Kultuuride kohtumine. Peter Burke. (0)

Kultuuriajaloo lätted
Kultuuriajalool puudub olemus, kuid seda saab määratleda ainult tema ajaloo kaudu. Samas on raske kirjutada millestki niisugusest, millel puudub püsiv identiteet . M. Foucault rõhutas tunnetuslikke „katkestusi“ ja ütles, et me seisame silmitsi „olevikukesksuse“ ohuga ja riskime võimetusega üldse midagi kirjutada. Just see ongi kõikide ajaloolaste probleemiks. Praegused olevikukesksed küsimused oleksid: kui vana on kultuuriajalugu ja kuidas on kultuuriajaloo kontseptsioonid aja jooksul muutunud? Vältides sama olevikukeskset vastamist on nendele küsimustele väga raske vastata. Võibolla oleks lihtsam vastata, kui me lähme tänasest ajast tahapoole. Näiteks uurida mille poolest praeguse sajandi kultuuriajalugu erineb 1900. aastate omast, seejärel vaadata kuidas 1900. aastate kultuurilugu erineb 1800. aastate omast jne.
Väljend „kultuuriajalugu“ tuli saksa keelest ja ulatub tagasi 18. sajandi lõppu, kui J.C. Adelung avaldas raamatu „Uurimuse inimsoo kultuuri ajaloost“, mida esitleti sissejuhatusena erinevate kunstide ja teaduste eriajalugudesse.
Raamatu „Kultuuride kohtumine “ esimene peatükk algab renessansi Itaalia humanistidega alates Petrarcast, kes lähtus kultuuri kolmest ajajärgust, milleks on antiik, keskaeg ja uusaeg . Humanistid juba teadsid, et keelel, filosoofial ja kirjandusžanritel on oma ajalugu ja on näha, et inimeste elu muutub tänu mitmesugustele leiutistele. See oli teada juba vanadel kreeklastel ja roomlastel . Võibolla selle pärast ei olegi võimalik alustada ajalugu kindlast õigest kohast, kuna koguaeg on olemas olnud veel varasem aeg koos nende eelnevate leiutistega.
Renessansiajastul ei olnud kunst ajaloolaste jaoks eriti enesestmõistetav huviobjekt. Kirjanduslugusid oli suhteliselt kerge uurida, kuna inimesed tundsid huvi nende vastu. Sel ajal aga haritud inimesed kunstnikke eriti tõsiselt ei võtnud ja nende kohta ei olnud ka vajalikku ajaloolisi uurimustöid ega ettevalmistust. Kõik muutus, kui G. Vasari pani kirja itaalia kunstnike elulood („Itaalia kõige kuulsamate arhitektide, maalikunstnike ja skulptorite elulood"). Tema raamatus nähti väljakutset ja teiste Itaalia piirkondade kunstnikud ja õpetlased asusid koostama kohalike kunstnike elulugusid. Vasari teosest said inspiratsiooni ka Holland , Saksamaa ja Inglismaa, kus väljastati raamatud nende maade kunstnike elulugudega.
Muusikaajalugu tunti plahvatuslikult huvi alles 18. sajandil, kui 1715 . aastal ilmus Prantsusmaal Bonnet -Bourdelot´i perekonna poolt raaamat „Histoire de la musique “. Pärast seda ilmusid nii Itaalias (1757), Šveitsis ( 1774 ), Inglismaal (1766) kui ka Saksamaal (1788) erinevad raamatud muusikaajaloost.
Filosoofia ajaloo kohta oli kirjutanud raamatu juba 3. sajandil D. Laertios „Filosoofide elulood“. Sellest raamatu mudeli järgi kirjutaski Vasari oma kunstnike elulugude raamatu. T. Burnet kirjutas 17. sajandil läbivate lugude kaudu nii roomlaste, kreeklaste kui ka barbarite intellektuaalsest ajaloost. Seejärel hakati uurima kaldealaste, egiptlaste, pärslaste, kartaagolaste, indialaste, jaapanlaste ja hiinlaste ideede ajalugusid (1727 J. Friedrich Reimanni „Hiina filosoofia ajalugu“). Tuleb välja, et 16. - 18. sajandil olid inimesed tõesti huvitatud ajaloost ja kõigest sellest, mis varem enne nende aega oli.
Ajalugu kui ühiskondlik mälu
M. T. Cicero kuulsad sõnad raamatust „De oratore“ on, et ajalugu on „mälu elu“. Ajalool ja mälul on väga lihtne seos. Ajaloolaste ülesandeks on hoolitseda selle aja avaliku elu sündmuste meelespidamise eest ja need niimoodi üles kirjutada, et järgnevad põlved saaksid nende eeskujust õppust võtta.
Esimene uurija, kes käsitles mälu ühiskondlikku raamistikku oli prantsuse sotsioloog M. Halbwachs 1920. aastatel. Ta väitis, et mälestusi konstrueeritakse ühiskonnagruppides ja need grupid määravad, mis on mälestusväärne nind kuidas seda tuleb mäletada. Üksikisikud on need, kes otseses mõttes mäletavad ja nad samastavad end selliste avaliku elu sündmustega, mis on oluline tema grupile. Ta hoidis rangelt lahus kollektiivset mälu, mis on ühiskondlik konstruktsioon , ja kirjapandud ajalugu, mida ta pidas objektiivseks. Kindel aga on see, et ajaloolased on eri aegadel ja eri paikades pidanud mälestusväärseks erinevaid minevikuaspekte. Näiteks lahingud, poliitika, usk, majandus jne. Minevikku on esitatud väga erineval moel, lähtudes oma grupi vaateviisist sündmustele, struktuuridele, suurkujudele või tavainimestele.
Termin „ühiskondlik mälu“ tuli kasutusele fraasina, mis rõhutab sarnasust ajaloo ülestähendamises ja mäletamise viiside vahel. Ajaloolastel on tarvis uurida mälu kui ajalooallikat, et analüüsida mälestuste usaldusväärsust. Alles 20. sajandi ajaloolased hakkasid mõistma suulise ajaloo tähtsust. Tuli ju silmas pidada, et paljudesse vanadesse kirjalikesse allikatesse on talletatud ka suulisi tunnistusi ja traditsioone.
Mälestusi mõjutavad nii nende edasiandmise ühiskondlik korraldus kui ka vahenduskanalid, mida seejuures kasutatakse. Vahenduskanaleid on viis:

