · Kultuurisotsioloogia 2 · Kultuuriuuringud (cultural studies) · Postmodernistlikud ja poststrukturalistlikud kultuuriteoo · Feminism. Postkolonialism. Globaalkultuuri teooriad. · Kultuuripsühholoogia. Kognitiivsed kultuuriteooriad. · Psühhoanalüütilised kultuurikäsitlused · Kultuurisemiootika · Kultuuriökoloogiad
suhe ajaloosündmustega. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus). Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid? Kuidas erineb see, mida peetakse osaks kirjandusloost erinevate sajandite lõikes? Milliseid võimalusi pakub kirjandusloo uurimiseks uus kultuuriajalugu ja kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? Kirjandusloolisus sündis romantismiga. Johann Herder sõnastas: ajastu-rahva eripära (rahva hing), eri rahvaste eri kultuurid, kultuuri ajaline muutumine. Kirjanduslugu vaatab kirjandust ajastu kultuuriterviku taustal. Kirjanduslugu on kirjanduse (sisemine) ajalugu (kirjanduse paiknemine ajas, ajalis-kultuuriline periodiseering ja selle tunnusjooned) ja kirjandusteoste suhe ajaloosündmustega
Klassikaline käsitls, kodaniku mõistest läjhtuv, avalik on siin kodanikkond. Ajalugu ja etnoloogia 31.03 Kaks perspektiivi. 1.Ajalugu ja etno 20.saj; 2.Euroopa perspektiivist ehk rahvuslik etnoloogia. Eesti etno ajalooline perspetkiiv. Määratleti tüübid tüpoloogia. Määratleda tüpoloogiate areng. Rõhuasetus esemete levik kultuuris. Minevik on olevikus kui elav osa veel. 20.saj II pool: Minevik olevikus kaotab mingil hetkel valiidsuse. Fokuseeritakse 19.saj rahvakultuurile. Murrang -massitoodete tulek. Etnoloogia kui ajaloo abiteadus alates 1940ndatest. Ajalooline etnograafia. Etno täiendab uue vaatepunktiga ajalugu. Ajalooline materialism fookus esemekultuurile. Antropoligiseerumine ajaloo ja etno vaatepunktid hakkavad lähenema, pildil nähakse ka nt teise kujutamise strateegiad teatud ajaloolises kontekstis.
tööle. See on iseloomulik kaasaaegsele teadusele - XIX-XX saj.alguse ajalookirjutuses seda nõuet sellisel kujul veel ei tunnetatud. Ülevaateid kohtab tavaliselt kahel kujul: Moodustavad konstruktiivse ajalooteaduse ühe (sissejuhatava) osa. Laiema uurimuse osa. Esinevad iseseisva käsitlusena lahus küsimuse konkreetsest uurimisest. P.Burke „Mis on kultuuriajalugu?“ 2. Historiograafia kui ajalooteaduse ajalugu. Historiograafia on ajalooteaduse haru ja tema uurimisobjektiks on mineviku uurimise, kirjeldamise ja seletamise ajalugu, so. ajalooteaduse enda ajalugu. Histor.kui ajalooteaduse valdkond hakkas kujunema 19.sajandi keskel ja intensiivistus 20.sajandi keskpaigast alates. Hist.aineks on ajaloomõtte ja erinevate ajalooteaduslike suundade tekke ja vaheldumise ajalugu,
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
saj III veerandil kasutati sõnu ,,rahvaluule" ja ,,folkloor" nii uurimisainena kui seda uuriva teadusena, praegu hoitakse neid aga lahus: aines on ,,rahvaluule" ja ,,folkloor" ning teadus, mis seda uurib ,,rahvaluuleteadus" ja ,,folkloristika". 2. Rahvaluule e folkloori mõiste ja uurimine rahvusvahelises kontekstis. Saksamaal oli nn teadus rahvast volkskunde. Venemaa geograafia, etnograafia Inglismaa folklore rahva teadmised 20 saj lõpul kesk/põhja-euroopas rahvakultuuri uuriva teadusena üldmõistet etnoloogia. Saksakeelses tehakse vahet euroopa etnoloogia ja etnoloogia vahel. Inglise k teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse etnoloogiana. Eestis on need lahus. Ingl k folkloristika erijoon kultuurantropoloogiliste meetodite eelistamine. 19. Saj II pool iseseisvate teadusharude väljakujunemine Euroopas Folkloristika eellugu kultuuriuurimise raames: 2 suunda
Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab kirjandusteose olemasolu. 19. sajandi lõpp: Looja (kirjaniku) ja kodanliku ühiskonna vastandus, vastuhakk kodanlikule korralikkusele. L'art pour l'art / Art for Art’s Sake (Kunst kunsti pärast), elu peab matkima kunsti, mitte vastupidi. Estetism, dekadents - kunsti ja ühiskonna & kunsti ja moraalsuse seose eitamine, kunst kui kõrgelearenenud sensuaalse naudingu pakkuja, ilu kultus (ilu iga hinna eest), rõhk sugestiivsusel, sensuaalsusel, sümbolitel Realism, naturalism > Gustave Flaubert, Emile Zola > kirjandus kui ühiskondliku reaalsuse täpne koopia, ühiskonna pahede ja puudujääkide halastamatu paljastaja Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal)
Rõhk üksikindiviidi looval kirel, inspiratsioonil, sümbolismil, ajaloolilisel teadvusel. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab kirjandusteose olemasolu. 19. sajandi lõpp: Looja (kirjaniku) ja kodanliku ühiskonna vastandus, vastuhakk kodanlikule korralikkusele. L'art pour l'art / Art for Art's Sake (Kunst kunsti pärast), elu peab matkima kunsti, mitte vastupidi. Estetism, dekadents - kunsti ja ühiskonna & kunsti ja moraalsuse seose eitamine, kunst kui kõrgelearenenud sensuaalse naudingu pakkuja, ilu kultus (ilu iga hinna eest), rõhk sugestiivsusel, sensuaalsusel, sümbolitel Realism, naturalism > Gustave Flaubert, Emile Zola > kirjandus kui ühiskondliku reaalsuse täpne koopia, ühiskonna pahede ja puudujääkide halastamatu paljastaja Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või zanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal)
Ise pidas ülimaks, viimaseks, positivismi, sotsioloogilist mõtlemist Teaduse kõrgeim sfäär on siiski moraali ja eetika valdkond, mis on õilsam kui sotsioloogia Pööras tähelepanu praktika ja teooria vahelistele seostele Proovis oma teooriaga parandada Prantsuse rev ajal tekkinud pingeid ühiskonnas, eemalduda jumalakesksest maailmavaatest ideed olid suure mõjuga Ideed mõjutasid funktsionalismi, marksismi Evolutsionistlikud mõtlejad ja antropoloogia institutsionaliseerimine Adolf Bastian (1826-1905): Arst ning etnoloog, etnograafia isa Rajas etnoloogiamuuseume saksamaal Reisis palju, nt Austraalias, Peruus, Indias, ning tulemusena kirjutas teose ,,Inimene ajaloos" Eristas kahte tüüpi mõtteid: 1. Elementaarmõtted mõtted, mida hiljem hakati kutsuma kultuuriuniversaalideks, moodustasid koos kognitiivsed struktuurid; mõjutas Jungi ideid; sarnasused
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
dateerib, uurib konteksti ja teksti vastasmõju. Uushistoritsism: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid kirjandusliku nähtusena. !Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides Kultuuriuuringud: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. 2 Feministlik kirjandusteooria: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest
keerulisemaks. +Eco, Umberto itaalia semiootik, filosoof, kriitik jne. Kirjutanud arvukalt teoseid semiootikast. Kaasaegse esteetika spetsialist. Eliade, Mircea Rumeenia päritolu usundiajaloolane ja romaanikirjanik. Tuntud usundiloo uurijana. Leidis, et religioon on kultuuri tekkimise eelduseks. Foucault, Michel prantsuse filosoof; palju mõjukaid töid. Prantsuse stukturalismi peaarendaja. Frazer, James inglise etnoloog. Mütoloogia uurija, peetud ka üheks moodsa antropoloogia isaks. Tema teos ,,Kuldne oks", mis sisaldab mütoloogilist ja etnograafilist materjali on edasi arendanud teadust ja kirjandust. Tuntud peamiselt algse ühiskonna, usundiloo ja kombe uurijana. Frege, Gottlob saksa matemaatik, loogik, filosoof; peetakse matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks. Peetakse suureks loogikuks. Tõi välja sõnad Bedeutung (tähistatu) ja Sinn (märgi tähendus). Freud, Sigmund Austria psühhiaater; psühhoanalüüsi teooria ja metoodi rajaja
