Antropoloogia kokkuvõte (0)

Antropoloogia
•1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo.
• Ajalool ja antropoloogial ( kitsamalt kultuuriajalool ja kultuuriantropoloogial) on suur ühisosa: mõlemad uurivad “kultuurilist teist” – esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure.
• Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama “teise” perspektiivi, et uuritavat paremini mõista.
• Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja ajalugu kirjalikele, siis viimasel ajal on see eristus hägustunud, sest nii nagu antropoloogiad kasutavad üha enam kirjalikke allikaid, pöörduvad ajaloolased sageli suulise teabe poole (näiteks nn. oral history).

Ajalugu vs antropoloogia: tavapärased eristused

• Diakroonia vs sünkroonia ( Claude Lévi- Strauss )
• Sündmus vs struktuur (Marshall Sahlins)
• Singulaarne vs struktuurne ( Nathan Wachtel)
• Kirjalik vs suuline (Jack Goody)

Mõiste “ajalooline antropoloogia” sünd

• Esmalt sündis 20. saj. keskpaiku Ameerikas mõiste “etnoajalugu” (etnohistory), mis tähendas kitsalt Ameerika põliselanike ajaloolist uurimist, katset rekonstrueerida pärismaalaste vaatenurka ajaloole.
• Mõiste “ajalooline antropoloogia” sündis võrdlemisi üheaegselt 1970. aastate alguses Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerikas (ingl. historical anthropology ; pr. anthropologie historique). Mõiste algatajateks olid ajaloolased, ent selle võtsid kiiresti üle ka mitmed antropoloogid.
• Võib kohata samuti paralleelvormi “antropoloogiline ajalugu” (anthropological history); samuti kasutati alguses ka mõistet “ajalooline etnoloogia”.

Mis on ajalooline antropoloogia?

• Esmalt tuleb rõhutada, et pole mitte üks, vaid mitu erinevat arusaama ajaloolisest antropoloogiast (edaspidi AA). Kõige üldisemalt võiks eristada antropoloogide ja ajaloolaste käsitust AA-st.
• Ajaloolase vaatenurgast on AA ennekõike nn. ajalooliste ühiskondade uurimine antropoloogiast laenatud meetodite, mõistete ja probleemiasetuste toel, ennekõike tähelepanu pööramine rituaalidele, uskumustele, sümbolitele, argielule jms.
• Antropoloogia vaatenurgast on AA ennekõike nn. algeliste ühiskondade uurimine ajalooteadusest laenatud meetodite ja lähenemiste valguses, ennekõike tähelepanu pööramine ajalisele mõõtmele, sündmustele ja (võimalusel) kirjalikele allikatele.

Ajaloolise antropoloogia põhisuunad

• Bioloogilise antropoloogia suund (toitumise, elamisviiside, keha, haiguste jne ajalugu)
• Majandusantropoloogia suund (majanduse, kaubanduse, erinevate vahetussüsteemide jne ajalugu)
• Sotsiaalantropoloogia suund (sugulusstruktuuride, pere, ühiskondliku elu jne ajalugu)
• Kultuuriantropoloogia suund (uskumuste, kujutluste, mõttesüsteemide, rituaalide jne ajalugu)

Ajaloolise antropoloogia erinevad traditsioonid

• Prantsusmaa: strukturaalantropoloogia mõju (Claude Lévi- Strauss: pere- ja sugulusstruktuurid, mõtteviisid jne).
• Inglismaa: sotsiaalantropoloogia mõju (Edward Evans -Pritchard: ühiskonnakorraldus, sotsiaalsed praktikad jne).
• Ameerika: kultuuriantropoloogia mõju ( Clifford Geertz: rituaalne käitumine, sümboolsed toimingud jne).
• Saksamaa: filosoofilise antropoloogia mõju (inimisiksus; inimkeha jne).

Antropoloogia panused ajaloouurimisse

• Uued uurimisteemad : uued küsimused, uute uurimisobjektide konstrueerimine; antropoloogia võimaldas oluliselt pikendada “ajaloolaste küsimustikku”.
• Empiiriline võrdlusmaterjal: antropoloogia võimaldas ajaloolastele luua võrdlusi nn. ajalooliste ühiskondade ja nn. traditsiooniliste ühiskondade vahel (majandus, sugulus, rituaalid jne).
• Uued meetodid: uued mõisted, uued lähenemisnurgad; ajaloolased leidsid antropoloogide töödest mitmeid ideid ja mõisteid, mida kasutada enda erialases uurimistöös (rituaalid; sugulusstruktuurid, kingivahetus jne). Ajaloolased õppisid antropoloogialt nn. distantseeritud vaatenurka; püüdsid ennast võõrutada enesestmõistetavast.

Hollandi ajaloofilosoof Frank Ankersmit (sünd. 1945):

“Antropoloogia väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib
olla kitsas ja näiliselt ebaoluline, ent järeldused üldhuvitavad ja üldise iseloomuga .
Ajaloos on väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on onud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi paremale
mõistmisele.
Ajaloolist uurimust ei muuda huvitavaks mitte pelgalt uurimisaines, vaid ka see, kuidas seda ainest on uuritud ja milliseid üldiseid järeldusi suudetakse teha.”

Briti antropoloog E. E. Evans-Pritchard (1902–1973):

“Anthropology must choose between being history or being nothing . (...) History must choose between being social anthropology or being nothing.” E. E. Evans-Pritchard, History and Anthropology (Manchester, 1961), lk. 20.

Ajaloolise antropoloogia kriitika

• Ebavõrdne dialoog : ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias.
• Ajaloolaste laenud antropoloogias on sageli ebakriitilised ja piiratud; ei arvestata piisavalt algset konteksti ja piirdutakse n-ö moemõistete
laenamisega. Ajaloolaste antropoloogia pole sama, mis antropoloogide
antropoloogia (nagu pole antropoloogide ajalugu sama, mis ajaloolaste
ajalugu).
• Vaatamata paljudele üleskutsetele on tegelik institutsionaalne koostöö ajaloolaste ja antropoloogide vahel endiselt väga nõrk; peamine suhtlus toimub tekstide vahendusel, mitte vahetult. Ainult mõned erandid (Saksamaal, Ameerikas, Prantsusmaal).
• Allikate probleem: erinevalt antropoloogidest ei uuri ajaloolased ühiskondi vahetult, vaid ainult läbi tekstide; seega on problemaatiline antropoloogilise lähenemise rakendamine ajaloolase töös.