Suulised traditsioonid. Viimase 30. aasta jooksul on ajaloouurimises toimunud nihe . Nimelt lootus objektiivseid fakte tuvastada on kahanenud ja huvi narratiivi sümboolsete aspektide vastu on suurenenud.

Memuaarid ja muud kirjalikud ülestähendused. Sellega on muidugi probleem, kuna neid lugedes me loeme mingite mälestuste teisendusi kirja vahendusel.

Kujutised. Maalid, joonistused, fotod, monumendid, hauakivid jne - need kõik väljendavad ja kujundavad rahvuslikku mälu.

Tegevused. Erinevate rituaalsete tegevuste jäädvustamine. Näiteks Eestis on kadri- ja mardipäev, mis kujundab ühiskondlikku mälu läbi mineviku tõlgendamise.

Ruum. Kui inimene elab enda kodus ja ta peab uude kohta kolima, siis seal loob ta endise elamise järgi sarnase uue kodu.
Burke arutleb oma raamatus, et miks osad inimesed on mütogeensemad ehk miks mõnele isikule jääb külge kangelase või hoopis kaabaka imidž. Seda saab seletada sellega, et mõnda isikut peetakse, teadlikult või mitte, sellele ajale sobivaks stereotüübiks. Selline sobivus paneb tööle inimeste kujutlusvõimed ning siis hakkavad tegelaskuju kohta liikuma kuulujutud ja müüdid.
Erinevad kultuurid suhtuvad minevikku vastandlikult. Öeldakse, et ajalugu kirjutavad võitjad. Samas kaotajad ei saa leppida toimunuga ja on määratud selle kallal juurdlema, läbi elama ja mõtisklema, kuidas oleks võinud teisiti minna. Näiteks on eestlastel oma kultuuriline mälu seoses venelastega. Küüditamine painab siiamaani nii vanu kui noori. Eesti suhtub sellesse teisiti kui Venemaa ja see näitabki, et ühiskondade mälu ajaloo suhtes on väga erinev.
Kultuuriajaloo ühtsus ja mitmekesisus
Kultuuriajaloolasi on hakanud huvitama kultuuride kohtumised , konfliktid, konkurents ja kokkupõrked. Kui barbarid Rooma impeeriumisse sisse tungisid, siis sellega mõjutati üksteise kultuure. See tähendas sissetungijate romaniseerumist kui ka roomlaste „gootistumist“. Juudi õpetlased, Hispaanias, valdasid väga vabalt araabia keelt ning heebrea luule sai inspiratsiooni araabia lüürikast. Selliseid kultuurilisi segunemisi oli väga palju ning on siiamaani. Näiteks eestlased, kes õpivad vene keele selgeks ning venelased , kes õpivad eesti keelt selgeks. Järjekordne kultuuride segunemine . Niimoodi on ka inimeste nimede muutumisega kultuuris, kui nad kas abielluvad või pannakse lapsele teisest kultuurist pärit vanema nimi. Mõndade rahvaste kultuuriajalugu võib kirjeldada kui erinevate piirkondade kohtumisi – näiteks Inglismaa põhja- ja lõunaosa vahel.
Tänapäeval on tekkinud mitmekesisus ühise struktuuri raames ehk „ subkultuur “. Religioone ja ühiskonnaklasse annaks ka uurida kui subkultuuri.
Kultuuriliste kohtumiste puhul on välja tulnud, et uut ei saa vana põhjal pikka aega järjest taluda. Alguses uued kogemused hirmutavad, kuid pärast õõnestavad vanu kategooriaid.
Inimestel võib olla ligipääs mitmele kultuurile ning nad võivad vastavalt olukorrale eelistada üht teisele või võtta omaks mõlema kultuuri elemente ning luua endale hoopis midagi uut. Praeguses maailmas on väga palju sellist uue kultuuri loomist. Usun, et kultuur areneb vahetpidamatta ning senikaua kuni inimkond areneb ei jää see kunagi seisma.