kohta. Eduard Philipp Körber (1770-1850) Võnnu pastor ja kodu-uurija Tartumaalt. Johann Gottfried Herder (1744-1803) just hiljem märgiline isik, omal ajal ei peetud nii oluliseks. Saksa valgustaja, teoloog ja filosoof, 1764-1769 Riia Toomkooli õpetaja ja adjunktpastor. Pärit Ida-Preisimaalt, õppis Königsbergis teoloogiat. Seal ka Kant, kes Herderit mõjutanud. Herder Saksamaal omas piirkonnas üheks kõrgeimaks kirikutegelaseks. ,,inimkonna ajaloogeograafia" ideed. Riia perioodil huvi rahvakultuuri vastu, avaldas ,,Volkslieder" 80 Läti ja kaheksa Eesti rahvalaulu. 1807 ,,Stimmen der Völker in Lieder". Rahva vaimulaadi mõista rahvalaulude kaudu. Herderil oluline mõju rahvusluse arengule ja kontekstile. Lätis kahe maailmasõja vahel eraülikooli nimetatud Herderi Instituudiks. Pärast sõda Saksamaa Liitvabariigis loodi ,,Forschungsrad" Herderi instituut, mis kirjandust Balti riikidest ja Ida-Euroopast andis välja. Toetas vastavaalast uurimistööd.
G. Himmelfarb: (Gertrude) “Ajalugu on ääremärkustega jutustus poliitikast (ühiskonnast)”. Ta oli viimane selle seisukoha kaitsja. Tema sõnul ei ole või- malik poliitikast aru saada kui seejuures ei seletata teatud ühiskondlikke olusid. See seisukoht kannatab kriitikat vaid poliitika ajaloo uurimise seisu- kohalt. Suur hulk ajalooks nimetatavat ei mahu Himmelforbi kontseptsiooni alla. Mis sellega teha? Veel üks seisukoht: Ajalugu on vaba konstruktsioon, ajalugu on kunst, väärtustav interpretatsioon, kogum muljeid, kirjutaja nägemust. Siin ei ole vaja tõendeid, sest kunsti ju ei tõendata, seda näidatakse. 20.»sajandi 70ndate lõpus hakkas Hayden White väitma, et ajalugu on üks retoorika viisidest, see, kus jutustatakse. Kirjutis, mis on teatud viisil üles ehitatud. Tunnetus tema arust võimalik ei ole. Järsku on tunnetusel mitu paralleelset viisi? Kuid siis tuleb tõestada, et tegemist on tunnetamise enda ja mitte sellest rääkimise viisga8 .
Seda peamiselt terviklike ühiskondade kohta, kuna neid huvitavad pigem detailid. Kultuurid on jagatud ideede süsteemid. Kultuur on dünaamiline ja muutub kiiresti. Antropoloogia (kreeka keeles inimeseteadus), teadus inimlasteehk hominiidide tekkest, põlvnemisest, süstemaatikast, inimeste rassilistest, soolistest, vanuselistest jt iseärasustest. Antropoloogial on tihe seos zooloogiaga, aga ka inimese anatoomia ja füsioloogiaga, etnograafia ja arheoloogiaga. Antropoloogia jaguneb üld- ja eriantropoloogiaks. Üldantropoloogia käsitleb inimese põlvnemist, pärilikkust, individuaalset arenemist, kehaehitust, keskkonna mõju jt probleeme üldbioloogia seisukohast. Üldantropoloogia piires leiavad käsitlemist ka rakendusantropoloogia küsimused, millel on tähtsus meditsiinis, pedagoogika ja kehalise kasvatuse alal, õigusteaduses ja tööstuses, rõivaste ja jalatsite valmistamisel, kutsevalikul jm. Olenevalt
kultuurilise käitumise uurimisega. Kultuuriantropoloogia huvi keskmes on inimene ja inimkultuur üldiselt, etnoloogia huvitub rahvast ja selle kultuuri ühisjoontest teiste rahvastega võrreldes. Need kaks teadust, mis kujunesid välja 20. sajandi jooksul, sündisid küll ühest juurest ja huvist, ent sisaldavad siiski teoreetilisi ja metoodilisi erinevusi. (Viires 1970: 3) Antropoloogial on kaks tähendust. Laiema tähenduse järgi on antropoloogia omalaadne inimest uurivate teaduste ema või nende uurimisala kattev üldmõiste. Ta jaguneb füüsiliseks antropoloogiaks, arheoloogiaks ja kultuuriantropoloogiaks. Selline mõistekäsitlus on peamiselt kasutusel anglosaksi maades. Teise tähenduse järgi võib antropoloogiaks pidada eelkõige füüsilist antropoloogiat, inimese kui liigi uurimist. (Honko 1970: 7) Füüsilise antropoloogia põhiline ülesanne on selgitada inimliigi algupära maakeral. Lisaks
⮚ XVII sajand eestikeelsed jutlused, esimesed aabitsad, 1973.a esimesed piiblitõlked ⮚ XVIII sajand – eestikeelne juhuluule, hernhuutlaste laulude ja didaktiliste vagajuttude tõlked, kalendrid. Maailm ja mõnda jutud, ka esimesed ajakirjad ⮚ XIX sajandi I pool – esimesed ajalehed, kooliraamatud, kohalike autorite kirjutatud ja mugandatud rahvajutud ⮚ XIX sajandi II pool – eestikeelse kõrgkirjanduse sünd, rahva- ja tarbekirjandus kaob ● Mis on uus kultuuriajalugu ? ❖ Uus kultuuriajalugu on antropoloogiline ajalugu – palju väikeseid detaile. Kultuuri vaadeldakse ühtse tervikuna. Tuleb käsitleda mitmekesisena. ● Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on ? Nii antiikmaailma poeedid kui ka tänapäeva kirjanikud on sageli pöördunud klassikaliste müütide poole. Kuni 18.sajandi lõpuni oli kirjanduses nn. müüdiperiood. 20.sajandil tõrjus realism müüdi tagaplaanile, sest kirjanikke huvitas rohkem kaasaja tegelikkus. Siiski
Teose vorm on ‘tähenduste struktuur’, mis väljendub autonoomse tervikuna läbi kujundite(thematic imagery) ja sümbolite kasutuse (sümbolic action). Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad? Märgisüsteem on lingvistiline või mittelingvistiline objekt või käitumismudel, mis toimib nagu keel. Keel on kõige olulisem märgisüsteem, lähtub Saussure märk = tähistaja + tähistatav
SISSEJUHATUS ETNOLOOGIASSE Sissejuhatus Etnoloogia tegeleb erinevate rahvaste ja kultuuridega, kusjuures peamiselt mitte-lääne kultuuridega ja mitte kõrg-tsivilisatsioonidega. Kuigi tänapäeval võib uurida igasuguseid kultuurinähtusi, uuritakse oma kultuuris põhiliselt rahvakultuuri alla jäävat. Vanemast vaatekohast lähtudes on kultuur vaid kõrgkultuur osade rahvaste areng on teatud staadiumis peatunud ning eksisteerivad kõrgtsivilisatsioonid ning rahvad kellel seda ei ole. Tänapäevase antropoloogia arusaama kohaselt on igasuguse inimtegevuse avaldus kultuur ning ilma igasuguse rahvatsevahelise hierarhiata. Erinevused antropoloogia, etnograafia ja etnoloogia vahel seisnevad peamiselt uurimismeetodites
Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme. Varasemad kirjanduslood - kontekstikeskse lähenemisega. Hiljem tekstikeskne. 90ndatel kaasati kaasaegseid teooriaid. Tekkis mitme kaanoni küsimus: Nõukogude perioodi kirjandus siin ja paguluses, baltisaksa kirjandus. Probleem oli, et teised kirjakultuuri allikad, alamsaksa keel ja ladina keel, peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand. Mis üldse kuulub kirjanduslukku? Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu, selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole. Uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu. Kultuur hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset ja keelelist mõõdet. Rakendatud on totaalne minevikukäsitlus, et anda sellest mitmekesisem pilt. Problematiseerib juurdunud vastandpaare nagu eliidikultuur/rahvakultuur, tegelikkus/fiktsioon jne. Kirjanduse ja mälukultuuri seosed.
Kuid vaatamata raskele olukorrale jätkus nn. passiivne vastupanu. Rahvuskultuuri edendati nii olles emigratsioonis kui ka asumisel või mujal vangilaagrites. Ärkamisaeg avaldas mõju meie rahvuskultuurile kui sellisele vaid esimesed 50 aastat. Edasi said eesti aktiivsed kultuuri-ja ühiskonnategelased juba ise hakkama rahvuskultuuri säilitamise ja edasi arendamisega. Hea näide selle väite kinnituseks on kultuuriarengu paradoks, kus Viires (Viires 2001) nimetab vana rahvakultuuri propageerimist ja levitamist moodsate industriaalsete meetodite ja kommunikatsioonivahendite abil, mis on vastuolus omaaegse otse isikult isikule ja käest kätte kanduva rahvakultuuri olemusega. Rahvakultuuri peamisteks funktsioonideks on laiade rahvahulkade aktiivne osalemine kultuuris, inimeste kunstiline eneseteostus, üldise loovuse arendamine ja elukvaliteedi tõstmine, traditsioonide hoidmine, ühistunde loomine ja kindlustamine (Kuldna).
mitmendal ringil hermeneutilise struktuuri selginemise tõttu, Geertz, Clifford - ameerika antropoloog; oli sümbolilise ja interpretatiivse antropoloogiaesindaja; Geertzi arvates on kultuur sümbolilises vormis väljendatud päritud mõistete süsteem, mille abil inimesed suhtlevad, põlistavad ja arendavad oma teadmist ja suhtumist elusse. Kultuuri funktsiooniks on omistada maailmale tähendus ja muuta see mõistetavaks. Antropoloogi rolliks on püüda, mööndes täieliku edu võimatust, iga kultuuri juhtivaid sümboleid tõlgendada. Gramsci, Antonio - Itaalia kirjanik, poliitik ja poliitiline filosoof. Üks tuntumaid marksistlikke mõtlejaid, Hegemooniateooria rajaja - hegemoonia on võimul oleva või sinna pürgiva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon. Selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule. Nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid. Greimas, Algirdas J
Antropoloogia jaotumine neljaks väljaks, nende põhilised uurimisalad antropoloogia jaguneb neljaks järgmiselt: arheoloogia, kultuurantropoloogia, bioloogiline antropoloogia ja antropoloogiline lingivistika. Arheoloogia möödunud kultuuride võrdlev uuring läbi materiaalsete uuringute ja keskkonna uuringute, mis inimtegevuse tagajärjel minevikust maha jäänud. Kultuurantropoloogia uurib inimest, kui ühiskondlikku olevust, tema käitumismustreid, tavasid, kombeid. Ühelt poolt püütakse leida universaalset, midagi mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt tuleb märgata just ainulaadset,
· Rõhuasetus on nihkunud kultuuri autonoomsusele · Kultuuridefinitsioonid ja käsitlused püüavad olla võimalikult väärtusevabad Millised on olnud kultuuri uurimise traditsioonid 20. saj? Mõnede olulisemate traditsioonide kaardistamine ongi selle kursuse eesmärgiks. Me õpime tundma erinevaid traditsioone, koolkondi, autoreid kes kõik esindavad mingil määral erinevaid arusaamu kultuurist. · Kultuurifilosoofia. Kulturwisshenschaft. Kultuuriajalugu · Kultuuriantropoloogia 1 · Kultuuriantropoloogia 2 · Kultuurisotsioloogia 1 · Kultuurisotsioloogia 2 1 1. loeng Sissejuhatus: kultuuri mõistest ja määratlustest · Kultuuriuuringud (cultural studies) · Postmodernistlikud ja poststrukturalistlikud kultuuriteooriad · Feminism. Postkolonialism. Globaalkultuuri teooriad.
Visuaalne antropoloogia 17.11.2014 5-7 lk lühiuurimus, ühe kursusel nähtud filmi ja selle autori kohta, oodatakse ka endapoolset analüüsi ja arutlust. Hinnatakse õpilase iseseisva töö oskust (allikate ja kirjanduse kasutamine, arutluse põhjendatus ning originaalsus). Eksamil on 10 visuaalse antropoloogia põhimõistet ja isikunime ning peab analüüsima eksami käigus nähtud etnograafilist filmi. 40% eksami vastused, 20% filmianalüüs, 40% essee Visuaalse antropoloogia alusepanija Visuaalne antropoloogia on antropoloogia aladistsipliin. Proovib näidata, millises maailmas inimesed elavad ja mida tähendab seal elamine. Antropoloogia põhiline uurimismeetod on välitööd (osalev vaatlus) uurija jälgib, osaleb, küsitleb (intervjueerib) inimesi nende igapäevaelus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
